N, 654. päev: puhkusele

Üles kolmest, takso neljast.

Amsterdami lennujaamas on ümberistumiseks neli tundi, aga sealt leidub ka kunstimuuseum.

Maandume Saaremaa kohalt (Estonian Air tuleb Hiiumaa kohalt), teeme suure kaare üle Kohila, Kose ja Aruküla-Raasiku (Estonian Air tuleb väiksema kaarega, umbes Männiku kohalt, nii et lennuk olevat Mustamäelt näha). KLMi Fokker vähendab kõrgust järsemalt kui Estonian Airi Boeing: vahepeal on nina üsna järsult all (ja 3 km kõrgusele laskumist tähistav rihmade kinnitamise tuluke süttib mitte Haapsalu kandis, vaid poolsada kilomeetrit kaugemal).

Blogi jätkub aprillis.

K, 653. päev: kiire-kiire

Nii kiire päev, et ei jõua õhtul poodigi.

T, 652. päev: rõõmus laul meid saadab tööl, me lauludes kõlab suur rõõm

See, et kaks kuud ei olnud teatud tõlkeliiki peaaegu üldse, on uinutanud valvsust sedavõrd, et kui ma oma homseks teha oleva töö lahti teen, on seal neid sama palju kui muiste. Ja mida sealt kõike lugeda saab!!

• nahast valmistatud lemmikloomade kaelarihmad
• gaasiturbiini accessory gears on arvatud olema dekoratiivsed hammasrattad (eks nt reaktiivmootor ole tõesti üks iluasi)
• ning paljudest, paljudest tänastest leidudest parim, light and ultralight aircraft on saanud uueks kujuks valgus- ja ultravalguslennukid.

Ja õhtutund kaugusi loorib ja ruttavad koju taas kõik....

Saan teada, et pühapäevase pöörase huvi mu blogi vastu tingis see, et miljonimängus küsitud, mida tähendab cutis anserina, ja 303 inimese usinad näpud tippisid selle guuglisse.

E, 651. päev: raadiokurat

Tekst räägib õhusõidukite raadionavigatsioonist ja selles on võimalike häirete põhjustajana mainitud sources of radiation, mille tõlkimisel on tõlkija [ja toimetaja] teinud julge oletuse, et need on „radioaktiivsed allikad”, mida olevat lennuväljal palju, „kuna neid on vaja aeronavigatsiooni jaoks” – radioaktiivsusel põhinev navigatsioonisüsteem esineb parimal juhul 1920. aastate ulmekirjanduses, kui sedagi. Ilmselt ei ole tõlkija ette kujutanud, mis kiirgustugevust oleks vaja suurelt kauguselt tuvastamiseks ning mida see teeks lennujaamas reisijatele ja eriti töötajatele.

Jutt on ikka raadio-, sh mikrolainetest. Viimaste kasutamine toidusoojendamiseks olevat avastatud juhuslikult: mingis radariuurimislaboris seisis 1940. aastatel teadur kogemata mikrolaineallika ette ja pärast imestas, et ohoh, kitlitaskus šokolaad äkki ära sulanud. Radar võlgneb oma olemasolu üldse sellele, et 1920. aastatel üritati leiutada relva, mis suudaks külvata hävitust raadiokiire abil. Sellest ei tulnud midagi, aga avastati, et radari abil saab leida lennukeid ja laevu läbi pimeduse ja udu. Radari olemasolu, muide, avalikustati II maailmasõjas alles detsembris 1944 – enne seda kasutati radarit edukalt kõigil rinnetel, kusjuures pöörleva kiirega kaarditaoline PPI-radarinäidik ilmus alles sõja lõpus, enne olid kõik näidikud ebaülevaatlikul põhimõttel, et X-teljel on kaugus ja Y-teljel signaalitugevus, suuna- ja kõrgusenurka tuli vaadata eraldi näidikult –, enne hämati maa ja ilm kokku: inglased väitsid sajameetrisi Chain Home-süsteemi antenne naftatornideks (ja sakslased käisid enne madina algust Hindenburgi sõsartsepeliini, heeliumtäitega tsepeliiniga Graf Zeppelin II Briti ranniku lähedal raadioluuret tegemas, aga ka nemad ei avastanud, et need olid radariantennid); sakslased väitsid, et nende okastraadi ja miiniväljadega hoolikalt ümbritsetud radarijaamad olid hoopis ilmajaamad. Ja inimesed uskusid, nagu ka Churchilli väidet, et Briti lendurid leiavad vaenlase lennuki öösel pimedast taevast üles sellepärast, et nad söövad palju porgandit.

* * *

Nagu teada, on sillad kinni ühest otsast ja ülejäänud tugipunktid on rullide või liugurite peal, et sild saaks vabalt soojuspaisuda (temperatuurimuutuse 1 °C korral ligikaudu 0,01 mm/m, kui õigesti mäletan). JFK avenüü sild on ehitusega, et ava keskel on sillaga põiki postirida, mille otsad on sillapõhja küljes jäigalt kinni, ja silla kumbki ots on rullide peal. Täna sööklast tulles avastan, et käimasoleva teelaiendusega seoses on suletud ühe otsa üks nurk nii, et see on nüüd jäigalt maapinna küljes. (NB! Ühe otsa üks nurk.) Soovin õnne. Vahest puudusid betoonis seni praod ja, nagu teada, leidub pragudeta betooni ainult laboritingimustes.

* * *

Sitemeter ütleb, et eile kell 20–21 külastati käesolevat blogi tunni ajaga tavalise 1–2 korra asemel 303 korda (u 60% kogu nädala külastusmahust), kui keegi estpak.ee kasutaja otsis Internetist sõnu cutis anserina. Logiandmed näitavad, et ta otsis seda paarisekundiste vahedega sadu kordi. Kui ta tegi seda käsitsi, siis jõudu tööle! Igatahes...

P, 650. päev: oooooh Cola

Magan kaua, nähes unes, et vändatakse „Viimse reliikvia” uusversiooni, muidugi India kinotähtedega peaosas.

Lõpetan kodutööde hindamise, seejärel kommenteerin läbi juhendatava magistritöö.

L, 649. päev: ei saa me läbi...

Parandan terve päeva kursuse kodutöid, seejärel käin poes.

Õhtul kaks esimest osa Euroopa loodusloost jutustavast sarjast, filmi Gandhi II osa ja lisad (sh Ben Kingsley intervjuu).

Avastan, et Borati filmi alguses näidatavalt maakaardilt puudub Läti! Eesti piir käib vastu Leedu piiri umbes samas kohas, kui oli Vabadussõja lõunarinne vaherahu sõlmimisel.

R, 648. päev: read the little print

Hommikul enne tööd meili vaadates vaatan huvi pärast Saksamaa elektroonikakaubamaja spämmi ja mida ma näen: see fotokas, mille hinda umbes 30 poes olen vaadelnud veebruari algusest saadik ja mis kuulub tootja praeguse ülemaailmse põneva sooduspakkumise alla, on seal kaubamajas, mille lähim eksemplar on T. linnakeses kohe jaama kõrval, täpselt sama hinnaga, mille saaks soodsaima postimüügi kaudu. Väga, väga põnev.

Nagu kirjutatud, on mu märkmik olnud hulk aega kaotsis. Täna hommikul koondan otsingud viimasesse kohta, mida ma eriti põhjalikult läbi otsinud ei ole, ja seda otsingut kannab edu.

Eilne ja üleeilne tutvumine India muusikavideote „tõlgetega” on pannud tänaseks pähe kummitama selle loo:
Iga kord, kui meenub refrään (naugty, naughty / naughty men can mate you / naughty, naughty / I'll behave around you), tuleb suule paratamatu muie ja muidugi kohta valimata. (Tore kaameratöö. „Sepo Seeman” kohas 0:56–1:01 on ka hea.)

Reedeti võib lahkuda kell 15.15. Lahkun pisut pärast nelja, mil ummikuid veel ei ole, aga kui buss jõuab Vabaduse puiesteele, siis juba on. Pariisi platsist jaamani kõnnin kiiremini kui buss. Jaama piletisabas töötab 7 kassast 4 (huvitav, millal töötavad kõik 7 kassat korraga, kui isegi reede õhtul ei tööta?) ja sabas seisab 32 inimest. Aega on 15 minutit.

Esimese 3 minutiga edenen 5 meetrit. Järgmise 3 minutiga 2 meetrit. Siis seisab saba hulk aega paigal, sest ega sabasseisjad tegelikult tea, mida nad kassast tahavad, nad näivad rahuldavat niisama oma suhtlemisvajadust. Miks, oo miks ei võiks olla T. linnakesse pileti ostmiseks automaati, et heidad 8,40 sisse ja saad vajaliku pileti kohe?

Jõuan kassani 3 minutit pärast rongi väljumist, mistõttu on aega laialt. Järgmiseni on aega 23 minutit, millest osa (senikaua, kuni tabloo teatab, mis teelt rong läheb) veedan pisukeses ootetoas (ma ei tea, mis kurivaim on vaevanud jaama ümberehitamise planeerijaid – röögatu tühi eeskoda nurgas, kustkaudu inimesi peaaegu üldse ei tule; röögatu kohalike piletite müügisaal – kohalikke pileteid on kahes hinnas, kuupileteid kuues; tibatilluke 16-kohaline ootetuba; perroonidest kaugeimas nurgas kokkusurutuna 7 kassat, mida ma kunagi ei ole näinud töötavat kõiki korraga).

Ka täna kohtun soomlastega. Helivaljuse poolest (üle poole vaguni) võiks üks neist olla vana tuttav Butt-head (ta läheb ka umbes seal maha, kus Butt-head ütles end elavat), aga ma ei viitsi vagunis ringi vahtima hakata.

T. linnakese elektroonikakaubamajas selgub, et onu on meiega paha nalja teinud. Kirjeldagem olukorda nõnda: brutohind on allahindluseta ja netohind on allahindlusega hind. Allahindluse ehk hinnavahe bruto- ja netohinna vahel saab kõnealuse tootja praeguses kampaanias pangaülekandega vahetult tootjalt, mitte poest. No ja mida on teinud seapildiga elektroonikakaubamaja? – Hinna all on pisikeses kirjas teatatud, et „klientide elu mugavamaks tegemiseks” arvatakse tootja allahindlus hinnast maha kohe ostmisel. Ja nüüd tuleb parim. Nimelt on pisikeses kirjas jäetud ütlemata, et ka kaupmeeste elu on mugavamaks tehtud ja reklaami on märgitud mitte pakendil olev bruto-, vaid juba netohind!! Seega on see ikkagi allahindluse võrra kõrgem kui mujal. (Pärast hinnavaatlust jätkates leian, et märtsi algusest saati, kui see tootja allahindlus algas, on enamik poode oma hindu tublisti kergitanud, peaaegu allahindluse võrra. Which is not nice, arvestades, et allahindlust ei anna pood, vaid tootja ise.)

Kõnnin ka kesklinna teise elektroonikakaubamajja (aga mille fotoosakond on üks kallemaid fotopoode, mida tean). Kogu tulemus on seega paar DVDd ja CDd ning jaamaputkast paar ajakirja. Rongiga tagasi, jaamast BMW poeni bussiga, edasi jala.

N, 647. päev: pealtkuuldud kingalugu

Hommikul kogu asutuse töötajate koosolek (aga mul on kell 12 tähtaeg), poole kümnest poole üheteistkümneni. Selle jutud saavad räägitud umbes üheteistkümneks. Siis palutakse tõlkijatel kohale jääda, et rääkida veel kolm minutit, mis kestab hoopis kümme. Selleks ajaks on kohale jäänud ainult riismed. Ja see ei ole veel kõik: nimelt on kavandatud üldkoosolekule järgnema ka balti peo korralduskoosolek. 12 balti tõlkijast ja 2 juhtkonnaliikmest on kohal ainult 6 inimest (kellest 3 kibeleb tähtaja pärast minema, aga ilmselt mõtlevad teisedki, et kui 14 asemel on kohal niigi 6, siis paistab ärahiilimine veel rohkem silma). See koosolek on lühike ja asjalik ning jõuan töölaua äärde juba kell pool kaksteist ning tähtajaga 12.00 olev asi valmib kell 11.58.

Kolleeg helistab ja küsib, kas ma tean, mida tähendab saladuslik lühend OJEC. Vastan, et ei tea. Tipin Google'isse ja saan kohe esimese hoobiga teada, et Euroopa Liidu Teatajat. Küll on piinlik (aga no mis nad siis kirjutavad OJEC: tavaline inglise lühend on ju OJ).

Ka täna on bussis soomlasi, kuigi juba pisut küpsemas vanuses. Üks jutustab teisele oma esimesest tööpäevast Helsingis, kui käinud Stockmannis ja kingaparanduses (või Stockmanni kingaparanduses, ma algust ei kuulnud) ning kingsepp valanud ta Gucci kingade nahktaldade alla kummitallad. Kahjuks vabaneb järgmises peatuses istekoht ja lähen sinna kuulmata, kuidas lugu lõppes (ja mis kingsepast sai).

Käin Kõrgmetsa maksimarketis. Ostan selle leheputkast kaks fotoajakirja, ühe saksakeelse, mis on väga põhjalik, ja teise harjutamise mõttes prantuskeelse. Selgub, et prantsuskeelne koosneb pikkadest jutustustest, mis ilmselt pajatavad fotograafide „elumere laenetest”. Ajakirjas olevad fotod on peaasjalikult portreed ja uudisfotod, loodusfotot ei ole peaaegu üldse (üks väheseid on Eesti maastik, peisage d'Estonie, mille koht tundub kuidagi tuttav, hüdroelektrijaam ja koolimaja). Ka katsetatavate fotokatega tehtud proovipildid on suvalised portreed, mitte sama motiivi pilt ja sama modelli samas asendis tehtud portree nagu saksa fotoajakirjades (huvitav, kas modellinduses on kaamerakatsete modelliks olemine samalaadne nišš nagu käe- ja kõrvamodelliks olemine, mida kirjeldas ühes novellis Haruki Murakami).

Õhtul alustan kursuse kodutööde hindamist ning leian YouTube'ist üha uusi India muusikavideote „tõlkeid”. Aitäh stammlugejale, kes kunagise postituse kommentaariga neile toredustele tähelepanu juhtis. Näiteks laul Mehboob Mere filmist Fiza (2000), milles laulab ja tantsib 1994. a Miss Universum Sushmita Sen (suurepärane kaameratöö!).

K, 646. päev: this is Mrs Nighthawk

Kohe hommikul rõõmustav uudis: 'Allo 'Allo! jõuab ligi 30 aastat pärast alustamist lõpuks ka Saksamaale. Et sealmaal on teatud kujutiste kujutamine kriminaalkuritegu, siis täitsa huvitab, kuidas nad kujutavad reamees Helga sekspesu (Herr Flick: „Three swastikas!!”) või Gestapo tantsu (Herr Flick: „You put your left boot in / you take your left boot out / you do a lot of shouting and you shake your fists about / you light a little smokey and you burn down ze town / zat what it's all about... heil! / Ah... Himmler Himmler Himmler....”) Kunagi ehitas mudeliklubikaaslane SdKfz 222 mudeli ja ma küsisin, et see on ju leitnant Gruberi, meie pere lemmiktegelase my little tank, eks ole, aga ta ei teadnud sellest toredast sarjast kahjuks midagi. Linke otsides leian Guy Sineriga tehtud sellise toreda intervjuu (millest saame teada, et ega tänapäevases poliitiliselt korrektses maailmas sellist sarja enam teha saaks, kus pilataks ühtlaselt kõiki osapooli neist ühtki eriti heades või eriti halbades toonides näitamata, eriti veel lausa kümme aastat järjest). Erakordne sari, olevat olnud kõigile osalistele väga lõbus – ja see tegemise lõbu on ka tulemuses näha.

Päeval kaks tõlketehnika koosolekut, kus ühel tutvustatakse joondamisrakendust, mis olevat kergem kasutada kui seda, mida kasutan mina (aga et ma olen üks kahest balti ja soomeugri keelte tõlkerühma tõlketehnikakoordineerijast, siis tuleb teada, äkki keegi vajab abi). Olin kaua imestanud, miks tõlketehnika juht mind nõnda aupaklikult teretab, aga siis selgus, et keelerühmade varasematest tõlketehnikakoordineerijatest olin mina üks väheseid, kes tõlkeid lähtetekstidega ise joondas ega palunud joondada tõlketehnikarühmal.

Bussis istub minu ees kardetavasti sama soome isik, kes ligi kaks aastat tagasi rongis kõiki sõitjaid oma samuti soomlasest kaaslasele valju häälega kommenteeris. Kahe aastaga on ta Butt-headi vanusest pisut välja kasvanud. Kui ta kaaslane on sama tunamullune Beavis, siis see on muutunud veel rohkem.

Õhtul pikad toredad hetked YouTube'i India muusikavideote seltsis. Lahked inimesed on kirjutanud neile subtiitritesse, mida nendes lauldaks, kui tekst oleks inglise keeles:

T, 645. päev: cutis anserina

Hommikul kostab akna tagant plädin ja sahin, kui mööda vihmamärga D. maanteed autod linna poole voorivad.

Siis meenutan õmblemisoskusi ja taastan püksinööbi, mis mind detsembris keset bussisõitu alatul viisil maha jättis. Kirjutan valmis prantsuse keele pisikirjandi mustandi (loen taas toredat raamatut, aga selgitamata, miks ma ei loe selle prantsuse tõlget – no ma tahan nautida), mida loodan enne tundi puhtalt ümber kirjutada, ja mõtlen läbi ka, mida ma suulise etteaste jaoks räägin (kuidas ma käisin pühapäeval messil, mis toimus ilmselt mingil teisel vaimsel tasandil kui suutsin seda aduda). Üritan maksta laevajooniste arvet, aga veebipank ütleb, et nii SWIFT- kui BLZ-kood on vale. Tuleb kirjutada või helistada ja küsida IBAN.

Kohvikus läheb jutt millelegi, mille juures mainin looksulgi. Nende inglise nimetused braces ja curly brackets ei tule meelde ning leiutan uue: fancy brackets. Lõbus, aga kõik saavad aru.

Tõlgin teabelehte, kus teave on küsimuste ja vastustena. Tõlkemälust tuleb kahele küsimusele vaste asemel kohe vastus: What is [...]? – Ei tea. — What happens if I don't [...]? – Ei oska öelda.

Prantsuse keeles lennujaama juures pangahoones räägime sellest, mida me nädalavahetusel tegime (see on hea, et räägime). Näen parajat vaeva selgitamisega, mis on fotomess, aga see kulgeb siiski paremini kui aasta tagasi üritus selgitada, mis on pingbetoon.

Maltalane räägib, et nädalavahetusel viidi kõik siinmaa maltalased (250) lennukiga koju valima ja pilet maksnud tavalise 800 € asemel 30 €.

Tšehh räägib, et tema maal olla arutelu, kas saaks riigi ametlikku nimetust Tšehhi Vabariik lühendada lihtsalt Tšehhiks, aga moraavlased on natuke vastu (Tšehhi Vabariik koosneb Čechyst, Moravast ja natukesest Sileesiast).

Vaheajal söön sööklas suure võileiva, mis maksab ainult 0,87 € (õhtul E kommentaar: vat kuidas pankurid ise elavad!).

Türklane räägib, kuidas siinmaal üldse ei saa tööle tellida lõunat, ning nendib, et kohaletoomise aeg ei ole kohe kindlasti pool tundi.

Veel saab teada, et autoga siit ikka Türki ei sõida: mitte niivõrd kauguse pärast, vaid seepärast, et vahepeal on Bulgaaria, millest tuleb sõita läbi otsejoones ja peatumata, isegi bensiinijaamas pissimiseks peatuda ei tohi. Türgi jalgpallimeeskond käinud Bulgaarias mängimas, buss peatus bensiinijaamas, rahvas käis söömas ja kempsus, tulid tagasi: buss ära varastatud.

Tagasiteel bussis tagasi Kirikmäe poole kiidab sloveenlane (kes näeb välja täpselt nagu Jüri Mõis ja kelle eesnimi ongi Jiri), kui tore elu on Euroopa pealinnas, aga siin on nagu maakoht või väikelinn. Õige tähelepanek – vaata käesoleva blogi pealkirja.

Tagasi tööl kolleegi meditsiiniterminitega aidates tekib selline juhuluule:

"Piloerection".
What the f... it means? Looked up:
"Horripilation".

E, 644. päev: Himmelbett

On juhendatava e-kursuse esimese kodutöö tähtaeg ja juhtub midagi seniolematut: kõik õpperühma teadaolevad liikmed esitavad töö tähtajaks!! Isegi mitte minutitki hiljem! Seda ei ole seni veel juhtunud. Tore, siis ei pea tagasiside andmisega venitama lootuses, et äkki veel keegi tahab tööd saata.

Postis on arve laevamudelifirmalt, millest tahan lemmiklaeva jooniseid. Olen sellest erakordsest laevast kirjutanud kaks veebilehte ja ehitanud kättesaadavate materjalide järgi (kirjeldus, u 50 fotot) detailse mudeli ning et algselt oli see kaubalaev ja nimetatud ühe lõunamaa riigi järgi, siis on nende kahe veebikülje peale mind kokku kaks korda kutsutud sinna kaugele maale rändama. (Ja kui õigesti mäletan, siis on kutsujad olnud mõlemal korral prantslased, kes ilmselt ei ole ei piltidest ega inglise keelest aru saanud, et need veebilehed ei kirjuta sellest kaugest maast tegelikult sõnagi.) Nüüd siis on aeg sealmaal, et on võimalus näha ka detailseid jooniseid, mis ilmusid alles siis, kui mul oli mudel peaaegu valmis.

P, 643. päev: St Dymphna jälgedes

Käin Flaami väikelinnas Geelis fotomessil Mini-Photokina. Õigemini on tulemus nagu vene muinasjutus, et käisin seal minagi, sõin ja jõin pulmalauas, aga suhu ja kõhtu ei saanud midagi.

Või nagu varajase Marsi-sondi katses, kus Marsil tehtud pinnaseprooviga uuriti, kas Marsil on [bakteriaalset] elu, ja saadi ametlikuks tulemuseks inconclusive, sest oli ette nähtud, et kui elu on, muutub analüüsitulemus X suunda Y, ja vastandvõimalusena, et kui ei ole, siis parameeter X ei muutu. Aga parameeter X hoopis võttis kätte ja muutus katsel suunda −Y.

Nagu teada, on päris-photokina massiivne üritus, ja nõnda loodan leida miniversioonilt eest vähemalt paarikümmet inimest. (Veebis on seadmete nimekiri, mida lubatakse näidata, väga pikk.) Või vähemalt silti uksel.

Ärkan kell 5.00 (mõningate raskustega, magama sain kell 1.06), väljun kell 5.36, hakkan ärkama alles umbes poolel teel. (Maja vastas jõeorus laulab vaheldumisi neli kuldnokka – fraasidest ja pausidest saab aru, et nad tõesti suhtlevad omavahel – kes veel ei tea, siis kuldnokalaul tähendab inimkeeli „see territoorium on minu!” ja tekst on kuldnokakeelne ähvardus teisele kuldnokale: „Kui lähemale tuled, löön sul noka laiaks nagu pardil!”) Jaamast kõigepealt pilet. Pühapäeva hommikul kell kuus on jaamahoone pärani uksed ja einelaud täis kasimata meesterahvaid, kelle jaoks on veel õhtu; piletikassa juures trügib sabasse (3 kassat, neist ühes teenindaja magab ja teine haigutab; sabas 3 inimest) vahele eakaaslane, kes kassa vabanedes mulle alguses imelikult otsa vaatab – mõtlen, et äkki on keegi tuttav, keda ma ei tunne, ja üritan meenutada; ainus, kelle moodi too tegelane on, oli keegi aasta vanem koolivend, kelle nime ma enam ei mäleta, aga kelle vaimses tervises oli alust kahelda; seega tundub, et ka sellel härrasmehel ei ole kõik päris korras – ja siis ta viitab kassa poole, et mingu mina. Lähengi. Küsin prantsuse keeles, aga see on halb, sest kassiir küsib midagi vastu, kaks korda, millest ma aru ei saa, siis lööb käega. Pileti saan.

Igaks juhuks ka kiire trett Pariisi platsile pangaautomaadi juurde (kuigi Pelgumaa hinnataset teades erilisi lootusi ei ole). Rong läheb 6.24 ja esimesed kaks tundi magan täitsa ametlikult, virgudes ainult selle peale, kui peatuste eel öeldakse jaamanimesid või kui piletit näha tahetakse. Kohal Nordi jaamas kell 9.43, edasi läheb 10.14 kiirrong, mis on vanemat sorti muuseumrong, mille peldik on just seda tüüpi, et sita ära määrib. Aga see rong arendab sirgetel teelõikudel suurema värinata hämmastavat kiirust.

Vat selle edasisõiduga on pisike mure, sest ma olin ostnud pileti Internetist ja see on vaatamisväärne PDF-trükis, mis sealt piletina tagasi saadetakse. Nimi on peal ja marsruut ja kuupäev ning peab näitama isikutunnistust, et olen ikka mina. Mõningaseks üllatuseks vagunisaatja ei kobise midagi.

Teisel vahetamisel astub minu jalg esimest korda Antwerpeni linna, õigemini selle perroonile ja jaamatunnelisse, umbes kaheks minutiks. See rong on uuemat sorti kohalik rong, lihtne, aga mugav. Kohal 10.56.

Geelis toimub üritus Werfti tänaval, mis on, nagu eile järele vaatasin, mööda Jaama tänavat 700 m ja siis paremale 300 m. Õige tänavaotsa leian ja siis läheb lahti.

Nimelt ega mujal kui peatänava ääres tänavasilte enam ei ole.

Käin ümber Werfti kultuurimaja algul tiiru, siis teisegi, ikka ei kippu ega kõppu – ja mis veel olulisem, ühtki fotohuvilist ei paista ning parkla on ka tühi – siis kougin välja taskutelefoni ja uurin Google'i kaarti (ja taas saab nalja, sest ega levi tänava peal igal pool ole, leviaukudes kaart peatub). Nagu öeldud, on tänavasiltidega koonerdatud hirmsamat moodi, aga ühe viltuse põiktänava otsas on ja saan võtta õige suuna (mis oli küll õige algusest peale).

Kolmas tiir ümber kultuurimaja. Kõnnin ukseni, kust loen, et pühapäeval on maja kinni. Üllatuseks sõidavad aga uksed lahti ja ma astun sisse, et kelleltki küsida, mis värk on. Aga sees on täielik vaikus, mitte kedagi ei paista. Kuskilt väga kaugelt kostab vaikne köhatus, mis kuulub vast maja teises otsas aknast nähtud peolaua ettevalmistusele, mis aga vähimalgi määral ei meenuta fotomessi.

Kell 11.36 tuleb päästev mõte, et mis ma ikka ringi külmetan, kell 12.04 läheb rong tagasi. Ja lähebki. (Jaama ootesaalis kuulen, et teises servas räägitakse soome keele taolist keelt. Ja ongi.)

Pärast kolmveerandtunnist kena maastikku teised viis minutit Antwerpenis, kus tegelikult ei oleks vaja tunnelisse laskudagi, lihtsalt põiki üle perrooni kõndida, aga kes siis raatsib perroonile tabloo panna, ikka ainult tunnelisse.

Selles rongis istuvad mu ette kolm teismelist, kaasas kilesse mähitud [muusika?]ajakiri, mis kohe kilest lahti kistakse ja kõik kolm seda hoolega lugema hakkavad nagu mõnel kirjaoskamatuse likvideerimise plakatil või 1991 Laulusildade laulupeo proovis „Tuljaku” laulmisel (selle 5 lk pikas noodis olid lehed kopeeritud üksteise kõrvale u 80 cm pikale paberiribale, millel vasakpoolne laulja hoidis ühte, parempoolne teist otsa ja kolmas seisis nende vahel niisama). Terve pingi laiuselt harutatakse laiali plakat, mille minupoolsel küljel (niipalju kui silmanurgast näen, täpsemalt uurida ei ole ju viisakas) on värvifotol kujutatud haakristilippudega ehitud Brandenburgi värav ning palju Saksa mundrites ja kiivrites marssijaid (South Parki fännidel tuleb seepeale meelde kohe see). Aga ajakirja pealkirja on nad selleks ajaks keeranud varjule.

Siis Nordi jaamas 25 minutit oodata ja vaikne rahulik kolmetunnine reis tagasi, mis möödub lugedes. Jala korterisse (veel on valge, teen pilte). Kokku on päevane läbikõnd 14 km.

Kui korteris hommikul meelega maha jäetud reisiraamatust vaatan, mida see Geelist kirjutab, siis arvake, mida ma leian? Esimene rida reisiraamatu neljast ja veerandist Geeli tutvustavast reast on paljutõotav

The town has earned a reputation for its community of mentally ill people [...]

L, 642. päev: "hetkel vaeva ei tee"

Ärkan selle peale, et hulk aega logisenud hambaplomm lõpuks irdub (st selle peale ma ei ärka) ja instinktiivselt neelan selle alla (vat selle peale ärkan). Et see on seega kadunud, otsin välja alles umbes teisipäeval leitud selliste siinmaa arstide loetelu, kes suudavad suhelda ka muus keeles peale prantsuse. Ja muidugi on kõiges süüdi mu kolmapäevane meil omaenda hambaarstile, kus soovisin puhkuse ajaks tema juurde aega kinni panna, et ta seda logisevat plommi uuriks, ja kuhu ma olin lisanud, et see hetkel muret ei tee. No juriidiliselt muidugi on kõik korrektne, kirjutamise hetkel tõesti ei teinud.

Otsimist kiirendab ka see, et see plomm koosnes õigupoolest kahest osast ja nüüd, kui üht osa teist kinni hoidmas ei ole, irdub ka teine. Millal see pandi, ma ei mäleta. Seda on plommitud vähemalt kolm korda ja alati on plomm umbes viie aasta pärast ära tulnud. 1993 äratulnud plomm leidis pärast asjakohast puhastamist uue otstarbe ühe väikse lennukimudeli tasakaalustamisel.

Õhtul filmi „Gandhi” esimene pool.

R, 641. päev: orav

Akna taga puu otsas on orav ja, nagu paistab, ei ole ta üksi, vaid ühes paljude kirpudega.

Õhtul Kirikmäe prismas, mille leheputkast ostan seekord skaala teise otsa fotoajakirju, mis on nii põnevad, et unustan lugemisel pannitäie kartuleid tunniks ajaks kõrbema (kuni suits jõuab köögist keerulist teed mööda minu ninani). Pärast tuulutan hulk aega. Hea, et pannil oli kaas peal. Tuleb hankida suitsuandur.

(Mis tuletab meelde lugu, kuidas tudengiühikas olnud suitsuandur täpselt ahju kohal, nii et kogu korrus võis kuulda, kui roog ahjust võeti.)

(Ja samuti seda, kuidas 2000. aastal üritasin osta Eestist suitsuandurit. Enamasti pakuti tulekustutit. Lõpuks sain andurid firmast, kes müüs neid tööstuslikuks kasutamiseks. Jaemüük oli sel ajal täiesti tundmatu.)

N, 640. päev: lihvmasinad ja reklaam

Kuvariülesesse vaatevälja on ehitusplatsi kemmergule lisandunud aktiivne varesetegevus ühe kuuse otsas. Varesepaar askeldab tulla-minna, mõnikord nokas oksaraage, mõnikord mitte. Ega vares pesa juures kraaksu, aga silmanurgast on iga kord näha, kui sinna keegi tuleb või sealt läheb. Majaümbruses on lõuna aegu näha mõtlikku varest, kes maas vaikselt ringi kõnnib (võib-olla otsib ehitusplatsilt pehmemat materjali, ei tea). Muide, harakapesa korteriakna taguse lehise otsas elas laupäevase tormi ühes tükis üle. Tehke järele!

Sööklas on tume kaste ja hüplikud kartulid ning mul seljas hele, äsja pesust tulnud kampsun. Olnuks mul lips, eriti 1960. aastate lai lips, siis saaks kampsunit kanda hommegi.

Tööl läheb õhtul pikalt, osalt selle tõttu, et vajutan (kokku kaks korda)hajameelselt Ctrl-s ka rakenduses, kus see salvestamise asemel hoopis kaotab tehtud muudatused, ja sedasi tõlgin väga pikka tooteloetelu kolme päeva jooksul kolm korda, sest enamik mälu pakutavatest vastetest on kõlbmatud (näiteks on mälu mingil moel saavutanud seose, et maalimislõuend = surilina, samal moel nagu kunagi kustutuskumm = kondoom). Saan valmis kell 20.06 (majas on rahvast kohal veel küll) ja jõuan ilusti 20.23 bussi peale.

Vanade piltide skannimisel olen jõudnud umbes-täpselt 14 aastat tagasi võetud negatiivini, kui pildistasin oma meelest tähistaevast, algul negatiivile ja siis slaidile, ja slaidifilmi ajal äkki märkan, et kust see suits tuleb, silmapiiril linnatulede valgel paks hele vorst. Siis täheldan, et ohoh, sellest paistavad tähed läbi, ja edasi sain 20 minutiga pool filmi virmalisi.

(Lahtiütlus: alljärgnevad pildid on saadud nõnda: pildistatud slaidile säriajaga 5–20 s (st virmalised on pildi tegemise ajal liikunud ja värvi muutnud, tulemus on kas hele ja ebaterav või siis tume), slaidi lastud ilmutamisel justkui tundlikumaks teha (push up +2 EV), slaidid negatiivile ümber pildistatud ja siinsed pildid on skannitud sellest negatiivist. Otse slaidilt skannides on pilt parem ja mulje autentsem.)


Esimene pilt: virmalised ilmuvad. Algul arvasin heleda triibu suitsuks. Kes kuvari tolmust puhtaks pühib, võib ülaservas ära tunda Kassiopeia tähtkuju ehk Vändatähed.

K, 639. päev: teemade kaupa

Et kell 10 on ühe töö tähtaeg, mis mul veel valmis ei ole, sätin tööle tavalisest ligi tunni varem. Bussid on sel kellaajal täis, aga selleks, et peale inimeste ka kusehaisu, ma valmistunud ei ole. Et lehkav asotsiaal istub täpselt bussi keskel, ei ole leha eest pääsu kuskile (ärge kunagi proovige hingata leha korral suu kaudu, siis tunnete mitte ainult leha lõhna, vaid ka maitset) ja väljun esimeses peatuses, et oodata järgmist bussi, mis tuleb väga täis, aga mis vähemalt ei lehka.

Ja nagu siin öeldud varemgi, ei kirjutanud Koidula lehkavast isamaast põhjusel, et nõnda tollal räägiti (mis muinaslugu kultiveerib ka „Eesti keele käsiraamatu” 2007. a väljaanne, lk 625), vaid seepärast, et ta lihtsalt ei teadnud, mis on õige eesti sõna, sest ta kodune keel oli saksa keel (vt Koidula ja Kreutzwaldi kirjavahetus).

Õhtul läheb pikalt ja ajal, kui ma Kirikmäe prismasse jõuan, kostab sealt tavapärane teade, et cheres clients, hakkame poodi kinni panema, suunduge kassasse, mis öeldakse umbes kolmveerand kaheksa. Tahan leheputkast osta paar fotoajakirja; see on mõistetamatu müstika, mis loogika järgi ajakirju paigutatakse. Tavaliselt on fotoajakirjad lennuki-, paadi- ja meesteajakirjade, Saksamaal ka rongiajakirjade seltsis, aga mis kurivaim on sundinud putkakujundajat pistma siin fotoajakirjad kokku koera- ja hobuseajakirjadega?? Kolm korda kammin kogu suure putka läbi, enne kui leian. Seejärel on poes väga kiire ja uksest väljudes tuleb joosta, et jõuda „20.03” bussile.

Täna 55 a tagasi suri pangaröövel ja hirmuvalitseja Stalin, kelle surmateate Eestis öelnud raadiodiktor sai kõvasti noomida, et ta ei olnud eetris piisavalt kurva häälega. Moskva diktor näiteks olevat nuuksunud nii tublisti, et ei saanud algul sõnagi suust.

T, 638. päev: encore

Hommikul on maa valge ja päeval sajab laiu räitsakaid muudkui juurde. Õhtuks siiski sulab enamik ära, mis on arvestades seda, et siinmaal kehtib matemaatiline seos lumesadu = liikluse totaalne seisak, tegelikult hea.

Hommikune balti peo koosolek kestab üle tunni aja, mis tähendab, et edaspidi läheb väga kiireks.

Mälus on leiutis monosoodiumglutamaat. Jajah, „soodium”. Tere, talv. Samast ooperist kui „hüdrogeen” ja „oksügeen”, mida võib näha naljakates veebikirjutistes. (MSG on lisaaine E621 ja see on tähtsal kohal Aasia köögis, kus viies põhimaitse on tummisus, mida MSG võimendab. — Kemofoobid võiksid teinekord mõelda selle peale, et pangakeldris hoitakse kangide viisi lisaainet E175, et Niguliste muuseumis on toatäis lisaainest E174 tehtud esemeid, et elektrotehnikas ja lennukitööstuses on õige tähtsal kohal lisaaine E173 ja terve Põhja-Eesti seisab sõna otseses mõttes lisaaine E170 otsas. Heheheh.)

Lõuna asemel prantsuse keelde. Märkan bussipeatuses rootsi kolleegi M-i, kellel on näpus paber, millel umbkaudne lennujaama piirkond, ja kuulen teda bussijuhiga arutamas, kas selle bussiga sinna saab. Jaa, saab küll lennujaama, kinnitab bussijuht. Lennujaamas selgub, et ka kolleeg suundub samale kursusele; võrdleme kaasasolevaid pabereid: tal on skeemil maja täpne asukoht, mul aga maja foto ja ümbruskonna umbes kolm aastat vana aerofoto. Kui läbi lume„hangede” vajaliku maja poole sumpame, liitub meiega veel üks inimene samast bussist, kes küsib, kas me suundume 7. taseme inglise keele kursusele. Ei, aga maja on sama.

Pangamaja, kus sedapuhku kursus toimub, meenutab ühekorraga nii maja Helsingi bussijaama ääres, kus oli Anttila kaubamaja, kui ka maja Tallinna bussijaama ääres, kus töötas kasahh Kitopbajev. Oleme esimesed ja kohal 22 minutit enne tunni algust.

Kuuldavasti on FR 5 tublisti raskem kui eelmised ning suur on minu rahuldustunne, kui esiteks tuleb uksest sisse sama õpetaja kui kursusel FR 3 ja kes kolmest prantsuse keele õpetajast on ainus, kes on suuteline adekvaatselt mõistma ka muid keeli peale prantsuse (ja saab seega aru, et on olemas ka muid keeleloogikaid peale prantsuse oma), ning teiseks osutub kogu rühm olevat umbes samal tasemel kui mina, peale ühe härrasmehe, kes on suuteline küll prantsuse keeles lobisema, aga kinnitab, et tal on see-eest kirjutamine catastrophal, ja vakatab mõtlikult, kui jõuame suulises harjutuses passé composé'ni. Vaheajal sööklas, kus rühm üritab omavahel tutvuda (ja kus on huvitavad ümardamata hinnad, nagu lõunata jäänuna leian, näiteks puuviljasalati 0,87 raha, mis „meil” oleks raudselt ümmargune 1,70).

Muide, lennuvälja juures on nn juurtega väljakistud liiklusmärk: laupäevane torm on maha murdnud liiklusmärgi nõnda, et maapinnast on välja kerkinud kogu betoonplönn, mis teda emakese Maa küljes kinni hoidis. Muidu on märk terve ja post sirge (Kirikmäel oli töömaja juures kord pärast tormi kunagi liiklusmärk kõver).

Pärast tööle tagasi. Teekond on nii pikk (kilomeeter kiirteeni, kiirteel 3 km prismani, prisma juurest 3 km), et jõuan raamatust (Haruki Murakami, The Wind-Up Bird Chronicle) lugeda 10 lk. Siis töölt otse korterisse. Või no mis otse – mina, kes ma kunagi ei ületa tänavat punase tulega, ootan foori taga sadadest nupulevajutustest hoolimata 11 minutit, kusjuures vahepeal on punane nii autodel kui jalakäijatel; siis lähen teise foori juures üle ja jõuan peatusesse täpselt samal ajal kui teiselt poolt vajalik buss.

Kirikmäe kontserdisaali ümber asjatab kuus fotograafi. Oletan, et äkki on mingi fotoringi õppused, kus nad pärast sama motiivi pilte võrdlevad. See, et nad oleksid tegutsevad elukutselised fotograafid, ma hästi ei usu – kontserdisaal on olemas olnud juba nii kaua, et igal fotograafil peaks sellest öövõte juba olemas olema, mõnel isegi mitu.

Õhtul istun arvutis, joonistades balti peo jaoks teatud kujunduselemente (aga sellest kunagi hiljem); millalgi näen silmanurgast (kardinad on alla tõmbamata) eredat rohelist valgust, mis osutub suuremaks meteooriks, mis paistab suunal 80° u 10–15° silmapiirist, on nähtaval pisut üle sekundi (jõuan seda märgata ja pea sinnapoole pöörata). Meteoor (või koguni boliid) näib langevat silmapiiri suhtes u 40° nurga all ja lagunevat väiksemateks tükkideks, mis jätavad u 5° pikkuse hetkeks helendava jälje.

Õhtu lõpuks vaatan, kas viimane staarisaade (Tartu voor) on YouTube'is olemas. On. Saatejuht hr Avandi on parem näitleja, kui seni arvasin (no eks ma varem olin näinud teda näitlemas vaid ühes pool- ja ühes täitsa-amatöörfilmis, kus talenti eriti või üldse pingutama ei pidanud).

E, 637. päev: külm

Üsna jabur tööpäev: esmalt olen lubanud üle vaadata uue kolleegi 30 lk pikkuse toimetuse, mille tähtaeg on kell 12. Vahepeal on kohtumine direktoriga, mis on kaudselt seotud tegevusaruande toimetamise-tõlkimisega ja mis kestab poole tunni asemel ligi tunni; viimase kolmandiku räägib aruande koostaja ja sellest ei mäleta ma midagi, sest kibelen kogu aeg minema ja viimased kümme minutit maadlen pealetükkiva itsitusega, sest saan äkki aru, et kõnealune isik meenutab väga üht tegelast eile vaadatud filmist.

Ja ma loen selle 30 lk kõik hoolikalt läbi, et te teaksite. Kaua tehtud, kaunikene.

Et sattusin umbes kuu aega tagasi teatud rakenduse katsetamise rühma ja mul on umbes nädal aega selle pisut uuem versioon kui enamikel ülejäänutel, loen läbi kõik teemakohased dokumendid, et oskaksin midagi öelda, kui järgmine kord satun samasse lifti kui ungarlane G, kes alati küsib, mida ma asjast arvan, ja mul ei ole talle tavaliselt midagi öelda, sest olen suhelnud otse katserühma juhiga.

Õhtu tuleb kiiremini kui arvata, vahepeal on mitu tundi tunne, et täna on teisipäev, mil on paraja portsu tähtaeg ja ma ei jõua; aga siis meenub, et teisipäev on alles homme, kuigi aega on ainult hommikul, sest õhtupoole sõidan prantsuse keele tundi, mille oletatava toimumispaiga ma peale otsingut Google Mapsist üles leidsin (usutavasti leian, kuigi Google Mapsi aerofoto on vähemalt kolm aastat vana), ja hommikul on veel Balti tõlkerühmade koosolek tuleva Balti peo teemadel. Seejärel Kirikmäe prismas.

Fotoajakiri on ennast ammendanud kahe päevaga; see vist päris minu tase ei ole – kuigi seal on üksikuid kõrva taha panemise asju. Kuldlõiget mainiva kirjutisega meenub, kuidas tudengiajal helistas kord kell kolmveerand üksteist õhtul orkestridirigent hr A ja küsis, kas ma tean Fibonacci jada valemit. Küsisin vastu, mis on Fibonacci jada, ja sain teada, et 1+1+2+3+5+8+13+21+... Vastasin, et ei tea, aga seda on lihtne tuletada: jada iga liige on kahe eelmise summa. (Selle jada liikme ja järgmise liikme jagatis läheneb kuldlõikele, mispärast ma seda siin räägin.)

Ajakirjaga kaasa tulnud tarkvaraplaadi abiga proovin teha suure dünaamikaga HDR-pilte, millest ühe näide allpool (siin on 24-bitise TIFFi asemel siiski ainult 8-bitine JPEG); kokku liidetud kolmest, 4, 20 ja 80 s säriajaga pildist. Põnev on ikka muidugi see, et pildid on tehtud statiivita, fotokat vastu aknalauda litsudes.

P, 636. päev: kured, kuldnokad, lõokesed ja viis tundi uduvihma

Hommikul tore vaikus (pühapäeviti kiirteel veokid sõita ei tohi). Akna taga hüppab puult puule ja sukeldub liftipoolses nurgas oleva lehtpuu õõnsustesse orav, kasukas ilus punakaspruun ja kõht valge. Jõeorus trummeldab rähn.

Matkakola kaasa ja 9.27 bussi peale, jaamast fotoajakiri ning 9.52 rongi peale. Pean vaatama, et mööda ei sõidaks, sest maha on vaja tulla juba kell 10.08. Märkan, et tuul tugevneb. Eesti lehe kommentaariumis kirjutati, et Saksamaal lubati tänaseks tormi jätku. Saab näha, kas ka siinmaal.

Esimese küla taga künka otsas kasvavatest puudest on näha, et tuul tabab just seda küngast. All tuult eriti tunda ei ole (on, aga ei ole eriti tugev). Matkapüksid on tuulekindlad. Metsa jõudnuna kohiseb aeg-ajalt ladvus ja jälgin tuulepealseid puid. Kohaliku lehe järgi kukkus eile 22 puud ümber ja Saksamaal sai mitu inimest mahalangenud puude tõttu viga (nt kui auto või rong otsa sõitis). Hoian kõrvad kikkis, et hoiduda murduvate okste eest (aga ette rutates öeldagu, et ei kuku ükski puu ega oks).

Ilm on pilves, korraks näen künka otsast, kuidas üle metsa kihutab pilvede vahel auk, millest valgub alla metsa peale päikesekiir, justkui sõidaks taevas suure helgiheitjaga helikopter.



Tee läheb künka otsast mesitarude kõrvalt alla metsa, kus peagi algab elamusrohke sildiga matkarada. Taevast kostab usin kruu-kruu ja näen kaht parve sookurgi, kes metsa kohal ringi tiirutavad ja lõpuks madalatesse pilvedesse kerkivad. Metsatee lõpeb lagendiku ääres teetammiga, mille esti arvan raudteetammiks (kuigi ei tea sealkandis raudteid olnud olevat) ja hiljem teiselt kaardilt saan teada, et see oli hoopis Rooma-aegne maantee.



Edasi on tee suhteliselt lagedal. Näen veel mitut parve sookurgi, kes samas metsatuka tagant õhku kerkivad ja siis ida poole triivides kõrgust koguvad. Siis kuulen ka lõokese moodi laulu, kuni tuvastan, et need ongi lõokesed. Õnnestub taevast üles otsida (mingi kehvema silmanägemisega rahvas arvas, et suviti põllu kohal laulab õhk, mitte lind), siis binoklis näha, siis näha lõokesi põllu pealt üles lendamas ja laulma puhkemas ning lõpuks isegi videole võtta. Olen lõokese filmimisest nii elevil, et unustan põue toppimisel kaamera välja lülitada, nii et lindile jääb ka põuepimedust.

Nimelt on selleks ajaks hakanud sadama järjekindlat uduvihma, mis eriti ei häiri (kui pea väga märjaks saab, tõmban ajuti kapuutsi pähe, kuigi kapuutsiga ei kuule normaalselt), aga mis siiski pärsib pildistamist (ei ole teada, kui palju vett fotokas talub). Mõnel hilisemal pildil on udu rohkem kui tegelikult, kui niiskus kondenseerus objektiivile või konverterile.

Siis alla orgu, kus on teine küla. Seal on märgata ka eilse tormi kahjustusi: viimistletava uue maja eest sildist on keskelt tükk väljas ja tükk maad eemal teeservas, ehitusmeeste WC on ukse peal kummuli ning kõrvalmaja esisel on savist päkapikud ja haned pikali.

Küla teises servas kerkib tee taas mäkke. Inimesi liikvel ei ole. Viimase maja ees vahib vanamees ja tuleb minu lähenedes tänava poole. Hüüatan talle tere, aga ta, ebaviisakas, vahib sõna lausumata edasi. Alles nüüd mõistan, et küllap olin esimene inimene, kes läbis selle küla kõnnikeppidega.

Peale ühe matkaonkli ja tema meelevallas oleva eelteismelise lapse rohkem matkalisi kogu kaardi ja raamatu järgi 21 km pikkusel rajal ma ei kohta. Autosid näen suurist maanteist eemal vast kümmekonda.

Vesi on ojades kõrgel (maja vastas jões oli normaalsest meetri kõrgemal). Tee läheb ühes kohas mitusada meetrit karjamaa servas, kus on oja uuristanud endale värske uue sängi.



Heinamaal on mitmesajalinnune kuldnokaparv, mille toimetusi jälgin hulk aega. Paar korda kargab kogu parv lendu, see on tore vaatepilt, sest kuldnokaparv on nii tihe, et võib kaugelt jätta tiheda eseme mulje (ja usutavasti on kuldnokad tekitanud mitmeidki uhvosid). Tihedast metsast kostab valju linnulaulu. Vihm tiheneb üha.



Siis viib tee läbi teise küla, kus on inimesi veel vähem kui eelmises, aga loomi rohkem (hobuseid, koeri), seejärel lauge lage mägi ja selle otsast paistab edasi Maaselja jõeorg. Orupervele laskumisel satun peale oksal tukkuvale hiireviule, kes kargab lendu umbes viieteist meetri kauguselt ja kes enne käänaku taha kadumist korraks aiateiba otsa istub ja mind vaatab.

Siis läheb tee paar kilomeetrit viinamägede servas. Suurepäraste vaadete kohtades on suurepärane udu:

Kõrgesse oruperve on sisse lõikunud oja, mis sillast paarkümmend meetrit allpool kaob pahinal nägematusse sügavikku, mis on nii kitsas ja järsk, et ülalt põhja ei paista. Oleks kaasas üksjalg, saaks seda kasutada käepikendusena. Liivakivi on murenenud ja paiguti on varinguid olnud nii hiljuti, et kalju ei ole veel rohekaks jõudnud tõmmata.

Siis korraks tagasi üles pervele ja siis pikk laskumine alla Gr-chi alevisse, kus avastan, et mul on rongini aega 50 minutit ja maad on veel 5 km. Vahepeal aga on 100-meetrine mägi. Jõuan.

Kui raamat ütleb, et enamik matkateest kulgeb asfaldil, siis ei tähenda see, et mülkaid üldse ei ole. Mülkad on täiesti arulagedas kohas kõrge nõlva harjal. Teisalt on osa teed nii sileda asfaldiga, et seal saaks kenasti uisutada.

Kui olen kõndinud umbes neli tundi, turgatab pähe, et uduvihmaga tuul on selja tagant ja seljakott vett suurt ei pea, mis õige on saanud seljakoti välimises taskus telefonidest. Viimased kaks tundi sajab uduvihma asemel lihtsalt peent vihma, on mure, et mis saab taskus lahtiselt olevast fotokast ja rinnataskus lahtiselt olevast binoklist, äkki voolab taskuklapi vahelt sisse (eelmine väike binokkel sai kunagi äiksevihmas nii märjaks, et klaasivahe kuivas pool aastat). Aga ei olnud neil millelgi viga midagi.

Ligi 26 000 sammuga kaasnenud rappumine seljakotis on jahvatanud fotoajakirja selja vastu karedat niisket seljakotiriiet umbes sarnaseks paberipuruks, milleks muutuvad pabertaskurätid pesumasinas. Pärast kuivamist tuleb ajakiri kokku teipida.

Raamatus oli raja kõrval kolm saabast ja soovitus, et läbimiseks on vaja erheblicher Muskelkraft. Nojaa, pärast saavutasin normaalse kõnnaku alles kolmapäevaks (osaliselt kannaserva tekkinud villi ja natuke hõõrdunud pahkluu tõttu). Samas lubas raamat, et raja peale kulub 6½–7 tundi, mul kulus 5½ (sest ma ei teinud puhke- ega söögi-joogipause ning kuigi raja ääres oli palju pinke, ei kutsunud need vettinuna nendele istuma).

L, 635: kinetic

Ärkan kell 8.15 selle peale, et väljas lõõtsub hirmus tuul ja pahiseb vihma. Aknatagune lehis õõtsub tohutu amplituudiga ja aeg-ajalt satub vaatevälja ka mänd, mis tavaliselt aknasse ei paista. Tuul on vasakult paremale; on näha, kuidas vihmasagarad mööda jõeorgu kihutavad. Lähen rõdule ja filmin seda vaatemängu natuke, kuni objektiiv kattub pisikeste veepiiskadega, mida on õhk täis.

Niisama äkki, kui torm algas, see ka lõpeb. Ega siinmaa ole Eesti, kus torm kestab keskmiselt kaks nädalat ja pärast ütleb rannarahvas, et maja on küll terve, aga viiskümmend meetrit vales kohas. Päeva peale läheb ilm suisa selgeks. Pärastlõunal käin poes.