Kolleegi sünnipäev.
Hommikul kodus: mobiilikalender, Outlook ja FB tuletavad meelde kolmekesi. Igaks juhuks ma seekord omal algatusel lillepoodi ei lähe: ükskord läksin ja siis olid kahed lilled ja seleta siis.
Tööpäeva algus: asjaosaline teatab meilis, et saame pärastlõunal kokku, tort on tema poolt. Ülejäänud kolleegid meilis minuga arutama, et MIS TORT?! Ega mitte ometi sünnipäev? Vastan, et on jah, ja luban lõuna ajal minna lillede järele.
Lõuna: söön ja töötan.
Äkki meenuvad: lilled!! ja ühtlasi see, et ega ma ju ei tea kesklinnas ühtki lillepoodi. See, kus kunagi käisin, on ära kolinud. Aga kus häda kõige suurem, seal Google kõige lähem!
Kiiresti-kiiresti bussipeatuse poole (inimesed juba naasevad lõunalt), linnas kiirkõnd Google’ist leitud lillepoeni, mille ees on tõesti mingid lillepotid, loodan sees olevat midagi kevadist, ...aga eksin. Sees ka ei ole midagi. Tagaruumist väljub noormees ja keeran tolerantsi täisvõimsusele. Ega ma ju ei saa kinkida sülemit roose või potilille või suurt kimpu orhideesid. Ämbris on veidraid lilli, millesarnaseid ei ole ma kunagi varem näinud (ja ega suurt sotti saa ka, mida need maksavad), ostan siis neid ja jooksen bussi peale tagasi. Teel bussipeatusest töömajja näen osakonnajuhatajat (kevad käes jt ilmajuttu)
Bussis on lapsega daame, kellel on ilmselgelt katus pealt sõitnud, sest tal on üks kott lapsevankri küljes ja teine seljas ning kui buss on sõitnud 100 m, pistab ta äkki vehkima, et kus kott on, ja tahab tungida (koos lapsevankriga) bussijuhini, et see peatuks ja ta saaks naasta peatusesse koti järele (võimatu; siinmaine bussijuht enne järgmist peatust ei peatu) ning äkki see vehkimine katkeb, sest ta leiab koti olevat endal seljas. Väljun igaks juhuks teisest uksest.
Lilled jätavad koridori lõhnava juti.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment