Kell kaheksa paistab kahe kardina vahelt pooleteistsentimeetrisest pilust päikesekiir otse silma. Keeran teise külje ja magan edasi.
Ärkan üheteist paiku. Sajab ja on külm, vihm tõmbab kriipsu peale matka- ja uisuradade plaanile. Tegelen oma e-õppe kodutööde tagasisidede kirjutamisega.
Vaatan samuraifilmi Zatoichi, millest ma peaaegu täpselt aasta tagasi oma teises blogis kirjutasin ja mis Jaapanis liigitub kahtlemata komöödiaks.
30.4.06
29.4.06
L, 78. päev: kardinad
Hommikul uni, kuidas maal on suur tulekahi ja naabrimaja läheb põlema. Lõõsk on nii suur, et tuletõrjel ei ole enam midagi teha. Tõttame naabritele appi ja asume kastma nende kuuri, et see tuld ei võtaks, sest sealt võiks tuli kanduda meie majani. Siis saame aru, et võime ju minna ajas kaks tundi tagasi, kui naabrimaja veel ei olnud tuld võtnud, ja edasist sündmuste käiku muuta: näiteks eemaldades akende juurest tuleohtlikud esemed ja asetades kõikjale valmis veeämbreid.
Edasi vist samas unes, et rändan koos venna ja hea sõbraga rongis ning vend tahab pakkuda mu sõbrale valge šokolaadiga kaetud suurt pähklimuna, sõber šokolaadi ei taha, vend proovib šokolaadi pealt ära süüa, saab noomida. Ka selles unenäos on väga palav.
Selgub, et kell on kaheksa ja päike paistab mulle otse näkku. Veidi aja pärast paistab päike ka otse kraadiklaasile, see seletab, miks on päeval olnud suurim toatemperatuur viimasel ajal nii 28–29 kraadi. Otsustan hankida magamistuppa kardinad ja mõõdan akna laiuse ära.
Pesen pesu.
Ilm on ilus päikseline, kuigi ilmaennustus on lubanud vihmasadu. Pilved siiski on ja pealegi kahtlased. Jahe on ka, kümme kraadi ainult. Sõidan bussiga linna, meenus, nagu olnuks kuskil raamatukogu. Aga ei leia. Vaatan raudteejaama juures busside sõiduplaani (ja jäädvustan selle fotograafiliselt), matkarajad kutsuvad! Kella kolmveerand kahe paiku sajab ühest tumedast pilvest umbes minut aega lund, helbed sulavad maapinnal kohe. Raudteejaama vastas olev kraadiklaas kukub selle aja jooksul terve kraadi.
Siis Kõrgmetsa ehitustarvete poodi, kus jalutan kõigepealt aiakaupade osakonda, et äkki on seal kunstlilli, hea hooletu rõdule kasti panna. Aga ei ole. Seejärel kardinate riiuli juurde. Kõige mõjusamad oleksid alumiiniumist ribakardinad, aga need maksavad siinkandis hingehinda. Pealegi on aken nii lai, et kardin peab tulema kahes osas. Silm jääb pidama rullkardinatele, mis on poe eelseisva ümberkorralduse auks umbes viis korda alla hinnatud. Tore-tore.
Tegelen kogu õhtu laest vanade ribakardinakonksude eemaldamisega (leian, et kardinapuu kohal on laes puitlaastplaat, tore, ei pea betooni auke puurima, saab hakkama taskunoa naaskliga). Ebameeldiv on muidugi mitu tundi pea kohal laes õiendada, aga mis parata. Õnnestub isegi ühe rullkardina pöörlemissuuna muutmine, et pael ei oleks keset akent.
Õhtul DVD pealt satiirifilm Natural Born Killers. Mäletan, kui see oli veel täitsa uus film (1994) ja ma seda kinos nägin (samal päeval, kui algas esimene Tšetšeenia sõda: õhtul öeldi telekast uudis, et "tudmatud lennukid" pommitasid Groznõid); ning kuidas umbes kaks kuud hiljem juhtus tudengite filmiklubis arutelu teemal, kumb on parem film, kas Natural Born Killers või Schindleri nimekiri. Minuarust on juba selline küsimus kohatu.
Edasi vist samas unes, et rändan koos venna ja hea sõbraga rongis ning vend tahab pakkuda mu sõbrale valge šokolaadiga kaetud suurt pähklimuna, sõber šokolaadi ei taha, vend proovib šokolaadi pealt ära süüa, saab noomida. Ka selles unenäos on väga palav.
Selgub, et kell on kaheksa ja päike paistab mulle otse näkku. Veidi aja pärast paistab päike ka otse kraadiklaasile, see seletab, miks on päeval olnud suurim toatemperatuur viimasel ajal nii 28–29 kraadi. Otsustan hankida magamistuppa kardinad ja mõõdan akna laiuse ära.
Pesen pesu.
Ilm on ilus päikseline, kuigi ilmaennustus on lubanud vihmasadu. Pilved siiski on ja pealegi kahtlased. Jahe on ka, kümme kraadi ainult. Sõidan bussiga linna, meenus, nagu olnuks kuskil raamatukogu. Aga ei leia. Vaatan raudteejaama juures busside sõiduplaani (ja jäädvustan selle fotograafiliselt), matkarajad kutsuvad! Kella kolmveerand kahe paiku sajab ühest tumedast pilvest umbes minut aega lund, helbed sulavad maapinnal kohe. Raudteejaama vastas olev kraadiklaas kukub selle aja jooksul terve kraadi.
Siis Kõrgmetsa ehitustarvete poodi, kus jalutan kõigepealt aiakaupade osakonda, et äkki on seal kunstlilli, hea hooletu rõdule kasti panna. Aga ei ole. Seejärel kardinate riiuli juurde. Kõige mõjusamad oleksid alumiiniumist ribakardinad, aga need maksavad siinkandis hingehinda. Pealegi on aken nii lai, et kardin peab tulema kahes osas. Silm jääb pidama rullkardinatele, mis on poe eelseisva ümberkorralduse auks umbes viis korda alla hinnatud. Tore-tore.
Tegelen kogu õhtu laest vanade ribakardinakonksude eemaldamisega (leian, et kardinapuu kohal on laes puitlaastplaat, tore, ei pea betooni auke puurima, saab hakkama taskunoa naaskliga). Ebameeldiv on muidugi mitu tundi pea kohal laes õiendada, aga mis parata. Õnnestub isegi ühe rullkardina pöörlemissuuna muutmine, et pael ei oleks keset akent.
Õhtul DVD pealt satiirifilm Natural Born Killers. Mäletan, kui see oli veel täitsa uus film (1994) ja ma seda kinos nägin (samal päeval, kui algas esimene Tšetšeenia sõda: õhtul öeldi telekast uudis, et "tudmatud lennukid" pommitasid Groznõid); ning kuidas umbes kaks kuud hiljem juhtus tudengite filmiklubis arutelu teemal, kumb on parem film, kas Natural Born Killers või Schindleri nimekiri. Minuarust on juba selline küsimus kohatu.
28.4.06
R, 77. päev: arvutil järel
Ilm on ilus, hommikul arvuti järele. Seekord kavatsen minna poole üheksase rongiga. Ajan aga midagi sassi ja olen jaama juures veidi pool kaheksa läbi. Perroonil meenub, et eile jäi pangaautomaadis käimata (ei tea, palju parandus maksta võiks) ja lähim oma panga automaat asub paarisaja meetri kaugusel. Tõttan sinna ja siis meenub, et pidin ju minema kolmveerand tundi hiljem, mis ma muidu seda telliseahju teist korda vahin. Nõnda on aega laialt ja peab vaatama, et enne õiget aega rongi sisse ei istu, sest rong võib suunduda hoopis depoosse. Õnneks on tabloodel ilusti punane keelukiri, kui see juhtuma hakkab.
Rong hilineb natuke ja on Kabelimäel kohal nii, et jõuan jalutades arvutiparanduse juurde kaks minutit enne üheksat. Saan uue emaplaadiga arvuti kätte ja ei pea maksma midagi, sest see käib garantii alla. Tore-tore. Jõuan Kirikmäele kell 9.47.
Et esmaspäev on vaba päev, on vaja muidu teisipäevaks olevad asjad ära teha reede õhtuks. See võtab veidi kauem aega kui arvata. Jõuan kuukaartide müümise kohta kümme enne seitset; ostan ka kogu riigi päevapiletite raamatu (5 tk). Seejärel ümber nurga postkontorisse, kus ma pole varem käinud. Olen seal kolm minutit enne seitset, aga veel teenindatakse. Märkan, et saalis on suur automaat, kust saab osta ümbrikke, marke, üleriigilisi päevapileteid jpm kasulikku; sellega saaks kindlasti suurest hulgast peenrahast lahti, mida koguneb kiiremini kui lõunaks vaja läheb.
Edasi kohalikus maksimarketis, kus on rahvast hullu moodi, sest saabumas on ju 3-päevane nädalavahetus, mil poed on kaks päeva järjest kinni. Märkan, et mitmel inimesel on kärus grillsüsi; seega on saabunud see aastaaeg, kui inimesed läidavad lugematud grillid ja lasevad põletisohvri suitsul taevasse tõusta.
Õhtul lubab baromeeter homseks vihma. Kahju, kui päikselisele reedele järgneks vihmane pikk nädalavahetus. Öösel on vahepeal väga kõva tuul, aeg-ajalt käib kõmakaid, vast mõni puu lööb vastu maja või siis on tuul kellegi lillekastile tuule alla saanud ja see peksab vastu rõduäärt.
Rong hilineb natuke ja on Kabelimäel kohal nii, et jõuan jalutades arvutiparanduse juurde kaks minutit enne üheksat. Saan uue emaplaadiga arvuti kätte ja ei pea maksma midagi, sest see käib garantii alla. Tore-tore. Jõuan Kirikmäele kell 9.47.
Et esmaspäev on vaba päev, on vaja muidu teisipäevaks olevad asjad ära teha reede õhtuks. See võtab veidi kauem aega kui arvata. Jõuan kuukaartide müümise kohta kümme enne seitset; ostan ka kogu riigi päevapiletite raamatu (5 tk). Seejärel ümber nurga postkontorisse, kus ma pole varem käinud. Olen seal kolm minutit enne seitset, aga veel teenindatakse. Märkan, et saalis on suur automaat, kust saab osta ümbrikke, marke, üleriigilisi päevapileteid jpm kasulikku; sellega saaks kindlasti suurest hulgast peenrahast lahti, mida koguneb kiiremini kui lõunaks vaja läheb.
Edasi kohalikus maksimarketis, kus on rahvast hullu moodi, sest saabumas on ju 3-päevane nädalavahetus, mil poed on kaks päeva järjest kinni. Märkan, et mitmel inimesel on kärus grillsüsi; seega on saabunud see aastaaeg, kui inimesed läidavad lugematud grillid ja lasevad põletisohvri suitsul taevasse tõusta.
Õhtul lubab baromeeter homseks vihma. Kahju, kui päikselisele reedele järgneks vihmane pikk nädalavahetus. Öösel on vahepeal väga kõva tuul, aeg-ajalt käib kõmakaid, vast mõni puu lööb vastu maja või siis on tuul kellegi lillekastile tuule alla saanud ja see peksab vastu rõduäärt.
27.4.06
N, 76. päev: arvutiparanduses
Ostan bussist üleriigilise päevapileti. Küsin seda kõigis kolmes kohalikus keeles, niipaljukest (-vähekest) kui ma neid oskan, aga bussijuht ei saa aru. Läheb veidi aega, kuni ta taipab vajutada piletimüügiaparaadi punasele nupule, mitte kollasele. Raudteejaamast kell kolmveerand kaheksa rongi peale. Enamik reisijaid on koolilapsed, kes lähevad ühe keset põldu ehitatud suure koolimaja juures maha.
Kabelikülas olen kohal kell 8.05. Jalutan Aruloo maanteeni (mööda helikopteriplatsiga, hoolikalt traattarastatud ja maast turritavate sõidukitõketega NATO-keskusest – kaenlas kahtlane pappkast, eks ole... et see aed on oma kilomeeter pikk, on kogu aeg tunne, et äkki olen igaks juhuks sihikul...) ja otsin kõigepealt üles bussipeatuse. Näen eemalt, kuidas selles peatub 222. buss, tore. Otsin siis üles 94. maja, lähen bussipeatusse tagasi ja teen veerand tunniks näo, nagu ma ootaks bussi. On sompus ja jahe. Siis jalutan ringi (kast kaenlas), tutvudes Kabeliküla kõigi vaatamisväärsustega. Neid on umbes üks, kuskilt hädakaevamistel leitud, ära lammutatud ja parginurgas uuesti üles laotud Rooma-aegne telliseahi. How interesting.
Punkt kell 9.00 tilistan arvutiparanduse ukse taga kella ja annan arvuti üle. Klienditeenindaja ei räägi muid keeli kui prantsuse, aga aru me saame. Jõuan kella 9.11 bussi peale ja pika bussisõidu järel NHE-majja kell 9.51. Kell 10.25 helistatakse ja öeldakse, et võin arvuti järele tulla, on korras.
Et 222. buss viis mööda riigi suurimast kaubanduskeskusest, mõistsin, et sama juhtub ju ka vastassuunas, nii et sellega on sinna jube mugav minna. Nõnda õhtul teengi. Hangin omale kohaliku telefonipistiku näiteks.
Kabelikülas olen kohal kell 8.05. Jalutan Aruloo maanteeni (mööda helikopteriplatsiga, hoolikalt traattarastatud ja maast turritavate sõidukitõketega NATO-keskusest – kaenlas kahtlane pappkast, eks ole... et see aed on oma kilomeeter pikk, on kogu aeg tunne, et äkki olen igaks juhuks sihikul...) ja otsin kõigepealt üles bussipeatuse. Näen eemalt, kuidas selles peatub 222. buss, tore. Otsin siis üles 94. maja, lähen bussipeatusse tagasi ja teen veerand tunniks näo, nagu ma ootaks bussi. On sompus ja jahe. Siis jalutan ringi (kast kaenlas), tutvudes Kabeliküla kõigi vaatamisväärsustega. Neid on umbes üks, kuskilt hädakaevamistel leitud, ära lammutatud ja parginurgas uuesti üles laotud Rooma-aegne telliseahi. How interesting.
Punkt kell 9.00 tilistan arvutiparanduse ukse taga kella ja annan arvuti üle. Klienditeenindaja ei räägi muid keeli kui prantsuse, aga aru me saame. Jõuan kella 9.11 bussi peale ja pika bussisõidu järel NHE-majja kell 9.51. Kell 10.25 helistatakse ja öeldakse, et võin arvuti järele tulla, on korras.
Et 222. buss viis mööda riigi suurimast kaubanduskeskusest, mõistsin, et sama juhtub ju ka vastassuunas, nii et sellega on sinna jube mugav minna. Nõnda õhtul teengi. Hangin omale kohaliku telefonipistiku näiteks.
26.4.06
K, 75. päev: kast tagasi
Hommikul postkontoris, kasti sees on vanast tuttavast veebiraamatupoest Mail Order Kaiser pärit kaheksaköiteline, aga jubedasti allahinnatud koguteos Saksa väejuhatuse sõjapäevikuga 1940–1945 (aga et see on säilinud katkeliselt, siis sisaldab raamat ka muid dokumente). Kunagi tuleb hankida samast allikast ka umbes samas mahus ja kah üpris soodne Saksa väejuhatuse ametlike teadaannete kogu, mis on kuuldavasti kogu ulatuses (1.1.39–8.5.45) täielik. See varasalv jääb hetkel oma lugemisjärge ootama.
NHE-maja kõrval on asendunud suurima furgooni uksel silt Hobbs sildiga Laura.
Saan teada, et siinmaal kasutatakse sellist telefonipistikut, mida Saksamaal kasutati 1991. aastani...
Et eile jõudsin tagasi liiga hilja, et majahoidjaga imeliku müra põhjusi selgitamas käia, otsustan maaklerile meilitsi ära selgitada, mis see imelik müra oli ja miks ma kahel korral toas uisutasin (sest toal on seinad, eks ole, aga õues seinu ei ole). Sain vastuse, et selgitus läks asja ette. Tore.
Päeval helistatakse arvutiparandusest uuesti ja küsitakse, millal ma saan neile arvuti tuua, ning saan teada, nagu ma peaksin ise teadma, kuhu. Helistan paari minuti pärast tagasi ja küsin üle, kuhu (sest ma olin viimati enne pühi suhelnud klienditeenindusega Belgias, aga kõne tuli siinmaa numbrilt). Saan teada, et nende aadress on Aruloo maantee 94, Kabelimäe küla. Viimase kohta mäletan ähmaselt, et see on üpris kauge kolgas, kui siinmaal mingi koht saab kauge olla. Muret teeb see, et arvutiparandus on lahti ainult kell 9–12 ja hommikul peame kell 9.30–12.15 viibima majas. Saan kolleegidelt soovituse teatada oma eelolevast hilinemisest, põhjuseks lihtsalt "isiklik põhjus".
Uurin Internetist, kus on Kabeliküla ja kuidas sinna (ning sealt ära) saab ning millal täpselt. Leian, et buss 222 sõidab Kabelikülast otse Kirikmäele.
Võtan kasti kaenlasse (esmaspäevast saati on see olnud tööjuures kapis luku taga) ja sätin end korteri poole teele. Kui bussipeatuses täpset piletiraha otsin, jään ühest bussist maha ja ootan järgmist. Kui sõiduplaani uurin, märkan, et bussipeatusesse saabub endine (2003–2004) töökaaslane S, kellele ütlen tere ja bussi ühe peatusevahe jooksul ka telegrammstiilis uudiseid oma elukäigu kohta vahetame. Saan teada (kaks korda, muide), et tema arvanud, et ma kunagi välismaale tööle ei lähe; vastasin sellele, et mis seal siis nii imelikku on, ma olen oma iseseisvast elust elanud välismaal kaks kolmandikku.
Korteris uurin kaartidelt, kus on Kabelikülas Aruloo maantee. Saan teada, et see kulgeb läbi paljude asulate, aga majanumber on nii väike, et ilmselt iga asula kasutab samal maanteel oma nummerdust. Oo õudust. Katsun topograafiliselt kaardilt loendada maju ja oletada, kus võiks olla Kabelimäel nr 94 (ja ette rutates kiideldagu, et üsna täpselt oletasin).
Õhtul pikutan veidi. Kui ärkan, on juba täitsa pime, kell näitab 1.41.
NHE-maja kõrval on asendunud suurima furgooni uksel silt Hobbs sildiga Laura.
Saan teada, et siinmaal kasutatakse sellist telefonipistikut, mida Saksamaal kasutati 1991. aastani...
Et eile jõudsin tagasi liiga hilja, et majahoidjaga imeliku müra põhjusi selgitamas käia, otsustan maaklerile meilitsi ära selgitada, mis see imelik müra oli ja miks ma kahel korral toas uisutasin (sest toal on seinad, eks ole, aga õues seinu ei ole). Sain vastuse, et selgitus läks asja ette. Tore.
Päeval helistatakse arvutiparandusest uuesti ja küsitakse, millal ma saan neile arvuti tuua, ning saan teada, nagu ma peaksin ise teadma, kuhu. Helistan paari minuti pärast tagasi ja küsin üle, kuhu (sest ma olin viimati enne pühi suhelnud klienditeenindusega Belgias, aga kõne tuli siinmaa numbrilt). Saan teada, et nende aadress on Aruloo maantee 94, Kabelimäe küla. Viimase kohta mäletan ähmaselt, et see on üpris kauge kolgas, kui siinmaal mingi koht saab kauge olla. Muret teeb see, et arvutiparandus on lahti ainult kell 9–12 ja hommikul peame kell 9.30–12.15 viibima majas. Saan kolleegidelt soovituse teatada oma eelolevast hilinemisest, põhjuseks lihtsalt "isiklik põhjus".
Uurin Internetist, kus on Kabeliküla ja kuidas sinna (ning sealt ära) saab ning millal täpselt. Leian, et buss 222 sõidab Kabelikülast otse Kirikmäele.
Võtan kasti kaenlasse (esmaspäevast saati on see olnud tööjuures kapis luku taga) ja sätin end korteri poole teele. Kui bussipeatuses täpset piletiraha otsin, jään ühest bussist maha ja ootan järgmist. Kui sõiduplaani uurin, märkan, et bussipeatusesse saabub endine (2003–2004) töökaaslane S, kellele ütlen tere ja bussi ühe peatusevahe jooksul ka telegrammstiilis uudiseid oma elukäigu kohta vahetame. Saan teada (kaks korda, muide), et tema arvanud, et ma kunagi välismaale tööle ei lähe; vastasin sellele, et mis seal siis nii imelikku on, ma olen oma iseseisvast elust elanud välismaal kaks kolmandikku.
Korteris uurin kaartidelt, kus on Kabelikülas Aruloo maantee. Saan teada, et see kulgeb läbi paljude asulate, aga majanumber on nii väike, et ilmselt iga asula kasutab samal maanteel oma nummerdust. Oo õudust. Katsun topograafiliselt kaardilt loendada maju ja oletada, kus võiks olla Kabelimäel nr 94 (ja ette rutates kiideldagu, et üsna täpselt oletasin).
Õhtul pikutan veidi. Kui ärkan, on juba täitsa pime, kell näitab 1.41.
25.4.06
T, 74. päev: korraks Saksamaal
Hommikul seitsme paiku käin uisutamas, 4,3 km. Viinamäeteod on välja tulnud. Linnud rõkkavad laulda, puud-põõsad on õites.
Kirikmäel NHE kõrvalmajas käivad jälle filmivõtted; seekord on suurima furgooni ukse peal silt Hobbs.
Päeval saan telefonikõne korteri müünud maaklerilt, kes alustuseks uurib, kas ma elan ikka veel siin riigis. Siis teatab, et minu alumine naaber olla talle kurtnud minu korterist kostnud veidra müra üle, ja kas ma tean, mis see olla võis. Muidugi ma tean, see olin mina rulluiskudel, aga ega seda siis öelda saa, piinlik ju. Saan teada, et minu all elab majahoidja ja lepime kokku, et ma selgitan temaga olukorra ära. Samas tean, et majahoidja räägib ainult prantsuse keeles. Saab kahtlemata põnev olema...
Pärast tööd lippan T. linnakese rongi peale eesmärgiga käia ostmas omale ontlik traadiga telefon, sest kõik asjad peale bensiini on seal odavamad kui siin. Rongid tulevad sealt tagasi tunniste vahedega; tunniga ei jõua ning siis hakatakse poode kinni panema; viimasel minutil jõuan ka odavraamatupoodi, kust ostan allahinnatud kolmekeelse raamatu Arumägede operatsioonist, mis suuresti siinkandis peeti (selle sabas on kõigi asjaomaste muuseumide posti- ja veebiaadressid, tuleb tutvumas käia). Ootan pool tunnikest jaamas perrooni peal. On vaikne soe õhtu ja T. linnakese jaam meenutab mulle tugevasti Rapla jaama, kuigi perroonidel on katused peal ja ronge käib sagedamini.
Üheksa paiku tagasi. Et bussini on aega, otsustan minna jala (3 km). Näen kahel korral hämaras nahkhiirt (või siis lennuraskustes varblast... kahtlane).
Korteris selgub, et ega Saksa telefonipistik siinmaa pistikupesasse ei lähe...
Et arvuti on rikkis, on õhtul palju aega. Loen ja saan teada (Max Hastings, Armageddon; The fight for Germany 1944-45), et siiakanti maetud kindral Patton arvas 1944. aasta ülivihmases oktoobris, et Lotringis koosnes kohalike varandus sorditud sõnnikuhunnikutest: ...this nasty country where it rains every day and where the whole wealth of the people consisted in assorted manure piles. Muidugi meenub siinkohal Kiviräha "Kalevipojast" professor Koti ekspeditsioon maale, kus ta oli sõnnikuhunnikutest täiesti rabatud ja oletas, et tegu võis olla algselise legoga.
Kirikmäel NHE kõrvalmajas käivad jälle filmivõtted; seekord on suurima furgooni ukse peal silt Hobbs.
Päeval saan telefonikõne korteri müünud maaklerilt, kes alustuseks uurib, kas ma elan ikka veel siin riigis. Siis teatab, et minu alumine naaber olla talle kurtnud minu korterist kostnud veidra müra üle, ja kas ma tean, mis see olla võis. Muidugi ma tean, see olin mina rulluiskudel, aga ega seda siis öelda saa, piinlik ju. Saan teada, et minu all elab majahoidja ja lepime kokku, et ma selgitan temaga olukorra ära. Samas tean, et majahoidja räägib ainult prantsuse keeles. Saab kahtlemata põnev olema...
Pärast tööd lippan T. linnakese rongi peale eesmärgiga käia ostmas omale ontlik traadiga telefon, sest kõik asjad peale bensiini on seal odavamad kui siin. Rongid tulevad sealt tagasi tunniste vahedega; tunniga ei jõua ning siis hakatakse poode kinni panema; viimasel minutil jõuan ka odavraamatupoodi, kust ostan allahinnatud kolmekeelse raamatu Arumägede operatsioonist, mis suuresti siinkandis peeti (selle sabas on kõigi asjaomaste muuseumide posti- ja veebiaadressid, tuleb tutvumas käia). Ootan pool tunnikest jaamas perrooni peal. On vaikne soe õhtu ja T. linnakese jaam meenutab mulle tugevasti Rapla jaama, kuigi perroonidel on katused peal ja ronge käib sagedamini.
Üheksa paiku tagasi. Et bussini on aega, otsustan minna jala (3 km). Näen kahel korral hämaras nahkhiirt (või siis lennuraskustes varblast... kahtlane).
Korteris selgub, et ega Saksa telefonipistik siinmaa pistikupesasse ei lähe...
Et arvuti on rikkis, on õhtul palju aega. Loen ja saan teada (Max Hastings, Armageddon; The fight for Germany 1944-45), et siiakanti maetud kindral Patton arvas 1944. aasta ülivihmases oktoobris, et Lotringis koosnes kohalike varandus sorditud sõnnikuhunnikutest: ...this nasty country where it rains every day and where the whole wealth of the people consisted in assorted manure piles. Muidugi meenub siinkohal Kiviräha "Kalevipojast" professor Koti ekspeditsioon maale, kus ta oli sõnnikuhunnikutest täiesti rabatud ja oletas, et tegu võis olla algselise legoga.
24.4.06
E, 73. päev: pappkast
Et täna on päev, mil mu läpakas viimaks ometi parandusse jõuab, võtan ma juba enne pühi kasti pakitud läpaka tööle kaasa – pakituna omakorda suurde reisikotti, sest reisikotiga kulgemine torkab vähem silma kui pappkastiga.
Aga hommikul on prantsuse keel ja ma ei ole kohal, kui arvutifirmast helistatakse.
Prantsuse keelde saabub järjekordne uus õpilane. Ülikoolikaaslane K täheldab vaheajal, et need, kes on hiljem tulnud, on enamasti suutelised õpetajaga soravalt juttu ajama – ja see on täiesti algajate kursus!
Poest topograafilise kaardi kümnes leht; need on mul nüüd kõik olemas ja ees seisab raske valik, kust alustada matkateid. Matkarajad on, muide, nendel kaartidel peal: rongijaamade vahelised matkateed, automatkajate ringkäiguteed ning rattamatkateed, enamasti koos pikkusega kilomeetrites.
Aga hommikul on prantsuse keel ja ma ei ole kohal, kui arvutifirmast helistatakse.
Prantsuse keelde saabub järjekordne uus õpilane. Ülikoolikaaslane K täheldab vaheajal, et need, kes on hiljem tulnud, on enamasti suutelised õpetajaga soravalt juttu ajama – ja see on täiesti algajate kursus!
Poest topograafilise kaardi kümnes leht; need on mul nüüd kõik olemas ja ees seisab raske valik, kust alustada matkateid. Matkarajad on, muide, nendel kaartidel peal: rongijaamade vahelised matkateed, automatkajate ringkäiguteed ning rattamatkateed, enamasti koos pikkusega kilomeetrites.
23.4.06
P: rännuteed
Ärasõit kodust kell pool üksteist. Olen täiesti kindel, et telefoni jäi korterinumber ütlemata, aga takso seda kuidagi teab, sest on õige trepikoja ees ja taksojuhi vihku on kirjutatud aadress koos korterinumbriga.
Lennujaamas seega kolm tundi enne väljalendu. Ilm ilus, päike, pilvitu. Registreerin pileti. Koti hoolikas kaalumine pakkimisel kulus marjaks ära. On 7,6 kg ehk 400 g alla suurima lubatu. Teen aega parajaks, loen (Orwell, 1984) ning topin soojemad rõivad ja muud raskemad esemed kotti. Kott läheb hirmuäratavalt raskeks, loodetavasti seda enam ei kaaluta.
Tund aega enne väljalendu liigun turvakontrolli. Asetun ühe pöetud peaga ja nahkjopes valjuhäälse meeskodaniku järele ning mul läheb õnneks, seekord ei kobatagi läbi. Kempsus likvideeritakse uputust, põrand on kaetud rohkes vees lahjendunud, aga siiski lehkava ollusega, õnneks leidub põrandal kõrgemaid kohti, kuhu saab asetada koti. Ukse taga kontrollin, kas kott on jäänud puhtaks (oo õudust, kui nt peade kohalt äkki midagi haisvat tilkuma hakkaks). Õnneks on puhas.
Näen, kuidas "minu" lennuk maandub ja peagi pääseb peale. Koht on 8F, akna all. Lennukis on tegelikult ainult 2+2 kõrvuti kohta (A, C, D, F). Saan aru küll, et de Havilland Dash Q400, nagu SASi kuukiri teatab, on turbopropeller-, mitte kolbmootoritega (st mootorid on reaktiivmootorid, mille turbiin ajab ringi propellerit), aga ikkagi, propellerlennuk! Katsun meenutada, millal viimati propellerlennukiga sõitsin; see oli vähemalt 30 a tagasi. Propellerivoolundi võbeleb nähtavalt ja vibratsioon on täiesti tuntav; õigemini tekitab see päris tugeva lärmi, kohe pea juures seina sees, kuhu ilmselt kinnitub tiib. Kui istekoht oleks 7. reas, käiksid propellerilabad läbi kohe akna tagant (umbes poole meetri kauguselt); paljuütlev on seik, et minu ees istuv inimene tõmbab aknakatte alla (muidu oleks silmanurgast propeller kogu aeg näha ja see käib sellise hooga, et klaasist tuleksid tükid küll iga kell läbi). Kui aga isekoht oleks 9. või 10. reas, oleks vaatepilt aknast täpselt nagu Hyacinth Bucket' [l. bukee] jaoks: a window seat overlooking the starboard engine, so that I could keep an eye on it for the pilot. 8. reast näeb ühest aknast veidi ette ja üle õla teisest taha, viimasest näen ka selle hetke, kuidas ratas maast tõuseb ja pärast maha laskub. Tõuseme üle Ülemiste järve läände, näen maastikku paremal: poolt Tallinna, Õismäed, Murastet, Lohusalu, poolt Paldiskit, Pakri saarte põhjaosa, Krässgrundi, enamikku Osmussaarest, siis palju lagedat vett ning seejärel nagu maakaarti laias päikeses kümblevatest Rootsi saartest ja maastikust. Aken, märgitagu, on uskumatult must, nii et pilti ma ei tee. Lisatagu ka see, et algul tundub veidi kummaline, miks lennuk maandumisraja tagumisse otsa sõites mööda rada nõnda kihutab (Tallinnas ulatub paralleelne ruleerimistee ainult poole maani, Sõjamäe pool on üksnes maandumisrada), aga kui lennuk üsna raja lõpus ümber keerab, avaneb parempoolsetest akendest hetkeks selline pilt, kus on näha mõne kilomeetri kaugusel teine, maanduma asuv lennuk, mis on juba maandumistuled süüdanud ja rattad välja lasknud. Nõnda et "meie" lennuk peab enne eest ära sõitma. Kahtlemata oleks hädakorral (kui "meie" lennuk oleks tõusu katkestanud ja maapinnale jäänud) teine lennuk üle lennanud, aga kui "meie" lennuk kiirendab, on küll veidi kahtlane tunne, kas ta ikka jõuab piisava kiirusega eest ära sõita... Aga jõuab, nagu näha.
Arlanda lennuväli on esimene lennuväli, kus turvakontroll tehakse saabuvatele reisijatele. Lennujaam on kole sopiline ja iga sopp omaette (kõndisin läbi kaks terminali, neid olevat kokku viis) jätab pisikese, Tallinna omast ainult paar korda suurema lennuvälja mulje. Vilkusest saab aru ainult siis, kui jälgida, kui tihti lennukid tõusevad, iga paari minuti takka. Et 1984 on otsakorral, aga pool päeva reisimist veel ees, ostan uue raamatu (Max Hastings, Armageddon: the fight for Germany 1944-45), mis jutustab viimasest sõja-aastast Euroopas kõigi osapoolte silme läbi (ja nagu senini paistab, üpris neutraalselt). Söön (papist võileib ja apelsini-Fanta) ning ehmatan ära, sest kaks eri kohtades asuvat sama keti suveniiripoodi on poe suhtes täpselt samasse kohta asetanud täpselt samasuguse kuhja põhjapõdranahku koos põdrapeaga ning ma mõtlen hetkeks, et olen eksinud ja samasse kohta tagasi jõudnud. Ühtki lennujaama plaani kuskil ei ole (nagu on Kopenhaagenis). Uuema osa meeste peldikus on saba; kui kõnnin ühes oma kotiga vabale kohale, teatab mingi rootsi skautmaster midagi rootsi keeles (mida ma esiti arvan siivutuks ettepanekuks – olen ikkagi Rootsis!) — [Kui olin elus esimest korda Rootsis (1989), jättis sügava mulje kritseldis Stockholmi raudteejaama meeste kemmergu seinal: only these are real men who wear black socks; ei tea, mida see tähendas...]. Üle mõeldes tähendab see vist seda, et tema on viimane ja ärgu ma sabas ette mingu. Ei läinud. Aga samas uhke tunne, et pidas mind rootslaseks!
Kuigi ka siin lennujaamas sebib ringi propellerlennukeid, tuleb ette Airbus A321 (3+3 istet kõrvuti). Mu koht on 30A. Ilm on ilus, päike sirab. Laest laskuvad alla ekraanid, kust näeb vaadet ette. Hoovõturajal on ees teine lennuk, mis tõuseb eest, "meie" oma ootab, kuni see saab maast parasjagu lahti, kuni ise õhku tõuseb. Kuuldavasti pidavat reaktiivmootori tekitatud tugevad õhukeerised püsima lennuki järel 10 km ehk umbes kolmveerand minutit. Aga lennuk tõuseb kohe ja akna taga rullub lahti Rootsi järvedega pikitud maastik. Ilm on kuni u 5 km kõrguseni väga selge, aken paraku veidi hägune. Ja kui turvavööde tuluke ära kustub (ja näitab, et tohib kasutada elektroonikaseadmeid, ka digifotokat), hakkavad ühtlasi ilmuma pilved, nii et ka siin jääb pilt tegemata. Ja edasi on ainult pilves. Sõit kestab 50 minutit, näidatakse Tomi ja Jerry multikaid.
Kopenhaagen võtab vastu tavapärase sompus ilmaga. Siin on aega ühest lennukist teise kandumiseks 45 minutit, kusjuures lennujaama ühest otsast teise kõnnib umbes veerand tundi ja lennukile pealeminek algab tavaliselt pool tundi enne väljumist. Nõnda et aega on napilt. 30. reast väljumine kestab umbes 10 minutit. Välja saan lennukist kell 17.22 ja Ruheselja lennuk läheb kell 18.05, pealeminek algab kell 17.40. Nõnda et kavandatud käik CPH-lennuvälja plaadipoodi jääb ajapuuduse tõttu ära. Vahepeal ei saa ma enam hästi aru, mis lennujaamas ma olen, korraks on tunne, et mis ma enam lennuki peale lähen, peab ju rongile minema (ja siis, miks Pelgumaal taani keelt räägitakse...).
Õnneks läheb järgmine lennuk samast lennuväljanurgast, vahest ainult sadakond meetrit pean kõndima. Lennuki pealepanek venib, liikuma saab alles 18.13. Lennuk on MD-81/83 (2+3 istet kõrvuti). Vaade kohalt 22A on piki vasakut tiiba.
Juba ammust ajast on teada, et kui stjuuardid ja stjuuardessid jäävad pensionile, siis hakkavad nad tööle SASis. Eriti süvendab seda muljet üks vanatädi, kelle meigieeskujuks küllap oli kadunud Leni Riefenstahl oma sajanda sünnipäeva paiku ning kellest võib vägagi oodata, et tal läheb pass ja lennupilet vahetusse ning masinasse, mis piletitelt kontsad maha lõikab, satub tema käe läbi hoopis pass.
Aga ka see lend saab otsa; näen aknast vahepeal õhus korraga kolme muud lennukit ja maandumise eel rohkesti tihedalt asustatud Pelgumaad. Lennujaamas on aega lennuki sildumisest kella poole kaheksa paiku rongini kolmveerand tundi, kusjuures lennujaama tagumisest otsast võib kohalekõmpimine võtta aega pool tundi. Ja eks peaaegu tagumises otsas lennuk sildubki. Inimeste lennukist lahtipakkimine läheb miskipärast tunduvalt kiiremini kui CPH-s, kuigi olen 22. reas. Raudteejaama jõuan veidi kaheksa läbi, rong läheb 20.17. Jaama kommiautomaat on täiesti tühi (kõht veel rohkem). Vahetult enne uste sulgumist täidavad vaguni kaheksa kisavat (ilmselt purjus) sloveeni, vanuserühmas 30–50 a. Nordi jaamas on ümberistumiseks aega 12 minutit. Sealne kommiautomaat töötab.
Edasi kolmveerand üheksast alates pikk rongisõit läbi pimeda Pelgumaa. Inimesi jääb järjest vähemaks ja mul on ähmane kartus, et äkki haagitakse rongi tagant vaguneid muudkui lahti (sest vastassuunas sõitvale rongile pannakse ju pidevalt juurde), sestap olen eest 3. vagunis. Loen uut raamatut, peatükki inglaste läbikukkunud plaanist hõivata Reini sild Arnhemis IX 1944 ja sain teada, et hiljuti vaadatud film A Bridge Too Far ongi üsna täpne (no kui üleüldine pisarakiskumine ja Harry Potteri taoline noorkangelane välja arvata).
Arulool, viimases Pelgumaa jaamas (mida kunagi eesti kolleeg H võrdles mingi Tartu-lähedase teivasjaamaga) tuleb Pelgumaa vagunisaatja (seal tavaliselt meeskond vahetub) ja küsib mu käest midagi (olin vagunis üksi). Arvan, et küllap tahab teada, kuhu ma omast arust sõidan, ja vastan. Käsutab välja; ma algul mõtlen, et vagun haagitaksegi lahti. Kell on 23.25. Sõiduplaani järgi pidanuks rong olema sihtkohas kell 23.36. Perroonil kuulen, kuidas valjuhääldi midagi prantsuse keeli teatab, kust taban ära sihtkoha ning sõnad voie 4 ja voie 5. Perroon on rahvast täis, selja taga 4. teel olev rong jumala tühi, kuigi külje peal põleb veel sihtkoha tulikiri. Siis kustuvad rongis tuled ära ja 5. teele tuleb väike elektrirong, mille õige koht oleks muuseumis. Rahvas ronib peale. Viimati olin nii muistses rongis arvata 10 a tagasi Šveitsis, ühel kitsarööpmelisel raudteel olid sama vanad vagunid. Mõtlen, et kui see Pelgumaa poole minema hakkab, saan ju tulla järgmises jaamas maha ja tulla edasi oma sihtkoha poole järgmise rongiga, sest üks rong peaks veel tulema (kohal 0.36). Aga minu suureks kergenduseks hakkab rong liikuma õiges suunas ning paiguti lausa kihutab, jõudes kohale ikkagi mõistmatul viisil kell 23.45 (kuidas saab nii väikeses riigis rongisõit kesta nii kaua?).
Edasi jalgsimatk 3 km korterisse. Hea, et kotil on rattad all. Ühtki bussi minust selle aja vältel mööda ei lähe. Pühapäeva õhtu ikkagi.
Lennujaamas seega kolm tundi enne väljalendu. Ilm ilus, päike, pilvitu. Registreerin pileti. Koti hoolikas kaalumine pakkimisel kulus marjaks ära. On 7,6 kg ehk 400 g alla suurima lubatu. Teen aega parajaks, loen (Orwell, 1984) ning topin soojemad rõivad ja muud raskemad esemed kotti. Kott läheb hirmuäratavalt raskeks, loodetavasti seda enam ei kaaluta.
Tund aega enne väljalendu liigun turvakontrolli. Asetun ühe pöetud peaga ja nahkjopes valjuhäälse meeskodaniku järele ning mul läheb õnneks, seekord ei kobatagi läbi. Kempsus likvideeritakse uputust, põrand on kaetud rohkes vees lahjendunud, aga siiski lehkava ollusega, õnneks leidub põrandal kõrgemaid kohti, kuhu saab asetada koti. Ukse taga kontrollin, kas kott on jäänud puhtaks (oo õudust, kui nt peade kohalt äkki midagi haisvat tilkuma hakkaks). Õnneks on puhas.
Näen, kuidas "minu" lennuk maandub ja peagi pääseb peale. Koht on 8F, akna all. Lennukis on tegelikult ainult 2+2 kõrvuti kohta (A, C, D, F). Saan aru küll, et de Havilland Dash Q400, nagu SASi kuukiri teatab, on turbopropeller-, mitte kolbmootoritega (st mootorid on reaktiivmootorid, mille turbiin ajab ringi propellerit), aga ikkagi, propellerlennuk! Katsun meenutada, millal viimati propellerlennukiga sõitsin; see oli vähemalt 30 a tagasi. Propellerivoolundi võbeleb nähtavalt ja vibratsioon on täiesti tuntav; õigemini tekitab see päris tugeva lärmi, kohe pea juures seina sees, kuhu ilmselt kinnitub tiib. Kui istekoht oleks 7. reas, käiksid propellerilabad läbi kohe akna tagant (umbes poole meetri kauguselt); paljuütlev on seik, et minu ees istuv inimene tõmbab aknakatte alla (muidu oleks silmanurgast propeller kogu aeg näha ja see käib sellise hooga, et klaasist tuleksid tükid küll iga kell läbi). Kui aga isekoht oleks 9. või 10. reas, oleks vaatepilt aknast täpselt nagu Hyacinth Bucket' [l. bukee] jaoks: a window seat overlooking the starboard engine, so that I could keep an eye on it for the pilot. 8. reast näeb ühest aknast veidi ette ja üle õla teisest taha, viimasest näen ka selle hetke, kuidas ratas maast tõuseb ja pärast maha laskub. Tõuseme üle Ülemiste järve läände, näen maastikku paremal: poolt Tallinna, Õismäed, Murastet, Lohusalu, poolt Paldiskit, Pakri saarte põhjaosa, Krässgrundi, enamikku Osmussaarest, siis palju lagedat vett ning seejärel nagu maakaarti laias päikeses kümblevatest Rootsi saartest ja maastikust. Aken, märgitagu, on uskumatult must, nii et pilti ma ei tee. Lisatagu ka see, et algul tundub veidi kummaline, miks lennuk maandumisraja tagumisse otsa sõites mööda rada nõnda kihutab (Tallinnas ulatub paralleelne ruleerimistee ainult poole maani, Sõjamäe pool on üksnes maandumisrada), aga kui lennuk üsna raja lõpus ümber keerab, avaneb parempoolsetest akendest hetkeks selline pilt, kus on näha mõne kilomeetri kaugusel teine, maanduma asuv lennuk, mis on juba maandumistuled süüdanud ja rattad välja lasknud. Nõnda et "meie" lennuk peab enne eest ära sõitma. Kahtlemata oleks hädakorral (kui "meie" lennuk oleks tõusu katkestanud ja maapinnale jäänud) teine lennuk üle lennanud, aga kui "meie" lennuk kiirendab, on küll veidi kahtlane tunne, kas ta ikka jõuab piisava kiirusega eest ära sõita... Aga jõuab, nagu näha.
Arlanda lennuväli on esimene lennuväli, kus turvakontroll tehakse saabuvatele reisijatele. Lennujaam on kole sopiline ja iga sopp omaette (kõndisin läbi kaks terminali, neid olevat kokku viis) jätab pisikese, Tallinna omast ainult paar korda suurema lennuvälja mulje. Vilkusest saab aru ainult siis, kui jälgida, kui tihti lennukid tõusevad, iga paari minuti takka. Et 1984 on otsakorral, aga pool päeva reisimist veel ees, ostan uue raamatu (Max Hastings, Armageddon: the fight for Germany 1944-45), mis jutustab viimasest sõja-aastast Euroopas kõigi osapoolte silme läbi (ja nagu senini paistab, üpris neutraalselt). Söön (papist võileib ja apelsini-Fanta) ning ehmatan ära, sest kaks eri kohtades asuvat sama keti suveniiripoodi on poe suhtes täpselt samasse kohta asetanud täpselt samasuguse kuhja põhjapõdranahku koos põdrapeaga ning ma mõtlen hetkeks, et olen eksinud ja samasse kohta tagasi jõudnud. Ühtki lennujaama plaani kuskil ei ole (nagu on Kopenhaagenis). Uuema osa meeste peldikus on saba; kui kõnnin ühes oma kotiga vabale kohale, teatab mingi rootsi skautmaster midagi rootsi keeles (mida ma esiti arvan siivutuks ettepanekuks – olen ikkagi Rootsis!) — [Kui olin elus esimest korda Rootsis (1989), jättis sügava mulje kritseldis Stockholmi raudteejaama meeste kemmergu seinal: only these are real men who wear black socks; ei tea, mida see tähendas...]. Üle mõeldes tähendab see vist seda, et tema on viimane ja ärgu ma sabas ette mingu. Ei läinud. Aga samas uhke tunne, et pidas mind rootslaseks!
Kuigi ka siin lennujaamas sebib ringi propellerlennukeid, tuleb ette Airbus A321 (3+3 istet kõrvuti). Mu koht on 30A. Ilm on ilus, päike sirab. Laest laskuvad alla ekraanid, kust näeb vaadet ette. Hoovõturajal on ees teine lennuk, mis tõuseb eest, "meie" oma ootab, kuni see saab maast parasjagu lahti, kuni ise õhku tõuseb. Kuuldavasti pidavat reaktiivmootori tekitatud tugevad õhukeerised püsima lennuki järel 10 km ehk umbes kolmveerand minutit. Aga lennuk tõuseb kohe ja akna taga rullub lahti Rootsi järvedega pikitud maastik. Ilm on kuni u 5 km kõrguseni väga selge, aken paraku veidi hägune. Ja kui turvavööde tuluke ära kustub (ja näitab, et tohib kasutada elektroonikaseadmeid, ka digifotokat), hakkavad ühtlasi ilmuma pilved, nii et ka siin jääb pilt tegemata. Ja edasi on ainult pilves. Sõit kestab 50 minutit, näidatakse Tomi ja Jerry multikaid.
Kopenhaagen võtab vastu tavapärase sompus ilmaga. Siin on aega ühest lennukist teise kandumiseks 45 minutit, kusjuures lennujaama ühest otsast teise kõnnib umbes veerand tundi ja lennukile pealeminek algab tavaliselt pool tundi enne väljumist. Nõnda et aega on napilt. 30. reast väljumine kestab umbes 10 minutit. Välja saan lennukist kell 17.22 ja Ruheselja lennuk läheb kell 18.05, pealeminek algab kell 17.40. Nõnda et kavandatud käik CPH-lennuvälja plaadipoodi jääb ajapuuduse tõttu ära. Vahepeal ei saa ma enam hästi aru, mis lennujaamas ma olen, korraks on tunne, et mis ma enam lennuki peale lähen, peab ju rongile minema (ja siis, miks Pelgumaal taani keelt räägitakse...).
Õnneks läheb järgmine lennuk samast lennuväljanurgast, vahest ainult sadakond meetrit pean kõndima. Lennuki pealepanek venib, liikuma saab alles 18.13. Lennuk on MD-81/83 (2+3 istet kõrvuti). Vaade kohalt 22A on piki vasakut tiiba.
Juba ammust ajast on teada, et kui stjuuardid ja stjuuardessid jäävad pensionile, siis hakkavad nad tööle SASis. Eriti süvendab seda muljet üks vanatädi, kelle meigieeskujuks küllap oli kadunud Leni Riefenstahl oma sajanda sünnipäeva paiku ning kellest võib vägagi oodata, et tal läheb pass ja lennupilet vahetusse ning masinasse, mis piletitelt kontsad maha lõikab, satub tema käe läbi hoopis pass.
Aga ka see lend saab otsa; näen aknast vahepeal õhus korraga kolme muud lennukit ja maandumise eel rohkesti tihedalt asustatud Pelgumaad. Lennujaamas on aega lennuki sildumisest kella poole kaheksa paiku rongini kolmveerand tundi, kusjuures lennujaama tagumisest otsast võib kohalekõmpimine võtta aega pool tundi. Ja eks peaaegu tagumises otsas lennuk sildubki. Inimeste lennukist lahtipakkimine läheb miskipärast tunduvalt kiiremini kui CPH-s, kuigi olen 22. reas. Raudteejaama jõuan veidi kaheksa läbi, rong läheb 20.17. Jaama kommiautomaat on täiesti tühi (kõht veel rohkem). Vahetult enne uste sulgumist täidavad vaguni kaheksa kisavat (ilmselt purjus) sloveeni, vanuserühmas 30–50 a. Nordi jaamas on ümberistumiseks aega 12 minutit. Sealne kommiautomaat töötab.
Edasi kolmveerand üheksast alates pikk rongisõit läbi pimeda Pelgumaa. Inimesi jääb järjest vähemaks ja mul on ähmane kartus, et äkki haagitakse rongi tagant vaguneid muudkui lahti (sest vastassuunas sõitvale rongile pannakse ju pidevalt juurde), sestap olen eest 3. vagunis. Loen uut raamatut, peatükki inglaste läbikukkunud plaanist hõivata Reini sild Arnhemis IX 1944 ja sain teada, et hiljuti vaadatud film A Bridge Too Far ongi üsna täpne (no kui üleüldine pisarakiskumine ja Harry Potteri taoline noorkangelane välja arvata).
Arulool, viimases Pelgumaa jaamas (mida kunagi eesti kolleeg H võrdles mingi Tartu-lähedase teivasjaamaga) tuleb Pelgumaa vagunisaatja (seal tavaliselt meeskond vahetub) ja küsib mu käest midagi (olin vagunis üksi). Arvan, et küllap tahab teada, kuhu ma omast arust sõidan, ja vastan. Käsutab välja; ma algul mõtlen, et vagun haagitaksegi lahti. Kell on 23.25. Sõiduplaani järgi pidanuks rong olema sihtkohas kell 23.36. Perroonil kuulen, kuidas valjuhääldi midagi prantsuse keeli teatab, kust taban ära sihtkoha ning sõnad voie 4 ja voie 5. Perroon on rahvast täis, selja taga 4. teel olev rong jumala tühi, kuigi külje peal põleb veel sihtkoha tulikiri. Siis kustuvad rongis tuled ära ja 5. teele tuleb väike elektrirong, mille õige koht oleks muuseumis. Rahvas ronib peale. Viimati olin nii muistses rongis arvata 10 a tagasi Šveitsis, ühel kitsarööpmelisel raudteel olid sama vanad vagunid. Mõtlen, et kui see Pelgumaa poole minema hakkab, saan ju tulla järgmises jaamas maha ja tulla edasi oma sihtkoha poole järgmise rongiga, sest üks rong peaks veel tulema (kohal 0.36). Aga minu suureks kergenduseks hakkab rong liikuma õiges suunas ning paiguti lausa kihutab, jõudes kohale ikkagi mõistmatul viisil kell 23.45 (kuidas saab nii väikeses riigis rongisõit kesta nii kaua?).
Edasi jalgsimatk 3 km korterisse. Hea, et kotil on rattad all. Ühtki bussi minust selle aja vältel mööda ei lähe. Pühapäeva õhtu ikkagi.
13.4.06
N, 72. päev: rännuteed
Päev on küll vaba, aga muidu on tööpäev. Odavaim lennuk Eesti poole läheb alles õhtul ja tuleb end talitseda, et mitte liiga vara välja tormata. Isegi raamatupoes, kus kavatsen aega parajaks teha, õnnestub leida lugemist väärt põnev raamat kahe minutiga (George Orwelli 1984). Satun kiirrongi peale, mis kihutab Ruheseljale 2½ tunniga (huvitaval kombel kulub rongis 2½ tundi palju kiiremini kui näiteks bussiga Tallinnast Tartusse). Raadio on kaasas, maakohtades midagi ei võta.
Ruheseljal otsustan muuta oma tegevusplaani (sest olin sattunud plaanitsetust kiirema rongi peale) – selmet kuivada viis tundi lennuväljal, võin tutvuda kaks tundi linnaga ja kuivada lennuväljal ainult kolm tundi. Mõeldud-tehtud. Nordi jaamas jäävad tee peale kottide hoiukastid ja nende taga paistab raudteemuuseum.
Kui viimasest veerand tundi hiljem väljun (tasuta, aga kole igav), on ikka tugevasti üle pooleteist tunni aega. Otsustan siiski teha kiirkäigu vanalinna poole (linnakaarti ei ole mul kaasas). Orienteerun päikese järgi; varasemast tean, et vanalinn on Nordi jaamast umbes 1½ km lõuna pool. Heaks orientiiriks on poolel teel ühel pool Hiltoni ja teisel pool Sheratoni hotell. Kõnnin ja kõnnin, kuni kuskilt välgatab raekoja torni tipp.
Uurin ja pildistan raekoda natuke, siis satun katedraali juurde, kus on avatud keldris vanade varemete väljapanek. See maksab 1 raha, aga enamik münte said jaamas hoiukappi ja mul on järgmine vääring 5 raha, mis on paljuvõitu. Keegi küll ei kontrolli, palju karpi pistad, aga ikkagi. Tuleb mõte käia vaatamas samas nn varakambri aardeid, igasugu pühakute hambaid jne kraami, mis maksab samuti 1 raha, aga et seal on valvur ja et mul on 5-rahane paberraha, saan sealt ju peenraha tagasi. Tõsi, mammi tahab mulle tagasi anda kolm 2-rahast münti, ja arendab hulk aega prantsuskeelset vestlust teemal, mis keeltest ma saan aru, millele ma oma prantsuse keele rudimentidega vastata püüan. Igatahes oli tema soov anda mulle varakambri voldik tugevam kui minu soov arendada seda vestlust, sestap jõudsime saksa keele kohal kokkuleppeni või õigemini olen kaugenenud letist sedavõrd, et ei hakka enam tagasi minema, kui ta mulle ka ingliskeelset pakub. Jah, tõesti, meie reliikvia on vabadus.
Varemed põranda all on jah nagu varemed põranda all. Genfi toomkiriku sarnase väljapanekuga ei saa mitte võrreldagi. Võib-olla on siin kultuurkihti nii vähe (1,7 m), et külastajaruumi (kõrguses) ei ole. Eestis annaks mõnes vanas kirikus samuti põranda all muistsed alusmüürid avada, Tartu Jaanis näiteks on kultuurkihti üle kolme meetri.
Siis tagasi jaama, kus leian hoiukappide kallal askeldamas tehniku, kes kappidesse lastud raha suurde ratastel metallpaaki tühjendab. Tore, et ta on kohal, sest kviitungil olev vöötkood mu kappi ei ava. Tehnik varjutab oma kehaga sõrmistiku, sisestab salajase koodi ja proovib saadud uue vöötkoodiga. Ei midagi. Hulk aega proovib. Siis küsib, mis mul kapis on (must kott, mark Delsey), liibub täitsa vastu sõrmistikku ja sisestab ilmselt riigisaladust mõõtu koodi. Kapp avaneb ja saan sealt kätte oma musta koti, mark Delsey.
Rongiga lennujaama. Topin kotist kõik väiksemad asjad taskutesse ja registreerin lennule. Kott kaalub kenasti 7,4 kg, st alla 8 kg. Nägemisulatusest väljas topin asjad kotti tagasi, sest enam kotti ei kaaluta. Algab väga pikk astumine mööda lennujaama katakombe A-terminali, mis mingi pahupidi loogikaga on teisel pool lennuvälja.
Turvakontrollis tekitab suurt huvi kotis olev papagoiõrs. Mul palutakse kott lahti teha ning siis kolm-neli turvatöötajat arutavad hulk aega isekeskis, kahtlast eset käes kaaludes, kas sellega on võimalik inimest maha lüüa. No paljakäsi on ka võimalik vähemalt raskeid vigastusi tekitada, ometi ei amputeerita lennureisijaid enne lennukisse astumist. Aga neljast kaks mõjukamat leiavad, et ikka ei ole, ning mul lastakse asjad kotti tagasi toppida.
Edasi muidugi mõista šokolaadipoodi ja siis terminali teise otsa lennukit ootama. Lennuk on Airbus A321-500 ja mul oli pilet 24. ritta. Tore, sest lennukis on tagapool ohutum. Aga keski kurivaimu tädi palub mul kenasti temaga kohad ära vahetada 18. ritta, õnneks samuti akna alla. 18. reast paistab ühelt poolt ainult tiib ja teiselt poolt, üle vahepeal istunud soomlaste, kuidas kohal B koob keegi tädi varrastega. No tere, talv. Viie kudumisvarda kõrval ei ole üks 22 cm pikkune papagoiõrs ju midagi.
Lennukis on laes väikesed ekraanid, millelt näidakse õhkutõusmisel ja maandumisel vaatepilti lennuki ees, mis eriti maandumisel ei ole hea mõte, sest ilmselt on tugev külgtuul ja seetõttu lennuk lennusuuna suhtes viltu ja nõnda on hulk aega mulje, et lennuk tahab maanduda kahe maandumisraja vahele. Lennu ajal näidakse loodusfilmi Deep Blue, mida olen just eelmisel laupäeval vaadanud.
CPH-s maandus lennuk D-terminalis, järgneb jalgsimatk läbi kogu kilomeetripikkuse ja mitte eriti avara lennujaama A-terminali, kust väljub Eesti Õhu Boeing B737-500 Tallinnasse. See on õdus väike lennuk, aga kust selle reisijad välja ilmuvad, ma ei tea. Üle mitme kuu kuuleb jälle vene keelt, milles näib enamik reisijaid vestlevat, sh minu ees istunud inimene, kes algul arvab, et füüsikaseadused ja turvareeglid tema kohta ei kehti. Vahest on lennuk CPH-s vahemaandumisel ja tuli näiteks Iirimaalt. Mu koht on 10. reas akna all, mis on kogu lennukis ainus koht, kus saab jalgu sirutada. Et päeva jooksul on olnud kaks paha üllatust, nimelt hoiukapi ja õrre lugu, on oodata ka kolmandat, ning ausalt öeldes ei välista ma üldse võimalust, et see on midagi lennukiga, eriti Eesti Õhuga, mille lendurite kutseoskustes ma eriti veendunud ei ole. Viimane arvamus saab järjekordse kinnituse, kui ruleerimisel lennuk koleda kriginaga äkkpidurdab ja eest sõidab paraja tempoga läbi EasyJeti lennuk. Aga õnneks läheb kõik õnneks ja kolmas pauk on alles see, kui kodus ajan kogemata veiniklaasi ümber.
Vahemaa lennujaamast koduni on (taksomeetri järgi) kasvanud paari kilomeetri võrra pikemaks. Eks ajad muutu, looduses valitseb tasakaal – maailm läheb mõnest kohast väiksemaks, mõnest jälle suuremaks...
Ruheseljal otsustan muuta oma tegevusplaani (sest olin sattunud plaanitsetust kiirema rongi peale) – selmet kuivada viis tundi lennuväljal, võin tutvuda kaks tundi linnaga ja kuivada lennuväljal ainult kolm tundi. Mõeldud-tehtud. Nordi jaamas jäävad tee peale kottide hoiukastid ja nende taga paistab raudteemuuseum.
Kui viimasest veerand tundi hiljem väljun (tasuta, aga kole igav), on ikka tugevasti üle pooleteist tunni aega. Otsustan siiski teha kiirkäigu vanalinna poole (linnakaarti ei ole mul kaasas). Orienteerun päikese järgi; varasemast tean, et vanalinn on Nordi jaamast umbes 1½ km lõuna pool. Heaks orientiiriks on poolel teel ühel pool Hiltoni ja teisel pool Sheratoni hotell. Kõnnin ja kõnnin, kuni kuskilt välgatab raekoja torni tipp.
Uurin ja pildistan raekoda natuke, siis satun katedraali juurde, kus on avatud keldris vanade varemete väljapanek. See maksab 1 raha, aga enamik münte said jaamas hoiukappi ja mul on järgmine vääring 5 raha, mis on paljuvõitu. Keegi küll ei kontrolli, palju karpi pistad, aga ikkagi. Tuleb mõte käia vaatamas samas nn varakambri aardeid, igasugu pühakute hambaid jne kraami, mis maksab samuti 1 raha, aga et seal on valvur ja et mul on 5-rahane paberraha, saan sealt ju peenraha tagasi. Tõsi, mammi tahab mulle tagasi anda kolm 2-rahast münti, ja arendab hulk aega prantsuskeelset vestlust teemal, mis keeltest ma saan aru, millele ma oma prantsuse keele rudimentidega vastata püüan. Igatahes oli tema soov anda mulle varakambri voldik tugevam kui minu soov arendada seda vestlust, sestap jõudsime saksa keele kohal kokkuleppeni või õigemini olen kaugenenud letist sedavõrd, et ei hakka enam tagasi minema, kui ta mulle ka ingliskeelset pakub. Jah, tõesti, meie reliikvia on vabadus.
Varemed põranda all on jah nagu varemed põranda all. Genfi toomkiriku sarnase väljapanekuga ei saa mitte võrreldagi. Võib-olla on siin kultuurkihti nii vähe (1,7 m), et külastajaruumi (kõrguses) ei ole. Eestis annaks mõnes vanas kirikus samuti põranda all muistsed alusmüürid avada, Tartu Jaanis näiteks on kultuurkihti üle kolme meetri.
Siis tagasi jaama, kus leian hoiukappide kallal askeldamas tehniku, kes kappidesse lastud raha suurde ratastel metallpaaki tühjendab. Tore, et ta on kohal, sest kviitungil olev vöötkood mu kappi ei ava. Tehnik varjutab oma kehaga sõrmistiku, sisestab salajase koodi ja proovib saadud uue vöötkoodiga. Ei midagi. Hulk aega proovib. Siis küsib, mis mul kapis on (must kott, mark Delsey), liibub täitsa vastu sõrmistikku ja sisestab ilmselt riigisaladust mõõtu koodi. Kapp avaneb ja saan sealt kätte oma musta koti, mark Delsey.
Rongiga lennujaama. Topin kotist kõik väiksemad asjad taskutesse ja registreerin lennule. Kott kaalub kenasti 7,4 kg, st alla 8 kg. Nägemisulatusest väljas topin asjad kotti tagasi, sest enam kotti ei kaaluta. Algab väga pikk astumine mööda lennujaama katakombe A-terminali, mis mingi pahupidi loogikaga on teisel pool lennuvälja.
Turvakontrollis tekitab suurt huvi kotis olev papagoiõrs. Mul palutakse kott lahti teha ning siis kolm-neli turvatöötajat arutavad hulk aega isekeskis, kahtlast eset käes kaaludes, kas sellega on võimalik inimest maha lüüa. No paljakäsi on ka võimalik vähemalt raskeid vigastusi tekitada, ometi ei amputeerita lennureisijaid enne lennukisse astumist. Aga neljast kaks mõjukamat leiavad, et ikka ei ole, ning mul lastakse asjad kotti tagasi toppida.
Edasi muidugi mõista šokolaadipoodi ja siis terminali teise otsa lennukit ootama. Lennuk on Airbus A321-500 ja mul oli pilet 24. ritta. Tore, sest lennukis on tagapool ohutum. Aga keski kurivaimu tädi palub mul kenasti temaga kohad ära vahetada 18. ritta, õnneks samuti akna alla. 18. reast paistab ühelt poolt ainult tiib ja teiselt poolt, üle vahepeal istunud soomlaste, kuidas kohal B koob keegi tädi varrastega. No tere, talv. Viie kudumisvarda kõrval ei ole üks 22 cm pikkune papagoiõrs ju midagi.
Lennukis on laes väikesed ekraanid, millelt näidakse õhkutõusmisel ja maandumisel vaatepilti lennuki ees, mis eriti maandumisel ei ole hea mõte, sest ilmselt on tugev külgtuul ja seetõttu lennuk lennusuuna suhtes viltu ja nõnda on hulk aega mulje, et lennuk tahab maanduda kahe maandumisraja vahele. Lennu ajal näidakse loodusfilmi Deep Blue, mida olen just eelmisel laupäeval vaadanud.
CPH-s maandus lennuk D-terminalis, järgneb jalgsimatk läbi kogu kilomeetripikkuse ja mitte eriti avara lennujaama A-terminali, kust väljub Eesti Õhu Boeing B737-500 Tallinnasse. See on õdus väike lennuk, aga kust selle reisijad välja ilmuvad, ma ei tea. Üle mitme kuu kuuleb jälle vene keelt, milles näib enamik reisijaid vestlevat, sh minu ees istunud inimene, kes algul arvab, et füüsikaseadused ja turvareeglid tema kohta ei kehti. Vahest on lennuk CPH-s vahemaandumisel ja tuli näiteks Iirimaalt. Mu koht on 10. reas akna all, mis on kogu lennukis ainus koht, kus saab jalgu sirutada. Et päeva jooksul on olnud kaks paha üllatust, nimelt hoiukapi ja õrre lugu, on oodata ka kolmandat, ning ausalt öeldes ei välista ma üldse võimalust, et see on midagi lennukiga, eriti Eesti Õhuga, mille lendurite kutseoskustes ma eriti veendunud ei ole. Viimane arvamus saab järjekordse kinnituse, kui ruleerimisel lennuk koleda kriginaga äkkpidurdab ja eest sõidab paraja tempoga läbi EasyJeti lennuk. Aga õnneks läheb kõik õnneks ja kolmas pauk on alles see, kui kodus ajan kogemata veiniklaasi ümber.
Vahemaa lennujaamast koduni on (taksomeetri järgi) kasvanud paari kilomeetri võrra pikemaks. Eks ajad muutu, looduses valitseb tasakaal – maailm läheb mõnest kohast väiksemaks, mõnest jälle suuremaks...
12.4.06
K, 71. päev: elamisluba ja hapukapsas
Hommikul käin EUFO-majas oma töö- ja elamisloa järel. See on pildiga, kehtib aastani 2016 ja ei läinud mulle sentigi maksma (meenub ühest Eesti naaberriigist iga-aastane töö- ja elamisloa pikendamise epopöa...).
Tööl on palju pisikesi pudinaid lõpetada (kolm) ja pean tegema ka puhkusele läinud kolleegi M asju (kaks).
Söömas SCH-majas. Menüüs on üheks pearoaks vorstid hapukapsaga. Arvatavasti on ka saksa toit vähepopulaarne, sest seda, et ma tahan le plate deux'd, tuleb öelda mitu korda.
Pärast Kirikmäe kaubanduskeskusse. Otsin koju kohalikku veini. Riik on ilmselt nii väike, et pean alkoholiosakonna kaks korda läbi käima, enne kui leian. (Augustis on kohalikul eesti seltsil kavas matk kohalikesse riislingukeldritesse, sinna tahan ma tingimata minna.) Sorti (Auxerrois) pole varem kuulnud, otsustan hinna järgi (ja nagu neljapäeva õhtul selgub, õigesti tegin).
Korteri postkastis on kiri, et mulle on antud telefoninumber (posti liikumist arvestades ainult 5 päevaga!!), aga kõigepealt pean hankima telefoni, sest numbri aktiviseerimiseks peab teatud numbril helistama.
Kella poole üheksa paiku lähen uisutama. Paraku loojub umbes samal ajal päike ja siinsel laiuskraadil läheb nii hämaraks, et metsarajal on teekonarused piem näha kui tunda, umbes veerand tunniga. Nõnda jääb läbitud teepikkuseks ainult 1,5 km; aga see-eest ei kuku.
Edasi pakin asju, kotti muidugi kaaludes.
Tööl on palju pisikesi pudinaid lõpetada (kolm) ja pean tegema ka puhkusele läinud kolleegi M asju (kaks).
Söömas SCH-majas. Menüüs on üheks pearoaks vorstid hapukapsaga. Arvatavasti on ka saksa toit vähepopulaarne, sest seda, et ma tahan le plate deux'd, tuleb öelda mitu korda.
Pärast Kirikmäe kaubanduskeskusse. Otsin koju kohalikku veini. Riik on ilmselt nii väike, et pean alkoholiosakonna kaks korda läbi käima, enne kui leian. (Augustis on kohalikul eesti seltsil kavas matk kohalikesse riislingukeldritesse, sinna tahan ma tingimata minna.) Sorti (Auxerrois) pole varem kuulnud, otsustan hinna järgi (ja nagu neljapäeva õhtul selgub, õigesti tegin).
Korteri postkastis on kiri, et mulle on antud telefoninumber (posti liikumist arvestades ainult 5 päevaga!!), aga kõigepealt pean hankima telefoni, sest numbri aktiviseerimiseks peab teatud numbril helistama.
Kella poole üheksa paiku lähen uisutama. Paraku loojub umbes samal ajal päike ja siinsel laiuskraadil läheb nii hämaraks, et metsarajal on teekonarused piem näha kui tunda, umbes veerand tunniga. Nõnda jääb läbitud teepikkuseks ainult 1,5 km; aga see-eest ei kuku.
Edasi pakin asju, kotti muidugi kaaludes.
11.4.06
T, 70. päev: help
Võtan läpaka kaasa. Kontakteerun FS kohaliku esindusega. Selgub, et see on ainult äriklientidele (serverid ja suurarvutid jne). Järgneb palju meile ja telefonikõnesid – ja et klienditeenindus on osaliselt teises riigis, antakse sealt telefoninumbreid ütlemata, et need on nende riigi numbrid, ja ma ei tea, kuhu/kellele ma proovisin siinmaal helistada. Aga kaubale siiski saame, saan kliendiks ja lubatakse, et eraläpakate helpdeskist helistatakse mulle tagasi.
Ja helistataksegi. Lastakse läpakaga sada imet läbi proovida ja tõdetakse, et viga on emaplaadis, mis tuleb välja vahetada. Ja et see mudel ilmus alles 2005. aasta juunis, on kaheaastane garantii igal juhul jõus. Lepime kokku, et 24. aprillil tullakse arvutile järele.
NHE-majast lahkudes (läpakas jälle näpus) juhtun kokku soome kolleegi J-ga, kes jutustab kurva loo, kuidas ta tahab majale päikeseküttepaneele panna, firma tahtis raha ette. Maksis raha (6000 €) ära ja edasi ei ole juhtunud midagi, isegi ta telefonilt võetud kõnesid ei võeta vastu. On väga vihane. Ükskord olevat saadetud kohale töömees, kasahh, kes rääkis vene keeles ja kõpsis niisama natuke, nähtamatut tööd. Küsin, ega äkki kasahhi nimi olnud Borat.
Ja helistataksegi. Lastakse läpakaga sada imet läbi proovida ja tõdetakse, et viga on emaplaadis, mis tuleb välja vahetada. Ja et see mudel ilmus alles 2005. aasta juunis, on kaheaastane garantii igal juhul jõus. Lepime kokku, et 24. aprillil tullakse arvutile järele.
NHE-majast lahkudes (läpakas jälle näpus) juhtun kokku soome kolleegi J-ga, kes jutustab kurva loo, kuidas ta tahab majale päikeseküttepaneele panna, firma tahtis raha ette. Maksis raha (6000 €) ära ja edasi ei ole juhtunud midagi, isegi ta telefonilt võetud kõnesid ei võeta vastu. On väga vihane. Ükskord olevat saadetud kohale töömees, kasahh, kes rääkis vene keeles ja kõpsis niisama natuke, nähtamatut tööd. Küsin, ega äkki kasahhi nimi olnud Borat.
10.4.06
E, 69. päev: läpakas rikkis
Küsin itiosakonnast, kas nemad kui eksperdid oskavad soovitada mõnd kohalikku arvutiparandust. Saan vastuse, et ei oska.
Kolleeg R meenutab olukorda, kui tema isiklik arvuti katki läks ja ta selle parandas meetodil "osta mehele lennukipiletid ja sõiduta ta kohale arvutit parandama".
Järgneb rohke meilivahetus kõikvõimalike Eesti arvutiparandustega (lootuses, et Eestis tehakse küllap arvutiremont kiiremini kui siinmaal – nagu kunagi pandi Eestis kastarvutisse lisamälu, võrgukaart ja CD-kirjuti ühe päevaga), kui kolme päeva pärast kodutee niikuinii ees seisab. Läpakas (Fujitsu-Siemens Amilo) on ostetud EMT esindusest. Uurin EMT-st, Elionist, Fujitsu-Siemensi Eesti esindusest ja sellest firmast, kus Elion/EMT oma arvuteid garantiiremondib, ning kõikjal on sama jutt: kui juppe on, teeme paari päevaga, kui ei ole, ootame kaks nädalt juppe. Asi on selles, et pühade tõttu viibin Eestis ainult viis tööpäeva. Elion teatab, et garantii jääb edasi kehtima ainult siis, kui remondi teeb Elion/EMT, mis on veidi imelik, sest ega arvuti mark ole Elion ega EMT.
Saavutan FS Eesti esindusega sellise kokkuleppe, et kui ma läpaka neile parandusse toon, aga nad juppe ei leia, annavad nad mulle parandamata läpaka tagasi, mis oleks eriti nilbe, katkist arvutit vedada nii Eestisse kui tagasi. (Koos alaldi ja kandekotiga kaalub läpakas umbes neli kilo, jättes lennukikotti (tühimass 2,5 kg) muude asjade jaoks umbes poolteist kilo). Samas on FS esindus nii lahke, et annab FS kogu maailma esinduste kontaktandmed. Uurin järele, kus on FS kohalik esindus (paari kilomeetri kaugusel).
Kolleeg R meenutab olukorda, kui tema isiklik arvuti katki läks ja ta selle parandas meetodil "osta mehele lennukipiletid ja sõiduta ta kohale arvutit parandama".
Järgneb rohke meilivahetus kõikvõimalike Eesti arvutiparandustega (lootuses, et Eestis tehakse küllap arvutiremont kiiremini kui siinmaal – nagu kunagi pandi Eestis kastarvutisse lisamälu, võrgukaart ja CD-kirjuti ühe päevaga), kui kolme päeva pärast kodutee niikuinii ees seisab. Läpakas (Fujitsu-Siemens Amilo) on ostetud EMT esindusest. Uurin EMT-st, Elionist, Fujitsu-Siemensi Eesti esindusest ja sellest firmast, kus Elion/EMT oma arvuteid garantiiremondib, ning kõikjal on sama jutt: kui juppe on, teeme paari päevaga, kui ei ole, ootame kaks nädalt juppe. Asi on selles, et pühade tõttu viibin Eestis ainult viis tööpäeva. Elion teatab, et garantii jääb edasi kehtima ainult siis, kui remondi teeb Elion/EMT, mis on veidi imelik, sest ega arvuti mark ole Elion ega EMT.
Saavutan FS Eesti esindusega sellise kokkuleppe, et kui ma läpaka neile parandusse toon, aga nad juppe ei leia, annavad nad mulle parandamata läpaka tagasi, mis oleks eriti nilbe, katkist arvutit vedada nii Eestisse kui tagasi. (Koos alaldi ja kandekotiga kaalub läpakas umbes neli kilo, jättes lennukikotti (tühimass 2,5 kg) muude asjade jaoks umbes poolteist kilo). Samas on FS esindus nii lahke, et annab FS kogu maailma esinduste kontaktandmed. Uurin järele, kus on FS kohalik esindus (paari kilomeetri kaugusel).
9.4.06
P, 68. päev: uisutamas
Kuigi ilmaennustus oli lubanud pühapäevaks tugevat vihma ja baromeeter oli lubanud terve eilse päeva samuti, et järgmise 12–24 tunni jooksul keerab vihmale, on hommik ilus, päike paistab ja linnud laulavad. Teen praktilist tutvust kohaliku jalgrattateega. See tähendab, et topin uisud ja kaitsmed seljakotti, võtan kiivri näpu otsa ja kõnnin alla jalgrattateele, panen kaitsmed kätte-jalga, kiivri pähe ja uisud alla (ning topin mantli ja kingad seljakotti). Kui kedagi silmapiiril ei ole (kell on pool kümme), komberdan teele ja üritan teha esimesi samme. Iga algus on raske. Minu ees kõnnib üks meesterahvas ja vähemalt sada meetrit sõidan ma sama kiiresti kui tema käib. Siis lähen mööda; arvaku mis tahab.
H-ange külas tuleb ots ringi keerata, sest tee tõuseb veidi (jõe ääres on muidu täiesti tasane) ja läheb üle maantee. Õnneks on ümberkeeramist soodustav sein, millele saab toetuda. Tagasiteel silla juures saan selgeks korraga mitu asja: kuhu maani võib end tagasisuunas kallutada; et kui rulluisukogemust on alla kilomeetri, ei maksa kõrvale vahtida; ja et liigesekaitsmed on ühed imelised asjad (pöidlanukil on 5 mm pikkune kriim, aga ärme parem mõtle, mis juhtunuks kaitsmeteta...). Ajan end püsti, pühin püksid tolmust puhtaks ja sõidan edasi, st silla poole tagasi.
Sõidan sillast umbes poolteist kilomeetrit edasi ja pöördun siis (pingi najal) otsa ringi. Kokku võttis see neli ja pool kilomeetrit aega umbes kolmveerand tundi ja lõpupoole hakkasin liikumisest ka rõõmu tundma, mis ongi asja eesmärk. Ehkki tasakaal kaob nii umbes kolm korda kilomeetril, aitab kätega vehkimine püsti jääda.
Tulen üles korterisse ja asun siinseid heietusi kirjutama. Jõuan järjega tänasesse hommikusse, kui arvuti teeb kurvalt "piu-piu!" ja kustub. Miski ei aita. Adun, et läpakas on läinud rikki. On korraga väga palju vaba aega. Magan päeval kaks pikka und (kell 11–13 ja 14–17). Pesen aknad puhtaks ja eemaldan magamistoa aknalt värvipritsmed. Loen.
H-ange külas tuleb ots ringi keerata, sest tee tõuseb veidi (jõe ääres on muidu täiesti tasane) ja läheb üle maantee. Õnneks on ümberkeeramist soodustav sein, millele saab toetuda. Tagasiteel silla juures saan selgeks korraga mitu asja: kuhu maani võib end tagasisuunas kallutada; et kui rulluisukogemust on alla kilomeetri, ei maksa kõrvale vahtida; ja et liigesekaitsmed on ühed imelised asjad (pöidlanukil on 5 mm pikkune kriim, aga ärme parem mõtle, mis juhtunuks kaitsmeteta...). Ajan end püsti, pühin püksid tolmust puhtaks ja sõidan edasi, st silla poole tagasi.
Sõidan sillast umbes poolteist kilomeetrit edasi ja pöördun siis (pingi najal) otsa ringi. Kokku võttis see neli ja pool kilomeetrit aega umbes kolmveerand tundi ja lõpupoole hakkasin liikumisest ka rõõmu tundma, mis ongi asja eesmärk. Ehkki tasakaal kaob nii umbes kolm korda kilomeetril, aitab kätega vehkimine püsti jääda.
Tulen üles korterisse ja asun siinseid heietusi kirjutama. Jõuan järjega tänasesse hommikusse, kui arvuti teeb kurvalt "piu-piu!" ja kustub. Miski ei aita. Adun, et läpakas on läinud rikki. On korraga väga palju vaba aega. Magan päeval kaks pikka und (kell 11–13 ja 14–17). Pesen aknad puhtaks ja eemaldan magamistoa aknalt värvipritsmed. Loen.
8.4.06
L, 67. päev: Saksamaal
Ka täna on ees kultuurilis-kaubanduslik reis piiritagusesse T. naaberlinna. Nimelt on mu hankeloetelus (kus kirjas asjad, mida vaja korterisse hankida) seisnud algusest peale "mingi spordiriist". Eelmine kord sattusin T. linnakese ühes kaubamajas spordiosakonda, kus olid lihavõtete eel tublisti allahinnatud asjade seas mitut sorti rulluisud. Nädala sees uurisin tausta (nt mis margid on head ja kui palju algajale sobivad uisud tavaliselt maksavad).
Et taevas sirab päikene, on jaama astudes tore pilt, kuidas idaküljes olev värviklaasist linnavaade värvides lõõmab. Ei tea miks, aga ma ei teegi sellest pilti.
Raudtee on korda tehtud ja enam bussi peale kobima ei pea. Rong on Deutsche Bahni oma ja seda pole mitu aastat keegi pesnud, nõnda et aknast pilti teha ei saa, kui päike vähegi samalt poolt paistab. Aga ta paistab kogu aeg, sest rong sõidab kirdesse ja ma istun paremal pool.
Ilmselt siinmaa autotute elanike (neid mõni ikka on, kuigi vähe) paremaks teenindamiseks on T. linnakeses üks kaubamaja kohe jaama kõrval. Selles on erakordselt suur elektroonikapood, kus kõik asjad ripuvad nagide otsas ja võib käppida, mitte et nende ees oleks keegi umbkeelne müüja. Tõsi, kahtlustavate pilkudega müüjaid on passimas väga rohkesti, aga see on asja pärast. Veedan seal hulk aega ja minu DVD-kogusse sigineb selline pärl nagu Smack the Pony I hooaja plaat (II hooaja plaati ei ole).
Kõnnin edasi T. linnakese kuulsusrikkaimasse muuseumisse, toomkirkumuuseumisse. Seal on väljas rohkesti kila-kola ja puuslikke, mis kirikust muuseumi parematesse säilitustingimustesse toodud. Terve juurdeehitise täidavad toomkiriku all nurkapidi olnud Rooma-aegse palee ühe toa laemaalingu tükid, mida nimetati maailma suurimaks pusleks. No rootslased nimetavad maailma suurimaks pusleks kuninglikku lipulaeva Wasa, sest kuigi selle kere oli alles ühes tükis, olid mitukümmend tuhat väiksemat tükki ümbruskonna merepõhjas laiali, sest neid kinni hoidnud naelad olid läbi roostetanud. Laemaaling oli vast 25 ruutmeetrit suur ja tükid suurusjärgus 10 cm, Wasa on umbes 60 m pikk, 10 m lai ja 20 m kõrge, aga tükid olid ka suuremad; mõlemaid pandi kokku 20 aastat. Aga maailm on suur ja lai ning küllap muid "maailma suurimaid puslesid" on veelgi.
Muuseumi vana maja allkorruse ühe otsa täidab 1:20 makett leidudest toomkiriku põranda all. Näib, et 1680 aastaga on kogunenud kohati kuni 10 m paksune kultuurikiht.
Muuseumis muud rahvast peale veel umbes kolme inimese ja ühe kooliekskursiooni ei ole (ekskursioonijuhil on väga kõva ja selge hääl, aga esiteks liiguvad nad minu suhtes vastassuunas ja teiseks on see ikka palju noorematele ja silmaringitutele kuulajatele mõeldud). Valvureid on kõvasti rohkem ja mu kingad krigisevad kiviplaatidel. — (Mis tuletab meelde Roosi nime plaadilt lavastaja J.-J. Annaud' meenutusi filmi saamisloost, et ta tahtnud maksimaalset autentsust ja seepärast kandsid tema filmis mungad ehtsaid tonsuure ja käisid palja jala otsas olnud sandaalides (ka lumes). Aga filmi ühes juhtrollis (William of Baskerville) olnud Sean Connery jalad olla külmetanud ja lavastajaga kokkuleppel kandis ta talvesaapaid (ta jalgu siis ei filmitud). Ja filmis on koht, kuidas munk William koos oma noviitsiga astub kirikusse, ning helimehed olla kiitnud, et võttehääl tulnud selles kohas kohe eriti hästi välja. Aga mis seal siis oli? – Kriuks-kriuks-kriuks!, Connery saabaste plasttallad kiviplaatidel.)
Kui lahkun ja kassatädide saatva pilgu all ukse poole lähen ja neile "Auf Wiedersehen!" ütlen, vastavad nad kuidagi kaheldes... ilmselt saavad kõik osapooled aru, et ega selles muuseumis mitu korda käida...
Siis linnas väikene tiir, paar pilti ja siis kaubamajja, siis rongi peale. Mark on Rollerblade Geoblade 1.3, allahindlus on 40%; Rollerblade oli esimene firma, kes hakkas [taas] tootma reasrulluiske, nii et Rollerblade on kohati reasrulluisu sünonüüm.
Korteris ei saa ma muidugi muudmoodi kui panen pärast poeskäiku (rattakiiver!) kogu varustuse selga (uisud ja liigesekaitsmed) ning proovin seni täiesti tühjas elutoas ja esikus ringi liikuda, et omandada reasrulluiskudel püsimise algmed toa suhteliselt turvalises keskkonnas (õues ju seinu ei ole). Pärast käin "luurel" kohalikul jalgrattateel all jõe ääres: kui sile see on, kas sillakese juures on pinki, kus saaks uisud alla panna ja pärast ära võtta jne. Kõik see on õnneks olemas. Näen isegi kolme rulluisutajat, mis tähendab, et jalgrattateel ikka tohib uisutada (uiskude kasutusjuhendis oli soovitus, et uurige kohalikud olud järele).
Pärast vaatan Smack the Pony-t. Selgub, et kaht esimest jagu ma näinud ei ole.
Et taevas sirab päikene, on jaama astudes tore pilt, kuidas idaküljes olev värviklaasist linnavaade värvides lõõmab. Ei tea miks, aga ma ei teegi sellest pilti.
Raudtee on korda tehtud ja enam bussi peale kobima ei pea. Rong on Deutsche Bahni oma ja seda pole mitu aastat keegi pesnud, nõnda et aknast pilti teha ei saa, kui päike vähegi samalt poolt paistab. Aga ta paistab kogu aeg, sest rong sõidab kirdesse ja ma istun paremal pool.
Ilmselt siinmaa autotute elanike (neid mõni ikka on, kuigi vähe) paremaks teenindamiseks on T. linnakeses üks kaubamaja kohe jaama kõrval. Selles on erakordselt suur elektroonikapood, kus kõik asjad ripuvad nagide otsas ja võib käppida, mitte et nende ees oleks keegi umbkeelne müüja. Tõsi, kahtlustavate pilkudega müüjaid on passimas väga rohkesti, aga see on asja pärast. Veedan seal hulk aega ja minu DVD-kogusse sigineb selline pärl nagu Smack the Pony I hooaja plaat (II hooaja plaati ei ole).
Kõnnin edasi T. linnakese kuulsusrikkaimasse muuseumisse, toomkirkumuuseumisse. Seal on väljas rohkesti kila-kola ja puuslikke, mis kirikust muuseumi parematesse säilitustingimustesse toodud. Terve juurdeehitise täidavad toomkiriku all nurkapidi olnud Rooma-aegse palee ühe toa laemaalingu tükid, mida nimetati maailma suurimaks pusleks. No rootslased nimetavad maailma suurimaks pusleks kuninglikku lipulaeva Wasa, sest kuigi selle kere oli alles ühes tükis, olid mitukümmend tuhat väiksemat tükki ümbruskonna merepõhjas laiali, sest neid kinni hoidnud naelad olid läbi roostetanud. Laemaaling oli vast 25 ruutmeetrit suur ja tükid suurusjärgus 10 cm, Wasa on umbes 60 m pikk, 10 m lai ja 20 m kõrge, aga tükid olid ka suuremad; mõlemaid pandi kokku 20 aastat. Aga maailm on suur ja lai ning küllap muid "maailma suurimaid puslesid" on veelgi.
Muuseumi vana maja allkorruse ühe otsa täidab 1:20 makett leidudest toomkiriku põranda all. Näib, et 1680 aastaga on kogunenud kohati kuni 10 m paksune kultuurikiht.
Muuseumis muud rahvast peale veel umbes kolme inimese ja ühe kooliekskursiooni ei ole (ekskursioonijuhil on väga kõva ja selge hääl, aga esiteks liiguvad nad minu suhtes vastassuunas ja teiseks on see ikka palju noorematele ja silmaringitutele kuulajatele mõeldud). Valvureid on kõvasti rohkem ja mu kingad krigisevad kiviplaatidel. — (Mis tuletab meelde Roosi nime plaadilt lavastaja J.-J. Annaud' meenutusi filmi saamisloost, et ta tahtnud maksimaalset autentsust ja seepärast kandsid tema filmis mungad ehtsaid tonsuure ja käisid palja jala otsas olnud sandaalides (ka lumes). Aga filmi ühes juhtrollis (William of Baskerville) olnud Sean Connery jalad olla külmetanud ja lavastajaga kokkuleppel kandis ta talvesaapaid (ta jalgu siis ei filmitud). Ja filmis on koht, kuidas munk William koos oma noviitsiga astub kirikusse, ning helimehed olla kiitnud, et võttehääl tulnud selles kohas kohe eriti hästi välja. Aga mis seal siis oli? – Kriuks-kriuks-kriuks!, Connery saabaste plasttallad kiviplaatidel.)
Kui lahkun ja kassatädide saatva pilgu all ukse poole lähen ja neile "Auf Wiedersehen!" ütlen, vastavad nad kuidagi kaheldes... ilmselt saavad kõik osapooled aru, et ega selles muuseumis mitu korda käida...
Siis linnas väikene tiir, paar pilti ja siis kaubamajja, siis rongi peale. Mark on Rollerblade Geoblade 1.3, allahindlus on 40%; Rollerblade oli esimene firma, kes hakkas [taas] tootma reasrulluiske, nii et Rollerblade on kohati reasrulluisu sünonüüm.
Korteris ei saa ma muidugi muudmoodi kui panen pärast poeskäiku (rattakiiver!) kogu varustuse selga (uisud ja liigesekaitsmed) ning proovin seni täiesti tühjas elutoas ja esikus ringi liikuda, et omandada reasrulluiskudel püsimise algmed toa suhteliselt turvalises keskkonnas (õues ju seinu ei ole). Pärast käin "luurel" kohalikul jalgrattateel all jõe ääres: kui sile see on, kas sillakese juures on pinki, kus saaks uisud alla panna ja pärast ära võtta jne. Kõik see on õnneks olemas. Näen isegi kolme rulluisutajat, mis tähendab, et jalgrattateel ikka tohib uisutada (uiskude kasutusjuhendis oli soovitus, et uurige kohalikud olud järele).
Pärast vaatan Smack the Pony-t. Selgub, et kaht esimest jagu ma näinud ei ole.
7.4.06
R, 66. päev: lamp
Hommikul leian, et kui esiku ja elutoa laevalgusti näevad samalaadsed välja, siis vast käivad nad ka samamoodi lahti. Nimelt elutoa laevalgusti on senini püsinud kustus, sest ma ei olnud suutnud välja mõelda, kuidas see lahti käib, et lamp ära vahetada. Tõmbamine varem aidanud ei ole, siis keeran tugevasti. Selgub, et seal sees ei olegi lampi, sestap oli pime.
Tööl on tulnud tagasiside ruudus ehk pahase tõlkija tagasiside minu tagasiside peale. Konsulteerin kolleegidega, sest jutt on tekstist, mis käib täpselt ühe malli järgi, ning nähtavasti kasutab just see tõlkija miskipärast vana malli. Ühtlasi kahtlustan, et tegu on "emakalkuni" autoriga.
Õhtul korteris täheldan, et arvutisse on tekkinud salapärane menüükoht WindowsDVD Setup. Vajutan ja tulemusena suudab läpakas mängida kõiki mu DVD-kogu plaate häälega! Tore-tore.
Tööl on tulnud tagasiside ruudus ehk pahase tõlkija tagasiside minu tagasiside peale. Konsulteerin kolleegidega, sest jutt on tekstist, mis käib täpselt ühe malli järgi, ning nähtavasti kasutab just see tõlkija miskipärast vana malli. Ühtlasi kahtlustan, et tegu on "emakalkuni" autoriga.
Õhtul korteris täheldan, et arvutisse on tekkinud salapärane menüükoht WindowsDVD Setup. Vajutan ja tulemusena suudab läpakas mängida kõiki mu DVD-kogu plaate häälega! Tore-tore.
6.4.06
N, 65. päev: nire
Kirikmäe otsas furgoone enam ei ole, alles on ainult reoveenire, mis on alguse saanud samast furgoonist, mille ees eile too vanahärra lebas, ja lõbusasti nõlvast alla valgunud.
Tööl juhtub see tore asi, et plaaniosakond unustab mind vist ära ja ei anna hulk aega uut tööd. Nokin siis teisipäevaseid asju ning kirjutan usinasti välistõlkijate juhendit, et enam "emakalkuneid" ei juhtuks. Alles kell pool neli tulevad kaks uut tööd.
Pärast tööd käin uurin Kirikmäe kaubanduskeskust. Uhke ja meenutab seda Soome kaubanduskeskust, kus mõni aasta tagasi 11 inimest surma sai (no üks masendunud soomlane otsustas end just kaubanduskeskuses õhku lasta). Tore on see, et sealt saab bussiga läbi linna otse maja ette. Bussis istuvad mu kõrvale kolm soomlast.
Õhtu sisustab Apocalypse Now Redux. Tummfilmina.
Tööl juhtub see tore asi, et plaaniosakond unustab mind vist ära ja ei anna hulk aega uut tööd. Nokin siis teisipäevaseid asju ning kirjutan usinasti välistõlkijate juhendit, et enam "emakalkuneid" ei juhtuks. Alles kell pool neli tulevad kaks uut tööd.
Pärast tööd käin uurin Kirikmäe kaubanduskeskust. Uhke ja meenutab seda Soome kaubanduskeskust, kus mõni aasta tagasi 11 inimest surma sai (no üks masendunud soomlane otsustas end just kaubanduskeskuses õhku lasta). Tore on see, et sealt saab bussiga läbi linna otse maja ette. Bussis istuvad mu kõrvale kolm soomlast.
Õhtu sisustab Apocalypse Now Redux. Tummfilmina.
5.4.06
K, 64. päev: telefon
Hommik on selge ja karge (ainult neli kraadi). Bussilt tulles on NHE-majja kõige otsem tee trepist alla, tellingute kõrvalt läbi ja siis filmifurgoonide vahelt. Paarkümmend meetrit pikem, aga vihmaga palju mudasem tee on minna trepi asemel üle ehitatava teetammi. Kolmas võimalus on teha mitmesaja meetrine ring ümber ehitusplatsi, ehitumaterjali laoplatsi, ehitusmeeste putkade ja parkla.
Et kõik on vaikne, otsustan minna lühimat teed. Ega nii püha üritust nagu tööleminemist ikka keegi takistada saa. Märkan, et selles kohas, kus eelmisel nädalal oli silt Hair & Makeup, on nüüd Wardrobe. Kedagi liikumas ei paista. Mul on fotokas igaks juhuks kaasas.
Tänaseks on jäänud tõlkida üks vorm, mis on mingis Pagemakeri taolises rakenduses. Tuleb minna alla arvutiklassi ja teha seal. Programmist on siiski võimalik vajalikul määral aru saada. Kästi kaasa võtta oma arvutisõrmistik, aga no olen viimase kahe kuu jooksul saanudd rohkesti harjutada täpitähtede kirjutamist ENG-sõrmistikuga, nii et see ei ole mingi probleem. Arvutiklassis on füüsiliselt FR-sõrmistik ja tarkvaraliselt ENG, st tähed on tegelikult "õigetes" kohtades, aga mõne nupu peale on kirjutatud midagi muud.
Täna algab NHE-maja saalis üks aktsionäride aastakoosolek ja terve päeva oli majja veetud tele- ja veebiülekande varustust (seekord stuudiot koridori üles ei pandud). Üks kaabel on veetud ka lausa mu toa ukse tagant läbi ja eile oli tulnud turvaülemalt hoiatus, et me hoidku oma väärtasjadel eriti silm peal. Nõnda siis käin, fotokas taskus, söömas, kusjuures tuleb meenutada, kuhu sööklasse saab üleriietega sisse. See on JMO-majas paraja jalutuskäigu kaugusel.
Lõunalt tagasi tulnuna juhtub ime: mulle ei anta uut tööd! Küll on ebavõrdne: teisipäeviti vihun palehigis ja kolmapäeval istun ja keerutan pöidlaid. Istun kaks tundi niisama, täiendades oma saksa keele sõnavara. Vaatan muudkui kella, millal saab 16.30 ja võib suunduda kolmandale katsele postkontorisse. (Kõnnin jälle furgoonide vahelt läbi, seekord on seal rahvast rohkem, keegi mind ei takista. Ühe eriti suure furgooni ees lebaskleb toolis üks vanem härrasmees, kes samas ei ole Michael Caine, ja tema kõrval lebab asfaldil külili kollane retriiver.)
Kolmas kerta toden sanoo, ütleb soomlane, ja õigus ka. Seekord on sabas minu ees ainult üks inimene, tegutseb tervelt neli kassat kuuest ja ma pean ootama ainult kaheksa minutit. Saan teada, et ei ole võimalik korraga avada telefoniliini ja Interneti püsiühendust, algul peab avama telefoniliini. Igal maal omad kombed. Teenindaja täidab ära ankeedi, üllataval kombel räägib ta täitsa korralikku inglise keelt, olin peaaegu juba valmis kasutama oma prantsuse keele rudimente (no aadressi suudaks kuidagiviisi ikka öelda). Lubatakse ühendust võtta. No ega's midagi. Ma võtan käesolevad heietused lihavõtete ajal koju kaasa, laadin sealt üles.
Suundun edasi kohalikku kaubanduskeskusse, eelkõige tahan minna poodi, mille ukse peal on suur silt Spordimaailm. Kohapeal selgub, et see on rohkem soki- ja golfimaailm, õige pisike seejuures, tulen peatumata uksest välja. Selle peal on kohalik ehitustarvete pood, mille uurin üksipulgi läbi ja mis jätab suhteliselt hea mulje. Valik ei ole küll nii massiivne kui "Saksamaa Ehituse ABC"-s, aga on lähem tassida. Kardinad oleks vaja hankida, sest praegu läheb valgeks nii poole seitsmest, aga on ka alles aprilli algus; mis saab suvel?
Tutvun ka kohaliku lemmikloomapoega. Loomi seal peale kalade ja jäneste-näriliste ei ole. Loomasööki küll. Tarvikuid jälle eriti ei ole, Tallinna Lauteri tänava pood teeb iga kell silmad ette.
Kohalik kaubanduskeskus on omapärase planeeringuga: kummaski otsas on suured poed ja keskel on betoonitehas!!
Et kõik on vaikne, otsustan minna lühimat teed. Ega nii püha üritust nagu tööleminemist ikka keegi takistada saa. Märkan, et selles kohas, kus eelmisel nädalal oli silt Hair & Makeup, on nüüd Wardrobe. Kedagi liikumas ei paista. Mul on fotokas igaks juhuks kaasas.
Tänaseks on jäänud tõlkida üks vorm, mis on mingis Pagemakeri taolises rakenduses. Tuleb minna alla arvutiklassi ja teha seal. Programmist on siiski võimalik vajalikul määral aru saada. Kästi kaasa võtta oma arvutisõrmistik, aga no olen viimase kahe kuu jooksul saanudd rohkesti harjutada täpitähtede kirjutamist ENG-sõrmistikuga, nii et see ei ole mingi probleem. Arvutiklassis on füüsiliselt FR-sõrmistik ja tarkvaraliselt ENG, st tähed on tegelikult "õigetes" kohtades, aga mõne nupu peale on kirjutatud midagi muud.
Täna algab NHE-maja saalis üks aktsionäride aastakoosolek ja terve päeva oli majja veetud tele- ja veebiülekande varustust (seekord stuudiot koridori üles ei pandud). Üks kaabel on veetud ka lausa mu toa ukse tagant läbi ja eile oli tulnud turvaülemalt hoiatus, et me hoidku oma väärtasjadel eriti silm peal. Nõnda siis käin, fotokas taskus, söömas, kusjuures tuleb meenutada, kuhu sööklasse saab üleriietega sisse. See on JMO-majas paraja jalutuskäigu kaugusel.
Lõunalt tagasi tulnuna juhtub ime: mulle ei anta uut tööd! Küll on ebavõrdne: teisipäeviti vihun palehigis ja kolmapäeval istun ja keerutan pöidlaid. Istun kaks tundi niisama, täiendades oma saksa keele sõnavara. Vaatan muudkui kella, millal saab 16.30 ja võib suunduda kolmandale katsele postkontorisse. (Kõnnin jälle furgoonide vahelt läbi, seekord on seal rahvast rohkem, keegi mind ei takista. Ühe eriti suure furgooni ees lebaskleb toolis üks vanem härrasmees, kes samas ei ole Michael Caine, ja tema kõrval lebab asfaldil külili kollane retriiver.)
Kolmas kerta toden sanoo, ütleb soomlane, ja õigus ka. Seekord on sabas minu ees ainult üks inimene, tegutseb tervelt neli kassat kuuest ja ma pean ootama ainult kaheksa minutit. Saan teada, et ei ole võimalik korraga avada telefoniliini ja Interneti püsiühendust, algul peab avama telefoniliini. Igal maal omad kombed. Teenindaja täidab ära ankeedi, üllataval kombel räägib ta täitsa korralikku inglise keelt, olin peaaegu juba valmis kasutama oma prantsuse keele rudimente (no aadressi suudaks kuidagiviisi ikka öelda). Lubatakse ühendust võtta. No ega's midagi. Ma võtan käesolevad heietused lihavõtete ajal koju kaasa, laadin sealt üles.
Suundun edasi kohalikku kaubanduskeskusse, eelkõige tahan minna poodi, mille ukse peal on suur silt Spordimaailm. Kohapeal selgub, et see on rohkem soki- ja golfimaailm, õige pisike seejuures, tulen peatumata uksest välja. Selle peal on kohalik ehitustarvete pood, mille uurin üksipulgi läbi ja mis jätab suhteliselt hea mulje. Valik ei ole küll nii massiivne kui "Saksamaa Ehituse ABC"-s, aga on lähem tassida. Kardinad oleks vaja hankida, sest praegu läheb valgeks nii poole seitsmest, aga on ka alles aprilli algus; mis saab suvel?
Tutvun ka kohaliku lemmikloomapoega. Loomi seal peale kalade ja jäneste-näriliste ei ole. Loomasööki küll. Tarvikuid jälle eriti ei ole, Tallinna Lauteri tänava pood teeb iga kell silmad ette.
Kohalik kaubanduskeskus on omapärase planeeringuga: kummaski otsas on suured poed ja keskel on betoonitehas!!
4.4.06
T, 63. päev: emakalkun
Furgoonid on tagasi! Päeval kuulen koridoris kedagi rääkimas, et olla eemalt Demi Moore'i näinud. Aiake on kinni, tuleb minna kaarega.
Nagu tavaliselt, on ka see teisipäev töökas. Olemist lõbustab automaattõlkele lülitunud tõlkija näputöö, kus ühe roa nimetuseks on saadud emakalkun õhukeses pannkoogis. Tulemuseks on see, et ma naeran viis minutit laginal. (Toanaaber on puhkusel, muidu ta iga kord imestab, kui ma imelikke tõlkeid nähes naerma puhken.) Saksa keeli on kalkuni kohas Pute, mis tõesti on kalkuni emaslind (isaslind on Puter). Aga just ema-, mitte emas-! Tõlkijal pole nähtavasti olnud niipaljukestki stiilitunnetust, et tajuda, et esimene on argikeel. Võib-olla leidis ta selle oma veidrast sõnastikust, kus on igasugu jampsi (ma hästi ei usu, et saksa keelest tõlgiks mitu inimest ühtmoodi jaburalt); hea muidugi, et seal ei seisnud suisa kalkuniema, sest ma olen veendunud, et siis oleks ta selle ka tõlkesse kirjutanud. Kolleegidega nõu pidades muudan tõlke kujule "kalkunilihatäidisega õhukesed pannkoogid".
Õhtul satun bussi peale, mis viiks kohalikku maksimarketisse, kuhu ma aga ei soovi minna; et sõiduplaani järgi on õige bussini aega, lähen kilomeetri jala. Möödun valla piirisildist ja selle järel, umbes 30 m edasi, on liiklusmärk, millel kirjas, mis kellaaegadel on valla katoliku kirikutes teenistus. Kujutan ette, kuidas autojuhid peatuvad, selle kribukirjas sildini jooksevad ja kellaajad endale plokknooti üles kribivad.
Korteris tegelen oma vana ja suure arvutimaketiga ning leian, et ühe labaselt lihtsa võttega saab kiirendada pildi joonistamist umbes kuus korda. Maketis koosneb maapind umbes 1500 kolmnurgast, mis olid senini ühendatud kujundiks union, kus programm arvutas iga kolmnurga eraldi; nüüd moodustavad nad üheskoos kujundi mesh, mida programm käsitab ühe, mitte 1500 kujundina. Ei tea, kuidas ma varem selle peale ei tulnud, kuigi see programm on tuttav juba seitse aastat.
Nagu tavaliselt, on ka see teisipäev töökas. Olemist lõbustab automaattõlkele lülitunud tõlkija näputöö, kus ühe roa nimetuseks on saadud emakalkun õhukeses pannkoogis. Tulemuseks on see, et ma naeran viis minutit laginal. (Toanaaber on puhkusel, muidu ta iga kord imestab, kui ma imelikke tõlkeid nähes naerma puhken.) Saksa keeli on kalkuni kohas Pute, mis tõesti on kalkuni emaslind (isaslind on Puter). Aga just ema-, mitte emas-! Tõlkijal pole nähtavasti olnud niipaljukestki stiilitunnetust, et tajuda, et esimene on argikeel. Võib-olla leidis ta selle oma veidrast sõnastikust, kus on igasugu jampsi (ma hästi ei usu, et saksa keelest tõlgiks mitu inimest ühtmoodi jaburalt); hea muidugi, et seal ei seisnud suisa kalkuniema, sest ma olen veendunud, et siis oleks ta selle ka tõlkesse kirjutanud. Kolleegidega nõu pidades muudan tõlke kujule "kalkunilihatäidisega õhukesed pannkoogid".
Õhtul satun bussi peale, mis viiks kohalikku maksimarketisse, kuhu ma aga ei soovi minna; et sõiduplaani järgi on õige bussini aega, lähen kilomeetri jala. Möödun valla piirisildist ja selle järel, umbes 30 m edasi, on liiklusmärk, millel kirjas, mis kellaaegadel on valla katoliku kirikutes teenistus. Kujutan ette, kuidas autojuhid peatuvad, selle kribukirjas sildini jooksevad ja kellaajad endale plokknooti üles kribivad.
Korteris tegelen oma vana ja suure arvutimaketiga ning leian, et ühe labaselt lihtsa võttega saab kiirendada pildi joonistamist umbes kuus korda. Maketis koosneb maapind umbes 1500 kolmnurgast, mis olid senini ühendatud kujundiks union, kus programm arvutas iga kolmnurga eraldi; nüüd moodustavad nad üheskoos kujundi mesh, mida programm käsitab ühe, mitte 1500 kujundina. Ei tea, kuidas ma varem selle peale ei tulnud, kuigi see programm on tuttav juba seitse aastat.
3.4.06
E, 62. päev: lennukipiletid
Furgoonid on kõrvalmaja eest kadunud. Ju hakkavad filmivõtted lõppema. NHE-poolsel aiakesel lipendab tuules ja vihmas räsitud silt FLAWLESS CREW AND CAST ONLY, ilmselt veeti need ette ajaks, kui diiva majast furgoonidesse kõndis. Aga nüüd on plats tühi. Tahan pilti teha ja võtan juba taskust telefonigi (ma puhastasin ükspäev telefoni "läätse" ära), aga siis tunnen, et samas kõrval parkivast autost vaatab meegi mind ja panen telefoni tasku tagasi.
Ostan ära lennukipiletid. Eesti Õhu peale enam ei saa, sest piletid saaks kätte üksnes kolme tunni rongisõidu kaugusel olevast kohast, mis on lahti ainult äripäeviti; Finnair, mis tooks Helsingisse, on ühtmoodi astronoomilise hinnaga nii täna kui lihavõte ajal; Ryanairiga kaasneb palju vintsutusi enne ja pärast lendu (buss kokku seitse tundi). Otsustan rongi ja SAS-i kasuks, Eestisse üle Kopenhaageni ning tagasi üle Stockholmi ja Kopenhaageni.
Bussiga õhtul linna sõites näen, et liiklustihedal P. platsil askeldab puu otsas harakas ja on sellise näoga, nagu tahaks sinna pesa teha. Mingi tuust puu otsas juba on. Kaugus tänavani on 2 meetrit.
Edasi teine katse postkontoris. Ka seekord ei saa jutule.
Ostan ära lennukipiletid. Eesti Õhu peale enam ei saa, sest piletid saaks kätte üksnes kolme tunni rongisõidu kaugusel olevast kohast, mis on lahti ainult äripäeviti; Finnair, mis tooks Helsingisse, on ühtmoodi astronoomilise hinnaga nii täna kui lihavõte ajal; Ryanairiga kaasneb palju vintsutusi enne ja pärast lendu (buss kokku seitse tundi). Otsustan rongi ja SAS-i kasuks, Eestisse üle Kopenhaageni ning tagasi üle Stockholmi ja Kopenhaageni.
Bussiga õhtul linna sõites näen, et liiklustihedal P. platsil askeldab puu otsas harakas ja on sellise näoga, nagu tahaks sinna pesa teha. Mingi tuust puu otsas juba on. Kaugus tänavani on 2 meetrit.
Edasi teine katse postkontoris. Ka seekord ei saa jutule.
2.4.06
P, 61. päev: pilved
Uurin, mis eile hangitud plaate läpakas esitab heliga ja mida tummalt. Tore on, et Kubricku 2001 (1968) tuleb koos heliga. Ajatu film.
Ühtlasi on ka pesupäev.
Taevas on ilusad rünkpilved. Teen neist pilte, hoides fotokat paigal vastu aknalauda, sest mul ei ole statiivi (akna alt kükkasendist tõustes tõmban aknaraami nurgaga selja peale umbes 10 cm pikkuse kriipsu, mis hiljem tunda annab), ja pärastpoole üritan pildid videolõiguks kokku monteerida (kus pilved kiiresti üle taeva kihutavad), aga programm ei lähe käima. Proovin sadat imet, aga ei midagi. Enam ei mäleta ka, kuidas täpselt varem tegin.
Ühtlasi on ka pesupäev.
Taevas on ilusad rünkpilved. Teen neist pilte, hoides fotokat paigal vastu aknalauda, sest mul ei ole statiivi (akna alt kükkasendist tõustes tõmban aknaraami nurgaga selja peale umbes 10 cm pikkuse kriipsu, mis hiljem tunda annab), ja pärastpoole üritan pildid videolõiguks kokku monteerida (kus pilved kiiresti üle taeva kihutavad), aga programm ei lähe käima. Proovin sadat imet, aga ei midagi. Enam ei mäleta ka, kuidas täpselt varem tegin.
1.4.06
L, 60. päev: Saksamaal
Hommikul mõlgutan mõtteid, mida nädalavahetusel teha. Tekib plaan käia uuesti vanimas Saksa linnakeses. Oletan, et ju rong käib kord tunnis ja nõnda ei ole oluline, et ma sõiduplaani ei tea. Et mul on fotokas kaasas, pildistan oma bussipeatuses sõiduplaani, hea teinekord vaadata.
Jaama jõudnuna on aega pool tundi (rong käib kahe tunni takka), mille vältel omandan piiriülese päevapileti (8,4 raha) ja sihtkoha kaardi. Rongis (kaks mootorvagunit) olen kohal kümme minutit enne väljumist ja tagumises vagunis esimene. Kohe pärast mind siseneb teisest otsast kolm kaugemas keskeas inimest, kaks naist ja üks mees, kes nõutult ringi vahivad ja siis mult saksa keeli küsivad, kas see rong sõidab T. linnakesse. Vastan, et jah. Siis hakkavad nad omavahel soome keeli patrama ning kuigi nad istuvad kolm rida eespool ja rong tuleb 2/3 täis, saan ma nende viimase aja tegemistest ülevaate. Vagunisaatja/piletikontroll on hiinlane, kes räägib kõigis neljas kohalikus keeles. Mind kõnetab ta kohalikus keeles; tore. Soomlasi, muide, mitte. Nimelt parandatakse piiri ääres raudteed ja rong sõidab ainult sadamalinnani, edasi läheb buss. Huvitav, et seda ei öeldud jaamas, ei olnud kuskil mingit silti ega öeldud rongis valjuhääldite kaudu, vaid vagunisaatja peab kõigile eraldi ütlemas käima. Võimas!
Rongiga on üle hulga aja jälle mõnus sõita. Maakaarti mul kaasas ei ole, sest seda lehte, kus peal see raudteeharu kulgeb, mul ei ole. Riigi suurima sadama linnas öeldakse valjuhääldite kaudu, et lõpp-peatus. Inimesed kobivad maha ja kõnnivad jaama ette. Seal seisab üks raudteefirma buss, kuhu umbes pooled rongilised ka peale mahuksid, kui kõhud hästi sisse tõmbavad, aga kuuldavasti ei ole see õige buss. Mingit silti selle peal ei ole. Siis (vähemalt viie minuti vihmatibina pärast) tuleb suurem ja lõõtsaga buss, kuhu rongitäis inimesi end peale pakib. Kolm soomlast satuvad nüüd suisa minu kõrvale ja nad jätkavad oma olmelugude ettekandmist. Näiteks saan teada, et nad ei ole varem T-s käinud ja õhtul helistavad nad jälle Jaakkole. Buss ületab piirijõe, mille algne (eesti) nimi (Edgar V. Saksa ainetel) oli kindlasti Saueraba ehk Savijõgi. Kui asustus hakkab juba nii tihedaks minema, et võib aimata peatset kohalejõudmist, kougin taskust välja T. kaardi ja üks soomlastest ütleb teistele omajagu kadedusega: "Katso, sillä on kartta!" — Buss sõidab mööda mitmekordse traataia sees olevast asutusest, mille ees on iga 50 m takka silt Fotografieren verboten!, mitte nagu Tallinnas Kentmanni tänaval.
Suundun T. linnakeses kohemaid muidugi selle peamise vaatamisväärsuse, toomkiriku poole, mis oma ligi 1680-aastase ajalooga (ehitamist alustati aastal 326 koos Peetri kirikuga Roomas jt) olevat Saksamaa vanim kirik.
Toomkiriku küljes on jumalaema kirik, mis omakorda on väidetavasti Saksamaa vanim gooti stiilis kirik. See on visuaalselt palju köitvam, sest vana aja ollust on palju rohkem järel. See on gooti stiilile tavatu tsentraalse põhiplaaniga ning kulda-karda ja kulinaid ei ole peaaegu üldse. No keskel on aiakese sees eelmise paavsti pilt ühes paari küünlaga (aasta juba möödas!) ja mõned ürgselt tolmunud hauamonumendid on ning akendel kohati moodsaid maalinguid, aga üldiselt on see ka kõik. Seest on sõjapurustused ilusti ära parandatud (väljas on seintel pommikilluauke veel küll, vrd Tallinnas Eesti Panga keskmisel majal või Helsingis kolme sepa kuju jalamil). Imetlen seda toredat ehitist hea hulk aega.
Tagasi toomkirikusse tulles vaen umbes viis minutit, kas liituda ekskursiooniga, mis vältab tund aega, või mitte. Leian, kui jutt käib kuues keeles (nagu silt lubab) ja näidatakse veerand tundi filmi, siis üle eriti palju sellist ei saa jääda, mida ei võiks teada saada omal käel. Ja küllap näidatakse ekskursioonil ükshaaval ära ka kõik põrandakivid, mida on puutunud paavstijalg. Nõnda otsustan ringi vaadata omal käel.
Toomkirikul oli tore ristikäik, lahtine, ilmselt sai seal juba vanal ajal pead tuulutada, kui sees liiga umbseks läks. Toredad vaated, seina peal põhjalik (jooniste ja fotodega) ülevaade kiriku ajaloost.
Krüpt on, vanemas osas piiskoppide haudadega. Huvitav, ristikäigus oli ka piiskoppide haudu: miks osad maeti tuppa ja teised õue? Kas ebapopulaarsed piiskopid maeti õue? Või maeti tuppa ainult need, kellest oli aimata kummitamispotentsiaali? (Et kogudust hirmu all hoida, teadagi.)
Ronin üles trepist, kuhu voorib suhteliselt palju inimesi, ja näen umbes kümne meetri kauguselt oma silmaga ära klaaskasti, mille sees on puitkast, mille sees on väidetavasti Püha Hame. Ei noh, ma olen näinud Püha Feeliksi reliikviat, mis oli kulda mähitud luukere (iga kont eraldi mähitud ja luukere lebaskil, üks käsi lõua all ja teine puusas), ja tean, et reliikviatena on olemas kaheksa täiesti autentset Ristija Johannese sääreluud (ehk siis seega pidi ta olema rohkem nagu ämblike sugu) ja et Zürichi toomkiriku asutanud kahest (või kolmest) pühakust üks oli isegi niivõrd püha, et tema kolp sisaldab kolme inimese DNA-d, ja et XIX sajandini oli reliikviatööndus Rooma kandis üks olulisimaid sissetulekuallikaid, aga minu jaoks, kelle arvates on inimesele vaja kirikut sama vähe kui kalale jalgratast, on see hame juba liig mis liig. Saan lõpuks aru, mida mõeldi filmis lausega "Meie reliikvia on vabadus!" Lahkun kiiresti sellest ahistavast kohast. Hea, et ma ekskursioonile ei läinud.
Edasi kondan mitu tundi mööda vanalinna ja selle kaubamaju ning raamatupoode. Minu DVD-kogu täieneb mitme allahinnatud väärtfilmiga, samuti taksiraamatute kogu (üks ütleb koguni nõnda tabavalt, et kuigi takse on mitut suurust, mitut värvi ja mitut karva, on kõige olulisem tõutunnus ometi taksipilk). Samuti omandan lõpuks seljakoti, et ma ei peaks esmaspäeviti enam, klade näpus ja kustukumm taskus, ringi käima (ja kusjuures siinmaal on olemas ainult üht sorti klade, sinine ja paksude lehtedega).
Müüja küsib, kas ma kleepse kogun (mingi kliendimäng jälle). Mõtlen, et ma vaevalt niipea jälle nende juurde satun, ja vastan, et ei kogu. Müüja küsib, kas ma tahan kleepse koguma hakata. Vastan, et ei taha. See ei heiduta müüjat (ilmselt on ta programmeeritud teistmoodi) ja ta loendab mulle ligi pool meetrit mingeid värviliste munadega kleepse, mis tuleb kleepida kaardi peale, mille ta ka annab. Lahkun segasena (ma ei või, kaubanduskeskustes hakkab mul virrvarrist pea ringi käima) ja arutlen enamisi mõttes võimalust, et müüja oli nii vana robot, et sellel ajal veel ei tuntud hägusa loogika põhimõtteid (kui oleks, poleks ta mulle neid kleepse andnud).
Lähimal pargipingil muundan oma välimust ehk võtan kilekotist välja seljakoti, eemaldan hinnasildi (mul on kääridega taskunuga kaasas) ning topin kilekoti ning DVD-d seljakotti.
Leian raamatupoe, kus on u 40 riiulimeetrit arstiteaduse raamatuid (tihedalt üksteise kõrval, seljaga inimeste poole, mitte kaanega), teine samapalju psühholoogia omi (psühhiaatria kuulub siiski arstiteaduse alla, aga Freud on psühholoogia all). Samas poes on ajalooraamatute seas II maailmasõjast umbes meeter, Saksamaast 1933–1945 umbes meeter ja juutide tagakiusamisest umbes kuus meetrit (mainitagu ka seda, et T. linnakeses on turuväljaku juures Juudi põiktänav, Judengasse – aasta on 2006 ja tegevuspaik on Saksamaa).
Teen vanalinnas siin-seal ka pilti. Parajasti käib midagi laada taolist. Leian tänava, kus on eranditult ainult kingapoed. Kiikan sisse püha Go... kirikusse, ei mäleta, kõlab nagu Gandalf (vihje: otsige seda sõna Eesti Keele Instituudi keelekorpusest). Sellel turuplatsi juures oleval kirikul on efektne ehistornikestega torn, aga seest on nii mage, et ma isegi ei tee pilti. Ukse juures on papi kuulutus, et ta kannab oma lambukeste hinge eest hoolt ka telefoni teel (Telefonseelsorge).
Asutan end kella kuuese rongi peale. Jaamas on iga ukse peal kaks silti, et Siilist edasi rongid ei sõida, minge üle Savijõe bussiga. Jaama leheputka raamaturiiuli sooduspakkumistega tutvudes hakkab õuest kostma vaikset plädinat. Kiirustan kohta, kuhu päeval buss oli toonud. Seal ees seisab ka nüüd buss, aga juhita. Vihm tugevneb, aga tuleb juht, teeb uksed lahti ning saan bussi. Ja viimasel hetkel, sest järgneb selline äikesevihm, mida ei ole aastaid näinud, kus maas on mitu sentimeetrit vett ja vihmasagarad lendavad tuules justnagu vihuks keegi veevoolikuga; välgud sähvivad paari sekundi takka; tuul on nii tugev, et liikumatute osadeta bussipeatusesilt, mis on jämeda raudtoruga kindlalt maa küljes kinni, paindub tuule käes oma 20 cm edasi-tagasi.
Seisame ja seisame, ilmselt ootab bussijuht kas vihma lõppu või seda, et kõik vihma kätte jäänud inimesed tuleksid peale. No lõpuks hakkame liikuma.
Minu kõrval ja vastas istuvad kaks teismelist noorsandi ja üks neiu, kes (noormehed) vatravad kohalikus murdes pikad lood maha, aga neiu ei reageeri kohe üldse. Ja kui siis reageerib, siis nii, et ma ärkan üles. Saan teada (ja ilmselt ka ülejäänud inimesed bussi tagaosas), mida ta neist noormeestest arvab.
Sadamalinna jaamas marsib kogu seltskond rongi peale. Õnnetul kombel satun istuma neljasesse vahesse, kus mu vastas on kaks soome kooliplikat. Oleksin ma kuulnud neid soome keeles rääkimas, ei oleks ma sinna mingil juhul läinud. Ja ka nemad arvavad naiivsete soomlastena, et siinkandis ei mõista nende salakeelt mitte keegi. Seega saan selle kolmveerand tunni jooksul — minu mõistus seda hästi ei võta, kuidas rong, mis ometi näib sõitvat päris kiiresti ja pikemalt peatumata, suudab 28 kilomeetrit sõita vähemalt kolmveerand tundi — täieliku ülevaate T. linnakese juuksuritest ja nendes asulates, mille rong läbistab, elavatest soomlastest, sellest, et vanem – keda võiks nimetada nais-Buttheadiks, ja mitte asjata – on siinmaal juba 2004. aasta oktoobrist alates, noorem – no tema on siis Beavis – on alles uus, ja rääkimata kaasreisijatest, kes Beavisele ja Buttheadile kätte paistavad, aga mulle mitte: mis soeng neil on ja kas nad äkki kannavad pidamatusmähkmeid. Mu suureks koleduseks see duo vahepeal ka laulab natuke (soomlastel tuleks avalikus kohas laulmine kõvasti ära keelata). Igatahes tuleb ajuti väga pingutada, et mitte kuidagi reageerida. Kaasreisijate, kelle välimust nad kommenteerivad, hulka kuulun ka mina. Et hoian seljakotti süles (muidu ma unustaks selle kindlasti rongi, sest pole hulk aega harjunud kotiga käima, ja maha ei taha panna, uus kott alles), saan kuulda nende arutust, kas seal on äkki pomm (höhöh-höhöh). Ja kui tuleb vagunisaatja pileteid kontrollima ja ma enda oma taskust hakkan võtma, arvab Beavis, et ma võtan küllap nüüd väja püstoli. Üsna reisi lõpus arvab Beavis, et aga äkki ma saan nende jutust kõik aru, aga lihtsalt ei näita välja (naelapea pihta!), ja Butthead arvab, et siis oleks ikka jube plass küll, ta isegi ei teaks, mis ta siis häbi pärast teeks. Mõtlen hoolikalt, kuidas saaksin oma keeleoskust paljastada suurima efektiga, ning otsustan kohalejõudmisel viisakalt soovida hyvää matkaa, aga nad tormavad ukse juurde juba enne rongi jaama saabumist, sest kella seitsmest olla kesklinnast läinud buss (mis siis, et rong saabus jaama umbes veerand kaheksa, umbes pool tundi sõiduplaanist maas). No vähemalt võin tunda headmeelt sellest, et ei olnud koolinoori seadnud meelega piinlikku olukorda nagu mõni vana peer.
Õhtu lõpetab aktsioon, mille käigus eemaldan pükstelt sinna bussis kleepunud nätsu. Teatavasti läheb nätsu eemaldamiseks vaja jääd, mida mul tuleb alles teha. Kui jää valmis, kulub umbes 10 cm2 puhtaksnokkimisele taskunoa viili/küüneviili/rauasae otsaga ja peeneotsaliste pintsettidega ligi poolteist tundi.
Jaama jõudnuna on aega pool tundi (rong käib kahe tunni takka), mille vältel omandan piiriülese päevapileti (8,4 raha) ja sihtkoha kaardi. Rongis (kaks mootorvagunit) olen kohal kümme minutit enne väljumist ja tagumises vagunis esimene. Kohe pärast mind siseneb teisest otsast kolm kaugemas keskeas inimest, kaks naist ja üks mees, kes nõutult ringi vahivad ja siis mult saksa keeli küsivad, kas see rong sõidab T. linnakesse. Vastan, et jah. Siis hakkavad nad omavahel soome keeli patrama ning kuigi nad istuvad kolm rida eespool ja rong tuleb 2/3 täis, saan ma nende viimase aja tegemistest ülevaate. Vagunisaatja/piletikontroll on hiinlane, kes räägib kõigis neljas kohalikus keeles. Mind kõnetab ta kohalikus keeles; tore. Soomlasi, muide, mitte. Nimelt parandatakse piiri ääres raudteed ja rong sõidab ainult sadamalinnani, edasi läheb buss. Huvitav, et seda ei öeldud jaamas, ei olnud kuskil mingit silti ega öeldud rongis valjuhääldite kaudu, vaid vagunisaatja peab kõigile eraldi ütlemas käima. Võimas!
Rongiga on üle hulga aja jälle mõnus sõita. Maakaarti mul kaasas ei ole, sest seda lehte, kus peal see raudteeharu kulgeb, mul ei ole. Riigi suurima sadama linnas öeldakse valjuhääldite kaudu, et lõpp-peatus. Inimesed kobivad maha ja kõnnivad jaama ette. Seal seisab üks raudteefirma buss, kuhu umbes pooled rongilised ka peale mahuksid, kui kõhud hästi sisse tõmbavad, aga kuuldavasti ei ole see õige buss. Mingit silti selle peal ei ole. Siis (vähemalt viie minuti vihmatibina pärast) tuleb suurem ja lõõtsaga buss, kuhu rongitäis inimesi end peale pakib. Kolm soomlast satuvad nüüd suisa minu kõrvale ja nad jätkavad oma olmelugude ettekandmist. Näiteks saan teada, et nad ei ole varem T-s käinud ja õhtul helistavad nad jälle Jaakkole. Buss ületab piirijõe, mille algne (eesti) nimi (Edgar V. Saksa ainetel) oli kindlasti Saueraba ehk Savijõgi. Kui asustus hakkab juba nii tihedaks minema, et võib aimata peatset kohalejõudmist, kougin taskust välja T. kaardi ja üks soomlastest ütleb teistele omajagu kadedusega: "Katso, sillä on kartta!" — Buss sõidab mööda mitmekordse traataia sees olevast asutusest, mille ees on iga 50 m takka silt Fotografieren verboten!, mitte nagu Tallinnas Kentmanni tänaval.
Suundun T. linnakeses kohemaid muidugi selle peamise vaatamisväärsuse, toomkiriku poole, mis oma ligi 1680-aastase ajalooga (ehitamist alustati aastal 326 koos Peetri kirikuga Roomas jt) olevat Saksamaa vanim kirik.
Toomkiriku küljes on jumalaema kirik, mis omakorda on väidetavasti Saksamaa vanim gooti stiilis kirik. See on visuaalselt palju köitvam, sest vana aja ollust on palju rohkem järel. See on gooti stiilile tavatu tsentraalse põhiplaaniga ning kulda-karda ja kulinaid ei ole peaaegu üldse. No keskel on aiakese sees eelmise paavsti pilt ühes paari küünlaga (aasta juba möödas!) ja mõned ürgselt tolmunud hauamonumendid on ning akendel kohati moodsaid maalinguid, aga üldiselt on see ka kõik. Seest on sõjapurustused ilusti ära parandatud (väljas on seintel pommikilluauke veel küll, vrd Tallinnas Eesti Panga keskmisel majal või Helsingis kolme sepa kuju jalamil). Imetlen seda toredat ehitist hea hulk aega.Tagasi toomkirikusse tulles vaen umbes viis minutit, kas liituda ekskursiooniga, mis vältab tund aega, või mitte. Leian, kui jutt käib kuues keeles (nagu silt lubab) ja näidatakse veerand tundi filmi, siis üle eriti palju sellist ei saa jääda, mida ei võiks teada saada omal käel. Ja küllap näidatakse ekskursioonil ükshaaval ära ka kõik põrandakivid, mida on puutunud paavstijalg. Nõnda otsustan ringi vaadata omal käel.
Toomkirikul oli tore ristikäik, lahtine, ilmselt sai seal juba vanal ajal pead tuulutada, kui sees liiga umbseks läks. Toredad vaated, seina peal põhjalik (jooniste ja fotodega) ülevaade kiriku ajaloost.
Krüpt on, vanemas osas piiskoppide haudadega. Huvitav, ristikäigus oli ka piiskoppide haudu: miks osad maeti tuppa ja teised õue? Kas ebapopulaarsed piiskopid maeti õue? Või maeti tuppa ainult need, kellest oli aimata kummitamispotentsiaali? (Et kogudust hirmu all hoida, teadagi.)
Ronin üles trepist, kuhu voorib suhteliselt palju inimesi, ja näen umbes kümne meetri kauguselt oma silmaga ära klaaskasti, mille sees on puitkast, mille sees on väidetavasti Püha Hame. Ei noh, ma olen näinud Püha Feeliksi reliikviat, mis oli kulda mähitud luukere (iga kont eraldi mähitud ja luukere lebaskil, üks käsi lõua all ja teine puusas), ja tean, et reliikviatena on olemas kaheksa täiesti autentset Ristija Johannese sääreluud (ehk siis seega pidi ta olema rohkem nagu ämblike sugu) ja et Zürichi toomkiriku asutanud kahest (või kolmest) pühakust üks oli isegi niivõrd püha, et tema kolp sisaldab kolme inimese DNA-d, ja et XIX sajandini oli reliikviatööndus Rooma kandis üks olulisimaid sissetulekuallikaid, aga minu jaoks, kelle arvates on inimesele vaja kirikut sama vähe kui kalale jalgratast, on see hame juba liig mis liig. Saan lõpuks aru, mida mõeldi filmis lausega "Meie reliikvia on vabadus!" Lahkun kiiresti sellest ahistavast kohast. Hea, et ma ekskursioonile ei läinud.
Edasi kondan mitu tundi mööda vanalinna ja selle kaubamaju ning raamatupoode. Minu DVD-kogu täieneb mitme allahinnatud väärtfilmiga, samuti taksiraamatute kogu (üks ütleb koguni nõnda tabavalt, et kuigi takse on mitut suurust, mitut värvi ja mitut karva, on kõige olulisem tõutunnus ometi taksipilk). Samuti omandan lõpuks seljakoti, et ma ei peaks esmaspäeviti enam, klade näpus ja kustukumm taskus, ringi käima (ja kusjuures siinmaal on olemas ainult üht sorti klade, sinine ja paksude lehtedega).
Müüja küsib, kas ma kleepse kogun (mingi kliendimäng jälle). Mõtlen, et ma vaevalt niipea jälle nende juurde satun, ja vastan, et ei kogu. Müüja küsib, kas ma tahan kleepse koguma hakata. Vastan, et ei taha. See ei heiduta müüjat (ilmselt on ta programmeeritud teistmoodi) ja ta loendab mulle ligi pool meetrit mingeid värviliste munadega kleepse, mis tuleb kleepida kaardi peale, mille ta ka annab. Lahkun segasena (ma ei või, kaubanduskeskustes hakkab mul virrvarrist pea ringi käima) ja arutlen enamisi mõttes võimalust, et müüja oli nii vana robot, et sellel ajal veel ei tuntud hägusa loogika põhimõtteid (kui oleks, poleks ta mulle neid kleepse andnud).
Lähimal pargipingil muundan oma välimust ehk võtan kilekotist välja seljakoti, eemaldan hinnasildi (mul on kääridega taskunuga kaasas) ning topin kilekoti ning DVD-d seljakotti.
Leian raamatupoe, kus on u 40 riiulimeetrit arstiteaduse raamatuid (tihedalt üksteise kõrval, seljaga inimeste poole, mitte kaanega), teine samapalju psühholoogia omi (psühhiaatria kuulub siiski arstiteaduse alla, aga Freud on psühholoogia all). Samas poes on ajalooraamatute seas II maailmasõjast umbes meeter, Saksamaast 1933–1945 umbes meeter ja juutide tagakiusamisest umbes kuus meetrit (mainitagu ka seda, et T. linnakeses on turuväljaku juures Juudi põiktänav, Judengasse – aasta on 2006 ja tegevuspaik on Saksamaa).
Teen vanalinnas siin-seal ka pilti. Parajasti käib midagi laada taolist. Leian tänava, kus on eranditult ainult kingapoed. Kiikan sisse püha Go... kirikusse, ei mäleta, kõlab nagu Gandalf (vihje: otsige seda sõna Eesti Keele Instituudi keelekorpusest). Sellel turuplatsi juures oleval kirikul on efektne ehistornikestega torn, aga seest on nii mage, et ma isegi ei tee pilti. Ukse juures on papi kuulutus, et ta kannab oma lambukeste hinge eest hoolt ka telefoni teel (Telefonseelsorge).
Asutan end kella kuuese rongi peale. Jaamas on iga ukse peal kaks silti, et Siilist edasi rongid ei sõida, minge üle Savijõe bussiga. Jaama leheputka raamaturiiuli sooduspakkumistega tutvudes hakkab õuest kostma vaikset plädinat. Kiirustan kohta, kuhu päeval buss oli toonud. Seal ees seisab ka nüüd buss, aga juhita. Vihm tugevneb, aga tuleb juht, teeb uksed lahti ning saan bussi. Ja viimasel hetkel, sest järgneb selline äikesevihm, mida ei ole aastaid näinud, kus maas on mitu sentimeetrit vett ja vihmasagarad lendavad tuules justnagu vihuks keegi veevoolikuga; välgud sähvivad paari sekundi takka; tuul on nii tugev, et liikumatute osadeta bussipeatusesilt, mis on jämeda raudtoruga kindlalt maa küljes kinni, paindub tuule käes oma 20 cm edasi-tagasi.
Seisame ja seisame, ilmselt ootab bussijuht kas vihma lõppu või seda, et kõik vihma kätte jäänud inimesed tuleksid peale. No lõpuks hakkame liikuma.
Minu kõrval ja vastas istuvad kaks teismelist noorsandi ja üks neiu, kes (noormehed) vatravad kohalikus murdes pikad lood maha, aga neiu ei reageeri kohe üldse. Ja kui siis reageerib, siis nii, et ma ärkan üles. Saan teada (ja ilmselt ka ülejäänud inimesed bussi tagaosas), mida ta neist noormeestest arvab.
Sadamalinna jaamas marsib kogu seltskond rongi peale. Õnnetul kombel satun istuma neljasesse vahesse, kus mu vastas on kaks soome kooliplikat. Oleksin ma kuulnud neid soome keeles rääkimas, ei oleks ma sinna mingil juhul läinud. Ja ka nemad arvavad naiivsete soomlastena, et siinkandis ei mõista nende salakeelt mitte keegi. Seega saan selle kolmveerand tunni jooksul — minu mõistus seda hästi ei võta, kuidas rong, mis ometi näib sõitvat päris kiiresti ja pikemalt peatumata, suudab 28 kilomeetrit sõita vähemalt kolmveerand tundi — täieliku ülevaate T. linnakese juuksuritest ja nendes asulates, mille rong läbistab, elavatest soomlastest, sellest, et vanem – keda võiks nimetada nais-Buttheadiks, ja mitte asjata – on siinmaal juba 2004. aasta oktoobrist alates, noorem – no tema on siis Beavis – on alles uus, ja rääkimata kaasreisijatest, kes Beavisele ja Buttheadile kätte paistavad, aga mulle mitte: mis soeng neil on ja kas nad äkki kannavad pidamatusmähkmeid. Mu suureks koleduseks see duo vahepeal ka laulab natuke (soomlastel tuleks avalikus kohas laulmine kõvasti ära keelata). Igatahes tuleb ajuti väga pingutada, et mitte kuidagi reageerida. Kaasreisijate, kelle välimust nad kommenteerivad, hulka kuulun ka mina. Et hoian seljakotti süles (muidu ma unustaks selle kindlasti rongi, sest pole hulk aega harjunud kotiga käima, ja maha ei taha panna, uus kott alles), saan kuulda nende arutust, kas seal on äkki pomm (höhöh-höhöh). Ja kui tuleb vagunisaatja pileteid kontrollima ja ma enda oma taskust hakkan võtma, arvab Beavis, et ma võtan küllap nüüd väja püstoli. Üsna reisi lõpus arvab Beavis, et aga äkki ma saan nende jutust kõik aru, aga lihtsalt ei näita välja (naelapea pihta!), ja Butthead arvab, et siis oleks ikka jube plass küll, ta isegi ei teaks, mis ta siis häbi pärast teeks. Mõtlen hoolikalt, kuidas saaksin oma keeleoskust paljastada suurima efektiga, ning otsustan kohalejõudmisel viisakalt soovida hyvää matkaa, aga nad tormavad ukse juurde juba enne rongi jaama saabumist, sest kella seitsmest olla kesklinnast läinud buss (mis siis, et rong saabus jaama umbes veerand kaheksa, umbes pool tundi sõiduplaanist maas). No vähemalt võin tunda headmeelt sellest, et ei olnud koolinoori seadnud meelega piinlikku olukorda nagu mõni vana peer.
Õhtu lõpetab aktsioon, mille käigus eemaldan pükstelt sinna bussis kleepunud nätsu. Teatavasti läheb nätsu eemaldamiseks vaja jääd, mida mul tuleb alles teha. Kui jää valmis, kulub umbes 10 cm2 puhtaksnokkimisele taskunoa viili/küüneviili/rauasae otsaga ja peeneotsaliste pintsettidega ligi poolteist tundi.
Subscribe to:
Posts (Atom)
