Kraamimine jätkub poolest ööst (kellakeeramise tõttu on üüratu vara), kuulen läbi une mürtse ja kolinat.
Pesen puhtaks elutoa suure akna.
Kui E külalisele alla vastu läheb, panen käima arvuti ja mul tekib äkki huvi oma raketiteaduse-projekti vastu, mis olnud hulk aega unaruses. Ette rutates öeldagu, et see kestab ka kogu tänase ja esmaspäeva õhtu.
Teen pannkooke ja mirabillimoosi sees on mirabillikivi tükk ja ma arvan veerand tundi, et see on osa mingist minu hambast (kuigi värvus on veider). Hiljem täpsemalt uurides (visuaalselt ja taktiilselt) selgub, et ikka moosi seest.
Käime õhtul silla juures jalutamas. Vesi on õige madal ja vee kohal lendleb pundar nahkhiiri. Samas kõrval on lagunenud kuur (mis viis aastat tagasi oli veel natuke vähem lagunenud), ju nad siis seal elavad, hea lähedal tulla. Nahkhiired lendavad veepinna lähedal, ka silla all; M keerab pead ja vahib piludest hoolikalt silla alla. Koerte kuulmisulatus peaks ulatuma sageduseni, kus nahkhiired hüüavad.
Kui hilja õhtul arutame eesti keele palataliseerimise teemadel, on üks lausutav näitesõna kogemata „kass”, mispeale M hakkab läbi une tegema hääli, aga elevil C tormab keskpõrandale täpselt uurima asjaolusid. Seega pean hulk aega lohutama, et ei ole kassi ja ta ei tea, aga tegelikult on kassil käppade küljes valusad konksud ja kui kass tahab, võib minna väga suureks ja ähvardavaks. M-ga on asi selgem, kuigi ka teda kunagi kassiga füüsilisse kontakti lastud ei ole, sest ta on pärit teenekate defelinisaatorite perekonnast (lihane, st sama pesakonna õde tegi oma esimese kassiga 1:0 juba 8-kuuselt), mistõttu kunagi loomaarsti sabas pidime naeru kätte ära surema, kui meie ees oli vanapaar kassiga, kassil silmad sinist hirmu täis, M vahib kassi, rabeleb ja haugatab heledalt (mis koerakeeles tähendab „olen leidnud saaklooma”) ning vanamemm märgib: „Kutsu tahab kiisuga mängima tulla!”. – „Mängima”, jah...
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment