30.9.14
T, 2702. päev: stets lustig, heißa, hopsasa
Algab pikk, mitmepäevane koosolek, kus osalejad hakkavad end tutvustades järgemööda ütlema, mitu aastat nad firmas on töötanud, ja kuivõrd üks osaleja esines kord üritusel, kust ma tutt-tihast kätte võttes ja aknast välja lastes pälvisin suurema aplausi kui tema, kaalun tõsiselt, kas öelda, et peale kõige olen ka vabakutseline linnupüüdja.
29.9.14
E, 2701. päev: keeletund
Keelekursus jätkub. Õppeaasta alustuseks on saalis 20 min kõnesid.
Uus õps, uued naljad: „naistehaigus šoppamine”, uue kuubalase kohta, kellel on siin raske tööd leida, pakub, kas ta oli Kuubal sigarite rullija.
Ajad muutuvad: kui aastakümneid tagasi toimus õp B pojaga vastupidine evolutsioon, on eelmise aasta vene kursusekaaslasest saanud nüüdseks Venemaal sündinud ukrainlane.
Uus õps, uued naljad: „naistehaigus šoppamine”, uue kuubalase kohta, kellel on siin raske tööd leida, pakub, kas ta oli Kuubal sigarite rullija.
Ajad muutuvad: kui aastakümneid tagasi toimus õp B pojaga vastupidine evolutsioon, on eelmise aasta vene kursusekaaslasest saanud nüüdseks Venemaal sündinud ukrainlane.
28.9.14
P, 2700. päev: skannin negatiive
Tähtis verstapost: skannitud saavad kõik mu fotoarhiivi negatiivid (või õigemini negatiivile võetud fotod, sest mitme kutsutud piltnikuna üles võetud perekondliku ürituse negatiivid on asjaosaliste käes ja möödunud aastad lubavad arvata, et nüüdseks kadunud, aga nendest on mul endal olemas ilmutusest saadud esimesed paberpildid, kuigi nende kvaliteet on palju halvem kui negatiivist skannides).
Neid viit viimast filmi Lr-sse importides ületab fotoarhiivi piltide arv 100 000 – mis päris täpselt ei ole mu fotode arv kokku, sest
Neid viit viimast filmi Lr-sse importides ületab fotoarhiivi piltide arv 100 000 – mis päris täpselt ei ole mu fotode arv kokku, sest
- skannimata on üle 1700 slaidi
- parimatest filmifotodest on mitu eri suurusega skanni
- digifotosid teen samast asjast korraga mitu, aga alles jätan ainult parima
- kõik fotod ei ole minu omad: arhiivis on üle 900 venna lapsepõlves tehtud foto – tema fotokas oli väiksem ja mugavam kaasas kanda ning poolkaadriga, ta klõpsis ühtelugu, tulemuseks palju sellist, mida mul endal ei ole; arhiivis on ka umbes 200 isa fotot (kokku on neid üle 500, enamik on seega skannimata); arhiivis on ka minu fotokatega tehtud teiste inimeste pildid (nt reisipilte, eriti digifotokate algusaastatest, kui sellist vigurit igaühel veel ei olnud).
27.9.14
L, 2699. päev: uus raha
Vara T-sse, seal hommikusöök. Kohviku müüja näeb esimest korda uut 10-eurost. T. on väga tühi, algab õllepidu.
Juuksur, Kella kõrts, pärast saadetakse mind koju. Kiirkäik karn–saiad–õunad, jaama teadmata, mis kell täpselt läheb rong (rongid lähevad kas 8 või 3 minutit enne täistundi), aga õnneks väljumine hilineb. Rongis uni.
Algab kursuse sügissemester, tänavu tervelt päev varem kui 2013.
Juuksur, Kella kõrts, pärast saadetakse mind koju. Kiirkäik karn–saiad–õunad, jaama teadmata, mis kell täpselt läheb rong (rongid lähevad kas 8 või 3 minutit enne täistundi), aga õnneks väljumine hilineb. Rongis uni.
Algab kursuse sügissemester, tänavu tervelt päev varem kui 2013.
26.9.14
R, 2698. päev: jamps
Jamps teemal „Mis on optimaalne ja mis ei ole ehk Kohe näha, et seda ei mõelnud välja insener”.
25.9.14
N, 2697. päev: koosolek
Koosolek teises linna servas, kus on koos umbes veerand asutuse rahvast ja kus esimese poole mõtlen, keda esineja meenutab. Välja mõtlen: noor Charlie Duke.
Ostan leheputkast liimi, et saaks teisaldada mitme koosoleku ja koolituse märkmed isiklikust märkmikust ära töökladesse.
Liim, saadanas, on aga lahustiga ja haiseb, mispeale tuleb jutuks lugu, kuidas tudengiajal töömees pillas maha katki 2,5 l pro analysi ksüleeni pudeli ja pärast mitmetunnist tuulutamist 50 ruutmeetri avatud aknapinnaga vastasseintes oli väga imestunud, kui saabudes küsisin, mis siin haiseb, ja seepeale toanaaber teatab, et seda lugu olen juba rääkinud, kui saabusin hommikul pisut varem kui tavaliselt ja leidsin ta küüsi lakkimas, mille juurde saan aga täna kuulda selgituse, et ta seda kodus laki lõhna pärast teha ei saa, mispeale imestan, et ei tea, mis lahusti selles on, tundus nagu atsetoon, ja kuidas omal ajal, mudeliehituse aegu muutis värvimisega kaasnevat elu üleminek peenest kunstitarvete osakonnast ostetud kallile haisematule lahustile ja kuidas hiljem olen korterikaunistuslikel emailvärvimistel kasutanud ainult rulle või väga odavaid pintsleid, mida saab pärast ära visata ega pea üldse lahustiga jändama.
Sellised lood.
Ostan leheputkast liimi, et saaks teisaldada mitme koosoleku ja koolituse märkmed isiklikust märkmikust ära töökladesse.
Liim, saadanas, on aga lahustiga ja haiseb, mispeale tuleb jutuks lugu, kuidas tudengiajal töömees pillas maha katki 2,5 l pro analysi ksüleeni pudeli ja pärast mitmetunnist tuulutamist 50 ruutmeetri avatud aknapinnaga vastasseintes oli väga imestunud, kui saabudes küsisin, mis siin haiseb, ja seepeale toanaaber teatab, et seda lugu olen juba rääkinud, kui saabusin hommikul pisut varem kui tavaliselt ja leidsin ta küüsi lakkimas, mille juurde saan aga täna kuulda selgituse, et ta seda kodus laki lõhna pärast teha ei saa, mispeale imestan, et ei tea, mis lahusti selles on, tundus nagu atsetoon, ja kuidas omal ajal, mudeliehituse aegu muutis värvimisega kaasnevat elu üleminek peenest kunstitarvete osakonnast ostetud kallile haisematule lahustile ja kuidas hiljem olen korterikaunistuslikel emailvärvimistel kasutanud ainult rulle või väga odavaid pintsleid, mida saab pärast ära visata ega pea üldse lahustiga jändama.
Sellised lood.
24.9.14
K, 2696. päev: film on kallim kui elu ja vaikuses oli tegelikult kisa
Tänasele uudisele, et Mangalyaan jõudis õnnelikult Marsi-orbiidile, lisan juurde, et neljanda riigina Marsini jõudnud riik India on teinud ajalugu, sest Mangalyaan oli üldse esimene mingi riigi esimene Marsi-satelliit, mis ka edukalt kohale jõudis. Ja, nagu alles paar nädalat tagasi kirjutas AW&ST, maksis Mangalyaan tervelt veerandi võrra vähem kui Sandra Bullocki ja George Cloone’iga kosmosefilm Gravity (2013).
Õhtul kopin helisalvestist ära uuemaid salvestisi (juuli algusest alates) ja leian, et möödunud reede õhtul kisas peale öökulli maja taga ka nahkhiir. Esimese salvestuse ajal täheldasin, et helitugevus ei ulatu hästi näidikul soovitatud tasemeni –12 dB (maksimum on 0 dB), isegi kui salvestustaseme nupp oli põhjas, ning selgus, et mikrofoni tundlikkusnupp oli kogemata asendis MIC SENSE LOW, mida kasutusjuhend soovitab kasutada tugevate helide salvestamisel, näiteks rokk-kontserdil. Lülitasin seejärel tavalisse asendisse MIC SENSE HIGH ja teise salvestuse helitugevus oli normaalne. 96 kHz võttesagedusega salvestisel on lineaarne sagedusskaala kuni 43 kHz ja kõrvale kuuldavad helid seega skaala alumises otsas. Öökulli huike maksimum on umbes 1100 Hz ja see on kuvatava spektri alumises servas. Ent esimesel salvestisel olid peale selle spektri keskel (vahemikus 15...25 kHz) selgesti näha umbes iga 0,8 s järel korduvad umbes 0,1 s pikkused helid, mis aeglustatuna selgusid kuuluvat nahkhiirele (iga 0,01 s järel korduv langev tiksumine, mis kõige tugevam tiksu lõpus sagedusel 16,5...17,6 kHz) – ja seda kõike 19. septembril, täpsustan; muu pilt oli kaunis puhas (nt kauget linnamüha ei olnud).
Teisel salvestisel (MIC SENSE HIGH) oli öökull valjem, aga muu pilt müha täis (nt külmiku surinat, eks ma köögiakna vahelt võtsin) ja nahkhiire hüüded mattusid selle sisse (ja pärast oli üldse kadunud). Esimesel salvestisel oli ühes kohas veel tundmatu heli maksimumiga 6700 Hz. Nii et järeldan, et kui nahkhiire hääl jäi nähtavalt peale tundlikkusega MIC SENSE LOW, pidi see olema väga vali röökimine. Kui seda kuuleks vaid palja kõrvaga...
Õhtul kopin helisalvestist ära uuemaid salvestisi (juuli algusest alates) ja leian, et möödunud reede õhtul kisas peale öökulli maja taga ka nahkhiir. Esimese salvestuse ajal täheldasin, et helitugevus ei ulatu hästi näidikul soovitatud tasemeni –12 dB (maksimum on 0 dB), isegi kui salvestustaseme nupp oli põhjas, ning selgus, et mikrofoni tundlikkusnupp oli kogemata asendis MIC SENSE LOW, mida kasutusjuhend soovitab kasutada tugevate helide salvestamisel, näiteks rokk-kontserdil. Lülitasin seejärel tavalisse asendisse MIC SENSE HIGH ja teise salvestuse helitugevus oli normaalne. 96 kHz võttesagedusega salvestisel on lineaarne sagedusskaala kuni 43 kHz ja kõrvale kuuldavad helid seega skaala alumises otsas. Öökulli huike maksimum on umbes 1100 Hz ja see on kuvatava spektri alumises servas. Ent esimesel salvestisel olid peale selle spektri keskel (vahemikus 15...25 kHz) selgesti näha umbes iga 0,8 s järel korduvad umbes 0,1 s pikkused helid, mis aeglustatuna selgusid kuuluvat nahkhiirele (iga 0,01 s järel korduv langev tiksumine, mis kõige tugevam tiksu lõpus sagedusel 16,5...17,6 kHz) – ja seda kõike 19. septembril, täpsustan; muu pilt oli kaunis puhas (nt kauget linnamüha ei olnud).
 |
| Kõrvaga kuuldamatu nahkhiir oli valjem kui öökull |
23.9.14
T, 2695. päev: suitsev naaber, kõver hoone ja vingt ans après
Kohe hommikul seitsmest, kui lähen koertega jalutama, on koridoris suitsuhais. Lifti oodates kuulen, et lohisevaid samme kostab mitte ootuspäraselt 9. korruselt, vaid 7. korruselt, niisiis tõmban enne lifti tulekut mitu korda sügavalt hinge ning kui 7. korruselt suitsetav joodiknaaber lifti siseneb, suudan terve tee alla olla hingamata. Mida ta ka näeb, kui on suitsule tuld juurde pannud. All jääb ta lifti edasi ja sõidab meie korrusele; jalutamast tulles läheb mul õnneks, satume teise lifti, kus suitsuhaisu ei ole.
* * *
Ükspäev kohvihetkel selline arutelu:
A: Mina loen [kuulsa sotsiaalteadlase] mälestusi.
B: Mina loen [kuulsa reisikirjaniku] mälestusi.
C: Aga mina loen raamatut aluspükste ajaloost!
* * *
Laupäevastel fotodel on muidugi kesksel kohal selline imeline hoone nagu Kölni toomkirik. Kuigi suur osa hoonest valmis alles XIX saj (põikhoone, pikihoone kesklööv ja põhjapoolsed külglöövid, pool lõunatorni ja põhjatorn), on alusmüürid kogu ulatuses keskaegsed (torniseinte alusmüürid kuni 11 m paksud) ja seetõttu on põhiplaan mõnusalt pisut kõver, nagu ikka juhtub. Mu suurim raamat sel teemal on läänefassaadist (koos keskaegse joonise plakatisuuruse koopiaga) ja seal on tänapäevane täpne põhiplaan, kust näeb, et pikihoone välisseinad on kooriseinte suhtes pisut viltu – lõunasein on lõunatorni juures vajalikust umbes kaks meetrit väljapoole, koor pöördub kesklöövist vaadates umbes pool meetrit paremale ning põikhoone idaseina osad koorist põhjas ja lõunas on omavahelisest joondusest väljas umbes meetri, mistõttu koori kesklöövi võlvikud ei ole täpselt ristkülikud, vaid rohkem nagu rööpkülikud. (Ei ole trükiviga, läänefassaadi ja muu hoone joonduse erinevusest on raamatus juttu pikalt.) See kõik näitab, et praegune koor ehitati ümber olemasoleva vanema hoone, mis pärast [s]eest ära lammutati; sellised mõõdistamisvead olid tavalised ning on näiteks ka Pariisi Notre-Dame’is ja Tartu toomkirikus.
* * *
Meenub, et novembris saab ülikooli lõpetamisest 20 a, mille puhul võiks minna vaatama tollast juhendajat, keda viimati kohtasin 10 a tagasi. Guugeldan, kas on veel elus, ja leian, et on, ja et isegi on professor edasi. Peaks sealkandis pildistatud kohad uuesti üle pildistama (sest teine ettevalmistuses olev enne-ja-nüüd-projekt, A. kreisilinn minu vanadel ja uutel fotodel, ähvardab tulla nigel, sest vanu linnavaateid peaaegu ei ole).
* * *
Ükspäev kohvihetkel selline arutelu:
A: Mina loen [kuulsa sotsiaalteadlase] mälestusi.
B: Mina loen [kuulsa reisikirjaniku] mälestusi.
C: Aga mina loen raamatut aluspükste ajaloost!
* * *
Laupäevastel fotodel on muidugi kesksel kohal selline imeline hoone nagu Kölni toomkirik. Kuigi suur osa hoonest valmis alles XIX saj (põikhoone, pikihoone kesklööv ja põhjapoolsed külglöövid, pool lõunatorni ja põhjatorn), on alusmüürid kogu ulatuses keskaegsed (torniseinte alusmüürid kuni 11 m paksud) ja seetõttu on põhiplaan mõnusalt pisut kõver, nagu ikka juhtub. Mu suurim raamat sel teemal on läänefassaadist (koos keskaegse joonise plakatisuuruse koopiaga) ja seal on tänapäevane täpne põhiplaan, kust näeb, et pikihoone välisseinad on kooriseinte suhtes pisut viltu – lõunasein on lõunatorni juures vajalikust umbes kaks meetrit väljapoole, koor pöördub kesklöövist vaadates umbes pool meetrit paremale ning põikhoone idaseina osad koorist põhjas ja lõunas on omavahelisest joondusest väljas umbes meetri, mistõttu koori kesklöövi võlvikud ei ole täpselt ristkülikud, vaid rohkem nagu rööpkülikud. (Ei ole trükiviga, läänefassaadi ja muu hoone joonduse erinevusest on raamatus juttu pikalt.) See kõik näitab, et praegune koor ehitati ümber olemasoleva vanema hoone, mis pärast [s]eest ära lammutati; sellised mõõdistamisvead olid tavalised ning on näiteks ka Pariisi Notre-Dame’is ja Tartu toomkirikus.
* * *
Meenub, et novembris saab ülikooli lõpetamisest 20 a, mille puhul võiks minna vaatama tollast juhendajat, keda viimati kohtasin 10 a tagasi. Guugeldan, kas on veel elus, ja leian, et on, ja et isegi on professor edasi. Peaks sealkandis pildistatud kohad uuesti üle pildistama (sest teine ettevalmistuses olev enne-ja-nüüd-projekt, A. kreisilinn minu vanadel ja uutel fotodel, ähvardab tulla nigel, sest vanu linnavaateid peaaegu ei ole).
22.9.14
21.9.14
P, 2693. päev: aega küll
Kell 11 jõuab kohale E eelviimane eilne sõnum (viimast 5. oktoobriks tulnud veel ei ole). Et seega on selge, kus siinmaal sõnumid toppavad: välja, teise riiki läheb kiiresti, aga niipea, kui telefon tagasi üle piiri jõudis, ei ole enam kiiret. Üldse.
20.9.14
L, 2692. päev: photokina 2014 + Erlebnisreisen DB
Esimese bussiga pool kuus jaama. Bussipeatuses üks inimene juba ootab – n-ö lillenaaber, käes trepiratastega ostukott.
Pikk rongisõit, loen (ometi saab lennundusajakirjadega järje kätte).
Bonnis istub mu kõrvale väga paks, minust umbes kaks korda noorem saksa daam, kellel on ühes käes pitsa, mida sööb, ja teises kott, kust paistab veel avamata pitsakarp. Eks ikka ihu eest tuleb hoolt kanda.
Kölnis on kohalikule rongile ümber istumiseks aega mõni minut; minu rong saabub 3. teele ja järgmine läheb 4. teelt, aga selgub, et minna tuleb mitte üle perrooni, vaid jaamatunnelist läbi.
Köln-Messe/Deutzi jõuab rong paari minutiga. Olen pisut enne 10 messikeskuse lõunasissepääsu fuajees, mis on rahvast täis. Kataloog; piletimüüja näeb kataloogitähte esimest korda. Masin loeb ka kodus prinditud piletit, mille printisin värviprinteril, kuigi piletil oli märge, et printida tuleb kvaliteetsel mustvalgel printeril – küllap mingist muistsest ajast, kui värviprinteri jälg oli väga hägune. Aga ega ma sellepärast saa kuritarvitada tööprinterit!
Ja nüüd photokinast endast. (Kirjutatakse väiketähega.)
Canon on, nagu ikka, strateegiliselt soodsas asendis: kohe esimene, kelle silt peauksest sisenejale paistab. Nikoni juurde minekuks tuleb minna Canonist läbi. Pärast pisutist sabasseismist saan näha ja käppida praeguse suure kaamera lapse-lapse-lapse-last 7D Mk II, mis on puhta uus, ilmus alles esmaspäeval. Neid on käppida mitmesuguste Canoni praegu tootmises olevate objektiividega ja mulle satub see, mille objektiiv on täpselt sama EF-S 17-55mm f/2.8 kui mul (kui ma ei eksi, on see objektiiv veebruarist 2006 ja see projeteeriti algselt mu fotokale eelnenud mudeli 30D jaoks, nii et on vastu pidanud viis kaameramudelit ja midagi samasugust uut asemele tulnud ei ole)
Mul on näpus hallide plaan, kuhu märgitud mind huvitavad firmad ja näitused. Järgmiseks huvitab, kas Epsonil on uus A4-fotoprinter. On mingid 6 värvipadruniga kombainid; peab uurima. Vanaga (8 padrunit) on peale koerakarvade printimisdüüside vahel ka mure, et tinte poes enam ei müüda ja tuleb pidada strateegilist varu, mis suvel seoses sugulase juubelialbumiga oli otsakorral (sest juubelialbumisse tekkinud triipude kõrvaldamiseks kulus kohutavalt tinti, ka neid värve, mida muidu läheb aastas üks).
Lehelugejate loodusfoto näitus, kus ka mäetaguse teretuttava fotopaari kaks pilti, kelle uuemaid tegemisi (nt täto-moto-kokkutuleku osaliste glamuurfotosid, linnupargi asukatega või ilma) saan näha FB-s, aga alati tingimata ei laigi, isegi viisakusest mitte. Huvitavad kaks detaili, mis räägib näitusest mõndagi (peale ülespaneku hämaras söökla eeskojas): puuduvad tavalised tehnilised parameetrid (kaamera, fookuskaugus, säriaeg, ava, tundlikkus, üle-alavalgustus, statiiv, filter jne) ja teiseks puudub tänapäeva loomafotodel tavaline märge, kas pildistatud metsloom on vangistuses (loomaaias, loomapargis, kodus). Kahest fotost ühel olevatest loomadest kahtlustan, et ma tean, kes loomad pildil on, aga mälu järgi kohe ei oska öelda, mis aedikunurgas pilt on võetud. Inimesed, jah, näevad sama asja erimoodi.
Tagasi 1. halli otsingule, sest seal on Leica Gallery. Selles on mitu näitust on hipidest ja rokipeerudest, mitu on võtnud ise muusikud (nt mistanimindoligi, The Police’i kitarrist – kuigi apokriiva lugu oli pigem niipidi, et ta osales bändis sellepärast, et tal oli kitarr – „üks oskas mängida trumme, teisel oli kitarr, kolmas oli lihtsalt ennast täis”). Üks põnev näitus on sõjahaavadega Briti sõduritest, autoriks keegi Bryan Adams; „nimekaim küllap,” mõtlen nagu muiste algul olümpiavõitjast töökaaslase kohta, aga tutvustusest saan teada, et ei ole. Pikalt vaatan Tšernobõli praeguse seisundi näitust (kus muu hulgas mainitud, et väited, nagu möllaks seal praegu metsik loodus, on pisut liialdatud).
4. ja 5. halli vahel galeriis messikeskuse restorani ümber on kolm suurt ja tähtsat näitust: Saksamaa loodusfoto võistlus Glanzlichter (mille iga pildirühma juures on prinditud ja seinale teibitud sildid, et fotode pildistamine, isegi enda eratarbeks, on keelatud), NG 125 (kus parajasti räägib Saksamaa NG tähtis isik) ja Canon Profifoto Förderpreis (mis mind jätab küll üsna külmaks).
Edasi järgmistesse hallidesse, kus on jäetud nädalavahetuse harrastajamassidele rohkem ruumi.
Mul on mõningane huvi objektiivi Sigma Art 30 mm f/1,4 vastu, aga seda füüsiliselt nähes huvi pisut raugeb. (Promomaterjalides puudub objektiivi eestvaade: isegi f/1,4 avaga on 30 mm nii väike, et esiklaas on objektiivi jämedusest palju kitsam ja klaasi kõrval on palju igavat tühja ruumi). See-eest satub huvivälja suumobjektiiv Sigma Art 18–35 mm f/1,8. Sigma, kes ise keresid ei tooda, laseb objektiive enda fotoka küljes proovida; mu EF-S 17–55 mm f/2,8 pannakse hoolikalt serva taha varjule (no et ühelt poolt nagu pandiks, et ma ära ei jalutaks, aga ega ma tahakski, hind on umbes sama, ning teisalt, et ei arvataks, et Sigma pakub [natike kriimu ja äratulematute kuldsete kleepekatega] Canoni objektiivi). Küllap Sigma teab, mis ta teeb, nimelt on ta taha seinale pannud pika valge teksti mustale taustale, kust on kohe näha, kas objektiiv on kontrastne või tekitab väikesi vikerkaari.
Lugu vana sümpaatia Sigmaga on selline, et 1993 juhtus, et mul ei mahtunud Kaali järv ühte kaadrisse, ja seepeale leidsin, et mul on vaja lainurkobjektiivi; selleks sai Sigma 24 mm, mis ebatavaline pildinurk jäi suureks lemmikuks kuni filmifotoka moraalse vananemiseni 2005 ehk 12 aastaks. Seejärel 2008–2010 oli põhiobjektiiv samuti Sigma, aga laiatarbekvaliteediga (praegu vastaks sellele Sigma C-seeria, Contemporary). Väga meeldis sisepeegelduste puudumine, väga ei meeldinud pildi pehmus, nii et uue põhiobjektiivi saabumise järel on Sigma supersuum lebanud puutumata sahtlipõhjas 4½ aastat. Sigmast on mul veel 120–400 mm telesuum, mille peamine eelis on, et 400 mm (ja koos 2× konverteriga hädapärane 800 mm) nagu varast võtta, ja siis 150 mm makro vana stabilisaatorita versioon, mida olen ülistanud palju ja ülistan ikka edasi.
Eesti on messil esindatud. Ühe mulle tundmatu nimega härra foto on jõudnud Euroopa loodusfoto võistluse näitusele ja Remo Savisaare kärsaklasefoto on enda kategoorias saanud suisa 1. koha. Foto metaandmetest saab teada, et kuuldus, nagu tal oleks ainult üks objektiiv, ei vasta tõele. Märgitagu, et Euroopa loodusfoto võistluse näitus on 6. hallis, mis on peauksest nii kaugel, et selles on valdavalt väheolulisemat kola esindavad Hiina firmad (kataloogi riigiregistris, kus iga osaleja kohta on üks rida, on Hiina firmasid kolm lehekülge), ning kohe näituse ees üle vahekäigu on lava, kus näidatakse modellide kauneima ülesvõtmise salanippe ja mille ees tehakse modellidele ekstravagantset meiki ja soengut (kui möödun, on ühele just paigaldatud parukasse mitme mastiga purjelaev).
9. hallis on näituste asukoht veel kurvem, halli tagaotsas, ma ei jaksa nii sügavale enam minna, pööran tagasi.
Putkast postkaardid ja margid. Fotokas on olnud käes kolm tundi, sõrmed värisevad (panen siia juulis 2013 Šveitsis ema tehtud foto).
photokina piletiga saab ühe kohale- ja ühe ärasõidu Kölni ühissõidukipiirkonnas (mis ulatub Bonnini), aga pisikeses kirjas seisis seal juures, et mitte DB rongides. Aga et otseim tee messikeskusest kesklinna üle rohelise kaarsilla läheb just rongiga, ostan igaks juhuks uue pileti, taas kord mõtiskelles, mihuke on õige või kuhuni ulatuvad mõistatuslikud 1., 2. ja 3. tsoon. Kindel ei ole, kas saadud pilet on ikka õige (nimelt oli peatuses kaks piletiautomaati kõrvuti, DB ja Kölni ühissõidukisüsteemi oma, ostsin viimasest); ühelt poolt maksis pilet 2.80, aga teisalt olen moraalselt valmis seletama võimalikule piletikontrollile, et Kölni piletiautomaadindust linna külaline mõista ei suuda ja järgmine kord kõnnin jälle jala. (Kaugem kui paistab, pool tundi.)
Silla eel ja peal rong seisab mitu raksu, nii et kahe minuti asemel kestab sõit kümme. Seega üritan teha toomkirikus õige kiire tiiru; näen põhjaportaalist väljumas kaht inimest, keda punaste maani kleitidega härrad kätlevad, aga kedagi sisse ei lase.
Kiriku „ees” (st lääneportaali ees; eks lageda peal oleva keskse hoone suhtes ole igal pool „ees”) on rahvast nagu murdu, lehvivad lipud, sh Vatikani lipp, kohal on mitu usuühingut (lippudega, Malta ordu [krt, näpp läks valesti, hakkas tulema „por...”] kiirabiautoga), kleitide ja muude vanaaegsete rõivastega meesterahvaid on veel rohkesti. Ilm on soe ja hommikul rongis seljas olnud jopp on kotis rullis edasi (rongis oli nimelt jahutus peal).
On palav, rahvamass on kohutav, uurin kakskümmend minutit platsil inimesi, aga kedagi sõbra FB-pildiga sarnanevat ei märka. Hakkan mõtlema, et äkki on ta kirjutanud FB-sõnumi, mida ma aga näha ei saa. Seega saadan sõnumi ta telefoninumbrile, varsti tulebki (sest see ei ole siinmaa, kus sõnum läheb mitu päeva). FB-foto on väga vana.
Küsib, mida ma teha tahan, vastan, et süüa tahan ja pärast niisama ringi kolada. Lähme kohe toomkiriku kõrvale õllesaali (Gaffel am Dom). Teenindus on suht aeglane, Kölsch on kõrgetes kitsastes mõõduklaasitaolistes 200 ml klaasides, turiste on palju, kõik asjad, mida ettekandja maha pillab, kukuvad minu taldrikult.
Vahepeal nii tugev vihm, mille plädin kostab üle õlleka valjust lärmist.
Saan teada, et saksa keeli hääldub nime photokina tagumine osa kina mitte esimeses vältes, vaid teises, nagu ka sõnades Kino [ˈkiːnɔ], positiv [ˈpoːzɪˌtiːf].
Saan teada, et just täna pühitseti ametisse uut peapiiskoppi. Kui toomkiriku uksed rahvale avatakse, on sees õhk paksust viirukisuitsust sinine ja haiseb nagu raamatupoe riiuli „Elustiilid” juures.
Leian, et võin teha kölnlastele Kölni toomkirikus ekskursioone, sest saksa sõber käinuvat seal sees viimati 10 a tagasi, mina aga olen viimase 10 a jooksul käinud umbes 5 korda ning lugenud hoone ehitusest ja ajaloost vähemalt kolm raamatut kogupaksusega 8 cm. Pärast seda, kui ta jõuab enne mind põhjapõikhoone kesklöövi ja piilari E9 tagant näitab, et vat seal on see uus aken, ja ma ütlen asjatundlikult, et jajaa, „Richter-Fenster”, ja ta vakatab, olen edaspidi rohkem vait. Nõndap veeretan jutu teemale, et tollal põhines ehitusstaatika katse-eksituse meetodil, ning sõber täiendab, et tuli nii vägev tükk, mida andis ehitada 600 aastat, ja lisan: „...millest 500 seisis torni otsas sama kraana”.
Aega on rohkem kui juttu, aga ka mitte nii kaua, et jõuaks-jaksaks kõndida väga kaugele, kus ma käinud ei ole, või näiteks Theophanu hauale või muudesse romaani kirikutesse. Nõnda kõnnime ringi mööda toomkiriku ümbrust ja näeme kaht asja, mida sõbra kinnitusel ta varem näinud ei ole: kuidas äsjane äikesevihm on tekitanud keset Roncalli väljakut suure veekogu ja kuidas Reini ääres sõidab vastu riburada invasõidukeid, kõik sõitjad purjus ja vehivad õllepudeliga.
Pärast korduvaid viisakusavaldusi, et sõber võib minna nüüd oma käikudele, ei ole vaja minu pärast oodata, ja tema koduvaid kinnitusi, et ta sõbratar tuleb alles pärast minu rongi väljumist, me siiski lõpuks lahkneme, ma teen ümbruskonnast veel kunstvõtteid ja käin raamatupoodides.
Toomkiriku raamatupoes on mingis pildiraamatus juttu praeguse hoone esimesest ehitusmeistrist Gerhardist (Gerhard von Rile) ehk sisuliselt arhitektist ja projekteerijast ning meistri fotoks on pandud kaader dokudraamast Giganten der Gotik (2012), mis meil suht värskelt vaadatud (sel suvel).
Jaama raamatupoes selgub olevat kaks korrust. Virnas on mingi Loriot’ raamat; alles pärast saan teada, et see ilmus alles kaks päeva tagasi (Der ganz offene Brief, Loriot’ veerg ajakirjas Quick 1957–1961, mitu aastat avalikke kirju). Kirjaklambrid sugulasele. Näen, et meie suure kalendri järgmise aasta number on õdedest ja vendadest (2012: kannatlikkus; 2013: kahekesi).
Ja siis perroonile – isegi kempsu minemata, et ei tea, kas jõuab – ning siis hakkab juhtuma.
Esimene tagasisõidu rong hilineb veerand tundi. Minu kohal istub keegi, ei tõuse; istun mujale. Rong teeb viis minutit tasa. Mul muret ei ole, sest rongide vahel on niigi 40 minutit (võileib).
Koblenzis on silt, et mu 18.22 rong jääb „ilma tõttu” käigust ära. Väntan joonelt teadetesse, et mida teha, pilet on spetsiaalselt selle rongi jaoks. Sabas ees seisab inimesi, kellele antakse uued sõiduplaanid, kuidas sama piletiga saab kohale sajakilomeetrise kaarega teiselt poolt. Kuuleb, et ühes kitsas kohas on raudtee peale veerenud ülalt mäenõlvalt kive ja katkestuskohast mööda viiakse asendusbussiga.
Kui ise ette jõuan, lüüakse pileti peale tempel, et rong ei sõida. Kui küsin, kuidas saan tagasi siiamaile, läheb teenindaja murelikuks: „Hmm... jaa... Kas teile sobiks homme?” (Ei.) „Või lähete Kölni tagasi ja proovite sealt?” (Ka mitte; alles pärast mõistan, et jutt oli teisest rongiliinist, mis läheb järgmisse ümberistumisjaama teistkaudu.) „Meil tuleb otse teie sihtkohta spetsiaalne kaugrongi asendusbuss, aga sellele te ilmselt ei mahu.” Pakun, et prooviksin sõita ainult järgmisse ümberistumisjaama, seal vaatan, kuidas saan edasi. (Sest äärmise häda korral saaks sealt isegi taksoga.) Selle lahenduse peale on teenindaja igati kergendunud ja mindki kästakse minna 18.40 rongiga ja edasi kohaliku asendusbussiga.
Mistõttu võtan kõike väga rahulikult ja käin jaama kemmergutsentrumis, mis – nagu Pariisiski – annab poole raha eest talongi, millega saavat osades – aga mitte kõigis – putkades allahindlust.
Kui sealt väljun, näen, õhtusöögisai näpus, perroonil eksitavat silti: et ka 18.40 rong ei sõida. Samas on üle perrooni 9. teel sama numbriga rong, rahvas sees. Lähen sinna kõheldes minagi. Mida perroonil öeldakse, seda rongis ei kuule. Rong lahkub umbes kümme enne seitset.
Neli jaama, maha, bussi ootama. Algul tuleb õigest suunast tilluke buss, kuhu rahvast mahuks vast kümnendik. Rahvas naerab, üks onkel teeb pilti. Siis tuleb teisest suunast kaks bussi, kuhu mõningase pressimisega peaksid kõik mahtuma. Teades, mispidi buss lõpuks sõitma hakkab, istun huvitavamale poolele akna alla ning fotokotis on sobivasti lapp, millega pühkida akna pealt udu, et pildid tuleksid ikka paremad. Üks vanatädi kuulutab pidevalt, et maailm on teistpidi, ja kui buss asulast välja saab ja õigesse suunda keerab, teatab: „Das ist mir neu!”
Asula neljast linnusest paistab ja pildile jääb kolm. Kivide veerekoha näen ära, madalalt jõeäärselt maanteelt äkilise üleujutuse muda rookivad puhastusmasinad samuti.
Teises jaamas pool tundi ootamist. Üle jaamakõrvaste majade paistavad vastaskalda mäed ja nende kohal sähvib aeg-ajalt äike. Perroon on kitsas, osa rahvast istub lähedase maja trepil. Solidaarsus on üleüldine: palju ei puudu, et pakuksin kaasootajatele Kölni kommi. Jalgrattaga noormehed ja üksildased neiud sobitavad tutvusi. Puhkuselt naasjad räägivad võõrastele reisimuljeid. Üks eakas daam kirjeldab toimuvat DB reklaamfraasiga „Erlebnisreisen mit Deutsche Bahn!”.
Vähe enne rongi saabumist puhkeb küsimus, et võtke koomale, rongist peavad inimesed välja ka saama. Teine küsimus on, et mis teele rong saabub, sest perroon on edasisõidu poole oma. Üks noorsand hüppab alla raudteele ja ronib teisest perroonist üles, aga kui mitu korda vilistav rong kurvi tagant ilmub, siis tuleb kiiresti tagasi. Selline teguviis on Saksamaal muidu kõvasti keelatud.
Kui rong tuleb ja inimesed väljuvad – teatega, et mis teil viga, meil on kõik vintsutused alles ees –, üritab kõik see summ minna esimesse vagunisse, mispeale spurdin mööda perrooni tahapoole ja saan täitsa omaette kahese pingi. Vaatega kemmergule, eks ju, nii et võin teha loenduse.
Õues on juba pime, loen. Mõlemal telefonil lõpeb aku
Bismarcki mälestuste köide on läinud katki: eraldi on esikaas + esimene poogen + selg ning ülejäänud raamat (ilma esikaane, esimese poogna ja seljata). Paljastub saksaaegse odavköite teguviis.
Rong peatub igas teivasjaamas, neid on kohutavalt palju ja läheb väga kaua, enne kui hakkavad tulema tuttavad nimed. Ning ka nende seas on üllatusi, nagu „ohhoo, siin on ka peatus vä?”.
Teiseks ümberistumiseks – mis toimub umbes kaks tundi pärast plaanitut – on aega kenasti kümmekond minutit; kell on palju ja jaamakohvik juba kinni, samuti joogiputka (hommikul ostetud vesi on otsas).
Siinkandis on sadanud alles värskelt (ja kõvasti), inimesed käivad veel vihmavarjudega, aga enam ei saja. Lõpuks ainult veerand tundi ootamist ja saan isegi ühe hilisõhtuse bussiga kohale.
Pikk rongisõit, loen (ometi saab lennundusajakirjadega järje kätte).
Bonnis istub mu kõrvale väga paks, minust umbes kaks korda noorem saksa daam, kellel on ühes käes pitsa, mida sööb, ja teises kott, kust paistab veel avamata pitsakarp. Eks ikka ihu eest tuleb hoolt kanda.
Kölnis on kohalikule rongile ümber istumiseks aega mõni minut; minu rong saabub 3. teele ja järgmine läheb 4. teelt, aga selgub, et minna tuleb mitte üle perrooni, vaid jaamatunnelist läbi.
Köln-Messe/Deutzi jõuab rong paari minutiga. Olen pisut enne 10 messikeskuse lõunasissepääsu fuajees, mis on rahvast täis. Kataloog; piletimüüja näeb kataloogitähte esimest korda. Masin loeb ka kodus prinditud piletit, mille printisin värviprinteril, kuigi piletil oli märge, et printida tuleb kvaliteetsel mustvalgel printeril – küllap mingist muistsest ajast, kui värviprinteri jälg oli väga hägune. Aga ega ma sellepärast saa kuritarvitada tööprinterit!
Ja nüüd photokinast endast. (Kirjutatakse väiketähega.)
Canon on, nagu ikka, strateegiliselt soodsas asendis: kohe esimene, kelle silt peauksest sisenejale paistab. Nikoni juurde minekuks tuleb minna Canonist läbi. Pärast pisutist sabasseismist saan näha ja käppida praeguse suure kaamera lapse-lapse-lapse-last 7D Mk II, mis on puhta uus, ilmus alles esmaspäeval. Neid on käppida mitmesuguste Canoni praegu tootmises olevate objektiividega ja mulle satub see, mille objektiiv on täpselt sama EF-S 17-55mm f/2.8 kui mul (kui ma ei eksi, on see objektiiv veebruarist 2006 ja see projeteeriti algselt mu fotokale eelnenud mudeli 30D jaoks, nii et on vastu pidanud viis kaameramudelit ja midagi samasugust uut asemele tulnud ei ole)
Mul on näpus hallide plaan, kuhu märgitud mind huvitavad firmad ja näitused. Järgmiseks huvitab, kas Epsonil on uus A4-fotoprinter. On mingid 6 värvipadruniga kombainid; peab uurima. Vanaga (8 padrunit) on peale koerakarvade printimisdüüside vahel ka mure, et tinte poes enam ei müüda ja tuleb pidada strateegilist varu, mis suvel seoses sugulase juubelialbumiga oli otsakorral (sest juubelialbumisse tekkinud triipude kõrvaldamiseks kulus kohutavalt tinti, ka neid värve, mida muidu läheb aastas üks).
Lehelugejate loodusfoto näitus, kus ka mäetaguse teretuttava fotopaari kaks pilti, kelle uuemaid tegemisi (nt täto-moto-kokkutuleku osaliste glamuurfotosid, linnupargi asukatega või ilma) saan näha FB-s, aga alati tingimata ei laigi, isegi viisakusest mitte. Huvitavad kaks detaili, mis räägib näitusest mõndagi (peale ülespaneku hämaras söökla eeskojas): puuduvad tavalised tehnilised parameetrid (kaamera, fookuskaugus, säriaeg, ava, tundlikkus, üle-alavalgustus, statiiv, filter jne) ja teiseks puudub tänapäeva loomafotodel tavaline märge, kas pildistatud metsloom on vangistuses (loomaaias, loomapargis, kodus). Kahest fotost ühel olevatest loomadest kahtlustan, et ma tean, kes loomad pildil on, aga mälu järgi kohe ei oska öelda, mis aedikunurgas pilt on võetud. Inimesed, jah, näevad sama asja erimoodi.
Tagasi 1. halli otsingule, sest seal on Leica Gallery. Selles on mitu näitust on hipidest ja rokipeerudest, mitu on võtnud ise muusikud (nt mistanimindoligi, The Police’i kitarrist – kuigi apokriiva lugu oli pigem niipidi, et ta osales bändis sellepärast, et tal oli kitarr – „üks oskas mängida trumme, teisel oli kitarr, kolmas oli lihtsalt ennast täis”). Üks põnev näitus on sõjahaavadega Briti sõduritest, autoriks keegi Bryan Adams; „nimekaim küllap,” mõtlen nagu muiste algul olümpiavõitjast töökaaslase kohta, aga tutvustusest saan teada, et ei ole. Pikalt vaatan Tšernobõli praeguse seisundi näitust (kus muu hulgas mainitud, et väited, nagu möllaks seal praegu metsik loodus, on pisut liialdatud).
 |
| Fotomaakera, seekord täitsa näpuveata |
Edasi järgmistesse hallidesse, kus on jäetud nädalavahetuse harrastajamassidele rohkem ruumi.
Mul on mõningane huvi objektiivi Sigma Art 30 mm f/1,4 vastu, aga seda füüsiliselt nähes huvi pisut raugeb. (Promomaterjalides puudub objektiivi eestvaade: isegi f/1,4 avaga on 30 mm nii väike, et esiklaas on objektiivi jämedusest palju kitsam ja klaasi kõrval on palju igavat tühja ruumi). See-eest satub huvivälja suumobjektiiv Sigma Art 18–35 mm f/1,8. Sigma, kes ise keresid ei tooda, laseb objektiive enda fotoka küljes proovida; mu EF-S 17–55 mm f/2,8 pannakse hoolikalt serva taha varjule (no et ühelt poolt nagu pandiks, et ma ära ei jalutaks, aga ega ma tahakski, hind on umbes sama, ning teisalt, et ei arvataks, et Sigma pakub [natike kriimu ja äratulematute kuldsete kleepekatega] Canoni objektiivi). Küllap Sigma teab, mis ta teeb, nimelt on ta taha seinale pannud pika valge teksti mustale taustale, kust on kohe näha, kas objektiiv on kontrastne või tekitab väikesi vikerkaari.
Lugu vana sümpaatia Sigmaga on selline, et 1993 juhtus, et mul ei mahtunud Kaali järv ühte kaadrisse, ja seepeale leidsin, et mul on vaja lainurkobjektiivi; selleks sai Sigma 24 mm, mis ebatavaline pildinurk jäi suureks lemmikuks kuni filmifotoka moraalse vananemiseni 2005 ehk 12 aastaks. Seejärel 2008–2010 oli põhiobjektiiv samuti Sigma, aga laiatarbekvaliteediga (praegu vastaks sellele Sigma C-seeria, Contemporary). Väga meeldis sisepeegelduste puudumine, väga ei meeldinud pildi pehmus, nii et uue põhiobjektiivi saabumise järel on Sigma supersuum lebanud puutumata sahtlipõhjas 4½ aastat. Sigmast on mul veel 120–400 mm telesuum, mille peamine eelis on, et 400 mm (ja koos 2× konverteriga hädapärane 800 mm) nagu varast võtta, ja siis 150 mm makro vana stabilisaatorita versioon, mida olen ülistanud palju ja ülistan ikka edasi.
Eesti on messil esindatud. Ühe mulle tundmatu nimega härra foto on jõudnud Euroopa loodusfoto võistluse näitusele ja Remo Savisaare kärsaklasefoto on enda kategoorias saanud suisa 1. koha. Foto metaandmetest saab teada, et kuuldus, nagu tal oleks ainult üks objektiiv, ei vasta tõele. Märgitagu, et Euroopa loodusfoto võistluse näitus on 6. hallis, mis on peauksest nii kaugel, et selles on valdavalt väheolulisemat kola esindavad Hiina firmad (kataloogi riigiregistris, kus iga osaleja kohta on üks rida, on Hiina firmasid kolm lehekülge), ning kohe näituse ees üle vahekäigu on lava, kus näidatakse modellide kauneima ülesvõtmise salanippe ja mille ees tehakse modellidele ekstravagantset meiki ja soengut (kui möödun, on ühele just paigaldatud parukasse mitme mastiga purjelaev).
9. hallis on näituste asukoht veel kurvem, halli tagaotsas, ma ei jaksa nii sügavale enam minna, pööran tagasi.
Putkast postkaardid ja margid. Fotokas on olnud käes kolm tundi, sõrmed värisevad (panen siia juulis 2013 Šveitsis ema tehtud foto).
 |
| Tavaliselt kannan fotokat nii |
photokina piletiga saab ühe kohale- ja ühe ärasõidu Kölni ühissõidukipiirkonnas (mis ulatub Bonnini), aga pisikeses kirjas seisis seal juures, et mitte DB rongides. Aga et otseim tee messikeskusest kesklinna üle rohelise kaarsilla läheb just rongiga, ostan igaks juhuks uue pileti, taas kord mõtiskelles, mihuke on õige või kuhuni ulatuvad mõistatuslikud 1., 2. ja 3. tsoon. Kindel ei ole, kas saadud pilet on ikka õige (nimelt oli peatuses kaks piletiautomaati kõrvuti, DB ja Kölni ühissõidukisüsteemi oma, ostsin viimasest); ühelt poolt maksis pilet 2.80, aga teisalt olen moraalselt valmis seletama võimalikule piletikontrollile, et Kölni piletiautomaadindust linna külaline mõista ei suuda ja järgmine kord kõnnin jälle jala. (Kaugem kui paistab, pool tundi.)
Kiriku „ees” (st lääneportaali ees; eks lageda peal oleva keskse hoone suhtes ole igal pool „ees”) on rahvast nagu murdu, lehvivad lipud, sh Vatikani lipp, kohal on mitu usuühingut (lippudega, Malta ordu [krt, näpp läks valesti, hakkas tulema „por...”] kiirabiautoga), kleitide ja muude vanaaegsete rõivastega meesterahvaid on veel rohkesti. Ilm on soe ja hommikul rongis seljas olnud jopp on kotis rullis edasi (rongis oli nimelt jahutus peal).
 |
| Keskaegsed rahvalõbustused |
Küsib, mida ma teha tahan, vastan, et süüa tahan ja pärast niisama ringi kolada. Lähme kohe toomkiriku kõrvale õllesaali (Gaffel am Dom). Teenindus on suht aeglane, Kölsch on kõrgetes kitsastes mõõduklaasitaolistes 200 ml klaasides, turiste on palju, kõik asjad, mida ettekandja maha pillab, kukuvad minu taldrikult.
Vahepeal nii tugev vihm, mille plädin kostab üle õlleka valjust lärmist.
Saan teada, et saksa keeli hääldub nime photokina tagumine osa kina mitte esimeses vältes, vaid teises, nagu ka sõnades Kino [ˈkiːnɔ], positiv [ˈpoːzɪˌtiːf].
Saan teada, et just täna pühitseti ametisse uut peapiiskoppi. Kui toomkiriku uksed rahvale avatakse, on sees õhk paksust viirukisuitsust sinine ja haiseb nagu raamatupoe riiuli „Elustiilid” juures.
Leian, et võin teha kölnlastele Kölni toomkirikus ekskursioone, sest saksa sõber käinuvat seal sees viimati 10 a tagasi, mina aga olen viimase 10 a jooksul käinud umbes 5 korda ning lugenud hoone ehitusest ja ajaloost vähemalt kolm raamatut kogupaksusega 8 cm. Pärast seda, kui ta jõuab enne mind põhjapõikhoone kesklöövi ja piilari E9 tagant näitab, et vat seal on see uus aken, ja ma ütlen asjatundlikult, et jajaa, „Richter-Fenster”, ja ta vakatab, olen edaspidi rohkem vait. Nõndap veeretan jutu teemale, et tollal põhines ehitusstaatika katse-eksituse meetodil, ning sõber täiendab, et tuli nii vägev tükk, mida andis ehitada 600 aastat, ja lisan: „...millest 500 seisis torni otsas sama kraana”.
Aega on rohkem kui juttu, aga ka mitte nii kaua, et jõuaks-jaksaks kõndida väga kaugele, kus ma käinud ei ole, või näiteks Theophanu hauale või muudesse romaani kirikutesse. Nõnda kõnnime ringi mööda toomkiriku ümbrust ja näeme kaht asja, mida sõbra kinnitusel ta varem näinud ei ole: kuidas äsjane äikesevihm on tekitanud keset Roncalli väljakut suure veekogu ja kuidas Reini ääres sõidab vastu riburada invasõidukeid, kõik sõitjad purjus ja vehivad õllepudeliga.
 |
| Heinzelmännchenbrunnen: kunagised Kölni päkapikud |
 |
| Groß St. Martin |
 |
| Toomkiriku pideval korrastamisel asendatakse lagunenud osi uutega, vanad seisavad toomkiriku juures tänavatõketeks. Murdepinnalt on näha, kui sügavale tunginud on õhusaaste. |
Pärast korduvaid viisakusavaldusi, et sõber võib minna nüüd oma käikudele, ei ole vaja minu pärast oodata, ja tema koduvaid kinnitusi, et ta sõbratar tuleb alles pärast minu rongi väljumist, me siiski lõpuks lahkneme, ma teen ümbruskonnast veel kunstvõtteid ja käin raamatupoodides.
 |
| Mõõtkava adumiseks teadke, et kesklöövi suur lääneaken on 6,99 m lai ja 22 m kõrge (mul on kuskil foto, kuidas selle alaservas seisavad inimesed – Kölni toomkirikus pidavat tehtama ekskursioone pööningule, katusele ja galeriidele) |
Toomkiriku raamatupoes on mingis pildiraamatus juttu praeguse hoone esimesest ehitusmeistrist Gerhardist (Gerhard von Rile) ehk sisuliselt arhitektist ja projekteerijast ning meistri fotoks on pandud kaader dokudraamast Giganten der Gotik (2012), mis meil suht värskelt vaadatud (sel suvel).
Jaama raamatupoes selgub olevat kaks korrust. Virnas on mingi Loriot’ raamat; alles pärast saan teada, et see ilmus alles kaks päeva tagasi (Der ganz offene Brief, Loriot’ veerg ajakirjas Quick 1957–1961, mitu aastat avalikke kirju). Kirjaklambrid sugulasele. Näen, et meie suure kalendri järgmise aasta number on õdedest ja vendadest (2012: kannatlikkus; 2013: kahekesi).
Ja siis perroonile – isegi kempsu minemata, et ei tea, kas jõuab – ning siis hakkab juhtuma.
 |
| Bitte nicht einsteigen |
Koblenzis on silt, et mu 18.22 rong jääb „ilma tõttu” käigust ära. Väntan joonelt teadetesse, et mida teha, pilet on spetsiaalselt selle rongi jaoks. Sabas ees seisab inimesi, kellele antakse uued sõiduplaanid, kuidas sama piletiga saab kohale sajakilomeetrise kaarega teiselt poolt. Kuuleb, et ühes kitsas kohas on raudtee peale veerenud ülalt mäenõlvalt kive ja katkestuskohast mööda viiakse asendusbussiga.
Kui ise ette jõuan, lüüakse pileti peale tempel, et rong ei sõida. Kui küsin, kuidas saan tagasi siiamaile, läheb teenindaja murelikuks: „Hmm... jaa... Kas teile sobiks homme?” (Ei.) „Või lähete Kölni tagasi ja proovite sealt?” (Ka mitte; alles pärast mõistan, et jutt oli teisest rongiliinist, mis läheb järgmisse ümberistumisjaama teistkaudu.) „Meil tuleb otse teie sihtkohta spetsiaalne kaugrongi asendusbuss, aga sellele te ilmselt ei mahu.” Pakun, et prooviksin sõita ainult järgmisse ümberistumisjaama, seal vaatan, kuidas saan edasi. (Sest äärmise häda korral saaks sealt isegi taksoga.) Selle lahenduse peale on teenindaja igati kergendunud ja mindki kästakse minna 18.40 rongiga ja edasi kohaliku asendusbussiga.
Mistõttu võtan kõike väga rahulikult ja käin jaama kemmergutsentrumis, mis – nagu Pariisiski – annab poole raha eest talongi, millega saavat osades – aga mitte kõigis – putkades allahindlust.
Kui sealt väljun, näen, õhtusöögisai näpus, perroonil eksitavat silti: et ka 18.40 rong ei sõida. Samas on üle perrooni 9. teel sama numbriga rong, rahvas sees. Lähen sinna kõheldes minagi. Mida perroonil öeldakse, seda rongis ei kuule. Rong lahkub umbes kümme enne seitset.
Neli jaama, maha, bussi ootama. Algul tuleb õigest suunast tilluke buss, kuhu rahvast mahuks vast kümnendik. Rahvas naerab, üks onkel teeb pilti. Siis tuleb teisest suunast kaks bussi, kuhu mõningase pressimisega peaksid kõik mahtuma. Teades, mispidi buss lõpuks sõitma hakkab, istun huvitavamale poolele akna alla ning fotokotis on sobivasti lapp, millega pühkida akna pealt udu, et pildid tuleksid ikka paremad. Üks vanatädi kuulutab pidevalt, et maailm on teistpidi, ja kui buss asulast välja saab ja õigesse suunda keerab, teatab: „Das ist mir neu!”
Asula neljast linnusest paistab ja pildile jääb kolm. Kivide veerekoha näen ära, madalalt jõeäärselt maanteelt äkilise üleujutuse muda rookivad puhastusmasinad samuti.
 |
| Kuldselt sillalt |
 |
| Rolling stones |
Teises jaamas pool tundi ootamist. Üle jaamakõrvaste majade paistavad vastaskalda mäed ja nende kohal sähvib aeg-ajalt äike. Perroon on kitsas, osa rahvast istub lähedase maja trepil. Solidaarsus on üleüldine: palju ei puudu, et pakuksin kaasootajatele Kölni kommi. Jalgrattaga noormehed ja üksildased neiud sobitavad tutvusi. Puhkuselt naasjad räägivad võõrastele reisimuljeid. Üks eakas daam kirjeldab toimuvat DB reklaamfraasiga „Erlebnisreisen mit Deutsche Bahn!”.
Vähe enne rongi saabumist puhkeb küsimus, et võtke koomale, rongist peavad inimesed välja ka saama. Teine küsimus on, et mis teele rong saabub, sest perroon on edasisõidu poole oma. Üks noorsand hüppab alla raudteele ja ronib teisest perroonist üles, aga kui mitu korda vilistav rong kurvi tagant ilmub, siis tuleb kiiresti tagasi. Selline teguviis on Saksamaal muidu kõvasti keelatud.
Kui rong tuleb ja inimesed väljuvad – teatega, et mis teil viga, meil on kõik vintsutused alles ees –, üritab kõik see summ minna esimesse vagunisse, mispeale spurdin mööda perrooni tahapoole ja saan täitsa omaette kahese pingi. Vaatega kemmergule, eks ju, nii et võin teha loenduse.
Õues on juba pime, loen. Mõlemal telefonil lõpeb aku
Bismarcki mälestuste köide on läinud katki: eraldi on esikaas + esimene poogen + selg ning ülejäänud raamat (ilma esikaane, esimese poogna ja seljata). Paljastub saksaaegse odavköite teguviis.
Rong peatub igas teivasjaamas, neid on kohutavalt palju ja läheb väga kaua, enne kui hakkavad tulema tuttavad nimed. Ning ka nende seas on üllatusi, nagu „ohhoo, siin on ka peatus vä?”.
Teiseks ümberistumiseks – mis toimub umbes kaks tundi pärast plaanitut – on aega kenasti kümmekond minutit; kell on palju ja jaamakohvik juba kinni, samuti joogiputka (hommikul ostetud vesi on otsas).
Siinkandis on sadanud alles värskelt (ja kõvasti), inimesed käivad veel vihmavarjudega, aga enam ei saja. Lõpuks ainult veerand tundi ootamist ja saan isegi ühe hilisõhtuse bussiga kohale.
19.9.14
R, 2691. päev: luule, see ei tule tuulest
Kohe hommikul kontrollin BBC uudistest, mis on saanud Šotimaa rahvahääletusest, ja nendime kergendusega, et proua Cameron võib nüüd kergemalt hingata ning ära peidetud noad, nööri jne jälle peidust välja tuua – sest mingi praegu leidmatu ajakirjandusallika väitel olla Cameron umbes üleeile lubanud, et kui Šotimaa iseseisvub, tapab ta end ära. Seda praegu leida on võimatu ja kahtlustada võib, et see oli nt IKH-väärtõlge Cameroni atendaadi-naljast.
Kergendusega võib hingata ka UK riigikaitse, millest suur osa asub Šotimaal.
Mingi kosmoseuudiste FB-leht, mida jälgin, võtab tõe pähe kosmoseuudiseid, mida väidavad Venemaa ametlikud propagandakanalid rt.com ja ITAR-TASS. Esimene lubab, et kohe varsti pakkuvat Venemaa välismaa kosmoseturistidele ainulaadset võimalust lennata läbi Kuu tagant Kuu pinnast ainult 100 km kõrguselt, et lendab üks kosmonaut ja kaks turisti läbi aegade eduka kosmoselaevaga Sojuz. Esimeseks reageerib Kuu-maandumiste konspiratsiooniteoreetik, ajades tavalist pada, kuni arutluses leitakse, et võiks panna rahad kokku ja saata ta ise sellisele reisile, kuigi ega see midagi muudaks, ta niikuinii väidaks, et valitsus tegi temaga narkokatseid. Peagi sekkuvad ka skeptilisemad hääled ümberlükkamatu teatega, et aga venelased ei ole ju kunagi kõrgemal kui madalal Maa-orbiidil käinud, millest äkki nüüd selline suutlikkus. (Kuu juurde jõudmiseks on vaja kolmandiku võrra suuremat kiirust kui Maa-orbiidile jõudmiseks ja nii suure kosmoselaeva (TMA-M: 7150 kg) nii suureks kiirendamiseks on vaja ka väga suurt kanderaketti, mis N. Liidus kunagi korralikult ei lennanud ja mis praegu eksisteerib ainult taolistes libauudistes.) Mõistagi ei maini uudis ka seda, et Sojuzi pardaarvuti oli kuni aastani 2010 analoogarvuti. (2010 ilmus digitaalarvutiga mudel Sojuz TMA-M, aga eelmisi mudeleid kasutati kuni 2012. USA suurraketid on olnud digitaalarvutiga alates mandritevahelisest raketist Polaris 1960 ja alates 1960. aastate alguse Geminist on olnud digitaalarvuti kõigil mehitatud kosmoselaevadel.)
* * *
Määran eile kuuldud öökulli liiki ja saan teada, et see on mitte karvasjalg-, vaid hoopis kodukakk ning lind, keda olen seni nimetanud kodukakuks, on hoopis loorkakk.
Kergendusega võib hingata ka UK riigikaitse, millest suur osa asub Šotimaal.
Mingi kosmoseuudiste FB-leht, mida jälgin, võtab tõe pähe kosmoseuudiseid, mida väidavad Venemaa ametlikud propagandakanalid rt.com ja ITAR-TASS. Esimene lubab, et kohe varsti pakkuvat Venemaa välismaa kosmoseturistidele ainulaadset võimalust lennata läbi Kuu tagant Kuu pinnast ainult 100 km kõrguselt, et lendab üks kosmonaut ja kaks turisti läbi aegade eduka kosmoselaevaga Sojuz. Esimeseks reageerib Kuu-maandumiste konspiratsiooniteoreetik, ajades tavalist pada, kuni arutluses leitakse, et võiks panna rahad kokku ja saata ta ise sellisele reisile, kuigi ega see midagi muudaks, ta niikuinii väidaks, et valitsus tegi temaga narkokatseid. Peagi sekkuvad ka skeptilisemad hääled ümberlükkamatu teatega, et aga venelased ei ole ju kunagi kõrgemal kui madalal Maa-orbiidil käinud, millest äkki nüüd selline suutlikkus. (Kuu juurde jõudmiseks on vaja kolmandiku võrra suuremat kiirust kui Maa-orbiidile jõudmiseks ja nii suure kosmoselaeva (TMA-M: 7150 kg) nii suureks kiirendamiseks on vaja ka väga suurt kanderaketti, mis N. Liidus kunagi korralikult ei lennanud ja mis praegu eksisteerib ainult taolistes libauudistes.) Mõistagi ei maini uudis ka seda, et Sojuzi pardaarvuti oli kuni aastani 2010 analoogarvuti. (2010 ilmus digitaalarvutiga mudel Sojuz TMA-M, aga eelmisi mudeleid kasutati kuni 2012. USA suurraketid on olnud digitaalarvutiga alates mandritevahelisest raketist Polaris 1960 ja alates 1960. aastate alguse Geminist on olnud digitaalarvuti kõigil mehitatud kosmoselaevadel.)
* * *
Määran eile kuuldud öökulli liiki ja saan teada, et see on mitte karvasjalg-, vaid hoopis kodukakk ning lind, keda olen seni nimetanud kodukakuks, on hoopis loorkakk.
18.9.14
N, 2690. päev: nüüd klõbistan vähem kui enne
Saan tööl uue ja vaiksema klaviatuuri. Vana olen kasutanud viis aastat ja selle vasak Ctrl-klahv enam hästi ei tööta.
Itimees teatab, et kui vana on käinud viis aastat, ärgu ma enne 2019. aastat uut küsigu, ja toanaaber imestab, kas itimehed peavad täpset arvestust, mispeale itimees vastab, et muidugi, aga siis ütleb, et tegelikult A ise teatas, et viis aastat on käinud, mispeale toanaaber küsib mult, et kas mina pean. No kui ma eile itiabile kirjutasin, et uut oleks vaja, siis üritasin siit blogist uurida (aga ei leidnud), sest kohe algul oli mingi märgistikujama ning pealegi oli vana klaviatuur skandinaavia, st rootsi-soome klahvipaigutusega ja küsisin ülejärgmise toa rootslaselt, kas ta on saanud eesti klaviatuuri. Viis aastat tuletasin siis sellest, et olime kolinud majas alumisele korrusele ja mul oli tollal üle-eelmine toanaaber.
* * *
Õhtul huikab kohe maja taga seesama öökull, keda sageli kuuleb maja ees veerand kilomeetri kauguselt metsast; salvestan köögiaknast.
Itimees teatab, et kui vana on käinud viis aastat, ärgu ma enne 2019. aastat uut küsigu, ja toanaaber imestab, kas itimehed peavad täpset arvestust, mispeale itimees vastab, et muidugi, aga siis ütleb, et tegelikult A ise teatas, et viis aastat on käinud, mispeale toanaaber küsib mult, et kas mina pean. No kui ma eile itiabile kirjutasin, et uut oleks vaja, siis üritasin siit blogist uurida (aga ei leidnud), sest kohe algul oli mingi märgistikujama ning pealegi oli vana klaviatuur skandinaavia, st rootsi-soome klahvipaigutusega ja küsisin ülejärgmise toa rootslaselt, kas ta on saanud eesti klaviatuuri. Viis aastat tuletasin siis sellest, et olime kolinud majas alumisele korrusele ja mul oli tollal üle-eelmine toanaaber.
* * *
Õhtul huikab kohe maja taga seesama öökull, keda sageli kuuleb maja ees veerand kilomeetri kauguselt metsast; salvestan köögiaknast.
17.9.14
K, 2689. päev: kaugete aegade jama
Täna 75 a tagasi valgusid N. Liidu väed Poolasse, kus tegid palju kurja, ja arvake ära, mis ettekäändel – et nagu kaitsta Poolas elanud, aga segaduses kaitseta jäänud hõimurahvaid ukrainlasi ja valgevenelasi! (link)
Õhtu film on The Dictator (2012), mis on pühendatud Kim Il-Jongile, aga võiks olla ka Putinile.
Õhtu film on The Dictator (2012), mis on pühendatud Kim Il-Jongile, aga võiks olla ka Putinile.
16.9.14
T, 2688. päev: suuri sõnameistreid
Kirjutab saksa rahva suur poeg ja geenius Goethe:
18.7.1776. Diarreh die Nacht durch.
19.7.1776. Rhabarber! Dummheit!
(Allik: Patient Goethe, lk 102, kaugem allik: Goethe kogutud teosed, Weimari väljaanne, III osa, 1. köide, lk 16, algne allik: Goethe päevik.)
18.7.1776. Diarreh die Nacht durch.
19.7.1776. Rhabarber! Dummheit!
(Allik: Patient Goethe, lk 102, kaugem allik: Goethe kogutud teosed, Weimari väljaanne, III osa, 1. köide, lk 16, algne allik: Goethe päevik.)
15.9.14
E, 2687. päev: kohe näha, et vana sõber
Käes on paarisaasta september ja Kölnis tulekul jälle suur fotopidu (täna keskpäevani on pilet 7 € odavam, kiirustage, seltsimehed ja unetud). Üritan jälle kontakti võtta vana Kölni kandis elava sõbraga. Ei suuda meenutada, kuidas meie tutvus algas; see pidi olema kuidagi seotud mingi Saksa laevaga 1990. aastate lõpupoole, ilmselt seoses mingi mu ehitatava laevamudeliga – tal oli eksitava pealkirjaga veebileht (praegugi olemas, viimati uuendatud 2003, autoriõiguse teates on aastad 2002–2012) ja ta ehitas laevamudeleid peamiselt virtuaalselt, kiirtejälitusgraafika abil. FB-andmetel itimees, teine harrastus on astronoomia (ei ole, aia-tähetorn on ta vennal, küsisin üle). Otsin muistsetest ülestähendustest üles aadressi ja selgub, et see on vat siin esimese foto alumisest paremnurgast pisut allpool. Miskipärast on ta kujutluspildi poolest umbes samas lahtris kui ameerika tuttav Dan, kes oli kunagises eksklusiivses varajase reaktiivlennu meililistis kesksel kohal ja kes ehitas tööl päris laevu, lennukikandjaid.
14.9.14
P, 2686. päev: toas
Puhastan pesumasinat (pesupulbri kolu, põhjafilter).
Loen (Patient Goethe). Saan teada, et Goethe „Leipzigi noorepõlvehaigus” oli tuberkuloos, mitte süüfilis, nagu seda arvatud ajal, mil eufemism „raske haigus” tähendas süüfilist, milleks rahvasuu nimetas peale süüfilise enda ka mitmeid muid haigusi, ning et Goethe joonud veinikasvatuspiirkonna mõttes mõõdukalt, 1–2 pdl veini päevas (ja peale selle hommikul joogiklaasitäie madeirat ja päeval õlut ka, rääkimata mineraalveest, mida ta kaanis nii suviti ravivetel kui ka talvel kodus).
Loen (Patient Goethe). Saan teada, et Goethe „Leipzigi noorepõlvehaigus” oli tuberkuloos, mitte süüfilis, nagu seda arvatud ajal, mil eufemism „raske haigus” tähendas süüfilist, milleks rahvasuu nimetas peale süüfilise enda ka mitmeid muid haigusi, ning et Goethe joonud veinikasvatuspiirkonna mõttes mõõdukalt, 1–2 pdl veini päevas (ja peale selle hommikul joogiklaasitäie madeirat ja päeval õlut ka, rääkimata mineraalveest, mida ta kaanis nii suviti ravivetel kui ka talvel kodus).
13.9.14
L, 2685. päev: linnupark
Ümberistumisjaama kohvik on korras (eelmine nädalavahetus oli remondis, uksed eest, leti asemel püsti redel, juhtmed rippusid laest ja müüjad töötasid hoopis Siimu tänava putkas, mis seisundist võiks näiteks aknaaluse jõeoru puhastusjaama näitel arvata, et remont kestab vähemalt 4 a).
Linnupargis kohtuvad vader ja ristilaps. Annan üle plaadi piltidega, mida lubasin ligi aasta tagasi.
Saarelinnas ehtepood, seejärel lõuna Vana-Saarelinna kõrtsi terrassil, mul on vaade aiakunstile. Mingi kohalik must õlu (ilme on petlik, selles on humalat nii mis kole – mitu nädalat hiljem saan teada, et just sama marki jõi Goethe, kes üldse jõi tänapäevase arusaama järgi palju). Aeg-ajalt kostaks nagu kõuekõminat – tegelikult hoopis peaaegu kõrtsi kohal sild kõmiseb, kui auto üle sõidab.
Kui väljun, leiavad mööda tänavat lähenevad prantsuse vanurid majaseinalt kunagise kõrgvee märgi ja näitavad enda peal, kui kõrge vesi oli, leidmata üksmeelt, kas tänaval sumati või ujuti.
Tagasi üles linna kohvikusse, seal magustoit, aga seekord ekstravagantse kemmerguta.
Linnupargis kohtuvad vader ja ristilaps. Annan üle plaadi piltidega, mida lubasin ligi aasta tagasi.
Saarelinnas ehtepood, seejärel lõuna Vana-Saarelinna kõrtsi terrassil, mul on vaade aiakunstile. Mingi kohalik must õlu (ilme on petlik, selles on humalat nii mis kole – mitu nädalat hiljem saan teada, et just sama marki jõi Goethe, kes üldse jõi tänapäevase arusaama järgi palju). Aeg-ajalt kostaks nagu kõuekõminat – tegelikult hoopis peaaegu kõrtsi kohal sild kõmiseb, kui auto üle sõidab.
Kui väljun, leiavad mööda tänavat lähenevad prantsuse vanurid majaseinalt kunagise kõrgvee märgi ja näitavad enda peal, kui kõrge vesi oli, leidmata üksmeelt, kas tänaval sumati või ujuti.
Tagasi üles linna kohvikusse, seal magustoit, aga seekord ekstravagantse kemmerguta.
12.9.14
R, 2684. päev: reede!
Valmis saab tänane ja esmaspäevane töö ning tulen nii vara ära kui saab. Koduukse taga pean klobistama väga pikalt.
11.9.14
N, 2683. päev: pulgad ja plaadid
Laupäevase linnupargi-külastuse eel käin päeval elektroonikakaubamajas ja ostan kaks võimalikult väikest mälupulka, mille peale panna samad pildid kui need, mis on kahe DVD peal. Selgub, et ega nii väikest pulka ei ole, mille saaks kinnitada 2 CD karbi sisse – kinnitan siis välja, kahepoolse teibiga.
Ühtlasi ostan kaks allahinnatud filmi – Dark Shadows (2012), mis selgub olevat kõige igavam Johnny Depiga film, ja The Dictator (2012).
Ühtlasi ostan kaks allahinnatud filmi – Dark Shadows (2012), mis selgub olevat kõige igavam Johnny Depiga film, ja The Dictator (2012).
10.9.14
K, 2682. päev: vaatan ülalt alla
Kontserdisaalis hooaja avakontsert.
Kohad on külgloožis praktiliselt lae all. Normaalses asendis istudes näen orkestist kolmandikku (timpanid, trompetid, viiulid). Teises pooles istun ebanormaalses asendis ja näen peaaegu kogu orkestrit, v.a kontrabasse, kelle nägemiseks pean nõjatuma vastu rinnatist. Üldiselt on vaatepilt selline, nagu vaataks 5. korruse aknast välja.
Uinun esimeses pooles kokku 31 korda, kartes, et äkki pillan magades kava käest ja see kukub orkestrisse. Pisut lohutab, et otse meie vastas teisel pool saali istuvad riigipea loožis praegune ja endine kroonitud pea ning ajuti noogutavad samuti muusika rütmis. Nende saabumist ennustas kõigepealt, et meid lasti saali alles veidi vähem kui 10 minutit enne algust, aga mitte 20 minutit enne, siis tulid vastu kolm kuuldeaparaadiga kappi, kõigil samasugused märgid revääril – E vaatas täpsemini ja täheldas, et märgil oli kroon –, ja akendest paistis, kuidas hoovi sõitis motikatega ja invatõstukiga korteež. Vahetult enne algust siis jälgisime – meilt paistis kätte peaaegu kogu saalipõrand, rõdu ja parempoolsed loožid –, kuhu nad tulevad. Märkasin, et kui muidu on igas „tornis” ülestikku neli looži, on ühes ainult kolm ja suuremas vahes ripub seinal mingi vapp. Riigipea looži taga oli akna moodi ava, kust kogu kontserdi aeg vaatab välja turvamees.
Esimese poole viimased viis minutit hoiab magajaloendus mind kenasti ärkvel, teises pooles taipan, millal ma jälle üht maailma tipporkestrit sellisest rakursist näen, ja vaatan väga hoolega. Ülalt orkestrantide nägusid ei näe, aga näeb detailselt, mida nad teevad pillidega: näiteks timpanimängijal on neljad pulgad ja ta pidevalt häälestab – väga ettenägelik, mõtle, kui tuleks vale kõrgusega pauk. Viiulimängijad seisavad püsti, panevad lavale tulles rahakoti noodipuldi alla – mõtlen, et näe, nad ei julge seda garderoobi jätta.
Kogu orkestril on juuksed tuhmilt kuivad, ainult solistil on õlitatud. Solist on prantslane. Teda näidatakse vaheajal kroonitud peadele, vana riigipea (93) räägib temaga pikalt ja kõlaval häälel, üle saali on tema üksikuid sõnu kosta (seekord lisandub astronoomilise binokli habemega naljale suundmikrofoni teema).
Logistika mõttes on tehtud, nagu ütleks soomlane, moka, sest samal päeval lõpeb kolm nädalat kestud aastalaat ja kontserdi lõpuks on kontserdisaali linnaga ühendav suur sild ilutulestiku laskmiseks suletud ning meie bussid jätavad kontserdisaali peatuse vahele. Päeval midagi teada ei saanud, kui palju sild suletud on, aga kohapeal selgub, et isegi jala läbi ei saa, mistõttu tuleme silla juurest tagasi ja satume õnnelikult ühe linna poole suunduva bussi peale, mis on väga täis ja mis teeb keeruka ümbersõidu alt orust läbi postkontori juurde. Sealt 16. bussiga jaama juurde, sealt taksoga.
Kohad on külgloožis praktiliselt lae all. Normaalses asendis istudes näen orkestist kolmandikku (timpanid, trompetid, viiulid). Teises pooles istun ebanormaalses asendis ja näen peaaegu kogu orkestrit, v.a kontrabasse, kelle nägemiseks pean nõjatuma vastu rinnatist. Üldiselt on vaatepilt selline, nagu vaataks 5. korruse aknast välja.
Uinun esimeses pooles kokku 31 korda, kartes, et äkki pillan magades kava käest ja see kukub orkestrisse. Pisut lohutab, et otse meie vastas teisel pool saali istuvad riigipea loožis praegune ja endine kroonitud pea ning ajuti noogutavad samuti muusika rütmis. Nende saabumist ennustas kõigepealt, et meid lasti saali alles veidi vähem kui 10 minutit enne algust, aga mitte 20 minutit enne, siis tulid vastu kolm kuuldeaparaadiga kappi, kõigil samasugused märgid revääril – E vaatas täpsemini ja täheldas, et märgil oli kroon –, ja akendest paistis, kuidas hoovi sõitis motikatega ja invatõstukiga korteež. Vahetult enne algust siis jälgisime – meilt paistis kätte peaaegu kogu saalipõrand, rõdu ja parempoolsed loožid –, kuhu nad tulevad. Märkasin, et kui muidu on igas „tornis” ülestikku neli looži, on ühes ainult kolm ja suuremas vahes ripub seinal mingi vapp. Riigipea looži taga oli akna moodi ava, kust kogu kontserdi aeg vaatab välja turvamees.
Esimese poole viimased viis minutit hoiab magajaloendus mind kenasti ärkvel, teises pooles taipan, millal ma jälle üht maailma tipporkestrit sellisest rakursist näen, ja vaatan väga hoolega. Ülalt orkestrantide nägusid ei näe, aga näeb detailselt, mida nad teevad pillidega: näiteks timpanimängijal on neljad pulgad ja ta pidevalt häälestab – väga ettenägelik, mõtle, kui tuleks vale kõrgusega pauk. Viiulimängijad seisavad püsti, panevad lavale tulles rahakoti noodipuldi alla – mõtlen, et näe, nad ei julge seda garderoobi jätta.
Kogu orkestril on juuksed tuhmilt kuivad, ainult solistil on õlitatud. Solist on prantslane. Teda näidatakse vaheajal kroonitud peadele, vana riigipea (93) räägib temaga pikalt ja kõlaval häälel, üle saali on tema üksikuid sõnu kosta (seekord lisandub astronoomilise binokli habemega naljale suundmikrofoni teema).
Logistika mõttes on tehtud, nagu ütleks soomlane, moka, sest samal päeval lõpeb kolm nädalat kestud aastalaat ja kontserdi lõpuks on kontserdisaali linnaga ühendav suur sild ilutulestiku laskmiseks suletud ning meie bussid jätavad kontserdisaali peatuse vahele. Päeval midagi teada ei saanud, kui palju sild suletud on, aga kohapeal selgub, et isegi jala läbi ei saa, mistõttu tuleme silla juurest tagasi ja satume õnnelikult ühe linna poole suunduva bussi peale, mis on väga täis ja mis teeb keeruka ümbersõidu alt orust läbi postkontori juurde. Sealt 16. bussiga jaama juurde, sealt taksoga.
9.9.14
T, 2681. päev: mitmesugu lennukitest
Hollandi lennuõnnetuseuurijad on avaldanud MH17 õnnetuse esialgse uurimisaruande: link. Väga huvitav; selles on ka ilmaolude skeem (lk 18) ja lähedaste lennukite täpne asukoht õnnetuse ajal (lk 12; viimane erineb pisut esialgsest AW&ST skeemist, vt siin). On ka rusude kaart (lk 21), kust selgub mõtlema panev asjaolu: lennuki esiosa ja kokpit langesid maapinnale ligikaudu püstloodis, aga kere, tiivad, mootorid ja saba liikusid hooga edasi ja jõudsid maapinnale mitu kilomeetrit eemal. Peale selle järeldatakse (õnnetuskohal tehtud paljude fotode järgi), et mõnesentimeetrised, lennuki tihedalt läbistanud killud langesid lennuki esiosale eest ülevalt ning lennuk lagunes hetkega, nii et mõlema musta kasti salvestus (kokpiti helid; lennuki süsteemid) katkeb kell 13:20:03 UTC ilma mingi märgita, et lennukis oleks midagi valesti. Mustade kastide sisu torgitud ei ole, seisab aruandes.
MH17 Wikipedia artikli arutelulehel (mis on tugevasti kallutatud – Kremli poole) nenditakse, et aruanne ainult viitavat võimalusele, et lennuki kukutasid peened teravad killud – aga samas ei teata, et a) see on ülimalt neutraalne ja poliitkorrektne esialgne aruanne ning b) vasaku kokpitiakna foto (lk 23), mis seda eriti toetab, on kas lõigatud samast fotost või on vähemalt tehtud samal ajal kui vasaku kokpitiakna foto AW&ST 28.7.2014 lk 20, mille allkiri ütleb, et selle augud ja kriimud viitavad allalaskmisele SAM-raketiga kindlasti, millega algab artikkel allalaskmiseaegsete lennutingimuste kohta (sh lennukeelud ja lennukid piirkonnas, vt link ülal) ning millele kohe järgneb ajakirja raskekahuri Bill Sweetmani üksikasjalik artikkel SAM-süsteemi Buk kohta.
Muserdav.
* * *
Juubeli puhul taasavaldab AW&ST tähtsaid ajaloolisi artikleid; hiljuti oli üks aastast 1945 ja rääkis ettepoole nooljate tiibadega lennukist Ju 287 – mis oli esimene lennanud nooljate tiibadega reaktiivlennuk üldse* ning kuigi tiivad on tehnilistel põhjustel hiljem olnud nooljad hoopis tahapoole, oli Ju 287 ikkagi väärilise tähelepanuta jäänud teerajaja. Saadan artikli edasi ja sõber mainib faktiviga (et [tahapoole] nooljate tiibadega Me 262 oli lennanud reaktiivjõul veidi varem, aga seda ei võinud kirjutajad siis veel teada). Mis kergitab mälu tagasoppidest esile, et üks esimesi nooljate tiibadega mootorlennukeid üldse oli hoopis vaidtiib-vaatluslennuk Gotha Go 147 (1936), mida korraks mainivad Smith & Kay (German Aircraft of the Second World War) ja DDL (Heinz Nowarra, Die deutsche Luftrüstung 1933–1945, Bd. II). Täna vaatan, kas mainib ka teema kolmas piibel, Green (Warplanes of the Third Reich), mida ma otseselt lugenud ei ole (Smithi ja Kayd olen ning ka DDL just II köite olen ka läbi lugenud); mainib ja mis veel selgub: kui DDL keskendub peamiselt tehnikale ja variantidele ja Smith & Kay kasutusele, kirjutab Green pikalt väljatöötamisest. Nii sirvin ja saan teada, kuidas lugu tanki kukkumisega läbi puust transport-hiidpurilennuki Ju 322 põranda ikka oli – see ei vajunud niisama vaikselt ja raginal, vaid sissesõidu kaldtee oli liiga järsk, tank (Pz.Kpfw. IV) kaldus üle läve jõudes äkki ja täie raskusega ettepoole. Ja et operatsiooni Seelöwe sügisel 1940 mitte ei tühistatud, vaid lükati edasi, mistõttu Ju 322 ja Me 321 väljatöötamine jätkus, kusjuures Me 321 sõrestik oli metallist, aga Ju 322 oma puust, mis oli Junkersile kui algusest peale metall-lennukeid tootnule suur nöök. Programmi lõpetamisel mais 1941 (pärast masendavaid lennukatsetusi – Ju 322 laugles ise ilusti, aga seda oli võimatu pukseerida) oli 200 tellitud lennukist tootmises juba vähemalt 60, need saeti klotsideks ja nendega köeti puugaasiküttega autosid.
Ning et Erich Bachem pakkus püststardiga rakett-„seadet” (Gerät) Bachem Ba 349 Natter riigihankele, millega otsiti rakettmootori Walter HWK 109-509 jaoks väikest hävituslennukit (samas hankes pakkus Heinkel tillukest lennukit P.1077 Julia, mis oleks startinud teise lennuki, nt Ar 234 kantuna), aga ta saadeti sealt tagasi, sest tingimustes olnud ette nähtud, et lendur maandub koos lennukiga. Bachem – kes ameti poolest oli hoopis tisler ja tootis pärast sõda Argentinas kitarre, nagu märgib suur Ba 349 raamat sarjas Luftwaffe Classics – ei jätnud jonni ja kaebas otse Himmlerile, kelle toel Ba 349 hanke otsekohe võitis ja läks väljatöötamisele.
* Saritootmiseni jõudis neljamootorine (4 × BMW 003) Ar 234C, aga selle tiib oli sirge.
* * *
Õhtul E-l lennujaamas vastas. Lennuk tuleb nii hilja, et ma jõuan enne isegi põranda pesta. Algul tuleb lennukist üks töökaaslane, kes kiidab, et tuli just Tallinnast, mispeale märgin, et ahhaa, siis ta sõitis samades lennukites kui E, ja pärast saan teada huvitaval teemal „Töökaaslane lennukis”.
MH17 Wikipedia artikli arutelulehel (mis on tugevasti kallutatud – Kremli poole) nenditakse, et aruanne ainult viitavat võimalusele, et lennuki kukutasid peened teravad killud – aga samas ei teata, et a) see on ülimalt neutraalne ja poliitkorrektne esialgne aruanne ning b) vasaku kokpitiakna foto (lk 23), mis seda eriti toetab, on kas lõigatud samast fotost või on vähemalt tehtud samal ajal kui vasaku kokpitiakna foto AW&ST 28.7.2014 lk 20, mille allkiri ütleb, et selle augud ja kriimud viitavad allalaskmisele SAM-raketiga kindlasti, millega algab artikkel allalaskmiseaegsete lennutingimuste kohta (sh lennukeelud ja lennukid piirkonnas, vt link ülal) ning millele kohe järgneb ajakirja raskekahuri Bill Sweetmani üksikasjalik artikkel SAM-süsteemi Buk kohta.
Muserdav.
* * *
Juubeli puhul taasavaldab AW&ST tähtsaid ajaloolisi artikleid; hiljuti oli üks aastast 1945 ja rääkis ettepoole nooljate tiibadega lennukist Ju 287 – mis oli esimene lennanud nooljate tiibadega reaktiivlennuk üldse* ning kuigi tiivad on tehnilistel põhjustel hiljem olnud nooljad hoopis tahapoole, oli Ju 287 ikkagi väärilise tähelepanuta jäänud teerajaja. Saadan artikli edasi ja sõber mainib faktiviga (et [tahapoole] nooljate tiibadega Me 262 oli lennanud reaktiivjõul veidi varem, aga seda ei võinud kirjutajad siis veel teada). Mis kergitab mälu tagasoppidest esile, et üks esimesi nooljate tiibadega mootorlennukeid üldse oli hoopis vaidtiib-vaatluslennuk Gotha Go 147 (1936), mida korraks mainivad Smith & Kay (German Aircraft of the Second World War) ja DDL (Heinz Nowarra, Die deutsche Luftrüstung 1933–1945, Bd. II). Täna vaatan, kas mainib ka teema kolmas piibel, Green (Warplanes of the Third Reich), mida ma otseselt lugenud ei ole (Smithi ja Kayd olen ning ka DDL just II köite olen ka läbi lugenud); mainib ja mis veel selgub: kui DDL keskendub peamiselt tehnikale ja variantidele ja Smith & Kay kasutusele, kirjutab Green pikalt väljatöötamisest. Nii sirvin ja saan teada, kuidas lugu tanki kukkumisega läbi puust transport-hiidpurilennuki Ju 322 põranda ikka oli – see ei vajunud niisama vaikselt ja raginal, vaid sissesõidu kaldtee oli liiga järsk, tank (Pz.Kpfw. IV) kaldus üle läve jõudes äkki ja täie raskusega ettepoole. Ja et operatsiooni Seelöwe sügisel 1940 mitte ei tühistatud, vaid lükati edasi, mistõttu Ju 322 ja Me 321 väljatöötamine jätkus, kusjuures Me 321 sõrestik oli metallist, aga Ju 322 oma puust, mis oli Junkersile kui algusest peale metall-lennukeid tootnule suur nöök. Programmi lõpetamisel mais 1941 (pärast masendavaid lennukatsetusi – Ju 322 laugles ise ilusti, aga seda oli võimatu pukseerida) oli 200 tellitud lennukist tootmises juba vähemalt 60, need saeti klotsideks ja nendega köeti puugaasiküttega autosid.
Ning et Erich Bachem pakkus püststardiga rakett-„seadet” (Gerät) Bachem Ba 349 Natter riigihankele, millega otsiti rakettmootori Walter HWK 109-509 jaoks väikest hävituslennukit (samas hankes pakkus Heinkel tillukest lennukit P.1077 Julia, mis oleks startinud teise lennuki, nt Ar 234 kantuna), aga ta saadeti sealt tagasi, sest tingimustes olnud ette nähtud, et lendur maandub koos lennukiga. Bachem – kes ameti poolest oli hoopis tisler ja tootis pärast sõda Argentinas kitarre, nagu märgib suur Ba 349 raamat sarjas Luftwaffe Classics – ei jätnud jonni ja kaebas otse Himmlerile, kelle toel Ba 349 hanke otsekohe võitis ja läks väljatöötamisele.
* Saritootmiseni jõudis neljamootorine (4 × BMW 003) Ar 234C, aga selle tiib oli sirge.
* * *
Õhtul E-l lennujaamas vastas. Lennuk tuleb nii hilja, et ma jõuan enne isegi põranda pesta. Algul tuleb lennukist üks töökaaslane, kes kiidab, et tuli just Tallinnast, mispeale märgin, et ahhaa, siis ta sõitis samades lennukites kui E, ja pärast saan teada huvitaval teemal „Töökaaslane lennukis”.
8.9.14
E, 2680. päev: koristan
Selgub (või noh ei selgu, teada niigi), et esiteks jõuab kahe nädalaga tekkida päris palju koristamisväärsusi ja teiseks on üks hommik ja üks õhtu kõigeks vähevõitu.
7.9.14
6.9.14
L, 2678. päev: muuseumis
Tänasest alates räägin jaama piletikassas kohalikus keeles. Aja parajaks tegemiseks kohaliku rongiga lõppjaama, seal veerand tundi vahtimist, sealt kiirrongiga edasi. (Muidu pidanuksin ootama kiirrongi kolmveerand tundi.)
Muuseumis. Väljas on peaaegu iga 2000 a jooksul jõevooge kündnud laeva mudel, igaüks ise mõõtkavas. Klaaskast on ümber ainult kahel, lähedusandurid on väga tundlikud, kuhugi märgitud ei ole, kui lähedal on lähedal, andurid kogu aeg kisavad, valvur kogu aeg õiendab.
Saab selgitust, kuidas oli võimalik, et jõeoru mitmel pisilinnal oli selline luksus nagu linnamüür: no nad võtsid kogu jõeliikluselt tolli. Mõnes oli veetud koguni kett üle jõe, et keegi vaikselt mööda ei lipsaks. Mõnes oli laokohaõigus, mis tähendas, et kogu mööduva kauba pidi laevast maha laadima, see mõõdeti ja kaaluti üle ning kohalikud kaupmehed said osta, mida vaja.
Saab ka teada, et napist langusest hoolimata sõideti ülesvoolu purjede jõul vähe. Sageli veeti ülesvoolu hobustega (burlakke õnneks ei tuntud), mis aga tähendas ka, et jõekaldal pidi olema hobuse kõnnitav tee, aga veel sagedamini ehitati paat võimalikult sirgetest laudadest ning see sõitis ainult allavoolu, jõesuudmes müüdi koos kaubaga puiduks.
Väljas on ühe kuurvürsti ekstravagantse rokokoo(?)laeva mudel, koos joonistega. Tema suur mõttevälgatus oli, et miks rappuda mitu päeva tõllas ja ööbida juhuslikes võõrastemajades, kui võib sõita mitu päeva mugavalt kaunis isiklikus kajutis!
Lühidal ajal XIX saj algul, mil aurujõud juba oli olemas, aga raudteed veel mitte, kestis liinisõit ülesvoolu kolm ja allavoolu kaks päeva, ööbimisega kaldal. Tänapäeval on üks selline lõbusõidu-joogi-söögiliin, et mootorlaev hakkab sõitma T-st vara hommikul, lõunaks on läbinud allavoolu jõest kolmandiku, on seal paar tundi, põristab siis tagasi, kohal on hilja õhtul. Kunagi peaks seda umbes kümnetunnist reisi proovima, võib-olla on jõeäärne maastik vaheldusrikkam kui 1999 aurulaevasõidul Helsingist Porvoosse ja tagasi, mis toimus kõik välistekil, kus kaldani oli vähemalt pool kilomeetrit ja mille kumbki ots kestis 3½ tundi.
Vaatan ka suurt linnamaketti ning teen selle tuttavatest kohtadest pilte. See on tõetruum (eriti reljeefi suhtes) kui koolilaste käsitöötunnis meisterdatud makett Kilulinna raekoja pööningul.
Pärast muuseumi plaadipoes: eile mainitud meloodilise bändi plaate ei ole, aga see-eest on sellise suht obskuurse esitajaga barokkooperi plaat (Gluck, „Ezio”, Viini 1763. a versioon), keda ei ole isegi Wikipedias (st ei ole artiklit, muidu on mainitud kaks korda: loetletud sellesama barokkooperi plaadistusel esitajana ja abikaasa artiklis). Tema säravat häält sai kuulda kevadel barokkooperi kontsertettekandel. Siis ka selline laiatarbeplaat nagu Händeli „Messiase” katkendid, kus kahes numbris laulab bassi Gerald Finley. (Finley Wikipedias on.)
Kella kõrtsis.
Pärast kondan mitmes raamatupoes, soovides osta Nadia Budde mõne lustaka lasteraamatu, aga kõigis kolmes raamatupoes, kus käin, mis muidu on kõik väga toredad, on igaühes süsteem, et lasteraamatud on vanuse järgi. No ja mine võta kinni, mis eale need on. Ise arvan ohopis, et täiskasvanuile.
T. kesklinnas on moeetendus, stiilis „astuge kaubamajja sisse ja ostke samasugune”. Vanasti näidati sihukesi reklaame telekas, kuigi võtmes, et tulge ostke meilt kaupa, mida keegi muidu osta ei taha.
Muuseumis. Väljas on peaaegu iga 2000 a jooksul jõevooge kündnud laeva mudel, igaüks ise mõõtkavas. Klaaskast on ümber ainult kahel, lähedusandurid on väga tundlikud, kuhugi märgitud ei ole, kui lähedal on lähedal, andurid kogu aeg kisavad, valvur kogu aeg õiendab.
Saab selgitust, kuidas oli võimalik, et jõeoru mitmel pisilinnal oli selline luksus nagu linnamüür: no nad võtsid kogu jõeliikluselt tolli. Mõnes oli veetud koguni kett üle jõe, et keegi vaikselt mööda ei lipsaks. Mõnes oli laokohaõigus, mis tähendas, et kogu mööduva kauba pidi laevast maha laadima, see mõõdeti ja kaaluti üle ning kohalikud kaupmehed said osta, mida vaja.
Saab ka teada, et napist langusest hoolimata sõideti ülesvoolu purjede jõul vähe. Sageli veeti ülesvoolu hobustega (burlakke õnneks ei tuntud), mis aga tähendas ka, et jõekaldal pidi olema hobuse kõnnitav tee, aga veel sagedamini ehitati paat võimalikult sirgetest laudadest ning see sõitis ainult allavoolu, jõesuudmes müüdi koos kaubaga puiduks.
Väljas on ühe kuurvürsti ekstravagantse rokokoo(?)laeva mudel, koos joonistega. Tema suur mõttevälgatus oli, et miks rappuda mitu päeva tõllas ja ööbida juhuslikes võõrastemajades, kui võib sõita mitu päeva mugavalt kaunis isiklikus kajutis!
Lühidal ajal XIX saj algul, mil aurujõud juba oli olemas, aga raudteed veel mitte, kestis liinisõit ülesvoolu kolm ja allavoolu kaks päeva, ööbimisega kaldal. Tänapäeval on üks selline lõbusõidu-joogi-söögiliin, et mootorlaev hakkab sõitma T-st vara hommikul, lõunaks on läbinud allavoolu jõest kolmandiku, on seal paar tundi, põristab siis tagasi, kohal on hilja õhtul. Kunagi peaks seda umbes kümnetunnist reisi proovima, võib-olla on jõeäärne maastik vaheldusrikkam kui 1999 aurulaevasõidul Helsingist Porvoosse ja tagasi, mis toimus kõik välistekil, kus kaldani oli vähemalt pool kilomeetrit ja mille kumbki ots kestis 3½ tundi.
Vaatan ka suurt linnamaketti ning teen selle tuttavatest kohtadest pilte. See on tõetruum (eriti reljeefi suhtes) kui koolilaste käsitöötunnis meisterdatud makett Kilulinna raekoja pööningul.
Pärast muuseumi plaadipoes: eile mainitud meloodilise bändi plaate ei ole, aga see-eest on sellise suht obskuurse esitajaga barokkooperi plaat (Gluck, „Ezio”, Viini 1763. a versioon), keda ei ole isegi Wikipedias (st ei ole artiklit, muidu on mainitud kaks korda: loetletud sellesama barokkooperi plaadistusel esitajana ja abikaasa artiklis). Tema säravat häält sai kuulda kevadel barokkooperi kontsertettekandel. Siis ka selline laiatarbeplaat nagu Händeli „Messiase” katkendid, kus kahes numbris laulab bassi Gerald Finley. (Finley Wikipedias on.)
Kella kõrtsis.
Pärast kondan mitmes raamatupoes, soovides osta Nadia Budde mõne lustaka lasteraamatu, aga kõigis kolmes raamatupoes, kus käin, mis muidu on kõik väga toredad, on igaühes süsteem, et lasteraamatud on vanuse järgi. No ja mine võta kinni, mis eale need on. Ise arvan ohopis, et täiskasvanuile.
T. kesklinnas on moeetendus, stiilis „astuge kaubamajja sisse ja ostke samasugune”. Vanasti näidati sihukesi reklaame telekas, kuigi võtmes, et tulge ostke meilt kaupa, mida keegi muidu osta ei taha.
4.9.14
N, 2676. päev: koomapalat IV
Tänu stahhaanovlikele ponnistustele terendab juba koomaseisundi lõpp.
Õhtul pikk tiir pargis. Rotte ei näe, ainult kuuleb. Kämpingu juures sillal tervitab keegi ingliskeelne onkel Šp-t.
Õhtul pikk tiir pargis. Rotte ei näe, ainult kuuleb. Kämpingu juures sillal tervitab keegi ingliskeelne onkel Šp-t.
3.9.14
K, 2675. päev: koomapalat III
Tööjuures: ei kommentaari.
Kodus: valmivad metsamatka pildid (mis on väike vaheldus, lõõgastus ja pildiline väljendusviis, kas pole).
Kodus: valmivad metsamatka pildid (mis on väike vaheldus, lõõgastus ja pildiline väljendusviis, kas pole).
2.9.14
1.9.14
E, 2673. päev: koomapalat I
Algab koomaline töönädal, kus iga päev olen kohal enne kukke ja koitu ning tööviljakus on kolossaalne, samuti kohvikogus.
Kui täna tööle kabinetti saabun, läheb aknalt lendu tuuletallaja.
Kui täna tööle kabinetti saabun, läheb aknalt lendu tuuletallaja.
Subscribe to:
Posts (Atom)
