N, 1640. päev: imelised leidmised

Pärast viimast jalgrattamatka läksid kaduma mu rattaprillid ja -kindad. Nagu ikka, olin ma kindel, et E on need kuhugi pannud. Tavaliselt kinnitan sõidu lõppedes rattakindad kiivri külge, aga seekord neid seal ei olnud. Otsin ja ei midagi. Küsin ja saan teada, et vaadaku oma taskust ka. No seal ongi, uue rattafliisi taskus.
Aga kuigi mu otsing kappidest ei kandnud vilja rattaprillide ja -kinnaste osas, leidsin ometi mitu kuud kadunud asja: mu Eesti-võtmed! Viimati käisin Eestis laenatud võtmetega. Kus need olid, küsite. No lihtne: enne olid riiuli peal, riiul asendus kapiga, panin kindlasse kohta, millega neid järgmine kord kaasa võtan: fotoseljakotti. Ja seal need rahus olidki, sest viimati käisin Eestis tavalise seljakotiga ning muidu ka ei ole suurt fotoseljakotti kas vaja läinud või ma selle võtmetaskus sobranud.

K, 1639. päev: maja suitsudega

Ülekohus ei seisa kotis ja õhuniiskus ei seisa taevas. Eile õhtul kerkis edelast taevasse määratu kõuepilv ja öösel hakkas sadama.
Bussiraamatus antakse kolmeks reaks sõna vanadaamile, kes oli 31 aastat mu vanaema naaber. Ma küll mäletan elavettekandest sama lugu pisut teistmoodi, aga ega siis raamat valeta.

T, 1638. päev: kuum, noh

Jõle palavus. Tööl on kardin püsinud samas asendis, kuhu eile selle pöörasin, ja kujutan ette, et ongi lahedam (vrd tähendamissõna ventilatsiooni subjektiivsusest tegevuskohaga Soome vanadekodus, mida olen siin kindlasti maininud, ja kui ei ole, andke teada).

Kell venib ja venib ning on palju vähem, kui tundub.

Õhtuse meelelahutuse pakub meile 194. liini bussijuht, kes teeremondist teatamata jättes ja äkilise 6 km ümbersõiduga liinist 2½ km lihtsalt vahele jätab (meie peatus on seal täpselt keskel) ning paneb sellega sisuliselt toime inimröövi. Nagu sa aru saad, kallis lugeja, on mul kavas järjekordne mahlakas kaebekiri bussifirmale, sest kui bussijuht ütelnuks linnas, et kavatseb meile näidata äärelinna seninägemata maastikke, läinuks me jaamast taksoga, või kui öelnuks kas või viimases peatuses enne ärakeeramist, läinuks me raskete poekottidega kokkuvõttes mööda tasast maad, aga nüüd pidime kõndima mäkke. Eriline nöök on nimelt see, et teeremondist lastakse bussid läbi!!!

E, 1637. päev: ikka kuum

Juba hommikul jube kuum. Aknad on avatud füüsikaseadusi eirates. Niipea, kui toanaaber läheb lõunale, peaks keerama varikatted niipidi, et aknal kuumenenud õhk ei satuks tuppa. Tuleb teha vaikselt, seda selgitada ma ei jaksa.

Muid viimase aja sündmusi: E kunagine töökaaslane sai kirurgiks ja tähistas seda teatega, et tal on nüüd käes a licence to kill.

P, 1636. päev: kuum

Korrastan pildiarhiivi, kus varem on Pariisi pildid olnud täpsemalt märksõnastamata.

Vahepeal on nahkhiiri olnud eelmise aastaga võrreldes väga vähe. Tänane õhtu on aga soe ja kümne paiku koertega jalutama minnes näen, kuidas maja taga lendab edasi-tagasi korraga ligi kümme nahkhiirt. Proovin sirutada käe ette.

L, 1635. päev: muuseumis ja poes

Poes ja väga igavas muuseumis.

Minnes leheputkast prantsuskeelne ajalooajakiri, teemaks Saksa allveelaevad, piinlike kirjavigadega nagu „ku-Turso”. (Ükspäev tuvastastin prantsuskeelse sildi kirjavea South Parki osast Quintuplets 2000: selle Cirque de Cheville'i nänniputka peal seisab „Le souveniers”, ai-ai.)

Kuigi fotod võtavad silmad särama, olen ma neist enamikku varem näinud, rääkimata sisust. Ainus, mida ma varem ei teadnud, oli, et muistsel ajal (kui allveelaevu ehitati algusest – kui allveelaev oli veel hunnik plekki ja rõngaid – vettelaskmiseni samal ellingul) kontrolliti rõhukindla sisekere hermeetilisust nõnda, et lasti see ehitamisel vett täis ja pumbati sisse rõhk 3 atmosfääri. Lekkekohtadesse tekkisid kohe lõbusad purskkaevud!

Seda sai teha muidugi ainult siis, kui allveelaev oli teatud hetkel olemas suure tühja toru kujul. 1944. aastal mindi Saksamaal üle sektsioonikaupa ehitamisele (uued nn elektriallveelaevad Typ XXI ja XXIII), kus sektsioonid ehitati valmis, seadmestati ja sisustati mujal, ujutati mööda jõgesid ja kanaleid praamidel kohale ning ühendati ellingul allveelaevaks kokku. Tulemus: ehitatav allveelaev ei istunud mereäärse laevatehase ellingul vaenlase pommilennukeid ootamas mitte pool aastat, vaid ainult poolteist kuud. Typ XXI kokkukeevitamine olnud keevitajate seas kole vihatud ülesanne, sest iga kahe sektsiooni vahel olnud keevisõmblus pidi käima viis katkematut korda pideva niidina ümber kogu laeva ja keevitamine pidi jätkuma ka pommirünnaku ajal. Kirjanduse väitel toimis Saksamaa siseveeteede võrk suuremate tõrgeteta ka veel 1945. a kevade kaoses (sest põhirõhk pandi linnade ja raudteede segipommitamisele, kuigi ega raudteevõrk ka täiesti üles ütelnud). Veetranspordi eelis raudtee ja maantee ees on teatavasti piiramatu kandevõime (ehita ainult vajaliku suurusega parv, kanal kannab kõike, mitte nagu maan- või raudtee), raudteel (mis tollal kandis rohkem kui maantee) on gabariitvärava probleem, st teatud ristlõikest suuremaid asju sellega vedada ei saa.

* * *

T-s sajab ja on vanalinna päev. Saju tõttu on inimesi tunglemas vähem kui tavalisel laupäeval. Musta värava juures on lava, kus keegi laulab ja mängib, täpsemal vaatlusel fonogramm. E väidab pärast, et ta nägi, kuidas laval õiendas linnapea ja avas vanalinna päeva.

T raekoja skulptuuri originaal

T linnamuuseum – kus ma varem käinud ei ole – oleks täitsa kena, kui nad eksponeeriks üksnes mitmekümne ruutmeetri suurust maketti „T aastal 1800”, mida keegi fanaatik ehitas 17 aastat. Itsitan, kuidas ta pääses hiljem ligi maketi südalinnale, sest makett ei paista lahti käivat ja jalaruumi majade vahel ei ole. (Helsingi arhitektuurimuseumis oli Saarise Suur-Helsingi makett paremaks vaatlemiseks trepi kõrval seina peal.) Teine makett (silt ütleb, et sellele ehitatakse osi muudkui juurde) kujutab sõjapurustusi ja selle ehitaja on kasutanud ruumi säästmiseks originaalset võtet – hooned on küll ilmselt väidetud mõõtkavas 1:125, aga maketi keskel olev väljak on päris väljakust palju kitsam. Kuidas makettidelt tolmu pühitakse, ei ole teada.

Ideaalne kehakuju XVIII saj

Peale kahe maketi on, nagu arvata, muuseumis ka kõiksugu muud kola, poliitiliselt nõnda kiivas teatud suunda, et mul tuleb silme ette Tallinna linnamuuseumi ekspositsiooni lõpposa, mis kuni taasiseseisvumiseni sisaldas pilte „sellistes majades [pildil moodne funktsionalistlik korrusmaja Pärnu mnt 8] elasid kodanlased, aga sellistes [pildil tsaariaegne pultkatusega ühekordne puidust hoovimaja] töölised” (hoolimata asjaolust, et viimastes elati ka samal õndsal ENSV ajal). Itsitan sedagi, kuidas XVIII saj tegutses kohalikul kunstiturul kelm, kes moosis kuurvürsti ostma oma palee skulptuurihoovi kujusid, mille originaalid on nüüd muuseumis õnnetutele külalistele lähedalt vaadata (neid peeti sõja ajal nähtavasti nii väärtuslikeks, et evakueeriti, mitte nagu Kölni toomkiriku põikhoone lõunapoolset XIX saj historitsistlikku vitraaži, mille asemel on nüüd palju parem pilt). Uhhhh..... rõve. Siis veel sotsrealismi stiilis erinäitus (kahel korrusel) ning keldris vana- ja keskaegse linnamüüri jäänused. Keskaegne müür oli varasemast umbes neli korda õhem.

Pärast muuseumi turgutame end peatänaval oleva müügileti ääres, kus nn Läti veinikeldri asula mingi muu veinikelder pakub toodangut. Mm... Spätlese...

Lillepoe ees on peenrakaunistuskraami seas mingi elusuuruses ülesriputatav must plastist vareslane, kelle liigi üle me natuke arutame (nokk on kahtlaselt peenike) ja otsustan, et see on äkki värvi-ise-mänsak.

Nädal tagasi külas käinud sõber kirjutab, et külaskäigu meeldejäävaim hetk oli see, kuidas läksime ümbruskonda jalutama ja kuidas koer jalutas pool teed kotis (algul ka näitamine, kuidas koer kotti hüppab).

R, 1634. päev: suur maalritöö

Sainte-Chapelle, pärast väikest fotograafilist tinistamist

Eilsete Pariisi-piltide mälukaardilt ärakopimine. Varasematel Ste-Ch-s käikudel olen pildistanud kõikvõimalikel meetoditel: tavalise, tele- ja lainurkobjektiiviga; seekord jäi siis üle ainult teha HDR-pilte (korraga peal nii vitraažid kui ka sisemus). Kahetsen, et ei teinud ND vaate jaoks HDR-pildiks sobivaid võtteid, sest see on hommikul vastu valgust.

N, 1633. päev: wõidupüha Pariisis

Täna, 23. juunil (pr rev k j 5. messidoril CCXIX), käime Pariisis.
Mõtlen, et võiks panna vahelduse mõttes seieritega käekella, aga see oli mitu päeva näoli. Sellel päikesepatareiga kellal on imeline omadus, et pimedas käivad seierid veel kolm päeva ja jäävad siis aku säästmiseks seisma. Üllatus on see, et kuigi ma seda asjaolu eile taipasin ja kella akna külge laadima riputasin, on see kolm ööpäeva nähtavasti täitunud täna öösel ja hommikul näitavad osutid viit sekundit 12 läbi. Nii et võiksin öelda ka, et M juubeli auks oli keskööl nii tugev ilutulestik, et mul jäi kell seisma.
Mõneti üllatav – aga teisalt miks ka mitte – on massilises koguses noorsoo nägemine raudteejaamas kell kolmveerand kuus hommikul, unistena ja mitmesugustes lahtuvates joobeastmetes, ootamas esimesi ronge tagasi magalatesse.
Pariisis on aega rongist rongini täpselt kaheksa tundi, selle sisse tuleb mahutada kiirprogramm.
Kõigepealt turismiteabest (mis avatakse juba kell 8.00) ühistranspordi päevapilet, siis jaamas hommikueine. Siis Cité metroojaama ja Notre-Dame (mis samuti avatakse juba kohe hommikul).

ND põhjapoolne roosaken

Notre-Dame'ist on kadunud katedraaliehituse makett ja Prantsuse endoskopisti terve aasta ehitatud vineermakett – kunagise mudeliehitajana tean, et töö kõrvalt on võimalik aastasse pressida umbes 250 mudeliehitustundi, aga selles maketis oli tööd rohkem, kui ta just ei kasutanud korduvate vigurite väljasaagimiseks robotit või saaginud neid välja suure pakina korraga, või siis võttis ta end aastaks töölt lahti.

Sel varasel hommikutunnil on rahvast veel vähe. Eile lahtiolekuaegu kontrollides avastasin ND ametlikult kodulehelt, et neilt saab tellida missasid. Hinna kohta oli öeldud, et selle kohta hinda panna ei saa, aga mingi piiskoppide nõukogu olla otsustanud, et missa hinnaks sobib 16 €/kord. Mitme korra pealt saab muidugi allahindlust, nt kui seda tsirkust korraldada terve kuu aega (30 missat), siis maksab see alla 300 €.

Edasi Sainte-Chapelle. Turvakontrolli saba on juba päris pikk (kabel on Prantsuse ülemkohtut jt kohtuasutusi majutava justiitspalee hoovi peal ja väljapääs on palee eesväravast). Läbi klaasseina paistab, kuidas naiskohtunik räägib suitsupausil mobiiliga. Meie ees minev jaapanlane arvab, et Prantsuse turvamagnet tema selja peale peidetud rahakotti üles ei leia. Näha on, et tema ise ega ka ümberkaudsed inimesed ei taha näha, mis värvi aluspükse ta täna kannab. Muidugi mõista räägib relvastatud turvaahv ainult prantsuse keelt. Loodame, et see Jaapani noormees ei ole üks neist 20st, kes saab tänavu Pariisi sündroomi.

Kohustusliku kirjanduse igavate kirjelduste vahelejätmisel võib hiljem olla puudusi.

Järgmine atraktsioon on elamusrohke avalik kemmerg ND esise platsi all. Seal on meetri laiuses koridoris kaks kõrvutist saba (mehed ja naised) ning väljujate läbipääs nende vahel. Meeste ja naiste poole vahel juhatab vägesid Whoopi Goldbergi taoline ülevaataja. Naiste pool (6 kambrit) töötab laitmatus rütmis, aga meeste poolel pissuaarid ei tööta ning kambreid, kuhu maadami noorem naissugulane sisse juhatab, on ainult 3. Kemmerg on tasuta, aga kui teen vabatahtliku annetuse, tänab maadam ülevoolavalt ja soovib head päeva nii kaua, kuni nurga taha kaon.

Seejärel ringsõidubuss. ND ees peatuses on buss kole täis; pakun, et sõidame kontori juurde ja läheme sealt peale. Istume kogemata vale bussi peale, teeme suure kahetunnise ringi asemel Montmatre'i „ühetunnise” (see on rohkem nagu ligi poolteist tundi). Samas hea, et ainult tund, sest on kole külm, mantlihõlmade ja särginööpide vahelt puhub sisse külm tuul, mida rohkem kannatada oleks liig. Moulin Rouge'i ees on mu arust kuskilt Ida-Euroopast pärit keskealiste daamide trio, keda proovin pildistada, aga mis tehnilistel põhjustel ei õnnestu (teleobjektiiv, puud ees); nad näevad seda, ja ma märgin nende kohta Springfieldi linnapea Quimby sõnadega Mrs. Quimbyle (kui see oli just teada saanud, et abikaasa on Springfieldist avastatud varietee püsiklient: „Why, Joseph, I had no idea!”): „Come on now, you were working here!”). Ilm on pilves ja nii fotogeenseid inimesi kui aasta tagasi tänaval ei ole. Pilte saan päevas kokku suhteliselt vähe, ainult mingi 200 toorpilti, millest läheb suur osa niikuinii rookimisele.

Siis eine „tänavakohvikus”, mis selgub olevat kirjas reisijuhis Pariisi 10 parima kohviku hulgas ja mille kohta teine reisijuht kasutab epiteeti „monumentaalne”. Selline arusaam hakkab tekkima õnneks ka juba kohapeal (menüüd nähes) ning muu hulgas tellime päris ehtsa crème brûlée, mis on nii isuäratav, et ununeb pildistamata. See, märkigem, ei ole külmikust võetud pisikeses topsis olev munapudru, nagu seda serveerib mitu muidu päris ontlikku Eesti peent restorani ja kohvikut.

Kohvik on Pariisi vana ooperi platsil. Vana ooperi fassaadil on XIX sajandi keskel nii maailmakuulsateks heliloojateks peetute rida, et nad väärisid põlistamist kuldsete büstide ja nimedena ooperimaja külge. Rossini, Auber, Beethoven, Mozart, Spontini, Meyenbeer, Halevy. Minu kohalt paistavad posti tagant viimased kaks; üritan meenutada, kas ma Meyenbeeri ja Halevyt kuskilt mujalt kui siit ooperimaja küljest mäletan, aga ei meenu. Muidugi seda siin kirjutades saan teada, et mõlemad kirjutasid palju oopereid, esimese peale oli Wagner kõvasti kade ning teine osales helihargi sageduse paikapanemises ja oli Bizet' äi.

Siis metrohu ja võrdleva anatoomia muuseumi, kus teeme ajapuudusel kaunis kiire tuuri. Märkan (aga taas ununeb pildistamata), et ühe klaaskapi pisut sööbinud luukered pärinevad Egiptuse muumiatest: kass, iibis, härg. Muuseumis on sildid väga vanad, ajakohastamata (nt koljuõõne valandite vahel kõrvuti „inimene” ja „tasmaanlane”) ning ainult prantsuse keeles.

Austerlitzi jaama kaudu tagasi meie jaama, jaamas seebipood.

Järgmiseks korraks paneme kõrva taha, et Pariisi suure bussiringsõidu õige tähisvärvus on hoopis roheline, samuti kaks-kolm muuseumi (nädalavahetusega kasvab vajalike muuseumide arv neljani: arhitektuuri-, erootika-, lennundus- ja meditsiiniajaloo muuseum).

TGV II klassi istmed on ebamugavad. Jalgade sirutamiseks tuleb leida kokkulepe vastasistujaga. Selgub, et üle tunni ma jalad nn h-tähe asendis istuda ei saa, oleks vaja sirutada, millega meenub muidugi kolm lugu:

1. Esiteks see, kuidas kosmosesüstikus lebasid* astronaudid enne starti ja stardi ajal samas asendis, aga selili, komandöril ja piloodil pealegi jalad otse üleval, umbes kuus tundi, mis tekitanud kõva kusehäda (mida põhjalikult kirjeldab oma mälestustes kolmekordne STS-astronaut Mike Mullane).
2. Teiseks see, et Gemini-programmis istusid kaks astronauti umbes sama suures ruumis kui sõiduauto esiistmetel, kus aga sai jalgu ja keret sirutada, nagu kirjeldab oma mälestustes Mike Collins, ja millega katsetati edukalt ka, kas inimene suudab olla kosmoses järjest kaks nädalat (Gemini 7; üks selle astronautidest oli hiljem Apollo 13 komandörina suurt kuulsust kogunud Jim Lovell, kes astub ekraanile samanimelise filmi lõpus lennukikandja admiralina tüürimehena kohas, kus Tom Hanks ütleb sõnad „And as for me...”).
3. Ning kolmandaks see, kuidas mu isa hääletas 1960. aastatel Tallinnast Tartusse ja sattus vana sakapa tagaistmele, kus pidi sellises asendis kössitama kolm tundi järjest, ning kui Tartu Raekoja platsi juures maha tuli, olid mõlemad jalad surnud ja kukkus käpuli.

* Haynesi aprillis 2011 ilmunud hoolduskäsiraamatus kirjutatakse STS-ist ainult minevikus, kuigi selleks ajaks oli kaks viimast lendu veel toimumata ja võinuks kirjutada seega vabalt ka olevikus. Praegu on viimane süstikulend veel toimumata ja seega oleks juriidiliselt korrektne kirjutada ka olevikus.

Kui rong jõuab tagasi siiamaale ja pääsen internetti, kontrollin bussiaegu ja saadan jaaniõhtutervitusi.

Muide, sedapuhku sain kõik jutud räägitud Pariisis prantsuse keeles (kuigi kohvikukelner soovis üle minna inglise keelele – ikkagi haritud inimene, valdab võõrkeeli).

K, 1632. päev: urjäää

Lõuna paiku kole paks äikesevihm. Korraks lööb majas elektri välja ning et maas on ka võrk (ja tööd teha ei saa), lähen lõunale, raudteejaama homsete rongipiletite järele. Imelik on, et Aadu silda ei ole päris kinni pandudki. Isegi täna hommikul sõitis buss sealt läbi, samuti lõunal kaks korda. Tribüüne küll juba pannakse Vabaduse pst äärde üles, kile punase vaiba peal.

Raudteejaama kõrval on eilse „rahvusvahelise” rongkäigu skeem koos korraldajate oodatud osaliste arvuga. Oodatud 20 000, kohale tuli 7500. Mõnest kaugemast maast oli oodatud osalejate arv ühekohaline, nt Hispaaniast 7 ja Norrast 1; ei tea, kas ainus norralane ikka saabus?

Aadu sild on lahti ka õhtul ja see tähendab, et tänavu jääb sadomasonädal suuremalt jaolt ära, esimest korda siin oldud aastate jooksul. Huvitav, mis on selle põhjus, kas arusaam, et ei ole hea paigutada ilutulestikku (loe: lõhkeainet) südalinna valmis mitu päeva varem (äikse-* või terroriohu tõttu) või see, et sild on halvas seisus (kivid lahti, praod sees ja sügisel läheb remonti)?

* Kuigi ma seda siin juba mõni aasta tagasi mainisin, soovitan lugeda Hendrik Arro raamatust „Eesti lendurid lahingute tules”, kuidas oli 1944. a suvel maasse kaevatud lennukipommidega mineeritud Jõhvi lennuväli. Saksa lennukipommidel olid elektrilised sütikud, aktiveerimata pommid olid nii ohutud, et pommivirna otsas võis teha suitsu (vt foto samas raamatus); sütik aktiveerus alles mõni sekund pärast pommi heitmist (vt soome raamatus „Blenheimit lentävät suoraan” mälestus, kuidas pommilennukite Do 17 rünnakul kukkus ülal lennanud lennuki pomm all lennanud lennuki tiivast läbi). Lennuvälja mineerimisel olid pommisütikud ühendatud juhtmete abil keskse lõhkeseadmega. Edasi mõelge või lugege ise.

T, 1631. päev: roherähnid

Kole igav koolitus. Üldiselt sama jutt ja samad kassipojapildid kui eelmine kord. Saan aru, et koolituse korraldajale läheb linnuke kirja, aga miks peab sedasi piinama mitutkümmend muut inimest?

Terve pärastlõuna kostab linna kohalt helikopterivilinat ja kauget muusikat. Kohalik leht näitab, et käimas on jälle paraad ja punalippe on nii et jube. Kuskilt ei paista, et paraadil oleks ka mingi eesmärk peale niisama enda liputamise ja normaalse elu häirimise.

Üks mu vanaema oli sügavalt veendunud, et ilusad võivad olla ainult need riigilipud, kus peal ei ole punast. Eesti, Soome, Rootsi eelkõige. Edasi peab juba hakkama mõtlema.

Eile oli korraks mõte, et võtaks täna tööle kaasa jalgratta ja saaks tulla töölt ära kesklinnast mööda, jõe äärest, aga hommikul sadas ja pärastlõunal (kui enam ei saja) kahetsen. Õhtul sajab jälle.

Ühel õhtul käib akna taga lehise otsas kaks roherähni. Kui olen roomanud teise tuppa fotoka järele ja üles otsinud teleobjektiivi ja selle ette pannud ja timminud fotoka seaded ka vajalikeks, näen ma isegi paar korda läbi pildiotsiku puu otsas rähni, aga oksad on ees, ei teravusta õigesti; enne kui jõuan ümber lülitada käsitsiteravustamisele, teevad rähnid vehkat. Olen muidugi kurb ja kõnnin teise tuppa akna juurde; kui tagasi lähen, märkan, et aknataguse saare otsa maandub kolmas roherähn ja vaatab. Ka tema lendab minema, kui objektiivi tõstmist näeb. Pärast üritan veenda, et vat just siis, kui sa kempsus olid, käis akna taga kolm roherähni.

E, 1630. päev: sadomasonädalat alga

Stammlugejad juba teavad, mida ma arvan sellest, kui riigi mõlema soomusauto paraadi harjutamiseks on vaja kinni panna pealinna peatänav õhtusel tipptunnil, ja seega ma sõrmi rohkem ei väsita. Krt, isegi Vene ajal, kui tänavaliiklus oli praegusega võrreldes ülihõre, harjutati sõjaväeparaadi öösiti. See ei oleks võimatu siinmaalgi, sest paar aastat tagasi pandi sellelesamale peatänavale uus asfalt (ja värviti uued jooned) ühe ööga.

P, 1629. päev: bumerang

Nagu pilt kinnitab, ei ole pealkiri mingist otsast kujundlik. Külas käis õige kauge maa sõber koos perega.

Ehk siis ärge kunagi arvake, et keegi võiks elada nii kaugel, et kokku kunagi ei juhtu. Kauge sõber võib ette võtta mitmekuulise turnee sugulaste radadele ja teil võib olla au olla selles esimene võõrustaja.

Pärast täheldasime mõlemad, et meie suuline inglise keel on läinud väga halvaks. Kunagi oli mõte, et peaks kodus teatud nädalapäevadel suhtlema nendes võõrkeeltes, mida mõlemad oskame; selle võiks nüüd üles soojendada.

Peter Sellersi retrospektiiv on jõudnud filmini After the Fox (1966). Ei tea, kas Itaalia olud on ikka veel samasugused?

L, 1628. päev: sitast ei sa siidi, kana-pasast kalevit

Eile tuli meile mõlemale kiri, et meid kui auväärt välismaalasi oodatakse kirja panema valijate nimekirjadesse. Euroopa Parlamendi valimisel vajalik elamiskestus riigis 2 a, nüüdsetel 5 a. Viimane käib minu kohta, mõtlen. Kirjas seisab, et tulge vallamajja, see on just teie jaoks lahti ka laupäeva hommikul.

Kammin pea ära ja lähengi nii tähtsa kirja peale kohale, aga selgub, et kuna mind registreeriti valla elanikuks alles detsembris 2006, ei ole mul ametlikult veel viit aastat täis ja „sori vaan”. Üritades jätta matkamata otse, aga hirmsasti kerkivat teed pidi kaht kilomeetrit Kõrgmetsa maksimarketisse, sõidame linna poole, et siis sõita poeni 16. bussiga. Autopoe juurde peatusesse astudes näen, kuidas buss teeb maanteele parempöörde kohast, kust teeb muidu ainult vasakpöörde. Peatuses endas on punane silt kurja tekstiga, et just täna, 18. juunil peatus ei tööta ja lähimad kaks peatust on kas jaamas või Kõrgmetsa maksimarketi tööstuskaupade osakonna juures. Seega läheme jala. Koeratoitu, telgitaoline mängutunnel ja kaks kokkupandavat tooli.

Sellal kui poe sees toole ootan, käib „näljast paistes” tööpõlgur poe ees inimesi solvamas.

Ostud korterisse ja uuesti poodi, seekord Kirikmäe prismasse.

Jaama viadukti remonditakse ja buss teeb määratu ringi nii minnes kui ka tulles. Minnes näeme Ilustee linnaosa salasoppe, kus ma päevavalges palju olnud ei ole (mõnikord lennujaamast tulles on takso sõitnud sedakaudu). Tulles seevastu linna edelanurga linnaosa neid soppe, kus ma üldse varem käinud ei ole. Ennustan, et küllap on viadukt remondis ka järgmine nädal, mil niigi lõbustatakse inimesi sellega, et neli päeva enne valitseja ametlikku sünnipäeva on üks kesklinna kahest strateegilisest ahendist suletud, nii et kui viimasel põhjusel hilineb buss oma pool tundi, siis esimese tõttu veel vähemalt 20 minutit ja trajektoor on ettearvamatu. Kui poe poole minev buss keerab lõpuks Vabaduse puiesteele, näeme sellel kõndimas meie joodiknaabrit, kes nähtavasti on olnud teel jaama poole, aga sattunud tundmatusse keskkonda (nii kaugel linnas ma teda kunagi varem näinud ei ole, jaamas küll ja ükskord isegi kell 6 pühapäeva hommikul, kuigi tema jaoks oli ilmselt veel laupäeva hilisõhtu).

Linnas turu servast läbi, raamatupoest homsele külalisele kink ning jäätisekohvikus eine. Siis tõesti Kirikmäe prismasse.

Filmidest vaatame linateost The Party (1968).

R, 1627. päev: saksa keel ja hõbe-raha käib kõik maa-ilma läbi

Hommikul on ebameeldiv üllatus. Olime nimelt arvanud, et veterinaarse protseduuri tegemise ajal tohib omanik ootetoas oodata; öeldakse aga, et jätke koer siia ja helistage kell kolm, millal saab järgi tulla. Reede õhtu, eks ju. No helistan kell 14.45 ja saan hääle järgi samalt sekretärilt kui eelmisel neljapäeval teada, et kolmveerand kuus. Lasen mitmes keeles üle korrata (reede õhtu ju! ei me taha jätta koera kliinikusse nädalavahetuseks) ja E läheb igaks juhuks kohale juba poole viieks, mil saab ka koera kätte.

Protseduuri hind on sama kui kahe koera vaktsineerimine, nii et ei täitunud kartus, et kui kahe koera (n₁ = 2) veerand tundi (t₁ = 0,25 h) kestnud läbivaatus maksis x₁ raha, siis ühe koera (n₂ = 1) protseduur hommikul kella poole üheksast hommikul kella kolmveerand kuueni õhtul (t₂ = 9,25 h) maksab x₂ = (n₂ · t₂ · x₁) / (n₁ · t₁) = (1 · 9,25 · x₁) / (2 · 0,25) = 18,5 · x₁ raha. (Või noh, esialgu tegin arvutusvea ja varustusime käibevahenditega umbes 5 · x₁ ulatuses.) Veterinaar ise ka kinnitab, et ega ta inimeste hambaarst ole! Seega protseduurist toibuv koer korterisse ja tähistama.

Näeme, kuidas külastajate kohale langetatakse vihma eest varjavad katted, ning adume, kuidas saab lugupidamist selge sõnaga osta. Kunagi absoluutväärtuse poolest umbes sama suure jootraha peale kargas siinmaine taksojuht lennuväljal uksest välja ja jooksis ümber takso mu ust avama; siin on protsent küll väiksem, aga kelner pigistab ometi kätt ning lausub midagi, mida kuuleme kui au domaine ja mõistame, et nüüd asute kodu poole. Pärast saame alles aru, et see oli hoopis au demain, homseni.

N, 1626. päev: räägi, mis tõsi, ja söö, mis küps on

Tänu üleüldisele Eesti ajakirjanduse allakäigule esitab Postimees nii moonutatud pildi maailmast, et seda võib lugeda ainult haleda meelelahutusena. Kui maailma uudiseid teada tahta, tuleb ikka lugeda muid lehti!
Eesti viimase aja sündmuste kohta kaks arvamust:

1. Tarandi sõprus K-erakonnaga: vahendan kuuldud arvamust: „Hea meel kohe, et teda omal ajal ei valinud!” Ka minu südametunnistus on puhas.
2. Ka Eesti filmihuvilised on lõpuks avastanud Rootsi komöödia „Picassos aventyr” (1978), mida jupphaaval YouTube'ist näha saab. Wikipedia andmeil olevat see näiteks Ungaris suur kultusfilm. Panen siis ka siia kirja meenutuse, et kui see film 1990. aastate keskel tuli esimest korda mingilt Eesti TV-kanalilt, siis seisid saatekavas must valgel järgmised sõnad:

Picasso elu (dokumentaalfilm, Rootsi 1978)

Loodan, et peale minu oli veel kunstihuvilisi, keda tabas meeldiv üllatus.

K, 1625. päev: pisike kivi lükkab enne koorma ümber kui suur kivi

See, mis ma tegin viimasel kahel korral eksponomeetriga valesti, selgub juba kasutusjuhendi 10. leheküljel. Tahtsin nimelt mõõta langevat valgust – seda fotokaga teha ei saa! –, aga keerasin eksponomeetri valgusallika poole. No vale puha – tuleb keerata hoopis objektiivi poole.

Lõikan köögis õuna poolitades sõrme ja tuvastan, et köögis ja vannitoas enam plaastreid ei ole. Ka argipäeviti kaasasolev sanitaarkomplekt on rattamatkast saati kuskil mujal. Vannitoas on õnneks Cutasepti pudel, mida ma siis haava pihustan, teise sõrme peale surun ja juba tilkumatuna sügavamale korterisse plaastreid otsima lähen.

Täna on muidu täielik kuuvarjutus (tõuseb varjutatud Kuu), aga just siis, just siis on just sellest kohast pilves. Pisut enne keskööd paistab üle naabermaja kuuvalgust. Kui siis koertega jalutama lähen, kohtan hiliseid naabreid, kelle olek, maaling ja suutmatus tabada võtmega lukuauku ütleb täpselt, kust tulek, kuhu minek.

T, 1624. päev: haigus läinud suust sisse

Eile oli vaba päev, magasin päeval kaks tundi ning õhtul jõime kanget teed ning öösel oli palav ja kui akna pisut lahti tegin, algas all maanteel mopeedide ralli, mis oli öövaikuses võikalt kaugele kosta.

Eelolevast rongisõidust mõtlen, mis objektiivi kaasa vedada. Selge on, et neid saab kaasa võtta kuni kaks, ja üha enam hakkab tunduma, et teine neist on vana 18–200 mm supersuum, mis on poolteist aastat vedelenud kapisahtli põhjas. Peaks enne katsetama, kas praeguse Lr automaatparandus saab jagu selle kohati päris õudsast kromaatilisest aberratsioonist.

Bussi siseneb Ilustee linnaosas joodiknaaber ja lifti poole kiirustame temast mööda, isegi postkasti vaatamata, et saaks lifti enne teda. Kui mõni minut hiljem lähen koertega jalutama, lebab ta täies rahus fuajee põrandal (kole vaatepilt!!), vehib suitsupakiga ja on pahane, et me teda häirime. Veerand tundi hiljem, kui üles läheme, on ta läinud, Šp. tahab hoolikalt nuhkida tema lebamiskohta.

Lehise oksad kõiguvad: seal on kaks metstuvi. Kükk-kõnnin teise tuppa fotoka järele, kus õnneks on ees sobiv objektiiv ja enam-vähem peal ka õiged seaded, ning kuigi vähem kui 10 m kaugusel olevad tuvid panevad plehku, saan sellise pildi:

Väärtfilmide läbivaatamine jõuab täna õhtul kolmanda Roosa Pantri filmini: kavas on filmi Revenge of the Pink Panther (1978) lõpp ja kogu film The Pink Panther Strikes Again (1976). Nädalavahetusel vaatasime ka filmi The Return of the Pink Panther (1975), seega on selle filmisarja paremik nähtud.

E, 1623. päev: parem on sõna hoida kui pärast oiata

Ükspäev pandi tööl uusi kuvareid, mis ajal seisin kapi juures ja lugesin hädalugemist. Üks oli maastikufoto raamat, kus olid paeluvad metsapanoraamid, mida mõistagi tahan järele aimata, ja olen mõttes läbi kerinud kohti, kus võiks olla midagi taolist ilma segavate inimesteta.

Avastan Google Earthist, et selle tänavavaade töötab ka põhimõttel, et näitab suvalisest punktist avanevat maastikuvaadet. Eile õhtust saati olen uurinud kaarte, mis vaatepunktidest avaneks paeluvaid jõepanoraame ja kaardilt endalt ei saa hästi aru, mis millest üle paistab. Google Earth näitab.

Veedan peaaegu terve päeva raamatut lugedes. Raamatus on väärt joonis Space Shuttle'i ja Sojuzi suuruse võrdlusega. Vaadake ning kes on juhtunud käima Moskvas rahvamajandussaavutuste näitusel ja seal Vene kosmosekapsleid oma silmaga näinud, meenutage pettumust, et kooliõpikutest nähtud hiiglaslikud kosmoselaevad olid rohkem seda sorti, et kaks kääbust on pugenud kirjutuslaua alla.

Käime teeäärses Itaalia restoranis söömas.

Peaks mälu värskendamiseks üle lugema eksponomeetri kasutusjuhendi, sest saan selle üldvalgustuse mõõtmisel palju pimedamaid pilte kui need, mida näitab fotokas.

P, 1622. päev: Pipi hobune ja veniv jõgi

Pipi hobune

Jalgrattamatk, mille esimesel kümnel kilomeetril ei ole väga vigagi.

Ei ole vulkaan, aga ega palju ei puudu ka.

Algul laskub tee tasandikult allapoole, rahulikult mööda jõeluhta alla, mööda vana raudteetammi, kaunis loodus, teine teisel pool metsased mäenõlvad. Siis aga uurin kaarti ja keerame ära päris järsult mäkke, sest tahan näha suure jõe ammust sooti (teinud suure looga ja siis hiljem läinud otse, look jäänud kuivale). Kaart, mille alusel marsruudi kokku panin, oli käinud kõrgusmärkidega hooletult ringi ja see on ainult pool häda, et soot on mitukümmend meetrit kõrgemal kui praegune jõgi; sooti mööda viiv tee on ka kruusatee, kuhu peale meie jalgrattad hästi ei sobi.

Urstromtal

Aga vaade on uhke ning seda võiks kunagi ka teiselt poolt pildistama tulla. (Kirjutan seda paar nädalat hiljem, mil on hakanud tekkima uue sügisese pildiprogrammi kava, mis sisaldab rohket matkamist koos paraja koguse fotokolaga.)

Ühes kohas on suured puupinud (teritatud otstega teibad, igat sorti – käsitlemata, immutatud, tõrvatud), vahelt hüppab välja jänes ja jookseb mööda teed meist eemale, siis virna lõppedes hüppab kõrgele üles ja jookseb paremale ära. No virna tagant tuleb jalutav pere koeraga.

Ootamatu laskumine läbi küla („kuidas me mäe otsa saime?”), siis aia vahelt pilt ulatuslikust lossist. Küla piirab jõe poolt muldvall. Rattamatkatee (mis on mõlemal pool jõge) on valli ja jõe vahel, aga meil on vaja jääda tänava poole, et saada silla peale (rattamatkatee läheb silla alt läbi). Tulemus sihuke, et tuleb minna jala, ratas käekõrval.

Kauneid hotelle ja rohkesti külastajaid, kuigi veel ei ole veinihooaeg (mis siis veel saab!), ja mõtlen, et voh nii veedab pühapäeva Euroopa ega käi suvilas aiamaad rohimas.
Sild, silla kohal suur kull, silla peal motikamehed. Mõni sõiduriist on nii halenaljakas, et tuleb huulde hammustada, muidu nad kindlasti jääksid seisma ja ma saaks kere peale.

Hulga aja pärast rattatee jätkub, aga muidugi mitte sealt, kus näitab kaart. No see-eest näeme ära ka asula keskuse ja eemalt isegi väidetavasti ainsa Euroopa mäe, mis on täielikult kaetud viinamarjaistandustega (see on teise kuivaks jäänud jõesoodi keskel).

Teeäärne rattatee möödub lähedalt kruusaaugust, kus on igasugu kraami kruusast laavani (nagu ütleb silt). Teel on palju sõitjaid ja tee ääres muidu kisajaid. Üks turske härra teeb tervisekõndi, nagu see teda peenendaks.

Tee peale jääb veinilinna Bernkastel-Kuesi turistimagnetlikum osa Bernkastel, mille üldilme sarnaneb Eesti laulupeo sellele osale, mis jääb lavast ja pinkidest eemale. Me suudame sellesse summa isegi jalgratastega siseneda ja seal ringi kõndida ning mõne pildi teha. Küla on taolisteks turistilaviinideks (NB! praegu veel ei ole päris hooaeg) hästi ette valmistunud, jõeääre mõnesajal meetril on kolm suurkemmergut. Astume läbi õige mitmest söögikohast, aga sööma ei jää.

Landshut 23.8.2009

Bernkasteli kohal kõrguv Landshuti linnus oli kuni mahapõlemiseni 1692 kohalikku piiskopiriiki valitsenud piiskopi suveresidents. Usun, et piiskop viibis seal ka sügisel ja hindas isiklikult veinikümnist.

Väikesed lahkarvamused söögikohtade osas, mistõttu möödub sõit järgmisse asulasse kaunis kiires tempos.

Järgmises asulas söögikohta ei ole; luhale maanduvad laugvarjurid. Kohale on sõitnud jäätiseauto. Laugvarjurid söövad naerdes (muidugi, elus ja terve, ise naeraks ka).

Ülejärgmises asulas on tee ääres jalgrattureile ja kämpingulistele kohane bistroo. Tundub, et meie imelised jalgrattad (minu oma on kokku keeratuna laua all) meelitavad bistroosse kliente niimoodi juurde, et pärast mõlemad töötajad ähivad ning meie 1 käik einet + arveootamine kestab kokku poolteist tundi. Näeme mitmesuguseid saksamaiseid suvepäeva veetmise viise (piknikke, perekondlikke pallimänge) ning paljusid möödasõitvaid jalgrattureid. Ühel paaril on meie marki, aga veel väiksemate ratastega mudel.

Mu tolerants pannakse proovile, sest minu ees hõivavad asula avaliku kempsu kaks noormeest ja viibivad seal kakskümmend minutit.

Kisub pilve. Suure jõe vastaskaldal on kaunid punased kaljud, kontrastina roheliste viinamägede vahel. Kuhugi sinna kerkib mõne aasta pärast suur kiirteesild, nüüh.

Mitu asulat läbime jutti, ei peatu isegi traktorilt kirsse ostma.

Ühes külas kostab üle jõe pasunakoor; seal on käimas mingi suur külapidu. Üle jõe viib kõrge kitsas sild ja õnneks on külas kaks rööpset tänavat. Pidu on jõe ääres, aga ma tahan näha kohaliku linnuse jäänuseid, mis on praegusel ajal elumaja. See linnusejäänus on nii tagasihoidlik, et see puudub kõigist saksakeelseist linnuste andmebaasidest: Berliini raamatukogu linnuste andmebaasis ei tunne; burgendaten.de mainib, et see on olemas, ent midagi muud mitte; burgenwelt.de ei tunne; burginfo.de ei tunne; isegi teaduslik EBIDAT-andmebaas ei tunne; „Burgenlexikon” tunneb, aga trükib põhiplaani valepidi ja arvab viinamäe jõeks. Seega on ainus allikas (2 lk, fotod, põhiplaan, lõige) väga põhjalik Moseli linnuste, losside ja kindluste raamat (aga mis ühe teise täna läbida plaanitud küla, Enkirchi „linnamüüri” peale lihtsalt vaikis).

Seega imetlen siis linnusest säilinud 4-kordset väravatorni, millest ei ole järel kuigi palju (seisund on väga autentne, st lagunenud). Tagasi paremale jõekaldale ja selle kunagisele raudteetammile. Kaunis loodus jätkub, seekord suruvad kõrged kaljud jõe kitsaks käänuks. Ühe neeme otsas, praegu metsas, on suure uusaegse kindluse Mont Royali varemed (ajast, mil piirkond oli Prantsusmaa käes).

Jõgi on osutunud pikemaks kui arvata. Esialgne hinnang oli, et tänane läbisõit tuleb kuskil 50 km. Nüüd aga selgub, et järgmises asulas (kus sobivasti on väike raudteejaam) saab täis 45 km ja sealt on eri hinnangutel veel 18–23 km. Selleni on kaardi otsustava uurimise hetkel 3 km, aega on järgmise rongini 10 minutit ja ülejärgmiseni 70. Kavandatud päevaplaanist oleme maas nii mitu tundi, et ma parem ei mõtlegi – see-eest pilte on palju. Linna jõudes laidan maha mõtte käia algul kohvikus ja siis alles minna jaama; selgub, et ka selles linnakeses seisavad turistid troppis just sellel ainsal tänaval, mida mööda saab silla peale ja sealt üle raudteejaamaga poolde (ning kinga-, riide- ja viinapuuistikute poed on pühapäevast hoolimata lahti). Oleme raudteejaamas 40 minutit enne rongi. Meenutan, et eelmine kord olin umbes sama närtsinud.

Mäluprobleemiga vagunisaatja käib kaks korda kontrollimas meie pileteid. Nähtavasti ei kõlba ta teenindama pikemat liini kui sellist, kus on koos alguse ja lõpuga kokku ainult neli jaama. Pärast viskab ta hirmsa kolinaga midagi rasket prügikasti; oletan, et see on tema piletimüügiseade ja nüüd on ta vaba mees, võib julgelt minna, kuhu tahab.

Teine rong on täis, seisame seal 40 minutit. Kolmas rong on natuke tühjem, saame ühte suuremasse kohta istuma, aga peale tuleb üks normaalse jalgrattaga väsinud rattur, kes sinna enam ei mahu ja seisab vetsuseina najal.

Hommikul nägin jaama sõites, kuidas D. maanteel vedeles sõiduteel kasutatud kondoom ja paarsada meetrit linna poole ka avatud kondoomipakk. Kellelgi vastutustundlikul inimesel hakkas kiire.

Sõit jaamast korterisse laheneb nõnda, et tehke järele: taksoga!! Paneme rattad (2 tk) täiesti tavalise (nn akendeta Opeli) täiesti tavalisse pakiruumi, kuhu mahuvad nii, et tagauks läheb kinni ja ei varja ja ei kuku kaela ega midagi.

Liftist tulles märkan, et pilukil on koridoriaken, kust avaneb flankeeriv vaade piki maja esikülge. Väikese siblimisega ajan taskufotokaga käe sealt läbi. Arvake, kellel on kõige ilusam rõdu maja peal?

L, 1621. päev: igal perel ise viis, igal talul ise taba ja tarkus

Naaberlinnas poes: uued püksid, rattasõidupusad (meenutades seda, kuidas eelmine kord oli kole külm).

Käin raamatupoes otsimas Loriot' kuulsa sketši „Das Ei ist hart” pildiga lauakatteid (see oli meil kavas omal ajal saksa keele kursusel ning selle killud – nagu „Zu viel Eier sind gar nicht gesund”, „Mit meinem Gefühl stimmt was nicht?!” ja „Morgen bringe ich sie um!” – olid seejärel isekeskis igapäevases kasutuses kogu ülejäänud mitu kuud). Ei leia (leian teised, mis on küll samal teemal, aga ilma pealkirjata „Das Ei ist hart”). Pilku köidab raamat vareslaste intelligentsist, Spiegeli bestseller puha ja.

Söök kaubamaja all keskaegses keldris, kus mu telefoni andmeil täielikult puudub wifi (väljatugevus on alla −100 dBmW); ei tea, kas restoran ise teab, saaks seda kasutada reklaamis, terviseteadlikud sakslased tormaksid kohale hordidena, elektromagnetkiirguse eest varjule?

Ettekandja küsib, mis keel see on, mida me isekeskis räägime, ja küsib kõhklevalt, et Eesti pealinn vist ei ole Riia. 1987. a veebruaris käis Tallinnas Gorbatšov, kes seda vahet ei teadnud.

Loen uut raamatut kohe rongis. Saan teada, kuidas 1979. aastal keelatud Euroopa Majandusühenduses ära laululindude ehk värvuliste jahtimine. Autor oletab, et seaduseandja kindlasti ei teadnud, et nende hulka kuuluvad ka vareslased, ja need, kes teadsid, võisid vaikselt pihku itsitada, teades näiteks, kuidas vaenatakse vareslasi Saksamaal.

Naah, autor võinuks uurida paremini, nagu avastan asjaolusid siia kirja panemiseks üle kontrollides. Jutt on nähtavasti metslindude kaitse direktiivist 79/409/EMÜ, mille lõpus on kaitstavate liikide loetelu. Direktiiv on palju laiem kui ainult värvuliste kohta (kaitstavad liigid on loetletud) ning pealegi on seal mitu vareslast sees. Õppe- ja muidu tööl saaks sellise kergesti järelekontrollitava asja kontrollimata jätmise eest riielda.

R, 1620. päev: hilja on saksa rutt, lühikesed pada-konna jäljed

Tänahommikune käik veterinaari juurde jääb õige lühikeseks, sest kohapeal (kui koer juba laual) selgub, et sekretär saanud eile midagi valesti aru.

N, 1619. päev: ei hullu külvata ega künta, hull sigineb muidugi

Välistõlkes on „patisendid”. Oi, küll ma olen rahul, et mina ei ole ainus, kellel see juhtus (kuni tegin automaatparanduse).

Täna on veterinaar telefoni vastu võtmas kohal (mitte nagu eile ja üleeile) ja saan aja homseks.

Samuti toimub järjekordne vägede kaugliigutamine. Erakordne ja tänuväärt kannatlikkus; mul endal tõuseksid iga taolise kõne peale juuksed püsti ja järgmine kord telefonist nähes, kes helistab, teaksin juba ette karta.

Rõõmus äratundmine: kui juuli algul toimuva rongireisi piletid ära osta juba nüüd, lähevad need juuni, mitte juuli krediitkaardiarvele, aga hotellid tulevad juuli arvele. Nnnice.

K, 1618. päev: hundil on need hullud jutud

Eelmine bussiraamat sai eelmisel nädalal läbi, vahepeal lugesin kogunenud lennundusajakirju (saades näiteks teada, mida järeldati bin Ladeni hoovis purunenud helikopteri säilinud saba ähmasest telefonifotost või kuidas selle peale, et salatalitused udustavad aerofotodel järjekindlalt riigisaladusi, arvas Google, et see ju näitab selgelt kätte, kus riigisaladused on). Täna võtan käsile uue bussiraamatu, Mart Laari „Saaremaa 1944”.

Tekstis seisab kohanimi Aarhus. Mida teeb tõlkija? – Vaatab väliskohanimede andmebaasist, et „õige” nimi on hoopis Århus, ja maalib tõlkesse selle. Et aga toimetaja seda linna juhtumisi teab ja meenub, nagu eelistanuks sealseile elanikele endile kirjutada ikka Aarhus, kontrollib ta taani Wikipediast järele ja saab teada, et alates 1. jaanuarist 2011 on vana paralleelnimi Aarhus see õige ja ametlik.

Mammutprojekti koosolek, mis on minu jaoks puhas ajaraiskamine. Algul räägivad 16 osalisest peamiselt 3, teemaks tehnilised probleemid. Kui järg jõuab minuni, teatan, et mul lahendamatuid tehnilisi probleeme ei ole ja edeneb jõudsasti. Ma olen nähtavasti pikalt ees*. Mitte midagi kasulikku ma seega kuulda ei saa.

* Kord, hiljemalt VIII klassis, läksime kooli staadionist mööda kodu poole. Staadionil oli just alanud kolm aastat vanemate koolivendade kehalise tund, kes jooksid soojenduseks ümber staadioni. Seal oli seltskond, kes aktiivse klassivälise tegevusega olid üle kooli tuntud, ning ühele neist hõikas klassivend E Toomas Uba matkides: „Ja sealt tulebki L, till pikalt ees!” L hakkas nii kõvasti naerma, et jättis jooksmise pooleli.

Inglise Wikipedia päeva artikkel on Phil Hartmanist (you may remember him from such movies as...).

T, 1617. päev: kilod ja massid

Kuulen õudusjutte, kuidas suured inimesed ei mäleta, mida nad koolis VI klassi füüsikas õppisid, ja väidavad täie tõsidusega, et kiloga mõõdetakse kaalu, vaatavad taolisi tehnilisi asju järele ÕSist ja EKSSist ning olevat kunagi pidanud sel teemal pika arutelu, aga ei mäleta, mis selle tulemus oli. Autoriteetseima eestikeelse vastuse küsimusele, mis suurust mõõdetakse ühikuga kg, saab Tehnilise Järelevalve Ametist, aga kahtlustan, et nad itsitavad küsimust saades samamoodi, et küsija ei pannud VI klassis füüsika tunnis tähele.

E, 1616. päev: minutikontroll

Mõistus võidutseb: taimenimetust pune tohib nüüd käänata ka kui pune : pune : punet. Kui aasta-poolteist tagasi kuulsime, kuidas seda tuli käänata seni, siis muidugi pakkusime isekeskis, et nii võiks väänata ka muid sarnaseid sõnu, nagu hõbe, jume, lohe.

Teine tänane tõlkekild: there is no taxi service ~ „kus puudub taksoteenindus”. Inimkeeli: ei ole taksopeatust.

Kolmas: self-employed ~ „iseendale tööandja”. Seni on see olnud füüsilisest isikust ettevõtja.

* * *

Flyboys (2006) jätkub. Saame kohati naerukrampe, isegi kui siin filmis ei ole tuntud sõjasangarit, kes äkki kahetsema hakkab, aga on muidu napakas tegevus. Jutustab Prantsuse lennuväes teeninud Ameerika vabatahtlikest (enne seda, kui I maailmasõtta astus ka USA ise). Nimetan tursket lendurit Tammekännuks, sest et ta sarnaneb väga Eesti tummfilmi „Noored kotkad” (1927) kangelasele. „Noorte kotkaste” Tammekänd on muidugi usutavam. Nimetan väeosa ülema asetäitjat Crabtreeks tema suure sarnasuse tõttu „'Allo 'Allo!” politseinikuga ning nimetaksin ka väeosa ülemat ennast filmi „Les Visiteurs” rüütli nimega, kui mäletaksin ta nime*. Kehastab sama näitleja ja üsna samamoodi.

* Lühidalt cousin Hub, pikalt Godefroy Amaury de Malfète, comte de Montmirail, d’Apromont et de Papimcourt, fils d’Adelbert de Malfète et de Thibaude de Montfaucon.

Filmi süžee on täitsa jabur. Isegi nn montaaž on, mis kindlalt näitab, kui halva filmiga tegu (kaks aastat varem linastunud film Team America: World Police (2004) pilas taolist võtet kõvasti ja seal oli sellest isegi laul). Korraga on taevas lennukid, mida korraga taevas ei olnud, ja pahade omad on kõik tehtud puust ja punaseks, et vaatajal – keda filmitegijad nähtavasti peavad imbetsilliks – ikka selge oleks, kes on hea, kes paha.

Nagu ikka, on pahad hästi pahad (nt alati irvitav Saksa lendur Must Kull, kellel muidugi tuleb lõpuks pill pika ilu peale) ja head hästi head. Mõni esti pahaks arvatu osutub tegelikult heaks: varem saksa nime kandnud Ameerika lendur ei ole tegelikult Saksa spioon (vaid ainult pangaröövel, mis kuritöö see, eks ju), peategelane (kauboi) saab hüppes käimise eest medali ja lõbumajas kohatud neiu on seal tegelikult ainult juustu šokolaadi vastu vahetamas. Tunnen, milline määratu potentsiaal on lausel „Ma ei tööta siin, ma ainult vahetan juustu šokolaadi vastu!”.

Lollusest ja insenerimõtlemise puudusest raiutakse ühel lenduril käsi otsast ning üritatakse siis vaatajat veenda, et ka kapten Konkskäsi saaks lennukijuhtimisega hakkama.*

* Veneaegse kohustusliku kirjanduse mäletajad meenutagu propagandateost, kuidas vapper punalendur roomas talvituvaid siile süües 30 km omadeni ja pärast lendas puujalgadega. Soome lennundusajaloolane Hannu Valtonen kirjeldab, kuidas pärast Soome Jätkusõja lõppu paigutati Kesk-Soome Lapi sõja tarvis N. Liidu lennuväeüksusi ja üks lennuk eksis ära ja tegi kütuse lõppedes hädamaandumise. Põhjus lihtne: lennukit juhtis teine lendur kui tavaline, kellel olid raudjalad, mille järgi oli välja timmitud lennuki kompass. Jalad rauast – näitas õigesti; jalad rauata – näitas aiateibaid.

Paar kümnendit tagasi võeti Hollywoodi filmides pähe, et ei kehti enam jõu ja vastasmõju seadus – kuuliga pihtasaanu lendab teise toanurka, aga tagasilöök, mis klassikalise füüsika järgi peaks olema sama tugev, laskjat vastasnurka ometi ei viruta.** Siin filmis on mindud veel kaugemale, sest siin ei kehti ka üks teine massi ja inertsiga seotud loodusseadus, nimelt tsentrifugaaljõud. Taoliste manöövrite peale, mida filmis teevad sajanditagused moosiriiulid, pidanuks need kas lagunema või minema lenduril pilt taskusse või mootor välja surema*** või vähemalt lenduri põsed maa poole venima, aga näe ei! Õhulahingutes on kaamera pidevalt lennuki ninal ja kuigi taust (mis alati on muide sama, ka ülessõtkutud sõjatandri asemel on lokkavad põllud) annab mõista, et lennuk teeks nagu igasugu aerobaatikat, ei mõju lendurile miski jõud.****

** Ega elu ole film. Koolivennal K-l läks tehnilise rikke tõttu auto põlema. Kui kustuti ei töötanud, taandus ta ohutusse kaugusse ja ootas, millal toimub hirmus plahvatus nagu filmis. Plahvatus jäi tulemata, auto põles rahulikult vrakiks. — Samuti käis ükspäev FB-st [ja siis järgmine päev Postimehest] läbi õpetus, kuidas tunda ära, et vees hulpiv inimene upub (enamasti uppuja ei karju ega siruta käsi veest välja).

*** Esimeses maailmasõjas oli väga populaarne mootoritüüp rotatsioonmootor (kere külge oli polditud väntvõll ja propeller oli kinnitatud mootori külge, st pöörles kogu mootor), mis otseselt mingisuunalise kiirenduse peale välja ei surnud nagu reasmootor. Probleem oli hoopis selles, et bensiin voolas paagist mootorisse raskusjõul ning mõne manöövri ajal võis vool lakata.

**** Kui ma ei eksi, leiutati lenduriistme turvavööd alles 1920. aastatel. Varem istusid lendurid toolil kas lahtiselt või parimal juhul sidusid end kinni nööriga.

Pange hästi tähele ka CGI-tsepeliini gondlis olevat meeskonda, mis näeb välja nagu papist siluetid. Pagan, juba 1998 suudeti TV-sarjas From the Earth to the Moon teha sarnast võtet, kuidas näidatakse kosmoselaeva väljast ja aknast paistab, kuidas sees meeskond liigub.

P, 1615. päev: keda õpetus juhatab, seda nuhtlus ei sunni

Filmid: Flyboys (2006; I pool, kohati väga koomiline)

Aknaraamil kõnnib põrnikas, kelle järgi panid soomlased ühele bändile nime. Peas tormlevad sellised mõtted:

1. Peaks haruldast külalist pildistama. (Ma põhimõtteliselt hädas loomi ei pildista – aja kokkuhoidmiseks tuleb neid kohe aidata –, aga põrnikal ei ole häda miskit, niisama kõnnib.)
2. Fotokal on ees parajasti 17–55 mm objektiiv, mille vähim teravustamiskaugus ilma vaherõngata on 35 cm, tuleb panna makro.
3. Kuigi makroobjektiiv on f/2,8, on see stabilisaatorita ja 150 mm, st sellega lambivalgel käe pealt ei pildista.
4. Vaja oleks seega välklampi.
5. Suure välgu otsa tuleks panna hajuti.
6. Hajuti paigaldamine on jube punnimine, kestab kaua.
7. Voodi all on makrovälk.
8. Makrovälku kasutasin viimati umbes aasta tagasi, ei tea, mis on saanud selle patareidest.
9. Proovime.

Vahepeal säästan lugejat mõtetest, mis mind tabavad, kui esiteks keeran makrovälgu kanderõnga kaitsefiltri ette kohale ja kinnitan välgu selle külge, aga alles siis taipan, et objektiivi varjuk on jäänud tagurpidi kohale ja katab täielikult teravustamisrõnga, ja teiseks, kui avastan, et ega varjuk üle kanderõnga maha ei tule, ning kolmandaks, kui kanderõngas tuleb lahti koos kaitsefiltriga ja löön viimase sisekülje kogemata vastu objektiivi serva.

Jätkame alles sealt, kui põrnik pildistatud ja õue aidatud (üks meie tolmuimejaist paneb iga maas kõndiva lülijalgse otsemaid pintslisse*) ning asun makrovälku taas kokku pakkima. Avan patareisahtli kaane ja mida ma näen: seal sees on tavalised akud, milles on laeng püsinud terve aasta!

* Kopipeist Eesti-blogist, august 2010:

Ükski ämblik ega kõrvahark ei ela kaua, kui ta peaks kõndima läbi X-i territooriumilt. Esimest korda ämblikuga kohtudes oli X alles kutsikas, tonksas korra ninaga, hüppas tagasi, tonksas teise korra, hüppas tagasi, vaatas hetke, siis – enne kui me jõudsime reageerida – hüppas edasi ja sõi ämbliku kähku ära.

Juuli lõpus juhtus, et vaatame, et koerad seisavad hilja õhtul mõlemad nurgas ja vahivad seina. No seinal ronib uimane kärbes. Kõnnib allapoole, X hüppab. Kärbes, loll, ronib veel allapoole. Ka Y otsustab lähemalt uurida, tonksab ninaga. Väga hästi tonksab, kärbes seina peal lai. Võtan paberi, pühin laiba seina pealt ära, laip kukub maha. Kiire sööst ja kadund see X-i kõhtu ongi.

L, 1614. päev: kell ep ole kaasat, see võtab kassi

Laupäev on Euroopas see päev, mil inimesed käivad poes, mitte kartuleid muldamas. Lemmikloomapoes kõnnib ja hüppab toidupaki peal hüpikämblik. Tööstuskaupade poest lavendlid: juba poes tuleb tähele panna, mis lillede peal käivad mesimummid.

Poes käime tegelikult kaks korda: algul looma- ja tööstuskaupade poes, siis toome asjad ära, siis teist korda bussiga. Bussipeatuses on aia peal imelik triibuline „putukas”, mis tegelikult on kaks ämblikku liiki Salticus scenicus kas seksimas või teist ära söömas (mis ämblike puhul võib tähendada üht ja sedasama).

Filmiõhtu on pikk ja selle sisustavad väärtfilmid: „Roosi nime” II pool, Johnny English (2003), Mr Beani I film (1997; järjest, muide).
Seda siin kirjutades leian, et sügisel linastub teise filmi järg Johnny English Reborn.

R, 1613. päev: Burg Eltz kolmat korda

Käime Saksamaal kaunis Eltzi linnuses. Minekul on ümberistumise jaamas aega osta kahe inimese liidumaa piletit 7 või 67 minutit (see hakkab kehtima täna äripäeval alles kell 9.00, nii et varasema rongiga tulla ei olnud mõtet); rong hilineb ja kui pilet ostetud, jääks meil aega tormata mitme perrooni kaugusele rongile pool minutit. Teeme aega parajaks jaama einelauas, mis on hakanud järjest rohkem meenutama kunagist Balti jaama einelauda, ainult piimakohv on puudu. Kärbseid on sama palju.

Matkal Moselkerni jaamast linnusesse juhtub umbes samas kohas, kus 4 a tagasi nägin kurvi tagant välja keerates koledat vaatepilti, kuidas üks vanem daam oli võtnud keset jalgrada sisse sumomaadleja asendi ja kuses, eriskummaline lugu. Nüüd võin väita, et mul on tahetud osta peast müts, jalast kingad ja fotokast mälukaart! Kiirustab nimelt lähemale meesterahvas ja küsib: „Sprechen Sie deutsch?”, millele vastan (teadmata, mida ta tahab arutada) ettevaatlikult: „Ein bisschen.” Jutustab, et ta näeb, et ma olen „fototehnikaga eeskujulikult varustatud” (mul on käes 150 mm objektiiviga fotokas, et äkki näeb tee ääres oja kohal jäälindu, mine tea, eks ju), et äkki on mul mõni mälukaart üle, ta ostaks selle mult ära. Mõtlen, et mul on kotis teine mälukaart tõesti ja fotokas oleval on nii palju ruumi, et täna see täis ei saa, aga igaks juhuks kinnitan, et see on suur CF-kaart, mis tema fotokasse ilmselt ei käi. Nimetus CF ei ütle talle midagi, ta kinnitab, et SD-kaart; näitan, et fotokas on suur CF-kaart, mis tema fotokasse ei mahu. Kergendus missugune. Ta kõnnib edasi ja alles pärast sööklas meenub, et mul on taskus ju teine fotokas veel, kus on tõesti SD-kaart, ja vöökotis on vähemalt kolm mälukaarti. Samas saanuks nalja, kus kõigepealt tulnuks võtta fotokast mälukaart välja, panna sisse mahamüüdav, see vormidada, siis andma talle, siis pidanuks tema selle uuesti vormindama. Kesse viitsib.

2007

2010



2011

Eltzi linnuse ilu varjavad tänavu paljukorruselised tellingud. Silt selgitab, et üks hoone koosneb lihtsalt kahe muu hoone vahele ehitatud esi- ja tagaseinast ning akende raiumisega ja paljude ümberehitustega on pandud teisal kaheksa korrust fassaadi toetuma ühele 60 × 60 cm postile.

Sama giid kui 4 a tagasi. On jäänud vanemaks, innukus on lahtunud ja keel, mis seekord on inglise, on raskesti aru saada (keegi vahepeal koguni küsib isekeskis, kas see ikka on inglise). Esimeses toas olevaid ammu-, heitemasina- ja võib-olla ka kahurinooli nimetab ta näiteks sõnaga bullet (õige on missile) ning näha on, et ainult minu silmad rändavad õigesse kohta. Järgmine kord tuleb end kohe lähemale sokutada. Eltzi linnuse ringkäiguga on üldse nii, et rahvas valgub tuppa, pärast liikuma enam ei mahu, siis tuleb giid järele ja räägib, siis valgutakse järgmisse ja giid jääb passima, et keegi midagi kaasa ei võta. Kui alguses kohe seista mõne huvitava asja juurde, siis saab seda rahus uurida kogu toasoleku aja.

Teadmiseks slaavi turistidele, kes arvasid linnuse omaniku kapitalistiks: vale puha, ta on hoopis feodaal!

Hääled jagunevad nüüd 2:1 selle kasuks, et nn keisrivalijate toas oleval nüüdisaegsel portreel on Jaak Aaviksoo, mitte Olav Ehala.

Olen linnuses kolmandat korda ja iga kord on jutt olnud täpselt sama, varsti seega saaksin hakata seletama ise. (Nagu kord Kuressaare linnuses „soome” giidi kuuldes arvasin, et soomlased võiksid giidi saata pipramaale ja võtta asemele minu, sest esiteks tema „soome” keel oli alla igasugu arvestust ja teiseks teadsin mina Kuressaare linnusest rohkem juba 10-aastasena, mida võivad tõendada sugulased, keda tollal seal ringi vedasin.)

Ringkäik on laienenud kahe toa võrra, kus ühes on jahitrofeed (põrandal on kahe karu pinnalaotused) ja teises mängukahurite kollektsioon (sellised kahurid, millega vanasti mängisid kõrgest soost poisikesed ja mis ikka tegid korralikku pauku kah, näiteks aupauke).

Pärast varakambrit ja mõõdukat, aga aeglast saba eine, mis on praad salati ja friikartuliga ning toekas klaas (2 dl) kohalikku veini. Salat on tõesti nii hirmuäratavalt suur, et teeme kumbki sellest pilti, ning koosneb 1 (ühest) kurgiviilust, 1 (ühest) umbes 20 cm² salatilehest ja 2 (kahest) paprikaribast.

Mul on binokkel valmis, sest kohta kinni hoidev E nägi ronka. Kui E käib jäätist toomas, näen ronka ka mina ja binoklist on näha, et mõlemast tiivast puudub paar hoosulge ja sabast paar keskmist sulge kah, nii et saba kuju ei ole ronga tüüpiline rombjas, aga hääl on tüüpiline kronk-kronk (rongateadlase Bernd Heinrichi andmeil Euroopa rongad muid hääli suurt ei tee, teisiti kui sama liigi Ameerika asurkonna omad) ning lind on suur ja läigib. Lendab jõekääru kohal ja kaob mitu korda nõlva puuvõradesse.

Vabaõhusööklates lendab tavaliselt salvrätte minema, aga siin tuleb juurde. Kui lauast tõuseme, on mul neid tervelt viis tükki.

Jalutuskäik tagasi jaama läheb pisut vaiksemas tempos kui aasta tagasi. Luban mitte avaldada pilti, kuidas hoolikas saksa aednik on heisanud maja ette vardasse lipu ja siis, tagumik urvakil, selle ees põõsast pügab.

Jaamakülas on üksainus avatud kõrts, aga selle eest peletavad muud, karjuvad kliendid meid minema. Ühtki poodi külas ei ole, teine kõrts on kinni, jaamas joogiautomaati ei ole, rong on kohalik, selles ei ole bistroovagunit nagu kaugrongides. Nii et janu tuleb kannatada kaks tundi, kuni ümberistumiseni. Rongis on purjus noorikute kolmik, ühel on nähtavasti homme pulm, sõidavad lähimasse suurlinna pidutsema. Kärtsti! käib plädinal lahti vahuvein ja piletikontroll on nõutu. Arvame, et homme ärkab pruut kuskil iks kohas ja mõtleb tugeva peavalu saatel, miks on tal seljas selline kummaline valge loor ja mis üritus see oli, kuhu ta pidi tingimata minema. Kõigil lõbu kui palju.

* * *

Õhtul väärtfilmid: „Der rote Baron” (2008) ja „Roosi nimi” (1986; pool). Esimene on naljakas ses mõttes, et ega pärast sõda ju ühtki Saksa sõjafilmi ei ole, kus peategelases ei ärkaks keset sõjamöllu romantiline patsifist; see oleks kõik tore, kui peategelane oleks selles filmis keegi muu kui Esimese maailmasõja kangelane Manfred von Richthofen. Teine koomiline seik on, et von Richthofeni sõber ja vaenlane Kanada lendur näeb välja täpipealt nagu Ameerika ajakirjanik nukufilmis „Kapsapea” (1993).

N, 1612. päev: kuidagi tuttav film

Usupüha. Kõrgmetsa restoranis. Kõrvallauas on koer. Eelmine kord lendas kõrvallauda varblane, lõi pea vastu akent ära, vahtis veidi aega uimasena, siis lendas vurr! minema, parasjagu meile arvet toova kelneri näo eest läbi.

Pika nädalavahetuse sisustame väärtfilmidega. Täna on käsil „Plekktrummi” teine pool. Süveneb tunne, et ma olen seda varem näinud, aga konkreetselt ei mäleta, et oleks kunagi vaadanud (kunagi veerandit tundi lõpust olen). Võimalik, et tuli kunagi öösel mingi taevakanali pealt (kunagi oli magamistoas telekas). Võimalik, et raamat ja selle Mati Sirkli tõlge panid silme ette jooksma just täpselt samasugused pildid.

Peaosaline on muidugi vapustav. Lapsnäitlejad, võtke eeskuju! Kes korra näinud, see seda nägu ja mängu enam ei unusta.

K, 1611. päev: käes on juuni, suvekuu

Ongi sobivasti mantliilm.

Korraga on käsil kaks raamatut STS teemal: padjaraamat on Haynesi nn hoolduskäsiraamat, mille autor on olnud ise asja sees 40 aastat. Bussiraamatu on kirjutanud parimate kodu- ja välismaiste allikate põhjal keegi niisama huviline. Jah, vahe on.

Väärtfilmid: pool „Plekktrummi”. Oioi, see on hea film.

Saan filmist teada, et kõrvalküla nimi tähendab saksa keeli halvustavat nimetust juudi kohta. Valla koduleht samas jutustab, et umbes taoline nimi olnud külal juba XI sajandil ja on seega muundunud praeguseks (ja saanud nimetatud tähenduse) hiljem. Seda siis eksinud sakslased seda na pikkade hammastega küsivad.