K, 1549. päev: John, lase vesi välja!

Tööl teises asutuses „toodet nr 1” katsetamas. Näen, kuidas kell 17.30 pannakse seal pliiats laua peale ja marsitakse koju.

* * *

Loen õhtul läbi eile mainitud õpiku lugemislood. Narratiiv on huvitavate keeruvõimalustega ja muidu ka ...põnev.

Üldjoontes jah palju viga ei ole. Esimese õppetüki „miten voitte, neiti Mäkinen?”-stiilis arhaismid eesti tegelase väidetavas suulises kõnes muudkui jätkuvad, aga needki kuluvad marjaks ära, kui õppur peaks Soomes sattuma kohe mõnesse rohkem või vähem ajaloolist minevikuhõngu etendavasse seltskonda (teater, larpimine). Kohati harrastab eesti noormees sellist luulekeelt, et soome tütarlaps sulab kohe. Üldpilt ei ole seega sugugi paha.

Aga paraku ei ole lugupeetud autor (ega ka mitte keegi muu õpiku kirjastamisel osalenutest) teadnud mõningaid detaile:

• Soome jõuluvana ei tule abstraktselt Lapimaalt, vaid tuleb konkreetsest kohast nimega Korvatunturi.
• Soomlased käivad suvilates puhkamas, saunas ja joomas, mitte harrastamas potipõllundust.
• Soome korterites üldiselt on kemps olemas, selle olemasolu ei ole vaja nimetada („mu korteris on tuba, vannituba ja kemps,” teatab peategelane).
• Peategelasel, öeldakse kaks korda, olevat „stipendi”; Soome akadeemilistes ringkondades öeldakse selle kohta tavaliselt hoopis apuraha.
• Tegevus toimub 2004. aastal, aga Helsingis elaval peategelasel telefoni ei ole ja ta kasutavat maja ees olevat telefoniputkat.
• Peategelase soome perekonnatuttava 15-aastane tütar käib pidevalt mingis tundmatus kohas nimega disko.
• Soomlane kiidab, et voh maasaun on ikka õige asi, linnasaun (mäh?) ei kõlba kuhugi.
• Talupidaja kohta öeldakse mingi muu nimetus kui harilik maanviljelijä ja talu on autori arvates maalaistalo. No võimalik, et kunagi oli, aga praegu tähendab see 'maja, mis on maal'; nüüdisajal öeldaks talu kui majandi kohta pigem tila.

Siis veel asju, mis näitab, et õpikut ei ole koostanud insener, sest lk 42 öeldakse, et peategelasel telefoni ei ole, ta käib maja ees putkas; vahepeal nii tähtsa asja kui telefoni ostmisest ei räägita (seda küll, et tal on raha vähe); ja siis lk 107 helistab ta uus soome sõbranna talle. Soome telefoniputkad olid (NB! minevik) küll vist seda tüüpi, et neisse sai helistada, aga seda oli päris elus korraldada üldiselt raske. Siis peategelase õe laeva peale mineku kirjeldus lahkneb umbes kirjeldatud aja olukorrast, sest väidetakse, et ta peab minema teatud metroopeatusest teatud bussi peale üle tänava – autor ei ole teadnud, et buss keeras vähe eemal ringi ja peatus oli samal pool tänavat (ja pealegi oli see tänav üpris kitsas, mitte kuigi elava liiklusega, nagu arvab autor, ja hea valgusfooriga, mis ei sundinud jalakäijaid tagant).

Aga mille peale ma sootuks imestan, on saunatamise kirjelduses, kus mehed lähevad lavale, higistavad ja siis „heittävät vettä...” Karjatan: „Miks nad saunas kusevad?!”, aga lause jätkub: „...kiukaalle.” No tule taevas appi, see tegusõna on „heittävät löylyä”.

Soovin õnne, kes selle järgi õpib.