T, 1857. päev: tutvun uue kodumaise kirjandusega

Eile sai läbi senine bussiraamat ja võtan järgmise, apteeker Melchiori sarja esimese krimiromaani. Vanasti olnuks raamatus märge, et keskmisele koolieale. Meil oli koolis kutseõppena kodulugu, kus muu hulgas pidime kirjutama kirjandi tegevusajaga mingil konkreetsel ajal Eesti ajaloos ja õpetaja hoiatas, et seal ei tohtinud olla ilmselgeid anakronisme nagu „Lembitu popsis lõkke ääres mõtlikult piipu ja ootas, kuni kartulid küpsevad”, nagu kirjutanud keegi vanem koolikaaslane. Lähenemine ajaloole meenutab vähemasti esimeses raamatus Bornhöhed, peategelaste käitumine on sama siivas kui „Tasujas” ning üle kolme anakronismi leheküljel ma seni (õhtuks on järg lk 42) märganud ei ole. Eriti naljakas on, et 1409. a Tallinnas käiakse ainult jala ning ka kaupade ja ehitusmaterjalide transport toimub nähtavasti inim- või koguni mõttejõul – vbl seetõttu, et mõni elavam keskaja eluolu kirjeldus pole olnud nende allikate seas, mille najal autor kauget minevikku rekonstrueerib (ja ega neid ausalt öeldes eesti algupärandite seas suurt olegi).