P, 1848. päev: kuidas käisin pildistamas (õige napilt)

Täna on arvuti pisut leplikum kui eile, sest seekord ei ole mälu palju vajavaid asju samal ajal lahti. SH5 käivitub, aga mäng ise jääb seisma juba alguses. SH5 algab sellega, et minategelane lamab koikul, kus teda tullakse kutsuma komandokeskusse. Pootsman peab karjuma mitu korda, aga kõik toimub unenäolise tuimusega. Kui see oleks reaalsus, st kui SH5 mängumaailm oleks päriselt olemas, näeks allveelaeva meeskond, kuidas praegune uustulnuk vaikselt ja osavõtmatult ebamäärases asendis koiku serval võbeleb (või siis just ei võbele, nagu värisemise lõpetanud Valdo Pant filmis „Kohtumine tundmatuga”). Nõnda et meeleheitlik paoklahvi litsumine ning deinstall.

Ka pildistamisretk kuivab kokku. Eile õhtul (SH5 installimise ajal) tuvastasin mobiilist, et mööda Hapujõe kallast pühapäeviti kord tunnis kulgevate bussidega on mõlemas suunas mingi kamm ning otse mineva bussiga jääks mineku ja tuleku vahele viis tundi; kolm oleks parem. Internetis on kamm lahti seletatud, et vahepealses sõjamuuseumi linnas on mingi iga-aastane rahvapidustus ja buss ilmselt ei mahu läbi.

Nii otsustan minna pildistama lihtsalt niisama jõeorgu. Ilmaennustuse järgi pidi hommikul sadama lund, mida ei saja. Kõnnime koertega metsas pika tiiru (laulab muide vähemalt viis metsvinti), siis hakkab sadama ümmargusi lumeteri, mis põrkavad käiste ja Šp nina pealt laiali (jäi koguni ühele pildile). Kui tagasi jõuame, on sinine taevas ja päike paistab. Siis vahepeal, kui vaim valmis, et nüüd kohe!, sajab samasuguseid lumeteri ja peaaegu nagu tuiskab.

Käin läbi fotoarhiivi ja märksõnastan kõik mosaiigid, sh panoraamid (panoraam on vähemalt 3 fotost koosnev mosaiik, mis on kas püsti või vähemalt 120° lai). Leian koguni meetodi, kuidas otsingut mehhaniseerida. Teen eredad värvilised kettad, mida asetada statiivijalgade juurde ja mille abil saab pärast [teoreetiliselt] rihtida nadiirifotot.

Nii et alles kella viie paiku kõnnin koos kolaga metsa poole. Kontrollin, mis kell päike loojub:

Kuldne loojang algab 17.14, päike loojub 17.60, eha hämardub 18.32

Olen tänaval kell 17.12, metsas umbes 17.20, fotokola ülespaneku alguses kuldab päike veel puid, aga kui kõik valmis, on päike vastasperve puude taga ja kõik kole sinine. Teen ühe 360° × 180° panoraami ja kirun panoraampead, kuhu jääb kaamerarihm vahele ja mis päripäeva pöörates tuleb statiivi küljest lahti ning mis koos kaameraga on nii raske, et nadiirifotoks seda rõhtasendis statiiv ei hoia. Ime, et pisemaid pudinaid lehtede sisse ei kaota. Loobun maanteäärsele kaljunukale minekust, teen tagasiteel ühe statiivivõtte kaunitest puujuurikatest, vahin kümmekond sekundit tõtt urust vaatava hiirega ja teen sillalt kaks HDR-võtet jõe ning loojangutaevaga.

Kui tagasi jõuan, on üks koertest tegelenud prügisortimisega ehk prepareerinud laiali köögipõrandal olnud kilekoti, eemaldanud sealt tühja singilõikude aluse, rebinud selle kaane aluse küljest ning lakkunud kaane hoolikalt puhtaks. Sihukest vigurit ei ole enne juhtunud.