Tööl kutsutakse inimesi eesnimesid pidi, mis ühelt poolt on tore, aga mitte alati*. Eile nimelt tormas uksest sisse inglise kolleeg S (mitte segi ajada täpselt sama nimega teise inglise kolleegiga) ja teatas, kas ma tean, et kolleegi P naine olevat äkki ära surnud. Ma mõtlen, et mis kole, P-l kolm väikest last. Aga et eestlased ei kipu oma tundeid välja valama, nii ei läinud ma eile ka P-d otsima (ta töötab teises majas) ja kuskil õnneks vastu ka ei tulnud, sest täna selgub osakonnajuhataja meilist – tema on see, kes taolisi kurbi uudiseid teatab –, et ei olnud see P, vaid hoopis üks teine P, keda ma tunnen vähem, kuigi ka see on kole. Nii et ka P-sid on kaks, nagu on kaks A-d, mis oli esialgu lõbus, sest sain ükskord tööl teada, et täna mind tööl ei ole, sest ma olevat haige, aga pidin pärast seletama, miks ma ei teatanud, et see ei olnud mina.
* Meil oli naabrinaine, kelle perekonnanimeks oli tavaline mehenimi, ja teda taheti koolist sõjaväkke saata. Ühel kooliõel oli ambivalentne eesnimi ja ka teda arvas keegi pealiskaudne kooliametnik poisiks, nii et ta sai koguni direktori käskkirja, et ei käi sõjalise tunnis (käis, aga tüdrukute pooles, ja tegelikult oli see lugu keerukam ja hõlmas veel kolme muud inimest).
Õhtu on soe ja vaikne ning nii akustiline kui ka visuaalne vaatlus näitab, et nahkhiired on talveunest tõesti ärganud ning vehivad tänava kohal ja maja taga ringi lennata.
Leian, et pühapäevane matkaloodus oli nii värvitu, et värve ei saa piltidesse isegi „nuppe liigutades” ...mis muidugi paneb mõtlema, et äkki teeeks hoopis mustvalged pildid.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment