T, 1548. päev: Miten voitte, neiti Mäkinen?

Päeva alustab 2008. aasta lõburaamat „Suomi selväksi”, mille 15. leheküljel ilutseb siia pealkirja pandud mõttetera. Võib-olla on see kokku seatud rahvastevahelise vaenu õhutamiseks nagu Monty Pythoni ungari-inglise vestmik või siis on see koostatud mõne Eesti ülikooli soome keele õppetoolis, kus elusat soomlast nähti viimati enne Teist maailmasõda, aga mille eestlasest guru õpetusi tema andunud jüngrid muudkui taolistesse õpikutesse valavad. Ei imestaks, kui seal soovitaks ka „Hyvää ehtoota!”, mida kuulis veel 1940. aastate filmides.

Ime siis, et eestlasi Soomes imelikeks peetakse. Üritame meenutada, kas me kordagi oleme tegelikus kasutuses kuulnud, et vallalist naisterahvast kõnetataks epiteediga „neiti” või meesterahvast sõnaga „herra” – muidu kui pilkena. Meenub mõistagi ka lugu, kuidas Tartu soome filoloog oli tõlkinud patendikirjelduses iga eesti sidesõna „ja” soome sõnaks „ja” (nii ongi), aga sidesõna „ning” „Kalevala”-aegseks unarsõnaks „ynnä”.

* * *

Praegune padjaraamat on kunstiajaloolase Sten Karlingi 1937 kirjutatud ja Vladimir Beekmani 2006 tõlgitud „Tallinn. Kunstiajalooline ülevaade”, kuhu toimetajad on lisanud sadu asjade nüüdisaegset seisu kirjeldavaid järelmärkusi, nii et muudkui tuleb edasi-tagasi lapata (no kaks järjehoidjat on, keda huvitab). Olen suure huviga lugenud Karlingi Narva-monograafiat (see oli raamatukogust laenuks nii pikalt, et jäi sisustuselemendina kunagi isegi ühele paraad-perefotole), praegunegi pisut hiljem kirjutatud, aga alles nüüd avaldatud raamat on suures osas samalaadne. Märkustest (mille päris kõiki viiteid kirjandusloetelus ei ole) saab tõesti näha, et on raamatuid, mida ma lugenud ei ole, on neid, mida olen (nagu see ja see), ning ka neid, mida olen kunagi isegi hoolega läbi töötanud, nii et on üllatav leida nendest uusi teabekilde või tõlgendusi.

Raamatu algselt illustreerimata tekstile on kirjastus lisanud seepiatoonis nüüdisaegseid mustvalgeid fotosid, mida on kergelt photoshopitud (püstperspektiiv on aetud sirgeks), aga mida ei ole, on ehitiste põhiplaanid jt joonised ning tekstis mõnes kohas pikalt kirjeldatud kunstiteoste fotod. No tore, et mitmes kohas on mainitud Niguliste piilari küljes olnud ja sõja järel kaduma läinud püha Jüri reljeefi, mille foto oli mäletamisi Lumiste ja Kangropooli Niguliste kiriku suures raamatus (1990), aga mida teha, kui mu eksemplar on pooleteist tuhande kilomeetri kaugusel? Ja Oleviste Maarja kabeli välisseina kenotaafist ei ole isegi mitte üldfotot. Ning kohati on märkustes rõhutatud neid arvamusi, mis on nähtavasti meeldinud koostajatele: Karling arvab, et Suure Rannavärava eesväraval olev suur 1529. a nikerdvapp on orduvapp (must rist valgel taustal); märkustes parandatakse, et väike linnavapp (hõbedane rist punasel taustal); aga uuemal ajal arvatakse hoopis (Rein Zobel raadiosaarja „Eesti lugu” 10.11.2007 saates „Paks Margareeta”, kohas 9:15–9:50), et see siiski on pigem orduvapp (Reval oli nii hansa- kui ka ordulinn), sest vapikilpi piiravad nooblid greifid ja kroonib raudrüükiiver (linna jaoks kohatu turniirikiiver, täpsustan).