Käin hommikul Kirikmäe prismas, kaasas pikk nimekiri, sõidan poes järelveetava käruga hulk aega ringi, aga nt salvrätikuid ei ole ei kempsupaberi juures ning kirjatarvetes. Selle poe „loogika” järgi peaksid salvrätid olema näiteks heliplaatide vahel või kalaletis, aga sinna ei jaksa ma minna.
Kirikmäe prismasse on toodud vaatamiseks ja käppimiseks lehm ja eraldi aedikus vasikas. Usun, et vasikale jääb sellest tempel mällu igaveseks.
Siis Kõrgmetsas kõigepealt suunal toidupoe söökla, aga et see osutubki olevat söökla, siis tuleme pisut tagasi metsiku lääne hõngulisse sööklasse, kus meid pannakse istuma nii, et ma näen kõiki sisenejaid ja väljujaid ning otse E näo kõrgusel on akna taga plastist kauboikuju tagumik. Poole eine pealt tabavad mind läheneva füsioloogilise ebakindluse esimesed märgid (teades väga hästi, et see on pärit hommikust või eilsest); heietan endamisi muremõtteid, kuidas pääseda sööklast 2 km korterisse. Pärast oletan, et põhjuseks võis olla mingi hommikul või eile just minu söödud saiatükile elama asunud mikroob.
Aga mul hakkab parem ning käime tööstuskaupade poes (rõdule lilli ja lillekast). Pärast kraamime korterit ja ma teen päevaga kokku isikliku kodutööde hindamise rekordi. Krt, miks ma juba varem mustrilise tagasiside mõttele ei tulnud ja naba paigast pingutasin.
Ükspäev muide laekus lõpuks ka esimene tagasiside ruudus teemal „miks te olete märkinud mu vaste sõnastikuvasteks, kui seletava sõnastiku järgi see seda tähendabki”. Sõnastiku, jah, kulla õppur, aga algupärases eesti tekstis öeldaks teisiti.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment