Hommikul on umbes 5 kraadi sooja, aga tänaval uhab mööda soolalaotur. Varasügisel näitas vallavalitsuse ajakiri, kui tohutu kuhil soola on hangitud, ja eks see taha kulutamist. Vahepealse paari vihmase ilmaga ongi sool tänavalt jõkke pühitud, ei ole sillutis enam valge ega midagi. Muudest valla tohututest keskkonnasaavutustest märgitagu seda, et kuigi pakendeid korjatakse kaks korda kuus majaukse tagant, peab vanapaberi, klaasi, papi ja vanametalli viima mitte bensiinijaama ega poe juurde konteinerisse (neid seal lihtsalt ei ole), vaid tsentraalsesse valla taaskäitluskeskusse, kuhu pääseb ainult autoga ja kuhu majahalduri arvates on maja juurest üksnes 1 km. Võib-olla tõesti arvestab ta kaugusi mingi muu ühikuga, millel on eksitav lühend km*, sest meetermõõdustiku kilomeetrites mõõdetuna on sinna linnulennul hoopis 2,33 km ja mööda tänavat 3,65 km. Jalgrattaga minna ei saa, sest Kadund Nooruse allee kerkib pikalt mäkke. Jala matkates läbi metsa ja mööda põlde saaks pisut otsem, ainult 3,36 km. Lähimast bussipeatusest oleks ainult 900 m mäkke, nii et kes teab.
* Mis ühikulühenditesse puutub, siis täna nägin maja parklas veoautot, mille kastile oli saksa keeli kirjutatud, et koormakinnitusrihmu tohib pingutada 400 dekanjuutonini (daN). Imestada ei ole midagi, sest esiteks on daN peaaegu sama kui ebasüsteemne ühik kgf ja teiseks, kui ma ei eksi, olid sõjaaegsete Saksa kaugsuurtükkide kaugusmõõdikud gradeeritud hektomeetrites: 100 m või 0,1 km asemel hea ümmargune 1 hm. (Nagu võib lugeda lennukinavigaatori isand Granholmi raamatust The Day We Bombed Switzerland, mis jutustab USAAFi ühest B-24-üksusest Euroopas, olid sakslased nii täpsed, et kui oli teada, et pommilennukid tulevad 20 000 jala kõrgusel, siis plahvatasid õhutõrjemürsud just täpselt 6 km kõrgusel ning kui olemine väga tuliseks läks, tuli lennukõrgust lihtsalt mõnesaja jala võrra kergitada või alandada. Sõja lõpupoole juhiti õhutõrjesuurtükke analoogarvutiga, mis söötis suurtükkidele asendiparandusi 28 korda sekundis, nagu mäletas keegi Eesti lendurpoiss, kes pärast Luftwaffe eesti üksuse laialisaatmist spetsialiseerus õhutõrje tulejuhtimisele. Tõsi, mu teada ei pöördunud torud automaatselt, vaid vajalikku asendit näitasid seierid, millega tuli vändates kohati ajada tegeliku asendi seierid. Mürsud ajastati vahetult enne laadimist, pistes need hetkeks otsapidi vastavasse seadmesse.)
Muidu olin nädala alguses väheke külmetunud, aga see läks üllatavalt kiiresti üle. Köha nagu ei tulnudki ja nina tilkus ainult esmaspäeva õhtul (mil käisin poes ja täiendasin majapidamispaberi varusid, sest kogemuse järgi on käepäraseim nohutaskurätt just see: ei lagune niiskena laiali ega midagi; mõnikord on peale trükitud ka kaunis muster).
* * *
Eesti filmi 100. aastapäeva raames valitakse jälle Eesti kõigi aegade parimaid täispikki mängufilme. Märgin oma eelistusteks „Kevade”, „Kohtumine tundmatuga”, „Noored kotkad”, „Noor pensionär” ja „Viimne reliikvia”, kui just mitte kunstilise ja tehnilise teostuse, siis vaadatavuse või isikliku tähtsuse pärast. (Eesti vanimas enam-vähem tervikuna säilinud mängufilmis „Noored kotkad” (1927) on, muide, selline lahingustseen, et sõjaajaloohuvilistel läheb suu laiale naerule: esiteks keeb ja kohab seal mullasüli täiesti ehtsa laskemoona, mitte bensiiniplahvatuste abil ning teiseks sülgab seal tuld täiesti ehtne Vabadussõja soomusrong, mis võimalus kadus ajalukku 1930. aastate alguses, kui ajaloolised soomusrongid lammutati. Tegelikult on veel parem pooletunnine õppefilm „Gaas! Gaas! Gaas!” (1931), mis on minu teada ainus Eesti film, kus on ehtsate lennukitega tehtud õhulahing.)
Nimekirjas on filme, mida usutavasti keegi elusolev eestlane ei ole kunagi näinudki, nagu kadunud „Mineviku varjud” (1924), millest ainus, mida näinud, oli 1978. a teatmeteose „Nõukogude Eesti” pilditahvlil üks kaader. Kas ma seda olen siin maininud, et kui viis aastat tagasi nägin esimest korda „2006. a parimat Eesti mängufilmi”, Winny Puhhi laulu „Vanamutt” videot (arvustuse link ei tööta, videot näeb siit), arvasin esimesed kolm sekundit, et „Mineviku varjud” on leitud? Ajalehekirjutis märgib, et ega see väga kaugel tõest ei olegi.
* * *
Päeval käiakse FB-s välja mõte, et võiks korraldada uskmatute rongkäigu, ja hilisõhtul viskuvad ambrasuurile need, kelle arvates on säärane vabamõtlemine enneolematult kohatu ja kõik peaksid elama muinasjuttudes nagu nemad (ja on kole irooniline, et muinasjuttude elulise tähtsuse leierdajad saadavad oma sõnumi mitte hiire ja ehatähe vahendusel, vaid täiesti mittemuinasjutulise nüüdisagse sidetehnika kaudu). Hilinemine on jah 8 tundi, ega see pole mõni kuum teema nagu homöopaatia või vaktsineerimine, kus hookuspookuse ja muu posimise kaitsjad ründavad keskmiselt juba 11 ja 32 minuti pärast (kolmas on vandenõuteoreetikute pilamine, mille kaitsjad asuvad ründele keskmiselt 35 minuti jooksul). Saan jälle teada inimeste mõttemaailmast asju, mida teada ei tahaks. Neile, kes kardavad Facebooki tulla, et seal paljastuvat nende tegelik pale: jah, paljastub küll, kui te seal muudkui oma omapäraseid arvamusi avaldate ja teistel satub silm peale.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment