N, 752. päev: nii kuum on tunne

Kasutusele on võetud uus tööhaldussüsteemi kasutusliides. Mitte midagi ei saa sotti. Uues kasutusliideses on võimalik näha töid peale tähtajalise loetelu ka kalendris, aga miskipärast näitab süsteem mulle töid umbes 23 korda rohkem kui peaks – mitte ainult eesti keelde, vaid kõigisse. Saan teada, et teistmoodi ei saagi, võib-olla kunagi tulevikus muutub.

Tänavalt kostab kolmveerand üheteiset paiku mitmehäälne, kuid hale koorilaul.

Objektiiv saabunud ei ole. Eile õhtuks saabunud postis oli kaks GLSi pakiteadet, oletan, et need on pärit Inglise loodushuviliste poest. Võtan need hommikul kaasa, käin lõuna ajal GLSis järel (sinna käib üks buss tunnis, ärasaamiseks peab 25 min ootama, peatuses on kuum lapp niitu koos paljude putukatega raudrohuõitel). GLS-is (kus on keskpäevaselt täiesti tühi hall) selgub, et tegelikult on see Saksamaa fotopoe pakk ehk mu kauaoodatud objektiiv. Viin paki tööle, käin söömas, siis kontrollin järele, kas käsitsiteravustamise asendis teravustamisrõngast pöörates kauguseskaala liigub. Liigub! Seega on inglise poe asjad veel postis. Postkontoris peaksid ootama uued, siinmaa asfaldiga senisest paremini ühilduvad rulluisud.

Sooja on 30 °C.

Lahkun õhtul suhteliselt vara, sõidan postkontorisse, kust saan suure paki, milles, jah, ongi uisud (või õigemini jala külge kinnitatavad vankrid). Viin pakid korterisse, teen lahti, silitan natuke, siis sama bussipiletit ära kasutades kutsekooli juurde, sealt teise bussiga Kõrgmetsa maksimarketisse. Jalutan läbi aiaosakonna, et äkki on lavendleid veel müügil, paneks võrdluseks välja. Ei ole. Siis toidupoest toitu ning jala tagasi. Kõrgmetsa maksimarketis kuuleb eestikeelset juttu (seda ei ole varem juhtunud).

On väga palav.

Tõstan lavendlid rõdult ära, panen vanni, kus üritan neid elustada. Õhtu jooksul täitub vannituba lavendli- ja heinalõhnaga.

Vaatan uiskudega kaasa tulnud DVD pealt videoõpetusi, kuidas uiskudega sõita tuleb. No tore, kuskil võiks olla ka õpetus, kuidas uiske tuleb reguleerida. (DVD peal on juhendajal eri võtetel seljas küll samad rõivad, aga uisud vahelduvad üpris juhuslikult.) Näis, kuidas uued uisud veerema hakkavad; kui mitte, siis tuleb ka need uisud tuunida ehk uued laagrid panna.

Päris õhtul kisub pilve ja vihmale, mistõttu ei tule akna peale ka tavalisi rohelisi putukaid, mille uue objektiiviga võetud näopildi ma siia tahtsin panna.

Tagasilend

Puhkus kodumail oli tore, sisaldades muuhulgas looduses nähtud harilikku käoraamatut, samuti toimus klassikokkutulek.

Veel täna hommikul käin uudistamas Vabaduse väljaku auke ja tõden suureks rõõmuks, et peale Harju II eesvärava idatorni sokli, mida mainiti ajalehes, on lahti kaevatud ka II eesvärava läänetorni sokkel. Põnev on see, et eesvärav oli mõne meetri kaugemal kui Zobeli suurest raamatust võib mõõta. Küla pealt (Vabaduse väljakut kaevav arheoloog on hea sõbra klassivend) on kuuldud arvamust, et EEKS-maja tagasiastega nurk (kus praegu on Estonian Airi uks) tehtud võib-olla just sellepärast, et mitte lõhkuda maa sees säilinud torni. Ja põnev on muidugi ka see, et idatorni jäänused algavad ainult umbes 70 cm ja läänetorni omad umbes 50 cm sügavusel kõnniteest.

Maapõu on täis ka muid aardeid; küll oleks põnev, kui suuremaid kaevamisi toimuks ka Nunnavärava kandis (mille täpne kavatis olevat senini teadmata) või Karjavärava ees (et saaks teada, kas eesväravatorne oli 2 või 4). Ja eks seda oleks ka hea teada, kus täpselt oli Barbara kabel (isiklik arvamus on, et jäi Ingeri bastioni alla; bastioni muldkehas konte ei ole nagu Skåne bastionis, sest muldkeha muld toodi Tõnismäelt ja kaevandist praeguse Toompea tänava kummalgi küljel, Skåne bastioni muldkeha muld võeti samast vallikraavist, kus oli olnud Gertrudi kirik ja kalmistu (panen selle kohta kah pildi), bastioni muldkeha või vähemalt selle 1938. a Rannavärava tee ehitamisel läbikaevatud osa oli luid täis).

Üks paljudest rootsiaegsetest Skåne bastioni projektidest. Bastionist idas on kujutatud ümara aia sees rõugemaja ehk endine Gertrudi (Truuta) kirik. Lõigetel on näha aia ja kabeli müürid.

Augu, kust leiti kiviaja asulakoht, vaatan ka üle ja tunnen headmeelt, et saan jalutada üle mootorliikluseks praktiliselt suletud Vabaduse väljaku nii, et jään ühte tükki.

Katkend R. Zobeli raamatu „Tallinn (Reval) keskajal” 8. joonisest (lk 21). Pildil on Vabaduse väljaku ümbrus (hooned ja tänavad seisuga 1979–1982), punktiiridega mattunud kaitseehitised. Rõngad tähistavad geoloogia- ja linnaehitusuuringute šurfe ja puurauke. — Praegu on lahti kaevatud teravnurk Vabaduse väljaku keskel ja kaardus kontreskarp selle ees (vt 3. panoraam).

Ja nüüd tagasi tagasilennu juurde.

Lennu esimene ots möödub valutult, plaani järgi ja üllatavalt kiiresti. Lennujaamas on aega kuivada kolm ja pool tundi.

Teine lend on elamusterohkem. Minu kõrval (seekord istun vahekäigu pool) istub aasia vägilane (arvatavasti Tšingis-khaani järeltulija), kes ei ole avastanud, et ta kott mahub eesmise tooli alla, kui see keerata pikuti, mille tõttu see on kahe tooli vahel põiki ja ta istub jalgu 120° hargitades nagu Zeus Parthenoni viilul (kuigi tal on püksid jalas, Zeusil ei olnud). See tähendab, et minu jalgadele jääb ruumi väga vähe. Seepi ja pesupulbrit seal kaugel maal ilmselt ei tunta.

Minu taga laseb oma talendil särada tulevane ooperitäht, kellest saame kindlasti paarikümne aasta pärast kuulda maailma tähtsaimatelt ooperilavadelt. Nagu öeldud, unustasin kõrvatropid maha. Tekib misantroopne mõte – mis ikkagi on põhjus, miks lemmikloomad peavad reisima lennuki trümmis?

Minu paremal käel, üle vahekäigu, istub siinmaine nooruk, kes peaks kindlasti pälvima bioloogide tähelepanu, sest temast saab alguse inimevolutsiooni senitundmata haru, mis juhib inimese mäletsejate kilda. Ta ei tea, et heliefektidega nätsutamine – eesti keeli matsutamine – on asi, mida ma füüsiliselt ei talu. Samuti ei tea ta, et kui ma paremat käsivart väga äkki 90° küljele liigutaks, siis saaksin talle täpselt pihta nii, et ei peaks muul moel üldse liigutama. Saaksin, rõhutan. Teisalt kui ta seda teaks, siis oleks ta vait.

Hiljaks jääb nii väljalend kui kohalelend, samuti peab ootama veerand tundi kohvreid. Mu kott on teine, mis karussellile välja tuleb, ning olen esimene, kes lennujaama ette jõuab (saabunud on ka mitu suurt lõunamaalennukit), nii et taksojuhid alles teevad puntras suitsu ning saan pikast reast kõige esimese takso, kes valib korterisse jõudmiseks lühima tee (!!) ning siis kummide vilinal järgmise kliendi järele kihutab.

Korteris on palav, lavendlid on ära kuivanud. Laadin puhkusel võetud pildid mälukaartidelt ära. Klassikokkutuleku piltide värve peab pisut kõbima (inimestel on näod kohati sinised, kuigi oli soe õhtu), aga jõuan sellega valmis kõige kiiremini esmaspäevaks.

N, 751. päev: lennuteed

Üles jälle kolmest. Eile sain magama kolmveerand üks, mil ma enam ei jaksanud asju pakkida, vaid ladusin lihtsalt kottide juurde hunnikusse. Nüüd pakin asjad lõplikult kotti, ühendan kõikvõimalikud juhtmed seinast lahti ja lähen takso peale. Päeval meenub, et vannitoa seinal iminappadega püsiv nagi jäi alla tõstmata; no mind pole vähemalt kohal, kui see mürinal alla kukub.

Uues lennujaamas on jäetud läbi mõtlemata, kus paikneb enne turvakontrolli piletikontroll. Mujal, nagu oli ka vanas terminalis, on selleks tavaliselt endised passikontrolli putkad. Siin aga seisab kontroll keset koridori, kissitab pimedas silmi. On väga hämar. Nagu ikka, on lennujaama kogunenud sadu lõunamaale puhkama suundujaid, mille tõttu sujub turvakontroll kähku.

Lennujaama sildiasjanduse on teinud küllap Jean Tatique, st kohalik Jaan Tatikas, sest kust võib pahaaimamatu reisija arvata, et kui käänu taga on väravanumbritega silt kümnekonna meetri kaugusel, siis seal ei ole neid pisiväravaid, mis jäävad käänu ja sildi vahele? Käi või kogu terminal läbi ja otsi!

Ja ma ei saa aru südametutest lapsevanematest, kes piinavad väikelapsi sellega, et selmet lapsed võiksid hommikul kell viis oma sängis õndsasti puhata, tirivad nad nad kuhugi pimedasse rahvast täis ootesaali. Rääkimata sellest, et nad siis juhuslike, aga lühikeste vaheaegade järel lapsi nimepidi röögatavad. Meenub, et kõrvatropid jäid maha.

Lennukis läheb paremaks. Enamiku teest muidugi magan, kuid võileivajagamise hetkeks ärkan üles.

Hiljem teine lend kulgeb samuti kenasti (peale selle, et ma kaotan lennukisse ära sammuloenduri), seejärel algabki kahenädalane puhkus kodumail (ehkki tööl toanaaber püüdis selgitada, et neljapäevast, 17. juulist kolmapäeva, 30. juulini on tegelikult üks nädal).

K, 750. päev: viimane tööpäev

Hommikul on igasugu puhkuse-eelseid tegevusi, mistõttu tulebki kurjasti kasutada eile välja kuulutatud ametlikku suveaega ja saabun kella kümne paiku. Ja töölgi on tööpäev tihe.

Saan Wagneri ooperikogumikuga ühele poole. Kuue äripäevaga kümme Wagneri ooperit – tehke järele!

T, 749. päev: kopsime ja taome

D. maantee paljude autopoodide [lugesin kontrollimisel valesti „artropoodide”] vahel on ka autolaenutus, kust näen väljumas kolme tumedanahalist, kes jäävad laenutuse ette seisma, mingid paberid käes, ja kolmest kaks ringutavad väga kunstilistes poosides nagu Leni Riefenstahli kuulsa Nuba-pildi odamehed kaljunukkidel.

Jaama vastas bussipeatuses müüritakse pisihotelli kunagist ust kinni; küll on kahju, et ei ole fotokat kaasas. Parajasti käsiloleva plokirea keskel on auk plokist umbes kaks sentimeetrit lühem ja kogu aja, mil buss foori taga seisab, võib näha, kuidas ehitusmees suure kummihaamriga vemmeldades üritab sinna avasse plokki sisse kiiluda. Ega muudes püstvuukides ka suurt mörti paista (st kogu uus müür püsib püsti piitade vahele kiilutuna); põnevad ehitusviisid!

Tööl on kontrollida Soomest pajatav tõlge, mille originaalist avastan kaks maateaduslikku viga (nt üpris tuntud kohanimi on valesti), küsin sama tõlget kontrollinud soomlase käest üle, kinnitab, et ohoh, on jah, ja aitäh, et ütlesid, ta ei märganudki.

Tuleb teade, et tänasest kuni 15. septembrini on asutuses ametlikult suvi ja kellaaeg, millal peab hommikul kohal olema, on tavapärase 9.30 asemel kell 11 (mis meenutab isa Tedi ütlust, et ta peab vara magama minema, sest peab homme tõusma vara, üheteistkümnest).

Pildistan lavendlite kallal olevat kumalast ning üritan piltide ja välimääraja järgi leida liiki. Isegi tiiva soonemustrit võrdlen.

E, 748. päev: eredam kui tuhat päikest

Päeva mureteema on see, et päikeseprillid on kadunud. Kui korterist neid kuskilt ei leia, siis meenutan, et panin need ükspäev (ammu-ammu, umbes möödunud reede paiku) tööle laua peale klaviatuuri ja kuvarite vahele. No tööl neid ka ei ole. Tuleb otsida veel korterist; must stsenaarium oleks, et olen pannud tööl laua peale ja nädalavahetusel on need vaikselt ära koristatud [mis meenutab paarkümmend aastat tagasi Pikri tõestisündinud lugude sabas olnud pajatust, kuidas väljakaevamistel olnud abiks aktiivne daam, kes iga leiu peale valjusti kisas: „Leiutis! Leiutis!” Pistetud siis tema kaevatavasse alasse mulla alla teda ootama liivapaberiga läikimahõõrutud vasktraadist „sõrmus”. See „leid” kadunud lipsti! tädi kitlitaskusse, tädi vaikis ega tõstnud isegi pead mitte.].

Samas meenub, nagu pannuks ma laua peale ainult päikeseprillid ise, mitte nende ümbrist, mis on ka kadunud. Samas on jäljetult kadunud ka märkmik, mida mäletan olnud olevat päikeseprillide juures. Ähmaselt mäletan ka, et ükspäev poest tulles olid päikeseprillid kotis (koos märkmikuga). Laupäeval T. linnakesse sõites tõstsin aga kotist kõik asjad välja.

Kui pärast poodi õhtul korterisse naasen, siis muidugi leian nii päikeseprillid kui ka märkmiku sealt, kuhu ma vaadanud ei ole. Koristajatelt kahtlus seega kadunud. – [Oskar Kruusi raamatus „Apokriiva lood eesti akadeemilise kirjandusloo juurde” on lugu Otepääl sajand tagasi resideerunud kirjanikust, kellel lõppenud kõrtsis raha otsa ja saatnud siis ühe kohaliku parmu raha tooma, et tead ju, kus ma elan, mine võta taganttoast kirjutuslaua sahtlist viis rubla, võti on siin; tollane naabrivalve võttis parmu muidugi sissemurdmiselt kinni, raha näpus, ja oh seda seletamist, et peremees ise saatis; samal ajal istus peremees kõrtsis ja muudkui ootas raha saabumist. Lõpuks jäädi parmu juttu siiski nii palju uskuma, et mindi kontrollima – ja parm osutus süütuks ning kirjanik maksejõuliseks.]

Bussiraamatus (Ethology, 1982) on järg inimese sugulise dimorfismi mõjust inimese sotsiaalsele käitumisele (algselt polügüünia või sari­monogaamia ehk siis võitlus naiste pärast), mis on üleõla­lugejatele kindlasti huvitav, sest peaaegu iga teine sõna on sexual. Samas pilte ei ole ja seega ei küüni see pilgu­püüdvuse poolest skeemini, kus kujutati naeratuse ja naeru arengut primaatide hulgas ja väidetavasti naeratava inimese näo kõrval oli ladina nimetus Homo, vt pilt.

Õhtupooliku kuivem osa veereb pilditöötluse seltsis (HDRI, panoraamid) ning märjem põhjalikul pesu- ja nõudepesul. Viimase kohta mainitagu, et mingil tundmatul põhjusel on omandanud valamupõhjas ühes kihis lebavad esemed söögiisu peletava lõhna, eriti lusika- ja kahvlivarred, mida isegi Fairy ei leevenda. Proovin drastilisi vahendeid nagu keeva vett ja (mis ka aitab) Mr Properit. Nüüd noad-kahvlid-lusikad lausa säravad.

Postkastis oli ka Amazoni pakk, sees Lääne-Euroopa ja Briti saarte putukate välimääraja (2000 liiki) ja keskaegsete piiramismasinate raamat. Putukate välimääraja on köitev raamat ja mis peamine, jooniste, mitte fotodega, mille järgi tunneb hea välimääraja. Leian ööliblikate osast toaseinal 2000. aastal pildistatud kummalise liblika ja saan ka teada, et kõverate harkidega kõrvahark on isane, emasel on hargid peaaegu sirged.

Piiramismasinate raamat (mida sirvin tunduvalt vähem) kirjeldab muu hulgas Itaalia linna Crema piiramisel 1160. a kasutatud 20 m pikkuse ründesillaga piiramistorni, mille ehitasid laevaehitajad ja mis oli kohalenihutamise asendis (sild püsti) koos silla kande- ja langetustarinditega umbes 50 m kõrge. Mõni ime, et linna kaitsjad ei mallanud oodata, millal sild müürini jõuab (tornis läks midagi katki), ja andsid alla (ja piirajad hävitasid linna).

P, 747. päev: metsas, kännu otsas

Nagu ikka, maitseb uni hea ja pildistamisretkest hommikul ei tule midagi välja. Siis on vaja osutada pakilist terminiabi ja nii ongi kell üks. Siis on ühissõidukite portaali sõiduplaanirobot maas (sellel on väga lahe teostus, et päring on prantsuse ja vastus saksa keeles, sest et robot paikneb mingis Saksa serveris, nagu veateatest teada saan). Siis hakkab tööle, aga rongile ei jõuaks ja järgmise peale saaks bussiga (ei viitsi kolme kilomeetrit kõmpida). No ja seekord on buss tulnud täpselt ja algabki äge astumine jaama poole. Seekordne rekord on maja eest bussipeatusest jaamahoone ukseni 24 minutiga (majast olen kõndinud 25 minutiga, aga see on umbes 200 m kaugemal). Ma täpselt ei mäleta, kas rong läheb 16.50 või 16.52, jaamas olen 16.48. Piletit ei ole vaja, mul on üleriigiline kuukaart. Rong, saadanas, hakkab liikuma 16.52 asemel alles pisut enne viit.

17.28 olen külas, mille nimi tähendaks täpselt äratuskella, aga ilmselt ei tähenda. Sealt on paar kilomeetrit astuda piki Hapujõe orgu allavoolu, kus on paar rongiaknast meelde jäänud kaunist kohta.

Esimene on kohati nõgestesse kasvanud (aga muidu heas korras) kapitaalne kivisild, mille juures on see häda, et hea vaate jaoks peaks olema kas nõgesepõõsas või jões (kus paarsada meetrit ülesvoolu on Äratuskella küla puhastusjaam ning vesi on sestap vägagi sogane).

Sellest sadakond meetrit allavoolu on ülevooluga pais ja vesiväravate jäänused, millele saab küll ligi, aga on taas see häda, et vesivärava otsast värav ise ei paista ja hea võtte jaoks peaks jalad märjaks tegema, mida ma mõistagi ei soovi.

Mõnesaja meetri pärast on lossiks nimetatav kaunis hoone, juures silt, et see on narkomaanide taastuskeskus, kus nad saavad paraneda näiteks siga, kanu ja eesleid talitades. Lossi ja kaljuseina vahel on maantee, kus servast kostab äkki ägedat piiksumist ja priske hiir põgeneb minust umbes meetri kaugusel lehtede alt urgu. Tore oleks pildistada vaatepilti, kuidas hiir august välja vaatab, aga kes nii kaua jaksab oodata, maantee servas pealegi.

Edasi läbib tee M-achi küla, kus lõppes märtsi alguse matk. M-achi sees on 50 km/h piirang ja ees automaatne kiirusenäidik, mis jalakäija peale kahjuks ei reageeri, aga läheneva auto kiiruseks kenasti 78 km/h näitab. Külas on teeristil viit, et 1040 m kaugusel on madal tunnel (raudtee-alune läbisõit).

Teen külas jõesillal pilti ning kui kaardi järgi õigele rajale tagasi lähen, imetlen raudtee-ülesõidul püsivat silti, et kui ülesõit on rikkis, sõitke näidatud skeemi järgi umbes 10 km ümbersõit.

Järgmise jõevaate kohas on parimas võttekohas üksik raudnõges, nagu vaatamatagi leian.

Sellest järgmine vaade on kitsal ojasillal, kuhu statiivi ülespanemine on mõneti tüsilik, sest maanteel sõidab ka autosid. Auto mööda mahub, aga pisut hiljem läheneva mootorratta korral vilksatab küll korraks läbi pea mõte, et äkki ei võta kurvi välja ja peaksin vast igaks juhuks üle serva hüppama. Aga mööda ta saab.

Hapujõe orus oli vanasti hirmus tööstus, st üks veski teise otsa ning nende vesiväravate ja veerennide jäänuseid on küll ja küll. Samas neist enam ükski ei tegutse ja jõel on taas vaba voli uuristada end sinna, kuhu tahab.

M-achi viimase saeveski järel keerab matkatee üle jõe – kaardi järgi mitte üle silla, vaid 50 m allavoolu läbi jõe. Selles kohas on kallas veel madal ja läbitav, mistõttu ronin sillalt alla madalveest paljandunud kivivallile ja teen vat sellise pildi:



Edasi on muistse paberiveski taastatud vesivärav, mis paistab raudtee peale ja tundub rongiaknast vägagi fotogeeniline. No tegelikkuses on ka siin see häda, et on kole hämar (aga selle vastu aitab statiiv) ja parimasse võttekohta ei pääse (selle vastu aitaks väikene helikopter).



Ligi kilomeetrine veerenn on kogu pikkuses alles, oli raudtee ehitamise ajal veel kasutusel, mistõttu raudteesillal on veerenni jaoks eraldi väike kaar, ja mõnesaja meetri pärast ületab veerenn sillalaadset akvedukti mööda jõe. Veerenni eesmärk oli toita paberiveski veeturbiini, juhtides vett palju väiksema langusega kui jões, st veski kohal on veerenn jõest palju kõrgemal ja veejõudu küll ja küll. Kahjuks on renn praegu kuiv, sest vesiväravad on avatud. Huvitav muidugi, kui väravaid peaks olema võimalik sulgeda ja sedasi vett paisutada, kas siis renn täituks? Millal seal vesi viimati voolas, on raske öelda.

Paberiveski juurde jõudes on kell kolmveerand kaheksa ja viimane veel valges tagasi jõudev rong läheb pool üheksa. Võimalik on minna 3 km allavoolu järgmisesse jaama või 2½ km tagasi M-achi jaama. Kardetud vihm jäi tulemata, õhtu on kaunis, päike paistab. Kõnnin tagasi M-achi poole, päike paistab läbi puude eest, kaunis kollane valgus.

Jõeorg akvedukti ja paberiveski vahel on vägagi fotogeeniline, kui sinna kuskilt alla saaks – ülalt pervelt jäävad puud ja oksad ette.

Võib-olla kui oleks valgem, näeks ka, mis linnud jõe kohal lendavad, vesipappe on kindlasti, võib-olla isegi jäälinde.

Kaks mõistatust:

1. See raudteeharu avati 1861 ja suur osa kapitaalset infrastruktuuri (raudteetamm, sillad ja tunnelid) pärineb sellest ajast. Tugikeskusest allavoolu oli pealtvaates rombikujulise võlviga sild, mistaoliste tugevusarvutust ei osatud teha 1920. aastate lõpuni (ilmekas näide on Tallinnas Paldiski maantee raudteeviadukt, mis koosneb rombikujulise ava asemel paljudest ristkülikukujulise avaga „väravatest”, millel on ka teatud esteetiline mõju, muutes kogu silla kergeks). Võimalik, et sõjas läks algne võlv katki ja praegune on sõjajärgne; samas ega selles kohas eriti märke sellest ei olnud, et sillaava oleks varem olnud tammiga täpselt risti.
2. Fotokas oli kaelas ja kord sattus õlalevõetava statiivi pea kolksti! justnagu vastu objektiivivarjukit. No ja tegelikult on UV-filtril nüüd päris sügav kriim. Mõistatus on see, miks seda kriimu väikese avaga tehtud piltidel näha ei ole, kui mõnikord on näha UV-filtril olev tolm. (Võib-olla ei ole valgustus veel olnud selline, kus see näha oleks. Samas on kriimustatud UV-filter siiski väiksem häda kui objektiivi kriimustatud esilääts.)

M-achis olen mõni minut enne rongi jaamas, on ilus õhtu, kaugelt mandrilt pärit pere sõidab kuhugi, perroonil kõlab huvitava kõlaga kauge maa keel. Paar jaama edasi on karjamaal vaatepilt, kuidas kaks pulli pusklevad ja vasikas laseb nende ümber ringiratast.

Ja jaamast jälle jala tagasi, sest sõiduplaani järgi jõuaksin jala kiiremini.

L, 746. päev: seiklusjutte maalt ja tornist

Hommikune väljumine kuidagi viibib. Kui lõpuks jaama jõuan, on rong ära läinud; kui kassasaba ära seisan, on järgmiseni 45 minutit. Mõtlen, kuidas võiksin seda auku veeta: läheks õige loodusmuuseumisse looduspiltide näitust vaatama. Et 15 minutiga ei jõua, võiksin minna parem ülejärgmise rongiga, seega oleks muuseumis aega 15 min asemel 1 h 15 min.

Kõnnin alla loodusmuuseumi, näen näituse ära (need on lennuki pealt tehtud aerofotod veidratest maastikest), siis tahan näha siitmaalt leitud kivistisi, siis polaaralade erinäitust, siis jäälinnu topist – ja kui kella vaatan, näen, et soovitud rongini on aega umbes 10 minutit. Jaama on umbes kilomeeter, nii et võib-olla jõuan. Aja säästmiseks sõidan alt orust liftiga üles. Muidugi on just vajalikust kohast kõnnitee kinni, ühtki silti ei ole, kuidas üldse üle tänava saada, tuleb kõndida väga pikk ring, mille kestel jään ma ka sellest rongist maha. Teen mõne pildi ka kesklinnast, kuhu satun harva. Taevas rulluvad ähvardavad pilved.

Kõnnin Jaama tänava elektroonikapoest läbi ja saan moraalset julgustust (hinnavahe T. linnakesega on müstiline). Jaamas aega üle poole tunni (ja ma ei ütle, mis oli mu esmane mõte, kui nägin leheputkas kohaliku kõrguse perekonnaliikmete näopiltidega postkaarte).

Kui olen rongis, kallab kõvasti vihma.

T. linnakeses on kavas hankida vajalikud asjad kohe seapildiga elektroonikakaubamajast, mis on jaamast üle tänava (mälukaart ja ekraanipuhastuslapid – miskipärast elab siinmaa justnagu veel kineskoopkuvarite ajastus, sest müüakse kas puhastusvahendeid, mis TFT-kuvarit ei puhasta või mis tunduvad olevat klaasi puhastamiseks, neid ma TFT peal kasutada ei julge – klaas on keemiliselt väga püsiv materjal, kardetavasti TFT kattekiht ei ole). Topin seljakoti poe kappi ja riputan kaamerakoti õlale. Sisenemisel kuulen selja tagant kurja tädihõiget, et kas mul on fotokotis fotokas sees. Vastan, et on küll. „Kas Te tahate poes pilti teha?” küsib tädi [meenutagem, et täti on soome keeles leebe sõimusõna]. Vastan, et ei taha, ma lihtsalt ei taha fotokat kappi jätta. Tädi kinnitab, et see ei lähe mitte (ma ei saa aru, kas see, et ma fotokaga siseneda tahan, või see, et ma seal pilti teha ei taha) ja et ma pean fotoka nende kätte andma. „Mida??” küsin üle, sest sama hästi ju võiks riputada fotoka ukse kõrvale seina löödud naela otsa; tädi läheb üle märkide keelele ja näitab käega, et andku ma fotokas poeskäigu ajaks neile. Vastan, et seda ma küll ei tee. Tädi ei ole sellise olukorra jaoks ilmselgelt programmeeritud ja ta kostab, et „tut mir leid”, et mingu ma siis minema. Ja lähengi. Sellesse poodi ma enam jalga ei tõsta, vaid viin raha hoopis nende konkurendile. Ja nende meilispämmist loobun samuti.

Teisalt on see huvitav poliitika, soovitan kaupmeestel ja muudel teenindajatel võtta kasutusele mujalgi: näiteks lähed kirjatarvete poodi, jätad kõik pliiatsid ja märkmiku uksehoidja kätte; lähed bensiinijaama, tühjendad kogu kütusesüsteemi pudelisse, annad jaamas olemise ajaks töötaja kätte hoiule; lähed pudukaupade poodi, annad nahkrahakoti uksehoidja kätte; lähed riidepoodi, koorid end alasti; lähed prillipoodi, võtad enne prillid eest; ja lähed hambaarsti juurde, riputad hambad varna.

Samas on konkurendi fotoosakond teadaolevalt üks kalleimaid fotopoode maamuna peal, mis paneb pisut kahtlema, et äkki peaksin ühe 8 GB mälukaardi asemel investeerima sama raha nelja 2 GB mälukaarti, mida saab Kirikmäe prismast; aga samas ega ma julge Kirikmäe prismast nii keerukat tehnikaasja kui mälukaart osta... neil on seal tehnikakaupadega mingi totaalne kvaliteediprobleem, nagu olen mitu korda kogenud.

Teine ja hoopis suurem mure on see, kuidas käitub konkurent kliendiga, kes siseneb poodi seljakotiga, mille sees on fotokott. Aga juba uksel tervitab suur silt, et neil on hoolikas videovalve, ja eeldatavasti valvatakse ka seda, et ma tõesti ei topi omale asju seljakotti. Saan mälukaardi ja pärast pisikest otsimist (ülemiselt korruselt) ka puhastuslapid.

Ja siis sisenen kõrvalkaubamajja, et pisut näppida vihmakindlaid soojustamata matkariideid (mu ainus vihmakindel matkajope on soojustatud ja küllap ka tuisukindel). Kui sisenen, hüüatavad turvaväravad korraks, aga ma ei saa aru, kelle peale. Et ühegi tuulejaki peale süda rõõmust lausa ei hüppa, lahkun midagi ostmata; ja trepi juures hüüavad kellad juba uuesti. Tunnen, kuidas mu saksa kõnekeele oskus kuivab raginal kokku. Kassast saadetakse onkel asja kontrollima. Teatan, et ma ei ole siit midagi ostnud. Onkel vaatab mu punnis seljakotti jube kahtlustavalt ja uurib, et mis mul seal sees on. Fotokas ja meediapleieri puntras juhtmed on mu arust need, mis väravad kisama panevad. Kõige pealt tuleb aga välja elektroonikapoe kilekott, mida nähes poeonkel rõõmsalt hüüatab, et proovime algul seda; see panebki väravad kisama. Ta hõõrub seda vastu letti ja teatab, et proovigu nüüd uuesti. Proovin (ikka veel mureliku südamega, sest fotokas on kotis edasi ja kõrvaklapijuhtmed ikka puntras), aga enam ei kisa.

Rongini on aega kuus minutit, kuhu ma ei jõua. Kõnnin rahunemiseks pisut peatänava kõrval rahuliku rööptänava kaudu ringiga fotopoeni, mis on juba kinni, ja siis otsustan uudistama minna linnakese peamist vaatamisväärsust Musta väravat, kuhu sisse ma varem jõudnud ei ole.

Mulje on ülihea, teen palju pilte. Värav ehitati umbes aastal 180 (ei, ei ole null puudu), pidavat olema suurim säilinud Rooma-aegne tervikehitis Saksamaal ja on alles tänu sellele, et tornis elas XI sajandil erakuna kreeka munk Siimon, kes kohe pärast surma pühakuks kuulutati ja kohe seejärel neljakordne väravahoone kirikuks muudeti (ainus lammutus oli ühe torni IV korrus, sest kirikul oli vaja ainult üht, mitte kaht torni). Valdav enamik muid Rooma-aegseid muistiseid lõpetasid oma maise olemasolu keskajal kivimurruna, millest siis Siimoni kirik säästus. Siis XIX sajandi algul käis kohal Napoleon, kes arvas, et Rooma-aegse värava võiks taastada, ja kirik (peale arvukate reljeefide ja konsoolide ning all pildil oleva apsiidi) lammutati ümbert ära.



Kui kella vaatan, on rongini taas napp veerand tundi aega ja astuda on kümmekond minutit. Mõni minut kulub selleks, et väljapääsuvärav avaneks (ma algul kõvasti vajutada ei tihka, aga tuleb siiski, nagu proovib vahepeal samuti hätta sattunud paar). Kiirustan aga jaama poole ja loodan salamisi, et äkki jääb rong hiljaks. Suur on minu rõõm, kui tabloolt näen, et jääbki, aga perrooni number on mitte läbisõitva kaugrongi oma, vaid siinmaise susla oma. See seisab perrooni ääres ja on sellise näoga, et kohe paneb uksed kinni. Mina ei ole ainus, kes rongi peale jookseb, küll aga ainus, kes kummastki vagunist vaba kohta ei leia.

Istun praktiliselt veduris ehk suures tamburis, kus on klapptoolid ja jalgrataste hoiuruum ning vedurijuhiruumi klaassein. Minu kõrval istub siinmaa konduktor, kes enne piirijaama loeb ajakirja, siis aga tõuseb püsti ja hakkab pileteid kontrollima. Teisel pool ja vastas istub kolm siinmaist noorsandi, üsna lõbusas meeleolus, aga kellaaeg on veel kaunis varane ja konduktori isik näib nende aktiivsust kenasti pärssivat; vaatepilt on kahtlemata huvitav antropoloogia vaatenurgast (eks inimeste vaatamine ole niisama põnev kui loomade vaatamine, neid on ka kergem leida). Pärast kükitab konduktor vedurijuhi juures (küllap istub madalal taburetil, et vaadet ei segaks vms).

Hästi näeb ka, mida teeb vedurijuht, ja võib täheldada, et kui tal on aknad teatud kombinatsioonis lahti, saab ta vilunud kombel teha rahus suitsu nii, et juhiruumist (mille uks on lahti) ei imbu haisupoegagi.

Rong siseneb linna lõunaküljest, nagu ikka pärast tugevat vihma.

Saan kenasti bussi peale ja sellega korterisse. Üks lavendlipott on õied norgu lasknud, kastan ja jäädvustan õite kerkimise (siin oli ka video, mis on kahjuks ära kadunud).

Skannin 1997. a Saaremaa-käigu pilte ja olgu maailma hiilguse möödumise näiteks kaks Kuressaare kindluse läänebastioni pilti, vahe ligi üksteist aastat:

R, 745. päev: reede

Heliseb EMT telefon; vaatan, et tundmatu number. Esimese kolme sõna „Tere! Helistan Teile...” jooksul kerin peas läbi kõik inimesed, kellele see hääl võiks kuuluda, ja täpset vastet leidmata arvan väga lühikeseks viivuks, et äkki on see hea sõber (natuke külmetunud häälega), kelle häält niigi harva kuuleb, ja rõõmustan, aga siis jätkub jutt, et sellest-ja-tollest pangast ning kas teate, et Teie pangakaardid ootavad teatud kontoris. Vastan, et jah, ja tahan küsida, et kui nad on seal rahus kuu aega oodanud, ehk ootavad nädala veel, aga telefoni hõigatakse „head päeva!” ja pannakse toru ära.

Kohtumine direktoriga, üle 2 tunni. Kalendrisse saadeti, et kestab poolteist tundi, kohtumise alguses ütleb direktor, et kestab kaks tundi, läheb üle. Kavas oli lahkuda kohe pärast koosoleku kavandatud lõppu 15.30 (mul on akuutselt vaja 8 GB mälukaarti, mida T. linnakeses tean olevat ühekorraga väga usaldusväärse firma oma ja maksvat kolmandiku vähem kui siinmaal), aga kui lõpeb tegelikult 16.10, siis läheb see plaan luhta. Edasi kallab õues vihma.

Koosolekuruumis on umbes 20 tühja kohta ja ma arvan endamisi ära, mis kohale direktor istub. Jutt käib mitmesuguste haldusasjade ümber.

Õhtul (kui hetkel ei saja) Kirikmäe prismas.

N, 744. päev: Tharaphita eiecto

Lähen tööle hommikul vara, kaheksast, et valmis saada kella kümneks üles antud ports töid, millest ma ühte ei olnud veel vaadanudki. Need valmivad kell 9.46. Siis teine veel suurem risk, et kaheteistkümneks uuendada kaks vana tõlget, mida ma samuti veel vaadanud ei olnud ja mille peab kolleeg üle kontrollima. Üks valmib tähtajaks, teine läheb 8 minutit üle, sest kolleeg ei jõua enne üle kontrollida.

Grillipeo pildid jõuavad veebimeistri kätte. Üleeile küsis peo korralduskomitee üks eestvedajaid, hollandlane M, kas tohib mu pilte asutuse kodulehel avaldada, ja ma pakkusin, et mu veebialbumist noppimise asemel võin nad tuua plaadi peal. Sain teada, et andku ma plaat veebimeistri kätte. Ega ma muidugi teadnud, kes veebimeister on või kus toas ta töötab. Sain siis eile järele vaadates teada, et samal korrusel paar tuba trepi poole ja suhteliselt uus kolleeg, keda ma nägupidi tunnen ja tere ütlen; aga ei olnud kohal. Eile hommikul oli koguni selline nöök, et mul plaat taskus ja sõitsin hommikul veebimeistriga samas liftis! Täna lõunale minnes märkan, et veebimeister istub oma kohal, ja viin plaadi ära.

Tänane töine muusikataust on „Nürnbergi meisterlauljad” (see on 1974. a salvestus, koos lavalaudade kolinaga; mul oli varem Karajani 1970. a stuudiosalvestus). Imetlen teose ülesehitust: vaatuste algul on vägev muusika, et puhvetist tuleval ooperikülalisel oleks lõbus; siis vahepeal on vähemalt tund aega suhteliselt vaheldusetut ja vaikset muusikat (III vaatus kestab umbes kaks tundi!), et väga palju ei segaks, kui veiniklaasi mõju hakkab lahtuma; ja siis on lõpus uuesti värskemad ja vägevamad hääled, et ooperisõber teaks üles ärgata ja vaheajal puhvetisse minna. Ja III vaatuse teises pooles kestab pidulik finaal ligi pool tundi.

Kuuldavasti oli just duuris ja rõõmsailmeline „Nürnbergi meisterlauljad” ooper, millega hariti 1930. aastatel rahvast, kes kogunes Nürnbergi parteipäevadele (mis olid nagu NLKP kongress ja Artek üheskoos, aga iga aasta); ja nüüd kujutage ette, et olete ebamusikaalne jupijumal, kes on ooperis sellepärast, et peab, ja olete päeval tundide kaupa seisnud väljaku peal ja ülejäänud aja päevast marssinud ja siis ooperis neli tundi (netona, vaheajad peale selle) kannatanud ja kui pidulikud fanfaarihelid on orkestriaugust ära kostnud, võtate garderoobinumbri juba kätte valmis, et kiiremini oma telki unele jõuda (või lõkkeõhtule koos teiste sama toredate noormeestega), aga siis jätkub finaal veel kakskümmend minutit! Ja pärast seda kestvad ovatsioonid, kõik tõusevad püsti jne.

Muidugi, eks Wagner kirjutas selle romantilise ooperi seitsekümmend aastat varem ja ega tema teadnud, mida sellega järelpõlved teevad.

Oli see Kivisildnik, kes kuulutas luuletuses, et on ainult üks jumal, ooper, ja tema on selle puhvet?

* * *

Soe ilm, jaama juures näitab kraadiklaas 29°. Käin Kõrgmetsa maksimarketis. Vähe peale üheksat hakkavad lendama nahkhiired, vaatlen neid pisut binokliga, eriti kui alumine naaber on oma grillil viimase rasva ära söestanud ja sinine suits kõik mu tuppa tõusnud ja ma olen köhimised ära köhinud. Vast peaksin panema rõdule suitsuanduri, äkki hakkab õpetlikult karjuma, naaber kuuleb ja jätab järele.

Poe poole sõites mõlgutasin, kuidas eesti keel ikka hukka läheb, näiteks soovitab Nami-Nami toidusõnastik, et sõnastikus liikumiseks „vajuge” soovitud esitähte. No kuulge! Samuti on viimasel ajal hakanud eesti keelde tõlkima inimesed, kes küll ilmselt saavad eesti keele kõnelemisega ilusti hakkama, aga kes ei tee vahet täis- ja osasihitisel ning täies rahus kirjutavad, et „seejuures tuleb arvestada selle, et...” jne.

Seepeale mõtlesin veel täis- ja osasihitisest ning ühildumisest (mille oskust samuti on viimasel ajal hakanud nappima – või siis säästavad välistõlkijad vales kohas ja on lihtsalt loobunud korrektorist) ja tuli selline mõte.

Aidake, keeleajaloo asjatundjad, kes te teate, et sõna „herilane” on kunagi olnud „šeriläinen” jne.

Nimelt eesti keeles käändsõna ja selle laiendid ikka ühilduvad: ning kahe nädala pärast olid Juhani ja Miina õnnelikud [mitm. nimetav] pulmad [mitm. nimetav] või annab mulle sooja [ains. os.] leiba [ains. os.] või no kust [ains. seestütlev] metsast [ains. seestütlev] nüüd sina tuled. Samas on rajavas, olevas, ilmaütlevas ja kaasaütlevas käändes normaalne, et ainult põhisõna on selles käändes, täiend on omastavas: kõnni ainult järgmise [ains. om.] metsatukani [ains. rajav], punase [ains. om.] niidina [ains. olev] läbis see tema elu jne. Kaasaütlevas käändes on selle põhjuseks käändelõpuks -ga muutunud järelsõna kaas/kaan – wota picken herja anname palwus kate sarwe kahn ja nella sora kahn (1644) – ja nüüd siis tuleb mu küsimus: kas ka muu kolme nimetatud käände korral on analoogiline olukord, et on mingi vana järelsõna ära kadunud, aga täiendi omastav kääne alles jäänud?

Kui keele arengule juba jutt läks: kui soovite soomlasega tüli norida, aga soomlane ei ole arvutihuviline, et saaksite tüli norida Linuxi teemal (viimane on väga lollikindel viis, tean omast käest, ja minu skeptiline suhtumine pärineb Linuxi päris algusest, kui 1993. a suvel soome sõber Paavo näitas, et vohh, vaata, mul on siin arvutis uus operatsioonisüsteem, Linux, see on nagu Windows, aga selle on teinud soomlane, aga Linux ei läinud käima, ja siis Eestis sai tööl palju nalja, kui hangiti server, mis jooksis Linuxi peal ja kõik peale minu (kes ma skeptiliselt meenutasin Paavo Linuxit) olid sillas kuni hetkeni, kui keegi kirjutas failinimesse õ-tähe), siis veeretage jutt sellele, et soome keelest hakkas järelsõna kanssa ära kaduma alles XX sajandi lõpus (kõnekeeles nüüd pigem kanss'), aga eesti kaas/kaan kadus juba mitu sajandit tagasi.

Ja kui veel rahvaste sõpruse teemal jätkata, siis nenditagu, et eks ole põnev, kui ühel rahval oli suur nutt, hala, verevalamine ja laamendamine ühe puusliku teise kohta viimise pärast alles möödunud, 2007. aastal, aga teine rahvas imestas viimati, et katkiraiutud kujudest verd ei voola, kaheksasada aastat tagasi, 1220. aastal...

K, 743. päev: päästke

Ajakirjal National Geographic on lugejapiltide üleslaadimise koht, kuhu on vaja end registreerida. Kuigi seal saab registreerida ka muu lugeja kui ainult US of A elanik (ja isegi provintsi lahtrist kaob tekst Alabama teisel katsel ära), keeldub süsteem kategooriliselt edasi minemast, kui sihtnumber ei klapi Ameerika sihtnumbriga. Proovin algul umbes 20 korda ja siis muidugi kirjutan sellest, mina kui ülejärgmise aasta sügiseni maksnud ajakirjatellija (ja seega väidetavasti ka National Geographic Society liige).

Saan fotopoest vastuse mu eilsele kirjale, kus küsisin, et kui kaua veel pean korras objektiivi ootama (et tellisin 12.5., ost toimus 20.5., sain kätte 23.5., rikkis objektiivi panin posti 27.5., pood sai objektiivi kätte 5.6. – ja edasi olen igal esmaspäeval saanud automaatse meili, et veel ein bisschen Geduld ja küll ükskord algab aega, mil kõik korras kaubad kätte jõuavad, ja et ma olen nüüdseks ise ka aru saanud, et seekord ei lähe mitte päevi, vaid nädalaid, ja ma tahaksin sõbralikult teada, mitu). Seekord on vastanud elus inimene, kes selgitab, et objektiiv olla neil hetkel läbi müüdud (põnev, tagasisaatmise ajal veel ei olnud) ja nad ootavad Sigmalt uut saadetist, mis saabub järgmise nädala lõpus. No kuigi tundub, et pood ei ole otsustanud saata objektiivi kõige aeglasema võimaliku postiga Jaapanisse (näiteks jalgrattamatkajaga), kust see samasugusega tagasi tuleb (pakun, et sõudepaadiga), aga kuu aega vaikust on kuidagi pikk aeg. Väljavaade on ühesõnaga selline, et küllap enne lähevad putukad talveunele, kui ma töökorras makroobjektiivi saan...

Tööl olen olnud nüüd kaks päeva ooperimaailmas; tänane töine muusikataust on „Lohengrin” ning „Tristan ja Isolde”. Kes veel ei tea, siis ingliskeelseis mais populaarne pulmamarss (Here comes the bride...) pärineb „Lohengrini” III vaatuse neidude koorist (ehk ühesõnaga on Wagner).

Ja samuti küll on hea, et ma ei ole kunagi pidanud „Tristan ja Isolde” II vaatust teatris kannatama.

* * *

Õhtul olen üpris kaua, poodi ei jõua. Alustan kella kuuest 25 lk pikkuse dokumendi läbivaatamist, mis tahab parandusi, tähtaeg on homme kell 10. Küll tulevad vanad ajad meelde, kui projektijuht küsis, et eks ma jõua ju 10 lk tunniga ära toimetada, ja ma talle segase küsiva pilguga otsa vaatasin. Ja vat jõuangi: kella kaheksaks jõuan 22. leheküljeni. Ülejäänu jääb vara homme hommikuks, sest muidu ei jõua ma bussi peale.

Korteris on alumine naaber (majahoidja, muide) hankinud omale grilli, mida kasutab rõdu peal. Siinmaal ilmselt ei ole korda, et rõdu peal grillida ei tohi. Täna ta grillib kala.

Korteris meelelahutuseks alguspool muinasfilmist The Concorde ... Airport '79 (1979), kaasaegse eesti pealkirjaga „Päästke Concorde” (aga kindlasti kärbituna, kardetavasti paljudest musitamisstseenidest, alasti suplusest, voodistseenist ja „Emmanuelle”'i-staari Sylvia Kristeli säärejooksust palju järele ei jäetud). Filmi „kvaliteeti” iseloomustab asjaolu, et see oli algselt draama (mäletan, et mu vanemad, kes seda vaatamas käisid, olid sillas, et Alain Delon! Ameerika film!! lennuõnnetus!!!), aga kui kinopublik selle haleduse peale naerukrampidesse sattus, siis nimetati ümber komöödiaks. Selle linateose huvitavaim seik on see, et peale rohkem või vähem ilmsete makettide näidatakse ka päris Concorde'i, näiteks lennuväljal seismas või ringi sõitmas, ja see on just täpselt sama masin, mis 2000. aastal alla kukkus ja ülehelikiirusega reisilennukitele kokkuvõttes kabelimatsu pani.

Muidugi, võib-olla see ei ole juhuslik kokkusattumus, kes teab...

T, 742. päev: müstika

Kahest asjast ei saa ma aru:

1. Kui inime saaks teksti tõlkimise asemel kopipeistida õigusaktist ja/või kaasapandud dokumendist, siis miks ta selle ikkagi ise tõlgib?
   
2. Kui inime kopipeistib teksti õigusaktist, miks ta lisab komavigu?

Aevastan ja olen natuke külmetunud. Joon kuuma kakaod. Läheb üle. Täna ongi mantliilm.

Tänane töine muusikataust on „Lendav Hollandlane” ja „Tannhäuser”. Ja töö lendab. Vanad ajad tulevad meelde.

E, 741. päev: Wagneriana

Hommikul tööl ei avane mu korruse uks. Tuleb minna ülemise korruse kaudu ringi nagu allveelaevas. Kui valvelauast möödun, seletab valvur, et mu kaardiga on kõik korras, uks lihtsalt ei tööta. Õhtuks on uks ära paranenud.

Õues on jube tuul, jahe, ja ma olen särgiväel.

Õhtul sigineb prisma plaadiosakonnast töömeeleolu loomiseks ülivajalik plaadikogumik. Teada on, et tööl on muust maailmast eraldumiseks hea kuulata muusikat, a) mida ei pea eriti tihti vahetama, st mis kestab kaua; b) mis on piisavalt staatiline, et aja kiire möödumine ei tekitaks suurt meelehärmi; c) kus ei ole eriti sündmustikku, et mõte tööasjult ei hälbiks; d) mis hoiaks parajasti virge; ja e) mis aeg-ajalt pakuks muusikalist äratundmisrõõmu ja elamusi.

Ülal loetletud viie omaduse kokkuvõte on teadagi ooper, kestust arvestades Wagneri ooper (kus lavategevus seisneb harkisjalu seismises ja piltide vahel järgmisesse seisukohta kõndides). Kogumikku on kokku kogutud „Lendav Hollandlane” (2 tundi), „Tannhäuser” (3 tundi), „Lohengrin” (3¼ tundi), „Tristan ja Isolde” (3½ tundi), „Nürnbergi meisterlauljad” (4¼ tundi), kogu „Niebelungide sõrmus” („Reini kuld” (2¼ tundi), „Valküürid” (2½ tundi), „Siegfried” (3¾ tundi) ja „Jumalatehämarus” (4 tundi)) ning „Parsifal” (3½ tundi), kokku ligi 32 tundi ja 33 plaati. Huvitav, kas keegi neid ka niisama sihilikult kuulab, näiteks paneb kodus mängima ja süvenenuna kuulab? [...järgmised poolteist ööpäeva!]

Aga süvenemist on eriti vaja, sest eks ole puhkuse-eelne aeg ju ikka see, mil antakse kõige rohkem kõige jubedamaid asju. Olin kenasti plaaninud, mis järjekorras ma ülesantud töid rahus teen, aga täna anti vahele lahmakas muud tööd, et kontrolli parandusi, aga tegelikult vajas uuendamist ka vana tekst, mida oli umbes kolm korda rohkem kui parandusi.

P, 740. päev: Tartu toomkiriku sada jalga

Uni läheb ära kella kaheksa paiku, kuid eilne läbikõnd annab igati tunda. Ilm on pilves ja vihmaootel. Olen toas ja taastun.

Näiteks avastan, et Tartu kesklinnast on nüüd Google Mapsis ja seega ka Google Earthis täpne aerofoto, mispeale saab taas innustust Google SketchUpis Tartu toomkiriku ruumilise maketi konstrueerimine.

Aerofotolt mõõtmisel ütleb SketchUp, nagu olnuks toomkiriku läänefassaadi laius 31,77 m, mis on kahtlaselt sarnane (+1,2%) 100 Reini jalale (31,385 m). Teisalt on kahtlane, et keskajal (XV sajandil või millal tornid ehitatigi) kasutati detsimaalset ümmargust arvu 100 ja mitte näiteks 96 (3 × 32). Samas on pikihoone mõni jalg kitsam kui tornifassaad, mistõttu see võib äkki 96 jalga lai ollagi. Pikihoone pikkus tornide lääneküljest kooriruumi idaküljeni on täpselt 200 jalga, mis on samuti kahtlaselt ümmargune arv, kuigi eks ehitisi projekteeriti ikka nii, et tuleks täisarv mõõtühikuid, keskajal oli ainus enam-vähem arusaadav matemaatikatehe liitmine.

Uurin läbi mul olemasoleva pildivaramu ja leian üles kümmekond kaotsi läinud pilti. Internetist kiriku põhiplaani ei leia (peale raamatukogu ehitamise eelset olukorda fikseeriva joonise umbkaudu 1800. aastast, mis mõnes suhtes on usaldusväärne (nt kooriruumi tugipiilarite asend), teisalt jälle mitte (nt pikihoone idapoolseima travee laius, tornide kuju).

L, 739. päev: seitsme lossi orus

Ka seda heietust pean alustama sõnadega, et „juba ammust ajast olen mõelnud” – nimelt jalutada läbi nn seitsme lossi org. Täna saab see mõte siis teoks. Raja pikkus on 37 km, esimene loss alles 12 km algusest, niisiis teen mõistliku otsuse alustada matka kohe esimese lossi juurest, kuhu saab bussiga (maja eest kell 7.50 ja mitte näiteks pool seitse).

Buss läheb tegelikult 7.56. Leian ühissõidukiportaalist, et teise bussi peale saaks paremini kohe alguspeatusest, st raudteejaamast kell 8.05, kus veel 8.07 bussijuht rahus sööb. Ilmselt ootab ta esimest sõitjat. Kedagi kogu sõidu ajal juurde ei tule.

Kell 8.36 tulen bussist maha ja kohe ongi esimene loss.

1. loss: linnus/loss
Vesilinnus, algselt kastell. Hooned XIII–XVI saj, hiljem ümberehitus lossiks. Remondi tõttu suletud.

Kõnnin läbi laupäeva­hommiku vaikuse mäkke ja siis piki metsaserva mäest alla. Ühes kohas on kõver propellerilaba (nagu monumendil, kus taotakse mõõku atradeks) ja mälestuskivi seitsmele hukkunud inglise lendurile. Üles on loetud meeskonnaliikmete ülesanded. Uurin hiljem järele, et 7-liikmeline meeskond oli kõigis Briti 4-mootoristes pommitajates: Avro Lancasteris, Handley Page Halifaxis ja Short Stirlingis (Ameerika sama suurtes lennukites oli 10 meest, kolm laskurit rohkem).

Edasi läheb tee pikalt piki metsaäärt ja lammiserva. Hommik on rahulik, ilm ilus. Vastu tuleb ainus kohatud koerajalutaja. Kuue kilomeetri pärast on teine loss.

2. loss: linnus
Neemiklinnus, esmamainimine XII saj II p. Eravaldus.

Rada tõuseb pärast küla kahe karjamaa vahelt taas orunõlvale puude vilusse(traataedade vahelt ei mahuks paksem inimene läbi – mis meenutab kunagise ühingukaaslase meenutust käigust allveelaevale Lembit, et ta kartis, et ei mahu sissekäigust (533 mm läbimõõduga torpeedo mõni cm suurem laadimisluuk) läbi). Umbes viis minutit pärast mu külast lahkumist põriseb läbi küla pikk vanaautode kolonn.

Vahepeal istun pingile (neid on üpris sageli) ja eemaldan saapast sinna kummaliselt sügavale (talla alla) sattunud puru. Vastu tuleb veel üks inimene. Siis möödun kämpingust, kus on suvehommikune tegevus algamas. Siis on raja kõige märjem koht, kohati 10 cm paksune pori. (Mul õnnestus paar kilomeetrit varem ühes kohas niimoodi keppide otsa komistada, et ühel kepil tuli ots ära ja ma pidin seda rohu seest otsima.) Siis on jälle küla, tee läheb üle jõe ja kerkib kole järsusti mäkke, kus pealtnäha lõpeb rada ära. Tundub, et sel aastal ei ole siit mitte keegi kõndinud, sest okkalisi vaarikavarsi küünitab tee peale sedavõrd rohkesti. Teisalt on vaarikad üsna valmis.

Siis näeb silm pilti, kus vihm on teest päris palju allamäge kandnud, mistaolisi vaatepilte ma näen päeva jooksul veel.

Siis läheb tee tiheda ja kõrge plankaia taga kellegi suurest villast mööda ning tuleb järgmine küla, mille nimi, mis mõnes keeles tähendab linnust, lubaks oletada, et siin võinuks olla müstiline seitsmes loss või linnus – nimelt on seitsme lossi orus losse tegelikult ainult kuus. Mul on kindel plaan käia ikka seitsme lossi juures, niisiis tuleks kõndida lõpust veel paar kilomeetrit edasi järgmise linnuseni. Viimase linnuse eel on teisel pool mäge üks väike tornlinnus, aga maastiku järgi ei ole see kuidagi selle oruga seotud.

Külas mingit linnuse aset ei ole ning kaarti uurides leian, et kuues linnus või loss on tegelikult kunagine klooster.

Teeristil on suur silt, et just mu puhkuse ajal on siinkandis vanade sõjamasinate kokkutulek. Matkarada jätkub maantee servas. Üks kaart ütleb, et keerab maanteega rööpsele teele, teine, et ei keera, maastikul on kõigi sobivate haruteede otsas silt, et eravaldus ja ära tule.

Maantee keerab ära, jätkub väiksem tee. Tuleb lõpuks jälle küla, kus peaks olema suisa kaks lossi. Kaardi järgi tean, kus vana linnus on, aga seda ei paista enne, kui käänaku taga üle õla.

3. loss: linnus
Neemiklinnus, esmamainimine 1135, hooned XIV–XVI saj. Kagunurgas asus valdustorn. Eravaldus.

Tubli kilomeeter edasi on sama asula päris loss.

4. loss: loss
Rajatud 1639. Hoov ja aed avatud (lõunaga).

Hoovis ja aias kehtib, jah, lõuna, mis tähendab, et ma olen minuti hiljaks jäänud ja aja kokkuhoiuks vaatlen õue ainult väljast. Mäe pool on lossil ka paar torni, millel on natuke näha lukuaugutaolisi püssilaskeavasid, aga kardetavasti on need ainult moe pärast. Siis kerkib tee kole järsusti jälle mäkke, palju pikemalt kui enne. Olen ülesminekul peaaegu samas tempos kui kangelaslik jalgrattur (võib-olla ta häbenes pealtnägija nähes rattalt maha tulla; usutavasti ei tulnud tal sellise pingutuse peale – umbes sada meetrit püstsuunas – mõnd tervisehäda).

Ülal mäe peal on viljapõld ja selle taga natuke ähvardavad pilved. Ilmaennustus vihma ei lubanud. Teisalt tore, et pilve läks, muidu oleks väga palav. Erinevalt aastatagusest matkast, kus kavatsesin kõndida 25 km poole liitri veega, on mul seekord kaasas terve liiter.

Siis paistab küla keskel ristmiku nurga tagant viies loss.

5. loss: linnus ja loss
Rajati 1215, esmamainimine 1238, elutorn u 1380 (kõrgus katuseta 23 m ja katusega 39 m), hooned XIV–XVIII saj. Koolituskeskus.

Kõnnin hoovile, teen pilti. Torniuksel on langevõre pilu ja välisukse tugi­prusside pesad. Kõrvaltee viib vallikraavi põhja, kus näen, et vallikraavi sild on klassikalisest materjalist – raudbetoonist.

Kui taas orgu kõnnin, heliseb mu EMT telefon ja helistaja nimest näen, et helistab mu onu, kellega suhtlen telefonitsi umbes neli korda aastas, sünnipäevade, uusaasta ja külaskäigu asjus. Onu küsib jutu alustuseks: „Noh, kus oled?”, millele täiesti ausalt vastan: „Metsas olen!”

Orus on kavas teha kahekilomeetrine haak, et ära näha nn kuues loss ehk klooster.

6. loss: klooster


Kui olen taas ametlikule matkarajale tagasi jõudnud, teen tubli veerandtunnise söögi- ja sokivahetuspausi, enne kui alustan umbes kaheksa kilomeetri pikkust metsateed, kus muid orientiire ei ole peale selle, et ühes kohas peaks olema viie tee ristmik (kui muidugi alguses õige tee peale satun) ja siis hulga aja pärast peaks mets ära lõppema. Täna mul kompassi kaasas ei ole, GPSi mul üldse ei ole, aga äraeksimis­võimalust ei ole, sest tee läheb piki orgudevahelist seljandikku, mis on kummastki orust umbes saja meetri kõrgune ja kilomeetri-paari laiune.

Kõige põnevam, mida seljandikul näen, on vihma, ilmselt kolmapäevase äikesevihma jäljed. Lompidesse on kogunenud muda, mida metssead on tarmukalt tuhninund. Meenutagem, et siinmaa mets on valdavalt lehtmets, kus maapind on kaetud lehekõduga. No vat äkki näen, nagu oleks kellegi nägematu käsi metsaaluse paiguti puhtaks riisunud. Seletus, et see on pigem äiksevihma tulemus, tundub tõenäolisem kui see, et rehaliikumise „Lehed metsast ära!” usinad daamid pidasid suurtalguid. Ja neid kohti tuleb veel ja veel. Põnev oleks näha oru poolt, kuhu kõdu välja jõudis; kui metsaalune on mullani paljas, siis on ta paljas allamäge kuni järsakuni.

Kohtan veel ühte kepimatkajat ja siis üht jalgratturit.

Siis laskub tee vaevaliselt jälle mäe otsast alla ning tuleb läbi kõndida siinmaa geograafilise keskpunkti linn, mis on mitu kilomeetrit pikk. Siin kohtan (teisel pool tänavat) umbes 20 matkajast koosnevat rühma, aga ei ole sugugi teada, kas nad suunduvad samale rajale, millelt ma just tulin.



Ja linna keskväljakul on viimane, seitsmes loss.

7. loss: linnus/loss
Esmamainimine 1231. Hooned XIII–XVIII saj. Võimalik, et esimene plaan on 1574. aastast ja kujutab eeslinnust enne XVIII saj laiendusi.

Kolan ümber linnuse, näen põnevaid müürijäänuseid, siis astun jaama poole ja leian (ühissõidukiportaali kaudu), et rongini on aega ainult 10 minutit. Automaadist külm limonaad, siis kell 16.50 rongisõit tagasi. Jaamas on käimisega pisut raskusi.



Kõrgmetsa maksimarketi aiaosakonnast (kus olen oma pisut mudaste saabaste, suure selja-fotokoti ja kõnnikeppidega!) kaks väikest potti lavendlit ning potialused, et kastmisvesi jälle rõdult lõbusasti alla ei soriseks.

Seitsmest heidan magama, magan kaks tundi, helistan, lähen siis uuesti magama (umbes poole kümnest). Uni maitseb hea.

R, 738. päev: tjaa – see sobib mulle

Sirvin eile saabunud raamatut, mis küllap on lõbus lugemine. Teemaks see, kuidas sõja järel „vabastati” Saksamaalt ka Saksa patendid ja leiutised ning viidi Ameerikasse, kus hakkasid teenima ameeriklastele miljoneid dollareid. Raamat loendab leiutisi, mida Saksamaal tunti juba ammu enne Ameerikat – aga kiire sirvimine ei tuvasta, et selles loetelus oleks näiteks TV-juhitav õhk-maa rakett või koorma riputamine helikopteri [ma algul kirjutasin heilkoperi] alla või seljaskantav helikopter. Mõistagi meenuvad eesti leiutisteks väidetavad riidehelkurid ja kurvituled – ning kahjuks ka Jaan Tatikas.

Tehnoloogiasiirde ühe näidisena on küll räägitud Lippischi [ja mitte mustamäelase Leida, nagu veebruaris 2005 väitis „Pealtnägija”] leiutatud deltatiiva kandumisest paari Convairi 1950. aastate lennukisse, millest mul on ühe mudel isegi aastaid „ehitamisel”, aga ei ole mainitud asjaolu, et mõni tema asi on siiani kasutusel, näiteks kosmosesüstiku tiivakuju, samuti on selle lennuprofiil sama kui samuti Lippischi sulest pärit rakettlennukil Messerchmitt Me 163 Komet (õhkutõus rakettjõul ja maandumine purilennukina – vahe on selles, et kosmosesüstik on maandumisel alt telliskividega vooderdatud purilennuk). 1996. a lõpus või 1997. a alguses oli mingis lennunduse uudisrühmas kiri stiilis „tere, minu nimi on [eimäleta] Lippisch, kuulsin äsja, et minu vanaisa Alexander Lippisch oli kuulus aerodünaamik, kust ma saaks selle kohta rohkem teada?”. Aga midagi ei räägita neist Saksa lennukikonstruktoreist, keda ei viidud N. Liitu ja kes ei tahtnud töötada Ameerikas (1945–1954 oli Saksamaal lennundus keelatud) ning siirdusid hoopis Indiasse või Argentinasse, nagu Focke-Wulfi konstruktor Kurt Tank. Sellised esmamuljed.

Raamatu tõsiseltvõetavust kõigutab väga tugevasti ka see, et Ameerika sõjajärgsete tehnikaimede pildid pärinevad enamasti mudelikomplektikarpidelt!!

Lennukiteemast ei saa mööda ka tööl. Alles ükspäev selgitasin, et kuigi sõnastikust võib selline mulje jääda, ei ole fuselage ja airframe teps mitte sama asi (sõnastik nimetab esimese olevat „(õhusõiduki) kere” ja teise „õhusõiduki kere, plaaner”, kusjuures plaaner = purilennuk, mis ei lähe siia kohe mitte). Fuselage on nimelt õhusõiduki kere küll, koos kõige sinna sisse kuuluvaga või ilma, aga airframe on ainult õhusõiduki tarindid (kere, tiib, saba), aga ilma mootoriteta, juhtsüsteemideta ja sisustuseta. — Ehk järjekordne näide, miks ei tuleks arusaamiseks kasutada tõlkesõnastikku.

Tööl selgitan täna merendustermineid ja toon toodri näiteks, et see on asi, mida eiras piilupart Donald, kui teatas, et ei ole tal „aega kurve võtta”.

Lahkun kella viie paiku, mil maja on täiesti tühi. Suvine reede õhtu, eks ole.

Katsun meeles pidada, et täna on reede ja õhtul 9–11 on raadios asutuse grillipeol esinenud DJ saade, kus ta mängitab house-muusikat, mida asutuse peol üldse kuulda ei saanud.

Kuulan (pooletunnise äraunustamisega) ja veendun, et võin selle raadio lingi ära kustutada. Muusikat on saatest umbes veerand, ülejäänud aja räägib vähemalt kolm inimest korraga. Kui räägiks üks, siis ma võrdleks seda esimeste helifilmidega, kus inimesed üritasid kohemaid heastada kogu Suure Tumma pealesunnitud aastakümnetepikkuse vaikuse; aga paraku rääkis korraga, nagu öeldud, vähemalt kolm.

N, 737. päev: miks kasutada uusi sõnu, kui on olemas ka vanad

Hommikul postkontoris. Paistab, et kuumaperiood on lõppenud ja alanud on vihmaperiood, mis mu kogemuse järgi kestab umbes oktoobrini. Aga ega mu puhkus ole enam kaugel, vast on kodumail parem ilm.

Arutelu teemal, kas on hea soovitada selliseid termineid, mis „on laias kasutuses”, või selliseid, mille analooge on teistes valdkondades juba korrastatud. Konkreetselt on jutt lennundusterminist cabin, mille eesti vaste on salong. Väidan, et mõelgem sõna salong tähenduse peale – elegantselt sisustatud külalistuba, näituseruum, töökoda vm, ütleb ÕS – ja võrrelgem seda lennukisisemusega, kus inimesed tunglevad oma tillukestele määrdunud kohtadele. Ei loeta luulet, ei kõla malbe muusika ega helju õrnad parfüümid, vaid Leni Riefenstahli meigiga stjuardess (kui olete lennanud SASiga, siis teate, mida mõtlen) etendab alatise litaania saatel olmeballetti täispuhumata päästevestiga, krägisevas krapis loendab lendur põhjuseid, miks väljalend hilineb, ja lõhnastikku iseloomustab rahulikumal juhul (kui mõni reisija uinub) eesti vanasõna silm kinni, perse lahti. Ei serveerita peeni jooke ega hõrke suupisteid, vaid parimal juhul saab võileiva, küpsise ja pakimahla ning tee on eranditult Liptoni kollane, mida mu arusaama järgi toodetakse teetööstuse pühkmetest. Ei ole isegi kuldtressidega pakikandjaid, vaid igaüks peab oma pambu hiivama lae alla kappi ise ja sealt siis selle ka alla käristama, muid reisijaid lömastamata, kuigi ummistades taganttulijate pahameeleks vahekäigu (mitte väljakäigu – mis meenutab, kuidas lapsepõlves joonistasin lennuki pildi, kus eesmisel uksel oli silt Sissekäik ja tagumisel Väljakäik, ega saanud aru, miks isa naerab).

Selle kõige pärast arvan, et lennukisisemust on salongiks nimetada kohatu, ja pakun vasteks sõna reisijateruum, nagu soovitatakse sama asja kohta autonduses sõna sõitjateruum (autosõnastiku mõiste P6). Näen praegu, et ka ÕS soovitab sama. Mõistagi mainin, et alalhoidliku terminikasutuse tulemusena tekib nn uus Silveti sõnastik, kus on sajandivanuseid asju üksnes põhjusel, et nad on ju Silveti sõnastikus ning ega siis Silveti sõnastikust saa ju midagi välja jätta...

Eile jõudis meieni rõõmusõnum, et õigekeelne on nüüd kirjutada internet ka väikese tähega, kui mõeldakse midagi muud kui konkreetset arvutivõrku nimega Internet, näiteks internetipanka. Ent inimene on ikka rahulolematu: sooviksin lahti saada ka arvutiterminist spikker, kuivõrd minu alma mater'ist visatanuks spikerdamise peale pikema jututa välja – kui inimene teab, teab ta ise, ja kui ei tea, siis ei tea ta ka ise! Spikerdamise pidamisest normaalseks käitumiseks ei ole üldse kaugel suhtumine, et „ostsin arvuti, nüüd varastan sellesse tarkvara ka” või „läksin õhtul linna peale jalutama, nägin, et Vestmanni poe aken oli katki ja tänaval maas paar pudelit, võtsin need kätte, et poodi tagasi viia, aga siis tuli politsei” jne. Või siis et „olen linnapea ja kuulutan välja võistupakkumise tähtajaga 11 tööpäeva, kui asjaajamisele läheks tegelikult vähemalt kuu”.

Õhtul prismas ja siis korterisse. Vanade fotode skannimisel jõuavad otsad kokku ning seega ulatub skannitud negatiivide katkematu jada nüüd aegade algusest ehk 1982. aastast 1996. aastani ning 2000. aastast 2005. aastani. 1996.–2000. aastani on mu rehkenduse järgi u 2600 negatiivikaadrit veel skannimata, kus tõotab olla põnevaid pilte. Peale selle on skannimata veel u 3600 slaidi (nende täpne arv ei ole seni teada, sest ma ei ole kõigi karpide andmeid veel üles tähendanud), mille skannimine võtab aega kauem, sest nende liigutamine eri asukohtade vahel on negatiividest tülikam. Kaks kolmandikku kõikidest analoogpiltidest on aga juba skannitud.

K, 736. päev: tegemisi täis päev

Varavalges tööle. Hommikul on linnas mõistagi ummik.

Töö venib, plaanitud ajaks ei valmi. Saadan meili, et jään koosolekule 15–20 minutit hiljaks.

Bussijuht ajab reisijad keset tühermaad suurparklas välja ja teatab, et tema sõidab nüüd linna tagasi; kes edasi tahab sõita, oodaku järgmist bussi. Parkla on sellise põndaku keskel, et ega sinna või sealt ära jala ei saagi (ainus ühendus on suur põrkepiiretega ja teepeenrata maantee). Järgmine buss nn maa poole tuleb alles 20 minuti pärast (muidugi mõista hilinedes), kusjuures linna poole läheb sel ajal tervelt kolm bussi.

Seega jõuan koosolekule kohale uhked 54 minutit pärast algust, mis tähendab, et päris tunni ajaga linna teise otsa ühissõidukiga jõuda ei ole võimalik. Järgmine kord peaksin proovima rulluiske. Õnneks saavad koosoleku muud osalised teha oma tavatööd, st nad ei ole linna teisest servast kohale saabunud nagu mina.

Vahepeal lõunal, samas majas on söökla, kus olen esimest korda.

Pärast lõunat koosolek jätkub, söögi ja koosoleku teise poole vahel on kolmveerand tundi. Koosolekuruumi ainsa võtmega koosoleku juhataja on teadmata kohas (mul on kotis raamat ja kaks fotoajakirja), kaastundlikud inimesed suunavad mind vaba arvuti juurde, et saaksin vaadata oma meili. Ei saa, meiliprogramm tahab konfigureerimist, mida keegi ei oska. Samas aga saan vaadata omi faile ja saan toimetada parasjagu käsilolevat tõlget. On ühtlasi selge, et tõlketehnikakoordineerijate koosolekule ma ei jõua, saadan taskutelefonist selle korraldajale meili.

Koosoleku teises pooles on toas üsna palav, paberid kleepuvad käte külge. Neljast saab koosolek läbi ja suundun Kirikmäele tagasi. Bussipeatuses vaatan kõrguvaid vihaseid rünkpilvi, mis tõotavad peagi suurt pauguga vihma. Istun jaamapeatuses ümber, kraadiklaas näitab sooja olevat 33 °C.

Kirikmäel saan meilist saan teada, et tänane tõlketehnika koordineerijate koosolek lükkub edasi, küll on tore.

Kui pärast tööd ära lähen, on vihmas paus, aga tänaval on pahaendelisi tuuleiile ning poolel teel bussipeatusesse hakkab selja tagant kostma pahaendelist kohinat ning näen, kuidas vihmapritsmed maapinnal muudkui lähenevad. Hetkeks mõtlen, kas jõuaksin kuivana joosta bussipeatusesse, aga ei jõuaks, aga et see on äikesevihm, mille piir saju ja kuiva vahel on teatavasti terav, siis otsustan varjuda lähima hoone (kongresside palee) nurga taha.

Ja väga täpselt jõuan, sest valing on kole.

Järgmised kuus minutit mängin äikesevihmaga peitust: olenevalt saju ja tuule suunast kõnnin kongresside palee eenduva räästa varjus ja nurga taga siia-sinna, otsides kohta, kus vihma suurt ei saja (seda on maapinnalt näha, aga tuule muutudes need kohad liiguvad). Arhitekti imelikku mõtte tulemusel on kongresside palee räästas ruutmeetri suurused augud, kust teatud tuulega tuleb vett nagu dušist, mispeale tuleb mõte, et peaksin jooksma kõrvaltorni alla jalgrattaparklasse. Otse üle lageda oleks liiga märg, seega otsustan liikuda piki räästavarju suhteliselt kuiva ala torni tagumise otsani, joosta sealt hulk maad vähem tornini, siis varjuda torni sissepääsu katuse all, siis söösta sealt jalgrattaparklasse.

Aga siis äkki käib sähvatus ja kohe kärgatus, nagu oleks pikne tabanud midagi kuskil väga lähedal, ja taas paiskub pilvest alla tugev vihmavaling. Seekord puhub tuul otse piki kongresside palee fassaadi, kastes mind kohe märjaks. Sööstan tornhoone tuulealusele lõunaküljele, kus on suhteliselt vaikne, ja ootan seal natuke, kuni vihm vaibub. Ümber nurga piiludes näen, kuidas kontsertsaali terrassi mööda peksab tuul vihmaveelaineid.

Siis lippan piki torni läänekülge jalgrattaparklasse. Seal saan aru, et prisma poole mineva bussi peatus on samas lähedal, lippan sinna. Siis hakkab vihm vaibuma, nii et saan liiklusohtlikku olukorda tekitamata ja veel märjemaks saamata lipata üle tänava vastassuuna bussipeatusesse.

Olen bussis kahtlemata äge vaatepilt. Mul on särgi rinnataskus Amazoni paki teatis, kougin selle kohe välja, enne kui see muutub kuivades särgi lahutamatuks osaks.

Õhtul hilja on uus äike. Panen üles statiivi ja võtan sellelt aegvõttega 35 pilti, mille seas on selline:

T, 735. päev: isegi pöidlahoiuta

Saame kätte prantsuse keele eksamitööd. No jah, üllatus on täielik – ma olen selle läbi saanud!! See oli nii kahtlane, et ma ei julenud isegi pöidlahoidu paluda. Kahjuks ei leia ma üles neid märkmeid, mida kirjutasin kontrolltöö tulemuste teadasaamisel, kus märkisin, mitme punkti saamine ühestki teemast oleks realistlik. Suuline etlemisvõime mul nüüd küll 15/25 ei ole. Suulisest arusaamine oli eelduspärane 12/20 (et sellest ühest väga-väga pikast lausest oli võimatu aru saada, panin päris mitu asja huupi), kirjalikust üle ootuste madal 10/15 (muidugi mõista läksin ma alt asjadega, mida tekstis ei olnud otsesõnu öeldud – oleksin pidanud usaldama loogikat vähem ja arvestama, et prantsuse eksamitöödes tuleb valikvastuste huupipanekul lähtuda mitte vähima teadaoleva teabe järgi, vaid sellele risti vastu – näiteks kui tekstist peab valima konteksti kahest sõnast ühe ja üks oleks igati loogiline, siis see on tegelikult vale). Grammatika oli kriipsu võrra parem (9/15) kui kontrolltöös (8/15) ja õpetaja hurjutab, et ma olen kasutanud ei tea mis aegu, kui tingimuslause esimeses pooles peab olema lihtne imperfekt – nojaa, kellele lihtne, kellele mitte! Tabeliga võrdlus näitab, et olen katses kirjutada konditsionaali minevikku saanud tulemuseks hoopis imperatiivi.

Aga kirjaliku eneseväljenduse ülesanne, kus oma piiratud keeleoskuse tõttu kasutasin seda vähest, mida oskasin, aga see-eest väheste vigadega – meenutagem „Agu Sihvkast” kirjandi „Minu koolitee” lugu: muudkui „astun, astun, astun, astun,” ja niiviisi kolm tuhat korda järjest, selles sõnas ma vigu ei tee ja pärast võib õpetaja imestada, et Kiilikese peale ei pidanud üldse punast tinti kulutama –, on läinud tulemusega 19/25 ning see on kogu mu töö parim osa. Ja sobivalt pikk on ka (no efektne on kirjutada üle lehepöörde, tean ma juba kooliajast, see annab pikkusele tublisti juurde, sest inimpilk ei suuda korraga haarata lehekülje mõlemat külge ning aju arvab, et lehe pööramiseks kulunud ajal liiguvad silmad edasi, st teksti oleks nagu tunduvalt rohkem); eks siinsetegi heietuste lugejad võivad tunnistada, et mul teemaarendusel mingeid piire ette ei tule. Saame teada, et näiteks rootslase töö olevat muidu perfektne, aga kirjandiosa olnud väga lühike. Üks sakslastest on otsustanud kirjandit üldse mitte teha ja et teda kohal ei ole, siis ei saa me ka teada, mis tema tööst üldse sai. Sloveen, kelle varajasest lahkumisest ma eelmine nädal kirjutasin, pidavat tegema eksami uuesti, sest osad, mis jäid tal tegemata, olid suuline ja kirjalik väljendumine, mis kokku annavad pooled punktid.

Kokku sain seega rahuldava hinde, millega olen väga rahul. Näis, näis, mis saab, kui ma kursuse teine kord teen.

Õppureid on kohal väga vähe, ainult neli. Õpetaja ei jõua ära imestada, et kohtuonu, kes on üks neist, kes suudab prantsuse keeles lobiseda (ja õpetaja lahkudes poolelt sõnalt itaalia keelele lülituda, nagu hiljem selgub), ei tea, kuidas kirjutatakse prantsuse keeles seadus, loi. Kirjandis olla olnud pidevalt loy ja kui õpetaja ütleb, et see on vale, siis proovib ta tahvlile kirjutada lau. Isegi mina teadsin, et õige on loi.

Ja kes arvab, et seejärel võib ära minna, see eksib. Jätkub vaba vestlus, mul kuulamise rollis. Sageli nimetatud huvitavate küsimuste plejaad (kas kana on emane, kas Strasbourgis voolab Maas või Thames, kas metaani põlemisel tekib peale süsihappegaasi hapnik jne) täiendub täna küsimusega, kas türgi keelt kirjutati enne Atatürki reforme (kui kasutusele võeti ladina tähestik) hieroglüüfidega.

Siis tagasi töhe; uinun bussis palju kordi ja näen imelikke unenägusid.

Tööl viis minutit enne äratulekut vaatan töötabelisse ja adun, et täna on ju 1. juuli, seega on 2. juuli homme ja mitte neljapäeval ning 2. juuli tähtajaga töö peab olema valmis homme. Ja mis veel põnevam, homme hommikul kell 10, kui ma ise pean olema poole kümnest linna teises otsas haldusosakonnas. Ega's midagi, enne kukke ja koitu kohale.

Õhtul prismas. Korteris on rõdul lavendel lasknud pea norgu: vaatan algul, ega all rõdul keegi ette jää, ja kastan. Peagi hakkab poti alt vett välja voolama ja leiab kiiresti tee rõdu äravoolu, mille tilast valgub lõbusa sorinaga alla õue. All korrusel vahtis küll alumine naaber, aga teises rõduotsas.