Nüüd, napilt enne semestri lõppu, saan sõnastikuga järje peale ehk kõik uued sõnad sisse kantud. Muidu tuli uusi nii kiires tempos, et ei jõudnud järele, ja telefonis oli septembri eksport, kus semestri jooksul tulnud uusi asju muidugi ei ole. Septembri väljaandes on 158 lk A4, uues tuleb umbes 450 lk A5 (vahepeal oli üle 500, aga kahte veergu küljendades ja jaopärast poolitades maht vaikselt väheneb; A4-le mahub umbes kaks korda rohkem kui A5-le).
Hommikul käin poes. Poetee ääres on meie vares (triipudega), vaatab, ei lenda ära.
Kui tagasi jõuan, jutustab hingetu E, kuidas ta terve aeg olla päästnud maja ette järsakule sattunud koera, kelle tõi lõpuks ära majahoidja mees, kes ronis redeli abil kohale ümber maja teise otsa ja üle tänavapoolse kontoritiiva katuse. Koera omanik oli maja taga teisel järsakul.
31.1.16
30.1.16
L, 3148. päev: teater
Sajab, linnas raamatupoes, kust ma ei osta midagi, niisama käin ja sirvin siit-sealt.
Preestri tänava prillipoes müüakse ka binokleid ja teleskoope, selles seisab onkel ja vahib suure merebinokliga aknast välja. Merebinokliga, nota bene – lähima mereni on viis tundi rongisõitu!
Teises raamatupoes.
Õhtul teatris. Laval sajab päriselt vihma (vihmavarjud lähevad märjaks), plahvatab päris püssirohi, maja kukub ümber, nõud lähevad puruks, ja kui noore naisnäitleja domineeriv silm on parem, nagu tavaliselt, näitab ta otsustavas monoloogis saali minu peale (ja kui vasak, siis minu ja naabervaataja vahele).
Pärast urgitsen hulk aega IMDb-st, kus „Midsomeri” osades me näitlejaid oleme näinud („Midsomerist” näikse läbi kõndinuvat enam-vähem kõik inglise näitlejad; kui nad ei ole olnud „Midsomeris”, on nad kindlasti olnud „Poirot’s”). Kui „Midsomeris” on tuttav nägu, on ta suure tõenäosusega olnud – täitsa hämmastav – külalisrollis „Isa Tedis”, näiteks abikaasa tembutusist tüdinud linnapeaproua selgus pika meenutamise peale olevat olnud Tedi pea segi pööranud kuulus kirjanik Polly Clarke ning ühest vanaprouast kahtlustan, et ta oli „Isa Tedi” esimeses jaos ennustaja, kelle ühe luukerega kaardipakist tõmbas isa Ted välja kolm. Ühe Totoro-naeratuse saatel inimesi mõrvanu näitlejat nimetasin Harriet Schulenburgiks sarjast „Green Wing”. Mitu „Dibley vikaari” näitlejat on ka olnud. Võttepaiku tunneme ära ka siis, kui tegijad üritavad vahetada võttesuunda.
Preestri tänava prillipoes müüakse ka binokleid ja teleskoope, selles seisab onkel ja vahib suure merebinokliga aknast välja. Merebinokliga, nota bene – lähima mereni on viis tundi rongisõitu!
Teises raamatupoes.
Õhtul teatris. Laval sajab päriselt vihma (vihmavarjud lähevad märjaks), plahvatab päris püssirohi, maja kukub ümber, nõud lähevad puruks, ja kui noore naisnäitleja domineeriv silm on parem, nagu tavaliselt, näitab ta otsustavas monoloogis saali minu peale (ja kui vasak, siis minu ja naabervaataja vahele).
Pärast urgitsen hulk aega IMDb-st, kus „Midsomeri” osades me näitlejaid oleme näinud („Midsomerist” näikse läbi kõndinuvat enam-vähem kõik inglise näitlejad; kui nad ei ole olnud „Midsomeris”, on nad kindlasti olnud „Poirot’s”). Kui „Midsomeris” on tuttav nägu, on ta suure tõenäosusega olnud – täitsa hämmastav – külalisrollis „Isa Tedis”, näiteks abikaasa tembutusist tüdinud linnapeaproua selgus pika meenutamise peale olevat olnud Tedi pea segi pööranud kuulus kirjanik Polly Clarke ning ühest vanaprouast kahtlustan, et ta oli „Isa Tedi” esimeses jaos ennustaja, kelle ühe luukerega kaardipakist tõmbas isa Ted välja kolm. Ühe Totoro-naeratuse saatel inimesi mõrvanu näitlejat nimetasin Harriet Schulenburgiks sarjast „Green Wing”. Mitu „Dibley vikaari” näitlejat on ka olnud. Võttepaiku tunneme ära ka siis, kui tegijad üritavad vahetada võttesuunda.
29.1.16
R, 3147. päev: 10
Köögikraani otsas olev sõel annab otsad – on seest täis rauapuru.
Tähtis aastapäev: see blogi saab 10-aastaseks.
Tähtis aastapäev: see blogi saab 10-aastaseks.
28.1.16
N, 3146. päev: neljapäev
Ahh, uued arvestid paigas, kõik on tore, aga torude läbisaagimisel raputati neist lahti palju roostet, mida jagub vett värvima tänaseni.
27.1.16
K, 3145. päev: uued arvestid
Enne tööleminekut koertega jalutamas käies näen, et koridoris on pahaendelised arvesti- ja ühendusjublakate kastid. Kui et firma on välisuksele teibitud plakatitel lubanud toimetada majas ainult x tundi, aga majas on 3x korterit, tegutseb üks meeskond korteri kohta 20 minutit ja kaks meeskonda (maja ees on kaks firmasildiga kaubikut) korteri kohta 40 minutit ehk mõnevõrra kauem kui see mõni minut, mis kuluks niisama näitude vaatamiseks. Siis ei ole kasu ka veearvestinäitude fotodest, mille ma hommikul tegin, et köögikappi pugenud tehnikul oleks lihtsam, sest keegi Jaan Tatikas on paigaldanud ühe veearvesti nii, et see vaatab 20 cm kaugusel oleva köögi tööpinna poole – sinna 20 cm vahesse pea ei mahu, vaadata tuleb peegliga.
Lõunal ühest koreris (et äkki ajasin segi ja onkel tuleb mitte kell kolm, vaid kell kolmteist, või tuleb ta muidu varem), onkel tuleb kell 14.12 ja lahkub umbes 14.50. On väga rahulik (eelmise aasta oma sõimas meie köögi planeeringut – nagu oleksime selles süüdi – nii, et E ütles, et tema mingil juhul temaga enam kohtuda ei taha), ainult paar korda kostab vaikselt merde! ja kõige vängem on üksik sacre!. Ja ta on ka väga leidlik, leidlikum kui mitme eelmise aasta vanamees (see sõimaja), sest üks hetk kostab köögist rasket lohistamist ja ta on eest ära pööranud pliidi. Nimelt pliidi tagant pääseb torudele ligi veidi mugavamalt kui läbi valamualuse kapi, kust saab torudeni ajada pea ja ühe käe, ise olles vööst saadik kapis (endisest sõimajast paistis siis ka osaliselt paljas perse, vaatepilt oli mitte „suht rõve”*, vaid lausa väga ebameeldiv). Ise olin mõelnud, et pliidi eest liigutamiseks on vaja pliidijuhe läbi lõigata, sest pliidijuhe on väga lühike, aga see on seinas püsivalt kinni ja selle asendamiseks on vaja kutselist elektrikku, keda torumehed tõenäoliselt ei ole (ja viiesoonelist tööstusvoolu kaablit mul varnast võtta ei ole). Pärastpoole ähib veel, aga oletan põhjuseks roostes kraane (millega keerata korteri vesi kinni, kui ta vahetab toru veearvestit; kraanid olid seni roostetanud avatud asendisse). See, et need kraanid nüüd töötavad, on igatahes väga hea uudis, sest uus vannikraan on ootamas juba palju aastaid, aga seda ju torudest vabalt pahisevate veejugade peale ei pane.
* Meenutagem käesoleva sajandi algusaastail inimesi paelunud tüngakõnesid. Et tellid sõbrale tüngakõne ja teda sõimatakse mehiselt mõni minut. Ise pead peenikest naeru. Tellimisnumbrid olid näiteks lehesabas, reastatud teksti alguse järgi. Üks sihuke algas fraasiga „no tõmmake ikka kardinad ette, vaatepilt on suht rõve!”. Kord eelmises töökohas rääkis ülemus, kuidas teda sõimas telefonis tundmatu, mainides ka seda kardinate kohta – et ta veel olla mõelnud, kuidas on see võimalik, sest ta elab 9. korrusel, aga vastamaja on 5-korruseline, ja viisakalt selgitanud, et see peab olema valeühendus, aga teine teda üldse ei kuulanud, vaid sõimas edasi – mispeale oli pikk vaikus ja siis üks julge ütles: „See oli vist … tüngakõne.”
Kui tööle naasmiseks bussi ootan, kuulen, kuidas tihane laulab.
Õhtul kontsert, kus maailmakuulus dirigent saadab klaveril ooperilauljast prouat ja mõnda pillimängijat. Ütleme viisakalt, et reklaamfoto on väga vana, aga samas magama ka ei jää. Silmside tekib mitte maailmakuulsate korüfeede, vaid hoopis ühe muusikuga.
Öösel +13,8 °C.
Lõunal ühest koreris (et äkki ajasin segi ja onkel tuleb mitte kell kolm, vaid kell kolmteist, või tuleb ta muidu varem), onkel tuleb kell 14.12 ja lahkub umbes 14.50. On väga rahulik (eelmise aasta oma sõimas meie köögi planeeringut – nagu oleksime selles süüdi – nii, et E ütles, et tema mingil juhul temaga enam kohtuda ei taha), ainult paar korda kostab vaikselt merde! ja kõige vängem on üksik sacre!. Ja ta on ka väga leidlik, leidlikum kui mitme eelmise aasta vanamees (see sõimaja), sest üks hetk kostab köögist rasket lohistamist ja ta on eest ära pööranud pliidi. Nimelt pliidi tagant pääseb torudele ligi veidi mugavamalt kui läbi valamualuse kapi, kust saab torudeni ajada pea ja ühe käe, ise olles vööst saadik kapis (endisest sõimajast paistis siis ka osaliselt paljas perse, vaatepilt oli mitte „suht rõve”*, vaid lausa väga ebameeldiv). Ise olin mõelnud, et pliidi eest liigutamiseks on vaja pliidijuhe läbi lõigata, sest pliidijuhe on väga lühike, aga see on seinas püsivalt kinni ja selle asendamiseks on vaja kutselist elektrikku, keda torumehed tõenäoliselt ei ole (ja viiesoonelist tööstusvoolu kaablit mul varnast võtta ei ole). Pärastpoole ähib veel, aga oletan põhjuseks roostes kraane (millega keerata korteri vesi kinni, kui ta vahetab toru veearvestit; kraanid olid seni roostetanud avatud asendisse). See, et need kraanid nüüd töötavad, on igatahes väga hea uudis, sest uus vannikraan on ootamas juba palju aastaid, aga seda ju torudest vabalt pahisevate veejugade peale ei pane.
* Meenutagem käesoleva sajandi algusaastail inimesi paelunud tüngakõnesid. Et tellid sõbrale tüngakõne ja teda sõimatakse mehiselt mõni minut. Ise pead peenikest naeru. Tellimisnumbrid olid näiteks lehesabas, reastatud teksti alguse järgi. Üks sihuke algas fraasiga „no tõmmake ikka kardinad ette, vaatepilt on suht rõve!”. Kord eelmises töökohas rääkis ülemus, kuidas teda sõimas telefonis tundmatu, mainides ka seda kardinate kohta – et ta veel olla mõelnud, kuidas on see võimalik, sest ta elab 9. korrusel, aga vastamaja on 5-korruseline, ja viisakalt selgitanud, et see peab olema valeühendus, aga teine teda üldse ei kuulanud, vaid sõimas edasi – mispeale oli pikk vaikus ja siis üks julge ütles: „See oli vist … tüngakõne.”
Kui tööle naasmiseks bussi ootan, kuulen, kuidas tihane laulab.
Õhtul kontsert, kus maailmakuulus dirigent saadab klaveril ooperilauljast prouat ja mõnda pillimängijat. Ütleme viisakalt, et reklaamfoto on väga vana, aga samas magama ka ei jää. Silmside tekib mitte maailmakuulsate korüfeede, vaid hoopis ühe muusikuga.
Öösel +13,8 °C.
26.1.16
T, 3144. päev: vestlus veemõõtjaga
Paar nädalat tagasi naelutati teibiti välisuksele ja liftidesse sildid, et kuu lõpus tullakse lugema veemõõtjad, seekord pika ametliku teadaandega (muidu oli pistetud ukse alt sisse niisama firma postkaart, millel kuupäev ja tehniku number). Ülemiste korruste inimestel soovitati firmasse helistada ja kokku leppida konkreetne kellaaeg.
Nagu võib arvatagi, on see suur jamps. Kui teil on asukohariigi inimeste jaoks sama hääldamatu nimi kui mul, siis ka teie väldite helistamist nagu vanapagan välku ja usklik vanapaganat. Aga venitada enam ei ole midagi.
Kaheksast helistan kontorisse ja saan siinkeelsest teatest teada, et kontor avaneb kell 9. Üheksast helistan uuesti ja kohalikus keeles purssides räägin kannatliku sekretäriga pika jutu, mille lõpuks hakkab talle koitma, mida tahan. Saan teada, et tema ei tea midagi, aga kui mulle tuli neilt postkaart, on sellel paigaldaja tempel, helistagu tema mobiilile. Mida siis päeval, pärast lõunat teengi. Paigaldaja nimi on templil Pablo, mis ei räägi siinkandi keele oskusest midagi head, aga juhtub ime: ta saab mu algelisest prantsuse keelest aru, teab, mida ma tahan, ja küsib mitu korda üle, kuhu korterisse tulla. Küsin ülemuselt luba jääda pikemalt lõunale, tuleb minna valmis varem, äkki sain kellaajast valesti aru või tuleb ta varem.
* * *
Õhtul keelekursusel suuline eksam.
Teist õppurit ei tule, eelmiselt paarilt küsitakse, kas keegi neist tahab jääda mulle seltsiks. Üks ütleb, et tahab, sest tal on nädala lõpus kodakondsuse keeleeksam ja ta peab harjutama. Õnneks on läbi aeg, mil suulise eksami vestluse osas kisu jutukaaslaselt sõnu kui tangidega suust välja. Teemad: tervislik toitumine, sport. Gott sei Dank, et mitte igipopulaarne „puhkus”.
* * *
Soe, õhtul on maja välisukse juures seinal ööliblikas.
Nagu võib arvatagi, on see suur jamps. Kui teil on asukohariigi inimeste jaoks sama hääldamatu nimi kui mul, siis ka teie väldite helistamist nagu vanapagan välku ja usklik vanapaganat. Aga venitada enam ei ole midagi.
Kaheksast helistan kontorisse ja saan siinkeelsest teatest teada, et kontor avaneb kell 9. Üheksast helistan uuesti ja kohalikus keeles purssides räägin kannatliku sekretäriga pika jutu, mille lõpuks hakkab talle koitma, mida tahan. Saan teada, et tema ei tea midagi, aga kui mulle tuli neilt postkaart, on sellel paigaldaja tempel, helistagu tema mobiilile. Mida siis päeval, pärast lõunat teengi. Paigaldaja nimi on templil Pablo, mis ei räägi siinkandi keele oskusest midagi head, aga juhtub ime: ta saab mu algelisest prantsuse keelest aru, teab, mida ma tahan, ja küsib mitu korda üle, kuhu korterisse tulla. Küsin ülemuselt luba jääda pikemalt lõunale, tuleb minna valmis varem, äkki sain kellaajast valesti aru või tuleb ta varem.
* * *
Õhtul keelekursusel suuline eksam.
Teist õppurit ei tule, eelmiselt paarilt küsitakse, kas keegi neist tahab jääda mulle seltsiks. Üks ütleb, et tahab, sest tal on nädala lõpus kodakondsuse keeleeksam ja ta peab harjutama. Õnneks on läbi aeg, mil suulise eksami vestluse osas kisu jutukaaslaselt sõnu kui tangidega suust välja. Teemad: tervislik toitumine, sport. Gott sei Dank, et mitte igipopulaarne „puhkus”.
* * *
Soe, õhtul on maja välisukse juures seinal ööliblikas.
25.1.16
E, 3143. päev: kena kevade on käes
Nagu laulusalmis, hüppavad karjamaal künnivaresed rõõmuväes ja võtavad lombis vanni.
24.1.16
23.1.16
L, 3141. päev: omainimesed
Õhtul näeme, kuidas algul oli restoran Ookean täitsa tühi ja pärast täitsa täis. Oleme juba nii omainimesed, et kelner võttis meid vastu n-ö dressides (nagu L. tänava sugulased sünnipäeviti, kui nad väljakuulutatud kellaajal alati alles jooksid ringi maikasärgis ja rullides).
22.1.16
R, 3140. päev: elutuppa saab valgus
 |
| Karja mees rahvarõivais, 1870–1885 (Foto E. Allas, katkend) |
Puurin lakke veel kaks auku. Lae betoon on üldiselt ülikõva, kõvem kui lambijuhtmete juures, ennemini läheb trelli padrunis puur paigast kui tekib lakke vajaliku sügavusega auk. See selgub muidugi alles siis, kui augud on juba puuritud ja üritan toppida auku tüübleid. Üks läheb, mõningase veenmise peale (haamriga), teine läheb natuke, lõikan otsa ära, aga kruvi ei pea. Tuleb kleepida epoksiidkitiga. (Mis meenutab kunagises korteris juhtunut, kuidas – kui õigesti mäletan – oli eelmisel omanikul pandud vannituppa uusi torusid, puurides selleks läbi põranda uued augud, ülemiselt korruselt allapoole, ja kohast, kus algul prooviti, oli meie vannitoa laest irdunud umbes nelja rusika suurune kamakas ning laes haigutas suur auk, torud ise olid pandud teise nurka. Seda kinni mätsida muud moodi ei saanud, kui tuli puurida laebetooni (mis oli Mustamäel küll palju pehmem kui Kõrgmetsas) hulk auke ja tüübeldada neisse pikki roostekindlaid kruve, nende vahele traati ka, need siis kandsid pahtlit või mida iganes ma lakke mätsisin. Sellest fotosid kahjuks ei ole, nagu on keerukast kilest ja teibist kaadervärgist, mis suunas ülemisest korterist mööda torusid üsna nobedasti tilkunud vett meie pesumasinast mööda vanni.)
Päeval on koletu libe. Õhtul panen valgusti lakke, ühendan juhtmed ning keeran paika pakist lambid ja kuplid. Selgub, et 6 lambist 3 ei põle. /()"/!/"!, mõtlen, ja veel mõtlen, et aga LED-lambil otseselt katkiminevaid osi ju ei ole. Proovin lampe pesade vahel vahetada – teises pesas põlevad. Proovin pingeindikaatoriga, kas pesa põhjas faasiklemmil voolu on – on. Seega tuleb kangutada pesa faasiklemmi väheke ettepoole ja valgus saab ka elutuppa.
21.1.16
N, 3139. päev: pikalt kahest vanast raamatust
Mis kell on sünnis müristada toas lööktrelliga? Õhtul mitte. Öösel mitte. Varahommikul mitte. Nädalavahetusel mitte. Päeval ei saa. Nii et panen kõik valmis, klapid pähe ja täpselt sündsa kellaaja saabumisel lülitan puuri sisse. Veerand minutit ja üks auk, teine veerand ja teine. Siis krõps-krõps kandeklamber lakke, laevalgusti korraks külge (et mis asend on parem), siis see ära, siis klambri kruvid kõvasti kinni, siis väikse pintsliga valget laevärvi kohta, mis jääb karbi alt ikkagi välja, siis tööle.
Õhtul selgub, et ega valgustit klambri külge panna veel ei saa, sest vaja on puurida veel kaks auku (mille külge tulevad konksud, mis kannavad lampidega osi) – et äkki kukub kõrvalt lamp alla ja pealegi saab lööktrelliga puurida alles hommikul.
Õhtul ei põle D. maantee valgustus bussipeatusest edasi, nii et koeri jalutame romantilisel kuupaistel. Näen isegi, kuidas paistab Põhjanael, millele muidu jäävad just tänavatuled ette.
* * *
Saan läbi Hermann Hildebrandi uurimuse (magistritöö) Henriku Liivimaa kroonikast (1867; Google Books: link), kus on palju huvitavat, eelkõige seetõttu, et saksa tõlge oli just ilmumas ning eri käsikirjade tekstidest (nt Tallinna käsikiri – mis peaks praegu olema Eesti Ajaloomuuseumi püsiekspositsioonis – ja Codex Zamoscianus) oli algne täielik versioon veel rekonstrueerimata. Hildebrand korreleerib kroonikat muude allikatega: tolleks ajaks publitseeritud ürikutega (Bunge Liv-, Est- und Kurländisches Urkundenbuch), vanema riimkroonikaga ja muude arhiivimaterjalidega; hiljem otsib HCL-i mõju muudest kroonikatest (neid oli mitu, kuni Kelchi kroonikani XVII saj lõpus, kuigi ei ole selge, kus võidi kasutada HCL-i ennast, kus seda ümber jutustanud vanemaid kroonikaid). Saab teada, et HCL-is kirjeldatust on näiteks Ymera ja Madisepäeva lahingust üksikasjalik kirjeldus ka vanemas riimkroonikas. Hildebrand leiab, et HCL kasutab suulise jutu kirjapanekuks ja ürikutest ümber kirjutatud teksti jaoks eri sõnastust, pidavat muutuma suhtumine näiteks piiskop Andreasesse.
Teatavasti asutati mõõgavendade ordu templirüütlite reeglite järgi ja 1220. aastatest olevat ürikuid, kus mõõgavendi nimetataksegi Liivimaa templirüütliteks, näiteks paavsti bulla aastast 1222 (UB I 54), mille ma Google’i raamatutest üles otsisin:
Ja selle saksa seletus UB samast köitest eestpoolt:
Ehk siis Liivimaa vastristitud kurtsid paavstile, et „templirüütlid” (mõõgavennad) kasutavad kohtupidamisel hõõguva rauaga tuleproovi, mille siis paavst isiklikult ja konkreetselt nendele kui kanoonilise õiguse vastase vahendi ära keelas. Mis muidugi õrritab nimetama tänapäevases Eestis tegutsevat ja end templirüütlite orduks nimetavat ühendust ajaloolise jätkuvuse nimel hoopis mõõgavendade orduks, hihii.
Hildebrand ütleb Ugandi kohta läbivalt Ugaunia, mida kasutab Codex Zamoscianus (teised käsikirjad ütlesid Ugannia), põhjendades, et see peab olema algne kuju, sest läti keeles elab just see nimena Igaunia edasi. (Ei usu.)
Üldiselt keskendub Hildebrandki poliitikale ja kirikuasjadele, mis sadakond aastat hiljem (1958) oli saksa tõlkija Braueri arvates Henriku jaoks tegelikult kõrvaline: Henrikut huvitas sõjapidamine. Hildebrand märgib, et kummastki maadejagamisest, mille kohta Henrik ütleb, et ta neist ei kirjuta, sest need ei jäänud püsima, ei ole alles üldse ürikuid. Poliitikast kirjutab Henrik valikuliselt ning kuigi see korreleerub hästi muude allikatega, saab aimu suurest kemplemisest Riia piiskopi, ordu, paavsti, Taani kuninga, eestlaste, liivlaste, venelaste, rootslaste, taanlaste ja Taani piiskopi vahel. (Mängus oli muidki jõude, näiteks lätlased ja leedukad, aga lätlased olid leebed ja kõigega nõus ning leedukad ajasid oma asja, veel mitu sajandit.)
Hildebrand pisut imestab Henriku huumori üle (nt irooniline „nagu me loodame” mitmes kohas ja märge, et lollide arv on lõpmatu – Et veniunt stulti quidam ex nobis, quorum infinitus est numerus, … (XXIII:8)), aga ta peab seda erandlikuks (pigem mitte).
IV lisas (Excurs IV) arutab Hildebrand Henriku päritolu üle, järeldades, et õigem on teda nimetada Henrik von Lettland kui tollane tavaline Henrik der Lette. Et läti päritolu ei saa välistada, aga sama hästi võis ta olla lätlaste keskel töötanud ja neisse hästi suhtuv sakslane. (Samal teemal kirjutas üksikasjalikumalt ligi sajand hiljem Paul Johansen, lähtudes kroonikas mainitud võimukandjatest ja järeldades, et Henrik oli pärit Magdeburgi lähedalt ja oli varem Segebergi kloostris. Segebergi tollane kloostrikirik on alles, link.)
Aga kõige lõpus on märkimisväärne ja igihaljas lause: Die starke Betheiligung des historisches Dilettantismus an der livländischen Geschichtsforschung hat im Ganzen keine vortheilhaften Wirkungen gehabt. Maakeeli: Vana-Liivimaa ajaloo uurimisel läbi aegade harrastatud diletantism ei ole kokkuvõttes kaasa toonud midagi head.
* * *
Järgmine raamat on Heinrich Wilhelm Joachim Rickersi teos Etwas über die St. Olai-Kirche in Reval, die durch einen Blitzstrahl in der Nacht vom 15. zum 16. Juny 1820 zerstört wurde (Reval, 1820; Google Books: link). Selles kirjutab isand Rickers Oleviste kiriku ehitus- ja hävimisloost, omajagu ka eelmisest suurest taastamisest 1625 tulekahju järel (mille kahju näis olevat siiski väiksem kui 1820 omas). Lk 14 on loetletud tollased kellad (mis hävisid 1820):
Kiriku mõõtmeteks ütleb isand Rickers sedasi: ööl vastu peetripaulipäeva 1625 põlenud tornikiiver 84 sülda (sellel olid tornikülgedel viilud), 1649–1651 ehitatud uus 74 sülda (puit raiuti 1648, seati kokku Laial tänaval 1649, tõsteti kohale 1650, valmis 1651 – mu arust tähendas kokkuseadmine mitte tornikiivri sõrestiku valmisehitamist maas ja siis ühes tükis ülestõstmist nagu 1970 Nigulistes, vaid võib-olla seda, et sõrestikuosad sobitati ja tapiti valmis maas, kus oli mugavam ja ohutum); see tornikiiver oli viiludeta, nurkades olid väikesed ehistornid nagu praegu, aga nurgatornide vahel galerii (nagu tollal ka Nigulistel). Kesklöövi kõrgus 17 sülda 1 jalg, pikkus 32 sülda, pikihoone laius 16 sülda 1½ jalga. Enne 1625 tulekahju oli Olevistes 38 registriga suur orel – Sten Karling kirjutab 1936, et see oli kesklöövi idaseina suures nišis, mis praegu on tühi –, 1633 valmis uus 12 registriga positiiv. Torni tabas välk mitmeid kordi, aga issanda armust kustutati kõik põlengud:
28./29.6.1625 kella 1 paiku öösel tabanud välgust tekkinud ja 1¼ tundi kestnud tulekahi oli hävitanud katused (plekk-katuse ja 2 kivikatust), ühe alles neli nädalat varem valminud väikese torni, kellad, oreli, väärid, pingistiku ning 9 naabermaja (tulekahju sädemetest süttis linnas kokku 40 maja, sh Viru tänaval Viru värava juures olnud Jobst Dunteni maja (kinnistu nr 377) – Dunten või tema samanimeline poeg annetas hiljem mitu kella). Oleviste sisustus taastati 1628. aastaks. 1776 algas tornikiivri põhjalik remont, mis kestis 2–3 aastat. Kinnistu nr 377 on praegune Viru 20, tänavapoolne hoone on kolmest Viru tänava Müürivahe ja Sauna t vahelisest majast keskmine.
15./16.6.1820 äike, mis hävitas Oleviste – „linna au ja illo,” nagu Rickers osundab eesti väljendit –, oli nõrk, ainult paar korda lõi tugevasti. Veidi enne kella üht öösel tabas äike torni lääneküljel üht väikest nurgatorni, tuli levis väga kiiresti kogu tornikiivrisse, koos nurgatornidega. Kustutustöid takistas, et ei olnud teada, kuhupoole põlev tornikiiver variseb [mida hiljem tõlgendati nii, et kustutajad pigem päästsid ümbruskonna majadest inimesi kui tõttasid kirikut kustutama]; tornikiiver varises alles poole kahe paiku Laiale tänavale juba põleva maja peale, purustades selle viilu.
Vähem kui nelja tunniga põles kirik tühjaks (pingid, väärid, orel, kantsel, altar, kellad); isegi hauaplaatide kandetalad olnud põlenud ja plaadid kukkunud hauakambritesse. Tulekahju müha ja mürin kostnud linnast kaugele, nelja ehistorni tuulelipud ja tornikiivri suur kukk pöörelnud tules kiiresti, nii kaua kui neid näha oli.
Aga tulest jäi puutumata Oleviste raamatukogu (uusim teos aastast 1666), umbes 2000 köidet, sest see oli vähe aega varem viidud remondi tõttu kõrvalhoone keldrisse.
Ma ei tea, kui palju hävis kummaski suures tulekahjus müüre ja võlve; 1820. a tulekahju järel leiti varemetest aastaarvuga 1330 päiskivi (praegu ajaloomuuseumis), aga teisalt võlviti Oleviste praegune koor umbes 1420 ja vana päiskivi võis olla kas eksponeeritud kiriku sees või leidus niisama ehitusprahist. [1981 kaevas Oleviste kogudus põiki läbi koori ristimisbasseini, ehitusarheoloogiline järelevalve (Helmi Üprus, Boris Dubovik, aruanne on ERA T-76.1.11027, A-798) leidis selle süvendist müüriosi, ehitusprahti ja vanu (praeguse kooriruumi eelseid) põlemisjäänuseid. Avati koori neljast piilarist kahe läänepoolsema läänekülje vundament; mõlemad piilarid on toetatud hauakividele, aga põrand on esialgsel kõrgusel (pikihoone 1820. aastate põrand oli õhkkeskkütte paigaldamisel 1958 keskaegsest umbes 25 cm kõrgemal).]
Hüppame korraks mõni päev edasi. Uurin pärast raamatu läbisaamist, mida räägib Oleviste ehitusloost mul siin olev kirjandus. v. Nottbecki ja Neumanni kirjelduse (1904) vanem osa tugineb suuresti Rickersile, mainib pikihoones kõikjal ristvõlve, ainsa erandina kesklöövi läänest 2. võlvik, kus on tähtvõlv, autorite arvates vist 1820. a põlengu järgsest ajast. Järgmine põhjalik kirjeldus on Sten Karlingilt 1936, alates sellest on alati mainitud Oleviste kesklöövis tähtvõlve. Kultuurimälestiste registri digiarhiivi mitme restaureerimisdokumendi seletuskiri märgib üksmeelselt, et Oleviste vanem ehituslugu on tundmatu, sest seda ei ole sihilikult uuritud. Kuskil (A. Waga, „Eesti kunsti ajalugu I. Keskaeg”, 1926?) mainiti, kuidas XX saj alguse remonditöödel sondeeritud veidi pikihoone seinu, peab selle üle lugema. Võib-olla seletab see ka tähtvõlvide müstilist ilmumist kesklöövi 1936. aastaks. Võimalik muidugi, et v. Nottbeck ja Neumann eksisid, aga seda on uskuda raske. Tähtvõlv ei ole ka midagi sellist, mida saaks riputada ristvõlvi alla – kannad on teistsugused, vana võlvi pidanuks lammutatama, aga see tekitanuks kohalikus kunstiajaloos sellise lainetuse, mis jõudnuks ka raamatutesse. Tuleb otsida võlvidest fotosid. (Eesti kirikute digiarhiivis on Oleviste tühi koht, muu Tallinn ka.)
Tagasi neljapäeva.
Rickersi raamatu esimene lisa on pühast Olavist, kus on palju kulme kergitama panevat, näiteks oletus, et Hans Pawelsi kenotaaf (mille tekst oli 1820 veel dešifreerimata) kujutab Kristuse võitu Thori üle; et alumine figuur, konna ja maoga laip, on Thori puuslik, mille püha Olav muiste Norras ära lõhkus (ja millest kargasid välja konnad, sisalikud ja maod, kes sinna pandud andamitega maiustasid), ja ülemises, tühjas nišis võis pühade ajal olla krutsifiks. Rickers vaidleb vastu tollasele arvamusele, et mälestusmärk olevat koguni püha Olavi enda haud, sest ei ole teada, et püha Olavi kondid oleks toodud Norrast Revalisse (kuigi Trondheimi toomkirik, kuhu Olav lõpuks maeti, hävinud 1531 ja kirst lammutati laiali – aga Olavi kondid maeti siis samasse ja toomkirik taastati 1869–2001). Arvatud ka, et algselt olnud mälestusmärk kiriku sees, millele Rickers vastu vaidleb, sest kui alumine figuur on Thor, ei saanuks see olla kiriku sees. Ta leiab, et mälestusmärk on Bremeni (Maarja) kabeliga samaaegne (külgnišid ulatuvad müüri sisse), aga et samas oletab ta Bremeni kabelit parema teostuse pärast muust Olevistest vanemaks, järeldab ta, et see on õige muistne (tegelikult on kabel ja kenotaaf mõlemad XVI sajandi algusest, muu kirikuhoone XV saj, pikihoone külgmised välismüürid vbl XIV saj). Rickers imetleb, et mälestusmärk ja kabel ja isegi kabeli päiksekell (millel on aastaarv 1602) on kenasti üle elanud kaks (1820, 1625), võib-olla ka kolm (ka 1433) kirikut hävitanud tulekahju. (Viimast mitte, kabel on uuem.) 1820. a tulekahjus jäi isegi kenotaafi kohal olnud suur aken terveks, kuigi kabeli sisemus põles. Autor on mures, et enne oli mälestusmärk varjatud ja vähesed teadsid selle olemasolust, nüüd on kõigile käppida, kiiresti peab tulema vasegraveerija ja jäädvustama selle peene töö järelpõlvedele.
v. Nottbecki ja Neumanni andmeil on Hans Pawelsi kenotaafi tekst selline:
Maakeeli umbes nagu et „mis ma andsin, on mulle jäänud, mis olen omanud, on mind jätnud, seega ei tohi keegi end tõsta liiga kõrgele. Nagu suits haihtub inimese elu. Hans Pawelsi mälestuseks 1513”. (Kolmas rida ei ole ära mahtunud ja jätkub neljanda rea alguses, mis on eksitanud salmi tõlgendamist.)
Teine lisa on Niguliste vöörmündri Jobst Dunteni kirjapanek Oleviste 1625. a tulekahjust, mille kokkuvõte on eespool.
Kolmas lisa on torni kõrgusest. 1820. a arvati, et Oleviste oli kristliku maailma kõrguselt 3. või 5. torn. 1778 leiti tornimunast dokument, kus öeldi 1651. a torni kõrguseks 74 sülda – ehitusmeister oli Baierist ja mõõtis mitte Vene, vaid Reini jalaga ning süllas oli 6 jalga, mitte 7. 74 × 6 = 444 jalga, Reini jalg oli umbes 314 mm (Wikipedia teab ütelda, et 313,8495 mm, aga nii täpselt keskajal ei mõõdetud), seega teeb see 139 m. Keskaegse tornikiivri 84-süllase kõrguse kohta (mis teeks 6 Reini jalase süllaga 158 m) pakub tänapäevane ajalooteadus, et äkki oli see hoopis 5-jalane süld (132 m); XIX saj mindi 7-jalase Vene süllaga alt (Vene jalg oli 304,8 mm) ja saadi rehkendustulemuseks astronoomiline 179 m, mis tähendanuks tornikiivril peaaegu vertikaalset katust. Rickersil on kasutada 1809. a kalenderteatmik, kus on maailma kõrgeimate hoonete kõrgused Pariisi jalgades; selle ja keerukate teisenduste abil Reini jalast Pariisi jalga ja tagasi järeldab ta, et Oleviste oli keskajal sama kõrge kui Rooma Peetri kirik (praegu 136,6 m).
Ning viimane eraldi lisa on katkend Russowi kroonikast, kuidas 1547 käisid Oleviste tornist Köismäele tõmmatud köiel „lendajad” ehk köietantsijad, mis kirjeldusega algab ka romaan „Kolme katku vahel”.
Kõige põnevam on, et ega mulle uuemat põhjalikku raamatut Olevistest nagu ei meenugi.
Õhtul selgub, et ega valgustit klambri külge panna veel ei saa, sest vaja on puurida veel kaks auku (mille külge tulevad konksud, mis kannavad lampidega osi) – et äkki kukub kõrvalt lamp alla ja pealegi saab lööktrelliga puurida alles hommikul.
Õhtul ei põle D. maantee valgustus bussipeatusest edasi, nii et koeri jalutame romantilisel kuupaistel. Näen isegi, kuidas paistab Põhjanael, millele muidu jäävad just tänavatuled ette.
* * *
Saan läbi Hermann Hildebrandi uurimuse (magistritöö) Henriku Liivimaa kroonikast (1867; Google Books: link), kus on palju huvitavat, eelkõige seetõttu, et saksa tõlge oli just ilmumas ning eri käsikirjade tekstidest (nt Tallinna käsikiri – mis peaks praegu olema Eesti Ajaloomuuseumi püsiekspositsioonis – ja Codex Zamoscianus) oli algne täielik versioon veel rekonstrueerimata. Hildebrand korreleerib kroonikat muude allikatega: tolleks ajaks publitseeritud ürikutega (Bunge Liv-, Est- und Kurländisches Urkundenbuch), vanema riimkroonikaga ja muude arhiivimaterjalidega; hiljem otsib HCL-i mõju muudest kroonikatest (neid oli mitu, kuni Kelchi kroonikani XVII saj lõpus, kuigi ei ole selge, kus võidi kasutada HCL-i ennast, kus seda ümber jutustanud vanemaid kroonikaid). Saab teada, et HCL-is kirjeldatust on näiteks Ymera ja Madisepäeva lahingust üksikasjalik kirjeldus ka vanemas riimkroonikas. Hildebrand leiab, et HCL kasutab suulise jutu kirjapanekuks ja ürikutest ümber kirjutatud teksti jaoks eri sõnastust, pidavat muutuma suhtumine näiteks piiskop Andreasesse.
Teatavasti asutati mõõgavendade ordu templirüütlite reeglite järgi ja 1220. aastatest olevat ürikuid, kus mõõgavendi nimetataksegi Liivimaa templirüütliteks, näiteks paavsti bulla aastast 1222 (UB I 54), mille ma Google’i raamatutest üles otsisin:
Ja selle saksa seletus UB samast köitest eestpoolt:
Ehk siis Liivimaa vastristitud kurtsid paavstile, et „templirüütlid” (mõõgavennad) kasutavad kohtupidamisel hõõguva rauaga tuleproovi, mille siis paavst isiklikult ja konkreetselt nendele kui kanoonilise õiguse vastase vahendi ära keelas. Mis muidugi õrritab nimetama tänapäevases Eestis tegutsevat ja end templirüütlite orduks nimetavat ühendust ajaloolise jätkuvuse nimel hoopis mõõgavendade orduks, hihii.
Hildebrand ütleb Ugandi kohta läbivalt Ugaunia, mida kasutab Codex Zamoscianus (teised käsikirjad ütlesid Ugannia), põhjendades, et see peab olema algne kuju, sest läti keeles elab just see nimena Igaunia edasi. (Ei usu.)
Üldiselt keskendub Hildebrandki poliitikale ja kirikuasjadele, mis sadakond aastat hiljem (1958) oli saksa tõlkija Braueri arvates Henriku jaoks tegelikult kõrvaline: Henrikut huvitas sõjapidamine. Hildebrand märgib, et kummastki maadejagamisest, mille kohta Henrik ütleb, et ta neist ei kirjuta, sest need ei jäänud püsima, ei ole alles üldse ürikuid. Poliitikast kirjutab Henrik valikuliselt ning kuigi see korreleerub hästi muude allikatega, saab aimu suurest kemplemisest Riia piiskopi, ordu, paavsti, Taani kuninga, eestlaste, liivlaste, venelaste, rootslaste, taanlaste ja Taani piiskopi vahel. (Mängus oli muidki jõude, näiteks lätlased ja leedukad, aga lätlased olid leebed ja kõigega nõus ning leedukad ajasid oma asja, veel mitu sajandit.)
Hildebrand pisut imestab Henriku huumori üle (nt irooniline „nagu me loodame” mitmes kohas ja märge, et lollide arv on lõpmatu – Et veniunt stulti quidam ex nobis, quorum infinitus est numerus, … (XXIII:8)), aga ta peab seda erandlikuks (pigem mitte).
IV lisas (Excurs IV) arutab Hildebrand Henriku päritolu üle, järeldades, et õigem on teda nimetada Henrik von Lettland kui tollane tavaline Henrik der Lette. Et läti päritolu ei saa välistada, aga sama hästi võis ta olla lätlaste keskel töötanud ja neisse hästi suhtuv sakslane. (Samal teemal kirjutas üksikasjalikumalt ligi sajand hiljem Paul Johansen, lähtudes kroonikas mainitud võimukandjatest ja järeldades, et Henrik oli pärit Magdeburgi lähedalt ja oli varem Segebergi kloostris. Segebergi tollane kloostrikirik on alles, link.)
Aga kõige lõpus on märkimisväärne ja igihaljas lause: Die starke Betheiligung des historisches Dilettantismus an der livländischen Geschichtsforschung hat im Ganzen keine vortheilhaften Wirkungen gehabt. Maakeeli: Vana-Liivimaa ajaloo uurimisel läbi aegade harrastatud diletantism ei ole kokkuvõttes kaasa toonud midagi head.
* * *
Järgmine raamat on Heinrich Wilhelm Joachim Rickersi teos Etwas über die St. Olai-Kirche in Reval, die durch einen Blitzstrahl in der Nacht vom 15. zum 16. Juny 1820 zerstört wurde (Reval, 1820; Google Books: link). Selles kirjutab isand Rickers Oleviste kiriku ehitus- ja hävimisloost, omajagu ka eelmisest suurest taastamisest 1625 tulekahju järel (mille kahju näis olevat siiski väiksem kui 1820 omas). Lk 14 on loetletud tollased kellad (mis hävisid 1820):
- krahv Jacob de la Gardie’ 1626 annetatud kell, kaalus 22 laevanaela (8800 naela), valas Riia kellavalaja Meyer
- kaks Jobst Dunteni 1671 annetatud kella, üks kaalus 16 laevanaela (6400 naela) ja oli pühendatud pühale Olavile, teine kaalus ainult 4 laevanaela (1600 naela)
- Mathias Poorteni ja Berend Hettlingi 1683 annetatud neljas kell, kaalus 12 laevanaela (4800 naela)
- Hans Huecki ja Jobst Dunteni 1694 annetatud suur kell Salvator, Jeesuse pildiga, kaalus 44 laevanaela (17 600 naela)
Kiriku mõõtmeteks ütleb isand Rickers sedasi: ööl vastu peetripaulipäeva 1625 põlenud tornikiiver 84 sülda (sellel olid tornikülgedel viilud), 1649–1651 ehitatud uus 74 sülda (puit raiuti 1648, seati kokku Laial tänaval 1649, tõsteti kohale 1650, valmis 1651 – mu arust tähendas kokkuseadmine mitte tornikiivri sõrestiku valmisehitamist maas ja siis ühes tükis ülestõstmist nagu 1970 Nigulistes, vaid võib-olla seda, et sõrestikuosad sobitati ja tapiti valmis maas, kus oli mugavam ja ohutum); see tornikiiver oli viiludeta, nurkades olid väikesed ehistornid nagu praegu, aga nurgatornide vahel galerii (nagu tollal ka Nigulistel). Kesklöövi kõrgus 17 sülda 1 jalg, pikkus 32 sülda, pikihoone laius 16 sülda 1½ jalga. Enne 1625 tulekahju oli Olevistes 38 registriga suur orel – Sten Karling kirjutab 1936, et see oli kesklöövi idaseina suures nišis, mis praegu on tühi –, 1633 valmis uus 12 registriga positiiv. Torni tabas välk mitmeid kordi, aga issanda armust kustutati kõik põlengud:
- 23.7.1693 kella 11 ja 12 vahel päeval tugevas äikeses
- 1.10.1698 kella 3 ja 4 vahel päeval süütas äike torni samast kohast kus 1693, kustutati piimaga [lubjapiimaga?] ja torniosade lammutamisega
- 20.4.1700 veidi enne kella 4 lõi äike torni ja kahjustas haudu [vbl kukkus tükke alla surnuaiale]
- 27.4.1707 kella 5 ja 6 vahel õhtul lõi äike kaks korda tugevasti torni, torni otsast kukkus välja tükke ja lõi välja hele leek, aga kustutati põleva osa lammutamisega
- 28.7.1719 kella 4 ja 5 vahel lõi äike kella kõrvale seina ja siis uuesti kantsli kõrvale seina
- 7.9.1736 enne kella 4 hommikul lõi äike torni ning süütas torni sisekorruseid ja pikihoone pööningu, aga kustutati.
28./29.6.1625 kella 1 paiku öösel tabanud välgust tekkinud ja 1¼ tundi kestnud tulekahi oli hävitanud katused (plekk-katuse ja 2 kivikatust), ühe alles neli nädalat varem valminud väikese torni, kellad, oreli, väärid, pingistiku ning 9 naabermaja (tulekahju sädemetest süttis linnas kokku 40 maja, sh Viru tänaval Viru värava juures olnud Jobst Dunteni maja (kinnistu nr 377) – Dunten või tema samanimeline poeg annetas hiljem mitu kella). Oleviste sisustus taastati 1628. aastaks. 1776 algas tornikiivri põhjalik remont, mis kestis 2–3 aastat. Kinnistu nr 377 on praegune Viru 20, tänavapoolne hoone on kolmest Viru tänava Müürivahe ja Sauna t vahelisest majast keskmine.
15./16.6.1820 äike, mis hävitas Oleviste – „linna au ja illo,” nagu Rickers osundab eesti väljendit –, oli nõrk, ainult paar korda lõi tugevasti. Veidi enne kella üht öösel tabas äike torni lääneküljel üht väikest nurgatorni, tuli levis väga kiiresti kogu tornikiivrisse, koos nurgatornidega. Kustutustöid takistas, et ei olnud teada, kuhupoole põlev tornikiiver variseb [mida hiljem tõlgendati nii, et kustutajad pigem päästsid ümbruskonna majadest inimesi kui tõttasid kirikut kustutama]; tornikiiver varises alles poole kahe paiku Laiale tänavale juba põleva maja peale, purustades selle viilu.
Vähem kui nelja tunniga põles kirik tühjaks (pingid, väärid, orel, kantsel, altar, kellad); isegi hauaplaatide kandetalad olnud põlenud ja plaadid kukkunud hauakambritesse. Tulekahju müha ja mürin kostnud linnast kaugele, nelja ehistorni tuulelipud ja tornikiivri suur kukk pöörelnud tules kiiresti, nii kaua kui neid näha oli.
Aga tulest jäi puutumata Oleviste raamatukogu (uusim teos aastast 1666), umbes 2000 köidet, sest see oli vähe aega varem viidud remondi tõttu kõrvalhoone keldrisse.
Ma ei tea, kui palju hävis kummaski suures tulekahjus müüre ja võlve; 1820. a tulekahju järel leiti varemetest aastaarvuga 1330 päiskivi (praegu ajaloomuuseumis), aga teisalt võlviti Oleviste praegune koor umbes 1420 ja vana päiskivi võis olla kas eksponeeritud kiriku sees või leidus niisama ehitusprahist. [1981 kaevas Oleviste kogudus põiki läbi koori ristimisbasseini, ehitusarheoloogiline järelevalve (Helmi Üprus, Boris Dubovik, aruanne on ERA T-76.1.11027, A-798) leidis selle süvendist müüriosi, ehitusprahti ja vanu (praeguse kooriruumi eelseid) põlemisjäänuseid. Avati koori neljast piilarist kahe läänepoolsema läänekülje vundament; mõlemad piilarid on toetatud hauakividele, aga põrand on esialgsel kõrgusel (pikihoone 1820. aastate põrand oli õhkkeskkütte paigaldamisel 1958 keskaegsest umbes 25 cm kõrgemal).]
Hüppame korraks mõni päev edasi. Uurin pärast raamatu läbisaamist, mida räägib Oleviste ehitusloost mul siin olev kirjandus. v. Nottbecki ja Neumanni kirjelduse (1904) vanem osa tugineb suuresti Rickersile, mainib pikihoones kõikjal ristvõlve, ainsa erandina kesklöövi läänest 2. võlvik, kus on tähtvõlv, autorite arvates vist 1820. a põlengu järgsest ajast. Järgmine põhjalik kirjeldus on Sten Karlingilt 1936, alates sellest on alati mainitud Oleviste kesklöövis tähtvõlve. Kultuurimälestiste registri digiarhiivi mitme restaureerimisdokumendi seletuskiri märgib üksmeelselt, et Oleviste vanem ehituslugu on tundmatu, sest seda ei ole sihilikult uuritud. Kuskil (A. Waga, „Eesti kunsti ajalugu I. Keskaeg”, 1926?) mainiti, kuidas XX saj alguse remonditöödel sondeeritud veidi pikihoone seinu, peab selle üle lugema. Võib-olla seletab see ka tähtvõlvide müstilist ilmumist kesklöövi 1936. aastaks. Võimalik muidugi, et v. Nottbeck ja Neumann eksisid, aga seda on uskuda raske. Tähtvõlv ei ole ka midagi sellist, mida saaks riputada ristvõlvi alla – kannad on teistsugused, vana võlvi pidanuks lammutatama, aga see tekitanuks kohalikus kunstiajaloos sellise lainetuse, mis jõudnuks ka raamatutesse. Tuleb otsida võlvidest fotosid. (Eesti kirikute digiarhiivis on Oleviste tühi koht, muu Tallinn ka.)
Tagasi neljapäeva.
Rickersi raamatu esimene lisa on pühast Olavist, kus on palju kulme kergitama panevat, näiteks oletus, et Hans Pawelsi kenotaaf (mille tekst oli 1820 veel dešifreerimata) kujutab Kristuse võitu Thori üle; et alumine figuur, konna ja maoga laip, on Thori puuslik, mille püha Olav muiste Norras ära lõhkus (ja millest kargasid välja konnad, sisalikud ja maod, kes sinna pandud andamitega maiustasid), ja ülemises, tühjas nišis võis pühade ajal olla krutsifiks. Rickers vaidleb vastu tollasele arvamusele, et mälestusmärk olevat koguni püha Olavi enda haud, sest ei ole teada, et püha Olavi kondid oleks toodud Norrast Revalisse (kuigi Trondheimi toomkirik, kuhu Olav lõpuks maeti, hävinud 1531 ja kirst lammutati laiali – aga Olavi kondid maeti siis samasse ja toomkirik taastati 1869–2001). Arvatud ka, et algselt olnud mälestusmärk kiriku sees, millele Rickers vastu vaidleb, sest kui alumine figuur on Thor, ei saanuks see olla kiriku sees. Ta leiab, et mälestusmärk on Bremeni (Maarja) kabeliga samaaegne (külgnišid ulatuvad müüri sisse), aga et samas oletab ta Bremeni kabelit parema teostuse pärast muust Olevistest vanemaks, järeldab ta, et see on õige muistne (tegelikult on kabel ja kenotaaf mõlemad XVI sajandi algusest, muu kirikuhoone XV saj, pikihoone külgmised välismüürid vbl XIV saj). Rickers imetleb, et mälestusmärk ja kabel ja isegi kabeli päiksekell (millel on aastaarv 1602) on kenasti üle elanud kaks (1820, 1625), võib-olla ka kolm (ka 1433) kirikut hävitanud tulekahju. (Viimast mitte, kabel on uuem.) 1820. a tulekahjus jäi isegi kenotaafi kohal olnud suur aken terveks, kuigi kabeli sisemus põles. Autor on mures, et enne oli mälestusmärk varjatud ja vähesed teadsid selle olemasolust, nüüd on kõigile käppida, kiiresti peab tulema vasegraveerija ja jäädvustama selle peene töö järelpõlvedele.
v. Nottbecki ja Neumanni andmeil on Hans Pawelsi kenotaafi tekst selline:
Dat ick vorgaf is mi gebl(even)
Wes ick behelt heft my bo(geven)
(H)irvme sal sik nemant to h(och er)
heven Also roek vorgheyt des myn
scen leuen hans pawls gedechtniße 1513
Maakeeli umbes nagu et „mis ma andsin, on mulle jäänud, mis olen omanud, on mind jätnud, seega ei tohi keegi end tõsta liiga kõrgele. Nagu suits haihtub inimese elu. Hans Pawelsi mälestuseks 1513”. (Kolmas rida ei ole ära mahtunud ja jätkub neljanda rea alguses, mis on eksitanud salmi tõlgendamist.)
Teine lisa on Niguliste vöörmündri Jobst Dunteni kirjapanek Oleviste 1625. a tulekahjust, mille kokkuvõte on eespool.
Kolmas lisa on torni kõrgusest. 1820. a arvati, et Oleviste oli kristliku maailma kõrguselt 3. või 5. torn. 1778 leiti tornimunast dokument, kus öeldi 1651. a torni kõrguseks 74 sülda – ehitusmeister oli Baierist ja mõõtis mitte Vene, vaid Reini jalaga ning süllas oli 6 jalga, mitte 7. 74 × 6 = 444 jalga, Reini jalg oli umbes 314 mm (Wikipedia teab ütelda, et 313,8495 mm, aga nii täpselt keskajal ei mõõdetud), seega teeb see 139 m. Keskaegse tornikiivri 84-süllase kõrguse kohta (mis teeks 6 Reini jalase süllaga 158 m) pakub tänapäevane ajalooteadus, et äkki oli see hoopis 5-jalane süld (132 m); XIX saj mindi 7-jalase Vene süllaga alt (Vene jalg oli 304,8 mm) ja saadi rehkendustulemuseks astronoomiline 179 m, mis tähendanuks tornikiivril peaaegu vertikaalset katust. Rickersil on kasutada 1809. a kalenderteatmik, kus on maailma kõrgeimate hoonete kõrgused Pariisi jalgades; selle ja keerukate teisenduste abil Reini jalast Pariisi jalga ja tagasi järeldab ta, et Oleviste oli keskajal sama kõrge kui Rooma Peetri kirik (praegu 136,6 m).
Ning viimane eraldi lisa on katkend Russowi kroonikast, kuidas 1547 käisid Oleviste tornist Köismäele tõmmatud köiel „lendajad” ehk köietantsijad, mis kirjeldusega algab ka romaan „Kolme katku vahel”.
Kõige põnevam on, et ega mulle uuemat põhjalikku raamatut Olevistest nagu ei meenugi.
20.1.16
K, 3138. päev: külm talv jätkub
Täna on pingviinipäev!
Leian Google’i raamatutest veel mitmeid XIX saj Estica raamatuid – mitu neist kannab, muide, templit British Museum – ja tinistan neid lugemiseks omale telefoni (siinsesse, sest Eesti omal ei ole mujal kui kodus andmesidet, aga niipea, kui koju saan, sünkroonib Google raamatud (ja nende järjehoidjad jne) automaatselt mõlemas telefonis ühesuguseks). Otsingusõnad on näiteks Amelung, Nottbeck, Wilhelm Neumann, Reval, Oesel, Dorpat, Reimchronik, rääkimata nimest Bunge, kellelt on mitmesuguseid dokumendikogumikke terve riiuli jagu. Rakendus pakub, et kell on juba hiline, kas lülitame sisse kollase tule, et õhtul parem lugeda, kogemata vajutan, et jah, ja kaks kolmandikku pikast bussisõidust töölt tundi mässan sellega, et otsida, kuidas saab pildi jälle normaalseks. (Tuleb isegi guugeldada.)
Õpetaja ütleb, et tal on meile hea ja halb uudis, kumba tahate enne. Halb uudis on, et kahest kontrolltööst ühe materjali on ta unustanud koju, ja hea, et teeme selle järgmisel normaalsel tunnil 2.2. Vastatakse, et see on ju teine halb uudis.
Tunni teemaks on õnnetused. Loetleme neid igasuguseid, saabub pikk vaikus, kellelgi ei tule enam ühtki mõtet ja siis kostab klassi tagaosast (täna on pingid mitte rõngas nagu tavaliselt, vaid koolipinkide laadi, istun üsna ees) hääleke, et õnnetul kombel rasedaks jäämine.
Saame kätte eelmine kord kirjutatud kirjaliku väljendusoskuse kontrolltöö. Teemaks oli motivatsioonikiri, kus otsiti koolibussi juhti, ja mu tegelaskuju kirjutas seal, et ta on suurepärane kandidaat, sest tal on igasugust kogemust: ta on olnud õpetaja, tsirkuse autojuht ja taksojuht. Õpetaja oli kirjutanud kommentaariks, et siinkandis on selline asjade käik ebausutav, ja hindest ei saa aru, kas seda on arvestatud ka hinde panekul. Järgmine kord kirjutan fantaasialugude juurde allmärkusena ka taustaloo: on igasugu põhjusi, miks inimene võib olla lahkunud siinkandi kolossaalse õpetajapalga meepottide juurest – huvi muutumine, loteriivõit või äkiline pärandus, vaimsed otsingud, lõpuks ka lahtilaskmine (nagu juhtus mõni aasta tagasi paari eksamiküsimusi lekitanud õpetajaga, mispärast pidi terve riik tegema eksami uuesti). Seda kõike ta motivatsioonikirja ju ei kirjuta.
„Midsomeri” uued osad (4 tk, 2015) jõuavad ometi põnevuseni. Inimest tahetakse ära uputada Inglise vahuveiniga, mõtelge! Sarjas on üks mõrvatu kunagi uputatud siidrisse (pärast tema surnuksraputamist õunapuuväristiga) ja üks surnuks löödud juustuga ja üks pressitud vastu vürtsikastmekastide virna ja üks mürgitatud roheliste lintnuudlitega, aga vahuvein?! Seni eksootilisim mõrvaviis on olnud trühvlitega sissemäärimine ja jätmine metssigade meelevalda. — Ühel tegelasel on agorafoobia, mille peale muidugi osundan, kuidas seda seletas isa Dougal: Father Jack afraid of fighting? Oh no!
Ja isa Dougalist ka jätkame. Hommikul oli fännileht üles pannud ta parimate kildude kogumiku. Tuvastasin, et stsenaariumide raamatus puudub piiskop O’Neilli ütlus vahetult enne hipiks hakkamist Tedile: Cherish this man! He has wisdom far beyond his years!
Leian Google’i raamatutest veel mitmeid XIX saj Estica raamatuid – mitu neist kannab, muide, templit British Museum – ja tinistan neid lugemiseks omale telefoni (siinsesse, sest Eesti omal ei ole mujal kui kodus andmesidet, aga niipea, kui koju saan, sünkroonib Google raamatud (ja nende järjehoidjad jne) automaatselt mõlemas telefonis ühesuguseks). Otsingusõnad on näiteks Amelung, Nottbeck, Wilhelm Neumann, Reval, Oesel, Dorpat, Reimchronik, rääkimata nimest Bunge, kellelt on mitmesuguseid dokumendikogumikke terve riiuli jagu. Rakendus pakub, et kell on juba hiline, kas lülitame sisse kollase tule, et õhtul parem lugeda, kogemata vajutan, et jah, ja kaks kolmandikku pikast bussisõidust töölt tundi mässan sellega, et otsida, kuidas saab pildi jälle normaalseks. (Tuleb isegi guugeldada.)
Õpetaja ütleb, et tal on meile hea ja halb uudis, kumba tahate enne. Halb uudis on, et kahest kontrolltööst ühe materjali on ta unustanud koju, ja hea, et teeme selle järgmisel normaalsel tunnil 2.2. Vastatakse, et see on ju teine halb uudis.
Tunni teemaks on õnnetused. Loetleme neid igasuguseid, saabub pikk vaikus, kellelgi ei tule enam ühtki mõtet ja siis kostab klassi tagaosast (täna on pingid mitte rõngas nagu tavaliselt, vaid koolipinkide laadi, istun üsna ees) hääleke, et õnnetul kombel rasedaks jäämine.
Saame kätte eelmine kord kirjutatud kirjaliku väljendusoskuse kontrolltöö. Teemaks oli motivatsioonikiri, kus otsiti koolibussi juhti, ja mu tegelaskuju kirjutas seal, et ta on suurepärane kandidaat, sest tal on igasugust kogemust: ta on olnud õpetaja, tsirkuse autojuht ja taksojuht. Õpetaja oli kirjutanud kommentaariks, et siinkandis on selline asjade käik ebausutav, ja hindest ei saa aru, kas seda on arvestatud ka hinde panekul. Järgmine kord kirjutan fantaasialugude juurde allmärkusena ka taustaloo: on igasugu põhjusi, miks inimene võib olla lahkunud siinkandi kolossaalse õpetajapalga meepottide juurest – huvi muutumine, loteriivõit või äkiline pärandus, vaimsed otsingud, lõpuks ka lahtilaskmine (nagu juhtus mõni aasta tagasi paari eksamiküsimusi lekitanud õpetajaga, mispärast pidi terve riik tegema eksami uuesti). Seda kõike ta motivatsioonikirja ju ei kirjuta.
„Midsomeri” uued osad (4 tk, 2015) jõuavad ometi põnevuseni. Inimest tahetakse ära uputada Inglise vahuveiniga, mõtelge! Sarjas on üks mõrvatu kunagi uputatud siidrisse (pärast tema surnuksraputamist õunapuuväristiga) ja üks surnuks löödud juustuga ja üks pressitud vastu vürtsikastmekastide virna ja üks mürgitatud roheliste lintnuudlitega, aga vahuvein?! Seni eksootilisim mõrvaviis on olnud trühvlitega sissemäärimine ja jätmine metssigade meelevalda. — Ühel tegelasel on agorafoobia, mille peale muidugi osundan, kuidas seda seletas isa Dougal: Father Jack afraid of fighting? Oh no!
Ja isa Dougalist ka jätkame. Hommikul oli fännileht üles pannud ta parimate kildude kogumiku. Tuvastasin, et stsenaariumide raamatus puudub piiskop O’Neilli ütlus vahetult enne hipiks hakkamist Tedile: Cherish this man! He has wisdom far beyond his years!
19.1.16
T, 3137. päev: külm talv
Viimase 10 a kõige külmema päeva auks unustan kindad koju.
Eelmisel nädalal ostsin köitmiseks 2 pitskruvi juurde – neljaga on köita palju lahedam kui kahega: selja poole 3 (ei kisu kummi), teisele poole 1; kandvad kaaned saab panna korraga ette ja taha (varem liimisin tehnoloogilistel põhjustel ainult ühe korraga).
Läbi saab bussiraamat Die vergessene Generation: Die Kriegskinder brechen ihr Schweigen. Selle umbes 17 peatükist oli umbes 2 täitsa asjalikku, aga ülejäänud oli tühi pisarakiskumine ja teiste (viitamata) raamatute ümberjutustamine. Kokku 20-minutise bussisõidu ajal jõudsin läbi keskmiselt 50 lk, mis ei ole eriti hea märk, ega. Sisu on umbes selline, et kogu Saksamaa 1930–1945 sündinud rahvastik kannatab lapsepõlves saadud vaimse sõjatrauma all, isegi kui nad ise seda ei tea, ja nende lapsed nende vanemate oma all ja lapselapsed vanavanemate oma all jne ning tuleb minna psühholoogi juurde, kes küll aidata ei saa, aga minge ikka. Mis küllap seletab, miks on Saksamaal nii palju psühholooge. See, kes kuskil 1980. a paiku leiutas, et iga inimene peab käima pidevalt psühholoogi juures oma elust rääkimas (ja mitte tasuta), oli ärigeenius. Kleeps „Der Spiegel Bestseller” on ilmselt hoiatusmärk.
Päeval saan sõnumi, et õhtul jääb keeletund ära. Käin hoopis majandustarvete poes ning ostan kõige pisema purgi laevärvi ja väikese rulli. Optilised efektid toalaes kaovad mõne käeviipega! Praegune laevärv ei ole isegi koltunud.
Leian, et kunagisest lemmikooperist on kirjutatud terve raamat!
Eelmisel nädalal ostsin köitmiseks 2 pitskruvi juurde – neljaga on köita palju lahedam kui kahega: selja poole 3 (ei kisu kummi), teisele poole 1; kandvad kaaned saab panna korraga ette ja taha (varem liimisin tehnoloogilistel põhjustel ainult ühe korraga).
Läbi saab bussiraamat Die vergessene Generation: Die Kriegskinder brechen ihr Schweigen. Selle umbes 17 peatükist oli umbes 2 täitsa asjalikku, aga ülejäänud oli tühi pisarakiskumine ja teiste (viitamata) raamatute ümberjutustamine. Kokku 20-minutise bussisõidu ajal jõudsin läbi keskmiselt 50 lk, mis ei ole eriti hea märk, ega. Sisu on umbes selline, et kogu Saksamaa 1930–1945 sündinud rahvastik kannatab lapsepõlves saadud vaimse sõjatrauma all, isegi kui nad ise seda ei tea, ja nende lapsed nende vanemate oma all ja lapselapsed vanavanemate oma all jne ning tuleb minna psühholoogi juurde, kes küll aidata ei saa, aga minge ikka. Mis küllap seletab, miks on Saksamaal nii palju psühholooge. See, kes kuskil 1980. a paiku leiutas, et iga inimene peab käima pidevalt psühholoogi juures oma elust rääkimas (ja mitte tasuta), oli ärigeenius. Kleeps „Der Spiegel Bestseller” on ilmselt hoiatusmärk.
Päeval saan sõnumi, et õhtul jääb keeletund ära. Käin hoopis majandustarvete poes ning ostan kõige pisema purgi laevärvi ja väikese rulli. Optilised efektid toalaes kaovad mõne käeviipega! Praegune laevärv ei ole isegi koltunud.
Leian, et kunagisest lemmikooperist on kirjutatud terve raamat!
18.1.16
E, 3136. päev: sadu
Puurin hommikul laevalgusti jaoks kandekruvide augud ja hea, et mul on jalas veel kodupüksid – laest vallandub kipsisadu, sest valgusti juures on, selgub, elutoa laes ligi 1 cm kipsi.
Õhtul ei tule bussi, mis tuleb töölt üle suure põllu otse Kõrgmetsa. Arvan muidugi, et see on juba läinud (see käib sageli liiga vara), sõidan poodi linna kaudu. Linnas näen, et sama otsebuss saabus umbes kaks minutit pärast minu ärasõitu.
Õhtul ei tule bussi, mis tuleb töölt üle suure põllu otse Kõrgmetsa. Arvan muidugi, et see on juba läinud (see käib sageli liiga vara), sõidan poodi linna kaudu. Linnas näen, et sama otsebuss saabus umbes kaks minutit pärast minu ärasõitu.
17.1.16
P, 3135. päev: pühapäev
Pühapäev. Aeg-ajalt plätserdan lakke valget värvi, mis ei kata ja mille läikivus tekitab selliseid ootamatuid efekte:
- Päeval, akna poolt vaadatuna: lae keskel on tume laik.
- Päeval, ukse poolt vaadatuna: lae keskel on hele laik.
- Tulevalgel, ukse poolt vaadatuna: lae keskel on hele laik.
16.1.16
L, 3134. päev: valgus jätkub veel
Poes: matkapoest tillukesed Leathermani taskutangid, majandustarvete poest rätikuid ja veel kaks pitskruvi.
Siis valgustivahetus: uus elutoa laevalgusti kolib magamistuppa. Magamistoast vana allavõtmisel murran kahest säästulambist ühe kogemata pooleks. Imelik hais, igaks juhuks ei nuusuta, tuulutan. (Mu kooliajal, kui käisin umbes IV või V klassis, oli juhtum, kuidas suur kontoriasutus vahetas päevavalguslampe ja ladustas vanad kastides prügikastide kõrvale, kus poisikesed need peagi katki pildusid ja said elavhõbedaaurudest mürgistuse. Sellest rääkis raadio ja mul oli väga kõhe, sest läksin kooli sealtsamast mõnikord mööda ning nägin tookord neid torusid ja kaste ning kui oleksin tookord sealt möödunud koos mõne koolitee äärse koolivennaga, oleks mõni toru küllap purunenud ka meie käe läbi, oi-oi.)
Magamistuppa saab uus valgusti kenasti üles, aga siis tekib tehnoloogiline tõrge: uuel elutoa valgustil on karp väga väike; nagu klassika, on laes vana karbi ümber värvimata laik. Ei sobi ka paigaldusaugud, tuleb puurida 4 uut auku – lae väga kõvasse betooni.
Mul on valget värvi, värvin sellega lage – te ei kujuta ette, missuguseid optilisi efekte tekitab mati laevärvi osaline katmine läikiva akrüülvärviga!
Magamistoa valgusti panekul olen nüüd kogenum, panen lae ja valgusti vahele nüüd lisajuhtme, mitte enam ei pusi mõne laest tuleva sentimeetri pikkuse vaskjuhtme kallal. Vajalikke 2,5 mm² ristlõikega juhtmeotsi on santsukastis seda rohkem, mida rohkem saab uusi valgusteid lakke ja vanu lammutada algosakesteks.
Uued Leathermani tangid kuluvad isolatsiooni koorimiseks kohe marjaks ära. Leatherman ise väidab, et see konkreetne mudel olevat lennukikõlblik, ei tea. Nuga seal peal ei ole, on tilluke kruvikeeraja ja küüneviil ainult, tillukesed käärid ning siis tangid ise.
Siis valgustivahetus: uus elutoa laevalgusti kolib magamistuppa. Magamistoast vana allavõtmisel murran kahest säästulambist ühe kogemata pooleks. Imelik hais, igaks juhuks ei nuusuta, tuulutan. (Mu kooliajal, kui käisin umbes IV või V klassis, oli juhtum, kuidas suur kontoriasutus vahetas päevavalguslampe ja ladustas vanad kastides prügikastide kõrvale, kus poisikesed need peagi katki pildusid ja said elavhõbedaaurudest mürgistuse. Sellest rääkis raadio ja mul oli väga kõhe, sest läksin kooli sealtsamast mõnikord mööda ning nägin tookord neid torusid ja kaste ning kui oleksin tookord sealt möödunud koos mõne koolitee äärse koolivennaga, oleks mõni toru küllap purunenud ka meie käe läbi, oi-oi.)
Magamistuppa saab uus valgusti kenasti üles, aga siis tekib tehnoloogiline tõrge: uuel elutoa valgustil on karp väga väike; nagu klassika, on laes vana karbi ümber värvimata laik. Ei sobi ka paigaldusaugud, tuleb puurida 4 uut auku – lae väga kõvasse betooni.
Mul on valget värvi, värvin sellega lage – te ei kujuta ette, missuguseid optilisi efekte tekitab mati laevärvi osaline katmine läikiva akrüülvärviga!
Magamistoa valgusti panekul olen nüüd kogenum, panen lae ja valgusti vahele nüüd lisajuhtme, mitte enam ei pusi mõne laest tuleva sentimeetri pikkuse vaskjuhtme kallal. Vajalikke 2,5 mm² ristlõikega juhtmeotsi on santsukastis seda rohkem, mida rohkem saab uusi valgusteid lakke ja vanu lammutada algosakesteks.
Uued Leathermani tangid kuluvad isolatsiooni koorimiseks kohe marjaks ära. Leatherman ise väidab, et see konkreetne mudel olevat lennukikõlblik, ei tea. Nuga seal peal ei ole, on tilluke kruvikeeraja ja küüneviil ainult, tillukesed käärid ning siis tangid ise.
15.1.16
R, 3133. päev: teine teater
Täna on siis teine teater. Kohad on ikka üsna ees, kohanäitaja on sama (ja mäletab), ka näitlejate pilgust on näha, et mäletavad – nii et kui üks kohalikele oludele mugandatud repliike on Vladimiri hirmus solvang „Kriitik!!”, siis äkki arvavad näitlejad selleks mindki.
Esimest korda elus vaatan sama lavastuse kaht etendust kahel õhtul järjest, aga ei häiri üldse, et nägin sama asja alles eile. Näitlejatöö on ikka sama hea.
Esimest korda elus vaatan sama lavastuse kaht etendust kahel õhtul järjest, aga ei häiri üldse, et nägin sama asja alles eile. Näitlejatöö on ikka sama hea.
14.1.16
N, 3132. päev: teater
Kella veerand kahest lumi, maa puhta valge, kardame liikluskaost. Muidugi lootsin olla mugav ja mitte veeta tervet tööpäeva teatririietes, nii et pean lahkuma töölt võimalikult vara, et saaks hädakorral kodust läbi ka jala (töölt kuju tund, teatrisse teine tund). Kell 14.21 saabub Ojakohina tänavale lumesahk. Teatris olen tund aega enne etendust, E ei saa tulla, olen üksi. Kolmas rida on just paras: näen lavale ja lava näeb mind. Palju koolilapsi. Etendus on vana klassika, mida eelmine kord nägin umbes V klassis ja seepärast, et selle kummagi vaatuse lõpus ilmuvat poisikest mängis klassivend. V klass on minimalistliku maailmaklassika jaoks – eriti kui see oli ka lavastatud minimalistlike vahenditega – selgesti liiga vara, nii et me igavlesime mõlema vaatuse lõpuni, et näha klassivenda. Pärast näidati sama tükki ETV-s, ma muidugi enam ei vaadanud, mis oli täitsa tore, sest E vaatas ja talle jäi mulje, et see on raske jamps. Mis tunne nüüd haihtus – maailmaklassika ikkagi! –, eriti kui olin täheldanud, et saalis on pooled kohad vabad, küllap saab teiseks etenduseks reedel kassast uued piletid.
Tükk on kohalikus keeles, aru saan umbes poole (reedel ülejäänust veel poole), ja see on üldkokkuvõttes väga avardav kogemus. Eemalt näeb rootslastest rühmakaaslasi, aga ühtki muud teist ega varasemat rühmakaaslast ega õpetajat ei näe.
Peale selle on ka näitlejatöö väga hea, eriti see vanatädi, kes mängib Pozzot, ja see noorik, kes mängib Luckyt.
* * *
Aga pärast õhtul saan kust mujalt kui FB-sabast teada, et Venemaa aastatepikkune tegevus Süüria diktaatori toetamisel (varem poliitiline, praegu sõjaline) – mille otsene tulemus on praeguseks 4,4 miljonit riigist lahkunud ja 6,5 miljonit riigis olevat sõjapõgenikku – on tingimata vajalik tsivilisatsiooni säilitamiseks Süürias. Block, mida olnuks selle ibasuu tõrjumiseks vaja juba ammu. Andku päkapikk-keisrile vaarao Amenhotep IV kuninglikust epiteedist rida „vägev on ta käsi, kui ta tapab Aasias” (kes veel ei tea, siis Süüria on Aasias – Eestis on levinud väärarvamus, nagu olevat Süüria Aafrikas).
Tükk on kohalikus keeles, aru saan umbes poole (reedel ülejäänust veel poole), ja see on üldkokkuvõttes väga avardav kogemus. Eemalt näeb rootslastest rühmakaaslasi, aga ühtki muud teist ega varasemat rühmakaaslast ega õpetajat ei näe.
Peale selle on ka näitlejatöö väga hea, eriti see vanatädi, kes mängib Pozzot, ja see noorik, kes mängib Luckyt.
* * *
Aga pärast õhtul saan kust mujalt kui FB-sabast teada, et Venemaa aastatepikkune tegevus Süüria diktaatori toetamisel (varem poliitiline, praegu sõjaline) – mille otsene tulemus on praeguseks 4,4 miljonit riigist lahkunud ja 6,5 miljonit riigis olevat sõjapõgenikku – on tingimata vajalik tsivilisatsiooni säilitamiseks Süürias. Block, mida olnuks selle ibasuu tõrjumiseks vaja juba ammu. Andku päkapikk-keisrile vaarao Amenhotep IV kuninglikust epiteedist rida „vägev on ta käsi, kui ta tapab Aasias” (kes veel ei tea, siis Süüria on Aasias – Eestis on levinud väärarvamus, nagu olevat Süüria Aafrikas).
13.1.16
K, 3131. päev: talveäike
Võileivaautomaat on peaaegu tühi. See on tavaline, aga täna on sellega ka midagi ebatavalist: nupud töötavad teisiti kui tavaliselt ja matemaatika on sassis. Ainus söödav asi, mida näen, maksab 1.60, sisestan 2.00, vajutan luugi avamise nuppu – aga massin (sama, mille kohta küsis saksa keele õpetaja: „Ist die Maschine krank?”) keerab hoopis ette järgmise, tühja lahtri, luuki ei ava, annab tagasi 0.70. Puha pettus ja silmamoondamine. Mine või sööklasse (kuhu minekut käesoleval aastal on pärssinud asjaolu, et siseveebi esilehe nurgast on ära kadunud söökla menüü ja mida ma sinna lähen, kui seal näiteks pakutakse toorest hakkliha).
Kell 18.46 on hele äiksesähvatus ja -mürin.
Kell 18.46 on hele äiksesähvatus ja -mürin.
12.1.16
T, 3130. päev: leitud vana kuuse asemel
Õhtul, kui tulen tunnist, viib bussiraisk nr EW 1105 mind peatusest mööda. Õnneks tuleb kohe järgmine, saan ilusti tagasi.
* * *
See ükspäe mainitud n-ö Kuuskemaa kuusk ei jäta rahule. [Lahendus on siin kirjutises: link – 1441. a ürik räägib puust, aga mitte sellest, et see oli kuusk; mustpeade kuusest räägib alles üle sajandi hiljem Balthasar Russow.] Leian, et lahke Google on internetti riputanud kogu isand Bunge oopuse „Liv-, Est- und Kurländisches Urkundenbuch” (UB) – seitse köidet ümberkirjutatud keskaegseid ürikuid!
Selle viimases köites on kogu teose register, kus Tallinna mustpäid mainitakse täpselt kolm korda: teated nr 1503, 738, 2958. Teade nr 1503 on 4. köites, teemaks mustpeade kirikuriistad dominiiklaste kloostris (1400). Teade nr 738 (ja ka 758, igaks juhuks kontrollisin) on 2. köites ja hoopis kellegi kuninga läänistusürik XIV sajandist. Teade nr 2958 on 6. köites, teemaks mustpeade altar dominiiklaste kloostri kirikus (Katariina kirikus, 1403).
Registris jõulupuud, jõulukombeid, jõuluid ega lihavõtteid ei ole. Registris on punkt Tanz (nr 950, 30, 31, 49; 1519, 32; 2045, 11–14 – väikesed arvud suurte järel on pikkade ürikute punktid). Köidete ilmumisaastad ja teadete numbrid on sellised: I (1853): 1–689; II (1855); III (1857): kuni nr 1348; IV (1859): kuni nr 1954; V (1867); VI (1876): 2713–3236.
Tulemused, minu seletuskatsetega. 1 laevanael = 20 leisikat (Liivi naela) = 400 marknaela = 800 marka. Riia mark oli ~208 g (vt Ajalooline Ajakiri, 2014, 4, (150), link). Allpool arvutatud rahamarga kurss hõbemarga suhtes arvestab inflatsiooni ja on „Eesti ajaloo” II köite graafikult eeldusel, et see kehtib ka Riia jaoks. Hõbeda hind on tänase seisuga, 413.38 €/kg.
* * *
See ükspäe mainitud n-ö Kuuskemaa kuusk ei jäta rahule. [Lahendus on siin kirjutises: link – 1441. a ürik räägib puust, aga mitte sellest, et see oli kuusk; mustpeade kuusest räägib alles üle sajandi hiljem Balthasar Russow.] Leian, et lahke Google on internetti riputanud kogu isand Bunge oopuse „Liv-, Est- und Kurländisches Urkundenbuch” (UB) – seitse köidet ümberkirjutatud keskaegseid ürikuid!
Selle viimases köites on kogu teose register, kus Tallinna mustpäid mainitakse täpselt kolm korda: teated nr 1503, 738, 2958. Teade nr 1503 on 4. köites, teemaks mustpeade kirikuriistad dominiiklaste kloostris (1400). Teade nr 738 (ja ka 758, igaks juhuks kontrollisin) on 2. köites ja hoopis kellegi kuninga läänistusürik XIV sajandist. Teade nr 2958 on 6. köites, teemaks mustpeade altar dominiiklaste kloostri kirikus (Katariina kirikus, 1403).
Registris jõulupuud, jõulukombeid, jõuluid ega lihavõtteid ei ole. Registris on punkt Tanz (nr 950, 30, 31, 49; 1519, 32; 2045, 11–14 – väikesed arvud suurte järel on pikkade ürikute punktid). Köidete ilmumisaastad ja teadete numbrid on sellised: I (1853): 1–689; II (1855); III (1857): kuni nr 1348; IV (1859): kuni nr 1954; V (1867); VI (1876): 2713–3236.
Tulemused, minu seletuskatsetega. 1 laevanael = 20 leisikat (Liivi naela) = 400 marknaela = 800 marka. Riia mark oli ~208 g (vt Ajalooline Ajakiri, 2014, 4, (150), link). Allpool arvutatud rahamarga kurss hõbemarga suhtes arvestab inflatsiooni ja on „Eesti ajaloo” II köite graafikult eeldusel, et see kehtib ka Riia jaoks. Hõbeda hind on tänase seisuga, 413.38 €/kg.
- nr 950 (UB II), punktid 30, 31, 49: Riia kaupmeeste ühingu skraa, 1354
30. Weret, dat en dans upgenomen worde to spelende, so we dar intret, de scal des speles volgen bi eneme halven Liveschen punt wasses, id ene si dat he id wedderspreke in deme ersten ummegange vor deme oldermanne.
31. Vortmer weret, dat genich man also homodisch were, de des oldermannes bodes to guder wis nicht achten wolde, de schal beteren ein half Livesch punt wasses.
49. Vortmer to deme vaste lavende, wanner dat ein dans kumt in de kumpanie van buten to, dar scal neman in springen, und wan se sittet, so scal neman vor en stan, noch neman schenken, he en si gekoren edder geheten, bi ver mark wasses. (Ehk siis kes pillimängule vahele segab või kes on moekamalt riides kui oldermann, maksab trahvi 430 €, aga kes segab vahele pulmatantsule, maksab 43 €.) - nr 1519 (UB IV), punkt 32: Tallinna Kanuti gildi skraa, u 1400
32. Welk broder, de dar boschemet sines gildebroders dochter, süster edder moder, und sint dar tuge to, de schal beteren der gilde ein half lispunt wasses. (Ehk kui gildivend teise gildivenna tütart, õde või ema pidus lööb, maksab ta gildile trahvi 340 €.) - nr 2045 (UB V), punktid 11–14: Riia Mustpeade ühingu skraa, 1416
11. It. so en schal men hiir nene geste in bidden de IV dage, de wile men hiir inne danzet mit vrouwen und mit iuncvrouwen, dat en were sake, dat vromde gesellen quemen van buten in.
12. It. so sal en jewellik geselle, de desse selcop mede holt, desse dre date umme ene vrouwen edder iuncvrouwen hebben, dar he bi danzet den vastelavent over, bi enen halven livespunt wassen.13. It. to deme ersten, so boret dem oldermanne vore to danzen des sundages mit einer juncvrouwen, und dem enen bisittere den nadanz vor to danzen mit ener vrouwen. Und des mandages scal de olderman vore danzen mit ener vrouwen und de bisitter mit ener juncvrouwen, und des drudden dages de olderman mit ener juncvrouwen und de bisittere mit ener vrouwen.
14. Vortmere were, dat jemant, deme unmogellik were to danzen, dat scal scheen mit vulbort des oldermannes, und de sulven gesellen de scolen in der kumpanie bliven, bi enen halven Livespunt wasses. (Ehk siis kui sell tantsib jootudel kolm päeva järjest sama proua või neitsiga või kui ta tantsu ajal tantsida ei taha, vaid vahib niisama, maksab ta trahvi 340 €.)
11.1.16
E, 3129. päev: kivipallur Jürto õpetab
„Pange salasõnna numbreid ja erimärke ning teil on teise keele klaviatuuriga alati huvitav.”
10.1.16
P, 3128. päev: park ja saladuslik kuusk
Päeval park (tagasiteel näen silti tagantpoolt ja täheldan, et Park on tagurpidi Krap). Algul on päike ja päikese käes isegi soe. Št kõnnib väga vapraste 1,6 km. Pärast on tugev vihm.
* * *
Feisspukis on jälle arutamisel müütiline jõulukuusk Tallinnas issanda aastal 1441, millest nüüdseks – kui ajaloos valitseb jutt, mitte fakt – on saanud vastuvaidlemata ajalooline sündmus. Küsin allikaid – sest esimene, kust ise seda nägin, oli Lennart Mere „Hõbevalgem” aastast 1984, see viitasmingile 1930. aastate Mustpeade ajaloo teemalisele üllitisele Amelungi Tallinna mustpeade ajaloo 1930. a väljaandele, aga seda ei ole von Nottbecki „Tallinna ajaloos” (Geschichte und Kunstdenkmäler der Stadt Reval. Band I. Geschichte der Stadt, 1896), kus kirjeldatakse üksikasjalikult keskaja elu ja isegi Mustpeade peokombeid. Vastatakse viitega mingile Jüri Kuuskemaa kirjutisele Postimehes (link), kus seisab allikana üksnes lakooniline „on teateid”. No sama hästi „on teateid” jõulude ajal jõuluvanadest, eks. Nii et kipun vastupidise tõestuse puudumisel arvama, et ka see on XX sajandi fantaasia, nagu Muinas-Eesti parlament Raikkülas (millest Henrikul on pool lauset, ütlemata, miks ümbruskonna hõimud sinna siis iga aasta kogunesid, ja esimeses eesti tõlkes (1881–1884) ütleb Jaan Jung „pidu”) või Kuressaarest 1780. aastail leitud sissemüüritud rüütli õnnetu armastus, mille kohta Körber (Oesel einst und jetzt. Band I. Arensburg, 1887) ütleb, et see võis hoopis olla keskaegsel Vana-Liivimaal esinenud vähearvukas usuliikumine – vabatahtlik elusalt sissemüürimine, et hea rahulik kannatada ja pattu kahetseda, või Tallinna 1154 esmamainimise lugu, mille teatavasti leiutas Soome keeleteadlane O. J. Tallgren-Tuulio 1930. aastal (Indrisi, la Finlande et les autres pays baltiques orientaux, koos vennast arheloogi A. M. Tallgreniga).
[Hilisem lisandus: Tallinna XV saj ürikuid otsides leidsin, et Google’i raamatutes on seitse köidet Bunge kogumikku „Urkundenbuch”, aga 1440. aastateni need ei jõua. Mustpäid mainitakse mõni kord (vt ülevaade), aga mitte nende kuuske. Otsisin üles Amelungi teose esmaväljaande (1885; olemas ühes Eesti digiarhiivis tuvastatud tekstiga pdf-failina) ja sealt, mida räägitakse teemal puu (otsistring „baum”) ja aastast 1441. Leidsin, et 1441. a dokument ei ütle, et mustpeade põletatud puu olnuks kuusk – äkki oli kadakas, põleb hästi ja hea väike kanda; kuusest räägib alles Balthasar Russow üle sajandi hiljem (vt kokkuvõte kuskil siin keskel).]
* * *
Feisspukis on jälle arutamisel müütiline jõulukuusk Tallinnas issanda aastal 1441, millest nüüdseks – kui ajaloos valitseb jutt, mitte fakt – on saanud vastuvaidlemata ajalooline sündmus. Küsin allikaid – sest esimene, kust ise seda nägin, oli Lennart Mere „Hõbevalgem” aastast 1984, see viitas
[Hilisem lisandus: Tallinna XV saj ürikuid otsides leidsin, et Google’i raamatutes on seitse köidet Bunge kogumikku „Urkundenbuch”, aga 1440. aastateni need ei jõua. Mustpäid mainitakse mõni kord (vt ülevaade), aga mitte nende kuuske. Otsisin üles Amelungi teose esmaväljaande (1885; olemas ühes Eesti digiarhiivis tuvastatud tekstiga pdf-failina) ja sealt, mida räägitakse teemal puu (otsistring „baum”) ja aastast 1441. Leidsin, et 1441. a dokument ei ütle, et mustpeade põletatud puu olnuks kuusk – äkki oli kadakas, põleb hästi ja hea väike kanda; kuusest räägib alles Balthasar Russow üle sajandi hiljem (vt kokkuvõte kuskil siin keskel).]
9.1.16
L, 3127. päev: võti, lamp, sokid, papp
Algul käime majahoidja juures välisukse uue võtme järel. 18. skp tuleb uus lukk ja täna hommikul peab käima uue võtme järel. Majahoidja elab nüüd meie korrusel (vanasti elas meie all), korter on väga kaunis ja moodne, kiidame. Saame kolm võtit, ühe kummalegi ja ühe varuks. Paneme võtme kohe võtmekimpu, et 18. skp ei jääks ukse taha.
Siis panen elutoa lakke uue laevalgusti. Riputan lambivahetuse 150× kiirendatud video isegi internetti, aga võtan kohe maha, sest ma ei näe sellel hea välja ning särgi peal on suur kiri, mis ütleb paljugi selle kohta, kus elan.
Siis Kõrgmetsa matkapoes, uusi mugavaid matkasokke. Hiljuti on keegi geniaalne sokitööstur tulnud samale geniaalsele mõttele kui Napoleoni sõjaväe kingsepad: teeme kummagi jala soki selle jala järgi. Et õige sokk satuks õigesse jalga, on soki peale selgesti kirjutatud, kumb see on, parem või vasak. Nii et kellel on parema-vasaku eristamisega raskusi, hankigu omale sellised sokid, vaadaku jala järgi, kumb läheb kumba jalga, ja siis iga kord, kui vaja öelda, kas parem või vasak, võtku king ära ja vaadaku soki pealt.
Pärast seda kõrvale kirjatarvete poodi, mis on suur ja hiiglatore. Sealt poolteist ruutmeetrit raamatukaanepappi.
Siis panen elutoa lakke uue laevalgusti. Riputan lambivahetuse 150× kiirendatud video isegi internetti, aga võtan kohe maha, sest ma ei näe sellel hea välja ning särgi peal on suur kiri, mis ütleb paljugi selle kohta, kus elan.
Siis Kõrgmetsa matkapoes, uusi mugavaid matkasokke. Hiljuti on keegi geniaalne sokitööstur tulnud samale geniaalsele mõttele kui Napoleoni sõjaväe kingsepad: teeme kummagi jala soki selle jala järgi. Et õige sokk satuks õigesse jalga, on soki peale selgesti kirjutatud, kumb see on, parem või vasak. Nii et kellel on parema-vasaku eristamisega raskusi, hankigu omale sellised sokid, vaadaku jala järgi, kumb läheb kumba jalga, ja siis iga kord, kui vaja öelda, kas parem või vasak, võtku king ära ja vaadaku soki pealt.
Pärast seda kõrvale kirjatarvete poodi, mis on suur ja hiiglatore. Sealt poolteist ruutmeetrit raamatukaanepappi.
8.1.16
R, 3126. päev: talv
Koridorist kostab:
A: You have to put it in water, for several days.Eilse kogemuse ajel panen täna talvekingad.
B: I’m not an idiot! I have green fingers.
7.1.16
N, 3125. päev: kured ja kõnnak
Kured lähvad.
* * *
Täna on ülemaailmne napaka kõnnaku päev. Seejuurde selline kirjakoht:
See on väga asjakohane, sest kui päeval kodus koeri jalutamas käin (õhtul linnas väike kohtumine E õpingukaaslastega), lähevad kingad märjaks ja vasak jalg on hilja õhtuni, 10 tundi märg.
* * *
Täna on ülemaailmne napaka kõnnaku päev. Seejuurde selline kirjakoht:
Minister: It's not particularly silly, is it? I mean, the right leg isn't silly at all and the left leg merely does a forward aerial half turn every alternate step.
Mr Pudey: Yes, but I think that with Government backing I could make it very silly.
See on väga asjakohane, sest kui päeval kodus koeri jalutamas käin (õhtul linnas väike kohtumine E õpingukaaslastega), lähevad kingad märjaks ja vasak jalg on hilja õhtuni, 10 tundi märg.
6.1.16
K, 3124. päev: 1871
Jätkan Bismarcki mälestustega. Heietus on Preisi-Prantsuse sõja järgsete Pariisi rahuläbirääkimiste juures. Saab teada, miks sakslased otsustasid Pariisi piirata selle forte suurtükkidest kõmmutades – nad ei teadnud, kuidas Pariisi varustatakse, et seda siis piiramise teise põhimeetodina linna näljutada. Bismarck imestab peente prouade üle, kelle arust olla näljutamine miskist otsast humaansem, aga diplomaadid keerutanud üles palju segadust, nagu kavatsenuks sakslased pommitada linna ennast, mistõttu piiramine venis (ilma et tulistamine oleks alanud) ja linnas hakkaski tekkima nälg.
5.1.16
T, 3123. päev: teisipäev
No täna hommikul läheb valgeks küll, aga mitte nii vara, et jõuaks enne tööle ruttamist ka üles panna laevalgusti.
Aastatega olen näinud tõlgetes kõike, aga mitte sellist jampsi nagu täna. Ei saa täpsemalt rääkida, mis ja milleks, aga originaalis oli jutt kaubast A, millega parandatakse kaupa B, millega (st kaubaga B) korraldatakse teenust C. (Seejuures see teenus C oli omakorda selline, et mu toimetajasilmad seda varem näinud ei ole.) — Ja mida õige ütles tõlge? – Et kaubaga A parandatakse kaupa B ja korraldatakse teenust C. Minu fantaasia saab igatahes nii suured tiivad, et sulgen vaimusilma igaks juhuks kohe, ja väga kahju, et tõlkijal oli vaimusilm kinni algusest peale.
Aastatega olen näinud tõlgetes kõike, aga mitte sellist jampsi nagu täna. Ei saa täpsemalt rääkida, mis ja milleks, aga originaalis oli jutt kaubast A, millega parandatakse kaupa B, millega (st kaubaga B) korraldatakse teenust C. (Seejuures see teenus C oli omakorda selline, et mu toimetajasilmad seda varem näinud ei ole.) — Ja mida õige ütles tõlge? – Et kaubaga A parandatakse kaupa B ja korraldatakse teenust C. Minu fantaasia saab igatahes nii suured tiivad, et sulgen vaimusilma igaks juhuks kohe, ja väga kahju, et tõlkijal oli vaimusilm kinni algusest peale.
4.1.16
E, 3122. päev: järgmine uus valgusti
Esimene tööpäev, õhtul poest uus laelamp elutuppa. Luban optimistlikult, et panen selle üles homme hommikul valges.
3.1.16
P, 3121. päev: valgus!
Esikulamp lakke, tulemus on nagu Jakob Mändmetsa novellis „Kui valgus tuli”. Subjektiivse mulje alusel on tulevalgel nüüd esik korteri kõige valgem ruum. Sarnasus telestuudio või operatsioonisaaliga ei ole välistatud.
Paigaldamist takistab pisut, et faasijuhe ulatub laest välja u 1½ cm – aga eile jäi laualambist üle ühendusjuhe. Juhtmeühendusklambrid on kadunud, tuleb otsida kolakarbis. Pisut mõtlen, kas laualambi juhtmest saab läbi panna voolama laelambi voolu: küll saab, kui laualampi voolas läbi selle juhtme 40 W, aga laelampi voolaks ainult 4 × 3 W = 12 W.
Tulemus on kokkuvõttes selline („ja nägi, et see oli hea”), et ka elu- ja magamistoa lagi ootab uut heledat lampi. (Millega meenus, et lapsepõlv möödus kõigil hämaruses: meil oli köögis üks 40 W lamp, elutoas põles tavaliselt põrandalamp (60 W), teises toas oli laes hiljem samuti ainult 60 W lamp (vana oli seda nägu, et ka seal oli ainult 40 W lamp). Minu ja venna kirjutuslaual oli kummalgi 60 W laualamp. Elutoas oli 3-lambine lühter, mida sai sisse lülitada 1-, 2- ja 3-kaupa, aga sellest põles tavaliselt ainult 1 lamp, kui üldse; kõik kolm tuld põlesid ainult suurema peo puhuks. Ja seejuures olid veneaegsed hõõglambid niigi hämaramad kui nüüdisaegsed hõõglambid. Ma nagu mäletaks, et 75 W lamp oli juba haruldane ja isal oli maal töövalgustina eraldi pika juhtme otsas 150 W lamp. Poes oli alati saada 25 W lampi, mida keegi ei ostnud ja mille rahvalik nimetus oli „lõpnud sea silm”.)
Paigaldamist takistab pisut, et faasijuhe ulatub laest välja u 1½ cm – aga eile jäi laualambist üle ühendusjuhe. Juhtmeühendusklambrid on kadunud, tuleb otsida kolakarbis. Pisut mõtlen, kas laualambi juhtmest saab läbi panna voolama laelambi voolu: küll saab, kui laualampi voolas läbi selle juhtme 40 W, aga laelampi voolaks ainult 4 × 3 W = 12 W.
Tulemus on kokkuvõttes selline („ja nägi, et see oli hea”), et ka elu- ja magamistoa lagi ootab uut heledat lampi. (Millega meenus, et lapsepõlv möödus kõigil hämaruses: meil oli köögis üks 40 W lamp, elutoas põles tavaliselt põrandalamp (60 W), teises toas oli laes hiljem samuti ainult 60 W lamp (vana oli seda nägu, et ka seal oli ainult 40 W lamp). Minu ja venna kirjutuslaual oli kummalgi 60 W laualamp. Elutoas oli 3-lambine lühter, mida sai sisse lülitada 1-, 2- ja 3-kaupa, aga sellest põles tavaliselt ainult 1 lamp, kui üldse; kõik kolm tuld põlesid ainult suurema peo puhuks. Ja seejuures olid veneaegsed hõõglambid niigi hämaramad kui nüüdisaegsed hõõglambid. Ma nagu mäletaks, et 75 W lamp oli juba haruldane ja isal oli maal töövalgustina eraldi pika juhtme otsas 150 W lamp. Poes oli alati saada 25 W lampi, mida keegi ei ostnud ja mille rahvalik nimetus oli „lõpnud sea silm”.)
2.1.16
L, 3120. päev: uuel aastal uue hooga
Poes. Öölauale uus lugemislamp ja esikusse uus laelamp. Philipsi laelambi peale ütlen, et ei-ei, Philipsit enam ei taha, mu sõrmed on jämedamad kui 1 cm. Uuel lambil on ühenduspesa tervelt 2½ cm paks.
Kes teab, mis on kaalujälgijate punkt, võib teha järgmine kord majandustarvete poes kaaslasele pisietenduse: minge vahvliraudade riiuli juurde ja liigutage raua kaant üles-alla, iga kord öeldes: „Suss! ja 13 punkti! Suss! ja 13 punkti!”
Edasi käib E toidupoes, ma ootan ostudega ees pingi peal. On uus telefon ja selles on internet! Poepakid kaaluvad kahe peale kokku 38,1 kg.
Eemaldan vanalt, äravistavalt lugemislambilt kõik kasutatavad osad, eriti ühendusjuhtme.
Uus telefon kukub täna esimest korda maha, õues asfaldi peale, selili. Ma pole tahtnud algseid kaitsekilesid maha võtta, enne kui saabub samasugune kummist kaitseümbris kui vanemal uuel telefonil (mida toob Amazon, sest poes seda muidugi ei müüda – poes on sada mustmiljon kaks telefonitarvikut ainult ühele telefonimargile ja -mudelile – uusimale iPhone’ile). Aga algsed kaitsekiled on libedad ja puudub ka kõrgem serv nagu kaitsekattel, kust saab kergesti haarata. Muidugi on maas just selles kohas asfaldil lahtine kivi, mis tekitab kaitsekilele täkke, just 2 mm kaamerast eemal.
Kes teab, mis on kaalujälgijate punkt, võib teha järgmine kord majandustarvete poes kaaslasele pisietenduse: minge vahvliraudade riiuli juurde ja liigutage raua kaant üles-alla, iga kord öeldes: „Suss! ja 13 punkti! Suss! ja 13 punkti!”
Edasi käib E toidupoes, ma ootan ostudega ees pingi peal. On uus telefon ja selles on internet! Poepakid kaaluvad kahe peale kokku 38,1 kg.
Eemaldan vanalt, äravistavalt lugemislambilt kõik kasutatavad osad, eriti ühendusjuhtme.
Uus telefon kukub täna esimest korda maha, õues asfaldi peale, selili. Ma pole tahtnud algseid kaitsekilesid maha võtta, enne kui saabub samasugune kummist kaitseümbris kui vanemal uuel telefonil (mida toob Amazon, sest poes seda muidugi ei müüda – poes on sada mustmiljon kaks telefonitarvikut ainult ühele telefonimargile ja -mudelile – uusimale iPhone’ile). Aga algsed kaitsekiled on libedad ja puudub ka kõrgem serv nagu kaitsekattel, kust saab kergesti haarata. Muidugi on maas just selles kohas asfaldil lahtine kivi, mis tekitab kaitsekilele täkke, just 2 mm kaamerast eemal.
1.1.16
R, 3119. päev: uusaasta
Elu on edasi läinud: ennevanasti oleksin uue telefoni internetiseadetega maadelnud mitu päeva, nüüd märkab telefonifirma Pasadoobel ise, kui uus SIM-kaart käivitatakse esimest korda, ja saadab internetiseaded automaatselt. Vanasti pidi neid tellima nende veebilehelt ja ennevanasti pidi neid sealt enne ka põhjalikult otsima.
Subscribe to:
Posts (Atom)
