L, 1347. päev: puhkusele!!

Bussiga jaama, jaamast rongi peale. Seekord ei ole mul broneeritud kohta, nii et igas suuremas jaamas kergitan end istmelt ja uurin, kas riiuli serva tabloole on ilmunud teksti, et pean millalgi koha loovutama. Mingid saksa vanatädid, kes pole aastaid rongiga sõitnud, arvavad, et riiuli servas on tabloo niisama, naljapärast, aga vat õiged teated peaksid olema akna külge igaveseks kleebitud taskutes (mis mõistagi on tühjad).

Nädala sees oli siinkandis torm ja paiguti tromb; kolmes kohas on mäekinkudel olevad metsatukad omandanud sarnasuse Tunguusi meteoriidi tagajärgedega (mille kohta meenub 1920. aastatest pärit karikatuur, mille järgi sinna siis tehtud ekspeditsioon sedastas: „Üks kahest: kas siia kukkus meteoriit või on siin käinud ametiühingu ekskursioon!”). Võrdluspildid on laupäevast veel fotokas ja saan kohe võrrelda.

Kaks päeva enne tormi...

...ja viis päeva pärast

R, 1346. päev: õiglus võidutseb

Bussifirmast vastatakse, et eilse bussijuhi vestluskaaslane oli tegelikult tema sõiduõpetaja ning mõlemalt võetakse seletuskirjad. Voh!!

Tõlkes on tõlkija püüdnud, vältides sõna challenge tõlkimist sõnaks väljakutse, aga ta on võtnud nõuks tõlkida see sõnaga katsumus, mis pikapeale kisub sama veidraks (nt hindamisprotsessi katsumused).

Eilsest pahase kliendi tagasisidest veel, et see on mu arust liiki, et ise tõlkida ei oska, aga õpetama kange! Alustuseks hurjutab, et lause puudu! No kas tõlkija on telepaat, kui seda ei olnud juba originaalis!! Siis heidab ette, et stiil on vale (vat seda tahaks ma teada, kas kriitikul on samasugust teemakohast tekstikogemust nagu mul, hariduse ja elukutse poolest), ja siis eile juba mainitud asjaolu, kuidas on ÕSist puudunud sõna kogu dokumendis umbes kakssada korda „parandanud” selleks, mis on. Väga halb suhtumine. Teatan kliendiosakonnale, et olen saanud tagasiside kätte, aga ei nõustu ning pärast puhkust annan põhjaliku tagasiside ruudus.

Aga homme algab puhkus ning siis ma tööd ei tee, ma tööd ei tee, vaid viskan jalad seinalee...

Ma pole kolm päeva poodi jõudnud ja korteris on ainsad söömiskõlblikud* söögid, mis ei ole kuivained, toored kartulid, toored sibulad, kohvi, tee ega alkoholjoogid, kaks pisikest topsi pirnipüreed ja kaks väikest poolsulanud kohvišokolaadi. Söön püreed ära ja panen šokolaadid külmikusse tahkuma, aga pärast veendun, et see ikka ei ole minu mark. Kuivainete kapp ilmutab õnneks endistviisi tugevat sarnasust piiramiseks valmistunud linnuse moonakeldriga (kui tünnidesse sissetehtud nooled välja arvata).

* Ma väga põhimõtteliselt ei söö kõlblikkusaega ületanud asju.

N, 1345. päev: kättemaks on magus

Käin lõuna ajal raudteejaamas rongipiletit ostmas ja postkontoris; pärast saadan bussifirmale järgmise lüroeepilise lühijutu:

I would like to complain about the actions of the driver of the bus No. 125 (licence plate EW 1416) at about 14:20.

At least two people (me and a lady) wanted a stop at ### [A], but the bus driver was immersed in a chat with what seemed to be another bus driver (who had entered at the ### [B] stop a minute before), and passed the stop at normal driving speed. When these people reacted, pressed the button ten times more and, as it had no effect, started to demand a stop vocally, the bus did not stop either; actually the driver still chatted with the "other driver", without paying any attention. It passed also the stop ### [C]. By that moment, the "other driver" reacted and explained that they could not stop there, as it was only scheduled for Nos. 1 and 16, and that No. 125 stops at ### [D] and ### [A]. When the passengers explained that it had passed the ### [A], without noticing that people had wanted to stop there, no clear reply was given.

Now there are two problems.

The first problem is that people want a stop at a specific bus stop usually on purpose. Walking back from a next scheduled stop takes time; walking back from ### [D] to ### [A] takes about ten minutes. How does your company compensate for that lost time?

The second problem is much more serious—if a bus driver simply does not notice people demanding a stop, then how can one be sure that he can notice traffic situations? This is outright dangerous, and I believe chatting with someone else, be it a colleague or a passenger, is explicitly forbidden for a bus driver. Please make sure and remind the bus driver about such rule.

Kirikmäe topograafiaga kursis olijaile: A = peatus tornide juures; B = vanadekodu peatus; C = KAD-maja peatus; D = Kuke spordikeskuse peatus. Vahekaugused: A–C – 290 m, A–D – 790 m.

Kujutan ette, kuidas bussijuht tuleb õhtul ringilt tagasi, nagu õige mees kunagi, aga depoos ootab teda kuri dispetšer teatega, et juba mitu tundi tagasi tuli teie peale kaebus.


Siis õnnestub muule kiirele tööle otsa pandud asi kaelast raputada. Homme õhtuks läbitöödeldavate lehekülgede arv on niigi tugevasti kolmekohaline (lõuna eel 184 lk, keda huvitab; sellest 34 lk sellist, kus peab kontrollima ja tõenäoliselt ka parandama iga sõna); muidugi sõidab mul veel nii 30 lk saades katus pealt. Tänud lahketele kolleegidele.

Siis saadetakse pahase kliendi tagasiside, mis mu arust põhineb sellel, et ÕSis ei ole teatud oskussõna ja ta on tahtnud, et peaks olema see, mis on. See, et üldkeelt reguleeriv ÕS kõiki oskussõnu ei tunne, ei ole mu arust mingi argument, igatahes ei saa sellega õigustada süstemaatilise, kümneid korda esineva sisuvea tekitamist.

Muidugi on klient, kelles ma kahtlustan mittetõlkijat, „parandanud” ka professionaalsete tõlkijate lauseehitust, mis on meetod, millega pälvida viimaste pahameel alle aikayksikön, nagu ütleks soomlane.

Leiutan inglise termini crowd control barrier vasteks uue sõna tunglemispiire.

Õhtul olen nii närtsinud, et üritan avada korteriust töötõendiga nagu tööl.

K, 1344. päev: mesilaste keeles

Saan hommikul läbi menukpõneviku „Sinine on sinu taevas”, kus kirjaniku fantaasia tapab keskmiselt neli inimest leheküljel. Et ma ei suuda midagi tabavamat välja mõelda, kui oli Polaarkaru ühesõnaline, kahetäheline arvustus, siis ütlen, mida ma sellest trillerist arvan, hoopis pildikeele abil:



Ükspäev just arutasime, et esimene raamat oli Raual ilmselt aastaid südames kantud ja ta kirjutas selle innuga ning kuigi päris mitte kõik lugejad ei tajunud, et raamat on hea [peale viimase peatüki, mille võib-olla kirjutas keegi teine], sai see bestselleriks ja kõik olid rahul. Siis aga tuli vajadus kirjutada teine raamat, mis on palju raskem (kaval kirjanik kirjutaks esimeseks kohe teise raamatu sahtlisse ja tegeliku teise avaldaks esimesena). Jällegi oli ostjaid kui murdu, sest ikkagi kuulus kirjanik! Ei aidanud siin see, et vanaisa kirjanik, isa kirjanik, ema kirjanik, vend kirjanik, õde kirjanik – peale üksikute pudinate siin-seal – ja lugejad pettusid. Kui Raud peaks kirjutama kolmanda raamatu, siis seda ei ostaks petetud lugejaist enam keegi.

Kui mainitud pudinad muust raamatust välja prepareerida, saaks täitsa häid miniatuure umbes poole lehekülje jagu. Võrreldes seda teise absoluutse saastaga, mida tänavu lugenud, kõrgesti haibitud romaaniga „Puhdistus”, peab ütlema, et kuigi „Puhdistus” oli ühtlane hall mass, siis „Sinine on sinu taevas” oli sisu poolest veel mannetum, aga seal oli üksikuid toredaid kilde, mida „Puhdistuses” ei olnud. Nõnda et kokkuvõttes samal pulgal. Seega tuleb Raua raamat kindlasti tõlkida soome keelde ja anda sellele Finlandia auhind! ☺

* * *
Pärastlõunal on silmaringi arendamise koolitus, kus tutvustatakse spetsiaalset tõlkimise jaoks teksti koostamise tarkvara. Osalejaid on 12, sisse juhatab tuntud selgelt kirjutamise guru ja sakslasest pidaja eksib inglise keelest aeg-ajalt saksa keelde („...but our Philosophie is that...”). Tuba on palav ja kuigi istun ettekandjast ainult viie meetri kaugusel, jään väga palju kordi magama. Avatud akende kardinaklobin tõmbetuules mu und ei häiri. Näen palju imelikke unenägusid. Üritan leida ebamugavat isteasendit, aga keegi kurjam on saali paigaldanud mugavad und soodustavad toolid (mis imavad palavas erituvat higi). Vaen, millal oleks õige moment kaduda, sest tehnilise probleemi tõttu tarkvara esitlemiseni suurel ekraanil ei jõutagi. See toimub pärast ettekandja läpaka ekraanilt, kus pilt on nii pisike, et ei tea, kas ta ise ka näeb. Selleks on kuulajad kobaras ettekandja ümber ja õige mitu nihutab end vaikselt uksest välja. Lõpuks jääb järele viis osalejat ja olen seega lõpuni, üritades tasa teha varasemat letargiat, sest püsti seistes ma magama ikka ei jää. — Koolituse kummalisim asjaolu on, et seda tarkvara on olemas ainult inglise ja saksa keeles kirjutamise tarvis, aga minu ees istub sama inimene, keda nägin paar aastat tagasi sageli bussis, millega sõitsin prantsuse keele 5. kursusele lennujaama juurde; tema kursus nimelt oli – nagu tuli välja esimesel korral, kui me valvelauast õiget tuba otsisime – inglise keele vestluskunst!

Ka täna on korraks üsna kõva tuul ja siis vihm.

T, 1343. päev: jahe

Kohalik linnaleht kirjutab, et eilsetes 25 m/s tormi-iilides kukkus siinkandis ümber palju puid, ühed tellingud ja üks tornkraana, viimane just ehitajate kohvipausi ajal ja just konteinerruumide peale, kus nad kohvitasid. Lausa majad olla nagisenud, kirjutatakse. Mis muidugi meenutab hiljuti ostetud katedraaliraamatust Pariisi Notre-Dame'i roosakende kohta, mihukest tuulekoormust need taluvad, oli see vist akna peale kaheksa tonni (rõhtsuunas!). Mis muidugi meenutab keskaegseid katse-eksituse meetodil, ainult survele ja paindele ning kolmnurkade jäigastavat mõju tundmata tarindatud tornikiivreid, mis talusid torme tihtipeale sajandeid, kuigi aeg-ajalt ka alla pühiti, nagu 1549 Inglismaal Lincolni katedraali nelitistorni üle saja meetrine kiiver, mille allakukkumise järel sai maailma kõrgeimaks hooneks Oleviste, millel veerand sajandit varem oli valminud kõrge kiiver.

Ilm on kuidagi jahe... ainult 28 kraadi. Õhtul kaunid päikesest kullatud rünkpilved päikesest kullatud metsa kohal. (Kas te fotohuvilised ikka teate, kuidas pildistatakse päikeseloojangut? – Valgetasakaal tuleb automaatse (või päevavalguse, st 5000 K) pealt lülitada varju asendisse (6500 K). Loojangupuna lööb hoopis teise mekiga elama.)

E, 1342. päev: torm ja tung

Nädalavahetus oli leitsakust hoolimata nii lõõgastav, et alles täna hommikul meenub, et reedel võtsin lugemiseks kaasa tööasju. Selle toimetuse tähtaeg on täna, mis tähendab, et need papred lähevad paberihunti.

Toimetaja leide agara tõlkija loomingust: uues dokumendis on vana juppe, kaasa on antud vana tõlge. Originaalis seisab „in addition to X”, vana tõlge ütleb ilusti „peale selle, et X”, aga uues tõlkes on see „parandatud” hoopis kujule „X-i järel”, millest originaal muidugi ei kõssagi. Veneaegses liikluseeskirjas oli kuskil alguses säte, et liikluseeskirja täitja võib arvestada sellega, et ka teised liiklejad seda täidavad; sarnane säte õigekirja kasutamise kohta peaks olema ka keeleseaduses ja ÕSis.

Hommikul efektsed pilved; siis keerutab torm tänaval sodi ja virutab ülaservast avatud rasked aknad kinni.

P, 1341. päev: kuuma päikese eest tuppa sukeldun ma

Öösel kuskil kahe paiku kole tugev äike ja tuul, muudkui säuh! ja prõmm! Koristan rõdult ära seal tuuldunud rulluiskude sisesaapad (äkki lendavad minema) ja tõmban arvuti toitejuhtme seinast.

Pärast kosutavat 13-tunnist und loen ja tegelen eilsete piltidega.

Hommikul saan teada, et sadanud 29 mm, st ruutmeetri peale 29 liitrit vett. Kogu rõdu on täis lillekastist laiali loobitud mulda ja sinilobeelia on pisut sirakil.

Raamat on „Elsa – talutüdrukust bussijuhiks”, mis ilmekalt näitab, kuhu võib välja jõuda, kui igaüks võib võtta raamatu kirjutada. See nähtavasti on lapselapse koostatud vanaema elulugu. Narratiivil endal ei ole suurt vigagi [lapselapse kirjutatud vanaema eluloo kohta], aga miskipärast on autor otsustanud varustada raamatu põhjalike joonealuste viidetega. Uhh-huhh... Nendest saame teada näiteks seda, et kui 1930. aastatel ehitati majale „vahvärk”, siis oli see just seesama kui saksa Fachwerk ehk siis kiviseina sisse jäetud kandeprussid (vt eilne pilt). Mm-km, nõnda nimetati Eestis pigem sarikaid ehk tarindit, mis kannab katust. Siis saame teada, et denatureeritud piiritus on sama kui metanool ja 1940. aasta paiku oli nii karastunud raudteetöölisi, kes lasid selle süsifiltrist läbi ja jõid kohvi kõrvale. Kvantitatiivselt on liialdus küll väiksem kui nüüdisaegne uhhuutajate väide, et sidrunimahl teeb naatriumist kaaliumi (milleks tegelikult oleks vaja tuumasünteesi), aga kvalitatiivselt on samasugune lollus (denatureeritud piiritus on mürgiste lisaainetega joogikõlbmatuks tehtud etanool; filtrimine, mis on mehaaniline tegevus, mitte keemiline, peaks kõrvaldama lisaained, aga keemilist koostist ei muuda). Kolmas megapirakas on väide, et uutmine algas 1987. aastal. Kurikuulsa Perli andmebaasi järgi on raamatu autor sündinud 1973. aastal ja sestap peaks ka ise mäletama, mis ja kuidas, vajamata tuginemist eesti Vikipeediale, aga näe ei mäleta ja peab kasutama seda mädasood, kust võib ju poolt uskuda, aga veerandiga saab ikka petta!

Päeva maksimum on jälle +33,5 °C varjus.

Pärast päikseloojangut läheb õues jahedamaks kui toas ning avan aknad, kust tuleb kosutavat jahedust, sh ristselili elutoa väiksema akna (täna miskipärast putukaid suurt ei ole, nii et saab hoida akent lahti). Kella 22.20 paiku kostab akna alt plädinat; esti arvan, et suur ööliblikas, aga kui keeran vaatama, on põrandal nagu kirjamark nahkhiir; kuigi talle tuleb kohe eluvaim sisse tagasi ja ta pläterdab toasügavusse, sattudes nõnda esikusse. Panen kõik tuled põlema ja lähen riidekapist tooma pakse nahkkindaid ja nende abil tulen korjan nahkhiire esikupõrandalt ära. Talle sellised asjaolud ilmselgelt ei meeldi, avaldab pead pöörates ja tillukesi hambulisi lõugu laiutades protesti, vahepeal ilmselt tehes jämedamat häält, nii et seda kriginat ka inimkõrv kuuleb. Nii kaua ma teda tülitada ka ei taha, et teeks haruldasest külalisest pilti (fotokal on ees 150 mm objektiiv, vahetus ja välklambi otsimine viiks aega), nii et paari eksikatsega ja printeri tagant/paberilõikuri pealt/laua alt välja õngitsedes saan ma ta jälle kindale ja poolest toast mõistab ta ise lennata lahtisest aknast ilusti välja. Mida tähele panin: tiivaulatus oli vast 15 cm, ühtlane väga tume pruun, väikesed kõrvad, nina pealt vaadates justkui tömp.

L, 1340. päev: ekstreemmatk 34 + 34

Uskudes nädala sees olnud ilmateadet, et nädalavahetuseks leitsak taandub, panin eile jalgrattalaenutusest kinni jalgratta, et teostada ammune kavatsus sõita mõnikümmend kilomeetrit mööda veinijõe Moseli maalilist kallast. Leitsak muidugi jätkus ning kuigi see lahendab küsimuse, et vähe pealt 30 km teekond oleks nagu liiga lühike, olen veidi kahevahel, kas äkki pole liiga ekstreemne. Samas nähes, milliseid vanureid on perrooni peal, ratas käekõrval, otsustan minna minagi. Temperatuurile vaatamata on üdini positiivne päev.

Ratas on suurepärases korras, isegi paremas kui mu isiklik ratas kaugel A. kreisilinnas. Ainus puudus on see, et sadul on 4 cm liiga madal, aga selle saab korda. Samuti läheb päris palju sellega harjumiseks, et sama liigutus vahetab vasakul pool käike üles ja paremal alla, nii et esimesel järsul tõusul vahetan peale täiesti võimatu kiire käigu ja tuleb lükata käekõrval. Samuti ühel hilisemal äkilisel tõusul õnnestub ees vahetada käiku nii äkki, et kett hüppab väikseimast hammasrattast üle ja jääb hammasratta ning raami vahele kinni. Pärast mõningat mõttetööd saab sealt keti paika tagasi käiguvahetaja jõul (ja kui ma poleks ketti algul sõrmedega torkinud, jäänuks käed täitsa puhtaks).

Juba jaamas rongi oodates selgub, et fotokott rattakotti ei mahu, ei jämedam ega ka peenem ots ees. Aega on pool tunnikest, mis kulub – nagu ikka – fotokraami puhastamisele. Näiteks PL-CIR-filtril on mingi kummaline kirme (mis ära tuleb).

Pileti ostsin igaks juhuks juba enne ratta laenutamist; et ma ei suutnud piletiautomaadist leida rattapiletit, käisin kassast küsimas. Sain teada, et kohalikele rongidele tohib ratta võtta tasuta.

Rongis on eesotsas 10 kohta, selles on 8 ratast. Seisan ja jälgin, et ratas väga ära ei lömastaks kaht peent ratast. Ühe pealt pudeneb äkki spidomeeter, aga õnneks taipan hetkega, kuidas see kinni käib; panen aga tagasi ega hakka ratturite naastes kuulutama, et teate, ma siin natuke remontisin teie ratast. (Mis meenutab tudengiaegset pidu ja seda, kuidas fotohuviline S [kelle ühtki pilti me küll kunagi ei näinud] pani fotoka pingi peale ja läks kempsu, mille vältel keegi ta fotoka suure pauguga maha ajas. „Mis me talle küll ütleme?” muretses keegi. – „Midagi ei ütle,” vastasin mina, „see on tugev fotokas, selline väike pauk ei tee midagi.” Ei teinudki.)

Asjaolu, et seljakott mahub pakiraamile ainult põiki (ja mitte päris keskele, vaid nii, et fotoka klapile juurde pääseks), tähendab ka seda, et seljakotist jalg üle ei lähe. Esimesel katsel peaaegu maandun ninali lillepeenrasse (ent head pidurid on rattal).

Matka algusjaamas Bullays olen kohal üheteist paiku. Vastu võtab ähvardav palavus. Selgub, et ainus asi, mille olen maha unustanud, on kaitsev päiksekreem. Sõit algab kell 11.09. Sõidan algul pisut mööda jõeäärt tagasi, siis allavoolu mööda maanteed. On kuum, kuigi sõidan mööda idakallast, mis peaks olema nagu varjus.

Et matk on üpris lineaarne ja X10 näitab kaugust järgmise huviväärsuseni, ei ole kaarti üldse vaja. Peale telefonikõnele teepeenras vastamise (mille vältel imetlen kaunist vastaskallast ja tänan mõtet sõita tühjal idakaldal, sest asulaga läänekaldal on palju vilkam liiklus) sõidan otse järgmisesse asulasse, kus on esimene peatus – Neefi linnus. Pilt ja siis tiir ümber kvartali, et äkki näen linnust ka tagant. Pisut näengi.

Teine peatus peaks olema paar kilomeetrit allpool Bremmi jõelooga vaade, aga et Euroopa järsim viinamägi õhkab just sinnapoole põrgukuumust, sõidan sealt peatumata läbi.

Jõgi on täis suplevaid [pidin praegu tegema näpuka ja kirjutama „siplevaid”] inimesi ning väga populaarne päevitamisrõivas on taoline, mida kasutas juba minu vanaema. Õigupoolest inimesed ei päevitagi, vaid lebavad kas varjus või suplevad või püüavad kala või sõidavad paadiga. Jõel on ka kaubaliiklust, näiteks Hollandi kaubalaevast Formosa lähen teekonna jooksul mööda umbes neli korda. Sellelt rõkkab raadio ning kostab laste kilkeid.

Peatusi teen suhteliselt vähe, sest fotokat on raske kätte saada. Ühtlasi pärast fotoka ärapanekut joon (matka lõpuks on vesi pudelis tulikuum; oleksin pidanud panema termosesse).

Läbitud jõepikkus on kokku 31 km, rattaga sõidetud 34,9 km, jala käidud umbkaudu 1,7 km, 134 m sõidetud praamiga. Sõiduaeg on täpselt 4 tundi bruto ja 2 h 42 min neto. Rong sõidab sama teed otse kümmekond minutit (kolm jaamavahet, neist üks pikas tunnelis).

Põikan jõe äärest kaunisse linnakesse Ellerisse ja sõidan selle kaksikusse Edigeri otse, jõe äärde maanteele naasmata. Edigeris oli muiste linnamüür, millest on kaks torni ning üks värav alles. Väntan ülesmäge kiriku juurde (mille jaoks sopistati linnamüür väljapoole ja kus on tarindeid, mispärast arvati, et kirik oli kaitsekirik, kuigi ei olnud, nagu kirjutab raamat), sealt piki kohalikku Müürivahe tänavat jõega rööbiti alla tagasi. Kui ühest eriti kenast väiksest vahvärkmajast pildi tegemiseks tagasi keeran, peatub selle ees auto ja väljub taks omanikuga; saan pildi peale.

Edigeri kumbki linnamüüritorn ei ole fotogeenne. Poolel teel järgmise asulani on maantee ääres tornlinnuse Lehmerhofi varemed, aga rattatee läheb jõe äärest ja võsa on vahel.

Pärast viit kilomeetrit jõge ühtlaselt palistavatest suvitajatest möödumist ületan teist korda jõe. Siin on huviväärne kunagine Senheimi tornlinnus, praegu tavaline külamaja. Et Google Earth aadressi Vogteistr. 9 teada ei tahtnud, ei olnud ma päris kindel, kas ma aerofoto pealt olen ikka õige maja ära arvanud; aga õnneks paistis torn teistest majadest üle ning oli jah sama.

Tornis on nähtavasti näituseruumid. Silt ütleb, et parasjagu näidatakse pilte kunstnikult, kes sündis 1937 „Revalis (nüüdne Tallin)”; mõtlen, et tänu praegusele ja ilmselt ka igaveseks tulevasele linnapeale ongi ju Talinast saanud 1 n-ga Tallin.

Järgmine küla on pooleteist kilomeetri kaugusel Mesenich, pidada olla hunnitu külasüdamega; mm-jah. Suuremad elamused on hoopis sealt väljasõidul, sest ma ei satu õige teeotsa peale ja sõidan nii naaberkülla hoopis viinamärjaväljade vahel; see on veel lahedam.

Siis nii viie kilomeetri pärast on väikelinnake Beilstein. Panen ratta parklasse ja kobin (vett voolates) mäe otsa linnusesse. Selle valdustorn on esimene (ja ainus) jahe koht kogu matkal. Tornis tuvastan äkki, et see on viisnurkne (saksa keeleala valdustornidest olid viisnurksed 3,7%, kirjutab isand Krähe raamatus „Burgen des deutschen Mittelalters”).

Linnuses on restoran, selles külm vesi ja jäätis ning ainus kaardiuurimine kogu matkal. Minust jääb toolile märg laik. Restorani põrandal silkab kivisisalik. Heakord linnuses avaldab muljet. Pärast seda, kui prantslased linnuse XVIII sajandil õhkisid, ei ole just palju järel, aga valdustorn, muid torne ja mitu väravat on.

Siis värskenenuna alla tagasi, linnakesest pilte ja praamiga üle jõe. Praami sildil on, et kui soovite üle sõita, lehvitage. Lehvitangi ja peagi hakkab praam sõitma lähemale. Ülesõit maksab 1,20 €/inimene ja 0,20 €/jalgratas. Nähtavasti on jõge ületav tross, mille küljes on praam kinni, kuidagi seotud praami roolimisega. Jões on kühmnokk-luige pere kuue halli pojaga ja skuutrimees, kes, nagu aru saan, tuleb praami juurde poosetama, aga veedab enamiku ajast kaelani vees, nagu kombeks.

Jõe läänekaldal on küla nimega Ellenz ja seal peaks olema kindlustatud eluhoone, mille leidmine Google'i aerofotolt oli paras pähkel. Linnuses maiustades uurisin küla silmaga (mul ei ole binoklit kaasas) ja omast arust nagu nägin, et mu asukohaoletus oli õige. Nii oligi. Nimelt on muistsest linnusest väga vähe järel, see näeb välja nagu Okasroosikese maja, kaks korrust, aga katusel kõrgub seintega sama kõrge keskaegne korstnajurakas, millel näha kolmanda korruse peal olnud järsu katuse joon.

Umbes siis tajun, et mul on jäänud rongini 25 minutit ja sõita on 10 km. Päris võimatu selline tempo ei ole, nii et proovida võib. Õhutemperatuur on üle 33 kraadi, sest sõiduõhk enam ei jahuta, vaid oleks, nagu puhutaks kuuma õhku näkku. Sõidan siiski päris kiiresti (kogu matka jooksul minust keegi mööda ei lähe), ühes kurvis möödasõidul keeran teelt sissepoole välja, mis puhul kuluvad kunagised paljuaastased koguaastased rattasõidukogemused marjaks ära, sest pärast sekundilist kummide vastu asfaldiserva krabistamist kerkin taas tee peale.

Kuigi kaardi järgi tuleks ületada kaks korda jõge, on rattatee tehtud vahepeal ka läänekaldale, nii et teekond on pisut lühem. Cochemisse jõudes näen, et rattatee on pikalt remondis (tuleb sõita tänaval) ja siis on linnas rahvamass, nii et seal tuleb sõita ettevaatlikult, mis tähendab, et 14.58 rongile ma ei jõua. Kavatsen parkida ratta jaama, uurida rongipileteid ja siis süüa põhjalikult, teades, et järgmine rong läheb alles kell 16.58.

Jaamas (kohal 15.09) selgub esiteks, et läheb rong ka 15.27 (ja 16.27). Teiseks selgub, et mõlemad piletiautomaadid on kaputt (ma loll oleksin pidanud ostma kohe edasi-tagasi pileti või kogu liidumaa päevapileti). Üks on täitsa pime ja teine on hangunud. Kassa on nädalavahetusel kinni. Proovin helistada Deutsche Bahni teenindusse (kust peaks olema võimalik osta pileteid), aga kui sealt öeldakse, et kui soovite tellida pileteid, vajutage number ühte, ei leia ma üles, kuidas mu telefonile saab kõne ajaks ette numbrisõrmistiku. Viimases hädas kõnnin jaamakõrtsi küsima, mida piletite suhtes teha. Kõrtsmikule on häda nähtavasti tuttav ja ta kirjutab mulle jänest sõitmise tõendi, mida ma pean kontrollile tingimata näitama. Lööb kõrtsi templi alla.

Kui ratta juurde jõuan, on just sama 15.27. Mõtlen, et rong võiks pisut hilineda, aga kui maha jään, siis lähen linna sööma (jaama kõrts oli pisut liiga rõve, sh sees täis suitsetatud ja väljas palav). Kui jaama sisenen (sest perroonile pääseb ainult läbi jaamahoone), kuulen rongi saabuvat; kiire jooks tunnelis ja tore, et vedurijuht vahib aknast välja, sest jõuan peale.

Siis tuleb kontroll, räägin talle, et voh, automaadid katki, kõrtsmik andis tõendi. Kontroll noogutab, müüb pileti. Üldiselt on rattaid vagunis kole palju, vahelt ei mahu läbi. Jalgrattureid tuleb muudkui juurde. Kontroll noomib viimaseid tulijaid ja räägib, kuidas vedurijuht ikka peaks rataste vahelt läbi saama, kui vaja. Rohkem rattureid õnneks peale ei tule ja kui n – 4 eelviimases peatuses maha läheb, siis ootab vedurijuht, kuni kõik maas.

Muidu on rongis suhteliselt palav ja higistamine jätkub. Käsi ei saa süles hoida, muidu oleksid nagu püksid märjad.

Rong saabub samale perroonile, kus on rattalaenutus (ei pea võimlema liftis). Annan ratta ära, saan kautsjoni tagasi, kuulen põhilise rattalaenutaja repliiki, et päeval olnud neil tund aega 41 kraadi. Ostan putkast külma mineraalvee, millele on ilmselt suure kuumaga hinda otsa pandud (1,70 €/½ l).

Päikesepiste on saanud vist ka teise rongi vedurijuht, sest teadustab peatust 11 keeles, sh vene ja hiina keeles.

Õhtul muidugi värskendav dušš. Pärast kaalubilansi järgi selgub, et higistasin päeval välja umbes neli liitrit vett.

Magama lähen poole üheksast; mõtlen, kas jaksan oodata umbes kolmveerand kümme välja ilmuvaid nahkhiiri; ei, panen parem kella selleks ajaks helisema.

R, 1339. päev: qqbitsqtzdesid qvqstqmqs

RÕVE leitsak. Hommikust saati toas ihu higine. Kui prügikotiga alla sõidan, siseneb lifti kolmas ja neljas sõitja ning tekib võigas lehk. Samuti märkan ringi lendamas äädikakärbest, mis võib pärineda prügikotist, aga lehkab kindlasti majanaaber.

Bussipeatuses on joodiknaaber kergetes suverõivastes. Hetkeks kahetsen, et sõin hommikust.

Eile õhtul uuendati tõlkehaldustarkvara (selles on sees ka uuendus, mille ettepaneku tegin mina!) ja täna siis on itiabil käed-jalad tegemist täis. Mu probleemi kaugjuhtimisega lahendades on nad nähtavasti asendanud eesti klaviatuuri prantsuse omaga (varem olid mul muud klaviatuurid Windowsist välja lülitatud, sest need kippusid minema hiina ja korea omadeks); nüüd siis lülitab teatud tundmatu nupukombinatsioon sisse prantsuse klaviatuuri, kus sagedaima eesti tähe A asemel on hoopis Q, numbrid on ülaregistris (tõesti, milleks prantslasele numbrid!) ja ka muud nupud on loomulikult pisut mujal kui muidu.

Koosolek, kus saan teada, et mind enne suvepuhkust tavalisel kombel äkiliselt uputanud 200 lk töö tähtaeg olevat „tegelikult” 23. IX, aga mulle on täitsa selgelt märgitud 23. VII. See tähendab, et lõunal käia ei jõua ning suvel on halb lugu töömaja sööklaga, sest kellaajal, mil mul läheb kõht tühjaks, seal tavaliselt võileibu enam ei ole. Automaadist saaks vahtkummitaolise konsistentsiga võileibu, kui oleks iga päev kaasas piisavalt peenraha.

Saan läbi bussiraamatu Digital Apollo. Kes seda lugeda tahab, see alustagu umbes 6. peatükist. Algus ei saa kuidagi vedama (millele aitab kaasa ajast ja arust õpiku taoline kujundus, nii et alguses pidin mitu korda impressumist vaatama, et raamat on tõesti aastast 2008, mitte 1978 ega 1958), pärast läheb tihedaks ja huvitavaks, koos täitsa asjalike tulevikusuundumuste hinnangutega.

AW&ST kirjutab, et Indias töötatakse välja reisilennukit, millele saab seni olematul viisil külge kinnitada kas reaktiiv- või turbopropellermootorid; seni sellist paindlikku lennukit olemas olnud ei ole.

Panen homseks, kui peaks olema pisut jahedam, kinni jalgratta. Arvake, kas raudteejaamas tegutseva jalgrattalaenutuse kontaktandmeid saab raudtee kodulehelt ja kas need sisaldavad ka meiliaadressi? Oma nime võõrkeeles telefonis ma deklameerida ei soovi ning Saksamaale emigreerumise mõtet mul ka ei ole, mis puhul oleks otstarbekas võtta tagasi vanaisa algne saksapärane perekonnanimi, mille 1834. a leiutas fantaasiarohke mõisnik talunimesid saksakeelseks väänates (näiteks sama küla Härma talu rahvas sai nimeks Hermburg, on ju ilus saksa nimi?). Sama nimi on olemas ka Hollandis ja Filipiinidel, nii et sealgi saaksid inimesed nime kuulmise järgi õigesti kirja. Aga eestistatud nime kindlasti mitte! Prantslased ei suuda seda isegi lugeda.

Leian riikide uisuteedest pajatava koha http://www.inlinemap.net/.

Päeval on korterirõdul olnud 33,5 °C varjus.

Tudengiaegse harrastuskoori kaaslane on tänapäeval ooperidirigent ja täna saan feisspukki tema ooperilauljast abikaasa osalusel toimuvale 9 kontserdile kokku 18 kutset. Geograafilistel asjaoludel ma neile minna ei saa.

N, 1338. päev: ikka kuum

Rõve palavus jätkub. Vahepeal arvasin, et hakkab mööduma (eile õhtul oli ainult 21 kraadi), aga ei. Homseks lubab 31.

Olen viimased päevad mässelnud toimetada tööstusmasinate loetelu, mida on tõlkinud umbes neli inimest, kellest kaks on kasutanud tehnikasõnaraamatut, silvetit ja guuglit sageduse vahekorras 1:5:0. Mu hariv tõlkenäidete kogu saab tublisti täiendust.

Ajakirjandusse laekunud pudinate (perekonnanimi, vanus) najal uurin, kas Perlis on teisipäevase kurjami vanusega sobivaid isikuid. Üks nimi on, aga Google'i andmeil elab selle kandja Eestis ja on vandeadvokaat, mis amet nõuab vaimset tasakaalukust ja pealegi paiksust, st võõras riigis on selles ametis toime tulla raskevõitu. Saan teada, et seda perekonnanime esineb eriti piirkonnas, mida Perli ei kata. Nii et midagi teada ei saa.

[Hiljem Õhtulehe põhjalikku artiklit lugedes mõistan, et olen ajanud segi kahe inimese perekonnanimed. Kurjamit Perlis ei ole, tema üks ohver on.]

K, 1337. päev: iidsed võitluskunstid ja muud müsteeriumid

Hommikul veerand kaheksast uisutamas. Kui veski juurest naasen, jookseb vastu keegi, kes mu arust on noor Airedale'i terjer, vasakus teeservas on rohu sees kaks tädi ja üks retriiver, põiki üle tee läheb veniv rihm ja selle kaugmises otsas on keegi, kes mu arust on saksa jahiterjer. Seega üritan mööduda tädidest nii, et nad jäävad minu ja jahiterjeri vahele. Et tädid on teeservas, tekitab see manööver neist pisut imestust ja nad tulevad rohkm tee keskele; sodi läheb aga ikka ratta vahele, nii et neist möödununa tuleb keset lagedat teed pidurdada (uhke krigina saatel), laskuda põlvele ja urgitseda. Teeolusid arvestades leidsin täna, et 4 mm kuuskantvõtme parim koht on vasaku randmekaitsme peal rihmade vahel.

Üldiselt sean täna uisutamisel peas kokku kirja vallavalitsusele, kus soovin teada, kui kaua on läänemaailmas võimalik ehitada puhastusjaama, kas nad üritavad pääseda ehitusaeglusega Guinnessi rekordite raamatusse ning kas äkki on see hoopis mingi uutmoodi kunst, nagu Saksamaal masinoreli üüratav kuussada aastat kestev maailma pikim heliteos (mille 4,47 miljonit korda kiirendatud versioon on kuulda siin lehel). Teen ka mõned iseloomulikud ülesvõtted.

Te kindlasti tahate teada eilsete päevauudiste laekumisest siiakanti. No mis te ise arvate. Rusuv.

Õhtul film たそがれ清兵衛 (2002), mida viis aastat tagasi (25.5.2005) nägin ETVst ja mille muljeid kirjeldasin tollases blogis nõnda:

Laul teeb rinna rõõmsaks

...ning Jaapani samuraifilm kuidagi nukraks. Seekord täitis teisipäeva hilisõhtu film eestikeelse pealkirjaga "Hämariku samurai" ehk "Tasogare Seibei" (2002).

Nagu idamaade filmides ikka, oli ka täna tunne, et ma olen mingeid kohti sellest näinud. Näiteks lõpuvõitlus tuli väga tuttav ette, kuid filmi päris lõppu ma ei olnud näinud. (Meenub üks väga pikk Hiina ajaloofilm, mida vaadates mulle järjest rohkem hakkas tunduma, et ma olen seda näinud ja kui ma aru sain, et ma tegelikult olengi seda näinud, oli paha tuju, et mis ma tast üldse vahtisin, kui ma teadsin, kuidas see lõpeb.) Teisipäevane Postimees kirjutas loo butoh-tantsijast Tanaka Min'ist, kes kehastab seda samuraid, kellega filmi peategelane lõpus võitleb.

Tõlkija oli paaris kohas kasutanud ilmselt Saareste sõnastikku või siis rääkisid jaapanlased tõesti väga luulelises keeles.

Filmielamust "ilmestas" omajagu Starmani TV-kvaliteet, sest ETV tuleb läbi kerge hämu. Kuulasin häält läbi kõrvaklappide ja imestasin algul, et uhke film küll, aga miks tal on monohääl. Siis esimeses lüürilises kohas lõi äkki mono laiaks stereoks ja see oli võimas. (Kuigi edasi jäigi helitaust mono ja stereo vahele heitlema ning oleks see siis filmi sisuga veelgi haakunud, oleks tore olnud. Aga nõnda enam ei läinud.)

Film andis kahtlemata samastusvõimalusi, peategelane meenutas kaht koolivenda korraga ja siis muidugi seda sugulast, kes harrastas idamaiseid võitluskunste. Samas leidsin end pidevalt vaagimas mõttelt, kas ma ise ikka saan peategelasega samastuda? Võib-olla seekord mitte.

Nüüd olen viis aastat targem ja nüüd pigem saan küll.

T, 1336. päev: hübriidpapagoi

Uisutama ei jaksa minna, magan parem tunnikese kauem.

Õhtul panen pildiaarhiivi piltidele märksõnu ning et vahe puna-aara ja rohetiib-aara vahel läheb järjest segasemaks (mõlema kere, pea ja saba on punased ja mõlemal on tiiva peal rohelist – teisel kindlasti, esimesel individuaalne), siis võtan ette ja teen asja omale selgeks. Selgub, et lähima loomaaia papagoietenduses rulluiskudega ja tõukerattaga sõitnud ning liumäest laskunud oranži kõhuga lind oli hoopis ararauna ja rohetiib-aara hübriid! Ülevaatlik loetelu:

Rohetiib-aara (Ara chloropterus, ingl Green-Winged Macaw): ülanokk pealt sarvevärvi, servadest must; alanokk must; kere alapool punane, pea punane, tiivad pealt sinised ja rohelised; tiibadel kollast ei ole; silma ümbruses väikesed punased suled.

Puna-aara (Ara macao, ingl Scarlet Macaw): ülanokk pealt sarvevärvi, servadest must; alanokk must; kere alapool punane, pea punane, tiivad pealt sinised, punased ja kollased, võib olla ka rohelisi sulgi (individuaalne). Silma ümbrus ainult valge. See, kes etendusel lendab.

Ararauna (Ara ararauna, ingl Gold-and-Blue Macaw): nokk must, kere alapool kuldkollane, tiivad sinised, pea sinine, silma ümbruses väikesed mustad suled, laup roheline.

Rohetiib-aara ja ararauna hübriid (Ara ararauna × chloreopterus, ingl Harlequin Macaw): ülanokk heledam, alanokk must; kere alapool oranž, pea kirju (roheline/punane), tiivad pealt sinised ja rohelised, silma ümbruses väikesed mustad suled.

Soldataara (Ara militaris, ingl Military Macaw): üldiselt roheline, laup punane.

E, 1335. päev: Kalev [vist] leitud!!

Kohe algusesse päeva megauudis: ligi 69 aastat kadunud allveelaev Kalev on vist leitud!! (EPLi link; juurde uudise jälgimiseks ka militaar.net-i link)


Edasi tavalises järjekorras.

Kavatsen alustada uisutamisrohket nädalat. Eile meenus küll, et täna hommikul on prantsuse keel, aga see plaani ei sega; tuleb vaid ärgata tund varem. Seega olen jõe ääres all kell 6.02, veeren rajale kell 6.08 ja nühin veskini (selgub, et täpselt 4 km) ja sealt tagasi sillani ja siis kaks korda edasi-tagasi potipõllundusaiakeste lõpuni (edasi tee peale ei saa, sest suvest ja varajasest kellaajast hoolimata sõidavad täna sitalossi ehituse poole autod), valmis kell 6.58.

Loen ehitusplatsi servas teadetetahvlilt, et töid alustati 2007 ja eeldatavasti valmivad need 2010. „Eeldatavasti”!! Vald on seega sõlminud ehitusfirmaga lepingu, teadmata, kui kaua ehitus üldse kestab! Nagu öeldud, on see viis kangesti taoline, mida harrastati Vene ajal, aga ilma satiiriväljaannete torkiva toimeta. Praegust sodilaagrit nähes ei usu, et ehitus tänavu valmis saaks. Sitt jooksku seni aga jõkke, mida näitavad puhastusjaamast allavoolu vohavad veetaimed. (Mõni ime, et sellel jõeosal tegutsenud kanuulaenutus on pannud pillid kotti.)

Seletuse leiab ka ohter liiv autoraja servas. Nimelt eks veokid ralli jõepoolsete ratastega mööda teepeenart, mis nähtavasti on kunagi olnud liivakivist tekkinud muld, nii et iga auto järel on suur liivapilv. Pärast tuleb lapiservaga uisud raami ja laagri vahelt puhtaks pühkida ja rattaõnarused liivast jooksvas vees puhtaks uhtuda. (Tänatud, et laagrid on roostevabad.)

Viimane prantsuse keele tund; jõuan enne õpetajat.

Kursuse lõpuks vaatame ebarealistliku ja mitte eriti naljaka Prantsuse komöödia Je vous trouve très beau (2005), mille peamine lõbu mu jaoks on see, et meespeaosaline on nagu tuntud riistvõimleja õp Schmidti noorem vend. Meenutan, kuidas poolteist aastat tagasi vaatasime Chti-filmi, kus oli nalja tunduvalt rohkem. Tänane film on nii ette aimatav, et põnevust pakub vaid see, kas ka tegelased ise aru saavad, mis juhtuma hakkab. Nad ei saa ja filmi puänt saabub nendele ootamatult nagu kilpkonnadele, kes iga hommik imestavat, et näe, kauss! ja selle sees toit!! Aknast paistev harakas puu otsas ja musträstas põõsa all on iga kell huvitavamad. Usun, et õpetaja valis filmi seetõttu, et ta oma arust naispeategelasega välimuse poolest sarnaneb. Kaukaa haettu, ütleks selle peale soomlane, ja inglane ütleks wishful thinking.

Õhtul plaadilt ooper: Die Zauberflöte Royal Opera House'i (=Covent Gardeni) esituses. Üritan meenutada, kes laulsid peaosi kunagises Estonia selles lavastuses, kus Öökuninganna lendas lavale trosside otsas rippudes (ei meenu; ega mitte ometi Anu Kaal?!) ja kus kolme poisi seas oli kaks pisikest kooliõde, kes tänapäeval juba täitsa suured inimesed. Lavastus on tehniliselt huvitav ja püsib kujunduselt ilusti XVIII sajandis, st ei ole püütud tuua nüüdisaega, mille taolised ajakohastused on leebelt öeldes lihtsalt totrad ja kaotavad ajakohasuse paari hooajaga. Linnupüüdjat Papagenot laulab selles lavastuses mr Keenlyside, kes enne ooperilauljaks hakkamist õppis zooloogiat. Plaadil on piltidega illustreeritud libreto; kümmekond aastat tagasi kuulasin läbi kõik, mida pakkusid kahe kohaliku raamatukogu ooperi-CD-de riiulid, aga paiguti jäi tegevustik segaseks.

P, 1334. päev: kuumus jätkub

Majas kuskil allpool on kõva kuulmisega itaallaste pidulik lõuna pärani avatud akna all (sest rõdule ei mahu üle kolme inimese; tegelt võib-olla tekitabki seda lärmi kolm inimest).

Visuaalne vaatlus kinnitab siiski, et lärm kostab alt tänavalt tänavaäärse maja hoovist ja inimeste arv n > 3.

Lõpevad ka slaidiraamid, pisut olen nõutu, sest skanneri pealt on asjad ära kaevatud ja klaas puhas; aga siis meenub, et skannida on veel ka ligi 60 filmi negatiivi aastatest 1998–2000. Negatiivi skannimine on palju kiirem kui slaidide, sest negatiiv on 4 kaadri kaupa ribas (kaadrid ei ole klaasil viltu), ei pea uusi raame kirjutama ning õiget valget tabada on kergem (imetrikke teeb kahe kaadri vahel oleva riba jätmine skannitavasse alasse, siis tooni lukustamine, siis õige ala valimine, selle heleduse-kontrasti korrigeerimine ja skannimine; värvid on enam-vähem õiged – näod ega tänavad ei ole enam rohelised ega taevas roosa).

L, 1333. päev: kuum laupäev

Käin hommikul, enne kui lubatud 36 °C kätte jõuab, uisutamas. Tee kuni veskini on täiesti kuiv, nii et vihmarataste pidavust märjal teel katsetada ei saa, aga mis veel olulisem: pehmed rattad lähevad kergemini üle kõiksugu pudist, mida jõeäärsel rattateel on küll vähem kui eelmine kord, aga palju ikkagi. Samas paar korda jääb ratta külge oksaraag kinni ja kiilub paigale piduriratta; see ja muu kulumine ka, nii et 9,8 km järel näevad rattad välja nii, nagu oleks nendega sõidetud sada kilomeetrit.

Aga uued laagrid lippavad nii mis kole, mis on ülitore, sest eelmised asenduslaagrid (mille panin algupäraste, kaubamajalaagrite asemele pärast mudamaadlust) vajasid umbes 5–20 km sissesõitmist. Seega uurin põhjalikumalt, mis marke uiske on saada A. kreisilinnas, et enne sinna ja selle 22 km uisukõlblikele kergliiklusteedele puhkusele siirdumist hankida kaasa uued rattad, laagrid ja teljed (rattad ja laagrid on margiülesed, teljed on margiomased), vbl ka käsivarrekaitsmed (muid kaitsmeid peaks olema kohapealt saada).

Päeva veedan kuuma päikese alt varjus ehk toas ja skannin slaide (slaidide järg on 1992. aasta mais). Imeline, mis teavet tänapäeval internetist leiab: näiteks on pildi peal mingi suvaline vana sild, raami peal ega karbil mingit teavet ei ole (tollal kirjutasin raami peale ainult filmi ja kaadri numbri; filmi algus- ja lõppkuupäev oli kirjas karbil, mis tähendab, et vahepealsete kuupäevade rekonstrueerimisel on vaja kalendrit, et kus ma jõudnuks käia samal päeval). Vat siis kogu inimtarkuse varasalv Wikipedia teatab, et mõisas, millest oli eelmine kaader, on riigi vanim kasutusel olev maanteesild!

Slaidikarbid lõpevad (tavaline varu voodi all on otsas), aga raame veel esialgu on; need tuleb laduda järjest karpi ja loota, et ma seda karpi kogemata ära ei viskaks nagu karpe, millest paljastuvad vanad raamid. Vanad raamid olid 3 mm paksud ja umbes 25 × 11 × 7 cm karpi mahtus 2 × 40 lahtist slaidi, st kaks filmi. Uued raamid on 1,8 mm paksud ja umbes 30 × 11 × 7 cm karpi mahub 2 × 100 aluse küljes kinni olevat slaidi. Tulemus on see, et kahe kapi asemel mahuvad tulevikus kõik mu slaidid ühte kappi.

Tehnilistest asjadest veel niipalju, et eks ma muiste ostsin seda filmi, mis aga odav oli; ja vat 18 aastaga on odavalt slaidifilmilt Fujichrome R-100 lahtunud kõik muud värvused peale sinise!! Skanneriprogrammis saab pleekinud värve mõistlikus ulatuses digitaalselt taastada, aga ega isegi surm võta sealt, kust midagi võtta ei ole.

Päeval on aknad kõvasti kinni; õhtupoolikul kuumuse leevenedes (st kui õues läheb „jahedamaks” kui toas) avan aknad. Puhub jah kosutav tuuleke, aga naabriteks on tahtejõuetud egomaniakid, kelle vastiku harjumuse käes peab kannatama kogu ümbruskond. Eriti vastik on see, et ajaks, mil pinutaguse lämu jõuab mu ninani, on seda täis ka kogu akna ja minu vaheline toaosa ning akna kinnivirutamine ei aita. Üääõehhh-öök. Õigemini tahaksin tõsta aknaruudu eest (magamistoas on suurem aknaruut 160 cm ja elutoas 180 cm lai) ja anda sellega lehatajale märku, mida ta teeb.

Äike oli eile ära, täna ei kordu.

R, 1332. päev: kallis lahing ehk saunas

Kuidas lihtne asi võib tekitada inimeses rõõmu lausa mitu korda: koosolek B toas, inimesi on 4 (P, B, A ja mina), toole on 4. Tuleb B2, kes selles toas peale B ja D kolmandana päriselt töötab; P vabandust paluma, et võttis B2 tooli ära, ja läheb uut otsima. Naaseb hetke pärast nõutuna ja siis B pakub, et mine vaata massaažitoast, seal on taburet. Üpris uus töötaja A südamest naerma, et massaažituba, mõtlege! Seepeale P, et parem lähme kohvikusse. Möödume massaažitoa uksest ja A uuesti südamest naerma, et ongi päris massaažituba!

Kohalik leht ähvardab, et pärast laupäevast äikest tuleb pühapäev suisa jahe: „ainult” +30 °C! Tänaseks lubab +36 °C. Kraadiklaasi võimalikku viga arvestades on tööl toas suletud ruloo ja pilutatud akende taga umbes sama palav kui pidi olema GOST-standardi järgi veneaegse avaliku sauna pesuruumis (+28 °C). Kraadiklaasi peal on graafiliselt kujutatud õhuniiskuse ja temperatuuri sobivus heaoluks; selle ikooniks on mõtlik nägu.

Kuulunekse, et siinkandi kahest supelrannast lähemal käivad kohalikud eestlased seepärast öösiti, et päeval „järve” (kunagist karjäärikaevandit) valvatakse, tuleb osta käepael. Koonerlus on sättumus, ütlen ma.

Õhtul äike. Panen rõdule pildistama suure ja väikese fotoka sari-aegvõttesse, et ehk midagi peale jääb. Suur teeb ilma selginemiseni 96 pilti ja väike 99, aga täielik nullring!! Kustutamine on digifotograafia tohutu eelis.

N, 1331. päev: alles klar zum Schuß ins Weltall

Bussiraamat Digital Apollo on läinud paremaks, kui alguses tundus. Räägib Apollo-kosmoselaevade pardaaarvutist; esimesed viis peatükki rääkisid selleni viinud tehnikafilosoofiast (nt katselendurite osatähtsus, inimese ja masina suhe, süsteemide töökindluse hindamine jne) ning olid seega suhteliselt igavad. 6. peatükis jõutakse lõpuks arvuti endani, sh Kuu-lennud teinud versioonini Block II, mis oli esimene lennusõidukit juhtinud digitaalne pardaarvuti. 7. peatükk algab paljutõotavalt: arvutit välja töötades (MIT) koondati kaalu ja kulutuste säästmiseks küll kosmoselaevast palju seadmeid, sest nende asemel võis sama teha pardaaarvuti, aga pisut kahe silma vahele jäi hoopis uudne aspekt – tarkvara.

Eriti soovitatav on taolist kirjandust lugeda neil, kelle arust olevat 1960. aastatel arvutatud üksnes lükatitega ja seetõttu tehtud Kuu-maandumised stuudios – nagu väitis algselt üks Prantsuse naljafilm, mille sisu hakkas hiljem elama oma elu.

Tööl vastik palavus. Saan teada, et akent pärani avada ei tohi, ainult ülalt pilukile; seda õpetavat koguni siseveebi esileht. Näen, et sealt on targu jäetud ära kommenteerimise võimalus. Arutelu toanaabriga, kuidas oma toaleitsakust teada anda ja kas aknaavamiskeelu põhjuseks on kliimaseade või turvalisus. Pakun, et turvalisus (muidu keegi ronib sisse [või välja – nt päikest võtma ja turistibussidele lehvitama]), sest mingit märki ei ole, et korruse meiepoolses nurgas oleks mingit kliimaseadet. Teises otsas ja keskel küll, seal on isegi koridoris jahedam. Homnepäev võtan kaasa kraadiklaasi ja jälgin tubaseid olusid. Meenutan, kuidas kunagi Eestis kontoris jälgisin, mitme kraadi võrra ületus ettenähtud temperatuur.

* * *

Õhtul rõdul lilli kastes (ja põhjalikult alla soristades, sest üks kast saab ootamatult ülevooluni täis) märkan, et parempoolse kasti on avastanud üks kahetiivaline, keda lapsepõlves nimetasime kopteriteks, sest need suudavad õhus koha peal rippuda. Parmud need ei ole, selgub, vaid eesti nimetusega sirelased. Panen ette makroobjektiivi ja umbes veerand tunniga teen samast sirelasest umbes 140 pilti, soovides mõistagi tabada hetke, kui putuk ripub õhus. See on täiesti võimalik, sest iga rippumine kestab umbes kolm sekundit, kusjuures üks sekund kulub putuka ülesleidmiseks ja kaamera keeramiseks ning teine teravustamiseks, kolmas jääb pildistamiseks, nii et saab igast korrast mitu pilti. Sekka paar õiel tiibade laiutamise pilti ka, et pärast tagakeha- ja tiivamustri abil liik määrata.

Välimäärajast selgub, et sirelaste sugukonnas (ingl hoverflies) on liike üle 5000, määrajas endas on ainult kaks lehekülge pilte. Selgub, et spetsiaalne sirelaste välimääraja on olemas, aga khm, Amazonis £30. Seega internet. Selgub ka, et värvid varieeruvad kõvasti, aga et paremat midagi ei leia, oletan, et liik on Episyrphus balteatus (ingl Marmalade Hoverfly), millel eesti nimetust ei ole. Saab ka teada, et sirelased on muidu vaiksed loomakesed, kes ei tee täiskasvanuna kellelegi liiga, mustkollane hoiatusmuster on peal ainult mimikri pärast, aga lapsest, st tõugust peast pistavad keresse lehetäiu nagu jaksavad. Seetõttu mõeldakse selle peale, kuidas neid kasutada bioloogilises tõrjes, nt aeda meelitamiseks istutada just samu kivikilbikuid, mis mul kastis, mis neile pidada koledasti meeldima. Voh.

See [koos jalgadega] kahemillimeetrine ämblikulaps, kellest ükspäev pilti tegin, osutubki paari terava pildi järgi olevat tilluke ristiämblik (Araneus diadematus).