Avastan täna, et Geni arvates on mõistlik laste arv perekonnas alla viie. Kui juhtub olema viis, pakub kohe, et siin on kindlasti kedagi topelt.
Paar nädalat tagasi laekus meil kaugelt sugulaselt, kes ei olnud rahul enda panemisega sugupuusse. Küsis ärritunult, mis paneb inimesi sugupuude vastu huvi tundma või mis kasu sellest tõuseb. No tõesti, mis?
31.10.10
Valestilugemised: september-oktoober
Hakkab aga jälle...
Järgmise aasta punklaulupidu .... Keskerakonnale
[Järgmise aasta punklaulupidu keskendub Euroopa pungiklassikale (elu24.ee alias PM)]
Hiiumaa kuningakoda..........
[Hispaania kuningakoda kärbib esmakordsetl ajaloos oma eelarvet (PM)]
Jüri Pihl ja Lavly Lepp alustasid abielu
[Jüri Pihl ja Lavly Lepp lahutasid abielu (PM; ei mina tea Eesti seltskonnaelu hetkeseisu, aga olen romantik missugune...)]
Reisilennukid häda korral Ämbrisse?
[Reisilennukid häda korral Ämarisse? (EPL)]
Meie meestemaitset juhivad mormoonid
[Meie meestemaitset juhivad hormoonid (elu24.ee alias PM)]
Arnold Oksmaa tutvustab välismaal Eesti ajalugu
[Arnold Rüütel: Oksanen tutvustab välismaal Eesti ajalugu (PM)]
Pratchett: Eesti tõestas oma erakordset kohanemisvõimet
[Trichet: Eesti tõestas oma erakordset kohanemisvõimet (e24.ee)]
Euroopa lahingusektor endiselt ehituses
[Euroopa ehitussektor endiselt languses (e24.ee alias PM)]
Lutikakauplus New Yorgis sulges Nike'i poe
Ähähää, mõtlesin, sest teist korda lugesin nõnda:
Lutikauplus New Yorgis sulges Nike'i poe
[Seepeale avasin uudise (et kas tõesti on New Yorgis eraldi lutikauplus, aga no mine tea) ja selle algusrida oli hoopis „Suurlinnas tänavu levinud lutikad...”. Nii et õige pealkiri oli hoopis „Lutikauputus New Yorgis sulges Nike`i poe” (e24.ee alias PM)]
Pagarid hakkavad toobrist münte kokku korjama
[Pangad hakkavad oktoobrist münte kokku korjama (PM)]
Jaan Tättest sai okultismi sõber
[Jaan Tättest sai ökoturismi sõber (PM)]
Elioni hüpikhiire internet jõuab tasapisi ka eramupiirkondadesse
[Elioni hüperkiire internet jõuab tasapisi ka eramupiirkondadesse (PM)]
Head inimesed jagavad möödujatele tasuta sõimu
Teine katse:
Head inimesed jagavad möödujatele tasuta sõnu
[Head inimesed jagavad möödujatele tasuta õunu (MM)]
Saku toob turule uue kvaliteettõlgete sarja
[Saku toob turule uue kvaliteetõllede sarja (tarbija24 alias PM)]
Parem nunnu kui veerandtonnine kõrvits
[Parim nunnu on veerandtonnine kõrvits (MM)]
Politsei palub abi moraalitsejate leidmisel
[Politsei palub abi vandaalitsejate leidmisel (MM)]
Riik aitas augustitormi
[Riik aitas augustitormi / ohvreid 70 300 krooniga (PM)]
Mattel kutsub tagasi miljonid tiblatooted
[Mattel kutsub tagasi miljonid titatooted (PM). No offence. Tudengiajal olin lähedalt seotud teatriprojektiga, kus toodi lavale Th. Lutsu tummfilm „Noored kotkad” (1927), kus oli „tibla” söögi alla ja söögi peale. Vabadussõja ajal nii räägitigi ja nähtavasti on sealt see sõna silma jäänud, aga ilma solvava sisuta (vrd Saagpaku vaste: an abusive term for a Russian).]
Politsei imemüts püstitas Eesti rekordi
[Pihtla valla imekõrvits püstitas Eesti rekordi (SH)]
Kaheksa soovitust, et sinust ei saaks ostuõlu ohvrit
[Kaheksa soovitust, et sinust ei saaks ostumöllu ohvrit (PM)]
Piiblitootjaid ootab topeltlangus
[Kiibitootjaid ootab topeltlangus (e24 alias PM)]
Lähiajal on ilmapiiril silmamuutus
[Lähiajal on silmapiiril ilmamuutus (PM)]
Ristirüütlite arv langes alla 70 000
[Registreeritud töötute arv langes alla 70 000 (PM)]
Hindu tarbija kasuks ümardanud pood ei saanud trahvi
[Hindu tarbija kasuks ümardanud pood ei saanud trahvi (e24.ee alias PM. — „Hindu [II v] tarbija”, kordan! Ise oleksin selle sõnastanud kui „tarbija kasuks hindu ümardanud pood”)]
Piltuudis: Savisaar langes maarahva kongressil
[Piltuudis: Savisaar pages maarahva kongressil ajakirjanike eest (PM)]
Henry Laksi laulud võtsid kuulajal püksi märjaks
[Henry Laksi laulud võtsid kuulajal silma märjaks (PM)]
Kampaaniamüükide hitid: WC, paber, liha ja või
[Kampaaniamüükide hitid: WC-paber, liha ja või (PM)
Urmas Sisask korraldab Tuhala nõiakaevu kaitseks riietuse
[Urmas Sisask korraldab Tuhala nõiakaevu kaitseks riituse (PM)]
Homme tuleb vihma ja lontrusi
[Homme tuleb vihma ja lörtsi (PM)]
Noored soovivad tööpuuduse vastu võitlemiseks kiriklikku tegevuskava
[Noored soovivad tööpuuduse vastu võitlemiseks riiklikku tegevuskava (PM)]
Unistamisega saab edukalt võidelda
[Unustamisega saab edukalt võidelda (PM)]
Tempel ümbrikul tegi kirja saatuslikult kallimaks
[Tempel ümbrikul tegi kirja saatmise oluliselt kallimaks (PM)]
Parimad looduslikud näohoolduse setud valmivad oma kätega
[Parimad looduslikud näohoolduse segud valmivad oma kätega (PM)]
Valitsus kiitis heaks metssead...
Teine katse:
Valitsus kiitis heaks metsseaseaduse muudatused
[Valitsus kiitis heaks metsaseaduse muudatused (MM)]
Mida tähendab raamat Sinu jaoks? Vasta ja võida abielu!
[Mida tähendab abielu Sinu jaoks? Vasta ja võida raamat! (PM)]
Armukade naine peab nädalas 180 tundi tööd tegema
[Armukade naine peab 180 tundi tööd tegema (SH; jutt oli kohtuotsusest ja ühiskasulikust tööst; aga kui ikka pihta ei saa, siis abistav küsimus: mitu tundi on nädalas?)]
Piltuudis: Ukraina naised avaldavad meelt paljaste rindadega Putini vastu
[Piltuudis: Ukraina naised avaldavad paljaste rindadega meelt Putini vastu (PM)]
Uus rubriik – loe ise valesti!
Teine uus rubriik – ka teised loevad valesti!
Ostke SAUNALINU
[Ostke SUPERHIND (Tartu kaubamaja)]
30.10.10
L, 1417. päev: pikk nädalavahetus algab
Magan lõunani, pesen pesu.
Geni on kasutama hakanud kaks hõimlast ja aru saamata, mida kirjutatavad andmed täpselt tähendavad, on loonud uskumatut soga, mida siis oma kuningliku Pro-staatusega raspiraitan. See, kas inimene elab või mitte, on käinud nähtavasti täiesti suvaliselt (kuni selleni, et üks neist kahest on märkinud iseennast surnuks), samuti inimeste sugu, kuni selleni, et kummagi sugulane K on märgitud olema iseenda poolvend ja iseenda vastassoost variandi abikaasa ja igal permutatsioonil on peaaegu (rõhutan: peaaegu) samade nimedega lapsed. Rääkimata partnerlussuhte loomusest (seaduslik abikaasa või mitte). Mõnele inimesele pole viitsitud koguni perekonnanime panna, mistõttu Geni ei ole tuvastanud samasust, tekitades isikuid liites suurperesid, ja muidugi vaevumata nimede kirjapilti üldse kontrollima, kuni koguni selleni, et kui pole teatud, et keegi surnud naissugulane oli abielus, siis on pandud ta lastele külma kõhuga ema neiupõlve perekonnanimi. Hea, et need seega sellest ise teada ei saa.
Geni on kasutama hakanud kaks hõimlast ja aru saamata, mida kirjutatavad andmed täpselt tähendavad, on loonud uskumatut soga, mida siis oma kuningliku Pro-staatusega raspiraitan. See, kas inimene elab või mitte, on käinud nähtavasti täiesti suvaliselt (kuni selleni, et üks neist kahest on märkinud iseennast surnuks), samuti inimeste sugu, kuni selleni, et kummagi sugulane K on märgitud olema iseenda poolvend ja iseenda vastassoost variandi abikaasa ja igal permutatsioonil on peaaegu (rõhutan: peaaegu) samade nimedega lapsed. Rääkimata partnerlussuhte loomusest (seaduslik abikaasa või mitte). Mõnele inimesele pole viitsitud koguni perekonnanime panna, mistõttu Geni ei ole tuvastanud samasust, tekitades isikuid liites suurperesid, ja muidugi vaevumata nimede kirjapilti üldse kontrollima, kuni koguni selleni, et kui pole teatud, et keegi surnud naissugulane oli abielus, siis on pandud ta lastele külma kõhuga ema neiupõlve perekonnanimi. Hea, et need seega sellest ise teada ei saa.
29.10.10
R, 1416. päev: kaarditu
Väntan kohe hommikul panka küsima, mis on lahti mu pangakaardiga. Pärast telleri helistamist kuhugi ja väga pika klaverimängu kuulamist saame vastuse, et mu kaardiandmetega on püütud teha kahtlasi tehinguid ja kaart on blokeeritud. Saan ka teada, et mulle saadeti selle kohta üleeile kiri, mis parimal juhul ootab täna postkastis või pahimal juhul saabub alles umbes teisipäeval, sest esmaspäev on püha. Mu sularahatagavara on 20 € (mille olen hoidnud erakorralisteks vajadusteks) + ebamäärane hulk münte (osa neist numismaatilise väärtusega mälestus-kaheeurosed ja siis väike rahapada vaskmünte, mida halvimal juhul viskab bussijuht aknast välja, nagu räägib siinse eesti kogukonna linnalegend, sest 1- ja 2-sendiseid antakse küll poes tagasi, aga nendega midagi teha ei ole, sest kes viitsib maksmisel nendega jännata ja automaadid neid ei võta ja sobivat korjanduskarpi ei ole ka teele juhtunud). Seega võtan pangast kontolt sularaha, mida tegin viimati... uhh, kesse enam mäletab... üle kümne aasta tagasi, kui mul oli Eesti konto Tallinna Pangas ja sellel ei olnud alguses deebetkaarti. Või, on second thoughts, vahest käisin Tallinna Panga kontoris ainult sularaha sisse maksmas (ei mäleta, et seal oleks olnud internetipanka ja ma teinud sinna ülekandeid), seega viimane sularaha väljavõtt pangast, mida kindlalt mäletan, oli aastal 1991.
Kästakse isiklikult helistada otsekohe panga kaardikeskusse, mida teengi ja sealt seletatakse asi uuesti üle ja küsitakse, kas kaardi võib sulgeda. Mis üle jääb. Lubatakse „kümne tööpäeva jooksul” saata uus kaart. „10 tööpäeva” ja siinse posti „kiirus” tähendab, et olen kohaliku pangakaardita poole novembrini!!
Pärast muidugi mõtlen, et äkki tundus kaardikeskusele kahtlase tehinguna see, kui üritasin enne reisile minekut võtta automaadist hunnikut sularaha, aga vajutasin valet nuppu, et nagu krediidist (masin esialgu soovitud summat kontolt ei andnud ja krediidist ma ei tahtnud), ja siis oli näha, et järgmised kaks nädalat tehti kõik tehingud kuskil Lõuna-Prantsusmaal. Kahtlane, kas pole? Kaardikeskuse väitel oli viimane tehtud tehing 22. X kohas Les Deux Garçons; kinnitasin, et selle tegin mina ise. (Les Deux Garçons on natuke närtsinud eksklusiivne restoran Aixi paraadtänava ääres, kus ma tol õhtul olin umbes 15 sööjast noorim maksev klient. See lugu on Aixi-blogis veel kirja panemata, aga kindlasti tuleb. Saksakeelne reisijuht „Provence” kiitis kohta taevani ja ainus, mis mind seal impresseeris, oli teenindamise kiirus, nii et põhiroale ja magustoidule läks vähem aega kui ükspäev lõunaks tänavakohvikus.)
Helistatakse Itaaliast ja küsitakse, kas ma olen tellinud takso. Ei ole, vähemalt Itaaliast mitte.
Uskumatud seiklused jätkuvad. Käin pärast tööd ostmas kuukaarti, seejärel 222. bussiga Ilusa Tähekese ostukeskusse ehk siinmaisesse rokalmaresse. Ükspäev uurides, kuidas sinna saab, leidsin 222. bussi sõiduplaani (pdf), kus oli tõesti kirjas, mis peatustes see inimesi ainult peale võtab või maha laseb. Neis peatusis endis muidugi ei kriipsugi.
Rokalmaresse oli vaja minna seepärast, et tuvastasin seal olevat ühe umbes viiest mu mobiilifirma teenindusest. (Riigi üks suurimaid mobiilifirmasid, ärge arvake midagi, et mingi nurgatagune.) Vahetama lepingutüüpi sellise vastu, kus on andmeside maht piiramata.
Kuigi teenindaja sattus olema täpselt selle tütarlapse nägu, kes mind lasteaias kiusas, saime jutud räägitud üllatavalt kaugele prantsuse keeles. Selgus, et ega vahetada niisama saa, ainult koos uue telefoniga, mis maksab 0 €. Imelik äriskeem, aga eks teisalt ma maksin eelmise arvega umbes poole juba kinni. On siis tagavaraks.
Seejärel linna ja Kõrgmetsa maksimarketisse, sealt sööki ja, maruraske kott näpu otsas ja hõlmad valla (sooja on 16 °C), jala tagasi. Kaalusin ära: uskumatud 13,7 kg. Ei mina tea, mis seal nii palju kaalus. Äkki oli kaal rikkis.
Kästakse isiklikult helistada otsekohe panga kaardikeskusse, mida teengi ja sealt seletatakse asi uuesti üle ja küsitakse, kas kaardi võib sulgeda. Mis üle jääb. Lubatakse „kümne tööpäeva jooksul” saata uus kaart. „10 tööpäeva” ja siinse posti „kiirus” tähendab, et olen kohaliku pangakaardita poole novembrini!!
Pärast muidugi mõtlen, et äkki tundus kaardikeskusele kahtlase tehinguna see, kui üritasin enne reisile minekut võtta automaadist hunnikut sularaha, aga vajutasin valet nuppu, et nagu krediidist (masin esialgu soovitud summat kontolt ei andnud ja krediidist ma ei tahtnud), ja siis oli näha, et järgmised kaks nädalat tehti kõik tehingud kuskil Lõuna-Prantsusmaal. Kahtlane, kas pole? Kaardikeskuse väitel oli viimane tehtud tehing 22. X kohas Les Deux Garçons; kinnitasin, et selle tegin mina ise. (Les Deux Garçons on natuke närtsinud eksklusiivne restoran Aixi paraadtänava ääres, kus ma tol õhtul olin umbes 15 sööjast noorim maksev klient. See lugu on Aixi-blogis veel kirja panemata, aga kindlasti tuleb. Saksakeelne reisijuht „Provence” kiitis kohta taevani ja ainus, mis mind seal impresseeris, oli teenindamise kiirus, nii et põhiroale ja magustoidule läks vähem aega kui ükspäev lõunaks tänavakohvikus.)
Helistatakse Itaaliast ja küsitakse, kas ma olen tellinud takso. Ei ole, vähemalt Itaaliast mitte.
Uskumatud seiklused jätkuvad. Käin pärast tööd ostmas kuukaarti, seejärel 222. bussiga Ilusa Tähekese ostukeskusse ehk siinmaisesse rokalmaresse. Ükspäev uurides, kuidas sinna saab, leidsin 222. bussi sõiduplaani (pdf), kus oli tõesti kirjas, mis peatustes see inimesi ainult peale võtab või maha laseb. Neis peatusis endis muidugi ei kriipsugi.
Rokalmaresse oli vaja minna seepärast, et tuvastasin seal olevat ühe umbes viiest mu mobiilifirma teenindusest. (Riigi üks suurimaid mobiilifirmasid, ärge arvake midagi, et mingi nurgatagune.) Vahetama lepingutüüpi sellise vastu, kus on andmeside maht piiramata.
Kuigi teenindaja sattus olema täpselt selle tütarlapse nägu, kes mind lasteaias kiusas, saime jutud räägitud üllatavalt kaugele prantsuse keeles. Selgus, et ega vahetada niisama saa, ainult koos uue telefoniga, mis maksab 0 €. Imelik äriskeem, aga eks teisalt ma maksin eelmise arvega umbes poole juba kinni. On siis tagavaraks.
Seejärel linna ja Kõrgmetsa maksimarketisse, sealt sööki ja, maruraske kott näpu otsas ja hõlmad valla (sooja on 16 °C), jala tagasi. Kaalusin ära: uskumatud 13,7 kg. Ei mina tea, mis seal nii palju kaalus. Äkki oli kaal rikkis.
28.10.10
N, 1415. päev: ajaarvamisest
Mis kasu on 6.30-ks helisema pandud kelladest, kui ärgata alles kell 7.45, aga vaja on teha ikka samad hommikutoimetused? Siis ummik ka. Tulemuseks on muidugi see, et Kirikmäe suursaalist M6 bussiga möödudes näen akendest pahaendelist pilti, et üldkoosolekul juba ammu hoog sees ja inimesed kuulavad hoolikalt. Kõnnin siis peatusest kohale ja eks jah saalis M6 käinud teavad selle kavatist, et uks on saali tagaseina keskel ja kõnelejale kole selgesti näha. Hiilin paremale taharitta, aga see on täiesti täis (ja pealegi jälgib kõnelev direktor mind silmadega), mispeale tähtis juhtkonnategelane P viitab, et mingu istugu ma saali keskele. Tänatud, et mul jätkub siiski julgust kogu kuulajaskonna mitmesajast silmast jälgituna läbi kõndida kogu saali tagant (seal saalis istub rahvas vastastikku nagu Inglise parlamendis ja kõneleja on ridade vahel ühes otsas, nimetagem seda esiotsaks, ja kuigi uksepoolne külg on nagu tagasein, on see kõigile kuulajaile hästi näha). Seega maandun ma tänavapoolsesse külge. Ja õigesti teen, sest kui direktor kõne lõpetab, siis tuleb tema istuma just sinna, kuhu P oli viidanud, kõneleja vastu taharitta. Ehk siis see oli nagu direktsiooni laud. Puhh.
Selle kahe minuti sees, mil mul on õige piinlik – siis tuleb veel inimesi; mõtlen kergendusega, et teatud meeskooris saaks siis neile üle anda häbistava punase tormilaterna (mida viimane saabuja pidi kandma kogu ürituse, sh kontserdilaval)* – leian meetodi, mida saaks kasutada järgmine kord. Nimelt on M6 kahes seinas (ütleme, et tagaseinas ja lähima tänava vastasseinas) tõlgikabiinid, mille taga on koridor, mille üks ots avaneb saali kohe akna alla ja teine ots fuajeesse ukse taha. Täna olid need lahti, sest seda kaudu kostis ukse taha direktori kõnet. Oletatavasti saaks nende koridoride kaudu päris märkamatult kohale ilmuda, kuigi tõlkekabiinide lahtiste uste kohal tuleks vast maas roomata, sest koridori välissein on klaasist ja ukseavadest üle libisev siluett oleks näha. Võtame teadmiseks.
* – Ühes teises meeskooris oli ajaarvamine, et kõik koori üritused öeldi algavat veerand tundi varem, et ka akadeemilise veerandiga jõuaks. Seda nimetati „kooriajaks”, näiteks „olge kohal kell 18.45 (kooriaeg)”. Lause tavaliselt jätkus: „...see on 19.00 (kiviaeg)”. Nimetus „kiviaeg” tuli sellest, et Kivi-nimeline laulja polevat ükskord kooriaja süsteemist aru saanud ja nõudnud selgitust.
Aga midagi ma kaotanud ei ole, sest täpselt samavõrd, kui mul jäi algusest juttu kuulmata, läheb koosolek ka üle. Midagi põrutavat teada ei saa peale selle, et vaheajal loen ajakirja Aviation Week & Space Technology 6. oktoobri numbrist uudist, et 8. oktoobril laseb Venemaa üles Sojuz-raketi, millel on enneolematu uuendus: digitaalne pardaarvuti! !! Loen selle koha umbes viis korda üle, kas nägin õigesti, ja korra kontrollin ka, et jutt on ikka 2010. aastast, siis järgmises lauses öeldakse selge sõnaga, et jah, seni (üle 30 aasta) on Sojuze juhtinud analoogarvuti! Kõigile neile, kes kiidavad Vene kosmosetehnika enneolematust, tähelepanuks, et esimene Ameerika mehitatud kosmoserakett, millel oli digitaalne pardaarvuti, oli 1960. aastate keskel Gemini (st Ameerika kosmoserakette on juhtinud digitaalarvuti juba 45 aastat). (Õigemini oli digitaalarvuti juba mandritevahelisel tuumaraketil Polaris, aga see oli väga palju lihtsam – pardaarvutite evolutsiooni Apolloni kirjeldab raamat Digital Apollo: Human and Machine in Space Flight.)
Kes huvi tunneb, kuidas elab minu joodiknaaber, siis täiesti elab! Kõigub seista all fuajees liftide ees, mistõttu seda nurga tagant tulles nähes kõndisin joonelt tast mööda trepile. Pikk trepist ronimine on igatahes meeldivam kui temaga samas liftis üle minuti hinge kinni pidada ja ta sõimu taluda.
Ka täna sülgab pangaautomaat mu kaardi midagi tegemata välja. Veel hullem, Amazon teatab, et makse ebaõnnestus. Arutame seda isekeskis ja otsustan minna kohe hommikul panka asja uurima.
Jätkub Genis lähimate sugulaste-hõimlaste liitmine peale ühe, kellest ei ole teada, kas ta tahab ilmarahvale avaldada oma eestistamiseelset perekonnanime. Mõni hiljuti Genisse tulnud hõimlane ei ole teadnud, mida tähendab valik living/deceased, ja on usinasti sisestanud ammu lahkunud sugulasi elavatena, nii et nende liitmisel tuleb käsitsi üle kinnitada, et vastuolulisest teabest on õige see, et nad enam ei ela. Alles see oli, kui augustis saatis Geni meeleteuletuse, et varsti tuleb vanatädi tütre sünnipäev, äkki saadame talle kingi, kuigi ma täitsa selgesti mäletan, et käisin ligi üheksa aastat tagasi ta matustel, ja samuti seda, et ma olin ta surmadaatumi märkinud ka Genisse, kust see on nüüd kadunud ja ta märgitud elavaks. Saan ka teada, et naabrimees L on mulle first cousin's husband's grandmother's husband's first cousin twice removed's ex-partner's nephew ja parim kooliaegne sõber sister-in-law's second great uncle's wife's second great nephew's wife's brother.
Selle kahe minuti sees, mil mul on õige piinlik – siis tuleb veel inimesi; mõtlen kergendusega, et teatud meeskooris saaks siis neile üle anda häbistava punase tormilaterna (mida viimane saabuja pidi kandma kogu ürituse, sh kontserdilaval)* – leian meetodi, mida saaks kasutada järgmine kord. Nimelt on M6 kahes seinas (ütleme, et tagaseinas ja lähima tänava vastasseinas) tõlgikabiinid, mille taga on koridor, mille üks ots avaneb saali kohe akna alla ja teine ots fuajeesse ukse taha. Täna olid need lahti, sest seda kaudu kostis ukse taha direktori kõnet. Oletatavasti saaks nende koridoride kaudu päris märkamatult kohale ilmuda, kuigi tõlkekabiinide lahtiste uste kohal tuleks vast maas roomata, sest koridori välissein on klaasist ja ukseavadest üle libisev siluett oleks näha. Võtame teadmiseks.
* – Ühes teises meeskooris oli ajaarvamine, et kõik koori üritused öeldi algavat veerand tundi varem, et ka akadeemilise veerandiga jõuaks. Seda nimetati „kooriajaks”, näiteks „olge kohal kell 18.45 (kooriaeg)”. Lause tavaliselt jätkus: „...see on 19.00 (kiviaeg)”. Nimetus „kiviaeg” tuli sellest, et Kivi-nimeline laulja polevat ükskord kooriaja süsteemist aru saanud ja nõudnud selgitust.
Aga midagi ma kaotanud ei ole, sest täpselt samavõrd, kui mul jäi algusest juttu kuulmata, läheb koosolek ka üle. Midagi põrutavat teada ei saa peale selle, et vaheajal loen ajakirja Aviation Week & Space Technology 6. oktoobri numbrist uudist, et 8. oktoobril laseb Venemaa üles Sojuz-raketi, millel on enneolematu uuendus: digitaalne pardaarvuti! !! Loen selle koha umbes viis korda üle, kas nägin õigesti, ja korra kontrollin ka, et jutt on ikka 2010. aastast, siis järgmises lauses öeldakse selge sõnaga, et jah, seni (üle 30 aasta) on Sojuze juhtinud analoogarvuti! Kõigile neile, kes kiidavad Vene kosmosetehnika enneolematust, tähelepanuks, et esimene Ameerika mehitatud kosmoserakett, millel oli digitaalne pardaarvuti, oli 1960. aastate keskel Gemini (st Ameerika kosmoserakette on juhtinud digitaalarvuti juba 45 aastat). (Õigemini oli digitaalarvuti juba mandritevahelisel tuumaraketil Polaris, aga see oli väga palju lihtsam – pardaarvutite evolutsiooni Apolloni kirjeldab raamat Digital Apollo: Human and Machine in Space Flight.)
Kes huvi tunneb, kuidas elab minu joodiknaaber, siis täiesti elab! Kõigub seista all fuajees liftide ees, mistõttu seda nurga tagant tulles nähes kõndisin joonelt tast mööda trepile. Pikk trepist ronimine on igatahes meeldivam kui temaga samas liftis üle minuti hinge kinni pidada ja ta sõimu taluda.
Ka täna sülgab pangaautomaat mu kaardi midagi tegemata välja. Veel hullem, Amazon teatab, et makse ebaõnnestus. Arutame seda isekeskis ja otsustan minna kohe hommikul panka asja uurima.
Jätkub Genis lähimate sugulaste-hõimlaste liitmine peale ühe, kellest ei ole teada, kas ta tahab ilmarahvale avaldada oma eestistamiseelset perekonnanime. Mõni hiljuti Genisse tulnud hõimlane ei ole teadnud, mida tähendab valik living/deceased, ja on usinasti sisestanud ammu lahkunud sugulasi elavatena, nii et nende liitmisel tuleb käsitsi üle kinnitada, et vastuolulisest teabest on õige see, et nad enam ei ela. Alles see oli, kui augustis saatis Geni meeleteuletuse, et varsti tuleb vanatädi tütre sünnipäev, äkki saadame talle kingi, kuigi ma täitsa selgesti mäletan, et käisin ligi üheksa aastat tagasi ta matustel, ja samuti seda, et ma olin ta surmadaatumi märkinud ka Genisse, kust see on nüüd kadunud ja ta märgitud elavaks. Saan ka teada, et naabrimees L on mulle first cousin's husband's grandmother's husband's first cousin twice removed's ex-partner's nephew ja parim kooliaegne sõber sister-in-law's second great uncle's wife's second great nephew's wife's brother.
27.10.10
K, 1414. päev: nagu oleksin käinud muul kursusel
Tihe tööpäev. Õhtul poodi minnes selgub, et pangaautomaat sülitab mu kaardi midagi tegemata hoopis välja. Kaalun, kas minna poodi selle napi sularahaga, mis mul on, või riskida kauba eest tasuda tõrkuva krediitkaardiga (ka ei taha), ja otsustan hoopis toituda korteri varudest.
Tulnud on krediitkaardiarve; arvake ära, kui Aixis oli hotellile lähim pangaautomaat tänaval nimega Cours Sextius (see möödus Sextiuse termide varemetest; nimi Aix on tulnud Rooma nimest Aquae Sextiae, st '[linna asutaja, konsuli] Sextiuse [tervise]veed'), siis kuidas see on lühendatud arvel? – Õige, muidugi Aix Cours Sex 150.00 €.
Tegelen õhtul pikalt Geniga, kasutades oma Pro-staatust poole suguseltsi korraldamiseks (sellega nähtavasti saab samu inimesi liita palju kergemini kui muidu). Et pärast mu esivanemate sissekandmist suguselts iseenesest suurt arenema ei ole hakanud (on, aga vähem kui arvasin), lisan neile ka mõningaid alanejaid sugulasi, kuni jõuan kolmes kohas olemasolevate sugupuudeni. Lähimast suguvõsast kaovad topeltisikud ära, peale selle, et mingis vaates oleks mu nääl nagu iseenda poolvend ja hõimlase T häälduse järgi kirjutatud esivanemad on Geni arvates teised isikud kui teiste hõimlaste poolt kirikuraamatute kirjapildiga kirjutatud.
See oli nii ammu kui augustis, mil lasin Genil arvutada, kuidas ma olen „sugulane” lähemate sõpradega. Näib, et vahepeal on usinad sugupuuhuvilised lisanud Genisse palju uut materjali, sest üks lustlik kirjeldus, mis alles augustis oli nelja suguharu hõlmates ligi kaks rida pikk, on praegu kahanenud ainult kaht suguharu hõlmavate lakooniliste sõnadeni your great aunt's second cousin once removed's wife's first cousin twice removed.
Tulnud on krediitkaardiarve; arvake ära, kui Aixis oli hotellile lähim pangaautomaat tänaval nimega Cours Sextius (see möödus Sextiuse termide varemetest; nimi Aix on tulnud Rooma nimest Aquae Sextiae, st '[linna asutaja, konsuli] Sextiuse [tervise]veed'), siis kuidas see on lühendatud arvel? – Õige, muidugi Aix Cours Sex 150.00 €.
Tegelen õhtul pikalt Geniga, kasutades oma Pro-staatust poole suguseltsi korraldamiseks (sellega nähtavasti saab samu inimesi liita palju kergemini kui muidu). Et pärast mu esivanemate sissekandmist suguselts iseenesest suurt arenema ei ole hakanud (on, aga vähem kui arvasin), lisan neile ka mõningaid alanejaid sugulasi, kuni jõuan kolmes kohas olemasolevate sugupuudeni. Lähimast suguvõsast kaovad topeltisikud ära, peale selle, et mingis vaates oleks mu nääl nagu iseenda poolvend ja hõimlase T häälduse järgi kirjutatud esivanemad on Geni arvates teised isikud kui teiste hõimlaste poolt kirikuraamatute kirjapildiga kirjutatud.
See oli nii ammu kui augustis, mil lasin Genil arvutada, kuidas ma olen „sugulane” lähemate sõpradega. Näib, et vahepeal on usinad sugupuuhuvilised lisanud Genisse palju uut materjali, sest üks lustlik kirjeldus, mis alles augustis oli nelja suguharu hõlmates ligi kaks rida pikk, on praegu kahanenud ainult kaht suguharu hõlmavate lakooniliste sõnadeni your great aunt's second cousin once removed's wife's first cousin twice removed.
26.10.10
T, 1413. päev: karge hommik
Enne kukke ja koitu vallamajas. Juba ukse ees näen inimesi, A4 näpus. Kuigi tunnen end pärast kursust prantsuse keeles julgemini kui varem, ei mõista ma ikkagi rohkem suhelda kui lugeda vastuvõtus ankeedi servast pealkiri ja küsida: „Ici?” Selle peale tädi noogutab, sirutab käe, võtab mu ankeedi, kontrollib, et allkirjad on olemas, ja tänab.
Nagu mainitud, läks seetõttu, et enne keelekursusele minekut ei saanud pangaautomaadist võtta sularaha otse kontolt, vaid ainult krediidist, vett vedama plaan minna novembri alguse pikaks nädalavahetuseks (nädalavahetus + riigipüha + veel üks ametlikult vaba päev) Eestisse. Kavandasin võtta paar vaba päeva kuskil novembris, et see puudujääk ära õiendada, aga arvake, mis täna selgub? – Et mu selle aasta puhkuselimiit on läbi ja enne ei saa kui alles jõulu ajal! Brr...
See ka ei lohuta, et novembri algul on Pariisi fotomess, aga kui seda linki panen, näen, et samas kohas on nädal varem ka šokolaadimess. Mmm...
Kui õhtul töölt tagasi jõuan, möödun trepikojas rahvaloendajast, kes parajasti naabriga vestleb. Minut hiljem on ta minu ukse taga ja äsja omandatud sorava prantsuse keelega kinnitan talle, et „j'ai... porté... [umbmäärane liigutus kätega, vallamaja suunas] ...à la mairie”. – „À la mairie?” küsib ta rõõmsasti üle (ja ma mõtlen, et võib-olla ei ole prantsuse keeles vestluskaaslase viimaste sõnade kordamine ehholaalia, vaid võimalus küsida oletust sõnumi sisu kohta ilma telepaatiata). Vanamees kirjutab korterinumbri reale arusaamatu lühendi BO, küsib, kas ma olen see, kelle nimi seal kirjas, ja läheb minema.
Aga muidu oli täna postkastis vallavalitsuselt kiri, et nad on jõudmas internetti, ja kirjas oli kahest vajalikust salasõnast esimene. Teine saabuvat teises kirjas paar päeva hiljem. Ei imestaks, kui seda tooks kullerina vana konspiratsioonimeister Viktor Kingissepp.
Nagu mainitud, läks seetõttu, et enne keelekursusele minekut ei saanud pangaautomaadist võtta sularaha otse kontolt, vaid ainult krediidist, vett vedama plaan minna novembri alguse pikaks nädalavahetuseks (nädalavahetus + riigipüha + veel üks ametlikult vaba päev) Eestisse. Kavandasin võtta paar vaba päeva kuskil novembris, et see puudujääk ära õiendada, aga arvake, mis täna selgub? – Et mu selle aasta puhkuselimiit on läbi ja enne ei saa kui alles jõulu ajal! Brr...
See ka ei lohuta, et novembri algul on Pariisi fotomess, aga kui seda linki panen, näen, et samas kohas on nädal varem ka šokolaadimess. Mmm...
Kui õhtul töölt tagasi jõuan, möödun trepikojas rahvaloendajast, kes parajasti naabriga vestleb. Minut hiljem on ta minu ukse taga ja äsja omandatud sorava prantsuse keelega kinnitan talle, et „j'ai... porté... [umbmäärane liigutus kätega, vallamaja suunas] ...à la mairie”. – „À la mairie?” küsib ta rõõmsasti üle (ja ma mõtlen, et võib-olla ei ole prantsuse keeles vestluskaaslase viimaste sõnade kordamine ehholaalia, vaid võimalus küsida oletust sõnumi sisu kohta ilma telepaatiata). Vanamees kirjutab korterinumbri reale arusaamatu lühendi BO, küsib, kas ma olen see, kelle nimi seal kirjas, ja läheb minema.
Aga muidu oli täna postkastis vallavalitsuselt kiri, et nad on jõudmas internetti, ja kirjas oli kahest vajalikust salasõnast esimene. Teine saabuvat teises kirjas paar päeva hiljem. Ei imestaks, kui seda tooks kullerina vana konspiratsioonimeister Viktor Kingissepp.
25.10.10
E, 1412. päev: lumi
Hommikul härmatis katustel ja kõrvalmaja parklas kaabib juht usinasti tuuleklaasi jääst puhtaks.
Et ma hommikul vallamajja ei jõudnud, uurin internetist, mis kell neil lõuna lõpeb. Saan teada, et täna on vallamaja üldse kinni!
Tööl on tunda, mida on teinud kaks nädalat peaaegu ainult käsitsi kirjutamist tippimistäpsuse ja -kiirusega. Eks see ole nagu viiulikunstniku harjutamine, kaheksa tundi päevas. Osalen tehnikaasjade arutamise koosolekul, mille eel küsib osakonnajuhataja, kellega ma keelekursusele mineku eelsel reede õhtul just olin rääkinud, et ah kursuselt tagasi, nüüd võime rääkida prantsuse keeles. Vastan, et palun. Jutt on siiski inglise keeli, aga pärast lõppu küsib osakonnajuhataja kursuse muljete kohta ning pean vapralt vastu umbes kaheminutise vestluse. Jess.
Korteriukse alt on sisse topitud silt, kus rahvaloendaja teatab, et tuleb täna õhtul ankeedile järele. No selgub, et ta on enne mu tulekut ära käinud. Seega tuleb minna ise vallamajja viima. Lahe, ankeedile on trükitud, et see peab olema vallamajas 24. oktoobriks, mis on pühapäev; esmaspäeval, 25. X on vallamaja kinni; ja sildil seisab, et viimane kuupäev, mil ankeet peab kohal olema, on 28. X.
Et ma hommikul vallamajja ei jõudnud, uurin internetist, mis kell neil lõuna lõpeb. Saan teada, et täna on vallamaja üldse kinni!
Tööl on tunda, mida on teinud kaks nädalat peaaegu ainult käsitsi kirjutamist tippimistäpsuse ja -kiirusega. Eks see ole nagu viiulikunstniku harjutamine, kaheksa tundi päevas. Osalen tehnikaasjade arutamise koosolekul, mille eel küsib osakonnajuhataja, kellega ma keelekursusele mineku eelsel reede õhtul just olin rääkinud, et ah kursuselt tagasi, nüüd võime rääkida prantsuse keeles. Vastan, et palun. Jutt on siiski inglise keeli, aga pärast lõppu küsib osakonnajuhataja kursuse muljete kohta ning pean vapralt vastu umbes kaheminutise vestluse. Jess.
Korteriukse alt on sisse topitud silt, kus rahvaloendaja teatab, et tuleb täna õhtul ankeedile järele. No selgub, et ta on enne mu tulekut ära käinud. Seega tuleb minna ise vallamajja viima. Lahe, ankeedile on trükitud, et see peab olema vallamajas 24. oktoobriks, mis on pühapäev; esmaspäeval, 25. X on vallamaja kinni; ja sildil seisab, et viimane kuupäev, mil ankeet peab kohal olema, on 28. X.
24.10.10
P, 1411. päev: toibumine
Nagu nutikamad püsilugejad juba teavad, tähendab paus siinse blogi ilmumusel seda, et olen põhilisest asukohariigist, millest jutt käib, ära. Seekord ei olnud ma puhkusel, vaid keelekursusel, mis oli väsitav, aga talutavam ja kasulikum, kui olin arvanud. Üritasin pidada kohapeal spetsiaalset blogi, aga õppekoormuse (eriti teisel nädalal) tõttu jäi kirjutamine lünklikuks ja sinna tuleb täiendusi veel (eriti selle järel, kui Lightroomist ilmub uuendus, mis paneb seda tunnistama uue seebika RAW-faile – esmaspäeval saan teada, et see on tulevane versioon 3.3).
Asukoht Lõuna-Prantsusmaal võib tunduda küll ohohoo, aga kui sinna juurde lisada kuni kaheksa tundi intensiivset keeleõpet päevas, siis on õhtul ainus mõte, et saaks aga ükskord unele. Veel lisagem juurde asjaolud, et parajasti käis Prantsusmaal streik ja näiteks hulk lähironge ei sõitnud (mille pärast jäi käimata ühel vabal pärastlõunal paarikümne kilomeetri kaugusel Marseille'is); nädalavahetuse iseiseval mägimatkal oli vine ja Vahemeri jäi mäe otsastki nägemata; mis siis, et Provence'is paistab päike 300 päeva aastas, ülejäänud 65-st enamik on oktoobris, isegi torm oli; ja see tühine seik, et reisile asumise eelõhtul ei töötanud mu panga automaatides otse kontolt raha võtmise võimalus, krediitkaardilt oli makstud juba rongipiletid ja muid asju ning kuupäev, mil algab uus krediidiperiood, on ebasobivasti just vahetult pärast reisi, nii et streigi pärast pidi arvestama võimalust, et kaardil oleks nii palju vabu vahendeid, et vajaduse korral saaks osta uue tagasisõidupileti.
Kooli korraldatud meelelahutusest osalesin petangi ja Prantsuse veinide tutvustusel ning linna turismibürooga kahasse korraldatud ekskursioonil Alpide serva mägikanjonisse. Petangis sai nipi kätte umbes poole tunniga ja edasi läks karmiks andmiseks (punktiseis oli ammu segi), kuni vastasmeeskond väitis, et kokkulepitud 30 punkti piir on käes, lõpetame mängu ära. Kohaliku kulinaariaga oli mahti käia tutvumas ainult kolmel õhtul ja kahel lõunal. Prantsusmaal „South Parki” täisjaod ei paista (nii et 20. oktoobri jagu näen alles novembri keskel).
Ilma poolest oli vihma ja päikest ning kolmel soojal õhtul lendasid koguni nahkhiired. Kõige külmem oli üks hommik umbes 5 °C ja kõige soojem vist 22 °C, rühmakaaslastest mitu käis salliga, aga ainsat läkiläkit kogu reisil nägin tagasiteel Pariisis. Veendusin, kui mugav ja peenelt timmitav on praeguse jope tuulutussüsteem (tõmblukuga pilud küünarvarte taga).
Päevas käisin 16. skp peetud 24-kilomeetrist jalgsimatka arvestamata keskmiselt 6 km. Koolitee oli 1,3 km pikk, aga et Aixis olid mu nähtutest kõige aeglasemad jalakäijafoorid – pärast nupu vajutamist tuli roheline umbes kolme-nelja minuti pärast –, siis kestis koolitee üle 20 minuti. Muidu linn oli vaikne, suure muistse ja elava vanalinnaga, rentslid iidse kombe järgi keset tänavat.
* * *
Täna käin enne kahtteist Kõrgmetsa maksimarketis. Kahtlus, kas ikka on lahti, kummutub, kui näen poolel teel vastu jalutamas poekotiga inimest. Ostan muu seas prantsuskeelse filmi, kus Louis de Funèsi kehastatav tegelane maskeerub rabiks. Õhtul siis see ja vana lemmik Airplane! (1980).
Eile õhtul naastes leidsin ukse alt sisse pistetud rahvaloenduse paberi, mille ma seekord pärast täitmist ka arhiivi jaoks skannisin. Lootsin, et tuleb täna (tagasi peab olema 24. skp, seisab paberil) vanamees lehe järele, nagu see on olnud seni, aga ei tule. Tuleb homme ise viia vallamajja.
Veel oli tulnud ka mobiiliarve, täitsa enneolematult on tähtajani veel neli päeva. Septembrist kolm nädalat kasutasin täie auruga 3G-telefoni ja nüüd siis tean, mida mu lepingu järgi megabait maksab (varem olen kasutanud telefone, kus andmeside oli aeglane ega seda olnud arvel eriti märgata). Ei ole just nii kole kui andmeside välismaal, aga köhatama võttis küll. (Eriti lahe oli see, kui nähtavasti oli ühel ööl mingi andmeside asjavärk peale jäänud ja iga mõnekümne sekundi järel nii 360 baiti alla laadinud. Iga kord kajastub arves eraldi reana ja neid on kahes tulbas kaks lehekülge, mis nali on küll kokku läinud maksma ainult 0,35 €, aga no edaspidi olen hoolikam.) Lohutasin end sellega, et see ei ole siiski suurim telefoniarve mu perekonna ajaloos. Homnepäev lähen teen lepingu ringi.
Asukoht Lõuna-Prantsusmaal võib tunduda küll ohohoo, aga kui sinna juurde lisada kuni kaheksa tundi intensiivset keeleõpet päevas, siis on õhtul ainus mõte, et saaks aga ükskord unele. Veel lisagem juurde asjaolud, et parajasti käis Prantsusmaal streik ja näiteks hulk lähironge ei sõitnud (mille pärast jäi käimata ühel vabal pärastlõunal paarikümne kilomeetri kaugusel Marseille'is); nädalavahetuse iseiseval mägimatkal oli vine ja Vahemeri jäi mäe otsastki nägemata; mis siis, et Provence'is paistab päike 300 päeva aastas, ülejäänud 65-st enamik on oktoobris, isegi torm oli; ja see tühine seik, et reisile asumise eelõhtul ei töötanud mu panga automaatides otse kontolt raha võtmise võimalus, krediitkaardilt oli makstud juba rongipiletid ja muid asju ning kuupäev, mil algab uus krediidiperiood, on ebasobivasti just vahetult pärast reisi, nii et streigi pärast pidi arvestama võimalust, et kaardil oleks nii palju vabu vahendeid, et vajaduse korral saaks osta uue tagasisõidupileti.
Kooli korraldatud meelelahutusest osalesin petangi ja Prantsuse veinide tutvustusel ning linna turismibürooga kahasse korraldatud ekskursioonil Alpide serva mägikanjonisse. Petangis sai nipi kätte umbes poole tunniga ja edasi läks karmiks andmiseks (punktiseis oli ammu segi), kuni vastasmeeskond väitis, et kokkulepitud 30 punkti piir on käes, lõpetame mängu ära. Kohaliku kulinaariaga oli mahti käia tutvumas ainult kolmel õhtul ja kahel lõunal. Prantsusmaal „South Parki” täisjaod ei paista (nii et 20. oktoobri jagu näen alles novembri keskel).
Ilma poolest oli vihma ja päikest ning kolmel soojal õhtul lendasid koguni nahkhiired. Kõige külmem oli üks hommik umbes 5 °C ja kõige soojem vist 22 °C, rühmakaaslastest mitu käis salliga, aga ainsat läkiläkit kogu reisil nägin tagasiteel Pariisis. Veendusin, kui mugav ja peenelt timmitav on praeguse jope tuulutussüsteem (tõmblukuga pilud küünarvarte taga).
Päevas käisin 16. skp peetud 24-kilomeetrist jalgsimatka arvestamata keskmiselt 6 km. Koolitee oli 1,3 km pikk, aga et Aixis olid mu nähtutest kõige aeglasemad jalakäijafoorid – pärast nupu vajutamist tuli roheline umbes kolme-nelja minuti pärast –, siis kestis koolitee üle 20 minuti. Muidu linn oli vaikne, suure muistse ja elava vanalinnaga, rentslid iidse kombe järgi keset tänavat.
* * *
Täna käin enne kahtteist Kõrgmetsa maksimarketis. Kahtlus, kas ikka on lahti, kummutub, kui näen poolel teel vastu jalutamas poekotiga inimest. Ostan muu seas prantsuskeelse filmi, kus Louis de Funèsi kehastatav tegelane maskeerub rabiks. Õhtul siis see ja vana lemmik Airplane! (1980).
Eile õhtul naastes leidsin ukse alt sisse pistetud rahvaloenduse paberi, mille ma seekord pärast täitmist ka arhiivi jaoks skannisin. Lootsin, et tuleb täna (tagasi peab olema 24. skp, seisab paberil) vanamees lehe järele, nagu see on olnud seni, aga ei tule. Tuleb homme ise viia vallamajja.
Veel oli tulnud ka mobiiliarve, täitsa enneolematult on tähtajani veel neli päeva. Septembrist kolm nädalat kasutasin täie auruga 3G-telefoni ja nüüd siis tean, mida mu lepingu järgi megabait maksab (varem olen kasutanud telefone, kus andmeside oli aeglane ega seda olnud arvel eriti märgata). Ei ole just nii kole kui andmeside välismaal, aga köhatama võttis küll. (Eriti lahe oli see, kui nähtavasti oli ühel ööl mingi andmeside asjavärk peale jäänud ja iga mõnekümne sekundi järel nii 360 baiti alla laadinud. Iga kord kajastub arves eraldi reana ja neid on kahes tulbas kaks lehekülge, mis nali on küll kokku läinud maksma ainult 0,35 €, aga no edaspidi olen hoolikam.) Lohutasin end sellega, et see ei ole siiski suurim telefoniarve mu perekonna ajaloos. Homnepäev lähen teen lepingu ringi.
10.10.10
P, 1410. päev: keelekursusele!
Pühapäeva hommiku puhul jala jaama. Ausalt öeldes ei tulnud ma selle pealegi, et sõita taksoga. Esiteks on pühapäeva hommikul takso tulek pisut kahtlane [nagu juhtus 23. VI hommikul kell viis, kui mu vend tahtis sõita lennujaama] ja teiseks on jaama ainult 3 km, olen harjunud seda vahet käima jala, ainult pisut mäkke, pisut mäest alla, ümber nurga, üle silla ja kohal. (Kui kaks nädalat hiljem tagasi tulin, sadas vihma ja tulin siiski taksoga, et te teaksite.)
Siis rongiga Pariisi, kus läheb kõik üle ootuste ludinal. Nimelt eks olnud nädala sees uudiseid, et Euroopa pealinnades, sh Pariisis, tahavad pätid korraldada suure ilmkäraka. Metroos käib paksult inimesi, mitte ainult vanades kirikutes ja malmist torni otsas. See oli umbes teisipäeval; täna, pühapäeval, näen rahulduseks, et jaamas automaatureid ei paista. Hea märk (nad on seal korda valvanud ka rahulikumatel aegadel).
Olin koostanud mõttelise kava, kus hindasin liikumist jaamast metrohu minuti pealt ja seda, kui kaua tuleks enim metroos oodata, sõita, ümber istumisel ringi ronida, sõita ja Lyoni jaamas perroonile kõndida. Pessimaalhinnangu järgi pidanuks jõudma, aga 57 minutit tundus ikkagi liiga vähe, et jõuda suurlinnas Pariisis jaamast A 4 km kaugusele jaama B. No ja tegelikult läheb ludinal, olen ühest rongist teise jaama perrooni peal 25 minutiga, nii et pean koguni veerand tundi ootama, millal öeldakse, mis teelt rong väljub. Ainsad tõrked plaanis oli ettenägematu saba piletiostul (aga leidus lahke vanamees minu ees, kes oli automaadist ostnud tema jaoks vale pileti, mille mulle müüa pakkus) ja see, et kiireim viis jõuda kohvriga väravast läbi metroosse oli hiivata kohver õlale. Pariisi metroos päris selliseid munalömasteid ei ole nagu Moskva metroos, aga enda ees või järel tassitava kohvri arvab värav siiski teiseks inimeseks ega lase läbi. On ka eraldi värav, aga selle peab avama inimene, kes muidugi kohe värava kõrval ei passi, nii et kiirem on teha pisut jõu ja ilu numbreid.
Pariisi metrood on alati huvitav vaadata.
Ostsin meeltesegaduses piletid I klassi, sest need olid kokku ainult mingi 5 € kallimad kui II kl piletid; rong põrutab edasi Marseille'isse ja I klassi seltskond on ka vastav. Minust tagapool istuva onkli kohvris on kahtlemata kullakangid või muud väärisesemed, sest iga kord, kui keegi ta kohviriiulil olevale kohvrile läheneb alla meetri kaugusele, vahib ta sinnapoole põletava pilguga (ja mõnikord kiikab istme tagant välja ka muidu). Muidu on sõiduplaan tore, sõiduaeg kolm tundi, esimene peatus Avignon, siis 20 min pärast Aix, siis kohe Marseille, lõppjaam. Enamik teest on niisama kolmesajaga uhamine.
(Edasi rutates mainin ka, kuidas 23. X tagasisõidu teisel rongisõidul istus teisel pool akna all umbes minuealine koorilaulja, kes ei teadnud järgmisi elutõdesid: 1) õhku läbilaskvad kõrvaklapid kostavad läbi; 2) kui kõrvaklapp on kõrvas, on inimese tekitatav hääl hulga valjem kui see, mida ta ise arvab; ja 3) üksiku koorilaulja esitatav partii kõlab hoopis teistmoodi kui kogu koori laul kokku. Lehvitatavalt noodilt nägi loo pealkirja alguses sõna Miserere ja seda tema ina väga kindlasti ka oli. Keda rahuldab monosalvestus, võin anda rongi helipilti kuulata. Igatahes kogu vaguni tagaotsal oli väga lõbus, mis jäi muusikul teadmata, sest tal oli nina noodis.)
Viimane teeots Aixi jaamast linna on bussiga, kuhu mul on pilet olemas. Näen pisut maastikku. Ilm on tuuline ja tibutab. Bussijaamas on viit psühhiaatriahaiglasse. Veeren hotelli, sean end sisse (broneering kehtib! teine krediitkaart toimib ja selle PIN-koodi mäletan!! internet on!!!) ja proovin läbi järgmise kahe nädala koolitee. Siis kiire tiir linnas ja õhtusöök.
Algamas on kaks nädalat teadmatust. Kursuse- ja Aixi-muljed on eraldi blogis, kuhu tuleb asju veel tagantjärelegi.
Siis rongiga Pariisi, kus läheb kõik üle ootuste ludinal. Nimelt eks olnud nädala sees uudiseid, et Euroopa pealinnades, sh Pariisis, tahavad pätid korraldada suure ilmkäraka. Metroos käib paksult inimesi, mitte ainult vanades kirikutes ja malmist torni otsas. See oli umbes teisipäeval; täna, pühapäeval, näen rahulduseks, et jaamas automaatureid ei paista. Hea märk (nad on seal korda valvanud ka rahulikumatel aegadel).
Olin koostanud mõttelise kava, kus hindasin liikumist jaamast metrohu minuti pealt ja seda, kui kaua tuleks enim metroos oodata, sõita, ümber istumisel ringi ronida, sõita ja Lyoni jaamas perroonile kõndida. Pessimaalhinnangu järgi pidanuks jõudma, aga 57 minutit tundus ikkagi liiga vähe, et jõuda suurlinnas Pariisis jaamast A 4 km kaugusele jaama B. No ja tegelikult läheb ludinal, olen ühest rongist teise jaama perrooni peal 25 minutiga, nii et pean koguni veerand tundi ootama, millal öeldakse, mis teelt rong väljub. Ainsad tõrked plaanis oli ettenägematu saba piletiostul (aga leidus lahke vanamees minu ees, kes oli automaadist ostnud tema jaoks vale pileti, mille mulle müüa pakkus) ja see, et kiireim viis jõuda kohvriga väravast läbi metroosse oli hiivata kohver õlale. Pariisi metroos päris selliseid munalömasteid ei ole nagu Moskva metroos, aga enda ees või järel tassitava kohvri arvab värav siiski teiseks inimeseks ega lase läbi. On ka eraldi värav, aga selle peab avama inimene, kes muidugi kohe värava kõrval ei passi, nii et kiirem on teha pisut jõu ja ilu numbreid.
Pariisi metrood on alati huvitav vaadata.
Ostsin meeltesegaduses piletid I klassi, sest need olid kokku ainult mingi 5 € kallimad kui II kl piletid; rong põrutab edasi Marseille'isse ja I klassi seltskond on ka vastav. Minust tagapool istuva onkli kohvris on kahtlemata kullakangid või muud väärisesemed, sest iga kord, kui keegi ta kohviriiulil olevale kohvrile läheneb alla meetri kaugusele, vahib ta sinnapoole põletava pilguga (ja mõnikord kiikab istme tagant välja ka muidu). Muidu on sõiduplaan tore, sõiduaeg kolm tundi, esimene peatus Avignon, siis 20 min pärast Aix, siis kohe Marseille, lõppjaam. Enamik teest on niisama kolmesajaga uhamine.
(Edasi rutates mainin ka, kuidas 23. X tagasisõidu teisel rongisõidul istus teisel pool akna all umbes minuealine koorilaulja, kes ei teadnud järgmisi elutõdesid: 1) õhku läbilaskvad kõrvaklapid kostavad läbi; 2) kui kõrvaklapp on kõrvas, on inimese tekitatav hääl hulga valjem kui see, mida ta ise arvab; ja 3) üksiku koorilaulja esitatav partii kõlab hoopis teistmoodi kui kogu koori laul kokku. Lehvitatavalt noodilt nägi loo pealkirja alguses sõna Miserere ja seda tema ina väga kindlasti ka oli. Keda rahuldab monosalvestus, võin anda rongi helipilti kuulata. Igatahes kogu vaguni tagaotsal oli väga lõbus, mis jäi muusikul teadmata, sest tal oli nina noodis.)
Viimane teeots Aixi jaamast linna on bussiga, kuhu mul on pilet olemas. Näen pisut maastikku. Ilm on tuuline ja tibutab. Bussijaamas on viit psühhiaatriahaiglasse. Veeren hotelli, sean end sisse (broneering kehtib! teine krediitkaart toimib ja selle PIN-koodi mäletan!! internet on!!!) ja proovin läbi järgmise kahe nädala koolitee. Siis kiire tiir linnas ja õhtusöök.
Algamas on kaks nädalat teadmatust. Kursuse- ja Aixi-muljed on eraldi blogis, kuhu tuleb asju veel tagantjärelegi.
9.10.10
L, 1409. päev: ettevalmistused
Hommikul raske ülesanne kirjutada kaastundekiri, siis käin linnas viimaseid reisiettevalmistusi tegemas (nt ostan juurde mälukaarte). Mõnetise ehmatusega näen, et mu pangaautomaat tunnistab täna ainult krediiti, otse kontolt võtta ei luba. Ajast ette rutates mainigem, et see käivitab pika sündmuste ahela, mille tulemus on see, et ära jääb ka novembri alguse pikaks nädalavahetuseks plaanitud Eesti-reis. Which is not nice.
Päike paistab ja linnapark on ilus värviline. Harjutan uue seebika käsitsemist.
Paar nädalat tagasi kadunud kaardi leidsin üles. Nagu oletatud, oligi see millegi vahel – eksponomeetri karbis oli ülemine ja alumine pool, oli sattunud nende vahele.
* * *
Õhtu film on The Mummy Returns, mis on veel arutum kui eelmine muumiafilm ja mille lõpus on elavast muumiast Imhotepist juba täitsa kahju (ta kõik nutab ja). Komöödia poolest on naljakaim Imhotepi ja meespeategelase otsustav kahevõitlus filmi lõpus, mida mõlemad sooritavad kiretult nagu kirurgid plaanilist lõikust (et siis film hakkab lõppema, ah, siin on sobiv ruum ja käepärast imelikke külmrelvi, peame maha ka väikese kahevõitluse). Kui filmi positiivne mees- ja naispeategelane iga hingetõmbe ajal teineteist ei musitaks, võiks arvata, et film on nooremale koolieale; eks musitamisega püütakse filmi söödavaks teha ka põhikoolilastele. Miks filmi aga leiutati lugu positiivse ja negatiivse naispeategelase iidsest vaenust, seda ei tea mitte keegi. Küllap saanuks filmi panna iluvõimlemist ilma selletagi. Negatiivne naispeategelane kuulub nende naisterahvaste hulka, kelle jaoks peaks kaamera taha seina peale olema suurelt kirjutatud, et nad ei naerataks, sest sellega kaob kogu nende kenadus. Küllap see aga oligi taotluslik, sest kurjam peabki ju olema eemaletõukav, isegi enne seda, kui ta seletamatult jaburalt, aga püsivalt hukkub.
Päike paistab ja linnapark on ilus värviline. Harjutan uue seebika käsitsemist.
Paar nädalat tagasi kadunud kaardi leidsin üles. Nagu oletatud, oligi see millegi vahel – eksponomeetri karbis oli ülemine ja alumine pool, oli sattunud nende vahele.
* * *
Õhtu film on The Mummy Returns, mis on veel arutum kui eelmine muumiafilm ja mille lõpus on elavast muumiast Imhotepist juba täitsa kahju (ta kõik nutab ja). Komöödia poolest on naljakaim Imhotepi ja meespeategelase otsustav kahevõitlus filmi lõpus, mida mõlemad sooritavad kiretult nagu kirurgid plaanilist lõikust (et siis film hakkab lõppema, ah, siin on sobiv ruum ja käepärast imelikke külmrelvi, peame maha ka väikese kahevõitluse). Kui filmi positiivne mees- ja naispeategelane iga hingetõmbe ajal teineteist ei musitaks, võiks arvata, et film on nooremale koolieale; eks musitamisega püütakse filmi söödavaks teha ka põhikoolilastele. Miks filmi aga leiutati lugu positiivse ja negatiivse naispeategelase iidsest vaenust, seda ei tea mitte keegi. Küllap saanuks filmi panna iluvõimlemist ilma selletagi. Negatiivne naispeategelane kuulub nende naisterahvaste hulka, kelle jaoks peaks kaamera taha seina peale olema suurelt kirjutatud, et nad ei naerataks, sest sellega kaob kogu nende kenadus. Küllap see aga oligi taotluslik, sest kurjam peabki ju olema eemaletõukav, isegi enne seda, kui ta seletamatult jaburalt, aga püsivalt hukkub.
8.10.10
R, 1408. päev: draft-a report-a
Eile selgus veel, et üks eesti kolleeg olla kohalolekutabelist juhuslikult näinud, et ma olen märgitud keelekursuse ajaks kohalolijaks, mistõttu kellan kohe vahetule ülemusele (kes saab sinna kirjutada), kes küsib, aga kas mul on lähetus taotletud. Mina vastu: „.........” (mõtlik vaikus); taotlen kohe. Igaks juhuks käsib koolitustega tegelejalt küsida, kas midagi on veel vaja. Ei ole, vastab see. Lähetus kinnitatakse tänaseks ka ära.
Eile oli mul veel tunnine küsitlus siseauditi korraldajaga, kes uurib, mida me arvame tõlkeoskuste parandamisest. Suuresti keerleb see kunagi täidetud oskusi kaardistanud küsimustiku ümber, mille üksikasju ma tõesti ei mäleta, aga sellekohaste küsimuste osakaalust oletan, et selle oli mõelnud välja samuti tema. Mul muide ei tule pähegi, et tõlkeoskuste hulka võiks kuuluda ka keeleoskus. Sisutõlkija nagu ma olen.
Kuukaart sai kolmapäeval otsa, aga harjunud liigutusega sõitsin eile bussis rahulikult kolm peatusevahet, enne kui meelde tuli.
Olen laenanud kolleegi käest paar raamatut, et nendest omale teatud juppi ära skannida, mida kavatsesin teha homme, aga enne skannimist lasin neid tööl oma kapis tuulduda ja suitsuhaisul lahtuda. Täna aga tuleb ta ja küsib raamatud tagasi, et ega ma neid keelekursusel olles niikuinii ei kasuta. Nii et siis tuleb pärast laenata uuesti ja lasta taas pisut tuulduda.
Eile oli mul veel tunnine küsitlus siseauditi korraldajaga, kes uurib, mida me arvame tõlkeoskuste parandamisest. Suuresti keerleb see kunagi täidetud oskusi kaardistanud küsimustiku ümber, mille üksikasju ma tõesti ei mäleta, aga sellekohaste küsimuste osakaalust oletan, et selle oli mõelnud välja samuti tema. Mul muide ei tule pähegi, et tõlkeoskuste hulka võiks kuuluda ka keeleoskus. Sisutõlkija nagu ma olen.
Kuukaart sai kolmapäeval otsa, aga harjunud liigutusega sõitsin eile bussis rahulikult kolm peatusevahet, enne kui meelde tuli.
Olen laenanud kolleegi käest paar raamatut, et nendest omale teatud juppi ära skannida, mida kavatsesin teha homme, aga enne skannimist lasin neid tööl oma kapis tuulduda ja suitsuhaisul lahtuda. Täna aga tuleb ta ja küsib raamatud tagasi, et ega ma neid keelekursusel olles niikuinii ei kasuta. Nii et siis tuleb pärast laenata uuesti ja lasta taas pisut tuulduda.
7.10.10
N, 1407. päev: ...
Hommikul vaatan South Parki uut osa ning feisspukki alles pärast seda. Seal on äsja teatanud üks neist umbes seitsmest töökaaslasest, keda feisspuki-sõbra vääriliseks pean, kellegi väikelapse äkilisest surmast ja et ühtki kommentaari ei ole ja mina tema pereliikmete nimesid täpselt ei tea ning järele küsida oleks äärmiselt kohatu, siis olen teadmatuses.
Pahimad kartused saavad tõeks, kui üheteistkümnest tuleb meil osakonnajuhatajalt, kes taolistest sündmustest asutuses teatab. Nõnda et siis kõik ongi sõnatud.
Pahimad kartused saavad tõeks, kui üheteistkümnest tuleb meil osakonnajuhatajalt, kes taolistest sündmustest asutuses teatab. Nõnda et siis kõik ongi sõnatud.
6.10.10
K, 1406. päev: uinuv kaunitar ja muud muumiad
Nagu feisspukis ja messengeris mainitud, tegelen praegu ekstreemspordiga, üritades kontakteeruda siinmaise fotofirmaga meili kaudu. Saksa firma, kes neid oma esindajatena soovitas, märkis ka, et kui probleeme tekib, pöördugu kohe nende poole, mida ma siis olen reedest saati mõelnud teha. Täna siis edastan reedel saadetud meili uuesti, koos teatega, et kuna põle vastust saand, siis kirjutan uuesti; tuleb täna siis vastus, et ka nemad on olnud pärast photokina koomas. Elame-näeme.
See praegune köhaviirus levib päris hästi, sest täna on töömaja pealt mitmest nurgast kosta paukumist. Täna on mul juba täitsa terve tunne, nii et võtsin jopel koguni voodri seest, mille olin vist neljapäeval sinna pannud. (Praegune jope on nn kolm-ühes-jope, st 1) jope eraldi; 2) fliis eraldi; 3) fliis jope voodriks. Jopega tuli kaasa suhteliselt õhuke fliis, aga varasem fliis on samuti tegumoega, et käib jope voodriks, aga on oluliselt paksem. Niisiis sobib see siis eriti külma ilma jaoks.)
Õhtu film on The Mummy (1999), mida ma varem täies pikkuses hoolikalt vaadanud ei ole. Kuigi vaatemänguline ja silmailuline, on film egüptoloogilisest, entomoloogilisest ja füüsikalisest vaatenurgast suur puterdamine (nt Teebas püramiide ei ole, surnute linn on valel kaldal ja nii suur puhtast kullast raamat, mida naispeategelane käes hoiab, peaks kaaluma umbes 130 kg, pealegi ei tuntud 19. dünastia ajal veel köidetud raamatuid). Põhikurjamist, elavast muumiast Imhotepist hakkab lõpuks lausa kahju. Kerge meelelahutus, ühesõnaga. Alatine lõbu on aga, nagu ikka, selles, et Imhotep on nii sarnane ühe Eesti-naabriga, et me seda naabrit isekeskis Imhotepiks nimetamegi, ja viimasena hukkuv pahalane meenutab välimuselt Viktorit, keda me südamest vihkasime.
See praegune köhaviirus levib päris hästi, sest täna on töömaja pealt mitmest nurgast kosta paukumist. Täna on mul juba täitsa terve tunne, nii et võtsin jopel koguni voodri seest, mille olin vist neljapäeval sinna pannud. (Praegune jope on nn kolm-ühes-jope, st 1) jope eraldi; 2) fliis eraldi; 3) fliis jope voodriks. Jopega tuli kaasa suhteliselt õhuke fliis, aga varasem fliis on samuti tegumoega, et käib jope voodriks, aga on oluliselt paksem. Niisiis sobib see siis eriti külma ilma jaoks.)
Õhtu film on The Mummy (1999), mida ma varem täies pikkuses hoolikalt vaadanud ei ole. Kuigi vaatemänguline ja silmailuline, on film egüptoloogilisest, entomoloogilisest ja füüsikalisest vaatenurgast suur puterdamine (nt Teebas püramiide ei ole, surnute linn on valel kaldal ja nii suur puhtast kullast raamat, mida naispeategelane käes hoiab, peaks kaaluma umbes 130 kg, pealegi ei tuntud 19. dünastia ajal veel köidetud raamatuid). Põhikurjamist, elavast muumiast Imhotepist hakkab lõpuks lausa kahju. Kerge meelelahutus, ühesõnaga. Alatine lõbu on aga, nagu ikka, selles, et Imhotep on nii sarnane ühe Eesti-naabriga, et me seda naabrit isekeskis Imhotepiks nimetamegi, ja viimasena hukkuv pahalane meenutab välimuselt Viktorit, keda me südamest vihkasime.
5.10.10
T, 1405. päev: Euroopa ameeriklase pilgu läbi
Õhtul kergekoeline krimikomöödia Ocean Twelve, mille peamine tugevus on tuntud filminäod, kes kohati mängivad iseennast. See vist tehti ajal, mil teine Iraagi sõda oli just käima läinud ja Prantsusmaa USAga koostööst keeldunud – nii öeldakse filmis kurjami kohta mitu korda halvustavalt but he is French. Samal 2003. aastal aga oli ka riike, kes USAd uuel ettevõtmisel lahkesti lubasid toetada, teiste hulgas Eesti, mistõttu – nagu räägib rahvasuu, aga mida Google miskipärast ei tunne – olla USAs mõnel pool saanud friikartulite uueks nimetuseks senise French fries asemel koguni Estonian fries.
Seega paelub filmitegijate ettekujutus Euroopa oludest. Näeme fantaasiarohket Europoli tegevust (alustuseks juba väidet, et Europoli peakorter on Amsterdamis, mis nii ei ole), aga huvitavad on Euroopa Liidu riikide lipud Europoli saali ukse taga! Ukse serv varjab lipurivi keskosa, aga 16 lippu seal mingil juhul ei ole. Protokollilisest järjekorrast ei ole õhkagi ja paistab, et Euroopa Liit koosneb filmitegijate arvates Hispaaniast, siis tuleb paar lippu, mida piit varjab, ja edasi tulevad Eesti, Läti ja vist Venemaa.
Seega paelub filmitegijate ettekujutus Euroopa oludest. Näeme fantaasiarohket Europoli tegevust (alustuseks juba väidet, et Europoli peakorter on Amsterdamis, mis nii ei ole), aga huvitavad on Euroopa Liidu riikide lipud Europoli saali ukse taga! Ukse serv varjab lipurivi keskosa, aga 16 lippu seal mingil juhul ei ole. Protokollilisest järjekorrast ei ole õhkagi ja paistab, et Euroopa Liit koosneb filmitegijate arvates Hispaaniast, siis tuleb paar lippu, mida piit varjab, ja edasi tulevad Eesti, Läti ja vist Venemaa.
4.10.10
E, 1404. päev: närimata või näritud kont?
Töömaja juures bussipeatuses on vastu kõrghoonet surnuks lennanud kuldnokk ning asfaldil olevate jälgede järgi on paanika tabanud kogu parve.
Kui töömajale lähenen, tehakse jalgtee kõrval olevale kraanale just michael jacksonit (vt pilt), seega kraanajuhi Pereira õpetussõnade kohaselt ootan, kuni tõstetav last on hõljunud jalgtee kohalt eemale. Eemale liigub eemaldatav kraananool nõnda, et tornkraana poolse kinnituse juurest viib maapinnani tross, mida sikutab töömees. Autokraana, mille konksu otsas tornkraana nool ripub, nähtavasti kas ei ole sedatüüpi, mille konksu saaks keerata, või on siis pöörleva konksu pöördemoment tornkraana pika noole inertsi ületamiseks liiga väike.
Tervise poolest olen täna peaaegu terve. Aeg-ajalt köhatan, aga üha vähem.
Lõuna ajal postkontoris.
Pikalt puhkuselt on tagasi kõrvalttoa lätlane, seega käin jälle abiks üritamas lahendada vana probleemi, kuidas saab malldokumendi kujunduse töödokumenti. Varasem kogemus on osutanud, et ega ei saa, eriti kui proovida seda teha kellegi teise laua ääres. See oli ennevanasti probleemiks ka eesti tõlgetes, aga enam ei ole, sest meil on mallfaili kujundus pandud kohe tööfaili. Võib-olla on läti keeles teistmoodi, nt keerukama märgistiku pärast. (Tänagem eesti tähestiku väljamõtlejaid selle eest, et nad olid aktsendimärkidega palju kitsimad kui oldi läti ja leedu keele tähestiku loomisel, näiteks jätmata palatalisatsiooni ja välte eri märgiga märkimata.)
Manustan võileivaautomaadi viimase võileiva, nii et masin jääb täiesti tühjaks. Seda sorti ma varem maitsnud ei ole ja eks nüüd saa ma aru, miks see oli viimasena järel. Näib, et saia ja juustu asemel koosnes see saepurust ja kitist; keedusingiks väidetud olluse olemuse kohta ei tea, esimesed kaks pälvisid kogu gurmeelise tähelepanu ning „juust” irdus hammaste küljest alles paar tundi hiljem.
Ja toiduteemadel ka jätkame. Meenutagem siin kunagi mainitud jälestust selle suhtes, kuidas poes valdav enamik möödujaid ajab käe viinamarjakasti ja sealt marja suhu topib, isegi kui ei osta. Lääne pool Reini lubatud käitumine, mujal vargus. Noh ja mis on siis selle tulemus? – See, et lähimad terved kobarad on riiuliservast käepikkusest kaugemal. Mida lähemale esiservale, seda rootsumad on kobarad. Tõstad kobara kastist ja paistab, nagu oleks keegi sealt juba söönud.
Mis tegelikult ju ongi nii.
* * *
Pangaautomaadi ülanurgas askeldab väike Zygiella x-notata, kes on võrgust valmis saanud ääre, tiheda keskme ja umbes pooled radiaalniidid. Muidu korterirõdul on praegu valdav liik ristiämblik; neid ikka jah on omajagu. Ükspäev arutasime ka muu elustiku rõdule meelitamise võimalust, nt tore oleks, kui rõdul elaksid kimalased või nahkhiired, ja laupäeva hommikul nägin, kuidas rõduääre betoonposti külge maandus rasvatihane ja urgitses midagi betoonipoorist.
Hea, et arvuti on Eesti kellaajas, sest kuidas ma muid teaks hoobilt, mis kell Eestis on (praegune Eesti telefon võtab kellaaja kohalikult teenusepakkujalt, nii et see Eesti kellaajas ei püsi, nagu vanasti). Nii saan saata sõnavõistluse viiele mõistele kuus uudissõna ettepanekut veel enne tähtaja kukkumist. Põhjendama olen osav.
Kui töömajale lähenen, tehakse jalgtee kõrval olevale kraanale just michael jacksonit (vt pilt), seega kraanajuhi Pereira õpetussõnade kohaselt ootan, kuni tõstetav last on hõljunud jalgtee kohalt eemale. Eemale liigub eemaldatav kraananool nõnda, et tornkraana poolse kinnituse juurest viib maapinnani tross, mida sikutab töömees. Autokraana, mille konksu otsas tornkraana nool ripub, nähtavasti kas ei ole sedatüüpi, mille konksu saaks keerata, või on siis pöörleva konksu pöördemoment tornkraana pika noole inertsi ületamiseks liiga väike.
Tervise poolest olen täna peaaegu terve. Aeg-ajalt köhatan, aga üha vähem.
Lõuna ajal postkontoris.
Pikalt puhkuselt on tagasi kõrvalttoa lätlane, seega käin jälle abiks üritamas lahendada vana probleemi, kuidas saab malldokumendi kujunduse töödokumenti. Varasem kogemus on osutanud, et ega ei saa, eriti kui proovida seda teha kellegi teise laua ääres. See oli ennevanasti probleemiks ka eesti tõlgetes, aga enam ei ole, sest meil on mallfaili kujundus pandud kohe tööfaili. Võib-olla on läti keeles teistmoodi, nt keerukama märgistiku pärast. (Tänagem eesti tähestiku väljamõtlejaid selle eest, et nad olid aktsendimärkidega palju kitsimad kui oldi läti ja leedu keele tähestiku loomisel, näiteks jätmata palatalisatsiooni ja välte eri märgiga märkimata.)
Manustan võileivaautomaadi viimase võileiva, nii et masin jääb täiesti tühjaks. Seda sorti ma varem maitsnud ei ole ja eks nüüd saa ma aru, miks see oli viimasena järel. Näib, et saia ja juustu asemel koosnes see saepurust ja kitist; keedusingiks väidetud olluse olemuse kohta ei tea, esimesed kaks pälvisid kogu gurmeelise tähelepanu ning „juust” irdus hammaste küljest alles paar tundi hiljem.
Ja toiduteemadel ka jätkame. Meenutagem siin kunagi mainitud jälestust selle suhtes, kuidas poes valdav enamik möödujaid ajab käe viinamarjakasti ja sealt marja suhu topib, isegi kui ei osta. Lääne pool Reini lubatud käitumine, mujal vargus. Noh ja mis on siis selle tulemus? – See, et lähimad terved kobarad on riiuliservast käepikkusest kaugemal. Mida lähemale esiservale, seda rootsumad on kobarad. Tõstad kobara kastist ja paistab, nagu oleks keegi sealt juba söönud.
Mis tegelikult ju ongi nii.
* * *
Pangaautomaadi ülanurgas askeldab väike Zygiella x-notata, kes on võrgust valmis saanud ääre, tiheda keskme ja umbes pooled radiaalniidid. Muidu korterirõdul on praegu valdav liik ristiämblik; neid ikka jah on omajagu. Ükspäev arutasime ka muu elustiku rõdule meelitamise võimalust, nt tore oleks, kui rõdul elaksid kimalased või nahkhiired, ja laupäeva hommikul nägin, kuidas rõduääre betoonposti külge maandus rasvatihane ja urgitses midagi betoonipoorist.
Hea, et arvuti on Eesti kellaajas, sest kuidas ma muid teaks hoobilt, mis kell Eestis on (praegune Eesti telefon võtab kellaaja kohalikult teenusepakkujalt, nii et see Eesti kellaajas ei püsi, nagu vanasti). Nii saan saata sõnavõistluse viiele mõistele kuus uudissõna ettepanekut veel enne tähtaja kukkumist. Põhjendama olen osav.
3.10.10
P, 1403. päev: tõbine II
Saan läbi juba Coldrexita (ainult 1 pakk, pea enam ei valuta). Enamiku päevast ei ole ka palavikku (õhtul pisut tekib). Nohu enam ei ole, köha hakkab kah taanduma.
Nagu kiuste on täna nii lai päikesepaiste, et hommikul mõtlen, kas peaks minema sügist pildistama, nt kohalikku metsa. Siiski ei lähe.
Peale enda põetamise olen kaks päeva tegelenud vanade piltide märksõnastamise ja muu korrastamisega (nt panoraamid uuesti). Kummagi päevaga saavad korda kahe kuu pildid, kusjuures ühel käisin kahes suures muuseumis (Koblenzi WTS esimest korda ja Speyeri tehnikamuuseumis) ning teisel Brugges ja Strasbourgis, mille teekonnad märkisin kunagi Google Earthi, aga tänavanimesid otsides selgub, et Strasbourgi-trajektoori märkisin valesti! Speyeri muuseumi lennukite loetelusid on internetis vähemalt kolm erinevat, muuseumiraamat peale selle, aga viimases ei ole kasulikku teavet üldse, sest sageli on jäänud märkimata, et väljas ei ole vana Saksa lennuk, vaid selle Hispaania litsentskoopia (millel võivad olla teistsugused mootorid), rääkimata tehasenumbrist (WNr). Pealegi on Speyeri Ju 52/3m (mis on küll originaal, mudel Ju 52/3m g4e) kurioosum, kus ühel pool on üks ja teisel teine kood.
Tegelikult kes poolt usub, on veerandiga ikka petta saanud, sest veebikoht preservedaxisaircraft.com teab ütelda, et kuigi ühel pool on kood VB+JA ja teisel pool CA+JY, on õige hoopis VB+UP! Säh sulle kooki moosiga.
Raamatus ei ole üldse mainitud muuseumi üht suurimat rariteeti, Bf 110 vrakki (alles – terviklennukeid ja vrakke kokku – 10 tk). Aga mida tahtagi, kui muuseum pole teadnud isegi seda, et Saksa lennukite V-mootoritel oli väntvõll mitte all nagu autodel, vaid ülal, ja seetõttu on kõik taolised mootorid eksponeeritud sussid püsti.
Muidugi see on andestamatu, et ajan vahepeal segamini kääbusallveelaevad Biber ja Seehund. Häbi-häbi mulle.
Nagu kiuste on täna nii lai päikesepaiste, et hommikul mõtlen, kas peaks minema sügist pildistama, nt kohalikku metsa. Siiski ei lähe.
Peale enda põetamise olen kaks päeva tegelenud vanade piltide märksõnastamise ja muu korrastamisega (nt panoraamid uuesti). Kummagi päevaga saavad korda kahe kuu pildid, kusjuures ühel käisin kahes suures muuseumis (Koblenzi WTS esimest korda ja Speyeri tehnikamuuseumis) ning teisel Brugges ja Strasbourgis, mille teekonnad märkisin kunagi Google Earthi, aga tänavanimesid otsides selgub, et Strasbourgi-trajektoori märkisin valesti! Speyeri muuseumi lennukite loetelusid on internetis vähemalt kolm erinevat, muuseumiraamat peale selle, aga viimases ei ole kasulikku teavet üldse, sest sageli on jäänud märkimata, et väljas ei ole vana Saksa lennuk, vaid selle Hispaania litsentskoopia (millel võivad olla teistsugused mootorid), rääkimata tehasenumbrist (WNr). Pealegi on Speyeri Ju 52/3m (mis on küll originaal, mudel Ju 52/3m g4e) kurioosum, kus ühel pool on üks ja teisel teine kood.
 |  |
| Kumb ta on, kas Leo... | ...või Lea? |
Tegelikult kes poolt usub, on veerandiga ikka petta saanud, sest veebikoht preservedaxisaircraft.com teab ütelda, et kuigi ühel pool on kood VB+JA ja teisel pool CA+JY, on õige hoopis VB+UP! Säh sulle kooki moosiga.
Raamatus ei ole üldse mainitud muuseumi üht suurimat rariteeti, Bf 110 vrakki (alles – terviklennukeid ja vrakke kokku – 10 tk). Aga mida tahtagi, kui muuseum pole teadnud isegi seda, et Saksa lennukite V-mootoritel oli väntvõll mitte all nagu autodel, vaid ülal, ja seetõttu on kõik taolised mootorid eksponeeritud sussid püsti.
Muidugi see on andestamatu, et ajan vahepeal segamini kääbusallveelaevad Biber ja Seehund. Häbi-häbi mulle.
2.10.10
L, 1402. päev: tõbine I
Ravin ennast rohkete soojade jookide ja voodis lebamise abil. Tagantjärele tarkusest on täna külmetuse pahim päev (nagu ka eile), sest palavik on kohe hommikul. Eile oli ka, aga vähem; täna see-eest on nohu asendumas paukuva köhaga.
Takkajärele mõtlen, et oleks ju huvitav registreerida iga aevastuse või köhatuse kellaajad; seda oleks mõnusam teha automaatselt. Ideid terviseelektoonika arendajatele! Midagi rohkemat seal vaja ei lähe kui kella, mikrofoni ja akustilise sündmuse kellaaja salvestit.
Takkajärele mõtlen, et oleks ju huvitav registreerida iga aevastuse või köhatuse kellaajad; seda oleks mõnusam teha automaatselt. Ideid terviseelektoonika arendajatele! Midagi rohkemat seal vaja ei lähe kui kella, mikrofoni ja akustilise sündmuse kellaaja salvestit.
1.10.10
R, 1401. päev: ära hõiska enne õhtut
Ostan keelekursusele mineku ja sealt tuleku piletid. II ja I klassi hinnavahe on ainult paar eurot, niisiis eelistan muidugi I klassi üksikkohta, kus saab kõik viis tundi mõnusasti lebotada ja, nagu viimati Pariisist tulles, magades rinnaesisele tatti nõristada nii, et keegi ei näe. Pariisis peab ümber istuma nagu mister Bean puhkusele minnes, aga eks seal ju käi metroo. Tagasiteel on ümber istumiseks aega kaks tundi.
* * *
Üks minut enne kohustusliku tööpäeva lõppu (mis on reedel tund ja veerand varem kui E–N) saab kogu eesti rühm meili, et tulge otsekohe osakonnajuhataja kabinetti. Senine kogemus on osutanud, et kui ülemus käsib tulla otsekohe enda kabinetti, aga põhjust ei ütle, siis see head ei tähenda. Siin oldud 4½ aastaga on seda juhtunud kaks korda, ükskord loeti moraali, et me maja töötajaid ikka tervitaks, ja teine kord teatati kolleegi ootamatust lahkumisest.
Panen „pliiatsi lauale” (st lukustan arvuti) ja torman kohale. Peagi saabuvad ka ülejäänud ja eesti rühm on kohal in corpore. Osakonnajuhatajal on pooleli telefonivestlus ja selle paari minuti jooksul arutame isekeskis muidugi, et mida me nüüd küll oleme teinud. Ent selgub, et asi ei ole sugugi hull, lihtsalt on vaja tingimata täna õhtul tõlkida 3 lk tõenäoliselt rasket dokumenti.
Pilgud rändavad ringi ja tunnen tähelepanu koondumist minule. Kes see oli, kes siis, kui meilt meelisvaldkondi küsiti, muu hulgas just selle teema üles andis? Kes alles täna hommikul meenutas eelmist töökohta, kus kõige raskemad asjad anti talle? Nii et omad vitsad peksavad, nagu see elus ikka on!
Aga tõlge valmib vähem kui pooleteist tunniga, saadan selle toimetajale ning astun õhtule. Mitte kuigi heas meeleolus, sest olen külmetunud ja pea lõhub valutada, mis minu puhul on haruldane seisund. Nii ütlesin täna ära homsest ekskursioonist Volgogradi sõpruslinna. Juba ka eile, nii et täna olen isegi tööl manustanud Coldrexi. Täna oli see faas, kui nina jooksis nii, et tilkus lauale ja taskurätte ei saanud taskusse toppida, olid toanaabri pilgu eest raamatuvirnaga varjatuna niisama laua peal käepärast.
Äraminek kestab üle kahe tunni nagu prantsuse härrasmehel, kuigi pisut teistlaadset trajektoori pidi. Esimeseks suundun (on tipptund ja sõit kestab kaua) kesklinna uudistama uut rõngasplaneedi nimelist elektroonikakaubamaja, kas seal on uue seebika akusid (milleks muidu plaanisin sõita laupäeval T-sse). Kaubamaja ongi suur ja uhke, vähemalt sama suur kui T. analoog. Leian, et sarnaseid akusid on kolme marki, aga kuidas saada teada, mis marki aku on fotokas, mis on taskus, aga mida ei taha välja võtta? – Vastus on lihtne: telefon ja Google! Pärast on paar tundi põnevust, aga Google teadis ka seekord.
Siis plaanin käia jaamapoes, mis jääb mugavasti tee peale. Seal sees on meeletu rahvas ja uudisena kuri turvamees, kes käsib jätta koti ukse juurde; no tere, talv! Et suvaline poekülastaja mu koti sealt kaasa haaraks?! Kõrgmetsa maksimarketist ei jaksa tagasi jalutada, niisiis vaja käia Kirikmäe prismas. Ootan kaua bussi, peatuses kõik suitsetavad, toss kandub allatuult, astun lähima suitsetaja suitsuviiru vältimiseks sammu edasi. Mis oleks sobilik tagasitegemisviis? Peeretada? (Vabas õhus ja elava liiklusega tänava ääres ei toimiks.) Füsioloogiliste efektidega näkku aevastada, mis oleks praeguses terviseseisundis kui varnast võtta? (Kahjuks tuleb seda teha väikeselt kauguselt ja see eeldab täpset ajastamist, et mitte eksponeerida koomilist aevastuseelst nägu.)
Kirikmäe prismast on vaja taskurätte. Mis tore, leidsin ükspäev korterist kolm pakki, hea töö juures kasutada, muidu korteris saab kasutada majapidamispaberit, millel on teatud eeliseid, nt ei lagune niiskena laiali ega vaju nätskeks nutsuks; aga siis saabus külmetus ja need kolm pakki saavad kohe otsa. Sisenedes paneb kott väravad karjuma, nagu see juhtus ka eelmine kord; seekord tahab turvatädi uurida, milles asi. Kaevame üheskoos kogu kotisisu läbi ja paneme ükshaaval värava juurde; ta sulatab asju kilekottidesse, et pärast kassas hea näidata, et näe see mul poes lihtsalt kaasas. Selgub, et väravad rõkatavad bussiraamatu peale; nagu pärast leian, on selle tagumise sisekaane vahele kleebitud metallist turvariba!
* * *
Üks minut enne kohustusliku tööpäeva lõppu (mis on reedel tund ja veerand varem kui E–N) saab kogu eesti rühm meili, et tulge otsekohe osakonnajuhataja kabinetti. Senine kogemus on osutanud, et kui ülemus käsib tulla otsekohe enda kabinetti, aga põhjust ei ütle, siis see head ei tähenda. Siin oldud 4½ aastaga on seda juhtunud kaks korda, ükskord loeti moraali, et me maja töötajaid ikka tervitaks, ja teine kord teatati kolleegi ootamatust lahkumisest.
Panen „pliiatsi lauale” (st lukustan arvuti) ja torman kohale. Peagi saabuvad ka ülejäänud ja eesti rühm on kohal in corpore. Osakonnajuhatajal on pooleli telefonivestlus ja selle paari minuti jooksul arutame isekeskis muidugi, et mida me nüüd küll oleme teinud. Ent selgub, et asi ei ole sugugi hull, lihtsalt on vaja tingimata täna õhtul tõlkida 3 lk tõenäoliselt rasket dokumenti.
Pilgud rändavad ringi ja tunnen tähelepanu koondumist minule. Kes see oli, kes siis, kui meilt meelisvaldkondi küsiti, muu hulgas just selle teema üles andis? Kes alles täna hommikul meenutas eelmist töökohta, kus kõige raskemad asjad anti talle? Nii et omad vitsad peksavad, nagu see elus ikka on!
Aga tõlge valmib vähem kui pooleteist tunniga, saadan selle toimetajale ning astun õhtule. Mitte kuigi heas meeleolus, sest olen külmetunud ja pea lõhub valutada, mis minu puhul on haruldane seisund. Nii ütlesin täna ära homsest ekskursioonist Volgogradi sõpruslinna. Juba ka eile, nii et täna olen isegi tööl manustanud Coldrexi. Täna oli see faas, kui nina jooksis nii, et tilkus lauale ja taskurätte ei saanud taskusse toppida, olid toanaabri pilgu eest raamatuvirnaga varjatuna niisama laua peal käepärast.
Äraminek kestab üle kahe tunni nagu prantsuse härrasmehel, kuigi pisut teistlaadset trajektoori pidi. Esimeseks suundun (on tipptund ja sõit kestab kaua) kesklinna uudistama uut rõngasplaneedi nimelist elektroonikakaubamaja, kas seal on uue seebika akusid (milleks muidu plaanisin sõita laupäeval T-sse). Kaubamaja ongi suur ja uhke, vähemalt sama suur kui T. analoog. Leian, et sarnaseid akusid on kolme marki, aga kuidas saada teada, mis marki aku on fotokas, mis on taskus, aga mida ei taha välja võtta? – Vastus on lihtne: telefon ja Google! Pärast on paar tundi põnevust, aga Google teadis ka seekord.
Siis plaanin käia jaamapoes, mis jääb mugavasti tee peale. Seal sees on meeletu rahvas ja uudisena kuri turvamees, kes käsib jätta koti ukse juurde; no tere, talv! Et suvaline poekülastaja mu koti sealt kaasa haaraks?! Kõrgmetsa maksimarketist ei jaksa tagasi jalutada, niisiis vaja käia Kirikmäe prismas. Ootan kaua bussi, peatuses kõik suitsetavad, toss kandub allatuult, astun lähima suitsetaja suitsuviiru vältimiseks sammu edasi. Mis oleks sobilik tagasitegemisviis? Peeretada? (Vabas õhus ja elava liiklusega tänava ääres ei toimiks.) Füsioloogiliste efektidega näkku aevastada, mis oleks praeguses terviseseisundis kui varnast võtta? (Kahjuks tuleb seda teha väikeselt kauguselt ja see eeldab täpset ajastamist, et mitte eksponeerida koomilist aevastuseelst nägu.)
Kirikmäe prismast on vaja taskurätte. Mis tore, leidsin ükspäev korterist kolm pakki, hea töö juures kasutada, muidu korteris saab kasutada majapidamispaberit, millel on teatud eeliseid, nt ei lagune niiskena laiali ega vaju nätskeks nutsuks; aga siis saabus külmetus ja need kolm pakki saavad kohe otsa. Sisenedes paneb kott väravad karjuma, nagu see juhtus ka eelmine kord; seekord tahab turvatädi uurida, milles asi. Kaevame üheskoos kogu kotisisu läbi ja paneme ükshaaval värava juurde; ta sulatab asju kilekottidesse, et pärast kassas hea näidata, et näe see mul poes lihtsalt kaasas. Selgub, et väravad rõkatavad bussiraamatu peale; nagu pärast leian, on selle tagumise sisekaane vahele kleebitud metallist turvariba!
Subscribe to:
Posts (Atom)
