Täna on pingviinipäev!
Leian Google’i raamatutest veel mitmeid XIX saj Estica raamatuid – mitu neist kannab, muide, templit British Museum – ja tinistan neid lugemiseks omale telefoni (siinsesse, sest Eesti omal ei ole mujal kui kodus andmesidet, aga niipea, kui koju saan, sünkroonib Google raamatud (ja nende järjehoidjad jne) automaatselt mõlemas telefonis ühesuguseks). Otsingusõnad on näiteks Amelung, Nottbeck, Wilhelm Neumann, Reval, Oesel, Dorpat, Reimchronik, rääkimata nimest Bunge, kellelt on mitmesuguseid dokumendikogumikke terve riiuli jagu. Rakendus pakub, et kell on juba hiline, kas lülitame sisse kollase tule, et õhtul parem lugeda, kogemata vajutan, et jah, ja kaks kolmandikku pikast bussisõidust töölt tundi mässan sellega, et otsida, kuidas saab pildi jälle normaalseks. (Tuleb isegi guugeldada.)
Õpetaja ütleb, et tal on meile hea ja halb uudis, kumba tahate enne. Halb uudis on, et kahest kontrolltööst ühe materjali on ta unustanud koju, ja hea, et teeme selle järgmisel normaalsel tunnil 2.2. Vastatakse, et see on ju teine halb uudis.
Tunni teemaks on õnnetused. Loetleme neid igasuguseid, saabub pikk vaikus, kellelgi ei tule enam ühtki mõtet ja siis kostab klassi tagaosast (täna on pingid mitte rõngas nagu tavaliselt, vaid koolipinkide laadi, istun üsna ees) hääleke, et õnnetul kombel rasedaks jäämine.
Saame kätte eelmine kord kirjutatud kirjaliku väljendusoskuse kontrolltöö. Teemaks oli motivatsioonikiri, kus otsiti koolibussi juhti, ja mu tegelaskuju kirjutas seal, et ta on suurepärane kandidaat, sest tal on igasugust kogemust: ta on olnud õpetaja, tsirkuse autojuht ja taksojuht. Õpetaja oli kirjutanud kommentaariks, et siinkandis on selline asjade käik ebausutav, ja hindest ei saa aru, kas seda on arvestatud ka hinde panekul. Järgmine kord kirjutan fantaasialugude juurde allmärkusena ka taustaloo: on igasugu põhjusi, miks inimene võib olla lahkunud siinkandi kolossaalse õpetajapalga meepottide juurest – huvi muutumine, loteriivõit või äkiline pärandus, vaimsed otsingud, lõpuks ka lahtilaskmine (nagu juhtus mõni aasta tagasi paari eksamiküsimusi lekitanud õpetajaga, mispärast pidi terve riik tegema eksami uuesti). Seda kõike ta motivatsioonikirja ju ei kirjuta.
„Midsomeri” uued osad (4 tk, 2015) jõuavad ometi põnevuseni. Inimest tahetakse ära uputada Inglise vahuveiniga, mõtelge! Sarjas on üks mõrvatu kunagi uputatud siidrisse (pärast tema surnuksraputamist õunapuuväristiga) ja üks surnuks löödud juustuga ja üks pressitud vastu vürtsikastmekastide virna ja üks mürgitatud roheliste lintnuudlitega, aga vahuvein?! Seni eksootilisim mõrvaviis on olnud trühvlitega sissemäärimine ja jätmine metssigade meelevalda. — Ühel tegelasel on agorafoobia, mille peale muidugi osundan, kuidas seda seletas isa Dougal: Father Jack afraid of fighting? Oh no!
Ja isa Dougalist ka jätkame. Hommikul oli fännileht üles pannud ta parimate kildude kogumiku. Tuvastasin, et stsenaariumide raamatus puudub piiskop O’Neilli ütlus vahetult enne hipiks hakkamist Tedile: Cherish this man! He has wisdom far beyond his years!
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment