Viimase 10 a kõige külmema päeva auks unustan kindad koju.
Eelmisel nädalal ostsin köitmiseks 2 pitskruvi juurde – neljaga on köita palju lahedam kui kahega: selja poole 3 (ei kisu kummi), teisele poole 1; kandvad kaaned saab panna korraga ette ja taha (varem liimisin tehnoloogilistel põhjustel ainult ühe korraga).
Läbi saab bussiraamat Die vergessene Generation: Die Kriegskinder brechen ihr Schweigen. Selle umbes 17 peatükist oli umbes 2 täitsa asjalikku, aga ülejäänud oli tühi pisarakiskumine ja teiste (viitamata) raamatute ümberjutustamine. Kokku 20-minutise bussisõidu ajal jõudsin läbi keskmiselt 50 lk, mis ei ole eriti hea märk, ega. Sisu on umbes selline, et kogu Saksamaa 1930–1945 sündinud rahvastik kannatab lapsepõlves saadud vaimse sõjatrauma all, isegi kui nad ise seda ei tea, ja nende lapsed nende vanemate oma all ja lapselapsed vanavanemate oma all jne ning tuleb minna psühholoogi juurde, kes küll aidata ei saa, aga minge ikka. Mis küllap seletab, miks on Saksamaal nii palju psühholooge. See, kes kuskil 1980. a paiku leiutas, et iga inimene peab käima pidevalt psühholoogi juures oma elust rääkimas (ja mitte tasuta), oli ärigeenius. Kleeps „Der Spiegel Bestseller” on ilmselt hoiatusmärk.
Päeval saan sõnumi, et õhtul jääb keeletund ära. Käin hoopis majandustarvete poes ning ostan kõige pisema purgi laevärvi ja väikese rulli. Optilised efektid toalaes kaovad mõne käeviipega! Praegune laevärv ei ole isegi koltunud.
Leian, et kunagisest lemmikooperist on kirjutatud terve raamat!
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment