Eesti selts ja kaasnev rahvusvaheline matkaseltskond käib nn mägedes jalutamas ehk karpe otsimas. Marsruut on enam-vähem sama kui ligi kaks aastat tagasi (isegi nii, et esimene tõsisem kus-me-õieti-oleme-kaardiuurimine toimub täpselt samal külaplatsil kui 2009, bussipeatusest täpselt saja meetri kaugusel). Mõningad erinevused: matk on kuu aega varem, loodus on talvest veel märg, eriti libedad on esimese laskumise kaljuteravikud. Mul ei ole keppe kaasas ja igal sammul (jalas on matkasaapad) mõtlen, et kui tald peaks libisema ja küünarvars käima vastu teravat kivi, siis ... Natuke kuivem (tibutab) olnuks parem. Kuu varasem aeg tähendab ka seda, et prussakad ei ole veel langenud lehti kõduks nämmutanud, mida on jalgteel rohkem, mis on märjad ja mille alla ei näe. Samuti ei õitse veel lilled (eelmine kord oli paar välu kaetud võililledega, väga kaunis!) ja inimesed olid eelmine kord õhemas riides.
Teise laskumise vaateplatsi põhjaservast on mets suisa maha võetud ja posti otsa üles pandud tuulekott, mis viitab võimalusele, et sealt käivad lennuhuvilised alla kargamas. Mets on kadunud ja seega seletab silm kurva tõsiasja, et sihtküla kohvik on veel talveuimas (eelmine kord päädis matk kohvikus, ka sealt sain toredaid pilte).
Fotograafilisest seisukohast on praegu taevas tumedaid pilvi, mis tähendab raskeid valgustustingimusi – kasutan maastikufoto raamatu õpetussõnu: seadke üle-alavalgustus RGB-histogrammi parema serva järgi, st nii, et heledaim kanal ulatuks napilt servani, aga ei puutuks päris sinna vastu. Iva on selles, et alavalgustusega saavad tänapäeva sensorid ja eriti RAW-pildivorming paremini hakkama kui ülevalgustusega. Seega siis pärast järeltöötlusel tuleb teha tumendeid heledamaks, aga taevast midagi ära ka ei kao. Inimene näeb (silm + aju) paraku teistmoodi kui fotokas ja tahan olla matkal käinutest ainus, kelle piltidel on taevas midagi muud kui läbipõlenud valge.
Kui eelmine kord otsiti üles kaks karpi ja pandi juurde kolmas, siis tänavu on tulemus vist umbes sama, aga karbid on pisut teistes kohtades. Teise karbi otsimiseks kaugenetakse korralikult teerajalt ja arjergard otsustab metsaaluse risuga kaetud mäenõlvast alla mitte ronida (eriti kui kaardi järgi sealt muidu ära ei saa kui samast üles ronida), vaid hoopis kõndida sihtküla kohviku suunas. Oleme kõndinud umbes kilomeetri, kui saan kõne õnnelikelt karbileidjatelt, kes olla leidnud ka metsavenna punkri, taastatud ja puha. Vastan, et see ei ole midagi, sest ma leidsin põõsast kaks täiesti ehedas seisundis sõjaaegset puust pisikest vaatluspunkrit (st nende süvendid).
Peale kõne- ja SMS-ühenduse on metsas vaja ka toimivat internetti. Moodsad ajad!
No comments:
Post a Comment