L, 422. päev: matk

Homme on eesti seltsi matk Veokülast Uhkelinna. Sellele eelnes kuu aega tagasi matk Riisikülast Veokülla, kus ma ei käinud (olin Eestis). Nüüd teen selle puudujäägi tasa. Võtan kaasa kõnnikepid, mis osutuvad üsna abirohketeks, eriti tõusul, kuigi siis on kohati tunne, nagu kõnniks ma kätel. Kohanemisraskusi keppidega ei ole, samm on loomulik, kuigi kiire ja võtab higi lahti. Keppe saab kasutada napis valguses pildistamisel käepärase toena.

Sammuloenduri järgi on läbimatk midagi 20 km, pean kaardilt üle mõõtma.





Retk kulgeb mööda kitsast platood, mille on kaks jõge voolinud ajapikku järsu­nõlvaliseks. Mõne­kuulisel aja­vahemikul siin­maa esi­algse vabas­tamise ja Aru­mägede lahingu vahel oli platool ameerik­laste valvepunkt, kust nad vaatlesid üle jõe West­walli – ja kui nad oleksid innuka puude lõikumise asemel veidi hooli­kamalt vaadelnud, siis ei oleks Arumägede lahingu algus tulnud nõnda ootamatult, kui ta tuli.



Mu tee­kond ühtib suures osas sõja­jäänuste matka­rajaga, kus on seletus­tahvlid laske­pesade või muld­onnide juures (viimane on vett triiki täis). Metsa veerul poole­tollise raske­kuulipilduja laskepesa juures on mõistlikul viisil mälestatud nii neid, kes sealt täristasid, kui neid, kelle udust kostvate karjete järgi nad sihtisid.
Ühe maa sees kokku saame,
maad meil küllalt siis mõlemal.

Siis kulgeb tee mõne kilomeetri metsas, mitut kaardi järgi uhket vaadet alla orgu varjab mets nõlval. Ühest ära­keeramise kohast kõnnin mööda ja siis tuleb selgitada asukoht tee­kõveruse, kaardi ja kompassi kaasabil. Suuri oranže nälkjaid on väga palju; hiljem uurin Internetist, et selle liigi eesti nimetus peaks olema punane teetigu [Täpsustus: keskkonnasõnastiku EnDic2004 järgi on hoopis „lusitaania teetigu” (mõiste E137).] (Arion lusitanicus), kes on invasiivne võõrliik, kohale roomanud siiakanti Hispaaniast ning tema levila laienevat sama tempoga kui Euroopa Liit: 2004. aastal jõudis Tšehhi, 2007. aastal Rumeeniasse. – Võimalik, et pildil teevad kaks tigu sadat väikest tigu, aga kindel ma ei ole. Teetigu pidavat munema maa sisse, aga pildil nähtavat tatti oli metsa all maas mitmes kohas, nii et vahest on pildil lihtsalt tigude söömaaeg.

Fotoka akud saavad tühjaks (isetühjenemine! Nad lebasid mõni aeg laetuna riiuli peal), panen asemele hädaolukorra varupatareid, aga esimesed kaks saavad väga äkki tühjaks, teised kaks püsivad ausõna peal lõpuni, mil hakkab punast patareimärki vilgutama.

Siis tuleb tee metsast välja, avaneb mitu hunnitut vaadet, tee viib mäest alla, külast läbi (kus kõik külaelanikud on ametis oma laupäevategevusega ega vasta mu tervitustele) ja siis uuesti mäkke. Kuulen, kuidas kanakull kisab vahetpidamata, hääl püsib paigal ja näen ühe kuuse otsas sobivat mütakat; aga enne seda, kui jõuan fotoka välja õngitseda (milleks kulub umbes neli sekundit, käivitamiseks teine samapalju lisaks), märkab kull mind ja lendab minema. Enne metsas oli ka kulle, üks lendas robinal teeäärse puu otsast minema, enne kui jõudsin fotoka või binokli haarata – kuigi mul oli binokkel põues kaelas. Oh ja mul on nüüd kaarditasku ka, väidetavalt veekindel, on käte vabana hoidmiseks põues, et teen luku lahti ja piilun vajalikku serva.

Siis läheb tee metsast välja alla orgu. Algab inim­asustus. Aedades lõhnavad just need lilled, mida Eestis on tavaks istutada surnu­aeda, nii et lõhna järgi jääb mulje, nagu kõnniks ma umbes kolme kilo­meetri pikkuse surnu­aia kõrval.

Teeviit näitab, et Veokülla on 2 km, aga samasse viival jalgrattateel seisab, et 4,1 km. Jalgrattatee teeb pisikese kaare endise jaamahoone juurest läbi ja mööda raudteetammi alla orgu. Jaamahoonet saab pidudeks välja üürida ja parasjagu käivadki seal ettevalmistused suuremaks läbuks.

Orunõlval laskuvale teele on kukkunud värskeid kiltkivitükke, millel loomupärane omadus mureneda teravaservalisteks kildudeks – nii et, jalgratturid, kiivrid pähe!

Üle jõe Saksamaal on (nagu ma peagi teada saan) täika, luhal on parklas viimased autod, summ joobnud valjuhäälseid sakslasi ja nende keskel roheline traktor. Jõekääru kohal aga kõrgub väike keskaegne linnus – seda on nimetatud ka komtuurilinnuseks, aga tegelikult elas seal mingi ordu komtuurist järgmine mees. Tahan sinna uudistama minna ja uurida, kas äkki on sealt tore vaade Veoküla linnusele umbes kahe kilomeetri kaugusel. Kui raudteetamm jõuab Veokülla, on bussini aega just niipalju, et ma jõuaks kiiresti kepitades mäkke ja siis sealt ka tagasi.

Ülal mäe otsas (enne linnust) on riigipiir. Liiklusmärgid, et siinmaal on kiirtee piirkiirus sama, mis Saksamaa Autobahn'idel soovituslik kiirus, on teine teisel pool piiri, täpselt piiril vahetub aga asfaldi värvus, Saksa asfalt on pisut heledam (umbes nagu Vene ajal oli Harju ja Haapsalu rajooni piiril näha, kust algas Haapsalu rajoon ehk praegune Läänemaa – viimases oli asfalt punakas).

Linnus, tuleb välja, on eravalduses, sinna ei saa, isegi mitte hoovile, ja ainus keskaegne osa (väravatorn) on paksult viinapuude all peidus nagu printsess Okasroosikese muinasjutus. (Hiljem saan teada, et keskaegse linnusehoone ehitati uusajal ümber väikeseks lossiks, mis läks Teises maailmasõjas täiesti katki ja praegune hoone on vanas vormis uus.)

Ülalmainitud vaadet linnuse juurest ei ole, sest mäenukk jääb ette.

Aga linnuse igivana kirik on tore, nii et lähen järgmise bussiga. Romaani sugemeid (portaalid, akna­piidad) on seina seest välja uuristatud. Kahe apsiidi vahel on algaja romaani kujuri voolitud mehike, kahtlase väite järgi Jeesus Kristus ise, kuigi sama hästi võiks ju pakkuda, et klassivend Jürgen, Benny Hill, Kaljo Kiisk või hüljes Vigri.

R, 421. päev: radiant, sir, radiant

Ärkan lõplikult kell 8.18 (kella kuuest seitsmeni maadlesin äratuskelladega; tore, et tavaline äratus on suure varuga).

Päeval käin kohalikus postkontoris (Amazonist The Fast Show kõik kolm plaati ja Haruki Murakami The Wind-Up Bird Chronicle). Unustan, et postkontoris on pooleteisttunnine lõuna ja ootan ukse ees 12 minutit, lugedes praegust bussiraamatut (linnuste, losside ja kindluste sõnastik); saan teada, et arusaam, nagu peetanuks vanasti linnustes rüütliturniire, mõeldi välja 19. sajandil ja ei pea paika (sest linnused ei suutnud tagada sellistele suurüritustele vajalikku logistikat – neid peeti pigem linnades või linnade juures).

Õhtul Kõrgmetsa matkatarvete poes ja maksimarketis. Liiklus on kohutavalt umbes, Kirikmäelt sõidab Kõrgmetsani 40 minutit ja viimase peatusevahe lähen jala kiiremini kui buss.

N, 420. päev: igaüks isemoodi

September jätkub.

Maadlen terve päeva 36 lk pika tekstiga, mida on tõlkinud vähemalt kolm inimest, kellel korduvate terminite kokkuleppimine on õnnestunud ainult osaliselt, ning kahjuks ei ole nad eriti edukalt ka suutnud ühes osas esinenud tekstilõike taasesitada mujal, kui vaja. Tekstiarheoloogia tuvastab ka toimetamise jälgi.

Õhtul T. linnakeses poes (kõnnikepid ja uus väike binokkel – vana võin soovijale ära anda, kes ei pane pahaks võimatut teravustamist, suuruse kohta tunduvat raskust ja kujutise ajutist kahekordsust, kui torud kollimatsioonist välja lähevad). Neljapäeviti on sealsed kaubamajad (võimalik, et siinsele elukohale lähimad, sest siinmaal kaubamaju lihtsalt ei ole) lahti kauem, kuni 21 või koguni 22-ni. Ühe kaubamaja ees on silt, et augustis väisab siinmaa lennuvälja D-AQUI. Kuigi D-AQUI on natuke vähem päris (propellerid ega mootorid ei ole õiged ja koosneb tegelikult eri lennukite osadest) kui A-701, A-702 ja A-703, tahan ma ometi selle sõidu ära teha.

Siinmaa jaamas on uute piletikassade ette leiutatud sabatekitamislindid ja kassiirid näitavad, kui aeglaselt nad töötada suudavad. Varem sai osta mis tahes kassast mis tahes piletit; nüüd on kassad jaotatud sihtriikide järgi. Which is not nice. Ja üle kõige tulvab kätelaiutamise viis filmist Titanic (1997), mis toob vaimusilma ette Céline Dioni, which is kohe eriti not nice.

Korteris filmiõhtu, film on Apocalypto. Suurepärane, kuigi hoiatust, et see film on täiskasvanutele, tuleb võtta tõsiselt (ja nõrganärvilistele ka ei soovita). Pärast natuke uinumisraskusi; no kes käskis alustada vaatamist kellaajal, et film lõppes kolmveerand kaks.

K, 419. päev: septembrikuus on tuba uus

Tööl on kolimine. Eile pakkisin asjad kasti ja igaks juhuks printisin välja neljapäevaks üles antud toimetused. Kolimise juhendis oli kirjas, et kolimispäeval ei ole mõtet enne kella poolt kümmet saabuda. No ja kui ma täna kell pool kümme uude tuppa astun, ei ole seal asjadest kippu ega kõppu. Käin endises toas vaatamas, kas arvuti on ikka lahti ühendatud – on. Tulen siis uude tuppa tagasi ja asun paberi peal toimetama. Umbportugalikeelsed kolimismehed tulevad alles kell pool üksteist. Siis tulevad ka kaks itiinimest arvuteid ühendama ning pool kaksteist saan normaalselt tööle asuda.

Päeva nael on kirjakoht, kus meningiidi määratluses infection of membranes of brain and spine, mis ei ole päris korrektne (spine asemel peab olema spinal cord), on tõlkija saanud mõne toreda sõnastiku (näiteks Silveti) kaasabil tulemuseks aju ja lülisammast ümbritsevate membraanide nakkus. Minu esimene reaktsioon on napp: "Ooo!!" Et omasõnaga on see ju ajukelmepõletik ja jutt on kesknärvisüsteemi kelmetest ja kust seal see lülisammas. Ja inimene on ometi vaeva näinud, leidnud, et korrektne oskuskeel on lülisammas, mitte selgroog, aga, näe, pähe ei ole tulnud, et jutt on hoopis seljaajust. Kirjutan üpris kurja tagasiside, et miks inimene pole asju järele vaadanud, kui ise ei tea. Samas tekstis on tõlkija veel arvanud, et upper arm on käsivarre ülaosa; tegelikult on jutt õlavarrest ehk piirkonnast küünarnuki ja õla vahel. — I very sorry, I spreche English very poor. (A. Rüütel)

Ja korra kõnnin uude tuppa minnes trepist kogemata keldrisse kah.

Õhtul Kõrgmetsa maksimarketis.

* * *

Aga päeva huvitavaim ülesleidus on hoopis selline. Nimelt oli jaanitulel arutlus, milline peaks olema Eestist väljas toimuva jaanitule muusika, kas eesti- või välismaine, kas Marko Matvere ikka sobib, millele ma juurde tähendasin, et no suur osa rahvalikku muusikat on ju tegelikult Eesti suhtes välismaist päritolu. (Näiteks eks ole isegi Lõbusa õllepruulija esialgne (1935) tekst In München steht ein Hofbräuhaus (mp3).)

Ja vat siis tänane ülesleidus.

Nimelt teada-tuntud vanema põlvkonna joomalaul Täna on N-l sünnipäev, / seda ei juhtu iga päev. / Sünnipäevalaps, / võta veel üks naps! on mu arusaama järgi tegelikult samal svingiviisil kui laul, mida Saksamaal lauldi 1938. aastal [poolsalaja] sõnadega Lamberts Nachtlokal ning mis algselt ilmus 1937. aastal muusikalis Me and My Girl ja mille algne pealkiri oli The Lambeth Walk. Helilooja oli Noel Gay ning – hehee – see oli Churchilli lemmikviis!

T, 418. päev: september

Ilma poolest on täielik Eesti september. Taevas sõuavad madalad vihmapilved, sooja on 13 °C, radiaator tuleb sisse keerata.

Hommikul on prantsuse keele eksam. Buss tuleb jube täis ja ma jään palju kordi magama, aga maha õiges peatuses siiski saan.

Eksami ülesehitus on täpselt sama kui kontrolltööl, ülesanded siiski mitte. Eks näis.

Pärast lõunat uue, tarbehalduse osakonna tutvustus, võtan valvelauast kaasa pappkasti (ning pärast hetkelist kõhklust igaks juhuks teisegi). Lõpetan töö ja pakin asjad kokku. Hea tahtmise juures saaks asjad toppida ühte kasti, aga jagub ka kahte. Toanaabri lillepotid, seinakalendri ja ammustest toanaabritest jäänud Euroopa Liidu sloveenikeelse kaardi viin samuti (uues toas kaarti ei ole).

Käin Kõrgmetsa maksimarketi tööstuskaupade poes ja tulen sealt sama targasti tagasi. Toidupoodi ei viitsi kõndida (sest sealt ei ole midagi olulist vaja kah).

Skannin pilte ning loendan ära, mitu inimest on jäänud mu jaanitulepiltidele. Mitmetunnise hoolsa tööga saan tulemuseks, et 143. Võib-olla on mõnd, kes õhtu jooksul ümber riietus, loendatud kaks korda, ja usutavasti on mõni summasisene inimene ja käimisvõimetu imik jäänud loendamata. See-eest ringisaalinud lapsed peaksid olema selle arvu sees, sest lõkke süütamisest edasi olid nad kõik tuld sussitamas nagu üks mees.

(Vastuseks küsimusele: jah, mul on suhteliselt palju vaba aega, ja sellel lihtsal põhjusel, et mul ei ole telerit! Sest mida teeb keskmine inimene õhtul, kui koju tuleb? – Hakkab telekat vaatama, vt video...)

E, 417. päev: sajuperiood on alanud

Ja mul jäi hommikul vihmavari maha.

Õhtupoole vormikate pilvedega, väga tuuline ja pilvede all selge ilm. Käin poes. Õhtul sajab uuesti.

P, 416. päev: vana ja uus

Õpin prantsuse keelt.

Piim on hapuks läinud.

Skannin vanu pilte. Stiilinäide:

Vana pilt (võetud Oleviste tornis 18.10.2002), skannitud 21.10.2002 positiivist

Sama pilt, skannitud 24.6.2007 negatiivist

L, 415. päev: panin talle nimeks Jaan

Jaanilaupäeva hommikul paistab, et jaaniõhtu kujuneb ka siinmaal täiesti traditsiooniliseks: on külm ja sajab. Mitu raksu: sajab, siis on selge, siis hakkab äkki sadama, siis läheb uuesti selgeks, siis sajab lausa mühinal.

Kuuldavasti on täna rahvuspüha paraad, aga see mind ei huvita ja telekat mul ka ei ole.

Pärastlõunaks jääb vihm järele. Kõnnin jaama (sest riigipüha tõttu käivad bussid harvemini, kui jõuaks jala), kus kell neli koguneb eesti matkaseltskond, kes kõnnib M-chi jaamast jaanituleplatsile. Tuleb kokku viis inimest (neist üks kreeklane). M-chi jaamas lisandub veel üks. Kõnnime esimese lahtioleva kohvikuni (see on üsna kaugel) ja kohe seejärel vallandub järjekordne vihmavaling. Kohviku nimi on Latino Café ja suhkrupakkidel on peal portugalikeelsed sententsid.

Edasi viib tee vaikselt mäkke, mäe otsas on kohalik vabadussammas, mis kaugemalt meenutab Tehumardi sammast ja pisut lähemalt Maarjamäe sammast ning mille otsas istub algul vares. Samba juures on uhke universaalvaade, mida olenevalt vaatesuunast või kaadrilõikest saab kohandada vajadust mööda nagu tuntud fotot, kus üks sõdur surub vangile püssitoru kuklasse ja teine annab välipudelist juua (ning mida on esitatud alati ainult kahe tegelasega, et näidata kas asjaomase riigi sõdurite julmust või siis lahkust). Nimelt on esiplaanil veisekari, aga tagaplaanil on ühel pool orus pastoraalne maastik (koguni kirik on), teisel pool aga kiirtee ja linn. Et siis rahulik maavaade, piltnik keerab end pisut ning saab teise pildi maa ja linna sulandumisest või mis iganes.



Lehmad ja kiirtee viivad mõtte muidugi Indiale, meenutan, et 1996. a väitis India korterinaaber, et tänaval lebotavad lehmad Dehlis tänapäeval enam probleem ei ole. (Kuigi ma ei tea, mida ta sellega mõtles: kas lehmad enam tänaval ei pikuta või pole see kellegi jaoks enam probleem.) Veised on punased ja nende hulgas on ka pull, mis tekitab arutelu, kas see Red Bull ka tiivad annab (aga keegi ei taha teda torkima minna).

Eemalt hakkab ajama koledaid pilvi, aga paistab, et nad lähevad mõne kilomeetri kauguselt mööda.

Siis jõuab tee mäe otsas metsa, tee hargneb umbes kuueks ning rahumeelses arutelus, milline ots on õige, tuleb korraks taskust välja ka kompass, mis mul on taskus täiesti juhuslikult (eelmisest korrast, kui mul oli seljas sama ülerõivas). Siis läheb tee pikkamisi mäest alla ja on väga märg, eriti selles kohas, kus käin mina. Tee peal on voolujälgi (täna on kõvasti sadanud ka siin).

Jaanitule plats on jõekäärus, õigemini jääb jõgi võsa taha. Kaljunõlva seest jookseb välja mitu allikat, on kaks tiiki, ja kuni 22.37-ni, mil ma ära tulin, ei kukkunud mitte keegi vette! See on uhke saavutus. Isegi keegi laps ei kukkunud, kuigi neid on kohal väga palju ja nad olid pidevas Browni liikumises.

Jaanitule enda plats on kividega piiratud ring, mille keskel on koldesüvend, mis olnud alguses vett triiki täis. Puid on napilt, aga lähedal oli metsa langetatud ning metsa all on kuuselatvu ja muud peenemat sodi küll. Hunnik saab suur ning leiduvad ka pisike saag ja nn "pooleteise käe" kirves. Ja taas kord on kogu seltskonnas ainult umbes kaks inimest, kes teavad, mispidi kirvest käes hoida (ehk kes siis kokkulohistatud latvu ja muud risu laasivad). Kirves läheb kasutamise peale teravamaks (või siis saab seda tõesti vastu kivi (liivakivi) teritada). Märg on, pihku tulevad villid. Suur austus virkadele saagijatele, sest selle saega saab väidetavalt saagida kuni 1 cm jämedusi oksi, mille mahanühkimiseks kulub mitu minutit, samas kui kirvega saab 2–3 cm jämeduse oksa maha kuni 4 hoobiga.

Vihma sajab ainult natuke. Sööki ja jooki jätkub. Kemps on. (Küll aga diskrimineeriva sildiga uksel: „Mees, pissi metsas!” – minuarust on see umbes sama diskrimineeriv kui, ütleme, „Neeger, ära tule!” ehk veel puhtam diskrimineerimine kui vahetegemine maailmavaate või usundi põhjal, sest inimese anatoomia ei ole tema enda valida. Kui ääre peale sattumine on probleem, saaks selle lahendada näiteks valgustuse paigaldamisega muidu pimedasse kempsu. – Silditegija näitas seda silti juba enne uksele riputamist, et vohh! milline tore silt, ja ma olin nii keeletu – selline silt, aastal 2007, Euroopa südames! –, et ei osanud kosta ööd ega maad.)

Rahvast tuleb muudkui juurde (pean ära lugema, mitu inimest jäi pildi peale). Tuli saab vettinud nottidest ja lõkkesse vett kallavatest lastest hoolimata üles. Sobivas hämaruses jagatakse laiali laululehed, pannakse konservmuusika (Marko Matvere, Singer Vinger jpt) kinni ning tõmmatakse akordion valla. Pikemate lugude kohal ei tea keegi, mis salm parasjagu läheb, igaüks laulab seda, mis parasjagu meenub (ja kuidas meeldib: mulle näiteks meeldib laulda „Läänemere lainte” eelviimases salmis ainult kass on jäänud truuks mul surmani, mis meenutab seda hämarat tudengiaega, kui käisin ajuti laulmas kirikukooris (sest pärast teenistust anti süüa) ja liturgialaule aeti laulma alla koguduse sekka, kus rahvast oli vähe ja ma võisin täies rahus laulda näiteks teksti, et ja anna talle oma jaa-aa-hu, ja ainult üks kord ainult üks inimene vaatas üle õla tagasi). Tuntud ütluse ega inime massina vastu saa ütles mu teada üks vanamammi Muhu kirikus, kui ta jäi orelist poolteist salmi maha.

Laulud on pealkirja järgi tähestiku järjekorras ja sisaldavad muuhulgas rahvaliku laulu "Nõia elu", mis oli lemmiklugu ühel mu sõbral ...kui ta oli 3-aastane, ja kujutan elavalt ette, kuidas ta seda esitaks praegu, mil ta amet on vandeadvokaat. Mis ühtlasi tuletab meelde, et tudengipõlves sattus kord olema tore mereteemaline pidu, kus hilisem ühe Eesti linna garnisoni ülem laulis ülima kaasaelamisega laulu sellest, kuidas heeringas elas kuival maal ja läks põhja soolalastiga üks kaljas kahe mastiga.

Laste lemmiklaulude ja -lugude kohta veel lugu, kuidas ühe sugulase vanaema oli usin kirikuskäija ja võttis kord kaasa oma 3-aastase tütrepojagi, aga see ei mallanud paigal istuda, vaid jooksis ühe vaikse koha peal mööda vahekäiku altari ette ning hüüdis: „Eh-heh-heh-hee ja piraki!!” Täiesti tõsilugu. Ning kirikuteema lõpetuseks lugu, mis kuuldud u 1994 raadiosaatest, kus inimesed said Kersnale helistada ja tõsilugusid rääkida, seal siis keegi rääkis, kuidas soome tuttava põngerjas olla kirikus mustakuuelise papi ilmumise peale teatanud valjusti: „Voi v.ttu, Batman!”

Kell 22.37 asun jaama poole teele. Vaatepilt tagasi on tore: laulud ja lõke kõrge kalda all. Astun läbi pimeda metsa (siin laiuskraadil valgeid öid ei ole, kuigi tööl viimatine sloveeni toanaaber arvas, et siin on õhtuti ikka hulk maad kauem valge kui Sloveenias), kuni parklani on tee ääres küünlaid (mis päris kõik ei põle) ja näen, et mingid täpid helendavad õhus ringi. Adudes, et purk õlut ja kaks topsi veini õhtu jooksul ei suuda tekitada nägemusi, mõistan ühtlasi, et need on ringilendavad jaanimardikad. Korraga võib neid metsa all õhus näha 5–30 tk, mis mulle, kes ma olen jaaniussi teadlikuna näinud elus üheainsa korra, on selline elamus, et võtab judinad seljale. Ja neid jätkub kogu kahekilomeetrise metsatee jooksul; huvitav, kas neid saaks pildistada? Videole kindlasti saaks (valguskordistiga), fotokaga katsetada ei ole aega, rong ei oota. Ja rongini on lõkkeplatsilt oma 5 km maad marssida (ma bussiga ei taha minna, eriti pärast jaanimardikate nägemist).

Metsas on hämar, paistab poolkuu, see natuke valgustab, igaks juhuks on kaasas taskulamp, aga seda läheb vaja ainult siis, kui astun mingi puntra otsa, mis osutub minu fotokakotiks, mis on seletamatul ja märkamatul kombel vöö küljest pudenenud (käib ära, lennuki turvakontrollis jube mugav). Kell 23.32 läheb viimane rong tagasi, õigemini umbes kell 23.38. Siis veel jala korterisse. Läbikõnd kokku umbes 20 km.

Summa summarum: jaaniõhtu siinmaal oli täiesti traditsiooniline eesti jaanituli. Märg oli ja jahe oli ja grill oli ning ainus, mida ei olnud, olid sääsed!

R, 414. päev: läti pulm

Buss jälle täis ja sõidab jaamast sama aeglaselt linna kui eile.

Ka täna teeb kanakull oru kohal vigurlendu.

Päeval käin postkontoris tähitud kirja saatmas.

Õhtupoolikul tugev vihm. Et ilutulestik ja rahvapidu on juba täna õhtul, ennustan, et lähemal ajal sageneb kopsupõletiku esinemus (nende hulgas, kes homme hommikul märjal rohul ärkavad).

Kohalik leht kirjutab, et suurhertsog pääses homse sünnipäeva puhul Internetti!! Tal on nüüd kodulehekülg. Tõotab huvitavat sirvimist... heheh. Parem hilja kui mitte kunagi.

Mis meenutab seda, kuidas 11 a tagasi olin tudengiühingu veebimeister ja tahtsin panna lingi sponsori Tallinki kodulehele, aga võta näpust, Tallinkil ei olnudki kodulehte! Ja kuidas veel umbes kümme aastat tagasi vandus Tallinna Linnateater, et nemad on teatriinimesed ja hoiavad kõikvõimalikud tehnikaasjad enda pühast teatrimajast võimalikult kaugel, nii ei olnud neil faksigi – samas elektrit nad siiski tunnistasid.

Mis omakorda viib mõtte igasugustele vana aja taaselustamise ettevõtmistele, kus elustatakse valikuliselt teatud asju, aga teisi asju ei elustata, näiteks kui üle keskaja laada kaigub Arvo Pärt (no ei, keskajal kaikus turuplatsil vilepill ja trumm ning tantsisid karud, kääbused ja habemega naised ning vaatepilt ei erinenud väga palju lõbusast mõisameeste laagrist filmis Viimne reliikvia). Või muinasaja kehastamisel kantakse prille ja nüüdisaegset kosmeetikat. Või näidatakse filmis Teist maailmasõda suitsuvabana, ehkki tegelikult olid ainsad hetked, mil sõdur ei suitsetanud, siis, kui ta sõi või magas.

Ja see omakorda viib mõtte igasugu fundamentalistlike liikumisteni, mis teatud asju kõvasti taunivad, väites, et nende liikumisele pühas muistses raamatus neid ei ole, aga teisi asju, mida seal samuti ei ole, aga mis on kasulikud neile endile (nüüdisaegne meditsiin, mobiiltelefonid, autod, tulirelvad), samas ometi kasutavad.

N, 413. päev: suured ninad murdsid päid

Kolmveerand kümnest tuleb asutusega kohtuma Euroopa Komisjoni mitmekeelsuse volinik. Kuuldavasti olevat ta viimase 10 aasta kõrgeim külaline.

Tulen tavalisest 20 minutit varasema bussiga, aga laupäeval on ju suurhertsogi sünnipäev ja jälle on see haige liikluskorraldus, et Vabaduse puiestee on kaks päeva varem kinni, et riigi ainus sõjaväeosa saaks tulla oma mäe otsast alla ja aasta aega läikimanühitud nööpide välkudes marssimist harjutada, koos kõigi umbes nelja soomukiga. Et paraad oleks pikem, osalevad selles kuuldavasti ka politsei- ja tuletõrjeautod (kahju, et siinmaal ei ole Tartus ehitatud leivaautosid, need sobiksid üldpilti suurepäraselt) ning need politseinikud, kes autodesse ei mahu, osalevad jalgratastel. Ja vist jalgrattasportlased ka, et ikka riburada pikem oleks. (Et siinmaal on jalgrattarõivaste müük läinud erakordselt hästi, on nad juba kõik ühtmoodi riides, st vormis.) Võiks ju veelgi muid kui oma jalul kulgevaid osalisi paraadi lisada: näiteks ratsutajaid, rulluisutajaid, tõukerattureid... Teisalt võiks ju panna suurhertsogi tribüüni mõne väiksema kvartali serva, siis saaks vähemate jõududega mitu päeva ümber selle kvartali sõita ja jätta mulje lõppematust väest. Aamen.

Ümbersõit jaama tagant läbi on nii umbes, et buss sõidab jaamast (tagasi üle viadukti, siis jaama kõrvalt läbi) postkontori platsini tavalise viie minuti asemel umbes pool tundi. Kui sellise linna, mille kesklinna läbiv liiklusvoog käib üle kahe kitsa silla, liikluskorraldus oleks, kallis lugeja, sinu õlgadel, siis kas sa paneksid ühe neist kaks päeva varem kinni? – Mina ka mitte.

Ka kõrget külalist tuleb 35 minutit oodata. Mis oleks loogilisem seletus kui see, et ka tema pole siinmaa liikluse eripära teadnud ja istub ummikus?

Kohtumine on NHE-maja baaris, kuhu on reakaupa vaheldumisi pandud poolkaarde musti ja punaseid toole. Üsna kooliaktuse tunne on. Saame kõige kõrgemast allikast vahetult teada, kui tähtis on mitmekeelsus, ja et Euroopa Liidu kodanikest tervelt 46% ei oska midagi muud kui oma emakeelt (ei ole ka midagi imestada, sest umbes samades riikides ei kasutata subtiitreid, vaid loetakse tõlked peale). Lõpus võtab direktor volinikult ausõna, et ta saabub kunagi uuesti praegu poolelijäänud arutelu jätkama.

Sajab.

Pärastlõunal vuhiseb akna taga edasi-tagasi ja üles-alla kanakull, vahepeal käib mu toa kohal katusel, siis on aknast umbes 3 m kaugusel. Ta on kiirem kui minu reageerimine ja eriti telefonikaamera.

Kuuldavasti on laupäeval kõik poed kinni ja homme kah ainult 18-ni lahti, kuigi tööpäev lõpeb tavalisel ajal. Which is not nice

K, 412. päev: kardinad

Ärkan kella viie paiku selle peale, et väljas lööb välku, müristab ja kallab koledasti vihma. Mürin peab olema väga vali, sest tavaliselt ma selle peale ei ärka (lapsepõlves juhtus kord nii, et äikesetuul surus mu voodi kõrval akna kermoonist lahti, aga mina ei kuulnud midagi).

Sulgen akna ning ühendan läpaka igaks juhuks seinast lahti ja asetan keset toapõrandat (aprillis näitas Eestis saade "Müüdimurdjad", mis juhtub, kui telefoni, millega inimene parajasti räägib, välk sisse lööb).

Tööd on väga vähe. Kell pool viis suundun pangaautomaadi kaudu kardinapoodi (Kõrgmetsa maksimarketi tööstuskaupade osakond), saan sealt kaks rullkardinat elutoa akna jaoks, panen need korterisse, siis uuesti bussi peale ja Kirikmäe prismasse toitu ostma. Tagasi, panen kardinad üles. Nüüd on ka elutoas, kui vaja, pimedus.

T, 411. päev: laigud

Prantsuse keele esimene pool sisaldab umbes kolmveerandtunnist võitlust unega. Teine pool on pisut ärksam. Seekord ei pea ma rääkima enam pingbetoonist, vaid räägime sellest, kes me oleme ja mida tööl teeme. Lihtne!

Avastan, et viimati Eestist ostetud päikeseprillid on, erinedes kaasasolevast kasutusjuhendist (3N), hoopis polaroidid. Nimelt täheldan prantsuse keelest tulekul, et KAD-maja aknad on läbi prillide vaadates imelikult laigulised (eelmiste päikseprillidega ei olnud). Klaasil on P-täht ning värvid on kahtlaselt kontrastsed ja taeva sinisus oleneb pea asendist.

Tööl on toas jube palav.

Nelja päeva pärast on võimukandja sünnipäev, riigi mõlemad politseiautod harjutavad Vabaduse puiesteel paraadi ja on Aadu silla kinni pannud, muidugi mõista õhtuse tipptunni ajal, ja sobivasti on ümbersõiduteel ühes kohas laiusest kaks kolmandikku teetööde pärast kinni.

Õhtul korteriakna taga nahkhiired. Kraadiklaas näitab, et päeval oli 27 °C.

E, 410. päev: Battle of Agincourt?

Võtan bussiraamatuks Wilhelm Buschi valitud teosed, teate küll, Max ja Moritz, kaarnapoeg Hans Huckebein ning teised XIX sajandi koomiksilaadsed vemmalvärsid, mille moraliseeriv mõju seisneb peamiselt peategelase hukkumises ja mida Eesti oludes arendas edasi Karl August Hindrey mitmekülgne talent. (Kuigi Busch maalis täiesti äratuntavaid pilte, oli Hindrey siiski mitmekülgsem, sest tema ampluaasse kuulusid ka koolinoortele suunatud kergekoelised jutustused Eesti riigimeestest (kergekoelisust süvendasid mõistagi Maxolly pildid, mida see maalis fotode järgi), üsnagi Bontš-Brujevitši raamatu "Lenin ja lapsed" stiilis, mis minu ajal oli algkoolis kohustuslik kirjandus, aga mille võis asendada mõne muu samalaadse teosega, meil oli kodus Priležajeva "Lenini elu", põhjusel, et seda müüdi 1974. a Brežnevi pakis koos täpselt sama suure koomiksiga "Piilupart, Miki ja teised". Seega on ring sulgunud.)

Päeval vihun toimetada kaubaloetelusid ning, et toanaaber on puhkusel, ei saa oma leide kellelgagi vahetult jagada. Näiteks energy reduction apparatus on saanud vasteks energia vähendamisseadmed (energiasäästuseadmed; see saab tagasisidesse soovituse meenutada energia jäävuse seadust), Lichtmaschinen on valgustimootorid (generaatorid) ja near infrared ray absorbing dyes tõlge on peaaegu infrapunakiire absorbentvärvid (lähi-infrapunakiirgust absorbeerivad värvained – leidsin, et near infrared puudub tehnikasõnastikust, aga see ei vabanda seniolematu vaste väljamõtlemist – aga võib-olla on tegu Jaan Tatika, suure asjade väljamõtleja reinkarnatsiooniga, minu lugupidamine). Ja autode rihtimislaudade asemel on saadud korrektsioontabelid (correcting tables).

Aga eriti kuri olen ma "tõlke" peale, kus saksa lühend Blutgasmo und -sensoren on jultunult ümber pandud "eesti" käkerdiseks veregasmo ja -andurid (p.o veregaasimonitorid ja -andurid) – kas mäletate The Fast Show' teemat Chanel 9 ja selle reklaame, kus alati reklaamiti üht ja sedasama vidinat, mille kogu otstarve seisis selles, et seda sai kuhugi toetada ja üht osa kangiga edasi-tagasi kõigutada (funcioni moronico e accion pumpo), mille hind oli 5 600 750 398,99 raha, mille erakordset headust näitasid õnnest pakatavad kasutajad (näitlejad Mark Williams ja Arabella Weir) ning reklaami lõpuks hüppas ringi poolpaljas näitsik, ning mida nimetati kord cielyn gizmo (see on siin 1.08-st edasi), kord kitchun gizmo, kord auto gizmo, kord gardun gizmo ja lõpuks orgazmo gizmo?

* * *

Mul on kaasas sedel elutoa akna mõõtmetega, viimaks on koitnud aeg hankida sinnagi kardin (kui hommikuti negatiive skannin, paistab päike kuvarile peale, heal juhul näeb skannitava ala servajoont, aga seda ei näe, kas tarkvara on optimeerinud värvused jälle nii, et inimeste näod on rohelised või pilved roosad).

Aga õhtul hakkab üles ajama dramaatilisi pilvi (tumesiniseid, mitte roosasid) ja mõtlen, et mõistlikem on sõita otse korterisse, selmet jääda, kardin käes, vihma kätte. Linnas raudteejaama juures tababki bussi tugev äiksevihma valing, mis kestab umbes viis minutit, nii et korteri juures on sadu juba üle. Aga samas poeni jalutada ma enam ei jõuaks.

Homme on ka päev.

P, 409. päev: Burg Eltz

Käin jalutan Saksamaal ja vaatan Eltzi linnust, üht kahest Eifeli linnusest, mis jäid uusajal maha lõhkumata, ja mida ei ole kunagi vallutatud.

Unustan hommikul maha raamatu ja sõiduplaani, kaardist rääkimata. See tuleb meelde alles poolel teel jaama. Sõidan kohaliku rongiga (mis meenutab suurt, aga puhast trammi ega lehka suitsu järele nagu kiirrong sõidul siitmaalt T. linnakesse) Moselkerni. Raamatus on kirjeldatud täpselt, kus tee kuskilt ära keerab, aga see jäi maha, eks – aga samas on Eltzi linnus nii oluline vaatamisväärsus, et viitu on iga natukese aja takka. Moselkerni jaamast Eltzini on 6 km.

Poolel teel (õigemini natuke lähemal) on restoran ja hotell, kus hetkeks peatun ja pisut keha kinnitan, siis astun edasi. Veidi peale restorani seisab kolm traktorit koos inimeste vedamise haagisega, millega ilmselt hotell eksootikahõngulist transporti pakub. Saksamaa autonumbrite alguses on piirkonna lühend, Moselkern kuulub Cochem-Zelli ringkonda ja selle lühend on COC, mis, arvestades asjaolu, kui palju pildistavad inglise poissmehed Tallinnas viita Kiek in de Kök (mis nende tõlgenduses on kick in de kok), võib inglis­keelsetele turistidele omajagu lõbu valmistada. (Teatavasti on Soome pildis­tatuim laev üks Turu sadama puksiir, millel rootsi­keelne nimi Fart, isegi mul on sellest pilt →.)

Eltzbachi org läheb kitsamaks ja hämaramaks ning hoian silmad lahti, et äkki näen jäälindu, keda raamat kinnitab selle oja ääres elavat. Aga võta näpust! Nurga tagant keerates avaneb sootuks teistsugune erakordne vaatepilt: umbes 50 m eespool kuseb inimene keset teed!! No teen näo, et ei näinud midagi, keeran ringi ja ootan nurga taga viis minutit, kuni saabub matkaseltskond, kelle karjed kostavad umbes kilomeetri kaugusele. Kui uuesti lähen, on tundmatu kuseja kadunud ja näen noort vesipappi.

Siis läheb tee vaikselt mäkke ning see on parajalt ligane. Nimetatud matkaseltskond (kellest ma tõusul mööda läksin) kõnnib osaliselt plätudes ning üks eriti lootusetu meesterahvas küsib mu käest, kas ma tean, kas Eltzi linnus on kaugel. Vastan umbmäärase nicht weit ning rõõmustan, et mul on jalas mudakindlad B+-klassi jalavarjud.

Tee on üsna kitsas ja kole ning mõtlen, et linnus ehitati kaubatee äärde ja võimalik, et see kaubatee ongi sama tee. Viimane pool kilomeetrit on lauge ja vastu tuleb palju mäkke rühkivaid jalgrattureid, kes sugugi ei tea, mis neid ees ootab.

Ja siis ongi linnus ise.



Piletit küsin saksa keeli, aga ilmselt käib siin nii palju välismaalasi, et piletimüüja küsib üle: Do you understand German?, ja kui vastan, et vabalt saan, siis vaatab mind umbusuga.

Linnuses elatakse edasi ning avatud on ainult osa. Nagu pildilt näha, on hooned kõrged; ja kael jääb valusaks.

Hoovis on rahvast just nii palju, et võib loota, et peagi hakkab eks­kursioon (oma käel ringi kolada ei saa). Tuleb noorsand ja teatab, et saksa eks­kursioon hakkab kohe, inglise omast on 4 inimest puudu. Üks ameerika tädi hakkab seepeale iga läheneja poole kisama: Do you speak English? Aga kohe tuleb noorsand uuesti ja saksa ekskursioon algabki.
Linnus koosneb neljast elutornist, mis on hiljem laienenud hooneteks, millel kõrgust kuni kaheksa korrust (+ kelder + pööning). Linnuses elas ühe suguvõsa neli haru, alguses olid kõik hooned eraldi, alles XIX saj ühendati hooned omavahel. Sama suguvõsa elab linnuses tänapäevani, praegune omanik on järjekorras 35. põlve esindaja (pildi peal on tema isa, 34. põlve omanik, üsna Olav Ehala nägu). Tänavu möödub esma­mainimisest 850 aastat, nimelt mainiti ühes 1157. a dokumendis isikut Rudolphus de Elze. Selleks ajaks oli, nagu kirjutab linnuste, losside ja kindluste sõnaraamatu sissejuhatus, muutunud elu linnuses juba nii austusväärseks, et aadlikud kasutasid linnusenime liignimena.

Ruume on linnuses 100, neist 40 olid köetavad (40% on keskaegse linnuse kohta väga palju), ja keskaegseid käimlaid on 14. Nendes olnud vihmavee-puhastussüsteem, et vihmasaju korral uhtus šahtid läbi.

Esimeses ruumis on relvakamber – kõik esemed on orignaalid ja just sellepärast ei jäeta uudistajaid omapead (giid tuleb järgmisse saali pärast inimesi). Teises on saali moodi elutuba, seinal mitu keskaegset maali, sh Cranach vanem. Selle peal on elukamber, mille nurgas kabel ja keskel viissada aastat vana voodi koos ligikaudu sama vana madratsiga. Arvutage ise, mitu põlvkonda tolmulesti on seal ilmale tulnud, kui tolmulest saab sigimisküpseks 20–30 päevaga.

Siis läheb ringkäik mööda käike nn rüütlisaali (mis oli tegelikult niisama kogunemissaal, alles XIX sajandil pandi sinna välja kolm raudrüüd). Uurin raudrüüsid lähedalt ja need on kriimudega! Ühel on koguni löögiauke. (Ennist jäi mainimata, et kassas võis muu kribukrabu seas osta puust ja rauast mõõku, papist või rauast raudrüükiivri, soomussärgi ja koguni terve raudrüü (Itaalia XV saj turvise nüüdisaegne koopia), mis maksis natuke alla 1800 € ja mille juures oli märkus tragbar, st seda saab kanda (kui rauast ülikond muidugi paras on, vastasel korral tuleb minna rätsepa asemel sepa jutule.... heheh).)

Muide, nii linnuse koduleht (kus on sisevaateid, vaadake) kui giidi jutt levitavad muinaslugu, et sadulast mahatõmmatud rüütel omal jõul enam sadulasse tagasi ei saanud. See ei ole õige. History Channeli raudrüü­saated on näidanud, et raudrüüs (30–40 kg ehk sama palju kui praegusaja sõduri täisvarustus) sai lahinguväljal teha kõike, sh joosta ja maadelda (kuigi pärast oli kere sinikaid täis). Pigem oli hellebardidega jalameestel lihtsalt mugavam mitmekesi mulgustada jalge alla tambitud raudrüütlit kui suskida teda hobusesadulas, kust ta oma raudnuiaga või kahekäe­mõõgaga neile lagipähe valas ning ka sõjahobune ette ja taha lõi.

Aga seda ma ei teadnud, et raudrüü all kantava rõngassärgi otstarve oli peale raskestikaetavate kehaosade kaitse ka see, et raudplaadid saaksid alusriiete peal vabalt libiseda. History Channeli andmeil oli vedelavõitu rõngassärki palju ebamugavam kanda kui püsikujuga raudrüüd. Raudrüü kõrghetk oli XVI sajandi I kolmandiku lõpus, kus jõuti punktini, kus mõõgaga enam raudrüü vastu ei saanud (võeti kasutusele sellised koledad asjad nagu sõjahaamrid, millega löödi rauast lihtsalt läbi). Aga siis hakaksid tormiselt arenema väiketulirelvad ning ainult saja aastaga jäi täisturvisest alles ainult kürassiir ja edasi ainult kiiver. Alles XX sajandi lõpus hakkas turvis tagasi moodi tulema, nimelt üha ulatuslikuma kuulikindla vestina.

Giidi kiituseks ütlen, et ta jutust ei jää sugugi muljet, et ta teeb päevast päeva ja tunnist tundi ühetaolist grammofonitööd.

Ringkäik viib läbi lastetoa ja lõpeb keskaegses köögis. Sealt otse (läbi paksu müüri) jälle õue. Käin varakambris, kus on väljas veel palju põnevat kilakola (kõik on ehtne). Söön (linnuses on kaks rahvarohket vabaõhusööklat). Ostan kassast kohaliku topograafilise kaardi (mida otsisin juba novembris). Näen mitut koera, sh kaht taksi. Linnusest 230 m põhjas ja 40 m kõrgemal on piiramislinnuse Trutzeltzi varemed ehk linnuse piiramine oli ennevanasti nii põhjalik ettevõtmine, et ehitati spetsiaalne pisilinnus. Aga piiramine ei olnud edukas, kuigi see kestis vaikselt mitu aastat (ülalnimetatud sõnastik nendib, et tulirelvaeelsel ajal olid "sõjad" enamasti väikesed üritused, kus osales vähe võitlejaid). Edasi on Eltzi linnus oma asukate poliitilise tähtsuse tõttu (kord XVI sajandil oli üks neist koguni keisri järel teine mees Saksamaal) jäänud puutumata. Ütle veel, et diplomaatial ei ole jõudu!

Seejärel astun piki ojaperve natuke ülesvoolu, tee on novembrist tuttav. All ojas pisut rohkem elumärki kui novembris. Üle silla ja pikk tõus mäkke. Mäe otsas on palav. Ajan kaardi pealt järge, kus peab ära keerama. Mäe otsas on küla, selles kiltkivist kabel ja pikk kasevibalik, lindid küljes. Edasi läheb tee ööbikulaululisse metsa ja selles üsna järsult alla orgu. Tee ääres on kaksteist pisipühamut, igaühel pildike ristikandmise loost ja otsas inglike, kahe kala vahel ja täpselt Konstantin Pätsi nägu (ma ei viitsi pilti teha, on palav).

Asula, kuhu tee välja jõuab (lõpp on väga järsk), on asjakohase nimega Müden (sks müde 'väsinud'), seal on mitu mitmesaja-aastast vahvärkmaja, aastaarvud viilul, kirik, mille peal suurelt silt 1923, ehkki raamatu järgi (nagu hiljem loen) ehitati see tegelikult XII sajandil), ja teivasjaam. Sõiduplaan jäi maha, aga siit käib ronge kord tunnis. Veab, ootama peab ainult 20 minutit (käin külas ringi, pildistan, ostan pudeli vett).

T. linnakese jaamas tuleb rongi vahetada. Teatatakse, et see jääb teetööde tõttu "umbes 28 minutit" hiljaks. No tegelikult jääb 25, aga seisab veel kahes kohas. Viimases jään magama ja kui silmad lahti teen, siis rong sõidab, aga akende taga on juba täitsa pime! Ehmatan, et ah nii kaua seisime. Aga siis jõuab rong siiski tunnelist välja...

Hilinemisel on siiski see hea pool, et bussi ei pea enam ootama 50, vaid umbes 10 minutit.

Müstilisel viisil näitab sammuloendur, et jaama kõnnitud 2 km-st (nullisin loenduri alles poolel teel) ja raamatu järgi 11 km matkast on saanud läbikäiguks täpselt 20 km, kuigi rongis loendur edasi ei lähe.

Tibindus

Täitsa lõpp: sitemeter ütleb, et täna kell 19.08 leiti siinne blogi otsisõnade kadri adamson peale.......

L, 408. päev: vihm

Sajab mitu raksu, ja lausa kolinal. Vahepeal on suhteliselt selge, sinise taeva ja vormikate pilvedega ilm.

Olen toas, magan kaua ja skannin vanu negatiive. Seekord on käsil 2003. aasta, lähen ajas tagurpidi (johtudes sellest, et mapis on uuemad negatiivid eespool, tõstan skannitud negatiivid normaalsesse mappi ümber).

Skannitarkvara värvustasakaaluga on keeruline, miskipärast arvab see, et pilves ilmaga suvepiltidel peab üleni olema juures rohekas jume. Jube. Skannin pool filmitäit uuesti, kui ühe kaadri värvid satuvad õiged olema (värvustasakaalu saab lukustada).

R, 407. päev: nööp

Sajab.

Hommikul selgub, et need kaks tööd, mida ma eile hommikul palehigis tegin, olid alles tänaseks. Imestasin eile pisut tõesti, kuhu jäävad tähtaja peatsest kukkumisest teatavad meilid.

Lohutan toanaabrit, kes läheb täna puhkusele ja seega töötab +1. korrusel viimast päeva (sest kolimine toimub ta puhkuse ajal), et tänane vihmailm pakub vaate poolest sujuva ülemineku −5. korruse tuppa, kuigi hiljem läheb pilvede all õhk selgeks ja nähtavus on üle 20 km (20 km kaugusel olevad künkad on selgelt näha).

Toanaaber hakkab kokku panema pappkasti, millega sõnastikud ja muud asjad kulgevad uude tuppa. Küsib, kas ma oskan. Olen nõutu, näen sellist lahendust, kus otsaklapid on kahes osas ja kõigil põhjaklappidel on murdejooned, esimest korda. Ütlen, et tavaliselt kasutan teipi. Talle tuleb üks kolleeg appi ja üheskoos väänatakse kast kokku. Jälgin mängu. Pärastpoole saan toanaabrilt kalendrisse meeldetuletuse kasta lilli (mis tuletab meelde Mr Beani päevaraamatus mitu päeva järjest olnud sissekannet nagging thought... ning siis äkki suurte tähtedega OH MY GOD!!!! ja plaane, mida teha üürileandja koera, keda Mr Bean oli unustanud toita, maiste jäänustega, umbes nagu et panna sõiduteele, las mõni auto sõidab üle, nagu jäänuks koer auto alla).

Kui jutt juba liiklusvahenditele läks, siis täna õnnestus lõpuks mul ära näha ka siinmaa bussipiletikontroll! Nende Eesti kolleegidell on siit paljutki õppida. Näiteks seda, et tegutseda kahekesi ja läbi kammida buss siit nurgast ja sealt nurgast keskpõrandale kokku igas peatusevahes. Peatuses lähevad kontrollid maha ja tulevad siis teisest uksest uuesti peale, nagu õiged mehed muiste, ning kui bussi uksed on kinni, teatavad, et piletid, palun, ja kontrollivad uute sõitjate pileteid. Jäneste isikuandmed tähendatakse ruudulisse vihikusse üles. Minu selja taga on üks, see küsib, palju trahv on; nagu aru saan, 40 € (vähem kui üleriigiline kuukaart). Kontrollid teevad oma ränka tööd Kirikmäe prismast raudteejaamani ja minu vaateulatuses (istun bussi keskel ukse juures) jääb neile vahele umbes neli jänest, kes suhtuvad asja täiesti rahulikult. Etwas Kultur mußt sein. Ei mingit bussi peatamist peatuste vahel ega politseid mängiva erafirma autos kinnipidamist.

Samas meenuvad näiteks vennasrahva soomlaste piletikontrollid Helsingi metroos. Nemad tegutsesid vähemalt neljakesi ja olid erandita umbes viiekümnesed pisut ülekaalulised tädid. (Täti on Soomes leebe sõimusõna, ärge kasutage.) Neil oli seljas sinine vorm ja ehkki juba perroonil pidi olemas olema kehtiv pilet, asusid nad kontrollima alles rongis. Ja kannatust oli neil ka: kord juhtusin nägema, kuidas raudteejaamast selle kohani, kus metroo maa peale tuleb, ootas kontroll, kuni keemiatudeng, kes vandus, et tal on pilet olemas, aga ei leia üles, piletit oma keemiaraamatute vahelt otsis – ja üles leidis. Ning kui sinisevormised tädid perroonil reas seisid ja rongi ootasid, siis nägid kõik, kellel silmad peas, et pileteid hakatakse kontrollima. Ei mingit salatsemist ega inimeste usalduse petmist. Ilmselt on kaugel maal Soomes piletikontrolli eesmärk muu kui kellegi kauka täitmine.

* * *

Ja ka täna tuleb siin kahjuks meenutada Estonian Airi esmaspäevast türgi vigurit. Leht kirjutab, et ka täna toimus samalaadne kamm (ehkki ei täpsustata, mis Aasia riigist asenduslennuk seekord saabub). Ei tea, kas lennufirmade kohta ikka peetakse pingerida nädala keskmise summarse hilinemisajaga lennuki kohta? — Loen ka kommentaare (ise ei kirjuta) ja eriti meeldib mulle kell 16.07 lisatud arvamus, et Estonian Air võiks sellise harva sündmuse puhul nagu lennuki graafikukohane väljumine jagada reisijatele meeneid, toidukuponge ja raha.

Raadios räägib elulisest küsimusest: miks on meestenööbid paremal ja naistenööbid vasakul? – Olevat kaks teooriat: 1) et mehed panid vanasti riidesse ise ja naisi pandi; ning 2) et meesterõivastel olid nööbid paremal sõjalistel põhjustel (vasakus käes oli kilp või mis iganes) ja XIX sajandi lõpu naisliikumised leidsid, et teeme kõike teistmoodi kui mehed, paneme nööbid kah teisele poole! Raadio ütleb, et need kaks teooriat olevat ühtmoodi usutavad; minuarust on need pigem ühtmoodi ebausutavad. Muide, enne kinnitusnööbi leiutamist (Saksamaal 13. sajandil; ilunööpi tunti muistses Indias, Hiinas ja Roomas tuhandeid aastaid varem) pidid inimesed oma rõivaid kinnitama (avaruse kahanemise järjestuses) kas sõlgedega, vöödega või ...õmblemisega (ehk siis hommikul õmbles teenija tähtsa tegelane riietesse ja õhtul harutas jälle välja).

N, 406. päev: aeglane kell

Nagu ikka, on hommik õhtust targem. Kalibreerin skanneri ära ja proovin „klorofüllsõprade” pilti uuesti. Tuleb välja normaalsena.

Tööl kaks kiiret asja, vahele kolleegi sünnipäev. Teine kolleeg arvab koogilauas mu jutu peale, kuidas ma pidin takkajärgi puhkust juurde taotlema, et lennuki hilinemine on force majeure, millele olen vastu, et Estonian Airi lennuki hilinemine nüüd küll kuidagi force majeure ei ole.

Täna venib kell kuidagi eriti aeglaselt ja nii satun ma sööklasse tavalisest pool tundi varem. Jube rahvas.

Õhtul toimetan, siis otse tagasi korterisse, skannin kaks filmi, unele kah suhteliselt vara.

K, 405. päev: liftiga külla

Käime toanaaber C-ga ning tulevase toanaabri S-ga (rootslane) külas toas miinus viiendal korrusel trepi taga, mis on määratud meie jaoks. Eesmärk on valida, mis lauda keegi tahab (sest kolimispäeval on nii C kui S puhkusel). Toa senised asukad pakivad usinasti. Aga võrreldes sellega, et kunagi töötasin Eestis 12 m² toas koos nelja muu inimesega (kellel kõik olid arvutilauad ning peale selle oli toas veel kaks raamatukappi), on ka see kökimöki. Vähemalt praegu paistab, et mõttelõnga katkemisel ei pea jõllitama seina, vaid saab ka uues toas harjumuspärasel viisil korraks aknast välja kiigata. See tuleb silmatervisele väga kasuks.

Personaliosakond teatab, et mul tuleb Estonian Airi türgi viguri [tahtsin siia panna lingi rahvalikule Eeslitalli-laulule, sest seal on sõnad "õpetas kunsttüki, / Kuuba saarelt toodud triki", aga kahjuks ei ole seda Internetis] tõttu hilinetud kahe tunni hüvitamiseks võtta tagantjärele pool päeva puhkust. No mitte just täpselt sellises sõnastuses, aga mida teha. — Damn the electric fence!

Tulevasele tõlkesüsteemile on nimi ära valitud, aga et tarkvaratoodete nimesid ei või väljaspool maja mainida, siis ma seda siin igaks juhuks ei maini. Nõndapaljukest siiski, et just enne puhkusele minekut oli ettepanekute tähtaeg ja minagi saatsin kolm, sh mainides naljaga pooleks kunagi pakutud pahaendelist nime (mis saadud olemasoleva süsteemi nime tagurpidi lugedes ja tähendas kurjakuulutavat ettekuulutust; üks põhjendusi oli tollal see, et süsteemi kõik hädad saab halvaendelise nime kaela väänata); naljaga pooleks seepärast, et tingimustes on selgelt kirjas, et nimi peab olema positiivne ja soovitatavalt ka teemakohane. Viimase nõude täitmisel nime valikul on alati hea heita pilk antiikmütoloogiasse, eriti Olympose ja panteoni nurga taga luuranud väikejumaluste poole.

Aga minu ettepanekud ei lähe kuhugi. Valituks osutunud nime keskel on ätt-märk. Kõigile asutuse töötajatele tuleb meilis arendamisrühma kuulunu kirjutis, mille saaks kokku võtta viide sõnasse: mulle see nimi ei meeldi, aga mis on laiali harutatud kaheksale leheküljele. Ma ei viitsi seda läbi lugeda, keegi teine ilmselt kah mitte. Kahju inimesest, et sellise vaeva nägi. Täna tuleb meilis direktori noomiv kommentaar, et selline kiri ei olnud ilus.

Aga, nagu ülal öeldud, on suurim jututeema hoopis eelseisev majasisene kolimine.

Õhtul Kirikmäe prismas. Panen mobiilifirmale posti vastuse, et tahan jah, et minu number oleks telefoniraamatus, ja ühtlasi parandan ära valesti kirjutatud perekonnanime (see on kirjutatud hispaania moodi, väidetavalt olevat olnud keski kloun sama nimega, ja ma olen täiesti kindel, kui mu vanaisa oleks sellest teadnud, oleks ta nimede eestistamisel võtnud mõne teise perekonnanime).

Jõuan negatiivide skannimisel 1986.–1987. a karbiga ühele poole ja jätkan mõni aasta tagasi võetud viimaste filmidega (siis jäi filmifotokas suisa kõrvale). Ehkki tarkvara võimaldab pildi jumet mis tahes neutraalhalli ala järgi paika ajada, on kallite õpingukaaslaste rühmapildil keerukas värvustik: taustal on roosade õitega kaetud põõsad ja rohelised puud; värvid tulevad iga proovimisega täiesti suvaliselt nagu mängufilmis Reekviem (1984). Pildi uurimisel selgub, et ega kellelgi midagi täiesti valget seljas kah ei ole. Väänan üht- ja teispidi, saades vahepeal sisevõttel tulvama laest ebamaise roosa valguse; sügava ohkega nõustun lõpuks pildiga, kus pole viga muud, kui et näovärv on pisut rohekas.

Zürichis on mingil kloostri või kiriku välisseinal mingi legendi teemaline maal, mille ihuvärv on tõmbunud aja jooksul pruunikasroheliseks, ehk siis kujutab pühakuid kohtumas roheliste mehikestega.

Aga ega rohelisel näovärvil midagi viga ole. Muinas-Egiptuses kujutati rohenägudena tervisest ja elujõust pakatavaid isikuid (eriti Osirist).

T, 404. päev: tagasi tööl

Hommikul on mul kellaajad nii sassis (märk sellest, et puhkus oli tore), et peaegu lähen prantsuse keelde tund aega varem. Õigel ajal mineva bussi juht aga otsustab spordikeskuse juures jätta peatumata, ta vehib käega ja kobiseb midagi arusaamatut (ja ma ei ole ainus, kes seal maha tahab). Järgmises peatuses üle tänava vastassuuna peatusse ja sealt sutsti! peatuse võrra tagasi.

Olen lõpuks avastanud, mis on prantsuse keele klassiga viga, et see nii hirmsa une peale ajab – toolid! Nendes on kahtlemata meeldiv mõnd pikemat koosolekut vaikselt mööda veeretada, aga keeletunnis, kui õpetaja küsimuse ajal näen unenägusid, ei ole need praktilised.

Teises pooles heietab õpetaja Prantsuse imerongi TGV teemal (õigemini selle ühest liinist) ning loeme teksti ning kõige lõpuks pöördub ta sellise eksootilise elukutse nagu insener esindaja ehk minu poole ja küsib, kas tänapäeval ehitatakse sildu teistmoodi kui vanasti (jutus mainiti Kehli raudteesilda, mis ületab Strassbourgi juures Reini, ja et seda on kavas ümber ehitada kaherealiseks). Mõtlemata ütlen, et ehitatakse jah, ja mainin eelpingestatud betooni. See on jube viga. Kust ma võin arvata, et paari minuti pärast, kui ma suuliselt ei suuda end arusaadavaks teha, kutsutakse mind tahvli ette, et joonista. Ja seleta prantsuse keeles. Ja publik on selline, et on kindel, et mu mainitud betooni sees olevad pingestustrossid on kas talad või siis rippsilla kandetrossid. Õigemini on publik sellise silmaringiga, et kui õpetaja küsib, mis jõgi on Prantsusmaa ja Saksamaa vahel, siis pärast pika vaikust ütleb üks algul, et Maas, ja siis – ausõna, ma ei mõtle praegu seda välja! –, et Thames, ja kui pika arutelu käigus on lõpuks jõutud Reinini, siis seikleb õpetaja näpp kaardi peal Strassbourgi otsides Belgias ja Hollandis ning lõpuks leitakse ühiselt, et Rein suubub Põhjamerre Hamburgis... appiappi....

Ja nüüd kujutage end ette seismas sellise seltskonna ees ja mõtlemas, mismoodi olematu keeleoskusega ümber jutustada või joonistada kadund Hubert Matve raamatut Sillad läbi aegade, sest see on minu lähim kokkupuude sillaehitusega (peale selle, et diplomitöö katsekehade valamise töökotta viivas koridoris oli seinakapis 3 km sildega rippsilla 1:2000 makett).

Paistab, et eilne Estonian Airi türgi vigur läks mulle maksma pool puhkusepäeva, mis tuleb võtta tagantjärele. Selle peale ei oska ma kosta muud kui osundada The Far Side'i pilapildimaailma luulehuvilist lehma:

Distant Hills.
The distant hills call to me.
Their rolling waves seduce my heart.
Oh, how I want to graze in their lush valleys.
Oh, how I want to run down their green slopes.
Alas, I cannot.
Damn the electric fence!
Damn the electric fence!

* * *

Õhtul läheb mitu arvutisüsteemi kell 18.30 hooldusele, mis tähendab, et siis saab õhtule. Ostan uue kuukaardi. Bussilektüüriks on Haruki Murakami uusim novellikogu Blind Willow, Sleeping Woman. Käin Kõrgmetsa maksimarketis.

E, 403. päev: ogarad rännuteed

Kõik algas sellest, et viimati puhkust taotledes tuli mul kaval mõte taotleda tagasitulekuks vabaks mitte terve päev, vaid ainult hommik. Rehkendasin, et Eestist lendab lennuk Euroopa pealinna umbes veerand üheksaks, poole kümnest saab rongi peale, poole ühest olen siinmaal, saan käia rahus viia kotid korterisse, võtta kapist tunniskaart – selle kaasavedamine Eestisse (loe: Eestisse maha unustamine) on liiga ohtlik – ja jõuda tagasi tööle ilusti enne lõunapausi lõppu (mis on pool kolm).

Aga inimene mõtleb, jumal juhib, ütleb rahvatarkus.

Õigemini inimene plaanib, Estonian Airil läheb lennuk rikki.

Oletatavasti, sest ega ma tea, sest kogu selgitus oli võileib ja totsik jooki.

Aga mis see muud oli, kui et lennuk oli katki läinud. Näiteks ei läinud käima või oli mootor küljest kukkunud või oli lendur kaotsi läinud. (Usutavasti leht kunagi kirjutab.)

Ja et Estonian Airil on ainult viis lennukit ja ta ei saa võtta lumehangest järgmist nagu Aeroflot, siis lendab asemele maailma iks nurgast lennuk, mille kerele on firmanimi maalitud kogu kõrguses ja pikkuses, aga on sellest hoolimata seni täiesti teadmata. Ning läheb järgmisel hetkel meelest (mistõttu ma selle igaks juhuks ära pildistan):



Ja senikaua, kuni ta kohale lendab, istub lennukitäis inimesi ja ootab. Ehk nagu laulis South Parki kokk: and you wait and you wait and you wait and you wait... and you wait and you wait and you wait...

Ja lennuki küljes tervitab halva endena sissekäigutorus paistev ukse hädalingi ingliskeelse kirja OPEN kõrval olev türgikeelne silt, mis on umbes nagu MÜGÜRÜK.

Ehk see tähendab, et väljalennu kellaaega 9.20 tuleb suhtuda väga ettevaatlikult.

Näiteks kell 9.15 seisab rahvas veel lennujaamas ja peale ei lasta ja lennuteenindaja raadiotelefonist kostab, et lennukis ei ole vetsupaberit.

Kell 9.24 istun siiski juba oma kohal 17F (B737-s on A- ja F-kohad akna all, A vasakul ja F paremal) ning võin imetella klapplaua alla kleebitud silti:



Ja kuulata meeskonna türgikeelseid ütlusi (neid, mida Estonian Airi lennukites öeldakse musta kasti uurijate elu kergendamiseks inglise keeli, teate küll, poording kompliit näiteks).

Ja vahest kallis lugeja ei usu, aga praeguse muudatuse salvestamisel on Bloggeri kinnitussõna äärmiselt asjakohane uyyyuh.

Juba kell 9.54 võtab lennuk paigast. (Vahepeal mootorid juba käisid, aga jäid siis uuesti vait.)

Juba kell 10.04 rebib lennuk end emakesest asfaldist lahti. Rebin turvavöö nii pingule kui saan – türgi lennuk ikkagi. (Mitte et mul türklaste vastu midagi oleks... [kunagi ammu-ammu-ammu oli türgi sõbratar] ...aga parem tiib akna taga on üsna väsinud ilmega.)

Ma ei mäleta, kui kaua muidu lennuk TLL-st BRU-sse lendab (sõiduplaani järgi läheb reis OV 175 esmaspäeva hommikul kell 6.40), aga pärast paari elamusrohket manöövrit paneb lennuk rattad maha umbes kell 11.10 (NB! ajavahe).

Mis omakorda tähendab, et koti saab kätte alles kell 11.35 ja siiamaale sõitva rongini on aega 51 minutit.

Kotisabas seisab minu kõrval üks teenekas poliitik, kelle nime ma ei mäleta, kelle erakonda ma ei vali ja kelle seinasuurune näopilt Ekstra viinapoe ukse kohal lubas avada kõik uksed, aga kes sõitis turistiklassis ja kes sööbis eredalt mu ema mällu 1960. aastatel Tartu Riiklikus Ülikoolis, kui TRÜ komsomolisekretärina kellegi nn personaalküsimust arutades üle kogu aula kriiskas: Kas see on Nnnnnnõukogude üliõpilase käitumine??

Lennureisi kõrval on asjaolu, et rong siiamaale seisab kahes kohas kauem kui vaja ja jääb 10 minutit hiljaks, täiesti kökimöki.

Bussi peale, kott korterisse, kapist silt kaasa, tööle. Olen kella juures kell 16.44, mis, arvestades seda, et lennuk lahkus Tallinnast 3 tundi ja 24 minutit sõiduplaanist hiljem, ja et ma pidanuks kohal olema hiljemalt 14.30, on suhteliselt hea tulemus (vrd 3 tundi ja 24 minutit ning 2 tundi ja 14 minutit).

Veel toredam on see, et kohtan kella juures praegust osakonnajuhatajat, kellele saatsin hommikul meile (koos sõiduplaani pildiga), et jään teadmata aja hiljaks. Saatsin meile ka eesti kolleegidele ja toakaaslasele ning, nagu töömeilist selgub, on mitu neist need edastanud plaani- ning personaliosakonnale.

Meile läbi kaevates leian, et toimumas on suuri muutusi ning kahe nädala pärast tuleb mul oma kotkapesaga hüvasti jätta, sest meie tuba kolitakse miinus viiendale korrusele. Võib-olla peaks binokli jätma järgmisele asukale.

Seda segadust, mis juunikuu jooksul sündima hakkab. Loodame, et telefoniraamat hoitakse ajakohasena.

R, 402. päev: rännuteed

Üles kolmest (3.00). Leian tagasisõidu lennukipileti, mis oli tulnud juba nii ammu, et olin ära unustanud. Seega võtan oma sõnad kahtlustatud jalgrattapostist tagasi.

Kell 4.02 olen maja ees. Sajab ladinal vihma. Taksot ei ole. Helistan. Lubatakse, et tuleb kohe. Tuleb umbes 10 minuti pärast.

Lennureis on kolmes jaos, üle Kopenhaageni ja Arlanda. Esimene ots on mõnusaim, mul on koht akna all, saab magades toetada pea peatoe ja seina vahele nurka. Arlandasse maandub lennuk sedavõrd lippadi-loppadi, et kardan, et äkki sõidab muru peale. Õnneks mitte. Arlandas on aega kolm tundi. Arvuti aku, muide, töötab kaks. Ja ühtki stepslit ma ei näe: kindlasti on see turvakaalutlustel, sest kes teab, vahest mõni rätikuga mees võtab stepslist näiteks kondensaatori täis ja annab lendurile suraka!

Tallinna maandub lennuk veel rohkem lippadi-loppadi. Kui muidu SAS teatab, et kõige lihtsam on tulla neile lenduriks lennuväest, siis see lendur on ilmselt tulnud põllumajanduslennukilt. Lennuk maandub sellise mürtsuga, et üle vahekäigu istunud mehel kukub käest raamat põrandale.

Kohvril on sinine lennukipildiga KLMi silt ära kistud (nöör on alles). Loodetavasti sai keegi õnnelikuks. Sildi järgi paistis kott kaugele silma; tuleb otsida uus.