Esikulamp lakke, tulemus on nagu Jakob Mändmetsa novellis „Kui valgus tuli”. Subjektiivse mulje alusel on tulevalgel nüüd esik korteri kõige valgem ruum. Sarnasus telestuudio või operatsioonisaaliga ei ole välistatud.
Paigaldamist takistab pisut, et faasijuhe ulatub laest välja u 1½ cm – aga eile jäi laualambist üle ühendusjuhe. Juhtmeühendusklambrid on kadunud, tuleb otsida kolakarbis. Pisut mõtlen, kas laualambi juhtmest saab läbi panna voolama laelambi voolu: küll saab, kui laualampi voolas läbi selle juhtme 40 W, aga laelampi voolaks ainult 4 × 3 W = 12 W.
Tulemus on kokkuvõttes selline („ja nägi, et see oli hea”), et ka elu- ja magamistoa lagi ootab uut heledat lampi. (Millega meenus, et lapsepõlv möödus kõigil hämaruses: meil oli köögis üks 40 W lamp, elutoas põles tavaliselt põrandalamp (60 W), teises toas oli laes hiljem samuti ainult 60 W lamp (vana oli seda nägu, et ka seal oli ainult 40 W lamp). Minu ja venna kirjutuslaual oli kummalgi 60 W laualamp. Elutoas oli 3-lambine lühter, mida sai sisse lülitada 1-, 2- ja 3-kaupa, aga sellest põles tavaliselt ainult 1 lamp, kui üldse; kõik kolm tuld põlesid ainult suurema peo puhuks. Ja seejuures olid veneaegsed hõõglambid niigi hämaramad kui nüüdisaegsed hõõglambid. Ma nagu mäletaks, et 75 W lamp oli juba haruldane ja isal oli maal töövalgustina eraldi pika juhtme otsas 150 W lamp. Poes oli alati saada 25 W lampi, mida keegi ei ostnud ja mille rahvalik nimetus oli „lõpnud sea silm”.)
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment