Tekstis on keevitaja kaitsepeakatte asemel saadud peakapid, mis tuletab meelde makaabri loo Werner Bergengrueni raamatust „Surm Tallinnas”, kuidas XIX saj baltisaksa luulehuviline soovis Itaalias surres, et tema pea maetaks kodumaale; ta testamenditäitjad saatsid palsameeritud pea postiga, aga postitroskaga juhtus mägedes õnnetus ja pakid läksid sassi. Luuletaja omaksed avasid kodumaisel matusetalitusel hardalt kasti, kus sees oli suvaline muu kola, aga kujutage ette, mida tegi selle paki tegelik adressaat...
Tuleb kommenteerimiseks uute teminite loetelu. Selles on referentlaboratoorium. Märgin, et selle 20 aasta jooksul, kui olen laborirahvaga tihedasti kokku puutunud, ei ole ma kordagi kuulnud, et nad nimetaksid oma töökohta laboratooooriumiks, vaid ikka ja ainult laboriks. Sestap soovitan referentlabor.
* * *
Kohtutornide vahele on pandud ülespoole särama prožektor, mille valgusvihk ulatub madalate pilvedeni ja, meenutatagu, et selletaolise valgustuse leiutas Albert Speer Saksamaa 1934. aasta parteipäevaks, kui üles suunatud helgiheitjatega ümbritseti näiteks mõni suur väljak. Tõsi, Saksamaal kasutati stratosfäärini küündivate kiirte tekitamiseks suuri helgiheitjaid (mitte väikesi kökatseid nagu praegu taevasse pöörlevate ja vonklevate vihkude joonistamiseks, vaid normaalseid õhutõrje helgiheitjaid, mille peegli läbimõõt oli 150 cm ja 200 cm ning mis maanteeversioonis moodustasid iseseisva kaheteljelise haagise), samuti Berliini olümpiamängude lõputseremoonias. * * *
Seisan bussipeatuses ja ootan ning aja mööda veeretamiseks, nagu ikka, vaatan, mida uut Postimees kirjutab. Astub teine ootaja lähemale ja küsib midagi prantsuse keeles. Mu mõistmatu ilme peale küsib kohe inglise keeles üle. Kuulen: „Do you have a writer?” Küsin üle: „You mean a pen?”, mille peale tema vastu, et „yes-yes”, nii et kougin taskust pastaka ja siis seisan, see käes, nagu tola, ja tema seisab, suits suus, nagu veel suurem tola (igatahes oli temal piinlikum kui minul, sest ta kargas piinliku olukorra lahendamiseks suvalise esimese bussi peale, mis kesklinna ei lähe, kuigi välised märgid (nagu reisikott) näitasid, et ta ootas bussi, mis läheb kesklinna poole). Võib-olla oli jaapanlane, ma pimedas ei näinud, „who needed a righter to right a cigarette”.
Korteris laupäeval vaadatud filmi plaadilt untsuläinud võtete osa. Mulle meeldib eriti see, kuidas voodistseenis, kui Scully ei suuda uinuda ja tööasju arutab, ei ole näitlejal tekst meeles: The tissue had traces of a drug called... F*** me! – Mulder: 'F*** Me?' – I know that drug! — Või kuidas filmi teise kandva, kuid ainult poole filmini elava naisosalise näitlejal hakkab tõsise koha võtte ajal mobiil helisema, mille kohta võiks ju arvata, et vast kogenud näitleja aastal 2008 juba teab, kas mobiil tohib võtte ajal sees olla või mitte. Aga plaadi lisadest on kõige ägedam kuuldemängutaoline pealeloetud kirjeldustega versioon vaegnägijatele.
Bloggeri kinnitussõna on actinel, mis peaks seedimissõpradele meelde tuletama, et nende massiliselt äravisatavad topsid püsivad looduses idanemata ja lagunemata mitukümmend aastat.
2 comments:
Kui mõelda eri keele rääkijate raskustele eri häälikute hääldamisel on asiaadi "kahtlustamine" r-i ja l-i segaduses igati loogiline. :) Mäletan, kuidas kunagi üks korealane kõigist mu hääldamisabi püüdlustest hoolimata reklaamis korduvalt kõigile, et "We're having lice for dinner" :D
Nagu tuleb juttu 8. skp loos, küsisin poes kilekotti, un sachet, ja pisut imestasin, miks müüja hakkab ise mulle asju kilekotti laduma. Aga no vast oli taas altminek pr k ammendamatute nasaalikaridega, eks müüja kuulis mu un asemel en, st käsuna „kotti!!” (sisseütl.).
Post a Comment