T, 3144. päev: vestlus veemõõtjaga

Paar nädalat tagasi naelutati teibiti välisuksele ja liftidesse sildid, et kuu lõpus tullakse lugema veemõõtjad, seekord pika ametliku teadaandega (muidu oli pistetud ukse alt sisse niisama firma postkaart, millel kuupäev ja tehniku number). Ülemiste korruste inimestel soovitati firmasse helistada ja kokku leppida konkreetne kellaaeg.

Nagu võib arvatagi, on see suur jamps. Kui teil on asukohariigi inimeste jaoks sama hääldamatu nimi kui mul, siis ka teie väldite helistamist nagu vanapagan välku ja usklik vanapaganat. Aga venitada enam ei ole midagi.

Kaheksast helistan kontorisse ja saan siinkeelsest teatest teada, et kontor avaneb kell 9. Üheksast helistan uuesti ja kohalikus keeles purssides räägin kannatliku sekretäriga pika jutu, mille lõpuks hakkab talle koitma, mida tahan. Saan teada, et tema ei tea midagi, aga kui mulle tuli neilt postkaart, on sellel paigaldaja tempel, helistagu tema mobiilile. Mida siis päeval, pärast lõunat teengi. Paigaldaja nimi on templil Pablo, mis ei räägi siinkandi keele oskusest midagi head, aga juhtub ime: ta saab mu algelisest prantsuse keelest aru, teab, mida ma tahan, ja küsib mitu korda üle, kuhu korterisse tulla. Küsin ülemuselt luba jääda pikemalt lõunale, tuleb minna valmis varem, äkki sain kellaajast valesti aru või tuleb ta varem.

* * *

Õhtul keelekursusel suuline eksam.

Teist õppurit ei tule, eelmiselt paarilt küsitakse, kas keegi neist tahab jääda mulle seltsiks. Üks ütleb, et tahab, sest tal on nädala lõpus kodakondsuse keeleeksam ja ta peab harjutama. Õnneks on läbi aeg, mil suulise eksami vestluse osas kisu jutukaaslaselt sõnu kui tangidega suust välja. Teemad: tervislik toitumine, sport. Gott sei Dank, et mitte igipopulaarne „puhkus”.

* * *

Soe, õhtul on maja välisukse juures seinal ööliblikas.