Õhtul selgub, et ega valgustit klambri külge panna veel ei saa, sest vaja on puurida veel kaks auku (mille külge tulevad konksud, mis kannavad lampidega osi) – et äkki kukub kõrvalt lamp alla ja pealegi saab lööktrelliga puurida alles hommikul.
Õhtul ei põle D. maantee valgustus bussipeatusest edasi, nii et koeri jalutame romantilisel kuupaistel. Näen isegi, kuidas paistab Põhjanael, millele muidu jäävad just tänavatuled ette.
* * *
Saan läbi Hermann Hildebrandi uurimuse (magistritöö) Henriku Liivimaa kroonikast (1867; Google Books: link), kus on palju huvitavat, eelkõige seetõttu, et saksa tõlge oli just ilmumas ning eri käsikirjade tekstidest (nt Tallinna käsikiri – mis peaks praegu olema Eesti Ajaloomuuseumi püsiekspositsioonis – ja Codex Zamoscianus) oli algne täielik versioon veel rekonstrueerimata. Hildebrand korreleerib kroonikat muude allikatega: tolleks ajaks publitseeritud ürikutega (Bunge Liv-, Est- und Kurländisches Urkundenbuch), vanema riimkroonikaga ja muude arhiivimaterjalidega; hiljem otsib HCL-i mõju muudest kroonikatest (neid oli mitu, kuni Kelchi kroonikani XVII saj lõpus, kuigi ei ole selge, kus võidi kasutada HCL-i ennast, kus seda ümber jutustanud vanemaid kroonikaid). Saab teada, et HCL-is kirjeldatust on näiteks Ymera ja Madisepäeva lahingust üksikasjalik kirjeldus ka vanemas riimkroonikas. Hildebrand leiab, et HCL kasutab suulise jutu kirjapanekuks ja ürikutest ümber kirjutatud teksti jaoks eri sõnastust, pidavat muutuma suhtumine näiteks piiskop Andreasesse.
Teatavasti asutati mõõgavendade ordu templirüütlite reeglite järgi ja 1220. aastatest olevat ürikuid, kus mõõgavendi nimetataksegi Liivimaa templirüütliteks, näiteks paavsti bulla aastast 1222 (UB I 54), mille ma Google’i raamatutest üles otsisin:
Ja selle saksa seletus UB samast köitest eestpoolt:
Ehk siis Liivimaa vastristitud kurtsid paavstile, et „templirüütlid” (mõõgavennad) kasutavad kohtupidamisel hõõguva rauaga tuleproovi, mille siis paavst isiklikult ja konkreetselt nendele kui kanoonilise õiguse vastase vahendi ära keelas. Mis muidugi õrritab nimetama tänapäevases Eestis tegutsevat ja end templirüütlite orduks nimetavat ühendust ajaloolise jätkuvuse nimel hoopis mõõgavendade orduks, hihii.
Hildebrand ütleb Ugandi kohta läbivalt Ugaunia, mida kasutab Codex Zamoscianus (teised käsikirjad ütlesid Ugannia), põhjendades, et see peab olema algne kuju, sest läti keeles elab just see nimena Igaunia edasi. (Ei usu.)
Üldiselt keskendub Hildebrandki poliitikale ja kirikuasjadele, mis sadakond aastat hiljem (1958) oli saksa tõlkija Braueri arvates Henriku jaoks tegelikult kõrvaline: Henrikut huvitas sõjapidamine. Hildebrand märgib, et kummastki maadejagamisest, mille kohta Henrik ütleb, et ta neist ei kirjuta, sest need ei jäänud püsima, ei ole alles üldse ürikuid. Poliitikast kirjutab Henrik valikuliselt ning kuigi see korreleerub hästi muude allikatega, saab aimu suurest kemplemisest Riia piiskopi, ordu, paavsti, Taani kuninga, eestlaste, liivlaste, venelaste, rootslaste, taanlaste ja Taani piiskopi vahel. (Mängus oli muidki jõude, näiteks lätlased ja leedukad, aga lätlased olid leebed ja kõigega nõus ning leedukad ajasid oma asja, veel mitu sajandit.)
Hildebrand pisut imestab Henriku huumori üle (nt irooniline „nagu me loodame” mitmes kohas ja märge, et lollide arv on lõpmatu – Et veniunt stulti quidam ex nobis, quorum infinitus est numerus, … (XXIII:8)), aga ta peab seda erandlikuks (pigem mitte).
IV lisas (Excurs IV) arutab Hildebrand Henriku päritolu üle, järeldades, et õigem on teda nimetada Henrik von Lettland kui tollane tavaline Henrik der Lette. Et läti päritolu ei saa välistada, aga sama hästi võis ta olla lätlaste keskel töötanud ja neisse hästi suhtuv sakslane. (Samal teemal kirjutas üksikasjalikumalt ligi sajand hiljem Paul Johansen, lähtudes kroonikas mainitud võimukandjatest ja järeldades, et Henrik oli pärit Magdeburgi lähedalt ja oli varem Segebergi kloostris. Segebergi tollane kloostrikirik on alles, link.)
Aga kõige lõpus on märkimisväärne ja igihaljas lause: Die starke Betheiligung des historisches Dilettantismus an der livländischen Geschichtsforschung hat im Ganzen keine vortheilhaften Wirkungen gehabt. Maakeeli: Vana-Liivimaa ajaloo uurimisel läbi aegade harrastatud diletantism ei ole kokkuvõttes kaasa toonud midagi head.
* * *
Järgmine raamat on Heinrich Wilhelm Joachim Rickersi teos Etwas über die St. Olai-Kirche in Reval, die durch einen Blitzstrahl in der Nacht vom 15. zum 16. Juny 1820 zerstört wurde (Reval, 1820; Google Books: link). Selles kirjutab isand Rickers Oleviste kiriku ehitus- ja hävimisloost, omajagu ka eelmisest suurest taastamisest 1625 tulekahju järel (mille kahju näis olevat siiski väiksem kui 1820 omas). Lk 14 on loetletud tollased kellad (mis hävisid 1820):
- krahv Jacob de la Gardie’ 1626 annetatud kell, kaalus 22 laevanaela (8800 naela), valas Riia kellavalaja Meyer
- kaks Jobst Dunteni 1671 annetatud kella, üks kaalus 16 laevanaela (6400 naela) ja oli pühendatud pühale Olavile, teine kaalus ainult 4 laevanaela (1600 naela)
- Mathias Poorteni ja Berend Hettlingi 1683 annetatud neljas kell, kaalus 12 laevanaela (4800 naela)
- Hans Huecki ja Jobst Dunteni 1694 annetatud suur kell Salvator, Jeesuse pildiga, kaalus 44 laevanaela (17 600 naela)
Kiriku mõõtmeteks ütleb isand Rickers sedasi: ööl vastu peetripaulipäeva 1625 põlenud tornikiiver 84 sülda (sellel olid tornikülgedel viilud), 1649–1651 ehitatud uus 74 sülda (puit raiuti 1648, seati kokku Laial tänaval 1649, tõsteti kohale 1650, valmis 1651 – mu arust tähendas kokkuseadmine mitte tornikiivri sõrestiku valmisehitamist maas ja siis ühes tükis ülestõstmist nagu 1970 Nigulistes, vaid võib-olla seda, et sõrestikuosad sobitati ja tapiti valmis maas, kus oli mugavam ja ohutum); see tornikiiver oli viiludeta, nurkades olid väikesed ehistornid nagu praegu, aga nurgatornide vahel galerii (nagu tollal ka Nigulistel). Kesklöövi kõrgus 17 sülda 1 jalg, pikkus 32 sülda, pikihoone laius 16 sülda 1½ jalga. Enne 1625 tulekahju oli Olevistes 38 registriga suur orel – Sten Karling kirjutab 1936, et see oli kesklöövi idaseina suures nišis, mis praegu on tühi –, 1633 valmis uus 12 registriga positiiv. Torni tabas välk mitmeid kordi, aga issanda armust kustutati kõik põlengud:
- 23.7.1693 kella 11 ja 12 vahel päeval tugevas äikeses
- 1.10.1698 kella 3 ja 4 vahel päeval süütas äike torni samast kohast kus 1693, kustutati piimaga [lubjapiimaga?] ja torniosade lammutamisega
- 20.4.1700 veidi enne kella 4 lõi äike torni ja kahjustas haudu [vbl kukkus tükke alla surnuaiale]
- 27.4.1707 kella 5 ja 6 vahel õhtul lõi äike kaks korda tugevasti torni, torni otsast kukkus välja tükke ja lõi välja hele leek, aga kustutati põleva osa lammutamisega
- 28.7.1719 kella 4 ja 5 vahel lõi äike kella kõrvale seina ja siis uuesti kantsli kõrvale seina
- 7.9.1736 enne kella 4 hommikul lõi äike torni ning süütas torni sisekorruseid ja pikihoone pööningu, aga kustutati.
28./29.6.1625 kella 1 paiku öösel tabanud välgust tekkinud ja 1¼ tundi kestnud tulekahi oli hävitanud katused (plekk-katuse ja 2 kivikatust), ühe alles neli nädalat varem valminud väikese torni, kellad, oreli, väärid, pingistiku ning 9 naabermaja (tulekahju sädemetest süttis linnas kokku 40 maja, sh Viru tänaval Viru värava juures olnud Jobst Dunteni maja (kinnistu nr 377) – Dunten või tema samanimeline poeg annetas hiljem mitu kella). Oleviste sisustus taastati 1628. aastaks. 1776 algas tornikiivri põhjalik remont, mis kestis 2–3 aastat. Kinnistu nr 377 on praegune Viru 20, tänavapoolne hoone on kolmest Viru tänava Müürivahe ja Sauna t vahelisest majast keskmine.
15./16.6.1820 äike, mis hävitas Oleviste – „linna au ja illo,” nagu Rickers osundab eesti väljendit –, oli nõrk, ainult paar korda lõi tugevasti. Veidi enne kella üht öösel tabas äike torni lääneküljel üht väikest nurgatorni, tuli levis väga kiiresti kogu tornikiivrisse, koos nurgatornidega. Kustutustöid takistas, et ei olnud teada, kuhupoole põlev tornikiiver variseb [mida hiljem tõlgendati nii, et kustutajad pigem päästsid ümbruskonna majadest inimesi kui tõttasid kirikut kustutama]; tornikiiver varises alles poole kahe paiku Laiale tänavale juba põleva maja peale, purustades selle viilu.
Vähem kui nelja tunniga põles kirik tühjaks (pingid, väärid, orel, kantsel, altar, kellad); isegi hauaplaatide kandetalad olnud põlenud ja plaadid kukkunud hauakambritesse. Tulekahju müha ja mürin kostnud linnast kaugele, nelja ehistorni tuulelipud ja tornikiivri suur kukk pöörelnud tules kiiresti, nii kaua kui neid näha oli.
Aga tulest jäi puutumata Oleviste raamatukogu (uusim teos aastast 1666), umbes 2000 köidet, sest see oli vähe aega varem viidud remondi tõttu kõrvalhoone keldrisse.
Ma ei tea, kui palju hävis kummaski suures tulekahjus müüre ja võlve; 1820. a tulekahju järel leiti varemetest aastaarvuga 1330 päiskivi (praegu ajaloomuuseumis), aga teisalt võlviti Oleviste praegune koor umbes 1420 ja vana päiskivi võis olla kas eksponeeritud kiriku sees või leidus niisama ehitusprahist. [1981 kaevas Oleviste kogudus põiki läbi koori ristimisbasseini, ehitusarheoloogiline järelevalve (Helmi Üprus, Boris Dubovik, aruanne on ERA T-76.1.11027, A-798) leidis selle süvendist müüriosi, ehitusprahti ja vanu (praeguse kooriruumi eelseid) põlemisjäänuseid. Avati koori neljast piilarist kahe läänepoolsema läänekülje vundament; mõlemad piilarid on toetatud hauakividele, aga põrand on esialgsel kõrgusel (pikihoone 1820. aastate põrand oli õhkkeskkütte paigaldamisel 1958 keskaegsest umbes 25 cm kõrgemal).]
Hüppame korraks mõni päev edasi. Uurin pärast raamatu läbisaamist, mida räägib Oleviste ehitusloost mul siin olev kirjandus. v. Nottbecki ja Neumanni kirjelduse (1904) vanem osa tugineb suuresti Rickersile, mainib pikihoones kõikjal ristvõlve, ainsa erandina kesklöövi läänest 2. võlvik, kus on tähtvõlv, autorite arvates vist 1820. a põlengu järgsest ajast. Järgmine põhjalik kirjeldus on Sten Karlingilt 1936, alates sellest on alati mainitud Oleviste kesklöövis tähtvõlve. Kultuurimälestiste registri digiarhiivi mitme restaureerimisdokumendi seletuskiri märgib üksmeelselt, et Oleviste vanem ehituslugu on tundmatu, sest seda ei ole sihilikult uuritud. Kuskil (A. Waga, „Eesti kunsti ajalugu I. Keskaeg”, 1926?) mainiti, kuidas XX saj alguse remonditöödel sondeeritud veidi pikihoone seinu, peab selle üle lugema. Võib-olla seletab see ka tähtvõlvide müstilist ilmumist kesklöövi 1936. aastaks. Võimalik muidugi, et v. Nottbeck ja Neumann eksisid, aga seda on uskuda raske. Tähtvõlv ei ole ka midagi sellist, mida saaks riputada ristvõlvi alla – kannad on teistsugused, vana võlvi pidanuks lammutatama, aga see tekitanuks kohalikus kunstiajaloos sellise lainetuse, mis jõudnuks ka raamatutesse. Tuleb otsida võlvidest fotosid. (Eesti kirikute digiarhiivis on Oleviste tühi koht, muu Tallinn ka.)
Tagasi neljapäeva.
Rickersi raamatu esimene lisa on pühast Olavist, kus on palju kulme kergitama panevat, näiteks oletus, et Hans Pawelsi kenotaaf (mille tekst oli 1820 veel dešifreerimata) kujutab Kristuse võitu Thori üle; et alumine figuur, konna ja maoga laip, on Thori puuslik, mille püha Olav muiste Norras ära lõhkus (ja millest kargasid välja konnad, sisalikud ja maod, kes sinna pandud andamitega maiustasid), ja ülemises, tühjas nišis võis pühade ajal olla krutsifiks. Rickers vaidleb vastu tollasele arvamusele, et mälestusmärk olevat koguni püha Olavi enda haud, sest ei ole teada, et püha Olavi kondid oleks toodud Norrast Revalisse (kuigi Trondheimi toomkirik, kuhu Olav lõpuks maeti, hävinud 1531 ja kirst lammutati laiali – aga Olavi kondid maeti siis samasse ja toomkirik taastati 1869–2001). Arvatud ka, et algselt olnud mälestusmärk kiriku sees, millele Rickers vastu vaidleb, sest kui alumine figuur on Thor, ei saanuks see olla kiriku sees. Ta leiab, et mälestusmärk on Bremeni (Maarja) kabeliga samaaegne (külgnišid ulatuvad müüri sisse), aga et samas oletab ta Bremeni kabelit parema teostuse pärast muust Olevistest vanemaks, järeldab ta, et see on õige muistne (tegelikult on kabel ja kenotaaf mõlemad XVI sajandi algusest, muu kirikuhoone XV saj, pikihoone külgmised välismüürid vbl XIV saj). Rickers imetleb, et mälestusmärk ja kabel ja isegi kabeli päiksekell (millel on aastaarv 1602) on kenasti üle elanud kaks (1820, 1625), võib-olla ka kolm (ka 1433) kirikut hävitanud tulekahju. (Viimast mitte, kabel on uuem.) 1820. a tulekahjus jäi isegi kenotaafi kohal olnud suur aken terveks, kuigi kabeli sisemus põles. Autor on mures, et enne oli mälestusmärk varjatud ja vähesed teadsid selle olemasolust, nüüd on kõigile käppida, kiiresti peab tulema vasegraveerija ja jäädvustama selle peene töö järelpõlvedele.
v. Nottbecki ja Neumanni andmeil on Hans Pawelsi kenotaafi tekst selline:
Dat ick vorgaf is mi gebl(even)
Wes ick behelt heft my bo(geven)
(H)irvme sal sik nemant to h(och er)
heven Also roek vorgheyt des myn
scen leuen hans pawls gedechtniße 1513
Maakeeli umbes nagu et „mis ma andsin, on mulle jäänud, mis olen omanud, on mind jätnud, seega ei tohi keegi end tõsta liiga kõrgele. Nagu suits haihtub inimese elu. Hans Pawelsi mälestuseks 1513”. (Kolmas rida ei ole ära mahtunud ja jätkub neljanda rea alguses, mis on eksitanud salmi tõlgendamist.)
Teine lisa on Niguliste vöörmündri Jobst Dunteni kirjapanek Oleviste 1625. a tulekahjust, mille kokkuvõte on eespool.
Kolmas lisa on torni kõrgusest. 1820. a arvati, et Oleviste oli kristliku maailma kõrguselt 3. või 5. torn. 1778 leiti tornimunast dokument, kus öeldi 1651. a torni kõrguseks 74 sülda – ehitusmeister oli Baierist ja mõõtis mitte Vene, vaid Reini jalaga ning süllas oli 6 jalga, mitte 7. 74 × 6 = 444 jalga, Reini jalg oli umbes 314 mm (Wikipedia teab ütelda, et 313,8495 mm, aga nii täpselt keskajal ei mõõdetud), seega teeb see 139 m. Keskaegse tornikiivri 84-süllase kõrguse kohta (mis teeks 6 Reini jalase süllaga 158 m) pakub tänapäevane ajalooteadus, et äkki oli see hoopis 5-jalane süld (132 m); XIX saj mindi 7-jalase Vene süllaga alt (Vene jalg oli 304,8 mm) ja saadi rehkendustulemuseks astronoomiline 179 m, mis tähendanuks tornikiivril peaaegu vertikaalset katust. Rickersil on kasutada 1809. a kalenderteatmik, kus on maailma kõrgeimate hoonete kõrgused Pariisi jalgades; selle ja keerukate teisenduste abil Reini jalast Pariisi jalga ja tagasi järeldab ta, et Oleviste oli keskajal sama kõrge kui Rooma Peetri kirik (praegu 136,6 m).
Ning viimane eraldi lisa on katkend Russowi kroonikast, kuidas 1547 käisid Oleviste tornist Köismäele tõmmatud köiel „lendajad” ehk köietantsijad, mis kirjeldusega algab ka romaan „Kolme katku vahel”.
Kõige põnevam on, et ega mulle uuemat põhjalikku raamatut Olevistest nagu ei meenugi.
No comments:
Post a Comment