L, 1854. päev: seekord muuseumis ja söömas

Prindin emale 143 sügisese reisi pilti (mida lubasin juba jõuluks).

Käime T suures ajaloomuuseumis. Kui lähtuda sellest, mida kujutavad muuseumis eksponeeritud Rooma-aegsed talismanid (Glücksbringer, mida mannetud eesti tõlkijad on maakeelde ümber pannud ka sõnaga „õnnetoojad”; ekstravagantseim neist mitmekordne, tiibade, saba ja paljude kellukestega), siis roomlaste jaoks nähtavasti naiselikku õnne üldse ei olnud. Mõistan ka, miks muuseumis pildistada ei tohi. Ringkäik lõpeb mugavasti otse muuseumipoes, aga nimetet vigureid seal ei ole. Küsida (kas äkki on leti all) ei saa, äkki arvavad ahistamiseks. Vbl müüakse neid mõnes eripoes või siis võiks muuseumipood ampluaad laiendada, saaks käivet juurde mis mühiseb.

Mu lemmikeksponaat on aga hoopis keskaegne maailmakaart formaadis u 10 m × 60 cm. Sellest pikast paanist tubli poole hõlmab pika soolikana Itaalia poolsaar ja see vast selgitab ka kaardi käepärast formaati. Kogu muu tuntud maailm on rohkem või vähem lömastatud selle 60 cm laiuse peale, nt Prantsusmaa lõunarannik ja Hispaania on venitatud pikalt Itaalia vastu ning Vahemeri on hoopis teistsugusema kujuga kui praegu. Vasakus otsas on Inglismaa ja paremas (ma ei tea, kuhu täpselt see ulatub, aga arvestage ise, kuhu, kui üks ots on Inglismaal ja keskkoht Itaalias) mingi tundmatu maa, millel ilutseb nimi Piratica. Väga asjakohane.

Kuurvürsti palee tiigi ääres jalutab vaaraohani. Püüan jääda temaga sama pildi peale. Hane samm on pikk.

Restorani kõrvallauast kuuleme korraga „terävät kulmat”. Kahtlane ja soomlusele viitav asjaolu on ka see, et daami küljes on helkur, mille kohta siinkandis tavaliselt öeldakse, et madaam/musjöö, kas te ise ka teate, teil siin midagi ripub, võtke ära, enne kui täitsa ära kaob.

Tagasiteel silman rongiaknast, kuidas karjamaanurka ehitatakse midagi suurt ja kõrget; oletan, et äkki on see talve peletamise tuleriit; kumbki ei mäleta, millal see toimub.