T, 1850. päev: kevadehääled

Päeva tippsündmus on, et kell pool neli kuulen kruutamas sookurgi ja pean siis toanaabrile seletama, miks ma äkki kõrvad kikki ajasin. Ühtlasi meenutan lugu, kuidas tudengiajal vaidlesin, mis kurgedest räägib laul „Teele, teele, kurekesed”. Nagu kunagi siingi mainitud, on see tudeng, kelle arust on laulus toonekured, tänapäeval kirikuõpetaja, mis ameti bioloogiateadmiste lennukate näidetena on minu kõrvad kuulnud väidet, et rästikud elavat puu otsas, ja võigast trauma-aldist kirjeldust, kuidas kotkas õpetavat poegi lendama neid pilvede alt maa poole loopides. (Seda pilti tahaksin näha, kuidas vana kotkas lendab pilve piirile, lennuvõimeline poeg seljas!) Mis mõistagi meenutab, et peagi on algamas lähedal röövlinnupargis hooaeg,