K, 3145. päev: uued arvestid

Enne tööleminekut koertega jalutamas käies näen, et koridoris on pahaendelised arvesti- ja ühendusjublakate kastid. Kui et firma on välisuksele teibitud plakatitel lubanud toimetada majas ainult x tundi, aga majas on 3x korterit, tegutseb üks meeskond korteri kohta 20 minutit ja kaks meeskonda (maja ees on kaks firmasildiga kaubikut) korteri kohta 40 minutit ehk mõnevõrra kauem kui see mõni minut, mis kuluks niisama näitude vaatamiseks. Siis ei ole kasu ka veearvestinäitude fotodest, mille ma hommikul tegin, et köögikappi pugenud tehnikul oleks lihtsam, sest keegi Jaan Tatikas on paigaldanud ühe veearvesti nii, et see vaatab 20 cm kaugusel oleva köögi tööpinna poole – sinna 20 cm vahesse pea ei mahu, vaadata tuleb peegliga.

Lõunal ühest koreris (et äkki ajasin segi ja onkel tuleb mitte kell kolm, vaid kell kolmteist, või tuleb ta muidu varem), onkel tuleb kell 14.12 ja lahkub umbes 14.50. On väga rahulik (eelmise aasta oma sõimas meie köögi planeeringut – nagu oleksime selles süüdi – nii, et E ütles, et tema mingil juhul temaga enam kohtuda ei taha), ainult paar korda kostab vaikselt merde! ja kõige vängem on üksik sacre!. Ja ta on ka väga leidlik, leidlikum kui mitme eelmise aasta vanamees (see sõimaja), sest üks hetk kostab köögist rasket lohistamist ja ta on eest ära pööranud pliidi. Nimelt pliidi tagant pääseb torudele ligi veidi mugavamalt kui läbi valamualuse kapi, kust saab torudeni ajada pea ja ühe käe, ise olles vööst saadik kapis (endisest sõimajast paistis siis ka osaliselt paljas perse, vaatepilt oli mitte „suht rõve”*, vaid lausa väga ebameeldiv). Ise olin mõelnud, et pliidi eest liigutamiseks on vaja pliidijuhe läbi lõigata, sest pliidijuhe on väga lühike, aga see on seinas püsivalt kinni ja selle asendamiseks on vaja kutselist elektrikku, keda torumehed tõenäoliselt ei ole (ja viiesoonelist tööstusvoolu kaablit mul varnast võtta ei ole). Pärastpoole ähib veel, aga oletan põhjuseks roostes kraane (millega keerata korteri vesi kinni, kui ta vahetab toru veearvestit; kraanid olid seni roostetanud avatud asendisse). See, et need kraanid nüüd töötavad, on igatahes väga hea uudis, sest uus vannikraan on ootamas juba palju aastaid, aga seda ju torudest vabalt pahisevate veejugade peale ei pane.

* Meenutagem käesoleva sajandi algusaastail inimesi paelunud tüngakõnesid. Et tellid sõbrale tüngakõne ja teda sõimatakse mehiselt mõni minut. Ise pead peenikest naeru. Tellimisnumbrid olid näiteks lehesabas, reastatud teksti alguse järgi. Üks sihuke algas fraasiga „no tõmmake ikka kardinad ette, vaatepilt on suht rõve!”. Kord eelmises töökohas rääkis ülemus, kuidas teda sõimas telefonis tundmatu, mainides ka seda kardinate kohta – et ta veel olla mõelnud, kuidas on see võimalik, sest ta elab 9. korrusel, aga vastamaja on 5-korruseline, ja viisakalt selgitanud, et see peab olema valeühendus, aga teine teda üldse ei kuulanud, vaid sõimas edasi – mispeale oli pikk vaikus ja siis üks julge ütles: „See oli vist … tüngakõne.”

Kui tööle naasmiseks bussi ootan, kuulen, kuidas tihane laulab.

Õhtul kontsert, kus maailmakuulus dirigent saadab klaveril ooperilauljast prouat ja mõnda pillimängijat. Ütleme viisakalt, et reklaamfoto on väga vana, aga samas magama ka ei jää. Silmside tekib mitte maailmakuulsate korüfeede, vaid hoopis ühe muusikuga.

Öösel +13,8 °C.