Hommikul poole viiest takso ühes tavalise põnevusega, kuhu linna see seekord saabub. Saabub kaks majanumbrit (loe: viis maja) linna poole, aga mu vehkimise peale sõidab treppi.
Tööl kehtestatakse erakorraliste talveolude tõttu talvegraafik.
Neljapäeva õhtuks hotell (nuu jaa, sealkandi lemmikhotellis enam vabu tube ei ole), eks tuleb ka uurida täpsem asukoht. Samuti kinnitan oma saabumist nädalasisesele üritusele ja ostan tagasisõidu rongipileti kohe esimesele rongile, mis väljub ööbimiskohast kolm tundi enne päikesetõusu.
Õhtu poole kuulen hommikusi lennujaamamuljeid ja seda, kuidas siinmaised turvatöötajad usinasti mudisid siinmaise pähklimaiuse pulka ning omavahel midagi elavasti arutasid.
* * *
Neile, kes arvavad oskavat tõlkida, sest leiavad silvetist (või mõnest muust üldsõnastikust või terminibaasist) õige sõna. Aitäh, et olete olemas! Te ei oska ette kujutada, kui palju toimetajarõõmu teie mõtlematus on aegade vältel tekitanud! Silvet silvetiks, see on tükk omaette, aga kaks õpetuse iva: Google ja Google – 1) kontrollige, kas Google teab teie sõnamoodustist; kui ei tea, siis mõelge uuesti, kas tõlge on ikka asjakohane; 2) Google pildiotsing, millelt näeb, mida lähtekeelne asi tähendab – et näiteks kui seisavad kõrvuti sõnad cat ja flap, siis asi kokku pigem ei tähenda mingit müstilist „kassilapatsit” (õige on hoopis „kassiluuk”). Ja veel parem – tõlkige ainult asju, mida teate ja oskate. Kui blufite tõlkida seda, mida tegelikult ei oska või ei ole suutnud omandada, tuleb see varem või hiljem välja. Kus siis häbi ots!
30.11.10
29.11.10
E, 1447. päev: lumevangis
Hommikul jätkab E bussisõitu lennujaama suunas. Pildistan tööl aknast lumist metsavaadet ja nagu mais Saksa Muuseumis Me 262 ees langetasin fotoka ette jalutanud jõnglasele pähe, nii langetan täna fotoka otse laual oleva kakaotopsi servale. See sülgab mauhti! oma sooja sisu mööda lauda laiali. Hea, et klaviatuurist mööda ja et ma parasjagu seisan, sest kahe laua vahelisest praost plädiseb maha ja mitte mulle pükste peale. Pritsinud on muidugi äraarvamatus suunas ja laual olevad esemed (nagu pealmine uus sisepostiümbrik ja muidu täiesti puhas 2011. a kalender) on omandanud huvitava mustri. Kunagi mitu aastat tagasi tööle ostetud taskurätiplokist on järel viimane pakk, mis kulub nüüd kuivatustöödele.
Seiklused jätkuvad. Kohe sel ajal, kui ma laual lainetavat kakaod koristan, helistab E, et ta lend tühistati ja ta sai selle vahetada ümber homme hommikuks, kuidas kokku saame. Juhendan, et mingu Kirikmäe prismasse, kuhu ise lähen kohe lõuna alguses. Sõidame korterisse, annan nagist teised võtmed, pildistan veel talvevaateid, söön lõunat, sõidan tööle tagasi.
Seiklused jätkuvad ka õhtul: taas kinnitub, et ega siinmaa pealinnas ikka ole võimalik läbida linnulennult 4,2 km tunni ajaga, kui on tipptund ja sadanud on natuke lund. Esimese 3,4 km peale kulub 33 minutit, siis ootan busse vahetades kahe minuti asemel veerand tundi, siis kulub järgmise 3,4 km peale 18 minutit. Kõige tropimates kohtades liiguvad jalakäijad ka kiiremini. Nii see juhtub, kui panna linna läbiv liiklus kitsale tänavale ja igas autos istub üks inimene.
Aga positiivse poole pealt selgub täna umbes veerand tunniga, mis jalgratast ma tahan ning kust seda siin saab.
Seiklused jätkuvad. Kohe sel ajal, kui ma laual lainetavat kakaod koristan, helistab E, et ta lend tühistati ja ta sai selle vahetada ümber homme hommikuks, kuidas kokku saame. Juhendan, et mingu Kirikmäe prismasse, kuhu ise lähen kohe lõuna alguses. Sõidame korterisse, annan nagist teised võtmed, pildistan veel talvevaateid, söön lõunat, sõidan tööle tagasi.
Seiklused jätkuvad ka õhtul: taas kinnitub, et ega siinmaa pealinnas ikka ole võimalik läbida linnulennult 4,2 km tunni ajaga, kui on tipptund ja sadanud on natuke lund. Esimese 3,4 km peale kulub 33 minutit, siis ootan busse vahetades kahe minuti asemel veerand tundi, siis kulub järgmise 3,4 km peale 18 minutit. Kõige tropimates kohtades liiguvad jalakäijad ka kiiremini. Nii see juhtub, kui panna linna läbiv liiklus kitsale tänavale ja igas autos istub üks inimene.
Aga positiivse poole pealt selgub täna umbes veerand tunniga, mis jalgratast ma tahan ning kust seda siin saab.
28.11.10
P, 1446. päev: käe ulatab noor paadimees
 |
| Noor paadimees |
Käime Antwerpeni loomaaias, kus on õues külm (hall on maas) ja seega oleme põhiliselt hoonetes.
Täheldame, et akvaariumis vaatavad kõik kalad inimesi.
Kinnaste õnnetu kaotamine ja imetabane leidmine: sööklas märkan mingi hetk, et mul olid ju kindad ka, kuhu need jäänud. Meenutan, et kempsust ma kindaid ei mäleta, järelikult olid need mul käest ära juba enne. Head kindad, praegu külm ilm, seega on tuju kurb. (Noh, korteris on paarid muud kindad, aga need ei ole sama soojad ega mugavad.) Pärast lauda istumist lähen otsima (kõheldes, kas enam alles on, sest kaotamisest on möödas oma veerand tundi), ja ennäe, kempsu ukse taga nurgas mu kindad vedelevadki. Edasi panen kindad hoopis kotti.
Antwerpenisse suundub rong Nordi jaamast mööda linnapoolset serva, kust paistab, et rannahooaeg on alanud. Minek toimub umbes kümne paiku hommikul ja päike paistab, näeme vasakpoolsetest rongiakendest sisse paljudesse köögiakendesse, kus parasjagu hommikust süüakse.
Tagasisõidul rongi vahetades näeme, kuidas jalgrattur muundab oma sõiduki mõne käeliigutusega väikeseks käsipakiks. Mul oli lapsepõlves nn kokkupandav jalgratas, mis käis kokku ainult teoreetiliselt (aga oli muidu arendav, nt tasakaalu hoidmise osas), aga tehnika on palju-palju edasi läinud.
Pilt manitses laskma väljujaid mööda ning mu hinnangul on pildil tänapäevased Lumivalgeke ja seitse pöialpoissi.
Pilt manitses laskma väljujaid mööda ning mu hinnangul on pildil tänapäevased Lumivalgeke ja seitse pöialpoissi.
* * *
Lõppeva nädala torm veeklaasis on kahtlemata Eestit tabanud kuulujutt, nagu keelataks piparmünt ära. Teate, igasugu lollusi ma ka ei kommenteeri.
27.11.10
L, 1445. päev: ostlemas
Väga põhjalikult Kõrgmetsa kaubanduskeskuses, sh kaks pikka tiiru matkapoes, mille ainus ost on lõpuks mulle tööle uus lauakalender. Aga vähemalt muusika oli hea, sh Lilith (Plaid feat. Björk), mille ära tundsin umbes nelja algusnoodi järgi.
26.11.10
R, 1444. päev: kalkuleeritud risk
Sügaval Vene ajal kasutatud Narva kandis ühe suure elektrijaama (ma ei tea, kumma) raudteevagunitest jäätunud põlevkivi sulatamiseks püstasendisse paigaldatud reaktiivmootorit, mille gaasijoast vagun läbi veeretati. Selle ratsi teinud insenerid toodavad tänapäeval tolmuimejaid, kuulen tööl, kui koristaja kell pool neli aparaadi huugama paneb. Praegusel ajal liigutakse sinnapoole, et koristajatel on muidu kurb üksi tühjas majas töötada, nad peaksid seda tegema siis, kui on kohal ka teisi, aga ega siis koristusfirma viitsi investeerida vaiksematesse tolmuimejatesse.
Ega töötajate kõrvatroppidesse.
Selgub, et aastate tagusesse lemmikjuuksurisse saab nüüdisajal broneerida aega internetis ja naljaka nimega oskuslik juuksur töötab seal edasi ning naljakas nimi ongi ta nimi.
Tööpäeva lõpus lennujaama E-le vastu. Kaasas on mitu lugemata lennundusajakirja ja aega lugeda on põhjalikult, sest lend jääb poolteist tundi hiljaks. Saan teada, et USAs kavatsetakse ära keelata üle 15-untsiste toonerimahutitega printerite vedamine reisilennukitel (nii kauba kui ka pagasina) ja riskianalüüsis on tähtsal kohal mõtteviis, miks peaks üldse ...Jeemenist saadetama ...printereid ...USAsse, nagu oli hiljuti tabatud lõhkeseade.
Nädalavahetusega saab läbi vaadatud kogu sarja Absolutely Fabulous 5. hooaeg koos lisadega ning pool 4. hooaega. Veinide jt jookide varu kahaneb 13½ ühikult 9 ühikuni, ent korteri entroopia üldkokkuvõttes kahaneb.
Ega töötajate kõrvatroppidesse.
Selgub, et aastate tagusesse lemmikjuuksurisse saab nüüdisajal broneerida aega internetis ja naljaka nimega oskuslik juuksur töötab seal edasi ning naljakas nimi ongi ta nimi.
Tööpäeva lõpus lennujaama E-le vastu. Kaasas on mitu lugemata lennundusajakirja ja aega lugeda on põhjalikult, sest lend jääb poolteist tundi hiljaks. Saan teada, et USAs kavatsetakse ära keelata üle 15-untsiste toonerimahutitega printerite vedamine reisilennukitel (nii kauba kui ka pagasina) ja riskianalüüsis on tähtsal kohal mõtteviis, miks peaks üldse ...Jeemenist saadetama ...printereid ...USAsse, nagu oli hiljuti tabatud lõhkeseade.
Nädalavahetusega saab läbi vaadatud kogu sarja Absolutely Fabulous 5. hooaeg koos lisadega ning pool 4. hooaega. Veinide jt jookide varu kahaneb 13½ ühikult 9 ühikuni, ent korteri entroopia üldkokkuvõttes kahaneb.
25.11.10
N, 1443. päev: uhvod saadavad meile
Täna sajab laia lund ka siinmail.
* * *
Kui tavalise postiga tuleb mobiiliarve 8 kilomeetit 12 päeva, siis arvake, mitu päeva tuleb see e-arvena?
Kümme.
Kui eeldada, et e-arve liigub valguse kiirusega ja enam-vähem sirgjoones, siis – khm... – käib arve vahepeal Päikesesüsteemist kaugel väljas; seega ongi uhvod mängus.
* * *
Kui tavalise postiga tuleb mobiiliarve 8 kilomeetit 12 päeva, siis arvake, mitu päeva tuleb see e-arvena?
Kümme.
Kui eeldada, et e-arve liigub valguse kiirusega ja enam-vähem sirgjoones, siis – khm... – käib arve vahepeal Päikesesüsteemist kaugel väljas; seega ongi uhvod mängus.
24.11.10
K, 1442. päev: alle Häuser sind verschneit
...see on kaudsetel andmetel Eestis valitsev seisund, aga siin on tavaline talvepoolaasta november, praegu isegi kalendri järgi.
Eilasida toimetusi tänase varna visates olnuks hea ka äratuskellad üles keerata. Nüüd ärkan alles kellaajal, mil oleks paslik süüa väikene hommikueine ja uksest välja astuda, aga kavatsetud toimetuste jaoks aega enam ei jätku. Seega teen mõttelist prioriteediloetelu ringi. Vaene Kreeka sõber, talle lubatud pildiplaadi uue, seekord töötava versiooni tegemine on selle lõpus ja hea, kui saab valmis jõuludekski.
Muidu on täna ka tähtis päev, sest tööl tuleb käesolev blogi jutuks selle nelja aasta ja kümne kuu jooksul kõige esimest korda. Eks ka varem arvasin, et töökaaslased teavad ja loevad, aga juttu ei olnud teinud (don't ask, don't tell – täitsa juhuslikult, muide). Luban kuuldud lõbusat infokildu siin mitte mainida.
See, mida blogis mainida saab, on aga see, et lõunalt tulles käin läbi pangast ja panen äriklassi lennukipiletiteks varutud sularaha kontole tagasi. Julgem tunne.
Eilasida toimetusi tänase varna visates olnuks hea ka äratuskellad üles keerata. Nüüd ärkan alles kellaajal, mil oleks paslik süüa väikene hommikueine ja uksest välja astuda, aga kavatsetud toimetuste jaoks aega enam ei jätku. Seega teen mõttelist prioriteediloetelu ringi. Vaene Kreeka sõber, talle lubatud pildiplaadi uue, seekord töötava versiooni tegemine on selle lõpus ja hea, kui saab valmis jõuludekski.
Muidu on täna ka tähtis päev, sest tööl tuleb käesolev blogi jutuks selle nelja aasta ja kümne kuu jooksul kõige esimest korda. Eks ka varem arvasin, et töökaaslased teavad ja loevad, aga juttu ei olnud teinud (don't ask, don't tell – täitsa juhuslikult, muide). Luban kuuldud lõbusat infokildu siin mitte mainida.
See, mida blogis mainida saab, on aga see, et lõunalt tulles käin läbi pangast ja panen äriklassi lennukipiletiteks varutud sularaha kontole tagasi. Julgem tunne.
23.11.10
T, 1441. päev: tuuleveskid hakkavad alla andma
Avastan juhuslikult, et eesti Vikipeedias on artikkel „Toidulisaained”.
Ehk siis selle pealkirjas on „lisaained”, mitte „lisandid”!
Olen aastaid promonud tundmatu autori süstemaatilist terminileiutist, vahelduva eduga, et sihilik lisaaine (additive) ja juhuslik lisand (impurity) on kaks ise asja. Nähtavasti on sama ajanud ka muid korraliku terminoloogia pärast südant valutavaid inimesi. Veel üks argument, miks kasutada korralikku süstemaatilist terminoloogiat, mitte seda, mida „tegelikult kasutatakse” (nagu kunagi kliendi, st kliendi Eesti spetsialisti, st Eesti agara ministeeriumiametniku kommentaar: „teie tõlge oli hea, aga me asendasime selles mõned terminid nendega, mida tegelikult kasutatakse” – arvake, mis vastuse me selle peale saatsime ja kas me mainisime selles ametlike terminite pika väljatöötamise vaeva...).
Edasi on pikk arutlus teemal „tark tõlkija ja loll toimetaja” ehk „täpsed terminid või „ilusad sõnad” vol. mustmiljon”. Taas kord tekitab kogetud ristisõda võõrsõnade vastu mõtte tõlkida mõni spetsiifiline meditsiinitekst „ilusate sõnade” keelde – pakun, et lahinguis kogemata alles jäänud laensõna „arst” asemel võiks seal seista nt „ravitseja”; kirurg oleks siis nt „noaga ravitseja” – nagu kuus aastat tagasi pakkus kolleeg K toredasti, et võiks lasta ülesandena tõlkida ravimi patsiendi infolehe Kreutzwaldi „Kodutohtri” keelde, mis on seniajani tegemata (peaks muundama „Kodutohtri” elektroonilisele kujule või uurima, äkki on rahvusraamatukogus olemas tuvastatud tekstiga pdf, või siis selle tegemise mõnesaja krooni eest tellima).
Ehk siis selle pealkirjas on „lisaained”, mitte „lisandid”!
Olen aastaid promonud tundmatu autori süstemaatilist terminileiutist, vahelduva eduga, et sihilik lisaaine (additive) ja juhuslik lisand (impurity) on kaks ise asja. Nähtavasti on sama ajanud ka muid korraliku terminoloogia pärast südant valutavaid inimesi. Veel üks argument, miks kasutada korralikku süstemaatilist terminoloogiat, mitte seda, mida „tegelikult kasutatakse” (nagu kunagi kliendi, st kliendi Eesti spetsialisti, st Eesti agara ministeeriumiametniku kommentaar: „teie tõlge oli hea, aga me asendasime selles mõned terminid nendega, mida tegelikult kasutatakse” – arvake, mis vastuse me selle peale saatsime ja kas me mainisime selles ametlike terminite pika väljatöötamise vaeva...).
Edasi on pikk arutlus teemal „tark tõlkija ja loll toimetaja” ehk „täpsed terminid või „ilusad sõnad” vol. mustmiljon”. Taas kord tekitab kogetud ristisõda võõrsõnade vastu mõtte tõlkida mõni spetsiifiline meditsiinitekst „ilusate sõnade” keelde – pakun, et lahinguis kogemata alles jäänud laensõna „arst” asemel võiks seal seista nt „ravitseja”; kirurg oleks siis nt „noaga ravitseja” – nagu kuus aastat tagasi pakkus kolleeg K toredasti, et võiks lasta ülesandena tõlkida ravimi patsiendi infolehe Kreutzwaldi „Kodutohtri” keelde, mis on seniajani tegemata (peaks muundama „Kodutohtri” elektroonilisele kujule või uurima, äkki on rahvusraamatukogus olemas tuvastatud tekstiga pdf, või siis selle tegemise mõnesaja krooni eest tellima).
22.11.10
E, 1440. päev: lahendused
Eeldatava 2 või 3 minuti asemel pean bussipeatuses vihma käes ootama hoopis 18 minutit.
Puhkus on ära kinnitatud ja kuigi T-Bookeris ei ole (nagu on E-Flightsis; raskete sõnade seletused: Saksamaa lennupiletiportaalid) nuppu, et kuva ainult need lennud, kuhu pileteid ka on, leian mitme proovimise peale ühe, mis sobib. Nähtavasti pean tagasiteel ööbima hotellis ja siis poolest ööst tormama esimese rongi peale.
Puhkus on ära kinnitatud ja kuigi T-Bookeris ei ole (nagu on E-Flightsis; raskete sõnade seletused: Saksamaa lennupiletiportaalid) nuppu, et kuva ainult need lennud, kuhu pileteid ka on, leian mitme proovimise peale ühe, mis sobib. Nähtavasti pean tagasiteel ööbima hotellis ja siis poolest ööst tormama esimese rongi peale.
21.11.10
P, 1439. päev: talveuni
Ka täna jätkub und kaua. Päeva põhisaavutus on kontorinurgas oleva paberikuhila mapitamine, tehes ootamatuid leide, nagu kadunuks arvatud paber juulist 2008.
Kohalik maksimarket on nii nutikas, et on oma diplomitaolistele garantiipaberitele suurelt märkinud viimase kehtivuskuupäeva. Mis üle, see mapiruumi säästes paberihunti läheb nagu säilivusaja ületanud toiduaine minu prügikasti. Korraks mõtisklen ka selle üle, mitme aasta arveid alles hoidma peaksin, aga ega siit väga kaugel ole ju kant, kus nt elektriarve võib toimida ametliku elukohatõendina.
Suure mapitamise peale annab auguraud otsad ja seda tuleb remontida. Pisut üllatun, kui mitmeks osaks lagunemise ja tangidega väänamise järel hakkab pärast ka korralikult tööle – nagu statiiv, millest lendas esimese käppimise peale suure plaksuga välja väike plastitükk, või kunagi makk, mille puhastamisest jäi paar ebaolulist kruvi üle.
Millalgi sel nädalal vaatasin YouTube'ist Poola kultusfilmi „Nie lubię poniedziałku” (1971), mille satiirist saavat paremini aru endise idabloki maade inimesed. Arvestades, et filmis näidati elu ikka paremast küljest, pidi tollane olme olema ka Poolas ikka päris kole. Palju huvitavat situatsioonikoomikat. Kui seda näidati ka N. Liidus, siis kindlasti sai ka tsensor loovust üles näidata ja panna itaallase seiklema Varssavis hoopis teistsuguseid seiklusi kui filmi lavastaja.
Kohalik maksimarket on nii nutikas, et on oma diplomitaolistele garantiipaberitele suurelt märkinud viimase kehtivuskuupäeva. Mis üle, see mapiruumi säästes paberihunti läheb nagu säilivusaja ületanud toiduaine minu prügikasti. Korraks mõtisklen ka selle üle, mitme aasta arveid alles hoidma peaksin, aga ega siit väga kaugel ole ju kant, kus nt elektriarve võib toimida ametliku elukohatõendina.
Suure mapitamise peale annab auguraud otsad ja seda tuleb remontida. Pisut üllatun, kui mitmeks osaks lagunemise ja tangidega väänamise järel hakkab pärast ka korralikult tööle – nagu statiiv, millest lendas esimese käppimise peale suure plaksuga välja väike plastitükk, või kunagi makk, mille puhastamisest jäi paar ebaolulist kruvi üle.
Millalgi sel nädalal vaatasin YouTube'ist Poola kultusfilmi „Nie lubię poniedziałku” (1971), mille satiirist saavat paremini aru endise idabloki maade inimesed. Arvestades, et filmis näidati elu ikka paremast küljest, pidi tollane olme olema ka Poolas ikka päris kole. Palju huvitavat situatsioonikoomikat. Kui seda näidati ka N. Liidus, siis kindlasti sai ka tsensor loovust üles näidata ja panna itaallase seiklema Varssavis hoopis teistsuguseid seiklusi kui filmi lavastaja.
20.11.10
L, 1438. päev: ei mõista neid, kes mõista ei taha
Peale kaua magamise, mis nullib plaani minna Möldriorgu, ja inetu nägeluse feisspukis inimestega, kellel on kooli loodusteaduste tunnid mööda külgi maha jooksnud*, teen kiire pildistuskäigu üle jõe metsas, kus pildistan ainult kolm pilti, aga millest igaüks koosneb 38 võttest. Metsas on ikka ja alati tore.
* See käib eelkõige mõõtmatult tobeda väite kohta, et stress tekitavat vähki – sisuliselt täpselt sama ajast ja arust arvamus, et naabri kuri silm panevat kapsad kiduma ning haigused tulevat halvast õhust. Mis kasu on valgustusest, kui inimesed ise tahavad elada pimeduses ning seda vaimupimedust agaralt edasi levitavad, näiteks jutustades ohtlikke muinasjutte inimestele, kes võivad neid eelistada adekvaatsele abile? Asi ei ole maailmavaates, vaid eetikas. Kes arvab, et loodusravi on mingi jube tervislik asi, avagu Saagast mis tahes paarisaja aasta tagune surmameetrika ning lugegu surnute vanuse ja surmapõhjuste veerge.
* See käib eelkõige mõõtmatult tobeda väite kohta, et stress tekitavat vähki – sisuliselt täpselt sama ajast ja arust arvamus, et naabri kuri silm panevat kapsad kiduma ning haigused tulevat halvast õhust. Mis kasu on valgustusest, kui inimesed ise tahavad elada pimeduses ning seda vaimupimedust agaralt edasi levitavad, näiteks jutustades ohtlikke muinasjutte inimestele, kes võivad neid eelistada adekvaatsele abile? Asi ei ole maailmavaates, vaid eetikas. Kes arvab, et loodusravi on mingi jube tervislik asi, avagu Saagast mis tahes paarisaja aasta tagune surmameetrika ning lugegu surnute vanuse ja surmapõhjuste veerge.
19.11.10
R, 1437. päev: the insolence of office
Njah, eks ole, saan napi ettehoiatusajaga küllakutse, aga neli päeva on kulunud välja selgitamiseks, mis liiki puhkust ma õieti pean taotlema. Täna on osakonnajuhataja majas ja annab vahetu ülemuse kaudu nõu, mida täpselt on vaja. Taotlen siis õiget ja et õhtuks vahetu ülemus seda heaks kiitnud ei ole, siis järjest tõenäolisemaks läheb, et lennukisõit tuleb teha kas äriklassis või tuleb teatada küllakutsujale, et sori vaan, bürokraatiatõkete tõttu jään tulemata.
18.11.10
N, 1436. päev: tähtis neljapäev
Hommikul rõdul eilse fotokola esimene katsetamine ja, uhh, mulje on.
Prantslased on alustanud uue Beaujolais' päeva tähistamist juba enne kella kahte, sest kui kell 13.54 käin sööklas võileiva järel, on kogu söökla täis elavat suminat ja veinilõhna, leti peal on tühi pudel ja mustade nõude seas on palju tühje klaase. Uut Beaujolais'd olla pakutud suisa muu toidu kõrvale.
Aastavahetuse Eestis-käigu lennukipiletid. Tagasisõidul on pool päeva aega uudistada ümberistumise linna huviväärsusi.
Prantslased on alustanud uue Beaujolais' päeva tähistamist juba enne kella kahte, sest kui kell 13.54 käin sööklas võileiva järel, on kogu söökla täis elavat suminat ja veinilõhna, leti peal on tühi pudel ja mustade nõude seas on palju tühje klaase. Uut Beaujolais'd olla pakutud suisa muu toidu kõrvale.
Aastavahetuse Eestis-käigu lennukipiletid. Tagasisõidul on pool päeva aega uudistada ümberistumise linna huviväärsusi.
17.11.10
K, 1435. päev: asemesimees
Selle, et puhkusetaotluse süsteem on tööle hakanud, tuvastan ise tund aega enne seda, kui tuleb vastav teade.
Järgmisi „pangakaardi kahtlase kasutuse” kahtlusi ennetades käin sularaha võtmas hoopis pangast. Seejärel, ümbrik taskus, bussi peale, sellega Kõrgmetsa mäe otsa tööstusparki, kus on paljude fotofirmade siinmaine esindus (peale Canoni, mis on samal aadressil üle tänava teises hoones). Aknast paistab suur tühjus ja pimedus, kuid kaugemal sees põleb tuli. Mõnekümne sekundi pärast ilmub kuskilt sügavalt tagatoast ka töötaja. Räägin jutu ära, väidab tellimust mäletavat, avab paki ja kontrollime koos jubinad üle. Õngitsen taskust ümbrikust vajalikud rahatähed ning jõuan lõunalt tööle tagasi peaaegu õigeks ajaks.
Eile õhtul tuvastasin, et külmikus tuli ei põlenud, aga hommikul unustasin kontrollida, mis on saanud. Täna õhtul on köögipõrand juba kuivanud. Enne mõlgutamist, kuidas toimetada külmik lähimasse tehnikamuuseumi, mis taolist uunikumi kindlasti juba ootab – külmiku uksel ripuvad just samasuguse fondiga tähed AEG kui vanaisa aastakümnete tagusel külmikul САРАТОВ –, otsustan kangutada külmiku pistikut, mille pesa on muidugi külmiku taga ning külmik hoiab üleval tööpinda, mis teoreetiliselt peaks rippuma aupaklikus kauguses. Seega küüned taha ja sikutama*. Külmik teeb loksutamise peale paar südantlõhestavat mulksatust, freoon valgub valjul mulinal kompressorisse ja mootor hakkab rahulikult surisema. Mõtlen, kas ime püsib ka siis, kui külmiku tööpinna alla tagasi lükkan – säilibki **.
* Muistse põlve mälestustest lugu, kuidas kord suvel kolis ühikanaabriks tegelane, kes peale selle, et arvas, et läbi kinnise ukse ei kosta, et ta kuulab Michael Jacksonit, soovis vist kogu semestri söögipoolist hoida käe-jala juures, sest koos temaga saabus ühisesse tuppa ka neli külmikut (kolm suurt ja üks väike), mis sinna ka jäid. Midagi ei olnud viga ainult selleni, kui tuldi keskmisesse tuppa panema uut linoleumi, toa pidi lahtisest mööblist tühjendama ja kedagi teist peale minu ei olnud kohal. Mu tuba oli lauda, toole – ja korterinaabri külmikuid nii täis, et voodisse pidi ronima jalutsist. Kui linoleum maas, viisin asjad muidugi tagasi. Siis naases ka korterinaaber, imestas, kuidas meil uus linoleum maas tema külmikutest hoolimata, ja ma pidin talle eraldi näitama, kuidas ma üksi läbin kahemeetrise külmikuga kahemeetrist ust. Inimene õpib – ta ise ei teadnudki, et ta külmikutel on taga rullid.
** Kodus on seletamatu elektriline paranähtus, et aeg-ajalt kaob mikrolaineahju stepslist vool, aga tuleb tagasi, kui korraks põlema panna pliidivalgusti. Paranähtus seisneb selles, et pliidivalgusti saab voolu teisest pesast. Seda on kaks korda parandamas käidud (koos köögi laialilammutamisega), aga müstika püsib.
Järgmisi „pangakaardi kahtlase kasutuse” kahtlusi ennetades käin sularaha võtmas hoopis pangast. Seejärel, ümbrik taskus, bussi peale, sellega Kõrgmetsa mäe otsa tööstusparki, kus on paljude fotofirmade siinmaine esindus (peale Canoni, mis on samal aadressil üle tänava teises hoones). Aknast paistab suur tühjus ja pimedus, kuid kaugemal sees põleb tuli. Mõnekümne sekundi pärast ilmub kuskilt sügavalt tagatoast ka töötaja. Räägin jutu ära, väidab tellimust mäletavat, avab paki ja kontrollime koos jubinad üle. Õngitsen taskust ümbrikust vajalikud rahatähed ning jõuan lõunalt tööle tagasi peaaegu õigeks ajaks.
Eile õhtul tuvastasin, et külmikus tuli ei põlenud, aga hommikul unustasin kontrollida, mis on saanud. Täna õhtul on köögipõrand juba kuivanud. Enne mõlgutamist, kuidas toimetada külmik lähimasse tehnikamuuseumi, mis taolist uunikumi kindlasti juba ootab – külmiku uksel ripuvad just samasuguse fondiga tähed AEG kui vanaisa aastakümnete tagusel külmikul САРАТОВ –, otsustan kangutada külmiku pistikut, mille pesa on muidugi külmiku taga ning külmik hoiab üleval tööpinda, mis teoreetiliselt peaks rippuma aupaklikus kauguses. Seega küüned taha ja sikutama*. Külmik teeb loksutamise peale paar südantlõhestavat mulksatust, freoon valgub valjul mulinal kompressorisse ja mootor hakkab rahulikult surisema. Mõtlen, kas ime püsib ka siis, kui külmiku tööpinna alla tagasi lükkan – säilibki **.
* Muistse põlve mälestustest lugu, kuidas kord suvel kolis ühikanaabriks tegelane, kes peale selle, et arvas, et läbi kinnise ukse ei kosta, et ta kuulab Michael Jacksonit, soovis vist kogu semestri söögipoolist hoida käe-jala juures, sest koos temaga saabus ühisesse tuppa ka neli külmikut (kolm suurt ja üks väike), mis sinna ka jäid. Midagi ei olnud viga ainult selleni, kui tuldi keskmisesse tuppa panema uut linoleumi, toa pidi lahtisest mööblist tühjendama ja kedagi teist peale minu ei olnud kohal. Mu tuba oli lauda, toole – ja korterinaabri külmikuid nii täis, et voodisse pidi ronima jalutsist. Kui linoleum maas, viisin asjad muidugi tagasi. Siis naases ka korterinaaber, imestas, kuidas meil uus linoleum maas tema külmikutest hoolimata, ja ma pidin talle eraldi näitama, kuidas ma üksi läbin kahemeetrise külmikuga kahemeetrist ust. Inimene õpib – ta ise ei teadnudki, et ta külmikutel on taga rullid.
** Kodus on seletamatu elektriline paranähtus, et aeg-ajalt kaob mikrolaineahju stepslist vool, aga tuleb tagasi, kui korraks põlema panna pliidivalgusti. Paranähtus seisneb selles, et pliidivalgusti saab voolu teisest pesast. Seda on kaks korda parandamas käidud (koos köögi laialilammutamisega), aga müstika püsib.
16.11.10
T, 1434. päev: siga tahab sööta, lehm-lammas joota
Päike paistab ja rõõmus, kuigi külm päev (hommikul linnas +4 °C). Ärkan esimest korda jube vara, jõllitan elutoas äratama puhkenud telefoni, et mis numbrid selle ees õieti on. Siis täheldan, et taevas säravad alles tähed. Enne päikesetõusu paistma pidavat Veenust ei paista. Kobin tagasi magama. Kui järgmine kord rõõmsatest unedest ärkan, paistab päike silma. Aga meeleolu on ikka rõõmus.
Üritan saada eripuhkust. Logistika korraldamiseks oleks vaja teada saada kohe täna, aga nagu kiuste on puhkusetaotlemise süsteem 15.–17. XI plaanilise hoolduse tõttu maas.
Helistab fotofirma, millega meilitsi suhtlemist üle kuu tagasi nimetasin ekstreemspordiks (just ükspäev hakkasin mõtlema, mis neist saanud), ja teatab, et tellitud vidin on kohal, kuidas tahate kätte saada.
Tekkis keeleküsimus: miks ÕS ei luba (või vähemalt otseselt ei väida, et oleks lubatud) öelda teenusi, kui teenus on raskus-tüüpi sõna ja ometi on lubatud öelda raskusi?
Üritan saada eripuhkust. Logistika korraldamiseks oleks vaja teada saada kohe täna, aga nagu kiuste on puhkusetaotlemise süsteem 15.–17. XI plaanilise hoolduse tõttu maas.
Helistab fotofirma, millega meilitsi suhtlemist üle kuu tagasi nimetasin ekstreemspordiks (just ükspäev hakkasin mõtlema, mis neist saanud), ja teatab, et tellitud vidin on kohal, kuidas tahate kätte saada.
Tekkis keeleküsimus: miks ÕS ei luba (või vähemalt otseselt ei väida, et oleks lubatud) öelda teenusi, kui teenus on raskus-tüüpi sõna ja ometi on lubatud öelda raskusi?
15.11.10
14.11.10
P, 1432. päev: suvi
Paistab päike ja sooja on 17 °C. Õues on tunne nagu tüüpilisel jahedavõitu Eesti suvepäeval, kui vaid linnud ei oleks vait. Sõidan (koos õige mitme kilo fotokolaga) vaatama, mida teeb W-ange karjääri märgala. Eelmisel pühapäeval olin just koostanud sõiduplaani, mis sildi täna üles otsisin – ja siis rahus maha unustasin. Seda mäletasin, et maja juurest sõidab sinnakanti 175. buss kord tunnis (ja tuleb ka tagasi), aga konkreetselt karjäärini sõidab 185. buss kord kahes tunnis (üks tund edasi ja teine tund tagasi), ning tagasitulekul tuleb teada, mis pidi 185. buss parajasti sõidab, sest kumbagi pidi jõuab 175. bussi peale. Väljumisajad on pisut erinevad.
Hindan mälu üle, ei olegi üks külavahe, vaid on kaks, näitab kaart, mille õigesse külla jalutades kotist õngitsen. Seevastu saan siseneda märgalale juba põhjaservast, sinna on märgitud tee, mida ei ole küll suurt eriti käidud. Mitusada meetrit looduskaitseala sees näen ka, miks – teisiti kui kujutatud kaardil, see tee siiski lõpeb läbimatu võserikuga. Ega's midagi, tagasi ja uuesti sisse tavaliselt teelt W-ange külje all.
Märgalal on suur vaikus, ainus hääl on laukude kriuksumine. Jalutan maanteeäärse linnutornini, aga sealt ülevalt kostab mitmehäälset jutukõma, st ma oma kolaga sinna ei mahuks, tulen tulema. Kohe torni all ujub kühmnokkluik. Kõnnin ringiga tagasi looduskaitseala keskmesse, kus tean olevat suurema vaatluskuuri. Näen, et ka ühe järgmise tiigi serva on tekinud väike vaatluskuur, mida varem ei olnud.
Mis peamise vaatluskuuriga juhtnud on, ma ei saagi aru. Põlenud see ei ole, sest kõrval kasvavad puud on täitsa kõrbemata. Laudtee lõpeb ilma mingi selgituseta ja kuurist on järel mõni post. Laudteed on juba staadiumis, et keskele enam ei tihka astuda, ikka rohkem serva poole, mis peaks kandma paremini.
Siis jalutan mööda laudteed põhja poole tagasi, mööda tiigist, kus möödunud kevadel kõhutasin ja konna pildistasin; praegu on jalgtee asemel pori ja konnad nähtavasti sügaval põhjamudas. Sealt kohe edasi on tahvlil räägitud kaldapääsukestest ja jäälindudest. Kaldapääsukestest ei tea, aga jäälind peaks sellises rahvarohkes kohas elamiseks küll olema püstihull.
Nõnda et sätin oma kolalaagri üles kesktiigi põhjaserva pisikünkale. Kohe selle lähedal on tiigis nelinurkne alus, mille peal istuvad kormoranid. Neil on väga suured lestad, märkan. Panen fotoka ja suure suumobjektiivi statiivi peale, binoklit hoian käes (meeles pidades, et pillates kukuks kõik kohe porri ja hiljem vette – suurel binoklil ei ole rihma), toetan küünarnukid serva peale, mis on kole madal. Uurin läbi kogu vete„välja” ning roostikuserva ning tulemus on selline: 15 kormorani, 4 kühmnokkluike (3 täiskasvanut ja 1 noor), umbes 30 lauku, alla 10 sinikaelpardi, 3 tuttpütti, 2 lagle. Kõik.
Siis hakkab sadama, mille peale panen binokli ära ja katan fotoka vihmakatetega. Tõuseb päris kõva tuul (mis kõigutab statiivi nii, et pilt väriseb). Kui W-ange kiriku kell lööb kolmveerand, keeran statiivi kokku (fotokat küljest ei võta, sest ma ei saa seda märgades oludes kotti pakkida) ja kõnnin täistunniks küla bussipeatusse. Olen olnud kohal kaks tundi ja buss sõidab sama pidi kui siis, kui tulin. Bussis pakin kola kokku; kantavate esemete arv väheneb (fotoseljakott, statiiv, objektiivikott, binoklikott – bussi peale tulles oli statiivi küljes olev fotokas süles). Katete all on fotokas täitsa kuiv (aga katted ise on sellised, et neid kotti panna ei saa). Ümberistumise eel võtan kaardi välja uuesti ja leian õige koha (hea, et uurin, sest iseoma tarkusest oleksin tulnud maha suisa kaks küla varem). 175. bussi tagaosas on vähemalt neli kileda- ja valjuhäälset portugali teismelist, kes räägivad vahetpidamata.
Õhtul kell 20.11 saan telefonikõne eile just soojalt mainitud elektrikust veinitegijalt. Et kas sain ta uue hinnakirja kätte ja kas soovin tellida. Pühapäeva õhtul, eks ole. Teatan, et ma ei ole veel otsustanud (tõsi) ja saadan soovi meiliga (kah tõsi).
Nädalavahetuse pilditulemus on eilsest veiniretkest 273 pilti ja tänasest linnumatkast umbes 30. Õhtuks on veiniretke piltide arv kahanenud 109 peale ja linnupiltidest on alles umbes 10. Veiniretke pildid saavad valmis siis, kui alles on umbes vaid 40 näidatavat pilti (peale selle mõni pilt oma tarbeks, nagu veinikeldri kunstinäitus ja mõni maastikuvaade). Üldiselt on rookimine karm ja mõni mitmepildiline seeria (võetud 3 kdr/s lootuses, et vahest õnnestub mõni, kus kõigil on silmad lahti ja tore nägu ees) läheb täiega prügikasti. (Kohe viinamäel läks kustutamisele pilt, kuidas just veinimeistri selja taga tegi keegi pilti, aga perspektiivi tõttu paistis ta fotokat hoidev käsi, nagu ta keeraks veinimeistril kõrva küljest.) Keldris endas oli raske valgustus ja söömakeldris oli seletamatu tehniline probleem (mingis kombinatsioonis ei tööta fotoka autofookus, kui küljes on välklamp, ja kui see ei tööta, siis pilti ei tule; parandamiseks tuleb kogu krempel lülitada välja, korraks võtta välja aku ja mälukaart ning eest objektiiv, siis kõik tagasi ja sisse – which is not nice). Muidu aga on rõõm näha suure fotoka selget pilti – oktoobris kasutasin logistilistel põhjusel palju seebikat ja no selle pilt näitab ikka, mis vahe on, kui klaasi on ees mõni gramm ja mitte mitusada.
Hindan mälu üle, ei olegi üks külavahe, vaid on kaks, näitab kaart, mille õigesse külla jalutades kotist õngitsen. Seevastu saan siseneda märgalale juba põhjaservast, sinna on märgitud tee, mida ei ole küll suurt eriti käidud. Mitusada meetrit looduskaitseala sees näen ka, miks – teisiti kui kujutatud kaardil, see tee siiski lõpeb läbimatu võserikuga. Ega's midagi, tagasi ja uuesti sisse tavaliselt teelt W-ange külje all.
Märgalal on suur vaikus, ainus hääl on laukude kriuksumine. Jalutan maanteeäärse linnutornini, aga sealt ülevalt kostab mitmehäälset jutukõma, st ma oma kolaga sinna ei mahuks, tulen tulema. Kohe torni all ujub kühmnokkluik. Kõnnin ringiga tagasi looduskaitseala keskmesse, kus tean olevat suurema vaatluskuuri. Näen, et ka ühe järgmise tiigi serva on tekinud väike vaatluskuur, mida varem ei olnud.
Mis peamise vaatluskuuriga juhtnud on, ma ei saagi aru. Põlenud see ei ole, sest kõrval kasvavad puud on täitsa kõrbemata. Laudtee lõpeb ilma mingi selgituseta ja kuurist on järel mõni post. Laudteed on juba staadiumis, et keskele enam ei tihka astuda, ikka rohkem serva poole, mis peaks kandma paremini.
Siis jalutan mööda laudteed põhja poole tagasi, mööda tiigist, kus möödunud kevadel kõhutasin ja konna pildistasin; praegu on jalgtee asemel pori ja konnad nähtavasti sügaval põhjamudas. Sealt kohe edasi on tahvlil räägitud kaldapääsukestest ja jäälindudest. Kaldapääsukestest ei tea, aga jäälind peaks sellises rahvarohkes kohas elamiseks küll olema püstihull.
 |
| Lestaline linnukene [...] Riia tornis rõõmsalt laulis, ee-aa-jaa-ee. |
Siis hakkab sadama, mille peale panen binokli ära ja katan fotoka vihmakatetega. Tõuseb päris kõva tuul (mis kõigutab statiivi nii, et pilt väriseb). Kui W-ange kiriku kell lööb kolmveerand, keeran statiivi kokku (fotokat küljest ei võta, sest ma ei saa seda märgades oludes kotti pakkida) ja kõnnin täistunniks küla bussipeatusse. Olen olnud kohal kaks tundi ja buss sõidab sama pidi kui siis, kui tulin. Bussis pakin kola kokku; kantavate esemete arv väheneb (fotoseljakott, statiiv, objektiivikott, binoklikott – bussi peale tulles oli statiivi küljes olev fotokas süles). Katete all on fotokas täitsa kuiv (aga katted ise on sellised, et neid kotti panna ei saa). Ümberistumise eel võtan kaardi välja uuesti ja leian õige koha (hea, et uurin, sest iseoma tarkusest oleksin tulnud maha suisa kaks küla varem). 175. bussi tagaosas on vähemalt neli kileda- ja valjuhäälset portugali teismelist, kes räägivad vahetpidamata.
Õhtul kell 20.11 saan telefonikõne eile just soojalt mainitud elektrikust veinitegijalt. Et kas sain ta uue hinnakirja kätte ja kas soovin tellida. Pühapäeva õhtul, eks ole. Teatan, et ma ei ole veel otsustanud (tõsi) ja saadan soovi meiliga (kah tõsi).
Nädalavahetuse pilditulemus on eilsest veiniretkest 273 pilti ja tänasest linnumatkast umbes 30. Õhtuks on veiniretke piltide arv kahanenud 109 peale ja linnupiltidest on alles umbes 10. Veiniretke pildid saavad valmis siis, kui alles on umbes vaid 40 näidatavat pilti (peale selle mõni pilt oma tarbeks, nagu veinikeldri kunstinäitus ja mõni maastikuvaade). Üldiselt on rookimine karm ja mõni mitmepildiline seeria (võetud 3 kdr/s lootuses, et vahest õnnestub mõni, kus kõigil on silmad lahti ja tore nägu ees) läheb täiega prügikasti. (Kohe viinamäel läks kustutamisele pilt, kuidas just veinimeistri selja taga tegi keegi pilti, aga perspektiivi tõttu paistis ta fotokat hoidev käsi, nagu ta keeraks veinimeistril kõrva küljest.) Keldris endas oli raske valgustus ja söömakeldris oli seletamatu tehniline probleem (mingis kombinatsioonis ei tööta fotoka autofookus, kui küljes on välklamp, ja kui see ei tööta, siis pilti ei tule; parandamiseks tuleb kogu krempel lülitada välja, korraks võtta välja aku ja mälukaart ning eest objektiiv, siis kõik tagasi ja sisse – which is not nice). Muidu aga on rõõm näha suure fotoka selget pilti – oktoobris kasutasin logistilistel põhjusel palju seebikat ja no selle pilt näitab ikka, mis vahe on, kui klaasi on ees mõni gramm ja mitte mitusada.
13.11.10
L, 1431. päev: René Artois' lapsepõlveradadel
(Kusjuures umbes seitsmest inimesest, kellele ütlen, et René teatas enda ja enda „kaksikvenna” päritolu kohta Gruberile we were the Nancy boys, mille peale Gruber rõõmustas, saab naljale pihta ainult üks. Nii paljukest siis me seda inglise keelt tegelikult tunneme, eriti meie, kes me seda peaksime tundma ameti poolest eriti hästi ning elukoha poolest imema endasse muu maailma kultuuri.)
Ühesõnaga, eesti selts käib prantsuse veinikeldris. Kohalesõidul meenutatakse aasta tagust üritust saksa veinikeldris ja ma imetlen sakslase peensusteni läbimõeldud tegevuskava: algul tervitusvahuvein, siis ringikõnd viinamäel, siis toob veinimeistri naine viinamäele kuuma jooki ja saia, siis jalutatakse veel natuke (loe: teine tund), siis tagasi, siis ringkäik veinikeldris ühes tehnoloogia selgitusega (taaskohtumine pressfiltriga!), siis algul maitsmiseks parimad veinid, siis söögi kõrvale natuke vähemate tärnidega veinid, pärast sööki jälle mitme tärniga veinid ning alles siis, kui juba lauldakse, algab veinide müük ja tellimine. Väga andekas, tõesti. Arutatakse, kas viinamäele nüüd ka saia tuuakse. Keegi arvab: „Prantslane annab konna.”
Küsimusele, kas vahetult enne veinikeldri küla olev teeäärne rajatis on ehtne punker, nüüd siis täpsustus: on küll. Ouvrage de la Cloche on nimi, ehitanud sakslased 1902–1906. (Meeldetuletuseks: pärast Preisi-Prantsuse sõda (1870–1871) läksid Lotring ja Elsass Saksamaale, kus olid kuni 1918. See olevat olnud viimane sõda, mida Saksamaa võitles ilma lennuväeta, ja ühtlasi viimane, mille võitis.) Viidatud veebilehe teatel oli see üpris väike punker, soomustornis üks 75 mm suurtükk, paar kuulipildijat, ainult 68 meest, ilma laskemoonalaota ja pagaritöökojata.
Alustuseks toimub ka nüüd ringikõnd viinamäel. Ilm oli hommikul pilves, aga soe (16 °C), vahepeal paistis päikegi, aga nüüd on uuesti lauspilves. Maastik suurt eriti fotogeeniline ei ole; loodan õhkõrnalt järeltöötluse peale (kuigi teada on, et kui pildiotsikust head pilti ei paista, siis seda ka ei tule).
Veinikeldri ja piirkonna ajaloost rääkides mainib veinimeister, et te ju teate kunagist kuulsat Touli piiskoppi. Ei tea, piinlik. Vähemalt pärast vaatasin järele ja leidsin, et nääh, oli aeg, mil Touli, Metzi ja Verduni piiskopid moodustasid koguni nn kolme piiskopi riigi. Selle leian kah pärast, et Toul, keskajal Püha Rooma keisririigi vabalinn Tull, on uhkete ja säilinud uusaegsete muldkindlustuste sees (Vaubani süsteem, projekteerinud vist isegi Vauban ise). See märgitud ka kaardile „France: Forts et citadelles”, samuti see, et ümber linna on rohkesti preisiagseid forte.
Siis ringkäik veinikeldris, kus on ühtlasi kunstinäitus. See veinikelder on pisut teistsuguse lähenemisega asjadele, ringi heljuvad äädikakärbsed, suure pressi käigurõdu toetub puupakule ja tellisevirnale, aga tootmisseadmete vahele ja sisse on kavalasti paigutatud prožektoreid ja kunstiteoseid. Suur installatsioon on valmistoodangu laos, kus meiega vestleb ka kunstnik ise. See toimub tõlgi vahendusel ja kunstnik läheb oma kunsti selgitamisel hoogu, nagu ikka. Kunsti saab ka osta. Nn „Heidy Purga portreed” keegi ei osta, küll aga ostetakse üks äsja kohatud nn noore Wiiralti tušijoonistus.
Siis maitsmine, mis on keerukas nagu ikka, kui käes on korraga fotokas (mida peaks hoidma kahe käega, sest keegi on selle alla toppinud raske akusahtli), keldri voldik ja degusteerimisklaas. Saia antakse siin; mul purskab koogi vedel sisu jopevarrukasse. Veinimeister õpetab, et kui meeldis, rääkige sellest kõigile, aga kui mitte, siis tulge öelge ainult talle.
Siis ostmine koos võimlemisnumbritega. Kastid laotakse bussi kõhtu, kust leidub nn bussijuhi esmaabipakk: kaks plokki mineraalvett ja kaks sikspäkki õlut. Ettepanek veinipiirkondade bussifirmadele: paigaldage bussi veinikülmik.
Seejärel eelmisesse külla restorani. Selle ees on kohalike purgis ja pudelis andide pood (suure fotokoti kaasavõtmine tasus ära – viimased ostud mahtusid sinna). Prantsusmaa õllesid on koguni kaks kappi (kuigi võib hakata arutlema, kas Lotring ikka on tüüpiline Prantsusmaa). Söögisaal on võlvkeldris, kus läheb õhtu jooksul palavaks, kui seda kütab nelikümmend inimest. Täiskasvanuid olevat 33, põhiroogi on 3 valikut ja lihtsa matemaatikaga on leitud, et igat rooga tellitakse 11 tk. Ettekandja suudab korraga kanda 3 taldrikut, nii et tema sisenedes läheb vehkimiseks, et mulle-mulle, ja loendamiseks, mitu on veel toomata ehk kas on veel šanssi.
Igal taldrikul on kohalik liharoog, mida nimetatakse „turisti eineks”. Erinevus on garneeringus ja juurdekuuluvas tainatootes. Nagu nenditakse, on just see viimane, mis kõhu täis paneb.
 |
| Vaimude tund Vabariigi uulitsas |
Minu isapoolsest vanaisast pärast Tallinna põlemist jäänud väga väheste raamatute hulgas oli 1928. a ilmunud „Kuidas wõita lugupidamist?”, mille ta hankis nähtavasti iseseisva elutee alguses. Ei mäleta, et seal olnuks õpetus, et veinireisile minnes võtke kaasa punniwinn.
12.11.10
R, 1430. päev: töine pidupäev
Suur pidupäev: asutus tähistab ümmargusevõitu aastapäeva konverentsiga. Piltlikult öeldes heljub Globuse herneste ja kartulisalati lõhn koridorides juba mitu päeva.
Olen kohal jube vara, sest üritusele tuleb aukülalisena ka siinmaa õukonna esindaja, rääkimata asjaomasest ministrist ja mitmest kõrgest ametnikust ning mitmest kuulsast külalisest, ning kunagi räägiti, et olge kohal veerand tundi enne algust. No konverents algab 20 minutit kavandatust hiljem.
Esimene pool on pühendatud kõnedele tõlkimise ja paljukeelsuse teemal. Juhtun tähele panema, et kuigi konverentsi töökeelteks on inglise ja prantsuse keel, räägivad prantsuse keeles ainult prantslased ja enamik inglise keeles rääkijatest räägib seda võõrkeelena. Seega siis võiks järeldada, nagu tähedaks mitmekeelsus seda, et muud rahvad peaksid oskama suhelda mõnes võõrkeeles, aga prantslased peaksid saama suhelda emakeeles.
Olemas on tõlge, aeg-ajalt märkan silmanurgast, kuidas prantsuse kabiinis tõlgid juttu žestikuleerides kaasa aitavad. Sellepärast ongi tõlgikabiinil aken, järeldan. Muidu üritan aru saada prantsuse jutust ilma tõlketa; naljad lähevad kõrvust mööda, aga asjalikust jutust aru ikka saan. Esimeses pooles on poliitikateemad, kuigi kõige magusam on uni hoopis teise poole kolmanda ettekande ajal, mis on väga igav ja mu arust konteksti sobimatu (et poola ja inglise keeles kasutatakse kujundeid erimoodi – ja mis siis? See ju ongi nii. (Ent tunnen ventilatsioonispetsialisti, kes kirjutas doktoritöö teemal, kas tuulutamisega saab kuivatada keldreid. Mu oma juhendaja arvas selle peale, et meie teaduskonnas ei oleks sellise teemapüstitusega tööd kaitsmisele lastud, sest empiiriliselt on teada, et saab.))
Tulemata on jäänud üks kuulus esineja, kelle mitmekeelsuse-teemalise ettekande kokkuvõttest konverentsimaterjalides võib oletada, et see olnuks üsna optimistlik (et inglise keel teaduskeelena ei ohusta muid keeli). Kohal on aga teise mõttesuuna esindaja, kelle lennukas mõttelend tuletab pisut meelde prof V loenguid (mis olid küll palju-palju rahulikumad ja vaoshoitumad) ning mis – nii palju kui aru saan – jutustab sellest, kui paha on inglise keele domineerimine. (Alguseks näitab professor, mida ta paljudes keeltes oskab – nendest, millest aru saan, mõistan, et õnneks mitte eriti paljut – ja kui on rääkinud 8 minutit, pöördub professor presiidiumi poole ja küsib üle, mis teema õieti ongi.) Kahetsen, et olen konverentsimapi jätnud oma kappi, nüüd ei ole midagi lugeda; telefonist internetti minna ka ei saa, paistaks saalis välja. (Konverentsimaterjalides oli asutuse ühes tutvustuses foto, kuidas me istume kuskil koolitusel või koosolekul, võetud selja tagant, kõik kuulavad hoolega, keegi ei magagi ega mängi telefoniga. Haruldane fotograafiline õnnestumine.) Kommentaariks võtab sõna üks inglise tõlkija, kes teatab, et teda selline inglise keele mahategemine küll pahandab, et tema ettekujutuses on paljukeelsus mitte suhtumine, et üht keelt tuleks maha teha, vaid see, et kõiki keeli tuleks käsitleda ühtmoodi. Kommentaar saab suurema aplausi kui ettekanne.
Konverents on jaotatud neljaks paneeliks, mida igaüht konfereerib eri inimene. Pärastlõuna esimest paneeli juhatab sisse osakonnajuhataja, kunagine asedirektor. See kuulus külaline, kes oli Eestis ühes „õppetoolis riiuli peal” (st tema koostatud entsüklopeedia) vastab kiidukõnele omakorda kiidukõnega. Tema ettekanne on esimene teadushõnguline, midagi näidatakse ka seina peale.
Pärastlõuna teine paneel on masintõlkest ja konspekteerin hoolega. Tõlkemaailm näib olevat samasuguse pöörde lävel nagu 1990. aastate keskel, kui ilmus tõlkemälutarkvara. Inimtõlkijad seni otseselt ohus ei ole (praegu kasutatakse masintõlget peamiselt üldse tõlkimata tekstide tõlkimisel), aga spetsialisti kinnitusel lisandub masintõlge arvutipõhise tõlkimise töövoogu ühel või teisel viisil väga varsti.
Konverentsi lõppu on ajastatud ka tähtis sündmus: uue veebilehe avamine. Pulti tuleb itiosakonna ülem B ja küsib: „Kes on itimehe parim sõber?” Vastust ootamata kuulutab ta: „Muidugi hiir!!” ja võtab põuetaskust välja umbes 20 cm pikkuse valge riidest hiire. Nagu mustkunstnik tõmbab ta välja järgmise hiire ...ja järgmise ...ja järgmise – näeme, et hiired on kinnitatud pika paela külge. Ta annab ühe otsa kogu konverentsi filminud veebimeistri J kätte ning lõikab ise lindi läbi, millega ongi uus veebileht avatud, see ilmub ekraanile. Uhke, paljukeelne ja näen ka, kuhu läksid kunstilised ülesvõtted meist, mapp käes.
Siis igaks juhuks ka töölaua äärest läbi, sest mine tea, kas ikka tõesti kogu päev töid ei anta. Ongi antud, esmaspäeva hommikuks toimetada. Koos esimese kohvipausi ja lõunapausi ajal toimetatuga seega tihe tööpäev ka konverentsita.
Kõrgmetsa maksimarketis. Tugev tuul. Koos eileõhtuse tugeva vihmaga tähendab, et puud on raagus, kuldne sügis on läbi.
Õhtu on soe (14 °C), sajab. Avan akna, on päris suvine tunne.
Olen kohal jube vara, sest üritusele tuleb aukülalisena ka siinmaa õukonna esindaja, rääkimata asjaomasest ministrist ja mitmest kõrgest ametnikust ning mitmest kuulsast külalisest, ning kunagi räägiti, et olge kohal veerand tundi enne algust. No konverents algab 20 minutit kavandatust hiljem.
Esimene pool on pühendatud kõnedele tõlkimise ja paljukeelsuse teemal. Juhtun tähele panema, et kuigi konverentsi töökeelteks on inglise ja prantsuse keel, räägivad prantsuse keeles ainult prantslased ja enamik inglise keeles rääkijatest räägib seda võõrkeelena. Seega siis võiks järeldada, nagu tähedaks mitmekeelsus seda, et muud rahvad peaksid oskama suhelda mõnes võõrkeeles, aga prantslased peaksid saama suhelda emakeeles.
Olemas on tõlge, aeg-ajalt märkan silmanurgast, kuidas prantsuse kabiinis tõlgid juttu žestikuleerides kaasa aitavad. Sellepärast ongi tõlgikabiinil aken, järeldan. Muidu üritan aru saada prantsuse jutust ilma tõlketa; naljad lähevad kõrvust mööda, aga asjalikust jutust aru ikka saan. Esimeses pooles on poliitikateemad, kuigi kõige magusam on uni hoopis teise poole kolmanda ettekande ajal, mis on väga igav ja mu arust konteksti sobimatu (et poola ja inglise keeles kasutatakse kujundeid erimoodi – ja mis siis? See ju ongi nii. (Ent tunnen ventilatsioonispetsialisti, kes kirjutas doktoritöö teemal, kas tuulutamisega saab kuivatada keldreid. Mu oma juhendaja arvas selle peale, et meie teaduskonnas ei oleks sellise teemapüstitusega tööd kaitsmisele lastud, sest empiiriliselt on teada, et saab.))
Tulemata on jäänud üks kuulus esineja, kelle mitmekeelsuse-teemalise ettekande kokkuvõttest konverentsimaterjalides võib oletada, et see olnuks üsna optimistlik (et inglise keel teaduskeelena ei ohusta muid keeli). Kohal on aga teise mõttesuuna esindaja, kelle lennukas mõttelend tuletab pisut meelde prof V loenguid (mis olid küll palju-palju rahulikumad ja vaoshoitumad) ning mis – nii palju kui aru saan – jutustab sellest, kui paha on inglise keele domineerimine. (Alguseks näitab professor, mida ta paljudes keeltes oskab – nendest, millest aru saan, mõistan, et õnneks mitte eriti paljut – ja kui on rääkinud 8 minutit, pöördub professor presiidiumi poole ja küsib üle, mis teema õieti ongi.) Kahetsen, et olen konverentsimapi jätnud oma kappi, nüüd ei ole midagi lugeda; telefonist internetti minna ka ei saa, paistaks saalis välja. (Konverentsimaterjalides oli asutuse ühes tutvustuses foto, kuidas me istume kuskil koolitusel või koosolekul, võetud selja tagant, kõik kuulavad hoolega, keegi ei magagi ega mängi telefoniga. Haruldane fotograafiline õnnestumine.) Kommentaariks võtab sõna üks inglise tõlkija, kes teatab, et teda selline inglise keele mahategemine küll pahandab, et tema ettekujutuses on paljukeelsus mitte suhtumine, et üht keelt tuleks maha teha, vaid see, et kõiki keeli tuleks käsitleda ühtmoodi. Kommentaar saab suurema aplausi kui ettekanne.
Konverents on jaotatud neljaks paneeliks, mida igaüht konfereerib eri inimene. Pärastlõuna esimest paneeli juhatab sisse osakonnajuhataja, kunagine asedirektor. See kuulus külaline, kes oli Eestis ühes „õppetoolis riiuli peal” (st tema koostatud entsüklopeedia) vastab kiidukõnele omakorda kiidukõnega. Tema ettekanne on esimene teadushõnguline, midagi näidatakse ka seina peale.
Pärastlõuna teine paneel on masintõlkest ja konspekteerin hoolega. Tõlkemaailm näib olevat samasuguse pöörde lävel nagu 1990. aastate keskel, kui ilmus tõlkemälutarkvara. Inimtõlkijad seni otseselt ohus ei ole (praegu kasutatakse masintõlget peamiselt üldse tõlkimata tekstide tõlkimisel), aga spetsialisti kinnitusel lisandub masintõlge arvutipõhise tõlkimise töövoogu ühel või teisel viisil väga varsti.
Konverentsi lõppu on ajastatud ka tähtis sündmus: uue veebilehe avamine. Pulti tuleb itiosakonna ülem B ja küsib: „Kes on itimehe parim sõber?” Vastust ootamata kuulutab ta: „Muidugi hiir!!” ja võtab põuetaskust välja umbes 20 cm pikkuse valge riidest hiire. Nagu mustkunstnik tõmbab ta välja järgmise hiire ...ja järgmise ...ja järgmise – näeme, et hiired on kinnitatud pika paela külge. Ta annab ühe otsa kogu konverentsi filminud veebimeistri J kätte ning lõikab ise lindi läbi, millega ongi uus veebileht avatud, see ilmub ekraanile. Uhke, paljukeelne ja näen ka, kuhu läksid kunstilised ülesvõtted meist, mapp käes.
Siis igaks juhuks ka töölaua äärest läbi, sest mine tea, kas ikka tõesti kogu päev töid ei anta. Ongi antud, esmaspäeva hommikuks toimetada. Koos esimese kohvipausi ja lõunapausi ajal toimetatuga seega tihe tööpäev ka konverentsita.
Kõrgmetsa maksimarketis. Tugev tuul. Koos eileõhtuse tugeva vihmaga tähendab, et puud on raagus, kuldne sügis on läbi.
Õhtu on soe (14 °C), sajab. Avan akna, on päris suvine tunne.
11.11.10
N, 1429. päev: i vonder vere guenther vent
blogstation.ee kirjutab, et siinne blogi on neil loetavuse poolest 812., aga kokku jälgivad nad 14190 blogi.
Õhtul väga tugev vihm.
Kirjutan Adobele ametliku tarkvaratõrke teate: Lightroomi pisut veel katselises versioonis 3.3 RC näitab märksõnade loendur kohati aiateibaid.
Õhtul väga tugev vihm.
Kirjutan Adobele ametliku tarkvaratõrke teate: Lightroomi pisut veel katselises versioonis 3.3 RC näitab märksõnade loendur kohati aiateibaid.
10.11.10
K, 1428. päev: esialgu ei midagi huvitavat
Vähemalt mitte sellist, mis nädal hiljem neid ridu kirjutades veel meeles oleks.
Või siiski, oot-oot. Kolmapäev on vist see päev, kui uuendan pildihaldustarkvara praegusele põhiversioonile ja siis viimase tulevasele versioonikandidaadile, mis suudab lugeda mu uue seebika RAW-faile. Vahepeal proovin, mida teeb v3 üldse. Oioioi, millised esmamuljed! ☺ Esimesteks piltideks on septembri lõpu Kölni pildid. Lr v3-s on objektiivi vigade (distortsioon, kromaatiline aberratsioon, vinjett) automaatne korrigeerimine! Et valin teegimoodulis metaandmete järgi kaustast (mul on pildid kuu kaupa kaustades) teatud objektiiviga tehtud pildid, lähen ilmutamismoodulisse, avan objektiivi korrigeerimise koha, kontrollin, et sees oleks nupp Auto Sync, märgin märkeruudu, et soovin automaatset objektiivikorrketsiooni – ja Lr teeb paari hetkega automaatselt selle, millega ise pusserdasin kausta kohta palju tunde, sest kes päevas üle saja pildi kromaatilist aberratsiooni käsitsi parandab, see seda ka ilmsi kõikjal nägema hakkab.
Ja siis teine uudis ka, väiksemate perspektiivivigade korrigeerimine. Kokku seega see, et Kölni toomkiriku piilarid löövad sirgu ja aknad särama.
Või siiski, oot-oot. Kolmapäev on vist see päev, kui uuendan pildihaldustarkvara praegusele põhiversioonile ja siis viimase tulevasele versioonikandidaadile, mis suudab lugeda mu uue seebika RAW-faile. Vahepeal proovin, mida teeb v3 üldse. Oioioi, millised esmamuljed! ☺ Esimesteks piltideks on septembri lõpu Kölni pildid. Lr v3-s on objektiivi vigade (distortsioon, kromaatiline aberratsioon, vinjett) automaatne korrigeerimine! Et valin teegimoodulis metaandmete järgi kaustast (mul on pildid kuu kaupa kaustades) teatud objektiiviga tehtud pildid, lähen ilmutamismoodulisse, avan objektiivi korrigeerimise koha, kontrollin, et sees oleks nupp Auto Sync, märgin märkeruudu, et soovin automaatset objektiivikorrketsiooni – ja Lr teeb paari hetkega automaatselt selle, millega ise pusserdasin kausta kohta palju tunde, sest kes päevas üle saja pildi kromaatilist aberratsiooni käsitsi parandab, see seda ka ilmsi kõikjal nägema hakkab.
Ja siis teine uudis ka, väiksemate perspektiivivigade korrigeerimine. Kokku seega see, et Kölni toomkiriku piilarid löövad sirgu ja aknad särama.
9.11.10
T, 1427. päev: öised hääled
Panen end kirja eesti seltsi veiniretkele.
Üksööse lendas üle – häälte järgi – luigeparv. Täna aga saabub uus krediitkaart, mille PIN-koodi on olnud aega pähe õppida neli päeva.
Üksööse lendas üle – häälte järgi – luigeparv. Täna aga saabub uus krediitkaart, mille PIN-koodi on olnud aega pähe õppida neli päeva.
8.11.10
7.11.10
P, 1425. päev: vanu hõimlasi
Põrutavaid uudiseid on kaks: esiteks kukub vannitoas seinalt alla iminappnagi ja teiseks läheb korda leida vastus aastatepikkusele sugupuulisele küsimusele – kes täpselt oli vaarisa teine naine.
Kümmekond aastat tagasi vanapooltädi (poolvanatädi?) tütrelt sugupuuasju uurides küsisin, kas ta teab, mis oli ta vanaema neiupõlvenimi. Ei mäleta, vastas ta. Vaarisa oli õigeusku ja õigeusu kirikuraamatuid on [Saagas] olemas üksnes paiguti. Puudub näiteks tema koguduse abielumeetrika just nendest aastatest, mil ta II abielu alustas. Vanapooltädi tütar teadis mäletada, et tema vanaema nimi olnud Ann (mida ma eriti ei uskunud, sest tema vanaema suri paarkümmend aastat enne tema sündi ja ka vaarisa I naine, st minu vaarema oli olnud Ann). Esimene kirjalik viide oli vanapoolonu sünniteates, kus maimukese vanemate veerus oli luterlasest ema ees- ja isanimeks märgitud Anna Mihkelova (ka vaarisa oli Mihkli poeg, aga tema isanimi – nähtavasti selle tõttu, et oli õigeusku – oli samas Mihhailovitš). Teise kogudusse abielludes pidi see kogudus, kus abielluja oli kirjas, andma kirikutähe, mis jäi abielu toimetanud koguduse arhiivi. Abiellumise aeg oli teada umbes kahe aasta täpsusega, mis juhtumisi on ainsad kaks aastat, mille kirikutähed on Saagas vaarisa koguduse all olemas, nii et hakkan neid järjest läbi lugema, kuni leiangi teate, kus kirjas pruudi abielueelne perekonnanimi. Rõõm on siiski üürike, sest kohe järgmises kirikutähes seletatakse, et ka pruut oli lesk ja ta perekonnanimi oli mehe perekonnanimi, mitte ta neiupõlvenimi. Jälile aitaks saada personaalraamat, kus sees ta esimene pere, aga võta näpust, selle ajajärgu personaalraamatuid selle koguduse fondis ei ole. Selles teises kirikutähes oli ent öeldud pruudi vanus ja elukoha vald, nii et oletades, et ta oli seal ka sündinud, asun läbi otsima aasta jagu sünniteateid, kus selles koguduses on sündinud Anna (või Ann) ja isa on olnud Mihkel ja sünnikoha vald on sama. Kogudus oli suur, Anna tollal moenimi, aga Mihkli tütreid Annasid oli vaid kaks, neist õiges vallas ainult üks (õigemini on sünnikoht kohe selle küla kõrval, kus vaarisa elas; teine Anna Mihkli tütar oli sündinud kihelkonna kaugmises nurgas). Bingo. Kohe leian ka vähe vanemast personaalraamatust tema vanemate andmed ja õed-vennad (ning üldse selle, et tema sünniküla väiksust arvestades kandis enamik selle küla inimesi sama perekonnanime).
Siis täpsustan minu vaarema koguduse sünnimeetrikast, mis täpselt oli minu pärisvanaonu eesnimi, kas krõnks kunagi nähtud personaalraamatus eesnime Oskar järel oli teine eesnimi või mitte. Ei olnud, oli nähtavasti sünnivald. Vanaonul oli uhkesti viis ristivanemat, kolm neist mulle tundmatud nimed. Leian ka põneva dokumendi, mis on kleebitud meetrika vahele: mu luteri usku vaarema kinnitab seal, et ta ei luba ristida oma lapsi õigeusku (kus oli perekonnapea, st mu vaarisa). Teine naine nii põhimõtteline ei olnud ja poolvanaonu ja -tädi olid seega õigeusu koguduse hingekirjas.Üllatused jätkuvad. Kontrollin ka vanaema sünniteadet, kus on kirjas juba tavapärasemad kolm ristivanemat. Kui isik, kellest ei ole täpselt teada, kas ta eesnimi oli Joosep või Juhan, oli siiski Juhan ehk Johannes, siis oli mu vanaema ristiisa ühe praeguse tuntud ärimehe ja ekspoliitiku vanaisa.
* * *
Õhtusöök on evolutsiooniline: alguses, külmikust lähteaineid välja võttes on kavatsus teha kotlette, aga et puudub kaks olulist komponenti, aga on muid, saab lõpuks valmis chili con carne.
6.11.10
L, 1424. päev: uusi hõimlasi
Tassin rõdult tuppa lamamistooli, kus peal on päris mõnus raamatut lugeda. Tooli on õues tihased põhjalikult puhastanud, nii et ei ole muret, et tuppa kanduks ka tooli küljes olevat elustikku.
Muidu toimub ulatuslik jälitustegevus mööda Saagat ja Genit: minu andmetel sündis vaartädi mees ja äsja taasleitud sugulase vaarisa 1874, tema andmetel 1884. Minu andmed on pärit sedavõrd vahetutest allikatest kui vaartädi pojalt saadud tema ema perekondlikest mälestustest, ja oletasin, et ehk vaartädi ise ikka teadis, millal ta mees oli sündinud. Sugulane vastas, et tema sai need andmed oma isalt (kellele kõnealune sugulane oli vanaisa), ja oli nõus, et 1874 võib olla tõesti õigem.
Hakkan täna aga kahtlema ja asun otsima kinnitust Saaga kirikuraamatutest. Teadmata, kas muistse sugulase varajase aprilli sünnikuupäev on uue või vana kalendri järgi, otsin läbi tema kodukihelkonna sünnimeetrikate 1874. ja 1884. a märtsi ning aprilli, aga ei midagi, mis tähendab kaht võimalust: kas vale on aasta või kihelkond, st otsi nõela heinakuhjast! Aga ma tean suhteliselt täpselt (kuu täpsusega) nende pulmaaega ja -kohta, nii et otsin seda. Leian; seal on kirjas ka pruudi-peigmehe elu- ja sünnikohad. Selgub, et ma olen vaartädi meenutuste järgi pannud kihelkonna valesti! Väike guugeldus ja leian, mis kihelkonnas koht päriselt oli. Otsin sealt samuti läbi märtsi-aprilli 1874 ja 1884 ning leiangi. Saan teada, et õige on 1874 ja teadaolev sünniaeg oli uue kalendri järgi.
Järgmiseks vaatan personaalraamatusse, kust saan selgust vaartädi mehe vendade-õdede asjus, ja ühtlasi leian, et tema vanaisa ei olnudki Tomas (Tomas oli hoopis onu), vaid Jaan. Ning kui ma tema isa ja vanaisa Genisse kannan, teatab Geni kahe sekundi pärast (Geni tuvastusviive on alati kaks sekundit), et on leitud sama nimega inimene, kas ühendame. No selgub, et hõimlased on ajanud kogu selle perekonna Genisse nii kaugele, kui kirikuraamatud ulatuvad, ehk mu vaartädi mehest umbes viis põlvkonda kaugemale. Soovin sugulasele esivanemate leidmise puhul õnne.
Muidu toimub ulatuslik jälitustegevus mööda Saagat ja Genit: minu andmetel sündis vaartädi mees ja äsja taasleitud sugulase vaarisa 1874, tema andmetel 1884. Minu andmed on pärit sedavõrd vahetutest allikatest kui vaartädi pojalt saadud tema ema perekondlikest mälestustest, ja oletasin, et ehk vaartädi ise ikka teadis, millal ta mees oli sündinud. Sugulane vastas, et tema sai need andmed oma isalt (kellele kõnealune sugulane oli vanaisa), ja oli nõus, et 1874 võib olla tõesti õigem.
Hakkan täna aga kahtlema ja asun otsima kinnitust Saaga kirikuraamatutest. Teadmata, kas muistse sugulase varajase aprilli sünnikuupäev on uue või vana kalendri järgi, otsin läbi tema kodukihelkonna sünnimeetrikate 1874. ja 1884. a märtsi ning aprilli, aga ei midagi, mis tähendab kaht võimalust: kas vale on aasta või kihelkond, st otsi nõela heinakuhjast! Aga ma tean suhteliselt täpselt (kuu täpsusega) nende pulmaaega ja -kohta, nii et otsin seda. Leian; seal on kirjas ka pruudi-peigmehe elu- ja sünnikohad. Selgub, et ma olen vaartädi meenutuste järgi pannud kihelkonna valesti! Väike guugeldus ja leian, mis kihelkonnas koht päriselt oli. Otsin sealt samuti läbi märtsi-aprilli 1874 ja 1884 ning leiangi. Saan teada, et õige on 1874 ja teadaolev sünniaeg oli uue kalendri järgi.
Järgmiseks vaatan personaalraamatusse, kust saan selgust vaartädi mehe vendade-õdede asjus, ja ühtlasi leian, et tema vanaisa ei olnudki Tomas (Tomas oli hoopis onu), vaid Jaan. Ning kui ma tema isa ja vanaisa Genisse kannan, teatab Geni kahe sekundi pärast (Geni tuvastusviive on alati kaks sekundit), et on leitud sama nimega inimene, kas ühendame. No selgub, et hõimlased on ajanud kogu selle perekonna Genisse nii kaugele, kui kirikuraamatud ulatuvad, ehk mu vaartädi mehest umbes viis põlvkonda kaugemale. Soovin sugulasele esivanemate leidmise puhul õnne.
5.11.10
R, 1423. päev: logisch!
Mida teha, kui avastate, et olete eelmisel nädalal tähtsast failist kogemata tüki vahelt kustutanud ja siis haja- ning rahumeeli salvestanud, nii et mis kadund, see kadund? – Eks ikka pärast esimest paanikat ja muremõtteid, mismoodi kaotsiläinu uuesti kirjutada, meenus sarnane juhtum tudengiajast, kui oma Unixi-kausta kraamimisel käsku
Päeval suundun postkontorisse, aga poolel teel mõtlen ringi ja käin hoopis korteris fotoka järel, et jäädvustaks pärast ilusaid sügisvaateid. Postkastis on kiri pangast, seal on uue kaardi PIN-kood. Küll varsti uus kaart ka tuleb.
Aga mida ei tule, on pildistamisest midagi välja, sest läheb uuesti pilve ja pärast on üldse liiga pime. Sõidan postkontorisse, kuhu reede õhtust hoolimata kolmveerand tunniga isegi jõuab (või noh, buss sõidab seda kaheksat kilomeetrit koguni alla poole tunni), saan kätte Amazoni raamatupaki. Postkontori hakatakse kohe kinni panema ja kõigil on kiire, onkel ei taha dokumenti näha ega midagi. Korteris avan paki, sirvin pisut, siis ruttan poodi (sõites bussiga tehnikakoolini ja oodates seal poe poole suunduvat 16. bussi). Poest komöödia „2012”. Pärast jala tagasi.
Film „2012” ei ole mingist otsast tõsiselt võetav, peale selle, et Wikipedia artikli kaudu jõuan iidsete iidmandriteni ja Wilsoni tsüklini. (Mis oli vanim hiidmanner, mida koolis õpetati? Viimane hiidmanner Gondwana oli, aga kas eelmine, Pangea ka oli? Varasemaid ei mainitud vist üldse mitte.) Filmi visuaalne külg on niigi peamiselt uskumatu silmailu, siis eks ka Amanda Peet ja siis on seal paar võrratut lendamise stseeni (metroorong, lennukikandja). Eesti vaatajatele peaks olema eriti südamelähedane, et üht kandvat rolli mängib pesueht eestlane (kes väänab küll mingit taolist jobu aktsenti, millega Ameerika saksa filmitegijad arvavad rääkivat venelasi inglise keeles).
* * *
Päevapoliitilise diskussiooni kohta märgin, et olen veendunud, et enamik neist, kes Jakob Kunderi moel ambrasuurile viskuvad, kui kuulevad samas lauses sõnu „valgus”, „koordis” ja „P-raamat”, ei ole Leberechti teost ise lugenud ja seega loogiliselt võttes ei sobi nad väitma, et sarnasust ei ole.
del *~ tippides libises sõrm enne tilde vajutamist tärniklahvilt enterile (del * – do not try this at home!), aga päästis meil itiabisse, et palun taastage see-ja-too kaust. Nõnda et kirjutasin itiabisse, et palun otsige varukoopiatelt üles see-ja-too fail enne seda-ja-toda kuupäeva. Saan täna tervikliku faili kätte ja edaspidi olen palju hoolikam!Päeval suundun postkontorisse, aga poolel teel mõtlen ringi ja käin hoopis korteris fotoka järel, et jäädvustaks pärast ilusaid sügisvaateid. Postkastis on kiri pangast, seal on uue kaardi PIN-kood. Küll varsti uus kaart ka tuleb.
Aga mida ei tule, on pildistamisest midagi välja, sest läheb uuesti pilve ja pärast on üldse liiga pime. Sõidan postkontorisse, kuhu reede õhtust hoolimata kolmveerand tunniga isegi jõuab (või noh, buss sõidab seda kaheksat kilomeetrit koguni alla poole tunni), saan kätte Amazoni raamatupaki. Postkontori hakatakse kohe kinni panema ja kõigil on kiire, onkel ei taha dokumenti näha ega midagi. Korteris avan paki, sirvin pisut, siis ruttan poodi (sõites bussiga tehnikakoolini ja oodates seal poe poole suunduvat 16. bussi). Poest komöödia „2012”. Pärast jala tagasi.
Film „2012” ei ole mingist otsast tõsiselt võetav, peale selle, et Wikipedia artikli kaudu jõuan iidsete iidmandriteni ja Wilsoni tsüklini. (Mis oli vanim hiidmanner, mida koolis õpetati? Viimane hiidmanner Gondwana oli, aga kas eelmine, Pangea ka oli? Varasemaid ei mainitud vist üldse mitte.) Filmi visuaalne külg on niigi peamiselt uskumatu silmailu, siis eks ka Amanda Peet ja siis on seal paar võrratut lendamise stseeni (metroorong, lennukikandja). Eesti vaatajatele peaks olema eriti südamelähedane, et üht kandvat rolli mängib pesueht eestlane (kes väänab küll mingit taolist jobu aktsenti, millega Ameerika saksa filmitegijad arvavad rääkivat venelasi inglise keeles).
* * *
Päevapoliitilise diskussiooni kohta märgin, et olen veendunud, et enamik neist, kes Jakob Kunderi moel ambrasuurile viskuvad, kui kuulevad samas lauses sõnu „valgus”, „koordis” ja „P-raamat”, ei ole Leberechti teost ise lugenud ja seega loogiliselt võttes ei sobi nad väitma, et sarnasust ei ole.
4.11.10
N, 1422. päev: issand, kui suur
Nõnda ütles uus kolleeg, kui nägi seda kontoritehnikat, mida minu peal katsetatakse.
Saan teada, et järgmine keel, mida tööandja kulul omandama hakkan, on saksa keel. Küsitakse, kas tasemetesti on ka vaja. Kindlasti on, sest kuigi mõningates tehnikavaldkondades on mu sõnavara suur, vajaks grammatika ja suuline väljendus kohendamist ning haldusteemade sõnavarast ei tea ma üldse midagi.
Saan teada, et järgmine keel, mida tööandja kulul omandama hakkan, on saksa keel. Küsitakse, kas tasemetesti on ka vaja. Kindlasti on, sest kuigi mõningates tehnikavaldkondades on mu sõnavara suur, vajaks grammatika ja suuline väljendus kohendamist ning haldusteemade sõnavarast ei tea ma üldse midagi.
3.11.10
K, 1421. päev: kaela alt valge
Tihane lendab mu aknale, toimetab rõdul mitu minutit ja pärast näen, et rõdu arvukad ämblikud on kuhugi kadunud!
Täna saan postkastist kätte ka kaardikeskuse kirja, mis on saadetud 27. oktoobril (eelmisel kolmapäeval!) ja kus seisab, et helistage kohe meile, teie pangakaardiga on probleeme. Et rääkisin asjad sirgeks juba eelmisel reedel, näitab kiri ainult seda, et siinmaal kulub kirja saatmiseks vähemalt kolm päeva! Kohe üldse ei mõista.
Tööle oli tulnud elektrikust veinimeistri uus hinnakiri.
Satun üle väga pika aja raamatukokku, sest Keeles ja Kirjanduses on huvitav kirjutis masintõlkest.
Täna saan postkastist kätte ka kaardikeskuse kirja, mis on saadetud 27. oktoobril (eelmisel kolmapäeval!) ja kus seisab, et helistage kohe meile, teie pangakaardiga on probleeme. Et rääkisin asjad sirgeks juba eelmisel reedel, näitab kiri ainult seda, et siinmaal kulub kirja saatmiseks vähemalt kolm päeva! Kohe üldse ei mõista.
Tööle oli tulnud elektrikust veinimeistri uus hinnakiri.
Satun üle väga pika aja raamatukokku, sest Keeles ja Kirjanduses on huvitav kirjutis masintõlkest.
2.11.10
T, 1420. päev: This is basically still a Python-worshipping country
Neljas vaba päev. Kodutööde hindamine jõuab lõpule, juurde kuulunud küsitluse kokkuvõttest võiks idandada konverentsiettekande.
Kas Hoorni neem (Kap Hoorn) ja Tulemaa kuuluvad tänapäeval veel Eesti keskkooli geograafiaprogrammi?
Pärast lõõgastumiseks kaks ja pool osa Monty Pythoni „Lendavat Tsirkust” ning teise osa keskel meenub lõpuks, kuhu mul eelmine kord järg jäi.
* * *
Saan läbi astronaudi mälestused. Erakordne raamat (ja „erakordne” ei viita headusele), mis suudab ühendada rohke ekskrementhuumori ja konservatiivsed Ameerika eluväärtused. Mõneti võib aru saada, et autori kolmest kosmoselennust (STS-41D, STS-27, STS-36) kahe viimase täpne tegevus oli kirjutamise ajal salastatud (kolmas on veel praegugi), seepärast siis raamatu täitmine rohke ekskrementhuumori ja NASA-ülemuste hurjutamisega.
Raamat annab ammendavad vastused kahele kõige sagedamale küsimusele, mida astronautidelt ikka küsitakse:
Kas Hoorni neem (Kap Hoorn) ja Tulemaa kuuluvad tänapäeval veel Eesti keskkooli geograafiaprogrammi?
Pärast lõõgastumiseks kaks ja pool osa Monty Pythoni „Lendavat Tsirkust” ning teise osa keskel meenub lõpuks, kuhu mul eelmine kord järg jäi.
* * *
Saan läbi astronaudi mälestused. Erakordne raamat (ja „erakordne” ei viita headusele), mis suudab ühendada rohke ekskrementhuumori ja konservatiivsed Ameerika eluväärtused. Mõneti võib aru saada, et autori kolmest kosmoselennust (STS-41D, STS-27, STS-36) kahe viimase täpne tegevus oli kirjutamise ajal salastatud (kolmas on veel praegugi), seepärast siis raamatu täitmine rohke ekskrementhuumori ja NASA-ülemuste hurjutamisega.
Raamat annab ammendavad vastused kahele kõige sagedamale küsimusele, mida astronautidelt ikka küsitakse:
- „Kuidas kosmoses kempsus käiakse?” (türbi all mähkmed või, kui pissuaarkondoom kohal püsib, siis meestel vööl uriinikogumiskott; orbiidil kempsus urineerimine ja ekskrementeerimine eraldi; urineerimine uriiniimurisse; ekskrementeerimist harjutatakse enne spetsiaalsel kaamera ja sihikuga treeningseadmel; stardiplatvormil mitme tunni ootamise füsioloogia üksikasjalik kirjeldus; USA esimese kosmosekempsu väljatöötamise inimkatsed (kaaluta olekus ekskrementeerimine ja naiste urineerimine); arvukad kempsunaljad orbiidil; ja kõik kosmoses oksendamise kohta, mida iial olete teada tahtnud või mitte) ning
- „Kas mees- ja naisastronaudid omavahel seksivad?” (ei, sest kui nad ei ole just abielus, siis on nad „ainult sõbrad”).
1.11.10
E, 1419. päev: sügispäike
Täna paistab ajuti päike ja muidugi tahaks minna sügismetsa pildistama, aga teisalt on mind tabanud loominguline laiskus, st torman kallale hunnikule mu kursuse hindamata kodutöödele ega raatsi enne järele jätta, kui silm kinni vajub. Pildistan seega aknast.
Üks ööse poole kahe paiku lendas üle mitu kureparve, hääl kostis, linnud ise ei paistnud. Nii et pikk-pikk november ongi käes.
Üks ööse poole kahe paiku lendas üle mitu kureparve, hääl kostis, linnud ise ei paistnud. Nii et pikk-pikk november ongi käes.
Subscribe to:
Posts (Atom)
