P, 3128. päev: park ja saladuslik kuusk

Päeval park (tagasiteel näen silti tagantpoolt ja täheldan, et Park on tagurpidi Krap). Algul on päike ja päikese käes isegi soe. Št kõnnib väga vapraste 1,6 km. Pärast on tugev vihm.

* * *

Feisspukis on jälle arutamisel müütiline jõulukuusk Tallinnas issanda aastal 1441, millest nüüdseks – kui ajaloos valitseb jutt, mitte fakt – on saanud vastuvaidlemata ajalooline sündmus. Küsin allikaid – sest esimene, kust ise seda nägin, oli Lennart Mere „Hõbevalgem” aastast 1984, see viitas mingile 1930. aastate Mustpeade ajaloo teemalisele üllitisele Amelungi Tallinna mustpeade ajaloo 1930. a väljaandele, aga seda ei ole von Nottbecki „Tallinna ajaloos” (Geschichte und Kunstdenkmäler der Stadt Reval. Band I. Geschichte der Stadt, 1896), kus kirjeldatakse üksikasjalikult keskaja elu ja isegi Mustpeade peokombeid. Vastatakse viitega mingile Jüri Kuuskemaa kirjutisele Postimehes (link), kus seisab allikana üksnes lakooniline „on teateid”. No sama hästi „on teateid” jõulude ajal jõuluvanadest, eks. Nii et kipun vastupidise tõestuse puudumisel arvama, et ka see on XX sajandi fantaasia, nagu Muinas-Eesti parlament Raikkülas (millest Henrikul on pool lauset, ütlemata, miks ümbruskonna hõimud sinna siis iga aasta kogunesid, ja esimeses eesti tõlkes (1881–1884) ütleb Jaan Jung „pidu”) või Kuressaarest 1780. aastail leitud sissemüüritud rüütli õnnetu armastus, mille kohta Körber (Oesel einst und jetzt. Band I. Arensburg, 1887) ütleb, et see võis hoopis olla keskaegsel Vana-Liivimaal esinenud vähearvukas usuliikumine – vabatahtlik elusalt sissemüürimine, et hea rahulik kannatada ja pattu kahetseda, või Tallinna 1154 esmamainimise lugu, mille teatavasti leiutas Soome keeleteadlane O. J. Tallgren-Tuulio 1930. aastal (Indrisi, la Finlande et les autres pays baltiques orientaux, koos vennast arheloogi A. M. Tallgreniga).

[Hilisem lisandus: Tallinna XV saj ürikuid otsides leidsin, et Google’i raamatutes on seitse köidet Bunge kogumikku „Urkundenbuch”, aga 1440. aastateni need ei jõua. Mustpäid mainitakse mõni kord (vt ülevaade), aga mitte nende kuuske. Otsisin üles Amelungi teose esmaväljaande (1885; olemas ühes Eesti digiarhiivis tuvastatud tekstiga pdf-failina) ja sealt, mida räägitakse teemal puu (otsistring „baum”) ja aastast 1441. Leidsin, et 1441. a dokument ei ütle, et mustpeade põletatud puu olnuks kuusk – äkki oli kadakas, põleb hästi ja hea väike kanda; kuusest räägib alles Balthasar Russow üle sajandi hiljem (vt kokkuvõte kuskil siin keskel).]