Eesti tuludeklaratsioonid. Eelmise aastaga võrreldes on tänavu ka tuludeklaratsioonis radikaalseid uuendusi (peale kasutusliidese piinlikult halva ametnikukeele – selle peaks kindlasti võtma kantseliidikorpusse). Selgub, et kui märkida end kogu aasta Eestis viibinuks, saaks 200 € tagasi, aga kui ainult tegelik Eestis oldud aeg, siis tuleb maksta 30 € endal juurde! Uhke. Võimalust, et Eestist oleks tulu saadud ilma Eestis viibimata, üldse ei ole (nagu ka võimalust, et Eestis viibiti mitu korda). Mäletan, nagu olnuks eelmisel aastal umbes sama tulu ja umbes samade residentsusparameetrite korral maksja hoopis maksuamet mulle (ja nii, et jäi maamaksust täiesti kõvasti üle), mitte mina maksuameti hallidele, aga kaheldavasti õelatele hiirsipelgatele. (Mul on Eesti riigiametnikest täiesti isiklik arvamus, olen neilt saanud kirjeldamatult valusal kombel hammustada ja minu arust võiks kogu see seltskond viibida ühes teises kohas, mida ma kah täpsemalt kirjeldama ei hakka.)
Õhtul on sooja 14 °C ning kevadekuulutajaist näen rulluisutajat ja loojangul ka nahkhiirt (silmaga näen ja pärast detektoriga kuulen).
29.2.12
28.2.12
T, 1857. päev: tutvun uue kodumaise kirjandusega
Eile sai läbi senine bussiraamat ja võtan järgmise, apteeker Melchiori sarja esimese krimiromaani. Vanasti olnuks raamatus märge, et keskmisele koolieale. Meil oli koolis kutseõppena kodulugu, kus muu hulgas pidime kirjutama kirjandi tegevusajaga mingil konkreetsel ajal Eesti ajaloos ja õpetaja hoiatas, et seal ei tohtinud olla ilmselgeid anakronisme nagu „Lembitu popsis lõkke ääres mõtlikult piipu ja ootas, kuni kartulid küpsevad”, nagu kirjutanud keegi vanem koolikaaslane. Lähenemine ajaloole meenutab vähemasti esimeses raamatus Bornhöhed, peategelaste käitumine on sama siivas kui „Tasujas” ning üle kolme anakronismi leheküljel ma seni (õhtuks on järg lk 42) märganud ei ole. Eriti naljakas on, et 1409. a Tallinnas käiakse ainult jala ning ka kaupade ja ehitusmaterjalide transport toimub nähtavasti inim- või koguni mõttejõul – vbl seetõttu, et mõni elavam keskaja eluolu kirjeldus pole olnud nende allikate seas, mille najal autor kauget minevikku rekonstrueerib (ja ega neid ausalt öeldes eesti algupärandite seas suurt olegi).
27.2.12
E, 1856. päev: Vestmann on, nagu öeldakse, jälle lilled teinud
Kolleegi sünnipäev.
Hommikul kodus: mobiilikalender, Outlook ja FB tuletavad meelde kolmekesi. Igaks juhuks ma seekord omal algatusel lillepoodi ei lähe: ükskord läksin ja siis olid kahed lilled ja seleta siis.
Tööpäeva algus: asjaosaline teatab meilis, et saame pärastlõunal kokku, tort on tema poolt. Ülejäänud kolleegid meilis minuga arutama, et MIS TORT?! Ega mitte ometi sünnipäev? Vastan, et on jah, ja luban lõuna ajal minna lillede järele.
Lõuna: söön ja töötan.
Äkki meenuvad: lilled!! ja ühtlasi see, et ega ma ju ei tea kesklinnas ühtki lillepoodi. See, kus kunagi käisin, on ära kolinud. Aga kus häda kõige suurem, seal Google kõige lähem!
Kiiresti-kiiresti bussipeatuse poole (inimesed juba naasevad lõunalt), linnas kiirkõnd Google’ist leitud lillepoeni, mille ees on tõesti mingid lillepotid, loodan sees olevat midagi kevadist, ...aga eksin. Sees ka ei ole midagi. Tagaruumist väljub noormees ja keeran tolerantsi täisvõimsusele. Ega ma ju ei saa kinkida sülemit roose või potilille või suurt kimpu orhideesid. Ämbris on veidraid lilli, millesarnaseid ei ole ma kunagi varem näinud (ja ega suurt sotti saa ka, mida need maksavad), ostan siis neid ja jooksen bussi peale tagasi. Teel bussipeatusest töömajja näen osakonnajuhatajat (kevad käes jt ilmajuttu)
Bussis on lapsega daame, kellel on ilmselgelt katus pealt sõitnud, sest tal on üks kott lapsevankri küljes ja teine seljas ning kui buss on sõitnud 100 m, pistab ta äkki vehkima, et kus kott on, ja tahab tungida (koos lapsevankriga) bussijuhini, et see peatuks ja ta saaks naasta peatusesse koti järele (võimatu; siinmaine bussijuht enne järgmist peatust ei peatu) ning äkki see vehkimine katkeb, sest ta leiab koti olevat endal seljas. Väljun igaks juhuks teisest uksest.
Lilled jätavad koridori lõhnava juti.
Hommikul kodus: mobiilikalender, Outlook ja FB tuletavad meelde kolmekesi. Igaks juhuks ma seekord omal algatusel lillepoodi ei lähe: ükskord läksin ja siis olid kahed lilled ja seleta siis.
Tööpäeva algus: asjaosaline teatab meilis, et saame pärastlõunal kokku, tort on tema poolt. Ülejäänud kolleegid meilis minuga arutama, et MIS TORT?! Ega mitte ometi sünnipäev? Vastan, et on jah, ja luban lõuna ajal minna lillede järele.
Lõuna: söön ja töötan.
Äkki meenuvad: lilled!! ja ühtlasi see, et ega ma ju ei tea kesklinnas ühtki lillepoodi. See, kus kunagi käisin, on ära kolinud. Aga kus häda kõige suurem, seal Google kõige lähem!
Kiiresti-kiiresti bussipeatuse poole (inimesed juba naasevad lõunalt), linnas kiirkõnd Google’ist leitud lillepoeni, mille ees on tõesti mingid lillepotid, loodan sees olevat midagi kevadist, ...aga eksin. Sees ka ei ole midagi. Tagaruumist väljub noormees ja keeran tolerantsi täisvõimsusele. Ega ma ju ei saa kinkida sülemit roose või potilille või suurt kimpu orhideesid. Ämbris on veidraid lilli, millesarnaseid ei ole ma kunagi varem näinud (ja ega suurt sotti saa ka, mida need maksavad), ostan siis neid ja jooksen bussi peale tagasi. Teel bussipeatusest töömajja näen osakonnajuhatajat (kevad käes jt ilmajuttu)
Bussis on lapsega daame, kellel on ilmselgelt katus pealt sõitnud, sest tal on üks kott lapsevankri küljes ja teine seljas ning kui buss on sõitnud 100 m, pistab ta äkki vehkima, et kus kott on, ja tahab tungida (koos lapsevankriga) bussijuhini, et see peatuks ja ta saaks naasta peatusesse koti järele (võimatu; siinmaine bussijuht enne järgmist peatust ei peatu) ning äkki see vehkimine katkeb, sest ta leiab koti olevat endal seljas. Väljun igaks juhuks teisest uksest.
Lilled jätavad koridori lõhnava juti.
26.2.12
P, 1855. päev: kirju suvi tuleb
Skannin 38 viimasena tehtud analoogpilti (mis on mul olemas ainult paberpiltidena), 14.5.2005. Muidu on skannimata analoogpilte veel u 3000.
Imen fotoarhiivi aastate 1991–1995 analoogpildid (u 5500 fotot) ja ajan tuhande foto kuupäeva paika.
Metsas jalutamas. Näen lendamas koerliblikat (kellel on, muide, ainult 4 normaalset jalga, nagu pärast saan teada välimäärajast). Teen temast pildi rohkem nagu igaks juhuks ja lootuses, et äkki leian sealt mulluste lehtede sigrimigrist üles (taskufotokal eraldi pildiotsik puudub, kogu tagakülje kõrguse täidab ekraan, tunde järgi suunamine on raske). Leian ja kevade esimese liblika pilt meeldib meeldivalt mitmele inimesele.
Imen fotoarhiivi aastate 1991–1995 analoogpildid (u 5500 fotot) ja ajan tuhande foto kuupäeva paika.
Metsas jalutamas. Näen lendamas koerliblikat (kellel on, muide, ainult 4 normaalset jalga, nagu pärast saan teada välimäärajast). Teen temast pildi rohkem nagu igaks juhuks ja lootuses, et äkki leian sealt mulluste lehtede sigrimigrist üles (taskufotokal eraldi pildiotsik puudub, kogu tagakülje kõrguse täidab ekraan, tunde järgi suunamine on raske). Leian ja kevade esimese liblika pilt meeldib meeldivalt mitmele inimesele.
25.2.12
L, 1854. päev: seekord muuseumis ja söömas
Prindin emale 143 sügisese reisi pilti (mida lubasin juba jõuluks).
Käime T suures ajaloomuuseumis. Kui lähtuda sellest, mida kujutavad muuseumis eksponeeritud Rooma-aegsed talismanid (Glücksbringer, mida mannetud eesti tõlkijad on maakeelde ümber pannud ka sõnaga „õnnetoojad”; ekstravagantseim neist mitmekordne, tiibade, saba ja paljude kellukestega), siis roomlaste jaoks nähtavasti naiselikku õnne üldse ei olnud. Mõistan ka, miks muuseumis pildistada ei tohi. Ringkäik lõpeb mugavasti otse muuseumipoes, aga nimetet vigureid seal ei ole. Küsida (kas äkki on leti all) ei saa, äkki arvavad ahistamiseks. Vbl müüakse neid mõnes eripoes või siis võiks muuseumipood ampluaad laiendada, saaks käivet juurde mis mühiseb.
Mu lemmikeksponaat on aga hoopis keskaegne maailmakaart formaadis u 10 m × 60 cm. Sellest pikast paanist tubli poole hõlmab pika soolikana Itaalia poolsaar ja see vast selgitab ka kaardi käepärast formaati. Kogu muu tuntud maailm on rohkem või vähem lömastatud selle 60 cm laiuse peale, nt Prantsusmaa lõunarannik ja Hispaania on venitatud pikalt Itaalia vastu ning Vahemeri on hoopis teistsugusema kujuga kui praegu. Vasakus otsas on Inglismaa ja paremas (ma ei tea, kuhu täpselt see ulatub, aga arvestage ise, kuhu, kui üks ots on Inglismaal ja keskkoht Itaalias) mingi tundmatu maa, millel ilutseb nimi Piratica. Väga asjakohane.
Kuurvürsti palee tiigi ääres jalutab vaaraohani. Püüan jääda temaga sama pildi peale. Hane samm on pikk.
Restorani kõrvallauast kuuleme korraga „terävät kulmat”. Kahtlane ja soomlusele viitav asjaolu on ka see, et daami küljes on helkur, mille kohta siinkandis tavaliselt öeldakse, et madaam/musjöö, kas te ise ka teate, teil siin midagi ripub, võtke ära, enne kui täitsa ära kaob.
Tagasiteel silman rongiaknast, kuidas karjamaanurka ehitatakse midagi suurt ja kõrget; oletan, et äkki on see talve peletamise tuleriit; kumbki ei mäleta, millal see toimub.
Käime T suures ajaloomuuseumis. Kui lähtuda sellest, mida kujutavad muuseumis eksponeeritud Rooma-aegsed talismanid (Glücksbringer, mida mannetud eesti tõlkijad on maakeelde ümber pannud ka sõnaga „õnnetoojad”; ekstravagantseim neist mitmekordne, tiibade, saba ja paljude kellukestega), siis roomlaste jaoks nähtavasti naiselikku õnne üldse ei olnud. Mõistan ka, miks muuseumis pildistada ei tohi. Ringkäik lõpeb mugavasti otse muuseumipoes, aga nimetet vigureid seal ei ole. Küsida (kas äkki on leti all) ei saa, äkki arvavad ahistamiseks. Vbl müüakse neid mõnes eripoes või siis võiks muuseumipood ampluaad laiendada, saaks käivet juurde mis mühiseb.
Mu lemmikeksponaat on aga hoopis keskaegne maailmakaart formaadis u 10 m × 60 cm. Sellest pikast paanist tubli poole hõlmab pika soolikana Itaalia poolsaar ja see vast selgitab ka kaardi käepärast formaati. Kogu muu tuntud maailm on rohkem või vähem lömastatud selle 60 cm laiuse peale, nt Prantsusmaa lõunarannik ja Hispaania on venitatud pikalt Itaalia vastu ning Vahemeri on hoopis teistsugusema kujuga kui praegu. Vasakus otsas on Inglismaa ja paremas (ma ei tea, kuhu täpselt see ulatub, aga arvestage ise, kuhu, kui üks ots on Inglismaal ja keskkoht Itaalias) mingi tundmatu maa, millel ilutseb nimi Piratica. Väga asjakohane.
Kuurvürsti palee tiigi ääres jalutab vaaraohani. Püüan jääda temaga sama pildi peale. Hane samm on pikk.
Restorani kõrvallauast kuuleme korraga „terävät kulmat”. Kahtlane ja soomlusele viitav asjaolu on ka see, et daami küljes on helkur, mille kohta siinkandis tavaliselt öeldakse, et madaam/musjöö, kas te ise ka teate, teil siin midagi ripub, võtke ära, enne kui täitsa ära kaob.
Tagasiteel silman rongiaknast, kuidas karjamaanurka ehitatakse midagi suurt ja kõrget; oletan, et äkki on see talve peletamise tuleriit; kumbki ei mäleta, millal see toimub.
24.2.12
R, 1853. päev: eighteen-eighties coming back
Eestis on vaba päev, mis seletab, miks näitab Skype, et vend on kodus, mitte tööl.
„Eesti sünnipäevaks” ümber nimetatud vabariigi aastapäev paneb mõtlema, et sel päeval keskendutakse üha enam asjadele, mis mulle võõrad, nagu päeval iseenese jaoks eksisteerivad sõjavägi ja kirik ning õhtul pingviinide paraad. Joome veini, vaatame internetist ETV ülekannet ja naeran. Need kleidid, need kleidid!! Rõõmustan, et tore on, „Hauakambri lugusid” ei olegi kaua tulnud, aga see on peaaegu sama hea. Võrdlen mõningaid lähivõtteid kuulsa lühifilmiga, mille pealkirja jätan enda teada, aga mille mällusööbivat katket nägin 1996. aastal näitusel „Kino 100”, kus näidati ajaloo 100 mõjukaima filmi katkeid.
Täheldan, et Eesti minevikuihalus on jõudnud selleni, et kui teha rühmafoto, võiks pärast arvata, et see on tehtud mitte 2012, vaid 1862. Paljud isandad trambivad kohale välisriietes, isegi labakuid ei ole raatsitud anda riietehoidu. Hea, et suisa hobust käe kõrval ei talutata (ütlen selle siin nii nagu vihjeks, eks pange tähele...). Selle kõrval on värskendav näha stiliseeritud rahvarõivaid. Meenub, et mu isa vanemate kodukihelkonnas kanti XIX saj veel nahkpükse.
Keegi on FB-sse riputanud ühe „konnataolise” (J. Petrone, My Estonia) Eesti laulja isamaalise laulu taustaks fotomontaaži, kus ka kaks minu tehtud fotot. Minult kui fotode autorilt luba küsitud ei ole, seega on need varastatud. Tuleb see galerii maha võtta või paigaldada fotode keskele vesimärgid.
„Eesti sünnipäevaks” ümber nimetatud vabariigi aastapäev paneb mõtlema, et sel päeval keskendutakse üha enam asjadele, mis mulle võõrad, nagu päeval iseenese jaoks eksisteerivad sõjavägi ja kirik ning õhtul pingviinide paraad. Joome veini, vaatame internetist ETV ülekannet ja naeran. Need kleidid, need kleidid!! Rõõmustan, et tore on, „Hauakambri lugusid” ei olegi kaua tulnud, aga see on peaaegu sama hea. Võrdlen mõningaid lähivõtteid kuulsa lühifilmiga, mille pealkirja jätan enda teada, aga mille mällusööbivat katket nägin 1996. aastal näitusel „Kino 100”, kus näidati ajaloo 100 mõjukaima filmi katkeid.
Täheldan, et Eesti minevikuihalus on jõudnud selleni, et kui teha rühmafoto, võiks pärast arvata, et see on tehtud mitte 2012, vaid 1862. Paljud isandad trambivad kohale välisriietes, isegi labakuid ei ole raatsitud anda riietehoidu. Hea, et suisa hobust käe kõrval ei talutata (ütlen selle siin nii nagu vihjeks, eks pange tähele...). Selle kõrval on värskendav näha stiliseeritud rahvarõivaid. Meenub, et mu isa vanemate kodukihelkonnas kanti XIX saj veel nahkpükse.
Keegi on FB-sse riputanud ühe „konnataolise” (J. Petrone, My Estonia) Eesti laulja isamaalise laulu taustaks fotomontaaži, kus ka kaks minu tehtud fotot. Minult kui fotode autorilt luba küsitud ei ole, seega on need varastatud. Tuleb see galerii maha võtta või paigaldada fotode keskele vesimärgid.
23.2.12
N, 1852. päev: Konstantin Päts 138
Millalgi nädala keskel saabub kutse saksa keele VIII kursusele, mis toimub samas kus prantsuse keele VIII kursuse esimene katse (kes ei mäleta, siis siin mõni meenutus: õppurite vaimumaailm, õppurite mõttehiiglus, kontrolltöö).
22.2.12
K, 1851. päev: rise and shine
Tõlkes on surnuist üles äratatud rahvusvaheline organisatsioon, mida enam ei ole. Tegelikult juhib sellega seletatav veebilink hoopis mujale, aga no kesse viitsib sellele klõpsata ja ise vaadata, eks ju?
21.2.12
T, 1850. päev: kevadehääled
Päeva tippsündmus on, et kell pool neli kuulen kruutamas sookurgi ja pean siis toanaabrile seletama, miks ma äkki kõrvad kikki ajasin. Ühtlasi meenutan lugu, kuidas tudengiajal vaidlesin, mis kurgedest räägib laul „Teele, teele, kurekesed”. Nagu kunagi siingi mainitud, on see tudeng, kelle arust on laulus toonekured, tänapäeval kirikuõpetaja, mis ameti bioloogiateadmiste lennukate näidetena on minu kõrvad kuulnud väidet, et rästikud elavat puu otsas, ja võigast trauma-aldist kirjeldust, kuidas kotkas õpetavat poegi lendama neid pilvede alt maa poole loopides. (Seda pilti tahaksin näha, kuidas vana kotkas lendab pilve piirile, lennuvõimeline poeg seljas!) Mis mõistagi meenutab, et peagi on algamas lähedal röövlinnupargis hooaeg,
20.2.12
E, 1849. päev: tibutoitu kah
Sööge pekki, toitumisposijad: link. Ajastus on hea, sest alles täna näitas PM presidendikampaania „Miks on hea Eestis elada?” plakatit, et Eestis olevat tervislik rukkileib, ja meenus see päts, mille tõid suvised külalised ja mis seisis suvekuumaga rõdul kuu aega ega läinud kõvaks ega hallitama ega miskit.
Hommikul on jõeümbrus ja maa härmas, aga paistab soe päike (terve päeva paistab), laulab täitsa kindlalt mitu metsvinti, joodiknaaber tuleb linna poolt rentslis kõndides ning katuseharjadel istuvad päikese käes varesed ja harakad.
Eilsed pildid tulevad hästi välja, teisiti kui arvasin veel eile. Panoraam läheb kokku esimese katsega ja alguskoht on täitsa OK (ma pole aru saanud, kuidas see paneb alguskoha). Tulemus on selline:
Hommikul on jõeümbrus ja maa härmas, aga paistab soe päike (terve päeva paistab), laulab täitsa kindlalt mitu metsvinti, joodiknaaber tuleb linna poolt rentslis kõndides ning katuseharjadel istuvad päikese käes varesed ja harakad.
Eilsed pildid tulevad hästi välja, teisiti kui arvasin veel eile. Panoraam läheb kokku esimese katsega ja alguskoht on täitsa OK (ma pole aru saanud, kuidas see paneb alguskoha). Tulemus on selline:
19.2.12
P, 1848. päev: kuidas käisin pildistamas (õige napilt)
Täna on arvuti pisut leplikum kui eile, sest seekord ei ole mälu palju vajavaid asju samal ajal lahti. SH5 käivitub, aga mäng ise jääb seisma juba alguses. SH5 algab sellega, et minategelane lamab koikul, kus teda tullakse kutsuma komandokeskusse. Pootsman peab karjuma mitu korda, aga kõik toimub unenäolise tuimusega. Kui see oleks reaalsus, st kui SH5 mängumaailm oleks päriselt olemas, näeks allveelaeva meeskond, kuidas praegune uustulnuk vaikselt ja osavõtmatult ebamäärases asendis koiku serval võbeleb (või siis just ei võbele, nagu värisemise lõpetanud Valdo Pant filmis „Kohtumine tundmatuga”). Nõnda et meeleheitlik paoklahvi litsumine ning deinstall.
Ka pildistamisretk kuivab kokku. Eile õhtul (SH5 installimise ajal) tuvastasin mobiilist, et mööda Hapujõe kallast pühapäeviti kord tunnis kulgevate bussidega on mõlemas suunas mingi kamm ning otse mineva bussiga jääks mineku ja tuleku vahele viis tundi; kolm oleks parem. Internetis on kamm lahti seletatud, et vahepealses sõjamuuseumi linnas on mingi iga-aastane rahvapidustus ja buss ilmselt ei mahu läbi.
Nii otsustan minna pildistama lihtsalt niisama jõeorgu. Ilmaennustuse järgi pidi hommikul sadama lund, mida ei saja. Kõnnime koertega metsas pika tiiru (laulab muide vähemalt viis metsvinti), siis hakkab sadama ümmargusi lumeteri, mis põrkavad käiste ja Šp nina pealt laiali (jäi koguni ühele pildile). Kui tagasi jõuame, on sinine taevas ja päike paistab. Siis vahepeal, kui vaim valmis, et nüüd kohe!, sajab samasuguseid lumeteri ja peaaegu nagu tuiskab.
Käin läbi fotoarhiivi ja märksõnastan kõik mosaiigid, sh panoraamid (panoraam on vähemalt 3 fotost koosnev mosaiik, mis on kas püsti või vähemalt 120° lai). Leian koguni meetodi, kuidas otsingut mehhaniseerida. Teen eredad värvilised kettad, mida asetada statiivijalgade juurde ja mille abil saab pärast [teoreetiliselt] rihtida nadiirifotot.
Nii et alles kella viie paiku kõnnin koos kolaga metsa poole. Kontrollin, mis kell päike loojub:
Olen tänaval kell 17.12, metsas umbes 17.20, fotokola ülespaneku alguses kuldab päike veel puid, aga kui kõik valmis, on päike vastasperve puude taga ja kõik kole sinine. Teen ühe 360° × 180° panoraami ja kirun panoraampead, kuhu jääb kaamerarihm vahele ja mis päripäeva pöörates tuleb statiivi küljest lahti ning mis koos kaameraga on nii raske, et nadiirifotoks seda rõhtasendis statiiv ei hoia. Ime, et pisemaid pudinaid lehtede sisse ei kaota. Loobun maanteäärsele kaljunukale minekust, teen tagasiteel ühe statiivivõtte kaunitest puujuurikatest, vahin kümmekond sekundit tõtt urust vaatava hiirega ja teen sillalt kaks HDR-võtet jõe ning loojangutaevaga.
Kui tagasi jõuan, on üks koertest tegelenud prügisortimisega ehk prepareerinud laiali köögipõrandal olnud kilekoti, eemaldanud sealt tühja singilõikude aluse, rebinud selle kaane aluse küljest ning lakkunud kaane hoolikalt puhtaks. Sihukest vigurit ei ole enne juhtunud.
Ka pildistamisretk kuivab kokku. Eile õhtul (SH5 installimise ajal) tuvastasin mobiilist, et mööda Hapujõe kallast pühapäeviti kord tunnis kulgevate bussidega on mõlemas suunas mingi kamm ning otse mineva bussiga jääks mineku ja tuleku vahele viis tundi; kolm oleks parem. Internetis on kamm lahti seletatud, et vahepealses sõjamuuseumi linnas on mingi iga-aastane rahvapidustus ja buss ilmselt ei mahu läbi.
Nii otsustan minna pildistama lihtsalt niisama jõeorgu. Ilmaennustuse järgi pidi hommikul sadama lund, mida ei saja. Kõnnime koertega metsas pika tiiru (laulab muide vähemalt viis metsvinti), siis hakkab sadama ümmargusi lumeteri, mis põrkavad käiste ja Šp nina pealt laiali (jäi koguni ühele pildile). Kui tagasi jõuame, on sinine taevas ja päike paistab. Siis vahepeal, kui vaim valmis, et nüüd kohe!, sajab samasuguseid lumeteri ja peaaegu nagu tuiskab.
Käin läbi fotoarhiivi ja märksõnastan kõik mosaiigid, sh panoraamid (panoraam on vähemalt 3 fotost koosnev mosaiik, mis on kas püsti või vähemalt 120° lai). Leian koguni meetodi, kuidas otsingut mehhaniseerida. Teen eredad värvilised kettad, mida asetada statiivijalgade juurde ja mille abil saab pärast [teoreetiliselt] rihtida nadiirifotot.
Nii et alles kella viie paiku kõnnin koos kolaga metsa poole. Kontrollin, mis kell päike loojub:
 |
| Kuldne loojang algab 17.14, päike loojub 17.60, eha hämardub 18.32 |
Kui tagasi jõuan, on üks koertest tegelenud prügisortimisega ehk prepareerinud laiali köögipõrandal olnud kilekoti, eemaldanud sealt tühja singilõikude aluse, rebinud selle kaane aluse küljest ning lakkunud kaane hoolikalt puhtaks. Sihukest vigurit ei ole enne juhtunud.
18.2.12
L, 1847. päev: andmekaeve
Muundan mulle aastatega kogunenud akadeemilise kraami (kodutööd) txt-failideks ja torgin seda korpusetarkvaraga. Olen väga elevil.
Teada saab näiteks, et kõigi nende aastate jooksul on vormi „järgmiseid” olnud ainult 2 korda ehk 1½ korda vähem, kui on tudengid [1 tudeng] maininud Jeesus Kristust.
Õhtul installin kaks tundi SH5-t. Muusika on äge ja sissejuhatuses selgitatakse, et see ei ole mingit pidi mäng (näidates enneolematult hoolimatu allveelaeva sattumist plindrisse), aga siis kogu värk hangub.
Teada saab näiteks, et kõigi nende aastate jooksul on vormi „järgmiseid” olnud ainult 2 korda ehk 1½ korda vähem, kui on tudengid [1 tudeng] maininud Jeesus Kristust.
Õhtul installin kaks tundi SH5-t. Muusika on äge ja sissejuhatuses selgitatakse, et see ei ole mingit pidi mäng (näidates enneolematult hoolimatu allveelaeva sattumist plindrisse), aga siis kogu värk hangub.
17.2.12
16.2.12
N, 1845. päev: maa sool ja hektomeeter
Hommikul on umbes 5 kraadi sooja, aga tänaval uhab mööda soolalaotur. Varasügisel näitas vallavalitsuse ajakiri, kui tohutu kuhil soola on hangitud, ja eks see taha kulutamist. Vahepealse paari vihmase ilmaga ongi sool tänavalt jõkke pühitud, ei ole sillutis enam valge ega midagi. Muudest valla tohututest keskkonnasaavutustest märgitagu seda, et kuigi pakendeid korjatakse kaks korda kuus majaukse tagant, peab vanapaberi, klaasi, papi ja vanametalli viima mitte bensiinijaama ega poe juurde konteinerisse (neid seal lihtsalt ei ole), vaid tsentraalsesse valla taaskäitluskeskusse, kuhu pääseb ainult autoga ja kuhu majahalduri arvates on maja juurest üksnes 1 km. Võib-olla tõesti arvestab ta kaugusi mingi muu ühikuga, millel on eksitav lühend km*, sest meetermõõdustiku kilomeetrites mõõdetuna on sinna linnulennul hoopis 2,33 km ja mööda tänavat 3,65 km. Jalgrattaga minna ei saa, sest Kadund Nooruse allee kerkib pikalt mäkke. Jala matkates läbi metsa ja mööda põlde saaks pisut otsem, ainult 3,36 km. Lähimast bussipeatusest oleks ainult 900 m mäkke, nii et kes teab.
* Mis ühikulühenditesse puutub, siis täna nägin maja parklas veoautot, mille kastile oli saksa keeli kirjutatud, et koormakinnitusrihmu tohib pingutada 400 dekanjuutonini (daN). Imestada ei ole midagi, sest esiteks on daN peaaegu sama kui ebasüsteemne ühik kgf ja teiseks, kui ma ei eksi, olid sõjaaegsete Saksa kaugsuurtükkide kaugusmõõdikud gradeeritud hektomeetrites: 100 m või 0,1 km asemel hea ümmargune 1 hm. (Nagu võib lugeda lennukinavigaatori isand Granholmi raamatust The Day We Bombed Switzerland, mis jutustab USAAFi ühest B-24-üksusest Euroopas, olid sakslased nii täpsed, et kui oli teada, et pommilennukid tulevad 20 000 jala kõrgusel, siis plahvatasid õhutõrjemürsud just täpselt 6 km kõrgusel ning kui olemine väga tuliseks läks, tuli lennukõrgust lihtsalt mõnesaja jala võrra kergitada või alandada. Sõja lõpupoole juhiti õhutõrjesuurtükke analoogarvutiga, mis söötis suurtükkidele asendiparandusi 28 korda sekundis, nagu mäletas keegi Eesti lendurpoiss, kes pärast Luftwaffe eesti üksuse laialisaatmist spetsialiseerus õhutõrje tulejuhtimisele. Tõsi, mu teada ei pöördunud torud automaatselt, vaid vajalikku asendit näitasid seierid, millega tuli vändates kohati ajada tegeliku asendi seierid. Mürsud ajastati vahetult enne laadimist, pistes need hetkeks otsapidi vastavasse seadmesse.)
Muidu olin nädala alguses väheke külmetunud, aga see läks üllatavalt kiiresti üle. Köha nagu ei tulnudki ja nina tilkus ainult esmaspäeva õhtul (mil käisin poes ja täiendasin majapidamispaberi varusid, sest kogemuse järgi on käepäraseim nohutaskurätt just see: ei lagune niiskena laiali ega midagi; mõnikord on peale trükitud ka kaunis muster).
* * *
Eesti filmi 100. aastapäeva raames valitakse jälle Eesti kõigi aegade parimaid täispikki mängufilme. Märgin oma eelistusteks „Kevade”, „Kohtumine tundmatuga”, „Noored kotkad”, „Noor pensionär” ja „Viimne reliikvia”, kui just mitte kunstilise ja tehnilise teostuse, siis vaadatavuse või isikliku tähtsuse pärast. (Eesti vanimas enam-vähem tervikuna säilinud mängufilmis „Noored kotkad” (1927) on, muide, selline lahingustseen, et sõjaajaloohuvilistel läheb suu laiale naerule: esiteks keeb ja kohab seal mullasüli täiesti ehtsa laskemoona, mitte bensiiniplahvatuste abil ning teiseks sülgab seal tuld täiesti ehtne Vabadussõja soomusrong, mis võimalus kadus ajalukku 1930. aastate alguses, kui ajaloolised soomusrongid lammutati. Tegelikult on veel parem pooletunnine õppefilm „Gaas! Gaas! Gaas!” (1931), mis on minu teada ainus Eesti film, kus on ehtsate lennukitega tehtud õhulahing.)
Nimekirjas on filme, mida usutavasti keegi elusolev eestlane ei ole kunagi näinudki, nagu kadunud „Mineviku varjud” (1924), millest ainus, mida näinud, oli 1978. a teatmeteose „Nõukogude Eesti” pilditahvlil üks kaader. Kas ma seda olen siin maininud, et kui viis aastat tagasi nägin esimest korda „2006. a parimat Eesti mängufilmi”, Winny Puhhi laulu „Vanamutt” videot (arvustuse link ei tööta, videot näeb siit), arvasin esimesed kolm sekundit, et „Mineviku varjud” on leitud? Ajalehekirjutis märgib, et ega see väga kaugel tõest ei olegi.
* * *
Päeval käiakse FB-s välja mõte, et võiks korraldada uskmatute rongkäigu, ja hilisõhtul viskuvad ambrasuurile need, kelle arvates on säärane vabamõtlemine enneolematult kohatu ja kõik peaksid elama muinasjuttudes nagu nemad (ja on kole irooniline, et muinasjuttude elulise tähtsuse leierdajad saadavad oma sõnumi mitte hiire ja ehatähe vahendusel, vaid täiesti mittemuinasjutulise nüüdisagse sidetehnika kaudu). Hilinemine on jah 8 tundi, ega see pole mõni kuum teema nagu homöopaatia või vaktsineerimine, kus hookuspookuse ja muu posimise kaitsjad ründavad keskmiselt juba 11 ja 32 minuti pärast (kolmas on vandenõuteoreetikute pilamine, mille kaitsjad asuvad ründele keskmiselt 35 minuti jooksul). Saan jälle teada inimeste mõttemaailmast asju, mida teada ei tahaks. Neile, kes kardavad Facebooki tulla, et seal paljastuvat nende tegelik pale: jah, paljastub küll, kui te seal muudkui oma omapäraseid arvamusi avaldate ja teistel satub silm peale.
* Mis ühikulühenditesse puutub, siis täna nägin maja parklas veoautot, mille kastile oli saksa keeli kirjutatud, et koormakinnitusrihmu tohib pingutada 400 dekanjuutonini (daN). Imestada ei ole midagi, sest esiteks on daN peaaegu sama kui ebasüsteemne ühik kgf ja teiseks, kui ma ei eksi, olid sõjaaegsete Saksa kaugsuurtükkide kaugusmõõdikud gradeeritud hektomeetrites: 100 m või 0,1 km asemel hea ümmargune 1 hm. (Nagu võib lugeda lennukinavigaatori isand Granholmi raamatust The Day We Bombed Switzerland, mis jutustab USAAFi ühest B-24-üksusest Euroopas, olid sakslased nii täpsed, et kui oli teada, et pommilennukid tulevad 20 000 jala kõrgusel, siis plahvatasid õhutõrjemürsud just täpselt 6 km kõrgusel ning kui olemine väga tuliseks läks, tuli lennukõrgust lihtsalt mõnesaja jala võrra kergitada või alandada. Sõja lõpupoole juhiti õhutõrjesuurtükke analoogarvutiga, mis söötis suurtükkidele asendiparandusi 28 korda sekundis, nagu mäletas keegi Eesti lendurpoiss, kes pärast Luftwaffe eesti üksuse laialisaatmist spetsialiseerus õhutõrje tulejuhtimisele. Tõsi, mu teada ei pöördunud torud automaatselt, vaid vajalikku asendit näitasid seierid, millega tuli vändates kohati ajada tegeliku asendi seierid. Mürsud ajastati vahetult enne laadimist, pistes need hetkeks otsapidi vastavasse seadmesse.)
Muidu olin nädala alguses väheke külmetunud, aga see läks üllatavalt kiiresti üle. Köha nagu ei tulnudki ja nina tilkus ainult esmaspäeva õhtul (mil käisin poes ja täiendasin majapidamispaberi varusid, sest kogemuse järgi on käepäraseim nohutaskurätt just see: ei lagune niiskena laiali ega midagi; mõnikord on peale trükitud ka kaunis muster).
* * *
Eesti filmi 100. aastapäeva raames valitakse jälle Eesti kõigi aegade parimaid täispikki mängufilme. Märgin oma eelistusteks „Kevade”, „Kohtumine tundmatuga”, „Noored kotkad”, „Noor pensionär” ja „Viimne reliikvia”, kui just mitte kunstilise ja tehnilise teostuse, siis vaadatavuse või isikliku tähtsuse pärast. (Eesti vanimas enam-vähem tervikuna säilinud mängufilmis „Noored kotkad” (1927) on, muide, selline lahingustseen, et sõjaajaloohuvilistel läheb suu laiale naerule: esiteks keeb ja kohab seal mullasüli täiesti ehtsa laskemoona, mitte bensiiniplahvatuste abil ning teiseks sülgab seal tuld täiesti ehtne Vabadussõja soomusrong, mis võimalus kadus ajalukku 1930. aastate alguses, kui ajaloolised soomusrongid lammutati. Tegelikult on veel parem pooletunnine õppefilm „Gaas! Gaas! Gaas!” (1931), mis on minu teada ainus Eesti film, kus on ehtsate lennukitega tehtud õhulahing.)
Nimekirjas on filme, mida usutavasti keegi elusolev eestlane ei ole kunagi näinudki, nagu kadunud „Mineviku varjud” (1924), millest ainus, mida näinud, oli 1978. a teatmeteose „Nõukogude Eesti” pilditahvlil üks kaader. Kas ma seda olen siin maininud, et kui viis aastat tagasi nägin esimest korda „2006. a parimat Eesti mängufilmi”, Winny Puhhi laulu „Vanamutt” videot (arvustuse link ei tööta, videot näeb siit), arvasin esimesed kolm sekundit, et „Mineviku varjud” on leitud? Ajalehekirjutis märgib, et ega see väga kaugel tõest ei olegi.
* * *
Päeval käiakse FB-s välja mõte, et võiks korraldada uskmatute rongkäigu, ja hilisõhtul viskuvad ambrasuurile need, kelle arvates on säärane vabamõtlemine enneolematult kohatu ja kõik peaksid elama muinasjuttudes nagu nemad (ja on kole irooniline, et muinasjuttude elulise tähtsuse leierdajad saadavad oma sõnumi mitte hiire ja ehatähe vahendusel, vaid täiesti mittemuinasjutulise nüüdisagse sidetehnika kaudu). Hilinemine on jah 8 tundi, ega see pole mõni kuum teema nagu homöopaatia või vaktsineerimine, kus hookuspookuse ja muu posimise kaitsjad ründavad keskmiselt juba 11 ja 32 minuti pärast (kolmas on vandenõuteoreetikute pilamine, mille kaitsjad asuvad ründele keskmiselt 35 minuti jooksul). Saan jälle teada inimeste mõttemaailmast asju, mida teada ei tahaks. Neile, kes kardavad Facebooki tulla, et seal paljastuvat nende tegelik pale: jah, paljastub küll, kui te seal muudkui oma omapäraseid arvamusi avaldate ja teistel satub silm peale.
15.2.12
K, 1844. päev: veealused lood
Võtan riiulist kaks aastat seisnud allveelaevamängu Silent Hunter V ja silitan seda pisut. Komplektis on koguni mängumuusika CD. Mul on vist just see Collector's Edition, mis tekitas Saksamaal suuri probleeme.
Huvitav, kas sellele on ka lisasid, nagu peale Typ VII muud allveelaevad (SH II-s olid vist isegi mürina asemel sirinal sõitnud Typ XXI ja Typ XXIII ning selle juurde käis ka eraldi mäng Destroyer Command, mida enneolematul moel sai mängida koos SH-ga nii, et üks mängis SH-ga allveelaeva ja teine DC-ga seda jahtivat hävitajat).
Huvitav, kas sellele on ka lisasid, nagu peale Typ VII muud allveelaevad (SH II-s olid vist isegi mürina asemel sirinal sõitnud Typ XXI ja Typ XXIII ning selle juurde käis ka eraldi mäng Destroyer Command, mida enneolematul moel sai mängida koos SH-ga nii, et üks mängis SH-ga allveelaeva ja teine DC-ga seda jahtivat hävitajat).
14.2.12
T, 1843. päev: loll pole see, kes ei oska, vaid see, kes arvab, et teine sellest aru ei saa
Toimetan tõlget, kus räägitakse ühe Euroopa saareriigi oludest. Inglise tekstis seisis Great Britain ja tõlkija oli olnud tubli ning teadnud, et ametlikus tekstis „Suurbritannia” kirjutada ei tohi, peab ütlema „Ühendkuningriik”. Ja nii ta tegigi ning sai õhtu ja öö järgmiseks päevaks. Toimetajale jääb aga silma, miks inglise tekstis on öeldud just Great Britain ja mitte sealgi palju-palju tavalisem UK. Selgus on järgmises lauses, kus seletatakse sama asja Põhja-Iirimaal, mis teatavasti kuulub Ühendkuningriiki, aga ei ole Suurbritannia. Vohoh!
Juhuslikult täna taastub side kadunud kirjasõbraga, mis katkes mõned ajad tagasi minu juhmuse tõttu.
Eile said minu silmad näha 73 jampslausest koosnenud geotehnikakirjeldust, mille oli kokku sokkinud põhikooliõpilane, kes polnud teadnud isegi seda, et rock tähendab selles kontekstis kivimit. Tema arvates oli õige vaste „kõikumine”. Achtung, achtung, Eesti robottõlkijad, kes te olete silvetisse kättpidi kasvanud! Merenduses on rocking mitte „kõikumine”, vaid rullumine ehk külgõõtsumine; pikiõõtsumine on pitching. Eesti laev üldse ei „kõigu”, vaid õõtsub. (Ja asjatundja mõistab selliste valede sünonüümide järgi kohe, kui kirjutaja tegelikult ei tea.)
Pühapäeva õhtul keeras pilve ja soojaks, aga eile ja täna sadas värsket lund juurde. Alles hilja pärastlõunal keeras plussi ja maa on jälle paljas. Kavatsen minna nädalavahetusel üle hulga aja pildistamismatkale ja esialgsed plaanid tuleb ringi teha.
Juhuslikult täna taastub side kadunud kirjasõbraga, mis katkes mõned ajad tagasi minu juhmuse tõttu.
Eile said minu silmad näha 73 jampslausest koosnenud geotehnikakirjeldust, mille oli kokku sokkinud põhikooliõpilane, kes polnud teadnud isegi seda, et rock tähendab selles kontekstis kivimit. Tema arvates oli õige vaste „kõikumine”. Achtung, achtung, Eesti robottõlkijad, kes te olete silvetisse kättpidi kasvanud! Merenduses on rocking mitte „kõikumine”, vaid rullumine ehk külgõõtsumine; pikiõõtsumine on pitching. Eesti laev üldse ei „kõigu”, vaid õõtsub. (Ja asjatundja mõistab selliste valede sünonüümide järgi kohe, kui kirjutaja tegelikult ei tea.)
Pühapäeva õhtul keeras pilve ja soojaks, aga eile ja täna sadas värsket lund juurde. Alles hilja pärastlõunal keeras plussi ja maa on jälle paljas. Kavatsen minna nädalavahetusel üle hulga aja pildistamismatkale ja esialgsed plaanid tuleb ringi teha.
13.2.12
E, 1842. päev: kasulik nõuanne, mis võib päästa teie elu
Bussiraamatus (The Time Traveller's Guide to Medieval England) on kasulik nõuanne neile, kes satuvad ajarändurina XIV sajandi Inglismaale ja seal kohtu ette. Nimelt kehtis tollal reegel, et vaimulikke kuritegude eest ei hukatud. Aga kuidas saadi teada, kes oli vaimulik? – Pandi ette piibel ja kästi sellest lugeda. Kes oskas, oli vaimulik. Lihtne!
Seega kui teid kuriteos süüdistatakse (mida võib vägagi hästi juhtuda, sest torkate võõrana kohe silma ja teie kaela saab veeretada kõike, mis teie külaskäigu ajal toimus), õpetab raamatu autor, ajaloolane Ian Mortimer, et nõudke kohe: Benefit of Clergy! Teid viiakse kirjaoskajana üle kiriklikku kohtusse, kust suure tõenäosusega pääsete terve nahaga tulema.
Seega kui teid kuriteos süüdistatakse (mida võib vägagi hästi juhtuda, sest torkate võõrana kohe silma ja teie kaela saab veeretada kõike, mis teie külaskäigu ajal toimus), õpetab raamatu autor, ajaloolane Ian Mortimer, et nõudke kohe: Benefit of Clergy! Teid viiakse kirjaoskajana üle kiriklikku kohtusse, kust suure tõenäosusega pääsete terve nahaga tulema.
12.2.12
P, 1841. päev: masendav lauslollus
Kaunil kodumaal on valla pääsenud vapustavalt masendav varguspropaganda. FB näitab jälle, milline on mõne sõbra varjatud pale; kustutan, aga jätan meelde.
Mõistuse hääl on taas kord pisikeses vähemuses, nagu see iseseisva mõtlemise oskuse puhul on tavaline. Nagu 1940. aastal Võidu väljakule, lähevad ka seekord inimesed näitama, kelle käes peaks võim olema tegelikult – ainult selle vahega, et 1940. aastal aeti inimesed kohale sunniviisil, pildistati ainult suurimat summa ja valetati toimumisaeg teiseks, aga nüüd tuleb kisendav lollikari üksteise mahitusel ise. Jube mõeldagi, mis saanuks, kui 1940. aastal olnuks olemas praegusaegne sotsiaalmeedia.
Muidugi kaugelt vaadatuna on lugu veidramast veider, sest miskipärast keskenduvad muu maailma ajalehed hoopis teistele teemadele. Võib-olla ei ole nad veel avastanud, et maailma juhib „tegelikult” ajakirjandus, nagu seda arvatakse Eestis. (Umbes nagu kes vaatab poliitkorrektseid ajaloofilme, võib arvata, et asjalood olidki nii, aga lugege tollaseid ajalehti või surkimata dokumente ning saate teada, et tollal võisid olla asjad hoopis vägagi naa.)
Õnneks juhivad riike alati keskmisest intelligentsemad inimesed, nagu järeldas Ameerika psühholoog, kes mõõtis 1946. aastal Nürnbergi peamiste sõjaroimarite protsessil kohtualuste IQ-d (mille skaala alumises otsas oli Julius Streicher, IQ 100, kes mõisteti süüdi ja poodi üles, ning ülemises Hjalmar Schacht, IQ 143, kes mõisteti õigeks ja lasti vabaks).
Mõistuse hääl on taas kord pisikeses vähemuses, nagu see iseseisva mõtlemise oskuse puhul on tavaline. Nagu 1940. aastal Võidu väljakule, lähevad ka seekord inimesed näitama, kelle käes peaks võim olema tegelikult – ainult selle vahega, et 1940. aastal aeti inimesed kohale sunniviisil, pildistati ainult suurimat summa ja valetati toimumisaeg teiseks, aga nüüd tuleb kisendav lollikari üksteise mahitusel ise. Jube mõeldagi, mis saanuks, kui 1940. aastal olnuks olemas praegusaegne sotsiaalmeedia.
Muidugi kaugelt vaadatuna on lugu veidramast veider, sest miskipärast keskenduvad muu maailma ajalehed hoopis teistele teemadele. Võib-olla ei ole nad veel avastanud, et maailma juhib „tegelikult” ajakirjandus, nagu seda arvatakse Eestis. (Umbes nagu kes vaatab poliitkorrektseid ajaloofilme, võib arvata, et asjalood olidki nii, aga lugege tollaseid ajalehti või surkimata dokumente ning saate teada, et tollal võisid olla asjad hoopis vägagi naa.)
Õnneks juhivad riike alati keskmisest intelligentsemad inimesed, nagu järeldas Ameerika psühholoog, kes mõõtis 1946. aastal Nürnbergi peamiste sõjaroimarite protsessil kohtualuste IQ-d (mille skaala alumises otsas oli Julius Streicher, IQ 100, kes mõisteti süüdi ja poodi üles, ning ülemises Hjalmar Schacht, IQ 143, kes mõisteti õigeks ja lasti vabaks).
11.2.12
L, 1840. päev: rongiga poes III
Sedapuhku käime raamatupoes otsimas kinki äsjasele doktorile. Leian teadusnänni riiulist Petri tassis pehmed (karvased, silmadega) ajurakud mõõtkavas 1 000 000:1. Käin kaks korda läbi mänguasjade osakonna, aga seltskonnamänge ei leia. Mõistan, et saksa rahvas on sihuke huumorivaene, aga no lauamängud* on neil ju ka olemas, kuid ei ole kuskilt otsast teada, kus neid siis müüakse.
*Koduses kõnepruugis tähistab neid soome märksõna, mille saamislugu on selline. Olime kord soome seltskonnas külas, mängiti mingit paarisuhete lauamängu, kus oli küsimus „Millal te viimati vaidlesite seksi üle?”, mille peale kergelt švipsis peoperenaine – kelle kord ei olnud üldse vastata – äkki ja üle kõigi hüüatas: „Eilen!!”
Söömas; ettekandja saab valesti aru ja serveerib kahe peale ühe magustoidu, kahe lusikaga. Kui üle küsime, mismoodi seda süüa tuleb, toob teise, aga täitsa kindlalt otse külmikust võetu.
Ajakirjas Naturfoto on teade, et Landau reptilaariumis toimub sisalikupildistamise õpituba (10 osalejale). Panen kõrva taha. Lähim vaba aeg on aasta kolmandal üritusel novembris.
Umbes üle-eelmisel korral ostsin uue statiiviplaadi, sest senisest kahest oli üks kadunud. Muidugi varsti pärast ostmist meenus, kus see on: panoraampea küljes. Üks on muidu statsionaarselt statiivi küljes ja teine astronoomilise binokli taskus.
Vanal sõbral, kes on palju rohkem lennukihuviline kui mina, on perre sündinud poeglaps, kel nime veel ei ole. Muidugi soovitan talle mitme kuulsa lennukikonstruktori eesnime (istun raamaturiiuli juures põrandal ja kirjutan välja).
*Koduses kõnepruugis tähistab neid soome märksõna, mille saamislugu on selline. Olime kord soome seltskonnas külas, mängiti mingit paarisuhete lauamängu, kus oli küsimus „Millal te viimati vaidlesite seksi üle?”, mille peale kergelt švipsis peoperenaine – kelle kord ei olnud üldse vastata – äkki ja üle kõigi hüüatas: „Eilen!!”
Söömas; ettekandja saab valesti aru ja serveerib kahe peale ühe magustoidu, kahe lusikaga. Kui üle küsime, mismoodi seda süüa tuleb, toob teise, aga täitsa kindlalt otse külmikust võetu.
Ajakirjas Naturfoto on teade, et Landau reptilaariumis toimub sisalikupildistamise õpituba (10 osalejale). Panen kõrva taha. Lähim vaba aeg on aasta kolmandal üritusel novembris.
Umbes üle-eelmisel korral ostsin uue statiiviplaadi, sest senisest kahest oli üks kadunud. Muidugi varsti pärast ostmist meenus, kus see on: panoraampea küljes. Üks on muidu statsionaarselt statiivi küljes ja teine astronoomilise binokli taskus.
Vanal sõbral, kes on palju rohkem lennukihuviline kui mina, on perre sündinud poeglaps, kel nime veel ei ole. Muidugi soovitan talle mitme kuulsa lennukikonstruktori eesnime (istun raamaturiiuli juures põrandal ja kirjutan välja).
10.2.12
9.2.12
N, 1838. päev: ümbrikus on must kass
Kolleeg märkab, et meie kääname üht nime nii, aga teine asutus naa. Ettepaneku peale ühtlustada saadab teine asutus meid läbi lillede, aga ülbelt sinna, kus päike ei paista. Vaidluses kiirgab teise asutuse esindaja jutust sellist sõgedust, et ma ei mõista, kuidas ta on sattunud minu feisspukisõprade valitud seltskonda. See viga tuleb õiendada.
Aga mis feisspukki veel puutub, siis alles eile päeval arvasin rõõmuga, et Tallinna reidil aurava mere fotot nädalavahetusel jaganud sõpru oli umbes kolm korda rohkem kui varastamist aktiivselt pooldajaid, aga kui täna õhtul kõik varastamispropaganda oma uudisvoost varjan, saabub alumine serv kole ruttu.
Täna kah postkontor. Kasti asemel antakse ümbrik ja kahtlen, et selles olev kodukaunistuselement nimega Jiji on lömmis.
Št saab väga hästi aru, et Jiji on kass, ja on nii aktsioonis, et mitte ei ainult seisa kahel jalal, vaid kipub kukkuma lausa selili.
Aga mis feisspukki veel puutub, siis alles eile päeval arvasin rõõmuga, et Tallinna reidil aurava mere fotot nädalavahetusel jaganud sõpru oli umbes kolm korda rohkem kui varastamist aktiivselt pooldajaid, aga kui täna õhtul kõik varastamispropaganda oma uudisvoost varjan, saabub alumine serv kole ruttu.
Täna kah postkontor. Kasti asemel antakse ümbrik ja kahtlen, et selles olev kodukaunistuselement nimega Jiji on lömmis.
Št saab väga hästi aru, et Jiji on kass, ja on nii aktsioonis, et mitte ei ainult seisa kahel jalal, vaid kipub kukkuma lausa selili.
8.2.12
K, 1837. päev: talv jätkub
Lõunal postkontoris (Arrietty, Nausicaa CD, Last Chance to See, Creature Comforts).
Neile, kelle meelest on ahiküte midagi jube tervislikku: link.
Neile, kelle meelest on ahiküte midagi jube tervislikku: link.
7.2.12
T, 1836. päev: suhteline
Külma pärast nurisejaile selline südantsoojendav uudis: maakera pinnal on saastamata kohad otsas, mille pärast otsustasid ühe põikpäise riigi polaarteadlased mitte kuulata asjasse sekkuvaid välisriike ja ikkagi lasta 60 tonni petrooleumi suurimasse Antarktika-alusesse järve, mis on olnud välismaailmast eraldatud vähemalt 15 miljonit aastat ja mis tõenäoliselt on ainus steriilne looduslik veekogu. Usun, et ka teie ei imesta mitte karvavõrdki.
Ja kui ikka veel külmetate, siis otsige ja lugege teemadel Dome A ja Green Boots Cave. Luban, et pärast vaatate aknast õue ja rõõmustate, et seal on külmakraade ainult mõniteist. (Ehk nagu äsja ütles ammune kirjasõber: kui õues on kolmekümne kraadi asemel ainult miinus kolm, siis on nagu täitsa soe.)
Ja kui ikka veel külmetate, siis otsige ja lugege teemadel Dome A ja Green Boots Cave. Luban, et pärast vaatate aknast õue ja rõõmustate, et seal on külmakraade ainult mõniteist. (Ehk nagu äsja ütles ammune kirjasõber: kui õues on kolmekümne kraadi asemel ainult miinus kolm, siis on nagu täitsa soe.)
6.2.12
E, 1835. päev: pärgament
Tööl on toanaaber kastnud lilli nii, et minu laua serval olevad sõnastikud krabisevad nüüd nii nagu muistsed käsikirjad, kusjuures kahe laua vahel on 8 cm lai tühemik.
5.2.12
P, 1834. päev: pühapäev
Täna valmib artikli ingliskeelne kokkuvõte, mida siis mitut puhku toimetame.
Kuni 1990 kasutusel olnud põhifotoka piltide märksõnastamine jõuab 1989. aasta suveni; silm on päris krillis.
Kuni 1990 kasutusel olnud põhifotoka piltide märksõnastamine jõuab 1989. aasta suveni; silm on päris krillis.
4.2.12
L, 1833. päev: rongiga poes II
Poes ja restoranis (seal, kuhu pidi minema saksa keele rühm, aga ei läinud). Peaksin õpetajat vihje eest tänama.
3.2.12
R, 1832. päev: piimajõed ja jäämäed
Hommikul oli õues −13.
Lõuna ajal käin pildistamas linnapargi jääskulptuuriks muutunud purskkaevu, mille kohta ei ole ma kindel, et selle vesi on kinni keeratud. E ükspäev mainis, et üle jääkuhila voolanud veel vesi, aga täna on kogu värk vaikne. Vett täis, muide, ja umbes sentimeeter jääd peal.
Lõuna ajal käin pildistamas linnapargi jääskulptuuriks muutunud purskkaevu, mille kohta ei ole ma kindel, et selle vesi on kinni keeratud. E ükspäev mainis, et üle jääkuhila voolanud veel vesi, aga täna on kogu värk vaikne. Vett täis, muide, ja umbes sentimeeter jääd peal.
2.2.12
N, 1831. päev: järjest külmemaks läheb
Öösel oli −11. Kui nii edasi, on jaanipäevaks absoluutne null käes.
Täna on inglise Wikipedia tähtpäevade loetelus kohe esimene see, et täna 805 a tagasi rajati Terra Mariana, maakeeli Maarjamaa. Lugege-lugege ja saage targemaks, et ei ole see mingi luuleline nimi midagi, vaid sellega seostub täiesti konkreetne tuhk ja veri.
Täna on inglise Wikipedia tähtpäevade loetelus kohe esimene see, et täna 805 a tagasi rajati Terra Mariana, maakeeli Maarjamaa. Lugege-lugege ja saage targemaks, et ei ole see mingi luuleline nimi midagi, vaid sellega seostub täiesti konkreetne tuhk ja veri.
1.2.12
K, 1830. päev: detektiivid ja kunstjuuksurid
Päeval paistab päike ja on hirmus pakane, hommikul koguni −9 °C. Pähe tuleb läkiläki ja kätte kindad, mille tõmban kätte igaks juhuks ka bussilt lahkudes, sest tee on libe ja jää kõva, aga kindad on paksud ja pehmed.
Õhtu filmid on madinafilmiks joonistatud ning iiri muusikaga täidetud piinarikka „Sherlock Holmesi” (2009) tagumine osa ning pärast kergenduseks seni nägemata iidfilm, „Edgar Käärkäsi” (1990). Täitsa lahe on ning meenub, kuidas 1990. aastatel paigaldasime töökaaslase T (kellele Winona Ryder hirmsasti meeldis) arvutisse Winona Ryderi sama pildi nii pimenduspildiks kui ka Windowsi taustapildiks ning toppisime Windowsi enda asjad (mis käisid tollal veel eraldi akendes, töölaual lahtiselt vedelevad ikoonid tulid alles Windows 95-ga) alla nurka. T tuli lõunalt tagasi, nägi oma arvutis Winona Ryderi pilti, punastas koledasti, kargas hiirega sudima, ...aga pilt püsis ning meil teistel oli kole lõbus. (Kuni asja algataja hakkas minema kaheks nädalaks kalale ja jättis ostunimekirja arvutisse lõuna ajaks lahti. See Winona Ryderi fänn kirjutas kalamehe loetellu suvalisse kohta vahele mitu asja, nt „2 kasti kondoome”, mida asjaosaline märkas alles pärast väljaprintimist. Meil teistel jälle lõbu kui palju.)
Õhtu filmid on madinafilmiks joonistatud ning iiri muusikaga täidetud piinarikka „Sherlock Holmesi” (2009) tagumine osa ning pärast kergenduseks seni nägemata iidfilm, „Edgar Käärkäsi” (1990). Täitsa lahe on ning meenub, kuidas 1990. aastatel paigaldasime töökaaslase T (kellele Winona Ryder hirmsasti meeldis) arvutisse Winona Ryderi sama pildi nii pimenduspildiks kui ka Windowsi taustapildiks ning toppisime Windowsi enda asjad (mis käisid tollal veel eraldi akendes, töölaual lahtiselt vedelevad ikoonid tulid alles Windows 95-ga) alla nurka. T tuli lõunalt tagasi, nägi oma arvutis Winona Ryderi pilti, punastas koledasti, kargas hiirega sudima, ...aga pilt püsis ning meil teistel oli kole lõbus. (Kuni asja algataja hakkas minema kaheks nädalaks kalale ja jättis ostunimekirja arvutisse lõuna ajaks lahti. See Winona Ryderi fänn kirjutas kalamehe loetellu suvalisse kohta vahele mitu asja, nt „2 kasti kondoome”, mida asjaosaline märkas alles pärast väljaprintimist. Meil teistel jälle lõbu kui palju.)
Subscribe to:
Posts (Atom)
