Tänane päeva uudis, millest Eesti lehed mõistagi ei maini ridagi, on uudis, et kui kõik hästi läheb, saab homme Eesti aja järgi kell 2.00 öösel Merkuur esimese tehiskaaslase. Loen seda kolmetunnisel tähtsal koosolekul, mis on palju igavam kui loodetud ja millest kaks tundi mängin hoolikalt telefoniga. Oleksin pidanud kaasa võtma lisaaku. Enamik muid inimesi magab lõpupoole avasilmi.
Täna näen sellise tegevuse tulemust, mida võiks nimetada kas dedakteerimiseks või toimetustamiseks: tõlkijale on läinud tõlkemälus ilus toimetatud tekst ja ta on sellest teinud toimetamata tõlke!! Õnneks on selle uus toimetamine lihtne, sest toimetatud laused tulevad samast mälust lips! ja lips!
Ka täna pole karvased sõbrad hoidnud fantaasiat vaka all ning tänase ikebana tagajärjel jäävad nad ilma oma magamisalustest. Eile õhtust kehtib ka laua alla tulemise keeld, sest seal on palju juhtmeid, milles esiteks on vool sees ja teiseks on juhtmete ülemises otsas mitmesuguseid tarvilikke asju.
Kuivõrd ükspäev koerte tavalise suurema (5 × 5 m) muruplatsi kõrval (mitte juures!) majas läks rõduuks lahti ja terrassile tuli vahtima pahaendelise kuunäoga vanadaam, kes meenutas üldilmelt mu kooli direktorit, läksime täna kõndima teisele poole, kus vähe kaugemal on alajaama ees natuke muru (10 × 3 m). Kui seal asjatoimetused tehtud, peatub tänaval auto, juht kerib parema akna alla (astun lähemale, sest tavaliselt küsitakse sedasi, kus asub Izg.; vastus on, et üle silla ja otse), ja kukub ärritunult tänitama, millest saan aru ainult sõnad „votre” ja „chien”. Kui olen viisakalt vastu küsinud „Que?” ning ta on uuesti tänitanud nii, et ainsad arusaadavad sõnad on „votre” ja „chien”, märkab ta mu käes olevat täis kilekotikest ja kukub seepeale vabandama. Siis keerab samasse alajaama taha maja parklasse. Tore muidugi, et see minust noorem isand sõimab tänaval, mitte ei ela oma paha päeva välja koolipoissi piinates ja mõrvates nagu üks raudtee keskastme juhist tubli Saksa pereisa paar aastat tagasi.
Mis mind rabab, ei ole asjaolu, et prantsuse keeles räägitakse koerasita ohtlikkusest, vaid see, kuidas ühtäkki on toimunud siinkandi rahva meelsuses täispööre. Alles paar aastat tagasi, kui hakkas kehtima uus monarhistlik koerapidamise seadus, leidsid alamad üksmeeles, et see on iga koera võõrandamatu õigus joosta ilma rihmata ja sittuda, kuhu juhtub. Paar nädalavahetust tagasi oli siin vist mingi kõnniteeäärte puhastamise kampaania, mille järel ei ole enam näha ka koeri ega koeraomanikke, nagu Hiinas kadusid kunagi varblased.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
1 comment:
Mõttekam oleks küsida "Quoi?"
See keskastme juhist pereisa oli oma paha päeva (ehk ülemuse vihase telefonikõne)eneseõigustuseks välja mõelnud, kirjutas Der Spiegel hiljuti. Lugu muidugi äärmiselt masendav.
Post a Comment