N, 1557. päev: küsimus keeleinimestele

„Toote nr 2” katsetamise päev (hommik ja õhtu). Läksime teatud viguri proovimiseks meilt kohale spetsiaalselt kahekesi ja kohapeal tõdesime, et see ei ole võimalik. Ööl vastu reedet näen unes, kuidas siiski võib-olla on. Kirjutan selle siis homme aruandesse. [Ette rutates öeldagu, et aruannet kirjutades mõtlesin asja hoolikalt üle ja selgus, et ikkagi ei ole.]

Töödeloetelu ulatub nii kaugele aprilli, et kontrollin järele, kas süsteem ikka teab, et mind järgmisel nädalal ei ole. Teab. Homme õhtuks peab loetelu olema aga tühi.

Küsimus keeleinimestele kah. Minu keelekõrv ütleb, et lauses, mis algab kõrvallausega, vahetavad teatud juhtudel öeldis ja alus asukoha: Kui Ants oli ära, istus rebane sauna katusel ja mitte Kui Ants oli ära, rebane istus sauna katusel, mis tundub nii ebaloomulik, et leian kohe, et see inimene eesti keelt emakeelena ei räägi (nagu kui segi aetakse ma- ja da-tegevusnimi või täis- ja osasihitis). Samas olen seda näinud mitme sellise inimese kirjatükkides, kelle suhtes ma ei kahtle, et nad valdavad eesti keelt emakeelena, samuti mu kursuse kodutöödes (tänavu ei ole keegi teatanud, et tema emakeel ei ole eesti keel). Ehk siis, khm, mis on reegel ja eesti keele käsiraamatu peatükk, millele saan viidata, sest ega mind muidu ju ei usuta ja põrutatakse vastu, et „mina olen filoloog ja ära tule mind keeleasjus õpetama”, nagu kunagi tegi üks ekskolleeg (ja muide meilis, mille printisin välja ja panin hoolikalt tallele)?

K, 1556. päev: Kalev elab!

Bürokraatiatempel on jaamakvartalis, mööda aknasildi järgi vidinaile, lateksile ja nahale spetsialiseeruvast sekspoest ning koolimajast. Valvelaua ametnik ei saa aru ühestki keelest, mida proovin rääkida, aga lööb paberitele peale väärtusliku templi, et tulnud sisse 30. märtsil. Mõni aeg on siis rahulik, kuni nähtavasti hakkab tulema teateid, mida ma kõik valesti märkinud. See, kuidas täita neid 16 lehekülge (kahes eksemplaris), on küllap samavõrd riigisaladus nagu see, mis bussid linnast väljumisel linnas ja eeslinnades maha ei lase, sest selle kohta kirjalikku teavet kuskil ei ole. Meenutan, et eelmine kord, kui vaja oli täita taolist paberit (1990. aastatel), tuli ankeediga kaasa ka brošüür, kus kirjas, mis asi tuleb märkida kuhu; ja selgitusbrošüür oli kaasas koguni siinmaa riikliku rahvaloenduse ankeedil jaanuaris. Leidsin eile guugli abil õpetussõnu naaberriigi kodanikele, aga sellest palju abi ei olnud, ja monarhistliku seaduse inglise tõlke, millest mõistagi palju tulu ei tõusnud, sest ankeedid olid prantsuse ja saksa ning töölt saadud tõendid inglise keeles, aga nimetasid asju teistmoodi. Ühte kohta, kus oli vabu lahtreid, märkisin mingeid asjaolusid, mis võib-olla sinna ei käi. No krt kust ma pean seda teadma, saab olema loogiline ja lihtne vastus.

Tuigun pärast tagasi jaama ja kirun seda sadisti, kes mõtles välja kellakeeramise. Kuidas korraldatakse rahvaalgatusi? Tahaksin ühineda liikumisega, mis kogu Euroopas selle totruse lõpetaks. Seagripivaktsiini ja narkolepsia seose populistliku otsimise asemel soovitaksin pigem otsida viimase seost kellakeeramisega. Lihtne.

* * *

Teateid ja kuulutusi kah. Õhtuleht kuulutab usuhullust, kes kuulutab, et maailma lõpp saabub 21. mail kell kuus õhtul. Küll on kahju, et ei tegutse fanaatilisi kalevipoeglasi, kes teaksid täpset kuupäeva, millal lausa tuleleeki lõikab käe kaljukammitsasta.

See tšehhi kolleeg, kes eile üldkoosolekul juhtus istuma minu kõrval, on täna kella 11 paiku kuulutanud feisspukis avastusest, et ta sai alles nüüd teada, et pühapäevast mindi suveajale! Kõik tänu isetäpsuvale äratuskellale, seletab. Samad sõnad; ainsad kellad, mida on tulnud kruttida, olid käekell (mille sisu saab tänavu 20-aastaseks) ja fotokate kellad.

Eile saabus Kilulinnast uudiseid, kuidas lund sadas nii kõvasti, et saja meetri kaugusele ei näinud, kuigi külma olnud „ainult viis kraadi”. Pakatage kadedusest, seltsimehed, sest ilmateade lubab laupäevaks siia igatahes +22 °C.

T, 1555. päev: tagasi kiviaega

Hommikul asun pabereid täitma. Esimese hooga kulub täpselt tund, kusjuures mul on tõendid ilusti mapis hakkamas (vat ei tea, mis saab järgmisel aastal, kui äsja läksid tõendid elektrooniliseks). Ma ei mäleta, millal see oli, mil viimati pidin taolist paberit algusest peale täitma paberil – kuskil 1990. aastate keskel vist (kümmekond aastat tagasi oli Eestis mäletamisi etapp, kui andmeid füüsilise allkirjaga kinnitama ja kohale viima, aga selle kohalt on mu mälu lünklik nagu Ivan Oraval Teise maailmasõja kohalt). Internet on siinmaa asutusse jõudnud täpselt sedavõrd, et üleval on vormide PDF-id (mis tuleb täita, välja printida ja tigupostiga saata või kohale tuua), aga mida mitte kuskil ei ole, on mingisugunegi juhend, mida tuleb kuhugi kasti kirjutada. Rääkimata sellest, et saaks kontrollida, mis andmed neil juba on, nagu see käib Eestis. Seega loodan igiammuse katse-eksituse meetodi peale.

Üllatused on ka need, et 31. märts ei ole kuupäev, mil papper peab olema postis, vaid see, mil see peab olema kohal (siinmaine post võib kulgeda mitu päeva, kuigi asutus on peapostkontorist sada meetrit), ja muidugi ka see, et asutus on lahti ainult hommikul. Nii et tehniliselt on vaja paberid täita tänase päeva jooksul ja homme vara kohale viia! Brr...

* * *

Suurtes väljaannetes on ametis eraldi pealkirjameistrid, nagu õigeusu koorides kontra-bassid, kes laulavad laulust ainult paari paljudele abijoontele riputatud nooti ja ülejäänud aja libistavad vaikselt õlut. Samas on Eesti „ajakirjanduses” viimasel ajal saanud populaarseks mitte lausa eksitavate, vaid klõpsamisele õhutavate pealkirjade panek, mis mu arust on ajakirjanduseetika rikkumine. Tänane Postimehe saavutus sai sulev.ee feisspukifännidelt koguni kolm laiki (sulev.ee nopib üles Eesti lehtede lollakaimad pealkirjad, mis tavaliselt saavad kuni ühe).

Kirjutan Oxfordi kirjastusse ja juba mõne tunni pärast teatab lahke arhivaar täpse kuupäeva, millal ilmus COD 1911. a trükk (mis 1930. aastail reinkarneerus silvetiks). Kuupäev, mil on põhjust suureks juubeldamiseks, on 16. juuni.

E, 1554. päev: kellakeeramise järgne esmaspäev

Kalendri järgi kõige koledam tööpäev aastas: hommikuunest on ära röövitud terve tund ja mis vastu on antud?!

* * *

Päike sirab. Töörühma ühine lõuna kestab poolteist tundi. Edasi ettekanne, kus on toolid ebamugavalt mugavad. Mul on arvukalt tundeid ja arvamusi esiteldava teema suhtes, aga kuivõrd olen lubanud, et neid ma ei aruta, siis ka ei aruta.

P, 1553. päev: eesti keelt õppimas

Kraamimine jätkub poolest ööst (kellakeeramise tõttu on üüratu vara), kuulen läbi une mürtse ja kolinat.

Pesen puhtaks elutoa suure akna.

Kui E külalisele alla vastu läheb, panen käima arvuti ja mul tekib äkki huvi oma raketiteaduse-projekti vastu, mis olnud hulk aega unaruses. Ette rutates öeldagu, et see kestab ka kogu tänase ja esmaspäeva õhtu.

Teen pannkooke ja mirabillimoosi sees on mirabillikivi tükk ja ma arvan veerand tundi, et see on osa mingist minu hambast (kuigi värvus on veider). Hiljem täpsemalt uurides (visuaalselt ja taktiilselt) selgub, et ikka moosi seest.

Käime õhtul silla juures jalutamas. Vesi on õige madal ja vee kohal lendleb pundar nahkhiiri. Samas kõrval on lagunenud kuur (mis viis aastat tagasi oli veel natuke vähem lagunenud), ju nad siis seal elavad, hea lähedal tulla. Nahkhiired lendavad veepinna lähedal, ka silla all; M keerab pead ja vahib piludest hoolikalt silla alla. Koerte kuulmisulatus peaks ulatuma sageduseni, kus nahkhiired hüüavad.

Kui hilja õhtul arutame eesti keele palataliseerimise teemadel, on üks lausutav näitesõna kogemata „kass”, mispeale M hakkab läbi une tegema hääli, aga elevil C tormab keskpõrandale täpselt uurima asjaolusid. Seega pean hulk aega lohutama, et ei ole kassi ja ta ei tea, aga tegelikult on kassil käppade küljes valusad konksud ja kui kass tahab, võib minna väga suureks ja ähvardavaks. M-ga on asi selgem, kuigi ka teda kunagi kassiga füüsilisse kontakti lastud ei ole, sest ta on pärit teenekate defelinisaatorite perekonnast (lihane, st sama pesakonna õde tegi oma esimese kassiga 1:0 juba 8-kuuselt), mistõttu kunagi loomaarsti sabas pidime naeru kätte ära surema, kui meie ees oli vanapaar kassiga, kassil silmad sinist hirmu täis, M vahib kassi, rabeleb ja haugatab heledalt (mis koerakeeles tähendab „olen leidnud saaklooma”) ning vanamemm märgib: „Kutsu tahab kiisuga mängima tulla!”. – „Mängima”, jah...

L, 1552. päev: poest suhu ehk loomad elutoas

Käin hommikul Kirikmäe prismas, kaasas pikk nimekiri, sõidan poes järelveetava käruga hulk aega ringi, aga nt salvrätikuid ei ole ei kempsupaberi juures ning kirjatarvetes. Selle poe „loogika” järgi peaksid salvrätid olema näiteks heliplaatide vahel või kalaletis, aga sinna ei jaksa ma minna.

Kirikmäe prismasse on toodud vaatamiseks ja käppimiseks lehm ja eraldi aedikus vasikas. Usun, et vasikale jääb sellest tempel mällu igaveseks.

Siis Kõrgmetsas kõigepealt suunal toidupoe söökla, aga et see osutubki olevat söökla, siis tuleme pisut tagasi metsiku lääne hõngulisse sööklasse, kus meid pannakse istuma nii, et ma näen kõiki sisenejaid ja väljujaid ning otse E näo kõrgusel on akna taga plastist kauboikuju tagumik. Poole eine pealt tabavad mind läheneva füsioloogilise ebakindluse esimesed märgid (teades väga hästi, et see on pärit hommikust või eilsest); heietan endamisi muremõtteid, kuidas pääseda sööklast 2 km korterisse. Pärast oletan, et põhjuseks võis olla mingi hommikul või eile just minu söödud saiatükile elama asunud mikroob.

Aga mul hakkab parem ning käime tööstuskaupade poes (rõdule lilli ja lillekast). Pärast kraamime korterit ja  ma teen päevaga kokku isikliku kodutööde hindamise rekordi. Krt, miks ma juba varem mustrilise tagasiside mõttele ei tulnud ja naba paigast pingutasin.

Ükspäev muide laekus lõpuks ka esimene tagasiside ruudus teemal „miks te olete märkinud mu vaste sõnastikuvasteks, kui seletava sõnastiku järgi see seda tähendabki”. Sõnastiku, jah, kulla õppur, aga algupärases eesti tekstis öeldaks teisiti.

R, 1551. päev: nädalavahetus, alga!

Mulle anti katsetamiseks lisaaaega täna pärastlõunaks, aga kui kohale lähen, meenub teise asutuse trepil, et tehniliselt algab neil nädalavahetus reede lõunast. Ongi kahtlaselt vaikne ja sedasi pääsen tagasi töhe muid kiireid asju lahendama. Need maast leitud mitu tundi on äärmiselt teretulnud.

Soe on ja minagi teen tänavu esimesed sammud särgiväel.

N, 1550. päev: linnud ja lood

Päeval postkontoris Amazoni paki järel (sambliku-, kimalase- ja rongaraamat). Rongaraamat algab ilmse probleemiga: et ronka uurida, on vaja kõigepealt saada endale ronk. Kuigi ma autori rongahankemeetodit heaks ei kiida, kadestan teda siiski.

Mis lindudesse puutub, siis paar nädalat tagasi, 13. skp matkal leidsime hallikirju sule, mille kohta leidsin, et nüüd on mul sellest linnust juba kaks sulge, paneme kokku terve linnu [viidates 1990. aastate keskpaiga loole kahest lennukihuvilisest, kellest ühel oli mingi vanalennuki sihik ja teisel sama lennukitüübi telikujalg ning neil tekkis kuskil asjahuviliste foorumis mõte, et võiks nendest „restaureerida” kogu lennuki]. E pakub, et need võiks kinnitada plekist marabu külge.

K, 1549. päev: John, lase vesi välja!

Tööl teises asutuses „toodet nr 1” katsetamas. Näen, kuidas kell 17.30 pannakse seal pliiats laua peale ja marsitakse koju.

* * *

Loen õhtul läbi eile mainitud õpiku lugemislood. Narratiiv on huvitavate keeruvõimalustega ja muidu ka ...põnev.

Üldjoontes jah palju viga ei ole. Esimese õppetüki „miten voitte, neiti Mäkinen?”-stiilis arhaismid eesti tegelase väidetavas suulises kõnes muudkui jätkuvad, aga needki kuluvad marjaks ära, kui õppur peaks Soomes sattuma kohe mõnesse rohkem või vähem ajaloolist minevikuhõngu etendavasse seltskonda (teater, larpimine). Kohati harrastab eesti noormees sellist luulekeelt, et soome tütarlaps sulab kohe. Üldpilt ei ole seega sugugi paha.

Aga paraku ei ole lugupeetud autor (ega ka mitte keegi muu õpiku kirjastamisel osalenutest) teadnud mõningaid detaile:

• Soome jõuluvana ei tule abstraktselt Lapimaalt, vaid tuleb konkreetsest kohast nimega Korvatunturi.
• Soomlased käivad suvilates puhkamas, saunas ja joomas, mitte harrastamas potipõllundust.
• Soome korterites üldiselt on kemps olemas, selle olemasolu ei ole vaja nimetada („mu korteris on tuba, vannituba ja kemps,” teatab peategelane).
• Peategelasel, öeldakse kaks korda, olevat „stipendi”; Soome akadeemilistes ringkondades öeldakse selle kohta tavaliselt hoopis apuraha.
• Tegevus toimub 2004. aastal, aga Helsingis elaval peategelasel telefoni ei ole ja ta kasutavat maja ees olevat telefoniputkat.
• Peategelase soome perekonnatuttava 15-aastane tütar käib pidevalt mingis tundmatus kohas nimega disko.
• Soomlane kiidab, et voh maasaun on ikka õige asi, linnasaun (mäh?) ei kõlba kuhugi.
• Talupidaja kohta öeldakse mingi muu nimetus kui harilik maanviljelijä ja talu on autori arvates maalaistalo. No võimalik, et kunagi oli, aga praegu tähendab see 'maja, mis on maal'; nüüdisajal öeldaks talu kui majandi kohta pigem tila.

Siis veel asju, mis näitab, et õpikut ei ole koostanud insener, sest lk 42 öeldakse, et peategelasel telefoni ei ole, ta käib maja ees putkas; vahepeal nii tähtsa asja kui telefoni ostmisest ei räägita (seda küll, et tal on raha vähe); ja siis lk 107 helistab ta uus soome sõbranna talle. Soome telefoniputkad olid (NB! minevik) küll vist seda tüüpi, et neisse sai helistada, aga seda oli päris elus korraldada üldiselt raske. Siis peategelase õe laeva peale mineku kirjeldus lahkneb umbes kirjeldatud aja olukorrast, sest väidetakse, et ta peab minema teatud metroopeatusest teatud bussi peale üle tänava – autor ei ole teadnud, et buss keeras vähe eemal ringi ja peatus oli samal pool tänavat (ja pealegi oli see tänav üpris kitsas, mitte kuigi elava liiklusega, nagu arvab autor, ja hea valgusfooriga, mis ei sundinud jalakäijaid tagant).

Aga mille peale ma sootuks imestan, on saunatamise kirjelduses, kus mehed lähevad lavale, higistavad ja siis „heittävät vettä...” Karjatan: „Miks nad saunas kusevad?!”, aga lause jätkub: „...kiukaalle.” No tule taevas appi, see tegusõna on „heittävät löylyä”.

Soovin õnne, kes selle järgi õpib.

T, 1548. päev: Miten voitte, neiti Mäkinen?

Päeva alustab 2008. aasta lõburaamat „Suomi selväksi”, mille 15. leheküljel ilutseb siia pealkirja pandud mõttetera. Võib-olla on see kokku seatud rahvastevahelise vaenu õhutamiseks nagu Monty Pythoni ungari-inglise vestmik või siis on see koostatud mõne Eesti ülikooli soome keele õppetoolis, kus elusat soomlast nähti viimati enne Teist maailmasõda, aga mille eestlasest guru õpetusi tema andunud jüngrid muudkui taolistesse õpikutesse valavad. Ei imestaks, kui seal soovitaks ka „Hyvää ehtoota!”, mida kuulis veel 1940. aastate filmides.

Ime siis, et eestlasi Soomes imelikeks peetakse. Üritame meenutada, kas me kordagi oleme tegelikus kasutuses kuulnud, et vallalist naisterahvast kõnetataks epiteediga „neiti” või meesterahvast sõnaga „herra” – muidu kui pilkena. Meenub mõistagi ka lugu, kuidas Tartu soome filoloog oli tõlkinud patendikirjelduses iga eesti sidesõna „ja” soome sõnaks „ja” (nii ongi), aga sidesõna „ning” „Kalevala”-aegseks unarsõnaks „ynnä”.

* * *

Praegune padjaraamat on kunstiajaloolase Sten Karlingi 1937 kirjutatud ja Vladimir Beekmani 2006 tõlgitud „Tallinn. Kunstiajalooline ülevaade”, kuhu toimetajad on lisanud sadu asjade nüüdisaegset seisu kirjeldavaid järelmärkusi, nii et muudkui tuleb edasi-tagasi lapata (no kaks järjehoidjat on, keda huvitab). Olen suure huviga lugenud Karlingi Narva-monograafiat (see oli raamatukogust laenuks nii pikalt, et jäi sisustuselemendina kunagi isegi ühele paraad-perefotole), praegunegi pisut hiljem kirjutatud, aga alles nüüd avaldatud raamat on suures osas samalaadne. Märkustest (mille päris kõiki viiteid kirjandusloetelus ei ole) saab tõesti näha, et on raamatuid, mida ma lugenud ei ole, on neid, mida olen (nagu see ja see), ning ka neid, mida olen kunagi isegi hoolega läbi töötanud, nii et on üllatav leida nendest uusi teabekilde või tõlgendusi.

Raamatu algselt illustreerimata tekstile on kirjastus lisanud seepiatoonis nüüdisaegseid mustvalgeid fotosid, mida on kergelt photoshopitud (püstperspektiiv on aetud sirgeks), aga mida ei ole, on ehitiste põhiplaanid jt joonised ning tekstis mõnes kohas pikalt kirjeldatud kunstiteoste fotod. No tore, et mitmes kohas on mainitud Niguliste piilari küljes olnud ja sõja järel kaduma läinud püha Jüri reljeefi, mille foto oli mäletamisi Lumiste ja Kangropooli Niguliste kiriku suures raamatus (1990), aga mida teha, kui mu eksemplar on pooleteist tuhande kilomeetri kaugusel? Ja Oleviste Maarja kabeli välisseina kenotaafist ei ole isegi mitte üldfotot. Ning kohati on märkustes rõhutatud neid arvamusi, mis on nähtavasti meeldinud koostajatele: Karling arvab, et Suure Rannavärava eesväraval olev suur 1529. a nikerdvapp on orduvapp (must rist valgel taustal); märkustes parandatakse, et väike linnavapp (hõbedane rist punasel taustal); aga uuemal ajal arvatakse hoopis (Rein Zobel raadiosaarja „Eesti lugu” 10.11.2007 saates „Paks Margareeta”, kohas 9:15–9:50), et see siiski on pigem orduvapp (Reval oli nii hansa- kui ka ordulinn), sest vapikilpi piiravad nooblid greifid ja kroonib raudrüükiiver (linna jaoks kohatu turniirikiiver, täpsustan).

E, 1547. päev: superkuu

Nädalavahetusel oli perigeega täiskuu (mida, teisiti kui kirjutab Eesti „ajakirjandus”, juhtub mitu korda aastas). Proovisin minagi teha paar Kuuga maastikupilti (keeruline!) ja ka täna õhtul on näha, kuidas ilmatu kuulatakas tõuseb läbi staadioniäärse metsa.

P, 1546. päev: tiigi ääres

Rekordvara jaamas. Selmet lihtsalt öelda, et minge jaamast 10.10 väljuvale bussile ja me tuleme sellele oma peatusest peale, oleme jaamas 25 minutit enne pool tundi varemaks kokku lepitud kohtumisaega.

Päike paistab, aga kruusaaugu linnustik on vaikne nagu ikka. Valdav liik on lauk ehk vanemas kõnepruugis vesikana (must, nokk valge). Pealtnäha vaikne, aga pikemal vaatlusel riiakas ning territoriaalne (ning mis ta rohkema kui kolme pojaga teeb, ei ole nõrganärvilistel vaja teada). Jookseb mööda vett, kui vaja teine oma veelapilt minema kupatada või liigikaaslaste riidu sekkuda.

Teine visuaalselt valdav liik on kormoran, kes on sedasorti lind, et vesi teeb ta suled märjaks, mistõttu ta istub madalikul või toki otsas, tiivad laiali, ja kuivatab ennast. Suured lestad ja veel suurem saba. Esimene organ, mis maandumisel vette puutub, ei ole lestad nagu teistel veelindudel, vaid saba, nagu näitab algelise kopipeistimisega tehtud mosaiik:

Üle lendavad hanetaolised linnud, kelle saan suure objektiiviga pildile, aga välimääraja jätab mind hiljem hätta ja nii tuleb nende määratluseks panna üksnes „tundmatud hanelised”.

Näha on ka kahte-kolme kühmnokkluike. Tuttpütte on 2 paari ja 2 üksiklindu. Viinamägede kohal tiirleb korraga 6 suurt kulli, kes mustri järgi osutuvad tavalisteks hiireviudeks, aga vägev ikkagi.

Varjeputka, mis novembris oli kadunud, on taastatud endisena ning esimesest vaatluspunktist (õigemini selle kõrvalt, sest selle on hõivanud mu objektiivi suurema, populaarsema, ent mu meelest pildikvaliteedi poolest kehvema 150–500 mm vennaga vanamees ja tema naine) sinnapoole vahtides näen, et seal sees liigub ka inimesi. Mul on kaasas umbes sama kola kui eelmine kord, aga seekord ei pea kõike kandma ise ning suurel binoklil on kaelas kandmise rihm.

Kolme vaatluspunkti vahel kõndides (torn on inimesi täis, sinna ei lähe) uurin läbi raagus võsa, mida huvitavat roostikus paistab. Laulab väike-lehelind ehk palju ilmekama nimega silksolk. Vahime hoolikalt ka kraavidesse, konni veel ei ole (kilpkonnadest rääkimata), aga vee peal on neid putukaid, kes mööda pinda jooksevad. Liblikat näeme ka. Mätta vahel lendab suur must oranži otsaga mesimumm.

Teel põhilise vaatluskuuri poole kirjeldan, kui tore oleks näha seda, kuidas tuttpütid praegu mängivad. Kuurist paistab kogu suur tiik ja selle paljud laugud ja mitmed kormoranid ning kaks paari tuttpütte, kellest kaugem (EXIF-andmete järgi 73 m) hakkabki mängima. Mul ununeb kiiruga konverter vahelt, nii et pilt tuleb pisike.

Üks lauk ja üks tuttpütt unelevad päris selle raja ääres, kust hiljem seltskonnaga ära läheme, ja saan nad mõlemad nii suurelt kaadrisse, et pärast midagi lõigata ei ole vaja.

Pärast linnas saame oma peatuses välja ning pärast sööki (mulle on hakanud päike peale) venib lõunauinak pikaks. Ärkan alles õhtul ning seetõttu ei saa öö läbi korralikult magada.

L, 1545. päev: uus padi

Hommikul ehitan kimalastele pesakasti ehk puurin metsast pärit puupakku mitmesuguse läbimõõdu ja sügavusega auke. Akutrellile see miskipärast ei meeldi, aga siis meenub, et mul on ka juhtmega lööktrell, mida saab kasutada ka löögita trellina nii, et saepuru lendab.

Lõuna ajal Kõrgmetsa tööstuskaupade poes (lilli ja veel puure), siis sööklas ja siis toidupoes. Viimasest ostame uued „öko”-padjad, mis võib-olla on kootud kassikarvadest ja täidetud õietolmuga, igatahes saan öösel korralikult hingata alles siis, kui olen pea alt heitnud padja üldse minema.

R, 1544. päev: sajandivanune sõnastik saabki tänavu 100

Arutelu, miks soomlased oskavad inglise keelt paremini kui eestlased. Pakun, et sellepärast, et neil ei ole olnud S(s)ilvetit.

Mis toob jutujärje sujuvalt üle tähtsa aastapäevani: nimelt 1911 trükiti Inglismaal see seletav sõnastik, mille sõnadele lisanud Silvet paarikümne aasta jooksul eesti vasted; ja tema sõnastiku esimese trüki sisu ja arvukad vead on hilisemates väljaannetes jäänud kummitama edasi. Seega saab tänavu tähistada silveti kahe nulliga juubelit!

Lõuna ajal Jaama tänava elektroonikapoes ostmas suurele binoklile rihma. Läheme pühapäeval näitama kruusaauku ja paremaks näitamiseks võtan kaasa statiivi ja suure binokli ning ma kuidagi ei taha, et seni rihmata raske (2,2 kg) binokkel pillataks kogemata porri. Binoklirihma leidmine on tükk tegemist, aga leian! Nimetus on hoopis „profifotoka rihm”. Profifotokatel on mu teada rihm komplektis, aga eks tarvikutootja ole leidnud, et teeme veel laiema ja pehme.

Muidu MESSENGERi pidurdamine täna öösel õnnestuski ja seega ongi Merkuur saanud esimese tehiskaaslase!

N, 1543. päev: uskumatud teated

Tänane päeva uudis, millest Eesti lehed mõistagi ei maini ridagi, on uudis, et kui kõik hästi läheb, saab homme Eesti aja järgi kell 2.00 öösel Merkuur esimese tehiskaaslase. Loen seda kolmetunnisel tähtsal koosolekul, mis on palju igavam kui loodetud ja millest kaks tundi mängin hoolikalt telefoniga. Oleksin pidanud kaasa võtma lisaaku. Enamik muid inimesi magab lõpupoole avasilmi.

Täna näen sellise tegevuse tulemust, mida võiks nimetada kas dedakteerimiseks või toimetustamiseks: tõlkijale on läinud tõlkemälus ilus toimetatud tekst ja ta on sellest teinud toimetamata tõlke!! Õnneks on selle uus toimetamine lihtne, sest toimetatud laused tulevad samast mälust lips! ja lips!

Ka täna pole karvased sõbrad hoidnud fantaasiat vaka all ning tänase ikebana tagajärjel jäävad nad ilma oma magamisalustest. Eile õhtust kehtib ka laua alla tulemise keeld, sest seal on palju juhtmeid, milles esiteks on vool sees ja teiseks on juhtmete ülemises otsas mitmesuguseid tarvilikke asju.

Kuivõrd ükspäev koerte tavalise suurema (5 × 5 m) muruplatsi kõrval (mitte juures!) majas läks rõduuks lahti ja terrassile tuli vahtima pahaendelise kuunäoga vanadaam, kes meenutas üldilmelt mu kooli direktorit, läksime täna kõndima teisele poole, kus vähe kaugemal on alajaama ees natuke muru (10 × 3 m). Kui seal asjatoimetused tehtud, peatub tänaval auto, juht kerib parema akna alla (astun lähemale, sest tavaliselt küsitakse sedasi, kus asub Izg.; vastus on, et üle silla ja otse), ja kukub ärritunult tänitama, millest saan aru ainult sõnad „votre” ja „chien”. Kui olen viisakalt vastu küsinud „Que?” ning ta on uuesti tänitanud nii, et ainsad arusaadavad sõnad on „votre” ja „chien”, märkab ta mu käes olevat täis kilekotikest ja kukub seepeale vabandama. Siis keerab samasse alajaama taha maja parklasse. Tore muidugi, et see minust noorem isand sõimab tänaval, mitte ei ela oma paha päeva välja koolipoissi piinates ja mõrvates nagu üks raudtee keskastme juhist tubli Saksa pereisa paar aastat tagasi.

Mis mind rabab, ei ole asjaolu, et prantsuse keeles räägitakse koerasita ohtlikkusest, vaid see, kuidas ühtäkki on toimunud siinkandi rahva meelsuses täispööre. Alles paar aastat tagasi, kui hakkas kehtima uus monarhistlik koerapidamise seadus, leidsid alamad üksmeeles, et see on iga koera võõrandamatu õigus joosta ilma rihmata ja sittuda, kuhu juhtub. Paar nädalavahetust tagasi oli siin vist mingi kõnniteeäärte puhastamise kampaania, mille järel ei ole enam näha ka koeri ega koeraomanikke, nagu Hiinas kadusid kunagi varblased.

K, 1542. päev: kolmapäev

See teine P lõpetab täna aastaid kestnud projekti, mille töörühmas ma ka olin, vahuveiniga ja puha. Inimesi on mitmeid kordi vähem kui kutsutud, aga õnneks kõiki pudeleid lahti ei tehta.

Homme on patrikupäev ja esimese P naise ärasaatmine ning, kui veerand kõrvaga kuuldut õigesti mõistan, siis üritavad iirlased leida rohelist rõivastust, millega saaks minna matusele (täpselt samal ajal on mul aga tähtis koosolek).

Üks karvane sõber on üles näidanud ennenägematut fantaasiat, sest mööbel on paigutatud ringi ja vaba põrandapind kaunistatud peale koerasita mitte ühe, vaid kahe loiguga.

Pühapäevastesse matkapiltidesse saan siiski mingit elu sisse, sest värvustemperatuuri nupp jäi ennist liigutamata.

T, 1541. päev: segadus nimekaimudega

Tööl kutsutakse inimesi eesnimesid pidi, mis ühelt poolt on tore, aga mitte alati*. Eile nimelt tormas uksest sisse inglise kolleeg S (mitte segi ajada täpselt sama nimega teise inglise kolleegiga) ja teatas, kas ma tean, et kolleegi P naine olevat äkki ära surnud. Ma mõtlen, et mis kole, P-l kolm väikest last. Aga et eestlased ei kipu oma tundeid välja valama, nii ei läinud ma eile ka P-d otsima (ta töötab teises majas) ja kuskil õnneks vastu ka ei tulnud, sest täna selgub osakonnajuhataja meilist – tema on see, kes taolisi kurbi uudiseid teatab –, et ei olnud see P, vaid hoopis üks teine P, keda ma tunnen vähem, kuigi ka see on kole. Nii et ka P-sid on kaks, nagu on kaks A-d, mis oli esialgu lõbus, sest sain ükskord tööl teada, et täna mind tööl ei ole, sest ma olevat haige, aga pidin pärast seletama, miks ma ei teatanud, et see ei olnud mina.

* Meil oli naabrinaine, kelle perekonnanimeks oli tavaline mehenimi, ja teda taheti koolist sõjaväkke saata. Ühel kooliõel oli ambivalentne eesnimi ja ka teda arvas keegi pealiskaudne kooliametnik poisiks, nii et ta sai koguni direktori käskkirja, et ei käi sõjalise tunnis (käis, aga tüdrukute pooles, ja tegelikult oli see lugu keerukam ja hõlmas veel kolme muud inimest).

Õhtu on soe ja vaikne ning nii akustiline kui ka visuaalne vaatlus näitab, et nahkhiired on talveunest tõesti ärganud ning vehivad tänava kohal ja maja taga ringi lennata.

Leian, et pühapäevane matkaloodus oli nii värvitu, et värve ei saa piltidesse isegi „nuppe liigutades” ...mis muidugi paneb mõtlema, et äkki teeeks hoopis mustvalged pildid.

E, 1540. päev: nahksed sõbrad

Olen nüüd laupäeva õhtust saati kontrollinud, mis hääli kostab jõe ja tänavalaternate poolt. Laupäeval ei midagi, eile ei midagi (oli pisut jahedam ja märg), aga täna kostab õige nõrgalt üksikuid plõkse, mida võiks arvata nahkhiire tekitatuks. Nende helikõrgus on tavalisest madalam (teine liik), nõrgad (kaugel) ja sagedus lubab arvata, et nende tekitaja lendab niisama (sest putukat püüdes sagenevad plõksud tärinaks).

Kuivõrd tänapäeva teadus oletab, et nahkhiire aktiivne ultrahelilokaator leiab putuka kuni 10 m kauguselt, siis arvan, et lendavad putukad on just nii väikesed, et nende lendamisel tekib ultraheli, mida nahkhiir suudab kuulda sellest 10 meetrist kaugemale, ja iseloomuliku nurgelise lennujoonega saab nakhhiir triangulatsiooni abil määrata kindlaks ka putuka suuna, enne kui ise putuka poole plõksuma hakkab.

P, 1539. päev: matk

Eesti selts ja kaasnev rahvusvaheline matkaseltskond käib nn mägedes jalutamas ehk karpe otsimas. Marsruut on enam-vähem sama kui ligi kaks aastat tagasi (isegi nii, et esimene tõsisem kus-me-õieti-oleme-kaardiuurimine toimub täpselt samal külaplatsil kui 2009, bussipeatusest täpselt saja meetri kaugusel). Mõningad erinevused: matk on kuu aega varem, loodus on talvest veel märg, eriti libedad on esimese laskumise kaljuteravikud. Mul ei ole keppe kaasas ja igal sammul (jalas on matkasaapad) mõtlen, et kui tald peaks libisema ja küünarvars käima vastu teravat kivi, siis ... Natuke kuivem (tibutab) olnuks parem. Kuu varasem aeg tähendab ka seda, et prussakad ei ole veel langenud lehti kõduks nämmutanud, mida on jalgteel rohkem, mis on märjad ja mille alla ei näe. Samuti ei õitse veel lilled (eelmine kord oli paar välu kaetud võililledega, väga kaunis!) ja inimesed olid eelmine kord õhemas riides.

Teise laskumise vaateplatsi põhjaservast on mets suisa maha võetud ja posti otsa üles pandud tuulekott, mis viitab võimalusele, et sealt käivad lennuhuvilised alla kargamas. Mets on kadunud ja seega seletab silm kurva tõsiasja, et sihtküla kohvik on veel talveuimas (eelmine kord päädis matk kohvikus, ka sealt sain toredaid pilte).

Fotograafilisest seisukohast on praegu taevas tumedaid pilvi, mis tähendab raskeid valgustus­tingimusi – kasutan maastiku­foto raamatu õpetus­sõnu: seadke üle-ala­valgustus RGB-histogrammi parema serva järgi, st nii, et heledaim kanal ulatuks napilt servani, aga ei puutuks päris sinna vastu. Iva on selles, et ala­valgustusega saavad tänapäeva sensorid ja eriti RAW-pildivorming paremini hakkama kui üle­valgustusega. Seega siis pärast järel­töötlusel tuleb teha tumendeid heledamaks, aga taevast midagi ära ka ei kao. Inimene näeb (silm + aju) paraku teistmoodi kui fotokas ja tahan olla matkal käinutest ainus, kelle piltidel on taevas midagi muud kui läbipõlenud valge.

Kui eelmine kord otsiti üles kaks karpi ja pandi juurde kolmas, siis tänavu on tulemus vist umbes sama, aga karbid on pisut teistes kohtades. Teise karbi otsimiseks kaugenetakse korralikult teerajalt ja arjergard otsustab metsaaluse risuga kaetud mäenõlvast alla mitte ronida (eriti kui kaardi järgi sealt muidu ära ei saa kui samast üles ronida), vaid hoopis kõndida sihtküla kohviku suunas. Oleme kõndinud umbes kilomeetri, kui saan kõne õnnelikelt karbileidjatelt, kes olla leidnud ka metsavenna punkri, taastatud ja puha. Vastan, et see ei ole midagi, sest ma leidsin põõsast kaks täiesti ehedas seisundis sõjaaegset puust pisikest vaatluspunkrit (st nende süvendid).

Peale kõne- ja SMS-ühenduse on metsas vaja ka toimivat internetti. Moodsad ajad!

L, 1538. päev: kirju suvi tuleb

Kuukaart, linnas, turul, jäätisekohvikus.

Soe ilm (15 °C), päike paistab, näeme metsas ohakaliblikat (Vanessa cardui). Veel on mul kavas ehitada mesimummide pesakast ja selleks puhuks käin metsas seljakotiga.

Hiina tee paki põhjas ei ole ainult viimane puru, vaid on ka kuivanud mardikas (jooksiklane). Hea tee oli, aga seda viimast pära ma ei taha.

Lootsin, et täna tulevad välja nahkhiired. Ei tule, vaikus on.

R, 1537. päev: sood meie võitsime, kasvavad põllumaad

Näen erakordselt halba tõlget, kus ei ole vaevutud isegi mitte püüda tabada enam-vähem õiges suunas. Soss-tõlkija on tuvastanud, et vajaliku valdkonna termineid sõnastikus ei ole, ja on siis kirjutanud tõlkesse need, mis on, ...mujalt valdkondadest. Pagan, uurinud vähemalt järele, millest jutt, ja kirjutanud lobeda ümberjutustuse, aga ei, nii palju temas tõlkijat ka ei olnud!

Lasin oma tänavuse kursuse rohkearvulistel osalistel kirjutada, mida nad kursusest ootavad. Päris mitu kirjutas, et nad tahavad tänu sellele kursusele hakata oskama seda valdkonda. Puuh... asjad nii lihtsad ka ikka ei ole. Eelseisval kohtumisel saavad nad siis kuulda, mida ma ise asjast arvan.

Kursusel on nii palju rahvast, et proovin tänavu esimest korda tagasisidetamisel järgida sama meetodit, mida ajalooõpetaja L kasutas meie küsimisel, ehk klassipäevikusse märgitud mustrit, mis mu töökoormust natuke harvendab.

Lõuna ajal postkontoris. Tulekul on kaks Amazoni pisipakki, ühes on matka-elektroonikavidin ja teises väli-optikavidin. Seega on põnev, kumb jõuab esimesena kohale. Nähtavasti teine.

Jõeluht on savini paljaks kraabitud, silt ütleb, et siia tuleb haljasala ja jalgrattatee(!). Huvitav, kas puhastusjaam ka valmis on, paar nädalat tagasi võeti rattatee sealpoolse osa keskelt ära seda poolitanud tõkked, seega suuremat veokiliiklust enam oodata ei ole. Neli aastat on seda ehitatud, kaua võib!

Ostame poest mustikakooki. Kui koertele rihmu kaela panen, märkan köögilävel pisut laiaks vajutatud mustika taolist asja, mida togin kinganinaga, mispeale see läheb katki ja määrib välja punakat plöga. Saan teada, et karp veel kinni, seega mustikas ei ole. Lähemal vaatlusel selgub, et „mustika” küljes on jalad, mis abitult vehivad. Puuk!! Seda siis üks koer tahtis nädala sees tagumikku vastu maad nühkida ja me mõtlesime, et äkki on ussid, ja tagumik jäi muidugi lähemast vaatlusest välja.

N, 1536. päev: sirgu, noor Kalev sa, tammeke noor!

Tihe teabekoosolek, kus küsitakse stiilis, et mida teha olukorras A ja B, ning vastatakse, et aitäh küsimast, aga me oleme nii olukorra A kui ka B kui ka C juba ette näinud.

Siis juhtub, et pihustan kogemata tilga Cutasepti silma. See ohtlik ei ole (võrreldes nt superliimi sattumisega silma või mujale ihu külge, mistõttu superliimiga töötades tuleb käsi pesta alati ka enne kempsu minekut!), aga ärge seda kodus järele proovige!!

Valimistest juba ligi nädal möödas, aga alles nüüd laekub uudis, et samad itaallased, kes said mullu ühe Ig-Nobeli tõestamise eest, et töötajaid juhuslikult edutades saadab organisatsiooni suurem edu, on nüüd tõestanud, et ka parlament on efektiivsem, kui valida sinna poliitikuid juhuslikult!

K, 1535. päev: Ann aga õppima kalli viib kaugele

Hommikul bussis hakkan meenutama, kas mu kuukaart veel kehtib. Google'i abiga leian siitsamast blogist, et eelmise ostsin 7. II, seega aktiveerisin selle 8. II hommikul ja see kehtis seega 8. III hommikuni kell 8.00. Khm; vahepeal olen sõitnud seega jänest 8 korda. Tulen jaama juures maha ja ostan järgmisest bussist pileti.

Päeva tõlkeleid: assisted reproduction ~ „kunstlik paljunemine”. Tohter Sõritsa, värise.

T, 1534. päev: kolm parve kurgi

Hommikul särab nii kevadine päike, et tuleb soov pesta aknaid. Selgub, et ega majapidamispaberit ei ole. Nii on meil üks aken pestud nüüd vetsupaberiga.

Lõuna ajal käin Kõrgmetsa matkapoes uurimas, kas neil on veel teatud matka-elektroonikavidinat, mida kunagi seal nägin. Ei ole. Seevastu on kaardiosakonda tekkinud Saksamaa lähinurkade jalgrattateede vihmakindlad kaardid. Nähtavasti väga uued, sest nagu elu on näidanud, kipub kaartidel olema trükivigu ja eks aja vältel teave muutu ning ka jalgrattatee võib kolida mujale. Kui sealt bussi suunas astun, lendab üle kolm kureparve.

1. parv

2. parv

3. parv

E, 1533. päev: kontoris ja vaibal

Hommikul vallamajas E-d valla elanikuks registreerimas. Paneme tähele, milline on business casual vallamajas.

Tööl rühma hommikukohvi osakonnajuhatajaga. Ma olen meist ainus, kellel on kaasas märkmik ja selles kirjaklambriga leht, millel jututeemade punktid. Kuivõrd teistel taolist loetelu ei ole, katsun seda varjata, aga kui pool tundi small talk'i on veeretatatud, heidab osakonnajuhtataja mu märkmiku poole pilgu ja mul tuleb sealt etelda olulisim punkt. Kui selle arutamine kasulikult veedetud veerandtunni pärast valmis saab, märkab ta, et seal on veel midagi. Loen ka selle ette ja kulub veel veerand tundi. Siis peidan märkmiku laua alla ja teatan, et seal enam midagi olulist ei ole.

P, 1532. päev: valimised võitis ...kurk!!

Võrrelge ise: kurk 49 580 häält, Savisaar (isegi nii, et Keskerakonnast enamikus just teda valinud ringkonna tulemus ei mahu ekraanile ära) ainult 23 012 häält. On ka hääli, mis arvavad, et kurgist saaks parem poliitik, sest ta ei oska rääkida ja nii ei saaks ta Venemaalt raha küsida.

Veel nimetatakse valimisi tabavalt Rahvaliidu matusteks ja nenditakse, et kogu Rahvaliit mahub ühekorraga teleekraanile ära.

Muidu võiks pühabased tegemised kokku võtta nii (eriti kui hommikupooliku oli täitnud seikleva laulutaadi stiilis äärmiselt halb juhuluule):

punased pritsmed

lendasid seinte peale

riivisin peeti

L, 1531. päev: turul

Loomapoes.

Turul (kuhu ma siin oldud viie aastaga veel jõudnud ei ole).

Kalendermärkmik.

Jäätisekohvik on kinni.

Kõrgmetsa sööklas.

Poes.

Feisspuk hakkab läpakast tööle; äkki tahtis ta pildihaldusprogrammiga väikest nüket.

R, 1530. päev: ergas tumesinine

Sel nädalal on olnud selge ja hommikuti tööle sõites olen märganud punaselt sillalt avanevat paeluvat hommikuvines vaadet. Seega käristan end täna kohale pool tundi varem ja koos vajaliku objektiiviga. Üks praegusi padjaraamatuid on fotokompositsiooni õpik, vaja ju praktikas järele proovida. Sillalt on tööle ligi poolteist kilomeetrit; pakin fotokat kokku kõndimise ajal ja midagi maha ei pilla.

* * *

Tuvastan, et paljud tõlkijad (ja kindlasti ka mõni toimetaja) on pähe võtnud, et sõna significant vasteks tuleb alati kirjutada „märkimisväärne”. No jaa, üldkeeles miks mitte, las olla taoline subjektiivsust väljendav hinnang, aga kliinilises ja statistilises kontekstis saab seda objektiivselt mõõta ja seda nimetatakse seal hoopis olulisuseks („kliiniliselt oluline” ja „statistiliselt oluline”). Mõelge selle peale, mis saaks, kui asja siiski ei märgi: näiteks kui uuringul selgus, et X-i manustamisel paranes nii mitu patsienti ja Y-u manustamisel naa mitu (kus „nii” >> „naa”), aga me ei suvatse seda märkida – kas siis on see erinevus ikka märkimisväärne või mitte?

Nendest me üldse ei räägigi, kes üldse ei mõtle ja parandavad tekstis iga „olulise” „suureks”. Uuuuhhhh... Statistiliselt oluline võib olla ka väike väärtus. Selle asja nimi on silmaring.

Täna on kuulda, et mu saksa keel olevat 7. kursuse vääriline, aga oodatakse vaba kohta. Põnev ja üldsegi mitte võrreldav prantsuse keele 7. kursusega, mida ma ju nagu olen ära teinud, aga kui täna peatus mu kõrval auto ja prantslane küsis, kuidas ta Prantsusmaale pääseb, ja ma tahtsin öelda, et sõitku aga otse edasi, mõistsin öelda ainult „Vous... [pikk paus] ... [käeviibe, sest kõik vajalikud tegu- ja määrsõnad olid meelest pühitud] ... cette route.” Edasi nad igatahes sõitsid.

* * *

Poest porgandisalati hõlpsama valmistamise jaoks tehnilisi abivahendeid.

Surematu kunstiteosega Ronan the Pug hästi sobiv lilleseade

N, 1529. päev: vastamata küsimused

Ahhaa! Tegingi sellise pealkirjaga teile postimeest! Nüüd, kui te seda juba loete ja soovite teada, mis küsimused siis, saate hoopis teada, et ilmuma on hakanud teadusajakiri Journal of Unsolved Questions.

Peale feisspuki ei lase internetiteenuse pakkuja mind sellisesse veebikohta nagu Saksa raudtee sõiduplaanidesse. Täitsa huvitav, kuidas nad sellega klienti kaitsevad. Selle peale omaaegset saksa huumorit: link.

Näib, et meid kohustuslikele keelekursustele suunaja on mind tänavu kevadel unustanud. Teistel kutsed ammu käes ja isegi tohutut pusimist nõudev topelttaotlus täidetud. Märgin, et viimse kohta saaks öelda, et kohe näha, et seda ei ole teinud insener, sest asutuses kokku kaotatakse selle täitmisega tööaega mitukümmend inimpäeva.

K, 1528. päev: täidan kodanikukohust

Läpakast on feisspukk otsustavalt ära kadunud. Kuivõrd ühendus on korras, kahtlustan, et sekkunud on teenusepakkuja, mis on alatult käitunud ka voogvideo peale. Laulupeo ülekande ajal pidi päris mitu korda arvuti resettima, nüüdki kaob YouTube linkide avamise peale mõnikord ära. Imelik, sest E arvutist töötab feisspuk tõrgeteta, mu telefonidest kah. Samas ei ole telefoniversioonis kõiki kelli ja vilesid (nt raamatuloendit) ja peal ei ole ka mõningaid piiranguid, nagu et mõne feisspukisõbra parandamatu iba tuleb läbi.

Hommikul bussipeatuses kuulen metsvinti.

Täiesti, täiesti, täiesti juhuslikult olen omandanud võtmehoidja, mis näeb välja nagu töökaaslase soeng, seega tuleb seda tööl hoida igaks juhuks varjul.

Täna on valimiste e-hääletuse viimane päev. Hommikul plaanin, et lõunal lähen korterisse ja valin, aga päeval mõtlen, et ega see ikka nii palju aega võta, ju jõuan õhtul ka, kui normaalsel ajal ära minna. Tarin kolikambrist välja vana läpaka (mida kutsun hellitava epiteediga „ront”, sest see on kaks korda raskem kui praegune) ja selle kuvari (vana läpaka enda kuvari taustvalgustus ei tööta), mõlema juhtmed ja otsin sahtlist üles ka ID-kaardi seadme (leian muidki asju). Panen käima ja lähen koertega jalutama. Siis mõningase üllatusena leian, et ongi käima läinud (kohe esimese korraga!), pärast väikest veerandtunnist võimlemist avaneb ka valimiste veebileht, pärast viit minutit hakkab tööle ka ID-kaart (kriitiline oli, et PIN-koodid olid sattunud tavalisest kohast mujale ning olin väga mures, ent nädalavahetusel leidsime) ning olen seega kodanikukohuse täitnud, tervelt 25 minutit enne e-hääletuse lõppu. Kuulutan rõõmusõnumit ka feisspukis ja üks feisspukisõber saab teada, et e-hääletus kohe lõpeb, aga ta saab valitud kahe minutiga.

Kuuldavasti olevat tänavu moes valida inimese soo järgi. Hmm.

T, 1527. päev: nagu märge „Ei jaksa enam!” keskaegses käsikirjas

Üht tõlkemälu korrastades leian segmendi, kus originaali lause tõlkeks seisab lakooniline „äääüüüööö”. Saan aru.

Muidu eilne päikesepaiste jätkub, mis koos veebruari maha jäänud komatoosse töökoormusega (ptüi-ptüi-ptüi) tähendab lahkumist sobival kellaajal.