Juhuslikult satun peale sellise suurusjärguga lollusele, et seda ei saa jätta ei enda teada ega vaikselt ära õiendada, vaid mis väärib suure kirjaga häbiposti panemist: Euroopa Liidu õigusaktid räägivad eesti keeles „homöopaatilistest ravimitest”. Samad õigusaktid räägivad nendest muudes keeltes ikka kui ainult preparaatidest, nagu teeb ka Eesti ravimiseadus (§ 7), aga keegi mõtlemisvõimetu „ilusa eesti keele pooldaja” on tekitanud eesti teksti ravimid ei millestki. Naerge, naerge, see on just õige koht.
Asja täpsem järeleuurimine selgub, et lollus on lahti läinud juba Estermist, kus on kahes kirjes (siin ja siin) moonutatud allikaviidet – üht arstide silmis naljaraamatut, aga mis tegelikult osundatud kohas (lk 267) ravimeid ei maini, ega.
Asjaolu, et Hahnemann ei teadnud midagi Avogadro arvust (link), võib talle kergesti andeks anda, sest Hahnemann ilmutas oma teooriad kõige varem 1796 ja kõige hiljem 1810 (allik), aga Avogadro enda avastuse alles 1811 (allik). Konstant sai Avogadro nime alles palju hiljem ning ka tähtsust mõisteti alles takkajärele. Ülal viidatud esimene allik jutustab ka, et 1803 arvas Hahnemann, et paljusid haigusi tekitab kohv, kuid hiljem mõtles ringi. Nali selles, et homöopaatilised preparaadid kasutavad lahjendusi kuni 10-400 (allik), aga vaadeldavas universumis on aatomeid ainult 1080 (allik) ehk siis toimeaine ühe molekuli omandamiseks on vaja manustada preparaati mitte kolm tilka, vaid 10320 universumitäit (üks ja neli rida nulle).
30.3.15
29.3.15
P, 2869. päev: valguse värv
Arvatavast 5000 fotost hakkavad läbi jõudma ka teised fotoseminaril osalenud ning ilmuvad esimesed ürituse pildid, ka pilt, kuidas mul on käe peal kotkas. Leian, et mu jopel on firmanimi ka selja peal, et paistan jopes kõhnem kui end tunnen ja et korraldajapiltnik on pildid tooninud kas nimme külmsiniseks või kasutab ta automaatset valgetasakaalu või on lukustanud valge liiga kollaseks, nii et pildid on liiga sinised. Mul endal on suur fotokas põhiliselt pilves ilma asendis, 5700 K: pilves ilmaga (mil valgus on ühtlaselt sama värvi) tulevad pildid OK, kui paistab päike, on sellega pilt pisut soojem (otse päikse käes on 5500 K, sinise taeva all on 6000 või veidi rohkem), n-ö kuldsel tunnil päiksetõusu järel või loojangu eel kasutan varjuseadet 7500 K, aga päikseta on loojangu järel nii sinine, et siga ka ei söö.
Huvilistele umbkaudsed valgetasakaalu temperatuurid mu kogemuse järgi. Plussmärgi järel on korrektuur rohelise-magenta teljel (korrektuurita värvustemperatuur vastab musta keha värvusele eri temperatuuridel ehk siis päris hõõgumisele):
Huvilistele umbkaudsed valgetasakaalu temperatuurid mu kogemuse järgi. Plussmärgi järel on korrektuur rohelise-magenta teljel (korrektuurita värvustemperatuur vastab musta keha värvusele eri temperatuuridel ehk siis päris hõõgumisele):
- 2400 K + 0 – tavaline hõõglamp; küünal võib olla vähem (vrd tikuleegi hele osa 700 °C ~ 1000 K)
- 2950 K + 19 – säästulamp (tänapäeval on kõik säästulambid enam-vähem sellised ja saab olla kindel; vanasti oli pilt kirjum)
- 3200…4000 K – loojangueelne valgus (kui tahate saada valget valgeks ja mitte kuldseks)
- 5500 K – otse päikse käes päeval, kogu pilt on päikesevalgust täis
- 5700 K + 0 – pilves
- 6000…6500 K – selge, sinise taeva all, pildil on suur osa taevast
- 7500 K – selge ilmaga varjus või loojangueelne valgus, kui tahta saada valge kuldseks
- 10000 K (ja rohkem) – loojangujärgne sinine valgus
28.3.15
L, 2868. päev: ilus kast teine jah
Käime naaberlinna lõunaosas, kus me ei ole kunagi käinud, ainult rongi asendusbussiga paar korda läbi sõitnud. Seal on nimelt keskaegne Matiste kirik, mis oli kilomeeter linnamüürist väljaspool.
Kullast ja karrast ma huvitatud ei ole, seda sees palju ei ole ka, aga kohe esimeseks näen, et kesklöövil on peal toredad hilisgooti võlvid. Järgmiseks näen, et külglöövid on romaaniaegset mõõtu ja romaani võlvidega, mis on õhukese välisseina lükanud täitsa silmanähtavalt viltu.
Keldris on imeline kast.
Kasti saamislugu on muidugi sama imeline kui toomkiriku püha hame saamislugu. Et toodud Konstantinoopolist 4. sajandil koos püha hame ja pühade ristipilbastega, vedelenud seejärel 700 aastat täielikus unustuses ning alles siis, kui naabruses hakkas üks võimas klooster laiutama oma aarde, pühade sandaalidega, leiti kõik need sajandeid vaikitud pühad reliikviad ühtäkki ja üsna ühekorraga, pühade luudega kast näiteks eelmise kirikuhoone põranda alt. Kiidetud olgu issand, kes lasi tõde jälle sedapidi paista, halleluuja ning ramen.
Aga võlvid on põnevad.
Teekonnal Kella kõrtsi poole möödume sellisest tikitud tüllkardinast (jänesed, oravad, rohuliblel lepatriinud), et mõistan, et nilbed aknakardinad ongi põhjus, miks Saksamaast ei ole Google’i tänavavaadet.
Põikame läbi kunagisest frantsiskaani kirikust, kus käisin sügisel ja oli väga tore, aga E ei ole käinud.
Kullast ja karrast ma huvitatud ei ole, seda sees palju ei ole ka, aga kohe esimeseks näen, et kesklöövil on peal toredad hilisgooti võlvid. Järgmiseks näen, et külglöövid on romaaniaegset mõõtu ja romaani võlvidega, mis on õhukese välisseina lükanud täitsa silmanähtavalt viltu.
Keldris on imeline kast.
 |
| Krüptis, pikihoone kesklöövi all. Nagu näha, tunti juba varakeskaja Saksamaal narvaplokki. |
Kasti saamislugu on muidugi sama imeline kui toomkiriku püha hame saamislugu. Et toodud Konstantinoopolist 4. sajandil koos püha hame ja pühade ristipilbastega, vedelenud seejärel 700 aastat täielikus unustuses ning alles siis, kui naabruses hakkas üks võimas klooster laiutama oma aarde, pühade sandaalidega, leiti kõik need sajandeid vaikitud pühad reliikviad ühtäkki ja üsna ühekorraga, pühade luudega kast näiteks eelmise kirikuhoone põranda alt. Kiidetud olgu issand, kes lasi tõde jälle sedapidi paista, halleluuja ning ramen.
Aga võlvid on põnevad.
 |
| Põikhoone, koor paremal |
Teekonnal Kella kõrtsi poole möödume sellisest tikitud tüllkardinast (jänesed, oravad, rohuliblel lepatriinud), et mõistan, et nilbed aknakardinad ongi põhjus, miks Saksamaast ei ole Google’i tänavavaadet.
Põikame läbi kunagisest frantsiskaani kirikust, kus käisin sügisel ja oli väga tore, aga E ei ole käinud.
 |
| Leia pildilt jänes |
 |
| Pildilt on näha müstiline sarnasus Kölni toomkiriku akendega, mida selle kiriku ehitamise ajal veel ei olnud mujal kui projektil (Kölni toomkiriku läänefassaad ehitati väga suure pärgamentprojekti järgi, samuti Strassburgi katedraali läänefassaad, mõlemad on alles) |
 |
| Söön mütsi ära, kui selle kiriku kõige kuulsam leerilaps portaalipiidal seda keskaegset talumeest ei märganud ega mõelnud, et sihukese habeme ta kunagi kasvatab |
 |
| Portaali detail umbes elusuuruses (massvärgi laius u 4 cm) |
27.3.15
R, 2867. päev: esimesed linnupildid
Jagasin eile õhtul parimate linnupiltide albumi linnupargi rühmaga (kus on pargiga seotud inimesi, kes mu FB-sõbrad ei ole) ja küsisin, kas neist tunneb keegi piltidelt ära konkreetseid linde, oleksin nimede eest tänulik (sest mul nüüd ongi pildiarhiivi märksõnade seas ka lindude pärisnimed). Ja üks laupäeval linde näidanu juba vastabki ja mu kahtlus, et kassikakk oli keegi teine kui septembris portreteeritu, osutubki õigeks.
26.3.15
N, 2866. päev: uudised
Jälgin Saksa lennuõnnetuse ümber toimuvat mitmest kohast, eriti põnev on – nagu alati – Wikipedia arutelulehekülg. BBC vahendab lennundusspetsialisti Sean Maffettit, et ega lendureid psühhiaatriliselt ei kontrollita.
* * *
Bussis on trobikond tudengeid või praktikante, kellest kõige valjem kisab, et ta on tegelikult väga tagasihoidlik ja suisa introvert. Nad ei lähe jaamas maha; kougin välja telefoni ja mõõdan, kui vali see introvertsus siis ka on: postkontori juures, kus neist esimene maha läheb ja kisa on vaiksem kui enne, on 87 dB ehk tavalisest kõnest täpselt 250 korda valjem.
* * *
Bussis on trobikond tudengeid või praktikante, kellest kõige valjem kisab, et ta on tegelikult väga tagasihoidlik ja suisa introvert. Nad ei lähe jaamas maha; kougin välja telefoni ja mõõdan, kui vali see introvertsus siis ka on: postkontori juures, kus neist esimene maha läheb ja kisa on vaiksem kui enne, on 87 dB ehk tavalisest kõnest täpselt 250 korda valjem.
25.3.15
K, 2865. päev: kohvimasin …NOT
Teine katse Jaama tänava elektroonikakaubamajaga: täna ei ole seal enam üldse seda mudelit, isegi mitte vale värvi.
Ei ole ka tindiprinterikilesid (kauaaegsed lükati otsingud on jõudnud iseehitatava ringlükati joonisteni, aga selle üheks osaks on vaja prinditavat kilet, mida on veel olemas, aga muidugi mitte Jaama t elektroonikakaubamajas. Jaapanis Concise veel toodab lükateid, aga nende ingliskeelsest veebipoest on kaunis võimatu aru saada, kuidas makstakse saatekulusid, mida nad hinnale juurde ei arva.)
Ei ole ka tindiprinterikilesid (kauaaegsed lükati otsingud on jõudnud iseehitatava ringlükati joonisteni, aga selle üheks osaks on vaja prinditavat kilet, mida on veel olemas, aga muidugi mitte Jaama t elektroonikakaubamajas. Jaapanis Concise veel toodab lükateid, aga nende ingliskeelsest veebipoest on kaunis võimatu aru saada, kuidas makstakse saatekulusid, mida nad hinnale juurde ei arva.)
24.3.15
T, 2864. päev: Get ready to be surprised
Saan meili korteriomaniku firmast, mis mõistagi tõmbab kõigepealt kõhu alt õõnsaks (sest paar aastat tagasi sain aprillis meili „kas teiega on kõik korras, me ei ole teilt see aasta üldse üüri saanud”, mis selgus olevat panga käkk (pank unustas püsikorralduse) ja mulle tähendas, et pidin maksma viie kuu üüri korraga). Selle on saatnud keegi muu nimega inimene kui firma sekretär (kelle kaudu me omanikuga korteri teemal suhtleme), on suunatud otse mulle ja algab veidravõitu sissejuhatusega, et on kevad ja 15 kraadi sooja ja „mu hobune läheb Las Vegasesse võistlusele”. No huvitav, kas pole? Mispeale guugeldan, kas Google sellenimelist inimest üldse tunneb (perekonnanimi ja hobune lubavad arvata, et on korteriomaniku tütar). Tunneb, ning tunneb ka tema hobuseid ja osalust korteriomaniku firmas. Mispeale satun korteriomaniku firma kodulehele. Korteriomanik on arhitekt, eks ju, ja ma ei ole kuidagi varem leidnud, mida ta siis projekteerinud on, sest siinkandi uuema arhitektuuri raamatuid ei ole näppu jäänud ja ehitusplatside silte ei ole viitsinud läbi lugeda.
Ja see, mida tehtud tööde loetelust näen, saab mu šokilähedasse seisundisse: mitut maja tean väga hästi, kaks suurt näiteks on JFK avenüü kõrval veidi enne Kirikmäe prismat (see, mille ees on umbes 15-meetrine kuju „pankur taksi vaatenurgast”, ja üks uutest majadest kohe selle vastas üle avenüü (roostes maja kõrval linna pool – umbes, sest ma ei ole seal käinud väga kaua ja Google’i tänavavaade on mitu aastat vana). Ja šokk süveneb, kui avan loetelu „Võistlused”, sest 2011 osalesid nad võidutöös, mida just nüüd hakatakse ehitama kesklinna postkontori esisele platsile ning kõrvalkvartali asemele (mille tõttu 1. juunil muutuvad linnaliinibusside liinid ja vanalinna peatused ning eks ka platsi all keldris siputavad urbaannoored pea kolima mujale), ja 2013 võitsid nad (koos mitme muu arhitektifirmaga) just selle juurdeehituse detailplaneeringu võistluse, mille väga suur ehitusplats laiutab keset Kirikmäge.
* * *
Algavad kohvimasina otsingud: maksimarketis seda värvi ei ole, mida tahame.
Sealt edasi sõites näen üle tänava parklas varest, õigemini momenti, kui õhust põrkab asfaldile kreeka pähkel, mille vares kinni püüab ja seda nokaga urgitseb. Siis märkab, et teda vaatan, ja läheb peidab pähkli põõsa varju.
Jaama t elektroonikakaubamajas ka õiget värvi ei ole.
* * *
Pealkirjaks pandud lause reklaamis Inglismaal üht Saksa lennufirmat, aga need reklaamid võeti täna kiiresti maha. Vrd ka see.
Ja see, mida tehtud tööde loetelust näen, saab mu šokilähedasse seisundisse: mitut maja tean väga hästi, kaks suurt näiteks on JFK avenüü kõrval veidi enne Kirikmäe prismat (see, mille ees on umbes 15-meetrine kuju „pankur taksi vaatenurgast”, ja üks uutest majadest kohe selle vastas üle avenüü (roostes maja kõrval linna pool – umbes, sest ma ei ole seal käinud väga kaua ja Google’i tänavavaade on mitu aastat vana). Ja šokk süveneb, kui avan loetelu „Võistlused”, sest 2011 osalesid nad võidutöös, mida just nüüd hakatakse ehitama kesklinna postkontori esisele platsile ning kõrvalkvartali asemele (mille tõttu 1. juunil muutuvad linnaliinibusside liinid ja vanalinna peatused ning eks ka platsi all keldris siputavad urbaannoored pea kolima mujale), ja 2013 võitsid nad (koos mitme muu arhitektifirmaga) just selle juurdeehituse detailplaneeringu võistluse, mille väga suur ehitusplats laiutab keset Kirikmäge.
* * *
Algavad kohvimasina otsingud: maksimarketis seda värvi ei ole, mida tahame.
Sealt edasi sõites näen üle tänava parklas varest, õigemini momenti, kui õhust põrkab asfaldile kreeka pähkel, mille vares kinni püüab ja seda nokaga urgitseb. Siis märkab, et teda vaatan, ja läheb peidab pähkli põõsa varju.
Jaama t elektroonikakaubamajas ka õiget värvi ei ole.
* * *
Pealkirjaks pandud lause reklaamis Inglismaal üht Saksa lennufirmat, aga need reklaamid võeti täna kiiresti maha. Vrd ka see.
23.3.15
E, 2863. päev: uus nädal
Väga vara tööle.
Õhtul keeletund. Selle õpetajaga teeme „palju” (varasemast rohkem) grammatikaharjutusi ning kuigi paistab, et tunni lõpp on kohe käes, jagatakse pooltele sildid. Minu omal on müstiline sõna, mis ei meenuta üheski siinkandi keeles midagi; aga nähes, et seekordse pinginaabri sildil on ühe rühmakaaslase eesnimi, oletan enda omagi eesnimeks, ja välistamismeetodil oletan ka üsna täpselt, kelle (sest ainult kolme inimese nime ma ei tea). Ja istu tema ette ja küsige üksteise lapsepõlvemälestusi.
„Lapsepõlvemälestused” on siinkandis pikk sõna, 23 tähte, võtab saksa keele mitteoskajad kohe nutma. Üks lapsepõlvemälestuste uurimise küsimus on, kas said lapsepõlves vigastada (kuulamisharjutuses mängis keegi ehitusplatsil ja kukkus auku ja oli pärast pikalt haige). Mul varasemast lapsepõlvest midagi nii drastilist vastu panna ei ole, aga varateismelisena olen kukkunud umbes kahemeetriselt kuurikatuselt selili maha (ehmatus) ja pisut hiljem löönud kogemata kirvega säärde (plaaster) ja kukkunud teiselt korruselt esimesele betoonpõrandale, jäädes poole maa peal rinnakorvi pidi naela otsa rippuma (ehmatus, marraskil küünarnukid, kiirkäik kohaliku haigla esmaabipunkti, kus hoones elab nüüd PN-vääriline hullpere).
* * *
Kui meenub, et 23. III tulevad müüki nelja huvitava kontserdi piletid, on lavast kaugemad piletid juba välja müüdud ja allesolevate hind paneb järele mõtlema, kas me ikka nii väga tahame.
* * *
Saab läbi Roosa Pantri filmide retrospektiiv (koos filmiga A Shot in the Dark, mis on puhtalt Clouseau-film, kus kõik tegelased on juba paigas ja Clouseau hull ülemus tapab Clouseaud jahtides kümme inimest). Edasi söögi kõrvale Johnny English.
Õhtul keeletund. Selle õpetajaga teeme „palju” (varasemast rohkem) grammatikaharjutusi ning kuigi paistab, et tunni lõpp on kohe käes, jagatakse pooltele sildid. Minu omal on müstiline sõna, mis ei meenuta üheski siinkandi keeles midagi; aga nähes, et seekordse pinginaabri sildil on ühe rühmakaaslase eesnimi, oletan enda omagi eesnimeks, ja välistamismeetodil oletan ka üsna täpselt, kelle (sest ainult kolme inimese nime ma ei tea). Ja istu tema ette ja küsige üksteise lapsepõlvemälestusi.
„Lapsepõlvemälestused” on siinkandis pikk sõna, 23 tähte, võtab saksa keele mitteoskajad kohe nutma. Üks lapsepõlvemälestuste uurimise küsimus on, kas said lapsepõlves vigastada (kuulamisharjutuses mängis keegi ehitusplatsil ja kukkus auku ja oli pärast pikalt haige). Mul varasemast lapsepõlvest midagi nii drastilist vastu panna ei ole, aga varateismelisena olen kukkunud umbes kahemeetriselt kuurikatuselt selili maha (ehmatus) ja pisut hiljem löönud kogemata kirvega säärde (plaaster) ja kukkunud teiselt korruselt esimesele betoonpõrandale, jäädes poole maa peal rinnakorvi pidi naela otsa rippuma (ehmatus, marraskil küünarnukid, kiirkäik kohaliku haigla esmaabipunkti, kus hoones elab nüüd PN-vääriline hullpere).
* * *
Kui meenub, et 23. III tulevad müüki nelja huvitava kontserdi piletid, on lavast kaugemad piletid juba välja müüdud ja allesolevate hind paneb järele mõtlema, kas me ikka nii väga tahame.
* * *
Saab läbi Roosa Pantri filmide retrospektiiv (koos filmiga A Shot in the Dark, mis on puhtalt Clouseau-film, kus kõik tegelased on juba paigas ja Clouseau hull ülemus tapab Clouseaud jahtides kümme inimest). Edasi söögi kõrvale Johnny English.
22.3.15
P, 2862. päev: pimikus
Kõigepealt on vaja valmis teha reedese varjutuse pildid, siis alles vaatame edasi.
21.3.15
L, 2861. päev: fotoseminar
Jaamas seitsmest mandlikringel ja vares. Rongi ees veel ei ole, seisan perroonil, söön mandlikringlit ja vares näeb. (Pärast lähen ära ja ta jätab koha meelde, eks ju.) Siis tuleb rong ette ja näen aknast, kuidas rööbaste vahel askeldanud vares ajab teise varese ees tiivad midagi nagu varjates laiali ja kraaksub ägedalt, aga pärast teise varese lahkumist läheb väga vaikselt viis meetrit vasakule, tõstab mitu killustikukivi asjatundlikult eest ja nokib nende alla peidetud toitu.
Saarelinnas olen varuga, kõnnin, teen aega parajaks, pildistan. Linn on sel varasel tunnil, üheksa paiku, väga tühi.
Avastan linnuparki uue ja mugavama teekonna, mis ei kulgegi teepeenratu kurvilise (noh, kaks vasakule ja üks paremale) maantee servas, vaid metsas orunõlval (kuigi 200 m peal kohe alguses on järsk tõus, mitte ühtlaselt 2 km peal nagu maanteel). Sellest kaks kolmandikku kulgeb metsas, seega astun seminarile kohale sõna otsest mõttes metsast, ronga tervituse saatel.
Metsas olid rähnid, metsvint, ojasulin.
Seminarilt on tänased pildi-eesmärgid saada portreid (lennupiltidega on niisama õnnemäng, sest lind on palju kiirem kui autofookus).
Seekord suhtuvad korraldajad minusse peaaegu nagu pereliikmesse – no eks ma olen seminaril teist korda ja ka muidu on nad kui pargi stammfotograafid olnud alati kohal, kui oleme käinud linnupargis. Seekord pildistab peamiselt proua, härra on hoopis karkudega.
Alguses pildijuhatuses räägitakse, mis tundlikkust kasutada (vrd Loriot, Berliini filharmoonia ekskursiooni sketš, kus giid ütleb säriaja ning ava). Soovitatakse „vähemalt ISO 800”, mille peale kergitan kulme, sest mu kaameras on see juba pisut liiga teraline, ISO 640 veel ei ole. Aga portreede jaoks panen kiirmällu Av-programmi tundlikkusega ISO 200 (mis on peaaegu sama selge kui sensori natiivtundlikkus ISO 100). Soovitust vähemalt 2 avasammu üle säritada ma muidugi eiran nagu eelminegi kord, sest mujal kui vastu taevast oleks see liiga hele; üritan pildistada linde küljelt, vastu metsa, seal on vaja hoopis kerget alavalgustust ja säriaeg tuleb kiirem. ISO 800 sunnib avaga f/3,5…f/4 säriaja umbes 1/200…1/500 s kanti. Pärast piltidelt näen, et ajuti on fotokas läinud lolliks ja paar peaaegu pimedat pilti on koguni särijaga 1/8000 s.
Inimesi on umbes 15 ja ma olen fotokola raskust arvestades umbes 13. kohal (ka vanuse poolest olen umbes 13. kohal). 15. kohal olijal on väike Sony α ja mul on kohalolijatel ees olevast suurte objektiivifirmade (Canon, Nikkor, Sigma) toodangust kõige väiksem objektiiv. EF 70–200 on väga populaarne, aga suuremaid pille on ka. Seljavalu pärast tunnen teistele kaasa. Mul on kola kaasas absoluutne miinimum (võtsin isegi objektiivi statiivirõnga ära, sest selle soont pidi saab objektiivi mugavalt hoida ja fotokat püstiasendisse keerata); pärast kaalun ära: 3½ kg.
Ühel on Sigma 120–400 mm, mille tassisin eelmine kord kaasa, aga millega tegin täpselt 4 (neli) pilti, siis panin kõrvale, leides, et mis ma raske objektiiviga vehin, kui
Mõlgutasin paar nädalat objektiivivarjukile pehme kaitsekatte ostmist (eelis: kaitseb; puudus: vbl ei mahu enam objektiivikotti, kus külgsuunas istub objektiiv praegugi päris tihedalt); ja kui täna, fotokas käes, sammun linnupargi poole, löön Huberti tänaval objektiivi just varjukit pidi kogemata tugevasti vastu kiviaeda, plastist varjukiservale tekib pisike lohk ja küljele pisike muhk. (Ning pealegi on ära kulunud väike naga objektiivi küljes, mis varjuki kohale kinnitab; kui julguse kokku võtan, proovin kunagi taastada.)
Kaks korda saab lindu kinda peal hoida (händkakk Emily ja noor valgepea-merikotkas Ohio) ning mõlemal korral soovib keegi mu fotokaga seda pildistada, aga mõlemad vannuvad alla, sest ei oska suumita objektiiviga midagi teha (seaderõngaid on jah ainult üks, see on fookus, suumita objektiivil suumirõngast ei ole – lihtne! – ja kui pilt kaadrisse ei mahu, tuleb minna kaugemale – lihtne!) ja mu fotoka päästik on pisut roostes ja esimene kord ei tule mul taskus olev taskufotokas üldse meelde ja pärast on seda pakkuda imelik, sest olen niigi kohale jalutanud, käed muretult taskus ja fotokolast kaasas ainult hädavajalik. Aga mitmel härrasel ja prouasel oli kaasas ilmselt kogu fotokola, suur seljakotitäis mitme suure objektiiviga, ühel oli isegi statiiv ja ühel üksjalg, see statiivimees pani statiivi isegi üles, aga kohe alguses hoiatasid korraldajad, et statiiviga midagi teha ei ole, sinna see jäi. Vähemalt kümme kilo. Teine valgepea-merikotkas olevat vahepeal omandanud uue kombe, et viib ära seljakotte, nii et kotid kästakse panna ühte hunnikusse. Seljakoti kandevõimes keegi piltnik kahtleb, aga siis selgitatakse, et kotkas tassib selle eemale ja enam kätte ei anna.
Pärastlõunal tuleb välja ka erinevus, mis vahe on profikaameral ja poolprofikaameral: mul on vaja paigaldada vihmakatted. Neid hoiavad kohal väga praktilised rihmad. Mul oli suures ja keskmises fotokotis kuangi varuks kummirõngaid, aga need vanusid mõne aastaga ära ja läksid katki. Riidest, terasklambriga rihm pingutusjõuga 1 kN ei lähe.
Olen ainus, kellel saavad tühjaks akud ja täis mälukaardid. Koju toon fotosid 20 GB, ju teistel olid siis vähemalt 64 GB kaardid (mul on 5×8 GB ja 1×16 GB, esimesed neli aastast 2008, viies aastast 2011 ja viimane umbes aastast 2013). Akusahtli üle mõtlesin, kuid leidsin, et akusahtlita fotokat on kergem hoida ja kuigi kaks akut käivad ilusti terve päeva, on neid vahetada lihtne (akusid on mul 4 tk, kõik aastast 2008, 3 × Hähneli odavaku, 1 × Canoni originaal – üks neist on poolsurnud ning eks see ole ikka just originaal).
Ilm on üsna külm, pärast sajab vihma, ajuti on käes kindad. Äärmise häda jaoks on kaasas kaks komplekti keemilisi varbasoojendeid (mida ma katsetanud ega varem kasutanud ei ole).
Üks umbes minuvanune piltnik, kellel on kaasas tohutu seljakotitäis kraami (sh kaks kaamerakeret – mu kaamerast järgmine ja ülejärgmine mudel), lubab, et läheb koju 5000 fotoga. Ma teen temast mitu korda vähem pilte (katikuplagina järgi arvates – näiteks lendab kotkas edasi-tagasi üle tiigi, teen umbes 10 võtet, aga mõni teeb vähemalt 50); õhtul arvutan failinumbrite järgi kokku, et tegin (koos hommikuste linnavaadetega, aga tasufotoka rongiaknavaadeteta) hoopis ligi 2100, millest koju toomiseks on alles umbes 1700.
Üks korraldaja nimetab mind jälle eesnime pidi, mis kohati on pisut piinlik.
Pooled on siitmaalt, kuulan huviga nende juttu, aga ei sekku, sest kõik teised on seltskonnaga, mina olen üksi, ja teatavasti vallandab minu saksa keel arvamuse, et mul on kõnepuue, nagu juhtus Reptiliumi fotoseminaril 2012.
Seekord on eeskavas ühine lõuna einelauas Pistrikuorg, selle ettekandja on stiilis ein Hage, ein Butt.
Pärastlõunal läheb mõningaseks üllatuseks asi edasi (ükspäev korraldajapiltniku naine saatis kava, aga ega ma seda lõpuni lugenud). Pargi omaniku laps, kes poolteist aastat tagasi kisas majasügavusest äkitselt „Papa!!”, on nüüd poolteist aastat suurem ja askeldab koos teiste pargi inimestega ringi, käes nuga ja puulatt, mis üha enam hakkab meenutama puust mõõka.
Pärast on lausa vihm ja einelauas pakitakse asju soojade jookide saatel. Kuulan, kuidas piltnik jutustab loomade pildistamisest „noorele” 10 kg kolaseljakotipiltnikule. Kõigepealt kiskjate pildistamisest Aafrikas (kus ta käis ja kust saatis isegi mingile photokinal nähtud väiksemale võistlusele pilte), et tänapäeval keegi enam ei istu ega oota looma mitu kuud, kõik loomapildid on tehtud söötmiskohtades. Ja siis veelindudest siinkandis, mainides isegi siinkandi kruusaauke. Kaalun mitu korda, kas sekkuda ja rääkida nende imelisest tillukesest konnatiigist, kus suviti istub alati konni, silmad veest väljas, ja millest geniaalne maastikuarhitekt on pannud põiki üle laudtee, nii et tiigi keskele pääseb kuiva nahaga.
Äraminekul teatan pargi omanikule (kes koos muude töötajatega on laupäeva õhtu puhul juba süüdanud grilli ja täpselt momendil, kui teda kõnetan, on sirutamas kätt õlleklaasi poole), et meie vaderilepingud on läbi ja soovime neid pikendada
Päevasaak: seminaril 2077 (eelmine kord 757), minekul linnas 83, sõitudel taskufotokaga 63.
Seminaripiltidest on õhtul importimiseks järel 1599 (20 GB). 3 päeva pärast on järel 1269, 5 päeva pärast 1009, 6 päeva pärast 927, 7 päeva pärast 912 ja 8 päeva pärast 755 pilti (järg on poole peal), lõpuks loodan alles jätta nii 350...400 pilti. (4. aprillil saavad pildid lõpuks valmis: näitamiskõlblikke on 211 ja alles üldse 475.)
Saarelinnas olen varuga, kõnnin, teen aega parajaks, pildistan. Linn on sel varasel tunnil, üheksa paiku, väga tühi.
 |
| Kesklinna kosk |
Metsas olid rähnid, metsvint, ojasulin.
Seminarilt on tänased pildi-eesmärgid saada portreid (lennupiltidega on niisama õnnemäng, sest lind on palju kiirem kui autofookus).
Seekord suhtuvad korraldajad minusse peaaegu nagu pereliikmesse – no eks ma olen seminaril teist korda ja ka muidu on nad kui pargi stammfotograafid olnud alati kohal, kui oleme käinud linnupargis. Seekord pildistab peamiselt proua, härra on hoopis karkudega.
Alguses pildijuhatuses räägitakse, mis tundlikkust kasutada (vrd Loriot, Berliini filharmoonia ekskursiooni sketš, kus giid ütleb säriaja ning ava). Soovitatakse „vähemalt ISO 800”, mille peale kergitan kulme, sest mu kaameras on see juba pisut liiga teraline, ISO 640 veel ei ole. Aga portreede jaoks panen kiirmällu Av-programmi tundlikkusega ISO 200 (mis on peaaegu sama selge kui sensori natiivtundlikkus ISO 100). Soovitust vähemalt 2 avasammu üle säritada ma muidugi eiran nagu eelminegi kord, sest mujal kui vastu taevast oleks see liiga hele; üritan pildistada linde küljelt, vastu metsa, seal on vaja hoopis kerget alavalgustust ja säriaeg tuleb kiirem. ISO 800 sunnib avaga f/3,5…f/4 säriaja umbes 1/200…1/500 s kanti. Pärast piltidelt näen, et ajuti on fotokas läinud lolliks ja paar peaaegu pimedat pilti on koguni särijaga 1/8000 s.
Inimesi on umbes 15 ja ma olen fotokola raskust arvestades umbes 13. kohal (ka vanuse poolest olen umbes 13. kohal). 15. kohal olijal on väike Sony α ja mul on kohalolijatel ees olevast suurte objektiivifirmade (Canon, Nikkor, Sigma) toodangust kõige väiksem objektiiv. EF 70–200 on väga populaarne, aga suuremaid pille on ka. Seljavalu pärast tunnen teistele kaasa. Mul on kola kaasas absoluutne miinimum (võtsin isegi objektiivi statiivirõnga ära, sest selle soont pidi saab objektiivi mugavalt hoida ja fotokat püstiasendisse keerata); pärast kaalun ära: 3½ kg.
Ühel on Sigma 120–400 mm, mille tassisin eelmine kord kaasa, aga millega tegin täpselt 4 (neli) pilti, siis panin kõrvale, leides, et mis ma raske objektiiviga vehin, kui
- see on pime (f/4,5…5,6)
- ja aeglase autofookusega
- ning peab jälgima korraga suumi ja fookust,
Mõlgutasin paar nädalat objektiivivarjukile pehme kaitsekatte ostmist (eelis: kaitseb; puudus: vbl ei mahu enam objektiivikotti, kus külgsuunas istub objektiiv praegugi päris tihedalt); ja kui täna, fotokas käes, sammun linnupargi poole, löön Huberti tänaval objektiivi just varjukit pidi kogemata tugevasti vastu kiviaeda, plastist varjukiservale tekib pisike lohk ja küljele pisike muhk. (Ning pealegi on ära kulunud väike naga objektiivi küljes, mis varjuki kohale kinnitab; kui julguse kokku võtan, proovin kunagi taastada.)
Kaks korda saab lindu kinda peal hoida (händkakk Emily ja noor valgepea-merikotkas Ohio) ning mõlemal korral soovib keegi mu fotokaga seda pildistada, aga mõlemad vannuvad alla, sest ei oska suumita objektiiviga midagi teha (seaderõngaid on jah ainult üks, see on fookus, suumita objektiivil suumirõngast ei ole – lihtne! – ja kui pilt kaadrisse ei mahu, tuleb minna kaugemale – lihtne!) ja mu fotoka päästik on pisut roostes ja esimene kord ei tule mul taskus olev taskufotokas üldse meelde ja pärast on seda pakkuda imelik, sest olen niigi kohale jalutanud, käed muretult taskus ja fotokolast kaasas ainult hädavajalik. Aga mitmel härrasel ja prouasel oli kaasas ilmselt kogu fotokola, suur seljakotitäis mitme suure objektiiviga, ühel oli isegi statiiv ja ühel üksjalg, see statiivimees pani statiivi isegi üles, aga kohe alguses hoiatasid korraldajad, et statiiviga midagi teha ei ole, sinna see jäi. Vähemalt kümme kilo. Teine valgepea-merikotkas olevat vahepeal omandanud uue kombe, et viib ära seljakotte, nii et kotid kästakse panna ühte hunnikusse. Seljakoti kandevõimes keegi piltnik kahtleb, aga siis selgitatakse, et kotkas tassib selle eemale ja enam kätte ei anna.
Pärastlõunal tuleb välja ka erinevus, mis vahe on profikaameral ja poolprofikaameral: mul on vaja paigaldada vihmakatted. Neid hoiavad kohal väga praktilised rihmad. Mul oli suures ja keskmises fotokotis kuangi varuks kummirõngaid, aga need vanusid mõne aastaga ära ja läksid katki. Riidest, terasklambriga rihm pingutusjõuga 1 kN ei lähe.
Olen ainus, kellel saavad tühjaks akud ja täis mälukaardid. Koju toon fotosid 20 GB, ju teistel olid siis vähemalt 64 GB kaardid (mul on 5×8 GB ja 1×16 GB, esimesed neli aastast 2008, viies aastast 2011 ja viimane umbes aastast 2013). Akusahtli üle mõtlesin, kuid leidsin, et akusahtlita fotokat on kergem hoida ja kuigi kaks akut käivad ilusti terve päeva, on neid vahetada lihtne (akusid on mul 4 tk, kõik aastast 2008, 3 × Hähneli odavaku, 1 × Canoni originaal – üks neist on poolsurnud ning eks see ole ikka just originaal).
Ilm on üsna külm, pärast sajab vihma, ajuti on käes kindad. Äärmise häda jaoks on kaasas kaks komplekti keemilisi varbasoojendeid (mida ma katsetanud ega varem kasutanud ei ole).
Üks umbes minuvanune piltnik, kellel on kaasas tohutu seljakotitäis kraami (sh kaks kaamerakeret – mu kaamerast järgmine ja ülejärgmine mudel), lubab, et läheb koju 5000 fotoga. Ma teen temast mitu korda vähem pilte (katikuplagina järgi arvates – näiteks lendab kotkas edasi-tagasi üle tiigi, teen umbes 10 võtet, aga mõni teeb vähemalt 50); õhtul arvutan failinumbrite järgi kokku, et tegin (koos hommikuste linnavaadetega, aga tasufotoka rongiaknavaadeteta) hoopis ligi 2100, millest koju toomiseks on alles umbes 1700.
Üks korraldaja nimetab mind jälle eesnime pidi, mis kohati on pisut piinlik.
Pooled on siitmaalt, kuulan huviga nende juttu, aga ei sekku, sest kõik teised on seltskonnaga, mina olen üksi, ja teatavasti vallandab minu saksa keel arvamuse, et mul on kõnepuue, nagu juhtus Reptiliumi fotoseminaril 2012.
Seekord on eeskavas ühine lõuna einelauas Pistrikuorg, selle ettekandja on stiilis ein Hage, ein Butt.
Pärastlõunal läheb mõningaseks üllatuseks asi edasi (ükspäev korraldajapiltniku naine saatis kava, aga ega ma seda lõpuni lugenud). Pargi omaniku laps, kes poolteist aastat tagasi kisas majasügavusest äkitselt „Papa!!”, on nüüd poolteist aastat suurem ja askeldab koos teiste pargi inimestega ringi, käes nuga ja puulatt, mis üha enam hakkab meenutama puust mõõka.
Pärast on lausa vihm ja einelauas pakitakse asju soojade jookide saatel. Kuulan, kuidas piltnik jutustab loomade pildistamisest „noorele” 10 kg kolaseljakotipiltnikule. Kõigepealt kiskjate pildistamisest Aafrikas (kus ta käis ja kust saatis isegi mingile photokinal nähtud väiksemale võistlusele pilte), et tänapäeval keegi enam ei istu ega oota looma mitu kuud, kõik loomapildid on tehtud söötmiskohtades. Ja siis veelindudest siinkandis, mainides isegi siinkandi kruusaauke. Kaalun mitu korda, kas sekkuda ja rääkida nende imelisest tillukesest konnatiigist, kus suviti istub alati konni, silmad veest väljas, ja millest geniaalne maastikuarhitekt on pannud põiki üle laudtee, nii et tiigi keskele pääseb kuiva nahaga.
Äraminekul teatan pargi omanikule (kes koos muude töötajatega on laupäeva õhtu puhul juba süüdanud grilli ja täpselt momendil, kui teda kõnetan, on sirutamas kätt õlleklaasi poole), et meie vaderilepingud on läbi ja soovime neid pikendada
Päevasaak: seminaril 2077 (eelmine kord 757), minekul linnas 83, sõitudel taskufotokaga 63.
Seminaripiltidest on õhtul importimiseks järel 1599 (20 GB). 3 päeva pärast on järel 1269, 5 päeva pärast 1009, 6 päeva pärast 927, 7 päeva pärast 912 ja 8 päeva pärast 755 pilti (järg on poole peal), lõpuks loodan alles jätta nii 350...400 pilti. (4. aprillil saavad pildid lõpuks valmis: näitamiskõlblikke on 211 ja alles üldse 475.)
20.3.15
R, 2860. päev: päiksevarjutus!
Täna hommikupoolikul on osaline päiksevarjutus, mille auks (siinkandis on varjutuse faas 80%!) olen võtnud vaba päeva. Olen terve nädala mõõtnud hommikupoolikuti ka valgustugevust, et kui varjutus juhtub olema pilves ilmaga, saaksin ikkagi jälgida, kuidas varjutuse ajaks pisut hämardub. (Varjutus kestab esimesest kontaktist (Kuu ilmub Päikese ette) viimaseni (Kuu lahkub Päikese eest) umbes 2½ tundi, hämardub ja valgeneb väga aeglaselt ning silm ei seleta, et oleks pimedam.)
Algul ähvardab tulla tänagi pilves ilm, nii et olen rahus korteris ja mõõdan aknast valgustugevust. Ent umbes pool tundi enne varjutuse algust märkan, et läheks nagu selgemaks, mispeale kraban kogu kraami kaasa ja kiirustan metsa poole, kust on taevas näha kogu varjutuse ajal (rõdult jääb majanurk ette, samuti puuoksad – 31.5.2003 rõngakujulist varjutust üritasin vaadata rõdult läbi puuokste ja piltidel oli lihtsalt väga palju rõngaid*).
(* Peegelobkektiivi MTO-1000 tõttu, mille bokeh koosneb rõngastest.)
Vaatluskoha olin välja otsinud nädala sees – see on teisel pool jõeorgu, mis – nagu alles täna teada saan – asub mitte meie asumis, mida alati olen märkinud fotode märksõnadesse (et saaks otsida korterilähedase metsa pilte), vaid selles naaberasumis, kus olevat nähtamatu taaskasutuskeskus, kus elab Poola töökaaslane T ja kus ükskord oli mäe otsas üleujutus.
Veel saan kaardilt teada, et kui oru vastasperve metsa nimi on lihtsalt Pöögik, on metsavahelise põllu nimi lihtsalt Pöögikuvahe.
Vaatluspunkt on metsatee ja põllu vahel: kohale saab mööda metsateed, vaade on üle põllu, vaba ja keegi ei kõnni ette. Kola ei ole laiali mööda metsaalust ja põldu ei talla ka.
Kui kohale jõuan ja kola üles panen, selgub, et just on varjutus alanud, Kuu on servapidi juba ilmunud Päikese ette. Esimese pildi teen aja säästmiseks ilma päikesefiltrita, siis keeran filtri ette. Ilm on udune, Päike paistab läbi tugeva udu (aga paistab ja piltidele jääb isegi ainus päikselaik).
Päikesefilter on spetsiaalne ja marki Baader Sonnenschutzfolie D=5, laseb läbi nähtavast valgusest 0,001%. Filter on kõvasti objektiivi küljes ja sedasi ei ole mujalt kui läbi selle (palja silmaga, päiksepillidega vms) vaja vaadata üldse.
Esimene tund (9.20 kuni 10.10) teen pilte harva ja suht juhuslikult, edasi iga minut kuni varjutuse lõpuni. Paistab ja isegi pildile jääb, et Päikese näiv ketas on servadest tumedam (sest Päike on kera, mitte ketas). Järgmine päev näen leheputkas, et varjutuse maksimumi foto Frankfurter Allgemeine esilehel on aga tehtud ilma filtrita.
Elusolenditest näen metsaservas kevadhommikul kaht hirve (ma ei ole seal Pöögikus kunagi varem hirvi näinud), kolme rähni, nelja pasknääri (see ilus roosa vareslane, kes teeb „krääk-krääk”), kaht jooksjat ja arvukalt põldhiiri, lõoke laulab.
Esimene Päikse pilt on läbi tugeva udu, ilma filtrita: pärast näen metaandmetest ulmelisi numbreid f/29 ja 1/8000 s – ma nagu üldse ei tea, kui väike on suure suumi minimaalne ava; tolmu pärast väldin väikest ava muidu nii palju kui võimalik. Mingil objektiivil oli f/45 (mida korra isegi kasutasin), aga ei mäleta, millel. (Müstiline on, et Sigma ise ütleb minimaalseks avaks f/22. Äkki mäletan valesti. Või ei ole siis see täpselt sama objektiiv.)
Kuigi lõpptulemus on positiivne, juhtub väikesi apsakaid ikka:
Maksimum näeb välja nagu helendav banaan või taevane naerusuu.
Pärast tuleb E koertega metsa ja lähme ära koos.
Pärast näen graafikult, et suurima faasi ajal oli sama pime kui pilves päeval. Mistõttu jutud, et Saksamaal, mida tänapäeval käitab suures osas päikeseelekter, jäävad varjutuse ajal villaveskid seisma, on puhas loba.
Lõunast aga naaberlinna, kus käin juuksuris, ostan plaadi The Other Wagner ja käime Kella kõrtsis söömas. Plaadil on peale mitme täiesti laulupeokõlbuliku meeskooriteose ka Wagneri tükk Großer Festmarsch (WWV 110, Centennial March), mille ta kirjutas USA 100. aastapäevaks ja mida mäletame – esitatuna asjakohase pompoossusega, ühendkooride, tantsijate, klassikalise lavakujunduse, toogade ja poolalasti Rooma jumalatega – Loriot’ 60. sünnipäeva saatest. Wagner sai marsist honorari 5000 dollarit, mis tänapäeval oleks vähemalt 114 000. Teksti (Burtstag heut, Burtstag heut!) kirjutas marsile telestuudio.
Algul ähvardab tulla tänagi pilves ilm, nii et olen rahus korteris ja mõõdan aknast valgustugevust. Ent umbes pool tundi enne varjutuse algust märkan, et läheks nagu selgemaks, mispeale kraban kogu kraami kaasa ja kiirustan metsa poole, kust on taevas näha kogu varjutuse ajal (rõdult jääb majanurk ette, samuti puuoksad – 31.5.2003 rõngakujulist varjutust üritasin vaadata rõdult läbi puuokste ja piltidel oli lihtsalt väga palju rõngaid*).
(* Peegelobkektiivi MTO-1000 tõttu, mille bokeh koosneb rõngastest.)
Vaatluskoha olin välja otsinud nädala sees – see on teisel pool jõeorgu, mis – nagu alles täna teada saan – asub mitte meie asumis, mida alati olen märkinud fotode märksõnadesse (et saaks otsida korterilähedase metsa pilte), vaid selles naaberasumis, kus olevat nähtamatu taaskasutuskeskus, kus elab Poola töökaaslane T ja kus ükskord oli mäe otsas üleujutus.
Veel saan kaardilt teada, et kui oru vastasperve metsa nimi on lihtsalt Pöögik, on metsavahelise põllu nimi lihtsalt Pöögikuvahe.
Vaatluspunkt on metsatee ja põllu vahel: kohale saab mööda metsateed, vaade on üle põllu, vaba ja keegi ei kõnni ette. Kola ei ole laiali mööda metsaalust ja põldu ei talla ka.
Kui kohale jõuan ja kola üles panen, selgub, et just on varjutus alanud, Kuu on servapidi juba ilmunud Päikese ette. Esimese pildi teen aja säästmiseks ilma päikesefiltrita, siis keeran filtri ette. Ilm on udune, Päike paistab läbi tugeva udu (aga paistab ja piltidele jääb isegi ainus päikselaik).
 |
| Kaadervärk tagant … |
 |
| … ja eest |
Päikesefilter on spetsiaalne ja marki Baader Sonnenschutzfolie D=5, laseb läbi nähtavast valgusest 0,001%. Filter on kõvasti objektiivi küljes ja sedasi ei ole mujalt kui läbi selle (palja silmaga, päiksepillidega vms) vaja vaadata üldse.
Esimene tund (9.20 kuni 10.10) teen pilte harva ja suht juhuslikult, edasi iga minut kuni varjutuse lõpuni. Paistab ja isegi pildile jääb, et Päikese näiv ketas on servadest tumedam (sest Päike on kera, mitte ketas). Järgmine päev näen leheputkas, et varjutuse maksimumi foto Frankfurter Allgemeine esilehel on aga tehtud ilma filtrita.
Elusolenditest näen metsaservas kevadhommikul kaht hirve (ma ei ole seal Pöögikus kunagi varem hirvi näinud), kolme rähni, nelja pasknääri (see ilus roosa vareslane, kes teeb „krääk-krääk”), kaht jooksjat ja arvukalt põldhiiri, lõoke laulab.
Esimene Päikse pilt on läbi tugeva udu, ilma filtrita: pärast näen metaandmetest ulmelisi numbreid f/29 ja 1/8000 s – ma nagu üldse ei tea, kui väike on suure suumi minimaalne ava; tolmu pärast väldin väikest ava muidu nii palju kui võimalik. Mingil objektiivil oli f/45 (mida korra isegi kasutasin), aga ei mäleta, millel. (Müstiline on, et Sigma ise ütleb minimaalseks avaks f/22. Äkki mäletan valesti. Või ei ole siis see täpselt sama objektiiv.)
Kuigi lõpptulemus on positiivne, juhtub väikesi apsakaid ikka:
- kaasas on vale kaabelpäästik (taimerita)
- kaasas on vale märkmik (alguse, maksimumi ja lõpu kellaajad on arvutanud planetaariumiprogramm ning need on umbes 15 min valesti)
- salvestan 20 minutit kevadhommiku metsahääli seadistusega MIC SENSE LOW, mis on rohkem rokk-kontserdi ja auruvedurite jaoks (pärast 15 min ka seadistusega MIC SENSE HIGH, maapinnast nii 20 cm kõrguselt, peale jääb ka hiirte piiksumine)
- alguses ei kasuta ma optilist stabilisaatorit (fookuskaugus on 400 mm × 1,6, aga säriajad nii 1/25 s), sest statiivilt stabilisaatorit ju ei kasutata
Maksimum näeb välja nagu helendav banaan või taevane naerusuu.
Pärast tuleb E koertega metsa ja lähme ära koos.
Pärast näen graafikult, et suurima faasi ajal oli sama pime kui pilves päeval. Mistõttu jutud, et Saksamaal, mida tänapäeval käitab suures osas päikeseelekter, jäävad varjutuse ajal villaveskid seisma, on puhas loba.
Lõunast aga naaberlinna, kus käin juuksuris, ostan plaadi The Other Wagner ja käime Kella kõrtsis söömas. Plaadil on peale mitme täiesti laulupeokõlbuliku meeskooriteose ka Wagneri tükk Großer Festmarsch (WWV 110, Centennial March), mille ta kirjutas USA 100. aastapäevaks ja mida mäletame – esitatuna asjakohase pompoossusega, ühendkooride, tantsijate, klassikalise lavakujunduse, toogade ja poolalasti Rooma jumalatega – Loriot’ 60. sünnipäeva saatest. Wagner sai marsist honorari 5000 dollarit, mis tänapäeval oleks vähemalt 114 000. Teksti (Burtstag heut, Burtstag heut!) kirjutas marsile telestuudio.
19.3.15
N, 2859. päev: sarnased nimed
Keeletunnis on episood, kus õpetaja kutsub üht õppurit nimepidi ja tema pinginaaber arvab, et see on hoopis tema nimi, aga pisut valesti (muidu sama eesnimi, aga ühes on keskel q ja teises ch).
18.3.15
17.3.15
T, 2857. päev: kevad läheneb
Päeval lendab aknale kilplutikas.
Räägin eeloleva nädalavahetuse plaanidest (päiksevarjutus, fotoseminar) ja töötoanaaber küsib, et ega ma reedet ole vabaks võtnud ainult päiksevarjutuse pärast. Valetan, et ei ole. Või noh, pärastlõunal on kavas minna sööma ja vbl mul ka juuksurisse.
Lennukipiletid; kaalun mitut võimalust, aga eks ikka tule minna selle lennujaama kaudu, mis mängib kodu. Ohaijaa, suur ümberehitamine läks ju muiste lahti sellest, kui isik, kelle nime lennujaam pärast endale võttis, viis ajakirjanikud vaatama lennujaama lagarohket kemmergut; nüüd on siis pendel kõikunud teise äärmusse. Elukestev lasteaed.
Räägin eeloleva nädalavahetuse plaanidest (päiksevarjutus, fotoseminar) ja töötoanaaber küsib, et ega ma reedet ole vabaks võtnud ainult päiksevarjutuse pärast. Valetan, et ei ole. Või noh, pärastlõunal on kavas minna sööma ja vbl mul ka juuksurisse.
Lennukipiletid; kaalun mitut võimalust, aga eks ikka tule minna selle lennujaama kaudu, mis mängib kodu. Ohaijaa, suur ümberehitamine läks ju muiste lahti sellest, kui isik, kelle nime lennujaam pärast endale võttis, viis ajakirjanikud vaatama lennujaama lagarohket kemmergut; nüüd on siis pendel kõikunud teise äärmusse. Elukestev lasteaed.
16.3.15
E, 2856. päev: öökull
Lähen täna tööle vara. Kui hommikul koertega jalutamas käin, on alles pime, ja kui tagasi tuleme, istub korteriuksest paari meetri kaugusel ülemise korruse veesülitil öökull.
* * *
AW&ST kirjutab, kuidas kõik uute kosmoselaevade projekteerijad loevad huviga NASA üllitist Loss of Signal: Aeromedical Lessons Learned from the STS-107 Columbia Space Shuttle Mishap. Otsin selle üles (NASA väljaanne nr SP-2014-616), see on olemas PDF-ina, väga mõtlemapanev lugemine.
* * *
E räägib, et kohtas linnas eesti inimesi, kes pakkusid müüa plaati. Mina: aa, see Pärnu bänd jälle liikvel. Jutt täpselt sama kui paar aastat tagasi, kui nende jutuõnge sattus üks töökaaslane. Luban, et kui kunagi peaksin nende teele sattuma mina, suhtlen nendega ainult isa Jacki sõnavaraga „Isa Tedi” osast Tentacles of Doom:
* * *
AW&ST kirjutab, kuidas kõik uute kosmoselaevade projekteerijad loevad huviga NASA üllitist Loss of Signal: Aeromedical Lessons Learned from the STS-107 Columbia Space Shuttle Mishap. Otsin selle üles (NASA väljaanne nr SP-2014-616), see on olemas PDF-ina, väga mõtlemapanev lugemine.
* * *
E räägib, et kohtas linnas eesti inimesi, kes pakkusid müüa plaati. Mina: aa, see Pärnu bänd jälle liikvel. Jutt täpselt sama kui paar aastat tagasi, kui nende jutuõnge sattus üks töökaaslane. Luban, et kui kunagi peaksin nende teele sattuma mina, suhtlen nendega ainult isa Jacki sõnavaraga „Isa Tedi” osast Tentacles of Doom:
- YES!!
- NO!!
- THIS IS AN ECUMENICAL MATTER!
15.3.15
P, 2855. päev: hmm...
Venemaa ülemnõid Putnus on kadunud juba kümme päeva ja kuulujutud möllavad täistuuridel. Isiklikult arvan, et uus teisik on küll leitud, aga plastilisest operatsioonist toibumine võtab siiski pisut aega. Või ei jäänud uued kõrvad kohe pea külge kinni.
Filmid on Jaws 2 ja 3. — It’s a completely different film! It has a different shark! (Fr. Dougal)
Filmid on Jaws 2 ja 3. — It’s a completely different film! It has a different shark! (Fr. Dougal)
14.3.15
L, 2854. päev: harakas laulab
Poest läbi pargi tulles kuuleme, kuidas harakas laulab. Vareslased on värvulised, seega laululinnud.
Algavad astronoomilised mõõtmised – valmistun järgmise nädala päiksevarjutuseks ja puhuks, kui sel ajal on äkki pilves. Mõõdan hommikul päiksetõusust keskpäevani aknast valgustugevust. (Selle nipi õpetas 1990 mingi Soome astronoomiaajakiri, kus keegi oli sedasi pilvituse kiuste vaadelnud tollast täieliku varjutust.)
Päeval postkontori vastas restoran, pärast uuesti poes.
Filmid on algusots filmist Kraken (2006) ja seejärel Jaws (1975). Märkan, et „Jawsi” politseikomissar Brody elumaja on nagu Villa Villekulla (samasugune rõdu on, aga hobuseta) ja et vana pikalt jutustav vaalakütt on nagu karvaseid lapsi külvanud piimamees Pat Mustard „Isa Tedi” osas Speed 3 (mis oli Dougali näitleja lemmikosa).
Algavad astronoomilised mõõtmised – valmistun järgmise nädala päiksevarjutuseks ja puhuks, kui sel ajal on äkki pilves. Mõõdan hommikul päiksetõusust keskpäevani aknast valgustugevust. (Selle nipi õpetas 1990 mingi Soome astronoomiaajakiri, kus keegi oli sedasi pilvituse kiuste vaadelnud tollast täieliku varjutust.)
Päeval postkontori vastas restoran, pärast uuesti poes.
Filmid on algusots filmist Kraken (2006) ja seejärel Jaws (1975). Märkan, et „Jawsi” politseikomissar Brody elumaja on nagu Villa Villekulla (samasugune rõdu on, aga hobuseta) ja et vana pikalt jutustav vaalakütt on nagu karvaseid lapsi külvanud piimamees Pat Mustard „Isa Tedi” osas Speed 3 (mis oli Dougali näitleja lemmikosa).
13.3.15
R, 2853. päev: sööklas
Selgub, et ka töötoanaaber teab, kes on Simon Keenlyside.
Läks aega mis läks, aga lõpuks saadan ära teate, et mina olen mina ja soovin jah saada lähetusraha.
Sööklas on silt, et karpide tooja ei toonud karpe, võtke kalmaarirõngaid. 10 min enne söökla sulgemist antakse rõngaid nii palju, et mine või lõhki.
Läks aega mis läks, aga lõpuks saadan ära teate, et mina olen mina ja soovin jah saada lähetusraha.
Sööklas on silt, et karpide tooja ei toonud karpe, võtke kalmaarirõngaid. 10 min enne söökla sulgemist antakse rõngaid nii palju, et mine või lõhki.
12.3.15
N, 2852. päev: putkahotell
Hommikul koerajalutuse ja väljumise vahel (kui olen üksi, käin koertega jalutamas hommikul võimalikult hilja, sest päeval muidu nad jalutada ei saa) on nõiamoorist naaber jõudnud ühe lifti täis tossutada. Ise siseneb ta üsna liftireisi alguses, öösärgis, üleüldiselt veel sorakam kui tavaliselt, klassikaline 3 cm pikkuselt rippuva tuhaga põlev suits näpus, mispeale astun tema sajatuste saatel liftist välja ja lähen alla jala. Möödun tast välistrepil.
* * *
Uus õpetaja annab esimesena regulaarselt kodutöid ja teeme harjutusi ja nädal tagasi oli esimest korda isegi tõlkeülesanne!
* * *
Mõistatus laheneb: mitu Eesti hotelli nimetab end butiikhotelliks. Hotell jah, aga misjaoks butiik? Otsin tundmatut muud tähendust peale põhitähenduse ’väike moekauba pood (kõnekeeles)’ seletavast sõnastikust Le Robert Micro ja voh leiangi:
Etümoloogiasõnaraamat väidab küll, et eesti putka tulevat vene sõnast будка, aga noh kuhu kadus saksa sõna Bude ’putka; kuur; korter’? (gmh: buode < *bōww-a- (?)) Vene будка-st, eriti selle tsaariaegsest tähendusest tuleb pigem soome sõna putka, mis tähendab vähe teist asja kui eesti keeles: kui eestlane on putkas, ei ütle see teisele eestlasele midagi, no et ostab ajalehte vahest, aga kui soomlane on putkassa, siis teda sealt kohe tulema ei lasta ja kui ära jookseb, aetakse taga.
* * *
Uus õpetaja annab esimesena regulaarselt kodutöid ja teeme harjutusi ja nädal tagasi oli esimest korda isegi tõlkeülesanne!
* * *
Mõistatus laheneb: mitu Eesti hotelli nimetab end butiikhotelliks. Hotell jah, aga misjaoks butiik? Otsin tundmatut muud tähendust peale põhitähenduse ’väike moekauba pood (kõnekeeles)’ seletavast sõnastikust Le Robert Micro ja voh leiangi:
boutique […] 2. Fam. Se dit d’une maison, d’un lieu de travail dont on est mécontent. → fam. baraque, boîte.[…].Ehk seega nimetab hotell end ametlikult sara- või putkahotelliks. Eriti lõbus on muidugi a) see, et selle „butiikhotelli” hoone, mille reklaam mulle just silma alla sattus, ongi puust, ja b) see (nagu leidis E), et eesti sõna „putka” tulebki ju sõnast boutique. (fr: boutique < pro: botica < la: apotheca < grc: ἀποθήκη (apothḗkē))
Etümoloogiasõnaraamat väidab küll, et eesti putka tulevat vene sõnast будка, aga noh kuhu kadus saksa sõna Bude ’putka; kuur; korter’? (gmh: buode < *bōww-a- (?)) Vene будка-st, eriti selle tsaariaegsest tähendusest tuleb pigem soome sõna putka, mis tähendab vähe teist asja kui eesti keeles: kui eestlane on putkas, ei ütle see teisele eestlasele midagi, no et ostab ajalehte vahest, aga kui soomlane on putkassa, siis teda sealt kohe tulema ei lasta ja kui ära jookseb, aetakse taga.
11.3.15
K, 2851. päev: kui ei saa abi, tee ise
Koosolek järgmise nädala koosoleku asjus, kuhu algul pakuti, et läheksin, aga et ma just jaanuaris olin ligikaudu samateemalisel üritusel, pakkusin osakonnajuhatajale viisakalt, et las küsib teiselt parasjagu kohalolnud kolleegilt, kes oli aga kohe nõus, võib-olla mitte aimates, mida kõike seal tuleb rääkida.
Jaanuaris käisin lähetusel, eks ole. Kirjutasin seal hoolikalt märkmeid, mida teisest osakonnast samal lähetusel olnutest üks toimetas ja lisas sissejuhatuse ja pilte, ning siis leppisime kokku, et muudame seda kumbki enda osakonna jaoks ja aruanne on saadetud. Aga asi vindus mul mitu nädalat, sest ta oli pannud ürituse slaidid aruandes märgitud aadressile, mis kohta mul failihaldur isegi ei näidanud, ja igasugu katsed teada saada, kus need siis on, jooksid tühja. Täna koosolekul tuleb siis geniaalne idee, et ka mina ju olen korraldaja veebikoha kasutaja (2012. aastast, kui nende maailmalaiune aastakongress toimus töökoha linnas) ja laadin slaidid alla õige ise. Saadan aruande ülemustele ja mitmesugustele teistele asjapulkadele, keda teema võiks huvitada. No ja tuleb tagasiside suht ootamatult osaliselt, kes nendib, et vat sa kirjutasid, et analüüsisid märkmeid korpusetarkvaraga AntConc, ja saan teada, et ka tema kasutab kodus AntConci, ja küll on see ikka tore.
Jaanuaris käisin lähetusel, eks ole. Kirjutasin seal hoolikalt märkmeid, mida teisest osakonnast samal lähetusel olnutest üks toimetas ja lisas sissejuhatuse ja pilte, ning siis leppisime kokku, et muudame seda kumbki enda osakonna jaoks ja aruanne on saadetud. Aga asi vindus mul mitu nädalat, sest ta oli pannud ürituse slaidid aruandes märgitud aadressile, mis kohta mul failihaldur isegi ei näidanud, ja igasugu katsed teada saada, kus need siis on, jooksid tühja. Täna koosolekul tuleb siis geniaalne idee, et ka mina ju olen korraldaja veebikoha kasutaja (2012. aastast, kui nende maailmalaiune aastakongress toimus töökoha linnas) ja laadin slaidid alla õige ise. Saadan aruande ülemustele ja mitmesugustele teistele asjapulkadele, keda teema võiks huvitada. No ja tuleb tagasiside suht ootamatult osaliselt, kes nendib, et vat sa kirjutasid, et analüüsisid märkmeid korpusetarkvaraga AntConc, ja saan teada, et ka tema kasutab kodus AntConci, ja küll on see ikka tore.
10.3.15
T, 2850. päev: ropp
Tänane jutt on ropp ja kellele ei meeldi, ärgu lugegu.
Tugitooli-fototõlgendaja uurib Google Mapsis läbi Krimmi satelliidifoto ja mis ta leiab:
Metsavöötmes peituvad Venemaa sõjaväebaasid tavaliselt metsa, aga aia ümber on vaja jätta lage ala, mistõttu paistavad need satelliidifotolt selgesti silma, isegi see, kas on kasutusel (aiaäärne lagendik on korras) või mitte (lagendikul on põõsaid). Avage Google Mapsis satelliidivaade ja vaadake, mitu hulknurka on joonistatud näiteks Kaliningradi ümbruse metsadesse.
Tugitooli-fototõlgendaja uurib Google Mapsis läbi Krimmi satelliidifoto ja mis ta leiab:
- Foto on alla aasta vana, sest Perekopis on piiripunkt
- Mõlemal pool piiripunkte on piirikindlustusi (nt siin ja siin ja siin) ja stepis keerutavaid laiu sõidukijälgi
- Lennuväljadel uut tegevust märgata ei ole (lagedal seisvaid suuri transpordilennukeid, betoonkatte parandamist), v.a Simferoopoli sõjaväelennuväljal kümmekond Su-24-t (siin, aga mõni muu lennuk on samal lennuväljal ka mujal). Teisalt ega Ida-Ukraina lahingutes lennukeid vaja ole (pärast seda, kui „kohalikud külasepad”* on valmis meisterdanud raske õhutõrjetehnika, on Ukraina-poolne lennutegevus välistatud) ja Krimmist on kauge käia kah. Siin lennuväljal on suuri helikoptereid ja veidraid heleda laiguga sõidukeid.
- Sevastoopoli sadamas eriti uut tegevust märgata ei ole: ei ole uusi laevu, ei ole tekkinud tüüpilise sinise katusega hooneid (Venemaal on sinine katuseplekk kohe eriti moes). Sõjaväeladudes (nt siin) on veokeid, aga ei oska öelda, kas need on uued või on need olnud seal kogu aeg.
- Sevastoopoli sadamas on suur parkla, kuhu ei vii suurt maanteed, seega on see imporditavate autode hoiuparkla. See on peaaegu tühi, st autosid Krimmi enam ei veeta
- Sevastoopoli rannas on kaks suht uut 4-osalist raketipositsiooni (see ja see), samuti Perekopis (praegu lingi panemiseks enam ei leia). Buk koosneb kolmest roomiksõidukist, ma ei tea, mitmest koosneb ratastega tõivet Iskander. Vahetult nende juures suuri varjendeid ei ole, aga sinna suubuvad sirgevõitu maanteed – ja ka lähemas ümbruskonnas ei ole varjendeid, millest saaks sõita positsioonile. Ühele Sevastoopoli rannapositsioonile viiv maantee läheb läbi äärelinna. (Hilisem täiendus: Google Earthis saab vaadata ka vanu satelliidifotosid; see rannapositsioon on olemas kõigil fotodel, alates umbes 2004. aastast. Aga see-eest esimesed kaks fotot Krimmist üldse on 2002. aastast, üks kujutab Simferoopoli strateegiliste pommitajate baasi ja teine pealtnäha mitte midagi ütlevat mägist metsapiirkonda, kus on aga imelik ristkülik ja mingi kolaladu, mis mõni aasta hiljem on juba tühjenenud ja enam täitunud ei ole. Sevastoopoli autolaod (vt üle-eelmine punkt) on olnud enam-vähem praeguses seisundis umbes 2010. aastast, enne olid tühjemad. Napilt Sevastoopoli piiri taga (väljaspool) on mahajäetud raketipositsioon, samasugune kui rannas. Ka Sevastoopolis on moonalaod jne rajatud klassikaliselt metsa, et need ülevalt kenasti välja paistaksid, nt see ja see ja see ja see (ning viimase kõrval läänes ja lõunas veel kaks – ja nendest viib suht laugete kurvidega ja teeäärsete takistusteta maantee kenasti siin lõigu alguses mainitud positsioonini).)
- Venemaa turismifirmad pidavat eeloleval suvel hakkama vedama turiste lõunamaade asemel Krimmi. Arvake ära, mitu tsiviillennujaama on Krimmis? – Üks, Simferoopol, kus on tilluke terminal ja „kaks” paralleelset rada, kuid nendeni viib üks ruleerimistee, lähem rada (millel maandumisjälgi ei ole) on alla 2 km pikk ja kaugem, kus on ja mis on 3½ km, on terminalist 3 km kaugusel ja selle lähenemiskoridor läheb põhjasuunast läbi Simferoopoli strateegiliste pommitajate baasi õhuruumi. (Rada on põhja-lõunasuunas, lennuväljale üldse lähenetakse idast.) Parklat praktiliselt ei ole, lennujaama viib üsna väike maantee, Jaltani on 50 km üle mägede.
Metsavöötmes peituvad Venemaa sõjaväebaasid tavaliselt metsa, aga aia ümber on vaja jätta lage ala, mistõttu paistavad need satelliidifotolt selgesti silma, isegi see, kas on kasutusel (aiaäärne lagendik on korras) või mitte (lagendikul on põõsaid). Avage Google Mapsis satelliidivaade ja vaadake, mitu hulknurka on joonistatud näiteks Kaliningradi ümbruse metsadesse.
9.3.15
E, 2849. päev: paneme asjad paika
Muidugi on Tallinna pommitamise aastapäeva puhul jälle sõiduvees jutupaunikud, kes jutustavad küll inglise instruktoritest – mis legendi alguspunkt on oletus Hjalmar Mäe mälestustes* ning BC** ja ADD*** taktika erinesid nagu öö ja päev (ADD üksused jõudisd sihtmärgi kohale eri ajal, eri suundadest, suht korratus parves, iga lennuk sihtis ise) – ja sellest, kuidas Tallinna olevat päästnud altruistlikult appi tõtanud soomlased, mida ükskord (arvutustega) üritasin parandada, aga ei midagi, aastast aastasse ikka sama plaat.
* Hjalmar Mäe. „Kuidas kõik teostus. Minu mälestusi.” Stockholm: Välis-Eesti & EMP 1993, lk 201–202
** RAF Bomber Command
*** Авиация дальнего действия
Olgu siis need arvud ükskord kirjas ka siin, Google’i silma all.
* Hjalmar Mäe. „Kuidas kõik teostus. Minu mälestusi.” Stockholm: Välis-Eesti & EMP 1993, lk 201–202
** RAF Bomber Command
*** Авиация дальнего действия
Olgu siis need arvud ükskord kirjas ka siin, Google’i silma all.
- Rohkesti on faktimaterjali kogumikus „Tallinn tules” (1997). Seal on ajaloolase Jüri Kivimäe üksikasjalik sündmuste käik, kaasaegne (17.3.1944) politsei üksikasjalik salajane aruanne ja arvukalt üleelanute kirjeldusi, millest saab konstrueerida üsna detailse sündmuste kronoloogia.
- Teine asjalik ja detailne kirjeldus on teose „Eesti riik ja rahvas Teises maailmasõjas” VIII köites lk 195–203 (autor: tuletõrjetegelane Elmar Umblia). See on ilmunud 1959 ja suur eelis on väike ajaline distants – mälestused olid veel saastumata, sündmusi mäletasid ka tollased täiskasvanud, mitte ainult väikesed lapsed, nagu see on paratamatult praegu.
- Tallinna pommitati 9./10.3.1944 kahes laines: esimene (240 lennukit) algas kell 18.30 Eestis tollal kehtinud Kesk-Euroopa aja järgi ja lõppes kell 21.12. Teine laine (60 lennukit) algas öösel kell 1.07 ja lõppes kell 3.01.
- Politseiaruanne ütleb heidetud pommide arvuks 1735 lõhkepommi, 1300 süütepommi, 43 lõhkemata pommi, kokku 3068. Aruanne ei ütle, kuidas need arvud on saadud, ega ka pommide massi. BC lõhkepommid olid palju raskemad kui süütepommid, aga sellele räägib vastu ADD lõhke- ja süütepommide ligikaudu sama suur arv (kui oleks kasutatud inglispäraseid kergeid süütepomme, oleks neid heidetud mitte 1300, vaid vähemalt kümme tuhat).
- Keskmiselt teeb see lennuki kohta 3068 : 300 = 10,2 pommi. Lihtsustaval eeldusel, et kummagi laine lennukikoosseis oli samasugune (tegelikult ei olnud, vt allpool), heideti esimeses laines umbes 2500 ja teises umbes 600 pommi. Samas kasutas ADD veebruaris 1944 nelja väga erinevat lennukitüüpi: neil oli nominaalselt (üksuste arv × lennukite nominaalne arv üksuses) 459 lennukit Il-4 ja selle varasemat varianti DB-3, 270 lennukit Li-2, 165 lennukit B-25 ja 18 (veebruari lõpuks 17) lennukit Pe-8. Skaala ühes otsas oli viiemootorine**** koljat Pe-8, mis suutis kanda pomme 5 t, ja teises otsas Li-2, mis hädapäraseks pommilennukiks ümber ehitatuna (kere alla paigaldati puust riiul) kandis pomme 1 t. (ADD koosseisust ja korraldusest jutustas detailne Saksa luurearuanne aastast 1943, mille soome tõlge ilmus aastatel 1994–1998 läbi ajakirja Suomen Ilmailuhistoriallinen Lehti mitme numbri (2–4/1994, 4/1995, 3/1996, 2/1997 ja vist 4/1998). ADD koosseisust Helsingi kolmel pommitamisel veebruaris 1944 jutustas Carl-Fredrik Geusti artikkel In the skies of Helsinki and the Karelian Isthmus in 1944 – Some aspects about the activities of Soviet long-range bomber force aastakirjas Sotahistoriallinen aikakauskirja, 1994, lk 124–163. Samas ilmus hiljem samal teemal ka muid kirjutisi, sh Venemaa sõjaarhiivi materjale.)
**** Viies mootor oli kere sees ja käitas ülelaadurit. - ADD lennukid baseerusid paljudel lennuväljadel Kesk- ja Loode-Venemaal, kõige kaugemad olid 1943. a lõpus ja 1944. a alguses Moskva oblastis (Monino: B-25, Il-4, Li-2; Ramenskoje: B-25; Kratovo: Pe-8; Serpuhhov: Il-4), Tambovi oblastis (Kirsanov: Il-4) ja Põhja-Kaukasuses (Il-4). Veel baseerusid ADD üksused Jaroslavlis (Il-4) ja Leningradist põhja pool Karjala kannasel (valdavalt Li-2). Siit on näha, et suuremad lennukid tulid kaugemalt ja võib eeldada, et need jõudsid teha öö jooksul ainult ühe lennu, st pommitada esimeses laines. Lähimad lennuväljad olid Leningradi juures ja sealt tegutsesid lennukid Li-2, millest võib kokku järeldada, et teises laines valdasid lennukid Li-2. See suutis kanda 1 t pomme, seega võib eeldada, et teises laines heideti pomme umbes 60 t. Kuidas jaotusid pommikoormad esimese laine lennukite vahel (kus oli lennukitüüpe mitu), ei ole teada, sest [mulle] ei ole teada, kui palju mis lennukeid oli esimeses laines – rünnakus osales ADD lennukitest umbes veerand.
- Lennuväljade poole lahkuva esimese lainega ühines Soome lahe kohal 21 Soome LeR 4 Blenheimi (2-mootoriste Blenheimide visuaalne sarnasus 2-mootoriste N. Liidu lennukitega oli suur, neid ei pandud tähele), kes kell 21.30–21.45 pommitas Leningradi lähedal Levašovo, Gorskaja ja Kasimovo lennuvälja. (Tänase loo alguses viidatud blogijutt väidab, et Soome lennukid olid trofee-Il-4-d, aga samas soomlased ise väidavad, et need olid siiski Blenheimid – selle rünnaku kirjeldus on nt raamatus „Blenheimit lentävät suoraan” ja Soome lennuväe ajaloo Blenheimide köites – ja pealegi osales soomlaste poolel 21 lennukit, aga Soome lennuväes oli Il-4-sid koos DB-3-ga kokku ainult 15. Põnev on, et Kekkose ajal ei mainitud, kust ADD lennukid tulid.)
- Oletades, et kui lennuvälju ei oleks pommitatud, oleks teises laines olnud 100 lennukit, aga sama marki kui need, mis teises laines tegelikult olidki, oleks teises laines heidetud pomme 60 t asemel 100 t ehk umbkaudse 600 asemel 1000 ehk umbes 400 pommi rohkem, mõlemas laines kokku seega 3500 pommi.
- Võiks ekstrapoleerida edasi, et lennuväljade pommitamata jätmisel teinuks needsamad 100 lennukit (või rikkeid arvestades 90) ka kolmanda lennu, mil heitnuks veel 1000 (900) pommi ja pommide arv oleks siis kokku 4500; aga sellele räägib vastu, et esimese laine lõpu ja teise alguse vahel oli 4 tundi; kolmas laine pidanuks seega toimuma hommikul kell 7–9 ehk juba päevavalges.
- Millest võib järeldada, et lennuväljade pommitamine hoidis ära ainult 400 pommi ehk 11%.
- Kokkuvõte: soomlaste kui Tallinna päästjate loos ei klapi see, et esimeses laines oli palju raskeid kaugpommitajaid, mis saabusid sügavalt Venemaalt ja mis pididki tegema ainult ühe lennu, nii et lähilennuväljade pommitamine neid ei häirinud.
- Ja peale selle patrullis alates just samast 9./10. märtsi ööst keset Soome lahte radarilaev Togo (sulgedes seal olnud radariaugu – muidu ulatus valveradarite kett Idarindel Põhja-Jäämerest Musta mereni) ja lähenema hakkas kevad, ööd hakkasid jääma lühemaks ja järgmine täiskuu oli alles aprilli alguses.
8.3.15
P, 2848. päev: pühapäev
Räägin ettekande läbi ja saan teada, et see kestab 2½ tundi. Järgmine kord (etendusel) võib minna kiiremini, kui mäletan, mida kuskil öelda tuleb või mis vahepalasid rääkida ja mida mitte, ning siis on vahepeal arutelu jne, nii et ei juhtu enam nagu ükskord tudengitega, et ettekanne oli katastrofaalselt lühike ja aja täitmiseks võtsin ette ka teise, mis tuli poole pealt kinni panna sõnadega „edasi vaadake ise”, sest see oli palju pikem ja kestis liiga kaua.
„Isa Tedi” 2. hooaeg kommentaaridega.
„Isa Tedi” 2. hooaeg kommentaaridega.
7.3.15
L, 2847. päev: loen
Saan läbi elus teise prantsuskeelse raamatu, mille lugesin kaanest kaaneni: esimene oli pealkirjaga ja sisuga umbes nagu „Max päästab loomi”, teine siis on arhitektuuriajaloo-monograafia arhitektist Viollet-de-Ducist, 19. sajandi suurest restauraatorist. Raamatu lugemisel oli ka põnev ahhaa-hetk – Pierrefonds’i linnuse pilt tundus lapsepõlvest tuttav, pika mõtlemise peale meenus, et umbes selline loss oli ühe pildi taustal Juhan Kunderi muinasjuturaamatus „Imelik peegel”. Pildi autor oli Ott Kangilaski, internetist seda pilti ei leia.
Uueks padjaraamatuks võtan raamatu keskaegsetest kooguga heitemasinatest, mis koondab teadusliku tõsidusega kogu sel teemal oleva teabe – ja tulemus on suht õhuke brošüür, ilma kirjandusloeteluta nii 150 lk, kuigi ka väga väikese kirjaga – ning sealt saab üsna algusest teada, et heitemasinatel on Euroopa ajaloos vägagi kindel koht, sest 1347. aastal Musta mere ääres Genua kaubalinna Caffa piiramisel – Caffa on praegune Feodossija ja tulevane Putinsk – puhkes piiravate mongolite seas katk ja nad loopisid katkusurnuid üle müüride linna, seejärel põgenesid genualased laevadele ja tagasi Genuasse, tuues katku kaasa. Kuigi teisalt seda juttu väga palju uskuda ka ei saa, sest puuduliku karantiini tõttu jõudis katk kohale ka kaubateid pidi.
Uueks padjaraamatuks võtan raamatu keskaegsetest kooguga heitemasinatest, mis koondab teadusliku tõsidusega kogu sel teemal oleva teabe – ja tulemus on suht õhuke brošüür, ilma kirjandusloeteluta nii 150 lk, kuigi ka väga väikese kirjaga – ning sealt saab üsna algusest teada, et heitemasinatel on Euroopa ajaloos vägagi kindel koht, sest 1347. aastal Musta mere ääres Genua kaubalinna Caffa piiramisel – Caffa on praegune Feodossija ja tulevane Putinsk – puhkes piiravate mongolite seas katk ja nad loopisid katkusurnuid üle müüride linna, seejärel põgenesid genualased laevadele ja tagasi Genuasse, tuues katku kaasa. Kuigi teisalt seda juttu väga palju uskuda ka ei saa, sest puuduliku karantiini tõttu jõudis katk kohale ka kaubateid pidi.
6.3.15
R, 2846. päev: naabrid
Eile õhtul: lähme koertega õhtul välja, lasen naabri välisuksest sisse.
Kui siis õues oleme, saabub pidurite krginal teine naaber, lätlane, ja tahab koeri silitada. Algul ainult Št, sest Šp küürutab parasjagu muude tegemistega eemal, aga saab valmis ja mul üles korjatud ning silitada saab ka tema.
Ja kui välisuksest tagasi sisse jõuame, väljub liftist just seesama naaber, kelle ennist sisse lasin, ja hoiab hellalt käes (enda vastu surudes) üksikut tühja valget veinipudelit.
Kui siis õues oleme, saabub pidurite krginal teine naaber, lätlane, ja tahab koeri silitada. Algul ainult Št, sest Šp küürutab parasjagu muude tegemistega eemal, aga saab valmis ja mul üles korjatud ning silitada saab ka tema.
Ja kui välisuksest tagasi sisse jõuame, väljub liftist just seesama naaber, kelle ennist sisse lasin, ja hoiab hellalt käes (enda vastu surudes) üksikut tühja valget veinipudelit.
5.3.15
N, 2845. päev: kirjutan
Äkiline arusaam, et 5. märtsist on 10. märtsini ainult 5 päeva. Ja mul on etendusest välja mõeldud ainult veerand. Seega tuleb matkida Frank Lloyd Wrighti, kes istus maha ja joonestas Fallingwateri plaanid kohe valmis plaanidena (ilma eelvisandeid tegemata) – kirjutan valmis kogu etenduse kava (mille järgi hakkan kirjutama ettekandefaili, ma ei saa slaidikaupa vajalikku ülevaadet).
4.3.15
K, 2844. päev: vihm ja koerad
Pärastlõunal kaks tugevat sagarat hoovihma, ikka sellist, mis algul rippus läheneva pilve all nagu hall kardin. Pärast selge ja päike; eile peaaegu samal kellaajal oli pime polaaröö (praegu loojub päike umbes veerand seitse).
Behavioural Processes on avaldanud koerlaste käitumise erinumbri New Directions in Canine Behaviour: link.
Behavioural Processes on avaldanud koerlaste käitumise erinumbri New Directions in Canine Behaviour: link.
3.3.15
T, 2843. päev: vanad rongid
Postkontorist lõbusad kruusid ja kaks kodulooraamatut (ühes on koguni neli fotot, millel majaesine koos seal olnud raudteel tossutava rongiga). Lepingud posti.
Uus tool teeb esimesi trikke: käsi läheb kuhugi, tool tahab äkki heita mind selili. Õnneks jäeti koos tooliga ka kasutusjuhend. Jutustan toanaabrile, kuidas umbes 2002 käisin väga peenes toolisalongis ja lasin näidata kõige peenemat kontoritooli, millest otsekohe, kui olin ajanud käed istme alla reguleerimispidemeteni, üks pide eraldus ja jäi mulle kätte. Leidsin, et hea tool ei ole selline, mis kohe esimesel käppimisel hakkab lagunema, ja et müüja oli hetkel pisut eemal, seljaga minu poole, kapist reklaammaterjale otsimas, paigaldasin käepideme reguleertrossi otsa tagasi. Muidugi ütlesin viisakalt, et mõtlen veel, ja mõtlen seniajani, sest see tool (koos äratulevate osadega) maksis ligi mu tollase kuupalga.
Hommikul ja päeval päike, soe, õhtul äike ja polaaröötaoline pimedus; raamatukast kaenlas saab märjaks.
Tuleb mõte, et äkki peaks 20. skp osalise (aga tervelt 80% varjutusega hommikul) päikesevarjutuse auks võtma töölt vaba päeva.
Üks raamat on kunagisest majaesiest kitsarööpmelisest (1000 mm) raudteest; kaks või kolm fotot on suisa maja juurest (raudtee võeti üles muidugi enne maja ehitamist; pean uurima, mis on täpsed võttekohad) – üks neist oli just paar nädalat tagasi pildiajakirjas ja tundsin ära, et tuttav vaade, ning see meenutas, et jaanuaris tuli vallaajalooga kaasa patakas muid sama kirjastuse raamatute reklaame ja seal oli see raudtee raamat. See on tervikuna saksa keeles.
Teine raamat on sellest, kuidas siinkandi suurim jõgi üle ujutab; see on saksa ja prantsuse keeles (paralleeltekst).
Raudtee raamatust saab teada ka, mis juhtus ameeriklastega. Nimelt on mäe all 1945. a sügisel hukkunud ameeriklastele ausammas, lipud juures ja puha. Algul arvasin, et toimus mingi nagu autoõnnetus (nt tuli auto mäe otsast mööda metsateed, teadmata, et tee lõpus on vaba langemine), aga siis sain teada, et rongiõnnetus hoopis (rong sõitis maanteel autole otsa). No tegelikult oli veel hullem: mäest tuli alla rong (lõbusa hooga, see oli kogu liinil järseim mägi, sedapidi sai iga rong suurima lubatud kiiruse kätte). Rong oli kaubarong, ees raske kaubarongi vedur, järel üks kinnine kaubavagun ja kolm täis kivisöevagunit. Ja siis mäkke sõitis üles kaks ameeriklastega veoautot, esimesel kastis bensiinikanistrid, teisel bensiinikanistrid ja sõdurid. Sõdurid olid just demobiliseeritud, sõitsid Le Havre’i poole, et sealt sõita laevaga tagasi koju. Käis hirmus pauk ja süttis suur tulevärk, surma sai kaheksa sõdurit, paljud said vigastada ja põletada, osa viidi USA laatsaretti, osa linna haiglatesse. Ühel vedurijuhil mõlemal jalal luumurd, teisel pisut kergemaid vigastusi. Perekond Engel, kelle maja ees õnnetus juhtus (ja kellel oli vähe linna poole töökoda), panid täpselt õnnetuskohta väikse mälestusristi; lippudega ausammas pandi pisut kaugemale mäenõlvale.
Sellel raudteeliinil oli kõige teravam kurv muide ainult 46 m raadiusega, mis kohas on tänapäeval tore käänuline jalgrattatee.
Uus tool teeb esimesi trikke: käsi läheb kuhugi, tool tahab äkki heita mind selili. Õnneks jäeti koos tooliga ka kasutusjuhend. Jutustan toanaabrile, kuidas umbes 2002 käisin väga peenes toolisalongis ja lasin näidata kõige peenemat kontoritooli, millest otsekohe, kui olin ajanud käed istme alla reguleerimispidemeteni, üks pide eraldus ja jäi mulle kätte. Leidsin, et hea tool ei ole selline, mis kohe esimesel käppimisel hakkab lagunema, ja et müüja oli hetkel pisut eemal, seljaga minu poole, kapist reklaammaterjale otsimas, paigaldasin käepideme reguleertrossi otsa tagasi. Muidugi ütlesin viisakalt, et mõtlen veel, ja mõtlen seniajani, sest see tool (koos äratulevate osadega) maksis ligi mu tollase kuupalga.
Hommikul ja päeval päike, soe, õhtul äike ja polaaröötaoline pimedus; raamatukast kaenlas saab märjaks.
Tuleb mõte, et äkki peaks 20. skp osalise (aga tervelt 80% varjutusega hommikul) päikesevarjutuse auks võtma töölt vaba päeva.
Üks raamat on kunagisest majaesiest kitsarööpmelisest (1000 mm) raudteest; kaks või kolm fotot on suisa maja juurest (raudtee võeti üles muidugi enne maja ehitamist; pean uurima, mis on täpsed võttekohad) – üks neist oli just paar nädalat tagasi pildiajakirjas ja tundsin ära, et tuttav vaade, ning see meenutas, et jaanuaris tuli vallaajalooga kaasa patakas muid sama kirjastuse raamatute reklaame ja seal oli see raudtee raamat. See on tervikuna saksa keeles.
Teine raamat on sellest, kuidas siinkandi suurim jõgi üle ujutab; see on saksa ja prantsuse keeles (paralleeltekst).
Raudtee raamatust saab teada ka, mis juhtus ameeriklastega. Nimelt on mäe all 1945. a sügisel hukkunud ameeriklastele ausammas, lipud juures ja puha. Algul arvasin, et toimus mingi nagu autoõnnetus (nt tuli auto mäe otsast mööda metsateed, teadmata, et tee lõpus on vaba langemine), aga siis sain teada, et rongiõnnetus hoopis (rong sõitis maanteel autole otsa). No tegelikult oli veel hullem: mäest tuli alla rong (lõbusa hooga, see oli kogu liinil järseim mägi, sedapidi sai iga rong suurima lubatud kiiruse kätte). Rong oli kaubarong, ees raske kaubarongi vedur, järel üks kinnine kaubavagun ja kolm täis kivisöevagunit. Ja siis mäkke sõitis üles kaks ameeriklastega veoautot, esimesel kastis bensiinikanistrid, teisel bensiinikanistrid ja sõdurid. Sõdurid olid just demobiliseeritud, sõitsid Le Havre’i poole, et sealt sõita laevaga tagasi koju. Käis hirmus pauk ja süttis suur tulevärk, surma sai kaheksa sõdurit, paljud said vigastada ja põletada, osa viidi USA laatsaretti, osa linna haiglatesse. Ühel vedurijuhil mõlemal jalal luumurd, teisel pisut kergemaid vigastusi. Perekond Engel, kelle maja ees õnnetus juhtus (ja kellel oli vähe linna poole töökoda), panid täpselt õnnetuskohta väikse mälestusristi; lippudega ausammas pandi pisut kaugemale mäenõlvale.
Sellel raudteeliinil oli kõige teravam kurv muide ainult 46 m raadiusega, mis kohas on tänapäeval tore käänuline jalgrattatee.
2.3.15
E, 2842. päev: uus tool ja kaks tilka
Tööl tuuakse uus tool. Vana katkine seljatugi on õpetanud uue, selga säästva isteasendi, mida uue tooliga on matkida keerukas. Selgus, et töökoha kirjakandja, kes inglise keelt suurt ei oska, oskab täitsa ladusat saksa keelt.
Selge, päeval tugev vihm, õhtul uuesti väga selge.
* * *
Mõtlesin, mõtlesin ja välja mõtlesin. Nagu 2 tlk vett:
Selge, päeval tugev vihm, õhtul uuesti väga selge.
* * *
Mõtlesin, mõtlesin ja välja mõtlesin. Nagu 2 tlk vett:
1.3.15
P, 2841. päev: jalgratas
Täna valmivad sea kõrvad. Raam on 1 mm vasktraadist (painutatud samuti joonise peal), põhi on 1-kordsest taskurätipaberist (taskurätis on 4 kihti), tugevdatud veekindla liimiga.
Searoosa: leidsin ükspäev vana sea värviretsepti üles; kõrva sisemus tuleb sama värvi kui muu kere: valge–roosa 1:1 (vana kõrvasisemuse värvus) on peaaegu sama toon kui elevandiluuvärvi–roosa 1:1 (kerevärvus), vahet ei paista. Ninaaukude sisemust ega kärsa kortse ka ei tumenda, jääb niisama varjude mäng. Pind on nii väike, et segan igaks värvimiskorraks uue laari (3 tilka elevandivärvi, 3 tilka roosat). Värvikihte tuleb 4: silmamunadel on 4 kihti värvi; õhtuks saab roosale kerele 2 kihti.
Õhtupoole aga pumpan jalgratta kummid täis, eemaldan põrandalt vahepeal veel ära kukkunud kaks tükki Prantsusmaad (selgusetu, kust need tulid, sest ma pesin ratast pärast vannis) ja käin sõitmas lähikonna hümniradadel, kus on ametlikult luht ja Natura 2000 linnukaitseala. Näen kaht varest (vahekaugusega 1 km) ja üht harakat. Päike vajub metsa taha ja on külm tuul.
Loomaarsti küla viltuse torniga kirikust sõidan mööda punkt kell kuus, kirikukella hääl on kohe eriti kurb.
Hundiveski jalakäijasillast sõidan üle, see klobiseb hirmuäratavalt ja tundub, et iga laud hüppab. Muidugi, kes käskis silla ehitada laudadest, mille peale on freesitud sooned (et libe ei oleks): nendesse soontesse jääb vihmavesi sisse.
Toitusin nädalavahetusel mingitest kollastest Portugali ubadest. Väga maitsev!
Päeva ilm on selline; hommikul vihm, pärastlõunal kuiv, õhtul (pärast jalgrattasõitu) tugev vihm.
Searoosa: leidsin ükspäev vana sea värviretsepti üles; kõrva sisemus tuleb sama värvi kui muu kere: valge–roosa 1:1 (vana kõrvasisemuse värvus) on peaaegu sama toon kui elevandiluuvärvi–roosa 1:1 (kerevärvus), vahet ei paista. Ninaaukude sisemust ega kärsa kortse ka ei tumenda, jääb niisama varjude mäng. Pind on nii väike, et segan igaks värvimiskorraks uue laari (3 tilka elevandivärvi, 3 tilka roosat). Värvikihte tuleb 4: silmamunadel on 4 kihti värvi; õhtuks saab roosale kerele 2 kihti.
Õhtupoole aga pumpan jalgratta kummid täis, eemaldan põrandalt vahepeal veel ära kukkunud kaks tükki Prantsusmaad (selgusetu, kust need tulid, sest ma pesin ratast pärast vannis) ja käin sõitmas lähikonna hümniradadel, kus on ametlikult luht ja Natura 2000 linnukaitseala. Näen kaht varest (vahekaugusega 1 km) ja üht harakat. Päike vajub metsa taha ja on külm tuul.
Loomaarsti küla viltuse torniga kirikust sõidan mööda punkt kell kuus, kirikukella hääl on kohe eriti kurb.
Hundiveski jalakäijasillast sõidan üle, see klobiseb hirmuäratavalt ja tundub, et iga laud hüppab. Muidugi, kes käskis silla ehitada laudadest, mille peale on freesitud sooned (et libe ei oleks): nendesse soontesse jääb vihmavesi sisse.
Toitusin nädalavahetusel mingitest kollastest Portugali ubadest. Väga maitsev!
Päeva ilm on selline; hommikul vihm, pärastlõunal kuiv, õhtul (pärast jalgrattasõitu) tugev vihm.
Subscribe to:
Posts (Atom)
