Sajab, olen toas ja kirjutan sõnastikku.
Nädalaga olen ponnistanud läbi 15 lk õppematerjale ja järg on lk 35 (kokku on praeguseks lehti 53, eksamiteni on aega 2 nädalat). Peaks sõnastiku printima välja ja näitama eksamil õpetajale.
31.5.15
30.5.15
L, 2924. päev: tavaline laupäev
Järeldame, et bussipeatuse vastas olev muruplats on nagu varese sahver.
Nagu laupäeval ikka, naaberlinnas. Seekord jalutame läbi põhjapoolse kesklinna. Näeme võimlaks muudetud M. kirikut (väljast) ja barokset P. kirikut (seest), kus ma ei ole kunagi varem käinud. Sealt orelifestivali kava. Augusti lõpus mängib kunagise troonisaali uuel orelil sama lätlane, keda kuulasime aprillis; oleks huvitav minna, äkki läheb uuesti kähmluseks.
Kella kõrts.
Läbivaatamisel on Les Visiteurs (mille plaatidelt leidsin hiljuti jutulisad, mida kunagi vaadatud ei ole). Tahan selle II filmis (Les visiteurs dans les couloirs des temps, 1998) kõlavat ja mitmes lisas olevat laulu „Filez la laine” telefonitilinaks.
Selgub, et kõik kolm varianti on eri helistikes. Eks selgub ka, et palju kummagi filmi vanaprantsuse keelt on väljamõeldud, sh kuulus ütlus Pouah ! Ça puire !
Loen: E on toonud Eestist „Muumitrolli” 1975. a väljaande uustrüki.
Nagu laupäeval ikka, naaberlinnas. Seekord jalutame läbi põhjapoolse kesklinna. Näeme võimlaks muudetud M. kirikut (väljast) ja barokset P. kirikut (seest), kus ma ei ole kunagi varem käinud. Sealt orelifestivali kava. Augusti lõpus mängib kunagise troonisaali uuel orelil sama lätlane, keda kuulasime aprillis; oleks huvitav minna, äkki läheb uuesti kähmluseks.
Kella kõrts.
Läbivaatamisel on Les Visiteurs (mille plaatidelt leidsin hiljuti jutulisad, mida kunagi vaadatud ei ole). Tahan selle II filmis (Les visiteurs dans les couloirs des temps, 1998) kõlavat ja mitmes lisas olevat laulu „Filez la laine” telefonitilinaks.
Filez la laine ! Filez la laine ! De mes moutons dondaines !
Cousez mitaines ! Cousez mitaines ! Pour de belles capitaines !
Dévidez quenouilles et quenouillettes ! Allumez les chandellettes !
Bistaquez freloques et bandellettes ! Biscottez les amourettes !
Selgub, et kõik kolm varianti on eri helistikes. Eks selgub ka, et palju kummagi filmi vanaprantsuse keelt on väljamõeldud, sh kuulus ütlus Pouah ! Ça puire !
Loen: E on toonud Eestist „Muumitrolli” 1975. a väljaande uustrüki.
29.5.15
R, 2923. päev: tegelik pale
Vares jalutab bussipeatuse vastas platsil, asjatab pisut põõsa all, lendab siis, juust nokas, metsa poole.
Päeval telefonist feisspukki vaadates näen seal, et muidu üsna mõistlik inimene kirjutab pagulaste teemal. Mõistan, et see pidi ilmselt olema nali, aga ei ole nali mitte. Seda on laikinud 7 või 8 inimest, loen läbi ja jätan nimed meelde; isiklikult tuttavaid ei ole ja sellistega tuttav olla ka ei taha ning kui keegi neist peaks sõbraks tahtma hakata, mõtlen siis kaks korda järele. Muu hulgas arvab, et kui Eestis ükski erakond end natsideks ei nimeta, siis Riigikogus natse ei ole – sama loogika järgi on Põhja-Koreas demokraatia. Haun teisaldamist tuttavate kilda, aga seda ma telefonist teha ei saa. Pärast kodus siiski leebun, sest on loobunud jura ajamisest.
Pesen põrandat ja sõidan siis lennujaama E-le vastu.
Arutelu imelise 114. bussi üle, millest on see, et see sõidab lennujaama, umbes nagu kohalike saladus, sest linn seda ei reklaami (sest see ei ole linnaliin) ja silte kuskil väga suurelt ka ei ole. Aga see sõidab lennujaama raudteejaama juurest otseimat teed pidi, mööda üsna väikesi tänavaid, mis ei ole kunagi ummikus, nii et korterist saab lennujaama sedapidi poole tunniga. 16. buss (mis on linnaliin, eks ju) teeb väikese ekskursiooni mööda vaatamisväärsusi ja sõidab kauem, ummikute ajal kohe väga palju kauem.
Päeval telefonist feisspukki vaadates näen seal, et muidu üsna mõistlik inimene kirjutab pagulaste teemal. Mõistan, et see pidi ilmselt olema nali, aga ei ole nali mitte. Seda on laikinud 7 või 8 inimest, loen läbi ja jätan nimed meelde; isiklikult tuttavaid ei ole ja sellistega tuttav olla ka ei taha ning kui keegi neist peaks sõbraks tahtma hakata, mõtlen siis kaks korda järele. Muu hulgas arvab, et kui Eestis ükski erakond end natsideks ei nimeta, siis Riigikogus natse ei ole – sama loogika järgi on Põhja-Koreas demokraatia. Haun teisaldamist tuttavate kilda, aga seda ma telefonist teha ei saa. Pärast kodus siiski leebun, sest on loobunud jura ajamisest.
Pesen põrandat ja sõidan siis lennujaama E-le vastu.
Arutelu imelise 114. bussi üle, millest on see, et see sõidab lennujaama, umbes nagu kohalike saladus, sest linn seda ei reklaami (sest see ei ole linnaliin) ja silte kuskil väga suurelt ka ei ole. Aga see sõidab lennujaama raudteejaama juurest otseimat teed pidi, mööda üsna väikesi tänavaid, mis ei ole kunagi ummikus, nii et korterist saab lennujaama sedapidi poole tunniga. 16. buss (mis on linnaliin, eks ju) teeb väikese ekskursiooni mööda vaatamisväärsusi ja sõidab kauem, ummikute ajal kohe väga palju kauem.
28.5.15
N, 2922. päev: improbability drive
Midagi ka ekskremendihuumori huvilistele. Hommikul koeri jalutades juhtub kokku neli muidu väikest ja elu mitte häirivat tegurit:
- et olen võtnud nagist tööjope, mitte koerajalutusfliisi koos selle taskus olevate kilekottidega
- et mul on taskutes ainult üks poolpidune taskurätik
- et maja prügikastidel on lukk ja nendel kuldvõtmekese suurune võti (mida üksvahe üritasingi värvida kuldseks, aga kuldne marker tuli maha), mis suuruse tõttu ripub tavaliselt köögis nagis
- et just täna varahommikul on tegutsenud prügikastinats, kes on mõlemad kastid ka lukku vajutanund (selleks on vaja jõudu, sest lukustamiseks tuleb kaant painutada, sest tegelikult need kastid ei ole lukustamiseks ette nähtud) ning kangutades kerkib lukus luuk servast ainult nii 5 mm, millest taskurätis olevat koerasitta sisse ei pressi
27.5.15
K, 2921. päev: laadimisest
Mu siinmaa telefonil on uus idiootne komme: juhe on taga ja laadimislamp põleb, aga mõnikord tegelikult ei lae, laeng hoopis väheneb (sest kodus on wifi ja telefonile on öeldud, et kui juhet taga ei ole, ära wifisse mine). See kõik kusjuures nii, et telefon ripub rõhtsas asendis oleva pistiku otsas õhus (põrandal on Gorillapod, selle küljes on klambriga juhe). Rääkimata telefoni väga halvast kombest, et muidu püsib aku hommikust õhtuni laetud, aga pruugib mul lõuna ajal korraks feisspukki vaadata (ma seda tööarvutist ei vaata, põhimõtteliselt) ja pärast see mitte kinni panna, vaid niisama ekraan pimendada, kaob laeng tunni jooksul. Aku tühjeneb tavaliselt äkki, et on ikoon umbes 40% peal, siis äkki tuleb teade, et 15% alles, lae, siis kohe järgmine, et 9%, siis kohe, et 5% ja siis – enne kui jõuan haarata lisaaku ja ühendada selle juhtme asendisse, et see ka laeks – tuleb teade, et Android toimetab midagi, ja siis ekraan kustub ja siis läheb telefon lendu. Aga ta raisk on väike, kerge ja tugev ning jääb terveks.
Rääkimata mõlema mobiili halvast kombest, et nad lülitavad end mõnikord ise välja, tavaliselt ka uuesti sisse, aga mitte alati. Mul on äratus pandud nii, et lauatelefon hüüab viis minutit varem kui mobiilid; ükshommik imestan, et miks mobiilid ei hüüa – aga need on mõlemad väljas. Kusjuures üle-eelmine telefon, mille marki enam ei mäleta, aga mida kasutasin siinmaa telefonina umbes 2007 ja kus oli täitsa hea kaamera, oli sihuke, et selle äratus tuli ka väljalülitatud telefonist, kui äratust ei olnud maha võetud ega akut tagant, mida vähemalt korra sai kuulda ka lennukitäis rahvast, kui lennuk ruleeris starti.
Rääkimata sellest, et lauatelefoni mõlema toru akud on üsna surnud, aga need kustuvad mingi hoiatuseta ja äkki.
Ja läpakas ka. Selle algupärase alaldi arvutipoolne pistik oli saanud paljude pakkimistega kannatada, sinine tuli ei põlenud juba mitu aastat, aga pärast viimast Eestis-käiku ei tundud läpakas enam ära, et see on tema marki alaldi ja sellelt saab ka laadida. Kui juhe oli taga, töötas ilusti (peale läbilõikava piiksatuse käivitumisel, et vale alaldi, mis me teeme), aga päev-päevalt edasi märkasin, et aku laenguprotsent muudkui väheneb pisitasa, vbl käivitumisel võtab mingi hetk voolu akult. Nii et terendas oht, et kui aku on tühi, siis äkki enam ei käivitu. Olin uue alaldi tellinud, aga see muudkui tuli ja tuli, nii et lõpuks laenasin E alaldit, kui ta enda arvutit ei kasutanud, ja laadisin sellega. Siis saabus uus alaldi ja see töötas suurepäraselt tervelt kaks nädalat kuni tänaseni, mil jällegi kõlas kurjakuulutav piiks ja tuli teade „mis me teeme”. Aga sinine tuli veel põleb ja loodetavasti oli juhe ainult pahasti pesas. (Krt, kirjutasin esti valesti, aga tabavalt „pahasti pees”.)
Rääkimata mõlema mobiili halvast kombest, et nad lülitavad end mõnikord ise välja, tavaliselt ka uuesti sisse, aga mitte alati. Mul on äratus pandud nii, et lauatelefon hüüab viis minutit varem kui mobiilid; ükshommik imestan, et miks mobiilid ei hüüa – aga need on mõlemad väljas. Kusjuures üle-eelmine telefon, mille marki enam ei mäleta, aga mida kasutasin siinmaa telefonina umbes 2007 ja kus oli täitsa hea kaamera, oli sihuke, et selle äratus tuli ka väljalülitatud telefonist, kui äratust ei olnud maha võetud ega akut tagant, mida vähemalt korra sai kuulda ka lennukitäis rahvast, kui lennuk ruleeris starti.
Rääkimata sellest, et lauatelefoni mõlema toru akud on üsna surnud, aga need kustuvad mingi hoiatuseta ja äkki.
Ja läpakas ka. Selle algupärase alaldi arvutipoolne pistik oli saanud paljude pakkimistega kannatada, sinine tuli ei põlenud juba mitu aastat, aga pärast viimast Eestis-käiku ei tundud läpakas enam ära, et see on tema marki alaldi ja sellelt saab ka laadida. Kui juhe oli taga, töötas ilusti (peale läbilõikava piiksatuse käivitumisel, et vale alaldi, mis me teeme), aga päev-päevalt edasi märkasin, et aku laenguprotsent muudkui väheneb pisitasa, vbl käivitumisel võtab mingi hetk voolu akult. Nii et terendas oht, et kui aku on tühi, siis äkki enam ei käivitu. Olin uue alaldi tellinud, aga see muudkui tuli ja tuli, nii et lõpuks laenasin E alaldit, kui ta enda arvutit ei kasutanud, ja laadisin sellega. Siis saabus uus alaldi ja see töötas suurepäraselt tervelt kaks nädalat kuni tänaseni, mil jällegi kõlas kurjakuulutav piiks ja tuli teade „mis me teeme”. Aga sinine tuli veel põleb ja loodetavasti oli juhe ainult pahasti pesas. (Krt, kirjutasin esti valesti, aga tabavalt „pahasti pees”.)
26.5.15
T, 2920. päev: deeme dünga
E on tellinud sõbranna juubeliks ehte – et hoida aega kokku ja mitte sõita üle mäe poodi, lubati tuua kolme päevaga, – ja nüüd, kaks nädalat hiljem, saab teada, et kuller (Jean-Pierre, pakun nimeks) käis mingi ukse taga, aga viis tagasi, ja väidab, et vale aadress. Pakijälituse andmetest oletan, et ta käis vales linnas. Või on tumm, et ei saa helistada, ja käsi haige, et ei saa kirjutada postkasti silti, või muidu düsleksik. DPD võiks mõelda, kas nende võrdsete võimaluste poliitika ikka sobib kulleri ametikoha jaoks.
25.5.15
E, 2919. päev: ise nagu konn
Usupüha. Kavas on kohe hommikul minna konnade juurde ehk siinkandi ainsale märgalale vaatama, kas konnad on väljas. Aga hommik on külm ja pilves. Kirjutan sõnastikku, taustaks mängib plaadilt ooper. Sajab. Loen (saan Loriot’ portreeraamatu läbi, pisut loen eilse näituse kataloogi). Väikesed seedehäired.
Nii ma minekut muudkui tunni kaupa edasi lükkan, kuni kell saab pool neli ja läheb selgeks. Võtan hommikuks valmis pandud asjad kaasa. Bussis selgub, et helisalvesti jäi maha (see on tavaliselt küll seljakotis, aga jäi eilsest teiste pükste taskusse), kuigi surnud pikakarvalise hamstri taoline tuulekaitse on kaasas.
Bussisõiduplaani-robot hoiatas, et just täna (usupühal!) toimuvate teetööde tõttu ei lähe buss Suuküla keskplatsilt läbi, vaid läbi külaserva. Seal keskplatsil nimelt on vaja istuda ümber teisele bussile: normaalselt see teine buss ootab, kuni minu buss on kohal (see on nii kirjas koguni sõiduplaanis), aga sageli („sageli”, hmh!) olen eelistanud sõita viimase peatuseni enne viinamägesid, kuhu minu buss jõuab enne, sealt on vaja kõndida 50 m ühest peatusest teise. Nimelt eks minu buss sõida mööda külaserva teisi peatusi mööda kui see teine buss.
Suukülas selgub, et ei ole teetööd, külapidu hoopis.
No jälgin siis kella ja otsustan, et kui minu buss jõuab viimasesse ümberistumispeatusse pärast kl 16.43 (mil sealt sõiduplaani järgi väljub see teine buss), hakkan minema jala, sest järgmine buss selles suunas läheb kahe tunni pärast ja konnadeni on ainult 4,5 km, mis on sama palju kui teisest busside kohtumiskohast restorani Haige Juures ees, aga allamäge, mis see siis ära ei ole. (No tegelikult on 5,7 km, koos alguse ekslemisega 6,1 km; takkajärele tarkusest olnuks parem sõita restorani Haige Juures ette, sealt oleks jala mööda tasast maad „ainult” 4,3 km.)
Põldudevahelise ümberistumispeatuse juures on teeremont ja teise bussi peatuse asemel on suur auk.
Väike ekslemine, ega kuskil kirjas ole, kus peatub teine buss või kust see üldse läheb (seda, et selle peatuse asemel on auk, ümberistumisrobot ei iitsatanudki, nagu ka mitte sellest, et Maaselja äärses umbes neljas külas on kokku umbes neli teeremonti ja bussid ei suuda püsida graafikus). [Saan alles kolm nädalat hiljem teisel konnavaatamiskatsel teada, et külavahebuss jätab teetööd üldse vahele ja sõidab teisi küli mööda mitmekilomeetrise kaarega.]
Üle ehitusplatsi ei saa, lähen kõhklevil sammel mööda teejuppi, millel on silt, et eratee.
Väga vaikne, kaunid vaated.
Aga tagant paistab suur sinine pilv, mis sõidusuuna ja koduakna ilmakaare järgi (et ma seda varem ei näinud) läheneb. Seljas on mul tibutuskindel fliis, fotokotil on veekindel kate ja objektiivikotis on objektiivi jaoks varukilekott ja mitu väiksemat asja on oma pakendi sees kilekotis, aga seljakotist, kus on lahtiselt keskmine (10×50) binokkel, tuleb vihm teadaolevalt läbi ja pükstest ka ning mööda kaela krae vahele.
Nii et väike mure.
Peagi hakkab paistma ka sinise pilve all olev sinine vihmakardin, mis varjutab maastikku juba nähtaval kaugusel (10 km – olen väga lauge mäe otsas). Müristab ja ma ei taha olla äikesega suisa lagedal.
Kiirustan läbi mäepealse küla, kus üks härrasmees pügab hekki. Nagu maakohtades tavaks, tervitan, kohalikus keeles. Tema vaikib mõistmatult, siis poetab vaikselt prantsuse keeli: „Salut!”
Külast väljumisel kaugjuhtimine, kus on A. kreisilinna kalmistul mu onu haud. Alguses on vaja teada saada lähtepunkti asukoht: „kirjelda, mida sa enda ümber näed”, „kas paremal on prügikastid?” ja et teade „minu selja taga on ausammas” ei ütle suuna kohta midagi. Ega ma mäleta ühtki naaberhaudade nime.
Seedehäired ilmutavad elumärki. Mets läheneb.
Esimeste vihmapiiskade ajal pakin objektiivi kilekotti ja venitan fotokoti peale vihmakatte. Jõuan ka metsa vahele. Kohati kaunis kena kuusik.
Mu arust on kuusemets äikesevihmas parem kui lehtmets: ei saja väga läbi, võsa ja risu on metsa all vähem, puud on ühtlase kõrgusega, teisalt aga ka võrdlemisi lage ning äikse tabatud kuusk plahvatab (vähemalt mu lapsepõlves ühe ägeda äikse ajal poole kilomeetri kaugusel piksetabamuse saanud suur kuusk osaliselt plahvatas, me käisime mõni päev hiljem lahingupaika vaatamas ja nägime laialipaisatud üle meetrisi pilpaid).
Käin kolm korda metsas vihmavarjus, üks kord koos erakorralise olukorra (re: seedehäired) peaprooviga. Mõtlen, et küll on tore, et mu fliis on metsaalusega ühtesulanduvat pruuni värvi, sest mõne meetri kauguselt sõidavad madala muldvalli tagant umbes kord minutis läbi autod; üritan mitte sattuda juhtidega silmsidemesse, kuigi just hetkel, kui metsast välja astun, möödub auto.
Autodest on palju (2) Porschesid, mida paganat nad sellel väiksel metsa-maanteel teevad? (Kui just teine maantee, maailmakuulsasse külla, ei ole samuti remondis.)
Metsa lõppedes on selge, et viimast 800 meetrit külla ma nii läbida ei suuda, et jõuaksin kl 18.00 bussi peale, mis tooks mind tagasi inimasustusse, konni nägemata. Aega on siis 4 minutit. Mõtlen, kas oodata puude vahel 45 minutit, et äkki jääb vihm järele, et jõuda siis ilusti 19.00 bussile (mis sõidab teises suunas, n-ö edasi). Aga selles kohas on kuusik noor ja hõre ning arvan, et suurt vahet ei ole, kas olen puude varjus või lagedal. (Vale, vahe on umbes kaks-kolm korda.) Veel arvan, et see 45 minutit tilkuvate puude all on kole igav ja pean seisma (istuda on liiga märg) ja okste vahelt sajab nii palju läbi, et saaksin ikkagi üsna märjaks, mistõttu astun otsustavalt maanteele tagasi. Vihm, mis hetk tagasi metsast vaadatuna oli hakanud justkui nõrgenema, tiheneb taas.
Kui maantee on mäenõlval, kummal pool on äiksevihmas ohutum kõndida? – Muidugi sealpool, kus näete autosid ja nemad näevad teid (ja ärge kõndige pimedas kurvis). Samas täiesti puudeta on ehk ainult 200 m ja maanteel on plekist põrkepiire, kuigi ei tea, palju sest äiksega kasu on. (3.9.1995 jäin umbes 2000 m kõrgusel eelmäestikumatkal äikse kätte ja nägin-kuulsin, kuidas just siis, kui olin lagedal mäeseljal, lõi äike minust umbes 20 m kaugusele (välk ja nii 1/15 s pärast kohutav kärgatus), mispeale heitsin end otsemaid kõhuli ja libistasin end mööda rohtu sadakond meetrit nõlvast alla, julgemata püsti tõusta, seda kõike väga tihedas udus, äikesepilve sees, nähtavus oli umbes 10 m.)
Jõuan umbes 18.10 bussipeatusse. Seal on aga parajasti külapidu. Revideerin katuse all kaasasolevaid asju, leian need olevat üsna kuivad. Vihmakate rihmaga fotokale peale, fotokas kaenla alla, konnade juurde (kui ma juba kord konnade lähedal olen).
Sajab edasi, aeg-ajalt kuivatan laupa ja silmi, ammu jookseb vesi krae vahele. Aga muidu on enamik kere kuiv, isegi labajalad on kuivad. Kaitseala teeotsale tuleb minna läbi külapeo, saan väheke imestunud pilke, aga vihmakattel on puulehemuster väljapoole.
Konnatiik on üsna kinni kasvanud. Konni ei paista ega kosta, kostavad kirikukellad (kohe bussipeatuse taga, kell on sekundi pealt õige). Leian, et vahest ei meeldi konnadele, kui pähe või tiiki kukub puudelt solps! ja solps! raskeid tilku, mis paneb lemled lainetama, nagu hüppaks tiigis ringi kümneid konni. Konnal, kes näeb ainult liikuvaid asju, läheb silme eest kirjuks, ja ta parem kükitab kogu aeg tiigipõhjas.
Sellele tiigile peaks panema nime ja see nimi võiks olla Konla.
Pöördun tagasi. Vihm hakkab jääma üle. Tiigis, mille juures on eksitav silt, et siin elavad jäälinnud (ei ela), hüüavad teises servas nähtamatud konnad. Veel hüüab ööbik ja kägu.
Naasmisel läbi külapeo vähem (telgi ja platsiäärse maja vahel on kitsas läbikäik).
Bussis olen ainus reisija, bussjuht üritab võtta üles vestlust: (viipab paremale) „Külapidu?” – Mina: jah. – Bussijuht: „Kas te sõite seal?” (žestikuleerib söömist) – küllap selle järgi, et mu pea on läbimärg.
Tahan sõita lõpuni sillaga väikelinna (söök, kemps, bussid iga tund tagasi maja ette). Üks noorsand sõidab samuti linna, tema läheb maha restorani Haige Juures ees. Väikelinnas selgub, et terrassihooaeg ei ole veel alanud (või on Suuküla rahvapidu tõmmanud sada versta ümberringi kõik tühjaks) ja buss läheb 19.51 ja siis on järgmine alles 21.51 ja kell on nüüd umbes 19.11, mis tähendab, et plaanin minna kõndima ja vihmajärgseid vaateid pildistama.
Aga just siis, kui kavatsen ületada tänava, et ronida Maaselja kohale sillale, möödub minu eest sellise numbriga buss, mis tooks mind otse maja ette. Jooksen selle peale, inimesed lähevad sinna peale, buss ei jää pooleks tunniks seisma, vaid paneb uksed kinni, väljub. Et seega siis 18.51 buss 20 min hiljem.
Restorani Haige Juures eest tuleb eelmise bussi noorsand peale.
Suuküla külapeolt istub mu taha prantsuskeelne vanapaarike, kus prouast lähtub võimukaid olefaktoorseid järelnähte ning tema iga teine sõna (või vähemalt kord igas – igas! – tema lauses) on prantsuse itimeeste oskussõna merde, mis kõnetakistustega jututempo juures tähendab, et üks merde tuleb keskmiselt iga saja meetri kohta. Nad lähvad Vananiidus maha.
Kui õues on 18 °C, on buss muidugi kütteta ja mu seni ainult pealt märg olnud fliisist valgub vesi sissepoole läbi ehk siis kui enne oli lihtsalt märg, siis nüüd on külm ja märg. Nii et pärast koertega jalutamist soe vann ja grokk, kõik asjad mööda tuba ja radikaid kuivama.
Pildisaak on suure fotokaga 37 pilti ja väiksega pärast bussiakna-praakpiltide kustutamist 10, neist üks konnatiigi sillal tehtud selfi „Konn olen mina”.
Nii ma minekut muudkui tunni kaupa edasi lükkan, kuni kell saab pool neli ja läheb selgeks. Võtan hommikuks valmis pandud asjad kaasa. Bussis selgub, et helisalvesti jäi maha (see on tavaliselt küll seljakotis, aga jäi eilsest teiste pükste taskusse), kuigi surnud pikakarvalise hamstri taoline tuulekaitse on kaasas.
Bussisõiduplaani-robot hoiatas, et just täna (usupühal!) toimuvate teetööde tõttu ei lähe buss Suuküla keskplatsilt läbi, vaid läbi külaserva. Seal keskplatsil nimelt on vaja istuda ümber teisele bussile: normaalselt see teine buss ootab, kuni minu buss on kohal (see on nii kirjas koguni sõiduplaanis), aga sageli („sageli”, hmh!) olen eelistanud sõita viimase peatuseni enne viinamägesid, kuhu minu buss jõuab enne, sealt on vaja kõndida 50 m ühest peatusest teise. Nimelt eks minu buss sõida mööda külaserva teisi peatusi mööda kui see teine buss.
Suukülas selgub, et ei ole teetööd, külapidu hoopis.
No jälgin siis kella ja otsustan, et kui minu buss jõuab viimasesse ümberistumispeatusse pärast kl 16.43 (mil sealt sõiduplaani järgi väljub see teine buss), hakkan minema jala, sest järgmine buss selles suunas läheb kahe tunni pärast ja konnadeni on ainult 4,5 km, mis on sama palju kui teisest busside kohtumiskohast restorani Haige Juures ees, aga allamäge, mis see siis ära ei ole. (No tegelikult on 5,7 km, koos alguse ekslemisega 6,1 km; takkajärele tarkusest olnuks parem sõita restorani Haige Juures ette, sealt oleks jala mööda tasast maad „ainult” 4,3 km.)
Põldudevahelise ümberistumispeatuse juures on teeremont ja teise bussi peatuse asemel on suur auk.
Väike ekslemine, ega kuskil kirjas ole, kus peatub teine buss või kust see üldse läheb (seda, et selle peatuse asemel on auk, ümberistumisrobot ei iitsatanudki, nagu ka mitte sellest, et Maaselja äärses umbes neljas külas on kokku umbes neli teeremonti ja bussid ei suuda püsida graafikus). [Saan alles kolm nädalat hiljem teisel konnavaatamiskatsel teada, et külavahebuss jätab teetööd üldse vahele ja sõidab teisi küli mööda mitmekilomeetrise kaarega.]
Üle ehitusplatsi ei saa, lähen kõhklevil sammel mööda teejuppi, millel on silt, et eratee.
Väga vaikne, kaunid vaated.
Aga tagant paistab suur sinine pilv, mis sõidusuuna ja koduakna ilmakaare järgi (et ma seda varem ei näinud) läheneb. Seljas on mul tibutuskindel fliis, fotokotil on veekindel kate ja objektiivikotis on objektiivi jaoks varukilekott ja mitu väiksemat asja on oma pakendi sees kilekotis, aga seljakotist, kus on lahtiselt keskmine (10×50) binokkel, tuleb vihm teadaolevalt läbi ja pükstest ka ning mööda kaela krae vahele.
Nii et väike mure.
Peagi hakkab paistma ka sinise pilve all olev sinine vihmakardin, mis varjutab maastikku juba nähtaval kaugusel (10 km – olen väga lauge mäe otsas). Müristab ja ma ei taha olla äikesega suisa lagedal.
Kiirustan läbi mäepealse küla, kus üks härrasmees pügab hekki. Nagu maakohtades tavaks, tervitan, kohalikus keeles. Tema vaikib mõistmatult, siis poetab vaikselt prantsuse keeli: „Salut!”
Külast väljumisel kaugjuhtimine, kus on A. kreisilinna kalmistul mu onu haud. Alguses on vaja teada saada lähtepunkti asukoht: „kirjelda, mida sa enda ümber näed”, „kas paremal on prügikastid?” ja et teade „minu selja taga on ausammas” ei ütle suuna kohta midagi. Ega ma mäleta ühtki naaberhaudade nime.
Seedehäired ilmutavad elumärki. Mets läheneb.
Esimeste vihmapiiskade ajal pakin objektiivi kilekotti ja venitan fotokoti peale vihmakatte. Jõuan ka metsa vahele. Kohati kaunis kena kuusik.
Mu arust on kuusemets äikesevihmas parem kui lehtmets: ei saja väga läbi, võsa ja risu on metsa all vähem, puud on ühtlase kõrgusega, teisalt aga ka võrdlemisi lage ning äikse tabatud kuusk plahvatab (vähemalt mu lapsepõlves ühe ägeda äikse ajal poole kilomeetri kaugusel piksetabamuse saanud suur kuusk osaliselt plahvatas, me käisime mõni päev hiljem lahingupaika vaatamas ja nägime laialipaisatud üle meetrisi pilpaid).
Käin kolm korda metsas vihmavarjus, üks kord koos erakorralise olukorra (re: seedehäired) peaprooviga. Mõtlen, et küll on tore, et mu fliis on metsaalusega ühtesulanduvat pruuni värvi, sest mõne meetri kauguselt sõidavad madala muldvalli tagant umbes kord minutis läbi autod; üritan mitte sattuda juhtidega silmsidemesse, kuigi just hetkel, kui metsast välja astun, möödub auto.
Autodest on palju (2) Porschesid, mida paganat nad sellel väiksel metsa-maanteel teevad? (Kui just teine maantee, maailmakuulsasse külla, ei ole samuti remondis.)
Metsa lõppedes on selge, et viimast 800 meetrit külla ma nii läbida ei suuda, et jõuaksin kl 18.00 bussi peale, mis tooks mind tagasi inimasustusse, konni nägemata. Aega on siis 4 minutit. Mõtlen, kas oodata puude vahel 45 minutit, et äkki jääb vihm järele, et jõuda siis ilusti 19.00 bussile (mis sõidab teises suunas, n-ö edasi). Aga selles kohas on kuusik noor ja hõre ning arvan, et suurt vahet ei ole, kas olen puude varjus või lagedal. (Vale, vahe on umbes kaks-kolm korda.) Veel arvan, et see 45 minutit tilkuvate puude all on kole igav ja pean seisma (istuda on liiga märg) ja okste vahelt sajab nii palju läbi, et saaksin ikkagi üsna märjaks, mistõttu astun otsustavalt maanteele tagasi. Vihm, mis hetk tagasi metsast vaadatuna oli hakanud justkui nõrgenema, tiheneb taas.
Kui maantee on mäenõlval, kummal pool on äiksevihmas ohutum kõndida? – Muidugi sealpool, kus näete autosid ja nemad näevad teid (ja ärge kõndige pimedas kurvis). Samas täiesti puudeta on ehk ainult 200 m ja maanteel on plekist põrkepiire, kuigi ei tea, palju sest äiksega kasu on. (3.9.1995 jäin umbes 2000 m kõrgusel eelmäestikumatkal äikse kätte ja nägin-kuulsin, kuidas just siis, kui olin lagedal mäeseljal, lõi äike minust umbes 20 m kaugusele (välk ja nii 1/15 s pärast kohutav kärgatus), mispeale heitsin end otsemaid kõhuli ja libistasin end mööda rohtu sadakond meetrit nõlvast alla, julgemata püsti tõusta, seda kõike väga tihedas udus, äikesepilve sees, nähtavus oli umbes 10 m.)
Jõuan umbes 18.10 bussipeatusse. Seal on aga parajasti külapidu. Revideerin katuse all kaasasolevaid asju, leian need olevat üsna kuivad. Vihmakate rihmaga fotokale peale, fotokas kaenla alla, konnade juurde (kui ma juba kord konnade lähedal olen).
Sajab edasi, aeg-ajalt kuivatan laupa ja silmi, ammu jookseb vesi krae vahele. Aga muidu on enamik kere kuiv, isegi labajalad on kuivad. Kaitseala teeotsale tuleb minna läbi külapeo, saan väheke imestunud pilke, aga vihmakattel on puulehemuster väljapoole.
Konnatiik on üsna kinni kasvanud. Konni ei paista ega kosta, kostavad kirikukellad (kohe bussipeatuse taga, kell on sekundi pealt õige). Leian, et vahest ei meeldi konnadele, kui pähe või tiiki kukub puudelt solps! ja solps! raskeid tilku, mis paneb lemled lainetama, nagu hüppaks tiigis ringi kümneid konni. Konnal, kes näeb ainult liikuvaid asju, läheb silme eest kirjuks, ja ta parem kükitab kogu aeg tiigipõhjas.
Sellele tiigile peaks panema nime ja see nimi võiks olla Konla.
Pöördun tagasi. Vihm hakkab jääma üle. Tiigis, mille juures on eksitav silt, et siin elavad jäälinnud (ei ela), hüüavad teises servas nähtamatud konnad. Veel hüüab ööbik ja kägu.
Naasmisel läbi külapeo vähem (telgi ja platsiäärse maja vahel on kitsas läbikäik).
Bussis olen ainus reisija, bussjuht üritab võtta üles vestlust: (viipab paremale) „Külapidu?” – Mina: jah. – Bussijuht: „Kas te sõite seal?” (žestikuleerib söömist) – küllap selle järgi, et mu pea on läbimärg.
Tahan sõita lõpuni sillaga väikelinna (söök, kemps, bussid iga tund tagasi maja ette). Üks noorsand sõidab samuti linna, tema läheb maha restorani Haige Juures ees. Väikelinnas selgub, et terrassihooaeg ei ole veel alanud (või on Suuküla rahvapidu tõmmanud sada versta ümberringi kõik tühjaks) ja buss läheb 19.51 ja siis on järgmine alles 21.51 ja kell on nüüd umbes 19.11, mis tähendab, et plaanin minna kõndima ja vihmajärgseid vaateid pildistama.
Aga just siis, kui kavatsen ületada tänava, et ronida Maaselja kohale sillale, möödub minu eest sellise numbriga buss, mis tooks mind otse maja ette. Jooksen selle peale, inimesed lähevad sinna peale, buss ei jää pooleks tunniks seisma, vaid paneb uksed kinni, väljub. Et seega siis 18.51 buss 20 min hiljem.
Restorani Haige Juures eest tuleb eelmise bussi noorsand peale.
Suuküla külapeolt istub mu taha prantsuskeelne vanapaarike, kus prouast lähtub võimukaid olefaktoorseid järelnähte ning tema iga teine sõna (või vähemalt kord igas – igas! – tema lauses) on prantsuse itimeeste oskussõna merde, mis kõnetakistustega jututempo juures tähendab, et üks merde tuleb keskmiselt iga saja meetri kohta. Nad lähvad Vananiidus maha.
Kui õues on 18 °C, on buss muidugi kütteta ja mu seni ainult pealt märg olnud fliisist valgub vesi sissepoole läbi ehk siis kui enne oli lihtsalt märg, siis nüüd on külm ja märg. Nii et pärast koertega jalutamist soe vann ja grokk, kõik asjad mööda tuba ja radikaid kuivama.
Pildisaak on suure fotokaga 37 pilti ja väiksega pärast bussiakna-praakpiltide kustutamist 10, neist üks konnatiigi sillal tehtud selfi „Konn olen mina”.
24.5.15
P, 2918. päev: luukered jutustavad
Kaunis suvepäev: päike, soe.
Käin täna rändnäitusel. Teemaks 2007 Saksamaal Mecklenburgis Wittstocki lähedal leitud kolmekümneaastase sõja aegse Wittstocki lahingu (1636) tandri massihaua leiud. Väga põrutav.
Olen kohal umbes pool kolm; kell kolm – kui olen läbi saanud ainult sissejuhatava luuainese uusaegselt külakalmistult – alustab ringkäiku pühapäevane tasuta muuseumigiid, kes paraku on järgmised poolteist tundi sünkroonis minu kulgemisega. Oskan ise lugeda ja mitmest asjast tean rohkem kui tema, aga kõrvatroppe kaasas ei ole (ka kõrvaklapid on pakihoius kotis, võib-olla nende aktiivne mürasummutus aitaks). Ta näiteks väidab välikirurgia stendi juures, et 30-aastase sõja aegne välikirurgia oli muust kirurgiast maas, sest välikirurgid ei lugenuvat teaduslikke publikatsioone ega teadnuvat midagi haigustekitajatest. No ega nendest teadnud keegi veel kakssada aastat, aga seda giid ei tea. (Ja, nagu E pärast täpsustab, ka välikirurgiast ei teatud suurt midagi veel samad kakssada aastat, näiteks et kas mitte saagida ja haavatu sureb kindlasti gangreeni kätte või saagida ja ta jääb võib-olla ellu.) Ja musketäride (’sõjamees, kelle relv oli suur püss musket’ — A. Sch.) stendi juures patrab ta midagi uskumatut ka musketitest, aga see stend on õnneks sissemindava kapi taoline, välja eriti ei kosta, ja saal on suur ja saan kaugeneda vaikusse, millest edasi on kummagi liikumine keerukas koreograafia, et tahaks näha nagu kõike, aga üksteisest võimalikult kaugel. Näitusel on muidu rahvast vähe, vahest kümmekond.
Vitriinis on valamisjälgedega kuulid – kuulid valasid moonavoori sepad ja sõdurid ise, materjaliks muu hulgas lahinguväljalt korjatud kuulid, pliiplekk, marödööritud aknaraamid, sekka kive ja muud prahti. Valamistrehter lõigati ära ainult suurematel kuulidel, püstolites jäeti tavaliselt alles. Väljas on ka ballistikakatsete fotod (kuidas kuulid on tunginud inimkeha matkivasse ballistikageeli – kuigi vist ilma valamisotsata, mis tekitaks dum-dum-efekti – pärast raamat räägib, et ratsaväepüstolitest lasti enamasti koos valamisotsaga kuule, kusjuures üsna lähedalt ja sihtides, näiteks põlveõndlasse, millest oli luuaineses kõige rohkem läbilastud luid).
Strontsiumi- ja hapnikuisotoopide uuringu alusel selgub, et 88st maetust olid 6 Lätist. Samuti kui et Eesti oli tollal enamasti Rootsi riigi all (Saaremaa kuulus siis Taanile), pidi Rootsi väes olema tollal ka eesti üksusi – sõja algul olid Rootsi sõjaväeüksused päritolu järgi, hiljem võeti surnute asemele mujalt värvatuid (täpselt nagu juhtus Eesti Laskurkorpusega pärast Velikije Lukit, sest Venemaale mobiliseerituid ja evakueerunuid oli piiratud arv ja nendest ei olnud enam kedagi võtta). Nendest pidi väike osa tulema pärast ka Eestisse tagasi (eriti sõja alguspoolel, kui Rootsi vägi saadeti talveks koju) ja kaasa tooma elamusi suurest sõjast, kus tooni andsid tulirelvad (eelmine suur sõda oli olnud Liivi sõda, kus tulirelvi oli veel vähe). Ja huvitav, kas need seiklus-, kuulsus- ja hädalood on jõudnud ka rahvaluulesse, peale lugematute pärimuste Rootsi kuningast sõjas (Gustav II Adolf).
Ning meenutagem ka, et lahingus hakkas hukkuma rohkem sõjamehi kui suri haigustesse alles pärast raudtee leiutamist (Preisi-Prantsuse sõjas 1870–1871, pakun, mille Saksamaa võitis tänu toimivale raudteevõrgule Saksamaal ja mittetoimivale Prantsusmaal) ja, kui ma õigesti mäletan, mainib veel Bismarck, et mingis XIX saj keskpaiga sõjas (1866 Preisi-Austria?) oli vaja kogutud väge kiiresti sõjaliselt kasutada, et sõjamehed haiguste läbi liiga ruttu otsa ei saaks.
Ühest šoti noorukist on rekonstrueeritud vahakuju ja kõigi tema skeleti vigastuste tekkimine on seletatud (nt kuul õlga, hellebard pähe, nuga kõrri). Kataloogis nimetatakse seda distsipliini vigastuste geomeetriaks. Muud haigused peale selle.
Üldse on näitusel väljas nii palju teksti, et kõike lugeda ei jaksa, eriti kui mõne meetri kaugusel seletab giid mingit suht ümmargust juttu.
Kokku on mulje aga masendav: paljastub barokiajastu teine pale. Saksamaal (Püha Rooma keisririigis) oli enne kolmekümneaastast sõda 20 mln elanikku, nendest hukkus sõjas 25% (suhteliselt rohkem kui Teises maailmasõjas: enne 79,4 mln, sõjas hukkus 6,4 mln ehk 8%). Tallermaal oli piirkondi, kus hukkus (laastamine, katkud) üle 2/3 elanikest, Mecklenburgi ühes maapiirkonnas 90%. Mingist Rootsi külast läks kolmekümneaastase sõja jooksul sõtta (NB! üsna meelsasti) 215 sõdurit, esimesest 60st elas esimesed kümme aastat üle 4.
Külakalmistu skelettidest olid 80% alatoitumusega. Lahinguvälja massihauas säilinud 88 skeletist olid 11 kolmanda staadiumi süüfilisega (esimene ja teine staadium luudel ei paista). (Kokku oli umbes 25 m² suuruses hauas kolmes-neljas kihis umbes 125 luustikku, aga ekskavaatorijuht märkas kaevandis luid alles siis, kui kolmandik oli juba segamini.)
Näitus on üleval oktoobrini ja peaks olema kohustuslik kõigile ökohuvilistele, et nad näeksid autentsest luuainesest elukvaliteeti ajal, mil kogu söök oli puhas looduslik, käidi palju jala, liigutati end palju ning rõivastuti ainult ehtsasse käsitöösse ja loodusmaterjalidesse.
11. juunil tuleb muuseumis osteoloogi ettekanne, aga sinna jõudmine tähendaks, et jääks minemata keeletundi, ent vahetult enne eksamit tunde vahele jätta ei taha. [Ja ei lähegi, sest vaevalt, et ettekandes räägitaks midagi sellist, mida näituse ülipõhjalikus kataloogis ei ole.]
Muuseumist näituse kataloog ja naaberlinna arhitektuurijuht. Kassiir maadleb makseterminaliga, saabub teine kassiir, klient ei taha kaarti uuesti läbi tõmmata, ütleb, et on tõmmanud juba kolm korda.
Linn on pühapäevaselt vaikne, v.a itaaliapärane melu Leiva ja Vallikraavi uulitsa tänavakohvikutes. Kella kõrtsis saan söödud poole tunniga.
Käin täna rändnäitusel. Teemaks 2007 Saksamaal Mecklenburgis Wittstocki lähedal leitud kolmekümneaastase sõja aegse Wittstocki lahingu (1636) tandri massihaua leiud. Väga põrutav.
Olen kohal umbes pool kolm; kell kolm – kui olen läbi saanud ainult sissejuhatava luuainese uusaegselt külakalmistult – alustab ringkäiku pühapäevane tasuta muuseumigiid, kes paraku on järgmised poolteist tundi sünkroonis minu kulgemisega. Oskan ise lugeda ja mitmest asjast tean rohkem kui tema, aga kõrvatroppe kaasas ei ole (ka kõrvaklapid on pakihoius kotis, võib-olla nende aktiivne mürasummutus aitaks). Ta näiteks väidab välikirurgia stendi juures, et 30-aastase sõja aegne välikirurgia oli muust kirurgiast maas, sest välikirurgid ei lugenuvat teaduslikke publikatsioone ega teadnuvat midagi haigustekitajatest. No ega nendest teadnud keegi veel kakssada aastat, aga seda giid ei tea. (Ja, nagu E pärast täpsustab, ka välikirurgiast ei teatud suurt midagi veel samad kakssada aastat, näiteks et kas mitte saagida ja haavatu sureb kindlasti gangreeni kätte või saagida ja ta jääb võib-olla ellu.) Ja musketäride (’sõjamees, kelle relv oli suur püss musket’ — A. Sch.) stendi juures patrab ta midagi uskumatut ka musketitest, aga see stend on õnneks sissemindava kapi taoline, välja eriti ei kosta, ja saal on suur ja saan kaugeneda vaikusse, millest edasi on kummagi liikumine keerukas koreograafia, et tahaks näha nagu kõike, aga üksteisest võimalikult kaugel. Näitusel on muidu rahvast vähe, vahest kümmekond.
Vitriinis on valamisjälgedega kuulid – kuulid valasid moonavoori sepad ja sõdurid ise, materjaliks muu hulgas lahinguväljalt korjatud kuulid, pliiplekk, marödööritud aknaraamid, sekka kive ja muud prahti. Valamistrehter lõigati ära ainult suurematel kuulidel, püstolites jäeti tavaliselt alles. Väljas on ka ballistikakatsete fotod (kuidas kuulid on tunginud inimkeha matkivasse ballistikageeli – kuigi vist ilma valamisotsata, mis tekitaks dum-dum-efekti – pärast raamat räägib, et ratsaväepüstolitest lasti enamasti koos valamisotsaga kuule, kusjuures üsna lähedalt ja sihtides, näiteks põlveõndlasse, millest oli luuaineses kõige rohkem läbilastud luid).
Strontsiumi- ja hapnikuisotoopide uuringu alusel selgub, et 88st maetust olid 6 Lätist. Samuti kui et Eesti oli tollal enamasti Rootsi riigi all (Saaremaa kuulus siis Taanile), pidi Rootsi väes olema tollal ka eesti üksusi – sõja algul olid Rootsi sõjaväeüksused päritolu järgi, hiljem võeti surnute asemele mujalt värvatuid (täpselt nagu juhtus Eesti Laskurkorpusega pärast Velikije Lukit, sest Venemaale mobiliseerituid ja evakueerunuid oli piiratud arv ja nendest ei olnud enam kedagi võtta). Nendest pidi väike osa tulema pärast ka Eestisse tagasi (eriti sõja alguspoolel, kui Rootsi vägi saadeti talveks koju) ja kaasa tooma elamusi suurest sõjast, kus tooni andsid tulirelvad (eelmine suur sõda oli olnud Liivi sõda, kus tulirelvi oli veel vähe). Ja huvitav, kas need seiklus-, kuulsus- ja hädalood on jõudnud ka rahvaluulesse, peale lugematute pärimuste Rootsi kuningast sõjas (Gustav II Adolf).
Ning meenutagem ka, et lahingus hakkas hukkuma rohkem sõjamehi kui suri haigustesse alles pärast raudtee leiutamist (Preisi-Prantsuse sõjas 1870–1871, pakun, mille Saksamaa võitis tänu toimivale raudteevõrgule Saksamaal ja mittetoimivale Prantsusmaal) ja, kui ma õigesti mäletan, mainib veel Bismarck, et mingis XIX saj keskpaiga sõjas (1866 Preisi-Austria?) oli vaja kogutud väge kiiresti sõjaliselt kasutada, et sõjamehed haiguste läbi liiga ruttu otsa ei saaks.
Ühest šoti noorukist on rekonstrueeritud vahakuju ja kõigi tema skeleti vigastuste tekkimine on seletatud (nt kuul õlga, hellebard pähe, nuga kõrri). Kataloogis nimetatakse seda distsipliini vigastuste geomeetriaks. Muud haigused peale selle.
Üldse on näitusel väljas nii palju teksti, et kõike lugeda ei jaksa, eriti kui mõne meetri kaugusel seletab giid mingit suht ümmargust juttu.
Kokku on mulje aga masendav: paljastub barokiajastu teine pale. Saksamaal (Püha Rooma keisririigis) oli enne kolmekümneaastast sõda 20 mln elanikku, nendest hukkus sõjas 25% (suhteliselt rohkem kui Teises maailmasõjas: enne 79,4 mln, sõjas hukkus 6,4 mln ehk 8%). Tallermaal oli piirkondi, kus hukkus (laastamine, katkud) üle 2/3 elanikest, Mecklenburgi ühes maapiirkonnas 90%. Mingist Rootsi külast läks kolmekümneaastase sõja jooksul sõtta (NB! üsna meelsasti) 215 sõdurit, esimesest 60st elas esimesed kümme aastat üle 4.
Külakalmistu skelettidest olid 80% alatoitumusega. Lahinguvälja massihauas säilinud 88 skeletist olid 11 kolmanda staadiumi süüfilisega (esimene ja teine staadium luudel ei paista). (Kokku oli umbes 25 m² suuruses hauas kolmes-neljas kihis umbes 125 luustikku, aga ekskavaatorijuht märkas kaevandis luid alles siis, kui kolmandik oli juba segamini.)
Näitus on üleval oktoobrini ja peaks olema kohustuslik kõigile ökohuvilistele, et nad näeksid autentsest luuainesest elukvaliteeti ajal, mil kogu söök oli puhas looduslik, käidi palju jala, liigutati end palju ning rõivastuti ainult ehtsasse käsitöösse ja loodusmaterjalidesse.
11. juunil tuleb muuseumis osteoloogi ettekanne, aga sinna jõudmine tähendaks, et jääks minemata keeletundi, ent vahetult enne eksamit tunde vahele jätta ei taha. [Ja ei lähegi, sest vaevalt, et ettekandes räägitaks midagi sellist, mida näituse ülipõhjalikus kataloogis ei ole.]
Muuseumist näituse kataloog ja naaberlinna arhitektuurijuht. Kassiir maadleb makseterminaliga, saabub teine kassiir, klient ei taha kaarti uuesti läbi tõmmata, ütleb, et on tõmmanud juba kolm korda.
Linn on pühapäevaselt vaikne, v.a itaaliapärane melu Leiva ja Vallikraavi uulitsa tänavakohvikutes. Kella kõrtsis saan söödud poole tunniga.
23.5.15
L, 2917. päev: ESC 2015
Mõtlen kogu päeva, kas minna Kella kõrtsi, aga on muid toimetusi, äkki tuleb päästev mõte: ei lähe!
Õhtul Eurovisioon. Reikop räägib poolteist minutit, siis vakatab otsustavalt. Juur ja Kivirähk kostavad, kõik üle 3 tunni. Aga see on raadio, pildita, mis tähendab, et ma ühtki esinejat näinud ei ole. Kuulnud ka eriti mitte, sest Juur ja Kivirähk räägivad ka ebahuvitavate laulude ajal. Millega midagi ei kao, ega. Tänavune märksõna on vanad veninud dressipüksid, mida saab sooja hoidmiseks venitada lõua alla välja. Mitmel lauljal olevat nende sõnutsi – ma pilti ei näe, ega – selliseid pükse väga vaja.
Ükspäe selgus, et Viini kontserdilava on umbes ½ km hotellist, kus olime 2012 (kolm kvartalit eemal; ümber nurga, üle tänava, üle teise tänava ja läbi pargi).
Õhtul Eurovisioon. Reikop räägib poolteist minutit, siis vakatab otsustavalt. Juur ja Kivirähk kostavad, kõik üle 3 tunni. Aga see on raadio, pildita, mis tähendab, et ma ühtki esinejat näinud ei ole. Kuulnud ka eriti mitte, sest Juur ja Kivirähk räägivad ka ebahuvitavate laulude ajal. Millega midagi ei kao, ega. Tänavune märksõna on vanad veninud dressipüksid, mida saab sooja hoidmiseks venitada lõua alla välja. Mitmel lauljal olevat nende sõnutsi – ma pilti ei näe, ega – selliseid pükse väga vaja.
Ükspäe selgus, et Viini kontserdilava on umbes ½ km hotellist, kus olime 2012 (kolm kvartalit eemal; ümber nurga, üle tänava, üle teise tänava ja läbi pargi).
22.5.15
R, 2916. päev: julge hundi rind
Näen hommikul, kuidas rähn on männioksa sepikojas kiilunud prakku pähkli ja seda taob. Tuleb pasknäär (see ilus roosa lind), istub rähni kõrvale (nii 30 cm kaugusele), vaatab etteheitvalt viis sekundit, rähn lendab minema, pasknäär saab pähkli endale, tuleb siis rõdule.
21.5.15
N, 2915. päev: enne kui kirjutad, mõtle
EPL ilmutab veidra reklaamloo, mille kirjutaja asjatundmatus õhkub eriti mõtteavaldusest (kuskil loo lõpus), et homöopaatiasse pidavat suure skepsisega suhtuma ainult „kvantfüüsikaeelsed teadlased”. No tore, eks ju; aga kuivõrd kvantfüüsika algas Schrödingeriga aastal 1921, siis küsin ka siin: kui palju tegutseb Eestis (ja üldse maailmas) teadlasi, kes on saanud hariduse enne 1920. aastaid?
Veel leian, et praktiline kasu homöopaatiast oleks täiesti olemas, kui homöopaadid kui tibatillukeste kontsentratsioonide spetsialistid aitaksid kadunud asjade otsimisel. (Kadunud inimesi otsib politsei, aga inimestest väiksemad asjad kaovad sama suures maailmas kergemini, lihtne suuruste seos.) Näiteks MH370 mustade kastide kontsentratsioon India ookeanis on kõigest 7C, mis on üks kangemaid homöopaatiliste preparaatide tugevusi.
* * *
Näen bussi oodates, kuidas bussipeatuse vastu muruplatsile tuleb vares, kõnnib veidi ringi, sorgib muru siit-sealt, lendab siis metsa poole, nokas valendamas juustutükk. Pärast õhtul käivad varesed akna taga vaatamas.
Veel leian, et praktiline kasu homöopaatiast oleks täiesti olemas, kui homöopaadid kui tibatillukeste kontsentratsioonide spetsialistid aitaksid kadunud asjade otsimisel. (Kadunud inimesi otsib politsei, aga inimestest väiksemad asjad kaovad sama suures maailmas kergemini, lihtne suuruste seos.) Näiteks MH370 mustade kastide kontsentratsioon India ookeanis on kõigest 7C, mis on üks kangemaid homöopaatiliste preparaatide tugevusi.
* * *
Näen bussi oodates, kuidas bussipeatuse vastu muruplatsile tuleb vares, kõnnib veidi ringi, sorgib muru siit-sealt, lendab siis metsa poole, nokas valendamas juustutükk. Pärast õhtul käivad varesed akna taga vaatamas.
20.5.15
K, 2914. päev: mjah
Siinkandi nuudlikirik on kirjutanud peaministrile avaliku kirja, kus küsib riigilt toetust (sest teistele kirikutele antakse, neile mitte), mille summa on arvutanud leidlikul meetodil: kohalikul nuudlikirikul on Facebookis x laiki, kohalikul katoliku kirikul y laiki ja kohalikul anglikaani kirikul z laiki, kus y ≈ 0,8 x ja z ≈ 0,2 x. Riik annab kohalikule katoliku kirikule toetust m raha ja anglikaani kirikule n raha, kus (m : y) ≈ (n : z). Arvutus on lihtne ja nuudlikiriku juht, usutunnus spagetisõel kenasti viltu peas, kinnitab telekas, et toetusega toetatakse kiriku liikmete osalust usutalitustes, mida seni ei ole saanud raha puudumisel korralikult talitada, sest restoranid hästi ei taha spagette tasuta anda.
AK näitab, kuidas Berliinis esitatud pooleteisttunnine läbilõige Arvo Pärdi loomingust. E küsib, kas Aatomiku laul ka ikka oli.
AK näitab, kuidas Berliinis esitatud pooleteisttunnine läbilõige Arvo Pärdi loomingust. E küsib, kas Aatomiku laul ka ikka oli.
19.5.15
T, 2913. päev: rõivad
Ükspäev arutasime, kuidas vene päritolu keelekursusekaaslased kannavad teistsuguse ilmega rõivaid, ja tõin näiteks, kuidas üks minu omadest kannab aeg-ajalt särki, millel on 4 cm laiused luitunud sinised põikitriibud nagu Sipsikul.
18.5.15
E, 2912. päev: tegelane raamatust
Keeletunnis: eri sugude adjektiivid ja nende käänamine. Harjutus on castinguagentuur ja filmitegijad. Filmi on vaja 18-aastast sihvakat blondi lahket preilit, habemega ja musklis noorhärrat ning hobust; saavad 30-aastase lühikese brüneti kurja naise, 70-aastase kiilaka vuntsidega vanamehe ning näitlejaoskustega suure koera. Muidugi vestlusrühmadesse jagamine on alati õnnemäng: mõne inimesega on kergem, mõnega mitte, kusjuures see ei olene keeleoskusest. Nii et kuigi mulle ei valmistaks mingit raskust treida 5 minuti jooksul valmis oma 50 tegelaskuju, punnime kogu rühmaga valmis ainult 4 (neljas oli 8-aastane tüdruk, keda filmitegijad 18-aastase preilna rolli ei tahtnud; vanamehe ja koeraga läks paremini, eks ole).
Pargis on kuldnokapoeg.
* * *
Saan läbi tudengiaegse sõbra mälestused. Alguses on tekst tihedam, seal on rohkem seda, mida minagi mäletan; tean ja mäletan ka paljusid lehekülgedelt eesnime pidi läbi jalutanuid. Pärastpoole läheb lugu hõredamaks ja – vast tegelase R klassikalise ütluse „et ümbrik tühjaks ei jääks” moodi – näeb ajuti välja nagu turistijuht, mis esiteks on samu kohti sadu kordi läbinule lugeda tüütu ja teiseks tean samadest kohtadest hoopis põnevamaid lugusid (nagu et L-s oli ühe suure riigiasutuse moraalselt vananenud, aga inventari hulgas edasi olema pidanud arvutite ladu ning majade taga maastikul kivvi raiutud ja teatud valgusega paistev hirmus lõust, mis ilme poolest võis olla keskaegne ja mille olin juhuslikult leidnud loodusest, aga mitte raamatust ega internetist, isegi mitte detailsetest muististe loeteludest, või et sild K taga käis algselt lahti ja ükskord mõtlesin sellele lähenedes, et on aga tume äiksepilv silmapiiril, aga siis nägin, et ohoh, keset pilve on ülalt alla valge punktiirjoon ja ka muid teekattemärgistusi, ja kui ma seda pärast tööl rääkisin, ahastas A, et tema käis sellest sillast üle kogu kooliaja ega juhtunud nägema kordagi, et see oleks lahti, või et H surnuaia juurest läks tänav, kuhu paha aimamata keeras pühapäevasel jalgratta-lõbusõidul K, kes peagi avastas suureks õuduseks, et see tänav on muutunud kiirteeks).
Ehk siis nagu pikk ajakirjanduslugu, kus eespool on lugu tihedam ja tagant saab midagi kaotamata jätta ära tükke, kui ei mahu.
Tõlkijana ütleksid mitmeid asju teistmoodi. Mõnda asja mäletan rohkem: näiteks kuidas hr M hilines kultuuriüritusele nii, et oli alles liftis, kui juba läbi sai, aga veel kuulsusrikkam oli tema vastus küsimusele, kes majutaks peokülalisi: „Ma võtaks need kaks tüdrukut enda juurde küll, aga mul on hirmus väike… see… [siinkohal hakkas mälestuste autor äkki laginal naerma] …tuba, tähendab.” Või kuidas peol toimus loterii, millest räägiti tõsiselt, heldinult ja ka pilameeles veel pikalt, peamiselt seetõttu, et auhindu oli rohkem kui pileteid. Või kuidas igal peol selgus kodumajanduslike arvutusvalemite paikapidamatus, sest need ei arvestanud, mis koguses ja tempos hävitavad toitu näljased peokülalised.
Raamatus on tegutsenud ka toimetaja, kes on siia-sinna lisanud lugejat häirima allmärkusi nende asjade kohta, mida ta ise suutis kergesti leida või teadis, aga mitte nende kohta, mis tegelikult vajaksid selgitamist. Jälgi on ka agarast keeletoimetajast, kes on aga langenud selle eelarvamise küüsi, et loetelu olevat üks sidus lause – raamat nimelt lõpeb allikaloeteluga, kuhu ta on pealkirjade järele pannud täiesti tarbetuid komi. Vaatan, kas viimase pealkirja järele on pandud ka punkt: on küll. Hoiaksin sellisest keeletoimetajast kaugele eemale.
Pargis on kuldnokapoeg.
* * *
Saan läbi tudengiaegse sõbra mälestused. Alguses on tekst tihedam, seal on rohkem seda, mida minagi mäletan; tean ja mäletan ka paljusid lehekülgedelt eesnime pidi läbi jalutanuid. Pärastpoole läheb lugu hõredamaks ja – vast tegelase R klassikalise ütluse „et ümbrik tühjaks ei jääks” moodi – näeb ajuti välja nagu turistijuht, mis esiteks on samu kohti sadu kordi läbinule lugeda tüütu ja teiseks tean samadest kohtadest hoopis põnevamaid lugusid (nagu et L-s oli ühe suure riigiasutuse moraalselt vananenud, aga inventari hulgas edasi olema pidanud arvutite ladu ning majade taga maastikul kivvi raiutud ja teatud valgusega paistev hirmus lõust, mis ilme poolest võis olla keskaegne ja mille olin juhuslikult leidnud loodusest, aga mitte raamatust ega internetist, isegi mitte detailsetest muististe loeteludest, või et sild K taga käis algselt lahti ja ükskord mõtlesin sellele lähenedes, et on aga tume äiksepilv silmapiiril, aga siis nägin, et ohoh, keset pilve on ülalt alla valge punktiirjoon ja ka muid teekattemärgistusi, ja kui ma seda pärast tööl rääkisin, ahastas A, et tema käis sellest sillast üle kogu kooliaja ega juhtunud nägema kordagi, et see oleks lahti, või et H surnuaia juurest läks tänav, kuhu paha aimamata keeras pühapäevasel jalgratta-lõbusõidul K, kes peagi avastas suureks õuduseks, et see tänav on muutunud kiirteeks).
Ehk siis nagu pikk ajakirjanduslugu, kus eespool on lugu tihedam ja tagant saab midagi kaotamata jätta ära tükke, kui ei mahu.
Tõlkijana ütleksid mitmeid asju teistmoodi. Mõnda asja mäletan rohkem: näiteks kuidas hr M hilines kultuuriüritusele nii, et oli alles liftis, kui juba läbi sai, aga veel kuulsusrikkam oli tema vastus küsimusele, kes majutaks peokülalisi: „Ma võtaks need kaks tüdrukut enda juurde küll, aga mul on hirmus väike… see… [siinkohal hakkas mälestuste autor äkki laginal naerma] …tuba, tähendab.” Või kuidas peol toimus loterii, millest räägiti tõsiselt, heldinult ja ka pilameeles veel pikalt, peamiselt seetõttu, et auhindu oli rohkem kui pileteid. Või kuidas igal peol selgus kodumajanduslike arvutusvalemite paikapidamatus, sest need ei arvestanud, mis koguses ja tempos hävitavad toitu näljased peokülalised.
Raamatus on tegutsenud ka toimetaja, kes on siia-sinna lisanud lugejat häirima allmärkusi nende asjade kohta, mida ta ise suutis kergesti leida või teadis, aga mitte nende kohta, mis tegelikult vajaksid selgitamist. Jälgi on ka agarast keeletoimetajast, kes on aga langenud selle eelarvamise küüsi, et loetelu olevat üks sidus lause – raamat nimelt lõpeb allikaloeteluga, kuhu ta on pealkirjade järele pannud täiesti tarbetuid komi. Vaatan, kas viimase pealkirja järele on pandud ka punkt: on küll. Hoiaksin sellisest keeletoimetajast kaugele eemale.
17.5.15
P, 2911. päev: loeng ja madin
Jala linna. Linnamuuseumis on kohalikus keeles kirjanduslooline ettekanne ajaloolisest eeslinnast (kus üks enim kirjandusse sattunud motiive oli koerasita korjamine kindavabrikule). Muuseumi keldrisaalis on ainus valgusallikas projektor; tõstetakse ringi, muuseumi lastetuppa, kus kuulajad kükitavad taburettidel ja esineja selja taga on palju igast huvitavat kola.
Kella 12 paiku hakkab rahvas nihelema, siis lõpeb ja inimesed saavad tormata sööma.
Muuseumis on sama eeslinna näitus. Moodne, esemed väljas siltideta, kirjalikud seletused on raamatus või saab neid kuulata kuuldetorudest – nagu ei oskaks muuseumikülastaja ise enda tempos lugeda.
Seejärel söömas McDonaldsis ja bussiga tagasi.
Maja ees on politseiauto ja kaks tuletõrjeautot (suur kustutusauto ja väike furgoon), tuletõrjujad istuvad lillekastidel, kõik on kärtsahaisu täis, eeskoda märg, lift mudane. Märkame, et meie korrusel muda ei ole ja trepi vahelt paistab, et alumisel korrusel ka mitte. Kohe seejärel, kui koeri alla jalutama tassime ja üles tuleme, kuuleme elevil supinaabrilt, kuidas tervelt tund aega käis majas suur action.
* * *
Õhtul lendab aknast mööda vareseparv (nii viis-seitse lindu), üks vares tuleb istub saare peale, vaatab aknasse meie poole, tervitab vaikselt „kraaks!” ja lendab edasi.
Kella 12 paiku hakkab rahvas nihelema, siis lõpeb ja inimesed saavad tormata sööma.
Muuseumis on sama eeslinna näitus. Moodne, esemed väljas siltideta, kirjalikud seletused on raamatus või saab neid kuulata kuuldetorudest – nagu ei oskaks muuseumikülastaja ise enda tempos lugeda.
Seejärel söömas McDonaldsis ja bussiga tagasi.
Maja ees on politseiauto ja kaks tuletõrjeautot (suur kustutusauto ja väike furgoon), tuletõrjujad istuvad lillekastidel, kõik on kärtsahaisu täis, eeskoda märg, lift mudane. Märkame, et meie korrusel muda ei ole ja trepi vahelt paistab, et alumisel korrusel ka mitte. Kohe seejärel, kui koeri alla jalutama tassime ja üles tuleme, kuuleme elevil supinaabrilt, kuidas tervelt tund aega käis majas suur action.
* * *
Õhtul lendab aknast mööda vareseparv (nii viis-seitse lindu), üks vares tuleb istub saare peale, vaatab aknasse meie poole, tervitab vaikselt „kraaks!” ja lendab edasi.
16.5.15
L, 2910. päev: laupäev
Üldiselt on mul olnud töölt vabal ajal nii palju tegemist (kursus!), et ei ole kuu aega vaadanud arvutist isegi feisspukki. Telefonist paar korda päeval vaatasin, aga sealt midagi ise suurt kirjutada ei saa. Isegi sünnipäevatervitused jäid paljudele ütlemata. Nüüd aga hakkab see hullus lõppema.
15.5.15
R, 2909. päev: reede
Eile oli usupüha ja töölt vaba päev; täna aga jälle tööle tagasi.
14.5.15
N, 2908. päev: guugeldamine aitab
…välja tulla rahvuslikust kapslist: ERRi arvamuslugu väidab „maailma kuulsaimaks elavaks heliloojaks” Arvo Pärdi, millele pakub huvitava võrdluse Google. Tulemuste 5 esimeselt leheküljelt leidunud väheseid (9) paremustabeleid ESC laadis punktitades (1. koht = 12 p, 2. koht 10 p, 3. koht 8 p, 4. koht 7 p, 5. koht 6 p, …) saame vähemalt kahes loetelus olnute keskmistest sellise metatulemuse:
Leidus ka üks saksakeelne nähtavasti elusolevate filmiheliloojate pingerida, aga see kallutaks metatulemust liiga filmimuusika poole.
Guugeldamine ütleb ka, et ülal esitatud moonutatud väide oli algselt ja moonutamata selline, et Arvo Pärt on bachtrack.com-i statistikas elavesituses enim mängitud 100 helilooja pingereas kõrgeimal kohal olev elav helilooja. Uusimad andmed on 2013. aastast. Tabel ise ka – 100 enim esitatud heliloojast oli elavaid ainult kolm: Arvo Pärt (38), James MacMillan (45) ja jälle John Williams (77).
- Philip Glass – 11,2 p (5 loetelus: 1., 1., 1., 2., 2.)
- John Adams – 9,2 p (6 loetelus: 3., 2., 2., 1., 3., 4.)
- Steve Reich – 8 p (6 loetelus: 2., 1., 4., 5., 3., 6.)
- Elliot Carter (1908–2012) – 7,5 p (2 loetelus: 3., 4.)
- John Williams – 7 p (2 loetelus: 9., 1.)
- Arvo Pärt – 6,2 p (6 loetelus: 4., 4., 8., 2., 5., 7.)
- Thomas Adès – 5 p (2 loetelus: 5., 6.)
- John Tavener (1944–2013) – 4 p (2 loetelus: 9., 5.)
- Osvaldo Golijov – 4 p (2 loetelus: 5., 9.)
- John Corigliano – 3,3 p (3 loetelus: 9., 4., 10.)
- Henryk Górecki (1933–2010) – 2 p (2 loetelus: 10., 8.)
- Discover the ten most famous classical composers living today in the 21st century (2014)
- Top 10 contemporary classical music composers (2012)
- Top 10 living composers (2010) – Classic FM-i 10 parimat lugu, Jon Lordi on kaks korda, arvestasin ülemise koha
- 5 living composers worth checking out (2004?)
- Who are the 10 most famous composers alive today? (2008) – siin on kolm pingerida
- Eelmise jätk (2009) – üks pingerida
- Top 5 film composers you should know about (2012) – kus troonib John Williams, aga ta oli ka ühes teises loetelus (Top 10 living composers) Arvo Pärdi järel ja Henryk Górecki ees.
Leidus ka üks saksakeelne nähtavasti elusolevate filmiheliloojate pingerida, aga see kallutaks metatulemust liiga filmimuusika poole.
Guugeldamine ütleb ka, et ülal esitatud moonutatud väide oli algselt ja moonutamata selline, et Arvo Pärt on bachtrack.com-i statistikas elavesituses enim mängitud 100 helilooja pingereas kõrgeimal kohal olev elav helilooja. Uusimad andmed on 2013. aastast. Tabel ise ka – 100 enim esitatud heliloojast oli elavaid ainult kolm: Arvo Pärt (38), James MacMillan (45) ja jälle John Williams (77).
13.5.15
K, 2907. päev: päike, lilled, heinamaa
Mõni aeg tagasi jagasin tööl vanu raamatuid nagu Joosep Toots viimasel koolipäeval ja mõne viisin vaikselt ka raamatujagamisriiulisse, näiteks kunagi Nabokovi-huviliselt kirjandusteadlaselt perekondlikuks kingiks saadud „Lolita” annoteeritud väljaande, mida meist keegi kunagi lugenud ei ole ja kardetavasti ei loe ka. Täna satun kohvikusse ja lasen riiulist pilgu üle: mõni muu raamat on alles, aga see raamat on, näe, kadunud.
12.5.15
T, 2906. päev: varesed
Meile on tekkinud kaks varest, kes meid eriti ei karda. Siinkandi varesed on muidu arglikud, aga „meie varesed” (keda on E teatel, kes neid paremini tunneb, kaks) istuvad rõdust 8 m kaugusel nulu otsas ja ootavad kannatlikult, kui me rõdult või magamistoast lahkume. Seejuures tehes muidugi nägu, et nad istuvad seal niisama, näiteks puhastavad sulgi. Isegi rahuliku vaatamise peale jäävad kohale. Nägin, et ühel on sabal ja paremal tiival kaks heledamat laiku.
11.5.15
E, 2905. päev: ooper
Põllu tagaservas on täna künnivaresepoegade vannipäev.
Keerukad arvutused ja kaardiuuringud näitavad, et kaardilt tuvastatav silmapiir on töökoha aknast 7,31 km kaugusel ja mu kohalikust horisondist 8,9’ kõrgemal.
Õhtul pärast keeletundi ooper. Eesriie avaneb, lavapilt on nagu koridor, mõtlen assaraisk, jälle moodne lavastus. Kahtlustan, et lavakunstnik on sama kui kaks aastat tagasi „Parsifalis” ja aasta tagasi „La forza del destino”-s. Koor on XX saj alguse ülikondades-kostüümides, üks, usutavasti kandev naistegelane on kombinees.
Hollandlane on nahavärvi, metalse mantli ja meigi ning rõhutatud aeglase liikumisega nähtavasti efekti pärast (he is so shiny – Harriet Schulenburg), aga kahjuks töötab see efekt ainult viis minutit ja ülejäänud tund aega (I v tempo on märgatavalt aeglasem kui plaadilt kuuldud) on väga igav. Uinun mitu korda, ärgates aeg-ajalt madruste kooride peale. Saalis on palav ja umbne, tunnen, kuidas higi valgub mitmel pool: mööda külge, mööda kõrva, mööda säärt, kanna küljest talla alla jne. Saali ventilatsiooni sissevõtu lähedal teeb keegi suitsu, mitu korda. 15. reast paistab suur osa saali ja nihelemine on näha. Hollandlane esitab oma numbrid enamasti varjus, mis tähendab, et temast paistavad peamiselt hambad ja suu, paiguti ka silmad. I vaatuses midagi väga dramaatilist ka ei juhtu, ainult tutvustatakse tegelasi ja Hollandlane kurdab oma rasket saatust (ta häälel ei ole väga viga, eriti duettides, aga fortes kaob parim kantileen* ära).
* Mu kadund isal oli kaks professionaalsest muusikust lapsepõlvesõpra, kellelt ta oli kuulnud terminit kantileen, mida siis ta aeg-ajalt kontserdivaheaegadel nalja ja mulje pärast jutu sisse poetas. Isa enda aktiivne musikaalsus oli selline, et laulmisõpetaja (Alfred Karindi?) saatis ta tunni ajaks lauluklassist välja.
Ka II v algus on tuimavõitu. Vaatusevahetust markeeritakse sellega, et valgus läheb valgest (või õigemini hallist) kollakaks), ketrajate koor on lahendatud umbes nagu õmblemisklassina, kauguse tõttu ei ole hästi näha, mida nad teevad, ja esimesed kaks numbrit mööduvad hämarapärase valgustuse tõttu samuti une-eelses seisundis. Aga siis (Traft ihr das Schiff im Meere an, blutrot die Segel, schwarz der Mast?) tõmbab lõõrid lahti Senta, kes on selleks ajaks laval olnud ja ringi hiilinud tund ja veerand. Virgun ja kuni tüki lõpuni istun n-ö tooli esiserval ja tunnen end palju paremini kui need vähemalt viis inimest, kes lõpuni vastu ei pea. Ooper kestab kokku 2½ tundi järjest, noh. Sentat laulab vähetuntud Rootsi sopran, ta teeb seda palju meeldivamalt kui plaadilt tuttav (Bayreuth 1961, dir Wolfgang Sawalli) Anja S., kelle laul selles ooperi olulises numbris meenutab pigem kunstilisi karjatusi.
Keerukad arvutused ja kaardiuuringud näitavad, et kaardilt tuvastatav silmapiir on töökoha aknast 7,31 km kaugusel ja mu kohalikust horisondist 8,9’ kõrgemal.
Õhtul pärast keeletundi ooper. Eesriie avaneb, lavapilt on nagu koridor, mõtlen assaraisk, jälle moodne lavastus. Kahtlustan, et lavakunstnik on sama kui kaks aastat tagasi „Parsifalis” ja aasta tagasi „La forza del destino”-s. Koor on XX saj alguse ülikondades-kostüümides, üks, usutavasti kandev naistegelane on kombinees.
Hollandlane on nahavärvi, metalse mantli ja meigi ning rõhutatud aeglase liikumisega nähtavasti efekti pärast (he is so shiny – Harriet Schulenburg), aga kahjuks töötab see efekt ainult viis minutit ja ülejäänud tund aega (I v tempo on märgatavalt aeglasem kui plaadilt kuuldud) on väga igav. Uinun mitu korda, ärgates aeg-ajalt madruste kooride peale. Saalis on palav ja umbne, tunnen, kuidas higi valgub mitmel pool: mööda külge, mööda kõrva, mööda säärt, kanna küljest talla alla jne. Saali ventilatsiooni sissevõtu lähedal teeb keegi suitsu, mitu korda. 15. reast paistab suur osa saali ja nihelemine on näha. Hollandlane esitab oma numbrid enamasti varjus, mis tähendab, et temast paistavad peamiselt hambad ja suu, paiguti ka silmad. I vaatuses midagi väga dramaatilist ka ei juhtu, ainult tutvustatakse tegelasi ja Hollandlane kurdab oma rasket saatust (ta häälel ei ole väga viga, eriti duettides, aga fortes kaob parim kantileen* ära).
* Mu kadund isal oli kaks professionaalsest muusikust lapsepõlvesõpra, kellelt ta oli kuulnud terminit kantileen, mida siis ta aeg-ajalt kontserdivaheaegadel nalja ja mulje pärast jutu sisse poetas. Isa enda aktiivne musikaalsus oli selline, et laulmisõpetaja (Alfred Karindi?) saatis ta tunni ajaks lauluklassist välja.
Ka II v algus on tuimavõitu. Vaatusevahetust markeeritakse sellega, et valgus läheb valgest (või õigemini hallist) kollakaks), ketrajate koor on lahendatud umbes nagu õmblemisklassina, kauguse tõttu ei ole hästi näha, mida nad teevad, ja esimesed kaks numbrit mööduvad hämarapärase valgustuse tõttu samuti une-eelses seisundis. Aga siis (Traft ihr das Schiff im Meere an, blutrot die Segel, schwarz der Mast?) tõmbab lõõrid lahti Senta, kes on selleks ajaks laval olnud ja ringi hiilinud tund ja veerand. Virgun ja kuni tüki lõpuni istun n-ö tooli esiserval ja tunnen end palju paremini kui need vähemalt viis inimest, kes lõpuni vastu ei pea. Ooper kestab kokku 2½ tundi järjest, noh. Sentat laulab vähetuntud Rootsi sopran, ta teeb seda palju meeldivamalt kui plaadilt tuttav (Bayreuth 1961, dir Wolfgang Sawalli) Anja S., kelle laul selles ooperi olulises numbris meenutab pigem kunstilisi karjatusi.
10.5.15
P, 2904. päev: vana Rooma
Ükspäev Kõrgmetsa maksimarketist ostetud teisest filmikarbist eluloofilm Julius Caesar. Mitmed näod on tuttavad, aga pika pingutuse peale meenuvad umbes sedavõrd obskuursed rollid nagu „oli ühes „Midsomeri mõrvas”” ja „ta oli vist Absolutely Fabulous”-i aednik” ning „meelde tuli, meelde tuli, ta oli vist „Krakenis””. Järele kontrollimine ei ütle midagi targemat, telefilminäitlejaid Wikipedias suurt ei ole, IMDb-d kaevata ei viitsi, aga teada saan, et „Krakeni” peaosaliseks kahtlustatu on hoopis sakslane ja mänginud nii Hitlerit kui ka Himmlerit. Mispeale vana mõte, et koleda ilmega meesnäitleja elu on Saksamaal veel mitu inimpõlve lihtne, leib on alati laual. Eluloopildi peaosaline on varem mänginud eluloo-telefilmis ka Jeesus Kristust ning – et komplott oleks täielik – sobib ilme poolest mängima ka Putinit.
* * *
Algab pappsekstandi keerukas justeerimine – keerukas ses mõttes, et (skaala nullpunkti seadistamiseks) vaja on näha vaba silmapiiri ja (tehishorisondi justeerimiseks, st horisondijoone märkimiseks väikepeeglile) mitme kilomeetri kaugusel samal kõrgusel olevat eset. Probleem aga selles, et aknast ei paista silmapiiri kuskilt ja kõige kaugemad rõhtsad esemed on majakatused Kõrgmetsa kivimurru ja Ilustee veetorni vahel (aga nende kõrgust ma ei tea) ning ainus aknast nähtav koht, mille kõrgus on meetri kõrgusega teada, on silla tagumine ots, aga seda ei saa horisondi seadmiseks kasutada, sest korteri enda kõrgus teada ei ole ja silmaga ei näe, kas sild on aknast kõrgemal või madalamal (umbmääraselt võttes on korteriaken 3 m kõrgemal kui sild, aga korteri kõrgus on tõesti umbmäärane, silma järgi jõest, kuni umbes 10 m täpsusega, silla kõrgus on aga teada meetri täpsusega, topograafiliselt kaardilt).
Leian, et tegin targasti, et skaala kohalekleepimisega eile ei kiirustanud, sest tänaseks olen välja mõelnud, et kui sekstanti kasutada ainult koos tehishorisondiga, saab nullpunkti seadistada ilma tegelikku horisonti teadmata. Mida teengi, sihtides nii majakatuseid kui ka Vahepõllu kohal elektriliine. Pärast on vaba horisondiga vaja märkida ainult väikepeegli horisondijoon, mille suhtes mõõdetakse hiljem kõrgused horisondist.
Kasutusjuhendis on kästud horisondijoone seadistamiseks sihtida paari kilomeetri kaugusele, et välistada suurpeegli parallaks, aga mu arust käib see rohkem pärissekstandi kohta, mille mõõtetäpsus on tänapäeval 0,25’, aga pappsekstandil on 5’ ja arvutuse järgi piisaks 100 meetrist. Aga noh, küllap on soovitus pigem selle järgi, et pikema maa peale on sama kõrgusega kohta leida lihtsam.
Teine võimalus oleks kõrvutada taevakehade (Päike, Kuu) vaadeldud kõrgusi Sun Surveyori andmetega vaatluskohas, aga kuigi need on 0,1° täpsusega (6’, peaaegu sama kui pappsekstandi 5’), ei ole teada, kas Sun Surveyor ütleb ikka kõrgusi keskpunktist ja murdumist arvestades (ilmselt, sest nt päiksetõusul ütleb olevat Päikse näivaks kõrguseks –0,8°).
* * *
Lift katki, piirame koertega jalutuskäigud kolmele korrale (nad käivad muidu, kui me mõlemad oleme kohal, viis või kuus korda). Št kõnnib trepist alla ise, aga kuni majaesiseni kuseb-situb nelja kohta, mida ma siis ohtra vandumise saatel koristan, kahes kohas on kottpime ja koristan taskulambi valgel. Lõpus leian, et ainus viis, kuidas Št, kes oskab sittuda käigu pealt, tõesti ei situ, on kui ta kiiresti jookseb, ja jooks teiselt korruselt (kuhu oleme selleks ajaks jõudnud) maja ette õnnestub kuni viimaste meetriteni enne jalutusplatsi.
* * *
Algab pappsekstandi keerukas justeerimine – keerukas ses mõttes, et (skaala nullpunkti seadistamiseks) vaja on näha vaba silmapiiri ja (tehishorisondi justeerimiseks, st horisondijoone märkimiseks väikepeeglile) mitme kilomeetri kaugusel samal kõrgusel olevat eset. Probleem aga selles, et aknast ei paista silmapiiri kuskilt ja kõige kaugemad rõhtsad esemed on majakatused Kõrgmetsa kivimurru ja Ilustee veetorni vahel (aga nende kõrgust ma ei tea) ning ainus aknast nähtav koht, mille kõrgus on meetri kõrgusega teada, on silla tagumine ots, aga seda ei saa horisondi seadmiseks kasutada, sest korteri enda kõrgus teada ei ole ja silmaga ei näe, kas sild on aknast kõrgemal või madalamal (umbmääraselt võttes on korteriaken 3 m kõrgemal kui sild, aga korteri kõrgus on tõesti umbmäärane, silma järgi jõest, kuni umbes 10 m täpsusega, silla kõrgus on aga teada meetri täpsusega, topograafiliselt kaardilt).
Leian, et tegin targasti, et skaala kohalekleepimisega eile ei kiirustanud, sest tänaseks olen välja mõelnud, et kui sekstanti kasutada ainult koos tehishorisondiga, saab nullpunkti seadistada ilma tegelikku horisonti teadmata. Mida teengi, sihtides nii majakatuseid kui ka Vahepõllu kohal elektriliine. Pärast on vaba horisondiga vaja märkida ainult väikepeegli horisondijoon, mille suhtes mõõdetakse hiljem kõrgused horisondist.
Kasutusjuhendis on kästud horisondijoone seadistamiseks sihtida paari kilomeetri kaugusele, et välistada suurpeegli parallaks, aga mu arust käib see rohkem pärissekstandi kohta, mille mõõtetäpsus on tänapäeval 0,25’, aga pappsekstandil on 5’ ja arvutuse järgi piisaks 100 meetrist. Aga noh, küllap on soovitus pigem selle järgi, et pikema maa peale on sama kõrgusega kohta leida lihtsam.
Teine võimalus oleks kõrvutada taevakehade (Päike, Kuu) vaadeldud kõrgusi Sun Surveyori andmetega vaatluskohas, aga kuigi need on 0,1° täpsusega (6’, peaaegu sama kui pappsekstandi 5’), ei ole teada, kas Sun Surveyor ütleb ikka kõrgusi keskpunktist ja murdumist arvestades (ilmselt, sest nt päiksetõusul ütleb olevat Päikse näivaks kõrguseks –0,8°).
* * *
Lift katki, piirame koertega jalutuskäigud kolmele korrale (nad käivad muidu, kui me mõlemad oleme kohal, viis või kuus korda). Št kõnnib trepist alla ise, aga kuni majaesiseni kuseb-situb nelja kohta, mida ma siis ohtra vandumise saatel koristan, kahes kohas on kottpime ja koristan taskulambi valgel. Lõpus leian, et ainus viis, kuidas Št, kes oskab sittuda käigu pealt, tõesti ei situ, on kui ta kiiresti jookseb, ja jooks teiselt korruselt (kuhu oleme selleks ajaks jõudnud) maja ette õnnestub kuni viimaste meetriteni enne jalutusplatsi.
9.5.15
L, 2903. päev: sekstant
Hommikul poest rõdule lilled, siis eluloofilm Grzimekist, II pool (mõneti pingutav).
Päevast enamik kulub aga voltimisele-kleepimisele: valmib maailma enimmüüdud sekstant, papist, aga 5’ täpsusega.
Sekstandihuvi on muidugi sellest, et rahuldada uudishimu: kuidas sai sekstandiga mõõta taevakeha kõrgust kõikuvalt laevalaelt alla kaareminuti täpsusega? (1 kaareminut = 1 meremiil.) Normaalse nägemisteravusega näeb samuti 1’ täpsusega, aga mitte lengerdaval laeval optikaseadmesse vaadates, arvasin. Lahendust teoreetiliselt välja mõelda ei suutnud, vaja oli praktilist katset (nagu mõni aasta tagasi kiviheitemasina töötava mudeliga teadasaamiseks, mis oli sellise masina eelis, mille vastukaal koogu otsas kiikus, selle ees, kus oli koogu küljes jäigalt kinni).
No aga sekstandi teoreetilise leiutaja Isaac Newtoni mõte oli geniaalne: et sekstandis nähtav pilt oleneb ainult peeglite vahelisest nurgast, st nurgast peeglitasandite vahel, aga mitte peeglite endi asukohast nendel tasanditel või üles-allasuunas üldse. Nimelt on silmapiir ja taevakehad vaatluskoha suhtes nii kaugel, et sekstandis nähtav pilt parallaksi mõjul ei muutu – ehk silmapiirile toodud taevakeha jääb sekstandis paigale olenemata sellest, kui palju sekstant väriseb, võngub või rappub. Geniaalne!
Õhtul vallakeskuses restoran. Kõik on väga tore, kuni mul on pärast vaja joonlauda, mis tavaliselt on kirjutuslaual. E koristas mu Eestis-käigu ajal lauda ja langetan kahtlusevarju talle.
Päevast enamik kulub aga voltimisele-kleepimisele: valmib maailma enimmüüdud sekstant, papist, aga 5’ täpsusega.
Sekstandihuvi on muidugi sellest, et rahuldada uudishimu: kuidas sai sekstandiga mõõta taevakeha kõrgust kõikuvalt laevalaelt alla kaareminuti täpsusega? (1 kaareminut = 1 meremiil.) Normaalse nägemisteravusega näeb samuti 1’ täpsusega, aga mitte lengerdaval laeval optikaseadmesse vaadates, arvasin. Lahendust teoreetiliselt välja mõelda ei suutnud, vaja oli praktilist katset (nagu mõni aasta tagasi kiviheitemasina töötava mudeliga teadasaamiseks, mis oli sellise masina eelis, mille vastukaal koogu otsas kiikus, selle ees, kus oli koogu küljes jäigalt kinni).
No aga sekstandi teoreetilise leiutaja Isaac Newtoni mõte oli geniaalne: et sekstandis nähtav pilt oleneb ainult peeglite vahelisest nurgast, st nurgast peeglitasandite vahel, aga mitte peeglite endi asukohast nendel tasanditel või üles-allasuunas üldse. Nimelt on silmapiir ja taevakehad vaatluskoha suhtes nii kaugel, et sekstandis nähtav pilt parallaksi mõjul ei muutu – ehk silmapiirile toodud taevakeha jääb sekstandis paigale olenemata sellest, kui palju sekstant väriseb, võngub või rappub. Geniaalne!
Õhtul vallakeskuses restoran. Kõik on väga tore, kuni mul on pärast vaja joonlauda, mis tavaliselt on kirjutuslaual. E koristas mu Eestis-käigu ajal lauda ja langetan kahtlusevarju talle.
8.5.15
R, 2902. päev: reede
Suurõppuse lennumanöövrid olid kenasti näha (ikka ei pane ma Flightradari kõvahõiveid, aga need nägid välja toredate puserikena, nagu oleks keegi niisama pliiatsiga kaardile sodinud).
Inimkatsed iseendaga: kas suudan kogu „Lendava hollandlase” kuulata järjest. Suudan, 150% tulemusega, sest ei pane tähele, et ooperi 3 vaatust on mitte 3, vaid 2 plaadil ja sedasi kuulan takkajärele ka „Tannhäuseri” I vaatuse (vahepeal vähe imestan, et on grande finale ja siis läheb hoopis teistmoodi edasi).
Töökoha bussipeatuses on tuuletallaja.
7.5.15
N, 2901. päev: kirjandus ja elu
Flightradar24 näitab, et Eesti uudiseportaalid magasid maha Venemaa valitsuslennuki ülelennu (ma pilti jälle ei pane, aga number on RA-96019 ja mark Il-96-300, otsige ise).
Valitsuslennukid muidugi lendavad kõikjalt üle kogu aeg, aga noh ülelend üle suurõppuse madallennuala oleks midagi, millest iga vähegi kollane ajaleht kohe uudise välja imeks. Mida aga ei juhtunud.
Lennuki jälg hakkas kuskilt Norra kohalt ja lennuk maandus Vnukovosse, kusjuures muud samal ajal sinna lähenenud lennukid pandi ootele ehk tiirutama lennujaama lähedale.
* * *
Tudengiaegse sõbra mälestuste kohta ütlen, et ajaloo kirjutavad võitjad – mulle on omistatud ebamäärase mitmuse kaudu ajaloolisest tegelikkusest suurem au, aga ega ma seda pahaks pane. Pean hakkama eesnimesid pidi mainitud inimeste juurde kirjutama raamatusse ka perekonnanimesid, kui veel mäletan.
* * *
Die Zeit, mida E ostab saksa keele arendamiseks nüüd juba neljandat nädalat, kirjutab läheneva emadepäeva puhul kümmekond kirjutist emadest, sh Gruusias elavast 88-aastasest vene prouast Vera Putinast, kes enda väitel on Putini õige ema. Muidugi tuleb mulle meelde muiste mingis Eesti arutlevas ajakirjandusüllitises olnud uuriv lugu, kuidas Jeltsin olnud „tegelikult” Kalmer Tennossaare ärakadunud vend. Meile meeldib tõelise uuriva ajakirjanduse kerge skepsis nii selle kui ka Süüria pühast sõjast naasnud sakslase jutus.
Eelmises numbris aga tegutses pool lehekülge E lapsepõlvetuttav (mis peaaegu kuulub nagu rubriiki, et mul oli töökaaslane olümpiavõitja ja teine sama koha töökaaslane põlgas ära kirjasõpruse tütarlapsega, kellest saab järgmine keisrinna).
Valitsuslennukid muidugi lendavad kõikjalt üle kogu aeg, aga noh ülelend üle suurõppuse madallennuala oleks midagi, millest iga vähegi kollane ajaleht kohe uudise välja imeks. Mida aga ei juhtunud.
Lennuki jälg hakkas kuskilt Norra kohalt ja lennuk maandus Vnukovosse, kusjuures muud samal ajal sinna lähenenud lennukid pandi ootele ehk tiirutama lennujaama lähedale.
* * *
Tudengiaegse sõbra mälestuste kohta ütlen, et ajaloo kirjutavad võitjad – mulle on omistatud ebamäärase mitmuse kaudu ajaloolisest tegelikkusest suurem au, aga ega ma seda pahaks pane. Pean hakkama eesnimesid pidi mainitud inimeste juurde kirjutama raamatusse ka perekonnanimesid, kui veel mäletan.
* * *
Die Zeit, mida E ostab saksa keele arendamiseks nüüd juba neljandat nädalat, kirjutab läheneva emadepäeva puhul kümmekond kirjutist emadest, sh Gruusias elavast 88-aastasest vene prouast Vera Putinast, kes enda väitel on Putini õige ema. Muidugi tuleb mulle meelde muiste mingis Eesti arutlevas ajakirjandusüllitises olnud uuriv lugu, kuidas Jeltsin olnud „tegelikult” Kalmer Tennossaare ärakadunud vend. Meile meeldib tõelise uuriva ajakirjanduse kerge skepsis nii selle kui ka Süüria pühast sõjast naasnud sakslase jutus.
Eelmises numbris aga tegutses pool lehekülge E lapsepõlvetuttav (mis peaaegu kuulub nagu rubriiki, et mul oli töökaaslane olümpiavõitja ja teine sama koha töökaaslane põlgas ära kirjasõpruse tütarlapsega, kellest saab järgmine keisrinna).
6.5.15
K, 2900. päev: jaah
Ega mul ei ole aprilli keskpaigast olnud kodus arvutis nii palju vaba aega, et teha valmis puhkusepildid. Eestis tehtud pildid on enamikus valmis, aga üles panemata, 15. IV loomaaiapildid veel isegi valimata.
Õhtul ootan 30 min vahega sõitvat ja mõnikord sõiduplaanist ette jõudvat bussiraiska 25 min ja mõtlen, et krdirsk, õige buss sõitis mu nägemata minema. Aga kui 10 min hiljem koeratoiduga loomapoest väljun, sõidab mööda teine sama buss, nii et siis see raisk hilineski 25 min.
Õhtul ootan 30 min vahega sõitvat ja mõnikord sõiduplaanist ette jõudvat bussiraiska 25 min ja mõtlen, et krdirsk, õige buss sõitis mu nägemata minema. Aga kui 10 min hiljem koeratoiduga loomapoest väljun, sõidab mööda teine sama buss, nii et siis see raisk hilineski 25 min.
5.5.15
T, 2899. päev: varesed tervitavad
Lõuna ajal suure postkontori telefoniteeninduses küsimas, kas mu makse on OK, sest maksin arve 29. IV, aga sain kuupäeva 28. IV ja arvega meeldetuletuskirja kätte 30. IV ning ülekande tegin hilinenud arve, mitte meeldetuletusel olnud arve viitenumbriga. Teenindaja ütleb, et summa on ilusti kohal, ega kosta viitenumbri kohta midagi.
Elektroonikakaubamajas otsimas tulukestega loodile uut patareid: ei mäleta patareide suurusi, eelmine kord said liiga õhukesed, loksusid pesas; läbimõõdu poolest CR1216, 1220 või 1232. Mõõdan sõrmedega, 3,2 mm oleks nagu liiga paks ja 1,6 mm nagu liiga õhuke. (2 × CR1220 on, aga seda nagis ei ole.)
Veel mõtlen, et ostaks õige suurele fotokale ärasurnud originaalaku asemel uue, aga ei mäleta, mis tüüpi see oli. Ostan hoopis väikese jalgrattastatiivi, mis venitatakse lenksu külge, et ei peaks pildistama käelt.
Kui poe kaudu koju tulen, näen tennisehalli kõrval mustvarest, kellel lõua alt suled puhevil nagu rongal. Õhtul kuulen, et päeval lennanud tänaval vares E-st väga lähedalt mööda – varesed mäletavad inimesi nägupidi ja eks me suhtu ümbruskonna varestesse kenasti.
Tulukestega lood on nüüd parandatud: katkist kinnitusrõngast tugevdab 1 mm vasktraat, millele on ümber keritud peen kuldne messingtraat. Peaaegu nagu see muinasinglise mõõk, mis tehtud meetodil, et tegija jäänud kindlasti tugevasti lühinägelikuks.
Kõva tuul, Põhja-Saksamaal suured purustused (33…75 m/s).
Elektroonikakaubamajas otsimas tulukestega loodile uut patareid: ei mäleta patareide suurusi, eelmine kord said liiga õhukesed, loksusid pesas; läbimõõdu poolest CR1216, 1220 või 1232. Mõõdan sõrmedega, 3,2 mm oleks nagu liiga paks ja 1,6 mm nagu liiga õhuke. (2 × CR1220 on, aga seda nagis ei ole.)
Veel mõtlen, et ostaks õige suurele fotokale ärasurnud originaalaku asemel uue, aga ei mäleta, mis tüüpi see oli. Ostan hoopis väikese jalgrattastatiivi, mis venitatakse lenksu külge, et ei peaks pildistama käelt.
Kui poe kaudu koju tulen, näen tennisehalli kõrval mustvarest, kellel lõua alt suled puhevil nagu rongal. Õhtul kuulen, et päeval lennanud tänaval vares E-st väga lähedalt mööda – varesed mäletavad inimesi nägupidi ja eks me suhtu ümbruskonna varestesse kenasti.
Tulukestega lood on nüüd parandatud: katkist kinnitusrõngast tugevdab 1 mm vasktraat, millele on ümber keritud peen kuldne messingtraat. Peaaegu nagu see muinasinglise mõõk, mis tehtud meetodil, et tegija jäänud kindlasti tugevasti lühinägelikuks.
Kõva tuul, Põhja-Saksamaal suured purustused (33…75 m/s).
4.5.15
E, 2898. päev: esmaspäev
Ajakiri on riiulis alles (no ja kesse seda pikal nädalavahetusel ikka hõivas) ja täheldan, et see ei ole niisama tavaline number, vaid Farnborough’ näituse erinumber ja kaanel olev lennuk on F-35, mis pidi olema näituse peamine tõmbenumber (esimest korda Euroopas), aga mis jäi ootamatu mootoririkke tõttu tulemata.
Aknatagusel põllul on jänes. Leian, et kui ma juba niikuinii mõne korra päevas pilgu aknast välja heidan, võiksin üles kirjutada, mis linde ma kus mida tegemas näen. Aknast paistab nimelt sajakonna meetri kaugusel 1,6 ha põldu ja karjamaad, just napilt näeb, kas varesel on ees hele või tume nokk ning kas ta läigib või mitte. Pikksilmal on nurgaskaala ja kaugused orientiirideni on teada, nii saab ka kaugemalt hakil ja varesel vahet.
Ilmuvad piiritajad. Parandan tulukestega fotokaloodi.
Aknatagusel põllul on jänes. Leian, et kui ma juba niikuinii mõne korra päevas pilgu aknast välja heidan, võiksin üles kirjutada, mis linde ma kus mida tegemas näen. Aknast paistab nimelt sajakonna meetri kaugusel 1,6 ha põldu ja karjamaad, just napilt näeb, kas varesel on ees hele või tume nokk ning kas ta läigib või mitte. Pikksilmal on nurgaskaala ja kaugused orientiirideni on teada, nii saab ka kaugemalt hakil ja varesel vahet.
Ilmuvad piiritajad. Parandan tulukestega fotokaloodi.
3.5.15
P, 2897. päev: mai tuli
Loen kangelaslikult kolm tudengikirjutist, rohkem ei ole füüsiliselt võimalik. Üks algab arvamusega „valisin selle teema, sest see tundus huvitav” ja lõpeb tõdemusega „kirjutamisel selgus, et tegelikult on see teema igav”. Töö saab originaalsuse ja mõtlemisvõime ilmutamise eest kiita. Mis teema see oli, ma ei ütle, aga autori äratundmisrõõmu pärast rõõmustasin mitmes kohas minagi.
Õhtul prõmmivad aknale maipõrnikad.
Õhtul prõmmivad aknale maipõrnikad.
2.5.15
L, 2896. päev: linnas, laadal
Esimest korda elus Papiorus. Näeme alt, kõrvalt ja seest uusaegseid kindluse väravatorne, mida varem olen näinud ainult pealtvaates – mitu tuhat korda.
TeemeKuradiallika Matiallika sildi juures üksteisest pilti. Sama pealkirjaga rahvalik laul räägib sellest, kuidas sealt lammutati eriti koledad majad ära ja elanikud pidid ära kolima ja olid väga rõõmsad.
Leiame koerajalutusplatsi (!!), siis üles linna, kus usupüha laadal grillipalees kala, kolmas, haruldasemat sorti kohalik õlu ja heldemeelsuses suur jootraha.
Prantsuse lasteraamat väikesest konnast, kellel valutasid kõrvad. Vaikne pila [Prantsuse] arstide diagnostikasuutlikkuse pihta. Konna onu on täpselt nagu Prantsuse kultusonu.
Teeme
Leiame koerajalutusplatsi (!!), siis üles linna, kus usupüha laadal grillipalees kala, kolmas, haruldasemat sorti kohalik õlu ja heldemeelsuses suur jootraha.
Prantsuse lasteraamat väikesest konnast, kellel valutasid kõrvad. Vaikne pila [Prantsuse] arstide diagnostikasuutlikkuse pihta. Konna onu on täpselt nagu Prantsuse kultusonu.
1.5.15
R, 2895. päev: püha
Läbindan kaks tudengikirjutist ning saan läbi raamatu saja-aastasest mehest, kes vanadekodu aknast välja ronis ja ära jooksis.
Subscribe to:
Posts (Atom)
