R: BS–FR

Kuivõrd Prantsuse rong saabub Baselis Prantsuse jaama, tuleb ületada formaalne riigipiir (jaam on küll mitu kilomeetrit Šveitsi sees), kus passikontrolli ei ole, aga on toll.

CH pinnal on esimene ost postmargid, uhkelt kohe 20 tk. Asjad lähevad nõnda, et saadan postkaardi igast asulast, kus jalg maha puutub (või vähemalt üritan, sest pühapäeval ei leia ma Interlakenis postkasti ning selle ja Spiezi [loe: špiets] postkaart oli mul aja säästmiseks ostetud ja kirjutatud ette valmis). Pärast selgub mõningaseks pettumuseks, et ka Šveits on üle läinud posti tsentraalsele sortimisele nagu Eesti ja kõigil kaartidel on sama tempel, kahe erandina Jauni küla- ja Murteni väikelinnapostkontor; viimasel on koguni Murtenit reklaamiv eritempel. Esmaspäeval (29.7.) laekusid viimased kaks kaarti, posti pandud Murtenist (L 20.7.) ja Pilatus Kulmist (E 22.7.). Sellise tempoga saavad margid neljandal reisipäeval otsa ja tuleb osta juurde.

Esimeseks jaama keldrisse hoiukappide juurde. Selgub, et mu seljakott (mis on eelmisest omajagu kitsam, aga samas rõhtsuunas pikem) mahub sisse sellise kapi uksest, mis massap 7 franki ja kus jääb nii palju ruumi üle, et võiks võtta allüürilisi.

BSs olen käinud varem kolm korda, üks kord oli talvel, kui läks ruttu pimedaks (noh, ega me eriti vara hommikul minema ka ei hakanud), teine kord oli öösel neljast kuueni ja kolmas kord suvel, aga mul oli vist filmiga kitsas ja me veetsime aega kultuurselt, mitmes muuseumis ja loomaaias. See siis tähendab, et mul muistseid linnapilte suurt ei ole.

BS raudteejaam on linnast kaugel, tuleb sõita trammiga. Kuigi otsisin enne jaamaplaanidelt (SBB veebilehel on mitmekümne jaama plaanid, sisemus ja ümbrus) trammipeatuse asukoha, selgub, et esiteks on 10. trammi peatus üles kaevatud ja teiseks 10. tramm teetööde ajal jaamaplatsile üldse ei käi. Pileti saab automaadist, mida ka praegu on igas peatuses nagu vanasti, aga ma ei saa süsteemile päris hästi pihta ja nähtavasti ostan ühe pileti liiga palju. Ühe trammiga kaks peatust ja siis teisega ühe, Barfüsseri platsile. Sealt majade vahelt (selgub olevat künklik, mida ma varasemast ei mäletanud) toomkiriku juurde. Saab sisse, tohib sees pildistada (mis, nagu pärast selgub, on tänapäeval pigem erand kui reegel). Siis ristikäik, kus leian prinditud pisipildi vaadet loodusega võrreldes esimese lokaliseerimisvea, ja selle taga Pfalz ehk varjuline vaateplatvorm Reini ääres.

Kleinbasel.
Te ei kujuta ette, mis tinistamist nõudis selle panoraami kokkupanek, sest võtsin panoraami spetsiaalsed üksikvõtted ääre peale toetudes (et objektiivi nodaalpunkt oleks enam-vähem samas kohas) ja fotokas teravustas kaks esimest ääre, mitte vaate järgi

On lõuna ja see on täis einestajaid. Mul on ühes binokkel ja vaatan toomkiriku koori külge ehitatud elukaid.

Toomkiriku platsil on tulemas suurem pidu, kohale tassitakse kaste, ühel silt „200 supitaldrikut”. Ehitatakse suurt lava või ekraani.

Mööda varjulisi kõrvaltänavaid (Schlüsselberg) suure äritänava Freie Strasseni, siis raekoja plats ja hoov. Raekoja trepil seisvat kuju, vähemalt tema kuldseid kõhulihaseid, on hiljuti värskendatud.

Raekoja platsi nurgast teise varjulisse kõrvaltänavasse (Totengässlein), kus on maalilises varjulises hoovis farmaatsiaajaloo muuseum (koduleht; Wikipedia artikkel). Oleme ainsad külastajad. Külaliste raamatus (mis on kohe esimeses toas, kust on ka väljapääs) tänasest sissekandeid ei ole, eilsest on üks, üleeilsest aga on vene koolitüdruku sissekanne, et küll on tore, et tänapäeval ei pea enam võtma selliseid „ravimeid”. Esimeses toas (ravimainete ajalugu) on nimelt väljas näiteks selliseid eksponaate (algupärastes XX saj alguse anumates, algupäraste siltidega):

• koljusammal – aidanud peaverejooksude vastu
• koljupulber (ilmtingimata vägivaldsesse surma surnult) – aidanud peahaavade vastu
• inimrasv – aidanud armide vastu
• sapikivid – mille vastu neid võeti, muuseumist ei selgu [„M.h. u. Sch.m.”: sapikivide vastu.]

E omaaegne töökaaslane töötas mõni aasta tagasi vabatahtliku arstina suht tsiviliseeritud Lõuna-Aafrikas ja pani blogisse nõiapoe kaupadest fotosid – peale kuivatatud paaviani (!) oli seal müügil mitmesuguseid inimese kehaosi, eriti hinnas on albinootilised lapsed, keda ka Aafrikas ikka aeg-ajalt sünnib ja kelle saatus on julm.

Näen praegu muuseumi kodulehelt, et nad on 2010 üllitanud inimpäritolu ravimitest terve raamatu (Jürgen Mischke, Mumienharz und Schädelmoos, ISBN 978-3-033-02740-4), aga võta näpust, seda saab osta ainult muuseumipoest. Pean kirjutama ja uurima.

Veel on muuseumi samas toas amuletid (mis pidid maagilisel moel ennetama) ja votiivmulaažid (mis pidid maagilisel moel ravima) ning loomsed (kuivatatud sisalikud ja kärnkonnad, sipelgamunad, hirvesabad), taimsed ja mineraalsed ravimid ning jah, ka varajased homöopaatilised nostrumid. Votiivmulaaž on haige kehaosa väike mudel, mida inimene viis näiteks kirikusse. Väljas on näiteks vahast tilluke käsi ja jalg, aga ka puust rinnad.

Mul muuseumist pilte ei ole, sest ma ei teadnud, kas seal pildistada tohib; silti otseselt ei olnud, et ei tohi, aga pärast kassat kelleltki küsida ka ei olnud.

Muid meeldejäävaid eksponaate:

• Diderot’ entsüklopeedia (23 kd) esmatrükk, 1751–1772
• alkeemiku köök ja muistse apteegi labor, sh trehtriga vastuvoolukondensaatoriga destillaator – et vastuvool toimus kondensaatoris ülesmäge, tekitas vajalikku hüdrostaatilist rõhku pikk toru lehtrist jahutussärgini
• silt ja büst, et majas elas ja töötas kuulus arst Theophrastus von Hohenheim, alias Paracelsus (ning, nagu selgub pärast voldikust, vähe varem kaks aastat ka Erasmus Rotterdamist ning enne seda elas ja töötas majas kuulus trükkal Johannes Frobenius)
• kahe vana apteegi, sh luksusliku õukonnaapteegi sisustus
• saab teada, et C-x linnakiriku (kus ma ei ole käinud, aga ükspäev E ja ema käisid) nimipühakud, kelle nimed kõlasid umbes nagu „Kuzma ja Demjaninov”, olid apteekrite, arstide, saunameeste ja kirurgide kaitsepühakud
• apteegidekoratsioone (kohustuslik kuivatatud krokodill, muid eksootiliste loomade topiseid, turbaniga aafriklase kuju, mille kombekohane koht oli retseptuuriletil)



Basel, Totengässlein (vasakul)

Edasi ülikooli pargist läbi (ülikooli kõrval purskkaevus supleb ema ja laps, aga ma pilti ei tee), selle taga üks kolmest Baselis säilinud suurest keskaegsest linnaväravast, Spalentor. Noh, selgub, et ka Spalentor on remondis ja mähitud tellingukilesse. Isegi trammipeatus on kolitud mujale (piletiautomaat mitte). Sedasi sõidame tagasi jaama poole, oleme graafikust poolteist tundi ees. Ümberistumise juures väheke jalutame, ühe peatusevahe, aga mõistes, et teine peatusevahe enam nii maaliline ei ole ja on ka palju pikem, lähme uuesti trammi peale, sest õues on jõle palav.

Nõnda jõuame edasisõiduks tunni varasemale rongile (SBB sõiduplaanirobot oli ähvardanud, et esialgu plaanitud rong on reede õhtul väga täis).

Selgub, et CH suuri siseliine sõidavad nüüd kahekordsed rongid (mugav, sama pikka rongi mahub rohkem reisijaid), aga teisti kui mitme muu Lääne-Euroopa suure raudteeriigi kahekordsed rongid, on siin põhikorrus ülemine ja vagunite vahel saab liikuda korrust vahetamata (samas on vagunitevaheline ühendus ainult ülemisel korrusel). Me algul seda nippi ei tea ja istume allkorrusel, nähes ühtlasi ka, et vahepealsete aastatega on ehitatud magistraalliinide äärde müratõkkeseinad, mis vaate asemel aknast põhiliselt paistavadki. Enam me seda viga ei tee. Vahepeal on valmis saanud Liestali ümbersõit (Adlertunnel, 5,3 km) ning suisa uus kiirraudteelõik Oteni ja Berni vahel (Neubaustrecke, 45 km). Rongiaknad on varjestatud, GPS-signaal sisse ei tule, mägede vahel ei kosta kohalik raadio ka.

Bernis ümberistumine 5 min. Mõlemad rongid saabuvad korraga, tuleb vahetada perrooni. Tahan pildistada vaadet Fribourgi alumiselt raudteesillalt lääne poole, aga rong on täis ja saame istuma valele poole; pühapäeva hommikul siis teine katse.

FRs on hotell kohe jaama juures, mõnisada meetrit ja ümber nurga. Tuba on mäevaatega, suured aknad vastu päikest, palav ja läppunud. Pärast mõningast koukimist saame ühe poole lahti. Selgub, et avatud osa on kohe majanurga juures (piiritajad tulevad kohe akna kõrvalt), mis tähendab, et peagi proovin pildistada silmaga nägematut vaadet ümber nurga (enne muidugi kontrollides, et fotokarihma on keritud ümber käe tavalise 2 tiiru asemel kõik 3½ (rohkem ei mahu); all kedagi kõndimas me ei näe (seal on mingi rõdukatus), aga see on oma 30 m madalamal ja noh selle maa peale jääks 1½-kilosest fotokast parimal juhul terveks ehk CF-mälukaart.

Väike värskendamine ja vaate imetlemine – tuvastan kaardi ja kompassi abil (hea, et võtsin kaasa tavalise pisibinokli ja kompassi, mitte kompassiga pikksilma, mis on sama suurenduse juures jämedam ja raskem ning monokulaarne ning tsipa kehvema pildikvaliteediga), mis mäed paistavad, leides, et kolm neist on vanad tuttavad – 14 km kaugusel La Berra (1719 m) ehk esimene jalalt kilomeetrine mägi üldse, kuhu jalutasin; vaatepildis domineerib see rohkem kui arvata võiks; silmapiiril 30 km kagusel Le Moléson (2002 m) ja La Berra õla tagant 21 km kaugusel Kaiseregg (2185 m), mis on ka viimane iseseisvalt ronitud mägi, sest äikese kätte (sh äikesepilve sisse) jäämine ehmatas kõvasti ära; kaks muud matkatud mäge – teisena matkatud Hochmatt (2152 m), mis õpetas, et kets ei ole sobiv jalats kivikülvi ületamiseks, ja matkasaabaste hankimise järel matkatud Schopfenspitz (2104 m), mille tipus oli ainult nii pingi jagu ruumi – jäävad La Berra taha. (La Berra on umbes 7 km pika ja 5 km laia kraatritaolise ringaheliku kõrgeim tipp, mis on juhtumisi just FR poole, ning ülejäänud massiiv jätab väga efektselt kõik enda taha – aga, muide, mägede endi otsast on väga selgesti näha, mis on kõrgemal ja mis madalamal.)

Siis linna peale (kiirustan muudkui takka, sest toomkirik on lahti ainult seitsmeni ja köisraudtee töötab ainult kaheksani) ning esimese mõnekümne meetri peale selgub, et sajab. Järgmine veerand tundi kulub suurest ostukeskusest vihmavarju otsimisele.

Kohe hotelli kõrval on endise lageda platsi peal uhiuus omapärase kujuga kultuurimaja Équilibre. Arhitekt on kummagi eendi otsaakende alla jätnud väga vähe ruumi, näitamaks, et põrand on õhuke, ja pannes vaataja imestama stiilis „et kuidas need püksid püsivad”.

Esimese huviväärsusena jaamatunnel, siis ülikool, kõndides umbes sama teed kui muiste FR-sse jõudes; ei teagi kohe, kuidas vanasti inimesed võõras linnas vajalikud kohad üles leidsid, kui piltidega internet sama hästi kui puudus?

Näen ära selle klassitoa aknad, kus mind saksa keeli rääkima pandi ning tegin esimese tutvuse saksa klassikaga „Das Ei ist hart!”. Kõrval on välisuks, kus ääre peal me vaheajal kõõlusime, aga mis uksest käisime sisse tundi tulles, enam ei mäleta. Võimalik, et sealtsamast, sest õues saab liikuda kiiremini kui koridoris, kus oli alati ees lehvimas mõni mustas kleidis meestudeng. Mäletan ka, et arvutiklassi ja -klassist oli igavene jooksmine, sest see oli diametraalselt vastupidises majatiivas ja sellesse pääses ainult kõrval- või hoovitänava kaudu ning vaheaja pool tundi sai läbi väga ruttu.

Siis ühikas (tänavalt – hoovi ette on ilmunud tõkkepuu), leian, et mälupilt, nagu oleksin elanud kohe trepikoja kõrval, ei vasta tõele, sest mul oli kahe poolega aken, aga esimesel kahel aknal on kolm poolt, ning jah, miks mu toa number oli siis nr 3!

Sadu tiheneb, ema paneb selga keebi, panen suure fotoka hoopis kotti ära. Vanalinnas pildistan sedasi tihedas vihmas taskufotokaga, st mõnd enne-ja-nüüd paari ei tule.

Mõni pood on vanast ajast samas kohas, aga palju on ka muutunud. Restoran Jahimees, kus üritasin MyTable.com-i kaudu kohta kinni panna, aga mis ei vastanud, selgub olevat puhkusel.

Toomkirik, millega oli ajaloos selline õnnetus, et see on keset kitsast seljandikku, kus mõlemal pool on tänav ja üle tänava majad, nõndaviisi on kirik katedraali kohta kitsas, ainult kesklööv ja kaks kitsast külglöövi. Peaportaali renoveerimine on valmis, järg on koori käes. Omaaegsed hõõglambid on asendatud jubevärvsete vanaaegsete säästulampidega. (Tänapäevane säästulamp on u 2750 K ja siis juurde teise mõõtme, rohelise-roosa skaalal nii +10...–20, kusjuures hõõglamp on kaunis kenasti u 2400 K ilma rohelise-roosa paranduseta ja pilves ilm on u 5700 K ning selge sinine taevas kuskil 6500 K ilma paranduseta – aga 2000. aastate alguse säästulampidel oli mingi jube rohekaspunane toon. Algaja fotohuviline võiks muidugi küsida: „Misasi on „rohekaspunane toon”?!”, aga sedasi küsib ainult see, kes ei ole kunagi üritanud sellise säästulambi värvi korrigeerida. Värvide ühemõõtmelisel korrigeerimisel võib valge või halli saada paika, aga must muutub tumelillaks. Umbes nagu pilves ilmaga rohelised puud, kus algeline valgetasakaal saab pilvede värvuseks õrnroosa.)

Vitraaže sees põlevate tulede tõttu pildistada ei saa.

Toomkirikus kohtame esimest Hiina turistirühma, kes, nagu teada saame hommikusöögil, majutub meie hotellis. FR neljatärnihotell on, muide, kaks korda odavam kui LU kahetärnihotell.

Pärast toomkirikut ja võrdlemisi elamusrohket tänavaületust (selgub, et toomkiriku pool kõnnitee üldse puudub, aga ümbert läheb elav peatänav) jätkame Zähringenide silla poole, kust on põrutav vaade (kõrgus jõest 46 m) Berni väravale ja sillale ning mis algselt oli rippsild (esimesed 15 aastat pärast valmimist maailma pikim), nagu ka teine sarnane kõrge (76 m) sild samas juures (need asendati mitterippsildadega alles pärast seda, kui kõva tuulega kippusid autod kukkuma üle ääre). Enne silda on kassi- ja koerakammla, kus parajasti kedagi kammitaksegi.

Sillalt paistab uue silla ehitus. Lähme tagasi, all-linna (Auge) ei lähe, tänav on liiga järsk (kuigi olin leidnud, et peale Euroopa viimase solgil sõitva köisraudtee toob alt üles ka buss nr 4 ning raudtee sõidab kella 20-ni).

Fribourg, Funiculaire. See köisraudtee on solkkäitatav – pange tähele trehtriga toru kummagi vaguni vasakus nurgas. Ülal jaamas ühendatakse see kanalisatsiooniga, paak valgub hüva kraami täis ja raskem vagun tirib allasõidul kergema (solgita) vaguni üles. All ühendatakse paak teise toruga ja lastakse solgil voolata selle õigesse kohta, torusse, tagasi.

Siis raekoda ja Abikaasade tänav (mille kohal on õpetlik kujudega tekst: toomkiriku poole laulatusele minnes – „Rõõmusta, täna on sinu elu õnnelikem päev!” – ja sildi teisel pool: „Homme on su püksid naise jalas ja su hea elu on läbi”).



Rue des Epouses, minekul kiriku poole. Kõik on veel hästi...

 

Rue des Epouses, tagasitulek. Varsti on kõik läbi.

Olen otsinud kõik söögikohad all-linnast, kuhu ei lähegi, nii et peale ääre pealt mõne vaate natukese pildistamise järel algab söögikoha otsimine, mis kestab peaaegu sama kaua kui pärast söömine ise. Üks on liiga kallis, teine on ainult veinla, kolmas on itaalia, neljas on hispaania, viies, kuues ja seitsmes on kinni, kaheksas on vietnami, siis on veel tai, siis on veel gurmeem kui esimene, ja lõpuks leiame itaalia söömakoha San Marco, mis on lahti ja inimesi täis.

Teen restoranis fotokoti lahti, lasen kuivada.

Vanalinna kohal oli pärast vihma õhus paksult piiritajaid, kes kisavad teistmoodi kui kuuldud. Kahtlen, kas hotelli aknast (mis on maapinnast umbes 30 m ja jõest sellest paar korda rohkem kõrgemal) nähtavad-kuuldavad piiritajad on üht liiki. Selgub, et kaht liiki on: seninägematu liik on suurpiiritaja, suurem ja kõhu alt valge.

Õhtul on päikeseloojangul akna taga värvide mäng. Nähtavus muutub õige kiiresti, välja tulevad ka esimesed lumised mäetipud (algul arvan neid Alpide põhiahelikuks 60 km kaugusel, aga laupäeval näen, et need on samas Gruyères’i taga Vanil Noir, FRst 30 km kaugusel).

Tänane läbisõit: rongiga CH-ni 421 km, CH-s 131,6 km, trammiga 2,5 km. Jala 9,5 km.

R, 2297. päev: reis algab!

Täna algab pikk nädalavahetus Šveitsis, millest eraldi lood; siin on ainult Šveitsi jõudmise osa.

On äripäev ja varahommikused bussid sõidavad. Mõningase varuga jaama, seal Nancy rongi oodates kultuurantropoloogilised vaatlused.

Nancys rongide vahe mingi 13 minutit, aga tuleb leida teine perroon (ega Prantsusmaa ole Šveits, kus jaamaplaanid on internettis ja saab ette läbi mõelda, kuhu suunas liikuda). See selgub olevat mitmesaja meetri (üle 200, Google Mapsist mõõdetud) kaugusel, pikuti läbi jaamahoone. Mis veel tähtsam: tuleb leida ka kollane aparaat, milles pileti tembeldamine on Prantsusmaal totakalt kohustuslik, aga mis on mitte seal, kus oleks eelduspärane, vaid rohkem ilmselt seal, kus maa oli pehmem (posti lihtsam panna; viitan Roman Ohalu satiirilisele karikatuurile kunagi Pikris, mis pilas liiklusmärkide panemise loogikat).

Teine rong on vana kaugreisirong ja selles on kliimaseade ehtprantslaslikus asendis ehk põhjas, otsi või kotist välja pusa. Vagunis selgub olevat ka kaks kempsu, meeste ja naiste, mille heakord on väga kehv.

Pärast Strasbourgi lageda peal kihutab rong 200 km/h, mis ühtlasi tähendab, et GPS-signaal tuleb akendest sisse ja aknast klõpsitud fotode asukohti ei ole vaja pärast mõistatada. Kaotan helisalvesti ühe vahtkummist mikrofonikatte. Saab teada, et Colmar hääldub tegelikult „kalmaar”.

Aga 4½ tundi ja 421 km saab ükskord läbi ning Baselist edasi järgmises loos.

N, 2296. päev: ettevalmistused

Njaa, homme samal ajal olen taas kord kunagises õpingulinnas, mille pinda puutus mu jalg viimati oktoobris 1995, kui sealt kõigi kodinatega rongi peale astusin. (Hiljem sõitsin veel paar korda rongiga läbi.) Olen kohalolemiseks arvestanud ainult seda, kui jalg puutub vastu maad (ka jaamaperroonil), seega kuigi eeloleval pikal nädalavahetusel on ees oodata rohket rongisõitu, ei vii tee kohtadesse, kus ma varem käinud ei ole. Varem sõitmata on ainult kolm raudteelõiku, Nancy ja Sarrebourgi vahel, Colmari ja Baseli vahel ning uus kiirraudteelõik Olteni ja Berni vahel.

Ilmaennustus on paranenud, viiest päevast ei luba äikest enam ühekski (üleeile lubas kaheks).

Päeval pangas reisiraha järel. Reisil on vaja osta mitu rongi-, bussi- ja trammipiletit ja ma ei tea, kui paljusid saab osta kaardiga. Saan teada, et ka sedavõrd väikest summat oleks vaja olnud ette tellida; ma ei ole ja teenindaja kontrollib kladest järele, kas keegi teine on tellinud, siis avab kapi ja võtab välja mitu karjaklimbritega kinnitatud pakki, milles peamiselt väikeste numbritega rahad, nii et nüüd on mu rahakott paks nagu pada.

K, 2295. päev: reisipalavik

Ettevalmistuste loetelu on väga pikk, alustan kadunud asjade, näiteks helisalvesti tuulekatte otsimisest. See on langenud radiaatori taha.

T, 2294. päev: märssi selgas, mõõka puusas

Võtan bussilugemiseks möödunud nädalal tellitud ja eile saabunud raamatu Ich werde hier sein im Sonnenschein und im Schatten. Kaane järgi romaan, aga mahtu ainult 149 hõredat lehekülge. Loodan selle läbi saada reedel algavaks pikaks nädalavahetuseks. Lõunalt tagasitulekuks on modernromaanist (2008) läbi pool ja väga hea on.

Lõuna ajal teen kangelastegusid ehk käin korteris aknaid pesemas. See häda, et eile unustasin osta aknapesuvedelikku. Mistõttu kõigepealt poodi (töömajast väljumisega pool tundi plaanitust hiljem – oli tabanud loominguline laiskus), sealt aknapesuvedelikku ja igaks juhuks juurde majapidamispaberit (ega prantslane keset suve ju aknaid ei pese, värvitut aknapesuvedelikku on ainult kaht marki, millest teisest tean, et see haiseb imelikult ega pese – värviline võib jätta värvilisi plekke; rahvast on kah keskpäeva kohta kole palju), siis ainult 8 minutit graafikust maas bussipeatusse, ...kus ootan veerand tundi, ning siis veerand tundi graafikust maas korterisse, kus pesen veerand tunniga ligi kaks suurt akent (magamistoa akna mõni osa on laupäeval pestud pesemisvahendis olnud pesuainega, kuni see lõppes). Siis tagasi bussipeatusse, ...kus ootan järgmise veerand tundi. Buss on palav ja täis lasteaialapsi, kes siinkandi kombe kohaselt bussis istuvad.

E, 2293. päev: muistse põlve pajatusi

Arutelu, miks ei ole olemas rahvusteemalisi kokteile „Kalevipoja” teemal. Kaks lahjemat jooki võiksid olla „Irmi” ja „Armi” ning kolmas, eriti murdja, „Mustukene”.

* * *

Koduloolase blogi Kärdla kraatri kirjutist väidetakse jutustavat sellest, kuidas meteoriit „sünnitas” Hiiumaa. Kirjutan autorile ja soovitan taolist totrust geoloogide eest peita, aga ta ei saa aru, milles probleem, et ta olevat loo geoloogidelt pärit andmete järgi kirjutanudki. Söön mütsi ära, kui geoloogid tõesti kirjutasid Hiiumaa „sünnitamisest”! Vat nii juhtub, kui loed, aga aru ei saa! Nagu varahommikul oli Õhtuleht juurutanud Prantsusmaa rongiõnnetuse uudistes uudissõnu „rööbaste vahetamise seade” ja „lüliti”, mis keskhommikuks – ilmselt tundlike lehelugejate kaasabil – oli normaliseeritud oskussõnaga „pööre” (vrd ingl switch; küll on hea, et õnnetus ei toimunud pöörmeosa riströöpa kaasabil, sest see on inglise keeli frog). Ehk siis koduloolase innukus ei lasknud taibata, et Ülem-Ordoviitsiumis ei olnud Hiiumaad olemas mittekõigevähematki! Kärdla kraatri tekitanud meteoriit kukkus pealegi merre!! Hiiumaale kukkumise väide on vähemalt seitse korda (455 : 65 = 7) jaburam kui öelda, et Chicxulubi kraatri tekitanud boliid kukkus Mehhiko Ühendriikidesse.

Ega geoloogilist ajaskaalat hästi ette ei kujuta, aga, ütleme, kui aeg, mil mandrijää voolis välja praeguse Hiiumaa, oli tänapäevast 1 cm kaugusel, siis hetk, mil merre lajatas Kärdla astrobleemi tekitanud taevakeha, oli meist samal skaalal 100 meetri kaugusel. Või noh, kui tänapäev asuks Talinas Viru keskuse Hesburgeri ukse juures, siis mandrijää vooliks Hiiumaad 12 m kaugusel kunagise basseini vastasserva juures, aga Kärdla kraatri tekkehetk oleks samal graafilisel ajateljel ikka Kärdlas. Mis Hiiumaa ajaloos toimus vahepeal peale settekivimite vaikse tekkimise ning muude geoloogiliste protsesside, ei ole teada.

P, 2292. päev: poes

Poes. Saab teada, et ega prantsuse keeles ole sõnu „kalamari” ja „köögiriiv”: esimene on „munad” (poeriiulis on kaup „lõhemunad”) ja teine on „mandoliin”.

L, 2291. päev: loomaaias

Loomaaed kohe vara hommikul. Rong kohal 9.07, aed lahti kell 9.30. Vahepeal sumisev pärn.

Avastan loomaaiast kaks siltide tulpa, kus ühele poole viitab „Toilettes” ja teisele poole „WC”.

Kella kaheteistkümnest puhkeb muidugi suur einestamine. Söökla korraldus on ebatõhus: kui menüüs on neli rooga, saaks köögis toota neid varuks, nii et igaüks võtab riiulist soovitud roa (nagu see toimub Kirikmäe sööklates). Praegu on tervelt üks inimene ametis sellega, et võtab tellimusi ja annab sildi (aga raha võetakse alles pärast, kassas), ning inimene siis näitab silti, mis põhirooga ta tahab, ning talle tehakse see ja ta ise muudkui ootab ja ootab. Ning saba tema taga muudkui seisab ja seisab.

Uh-oh...

Tiivad kannavad ka niipidi

Valmib kullietenduse bootleg, peaaegu sõna otseses mõttes. Enda harimiseks, prantsuskeelse harrastuslavakõne näitena. Algul oli helisalvesti lahtiselt pingil ja sedasi on prantsuspärase falsetiga esitatud saksa hoiatustekst peal algupärase tämbriga, aga kohe seejärel panin salvesti E ärgitusel varjule (et kull näeb ülevalt äärelt ja tuleb uurima; hetkel on surnud karvast närilist meenutav tuulekate kadunud, selle peale tuleks kindlasti). Varjule panin salvesti aga 150 mm objektiivi kotti, mille vahtkummpolster rookis tämbrist kõrgemad helid ja 43-minutise salvestise prantsuskeelne enamik on seega esitatud justkui bassihäälel, mida prantsuse keeles muidu ei juhtu.

See etleja ehk kogu etenduse kommenteerija on enda arust mittekoomilises päkapikumundris. Mitte ei mõista pseudokeskaegset päkapikundust, st miks küll arvatakse keskaegseid inimesi olevat olnud päkapikuusku? Lapsemeelsed nad lühida keskmise eluea tõttu pisut olid, aga üht teist usku, mis kindlustanuks päkapiku kiire saatmise tuleriidale.

Etenduses on iga aasta midagi uut, praegu tuiskavad alustuseks areenile SM-maskides sellid, kes meenutavad ühekorraga Lordit ja Slipknotti (ning osade õlaorgid „Tapja õllejogurti” algversiooni (2001) vaprat rüütlit ning ühe selli plekist küünised suisa „Tujurikkuja” Wolverine’i), plärtsutavad plekist mõõku, vallandavad homeerilise naeru ning panevad tugevasti kahtlema vehkelmiskunsti asjakohasuses ja lõppkokkuvõttes avastama selle kirjutise: link.

Ükskord ometi on gpx-jälg jäädvustunud normaalselt ning sedasi hakkan aimu saama loomaaia topograafiast. Google’i aerofoto on ilme poolest iidne Landsati foto ja sellel on vanust üle viie aasta. Bingis on uuem, umbes 2011. aastast

Tagasiteel linnapargi tiigi ääres on mingid peoettevalmistused; meenub, et oh jah, homme on ju suur Prantsuse püha (mille olime täitsa unustanud – algul isegi tahtsime minna pühapäeval), täna on ilmselt ilutulestik, mida tõendavad ka jaama ümbruses kostvad arglikud kärtsud nagu Eesti linnades detsembris algklasside koolist kojutuleku kellaajal.

R, 2290. päev: kimalase lend

Kas seda olen kirjutanud, kuidas kevadel salvestasin väga lähedalt, kuidas kimalane lendab (helisalvesti V-asendis mikrofonide vahe on umbes 5 cm, kimalane oli seal vahel), ja pärast kõvaklappidega kuulates tundus, et kimalane sumiseb pea sees?

N, 2289. päev: Päike ja Läti

Uus filter (külgvaade)

Esimene proovivõte uue päikesefiltriga, mille kavatis muutus ehitamisel veel ja praeguses konfiguratsioonis on 77 mm UV-filtri peale teibitud (musta kangasteibiga, väljast raami peale), nii et filtriklaas on tegelikult rikkumata. Esialgne mõte oli kleepida kahepoolse teibiga püsivalt kohe filtriklaasi peale, aga esiteks tulnuks filter nii pisut liiga paks (sisu ulatunuks raami gabariitidest välja) ja teiseks hakanuks servast lekkima filtri alla valgust. Praegu surub teip filtri seesmise papirõnga serva vastu filtriklaasi hoiderõngast ning kuigi välimise papirõnga ja raami serva vahel on paiguti ruumi, ei ole see ka nii suur, et saaks sinna keerata sisse teise filtri, kaitsma filtrit väljastpoolt. Päikesefiltri uus mudel on ka palju kergem kui eelmine ja eestkukkumine nii väga ei ohusta. Kuivõrd läbimõõdult on päikesefilter UV-filtri raami sees, saab filtri ümber panna objektiivivarjuki, mis varjab küljelt langeva valguse. Saab autofookust kasutades pildistada 400 mm suumiga käelt, kuid ei saa näidiku järgi teravustada käsitsi (2× konverteriga autofookus ei tööta), sest 2 × 400 mm fookuskaugusega saab Päikest hoida teravustamise ajaks kaadris ainult statiivil.

* * *

Varajasest õhtaleminekust ei tule välja midagist, sest tõlkeprobleemi lahendades uurin poolteist tundi Läti kriminaalseadustikku. Lahendust tuleb küsida Läti kolleegidelt; iseseisvalt leian, et Läti oli viimane Euroopa Liidu riik, mille seaduses oli kirjas surmanuhtlus – see kaotati alles 2012.

K, 2288. päev: rääkimine hõbe

Vana (vasakul) ja uus päikesefilter (pealtvaade)

Hommikul valmib D = 5 päikesefiltri 2. väljaanne (vrd 1. väljaande valmimine, hävimine ainult kaks päeva hiljem ja taastamine). Nüüd olen targem ja kontrollin kohe (enne servarõnga kleepimist) kile nurgast teibiga, kummal poolel on kaitsekelme.

Eile-täna piinlik episood, kuidas üks viiendik teeb õigesti ja neli viiendikku valesti ning kontrollija ei tea, kuidas on õigesti, ning noomib seda üht viiendikku, nagu oleks teinud enamik õigesti ja vähemik valesti.

Maja ühe postkasti peale on siginenud nimi Vittorione. Parem jah panna silt kui ainult loota naabrite aususe peale.

Õhtul näitab ETV intervjuus Saksamaa presidendiga, et Eestis ei ole mitte kedagi, kes oskaks saksa keelt – mitte jutustusoskuse poolest, sest eks intervjuu küsimused saa pähe õppida ning Saksamaa presidendil juttu jätkub – seejuures mõistlikku juttu –, vaid häälduse poolest, mis iseenesest ja pikka ühist ajalugu arvestades ei peaks olema ületamatult raske. Varem oli puu-saksa keele musternäidis filmis „Minu Leninid” (1995) Tõnu Aava kehastatud Saksa ohvitser, kes Taagepera lossi torni ehitatud Esimese maailmasõja idarinde komandokeskuses ütles telefonitorru midagi, mis kõlas nagu „šheiize”. („Minu Leninite” autentsusetaotlus – panna näitlejad rääkima keeli, mida rääkisid nende tegelased – ületas mitme näitleja keeleoskuse. Mõnele oli pandud subtiitriga tõlge, aga tööstur Wallace’i „inglise” keelele mitte.) Nüüd on püstitatud uus rekord. Saade on järelvaadatav ning võite lingi saata saksa tuttavatele ja sakslastest saksa keele õpetajatele.

Kui Saksamaa presidendi jutt on jõudnud kulminatsioonini, ilmub tema pea kohale pahaendeline silt „Järgmiseks: apokalüpsis”, mis osutub samaks Prantsuse ajaloo-dokumentaalsarjaks Teise maailmasõja teemal, mille DVDd müüdi paar aastat tagasi Kirikmäe prismas ja mida ma muidugi ei ostnud. Selle tõlge ja jutustamine tekitab palju naeru, näiteks saab teada, et prantsusepäraseks väänatud kirjapildiga nimesid võib eesti keeles lugeda nagu eesti nimesid ja Jaapani raadiokood Pearl Harbori ründamisel olnud „toora, toora, toora!”.

T, 2287. päev: teisipäev

Poest kahepoolset teipi ja tolmuimejakotte.

Tegime E keelekursuse õpetajale kaardi, kus peal ta kodulinna ja koguni kodutänava otsa vaade. Mulje olnud pöörane.

E, 2286. päev: näputöö

Poest sirkel, paberiklamber ja vaibanuga, millest (koos kangasteibiga) kokku moodustub ringilõikur, millega saab kartongist üsna täpselt lõigata rõngaid. Selgub ka, et kahepoolne teip jäi ostmata.

P, 2285. päev: vaikne pühapäev

Ka täna lõõskab päike. Eilse küpsemise tulemusel oleme täna vagusi toas.

Padjaraamatus on vahepealne huvitavus otsa saanud ja see (raamatu on kirjutanud arhitekt) on naasnud unnumunnuteemade juurde. Imelikuvõitu poliitilist laengut õhkub asjaolust, et see raamat on ainus koht, kus a) olen Läänes ilmunud kõigi aegade kirjavaras näinud väljendit „sõjalis-tööstuskompleks” ja b) olen seda üldse näinud pärast 1980. aastate keskpaika ning c) seda on selles 300 lk raamatus keskmiselt iga 10 lk tagant.

Alustan uuelaadse päikesefiltri ehitamist, leides peagi, et ega kahepoolset teipi enam ei ole.

Õues kohtuvad Šp ja Št uue naabriga. Naaber istub maha ja tahab lakkuda Šp nägu. Šp omakorda üritab lakkuda uue naabri omanikku. Keerukad suhted.

Padjaraamatust saab teada, et esimene tehiskaaslane Sputnik oli survestatud, et avakosmoses selle raadiolambid ei lõhkeks – sest N. Liidu elektroonikatööstuse tekitatud „vaakumis” oli rõhku kõvasti rohkem kui orbiidil. Seevastu oli USA kosmosetehnika algusest saadik transistoride peal ja elektroonikat survestada vaja ei olnud. (Kuigi ühe korra tekitas kaaluta olekus uude kohta hõljunud joodisetilk paksu pahandust.) Sputniku piiksumisse oli kodeeritud ka see, kuidas see rõhku peab. Dornbergeri mälestustes mainitud asjaolu, et suurraketi A4 esimesel edukal katsel saadud kergendus, et rakett 80 km kõrguses ei lõhkenud, võib viidata samuti, et raadiolambid jäid terveks.

* * *

Reedel saksa keele tunni vaheajal tabas mind kempsus suur äratundmine. Nimelt oli pissuaari kohal seina peal väikesed pudemed, nagu oleks keegi ajanud habet ja pildunud sodi seina peale. Umbes taolised jubinad – mis väga kindlasti ei olnud vanillitükikesed nagu tänapäeval – olid 1988. aastal Läti Valgas ostetud kooperatiivijäätise sees (60 kop). Mispeale kandus mõte teemale „kooperatiivid” ja siis sellele, et vene ajal oli Tallinnas ainult üks eraettevõte – ORWO slaidifilmide ilmutus Pärnu maanteel Tõnismäe tehnikumi taga keldris (sama maja maapealses osas elasid kaks koolivenda, kellest üks oli üksvahe malevanõukogu esimees ja praegu on raadiotegelane ning teine luges igal aktusel suure kaasaelamisega mõne järjekordse luuletuse punalipust). Et kuidas eraettevõtlust mittesallival ajal sai tegutseda eraettevõte, st mis oli selle raison d’être.

Ja, teate, välja mõtlesin.

Eks ka vanasti käisid inimesed mõnikord välismaal, kus tegid pilte ja näitasid neid pärast tuttavatele. Ja ikka värvipilte. Tehniliselt oli lihtsaim viis teha värvipilte slaidile ja lasta see siis ilmutuses ilmutada. Kaubandusvõrgus oli ainus slaidifilm, mille kvaliteet oli rahuldav, toodetud Ida-Saksa tehases ORWO. (See oli defitsiit, aga nii haruldase asja kui välismaa reisi jaoks ikka hangiti. Vähe rohkem oli saada vene värvislaidi, aga selle kvaliteet ei olnud rahuldav.) Seega kõik pildistasid välisreisil ORWO slaide, mida siis ilmutati ühes kohas.

L, 2284. päev: laevasõit

Laevaga Maaselja peal sõitmas. Küsime kahetunnise pileti; korraldus selgub olevat nõnda, et algul tossutab (istume üsna korstna lähedal) 3 km ülesvoolu ja siis tagasi, tunnised reisijad lähevad maha, kahetunnised jäävad peale, tulevad uued reisijad; siis sõidab mitu kilomeetrit allavoolu ja tagasi ning igaüks ise teab, kas jääb peale või läheb maha.

Peatekil on restoran, paljud lauad on reserveeritud, ülespoole tulvavad toidulõhnad. Ülatekil on lauast tellimine. Kelner viib mu klaasi ära koos viimase tilgaga. Mögafonist tuleb saksa muusikat, ka laul, mida filmis Top Secret! (1984) laulis hobune.

Vaatepilt on üsna stiilis „bagaaže ja aunasid”, sest linn on jõe poole rohkem nagu seljaga. Näeb mõlemat kraanat, nelja silda, kaldapealseid villasid ja väidetavasti Maaselja ainsat laevaehitustehast (ei ole päris tõsi, sest sada meetrit enne jõesuuet on samuti). Pärast fotodele võttekohti märkides (mis õnneks käib automaatselt – sünkroonisin enne laevasõitu telefoni ja mõlemad fotokad ning kaardil on teekond suuremate sakkideta) näen, et pildid on koondundud ikka sildade juurde ning siis fotogeenilise linnakese P juurde (siin ajaloolisel pildil vasakus servas).

Palava ilma puhul sõidab mööda mitu mootorpaati, mille asunike poole fotokat kas keerata ei saa (et nad ei arvaks, et pildistatakse) või ei ole muidu ilus (nagu härrasmees, kes on toonud daami plekkpaadiga sõitma ning daam istub paadis tasakaalu mõttes diagonaalis ja hästi vagusi) või on vaatepilt lihtsalt rõve.

Pärast tavalises kohas söömas.

R, 2283. päev: saksa keel saab läbi

 

Üks meie neljast rähnist

Saksa keele eksami tulemused. Üks valikvastustega küsimus on kõigil valesti. Kirjand on saavutanud palju punkte, ootamatu vakatamine suulises osas on kah tekitanud oodatud tulemuse. Kokkuvõttes jään rahule. Muidu tund nagu tund ikka, filmi näidatakse ainult veerand tundi: veel paar osa saatest Deutschland von A bis Z (TV 2009), sealhulgas osa, kus Saksamaa ajalugu neandertaallasest Merkelini on kondenseeritud 90 sekundisse. Meie peame ära tundma ja õpetaja kommenteerib.

Tagasiteel elektroonikakaubamajast mälukaarte – suure fotoka autonoomia on nüüd umbes 3500 võtet ning parem vean kaasas akulaadurit kui läpakat: 2011 oli ruumi umbes 2000 võtet ja 3½ päevaga sai otsa sellest üle 80% (rääkimata ühest kaunist suvepäevast 2010. aastal, kui tegin 1973 pilti), 2012 oli ruumi umbes 2500 võtet ja 5 päevaga hakkas täituvus jõudma kah sinna 80% kanti. Eelolev pikk nädalavahetus kestab umbkaudu 5 päeva; fotoka käsiraamatus soovitati arvestada, et reisil tehakse nii 200 võtet päevas, aga kasutan pigem varutegurit 2 (sest 200 võib olla allesjäävate piltide arv).

Odav 77 mm UV-filter. Kavas on ehitada selline päikesefilter, mis püsib objektiivi ees kindlasti ega ähvarda ära kukkuda nagu praegune pappfilter. Selleks tuleb filter ehitada UV-filtri peale, võimalike Newtoni rõngaste vältimiseks õhuvahega. Protseduuri käigus UV-filtrit enam UV-filtrina kasutada ei saa. Filtriraami sisse ehitatuna saab kasutada ka objektiivivarjukit (pappfiltriga nièpcelikke säriaegu proovides paistis päike küljelt peale, filtri alla, tekitas filtrikelme ja klaasi vahele häirivaid peegeldusi). 77 mm on profiobjektiivide filtrisuurus, mis tähendab, et selle odavversioone kaubamajades tavaliselt ei müüda, aga kallist filtrit lõhkuda ka nagu ei taha.

Tõlkes peab kasutama mujal varem tõlgitud teksti, mille sõnastust ei tohi mingil juhul muuta. Tõlge on väga halb. Mõistan õudusega, et võib-olla tean neid inimesi, kes selle on tõlkinud, kuigi mitte konkreetselt, kes praegusega hakkama sai. Varasema tõlke kasutamise põhjus on muidugi ressursside kokkuhoid. Täheldan ka, et kuigi lähteteksti juurde antud varasem tõlge on 1 : 1 sama kui veel varasem tekst (mille ma ka üles otsin), ei ole mujal ressursse suurt kokku hoitud ja tõlked erinevad pisut, nagu oleks vähemalt osa tõlgitud uuesti. Kui eesti keelehoole otsib rohket tööpõldu, võin juhatada.

N, 2282. päev: how often do you manage it

Praegu on bussiraamat ootel ja loen pakki kogunenud Aviation Weeke. Pealmine oli vahele jäänud 27. märtsi number, kust sai teada, et märtsi keskel ostis Ryanair Boeingult 175 (sada seitsekümmend viis) uut lennukit marki B737-800. Vot nii hästi läheb. Sellise mahu juures sai hinnast poole alla ka.

Padjaraamat on praegu Spacesuit: Fashioning Apollo, mis ei ole selline tehniline kirjeldus, et mis toru läheb kust kuhu ja mis nupp teeb mida, vaid hoopis arhitekti kirjutatud 21 peatükki (21 nagu Apollo-skafandri 21 kihti) seonduvatel teemadel, alates XX saj keskpaiga moest, lennuki- ja kosmoseskafandri arengust ning aluspesust (Apollo-skafandrid tegi firma, kes muidu tootis rinnahoidjaid, aga samas oli aluspesutootmisse pärast Teist maailmasõda üle kandunud sõjalõpu ülekiirendusevastaste lenduriülikondade tegemise kogemus). Saab teada, et esimesed USA kosmoseskafandrid olid hõbedased üksnes efekti pärast (hilisemad avakosmosekõlblikud skafandrid olid valged).

Saab teada, et Gagarini skafandri otsaette (see tegelikult ei olnud kiiver) maaliti „SSSR” viimasel hetkel, sest N. Liit kavatses jätta ka esimese kosmoselennu ette teatamata ja alles aasta varem oli alla lastud Gary Powers, nii et tundemärkideta kõrgatmosfäärilendur arvataks kindlasti jälle spiooniks vms. Asjaolu, et Gagarin maandus kapslist eraldi (katapulteerus ja maandus langevarjuga), avalikustati alles 1978 – pika viivituse tingis peale propagandaefekti ka see, et FAI tunnustuse saamiseks pidanuks esimene mehitatud kosmoselend toimuma nii, et kosmonaut istunuks lennu algusest lõpuni kenasti kapsli sees. Raamatus on ka kirjeldus Leonovi esimesest avakosmoses viibimisest, millest kirjutas ka John Young – N. Liidu propaganda valetas suitsevi sui, kuidas Leonov tundnud end suurepäraselt ja avakosmoses olnud hõljuda imetore – tegelikult hõljus Leonov täiesti suvaliselt, asendit mingit viisi juhtida oli võimatu ning pealegi (millest Young ei kirjutanud) pikenesid vaakumis skafandri jäsemed nii, et käsi ei ulatunud kinnastesse ega jalad saabastesse ning (sellest Young kirjutas) skafander ei mahtunud enam kosmoselaeva täispuhutavasse õhulüüsi (sest kosmoselaevas oli teise meeskonnaliikme jaoks õhk sees), nii et Leonov pidi avama kraani ja osa õhku skafandrist välja laskma. (Veel pikem kirjeldus on näiteks siin.) USA astronaudid lahendasid kosmoselaeva luugi avamise ilma õhulüüsita, komandör istus oma kohal samuti avakosmosekõlblikus skafandris (mõni kinnitamata ese võis luugist välja hõljuda, aga see kahju oli tühine). Saab ka teada, et asjaolu, et kõik N. Liidu kosmoselaevad ja satelliidid olid (ja nähtavasti on Venemaa omad seniajani, kui ei ole vahepeal mitte ära surnud) sama šassii peal, tegi pikas perspektiivis karuteene nende väljatöötamisele.

Üks peatükk räägib Kennedyst, õigemini lehekülgede kaupa tema terviseseisundist: saab teada, et Kennedyl oli Addisoni tõbi, talle lubati 1947. aastal, et elab veel kõige rohkem ühe aasta, alates 1948. aastast sai ta hormoonravi, kus iga kolme kuu tagant siirati naha alla hormooniimplantaat, ja mitmesugust muud ravi, valuvaigisteid ja stimulante, millel olid mitmesugused huvitavad kõrvaltoimed. Pideva valu tõttu esines Kennedy avalikult vähe, avalikkuse [pange tähele, kuidas see sõna kirjutatakse – kahe k-ga!] pilgu eest varjul liikus kepi ja karkudega ning arvati kindlasti, et teisel ametiajal on ta ratastoolis. Ning Kennedy olevat võtnud suguelu teema jutuks Briti peaministriga, mis teadagi valmistanud viimasele tohutut piinlikkust (umbes nagu Venemaa igavene president P küsinud Bush noorembalt siiralt, miks see ei lase muuta USA põhiseadust, saaks olla president ka kolmanda ametiaja).

K, 2281. päev: moraalilugemist kah

Saksa-eesti asju on lastud tõlkima keegi, kes ei oska saksa keelt ega jaga teemast mõhkagi ja kes tõlgib saksa teksti masintõlkega inglisse ning siis kasutab nähtavasti sõnahaaval silvetit (või tasuta veebiteenusi, millest vähemalt viis kasutavad silveti suuresti ebaadekvaatse 3. trüki materjali) ega teki tal takkatipuks mingit kahtlust, mida nõnda tekitatud sõnapuntrad võiksid kokku tähendada, näiteks ei ole ta guugeldanud kohe alguses ja kirjutanud siis eesti keeles, mida ta näeb. Üleüldiseks harimiseks kinnitan, et saksa Erdölbohrinsel ei ole mingi püstiloll „õlipuurimistaglas” (vrd inglise oil drilling rig; krdi kahju, et Bloggeri lihtsas HTMLis ei saa kirjutada mitmekordset läbikriipsutust, paneksin vähemalt neljakordse), vaid naftapuurimisplatvorm – isegi Google’i masintõlge saksa keelest otse eesti keelde saanuks kohe „naftaplatvormi”, kontrollitud! Arvake ise, mida arvasin „taglase” peale mina, kes ma umbes 8. sünnipäevaks sain kingiks raamatu „100 laeva”!

Tema või tema mõttekaaslaste viimase aja loomingust mainitagu veel metallikaup „töötlemata või osaliselt töödeldud triikrauad” (saksa tekstis seisis Eisen) ja masinad „mehaanilised kühvlid” (Schaufelbagger). Veel arvab ta, et kirvega lõhutakse „palke”, aga palke endid laotakse üldse „hunnikutesse”. Võib-olla on selliseid ajukääbikuid lastud tegutsema mitu.

Ka ei pea saksa sõna sowie tingimata tõlkima sõnaks „samuti”. Võib kasutada loogilist mõistust ja panna sinna sõna, mis paremini sobib, näiteks vahel ka „ning”.

* * *

Ükspäev juhtusin lugema Wikipedia stiilijuhendi sõnavara osa. Lugege teie ka ja siis võrrelge praegu Eesti ajakirjanduses viljeldava kujundiuputuse ja kordusevaenuga. Eestis peaks algatama samasuguse lihtsa keele liikumise nagu on Soomes selkokieli või inglise Plain English või Fight the Fog. Vt ka Õiguskeel 3/2011.

Ja viimane aeg on hakata rääkima keeleõpikutes kõnekeelest, nagu et mida tähendab „poes läks mul kakskend”; keeleõpikukeeles öeldaks „kulutasin kaupluses kakskümmend raha” – aga kesse nõnda räägib?

* * *

Loomariigist. Kevade poole juhtus, et ühel hommikul kõndisime maantee servas Kõrgmetsa poole. Vähe enne bensiinijaama esimese parempoolse maja korstna otsas istus vares või hakk ja vaatas sinna pikalt sisse. Seepeale ronis korstnast välja teine.

T, 2280. päev: enne mõtle, siis näpi

Peopilte on järel 55. Usun, et kuigi mõni võib olla kustutatud tõesti meelega, on enamiku kadusid tekitanud otsetee Alt-X hoolimatu kasutamine. Järgmine kord lisan pildialbumile õpetuse, kuidas saab kirjutuskaitseta faili kopida nii, et algne fail jääb alles.

E käib juuksuris, kus umbes neli töötajat küsinud, kas jäin Suusi tehtud soenguga rahule. Eelmisel reedel jäi kirjutamata, kuidas on rahvusvaheline elu laiendanud silmaringi – kui istusin juuksuris, kuulsin, kuidas vastas kõrval hetkel jõude juuksur rääkis kundega pikka lugu kellestki Catalinist – mille tean olevat rumeenia mehenime – ja vat kui silmaring oleks väiksem, siis arvanuksin, et jutu peategelaseks on kas naisterahvas või lennupaat PBY; kuulsin kääriplõgina vahele loost ainult katkeid, aga sain teada, et varem oli Ceaușescu ja aatompommid, aga hiljem oli Catalinil BMW.

E, 2279. päev: uusi nimetusi ja nimesid

Ahoi, siin Alberto Vittorione. Umbes selline oli nimi postkasti topitud kirjal, mis vallandab pool päeva kestnud mõtiskluse, kas see on mulle, aga mu nimi on katastroofiliselt valesti kirjutatud, või tõelisele hr Vittorionele. 2012. a telefoniraamatus Kõrgmetsas Vittorionesid ei olnud, küll aga naaberlinnas, lausa neli-viis peret. Niisiis, uurinud hämaras esikus taskulambi abil, millest kirja nähtav osa kirjutab, veendun, et adressaat siiski mina ei ole, viin avamata ümbriku välisukse juurde peegli servale.

Uusi nimetusi kah:

• Itaalia 1-eurone: ämblikmees
• Itaalia 20-sendine: saabastega kass
• Austria 1-eurone: Lomonossov
• Hispaania 2-eurone: elevanditapja
• Dilmahi Hiina mandlitee: tsüaniiditee