P, 2278. päev: veel kahes muuseumis

Jaama ees

Eeslilinnas auto- ja õllemuuseumis.

Automuuseum ostub koosnevat kahest toast ja verandast, kus heljub meeldiv masinaõli lõhn. Autosid on väljas paarkümmend, kappides võrdlemisi kenasti tehtud autovõidusõitjate figuure (kellest mitu olid küll vennad) ja automudeleid. Automudelite ehitamine on suur vaev, oskan kinnitada ainsa enda automudeli kogemusel (seniajani pooleli 1:16 VW Käfer, kui mitte lugeda automudeliteks rohkem nagu lennukite juurde mõõtkava näidiseks tehtud 1:72 sõidukeid Opel Blitz, Sd.Kfz. 251/1 ja VW Kübelwagen ning kuskil peaksid olema ka peaaegu valmis BMW R75 ja Panther Ausf. A). Nimelt on autod tsiviilkasutuses lakitud läikiva lakiga, mille jäljendamine mudelil eeldab poleerimist ja läikega värvi (mis kuivab kaua) kuivatamist kohas, kuhu sellele ei sadene tolmu, mis olukord siseruumides on kaunis võimatu. Poleerimine toimus ennevanasti P4000 liivapaberiga ja ikka märjalt, mitu päeva pärast värvimist; otseteed nagu katmine põrandavahaga hästi ei toiminud.

(P4000 tähendab terasuurust, kõrgendikke tolli kohta. Tavaline peen argiliivapaber on P120, lihvimist P1200 paberiga nimetati juba poleerimiseks, mida see päriselt ei ole (kriimud on mikroskoobis näha), mikroskoobi eel lihviti mu alma mater’is metallitükke nõnda: P400, P600, P1200, P2000 (?), P4000 (?), 0,5 µm pasta – enam ei mäleta, kas P1200 ja pasta vahel peenemat paberit oli, tõenäoliselt oli, aga ei mäleta, kas samme oli üks (P2000 või P4000) või kaks (P2000 ja P4000) ; protokoll nägi ette, et lihviti ainult ühes suunas, eelmise suunaga risti, kontrollides sageli, kas eelmise lihvimissammu kriimud on näha; kui enam ei olnud, lihviti sama kaua veel; mikroskoop ise oli taoline, et tudengil sinna ruumi asja ei olnud (mikroskoobi peal oli koguni seda ütlev silt).)

(Põrandavahast kah. 1990. aastate algul ilmutas kodukeemiakontsern S.C. Johnson (mitte segi ajada meditsiinitootekontserniga Johnson & Johnson) akrüülpõrandavaha Future, mis põrandale kantuna kuivas kõvaks läikivaks kelmeks. Kohe avastasid mudeliehitajad, et seda „vaha” saab üliedukalt kasutada mudeliehitusel, sest teatavasti tuleb siirdepildid kanda läikivale alusele (muidu jääb õhk alla). Suured eelised olid kiire kuivamisaeg, värvitus (muidu läikega lakid kippusid olema kollakad), lihtne pealekandmine (vatitikuga), märgatavad kleepeomadused (häda korral sai kehva liimiga siirdepildid kohale kleepida) ja üliodav hind (maksis praeguses rahas 5 €/l, mudeliehituslakid aga üle 100 €/l). Maailma mudeliehitajad hoidsid hinge kinni, millal keegi mudeliehitustarvikute tootja nipi tabab ja villib selle jumaliku neste ümber tillukestesse purkidesse, saades mitu tuhat protsenti kasumit. Futurel oli iseloomulik lõhn, nii et kui värskelt vahatatud põranda juurde sattus mudeliehitajaid mitu, vahetasid nad paljutähendavaid pilke ja ohkasid taolise raiskamise peale. Muidugi mõista kadus Future (mida Euroopas turustati mingi muu nimetuse all, vist nagu Klear) mõne aasta pärast müügilt, aga pooleliitrisest pudelist jätkus väga-väga kauaks. Stockholmi IPMS kirjeldab, kuidas Futuret sai kasutada ka akende kirgastamiseks.)

Õllemuuseum on õigema nimetusega õlleklaasi- ja -pudelimuuseum. Sellest, et ühtki õlletehase masinat väljas ei ole, võib loogiliselt ja strateegiliselt järeldada, et need on seniajani tehases kasutusel.

Eeslilinnas on kaks kirikut, Eeslilinna kirik (Lauritsa kirik) ja Eeslilinna vana kirik (kah Lauritsa kirik). Vanal ja igatpidi viltu kirikul on üks torn, uuel ja sirgel kaks. Näeme ära äsja (umbes mais) vana kiriku tornitippu pandud eesli, mis pandi sinna Eeslilinna elanike raha eest ja mille peale nüüd muinsuskaitse hirmsasti pahandab, et mis siis, et eesel Lui on teie linna sümbol, vanalinnas on kaks eeslipurskkaevu, üks seisev, teine kuldtaalreid sittuv (ja pühade puhul õlut voolav), aga ikkagi, jeebus, eesel kirikutorni tipus!

Sööma jõuame enne kahtteist, tuleb pisikeses vanalinnas kümme minutit jalutada edasi-tagasi ja vaadata poeaknaid. Restoranis puuduvad laualt kahvlid, mis (meil ei tule kummalgi meelde, kuidas on „kahvel” prantsuse keeli) teeb ettekandjatele suurt lõbu.

* * *

Õhtul purjetab üle maja sadakond varest, maa poole. Tavaliselt purjetavad varesed päikeseloojakul vähe kaugemalt linna poole (ja nad teevad seda mõne minuti täpsusega just loojangu ajal, ka siis, kui on pilves).

L, 2277. päev: pargis ja muuseumis

Hommikul linnapargis jalutamas. Avastan, et pargis mänguväljakul on täissuuruses purjelaev ja mitmekordse maja kõrgune liulaskmistorn.

Kolme Tõru muuseumi muljed on lühidad: kui lähed, võta kaasa taskulamp ja tumedad prillid! Taskulamp selleks, et sees midagi näeks, ja tumedad prillid selleks, et midagi näeks ka välja tulles, eriti kui paistab päike. Isegi mina, kes ma sain ergonoomia kursuselt üksnes rahuldava hinde, mõistan, et muuseumi ergonoomia on ebarahuldav.

Jaani ja Marku telepood. Arusaamatu asi

Enne muuseumi näeme korraga kaht osaliselt albinootilist mustvarest:



Vasakul üks laiguline vares, teine oli paremal selja taga

Õhtul on maja ees vareste laulupidu: tundub, nagu õpetaksid vanad varesed noortele kraaksumist – kummalgi pool on varesepaar, üks kraaksub, teine on vait, siis kraaksub teine. Silla pool üks vares plõksub.

R, 2276. päev: saksa keel ja hõberaha

Saksa keele eksam. Eksami helitaust on klahviklõbin, kui õpetaja toksib meile, kiirusega umbes täht sekundis. Mõni ime, et lisamaterjalide 14 lk hõreda teksti tippimine kestis viis päeva.

Nagu varemgi leitud, ei valmista kirjandi teema arendamine mulle mingit raskust. Seekord lisasin ka allikaviited.

Pärast tööl meilis pilditänud, ka inimestelt, keda ennast peol ei olnud.

T-s söömas ja juuksuris. Pärast tagasisõidul on rongis ingliskeelne monoetendus ja just täna ei ole mul helisalvestit kaasas.

N, 2275. päev: ooperiteemadel ka jätkame

Saab läbi kursuse semester. Ühelt poolt oli üks pandud hinnetest rekordmadal, aga teisalt oli ka selle pälvinud panus rekordväike.

Tööpäeva lõpus kolleegi lahkumisdrink. Kuivõrd olen nõuks võtnud kokku viia võimalikult paljude töökaaslaste näod ja nimed, hoian silmad ja kõrvad lahti. Uueks prantsuse kolleegiks arvatu räägib prantsuse keele tunnist – järelikult prantslane ta ei ole. Nagu öeldud, ei olnud ma päris kindel, kumb direktori sekretäridest on kumb, aga täna hüüatab keegi, et näe sealt tuleb A, ja neist paistab üks; jätan meelde. Õiget meeleolu sisse ei saa, sest pean minema pärast tööle tagasi ja tegema homse tähtajaga töö (olin unustanud, et homme hommikul olen saksa keele eksamil). Ja siis arvatud üht lehekülge ümmargust juttu pusserdan kaks tundi, sest iga fraasi jaoks (mille kohta ise ütleksin, et see ei tähenda tegelikult midagi) tuleb järele vaadata, mismoodi on seda kombeks tõlkida. Ja nii, et kokku oleks nagu jutus ka mingi mõte, mis paiguti tuleb mul välja mõelda, sest nendes kaunisti ritta seatud sõnades ei ole. Laadin sisevõrku üles ka eelmise nädala peopildid.

Õhtul, kui pildid mälukaardilt ära laadin, otsustan, et vähesed minu tehtud pildid (tegin taskufotoka aku kustumiseni umbes 27, värisemata ja lollakate ilmeteta oli umbes 9) näitamisele ei lähe, sest kohe esimesel pildil olid kellelgi püksid jälle kannikate vahel.

K, 2274. päev: koer sööb rohtu

Öösel koletu äratundmine, et eile õhtul eksportisin peopildid küll tööleviimiseks kahte kohta, aga täissuuruses. Vaja oleks vähendada nii 1200 px peale. Ent eile õhtu läbi kõbinal töötanud Lr hakkab täna algul 27% peal ja teisel katsel 31% peal jupsima. Rohkem proovida ei jõua.

Tööl koosolek, kus algul on kohal ainult neli inimest, kellest üht eelmine kord ei olnud, mida koosoleku juhataja ka talle märgib. See pakub, et ta läheb õige mõneks ajaks välja, äkki tulevad siis inimesed kohale. Üks osaleja jõuab kohale hetkel, kui koosoleku juhataja suust kõlavad esimese päevakorra punkti kohta sõnad, et sellest siis niipalju; ta küsib, kas kogu koosolek juba läbi.

Saksa keele õpetajalt laekub lubatud materjal. Failist paistab ka, kuidas ta seda on kirjutanud.

Eelmise nädala +32 °C on läbi ja täna on umbes +13 °C. Olen särgiväel; bussis on mõni talvesaabastega.

Bussiraamat jõuab Teise maailmasõja lõpu Filipiinide merelahinguteni ja sealt saab teada, kuidas tuli Jaapani vägedes kamikazenduse mõte (vrd siit, kuidas tekkis Saksamaal SO-lendurite mõte). Teisiti kui USA mereväes, kus lennukikandjal baseerub (mere-)lennuväeüksus, kuulusid Jaapanis lennukikandja lennukimeeskonnad mitte merelennuväkke, vaid laevameeskonda. Sõja algul oli selline korraldus OK, aga peagi oli häda käes, sest uusi lendureid ei olnud kuskilt kiiresti võtta (USA mereväes sai: vaja oli paigutada lennukikandjale üksnes uus lennuväeüksus). Lennukikandja lennukipilootide koolitamisel on vaja tingimata õppida lennukikandjale maandumist, mis tähendab kogu lennukikandja liigutamist (sõidab vastutuult), seega kulub palju kütust, seega on kallis, seega tulid Jaapani lennukoolidest säästupiloodid, kelle hukkumus oli lahingus väga suur. Siis tuli keski ohvitser mõttele: aga kui nad niikuinii hukkuvad, siis miks ei võiks nad lennata ainult ühe otsa – kulub vähem lennukibensiini, keeruka pommi- ja torpeedoheitmise asemel saab lihtsasti kukutada kogu lennuki, ei ole vaja õppida lennukikandjale maandumist. Aga isegi Jaapani keiser olla vangutanud pead, et nii pahasti siis on lood.

Raamat, muide, parandab arusaama (mida olen siingi mõne korra maininud ja mis oli pärit vist V. E. Saura raamatust „Tutka toisessa maailmansodassa”, 1950), nagu avalikustatuks liitlasriigid radari olemasolu alles detsembris 1944. Vähe varem, 1943. a lõpus juba.

* * *

Lugejate tungival soovil panen siia kirja ka juhtumisi loomariigist. Nimelt eks Št ole noorem kui Šp ja teeb kõike nii, nagu teeb tädi Šp ees. Mis mõistagi on kohati koomiline, sest ega Šp seleta, miks ta nii teeb. Šp istub, tagumised jalad sirgus kere all; Št istub ka, aga et ta jalad on pikemad, ulatuvad need esijalgade vahelt välja ja mitte nii nagu, ütleme, konnal, et tagajalad on väljapool ja esijalad seespool, vaid vaheliti – parem tagajalg, parem esijalg, vasak tagajalg, vasak esijalg. Šp magab padjapüüri sees; Št proovis vahepeal ka, aga ei meeldinud. Viimase lisandusena nägin täna hommikul, kuidas päikeselaigus lamas mitte Šp nagu harilikult, vaid Št. Vastupidist õppimist ei ole veel täheldatud: tagajalgadel suudab seista ainult Št ja telekat vaatab ka ainult tema. — No ja kuhu me selle pika heietusega tüürime: nimelt Šp sööb orasheina, mille ta muust rohust eksimatult ära tunneb. Vaatab ükspäev Št ka, et sööks ka õige rohtu, ja vajutab lõuad sisse esimesele nina ees seisvale tuustile. See aga oli nõges. Enam ei ole ta rohtu süüa proovinud.

* * *

Väike ülevaade ka viimase aja isiklikest näpukatest:

• nulkvara (satub teie arvutisse või telefoni jne ning nulib seal ringi)
• IT-kilud (on eelarve kilude lehel, umbes hoone- ja sidekilude vahel)
• väljatüütamisel (väljatüütamine tavaliselt eelneb kasutuselevõtule)
• verefalk (võõrsõnaga: hemobroteiin)
• sipiraal (pikuti pool DNA-ahelat)

T, 2273. päev: kuidas jääda pildile ja robotid

Kolmapäevased peopildid saavad valmis (67), aga arvuti hangub eksportimisel, nii saab valmis ainult 14 pilti, mida vbl peab eksportima uuesti, sest Lr on eksportinud ka piltide kõik märksõnad, ka need, mida muidu eksportima ei peaks (nt restorani nimi on OK, aga ruumi säästmiseks pandud üldnimetus „restoran” ei ole. (Lr-i märksõnasüsteem on hierarhiline, loetelus saab peita kogu alamtaseme üldnimetuse alla.)

Tööl imestab saksa keele tunni rakuke, et keegi ei ole veel saanud õpetajalt materjale, mida ta reedel lubas kohe-kohe meiliga saata. Uuritakse järele ka teistelt, keda leitakse (ega perekonnanimesid keegi ju mäleta; pärast luhtunud katseid neid meenutada otsin üles üle-üle-eelmise kursuse poolteist aastat vanu meile ning leian sealt ühe nime); ka nemad ei ole saanud. Meenutan, kuidas mu viimatistel õpingutel lubas teooriaõppeaine professor, et saadab enne eksamit meiliga tähtsaid materjale, aga keegi ei ole neid näinud seniajani. Või, nagu täiendab E, ei ole asjaomaselt professorilt meile saanud vist üldse kunagi keegi.

* * *

Lugejatel on päris kindlasti tekkinud kadedus, miks ei ole pilte jaanitulest. No asi väga lihtne: seekord peletas mind teates olnud fraas „Leho on ka laulumees”. See, et seejuures meenus kaks samanimelist koolivenda, kellest üks on praegu professionaalne muinasjutuvestja ja teisest vaikib ajalugu, on täitsa kõrvaline.

* * *

Panen hilja õhtuni vanematele töökoha piltidele juurde nimesid, leides, et kuigi, jah, enamik inimesi on kosunud laiusesse, on ka erandeid. Mitu töökaaslast on eas, kus mõne aastaga muutub välimus radikaalselt. Lr näitab märksõnade kõrval kasutuskordade arvu, millest võib teha kolm fundamentaalset järeldust, kuidas jääda pildile:

Ole nähtav. Ole meeldejääv. Ole kohal.

* * *

Loen bussiraamatust ahaa-elamuse ja panen siia mälumänguhuvilistele: millal võeti kasutusele süsteem, kus tulistas esimest korda robot robotit, st isesihtuv suurtükk autonoomse juhtimisega mehitamata sõidukit?


































--- keri veel ---

































--- ja veel ---









































Augustis 1944 Londoni kaitsel (Operation Diver). Ameerika detsimeeterradariga SCR-584 juhitud 90 mm õhutõrjesuurtükk kõmmutas kontaktivaba sütikuga mürske tiibraketi V-1 poole. Ja väga edukalt kõmmutas, alla lasti üle 60% (pommilennuväes peeti suureks üle 5% kadusid) – enne ja pärast õhutõrjesuurtükke jälitasid tiibrakette ka lennukid ning päris suur osa läks rikki ka omal algatusel. Selle tõttu olid Londoni V-1-kahjud palju väiksemad kui näiteks Antwerpenis, sest tollal ei tahetud mandrile kontaktivaba sütikuga mürske viia, äkki muidu saavad sakslased mõne kätte. (Mandril võeti need kasutusele alles Ardennide lahingus.)

SRC-584 kohta kirjutab ülal lingitud Wikipedia-artikkel, et mõni olevat praegu veel kasutusel. Bussiraamatu kirjutamise ajal (1998) oli neid kasutusel veel nii palju, et kogu süsteemi (umbes kuues veoautohaagises ja noh muidugi raadiolampidel) sai osta kataloogist – nõudlus oli nii suur, et võis toota lattu valmis, mitte tellimuse alusel.

Bussiraamat võrdleb veel sakslaste Peenemünde-projekti ameeriklaste Los Alamose projektiga, et selle kulud olid sama suurusjärku ja mõju sõjajärgsele maailmale umbes sama tohutu.

E, 2272. päev: kasu ja kasulikkus

Hommikul teen tunni ajaga valmis 40 peopilti ning kiidan toredat ühtlast valgust kolmapäeva õhtul, sest värve korrigeerida on vaja nendest ainult kahel. Jõuan umbes poole peale.

* * *

Kraamin tööl kappi ja 2010. a kihistust leian prinditud dokumendi, kus kirjas minu lisandused meil arutada olnud dokustaadile, millega pidime vastama Eesti pädeva astutuse terminiettepanekutele. Veel 2010 nõudis see, et teatud mitterahalises ja mittemajanduslikus tähenduses benefit tuleb maakeelde ümber panna mitte kui „kasu”, vaid kui „kasulikkus” – põhjenduseks just seesama, mida oleme sellest ajast saati korranud ka meie ise: sest „kasu” on see, mis on inglise keeli profit.

No vat, see oli ammu-ammu, 2010, tervelt kolm aastat tagasi. Nüüd on seal asutuses ilmselt ametis uus inimene ja terminipoliitikaks nn silveti-terminoloogia – silvetist nimelt näib sõna benefit vaste „kasulikkus” puuduvat (vähemalt ei olnud seda III trükis, sest seda ei ole kandunud inglise-eesti veebisõnastikesse) – ja viimasel ajal nõuab, et benefit peab olema „kasu”. Olen ikka õhutanud, et küsime ükskord üle, millest selline meelemuutus ja kuidas täpselt asutus on hakanud arvama, et „kasu” on see kõige õigem vaste. (Muidugi on see kaval plaan saada ülestunnistus, et ega keegi täpselt teagi, niisama vaadatakse silvetist, mida mingi inglise sõna eesti keeles „tähendab”.)

P, 2271. päev: sääskedeta jaaniõhta

Eilne film ja peopildid said kokku unenäos, mille sisu ei mäleta, aga hommikul pilte ja filmi nähes tuleb déjà vu, nagu oleks midagi olnud väga hiljuti, seega siis öösel, seega siis unenäos. Filmi vaadates juhtub ka, et filmis on just koht, kuidas meespeategelane kolistab Veneetsias öösel arsti ukse taga ja teatab, et tema peret on tabanud pestilenza – ja täpselt samal hetkel istub lehise oksale harakas, kes saab sedasi uueks nimetuseks „harakenza”.

Täna piltide radikaalne rookimine jätkub, näiteks pildid, mida olin võtnud varuga ja enne kustutanud võttesarjast need, mis kindlasti loosi ei lähe, nüüd siis valin lõpliku pildi, mis läheb – või siis ei lähe kogu sarjast üldse midagi.

Ei noh, aastad on kolleege kasvatanud peamiselt laiusse ning kes tõmbab ülle tuules vabalt lehviva ümbrise, ärgu seisku fotoka poole vähemalt lapiti; ma ei saa teid pildi peal kitsamaks teha muud moodi kui juhtida kaadrilõikega vaataja algse tähelepanu mujale.

Mõne suviste õhukeste riiete ja taustavalguse ja/või kerge tuulega pildi kohta kahtlen, kas seda välja panna on ikka sünnis; vahest pildil olija peakski kauniks, aga keegi leiaks kindlasti midagi imelikku.

Ning esimese valikuga ma pildi teravust ei võrrelnud, seega ei olnud vaja pilte ka täissuuruses uurida – ja paaris kohas olin kellegi kaaslase kohta arvanud, et ta teeb ühe pildi peal nägusid, aga selgub, et tal ongi selline nägu.

Ning 11 mm fookuskaugus on optilise telje rõhtsuse suhtes kole tundlik, aga perspektiivi paikasurumine venitab nurkadesse jäänud inimesi ebaloomulikult (siis tuleks pilti ka vaadata sama läheda nurga alt kui võtab 11 mm objektiiv).

Ning pilt, kus esiplaanil on kaks kolleegi juttu ajamas, ümberkaudu väga kaunis kompositsioon – ning siis paremas servas keegi ülalmainitud lehviva ürbiga isik kiirustamas punktist A punkti B, aga kui ta ära lõigata, tuleks ära lõigata ka pildi ülejäänud servad ning pildist ei jää järele üldse midagi (E soovitab, et proovigu ma ta pildilt ära tinistada – mispeale meenutan, kuidas möödunud aastal tinistasin Viini Mozarti ausamba pildilt ära poseeriva jaapanlase ja mis tükk tegemist see oli).

Ning pilt, kus muidu on kõik rahulik, aga paremas servas meesterahval on püksirihm liiga pingul, nihkunud värvlist kõrgemale ning seljapealne aas on tirinud püksid kaunis näotul moel kannikate vahele (pildi päästis sama täpne kaadrilõige kui kohas, mis kangastub teie valmusilma ette, kui loete sõnu „minu laegas, minu kübar, minu mõõk”, ainult seekord on kriitiline punkt rõhtsuunas).

Ning nagu kaks aastat tagasigi, paistab see, mis looduses on müramine lastega, pildil hoopis nagu räige vägivald.

Ning kui lähete lastega üritusele ja teate seega ette, et tõstate seal last kukile ja särk tuleb püksist välja, ärge vähemalt kandke kontrastseid aluspükse.

* * *

Muidu pean minutise pisiloengu jaanipäevast ja juurutame uusi, tervislikke jaanitoite: müsli piimaga. Luban selle panna kirja siia blogisse, et siis trenditeadlikud inimesed loevad ja teevad järele.

L, 2270. päev: WWE ja KK

Rongiga söömas. Raamatupoest uus karikatuurikogumik ja minisarja World Without End BD. Huvi pärast sirvin ka käsiraamatut Saksa ehituskorraldajatele: kuidas arvutada renoveeritava hoone maksumust. Põhjalik, küll kogu hoone pinna ja kubatuuri järgi ning iga ehitussõlme järgi.

Pärast sööki käin masendavas poes K & K („Koonrilt Koonrile”): kõnnin läbi kaks korda, enne kui leian mõlemad vajalikud asjad. See, kui poes pakutakse kaupa kohe kaubaalustelt, on alati paha märk. Odavate külmvalgete tööstuslampidega valgustus kah. Kassiir küsib, kas mul on midagi viga. No tõesti, mul on kärutäie hamsterdatud kraami asemel ainult pakk piima ja vähim pakk (8 rulli) vetsupaberit ning parklažetooni ma ka ei taha ning ma olen ka omajagu kõhnem kui selle poe keskmine külastaja (rahvaloenduse andmeil olivad 88 nähtud inimesest 23 silmanähtavas ülekaalus). Muidugi huvitav olnuks, mis juhtunuks, kui teatanuksin, et on.

Sarja esimesed kaks (neli) jagu vaatame kohe samal õhtul. Pärast saan teada, et raamat olnud hoopis teistmoodi.

R, 2269. päev: ummik, aga minuta

Hommikul ummik kaks tundi. Hilinen saksa keelde 8 minutit, aga olen kohal esimesena, isegi enne õpetajat. Uurin märkmikust, kas täna ikka toimub. Vahepeal käib keegi teine saksa keele õpetaja ütlemas, et nägi meie õpetajat kiirteel ummikus, ta ikka tuleb. Pool tundi pärast algust tuleb järgmine õppur, kellega siis istume kahekesi klassis ja loeme. Raamatust saab läbi päris palju. Õpetaja tuleb ligi tunnise hilinemisega, siis tulevad riburada ka ülejäänud õppurid. Igaüks peab ütlema, kui kaua ta tavaliselt tuleb ja kui kaua tuli täna.

Käin tööl läbi töötajate nimekirja, kus juures näopildid. On üllatusi: näiteks üks, kelle nimeks olin kogu aeg arvanud olevat X, on hoopis Y. Hea, et olen teda teretanud ilma eesnimeta. Nagu ka, et tean, et direktori sekretärid on A ja B, aga kumb on A ja kumb B, vat selles ma enam kindel ei ole. Saan ka teada, mis on naabertoa hispaanlase nimi. Eriti romaani töökaaslaste seas on rohkesti neid, kes tahavad jääda kaugetele töökaaslastele (kellega eriti kokku ei puutu) igavesti anonüümseks. Mispärast, seda ma ei tea.

N, 2268. päev: gähnende Leere

Kellel on kõige suurem suu ilma peal? ... Anna süüa!

Eile panin Šp selle ↑ pildi feisspukki ja täna küsib üks hiljuti feisspukki tulnud töökaaslane (kes nähtavasti ei ole varem Šp pilte näinud), kas Šp on dobermann. Väga hea küsimus. Kahtlemata arvab Šp ise, et on.

Saabuvad juulikuise reisi rongipiletid. Sihtriigi kohalike rongidega on väheke keerukam, sest kuigi neile saab internetist konkreetseks päevaks osta ette e-pileti, saab kohti kinni panna ainult kassast, aga e-piletiga jälle ei saa minna kassast infot küsima. Segane värk.

K, 2267. päev: pidu

Pool seitse õhtul töökoha suvepidu. Veel hommikul ei ole mul õrna aimugi, kus täpselt, aga loen hoolega kutset ja guugeldan; selgub olevat samas kui talvepidu. See muidugi ei tähenda, nagu oleksid peod praeguste majanduraskuste ajal mitu korda aastas (nagu enne raskusi), vaid eelmise aasta ainus pidu oli talvel ja tänavune ainus pidu on suvel.

Päev on kole kuum, käin pärast tööd korteris riideid vahetamas ja fotokola kaasa võtmas. Lubab äikest, võtan isegi arvutivärkide juhtme igaks juhuks seinast (pärast meenub, et tegelikult on sellel kaks ülepingekatset järjest, pistiku vahel ja pikendusjuhtme harukarbis).

Mu ülesanne on teha peol pilte. Erinevalt talvepeost, mis oli mõistagi restoranis sees, on suvepidu alguses ja lõpus ilusti õues ning valgus on kenasti kerges pilves ja väga ühtlane. Peo teema on Hawaii särgid, nii et lilleline ja kena keik. Päris paljudel on kaelas kirjud plastist lillevanikud, ühtmoodi. Selgub, et kohe Kõrgmetsa selle lemmikoomapoe kõrval, kust ostame koeratoitu, on peotarvete pood. No nüüd siis teame.

Sandaalide kohta (nimetan enda stiili continental style) vaatan pärast järele, mida teevad autentsed havailased. Mul elab üks jube kauge, aga lihane sugulane (viimane ühine esivanem elas XVIII saj) Hawaiil ja tema feisspuki portreefotol on ta ehtsais Hawaii rõivis.

Pidu nagu pidu ikka, piltnik peab tervitusvahuveini keerama hinge alla võimalikult kiiresti, sest nii saavad tal mõlemad käed ruttu vabaks ja kiiresti saabub ka õige pildistamismeeleolu.

Pidu ise on ohne besondere Vorkommnisse. Lahkume veerand tundi enne äikesevihma algust. Pärast kallab, välgub ja mürtsub hommikuni.

Mind kutsutakse läti koori. Selgub, et see, kes mind umbes aprillis bussipeatuses teretas ja keda arvasin olevat üheks teise maja eesti kolleegiks, keda umbes samal ajal rääkis taga saksa keele õpetaja (ja tore oli, et ma ei teatanud, et teda nägin just ükspäe hommikul enda bussipeatuses, kus teda varem olnud ei ole), oli tegelikult uus läti kolleeg, kes elab pool peatusevahet linna pool. Ta nägu on kahtlaselt tuttav; algul arvan, et sarnasuse tõttu ühe tudengikoorikaaslasega; aga mitu päeva hiljem fotoarhiivis nimesid märkides leian ta esinemas läti rahvatantsurühmas mais 2009.

T, 2266. päev: Mannerheim?

Tarkvarakatsetus, kus üks kontrollitav punkt on, mida teeb kasutusliides vale salasõna korduva sisestamise peale. Oleksin ette teadnud, et mu kasutajakonto blokeeritakse nii reaalselt, et saab minna õhtale, oleksin sellest alustanudki.

E, 2265. päev: rongipiletid

Ühe külalise apenditsiidikahtlus on nii suur, et minnakse haigemajja konsultatsioonile.

Ostan eeloleva reisi rongipiletid. Eks ma ole peljanud, et pean suhtlema kassas vahetult ja kuskil ei ole kirjas, mis pilet massap ja kuidas saaks edasi-tagasi ja kas saab ka ainult tagasi, aga asi laheneb lihtsalt: minek toimub valdavalt naaberriigi kaudu ja pileti müüb sealse raudtee võrdlemisi toimiv veebikassa; tuleku pileti müüb reisi sihtriigi raudtee. Paar tundi plaanitust varem selgub olevat suisa otserong, et istu aga peale ning ilma mingi vahetuseta sõida aga otse platsi.

P, 2264. päev: pühapäev

Ostan kuu aja pärast toimuva reisi lennuväljabussi piletid. Selgub, et ega reisi ühe tipphetke pileteid internetist osta saagi, ainult kohapealt kassast. Eeldada võib suuri rahvamasse.

Muu tegevuse vahel nikerdan ikka vaikselt märtsi näputöö fotosid, kus valge seina taustal võetutel on igaühel 10–50 tolmuplärakat, mis tuleb eemaldada ükshaaval ja mida automatiseerida ei saa. Plärakatega fotosid on umbes 700, aga neist on valmis juba nii kolmandik. Arvake, kui tõsiselt suhtun nüüd objektiivi tagaklaasi puhastamisse!

Külalised naasevad Pariisist ühes mitmesuguste tervisehädadega. Ühelt poolt võib see olla juhuslikult tabatud Napoleon’s revenge, teisalt aga mitte.

L, 2263. päev: söömas

Rongiga söömas ja poest kolmapäevase peo jaoks rõivaid.

Enne rongi aega parajaks tehes näitab E kõrvaltänavast leitud raamatupoodi; mina, et see oli seal juba ammu, aga vahepeal oli remondis.

Kella kõrtsis teenindab meid see ettekandja, kes meile kunagi 5 € külma tegi, aga täna pakub ta lahkesti, et kas tavaline, siis ei ole teil menüüd vaja vaadatagi.

Rongis minekul kolmene ameeriklaste seltskond, kelle poolt kostab ajuti ürgameerikalikke väljendeid nagu let me tell you ja I think you should. Tulekul esimese poole magan, teist poolt rõõmustab mõni rida eespool Kaukaasia vägilane ja tema sõber. Saab teada paljutki tema raskest elust ja tema reisinaaber saab teada, et läänemaailmas ei sobigi end rongis lõbustada telefonist kaikuva laululooga. Pärast seisab jaama ees tänava ääres Lamborghini ja kaukaaslane käib selle vastu toetamas ja laseb sõbral end pildistada. Kahjuks ei hakka Lamborghini pealetoetamise peale karjuma.

R, 2262. päev: reede

Päeval ühes ja õhtul teises postkontoris. Pärast bussipeatuses pealttuult nolk, kes iga minuti tagant tatistab ja mitte kuigi osavasti, sest tema tatiudu levib külgsuunas päris mitu meetrit.

Ajaleht Plämamees on saanud rassistide häälekandjaks ja et ta niikuinii ei sisu ega vormi poolest* maailmast midagi mõistlikku ei kirjuta, siis jätan ma ta lugemise järele.

* Sellega viitan üha süvenevale tendentsile eesti ajakirjanduskeeles kasutada narruseni liialdatud argikeelt, mis on lihtsusest sama kaugel kui Kuu Maast, näiteks tehes muudkui „nalja”, vältides tüvekordust [ähh, kirjutasin esti „tõvekordust”; eks taoline kirjapilt tõbi ole] nii paaniliselt, et kasutab arusaamatuid sünonüüme (nagu paar aastat tagasi olnud nupp, kuidas Tartus Jakobi tänavas kukkus ümber puu, mis teises lauses oli pandud „lehekandjaks”) või kohatuid kujundeid (näiteks kirjutades kellegi surmast teises lauses kui „heitis hinge” – ja nüüd kujutage ette, et seda loevad kadunu omaksed). Keegi võiks sellest kirjutada doktoritöö.

N, 2261. päev: vuhin

Külalised marsivad 5.50 bussi peale ja kuni rongi lahkumiseni kell 6.40 oleme teadmatuses, kas tulevad tagasi või said minema. Pärast selgub, et neid võeti juba eelmise, 6.11 rongi peale.

Õhtul poest eelmise asemele uus õhkmadrats. See on mitu korda paksem kui eelmine ja sisseehitatud täitmispumbaga tolmuimejaga.

K, 2260. päev: helistage ja vestelge

Kohtun külalistega poes ja sõidame kõik koos korterisse.

Kui koertega jalutamast tagasi tulen, loevad külalised meili ja saavad teada põrutava uudise: Prantsuse raudtee streigib homme natuke, jättes nende rongi ära. Esiteks puhkeb kerge paanika (nagu et Prantsuse raudtee meil ütleb, et nad võivad pileti vahetada või hüvitada, aga teatavasti saadab Prantsuse raudtee pileteid ainult a) tavapostiga (3 päeva), b) kulleriga (1 päev, umbkeelne Jean-Pierre maja ees ja veel 3 päeva tavapostiga) või c) väljaprindiga kohalikust raudteejaamast). Soovitatakse helistada klienditeenindusse, mis on muidugi esitatud ainult kohaliku Prantsusmaa numbrina.

Aga mitu pead on mitu pead ning olukord taltub: mingil määral peab aidata saama kohalik raudteejaam, sest reis algab sellest; halvimal juhul on kadunud ainult Pariisi mineku piletid, aga Pariisi hotell, Pariisist tuleku piletid ja pärastised lennukipiletid on alles; parimal juhul saab piletid vahetada mingi teise rongi peale, mis sõidab, halvimal juhul tuleb otsida Pariisi pääsemiseks uus meetod. Positiivne on, et kohaliku raudtee koduleht ei tea Prantsusmaa raudtee streigist midagi, nii et a) väga ulatuslik see ei saa olla või b) uudist pole veel jõutud avaldada. Üks külalistest leiab ka, et ära on jäetud päeva viiest rongist ainult kaks.

Mistõttu kella kaheksa paiku sõidame raudteejaama asja selgitama (kassad on lahti poole kümneni). Piletikassa onkel annab kogu kehakeelega aimu, mida ta Prantsusmaa raudteest arvab; teatab, et pileteid vahetada ta ei saa, aga soovitab, et minge keskpäevase rongi asemel kas hommikul kuuese või pärastlõunal neljasega. Et minge kohe rongi, rääkige jutt vagunisaatjale ära ja kui hästi läheb, lubatakse teil jääda rongile. Konsiilium paneb jälle pead kokku ja otsustab, et prooviks algul kuuese rongiga, et kesse äripäeval sellega ikka sõidab, küllap on tühjem kui neljane, millele tungib ka kahe vahelt jäänud rongi rahvas. Äripäeval käivad hommikul vara ka bussid, nii et ei pea Pariisi-reisi alustama rahvamatkaga nagu pühapäeviti.

Tagasisõidul tuleb buss kohe ja bussi mõne peatuse pärast kontroll. Kohe meie taga istub joodiknaaber, kelle suust kuulen esimest korda sidusat juttu, miks tal piletit ei ole. (Päheõpitud ja paljukorratud jutt, leitakse.) Külalised näevad joodiknaabri ära, veenduvad, et me ei ole temast rääkinud udujutte, ning joodiknaaber jätab sügava mulje.

T, 2259. päev: teip

Külalised käivad iseiseisvalt loomaaias (orienteerumiseks kaasas joonistatud plaan) ja kui E nelja paiku küsib, kui kaugel nad on (nt kas on juba linnas tagasi), vastatakse, et istuvad alles merilõvide etendusel.

Näitan üleeilseid pilte (65), mis valminud rekordilise kahe päevaga (kunagi 2008. aastal tegin pildid valmis veel rekordilisema nelja tunniga, aga siis oli teine tarkvara ja mu arusaam pildikvaliteedist palju leebem).

Õhkmadratsisse, millel majutub kaks külalist, on tekkinud väike auk, mille parandan mcgyverlikul moel kangasteibiga. Ega see ole tekkinud külalistest, vaid ikka pikast kapis seismisest. Seletas ju juba koloneli Rudolf Vaharo ja tuletõrjejuhi Elmar Umblia 1939 ilmunud tsiviilkaitseoopus „Kodanlik õhukaitse”, et gaasitorbikuid ei tohi kottidesse voldituna mitut aastat hoida, voltimiskohtadest võib kumm murduda.

E, 2258. päev: äkiline

E käib näitab külalistele naaberlinna, kus tehakse bussitiir mäe otsa. Lapsed istunud muidugi bussi teise korruse esiritta ja E jälginud, mis näo nad teevad jõe äärde keeramisel. Näod läinud täitsa tõsiseks – tee on nimelt väga kitsas ja järsk, nii et arvaks, et kahekordne buss läbi ei mahukski.

P, 2257. päev: pühapäev

Üpris äge hoovihm. Külalistega tuur linnas ja sõit Veokülla. Teen imelisi pilte.

L, 2256. päev: kuidas need püksid püsivad

Külalistega jalutuskäigul vallamaja pargis ja varemete juures. Juba esimesel mõnesajal meetril selgub, et tavalised toapüksid, mis toas ilusti jalas püsivad, vajavad õues kahe käega ülalhoidmist. Kui seejuures on ühes käes koer, ei ole see eriti võimalik ja nii umbes iga sajakonna meetri tagant tuleb pükse kergitada. Pärast on Šp õlal kotis ja see (st kott) toetab pükse ühelt poolt.

Vallakeskuse koolimajas näikse olevat valesti mängiva pasunakoori kontsert.

Tutvustame külalistele, et kui nad soovivad, võivad vaadata midagi meie plaadikogust. Noorim külaline soovib vaadata „Totorot” (millest siin on jp/de DVD). Kiidame valikut.

R, 2255. päev: and when I move them I walk around

Hommikul on saksa keel, kuhu saabujailt küsitakse igaühelt, kui kaua ta eile õhtul koju läks. Selgub, et kiirteesuunaline ummik kestis vähemalt tunni.

Just selleks on inimesel all jalad.

N, 2254. päev: kuum, lugu, side

Venemaal on nüüd seadus, et avalik väljaütlemine ei tohi riivata usklike tundeid. No vat. Vene feisspukilehel „Psühhiaatriakliinik” oli ükspäev küsimus, kas selle seaduse järgi karistatakse ka siis, kui nimetada i-tähega algavat tuntud marki sidevahendit p***ks, ja kohe järgmine päev, kuidas blondiin küsib, et ta tahaks osta endale uue i-tähega algava tuntud marki sidevahendi, aga mis firma oma te soovitate.

Õhtul on saksa keele asendustund ja hirmus ummik.

K, 2253. päev: laululind

Eile õhtul läbi saadud padjaraamatus oli raamatuminiatuuride peatükis pildike ühest käsikirja Très Riches Heures du Duc de Berry veeruvahelisest kaunistusest, et seal on kujutatud laululinde. Märkasin, et üks neist on roheline papagoi. Juhtumisi on mul olemas käsikirjast rääkiv CD-ROM, seega sirvin hommikul läbi ja näen, et tõesti, kaeluspapagoi on piltidel vähemalt viis korda. Huvitaval kombel koos vaenukäoga. Muid elukaid ja taimi on kaunistustes ka.

Bürokraatiarindel on tänased saavutused sellised, et leian täna, kuidas pääseb ise samasse süsteemi, millega ennist pidi suhtlema tõreda vaheisiku kaudu.

T, 2252. päev: muudkui loen

Pikad otsingud bürokraatiarägastikes on tänaseks viimas sihile. Eile sain vajaliku isiku telefoninumbri, aga teda ei olnud kohal. Täna hommikul ka ei ole; otsin meiliaadressi ja kirjutan. Saan teada, et kõik need aastad olen asjata arvanud, et kui ma saadan vajalikud papred haldusosakonnale, siis saadavad nad need edasi, kuhu vaja. Ei saada. Nüüd siis tean.

Soe ilm: lapsed, kes kui vangis eland, ja täiskasvanud, kellele oli talvemantel selga kasvanud, on suveriided kapist õige kiiresti välja võtnud. Võib-olla käisid nad lõuna ajal talveriideid koju viimas.

Lõuna ajal postkontoris. Eelmise nädala lõpus nimelt juhtusin vaatama Amazoni sooviloetellu ja nägin, et selle ühe raamatu hind on äkki langenud, nii see minu omaks sai. Räägib Teise maailmasõja radaritest ja on suurema ajalise distantsi tõttu palju mahukam kui varem loetud (ja Št kutsikaeas osaliselt söödud) „Tutka toisessa maailmansodassa”, mille autor oli Soome kolonel V. E. Saura, mis ilmus 1950 ja kus transistorit nimetati „riisitera suuruseks raadiolambiks”. (Näib, et see ei ole ½” pikk olnud raadiolamp RCA Acorn, kui just 1950. aastal ei olnud riisiterad nõnda suured.) Isegi Vene radaritest on, millest seni teadsin üksnes Saksa lenduri Erich Sommeri biograafilt kuuldut, et 1943 katsetasid nad Ukrainas SLAR-lennukiradarit ja tabasid sellega teiselt poolt rinnet tulevat radarikiirgust. N. Liidu radarite kohta öeldakse raamatus, et kes iganes tahab õppida, mis vigu oma riigi rahva kaitseta jätmisel ei tohi teha, see uurigu N. Liidu ajalugu.

Kiire sirvimine näitas ka varem üksnes kumuna kuuldud fotot Saksamaal 1939. a ilmunud laevastiku aastaraamatust, kus Saksa radariarendajate õuduseks oli peal 1938 manöövritel katsetatud laevaradar – aga mereväes keegi asjast ei teadnud ja fotot tsenseerida ei taibanud – ning Inglismaa luurega oli sama lugu, need ka ei teadnud, miks on kaptenisilla katusele pandud vedrumadrats. Lehekülg eespool mainitakse LZ-129 Hindenburgi sõsartsepeliini LZ-130 Graf Zeppelin II 1940 tehtud radari-luurelendu Inglismaale, milles selgust veel vähem (aga vähemalt kinnitab, et lend ikka toimus, mis on ometi hea saavutus, sest radarite olemasolu hoiti kuni sõja lõpuni salajas ja väideti sajameetrisi Chain Home’i radaritorne raadiomastideks).

Muidu olen eile ja täna lugenud bussiraamatuna (ja nädalavahetusel padjaraamatuna) laupäeval ostetud gooti kunsti raamatut, mis on osutunud oodatust paremaks. Võrdlemisi uus (2008), originaal (mitte tõlge) ja jagab mõningaid uusi teadmisi, nagu et miks on hea ja kurja tundmise puu mõnel pildil või kujul õunapuu, mõnel viigipuu, mõnel aga apelsinipuu või koguni ploomipuu? – Väga lihtne: eks kujutati seda, mida ümbruskonnas tunti ja mille vili maitses hea.

Nädalavahetusel lugesin pisut ka Speeri mälestusi, kus jutujärg on jõudnud tema tööandja tegevuseni sõjavägede ülemjuhatajana. Saab teada, et Saksamaa suhteline edu kahel esimesel sõja-aastal tuli sellest, et ega Hitler sõjapidamise reegleid teadnud ja tema ideed olid vastaspoolele – kes teadis – ootamatud. Ja et Hitler rõhutas väga oma Esimese maailmasõja aegset rindekogemust ning vaatas kõike tollase kaevikusõja vaatevinklist – näiteks arvates, et tõsised väeliigid on ainult maa- ja merevägi ning õige jalaväerelv on ikka pika toru ja viie padruniga vintpüss, mille kohta keski kõrge sõjaväelane märkis, et see, et Saksa sõjavägesid juhatab jefreitor, on palju hullem kui see, et neid juhataks üldse tsiviilisik. Ning siis oli juttu Saksamaa tööstuse ümberkorraldamisest sõjatööstusele, suuresti Speeri ideede järgi ja mis teostus alles sõja viimaseks kolmandikuks, saavutades siis hirmuäratavad täistuurid, mille kohta Speer pisut imestab, et tema ei tea, mis juhtunuks, kui need oleksid saavutatud juba sõja alguses. Enne näiteks tehti vedureid käsitööna ja toodeti tarbekaupu sama palju kui enne sõda (mis ei olnud ülse mitte nii näiteks Inglismaal). Ja et Schauckel tahtis tuua okupeeritud riikidest töötajaid Saksamaale, aga Speer leidis, et las jäävad kodumaale ja toodavad parem Saksamaale tarbekaupu, ning lõpuks oli kord taoline, et kui tuli prantsuse töölisele käsk, et marss Saksamaale tööle, aga ta läks tööle Prantsuse tehasesse, mis tootis kaupa Saksamaa jaoks, siis ta Prantsusmaale ka jäi (mida Nürnbergi kohus arvestas Speeri jaoks kergendava asjaoluna – Schauckel mõisteti surma, Speer sai 20 aastat). Ja et kuullaagritehaste pommitamisega olid liitlased tõele lähedal (et kuullaagriteta jääks kogu sõjatööstus seisma), aga paraku ei teinud seda piisavalt põhjalikult (nagu ka Ruhri tammide pommirünnak, mis oli võrdlemisi kehvasti ajastatud ja mille järel tammide remontimist – puust tellingutega – ei häiritud mingil moel), osalise kuullaagripuuduse tõttu toodi sõjatehastesse kuullaagreid tagasi koguni rindetöökodadest ja asendati, kus sai, liugelaagritega, nii et lõppkokkuvõttes ei jäänud tootmata ükski lennuk ega tank. Ning et aerofotode järgi hindas iga riigi lennuvägi tehaste pommipurustusi alati tegelikust suuremaks ning oli kaunis tavaline, et „täielikult purustatud” tehas hakkas kaks nädalat hiljem jälle tööle ning pool aastat hiljem tootis sama palju kui enne.

E, 2251. päev: häbi on olla eestlane ning enne mõõda ning kadunud juust

Eestis on parteisse kuulumine avalik asi ja parteide liikmed kirjas äriregistris. Seega avan hiljaaegu Eestile jälle natsiriigi maine andnud partei liikmete nimekirja ja saan sealt kergenduse, et selle seitsme ja poole tuhande liikme seas teadaolevaid sugulasi ja tuttavaid peale ühe erandi ei ole.

Ja postimees küsis gallupis, kas olete rassistid, ja kolmveerand vastanuist (72%) hõiskas, et sieg heil.

Häbi, lihtsalt häbi on olla eestlane!

Seevastu põhilisel asukohamaal küsiti hiljaaegu, kas pooldate samasooliste abielu, ja 86% vastas jah. Eestil on Euroopasse veel väga-väga-väga pikk tee.

* * *

Tööl on õpetlik episood koosolekul. Nimelt tuleb üks eakas kaugemaine kolleeg välja mõttega, et rohke klahviklõbistamise asemel võiks kasutada makrot; ta on teinud põhjalikke ettevalmistusi ja jagab makro kirjeldusi (6 lk), kus peal on nii seda, mida makro teeb, kui ka seda, millest see koosneb (on ka makro koodi kuvahõive, aga seda uurides ei saa ma aru, mida esimene pool teeb, st makro võiks olla kaks korda lühem) ja kuidas seda tekstitoimetisse salvestada. Kui järg on jõudnud tema ettepanekuni ja ta on jõudnud tutvustada esimese lehekülje, ütleb keegi lõpuks, et aga vaata, N., meil ju juba on selline makro tekstitoimetis olemas ja sellele pääseb ligi palju lihtsamini ja see teeb sama asja pisut paremini ja kaks korda rohkem. N. küsib, kas tõesti, tema küll ei ole märganud, jääb aga siis häbenedes vait, punastab ja lahkub.

* * *

Poes, kus otsin pool tundi fetajuustu. Tean, et kirikmäe prismas loogika puudub ja aeg-ajalt tõstetakse kaupa ringi, seega otsin läbi juustuosakonna (kokku viis korda) ja selle lähikonnas olevad riiulid, kus võiks olla juustutaolisi piimatooteid (piim, kreemid, munad, võid, salatid, singid, valmiseined; kaks korda). Mõni kord otsin eeldatava ilme järgi (vedelikus mömm, mis ei ole mozzarella; igal juhul plasttopsis), mõni kord riiulisiltide järgi, mõnikord eeldan, et pakendile on kuhugi kirjutatud „feta”. Ainus, kus see on, on osakonna üldsildil. Pakkidel seevastu ei ole sordinimetust pahatihti üldse, las ostjad mõelgu ise, mis sorti on juust „Vallatu Tonsuur” või „Puhtast Piimast”. Palju ei puudu, et küsiks. Viienda tiiru ajal mõtlen, et äkki katsuks virutada ebaproportsionaalselt suure malakaga, näiteks tehes kodanikualgatuse, et Euroopa Liidus peab juustutoodete pakenditel olema märgitud sort – mis annaks ostuloeteluga poodi saadetud härrasmeeste aja üüratu kokkuhoiu. Kui algatuse läbivaatajate hulgas on kas või üks meesterahvas, saadab seda kindlasti edu ja kirikmäe prisma lakkugu panni.

Isegi sellise kavala loogika vastaselt, et juust võib olla peale juustuosakonna ka kus tahes mujal, on juust juusturiiuli viimases nurgas.

P, 2250. päev: kuidas vaatan filmi

Saame läbi telesarja Pillars of the Earth, kus, nagu E täheldas, ma vaatasin põhiliselt katedraali ehitamist, jättes romaani muu tegevuse üsna unarusse. Mõni asi oli silmapaistvalt toredasti lahendatud, näiteks peenest ümarpalgist ja nööridega seotud tellingud, aga samas tolknes ehitusplatsil võlviribitellinguid juba mitu osa enne võlvide ehitamist ja katedraali keerdtreppe pidi ei käidud üldse. Filmi katedraal on uhke, aga kesklöövi võlvilahendus on umbes sajand liiga varajane. St-Denis’ kiriku praegune kesklööv on kah tegelikult filmis kujutatust sajand noorem ning võimalik, et tugikaared olid kohe esimeses gooti ümberehituses (igatahes kirjutas veel katuseta kõrgseinte tuule käes kõikumisest juba gooti stiili tekkele kõvasti kaasa aidanud abt Suger ise – või vähemalt tõlgendatakse nii praegu üht tema kirjutist), seega pidi St-Denis’s käinud inglise ehitusmeister nendest kuulma.

L, 2249. päev: vägilasi otsitakse

Rongiga söömas.

Tagasiteel kolm naisterahvast kohvritega, kes ei jäta neid sinna, kus rohkem ruumi, vaid tassivad vaguni keskele, kus ruumi ei ole ja kohvrid tuleb kuhjata kahele vabale istmele ning vähim neist upitada üles riiulile. Viisakus on kahe otsaga: korraks aitad ja korraks on tore, aga võib juhtuda, et kohver on kole raske ja sõrmed jäävad vahele (nagu juhtus kunagi Müncheni lennukis) või, hullemgi, saab seljavalu ja siis ei ole kohe üldse mitte tore nii näiteks mitu nädalat. Kasulikkus ja risk ei ole tasakaalus.

Kui rong hakkab kohale jõudma, üritab vaguni keskosa põgeneda, enne kui hakkavad välkuma sinised pitsaluspüksid ja muud jubedused (ma sinnapoole ei vaata, paistab silmanurgast) ning see seltskond püsti kargab kohvreid kangutama. Õnneks istub neist kaks kõrvuti ja takistavad üksteise väljasaamist ja nad jõuavad kohvriteni alles siis, kui meie oleme juba õnnelikult vaguni teises otsas.