Eile tuli meelde, et võinuksin märkida rahvaloenduses ka eksootilisemate keelte oskust (märkisin ainult nende seast, mida küsitlus pakkus), nt et saan mõneti aru ka hollandi ja hispaania keelest ning olen käinud alemanni keele kursusel (ning sain sellest tollal ka aru). Tollal, kui käisin, oli veel murre, nüüd aga juba omaette keel (muidugi alemannide endi poolt vaadates ja vist ka „Keeleatlases”). Aga stat.ee ütleb, et küsitlus valmis, ja ei lase enam juurde.
Tööl antakse uus tunniskaart, kus on ikka kuue aasta tagune näopilt, aga tähtaeg ulatub päris kaugele tulevikku. Mul oli koolis VII klassi lõpuni õpilaspiletil I klassi mineku puhuks tehtud foto, nii et tuttav tunne.
Võtan julguse kokku ja vaatan, mida on toimetaja teinud mu artikliga. Ei no, kartus oli asjata. Tänan toimetajat huvitavate keeleparanduste eest.
E käib päeval ostmas talvemütsi, aga naaseb poest hoopis moeka koeramantliga, mida erinevalt eelmisest koer ka kohe omaks võtab, sest on seest pehme ja ei krabise. (Sõna „erinevalt” mainimise peale hakkame tavaliselt pilkama vanamoelisi keeletoimetajaid: üks hüüab: „Ei tohi ütelda „erinevalt”, peab ütlema „teisiti kui”!” – ja teine parandab: „„Teistmoodi kui”!”)
30.1.12
E, 1828. päev: vaadatud saavad neli tankisti ja koer
Alustuseks näitelause neile, kelle arvates võib masin olla „lugeja”
* * *
Arutame, kui väga teistmoodi oleks film, kui pealkiri oleks „Neli tankisti ja taks”. Selles oleks koeral tingimata muu nimi kui Šarik, ta hüppaks vähem ja põhiliselt vaataks mugavasti lebades äärmiselt etteheitva taksipilguga, nii et meeskonnal ja vaenlastel hakkaks piinlik ning nad ruttaksid taksi soove täitma. Fašistliku kassi käsi käiks palju halvemini kui filmis.
Lugematuid lõbuhetki pakkus sarja poola keele kõlaline sarnasus vene keelega (ei mäleta, aga oletan, et vene ajal ETV-s näidatud oli sari dubleeritud vene keelde või vähemalt oli eesti tekst peale loetud). Nimelt poola keeles on väga palju asju, mis kõlavad nagu vene keeles hoopis midagi muud (E arvates on see põhjustanud vene-poola riide läbi ajaloo): näiteks ütleb poolakas, et Westerplatte kangelane, aga venelane kuuleb, et Westerplatte vägilane, talle kangastub Tretjakovi galerii 13-ruutmeetrine monumentaalmaal kolme vägilasega ja ta hakkab kohatult ning poolakat solvates itsitama; või teeb venelane imelise lumememme, poolakas tuleb ja kiidab, aga venelane kuuleb, et ..... ....... (rõve sõim vene keeles). Vähemalt viis minutit naerame näiteks selle üle, kuidas tanki veetakse praamil üle jõe, praami veotross katkeb ja grusiinist tankijuht Grigori hüüatab midagi, mis kõlab täpselt nagu „х*й зеленый!!!”
Tublid poolakad on kirjutanud oma Wikipediasse sarjast ülipõhjaliku artikli, kus on üles püüdnud lugeda ka iga jao apsud ja huvitavat lisateavet. Saame teada, et haiglastseenis on ära kasutatud asjaolu, et peategelane tõesti oli üle kere kipsis (magas võtteplatsil, veoauto sõitis üle).
„Lugeja oli süvenenud e-lugerisse.”
* * *
Arutame, kui väga teistmoodi oleks film, kui pealkiri oleks „Neli tankisti ja taks”. Selles oleks koeral tingimata muu nimi kui Šarik, ta hüppaks vähem ja põhiliselt vaataks mugavasti lebades äärmiselt etteheitva taksipilguga, nii et meeskonnal ja vaenlastel hakkaks piinlik ning nad ruttaksid taksi soove täitma. Fašistliku kassi käsi käiks palju halvemini kui filmis.
Lugematuid lõbuhetki pakkus sarja poola keele kõlaline sarnasus vene keelega (ei mäleta, aga oletan, et vene ajal ETV-s näidatud oli sari dubleeritud vene keelde või vähemalt oli eesti tekst peale loetud). Nimelt poola keeles on väga palju asju, mis kõlavad nagu vene keeles hoopis midagi muud (E arvates on see põhjustanud vene-poola riide läbi ajaloo): näiteks ütleb poolakas, et Westerplatte kangelane, aga venelane kuuleb, et Westerplatte vägilane, talle kangastub Tretjakovi galerii 13-ruutmeetrine monumentaalmaal kolme vägilasega ja ta hakkab kohatult ning poolakat solvates itsitama; või teeb venelane imelise lumememme, poolakas tuleb ja kiidab, aga venelane kuuleb, et ..... ....... (rõve sõim vene keeles). Vähemalt viis minutit naerame näiteks selle üle, kuidas tanki veetakse praamil üle jõe, praami veotross katkeb ja grusiinist tankijuht Grigori hüüatab midagi, mis kõlab täpselt nagu „х*й зеленый!!!”
Tublid poolakad on kirjutanud oma Wikipediasse sarjast ülipõhjaliku artikli, kus on üles püüdnud lugeda ka iga jao apsud ja huvitavat lisateavet. Saame teada, et haiglastseenis on ära kasutatud asjaolu, et peategelane tõesti oli üle kere kipsis (magas võtteplatsil, veoauto sõitis üle).
29.1.12
P, 1827. päev: loendatud
Rahvaloendus on täpselt sama kaugel kui eile, mistõttu istume kumbki teise arvuti taha ja üritame meenutada, mida täpselt vastasime eile samadele küsimustele, kui need olid meie enda, mitte leibkonnaliikme kohta nagu praegu. Krrt, no on ikka jobutus välja mõeldud. Teisalt, vastamine internetis säästab rahvaloendaja põlastavate pilkude eest, millele sain osaks eelmine kord, 2000. aastal, kui vastasin küsimusele „Kuidas suhtute religiooni?”, et üldse kuidagi ei suhtu.
Hmm, huvi pärast võiks välja otsida lehtedes olnud ametliku selgituse küsimusele „Miks loendust ei saa teha registrite põhjal?” ja küsida, et aga miks nt Soomes saab.
Ajaloohuvilistele mõtlemiseks uuesti suure ringi küsimus: kus ja miks koostati esimene täielik rahvastikuregister?
Üks tudengiaegne sõber olevat rohkesti kasutanud kommenteerimisvõimalust ja lisanud näiteks vanuse kohta: „Näen noorem välja.”
* * *
Täna lisan pildiarhiivi ka kuni 1990. aastani kasutatud põhifotoka analoogpildid (4155 tk), kus oli kvaliteeti rohkem ja praaki vähem kui teisel kolmel tollasel fotokal, ning ajan õigeks võttekuupäevad (Lr näitab muidu faili loomise kuupäeva). Ikka täitsa vapustav, kuidas veel 1995 tegin viiepäevasest rattamatkast – kui fotokas oli kogu aeg käeulatuses ja saanuks pildistada ka sõidu pealt – kokku ainult 54 fotot.
Hmm, huvi pärast võiks välja otsida lehtedes olnud ametliku selgituse küsimusele „Miks loendust ei saa teha registrite põhjal?” ja küsida, et aga miks nt Soomes saab.
Ajaloohuvilistele mõtlemiseks uuesti suure ringi küsimus: kus ja miks koostati esimene täielik rahvastikuregister?
Üks tudengiaegne sõber olevat rohkesti kasutanud kommenteerimisvõimalust ja lisanud näiteks vanuse kohta: „Näen noorem välja.”
* * *
Täna lisan pildiarhiivi ka kuni 1990. aastani kasutatud põhifotoka analoogpildid (4155 tk), kus oli kvaliteeti rohkem ja praaki vähem kui teisel kolmel tollasel fotokal, ning ajan õigeks võttekuupäevad (Lr näitab muidu faili loomise kuupäeva). Ikka täitsa vapustav, kuidas veel 1995 tegin viiepäevasest rattamatkast – kui fotokas oli kogu aeg käeulatuses ja saanuks pildistada ka sõidu pealt – kokku ainult 54 fotot.
28.1.12
L, 1826. päev: kuidas kulub laupäev
Kohalikus poes + jalutuskäik koertega = 5 tundi.
Osaleme rahvaloendusel, kavatsuse tõttu kunagi ikka Eestisse naasta peame täitma täisversiooni ja saame šokiks teada radikaalsetest viisidest, kuidas määratletakse inimeste sünnikoht uut moodi (mitte tegelik ilmale tuleku koht, mis märgitud rahvastikuregistrisse ja dokumentidele, vaid hoopis ema püsielukoht sünni ajal!!). Mõistan, et see on tehtud selleks, et tegelikult Pärsti vallas sündinud viljandlased (Viljandi haigla on linnast väljas Pärsti vallas) saaksid olla sündinud Viljandis; aga – nagu ikka – on küsitlus sündinud kabinetivaikuses ja ei ole läbi mõeldud, mis pahameelt see võib tekitada muudes vastajates (st küsitlust ei ole koostanud insener).
Kurdan feisspukis ka, et süsteem ei taha näidata leibkonnaliikmete andmeid, kui kaks inimest täidab ankeeti korraga, eri arvutitest. Lahke nõuandja pakub, et ei peagi, aga krt kust pean ma seda teadma? Jälle ei ole asja korralikult läbi mõeldud (ehk veel kord: rahvaloendust ei ole korraldanud insener). Kui ilmuvad teiste leibkonnaliikmete küsimused, mida teisest arvutist just vastati, jätame asja tänaseks katki, et ehk annab aeg arutust.
Imen pildiarhiivi kolme suht vähekasutatud ja koleda pildikvaliteediga fotokaga tehtud analoogpildid (sest Lr-s on nende haldamine ja töötlemine kergem), panen neile märksõnad ja ajan paika võttekuupäevad. Tuleb leiutada uus märksõna „ajalugu”. Mõnel pildil on taoline „rahvahuumor”, et kõhe kohe (nt täiesti tavaline kodune laupäevaõhtu, aga taustal ripub laes pükstest ja sussidest tehtud „poodu”).
Väike väänik teeb juba trikke, ühtlustades kummagi sahtli temperatuuri ülespoole. Seega paigutan vähese hoitava ringi endisesse soojemasse lahtrisse, sean selle jahedamaks ja ennäe, see püsib külmem. Edasi püsib jahedus ka teises lahtris.
Osaleme rahvaloendusel, kavatsuse tõttu kunagi ikka Eestisse naasta peame täitma täisversiooni ja saame šokiks teada radikaalsetest viisidest, kuidas määratletakse inimeste sünnikoht uut moodi (mitte tegelik ilmale tuleku koht, mis märgitud rahvastikuregistrisse ja dokumentidele, vaid hoopis ema püsielukoht sünni ajal!!). Mõistan, et see on tehtud selleks, et tegelikult Pärsti vallas sündinud viljandlased (Viljandi haigla on linnast väljas Pärsti vallas) saaksid olla sündinud Viljandis; aga – nagu ikka – on küsitlus sündinud kabinetivaikuses ja ei ole läbi mõeldud, mis pahameelt see võib tekitada muudes vastajates (st küsitlust ei ole koostanud insener).
Kurdan feisspukis ka, et süsteem ei taha näidata leibkonnaliikmete andmeid, kui kaks inimest täidab ankeeti korraga, eri arvutitest. Lahke nõuandja pakub, et ei peagi, aga krt kust pean ma seda teadma? Jälle ei ole asja korralikult läbi mõeldud (ehk veel kord: rahvaloendust ei ole korraldanud insener). Kui ilmuvad teiste leibkonnaliikmete küsimused, mida teisest arvutist just vastati, jätame asja tänaseks katki, et ehk annab aeg arutust.
Imen pildiarhiivi kolme suht vähekasutatud ja koleda pildikvaliteediga fotokaga tehtud analoogpildid (sest Lr-s on nende haldamine ja töötlemine kergem), panen neile märksõnad ja ajan paika võttekuupäevad. Tuleb leiutada uus märksõna „ajalugu”. Mõnel pildil on taoline „rahvahuumor”, et kõhe kohe (nt täiesti tavaline kodune laupäevaõhtu, aga taustal ripub laes pükstest ja sussidest tehtud „poodu”).
Väike väänik teeb juba trikke, ühtlustades kummagi sahtli temperatuuri ülespoole. Seega paigutan vähese hoitava ringi endisesse soojemasse lahtrisse, sean selle jahedamaks ja ennäe, see püsib külmem. Edasi püsib jahedus ka teises lahtris.
27.1.12
R, 1825. päev: lukustussead
Üldiselt võib toimunud kursuse lugeda kordaläinuks, sest õpetas, kuidas peaksin tegema põhitööd (jutt ei ole kursuse pidamisest), ainult üks, aga tänasid koguni kaks või kolm inimest.
Õhtul kuulen mu arust musträstast laulmas. Kevad tuleb.
Õhtul kuulen mu arust musträstast laulmas. Kevad tuleb.
26.1.12
N, 1824. päev: vaheag läheneb
Eelmisel teisipäeval mainitud jampsi autor protesteerib tagasiside peale pika meiliga, heites ette, et jätsin selgitamata, milles oli siis raske viga, kordab (allajoonituna) sama lollust uuesti ja kinnitab, et aga kõik sõnad olid ju õigesti. Vastan jälle, et katsugu mõelda rahulikult asi läbi, küll siis mõistab, miks need õiged sõnad väljendavad rasket sisuviga.
Rääkimata sellest, et „sisu primaarsus vormi ees” on kirjas koguni ametlikus kursuseprogrammis ning seda olen rõhutanud algusest peale. Kui inimene ikka ei taha, ega õpetus talle siis külge hakka. Semestrihinne on B (väga hea), kuigi sellise suhtumise eest võiks panna vabalt ka madalama (aga hindamissüsteem ei luba).
Kursuse alguses küsitud teabe järgi ei ole tegu muide filoloogiga, st hariduse poolest peaks inimene olema kokku puutunud füüsikaga ka pärast põhikooli. Mis veel kord kõigutab arvamust, nagu tõlgiks filoloogid paremini ümmargusi lugusid ja sisulisi asju paremini mittefiloloogid; see ei ole kaugeltki nii selge.
Rääkimata sellest, et „sisu primaarsus vormi ees” on kirjas koguni ametlikus kursuseprogrammis ning seda olen rõhutanud algusest peale. Kui inimene ikka ei taha, ega õpetus talle siis külge hakka. Semestrihinne on B (väga hea), kuigi sellise suhtumise eest võiks panna vabalt ka madalama (aga hindamissüsteem ei luba).
Kursuse alguses küsitud teabe järgi ei ole tegu muide filoloogiga, st hariduse poolest peaks inimene olema kokku puutunud füüsikaga ka pärast põhikooli. Mis veel kord kõigutab arvamust, nagu tõlgiks filoloogid paremini ümmargusi lugusid ja sisulisi asju paremini mittefiloloogid; see ei ole kaugeltki nii selge.
25.1.12
K, 1823. päev: kaalul on rohkem kui elu
Ei, mitte vannitoakaalul, mis askeetliku eluviisi ja suure vaeva tõttu näitab üha paremini. Hoopis vaadatud saab pool „Nelja tankisti ja koera” (tegevus on jõudnud aprilli 1945). „Kapten Klossi” otsinguil tuleb ilmselt tülitada tuttavaid poolakaid.
24.1.12
T, 1822. päev: tagasiside on kunst ja kirjandus
Schtum, schtum. Täpsemaid asjaolusid ei saa blogis mainida, aga kunagine heviklassika-osundus on saanud väärilise järje.
Toanaaber krutib kõrisevat hiireratast kahe liigutuse kaupa, mis kostab nagu rukkirääk.
Alustan ammuste analoogfotode kandmist fotoarhiivi (kus saab neid lihtsamini hallata ja töödelda) ning märkan juhuslikult, et augusti 2004 pildid on nii 2004 kui ka 2005. aasta all. Ja vat enam ei mäletagi kohe, kumb aasta oli õige!
Toanaaber krutib kõrisevat hiireratast kahe liigutuse kaupa, mis kostab nagu rukkirääk.
Alustan ammuste analoogfotode kandmist fotoarhiivi (kus saab neid lihtsamini hallata ja töödelda) ning märkan juhuslikult, et augusti 2004 pildid on nii 2004 kui ka 2005. aasta all. Ja vat enam ei mäletagi kohe, kumb aasta oli õige!
23.1.12
E, 1821. päev: Goethe! (mit o-e) ja Šarik!
Saame kätte saksa keele eksami; mul on 84,5/100 p ehk hinne on hea. No esialgu pisut kurvastan, sest eks ma ju aru saa oma arust suurepäraselt, aga teisalt oli eksamis selliseid grammatikaasju, millest on mul ettekujutus väga hämar, sest üle-eelmisel saksa keele kursusel kaugel muinasajal spetsiaalselt õpetati, millele saksa teksti lugemisel tähelepanu pöörata, ja nähtavasti jätan ma vähemolulised eessõnad lihtsalt vahele. Samuti eks ma loe sellist kirjandust kah, millel põhirõhk on nimisõnadel.
Näen ka, et suisa 3 p olen kaotanud tähelepanematuse tõttu, nt loetud tekstist arusaamise ülesande ainus viga on see, et tekst jutustas, et poekett Aldi ei ole kunagi kasutanud reklaamibürood, ja väite „Aldi ei ole kunagi kasutanud reklaamibürood” järel olen märkinud linnukese automaatselt lahtrisse „vale” (sest ei ole ju kasutanud). Aga samas kui see 3 p oleks jäänud minemata, siis olnuks mul ju 87,5 p ehk väga hea piir (90 p) olnuks veel lähedamal ja nöök sedavõrd suurem. Tore on, et suulise väljenduse eest olen seekord saanud 28/30 p.
Nädala sees tulnud kellelgi mõte, et võiksime rühmaga jalga lasta ja minna T-sse restorani tähistama, aga hiljem tulnud õpetajale karm käsk olla kuni tunni ametliku lõpuni klassiruumis kohal. Seega kaob ka peaaegu kõigi huvi (algul pidi tulema 9, täna läheb 1). Vaatame, nagu ammu lubatud, Saksa kirjandusfilmi Goethe! (2010), mis näitavat, kuidas Goethe sai ainese menuromaani „Noore Wertheri kannatused” jaoks, aga tegelikult näitab seda, kuidas saab filmikunst muundada noore Wertheri kannatused just nagu Goethe endaga juhtunuks (palju ütleb ka filmi inglise pealkiri, Young Goethe in Love). Filmikriitika küll kiidab, et film kujutab tõetruult aega, mis oli märg, must ja pime (ning põrandad krägisesid mis hirmus), ning märkan, et samad kuus hane jalutavad vähemalt neljas eri kohas. Õpetaja ei taha hästi seletada, mida täpselt tähendab filmi alguses tekst „Lecket mich”, mille eksamil läbi kukkunud Goethe kraabib õigusteaduskonna hoovi lume peale. Saame teada, et „eat my shorts”.
* * *
Täna on lõpuks kohal Saksa Amazoni kaudu USAst ostetud vanaraamat The Princess Mononoke: The Art and Making of Japan's Most Popular Film of All Time, mis lubati saabuvat 13. detsembril (2011). Nagu Amazonist näha, on raamatu lahkumine sealt poest tekitanud väikest moodi vaakumi, sest, khm, mu eksemplar maksis palju vähem kui see, mida näitab praegu Amazon. Imelised pildid ja filmi tegemise taustteavet (kaugemat eellugu on ka mujal).
Täna saab täpselt 2 aastat, mil ma seda filmi esimest korda nägin, ja tänan anonüümset kommenteerijat, kes seda kunagi soovitas.
* * *
„Nelja tankisti ja koera” vaadates tuleb meelde täiesti seosetuid kilde, aga vaatamislõbu on umbes sama kui lapsepõlves (sh rohke füüsiline komöödia ning tankiga seintest läbi ja puid langetades läbi metsa sõitmine). Sari on suhtelise kerguse tõttu hea vaadata. Sõjaliste asjaolude täpsus ei ole filmitegijail eesmärk olnudki, nagu ka mitte Vene-Poola suhete või koguni sõdurikeele tegelik kujutamine (nt I jaos on vene sõdurite lemmikväljend – hoidke end kinni, et maha ei kukuks – „jolki-palki”). Hilise kellaaja tõttu läheb mul hulk aega taipamiseks, miks Gdańskis on Danzigi vapp.
Ainsad kaks uut asja on, et praegu täiskasvanuna on lihtsam aru saada, mis värk oli Janekil Marusjaga, ja praegu tunnen koeri paremini ning tean, millal Šariku näitleja vaatab kaadrist väljas hoitavat vorsti.
Näen ka, et suisa 3 p olen kaotanud tähelepanematuse tõttu, nt loetud tekstist arusaamise ülesande ainus viga on see, et tekst jutustas, et poekett Aldi ei ole kunagi kasutanud reklaamibürood, ja väite „Aldi ei ole kunagi kasutanud reklaamibürood” järel olen märkinud linnukese automaatselt lahtrisse „vale” (sest ei ole ju kasutanud). Aga samas kui see 3 p oleks jäänud minemata, siis olnuks mul ju 87,5 p ehk väga hea piir (90 p) olnuks veel lähedamal ja nöök sedavõrd suurem. Tore on, et suulise väljenduse eest olen seekord saanud 28/30 p.
Nädala sees tulnud kellelgi mõte, et võiksime rühmaga jalga lasta ja minna T-sse restorani tähistama, aga hiljem tulnud õpetajale karm käsk olla kuni tunni ametliku lõpuni klassiruumis kohal. Seega kaob ka peaaegu kõigi huvi (algul pidi tulema 9, täna läheb 1). Vaatame, nagu ammu lubatud, Saksa kirjandusfilmi Goethe! (2010), mis näitavat, kuidas Goethe sai ainese menuromaani „Noore Wertheri kannatused” jaoks, aga tegelikult näitab seda, kuidas saab filmikunst muundada noore Wertheri kannatused just nagu Goethe endaga juhtunuks (palju ütleb ka filmi inglise pealkiri, Young Goethe in Love). Filmikriitika küll kiidab, et film kujutab tõetruult aega, mis oli märg, must ja pime (ning põrandad krägisesid mis hirmus), ning märkan, et samad kuus hane jalutavad vähemalt neljas eri kohas. Õpetaja ei taha hästi seletada, mida täpselt tähendab filmi alguses tekst „Lecket mich”, mille eksamil läbi kukkunud Goethe kraabib õigusteaduskonna hoovi lume peale. Saame teada, et „eat my shorts”.
* * *
Täna on lõpuks kohal Saksa Amazoni kaudu USAst ostetud vanaraamat The Princess Mononoke: The Art and Making of Japan's Most Popular Film of All Time, mis lubati saabuvat 13. detsembril (2011). Nagu Amazonist näha, on raamatu lahkumine sealt poest tekitanud väikest moodi vaakumi, sest, khm, mu eksemplar maksis palju vähem kui see, mida näitab praegu Amazon. Imelised pildid ja filmi tegemise taustteavet (kaugemat eellugu on ka mujal).
Täna saab täpselt 2 aastat, mil ma seda filmi esimest korda nägin, ja tänan anonüümset kommenteerijat, kes seda kunagi soovitas.
* * *
„Nelja tankisti ja koera” vaadates tuleb meelde täiesti seosetuid kilde, aga vaatamislõbu on umbes sama kui lapsepõlves (sh rohke füüsiline komöödia ning tankiga seintest läbi ja puid langetades läbi metsa sõitmine). Sari on suhtelise kerguse tõttu hea vaadata. Sõjaliste asjaolude täpsus ei ole filmitegijail eesmärk olnudki, nagu ka mitte Vene-Poola suhete või koguni sõdurikeele tegelik kujutamine (nt I jaos on vene sõdurite lemmikväljend – hoidke end kinni, et maha ei kukuks – „jolki-palki”). Hilise kellaaja tõttu läheb mul hulk aega taipamiseks, miks Gdańskis on Danzigi vapp.
Ainsad kaks uut asja on, et praegu täiskasvanuna on lihtsam aru saada, mis värk oli Janekil Marusjaga, ja praegu tunnen koeri paremini ning tean, millal Šariku näitleja vaatab kaadrist väljas hoitavat vorsti.
22.1.12
P, 1820. päev: kolm aastat tagasi on väga ammu
Lõpule jõuab pildiarhiivi kolimine vanalt kõvakettalt uuele. Käisin vanad pildid ka läbi ja panin puuduvaid märksõnu. 2009. a Pariisi lennundusnäituse lennukite tuvastamine oli kardetust lihtsam, sest internetis on mitu inimest lennukid-helikopterid täpselt tuvastanud ja üles lugenud. Nagu siit lugeda võis, proovisin just samal ajal esimest korda Lightroomi, aga veel ettevaatlikult ja ainult piltide töötlemiseks ning arvates, et pärast JPEG-failiks eksportimist võib Lightroomist kausta kustutada. Vale puha. Sellest jäi alles pildifailidega sidumata pisipilte.
Paar nädalat tagasi lugesin loodusfoto ajakirjast, et ammune teine lemmik-objektiivifirma Sigma on üllitanud 120–300 mm f/2,8 OS objektiivi, millest fotograaf kirjutab ülivõrdes ja mida võrdleb EF 70–200 mm f/2,8 Mk II-ga. Võrdlen siis andmeid ja tuvastan, et Canoni objektiiv hakkab tunduma üha põnevam (muu hulgas ka seepärast, et on kaks korda kergem kui Sigma – pooleteistkilost objektiivi saab kanda käes mitu tundi, nii et pärast eriti selili ei tahagi visata, aga kolmekilost enam ei saa) ja kuigi mul ei ole Sigma profiobjektiivide kvaliteedi kohta öelda ühtki paha sõna – nii vähe kui nendega kokku puutunud olen, 150 mm f/2,8 peaks EX-objektiivina olema – on mul usku Canoni profiobjektiivi sisse rohkem kui Sigma omasse. (Sigma uue objektiivi ülevaadetest ei selgu, kas selles on parandatud vana, OS-ta objektiivi teravustamisprobleem.)
Paar nädalat tagasi lugesin loodusfoto ajakirjast, et ammune teine lemmik-objektiivifirma Sigma on üllitanud 120–300 mm f/2,8 OS objektiivi, millest fotograaf kirjutab ülivõrdes ja mida võrdleb EF 70–200 mm f/2,8 Mk II-ga. Võrdlen siis andmeid ja tuvastan, et Canoni objektiiv hakkab tunduma üha põnevam (muu hulgas ka seepärast, et on kaks korda kergem kui Sigma – pooleteistkilost objektiivi saab kanda käes mitu tundi, nii et pärast eriti selili ei tahagi visata, aga kolmekilost enam ei saa) ja kuigi mul ei ole Sigma profiobjektiivide kvaliteedi kohta öelda ühtki paha sõna – nii vähe kui nendega kokku puutunud olen, 150 mm f/2,8 peaks EX-objektiivina olema – on mul usku Canoni profiobjektiivi sisse rohkem kui Sigma omasse. (Sigma uue objektiivi ülevaadetest ei selgu, kas selles on parandatud vana, OS-ta objektiivi teravustamisprobleem.)
21.1.12
L, 1819. päev: rongiga poes
 |
| Kes sööb palju porgandit, see märkab 20 m kauguselt puude vahel leevikest. |
20.1.12
19.1.12
N, 1817. päev: lisa teave
Ka tänane pealkiri on isiklike näpukate varasalvest, aga selline, mille avastasin valmis dokumendist alles kolm päeva pärast seda, kui Elvis had left the building.
Päeval käin postkontoris, kus ootab mind Poola kuulsa telesarja Czterej pancerni i pies (1966–1970) DVD-karp. 21 jagu, 1145 minutit. Viimati nägin sarja kauges lapsepõlves ega teagi, kuidas nüüd täiskasvanu silmadega vaadates asi tundub. Teisalt oli selle tegemise ammusel ajal originaalset tehnikat liikuvas korras alles tunduvalt rohkem kui hiljem, nii et ehk on tankidel rauda rohkem ja vineeri vähem kui näiteks Eesti filmis „Reekviem” (1984).
Aga täitsa lõbus on, lapsepõli tuleb meelde. Kahe esimese jao peale ei tee tank ühtki pauku ja kangelassurma sureb ainult väeosa kokk. Ainus lahingu moodi koht on see, kuidas jutu järgi suvel 1944 ründavad õhutõrjeta tankikolonni Saksa sõja alguse Stukad (Ju 87B; 1944. aastaks kasutati pommitusversioone (B ja D) mu teada veel ainult öösiti ja oli olemas spetsiaalne tankitõrjeversioon Ju 87G, aga arvatavasti ei olnud filmitegijail sellega filmilõike varnast võtta – Eesti filmiarhiivis on muide ühes sõjaaegses rindefilmis lõik, mis võetud mingilt Saksa tankitõrjelennukilt ja näitab, mis juhtub, kui see vaenlase voorist pummkäraki! üle lendab). Stukade kuuluvuses Idarindele ei ole ma kindel. Stukad viskavad vähemalt ühe kimbu pomme (250 kg + 4 × 50 kg), mis haihtuvad enne maapinnani jõudmist. Siis lasevad poolakad mõne paugu vintpüssidest, siis umbes nagu Messerschmitt Bf 109G mõne paugu pardakahureist, siis laseb Janek kuulipildujast väga kõrgelt alla ühe Stuka, mis kukub püstloodis maha (Ju 87 oli vist ainus sööstpommitaja, mis tegelikult suutis täiesti juhitavana söösta maa poole püstloodis; Inglise katselenduri Eric Browni arvates tundus see, nagu langeks, selg allapoole). Jääb kraater, millest paistab hoopis teise lennuki taoline väike saba (mingi umbes sihkese pika poomi otsas nagu Fw 189 oma) koos lohakalt peale sirgeldatud haakristiga. Poola poolel on rünnaku ainus kaotus põlema lastud supikatel ning ümmargune kuuliauk koka rinnus. Pärast kehastab tankimeeskond vabastajaid kahel peol ja surnuaial võtab suure ninaga tankist koomikarelvaga rünnates vangi umbes seitse hauakambrisse peitu pugenud sakslast, kes viisakalt ootavad, kuni meeskond vaidleb teemal, kas poola reetur kohapeal maha lasta või lasta tal minna pidama südametunnistuse piinatava rasket põlve. Peitunud sakslastel on muidugi üll täispagunitega ja aurahadega mundrid, ühel moondemantel, ühel must SS-i vorm. Tankikomandör meenutab The Fast Show jazziklubi saatejuhti ja telekokka, kellel oli toiduainete suhtes seksuaalne sättumus.
E märkab, et I jaos kehastab kutsikaeas Šarikut kaks täiesti erinevat koera, kellest üks täitsa kindlalt ei ole Saksa lambakoer – poola Wikipedia arvates on see hoopis kas karmikarvaline taks või spanjel.
* * *
Ajas veidi tagasi. Õhtul on viimasedki töötavad pliidiplaadid külmad ja wifi maas ning kõvaketas ei tööta; selgub, et üks kork väljas. Ja nagu ikka, korteri omadest võib vajaliku jälle üles tõsta, aga see ei tee asja paremaks, seega on väljas ka majakilbi kork. Helistan majahoidjale, kus võtab vastu väike laps, kes minuga portugali keeli hulk aega kisab (taamal kostab, kuidas majahoidja ise üritab saada telefoni enda kätte). Ootan kannatlikult, siis räägin rudimentaarse prantsuse keelega, et majakilpi tahaks. Saan aru, et keegi peab kuhugi minema 5 minuti pärast. Seisan tema korrusele lifti juurde. Mõne aja pärast tuleb keegi (kes ei ole majahoidja ja kes võib-olla on üks neist, kes allkorrusel sardiine kremeerib*). Küsib, kas mul on elekter ära. Lähme maja kilbiruumi, kus korterite faasilülitite kolmikud on uskumatus segaduses. Minu korterinumbriga lüliti on üldse kadunud! (No silt on ära kukkunud.) Üks faasilüliti ongi väljas. Majahoidja abiline tõstab lüliti üles, küsib midagi, millest oletan, et mis meil siis täpselt rikkis oli, vastan (käemärkidega), et pistikupesad. Tuleb mu korrusele kaasa ja jääb koridoriukse vahele ootama, et ma lehvitagu, kas kõik on korras. On.
(* Kurtsin alumiste naabrite tänavuse sardiinikremeerimishooaja algust feisspukkis ja üks tudengeist soovitas, et alustagu me vastuseks flamenkohooaega.)
* * *
Eile mõtlesin välja, mis on kunagi raadio mingist naljasaatest lindistatud ja mu heliarhiivis poolteist aastakümmet lebanud, kosmosekangelastest jutustava ja Georg Otsa lauldud patriootilise laulu tegelik pealkiri. Olin selle märkinud algussõnade järgi kui „Poljot kak pesnja”, mille kohta Google ei tea midagi. No proovisin teist rida „zarja kosmitšeskogo veka” (kosmoseajastu koidik) ja bingo! Google teab, näitab kogu teksti ja ütleb heliloojaks muidugi sm Pahmutova ning aastaks muidugi 1961.
Mida lugu aga ei tea, on see, millest just täna lugesin bussiraamatust: kuidas algul töötasid Nõukogude raketimeistrid käsikäes Saksa spetsialistidega Peenemündes, aga siis äkki – kõigile peale julgeoleku ja sõjaväeluure ootamatult – küüditati nad ööl vastu 21.10.1946 kogu täiega (rakettide ja peredega) Volga taha Kapustin Jari, kus kaasavõetud raketid startisid juba oktoobris 1947 (oletan, et seni ekslesid raketirongid N. Liidu avarustes) ja kust sakslased said tagasi Saksamaale, st Ida-Saksamaale, alles 1951–1953, kui kogu nende tarkus oli siiratud N. Liidu raketiasjandusse (mis ilmselt läks tülikamalt kui primitiivne teadmussiire kooliga kinos nähtud Kesk-Aasia liiduvabariigi jampslikus koolinoortefilmis, kus vana habemik mägitark pani käe noormehe pea peale ja särises natuke ning ütles, et voh, nüüd ongi kõik minu tarkus sinu peas, mispeale vallandus kinos ootamatu ja vali naer).
Mida lugu aga veel ei tea, on, et kosmoseajastu alguse mõtet ei öelnud esimesena venelased 1961, vaid sakslased juba 1942. Mul ei ole asjaomase mälestusteraamatu 1. trükki (1952) ja seega ei saa pead anda, et seda end öelnud väitnud Dornberger ei ole seda „hakanud mäletama” tagantjärele, aga kes huvitub, uurigu ise järele, 1952. a suures tiraažis ilmunud raamatu hankimine ei ole ületamatult raske; taolise väitmine 1952, aastaid enne millegi saatmist orbiidile, oleks ka juba midagi.
Kolmandaks: tegelikult on kole, et Venemaal ei ole seni toimunud dekommuniseerimist, nagu denatsifitseeriti omal ajal Saksamaa.
Päeval käin postkontoris, kus ootab mind Poola kuulsa telesarja Czterej pancerni i pies (1966–1970) DVD-karp. 21 jagu, 1145 minutit. Viimati nägin sarja kauges lapsepõlves ega teagi, kuidas nüüd täiskasvanu silmadega vaadates asi tundub. Teisalt oli selle tegemise ammusel ajal originaalset tehnikat liikuvas korras alles tunduvalt rohkem kui hiljem, nii et ehk on tankidel rauda rohkem ja vineeri vähem kui näiteks Eesti filmis „Reekviem” (1984).
Aga täitsa lõbus on, lapsepõli tuleb meelde. Kahe esimese jao peale ei tee tank ühtki pauku ja kangelassurma sureb ainult väeosa kokk. Ainus lahingu moodi koht on see, kuidas jutu järgi suvel 1944 ründavad õhutõrjeta tankikolonni Saksa sõja alguse Stukad (Ju 87B; 1944. aastaks kasutati pommitusversioone (B ja D) mu teada veel ainult öösiti ja oli olemas spetsiaalne tankitõrjeversioon Ju 87G, aga arvatavasti ei olnud filmitegijail sellega filmilõike varnast võtta – Eesti filmiarhiivis on muide ühes sõjaaegses rindefilmis lõik, mis võetud mingilt Saksa tankitõrjelennukilt ja näitab, mis juhtub, kui see vaenlase voorist pummkäraki! üle lendab). Stukade kuuluvuses Idarindele ei ole ma kindel. Stukad viskavad vähemalt ühe kimbu pomme (250 kg + 4 × 50 kg), mis haihtuvad enne maapinnani jõudmist. Siis lasevad poolakad mõne paugu vintpüssidest, siis umbes nagu Messerschmitt Bf 109G mõne paugu pardakahureist, siis laseb Janek kuulipildujast väga kõrgelt alla ühe Stuka, mis kukub püstloodis maha (Ju 87 oli vist ainus sööstpommitaja, mis tegelikult suutis täiesti juhitavana söösta maa poole püstloodis; Inglise katselenduri Eric Browni arvates tundus see, nagu langeks, selg allapoole). Jääb kraater, millest paistab hoopis teise lennuki taoline väike saba (mingi umbes sihkese pika poomi otsas nagu Fw 189 oma) koos lohakalt peale sirgeldatud haakristiga. Poola poolel on rünnaku ainus kaotus põlema lastud supikatel ning ümmargune kuuliauk koka rinnus. Pärast kehastab tankimeeskond vabastajaid kahel peol ja surnuaial võtab suure ninaga tankist koomikarelvaga rünnates vangi umbes seitse hauakambrisse peitu pugenud sakslast, kes viisakalt ootavad, kuni meeskond vaidleb teemal, kas poola reetur kohapeal maha lasta või lasta tal minna pidama südametunnistuse piinatava rasket põlve. Peitunud sakslastel on muidugi üll täispagunitega ja aurahadega mundrid, ühel moondemantel, ühel must SS-i vorm. Tankikomandör meenutab The Fast Show jazziklubi saatejuhti ja telekokka, kellel oli toiduainete suhtes seksuaalne sättumus.
E märkab, et I jaos kehastab kutsikaeas Šarikut kaks täiesti erinevat koera, kellest üks täitsa kindlalt ei ole Saksa lambakoer – poola Wikipedia arvates on see hoopis kas karmikarvaline taks või spanjel.
* * *
Ajas veidi tagasi. Õhtul on viimasedki töötavad pliidiplaadid külmad ja wifi maas ning kõvaketas ei tööta; selgub, et üks kork väljas. Ja nagu ikka, korteri omadest võib vajaliku jälle üles tõsta, aga see ei tee asja paremaks, seega on väljas ka majakilbi kork. Helistan majahoidjale, kus võtab vastu väike laps, kes minuga portugali keeli hulk aega kisab (taamal kostab, kuidas majahoidja ise üritab saada telefoni enda kätte). Ootan kannatlikult, siis räägin rudimentaarse prantsuse keelega, et majakilpi tahaks. Saan aru, et keegi peab kuhugi minema 5 minuti pärast. Seisan tema korrusele lifti juurde. Mõne aja pärast tuleb keegi (kes ei ole majahoidja ja kes võib-olla on üks neist, kes allkorrusel sardiine kremeerib*). Küsib, kas mul on elekter ära. Lähme maja kilbiruumi, kus korterite faasilülitite kolmikud on uskumatus segaduses. Minu korterinumbriga lüliti on üldse kadunud! (No silt on ära kukkunud.) Üks faasilüliti ongi väljas. Majahoidja abiline tõstab lüliti üles, küsib midagi, millest oletan, et mis meil siis täpselt rikkis oli, vastan (käemärkidega), et pistikupesad. Tuleb mu korrusele kaasa ja jääb koridoriukse vahele ootama, et ma lehvitagu, kas kõik on korras. On.
(* Kurtsin alumiste naabrite tänavuse sardiinikremeerimishooaja algust feisspukkis ja üks tudengeist soovitas, et alustagu me vastuseks flamenkohooaega.)
* * *
Eile mõtlesin välja, mis on kunagi raadio mingist naljasaatest lindistatud ja mu heliarhiivis poolteist aastakümmet lebanud, kosmosekangelastest jutustava ja Georg Otsa lauldud patriootilise laulu tegelik pealkiri. Olin selle märkinud algussõnade järgi kui „Poljot kak pesnja”, mille kohta Google ei tea midagi. No proovisin teist rida „zarja kosmitšeskogo veka” (kosmoseajastu koidik) ja bingo! Google teab, näitab kogu teksti ja ütleb heliloojaks muidugi sm Pahmutova ning aastaks muidugi 1961.
Mida lugu aga ei tea, on see, millest just täna lugesin bussiraamatust: kuidas algul töötasid Nõukogude raketimeistrid käsikäes Saksa spetsialistidega Peenemündes, aga siis äkki – kõigile peale julgeoleku ja sõjaväeluure ootamatult – küüditati nad ööl vastu 21.10.1946 kogu täiega (rakettide ja peredega) Volga taha Kapustin Jari, kus kaasavõetud raketid startisid juba oktoobris 1947 (oletan, et seni ekslesid raketirongid N. Liidu avarustes) ja kust sakslased said tagasi Saksamaale, st Ida-Saksamaale, alles 1951–1953, kui kogu nende tarkus oli siiratud N. Liidu raketiasjandusse (mis ilmselt läks tülikamalt kui primitiivne teadmussiire kooliga kinos nähtud Kesk-Aasia liiduvabariigi jampslikus koolinoortefilmis, kus vana habemik mägitark pani käe noormehe pea peale ja särises natuke ning ütles, et voh, nüüd ongi kõik minu tarkus sinu peas, mispeale vallandus kinos ootamatu ja vali naer).
Mida lugu aga veel ei tea, on, et kosmoseajastu alguse mõtet ei öelnud esimesena venelased 1961, vaid sakslased juba 1942. Mul ei ole asjaomase mälestusteraamatu 1. trükki (1952) ja seega ei saa pead anda, et seda end öelnud väitnud Dornberger ei ole seda „hakanud mäletama” tagantjärele, aga kes huvitub, uurigu ise järele, 1952. a suures tiraažis ilmunud raamatu hankimine ei ole ületamatult raske; taolise väitmine 1952, aastaid enne millegi saatmist orbiidile, oleks ka juba midagi.
Kolmandaks: tegelikult on kole, et Venemaal ei ole seni toimunud dekommuniseerimist, nagu denatsifitseeriti omal ajal Saksamaa.
18.1.12
K, 1816. päev: ost ja mõõk
 |
| Jäälilled hommikul bussipeatuses |
Te kindlasti küsite, kust ma seda trikki tean. No feispukkis koht Trust Me, I'm An Engineer õpetas.
Ühtlasi meenutatakse feispukkis mullust jubeandekat „Kevade” paroodiat „Rüperaal”:
Mu lemmikkoht on see, kuidas (st mis sõnu) Arno haigevoodis sonib.
FB-meemi „Mis lugu oli edetabeli tipus sinu sündimise päeval?” ainetel saan teada, et E sünnipäeval oli nii USAs kui ka Inglismaal nr 1 see lugu, mida laulab ühes Shreki-filmis eesel, ja mu kadund isa sündis ajal, mil kaugel lombi taga õõtsuti Glenn Milleri „In The Mood” saatel. (Ja häbi-häbi mulle, ma ei teadnud üldse, et „In The Mood” on see lugu, st et see lugu on „In The Mood”.) Tollase Eesti suhtes olnuks asjakohasem küll Saksamaa edetabel, aga seda ei ole varnast võtta. Mul on 10 CD-ga kogumik Saksa filmišlaagreid helifilmi algusest umbes aastani 1946, aga ma ei ole jaksanud üles otsida nende filmide valmimisaastaid (raamatu Film in the Third Reich andmeil esilinastusid 1933–1945 kõik Saksa filmid Goebbelsi kodukinos, kaks uut filmi igal õhtul). Eesti kohalikus edetabelis olnuks pisut enne tipus olnud ka sellist pisut teise ampluaa repertuaari nagu „Tõmba, Jüri”, „Vändra metsas Pärnumaal” ja „Õllepruulija”.
17.1.12
T, 1815. päev: maailm on füüsika
Koolifüüsika üle mõtiskelles – eks nägin hiljuti tõlget, kus väideti, et pesukuivati annab kellukest tilistades märku, kui selle kondensaadipaak on tühi ja sinna peab valama kondensaati juurde – leidsin sellise kirjutise, kus on järgmine kuldaväärt mõte:
[...] füüsikaõpe peab viima keskmise gümnaasiumilõpetaja selle mõistmiseni, etAga ega siis sedasi mõtle ajakirjandus, eriti Eesti üleriigilised päevalehed. Ilmselt need kajastavad mingit täiesti oma maailma, mida lugejad kahjuks alati ei teadvusta, mis eksisteerib maakera sees välismaailmast sõltumata ja mis on muidugi suurem kui välimine.
• ta elab maailmas, kus toimivad inimtahtele mitte alluvad loodusseadused;
• paremaks toimetulemiseks eluga selles maailmas on hea loodusseadusi tunda;
• igal looduse struktuuritasemel on omad seadused, mis on vastava loodusteaduse jaoks olulised;
• kõige üldisemaid loodusseadusi uuriv teadus on füüsika;
• füüsika loob loodusnähtuste kõige üldisemad mudelid, millele tuginedes saab mõista maailma terviklikkust ning rakendada loodusnähtusi inimese teenistusse.
16.1.12
E, 1814. päev: „loe: uolt disni”
 |
| Leia pildilt orav. |
Saksa keele eksam. Vaatan tahvlile kirjutatud kellaaega valesti ja mul on seega pool tundi enne lõppu kõik valmis. Ära minna ei saa.
Päeva leid on, et professionaalsest muusikust koolivend on avastanud, et keegi lahke inimene, kultuuripärandi hellakäeline hoidja on skanninud ja üles pannud raamatu „Piilupart, Miki ja teised”; eks ka mina meenutasin alles täna hommikul Postimehe merenduseksperdi Inna-Katrin Heina vahendatud uudise peale, et Itaalia ristluslaev hukkus mingi imeliku kohaliku kombe tõttu, mitu korda sealt sententsi „ei meil ole aega kurve võtta”. Peagi leiab koolivend, et tema kohta käib raamatu viimases loos (mis meieaegsetel lastel oli tavaliselt raamatu tagant koos kaantega kadunud) repliik „keegi mu naabritest ei mõista muusikat”.
Saabub viimatine raamatuhange; elutoas tuleb raamatuid pisut ümber korraldada. Ostsin raamatu Amazoni kaudu, tegelikult müüs selle mingi Saksamaa väike raamatupood. Pakis on kataloog, mille järgi on nende turunišš Saksamaa muistse hiilguse meenutamine, nagu on nende tootevalikus Suur-Saksamaa (1942) 82 × 60 cm seinakaart ja mitu raamatut teemal, kuidas sisserändajad lammutavad Euroopa heaolu. Saksamaal on ikkagi sõnavabadus, eks ju, aga ma rahvastevahelise vaenu ennetamiseks siia linki ei pane. Ainus raamat, mille tutvustust ma hetkeks silmitsema jään, on 2-köiteline teos Saksa reaktiivlennukitest ja rakettidest, autoriks selles valdkonnas keegi tundmatu, aga samas ometi tuttav. No kõrval on talt ka teine raamat: kunagi siingi mainitud jabur patendiraamat. Hööh.
Helistab Kõrgmetsa tööstuskaupade pood ja teatab, et 27. XII ostetud mööblitükk on kohal. Lubavad tuua reedel.
Õhtu film on Magma: Volcanic Disaster (2006), tegijaks mingi „teadusfilmide” kanal. Kohutav jampsimine.
Kohe filmi alguses näidatakse kolme meest ja üht naist ronimas kruusaaugus, mis filmis on „vulkaan”, ja panen käekella stopperi käima, et mitme minuti jooksul nad hukkuvad. Kui nad on taielnud ekraanil tervelt kolm minutit ja filmikunsti reeglite kohaselt võib arvata, et nemad ongi peategelased, kellest vähemalt üks püsib elus filmi viimase kolmandikuni, hakkab kruusaauku filmiv kaamera värisema, ilmub väga halb arvutigraafika, mis kujutab ilmselt vulkaanist pritsivat magmat, ja filmikunsti kõigi reeglite vastaselt hukkuvad kõik neli veel enne seda, kui täitub neli minutit, äärmiselt totakal moel, mis täidab toa naerulaginaga.
Kaalun, mitut punkti film väärib. See on halvem kui Hindenburg, mis sai 2 p, aga parem kui Cloverfield, mida ma vist hinnanud ei ole.
Kui näitlemine oleks parem (näiteks kui Bruce Willist matkida üritav meesnäitleja teeks seda vähem) ja Valget maja ei kujutaks tumeroheliseks võõbatud tuba, kuhu on vabadusekaotust kandma mõistetud toatäis Bulgaaria C-filmide näitlejaid ja mille seintel on 14" telekad sellistel kahest lauajupist kokku naelutatud kanduritel nagu kunagises üürikorteris, võiks olla nagu katastroofifilmide paroodia. Aga ei ole; see on veel palju-palju halvem. Seega visklen enamiku filmi pooleteist tunnist naerukrampides. Huvitav, kas läheb issanda päike looja, enne kui jaksab läbi lugeda selle filmi vigade registri IMDb-s?
15.1.12
P, 1813. päev: täida lüngad. „Mida ... ei õpi, seda ... ...”
Parandan kursuse eksamitöid edasi, sellise innuga, et unustan ära, et täna tahab eksamiülesandeid saada teine rühm.
Tulemusi analüüsides näen, et tänavu on õppuritevahelist koostööd rohkem kui varem, aga – nagu ikka – tühiste detailide osas. See on just see suhtumine, et need üksikud asjad, millest tajutakse, et nendest üldse aru ei saada, küsitakse spetsialistilt järele, aga ülejäänu, millest isegi ei kahtlustata, et aru ei saa, selle asemele võib vabalt kirjutada mis soga tahes, nagu pidavat õpetatama isegi ühel teisel kursusel. Kui keegi välja mõtleb, kuidas uurida sellise soga kirjutamise indu enne ja pärast kursust, andku märku.
Saksa keeles on eksamiks valmistumiseks antud üles harjutada kaebekirja kirjutamist. Täpsemat teemat ei tea, seega koondan jubedaimad hotellielamused uueks Fawlty Towersiks ja panen sellele võimalikult totaka nime, Am dicken Baum (jämeda puu juures). Igaks juhuks guugeldan üle ja assamait, Mayenis on olemas hotell Zum dicken Baum! Tuleb pöörduda Eesti filmiklassika poole; hotelli Zum hinkenden Frosch õnneks Google ei tea.
Tulemusi analüüsides näen, et tänavu on õppuritevahelist koostööd rohkem kui varem, aga – nagu ikka – tühiste detailide osas. See on just see suhtumine, et need üksikud asjad, millest tajutakse, et nendest üldse aru ei saada, küsitakse spetsialistilt järele, aga ülejäänu, millest isegi ei kahtlustata, et aru ei saa, selle asemele võib vabalt kirjutada mis soga tahes, nagu pidavat õpetatama isegi ühel teisel kursusel. Kui keegi välja mõtleb, kuidas uurida sellise soga kirjutamise indu enne ja pärast kursust, andku märku.
Saksa keeles on eksamiks valmistumiseks antud üles harjutada kaebekirja kirjutamist. Täpsemat teemat ei tea, seega koondan jubedaimad hotellielamused uueks Fawlty Towersiks ja panen sellele võimalikult totaka nime, Am dicken Baum (jämeda puu juures). Igaks juhuks guugeldan üle ja assamait, Mayenis on olemas hotell Zum dicken Baum! Tuleb pöörduda Eesti filmiklassika poole; hotelli Zum hinkenden Frosch õnneks Google ei tea.
14.1.12
L, 1812. päev: teadmiste kontroll
Parandan kursuse eksamitöid. Nende andmisega sai nalja, sest – nagu väitsid õppurid – olla meilid mitmeks tunniks kuhugi jäänud. Tuli edasi nihutada tähtaega.
* * *
Järgmiseks küljendusvõtteid laiast maailmast.
* * *
Järgmiseks küljendusvõtteid laiast maailmast.
 |
| Tervisespordikeskuse reklaamlehe esikülg pooleks murtuna. |
 |
| Sama avatuna. |
13.1.12
R, 1811. päev: tänane erinumber on kivide soojendajatele
Uhh, see on nii hea, et pean panema ka blogisse: skeem, kuidas valida sobivat posimisviisi. Kas soovite lahti saada haigusest sellega, et teie kohal lehvitatakse käsi? – Siis valige reiki. – Või hoopis soovite jätta mulje, et mees/naine teid kodus peksab? – Siis valige aga kupupanemine!
Mõnd Eestis harrastatavat umbluud skeemis muide ei ole, nota bene.
Mõnd Eestis harrastatavat umbluud skeemis muide ei ole, nota bene.
12.1.12
N, 1810. päev: academia meets industry
Koolitus, kus tõlkimist uurivad teadlased kohtuvad tõlkijatega. Publiku tõlkijad, kellest mitu nähtavasti kuuleb esimest korda, et tõlkimist saab üldse uurida, on sillas.
Halb märk on see, et kougin igavuse pärast taskust telefoni juba 23 minutit pärast loengu algust. Mu arust on kogu see konkreetne tegevus elukauge, sest katsetingimused ei kajasta kuskilt otsast tõlkimise tegelikkust (nt uuriti seal, kuidas tõlgib inimene ilma CAT-tarkvarata – professionaalne tõlkija on sellisel juhul mu arust nagu kala kuival). Siis see põhjatu jahumine sellest, kuidas üks või teine sõna ümber pannakse ja mis allikatest ja kuidas tähendusi/vasteid otsitakse. Keski ungarlane lõpuks küsib, et aga kas te selliseid keelepaare ka uurisite, kus on teistsugune keeleloogika (piinlik vaikus). Muidugi ei pääse ilma tõlkeharjutuseta, kus õnneks võib paberile kirjutamise asemel ka põhjalikult mõelda, kuidas seda tõlgiks. Pärast peab tulemusi naabriga arutama. No muidugi selgub, et mul olid hoopis teised probleemid kui naabril (kes vaagis, mis sõna tuleb kuhugi panna ja mida see või teine sõna ikka täpselt tähendab). Täpselt harjutuse teemal oli ühes loodusdokumentaalis kunagi lõik ja seega on mul toimuv konkreetselt silme ees.
Seda ma siis ka loengu tagasisidesse kirjutasin, et kõik on lahe, aga kuhu jääb tarbetõlke deverbalisatsioon ja teadmistepõhine lähenemine?
Üks väheseid asjalikke ivasid oli avastus, et algajad tõlkijad üritavad otsida asjade tähendust abstraktses mõttes (st mida see üldse tähendab, mitte kuidas selle kohta sihtkeeles öeldakse) tõlkesõnastikest. Selle järgi võib päris mitut eesti tõlkijat, kelle loominguga olen kokku puutunud (üldse olen hinnanud umbes 200 nimeliselt tuvastatava inimese tõlkeid, et te teaksite), pidada algajateks, sest nad arvavad, nagu oleks eesti keel eesti sõnadega inglise keel, ega vaevu järele uurima, mida võiksid tähendada näiteks mitmesõnalised terminid (asjatundmatuse kindel märk™). Kolekirjandust ehk meelelahutusraamatute koletõlkeid eesti keelde ma professionaalsest kretinismist lugeda ei saa (seega nende tootjaid selle 200 seas ei ole), sest hakkan neid kohe mõttes toimetama ja lugemisnauding jääb ära.
* * *
But now for something completely different.
Loen praegu bussis vahepeal kogunenud lennundusajakirju. Enne jõule oli AW&ST-s kaheleheküljene artikkel Iraanis alla kukkunud USA mehitamata luurelennukist RQ-170 Sentinel, millest kirjutasid ka Eesti ajalehed (nt PM). AW&ST mainib aga ülihuvitava seiga: [teisiti kui PMi kommenteerijate seas,] ei puhkenud USA luuretegelaste seas paanikat, millest ajakiri järeldab, et salajast ISR-tehnikat pardal ei olnud. Aasta esimene number selgitab, miks: lennuk läks pärast side katkemist ja üht muud riket lamedasse pöörisesse, maandus kõhuli ja kõhu all klaasitud kandilises gondlis olnud luureseadmed läksid katki. (Sellest, mis võis välja lugeda näidatud piltidest, kirjutab samas Bill Sweetman.) Säh teile kooki moosiga, kõiketeadjatest lehekommenteerijad! :)
Halb märk on see, et kougin igavuse pärast taskust telefoni juba 23 minutit pärast loengu algust. Mu arust on kogu see konkreetne tegevus elukauge, sest katsetingimused ei kajasta kuskilt otsast tõlkimise tegelikkust (nt uuriti seal, kuidas tõlgib inimene ilma CAT-tarkvarata – professionaalne tõlkija on sellisel juhul mu arust nagu kala kuival). Siis see põhjatu jahumine sellest, kuidas üks või teine sõna ümber pannakse ja mis allikatest ja kuidas tähendusi/vasteid otsitakse. Keski ungarlane lõpuks küsib, et aga kas te selliseid keelepaare ka uurisite, kus on teistsugune keeleloogika (piinlik vaikus). Muidugi ei pääse ilma tõlkeharjutuseta, kus õnneks võib paberile kirjutamise asemel ka põhjalikult mõelda, kuidas seda tõlgiks. Pärast peab tulemusi naabriga arutama. No muidugi selgub, et mul olid hoopis teised probleemid kui naabril (kes vaagis, mis sõna tuleb kuhugi panna ja mida see või teine sõna ikka täpselt tähendab). Täpselt harjutuse teemal oli ühes loodusdokumentaalis kunagi lõik ja seega on mul toimuv konkreetselt silme ees.
Seda ma siis ka loengu tagasisidesse kirjutasin, et kõik on lahe, aga kuhu jääb tarbetõlke deverbalisatsioon ja teadmistepõhine lähenemine?
Üks väheseid asjalikke ivasid oli avastus, et algajad tõlkijad üritavad otsida asjade tähendust abstraktses mõttes (st mida see üldse tähendab, mitte kuidas selle kohta sihtkeeles öeldakse) tõlkesõnastikest. Selle järgi võib päris mitut eesti tõlkijat, kelle loominguga olen kokku puutunud (üldse olen hinnanud umbes 200 nimeliselt tuvastatava inimese tõlkeid, et te teaksite), pidada algajateks, sest nad arvavad, nagu oleks eesti keel eesti sõnadega inglise keel, ega vaevu järele uurima, mida võiksid tähendada näiteks mitmesõnalised terminid (asjatundmatuse kindel märk™). Kolekirjandust ehk meelelahutusraamatute koletõlkeid eesti keelde ma professionaalsest kretinismist lugeda ei saa (seega nende tootjaid selle 200 seas ei ole), sest hakkan neid kohe mõttes toimetama ja lugemisnauding jääb ära.
* * *
But now for something completely different.
Loen praegu bussis vahepeal kogunenud lennundusajakirju. Enne jõule oli AW&ST-s kaheleheküljene artikkel Iraanis alla kukkunud USA mehitamata luurelennukist RQ-170 Sentinel, millest kirjutasid ka Eesti ajalehed (nt PM). AW&ST mainib aga ülihuvitava seiga: [teisiti kui PMi kommenteerijate seas,] ei puhkenud USA luuretegelaste seas paanikat, millest ajakiri järeldab, et salajast ISR-tehnikat pardal ei olnud. Aasta esimene number selgitab, miks: lennuk läks pärast side katkemist ja üht muud riket lamedasse pöörisesse, maandus kõhuli ja kõhu all klaasitud kandilises gondlis olnud luureseadmed läksid katki. (Sellest, mis võis välja lugeda näidatud piltidest, kirjutab samas Bill Sweetman.) Säh teile kooki moosiga, kõiketeadjatest lehekommenteerijad! :)
11.1.12
K, 1809. päev: voolikud ja torud õhusõiduks
Antakse toimetada muudatused olulises dokumendis, mida ise toimetasin kolm aastat tagasi. Ah mis mõnus võimalus üle lugeda ka ülejäänu, parandada tollal kahe silma vahele jäänud asju ja kohendada sõnastus selleks, milliseks see on kujunenud nende aastate vältel (peale ametliku ja kinnitatud terminoloogia on seal ka taolist sõnavara, mis on pisut laialivalguvam, aga ka seda oleme vahepeal ühtlustanud ja see ei saa valguda ikka nii laiali kui mõnikord toortõlgetes). Nämm-nämm-mats-mats-mats!
10.1.12
T, 1808. päev: uus rekord ja Eesti ajalehe avastus muudab jälle maailma
Kahe päevaga olen nimetanud kõlbmatuks kolm tõlget!
Mis krdi piss on löönud inimestele pähe, kes mõtlevad, et kui nad asendavad usinasti kõik inglise sõnad eesti omadega, on tulemus eesti keeles! Krrt, ma mõtlesin seda segapudru harutades lehekülje kohta tund aega, mismoodi see oleks loomulikus eesti keeles; uuesti tõlkinud oleksin palju kiiremini. Võib-olla lubas see välistõlkija (teine kui eilne) meile tõlkima hakates kvaliteedi suhtes maa ja ilma kokku ning nüüd petab usaldust! Professionaalne tõlkija sellist soga ei toodaks ja see on just see kriteerium, mille pärast mul silm ka ei pilgu.
* * *
Õhtuleht teeb murrangu anatoomias ja traumatoloogias ning väidab, et „seljaluuüdi” vigastuse tagajärjel võib jääda halvatuks. Huvitav, kas Õhtulehe ajakirjaniku õpetas välja Postimehe teadusajakirjanik Inna-Katrin Hein?
Järgmine päev tuleb mõte, et kui Õhtulehe arvates on lülisamba sees „seljaluuüdi”, siis järelikult on kolju sees „pealuuüdi” – vähemalt sellel ajakirjanikul küll...
Mis krdi piss on löönud inimestele pähe, kes mõtlevad, et kui nad asendavad usinasti kõik inglise sõnad eesti omadega, on tulemus eesti keeles! Krrt, ma mõtlesin seda segapudru harutades lehekülje kohta tund aega, mismoodi see oleks loomulikus eesti keeles; uuesti tõlkinud oleksin palju kiiremini. Võib-olla lubas see välistõlkija (teine kui eilne) meile tõlkima hakates kvaliteedi suhtes maa ja ilma kokku ning nüüd petab usaldust! Professionaalne tõlkija sellist soga ei toodaks ja see on just see kriteerium, mille pärast mul silm ka ei pilgu.
* * *
Õhtuleht teeb murrangu anatoomias ja traumatoloogias ning väidab, et „seljaluuüdi” vigastuse tagajärjel võib jääda halvatuks. Huvitav, kas Õhtulehe ajakirjaniku õpetas välja Postimehe teadusajakirjanik Inna-Katrin Hein?
Järgmine päev tuleb mõte, et kui Õhtulehe arvates on lülisamba sees „seljaluuüdi”, siis järelikult on kolju sees „pealuuüdi” – vähemalt sellel ajakirjanikul küll...
9.1.12
E, 1807. päev: Jürto jätkab
Nojaa, kui on kaks sarnast äkilist tõlget toimetada ja esimese algus on kole halb, siis eks oli kole halb ka selle lõpp ning teine. Vahepeal tahan nutta. Ainus, mida saan teha, on nimetada mõlemad tõlked ametlikult kõlbmatuks. Eriti käib mulle pinda, kui on nähtavasti järele küsitud üksikuid arusaamatuid termineid, aga kogu muu susserpusser, millest pole aru saadud sittagi, on nii-ütelda trükitud klantspaberile saamatut tõlkijat häbistama. Ise tegi; minul temast kahju ei ole.
Saksa keelde jõuan nii, et seltskond on sööklas vaheaega pidamas. Istun kohale ja olen seega valmis, kui naasevad teised.
Palju ei puudu, et saksa keele õpetaja lõpetab tunni kogemata tund aega varem. Igatahes mõnel on asjad juba kotis. Kraamime need aga jälle välja ja tund jätkub teemaga „Saksa õlu”. Loeme tekste ja õllesortide ülevaadet ning õpetaja üksikasjaliku kommentaari peale, mis paneb pea valutama ja mis ei pane, küsib lõpuks keegi, kas õpetaja on kõik loetletud sordid ise läbi proovinud. Saame ka teada, et saladuslikku taime Waldmeister, mille rohelist siirupit pannakse Berliini õlle sisse, ei ole mõtet sõnaraamatust otsida (ükspäev nimelt avastasin, et mu suures sõnastikus oli ladina nimetustega üles loetletud kõik kolm saksamaist sinepitaime liiki), sest seda mujal kui Saksamaal ei kasvavat. Selgub aga, et Waldmeister on maakeeli lõhnav madar ehk lõhnav varjulill ja kui mälu ei peta, siis just sellemaigulise limonaadipulbriga toimus suur lödistamine „Plekktrummis”, nii et mõnes kohas läks moraalijüngritel silme eest mustaks.
Saksa keelde jõuan nii, et seltskond on sööklas vaheaega pidamas. Istun kohale ja olen seega valmis, kui naasevad teised.
Palju ei puudu, et saksa keele õpetaja lõpetab tunni kogemata tund aega varem. Igatahes mõnel on asjad juba kotis. Kraamime need aga jälle välja ja tund jätkub teemaga „Saksa õlu”. Loeme tekste ja õllesortide ülevaadet ning õpetaja üksikasjaliku kommentaari peale, mis paneb pea valutama ja mis ei pane, küsib lõpuks keegi, kas õpetaja on kõik loetletud sordid ise läbi proovinud. Saame ka teada, et saladuslikku taime Waldmeister, mille rohelist siirupit pannakse Berliini õlle sisse, ei ole mõtet sõnaraamatust otsida (ükspäev nimelt avastasin, et mu suures sõnastikus oli ladina nimetustega üles loetletud kõik kolm saksamaist sinepitaime liiki), sest seda mujal kui Saksamaal ei kasvavat. Selgub aga, et Waldmeister on maakeeli lõhnav madar ehk lõhnav varjulill ja kui mälu ei peta, siis just sellemaigulise limonaadipulbriga toimus suur lödistamine „Plekktrummis”, nii et mõnes kohas läks moraalijüngritel silme eest mustaks.
8.1.12
P, 1806. päev: keda juuksekarva lõhkiajamine ei huvita, ärgu täna lugegu
Tsepeliinifilmi tsepeliinikohtade teine läbivaatamine. Näib, et lavastaja on vähemalt üritanud eristada tsepeliini kaht suurt reisijasaali (nt vähestel juhtudel, kui aknast paistab liikuv maastik, liigub see õiget pidi), aga monteerimisel on need läinud segi (stiilis, et inimene hakkab kõndima puhkesaali ukse poole, aga trepikojast vaadatuna väljub hoopis söögisaalist). Samuti on I osas näha, et naispeategelase kajut on A-tekil (mille kajutitel ei olnud aknaid); hiljem minnakse vähemalt ühes kohas kajutiteni B-teki trepimademelt, aga kajutikoridor on täpselt samasugune kui A-tekil (tegelikult olid B-teki kajutikoridoris kajutite uksed ainult ühel pool, teisel pool oli kolm vetsuust ja nende vahel orv). Kõigil kujutatud kajutitel on aken, aga paraku mitte B-teki põrandalähedane aken, vaid A-teki kõrgem ja viltusem (koos aknaaluse poodiumiga, mis oli alles Hindenburgi sõsartsepeliinis LZ-130 Graf Zeppelin II söögi- ja puhkesaalis; see poodium on siin filmis ka Hindenburgis). A-tekile (puhkesaalist tahapoole) on paigutatud ka baar-suitsutuba, mis tegelikult oli puhkesaalist eespool olnud lugemistoa all B-tekil. Kuivõrd mul ei ole käepärast suurt Hindenburgi-albumit, kus sisemusest selgem pilt, ei oska ma ka öelda, kui tõepärane oli sageli kujutatud meeskonnaruumide uks, aga esialgu jäi mulje, et sellena kujutatud kohast pääses hoopis duširuumi.
Tundub ka, et filmi alguse purilennuki tunnuskood D-7004 on sõjajärgne (alates 1945), sest ma justnagu ei mäleta sõjaeelsetel Saksa lennukitel (sh purilennukitel) puhtalt numbrilisi tunnuskoode (kui muidugi välja arvata koodiga D-2600 olnud kolm erilennukit).
Veel saan teada, et filmi sõjaajalookonsultant oli Saksa über-mainstream-ajaloolane Rolf-Dieter Müller.
* * *
Aastavahetusel sai teada, et maal teinud torm pahandust, mispeale täna rakendub tööle kaugjuhitav valvekaamera, mida teine teisest maailma otsast juhime ja üksteisele kommenteerimine. Tehnikaajastu! Oli see 2009, kui ema mõelnud maal, et vat kui kadund isa teaks, et ta just praegu valis maal... verandal... Euroopa Parlamenti...
Tundub ka, et filmi alguse purilennuki tunnuskood D-7004 on sõjajärgne (alates 1945), sest ma justnagu ei mäleta sõjaeelsetel Saksa lennukitel (sh purilennukitel) puhtalt numbrilisi tunnuskoode (kui muidugi välja arvata koodiga D-2600 olnud kolm erilennukit).
Veel saan teada, et filmi sõjaajalookonsultant oli Saksa über-mainstream-ajaloolane Rolf-Dieter Müller.
* * *
Aastavahetusel sai teada, et maal teinud torm pahandust, mispeale täna rakendub tööle kaugjuhitav valvekaamera, mida teine teisest maailma otsast juhime ja üksteisele kommenteerimine. Tehnikaajastu! Oli see 2009, kui ema mõelnud maal, et vat kui kadund isa teaks, et ta just praegu valis maal... verandal... Euroopa Parlamenti...
7.1.12
L, 1805. päev: enter Krooksric
Vana soome sõber on viimased kaks aastat saatnud koos jõulukaardiga antikvaarse saadetise, nagu eelmine aasta pisitrükise „Helsingi juht 1938” ja sel aastal Eesti 1930. aastate keskpaiga maanteekaardi. Sestap sean naaberlinnakeses sammud toomkiriku ja raekoja platsi vahel olevasse antikvariaati ja lappan selle ees tänaval olevad kastid läbi. Kastid on täis XIX sajandi graafikat, peamiselt maakaarte. Soome oludest on mitu eksemplari etnograafilist vaselõiget „Finnen in Nationaltracht”, mis nagu pisut sobimatu, ja täiesti äratundmatu Helsingi kandi vaade (nii kõrgeid mägesid kui pildil Soome rannikul üldse ei ole). Ammuste kaartide seast valin kingiks siis hoopis teise endise riigi kaardi, Preisimaa kaardi aastast 1849 (enne Preisimaa ühendamist; Preisimaa tähendas umbes hilisemat Põhja-Saksamaad, meenutagem, „Maasist kuni Meemelini”, nagu oli kaheksa aastat varem luuletanud isand von Fallersleben). Kaart on umbes A4 suurune, vaselõige, käsitsi koloreeritud, detailirohke – seal on peal Peenemünde kaluriküla, kus 1930. aastateni oli umbes 30 maja – ja peaks enne saatmist ära skannima.
Nagu teada, on Eestis peale kevade-, suve-, sügise-, talve-, külma-, veini-, õlle-, küüslaugu-, kultuuri-, metsa- ja umbluupealinna ka kübarapealinn. Nimesid ei hakka nimetama, aga kes on silmad lahti hoidnud, see teab. Vat täna selgub, miks selle lummast hoolimata me seal hästi elada ei saa. Nimelt juhtub, et kübarate vaatamine päädib selliste mütside ostmisega, millega pannuksin kinni asutuse maskiballiteemalise jõulupeo, mille peale lähevad pöördesse nii Šp kui ka Št ja mille foto on nüüd Messengeris mu kontaktpilt. Täpsem teema on muidugi kuulsa Jaapani kirjaniku kuulus novell, mille inglise tõlge on lugejate rõõmuks internetis olemas.
Nagu teada, on Eestis peale kevade-, suve-, sügise-, talve-, külma-, veini-, õlle-, küüslaugu-, kultuuri-, metsa- ja umbluupealinna ka kübarapealinn. Nimesid ei hakka nimetama, aga kes on silmad lahti hoidnud, see teab. Vat täna selgub, miks selle lummast hoolimata me seal hästi elada ei saa. Nimelt juhtub, et kübarate vaatamine päädib selliste mütside ostmisega, millega pannuksin kinni asutuse maskiballiteemalise jõulupeo, mille peale lähevad pöördesse nii Šp kui ka Št ja mille foto on nüüd Messengeris mu kontaktpilt. Täpsem teema on muidugi kuulsa Jaapani kirjaniku kuulus novell, mille inglise tõlge on lugejate rõõmuks internetis olemas.
6.1.12
R, 1804. päev: kivipallur Jürto elutarkusi
„Kui jätta 120 lk dokumendist 2/3 viimaseks päevaks, hakkab väga kiire.”
5.1.12
4.1.12
K, 1802. päev: mis juhtub, kui järgida reegli sõnu, mitte mõtet
Keeleteema jätkub. Korrektor haarab sule ja püüab õigustada eraldi pöördumisega, et praeguste keelereeglite järgi olevat täitsa õige kirjutada väiketähega „Kuressaare gümnaasium”, mida leht järjekindlalt ka teeb. Nii juhtubki, kui teha reegli kirjatähe, aga mitte põhimõtte järgi: Kuressaares on tegelikult kaks gümnaasiumi ja lugeja peab teadma iga kord ise, kummast on jutt.
Moraal: enne reegli kasutamist lugege läbi ikka kogu käsiraamatu peatükk! „Eesti keele käsiraamatu” asutuste, ettevõtete, organisatsioonide ja ühenduste nimetuste õigekirja peatükis O26 on (2007. a trükis lk 91–92 pöördel) ka oluline erand:
Moraal: enne reegli kasutamist lugege läbi ikka kogu käsiraamatu peatükk! „Eesti keele käsiraamatu” asutuste, ettevõtete, organisatsioonide ja ühenduste nimetuste õigekirja peatükis O26 on (2007. a trükis lk 91–92 pöördel) ka oluline erand:
Eriti tarvilik võib suurtäht olla mõne ainulise nimetuse eristamiseks samakujulisest liiginimetusest: Eesti Pank kui ühe panga ametlik nimetus (vrd: Ühispank ja Hansapank on praegu edukamaid Eesti panku), Eesti Üliõpilaste Selts kui ühe seltsi nimetus (vrd: Eriti rohkesti tekkis Eesti üliõpilaste seltse XX sajandi algul), Suur Teater kui üks Moskva teatreid (vrd: Estonia on üsna suur teater).
3.1.12
T, 1801. päev: Hindenburg (2011)
Õhtu sisustab pööraselt lustakas uus Saksa 3-tunnine telefilm Hindenburg (2011), mille tegemiseks kulunud koguni 10 mln eurot. Kuulame filmist inglise varianti (subtiitreid ei ole). Saksa näitlejakoolides õpetatakse väga selget saksa hääldust (Bühnendeutsch), mida räägitakse kõikjal Saksa kinos ja TV-s, aga nähtavasti võivad nad inglise keeles puterdada nii, nagu tahavad. Päris sageli kuuleme valesti, nali missugune. (Hiljem IMDb-d kaevates saan teada, et inglise on filmi originaalkeel ja saksa on dublaaž.)
Üheks kohutavaks segapudruks on kokku keedetud kõikmõeldavad tsepeliini LZ-129 Hindenburg hukkumise oletused. Asja kallal on nii Ameerika heeliumimagnaat, kes tahab näidata maailmale, et vesinik on ohtlik, ja juba I jaos ulatuvad teised niidid ka Göringuni, nii et II osas ootab väike pettumus, et asjasse ei olegi segatud ei Rooma paavst, issand jumal ise ega maavälised tsivilisatsioonid (ehkki tsepeliinitehnikas uhvo oleks ju õige lahe – ükspäev meenutasin teises blogis mõjusat uhvoraamatut, kus oli kirjas, et väidetavasti nähtud USAs XIX saj lõpus ka aurujõul sõitvaid uhvosid, mille sõitjad tekitanud segadust väidetega stiilis „me tuleme kõikjalt ja eile olime Kreekas”). Võimalik, et punutavate konspiratsiooniliinide loendamisel jääb sõrmedest puudu ja abiks tuleb võtta ka varbad. Igatahes tundub, et tsepeliinireisijaist ja -meeskonnast enamik on väljas paha peal, v.a muidugi Peeter Positiiv (kes juhuslikult on ühtlasi tsepeliini projekteerija) ja tema silmarõõm (kes juhuslikult on ühtlasi nimetet heeliumitöösturi tütar). Aga selle ma ütlen kohe ära, et Göringu käsi on sees sellepärast, et takistada suitsukarbitäie salajaste dokumentide pääsu Ameerikasse (!) – ja täiesti seletamata jääb, kust teati asjast nii pealju ette, et jõuti tsepeliinile sokutada pagasi seas pommipulgad (pomm pandi konstruktori „Noor Elektrik” abil kokku alles tsepeliini kajutis), ehk miks valiti karbitäie dokumentide likvideerimiseks taoline ekstravagantne meetod (!!). Nimelt – kontrollige nüüd, kas te istute ikka kindlalt toolil – karbis on kogu II maailmasõja plaanid (!!! !!!).
Arvan tuvastavat anakronismi (mille hommikul lisan IMDb-sse), et reisil olevad kaks Luftwaffe hävituslendurit väidavad end lendavat lennukiga Messerschmitt Bf 109, kuigi Bf 109 ilmus laiema avalikkuse ette alles Zürichi lennundusnäitusel juulis 1937 ja mais 1937 lennukit alles töötati välja ning see alles hakkas jõudma väeüksustsse (sh Hispaania kodusõtta, kus 1938 kogus suurt kuulsust). Uurin filmi kõrvale inglise suurteosest Warplanes of the Third Reich ja saksa veel suuremast teosest Die deutsche Luftrüstung 1933–1945, aga miski ei näita, et Bf 109 olnuks mais 1937 juba nii kuulus, et saanuks poisikeste ees hoobelda. Olematute lennukitega kiitlemine tuli propagandakäibesse rohkem sõjaajal, näiteks tekitades liitlasriikides ettekujutuse, et 2-mootoriline hävituslennuk Fw 178 Falke on massilises sõjalises kasutuses (tegelikult oli neid 4 tk). Isegi ajakirja Der deutsche Sportsflieger septembri 1940 numbri esikaanel oli fantaasiaküllane foto allkirjaga, et sellel on Fw 178 justnagu Inglismaa õhulahingus.
Filmitegijad nähtavasti ei ole näinud, kuidas tõmmatakse nööriga üles purilennuk (mina muide olen, kauges lapsepõlves praegusel Kalevi staadionil, kui mingil spordipeol üritati staadionil purilendu). Selleks ei veeta purilennukit otse nööride otsast, vaid kumbki nöör jookseb läbi ploki ning kumbagi plokki veab edasi üks seltskond ja kumbagi nööriotsa tagasi teine. Teine võimalus on, et lennuk tõmmatakse üles kumminööriga (see oli olemas juba 1930. aastatel, isegi kui tollal benji-hüppeid* ei harrastatud). Purilennuk on marki SG 38 (SG – mitte Schulgleiter, vaid Schneider aus Grunau, ütleb asjaomane veebileht) ja pisut võib kahelda selle maandumisomadustes ning eriti asjaolus, kas 1938 projekteeritud lennukiga sai vigurdada juba 1937. Enne SG 38-t kasutati 1929 projekteeritud purilennukit Grunau 9, mille hüüdnimi Schädelspalter ütleb täpselt, mis juhtus sageli hädamaandumisel; viimasest on ühtlasi selge, et siis oleks kolmetunnise pikkfilmi asemel saanud veerandtunnise lühifilmi.
* Kirjapilt jumala õige, kontrollitud keelenõuvakast.
Kohati kasutatakse 1930. aastatel 1910. aastate autosid, mida 1930. aastate fotode järgi tollal liikluspildis suurt ei olnud.
Ja see peategelase soeng, see soeng...
Ma mundreid hästi ei tunne, et neid jaksaks uurida; ka ei tea ma, mis värvi olid tsiviillennunduse tehnikute tööriided (filmis on hallid kitlid) – sõja alguses oli Luftwaffe tehnikud valgetes ja pärast mustades tunkedes. Ka ei ole mul käepärast Hindenburgi albumit, mis on samuti Eestis. Võimalik, et filmis kujutatakse õhulaeva söögisaali ja ajaveeteruumi sama ruumina (igatahes ei ole näha nende seintel olnud pilte ja seinte värv on ka teine – aga võib-olla on nähtud fotod 1936. aastast); söögisaal oli suurem ja seal ei olnud klaverit, pean üle vaatama. Reisijate kajutid on liiga suured, need olid muidu alguses umbes rongikupee mõõtu ja akendeta, 1937 lisati B-tekile kempsude kõrvale uusi kajuteid, kus oli aken, aga ka need olid kitsad. Sama ümberehitusega võeti laevalt maha ka klaver. (Võrrelgem filmiga Apollo 13, kus võib panna plaadi seisma, võtta ette mitmesaja nupuga näidikupaneeli tehnilise joonise ja erinevusi ei leia – kontrollitud!)
Ekspluateerimata ei jää ükski Saksa ega Saksa-teemaliste filmide klišee. Tegelasi tekib ja kaob suvaliselt; üks pahalane hukkub I jaos pissuaaris, WC-poti kild rinnus, teine (II jaos) väriseva vanamehe puusalt lastud ainsa püstolilasuga. Sama hoone kujutab kolme linna. Terve öö läbi Gestapo hoolikas, tsepeliinimööblit purustanud käsitluses olnud noormees on pärast näo pesemist täiesti terve ja läheb seksima. Ka kasvab talle pärast IV astme põletust kahe päevaga otsa uus kogu parem käsi ning põletusarme on pärast üldse ainult ühel ellujäänul (oletan, et selleks ajaks oli filmitegijate raha grimmiks otsas).
Filmi IMDb arutelufoorumis on lustakaid lugusid, nagu 100 lolleimat mõtet, mida film näitab (nt „Kui teie parim sõber kukub purilennukiga metsa, parkige auto ikka poole kilomeetri kaugusele ja jookske sealt jala”; loetelu on jõudnud ainult numbrini 4 ja mul on kiusatus seda jätkata). Filmi parim kokkuvõte on ühes IMDb retsensioonis:
Üheks kohutavaks segapudruks on kokku keedetud kõikmõeldavad tsepeliini LZ-129 Hindenburg hukkumise oletused. Asja kallal on nii Ameerika heeliumimagnaat, kes tahab näidata maailmale, et vesinik on ohtlik, ja juba I jaos ulatuvad teised niidid ka Göringuni, nii et II osas ootab väike pettumus, et asjasse ei olegi segatud ei Rooma paavst, issand jumal ise ega maavälised tsivilisatsioonid (ehkki tsepeliinitehnikas uhvo oleks ju õige lahe – ükspäev meenutasin teises blogis mõjusat uhvoraamatut, kus oli kirjas, et väidetavasti nähtud USAs XIX saj lõpus ka aurujõul sõitvaid uhvosid, mille sõitjad tekitanud segadust väidetega stiilis „me tuleme kõikjalt ja eile olime Kreekas”). Võimalik, et punutavate konspiratsiooniliinide loendamisel jääb sõrmedest puudu ja abiks tuleb võtta ka varbad. Igatahes tundub, et tsepeliinireisijaist ja -meeskonnast enamik on väljas paha peal, v.a muidugi Peeter Positiiv (kes juhuslikult on ühtlasi tsepeliini projekteerija) ja tema silmarõõm (kes juhuslikult on ühtlasi nimetet heeliumitöösturi tütar). Aga selle ma ütlen kohe ära, et Göringu käsi on sees sellepärast, et takistada suitsukarbitäie salajaste dokumentide pääsu Ameerikasse (!) – ja täiesti seletamata jääb, kust teati asjast nii pealju ette, et jõuti tsepeliinile sokutada pagasi seas pommipulgad (pomm pandi konstruktori „Noor Elektrik” abil kokku alles tsepeliini kajutis), ehk miks valiti karbitäie dokumentide likvideerimiseks taoline ekstravagantne meetod (!!). Nimelt – kontrollige nüüd, kas te istute ikka kindlalt toolil – karbis on kogu II maailmasõja plaanid (!!! !!!).
Arvan tuvastavat anakronismi (mille hommikul lisan IMDb-sse), et reisil olevad kaks Luftwaffe hävituslendurit väidavad end lendavat lennukiga Messerschmitt Bf 109, kuigi Bf 109 ilmus laiema avalikkuse ette alles Zürichi lennundusnäitusel juulis 1937 ja mais 1937 lennukit alles töötati välja ning see alles hakkas jõudma väeüksustsse (sh Hispaania kodusõtta, kus 1938 kogus suurt kuulsust). Uurin filmi kõrvale inglise suurteosest Warplanes of the Third Reich ja saksa veel suuremast teosest Die deutsche Luftrüstung 1933–1945, aga miski ei näita, et Bf 109 olnuks mais 1937 juba nii kuulus, et saanuks poisikeste ees hoobelda. Olematute lennukitega kiitlemine tuli propagandakäibesse rohkem sõjaajal, näiteks tekitades liitlasriikides ettekujutuse, et 2-mootoriline hävituslennuk Fw 178 Falke on massilises sõjalises kasutuses (tegelikult oli neid 4 tk). Isegi ajakirja Der deutsche Sportsflieger septembri 1940 numbri esikaanel oli fantaasiaküllane foto allkirjaga, et sellel on Fw 178 justnagu Inglismaa õhulahingus.
Filmitegijad nähtavasti ei ole näinud, kuidas tõmmatakse nööriga üles purilennuk (mina muide olen, kauges lapsepõlves praegusel Kalevi staadionil, kui mingil spordipeol üritati staadionil purilendu). Selleks ei veeta purilennukit otse nööride otsast, vaid kumbki nöör jookseb läbi ploki ning kumbagi plokki veab edasi üks seltskond ja kumbagi nööriotsa tagasi teine. Teine võimalus on, et lennuk tõmmatakse üles kumminööriga (see oli olemas juba 1930. aastatel, isegi kui tollal benji-hüppeid* ei harrastatud). Purilennuk on marki SG 38 (SG – mitte Schulgleiter, vaid Schneider aus Grunau, ütleb asjaomane veebileht) ja pisut võib kahelda selle maandumisomadustes ning eriti asjaolus, kas 1938 projekteeritud lennukiga sai vigurdada juba 1937. Enne SG 38-t kasutati 1929 projekteeritud purilennukit Grunau 9, mille hüüdnimi Schädelspalter ütleb täpselt, mis juhtus sageli hädamaandumisel; viimasest on ühtlasi selge, et siis oleks kolmetunnise pikkfilmi asemel saanud veerandtunnise lühifilmi.
* Kirjapilt jumala õige, kontrollitud keelenõuvakast.
Kohati kasutatakse 1930. aastatel 1910. aastate autosid, mida 1930. aastate fotode järgi tollal liikluspildis suurt ei olnud.
Ja see peategelase soeng, see soeng...
Ma mundreid hästi ei tunne, et neid jaksaks uurida; ka ei tea ma, mis värvi olid tsiviillennunduse tehnikute tööriided (filmis on hallid kitlid) – sõja alguses oli Luftwaffe tehnikud valgetes ja pärast mustades tunkedes. Ka ei ole mul käepärast Hindenburgi albumit, mis on samuti Eestis. Võimalik, et filmis kujutatakse õhulaeva söögisaali ja ajaveeteruumi sama ruumina (igatahes ei ole näha nende seintel olnud pilte ja seinte värv on ka teine – aga võib-olla on nähtud fotod 1936. aastast); söögisaal oli suurem ja seal ei olnud klaverit, pean üle vaatama. Reisijate kajutid on liiga suured, need olid muidu alguses umbes rongikupee mõõtu ja akendeta, 1937 lisati B-tekile kempsude kõrvale uusi kajuteid, kus oli aken, aga ka need olid kitsad. Sama ümberehitusega võeti laevalt maha ka klaver. (Võrrelgem filmiga Apollo 13, kus võib panna plaadi seisma, võtta ette mitmesaja nupuga näidikupaneeli tehnilise joonise ja erinevusi ei leia – kontrollitud!)
Ekspluateerimata ei jää ükski Saksa ega Saksa-teemaliste filmide klišee. Tegelasi tekib ja kaob suvaliselt; üks pahalane hukkub I jaos pissuaaris, WC-poti kild rinnus, teine (II jaos) väriseva vanamehe puusalt lastud ainsa püstolilasuga. Sama hoone kujutab kolme linna. Terve öö läbi Gestapo hoolikas, tsepeliinimööblit purustanud käsitluses olnud noormees on pärast näo pesemist täiesti terve ja läheb seksima. Ka kasvab talle pärast IV astme põletust kahe päevaga otsa uus kogu parem käsi ning põletusarme on pärast üldse ainult ühel ellujäänul (oletan, et selleks ajaks oli filmitegijate raha grimmiks otsas).
Filmi IMDb arutelufoorumis on lustakaid lugusid, nagu 100 lolleimat mõtet, mida film näitab (nt „Kui teie parim sõber kukub purilennukiga metsa, parkige auto ikka poole kilomeetri kaugusele ja jookske sealt jala”; loetelu on jõudnud ainult numbrini 4 ja mul on kiusatus seda jätkata). Filmi parim kokkuvõte on ühes IMDb retsensioonis:
What sounds quite intriguing at first quickly unfolds to a beginners guide on how to waste 10 Million Euros.
2.1.12
E, 1800. päev: uuel aastal vanad lood
Eile õhtul tahtsin vaadata ETV-st muistseid „„Kitsa kinga” laule”, aga enne seda pidi ära kannatama ka telelavastuse „Õhtusöök kahele” (1983), mis oli ikka täielik jubedus. Ei mäleta, kas muiste jättis selline veiderdamine soovitud peene dinee mulje või mitte; muidugi taoliste näärisaadete ajal pühenduti lookas laua tühjendamisele natuuris ja telekat vaadati edasi alles siis, kui ekraanile naases Kalmer Tennossaar või Kuldne Trio. Etenduse sisu on, et peen härrasmees loeb moraali, kuidas Eesti filmides üldse ei tunta peeni kombeid – ja siis haarab taldriku kõrvale pandud kolmest paarist nugadest-kahvlitest mitte välimised, vaid seesmised.
Siis ükspäev tuli selline mõte, et ma nagu ei mäleta, et mitu tuttavat eakat meesterahvast, kes praegu kuulutavad, et vot oli ikka vene ajal hea elu, seda oleks tollal kiitnud, et vohh, küll meil on vene valitsuse all ikka hea elada! Vastupidi, nad sõimasid valitsust juba siis (hästi vaikselt – nagu vanas naljas: „Ameeriklane: „Meil tohib valitsust sõimata igaüks!” – Venelane: „Meil tohib Ameerika valitsust sõimata kah igaüks!””)
E täheldab, et mu vahepealne külmetus teda ei nakatanud, ja oletab, et küllap sellepärast, et meil on kummalgi oma kindel kruus.
Uut aastat on tulnud tervitama palju vihmausse. Poes on rahvast vähe. Maja koristaja on alles pikal jõulupuhkusel. (Ükspäev oli sügaval välisukse lukus murdunud võti, st ust ei saanud väljast lahti; me siis käisime koertega jalutamas nii, et teine oli uksevalves ja lasi sisse. Aga tehti mõne tunniga korda.)
Jätkan kabineti kraamimist, teen kastidest avastusi ja loen esikuseina najale toetudes ühe soojaga läbi 2005. a lühida ja rohkete piltidega uusversiooni Mart Laari metsavennaraamatust („Unustatud sõda. Relvastatud vastupanuliikumine Eestis 1944–1956”), mis vaeva pidas üks tuntud kirjanik enne tuntud haipteose kirjutamist liiga paljuks. Võib-olla ei ole tal esikut.
Paistab, et kirjastuses ei ole korrektorit ja raamatu teksti saaks võtta õigekirjaharjutuste materjaliks (nagu võeti ükspäev PM-s olnud kuldaväärt lause Seetõttu polnud midagi imelikku selles, et kapo täispikkadel suusamaratonidel harrastussportlasena kõrgeid kohti saavutanud Pärnaste (Vasaloppeti 269., Tartu maratoni 319., König Ludwig Laufi 81. koht) eelmisel nädalal kinni pidas ja tema kodu läbi otsis.)
Ja keeleteema lõpetuseks: Urbandictionarysse on jõudnud seletus, miks saavad paljud venelased krambid, kui kuulevad eesti tüüpilist lasteaianime Mudila.
Siis ükspäev tuli selline mõte, et ma nagu ei mäleta, et mitu tuttavat eakat meesterahvast, kes praegu kuulutavad, et vot oli ikka vene ajal hea elu, seda oleks tollal kiitnud, et vohh, küll meil on vene valitsuse all ikka hea elada! Vastupidi, nad sõimasid valitsust juba siis (hästi vaikselt – nagu vanas naljas: „Ameeriklane: „Meil tohib valitsust sõimata igaüks!” – Venelane: „Meil tohib Ameerika valitsust sõimata kah igaüks!””)
E täheldab, et mu vahepealne külmetus teda ei nakatanud, ja oletab, et küllap sellepärast, et meil on kummalgi oma kindel kruus.
Uut aastat on tulnud tervitama palju vihmausse. Poes on rahvast vähe. Maja koristaja on alles pikal jõulupuhkusel. (Ükspäev oli sügaval välisukse lukus murdunud võti, st ust ei saanud väljast lahti; me siis käisime koertega jalutamas nii, et teine oli uksevalves ja lasi sisse. Aga tehti mõne tunniga korda.)
Jätkan kabineti kraamimist, teen kastidest avastusi ja loen esikuseina najale toetudes ühe soojaga läbi 2005. a lühida ja rohkete piltidega uusversiooni Mart Laari metsavennaraamatust („Unustatud sõda. Relvastatud vastupanuliikumine Eestis 1944–1956”), mis vaeva pidas üks tuntud kirjanik enne tuntud haipteose kirjutamist liiga paljuks. Võib-olla ei ole tal esikut.
Paistab, et kirjastuses ei ole korrektorit ja raamatu teksti saaks võtta õigekirjaharjutuste materjaliks (nagu võeti ükspäev PM-s olnud kuldaväärt lause Seetõttu polnud midagi imelikku selles, et kapo täispikkadel suusamaratonidel harrastussportlasena kõrgeid kohti saavutanud Pärnaste (Vasaloppeti 269., Tartu maratoni 319., König Ludwig Laufi 81. koht) eelmisel nädalal kinni pidas ja tema kodu läbi otsis.)
Ja keeleteema lõpetuseks: Urbandictionarysse on jõudnud seletus, miks saavad paljud venelased krambid, kui kuulevad eesti tüüpilist lasteaianime Mudila.
1.1.12
P, 1799. päev: head uut aastat!
Eile öösel umbes üheteist paiku täheldasin, et aknast paistab, kuidas kuskil väga kaugel lastakse üksikuid rakette, kaugel põldude ja metsade taga. Määrasin kompassi abil asimuudi ja kaardi järgi suuna ning leidsin, et see on naaberlinnake T, mille suuna üle ei ole ma senise siin elatud ligi kuue aasta jooksul mõelnud üldse. No uut aastat ei ole siin varem vastu võtnud kah (viimati selles ajavööndis 15 a tagasi). Nõndap et panin rõdule sinna suunda fotoka, külge IR-vastuvõtturi ja muudkui vajutasin teisest toast nuppu. Öösel tõmbasin pildid kõvakettale ja hommikul läheb neist enamik prügikasti, sest kuigi seekord pöörasin tähelepanu taustale (mida piltnikud sageli ei tee), jäi tähele panemata, et viie meetri kaugusel kasvas puu ning selle oksad ja viljad jäid kõik ette.
Ajavöönd on siin teine kui Eestis, nõnda et saime Eestisse soovida küll head [Eesti] uut aastat, aga vastusoovidele saime nentida nagu kirikuõpetaja laulatusel Joosep Tootsile ja minu vanaisale, et „vara veel!”. Itsitasin, et kahju, et me ei näe aknast Limpsimäe poole, seal elab nii palju eestlasi, et nad kindlasti lasevad ilutulestikku juba Eesti kella järgi nagu muiste Tallinnas Lasnamägi Moskva kella järgi.
Muidu igast suunast paistev ja kostev paugutamine siinses lõunamaises olustikus oli jube, kogu jõeorg oli püssirohusuitsu täis. Vaesed metsaloomad ja linnud. Isegi majatagune võllamägi oli mineeritud ning esik tuli koerte eest blokeerida, et nad ei läheks korteriukse juurde haukuma. Hommikul oli majaesine täis raketijuppe nagu vastupanuliikujate ja liitlasriikide luure mõistatuseks Poola sood 1944. aastal.
Feisspukis on lugu täna on jälle vastupidi kui jõulude ajal: E jagab mu üles pandud perefotot ja tema saab umbes 7 laiki, mina 22.
Uusaastaöö ja -päeva filmirepertuaar: Memoirs of a Geisha (2005). Üritame vaadata ka teatrietendust „Kuidas kirjeldada pilte surnud jänesele”, aga no kuulge... Inimpõlv tagasi arvanud Briti muusikatöösturid, et muusikapala esimesest 0,6 sekundist peab piisama loo stiili äratundmiseks, aga meie kannatame umbes 10 minutit. Õhtul ETV-st film „Kormoranid ehk nahkpükse ei pesta” (2011), mis on tüüpiline Eesti mängufilm: tegevus toimub suvel; sõlmitus puudub; tegevus voogab kiirusega, mida filmitegijad nimetavad kiireks, aga mis seda päriselt ei ole; mitmes kohas võiks vabalt olla lõpp, aga muudkui kestab edasi.
Öösel oli sooja 13 °C, päeval samuti. Kuulen mitu korda rähni trummeldamas, metstuvid lendavad parvekaupa siia-sinna ja undavad. Üksõhtu nägin, kuidas jõeoru vastaspervel oli puu otsas parv linde; binokkel näitas need olevat metstuvid, aga kui jõudsin teleobjektiivi ette panna, olid nad läinud teise puu otsa, mis oli vastu valgust ja sellise nurga all, et paistis ainult sellesse aknasse, mis ei käi hästi lahti, aga 400 mm f/6,3 + läbi akna = udukogud.
Ajavöönd on siin teine kui Eestis, nõnda et saime Eestisse soovida küll head [Eesti] uut aastat, aga vastusoovidele saime nentida nagu kirikuõpetaja laulatusel Joosep Tootsile ja minu vanaisale, et „vara veel!”. Itsitasin, et kahju, et me ei näe aknast Limpsimäe poole, seal elab nii palju eestlasi, et nad kindlasti lasevad ilutulestikku juba Eesti kella järgi nagu muiste Tallinnas Lasnamägi Moskva kella järgi.
Muidu igast suunast paistev ja kostev paugutamine siinses lõunamaises olustikus oli jube, kogu jõeorg oli püssirohusuitsu täis. Vaesed metsaloomad ja linnud. Isegi majatagune võllamägi oli mineeritud ning esik tuli koerte eest blokeerida, et nad ei läheks korteriukse juurde haukuma. Hommikul oli majaesine täis raketijuppe nagu vastupanuliikujate ja liitlasriikide luure mõistatuseks Poola sood 1944. aastal.
Feisspukis on lugu täna on jälle vastupidi kui jõulude ajal: E jagab mu üles pandud perefotot ja tema saab umbes 7 laiki, mina 22.
Uusaastaöö ja -päeva filmirepertuaar: Memoirs of a Geisha (2005). Üritame vaadata ka teatrietendust „Kuidas kirjeldada pilte surnud jänesele”, aga no kuulge... Inimpõlv tagasi arvanud Briti muusikatöösturid, et muusikapala esimesest 0,6 sekundist peab piisama loo stiili äratundmiseks, aga meie kannatame umbes 10 minutit. Õhtul ETV-st film „Kormoranid ehk nahkpükse ei pesta” (2011), mis on tüüpiline Eesti mängufilm: tegevus toimub suvel; sõlmitus puudub; tegevus voogab kiirusega, mida filmitegijad nimetavad kiireks, aga mis seda päriselt ei ole; mitmes kohas võiks vabalt olla lõpp, aga muudkui kestab edasi.
Öösel oli sooja 13 °C, päeval samuti. Kuulen mitu korda rähni trummeldamas, metstuvid lendavad parvekaupa siia-sinna ja undavad. Üksõhtu nägin, kuidas jõeoru vastaspervel oli puu otsas parv linde; binokkel näitas need olevat metstuvid, aga kui jõudsin teleobjektiivi ette panna, olid nad läinud teise puu otsa, mis oli vastu valgust ja sellise nurga all, et paistis ainult sellesse aknasse, mis ei käi hästi lahti, aga 400 mm f/6,3 + läbi akna = udukogud.
Subscribe to:
Posts (Atom)
