P, 1546. päev: tiigi ääres

Rekordvara jaamas. Selmet lihtsalt öelda, et minge jaamast 10.10 väljuvale bussile ja me tuleme sellele oma peatusest peale, oleme jaamas 25 minutit enne pool tundi varemaks kokku lepitud kohtumisaega.

Päike paistab, aga kruusaaugu linnustik on vaikne nagu ikka. Valdav liik on lauk ehk vanemas kõnepruugis vesikana (must, nokk valge). Pealtnäha vaikne, aga pikemal vaatlusel riiakas ning territoriaalne (ning mis ta rohkema kui kolme pojaga teeb, ei ole nõrganärvilistel vaja teada). Jookseb mööda vett, kui vaja teine oma veelapilt minema kupatada või liigikaaslaste riidu sekkuda.

Teine visuaalselt valdav liik on kormoran, kes on sedasorti lind, et vesi teeb ta suled märjaks, mistõttu ta istub madalikul või toki otsas, tiivad laiali, ja kuivatab ennast. Suured lestad ja veel suurem saba. Esimene organ, mis maandumisel vette puutub, ei ole lestad nagu teistel veelindudel, vaid saba, nagu näitab algelise kopipeistimisega tehtud mosaiik:

Üle lendavad hanetaolised linnud, kelle saan suure objektiiviga pildile, aga välimääraja jätab mind hiljem hätta ja nii tuleb nende määratluseks panna üksnes „tundmatud hanelised”.

Näha on ka kahte-kolme kühmnokkluike. Tuttpütte on 2 paari ja 2 üksiklindu. Viinamägede kohal tiirleb korraga 6 suurt kulli, kes mustri järgi osutuvad tavalisteks hiireviudeks, aga vägev ikkagi.

Varjeputka, mis novembris oli kadunud, on taastatud endisena ning esimesest vaatluspunktist (õigemini selle kõrvalt, sest selle on hõivanud mu objektiivi suurema, populaarsema, ent mu meelest pildikvaliteedi poolest kehvema 150–500 mm vennaga vanamees ja tema naine) sinnapoole vahtides näen, et seal sees liigub ka inimesi. Mul on kaasas umbes sama kola kui eelmine kord, aga seekord ei pea kõike kandma ise ning suurel binoklil on kaelas kandmise rihm.

Kolme vaatluspunkti vahel kõndides (torn on inimesi täis, sinna ei lähe) uurin läbi raagus võsa, mida huvitavat roostikus paistab. Laulab väike-lehelind ehk palju ilmekama nimega silksolk. Vahime hoolikalt ka kraavidesse, konni veel ei ole (kilpkonnadest rääkimata), aga vee peal on neid putukaid, kes mööda pinda jooksevad. Liblikat näeme ka. Mätta vahel lendab suur must oranži otsaga mesimumm.

Teel põhilise vaatluskuuri poole kirjeldan, kui tore oleks näha seda, kuidas tuttpütid praegu mängivad. Kuurist paistab kogu suur tiik ja selle paljud laugud ja mitmed kormoranid ning kaks paari tuttpütte, kellest kaugem (EXIF-andmete järgi 73 m) hakkabki mängima. Mul ununeb kiiruga konverter vahelt, nii et pilt tuleb pisike.

Üks lauk ja üks tuttpütt unelevad päris selle raja ääres, kust hiljem seltskonnaga ära läheme, ja saan nad mõlemad nii suurelt kaadrisse, et pärast midagi lõigata ei ole vaja.

Pärast linnas saame oma peatuses välja ning pärast sööki (mulle on hakanud päike peale) venib lõunauinak pikaks. Ärkan alles õhtul ning seetõttu ei saa öö läbi korralikult magada.