L, 3231. päev: vihmahooaega alga

Jube vihm. Rongipiletid tagasi.

Satun nägema, kuidas I toidab Ä-t. Ä on keeranud noka ülespidi nagu suure trehtri ja I kummutab sinna sisse oma pugusisu. Mõlemal õnnis nägu peas. Nüüd tuleb kohandada nimesid, sest seni olime arvanud, et I on naiste- ja Ä meesterahvas. Parve tuleb ka laiendada, E mõtleb välja uue nimepaari, A ja V.

R, 3230. päev: kindlustus ja kontsert

Hommikul jaamast rongipiletid; õhtul tuleb uudis, et rongisõit jääb ära.

Õhtul helistab ka kindlustaja ja käsib kiiresti (ilmselt enne tema tööpäeva lõppu) öelda, kas olen pakkumisega nõus; ma tema tutvustust ei kuule ja seega ei tea, kas ta on minu vana kindlustaja (kellega kliendisuhe on väga pikk) või pank, kes iga aasta üritab pakkuda kindlustust ka enda poolt. Ütlen jah ja lubab saata arved meili peale. Seega terve õhtu on olukord nagu „Viimses reliikvias” – „ei tea, kumb?” –, kuni alles õhtul hilja pääsen meili juurde ja näen, et õnneks on olnud siiski kindlustaja.

Kontsert, meil kohad 1. reas (eks me sinna võtsime, kus veel oli). Täpselt otse minu ees on viiuldaja, keda muiste nägi sageli hommikul bussis (viiuliga) ja üks kord naaberlinna rongis (viiulita). Möödunud on palju aastaid. Teises pooles kuuleme, kuidas dirigent löristab nina muusika taktis; katsu sa dirigendina nina nuusata!

Solist on väga kunstiline, vahepeal ei jõua orkester järele; pikkust on tal sama palju kui dirigendil koos poodiumiga. Pärast lõppu näitab dirigent talle noodist viimase rea algusest midagi, mõlemad naeravad – küllap, et Isolde hüppab loo lõpuks kaljult alla sügavikku.

Kodus saab teada, et kavasse on solisti tutvustus ümber jutustatud operabase.com-ist.

Muusika on muidu tuttav, aga esimeses reas külje peal kuuleb peamiselt viiuleid; varem ei ole ma neis tuntud tükkides viiuleid nagu märganudki.

N, 3229. päev: külm

Hommikul vaatan saabunud tudengitööde sisse (eeltöötlus enne hindamist: salvestamine vajalikus vormingus, hindearvutuse ettevalmistamine, kandmine arvestustabelisse – kusjuures jätan kaks tööd kogemata kandmata ja pean otsima siis, kus arvud klapivad, kus mitte). Ja mida näen! Kaks tudengit on täitsa omal vabal tahtel lisanud tööle juurde põhjaliku selgituse. Mu usk inimkonna headusse saab tuge juurde ning nädala alguses mõlgutatud muremõtted, et inim- ja eriti tudengkonna vaimse mandumise tõttu ma kursust järgmine aasta enam jätkata ei soovi, lähevad minema.

Tööl pannakse hoovi üles mingi teise firma jaoks kahe korruse kõrgust autoreklaamiga telki. Algul arvasin, et see on vabaõhulava, aga nähtavasti mitte, niisama akende taga või minnakse sinna aknast. Eile oli jah paras ilm telgi jaoks, õues oli +7 °C; täna on +11 °C ja kohale on toodud väike kütteseade, mis nähtavasti käib halgude peal.

Tellin Saksa Amazonist printeritinte ja Prantsuse omast prantsuskeelseid arhitektuuriajaloo raamatuid.

K, 3228. päev: lumi

Kirjandustund jääb ära.

Vahetult enne seda, kui hakkan ära tulema, pakub toanaaber melonit, mis on lõigatud lahti nii, et kõrvad läheksid kokku. Mis tähendab, et murran lõike koore poolt väiksemateks tükkideks ning urgitsen viljaliha sõrmedega koore küljest lahti. Siis imestan, et on aga imelik nitrolahusti maitse (mitte et ma seda söönd oleks, lõhna järgi arvan), kuni meenub, et jah, mul on tglt sõrm hommikust saati liimine.

Ühes sellega jään maha bussist, millega tahtsin minna Kõrgmetsa maksimarketi tööstuskaupade osakonda uue liimi järele, et siis pärast jalutada toiduainete poe juurde, kuhu järgmise bussiga tuleb E. Nii et lähme sama bussiga kohe toidupoodi.

Taevas on mustad lumepilved.

Keelelisi ülesleidusi: miks on mudilane, aga mitte pudulane?

Kirjanduslisi ülesleidusi: kas Berthold Brecht ise ka teadis, et kirjutas luuletuse Leninist?

Toiduainekonservilisi ülesleidusi: AW&ST kirjutab, et NASA tahab teha konservtoitu, mis säiliks külmutuseta 5–7 aastat ning taluks kuuma ja kosmilist kiirgust. See saadetaks Marsile ette ja Marsilt naasev meeskond sööks seda. (Kartuleid võiks kasvatada kohapeal, filmis ju oli.)

T, 3227. päev: see sünnib toas, teaateris, kuid mitte mõisa õues

Täna saab 30 a Tšernobõli katastroofist. Õhtul käime teatris, mis on ka täitsa selle vääriline.

Lavastaja on teatri asutaja ja direktor, näitlejail ei ole olnud pääsu. Teater on Theater an der Ruhr; Ruhr on jõgi ja ühtlasi tähendab düsenteeriat.

Lugu ei lähe 40 min käima, üritan laskuda poolune taolisse seisundisse, aga vaatan kella ikka iga 2 või 3 minuti tagant. Vahetevahel näitlejad röögivad, etendavad hulle või riistvõimlevad lavakujundusega, mis kuidagi ei süvenda muljet, nagu oleks tükk hea. Kõiki laval olevaid esemeid kasutatakse (toole, küünlaid, lombis vedelevaid vanu kingi ja vettinud raamatuid), mis oli kunagi vist mingi modernne teatripõhimõte, aga see oli kõik väga-väga ammu. Psühhiaatritel ja muudel arstidel oleks kindlasti professionaalselt huvitav jälgida, kas etendatud haigused on tõepärased.

Alles ükspäe oli uudis, kuidas uuriti päris ja võltsi naeru ning leiti, et vanusele ja kultuurile vaatamata saadakse alati aru, kui naer on võlts. Võiks ju arvata, et seda vahet teavad ka elukutselised näitlejad, aga nähtavasti ei tea. Köhimine tuleb välja usutavamalt.

Laval on umbes 60 m² vett, näitlejad vahepeal loiklevad lombis ja mul on ka kahtlus, et nad kannavad kostüümi all sukeldumisülikonna pükse.

Ega vesi laval ole iseenesest halb – see oli kooliajal Draamateatri „Kullervos” (mis oli kohutavalt igav, Kullervot näitles noor Martin Veinmann, poolt lava ei näinud, sest istusime II rõdul külje peal ning edasi tulid ainult prožektorid). Samuti oli barokkooperis „Orfeus” ja hiljuti inglise teatris sadas laval isegi vihma.

Üks tegelasist on ühekorraga „Õnne 13” Ahven ja lugematud Timo Kahilaise kehastatud tegelaskujud sarjast „Kummeli” (sh ajukääbikud), hullusestseenis ka inspektor Dreyfus. Teine laval kauem jõlkuv tegelane on Pokuvana. Ta aeleb pikalt lombis ning ühes eriti jõledas kohas, kus mõtlen lausa, et kas peaks tõusma jalamaid püsti ja lahkuma või hüüdma buu-buu või kannatama lõpuni, lendavad selle 4D-teatri veepritsmed ka saali. Meieni pritsimine ei ulatu. Üldiselt üritan hoida pilku otse enda ees.

Teater ütles, et tükk kestab 1 h 40 min, kava, et u 2 h, tegelikult kestab 1 h 50 min. Lõppu on pandud üks täitsa kobe koht, ilmselt plaksutatakse selle peale, näitlejad tulevad kummardama lavale liiga mitu korda, oskaks saksa keelt paremini, ütleks, et enam ei ole vaja tulla ja võtke vesi ka kaasa.

Esimene pool tundi on publikum vait nagu sukk. Siis ütleb keegi tegelasist „Arsch!” ja keegi publikust itsitab. Tund pärast algust hakkavad inimesed nihelema ja otsima paremat isteasendit. Mõlemas mu nähtavas reas on üle poolte neid, kes istuvad umbes samas asendis kui mina, vajununa nii sügavale tooli kui saab (ega teatritool ole nagu kinos, et lase silm rahus looja ja valmis).

Muusikakujundus on nii vanadelt bändidelt, et mina neid ei tunne. Ainus, mis veidi elavdab, on The Doorsi This is the End, millega teatavasti algab film Apocalypse Now. Meenub, kuidas nägin seda esimest korda, kinos, mingi festivali ajal, ja mälestusväärt on, et see oli esimene film, mida vaadates ei vaadanud ma kordagi kella, et kui palju veel. (Meenutagem, et Talinas Sõpruse kinos oli valgustatud kell kohe ekraani kõrval.) Laul on lühike variant, filmis on pikem (tean hästi, mul oli ka selle filmi muusika plaat).

Aimdub, et tekst ise on maailmaklassika ja näitlejad vahest ka üsna head, aga lavastus nullib selle kõik.

Lavastus on vaheajata, täitsa loogiline, muidu jookseks publik vaheajal minema. Algselt oli tükil neli vaatust ja naistegelasi kaks, mitte üks nagu siin lavastuses. Kostüümidel on kunstipäraseid, aga täiesti ebausutavaid pealevärvitud plekke. Ahven / Tero Nuppi / Chief Inspector Dreyfus on kiilas, suu värvitud mustaks; Pokuvana suu ümbrus on värvitud valgeks nagu šimpansil. Samal lavastajal oli kunagi kõrgesti pärjatud tükk äraaetud klounidest; ega’s edu tule kindlamini kui äraproovitud radu pidi.

Mõtteline võrdlus teiste tükkidega: eelmised kaks samas teatris nähtud tükki, nädal ja kaks tagasi, olid väga kompud. Pakun, et vat ooperiga on kindel, muusika on ette teada ja kindel, kui laval on igav, kuula. Mispeale E meenutab vaadatamatut Prantsusmaa külateatri „Trubaduuri”.

Mis ka ei tähenda, et rahvateater oleks iseenesest halb. Meenutame, kuidas külateatri „Rätsep Õhus” oli entusiasm selline, et näitlejal tulid kunsthambad suust. Ja kuidas hiljemalt aastal 1981 nähtud pensionäride klubi laulumäng „Ühes külas, ühes talus elas seitse vanatüdrukut” oli etendatud hoolika kostümeerimisega ja kohas „ukselink tegi lika-lõka, sisse astusid sõdurid” astusid sisse seitse vanameest, kunsthammasteta, kunstipäraste sinikatega ja kuulsusrikka Nõukogude armee mundris.

Ja siis kuidas ühes Draamateatri tükis, kus ühte õhtusse oli püütud panna neli köidet Skandinaavia kirjandusklassikat, häbenes laval halba lavastust Tiit Sukk, kes mingi segase lavastuselemendina koos mõne teise näitlejaga pidevalt kiikus, korrutades mantrat, kuidas me oleme .... [mingi kohanimi] poisid ja nüüd tuleme ... [mingi teine kohanimi] rauaga, ning kaks kohta meist edasi istus alles oma loometee hakul olev Kaia Kanepi. Kiik rippus Draamateatri lavataevas uute pöördvarraste küljes, mille küljes kiikusid ka Kunksmoor ja kapten Trumm ning mille kasutusjuhendis oli juhtunud see häda, et kuigi lavatehnika kasutusjuhend tõlgiti Eestis, olid liidese enda teated tõlgitud Saksamaal, vist mingi algelise masintõlkega ja olid stiilis „doppelt klikk kangil: kustuta grupi”.

E, 3226. päev: liiklussolk

Paah, bussiplaanirobot ütleb, et mine bussi A peale ja jaamas on aega 4 minutit ümber istuda jaamast väljuva bussi B peale. Aga buss A tuleb traditsiooniliselt 5 minutit plaanist maas ja buss B väljub ebatraditsiooniliselt täpselt, nii et kui buss A jõuab jaama – muidu on see kooslus väga paljulubav, sest märtsikuise ümbertõstmisega sattus meie peatus kohe bussi B peatuse kõrvale –, keerab buss B just välja.

Muidu on linnas üldiselt mulje, et tulemas on olümpia – kõik tänavad on korraga üles kaevatud ja bussipeatused ümber korraldatud – mitte võrreldes muistse normaalse korraldusega, vaid möödundaastase ümberkorraldusega, milles linnavalitsuse ühistranspordiosakond lubas suure suuga, et kõik sujub kui lepse reega, sest läbisõitvad bussid hakkavad peatuma täpselt minuti. Kohe näha, et ega planeerijad ise bussiga ei sõida, sest see utoopia on jäänud teostumata. Vaadake, esiteks nendesse läbisõidupeatustesse ei mahu korraga üle ühe bussi ning teiseks saabuvad bussid küll umbkaudu selle plaani järgi, et peatuses kulub minut, aga praktikas seisab buss peatuses ikkagi 3–4 minutit, koos ootamisega, millal pääseb letti.

P, 3225. päev: seaehitaja memuaarid

Kuivõrd eilne juhmusavaldus peletas mind tudengitöödest eemale, ehitan täna kolmandat siga. Samade jooniste järgi kui kaht esimest. O-Waguneru kandesõrestik on kokku polditud nurkalumiiniumist, selle külge on polditud, liimitud või polditud+liimitud papist sisetoes.

Õhtune ülesleidus on teha O-Waguneru keha alumise poolkera sisetoes tugevast paksust papist – sest see on koht, kus valmis kuju kõige tõenäolisemalt tõstetakse ja keegi ei taha, et kere läheks raskuse all mõlki, ega. Inimkonna geniaalne leiutis kontaktliim võimaldab liimida pappi üsna kiiresti serviti, halleluuja. Tugevdusribidel on olenevalt asendist erinevad kõverusraadiused – kui ribi tasand läbib kera keskpunkti, siis kera raadius; kui mitte, siis väiksem. Küll on tore, et kera kõik lõiked on ringid. Ribid tulevad nii 3 cm vahedega.

Kere ja pea raadius on 9,5 cm, veerand- ja poolkettad, 5 cm keskpinnast vaheveerandid, sellest väljaspool püstribid, seespool radiaalsed.

Nurkalumiiniumi tuleb osta juurde, säärte ja jalalabade jaoks praegusest ei jätku (ostsin 2 × 80 cm, alles on nii 30 cm, kumbagi jalalabasse läheb 20 cm, sääred peale selle). Jalgade, õigemini põlvede nurgaga on see häda, et see tuleb asendisse, kus O-Waguneru raskuskese on jalalabade kohal, aga raskuskeskme asend selgub alles siis, kui kogu sisetoes, kärss ja kõrvad on valmis, võib-olla ka juba värvitud. Üks võimalus stabiilsust suurendada on teha jalad hästi rasked, näiteks kipsist; teine võimalus on siduda selja sisse pundar naelu.

M3-poldid on ka otsas; pea ülemine ja alumine poolkera tuleb ilmselt kokku poltida. Nali on muidugi selles, et alumiiniumprofiili augud on M3 poldi jaoks liiga väikesed, ned tuleb puurida üle, samuti tuleb augud ette puurida pappi. Kas te olete kunagi puurinud kartongi?

L, 3224. päev: ohoh

Saan tagasisidena ruudus teada, et tudengeile olla õpetanud keegi kuskil kursusel, et eesti lause ei tohi olla nagu inglise keeles, saades sedasi saksa lause, mille ma olin pannud grammatikaveaks (tegusõna asukoht kõrvallauses). This new learning amazes me, ütles selle kohta kuningas Arthur, ja Das ist für mich neu, ütles selle kohta suur Loriot – mind õpetanud õp Nm ja Pk sellest vaikisid; Pk ütles koguni, et V2-reegel kehtib ka kõrvallauses – see oli suunatud küll rohkem saksa filoloogidele, kellel olnud sellega raskusi, aga see oli kolmteist aastat tagasi, siis ei olnud ajalehekeel veel läinud selliseks lapsikuks pseudorahvalikuks nagu praegu.

Küsin tehtud entusiasmiga, mis uuringutele need eesti lauseehituse uued avastused tuginevad (mu arust on taoline jutt lihtsalt kellegi suva, ja et isiklikku suva propageerivaid kõnekaid keeletoimetajaid on üles lugeda ühe käe näppudel, kahtlustan ka, et tean, kes see on, eriti kui teksti selguse ja täpsuse asemel kummardatakse mingit abstraktset „ilusat keelt”), mis korpust kasutati (sest selline järeldus eeldab tõlkekeele märgendatud korpust) ning kas korpuse algupäraste eesti tekstide hulgas oli ka kirjalikke oskustekste. Ja edasi soovitan mõelda, mida mõtleb lugeja, kes ei tea, et loetav tekst on tõlge, et lause on saksapärane seepärast, et see ei oleks inglispärane, ja et lause infostruktuur rõhutab miskipärast midagi, mis ei ole lause sisu järgi kõige tähtsam – siinkohal saan viidata eesti keele käsiraamatust suurematele autoriteetidele, veebis on üleval Mati Erelti „Eesti lauseehituse” öeldise osa (pdf), selle § 19 „Lause infostruktuur” (lk 37–38) arutleb, kuidas erinevad laused „Peeter loeb raamatut” ja „raamatut loeb Peeter”. Aga selline valjuhäälne juhmus on just asi, mispärast kasvab mus tunne, et ma seda kursust pidada enam ei taha – helgeid päid jääb üha vähemaks, lollust tekib üha juurde, ülikoolihoone (kuhu satun aastas korra) närtsib üha enam.

See-eest sebin hoopis sõnastikuga ja trein kiiresti (ainult ühe päevaga) valmis uue PDF-versiooni telefonidesse. Seekord on maht ja tekst suurem, aga pikkust 50 lk vähem. Uus sõnastik on 24. märtsi seisuga (eelmine telefoniversioon oli septembri 2015 seisuga, sealt puudus kogu eelmine kursus ja praeguse kursuse algus; prinditud ja köidetud sõnaraamat on jaanuari 2016 seisuga, kus eelmine kursus on, aga miskipärast ei ole ma selle PDF-i pannud telefonidesse). Uus PDF on rahulikuma värvikavaga – vana nägi ekraanil välja suht OK, aga prindituna väga kirju.

Plaadilt ooper The Pirates of Penzance (mida esitatakse küll rohkem muusikalina ning pooltel osalistel hääl ei anna, kurk ei kanna). Salvestatud 1980 New Yorgis vabaõhulaval – see on Amazonis kõige uuem üldse ainus selle ooperi pildisalvestis; õnneks on pilt veidi parem kui kolm ekraanihõivet karbil.

Seal hüppab mereröövlite pealikuna ringi Kevin Kline – kes sai osatäitmise eest muide Tony ja kes filmi sattus alles pisut hiljem – ning mereröövlite teenijana tantsib ja laulab tollane muusikateatritäht Patricia Routledge, kes kümmekond aastat hiljem süüvis televaatajate mällu kui Hyacinth Bucket (loe: bukee), mitte eriti teistmoodi.

R, 3223. päev: kevad jätkub

Täna on muidugi pilves ja jahe, aga näen töökoja lähedal pääsukest.

N, 3222. päev: +26 °C

Lähen täna vara tööle, E saab valesti aru, läheb ees minema. Jõuan talle bussipeatuses järele. (Mitte maja ees bussipeatuses, aga kilomeeter eemal maksimarketi juures.) Pärastlõunal seega koeri jalutamas.

Nagu on leidnud ammust ajast paljud ettevõtlikud inimesed, on kõige tähtsam panna ettevõtmisele tabav nimi. Sedasi nimetan oma seaehitustoodangut nüüd nimedega Chu-Waguneru, Chibi-Waguneru ja nüüd siis O-Waguneru.

On jube soe; bussis linnas vaatan, et postkontori juures siseneval noorsandil on jalas karvapüksid, ja siis vaatan kohe mujale, sest selgub, et need ei olegi karvapüksid, vaid on niisama atavismilähedane karvakasv.

Tunnis on jälle poliitika teema; seekord päris parteidega. Olen ainus, kes teab kõiki, sest lugesin kunagi programmid läbi.

Pärast ootan 15 minutit E-d, kellel mäletan olnuvat ka tunni; näen nahkhiirt. Siis jääb keelekooli ümbrus väga vaikseks ja tulen ära. Selgus, et täna ta tunnis ei olnudki.

K, 3221. päev: o tempora, o mores

Õhtul kirjanduse tund. Ajal, mil peab hakkama minema bussipeatuse poole, helistab toanaabrile vahetu ülemus ja ma kirjutan meili. Läheb väga kiireks: maad on 600 meetrit, aega 6 minutit. Välisukseni läheb 2 minutit, sealt edasi on 500 m ja 4 minutit. Võtan väga pikad sammud ja viimasel tänavanurgal enne 300-meetrist pikka sirget panen seljakoti teise rihma ka õlale, igaks juhuks, et kui peaks minema kiireks jooksmiseks. Buss keerabki, aga sedastame selle mingiks muuks bussiks kui linnaliini omaks, sellele niikuinii ei jõuaks. Kui maad on veel 150 m, keerab välja kahtlaselt triibuline buss, hakkan jooksma, üle tühja tänava (et juht näeks). Toanaaber püsib kannul, buss sõidab peatuse poole teosammul, ootab. Tänan juhti ülevoolavalt.

Tunnis XIX/XX sajandi vahetuse kirjanduseni ei jõutagi, räägitakse hoopis Saksamaad praegu kõigutavast satiiriluuletuse skandaalist ja „šahhiparagrahvist” StGB § 103 ning kuidas ajakiri Titanic (kes mõni aasta tagasi saavutas paavsti isikliku pahameele kaanepildi Die undichte Stelle ist gefunden! eest ja pidi kaanepildi vahetama, kuid pani vana plakatile ja postkaardile) kavatseb solvata kõiki maailma riigipäid korraga. Vahepeal triivib jutt ka nilbete 1960. aastate filmideni, mida vanasti näidati ainult jaamakvartali kinodes, kust õpetaja vanaema teda kiiresti mööda kiskus, kuigi piltidele olnud strateegilistesse kohtadesse niikuinii kleebitud suured mustad lapid peale. Neid näidanud siis 1980. aastatel esimene saksakeelne erakanal esimesena telekas, uusaastaööl, inimesed kirjutanud ajalehe pahaseid lugejakirju täis. Lubame näidata õpetajale videot, kuidas saates „Kitsas king” on Peeter Oja Thomas „mina olen Mati Modern” Anders ja Andrus Vaarik on Dieter „ja mina olen Toivo Talking” Bohlen. Saade on kogu pikkuses olemas ETV veebiarhiivis, aga Modern Talkingu koht on õnneks olemas ka YouTube’is.

Mul on kaasas binokkel ja nahkhiireandur, aga täna tuuletallajaid ei ole ja ma ei arvestanud, et tund lõpeb mitu tundi enne loojangut.

Jaamast leib ja aprilli Titanic – jaamaputka on ümber korraldatud, keskendub nüüd olulisele: seal, kus vanasti olid kohaliku keele õpikud, on nüüd viinad, ja seal, kus vanasti olid äriajakirjad, on nüüd üldse mingi külmutuskapp. Titanic on seal, kus vanasti olid arvutiajakirjad. Maailma kõigi riigipeade solvangut veel ei ole, seekordne kaanelugu on „Kas mu laps on põgenik?” ja sees on lahedaim lugu, mida teha, kui teil on kodus mitte hiired ega prussakad, vaid toonekured.

T, 3220. päev: imeline ooper

Pärast tööd ja enne ooperit majandustarvete poest läbi, ostan liime (üks selgub olevat nagu Moment, teine nagu Ago – oi jee, pürotehnika Agoga oli palju uhkem kui pürotehnika kummiliimiga) ja sea luukere jaoks peeni nurkraudu. Kodus korraks koeri jalutamas.

Kui läheme teatri riidehoiust üles puhvetisse, sirvin kava ja leian toredaks üllatuseks, et meespeaosas on sama bariton, keda alles kuulsime paar nädalat tagasi „Meisterlauljate” plaadilt, kus ta oli väga hea, ei jõudnudki vahepeal nagu huvi tunda, kus ta veel laulab või on laulnud. Looduses on ta hääl veel võimsam kui plaadil, loomulik, isegi kui ta laulab ainult umbes pool ja mitte 4½ tundi.

Mõtlen, kuidas 25 raha eest saabus siia selline imeline lavastus, head hääled, silmside esinejatega, lavakujundus ja stoorikohandus missugune, seitsme loori tants enneolematus võtmes (iga „loor” on naispeaosalise väiksem teisik, samas kostüümis, sama soenguga, eri vanustes, kõik tantsivad ja näitlevad). Lavakujunduses on idamaa kohati asendunud meeste ülikonnapoega, uhkes Bauhaus-stiilis. Bariton laulab esimese aaria maas lamades, peaaegu alasti.

Ja siis kuidas teinekord umbkaudu sama raha eest seda kõike ei ole. Mõtlen näiteks kontserti eelmisel esmaspäeval, muudest tean ainult kuulu järgi.

E, 3219. päev: ahv, partei ja raudtee

Keeletunnis tekib küsimus, mida tähendab sõna „ahv”. Õpetaja näitab. Muidu on teemaks poliitika ja olematute parteide valimisprogrammid. See on väga igav – enne viimaseid eurovalimisi lugesin kohalike parteide programmid läbi ja tegin märkmeid, voh see oli alles lõbus.

Poolest klassist moodustatud partei „sinine kiri ja rohelised jooned” on liiga realistlik (isegi valimisplakatile tahetakse kirjutada realistlikult, näiteks mingi asja juurde ütleb keegi, et seda me tegelikult ei tea, mistõttu panen küsimärgi nagu kollases ajakirjanduses, kõik on rahul); keegi ei tõmba laiali populismi suurt lõõtspilli. Partei „iga lause eri värvi” kirjutab igaühe muredest – koos lahendustega, nii et valijal ei ole teha midagi.

Õpetaja küsib, kas ma tean, kas lennujaama all on tunnel – ütlen, et on, sest ehituse ajal oli see näha. Nimelt kaevati lennujaamahoone ehitamisel nelisada meetrit tunnelit ning jäeti keldri ja maa-aluse parkla vahele ruum, kuhu tulevikus panna rööpad ja ehitada raudteejaam – see on palju reaalsem projekt kui metrooga ühendamata jäänud valmis jaamad näiteks Helsingis: raudteele ehitatakse jaamast lisarööbet, laiendus on valmimas, rööpaid veel maas ei ole, hargnemiskohast on kavas ehitada lennujaamani paari kilomeetri pikkune tunnel. Uurin, kui palju maksab kahe rööpmega nüüdisaegne raudteetunnel – nii 30 000…80 000 €/m, see paar kilomeetrit mahtunuks lennujaamahoone hinna sisse ära küll.

Õues laulab suvelind silksolk.

P, 3218. päev: päike, pühapäev, väljasõit rohelisse

Vahelduseks üle hulga aja päike. Panen äratuskella akna juurde, kell 8.49 saab signaali kätte ja läheb õigeks.

Arutelu, kas kas minna linna usupüha laadale kala sööma, aga lähme hoopis bussiga alla jõe äärde. E teab hiina restorani Kalur, aga me ei saa sinna sisse (neil sai kinni panna ainult telefoni teel). Tagasi linna poole on veinikoht, aga see on puupüsti rahvast täis; teise veinikohta ei jaksa enam tagasi minna, see on Kalurist kaks maja edasi.

Siis on tee ääres restoran Esplanaad, seal on seest täis, aga neil on varjuline terrass, kuhu meid suunatakse ja kuhu istume tuulepealsesse külge.

Aga seda lõbu ei ole kauaks, sest vähemalt kümneks minutiks tuleb inimeste rahu rikkuma klarnetiga kerjus, keda ennist nägime väljumas restoranist Kalur. Siinkandis on see Hausieren und Betteln verboten, eks ju. Hausieren on kerjamine majast majasse tühja-tähja träna müümise sildi all, Betteln on kerjamine kohapeal istudes. Seda „pillimängu” on valus kuulata; hea meelega viskaks saiaga või läheks torkaks kahvliga; E arvab, et annaks raha, äkki läheb minema, aga vastan, et seda ta ju ootabki ning sisuliselt on tegu terrorismiga. Palju ei puudu, et helistaks politseisse, mängult või päriselt. Pärast käib, müts peos, laudade vahel, ning on ebarahul, et ma ei taha talle maksta. Rassistiks ta mind siiski ei sõima, nagu kerjuseil kombeks, sest ennist nimetasin teda terroristiks (mida ta ju oli); ah, selline asjade käik on ainus tore asi, mida enda külge seotud suitsuvorstidega habemikud on maailmale andnud. Hiljem näeme kogu seda gängi täika nurgas; kaks nende ristiisa ootavad linna poole minevat bussi; üks neist, väga paks, istub bussi ette, teine taha, nii et peab olema ettevaatlik, et väga kummagi lähedale ei satu. Küllap lähevad linna töötajatelt päevasaaki sisse nõudma. Selline väljapressimine on tavaline nt Pariisi metroos, siinkandis seda varem olnud ei ole. Jões on vesi kõrgevõitu (silla all on väike paikne betoonist paadisild veepinnaga ühetasa) ja pakun, et pärast leht kirjutab, et üleujutus läks muidu ohvriteta, kuid mõni päev hiljem leiti allavoolu küla rannast tänavamuusik, klarnetiga läbi torgatud. Või midagi taolist.

Jões ujuvad „krokodillid” ehk suured puuoksad.

Bussijaamas on jõe ääres silt üleujutustest, fotodel selline kõrgvesi, et bussijaamast paistab ainult katus. Kui õigesti mäletan, on saksa tekstis sõna spülen, uhtma, mis ühtlasi tähendab ka WC-s vee tõmbamist, nii et märgin, et bussijaama meeste kempsust on igatahes näha, et jõgi ei ole üle ujutanud enam ammu.

Tagasisõidul leiame, et kui keegi arst külla tuleb, peab kindlasti minema teise hiina restorani Haige Juures.

Algab kolmanda sea ehitus, seekord on skelett papist, pind paberist ja pajeemašeest. Kontaktliimi tuub on täitsa otsas ja kuivanud – see on ka kümme aastat vana, sellega on kleebitud paika kamakas betooni ning ehitatud võlvide makett ja sekstant –, uus universaalliim on selline, et kuivab mitu tundi, aga kui kõvasti kokku suruda, jääb kohale (ilmselt hakkab surve all liim polümeeruma või mis iganes), mida pisut raskendab, et pitskruvi üks pakk kinnisurumisel pöörleb ja pitskruvi ise on raske. Aga selkega ei saa liimida pappi serviti. Kasutan kunagisi seajooniseid kolmandat korda, mõõtkava on 2:1 (esimene oli 1:1, teine 1:3). Valmib pea ülemise poolkera toes ning osa pea alumise poolkera toesest koos kärsa keskosa põhjaga. Kärsa pinna põhi koosneb kassakviitungitest, hea kleepuv paber, imbub liimiga hästi läbi. Jalad tulevad jälle 2 mm messingtraadist (pean ostma juurde) + papjeemašeest või kipssidemest jämendus, sõrad epokitist, käed ja kõrvad samuti messingtraadist, kõrvad vbl papist põhjaga, käed papjeemašeest jämendusega. Sisse peab tegema kandeskeleti, mille küljes on kõik ülejäänud osad (eelmised kaks siga olid seest täis ja n-ö kandekerega, uus ei ole). Universaalliim kleebib peale papi (vanad kohvi- ja tolmukotikarbid) ja paberi ka sõrmi ja käsivarsi, küll mitte kinni, aga kleepuvaks, igasugu sodi hakkab külge ja pean käima aeg-ajalt käsi pesemas.

L, 3217. päev: päris põnevuslood kaugete aegade tagant

Pilves, vihm.

Küürin köögipõrandat edasi ja mitme asjaolu õnnetul kokkulangemisel on mul vahepeal suht paha: õietolm + imelikku sorti õun (mis minu organismiga ühist keelt ei leia) + pea alaspidi kükkasendis põranda nühkimine. Poeni kõnnin, aga saadetakse tagasi. Kodus leban ja hakkab parem, siis poole viiest poole üheksani päevauni – vaatan kella, kell on pool kaheksa, ei saa aru, kas hommikul või õhtul, isetäpsuv kell ei ole suveaega veel kätte saanudki, näitab aiateibaid, mis on õigest ajast minutipealt 18 tundi maas või 6 ees, aga nii peent matemaatikat une pealt ei oska, ega.

* * *

Saan läbi Chr. Krachti esikromaani „Faserland”, mis omal ajal lõi saksakeelses kirjanduses suuri laineid.

Ning eelmisel kolmapäeval alustatud Liivimaa kubermangu märkimisväärsete kohtukeisside lugemiku aastast 1844 (I osa, II osa), kus olid sellised õpetlikud juhtumised.

• Ülejäänuga võrreldes üsna kahvatu juhtum, kus vaetakse, kas vastsündinu tapnud teenija oli süüdiv. Kohus leiab, et oli afektiseisundis, mis leevendas karistust sedavõrd, et sai ainult kolm kuud kerget vangimaja.
• Riia tolliametnik laseb oma sünnipäevapeol maha ametikaaslase ja haavab järgnenud kähmluses abikaasat noaga. Uurimine tuvastab, et mahalaskmine oli õnnetus, armukade tolliametnik tahtis maha lasta hoopis ennast, oli kirjutanud hulga hüvastijätukirju. Kohtuarst kahtleb mehe täiemõistuslikkuses, eriti seepärast, et mees üritas kasvatada oma abikaasa jaoks õnne, lillepotis, ja oli kirjutanud sinna juurde pika segase oodi. Seda käsitati leevendava asjaoluna, raske kuriteo (mida tollase õiguse järgi suitsiidikatse oli) karistusest vähendati ihunuhtluse ja põletusmärgistamise osa ning saadeti ainult eluaegsele sunnitööle Siberisse.
• Mõni kuu pärast vana mõisniku mõrva 1820. aastal leitakse lähedalt jõest pealuu koos tüki selgrooga. Leiukoha läbikammimisel leitakse veel konte ja rõivaid ning selgub, et see ei ole kadunud mõisnik ega ka äkki jäljetult kadunud mõisakangur Carl, vaid hoopis 22-aastane juudi rändkaupmees, kelle on püssi ja kaikaga tapnud raha pärast seesama Carl ja tema 15-aastane õpipoiss Jak (teadmata, et Vitebski kubermangu poole koduteel olev rändkaupmees oli just saatnud teenitud raha 35 rbl ära ametivennaga ja seega kõndis üsna tühjade taskutega). Saak – 3 rubla raha, pudukaupu, mõni linik – jagati isekeskis. Muidu elav kangur muutus kidakeelseks, viis kaks röövitud linikut palistada taskurättideks ja kui õmbleja küsis, mis linikud maksid, vastas õõnsa häälega, et hingehinna. Carlist jäänud asjade hulgast leiti veel imelik sõrmkübar, millega mõõtsid rändkaupmehed müüdavaid helmeid. Aasta hiljem saadi Carl kätte ning toodi koos kaasosalisega kohtu ette ning mõlemad olid saadud karistusega rahul (ihunuhtlus + põletusmärgistamine + sunnitöö Siberis olid väiksemad kui vaevanud hingepiinad).
• 1832 varastatakse Riia kaupmehe majast raudkast 15 845 rubla paberraha, 389 rubla hõbemüntide, briljantsõrmuse ja 9000 rubla pandikirjadega. Hirmus kahtlus langeb maja teenijaskonnale, aga kasti ei leita. Hargneb keeruline lugu, mille kõrval kahvatuvad Midsomeri mõrvad, rääkimata naljaraamatud ühe keskaegse apteekri tembutustest. Alustuseks leitakse kutsari juurest pundar 1275 rubla ja rahakasti väljakangutamise meisliga. Kutsar muidugi ei tea midagi, tema palk jootrahata on 800 rubla aastas ja ta on aus inimene. Samas 1275 < 15 845. Vahepeal läbib uurimise kaleidoskoobi palju muid inimesi, peaaegu nagu „Mirabilias” olnud hiina krimkas, kus olnud umbes viissada tegelast, kõigi nimed umbes nagu Li Mun. Aasta hiljem avastab ühes Riia vaestemajas üks vaimuhaige, et madratsis on kõva muhk – madratsis on vana nahkvest, mille taskus on 475 rubla paberraha. Uurimine tuvastab, et madratsisse oli peidetud raha rohkem, 3075 rbl paberrahana ja 12 rbl hõbemüntidena, aga leidja jättis osa omale ja osa jagas tuttavaile. Hakatakse otsima madratsi eelmisi omanikke, saadakse kätte veel 54 rubla hõbemünte. Leitakse, et eelmine omanik toodi vaestemajja, kus kohe kiiresti suri; selgub, et ta tõi sinna ta vend, invaliidist kõrtsmik, kes ta mürgitas, et saladus välja ei tuleks. Laip kaevatakse mürgi tuvastamiseks välja, aga arseeni ei leita ja taimemürkide jaoks on laip liiga lagunenud. Kõrtsmik on ammuteada pätt ja varas; heast perekonnast ja seega usaldusväärne tunnistaja räägib, et olla tukkunud kõrtsinurgas ja läbi teeseldud une kuulnud, kuidas kõrtsmik arutanud perekonnaga vargust. Kõrts otsitakse hoolikalt läbi, midagi ei leita, mürgi kohta ütleb kõrtsmiku voodihaige ämm, et see on tema ravim. Ühel järjekordsel läbiotsimisel täheldab noor tuletõrjujaõpilane, et kõrtsis on poollagunenud ahi, mida ei kasutata. Sellest leitakse sissemüüritud karp, milles on pabrisse kääritud 4800 rbl paberraha. Selgub, et vargad olid kõrtsmik ja kaks muud pätti, üks neist Siberist põgenenud vana rets. See hakanud pärast saagi jagamist himustama teiste osa, tapeti ära (algul püüti sisse joota mürgitatud õlu ja kohvi, siis virutati pähe ja lasti püstolist maha) ja visati jõkke. Veel palju keerdkäike, jõest õngitseti välja tapetud rets, algne kast kõigi kadunud pandikirjade, 3 hõberubla ja briljantsõrmuse tühja karbiga. Kinnivõetutest keegi – kõrtsmik, tema pere, kaasosaline – ei teadnud, kuhu rets oli oma saagiosa peitnud. See leiti kaasosalise küüni lakast – ühel päeval lapi sisse keeratud 105 rbl hõbedas, teisel pott 6000 rbl paberraha ja sõrmusega. Alguses kahtlustatud kutsar ei elanud õigeks- ega kõrtsmiku voodihaige naine süüdimõistmiseni. Teised said teenitud karistuse ning kõiki üllatas, et kuigi vargusest oli möödunud kaks aastat, saadi kätte peaaegu kogu varastatud kraam. [Arve kokku lüües võib järeldada, et XIX saj alguse Riias ei olnud tavalisel pätil mitte midagi teha briljantsõrmusega, veel vähem pandikirjadega. Paberrubladega ka suurt midagi (neist läks kaduma ainult 4%), aga oli ainult hõberubladega (millest kadus üle poole).]
• Talunaist nähakse kõrtsis mehele viina jootvat, kõrtsi lähedal sillalt kuuldakse mehe appikarjeid, naine tuleb kõrtsi tagasi üksi, põll verine, mees leitakse neli päeva hiljem surnuna teiselt poolt kõrtsi teeäärsest sealaudast – aga kohus ei leia vettpidavaid tõendeid, mis ühendaksid naise mehe surmaga. Tõendite puudumisel otsustab kohus, et naise raskeim õigusrikkumine oli joobes mehe jätmine tee serva, mis oli väärtegu, mitte kuritegu, ja mille karistuse (aresti) kandis ta juba ära eeluurimise ajal.
• Põllul töötav sulane läheb võssa sitale ja leiab sealt laiba. Tapetu isik tuvastatakse ruttu, see on rännakul olnud potissepasell. Tapmiskohalt viivad iseloomulikud vankrijäljed ühte taluhoovi, kust leitakse jälgedega sobiv vanker ning tapetu asjad ja raha. Vägivaldne taluperemees käitub kahtlaselt, külarahvas peab teda süüdlaseks, aga kohus süüd tõendada ei suuda. Kohus otsustab saata kahtlusaluse Siberisse ilma ihunuhtluse ja põletusmärkideta.
• Õpetlik lugu Riia 1677. a tulekahju uurimisest. Kõndinud rootsi noormees Peter Riia sadamas, juurde astunud venelane ja pakkunud, et põleta Riia linn maha! Peter vastanud, et ei põleta, aga proovinud ikka, kas hakkab. Ei hakanud, aga kui vähe hiljem puhkes suur tulekahi, kahetses, et oli proovinud. Kohus küsima, mis oli venelase nimi. „Magnus,” vastab Peter. Kohus küsima: „Aga võib-olla oli Frank?” — Frank oli teine kinnivõetu, saksa juuratudeng, kes olnud vähe enne Moskvas ja keda seal kästud Riia linn maha põletada. Peter nõustunud, et jah, teda käskis hoopis Frank. Uurimine läinud edasi kui lepse reega, mitu tunnistajat kinnitasid, et näinud Peterit ja Franki koos, aga vastandamisel ütles Frank, et näeb Peterit esimest korda. Ning jäi ütlusele kindlaks. Kohus leidis, et kehtiva seaduse järgi on vaja kohtualust piinata, et ta midagi enda teada ei jätaks. Aga ka piinapingis ei tunnistanud Frank algul, et ta Peterit tunneks; siis käskis kohtunik piinata niikaua, kuni tõde välja tuleb (edasine vastandamine oli võimatu, sest selleks ajaks oli Peter juba põletatud), samas leidis kohus, et Franki puhtsüdamlik ülestunnistus, et tegelikult ei ole ta asjaga üldse seotud, on kuradist; Frank ütles siis, et ta räägib kõike, mida kohus tahab, ning võtab omaks mis tahes kuriteo, et teda kohe hukataks ja edasi ei piinataks. Mis nii ka sündis. Järele jäid üksikasjalikud kohtuprotokollid. Kogumiku koostaja leiab, et isegi tollase seaduse järgi (Liivimaal kehtis tollal hiliskeskaegse Saksamaa, Karl V kriminaalõigus, mitte Rootsi oma) pidanuks süüd tõendama paremini, ja lõpetab kommentaari sõnadega: „Me saame aga kiita meie valgustusajastut, mis on igaveseks keelanud inimmõistust ja -väärikust alandava piinamise!” (Hiermit schliessen wir unsere Betrachtung der vorliegenden Untersuchungsacten, dieses merkwürdigen Monuments der Strafrechtspflege jenes Zeitalters; wir wollen kein Wehe über jene Richter rufen, wir mögen aber preisen die Aufklärung unseres Zeitalters, welche, als des menschlichen Verstandes und Gemüths unwürdig, für immer verbannt hat jenes Schreckensinstitut der Folter!, S. 138)
• Väga pikk ja keeruline lugu, mis algas sellega, et saabus ühte Liivimaa kõrtsi vanapaar ja juhuslikus kähmluses torkas vanaproua talumeest noaga. Haav ei olnud ohtlik, vanapaar võeti kinni ning edasi läks kõik väga segaseks. Eeluurimisel ei selgunud täpselt vanaproua isik: ükski tal kaasas olnud, rõivastesse või mujale peidetud dokument ei olnud päris ehtne, teda ei teadnud keegi, oletada võis seost Rootsiga, aga faktide puudust korvas vanaproua osav fabulatsioon, mis tundis kahtlusväärt hästi kohalikke olusid (kuid mitte täitsa hästi) ning mässis asja sisse üha kõrgemaid ametiisikuid Tema Majesteedi Venemaa keisrini välja. Keisrit Liivimaa kohus muidugi tülitama ei hakanud, aga järelepärimisi saatis välja kümnete kaupa ning Rootsi konsul käis kohtus tunnistamas ja selgitamas mitu korda. Kohtuarst otsest nõdrameelsust ei tuvastanud, kuigi mõtles kaua. Koostaja märgib, et iseenesest mõista lähtus kohus kõigi juttude kuulamisel eeldusest, et iga lugu on tõsi. Üksvahe ei osanud vanaproua pakkuda muud, kui et ülejärgmine päev räägib ära kogu tõe. Aga kohtu pettumuseks oli ka see uus lugu, seekord sellest, et „tegelikult” on ta hoopis Rootsi kuningatütar, Hesseni maade pärija, keiser võlgneb talle 25 miljonit rubla ja tema juures elas kolm aastat Louis XVIII. Et aga vanaproua väidetavaks isaks olnud Rootsi kuningal oli tütar hoopis kellegi teisega, Hessen oli hoopis Hessen-Kassel, keisri võlatäht oli poole mängukaardi suurune arvudega ja allkirjata paberilipakas ning ajal, mil Louis XVIII elanuvat tema juures, viibis vanaproua Liivimaal, kus aga Louis XVIII nimetatud aastatel ei käinud [Louis XVIII elas pärast revolutsiooni eksiilis ja 1797–1801 Miitavis (Jelgavas), aga see oli Kuramaal], sai kohtul fabulatsioonidest küllalt ning vanaprouale määrati varasemate pettuste eest karistuseks kolm kuud vangimaja ja seejärel väljasaatmine kodumaale Rootsi. Vanaproua jätkas heietamist ka vanglas ja kui teda käis vaatamas kohtu esindaja, oli kole rõõmus, et nii hästi läks. Rootsis pandi vanaproua aga kohe hullumajja.

Pealkirja järgi arvates peaks samas sarjas olema ka raamat Eestimaa kubermangust, aga Google Booksis mitte. On veidi hiljem ilmunud Kuramaa raamat (mõlemad osad koos), selles kajastub vahepeal Kuramaal kehtima hakanud Venemaa 1832. a seadustik (Kuramaa kohtukorraldus oli ka muidu veel segasem kui Liivimaal, mida Kuramaa raamatu sissejuhatuses pikalt selgitatakse, rohkete viidetega 1832. a seadustiku paragrahvidele).

R, 3216. päev: loen

„Faserland” ja vana kriminaalkogumik; pikemalt homme.

N, 3215. päev: kuidas ma pilte ei tee

Hommikul: peaks tegema pilte, aga ei mäleta, kuhu järg jäi (mis süsteemi järgi pilte valisin ja kuhumaani on valmis).

K, 3214. päev: plaanid

Plaan sõita pühade ajal palverännakule Wuppertali hakkab idanema, uurin ja panen kinni hotellitoa. Wuppertal on pikk soolikas, aga kõike ühendab jõe kohal rippuv raudtee. Tähtsaimad vaatamisväärsused leian üles ja kannan koordinaadid telefoni kaardile. Pildi järgi on hotelli küljes samasugused suured oreliviled nagu Tallinnas endisel teenindusmajal; ühele poole on jaamani üle ehitusplatsi 200 m ja teisele poole on Herrenboutique’ni teised 200 m.

Te muidugi mõtlete, et Wuppertali Herrenboutique on nali (Tema Pühaduse Loriot’ telesketš „Der Lottogewinner”), aga küsimus on vaevanud ka teisi, Googel leiab vastuse üsna kiiresti, kus see on: Wuppertal muidu eriline ostlemislinn ei ole, kõige peenem meesterõivaste kauplus on ketist Engbers (millest Berliinis ja Münchenis ostis oma piibud ja kaabud ka Loriot ise) ning see asub jaama juures asuva linnajao ostukeskuses. Lihtne.

Pärast mõningast otsimist (Wuppertalist on olemas rudimentaarne Google’i tänavavaadegi) leian koha, kus 21.7.1950 hüppas rippraudteelt jõkke elevant Tuffi (jäi terveks); kohe selle vastas üle jõe (100 m) on ooper ja kuulus tantsuteater (aga pühade ajal on tantsijad gastrollil Pariisis ja ooperis midagi huvitavat ei ole) ning pisut paremale on maja, kus sündis vabrikant Friedrich Engels ja kasvas tema samanimeline poeg, kes ei olnud vabrikant, aga andis naljapärast raha tuttavale habemikule, kelle raamatute läbimüük oli väga nigel ja lapsi väga palju.

I+Ä-le ujumisnõu, mille ääre peal nad häältsedes jalutavad ja leotavad saba.

Uus buss 195 nr SL 4028 kärutab mind Hundiveskisse.

T, 3213. päev: teater

Õhtul teatris etendab Hamburgi külalisteater menutüki mesinikust ja tuumafüüsikust. Mõni rida eespool oli töö-toanaaber, kes muidu räägib saksa keelt nagu siidi, aga ei saa algusest aru ja siis ei saa hästi aru kogu tükist. Tükk on väljast lõbus, seest tõsine.

E, 3212. päev: poolik kontsert

Kõigepealt vaadake seda lugu, kuni kohani „natuke nutan, nuuuuu”:


Õhtul olen keeletunni asemel kontserdil, kus ometi ükskord laulab laulja, kes pidi muidu laulma oktoobris, aga kas ise või klaverisaatja haigestus. Nüüd toimub siis kontsert uuesti, teise saatjaga. Sügisel oli üks teine kontsert, kus käisin üksi ja kuulsin laulja juba ära; nüüd siis saab kuulata uuesti.

Üldiselt süveneb arvamus, et asjaomane laulja on saavutanud kuulsuse tänu mitte niivõrd kantileenile ega kostüümidele, vaid kuulsale abikaasale. Klaverimängija on seekord huvitatam.

„Natuke nutan, nuuuu” juhtub millalgi esimese poole keskel, kui kõdi hakkab tegema kevadallergia (mis tänapäeval on palju-palju leebem kui paarkümmend aastat tagasi, mil mu köhimise peale tühjenes pool trammivagunit ja ma ei saanud nädal aega toast välja). Ühesõnaga, nina poole hakkab ronima aevastus, üritan mitte teha nägusid (mis esimese rea nurgas on raske) ja siis see tuleb. Viimane hetk saaks nagu kinni, aga kokku kõlab see üle kogu kammersaali (arvan; võib-olla liialdan, aga nii see tundub), nagu ma nuuksataks. Järgmine silmapilk mõistan ka ise, et see kõlas nagu vali nuuksatus ja seda pidi kuulma ka esineja, kes nüüd arvab, et ta nii hästi laulab, et näe üks nuuksub, mispeale hakkab mul kohe kole lõbus ja tagasi tuleb hoida hoopis naeru.

Aga teise poolde me ei jää, vaid teeme vaheaja lõpupoole vehkat, nii et esineja võibki mõelda, et näe, nii hästi laulis, et üks hakkas nuuksuma ja läks koju nutma. (Seda olen näinud, kuidas esinejale tuli peale selline meeleliigutus, et ta puhkes pisaratesse ja jooksis lavalt ära, nii et kuulajad pidid tormama talle peldikusse järele ja teda seal lohutama. Ta oli küll üsna purjus ja juhtus see isekeskis koorilaagris, mitte kontserdil.)

Enne algust oli saalis ekskursioon, kes meist möödus just giidi sõnade „saalis on aeg-ajalt veider hais” saatel. Vaheaja alguses saalist lahkudes kohtame töökaaslast S-i, kes õppis aastakese Soomes ja omandas täitsa arusaadava soome keele.

P, 3211. päev: metsas

Päike, jalutuskäik metsas.

L, 3210. päev: laupäev

Täpsemaid andmeid selle kauge päeva kohta ei mäleta ja elektroonilises arhiivis ka midagi ei ole, aga tõenäoliselt käisime poes ja mina tegin õhtul pilte. Hommikul paistis päike, Šp lesis päikse käes.

R, 3209. päev: puhkus lõpeb

Vihm, kohe hommikul juuksur. Sedapuhku ei olegi näidatav film enam Prantsuse tummfilmitähest.

Saan läbi Wladimir Kamineri raamatu „Das Leben ist (k)eine Kunst” – kui ta kirjutaks vene keeles, oleks ta nimi eesti transkriptsioonis ilmselt Kaminjor. Lõbusaid juhtumisi kunstiinimestega, näiteks Vene talendita kirjaniku ja tillipiltniku raskest läbimurdmisest suurde kunsti või kuidas Saksa teater kutsuti külla Siberi teatrifestivalile ja õppis pähe teksti vene keeles, paraku koos tõlgi hääldusveaga, muutes väga tõsise teatritüki pööraseks komöödiaks või kuidas pärast raudse eesriide langemist hakkasid Venemaal gastrollimas käima mitte nüüdisaegsed muusikud, vaid need, keda tollal ei lastud ja keda nüüd mujal enam ei teata, ning ajal, mil Venemaa president oli Medvedev, esines Kremli kongresside palees Mireille Mathieu, kelle kontserdile ja lava taha sattus peaministri Putini mahitusel parasjagu Venemaad külastanud Gadaffi, kes – teadmata, kes on Mathieu – vandus igavest fännitruudust hoopis Mathieu tõlgile, aga õnneks ei tundnud ka Mathieu kõiki maailma diktaatoreid nägupidi.

(Wikipedia andmeil käis Gadaffi Venemaal 2008 ja kohtumine toimus mitte kongresside palee lava taga, vaid Gadaffi soomustelgis – fotol on näha nii Mireille Mathieu kui ka tema noor tõlk kui ka hulk turvamehi ja Gadaffi tõlk, keskel lösutab tugitoolis Gadaffi, temast edasi sügab nina Putini tõlk ja vasakul servas istub tooli esiserval Putin ise, suu kõrvuni. Pange hästi tähele ka telgi kütte-, elektri- ja valgustussüsteemi.)

N, 3208. päev: trammid

E-ga koos lõunal (tema on tööl, mina puhkan).

Linnaservas trammimuuseum. Muuseum on lahe, jutustus kunagi linnatänavail kolistanud trammist on põhjalik, stende on mitu toatäit, hoovis on mitu trammi ja vanabussi. Üleval on ka riigi esimese auto (Benz Velo – autoajaloos esimene saritoodetud mudel üldse!) töökorras koopia (ehtsa Velo mootoriga); muid külastajaid on kaks täiskasvanut ja üks laps. Jutustus lõpeb aastaga 2000, nii et uue trammitee rajamist seal ei ole. Ka on tunne nagu kümme aastat tagasi, sest eks ma algul ikka käisin muuseumides, pärast olid need kõik nähtud, aga trammimuuseumi ei olnud sattunud. Keeletunni ukse taga oli XIX sajandi linnapilt, mida majade asendi ja maapinna languse tõttu olin arvanud olevat Lambaplatsil nüüdse peene kohviku ees; vanadelt linnaplaanidelt saab teada, et oligi.

Pärast rahet on ilm väga ilus.

K, 3207. päev: puhkus jätkub

Kunstimuuseumis ja poes linna teises servas. Pikal bussisõidul tagasi leian Google Booksist vanaraamatu, mis selgitab algul Liivimaa kubermangu kriminaalõigust ja siis kirjeldab põhjalikult värvikaid kohtukeisse (pikemalt edaspidi).

T, 5.4.: tagasisõit

Puhkusenädala algust ilmestas altminek ilmaennustusega: esimene kohalolekupäev pidi olema ilus, aga pool tundi enne kodumaakonna taganurgaga tutvuma viivat bussi hakkas sadama. Terve teine päev pidi sadama, plaanis olid tubased tegevused, aga ohoh, pärastlõuna oli väga ilus.

Maakonnamuuseumis avastasn lendlehe, kus vähemalt 17-aastasi noormehi kutsutakse üles ühinema isetegevusliku väesalgaga, mida juhtis endine kanakasvataja; seal oli lause „väeteenistus on auasi” – vrd aastakümneid uuem Eesti kaitseväe loosung „ajateenistus on auasi”. Ai-ai-ai, ärme mõtle, mis juhtub, kui selle sarnasuse avastab vaenuliku naaberriigi propaganda (nagu ärme mõtle ka, mis juhtub, kui lõunamaised keevaverelised habemikud avastavad, et paljud nende hädad algasid sellest, et nende kandis tõmmati riigipiire suht suvaliselt ja üks tõmbaja oli Laidoner).

Veetsin neljast päevast kaks õhtut, vasak käsi sirutatud skanneriklaasile, skannides enda tarbeks oma raamatukogu haruldusi. Skanner on krdi aeglane ja kaas ei tule palju lahti. Algul oli ka kasutusliides veider (aga siis pääsesin vaikesätete kallale, läks lihtsamaks). Aeglane on skanner sellepärast, et sellega ei saa määrata skannitavat ala, nagu saab siin teise skanneriga, et siis ainult vajuta iga lehepöörde ajal skannimisnuppu ja valmis. Tuli iga kord skannilt sättida, mis jääb pildile.

Esimesena jäädvustasin kaks kohalikku turismiteost aastast 1931. Sama ladu, samad pildid. Eri kaaned, eri pealkiri. Pikemas on ametiasutuste loetelu, sõiduplaanid, kuulutused, linnaplaan.

Teiseks jäädvustasin Voldemari vanema venna Alfred Waga teose „Eesti kunsti ajalugu I. Keskaeg” 1932 (esimene Eesti kunsti üldteos, järge ei ilmunud). Lõpuks veel siit-sealt üht-teist (kui selgus, et rariteete või nende lehekülgi on rohkem kui aega).

Pisut selgus müstika n-ö „Kuuskemaa kuusega”. Pika otsimise peale leidsin „Hõbevalgema”, kust kunagi sellest kuusest esimest korda lugesin (oli mitte ajaloo, vaid muistendite riiulis). Meri viitab mustpeade ajaloo 1930. a väljaandele, aga see ilmus algselt 1885 ja seal on jõulupuu väljakandmise riitus tõesti sees, viitega aastale 1441. Aga mis see 1441. a ürik oli, ei öelda. Pakun (ei ole veel lugenud ja pealegi olen unustanud pealkirja), et äkki oli skraa, sest aastaga 1441 on veel mitu muud asja. See, kes jutustas puu ehtimisest ja selle ümber tantsimisest, oli Balthasar Russow, ja see, kes arvas selle kuuseks, oli Lennart Meri. (Kultuuriliselt Tallinnast mitte väga kaugel Kölnis – lähedal on Westfalen, millega oli keskaegsel Tallinnal väga soe suhe – hakati 1440. aastatel kodifitseerima ehk üles kirjutama asju, mis seni olid olnud ainult suulised, näiteks ühingute põhikirju; see Mustpeade ürik on äkki midagi samalaadset.)

[Hilisem lisandus: Amelung ei maini seoses 1441. aastaga, mis puud mustpead põletasid – äkki oli kadakas, põleb hästi ja hea väike kanda. Kuusest räägib alles Balthasar Russow, aga tema ajaks oli see komme olemas olnud üle sajandi; kombe üksikasjad võisid sajandiga muutuda.]

Waga raamatu toel selgus müstika Oleviste võlvidega: juhtus see, mida keegi ei oodanud, Wilhelm Neumann eksis! Leidsin Waga viidatud v. Howeni ettekande Oleviste remonditöödest 1903 ja selles mainitud 1820. tulekahju järgsed vaated – sisevaadetel on näha kesklöövi neljast võlvikust kaks ja neil on tähtvõlv. Ehk siis kogu lugu algusest saati: v. Nottbeck ja Neumann märgivad „Revali ajaloos ja kunstimälestistes” sõna ja põhiplaaniga aastast 1896, et Oleviste kesklöövis on neljast võlvikust tähtvõlv ainult ühes. Nagu teame, on Oleviste kesklöövi võlvide kohta öeldud ikka ja ainult seda, et seal on tähtvõlvid. Alfred Waga raamatus „Eesti kunsti ajalugu I. Keskaeg” (1932) mainitakse Oleviste seinte sondeerimist 1903 remondi ajal (Axel v. Howen) ja mul oli kahtlus, et kui 1896 oli, aga 1932 enam ei olnud kesklöövis lihtsaid võlve, pandi tähtvõlvid sinna kohe pärast v. Nottbecki ja Neumanni oopuse valmimist, et võlvide vahetamise furoor jõudis Waga (1932) ja Karlingi (1936) ajaks vaibuda, seega võib-olla v. Howeni remonditööde ajal. Waga kirjeldab v. Howeni leide (et algne pikihoone oli 5-löövine ja sama lai kui praegune pikihoone), viidates v. Howeni 1904. a üllitisele. See on internetis üleval, aga selles pilte ei ole (vt allpool) ja XX saj alguse remonti ei kirjeldata. Aga ühel Ungern-Sternbergi joonistusel Oleviste varemestest pärast 1820. a tulekahju on näha kesklöövi kaks võlvikut ja seal on tähtvõlvid.

v. Howen mainib asja, mis on jäänud kahe silma vahele kõigil, kes midagi Oleviste ajaloost on kirjutanud või arvanud: 1625. a tulekahju järel taastatud tornikiivri kõrgus ei olnud kõrgus alates torni kiviosa lõpust, vaid tornikiivri kõrgus koos ankurdusega torni kiviosa sees!! (Sama võib oletada ka keskaegse kiivri ja selle kõrguse kohta, mis on teada samast ajast.) v. Howen ütleb, et see utoopia läks lahti Hansenist (Gotthard von Hansen, Die Kirchen u. ehemalige Klöster Revals, Reval 1885; kuigi juba isand Rickers arutleb 1820 pikalt tornikõrguse üle); v. Hansen olla ka kiviosa kõrguse kogemata ajanud segi kõrgusega merepinnast. Maapind on Oleviste kohal umbes 13 m ümp; tornikiiver algab kaks korrust enne torni kiviosa lõppu, nii see mitukümmend meetrit juurde tuli; ilma nendeta ei olnud Oleviste torn vanasti palju kõrgem kui praegu.

Kultuurimälestiste registris on restaureerimisprojektide hulgas kaks aruannet õhkkeskkütte paigaldamisest Oleviste pikihoonesse 1958 (ERA T-76.1.131 (P-141) ja ERA T-76.1.180 (P-202); kooriruumi pandi 1957, aga selle aruannet ei ole), mil võeti lahti enamik pikihoone põrandat (seinaääri mitte). Ühe neist on kirjutanud Villem Raam ja selles mainib ta, et otsis põhjalöövi keskelt vanu alusmüüre, aga hilisemate hauakambrite ehitamisega oli kogu sealne aines hävinud. Mõlemas mainitakse kesklöövist leitud vanade piilarite alusmüüre: algne kesklööv oli kitsam, sama lai kui praeguse koori kesklööv (ja algne koor oli kastkoor, mille idasein leiti 1980 – ERA T-76.1.11027 (A-798)). v. Howen mainib ka kaht 1820. a tulekahju järgset sisevaadet: üks kujutab sisevaadet altari kohalt lääne poole (TÜ digiarhiivis on mitu varianti, parim on selline: link), teine põhjalöövist poolviltu koori poole (link). Mõlemal on näha koori ja pikihoone vahelised kaks piilarit, millel on mõlemal pool keskel kogu kõrguses püstvuuk. Põhjalöövist joonistatud vaatel on näha ka kaht müüriosa koos hoidvaid klambreid. Vuuki seletaks selline ehitusjärjekord: alguses oli kitsam kesklööv, selle idaseina vastu ehitati sama lai kastkoor ja viimase asemele 1425 kolmelööviline koor, mille kesklööv oli sama lai kui vana kesklööv. Uued kõrgseinad aga ehitati mitte vanade asemele, vaid kõrvale (ning S-kõrgsein pealegi viltu, nii et kesklööv on mitte ristkülik, vaid trapets). Selle kõigega jäi side kooriga väheseks. (Veidi varem Niguliste ümberehitamisel basiilikaks ehitati kesklöövi piilarid samale joonele kui vanad, aga pisut pikema sammuga. Veidi hiljem ehitati Nigulistesse samuti ümbriskäiguga koor, kus visuaalne ehituslik piirjoon pikihoone ja koori vahel puudub üldse – eraldi võidukaare asemel on tavaline vööndkaar (kuni 1944 oli sümboolne võidukaar küll olemas, aga puidust), löövid on sama kõrged, koori läänepoolsed piilarid samasugused; Tartu toomkirikus, kus on kolmas Eesti keskaegne kolmelööviline koor, oli koori kesklööv küll sama kõrge kui pikihoones, aga pikihoone idaserva joonel oli alles selle idamüür ja seetõttu kaunis toekas võidukaar; kooriümbriskäik oli pikihoone külglöövidest ligi kaks korda kõrgem.)

v. Howen pakub, et taastamistöödel pärast 1820. a tulekahju neid vahepiilareid paksendati veel (põhjapoolsema külge paigutati kantsel ja kantslitrepp läheb piilarist läbi), nii et tekkisid need kaks hirmsat jurakat, mis varjutavad vaadet koori ja pikihoone vahel. 1820. aasta järgsetest taastamistöödest on 1981 ilmunud artikkel (kogumikus „Eesti arhitektuuri ajaloo küsimusi”), seda internetis ei ole. v. Howen mainib selgesti, et 1820 hävinud suur orel oli kesklöövi idaseina suures nišis võidukaare kohal (põhjalöövist joonistatud vaatel on näha orelirõdu kandnud metallkonsoolid), tuli jõudis selleni läbi sinna viinud ukse N-kõrgseina O-võlvikus, mis XIX saj müüriti kinni ja krohviti üle, aga mis 1904 olla läbi krohvi veel kumanud. (Ja veel mainib ta pinkide asendit ja vääride asukohta, mis oli hoopis teine kui pärast XIX saj taastamist. Digiarhiivis on ka varemete vaade lõunast (link), millest v. Howen räägib omajagu, ja põhjast (link); viimasel paistab ka see orelirõdu uks. v. Howeni põhiplaan (link) ja lõunavaade (link) on joonistatud 1799. a põhiplaani ja vaate järgi, need on selgena olemas raamatus „Tallinn aastal 1825”. „Eesti arhitektuuri” I köites olev piki- ja ristlõige on tehtud O. Grohnmanni 1939. a  jooniste järgi, need on siin ja siin; põhiplaan on siin.)

(Haa, kui guugeldada „Oleviste võlvid”, leiab pildiotsing õige mitu muude võlvipilti siit blogist! Digiarhiivi kunstiajalooliste fotode kogus on repro Wilhelm Neumanni joonistatud Pirita kloostri rekonstruktsioonvaatest – see on „Revali kunstimälestistes” ja nurgas on Neumanni monogramm – allkirjaga, et pilt on joonistatud keskajal!)

* * *

Puhkuse ajal pildistasin üles pidu, vanu pilte ja lehmi. Ning alles sõidul lehmade juurest tagasi, jalasirutusel D. kreisilinnas avastasin, et olin unustanud optilise pildistabilisaatori, mis muidu on tavaliselt sees, sisse lülitamata, sest võtsin ühe viimaseid peopilte nii, et kaamera oli ajaloolisel laual ja stabilisaator väljas. Seejuures just nende vanade piltide kopimise pärast olin hankinud ja tolmuvabas keskkonnas paigaldanud spetsiaalse sihtimisjoontega mattklaasi – millega seoses selgines vana tähelepanek: fookuse märgutuled ei ole pildiotsikus täpselt rõhtsad, vaid umbes kraad viltu. Mul oli vahepeal isegi kartus, et äkki on viltu hoopis fotoka sensor – aga alati kulus pildistamisest silmapiiri sirgestamiseni ja vastupidi nii kaua aega, et ei mäletanud kunagi, mis pidi viltu. Nüüd on pildiotsikus keset kaadrit sirge joon ja hoplaa! silmapiir täitsa sirge.

Vanade piltide kopimisel selgus ka, et isegi kui fotode kohal asendit otsides igatpidi võimlesin, ei olnud mitu fotot ristkülikud (mul endalgi oli selline suurendusraam, mille üks tiib oli veidi viltu). Õnneks võtsin igat pilti üles kaks võtet, hallskaala kõrval. Veel selgus, et värviskaala halltoonide rida ei ole täpselt neutraalhall.

Võõrustamine stiilis „vesi, vein, tee, õlu, vein, kohv, vein, tee”, kõik mõne tunni jooksul.

Esimest korda vaatan hilisõhtuses bussis seljatoe seest filmi, aga keegi reisija olla kogemata serveri juhtme välja tõmmanud ja selle taaskäivitumine kestab 15 min. Muidugi on sõit just seesama 15 min lühem kui film (The Martian – täitsa kobe on, ja Marsi-jaama kilega parandamise kohta selgitab kõiketeadev Internet, et ei, tegelikult just see koht on realistlik, aga alguse liivatorm ei olnud).

* * *

Selle kõigega võrreldes on tegelik tagasisõit siiakanti täiesti sündmusetu ja kui ma puhkuse ajal juhtunust ei kirjutanuks, jäänuks ümbrik täitsa tühjaks.