E, 370. päev: ketaste lained

Tööle minnes mäletan, et kell 9.30 on mingit tähtis koosolek, aga seda mitte, kus see toimuda võiks. Tuleb arvuti käima panna ja kalendrist vaadata. Õnneks on samas majas.

See on pahaendeline ja saan teada, et lootus, et veebruaris toimetatud üliraske tekstiga projekti toodet niikuinii heaks ei kiideta ja meil ei tule sellega rohkem tegeleda, on alt läinud; on küll heaks kiidetud ja nüüd tuleb teksti lisada kolmapäeva õhtuks 20 lk parandusi, st kontrollida välistõlkeid. Ja teisipäev on püha. Ja et eesti keelt nende keelte hulgas ei ole, mille tõlge tuleb täna. Nii et kolmapäeval ma prantsuse keelde üldse ei jõua. Ega ka mitte tähtsasse koosolekusse, kus tutvustatakse seda agentuuri, mille aastaaruande tõlke eest panin oma esimese ja seni ainsa ebarahuldava hinde, ning mille kohta osakonnajuhataja soovitas, et see on keeletunnist tähtsam. Eesti tõlge pidada tulema hommikul kella kaheksa ja üheksa vahel.

Täna on üpris jahe, kuigi päikseline. Õnneks taipan hommikul väljudes kraadiklaasi vaadata: on ainult 15°. Nii et panen selga ka mantli. Päeval läheb pisut soojemaks (tundub) ja kui ma särgiväel söömast naasen, märkab ming üks ukse juures auvalves olev eesti kolleeg ning arvab, et ma vist ei vaadanud täna hommikul väljudes kraadiklaasi. Vastan, et vaatasin jah, aga mul on mantel üleval toas. Ja et on just selline paras Eesti suve soojus.

Pühendun lühipudinatele, mille tähtaeg on täna õhtul. Tänasida saavutusi on näiteks ehitustegevuse tuumajäätmete tagasivõtmine (constructional nuclear decomissioning, pigem tuumarajatiste kasutuselt kõrvaldamine), muru ja aia jaoks traaditu muru- ja aialõikaja, hekikäärid, kandilõikaja (draadloze gazon- en tuinsnoeier, haagschaar, kantrechtmachine voor gazon en tuin, pigem lõiketrossita murutrimmerid ja -lõikurid, hekitrimmerid, servatrimmerid) ja piduriketaste lained (brake discs wave, pigem lainekujulise servaga pidurikettad). Viimasele kirjutan tagasisideks: Mis võiksid olla "piduriketaste lained" ja kuidas neid saaks müüa? Enne enneolematute vastete leiutamist on ülimalt soovitatav otsida näiteks Google'ist pilti ja vaadata, millest on jutt.

Täidan ära teate, et ma ei saa töökoormuse tõttu kolmapäeval prantsuse keeles osaleda. Nagu ütleb soome vanasõnagi – ennen ei ole mikään työ loppuun suoritettu, kun paperityöt on tehty.

Märgid saavad valmis kell 19.26, mil taas on koristajad ukse taga ootamas, millal saavad uksest sisse tormata (ja kõik laual olevad esemed ringi paigutada ja paberid mingi vedelikuga üle piserdada ja ilmtingimata ka kuvareid nihutada; muide, millalgi enne lihavõtteid läks kellelgi korda ära vahetada minu ja toanaabri tool, nii et toanaaber on nüüd uhke, et suutis oma tooli ära parandada – aga ma usun, et ta teab, et ma tean, et tegelikult on toolid vahetuses). Kui kell 19.31 majast väljun, on fuajee pime.

Kiire trett Kirikmäe prismas toidu järel, läbi telefoniosakonna. Nagu varemgi mainitud, on üks taskutelefon seisundis, et seda peaks laadima kaks korda päevas (see ei ole aku viga) ja uut oleks vaja. Margiteadlikkus seekord kaugele ei aita, sest ei siinkandis ega Eestis ole sobilikku sobiva hinnaga olemas; tuleb marki vahetada. Prisma telefoniosakonda hakatakse ümber ehitama ja lae all ripub suur silt, et just see telefon, mille peale ma aastavahetuse paiku silma heitsin ja koguni reklaamvoldiku võtsin, on kaks korda alla hinnatud. Muidugi ei ole mul prismast tehnikaasjade ostmise vastu täit usaldust (vt sissekanded siin, selle lõpus ja siin) ja ei ole ka teada, kas see on ikka rahvusvaheline mudel või äkki on sellel Prantsuse poeketil oma, prantsuse mudel; aga vaatame.

P, 369. päev: kaks uisuretke

Hommikul kogub ähvardavaid pilvi ja kui parasjagu plaane pean, mismoodi ma tänast matka ette võtan (st uurin sõiduplaane, kuidas saan alguspunkti ja lõpp-punktist tagasi), kostab lahtise akna tagant plädinat – sajab! Aga vihma tuleb ainult mõni minut ning isegi asfalt ei saa märjaks. Terve aprilli on olnud põud.

Uue kuukaardiga toredasti bussi peale ning sellega raudteejaama, sealt päevapilet T. linnakesse. Rong on mugav ja tekib mõte, miks peaksin sõitma Maaselja idakaldal ja nägema jõe ületamisega mitu korda vaeva (näiteks Maaselja suure harujõe suudmest üle ei tea ma selles kohas silda olevat, kus kaart näitab), ja õgvendan oma plaane.

Riigi ainsa sadamalinna jaamas tulen maha ning jalutan Savijõe äärde. Silla juures on veetaseme näiduga aparaat ning selgitus, mis on mis ja millest algab üleujutus. Vastaskaldal on Saksamaa ja oh mis tore, jalgrattatee ei alga mitte küla järel alt jõe äärest, vaid kohe pärast silda (tegelikult algab silla peal, aga ma ei tihka üle tavalise kõrgusega käsipuuga silla rulluisutada, kui ruumi ei ole laiuti vähemalt kolme meetrit). Ajan kaitsmed kätte-jalga, panen kiivri pähe ning pärastlõuna päikselõõsas alustan mööda kuumavat teed edasiveeremist.

Esimese pingi juures (kui sõidetud on poolteist kilomeetrit) päästan uiskude klambrid ja rihmad veidi lahti ja ajan jalad paremasse asendisse. Vasak uisk oli all veidi vales asendis ja ega parem ka täitsa õige olnud. Edasi on parem. Nagu öeldud, lippavad laagrid nagu pöörased, eriti vasakul uisul, kus on ainult tavalised rattad (paremal on spidomeetri andurratas, millel on sama kiire laager kui tavalistel ratastel, ja üks tuledega ratas, millel ei ole ja mis muidu pöörleb ka raskemini, sest osa pöörlemisest peab ju valguseks saama). Asfalt on ka üpris hea, peale ühe paadisilla, mille ümbrusse on laotud sügavate vuukidega kiviplaadid.

Ja nii ma siis veerengi muudkui paar kuni kümmekond meetrit Maaselja kaldast jõega samas suunas. Kavas on läbida umbes 20 km T-st järgmisse jaama Pfzl-sse (aga sellest allpool). Pühapäeva puhul on palju jalgrattureid lusti sõitmas; näeb ka siinmaa rattureid (kolme või nelja), need tunneb eksimata ära selle poolest, et siinmaal on jalgrattariiete müüjad ülimalt edukad. Ega siinmaal tavaline inimene ju jalgrattaga sõida.

Et jalgratas liigub tavaliselt pisut kiiremini kui minusugune pühapäeva-rulluisutaja (jõe ääres kiirusega umbkaudu 15 km/h) ja et uisutaja vajab laiemat teed kui jalgrattur, on neist üldiselt kena juba kaugelt eemalt kella lasta, kui nad tahavad mööda sõita. Igaks juhuks vaatan alati, kui keegi mööda sõidab, kas tema järel tuleb veel kedagi. Kogu kokku kahetunnise uisumatka jooksul lasevad kõik möödatahtvad ratturid kella (mõnel on kell katki ja tiliseb värina mõjul kogu aeg), peale matka lõpuosas ühest kahemeetrisest, aga järsust nõlvast allatulekul (kus ma ettevaatlikult, pidur maas, alla tulen) ühe – ütleme poliitiliselt korrektsel moel aprillipäikeses pruuniks põlenud poisikese –, kes röögib AUS DEM WEEEGG! ega mööda tuisates tee kuulma mu vastust Hast du doch keine Bremsen?

Mõni aeglasem liikuja püsib ees ühel kaugusel mitu kilomeetrit, nagu perekond, kes 2/3 ulatuses meenutab perekond Hille sarjast King of the Hill, eriti perepoeg; ja paarsada meetrit eespool üks rulluisutav daam, kellele aitaks pigem dieet kui pühapäeviti rulluisutamine (temast lähen ma vähe laiemas kohas lõpuks mööda).

K. raudteesilla juures püüavad neli venelast kala ning nende omavahelises jutus kuuleb sõna bl**d, mida pole ammu kuulnud. Eesti sündmustega seoses meenub, et ei tea, kas nad ka teavad, et kümmekond kilomeetrit ülesvoolu on vastaskaldal üks Saksa ühishaud, tähisel Raudrist otsas ja puha. Aga on pühapäev ja keda see huvitab. Kala ilmselgelt näkkab, sest üks purikas on kukkunud teele ja keegi jalgrattur on sellest üle sõitnud (loe: kärbeste pidu).

T. linnakese lüüsist paar kilomeetrit ülesoolu on paadisadam, millest läheb jõeäärne rattatee maa poolt mööda. Kui tee taas jõe poole keerab, näen, et kümmekond meetrit enne jõeäärset kurvi on pandud üle tee purskama purskkaev. Veesadu ületab jalgrattatee umbes meetri kõrguselt. Vast palava päeva puhuks pandud, oletan. Kaalun kõiki võimalikke variante: a) kui sõidan läbi, saan märjaks (which is not nice, sest seljakott ei ole veekindel); b) isegi kui end väga väikseks teen ja üritan joa alt läbi minna, saan ikkagi pisut märjaks ning kohe pärast juga tuleb end püsti ajada ning pöörata; kukkumisoht on suur. Mis tähendab, et eelistan variandi c) kasuks: pidurdan ja lähen rohu pealt ringi. Eemalt paadist kostab laste pahatahtlikku naeru. Vaatan sinnapoole ja näen, et vooliku teine ots ulatub paadi juurde. Aga ma ei ole kade: jään seisma, võtan rahulikult välja fotoka ja tahan teha siinse blogi jaoks sellest atraktsioonist pilti. Märkan, et paadi akna vahelt vahivad kaks jõnglast. (No läbi võrkaia võttes ei teravusta aparaat õigesti, aga nad ei tea seda.) Mida lähemale nägudele suum sõidab, seda tõsisemaks näod jäävad ning siis kaovad aknalt hoopis. Paadi tagaosast kepsab välja keskmises teismeeas piiga, hüüdes Entschuldigung, Entschuldigung ja et see voolik on siin juhuslikult ja ta võtab selle ära. Vesi keeratakse kinni ja ta võtab vooliku aia najalt tõesti ära. Omalt poolt luban, et ma kustutan pildi ära (mis pärast väikest pusimist ka õnnestub) ja et pole viga jne. Asi oli selles, et sirge peal polnuks taolisel kastmisel viga midagi, aga vahetult enne kurvi on selline teguviis lihtsalt ohtlik (sest kurvis oli asfalt märg).

Vahepeal on täitsa palav ja siis puhub tuul vastu. Mul ei ole päikseprille kaasas, aga päike on ere ning tee särab. Sihtkoht on pisut pärast T. linnakese tagust raudteesilda, aga kuigi sild näitab ennast jõekääru tagant juba kaugelt, on selleni veel mitu head kilomeetrit rühkida.

Pärast silda asendub asfalt (mis üldiselt on olnud täitsa sõidetav) laguneva kiviparketiga, mis enam ei ole, sest paremal uisul on pidur, mis on maapinnast tavaliselt paar millimeetrit kõrgemal, aga lohkudest läbi sõites puutub pidur maha.

Pfzl. on tore linnake, tahan näha seda eelkõige 16. sajandi alguse bastionivöö pärast – see oli aeg, mil suurtükitornid (vrd Kiek in de Kök, 1475–1483) hakkasid muutuma bastionideks (vrd Paks Margareeta, 1510–1529 – ainult poolteist inimpõlve hiljem). Ja ikka ja jälle vana küsimus: kust sai linnake selleks raha?

Vastus on lihtne: tollist. Maaseljal oli kett ees, iga laev maksis tolli.

Teen linnakesele tiiru peale (õnneks on vanalinna tänavatel peal asfalt, mitte munakivid) ja mul õnnestub jätta märkamata linnuse jäänused (no mul ei ole plaani kaasas). Seejärel sõidan (pühapäevase olematu liikluse tõttu keset tänavat) jaama ja leian, et rong T-sse läheb 13 minuti pärast. Jaama bussipeatuse pingil kougin uisud jalast ja varustuse ült (ohutuse huvides lähevad uisud jalga viimastena ja tulevad esimestena jalast ära, kuivõrd on olemas oht käia käpuli, aga seda ilma kaitsmeteta teha ei tahaks). T. jaamas on tagasisõidu rong juba ees ning istun sisse.

Ja õigesti teen, sest hakkab sadama. Pilvede all rippuva vihmakardina järgi näen, et siinmaa pool sajab päris kõvasti. Peagi näeb aknast, et teed kohati lausa lainetavad. Rong sõidab kõva vihma korral linna mööda lõunapoolset teed, jäädes mõne minuti hiljaks. Seevastu kella 18.51 tulema pidanud 125. buss tuleb juba 18.49 ning ma näen teiselt poolt tänavat ja foori, kuidas see ära sõidab.

Kõnnin raudteesilla alguseni ja panen uisud jälle alla. 3 km korterini sujub 19 minutiga (teeolusid arvestades väikese haagiga), mis uiskude allapanekut ja altvõtmist arvestades ei ole ajavõit, aga selle arvelt, et uiskudel on omadus ise veereda ja et pool teed läheb sõit vaikselt allamäge (ka T. maantee on kuni vallakeskuseni vanal raudteetammil), kulub teekonnaks vähem jõupingutust kui jala.

Õhtul teen lahti saksa Vikipeedia kirjutise Pfzl-i kohta ja saan teada, et seal asub Saksamaa vanim asustatud maja. Üks paistis olevat jah Rooma-aegsete akendega, mis on äravahetamiseni sarnased kui T. termidel.

Hilisõhtul teen süüa, aga selle juurde joodud tee hoiab mind omajagu ärkvel. Loen läbi mu kursuse esimese saabunud referaadi (tähtaeg on teisipäeval) ja see on väga hea. Oleksid teised ka samasugused...

L, 368. päev: uisumetsas

Magan hommikul kaua, mis on lahtijäetud kardinate tõttu kella kaheksast üheksani väga palav (päike paistab peale). Õues on palav ja päike lõõskab ega ma välja ei kipugi. Skannin pilte (olen järjega 1991. aasta septembris). Siis asutan end siiski linna poole, käin ostan omale kuukaardi. Siis tagasi korterisse, uisud kaasa ning matkale.

Seekord olen valinud teeks W-tzi jaamast ülesmäge suunduva endise raudtee, mida mööda plaanin sõita pimedani. Rong peaks kohal olema pisut enne kuut ja pisut pärast üheksat läheb tagasi, seega kui ma poole kaheksast ringi keeran, peaksin jõudma (ronge läheb veel). Ja olengi (rong jõuab kohale mõni minut pärast kuut) ja kõnnin jalgrattatee algusse (W-tz on orunõlvadel, rattatee alguse ja jaama vahel on umbkaudu 27 meetrit kõrge mägi, millest ma ei taha üle uisutada).

Rattatee alguses on maasolevat ollust asfaldiks raske nimetada (lipp lipi peal, lapp lapi peal...), aeglase vigursõidu oskused edenevad. Seda lehmarada jätkub üle kilomeetri, siis jõuab rattatee raudteetammile. On koguni märk, et rulluisutamine lubatud. Ja asfalt on hea.

Vähemasti esimesel kilomeetril.

Siis enam nii hea ei ole.

Edasise umbes viie kilomeetri jooksul (mille ülesmäge rühkimiseks kulub koos pildistuspausidega üle tunni) saan näha igat liiki külmakerkeid ja muul viisil lagunenud teed. Kohati asfalt koguni klobiseb, mis tähendab, et see on aluse küljest lahti.

Tore, kellelgi on tulnud kunagi mõte teha vana kitsarööpmelise raudtee (kasutusel 1888–1944 ja 1946–1967) tammile jalgrattatee, mis on tore, ja siis on kellelgi tulnud teine mõte, et lubaks uisutada kah, aga ma söön oma mütsi ära, kui selle märgi panija oleks seal ise uisutanud. Siis sellist märki ei oleks. Muidugi, äkki tähendab see märk hoopis seda, et uisutamine on võimalik.

Kahes kohas istub kurvi taga tee peal suur kollaste jalgadega pruun kull ja peitub metsa veerde puu otsa.

Kella seitsme paiku uurin kaardilt, kus ma olen, et keeraks õige ringi; siis leian, et kilomeetri pärast on kämping, seal võiks keerata. Kämping on kunagiste haruteede kohal ja seal on ülihea asfalt.

Mäest allatulek sujub tunduvalt lõbusamalt kui ülesminek. Asfaldi kvaliteeti näitab asjaolu, et kohati tuli sel 2% langusel hoogu anda ja pisut siledamate kohtade peal püsib kiirus stabiilsena 8 km/h juures ning aeg-ajalt tuleb jalgu ikkagi kordamööda õhku tõsta, sest vibratsioon on selline, et jalad võivad tuimaks jääda. W-tzi pool läheb asfalt veidi paremaks, siis keerab tee raudteetammilt ära ja tuleb jälle sama lehmarada.

Veidi enne raudteetammi lõppu on tunda heinalõhna. Kalendri järgi on aprill.

Raudteetamm läbib ka üht küla, kus kellelgi oli tulnud jabur mõte katta ojasild liipritega. Need on pehastunud ja koledate pragudega, millest ühte ma minnes takerdusin ja maha prantsatasin, aga aeglasel sõidul ja täiesti kaitsmete peale.

W-tzis lõpeb jalgrattatee vana tehase juures, mille aknad jätavad mulje, nagu oleks ka siin vabastajate monumenti kaitstud (W-tzis on neid umbes kolm, sh postamendi otsas tank). Kindel on, et kaheksasele rongile ma ei jõua, niisiis otsutan jaama uisutada. Algul rühin mäest üles (mis ei ole nii hull kui see tundub) ja siis, pidur pidevalt maas, teiselt poolt alla. (Pidur peab olema pidevalt maas seepärast, et teatavasti sõltub kineetiline energia kiiruse ruudust.) Kruvin vahepeal pidurit madalamaks, isegi liiga.

Kui alla jaama jõuan, on rongini aega umbes 55 minutit. Veedan sellest umbes pool tundi tühjas jaamaparklas edasi-tagasi sõites, mahapuutuvat pidurit kulutades ja pööramist harjutades (sest korterile lähim uisurada on 1–2 m lai ja seal seda harjutada ei saa; olen proovinud, tee serv tuli väga äkki kätte).

Siis rongi peale, kus loen lustakat tõlkeraamatut edasi, samuti õhtul korteris. Saan raamatu lõpuks läbi; küll oli imelik! Küll oli seal "mündiga opereeritav kohvimasin" ja "puuviljakärbsed" ja mis kõik veel. Ja naljakaid trükivigu nagu "jalutukäik". Raamatukoi andmebaas näitab, et sama tõlkija on koostanud mitu inglise keele õpikut; ma väga loodan, et nendes ei käsitleta tõlkimist.

R, 367. päev: elame veel

Hommikul kohe [mõningase vaevaga] ärgates avan arvuti ja loen (Postimehe server jupsib ikka veel), kuidas Tallinnas on hommik saabunud. 300 laamendajat on kinni võetud, kusjuures nende suhtes, kes võeti kinni pärast 22.15, kui asi muutus vägivaldseks, algatatakse kriminaalasi.

Meeleolu on umbes sama kui 1991. aasta augustis, mil tusatuju kadus esimese päeva õhtuks, kui telekas näidati joobest värisevaid riigikukutajaid. Tekkis lootus. Nõndasamuti eile öösel, kui algas rüüstamine: see ei ole poliitika, vaid kuritegu.

Erinedes Eesti inimeste vaatenurgast, ei ole siin kogu loost kippu ega kõppu. Isegi Reuters ei kirjuta (vähemasti reuters.com ja hommikul), mis siis veel rääkida kohalikust lehest, mis muretseb hoopis selle pärast, et aprillis ei ole tulnud tilkagi vihma.

Ja päeval läheb Tallinnas uuesti madinaks.

Töönädala lõppu jääb toredasti kaks lehekülge sidusat teksti tõlkida, mis on tore. Pärast üritan käia uut bussikuukaarti ostmas, aga et Kuninga tänava bussipeatuse pangaautomaat on suletud, tuleb mul jalutada postkontori väljaku vastasnurka, kus on järgmised "minu" panga automaadid, ja kui väljaku alla bussipiletikontori juurde jõuan, on see juba poolteist minutit kinni ja maja pime. Käin sõidan hoopis Kõrgmetsa maksimarketisse, kus ma pole käinud umbes kuu aega, ja ostan nädalavahetuseks sööki nii, et käsi sirgus.

Kalender on olnud halastamatu ja semestri lõpuni on jäänud ainult kolm nädalat. On viimane aeg anda mu juhendatavale kursusele teha kolm veel olemata kodutööd. Hästi lühikesi. Siis millalgi tuleb mul need läbi ka lugeda ja parandada.

Ka järgnev öö on Tallinnas rahutu. Andestatagu kohatud võrdlused, aga "Venemaa ja fašismiohvrite" nimel rüüstamine ja laamendamine meenutab mulle kaht asja: esiteks seda, kuidas mõni aasta tagasi Maakri tänava ühes pilvelõhkujas üks soomlane teise ketaslõikuriga "enesekaitseks" tükeldas, ja teiseks seda, kuidas kirjeldas ristisõja "üllaid ideid" Muhu linnuse vallutamisel 3. II 1227 Läti Henrik: "Saarlaste linnust neelab tuli, kristlased aga riisuvad rõõmsasti saaki."

N, 366. päev: pealtvaataja näpunäited

Täna hiivan end maast lahti enne kukke ja koitu, veerand seitsmest, ja olen tööl juba kolmveerand kaheksa. Hommikune buss on koolilapsi täis, tavaliselt muidu saan istuma, aga täna isegi nii jaama kui Kuninga tänava peatuses (kus tavaliselt enamik reisijatest vahetub) ei pääse ma löögile. Seistes on raamatut lugeda samas ebamugav (sest buss ei ole täis nagu Moskva metroo, kus see on kombeks, kus ei ole äkkpidurdamisel kuhugi kukkuda).

Tipin paberilt parandusi faili ning vahepealsest optimismist hoolimata, et äkki jõuan, tegelikult ei jõua. Mis parata. Mure on veel selles, et kaks tundi pärast tähtaega on 2 lk tõlketöö tähtaeg, aga ma pole seda veel mitte vaadanudki. Kui lõpuks pika toimetuse valmis saan, selgub, et tõlget on tegelikult 1 lk ja alles pärastlõunaks. Kui tore.

Eestis on lahti rullumas ägedaid sündmusi, Tõnismäe Kotimehe juurde telgi ehituse alustamine neljapäeva hommikul kell pool viis on väga kaval. Lennunduse ajaloost on teada, kui omaaegse ülikiire luurelennuki Lockheed SR-71 Blackbird esimest katselennukit viidi 1960. aastate algul tehasest salaja lennuväljale, mis toimus treileril mööda kiirteed, siis sellele eelnes hoolikas ettevalmistus: teeäärsete puude võrasid kärbiti, et lennuk läbi mahuks, ja liikluse tihedust jälgides leiti, et kõige harvem on liiklus kolmapäeva ja neljapäeva hommikul kella kolmest viieni.

Päeva toimetused lõpetanud, lahkun töölt veidi pärast poolt viit ning jalutan üle punase silla vanadekodu juurde (jala saab sellel kellaajal mõnikord kiiremini kui bussiga), sealt bussiga Pariisi platsile ja sealt edasi jaama (seda vahet saab tipptunnil samuti jala kiiremini). Jaamast päevapilet T linnakesse ning seal jalutuskäik kahes elektroonikakaubamajas – uut taskutelefoni on tarvis selle asemele, mis on hakanud võtma nii palju voolu, et akut peab laadima kaks korda päevas. Aga valik on kummaski nigel (ehkki Nokia, mida ma ei taha, osatähtsus on väiksem kui Eestis) ja hinnad on kõrgemad kui Eestis (ma Saksamaa mobiilifirma kliendiks hakata ei taha ning täishinnad on nagu on).

Siis tagasi, siinmaa jaamas on valida, kas ootan 20 minutit bussi või lähen jala või lähen jala BMW poe peatuseni ja sõidan sealt bussiga kaks peatust. Et mul praegu kuukaarti ei ole (pole olnud mahti seda ostmas käia) ja kahe peatusevahe eest piletit osta ei taha, kõnnin jala. Kokku on tänane läbikõnd 12,7 km.

Korteris näitab kraadiklaas, et suurim temperatuur on olnud müstiline 38 °C; siis mõistan, et see on ju sisetemperatuur (hommikul paistab päike korraks kraadiklaasile peale). Seega palun mitte võtta tõsiselt mu esmaspäevast sissekannet, et suurim välistemperatuur oli 30 kraadi; see oli siiski sisetemperatuur akna juures. Kohalik leht kirjutab, et lennujaama ilmajaama aprilli soojarekord 27,0 °C on siiski purustamata (tänavune rekord on 26,7 °C) ja et tänavu aprillis ei ole sadanud tilkagi. Lennujaam, nenditagu, on linnast väljas mäe otsas, ja seal ei ole sellist lõõska kui linnas.

Loen Postimehest ja vend teatab MSNis, et Tõnismäel on madin lahti; seiran Postimeest ja Päevalehte Eesti aja järgi poole neljani hommikul, mil Venemaa ja fašismiohvrite mälestamise nimel röövitud alkohol on oma töö teinud ja olukord jäänud rahulikuks. Loen kriminaalseadustikku ja soovin kogu südamest, et vandaalid saavad seaduses ette nähtud karistuse (§ 58 p 10, § 87, § 151, § 200 (1) ja (2) p 7, 9 ja 10, § 203, § 238, § 239, § 240 (2) p 1 ja (3), § 245, § 263, § 266 (2), § 274, § 275, § 276 ja § 404). (Märgitagu, et karistusseadustiku § 54 järgi saab saata riigist välja ainult välisriigi kodaniku, kes on süüdi mõistetud esimese astme kuriteos, st (vt § 4) sellises kuriteos, mille karistuseks on vangistus üle viie aasta; kommentaarikirjutajad ei ole seda teadnud.) Näib, et ei Postimehe ega Päevalehe serverid ei ole sellist vatti veel tunda saanud. tv.ee samuti mitte.

K, 365. päev: kahtlane mulje

Toimetan pikka dokumenti politseikoostööst Euroopas 2006. aastal ja termineid kontrollides tekib tunne, et meie asutus võib jätta väga kahtlase mulje, kui mõne päeva jooksul lähtub ühest majast Guuglisse kõigis Euroopa Liidu keeltes päringuid sellistel teemadel, nagu mis on mingi terroriühingu nimi või kas outlawed motorcycler gangs on tagaotsitavate mootorratturite jõugud, lindpriid mootorrattajõugud või seadusevastased mootorrattaklubid või mis täpselt on controlled delivery või kumb on õige, lapsporno või lastepornograafia. Kohati tuleb muuta tõlke sõnastust selgemaks, et politsei tegeleb ikka kuritegude tõkestamise või uurimisega, mitte nende sooritamisega, nagu on siin tõlkes Homicide Working Group saanud lihtsalt mõrvarühmaks (pigem mõrvatöörühm).

Leian originaalist teabevahetuse suurenemisest jutustavas kohas protsendiarvutuses näpuvea, mis tuletab taas meelde Tartu Ülikooli professori M sõnavõttu dr R väitekirja kaitsmisel: "Teil oli 96 patsienti, aga protsent on osa sajast, 96-st ei saa protsenti arvutada. Teil oleks pidanud olema ikka 100 patsienti!"

Vahepeal on miinus neljandal portugali pidu. Astun sealt läbi, õigemini ühendan meeldiva kasulikuga, sest olen aja kokkuhoiuks võtnud kaasa paberid, millega on vaja all tõlkesaalis töötada. Mekin natuke üht ja teist ning siis kuulen tõlkesaalis, kuidas peohääled edasi kestavad ja siis tasapisi vaibuvad. Kui valmis saan ja välja tulen, on koridor tühi ja lifti juures on kaks kotitäit prügi.

Õhtule saan poole kaheksast, koristajad juba ootavad ukse taga mu lahkumist. Loen bussis Dick Francise kriminulli Käsu korras, mille eesti tõlkija (kes muide ei ole üliproduktiivne raamatutõlkija pr Planhof) on lähenenud raamatule samamoodi kui filmitegijad Umberto Eco raamatule Roosi nimi: kui viimased jätsid ära minoriiditeema ja naeru teema ja mõttevabaduse teema ja enamjaolt ka inkvisitsiooni teema ning kasutasid filmis ainult kriminulliteemat, siis Francise tõlkija on amputeerinud raamatust kõik tekstinõtkuse, sellest on järel ainult köndid. Ma saan aru, miks sellist liiki kirjandust nimetatakse kolekirjanduseks. Mul on pliiats ühes, märgin imelikke kohti ära. Sageli tuleb mõtte mõistmiseks mõistatada, mis võis seal seista inglise keeles. Ühesõnaga, vast saab kallis lugejagi aru, miks ma eelistan võimaluse korral lugeda asju originaalis – tööl näeb tõlkeveidrusi küll ja küll ning vabal ajal tahaksin teksti nautida.

Istun bussis, itsitan vaikselt omaette ja märgin parimaid kohti ära, kuni äkki teeb buss järsu vasakpöörde. Vaatan aknast välja: akna taga laiub tundmatu tööstusmaastik kahe suure ringdepooga (mis on suuremad kui need, mis on jaama taga, ja päike paistab ka valelt poolt). Vaatan üle õla: rohkem reisijaid bussis ei ole. Võpatan ja taskus läheb pastakas pooleks (peaaegu tühi). Buss peatub tankuri ees ja juht seletab mulle midagi. No las ta siis tangib, kui kütus poole ringi pealt otsa sai, mõtlen, ja ootan ära, kuni protseduur valmis saab. Siis sõidab buss sadakond meetrit edasi, aga keerab parklasse ja minu kohal tehakse uks lahti. Kõnnin välja, bussipeatus on õnneks samas ja peagi tuleb järgmine buss, millega saan edasi majani.

T, 364. päev: esi, ee, ett

Hommikul prantsuse keel. Puudusin puhkuse tõttu kahest eelmisest tunnist ja naha vahel on kaks pisikest hirmu: et äkki on kontrolltöö täna ja et äkki on vahepeal rühm selliste seitsmepenikoormasaabastega edasi läinud, et ma ei saa midagi aru. Aga õnneks ei ole. Näib, et eelmises tunnis õpiti lihtminevikku, mis tuleb üsna tuttav ette. Alati on tuge, kui keegi teine oskab veel halvemini; selleks on pinginaaber slovakk V, kellega olime samas eelmises rühmas, tema vaikib nagu känd ja õpetaja pika jutu peale, millal võiks toimuda 1. mail ärajääv tund, küsib ta pärast üle, millest jutt käis. Ühesõnaga, tase on talutav ning õpetaja suhtumine ei ole "mis inimesed te olete, kui prantsuse keeltki ei oska!" (mida hoogab õpikust, sest ega seal muus keeles reeglite seletusi ei ole – õigupoolest ei ole seal seletusi üldse) – ta suudab mõnd asja isegi inglise keeles selgitada. Näiteks seda, et selle keelekooli, mille kaudu ta meid õpetab, leping lõpeb augustis ja õpetajad ei tea, kas seda jätkatakse või mitte, aga teda ei taheta prantslasena võtta ühessegi siinmaa õppeasutusse (eelistatakse omamaiseid).

Siis tagasi tööle. Kell 16.41 küsib toanaaber, et kas mul oli ka teatud toimetusliigi tähtaeg täna kell 16.00. "Kellaajaline tähtaeg?" imestan (tavaliselt on "õhtuks") ning kontrollin järele. Ja ongi. Aga jäänud on vaid koera saba ning see valmib peaaegu stahhaanovliku töö tulemusel kell 17.04. ("Peaaegu" seepärast, et ega Stahhanov tegelikult plaanist 14 korda rohkem ei rabanud. Teised lõid talle sütt lahti ja tema ainult kühveldas – aga mul siin kedagi sütt lahti löömas ei ole, ikka ise, ikka ise...)

Edasi süvenen 88-leheküljelisse dokumenti, mille tähtaeg on neljapäeva hommikul ja mille tõlkemällu ma oma arvutist ei pääse. See tõotab omajagu vaeva. Kell saab märkamatult seitse ja kiirustan bussi peale. Buss on nr 16 ja väga täis. Ilm on palav tänagi, kuid eilset rekordit kraad ületanud ei ole. Õhtul on 23 °C.

E, 363. päev: ingli puudutus

Ei, jutt ei tule kümnenditagusest lustakast telesarjast.

Toanaaber C räägib, et vahepeal oli siin 32 kraadi sooja. Jutustan vastu, et üleeile hommikul nägin Eestis, kuidas akna taga sadas lund.

Tööelu haarab mind oma rüppe. Puhkus oli üpris hektiline ja häälestas tööelust sedavõrd välja, et mulle ei tule kohe meeldegi, mis keeles keda kolleegi tervitama peab. Päike paistab ka täna, kontoriaknast avanevasse vaatesse on lisandunud palju varjundeid helerohelist.

Kolmapäeval on suur terminoloogide nõupidamine, räägib M, kui tuleb ülevaatamiseks tooma üht oma tõlget. Saan teada, et üks teine kolleeg on teinud suisa mitu ettepanekut, kaks neist on asjalikud ja küllap kiidetakse heaks, aga kolmas – kuigi mul isiklikult ei ole selle vastu midagi – natuke ei ole. Kolleeg kuulis nimelt raadiost sõna puutumus ja ei kontrollinud järele, et see on väljakujunenud õigustermin, mitte uudissõna, mille kasutamist soovitud tähenduses saaks elavdada. Pealegi jääb lahendamata vastuolu sõnatüve ja füüsikapõhimõtete vahel. Jutt on alternatiivi otsimisest sõnale kokkupuude, näiteks kiirguse kontekstis, aga kiirgus ju tegelikult ei puuduta (puudutus on füüsiline kontakt ainete vahel, aga kiirgus ei ole aine) ning pealegi on selles kontekstis juba olemas sõna kiiritus, nagu nendib M.

Lõunal mõistan, et täna on ju 23. aprill ja 24., mil peab keskpäevaks valmis olema üks väike tõlge, on ju homme, aga mul on samal ajal prantsuse keel, seega täna. See on järjekordne värbamiskuulutus, mis on enamjaolt mälus olemas – ja kui ma paaris pisut imelikus kohas kulme kergitan, leian, et varasem tõlkija olen olnud mina ise.

Pärast suur maadlemine vähemate pudinatega, siis poole kaheksast kibekähku bussi peale, viimasel hetkel prismasse, sealt elamisse tagasi. Kraadiklaas näitab, et päeval on sooja olnud 30,1 °C. Juulikuu ilmad on üles äratanud kõikvõimalikud putukad, kes tule peale aknast sisse lendavad. Ei tea, kas nahkhiired ka juba lendavad? Piiritajaid igatahes veel ei ole.

P, tagasisõit

Tagasisõit üle Kopenhaageni on väga rahulik. Paistab, et enam Tallinast Sharm el Sheiki hulgakaupa ei reisita. Olen lennujaamas pileti registreerimisest läbi kaks tundi enne lendu, ka turvakontrollis sujub kiiresti ning veedan nimetatud kaks tundi läpakatpidi pistikupesa küljes (seoses kolimisega ühendasin koduarvuti Internetist lahti ja see on praegu sissepakitud ja uues kohas tuleb tehnik alles mai alguses, nii et meili kontrollimine on eluliselt tähtis). Üldiselt oli puhkus hektiline, sisaldades kõike tõvevoodis lebamisest kuni sellise tambini, et üle nädala ei olnud aega küüsi lõigata. Aga lennujaamas on aega küll, päike paistab, ilm tundub suhteliselt soe (eriti võrreldes eilse lumesaju ja tormiga).

Lennujaamas seisab värava juures rahvasummas üks naiskollektiiv, võib-olla koorifestivalilt naasev koor. Üks vene aktsendiga daam, kes lennukisõiduga ilmselgelt tuttav ei ole, kurdab saksa keeli oma kaaslastele, et kui lennuk õhus keerab ja seejuures tugevasti viltu vajub, kas siis reisijad peavad end tooli peal kinni hoidma, et vahekäiku ei kukuks? Kaaslased (kes on lennusõidu osas kogenenumad) seletavad, et ei kuku, sest kui auto keerab, siis ju ka ei kuku maha (ehk nemadki ei mäleta koolifüüsikast tsentrifugaaljõudu).

Rahulikult suhtub asjasse ka Estonian Air, sest tema lennuk saabub alles siis, kui reisijad peaksid väljalennu eel juba lennukis istuma. Väljalend hilineb 20 minutit. Ilm on väga selge, umbes Keila kohalt näen pilvekribalate all Ruhnut (karu ei näe) ja Kuramaad.

Kopenhaagen on pilves. Nagu ikka, kinnitub Tallinnast tulev lennuk A-terminali otsa (seal on Schengeni alale sisenemiseks eraldi passikontroll) ja teada on, et siiakanti läheb lennuk edasi C-terminali keskelt, kuhu on A-terminalist umbkaudu kilomeeter. Samuti on teada, et lennukini viib tegelikult ulatuslik bussiekskursioon, mis tähendab, et väljasõidu aeg ei ole sama kui värava sulgumise aeg. Mis tähendab, et ma olen kohati natuke närvis ja astun vajaliku väravani üsna pikkade sammudega.

Teine lend on mürisevas propellerlennukis, kus istun vahekäigu pool. Aknast paistab ühelt poolt vasak ja teiselt poolt parem mootor. Lennukis on kaks väikelast, kellest üks umbes kolmveerand ajast karjub nii kuis kopsud võtavad (ülejäänud aja ta ilmselt kogub uueks karjumisehooks jõudu) ja teine aeg-ajalt laulab, üritades seda teha üle mootorimüra. Tuletan meelde, kus on mu kõrvatropid (kuigi mulle tundub ka, et see lennuk ei ole kuigi hermeetiline, sest mul lähevad tõusul magamise pealt kõrvad lukku ja mõni aeg on kõik kenasti vaikne).

Kui lennuk tasapisi laskuma hakkab, üritan maastikul leida loodusest või kaardilt tuttavaid kohti, kuni ühe keeramise pealt märkan iseloomuliku kujuga paisjärve, mis on mäe otsas. Selge, see on Veoküla paisjärv, hetke pärast ilmub aknasse pärastlõunapäikesesse uppunud Veoküla losski, ja lõunasse lennujaama poole lennates (see õhutee on väga auklik) näen vilksatusi muudestki tuttavatest kohtadest.

Lennujaamas lennukist bussi kobides tunnen, et tõsilugu, ongi soe (Eestis sadas eile lund, eks ole). Särgiväel oleks täitsa paras, suur suvi väljas. Kõnnin bussipeatusse ja sõidan sealt bussiga linna, sealt jalutan elamisse (kellaajal, mil buss kesklinnanigi käib, ei tihka ma taksoga sõita, eks ole).

Sooja on 22 kraadi. Rõdule viidud toalillele on välisõhk koledasti mõjunud, aga küll talle toas eluvaim taas sisse tuleb. Postkastis on ainult viis kirja: ainult kaks arvet, üks raamatupoe reklaamkataloog, üks valla teataja ning üks reklaam. Vannitoaseinale iminappadega kinnituv nagi alla kukkunud ei ole. Külmikus piim hapuks läinud ei ole, seened ja kapsad on. EMT kaardiga taskutelefon hakkab laaduri küljes lõpuks siiski tööle.

N, 362. päev: rännuteed

Akna taga harakapesas on harakad jälle sees, mistõttu aknapesu jääb ära.

Saan teada, et Eestis on nii külm, et tuleks kaasa võtta kasukas. Kasukat mul ei ole, aga võtan kaasa kindad.

Varasel pärastlõunal lennuki peale. Olen raudteejaamas 20 minutit enne väljumist, kuuest kassast on avatud neli, kolm korda saba vahetades saan pileti juba 16 minutiga, sest mitu klienti on luugi ette ilmselt liimitud. Kohtan sabas mõlemat oma praegust juhendatavat, kes on samuti Eesti poole teel, aga nad kaovad pärast ära. Üht näen õhtul lennuki peal.

Pelgumaal Umbluu jaamas laadib ekskavaator pinnast veoautosse. Veoautojuht ajab seejuures ekskavaatorijuhiga magusasti juttu, klammerdudes ekskavaatori ukseavasse. Ekskavaator pöörab kuhja ja kasti vahel viuh! ja viuh!, aga küllap on jutt nii huvitav, et no mitte ei saa rääkimata jätta.

Nordi jaamas kobin maha ning mõnetise umbusuga panen oma suurema koti hoiukappi. Jah, mõistmatu on mao tee kalju peal, mehe tee neitsi juurde, tee Tartu kaubamaja WC-desse ja tee, kuidas saab kusta põrandast 1,70 m kõrgusel oleva hoiukapi tahaossa. Järgmisi kapiluuke avan ettevaatlikumalt ja esmalt nuusutan ning siis hiivan oma koti lehatusse kappi. Täheldan, et kapi hind oleneb mitte mahust, vaid ukseava suurusest.

Ka seekord ei ole mul kaasas Euroopa pealinna kaarti ja ka seekord paistab orienteerumist hõlbustav päike. Kõnnin südalinna suunas ja mul õnnestub mööda põigelda igast lendlehepakkujast/allkirjakogujast, keda on mustmiljon. Ei, see linn pole minu jaoks – ruumi on liiga vähe, inimesi on liiga palju, iga nurga peal on vähemalt kaks kerjust ja selmet raudteejaamas oleks politsei või turvamehed, on seal lihtsalt tulikiri, et ettevaatust, siin on taskuvargad!

Nõnda siis keeran enne raekoja platsi pisut teise suunda ja jõuan lõpuks välja kunstimuuseumini, kus tahan näha üht asja – toatäit Bruegheleid. Kassaonu selgitab (kell on siis 16.05), et muuseum pannakse kohe, 25 minuti pärast kinni, ja kas ma ikka tahan nii natukeseks sisse minna. Tahan. Näen värskendavad pildid ära (pidades selleks läbi kiirustama kogu muust keskaja osakonnast, väikese kahjutundega, muidugi) ja tulen nimetatud kellaajaks koguni majast välja. Öeldagu veel, et ega muuseumi peal kuskil seisa, mis kell see lahti on. Alles mingi alati suletud kõrvalsissepääsu küljes on tilluke silt, et on lahti kuni viieni. No pool viis on seega kellaaeg, mil sulgub kassa, mitte kogu muuseum.

Edasi kõnnin natuke toomkirikus, mis on tegelikult pisut imelik. Ilmselt on midagi lahti selle proportsioonidega. Hiljem leian, et sisemusest on palju põnevamad selle küljes väljaspool olevad veesülitid, mida on igat stiili ja umbes poolsada, samuti konsoolid. Ilmselt oli umbes 14. sajandil sealkandis andekaid pisiplastika viljelejaid (vrd ka raekoda).

Siis kõnnin vaikselt jaama poole tagasi ja jaama kella nähes mõtlen, et kui sealmaal peaks toimuma hüüdlausetega maiparaad, siis tervitataks Nordi jaama umbes sõnadega "Elagu Nordi jaam, maailma kõige valema kellaga raudteejaam!" – sest jaama kell on õigest kellaajast maas umbes neli ja pool tundi.

Kapp avaneb tõrgeteta, lennujaama jõuan ilusti, olen Tallinna lennuki sabas umbes kolmas inimene. Seekord väljub lend B-terminalist, mis on lähem terminal, aga sellest hoolimata kassast umbes pooleteist kilomeetri kaugusel (see ei ole teps mitte laest võetud, mul on sammuloendur tasku küljes). Söökla on uskumatult nigel ja poed on enne turvakontrolli, nii et röntgenit saab ka ostetud pühadešokolaad.

Lennukis magan suurema osa teest, nii et ma ei teagi, kustkaudu lennuk lendab, sest maandumisel ei saa ma aknast paistvast maastikust (st tuledest) üldse midagi aru ja vahepeal on mul tunne, et maandume keset Õismäe maju. Aga siis mõistan, et me maandume hoopis ida poolt, olles mingil seletamatul moel olnud vahepeal umbes Lahemaa kohal.

Tallinna lennujaamas pargib lennuk keset platsi, jaamahoonesse viib buss ja tõesti võib tõdeda, et tuuleõhk on värske ja jäiselt külm. Mille tulemusel veedan pühad tõvevoodis.

K, 361. päev: eelõhtul

Tänaseks on jäänud 10 ja 13 lk rasket teksti toimetada, 3 lk tõlkida ja tundmatu arv (mis tavaliselt on alla kümne) disainilahendusi tõlkida (need on tavaliselt üksikud sõnad, sageli kontekstita, tihti nii uued asjad, et eesti ühesõnalisi vasteid ei ole).

Alustan 10 lk tekstist. See on raske ja vastuvõeetavalt, kuigi kehvapoolselt tõlgitud. Kirjutan hinnangusse, et sellele tõlkijale see valdkond hästi ei sobi (st teen vormi vastavasse kohta märke).

Siis alustan 13 lk tekstiga, käin vahepeal lõunal. Seda teksti mõttega lugedes on tunne, nagu keerataks ajudesse suurt kruvi. Aga tõlkija on hakkama saanud, parandada on vaja väiksemat nipet-näpet.

Kell neli teen lahti (väikese murega) oma tõlgitava teksti ja, oh seda rõõmu, näen, et see on lausa sidus jutt ja füüsiliselt 2 lk pikk. Sellele kulub umbes tund.

Kui printeri juures käin, märkan, et kuni printerini (mis on +1bis-korruse koridori keskel) ei ole tööl enam kedagi.

Siis lõpuks avan ka disainilahendused ja mida ma näen: nende arv on täpselt null!

Kraamin laua ja kui prahti ära viskama lähen (meil saab nüüd seda sorteerida), näen, et korrusel ei ole üldse enam kedagi.

Saan suhteliselt varakult õhtule ja käin maja ees jalgrattateel uisutamas. Seekord kohtan umbes kuut jalgratturit ja (kui kokku lugeda korrad, mitte inimesed), siis umbes viitteist rulluisutajat. Seekord on tõkkepuu ja veski vaheline lõik kuiv ja ma triigin seda edasi-tagasi kuus korda (tõkkepuu ja veepuhasti vahelist lõiku kokku neli korda). Uisutan pimedani. Küll on tore, laagrid lippavad mis kole, naudin iga sekundit. Läbisõit on kokku 16,7 km, aega veedan liikudes tund ja 25 minutit.

T, 360. päev: kopp

Täna satub mu silme alla autotoodete loetelu, kus tõlkija pole adunud, et motor racing ei ole nimelt kitsas mootorrattasport, vaid mootorisport üldse (ehk seega peamiselt autovõidusõit). See selleks (kuigi kordub lugematu arv kordi), aga pärastpoole on kontekstiks võidusõiduautode keredetailid ja ta on saanud termini clamshell (ühes tükis ülestõstetav esiosakate) vasteks "kopp". Tunnen kibedat puudust, et süsteem ei lase panna kriitilist viga, see tõlge oleks saanud neid lausa mitu tükki. Ja asjakohastest sõnastikest pole see tõlkija kuulnud midagi, ei autosõnastikust ega isegi tehnikasõnaraamatust (kus on autosõnastiku materjal sees), ning tal ei tule meelde isegi seda, kuidas nimetada jalgratta juhtrauda ehk rahvakeeli lenkstangi, et juhtkang on selleks pisut kohatu. — Aga loodame, et tal oli lihtsalt halb päev...

Spämm nimetab mu eesnimeks Lakeshia. Uhke. Peaasi, et mitte Alinicia nagu South Parki tsirkusekalkunil.

Kuulan maailmast eraldumiseks raadiost muusikat. Pärastlõunal on mitmetunnine hiphopisaade, mille saatejuhi hääl ja rääkimisviis aimab elavalt järele Isaac Hayesi – ja muidugi, muidugi kangastuvad mulle South Parki kokk ja tema laulud.

Praegune bussilektüür on Saksa kuulsa sõjaajaloolase Rolf-Dieter Mülleri Der Bomberkrieg 1939–1945. Oma mahu kohta väga põhjalik ning põhivooluajaloolase kirjutatuna kahtlemata ka poliitiliselt ülikorrektne, mistõttu raamatu esimene veerandi (poliitajalugu) saab lugeda diagonaalis (no see, et Hitler oli paha, on ju niigi teada – mis meenutab ükspäev leitud veebikülge prof Rummeli arvutustega, eriti selle tabelit Bloodiest dictators for the millennium). Samas jääb kõikumata mu varasem arvamus, et pommisõja ajaloo teemal on parim raamat Sven Lindqvisti Nu dog du, inglise keeli A History of Bombing.

E, 359. päev: tagasi tööl

Alustan oma kõige veidramat töönädalat, kus kahe ametliku puhkuse vahel on 3 (kolm) tööpäeva, mille jaoks olen lennanud lennukiga kohale nii nii kaua, et Tallinna lennujaamas alustatud raamat sai läbi alles sihtjaamas.

Saan teada, et homme prantsuse keelt ei ole, mis ühelt poolt kergendab, sest kolmapäeva õhtuks on palju asju üles antud, aga teiselt poolt tähendab, et satun tundi järgmine kord alles 24. aprillil, mil kontrolltööni on jäänud väga vähe aega. Õpetaja meiliaadressi ma ei tea, küsiks muidu, mida nendes tundides läbi võetakse, kus mind ei ole.

Pühendan pärastlõuna palju mõttevaeva nõudvale toimetusliigile, kus muu hulgas on tööriistaloetelu, kus on vaid vähe asju õigesti; tõlkija mõte on hulkunud tundmatutel radadel ning loogikal ja kontekstitunnetusel on olnud vaba päev. Toanaaber C vahepeal küsib, mida ma loen, vastan, et toimetan, ja ta vastab, et ta ei teadnudki, et toimetamine võib olla ka lõbus. Sisu ise mitte, aga tõlked mõnikord küll.

(Detsembris peetud selle tõlkeliigi vigade ettekandes leidsin, et naljakaid tõlkevigu on tegelikult väga vähe: naljakas on tõlkeviga siis, kui selle loogikaga on midagi natuke paigast ära. Erinevalt tõlgete üldisest kvaliteedist, mis käib normaaljaotuse järgi (samuti tõlkeoskuse levikust, mis käib samuti), on loogika skaala ülemine ots ühene, see lihtsalt on, sest mingi asi ei saa olla normaalsest loogilisem. Aga alla normaalse on astmed "kõlblik", "naljakas", "arusaamatu" ja "lausa totrus" (mis võivad osaliselt kattuda).)

Õhtul Kirikmäe Prismas. Vanamuusika riiulist sigineb mu plaadikogusse Miles Davise Tutu.

Hoolas negatiivide skannimine on umbes kuu ajaga muundanud elektroonilisele kujule ligikaudu seitsmendiku mu kokku 22 aasta vältel võetud analoogfotodest (ja negatiivile võetud piltidest koguni kuuendiku). Järg on 1991. aasta kevades, mil ma tehnilisil põhjusil (vana hea fotokas läks katki) kasutasin nn seebikarpi, mis tahtis väga tundlikku filmi, mis veneaegse kaubandusvõrgu iseärasustest johtudes oli punases pakis GOST 250. Hirmus teraline, isegi peenterailmutiga. Säritus oli peaaegu alati vale, mitmest filmist ei saanud suurendiga mingisugustki pilti kätte (filmi läbi valgustav skanner teeb aga imesid). Ja siis äkki on filmide seas neljasajane Kodak TMY. Hoia ja keela, seebikaga siiski sai peaaegu korralikku pilti! Hallskaala näib olevat pehmem kui Vene filmil (mida oli kaht marki, Svema ja Tasma; Tasma läks sageli pooleks, aga Svemat ei olnud alati saada) ja suuremast tundlikkusest hoolimata tera ei ole.

P, tagasisõit

Lühipuhkuselt tagasisõit on elamusrohke. Lähen lennujaama väljalennust kolm tundi varem, meenutades eelmise korra laulupeotäit Sharm-el-Sheiki huvilisi kassa- ja turvasaba ummistamas (kuhu läks kokku tund aega). No ja eks seekord haiguta lennujaamas tavaline pühapäevane tühjus, mis tähendab, et olen transiiditsoonis 2 tundi ja 23 minutit enne väljalendu. Otsin omale stepsliga istekoha, akende alla on siginenud pikendusjuhtmeid. (Algul satun vasakpoolsetest ustest läbi, kust mind viisakalt palutakse lahkuda, sest meil algab siin kohe reisijate separeerimine – huvitav sõna, kas pole? Nagu Valner Valme Postimehes kiidab, ei tule eesti keele võõrsõnadega rikastamist häbeneda! Vabandage, aga lammas konsumeeris meie apellatsiooni.)

Tegelen üle tunni oma õpetatava kursusega, seejärel sean end õige värava juurde hakkama (pealeminek kell 15.20). Loen (Haruki Murakami novellikogu after the quake). Aga mida ma ei näe (ja mida õigupoolest ei näe keegi), on SASi lennuk. Rahvas aetakse teise väravasse ja siis öeldakse, et lend hilineb tunni. Seda kuuldes kõnnin teabelauda, et mul on vaja Arlandast kell 16.45 edasi lennata, mida teha. Kuulatakse viisakalt ära ja selgitatakse, mis lennu peale ma pean oma pileti vahetama, "kui 16.45 lennu peale ei jõua". Samas saab teada, et lennuk ikka päris tundi hiljaks ei jää, minge esialgsesse väravasse tagasi. See on ümberehitustööde käigus muundunud hubaseks kuuriks, kuhu viib vaipadega kaetud, aga siiski toredasti kõmisev trepiline toru. (Meenuvad väga ammused ajad, kui Tallinna sadamasse tehti laeva juurde toru, mille sadamahoone poolne ots lõppes esialgu trepiga.)

Kohe algabki pealeminek, mis toimub bussiga. Äralend on kell 16.35, kohale lubatakse viia 50 minutiga. Istun vasakul akna all, näen Hiiumaad, siis Rootsi maastikku. Lennukis loetakse, mis kell ja kust terminaalist väljuvad järgmised lennud. Maandub Rootsi aja järgi kell 16.25 ehk viis minutit pärast mu järgmise lennu pealemineku algust (äralend 16.45). Võtan asja väga rahulikult, järgmine lend läheb kell 18.05 ja vaja on üles leida SASi kassa ja saada sealt uus pardakaart.

Arlandas, nagu ennegi mainitud, on see imeline süsteem, et saabuv reisija läbib turvakontrolli. Selles terminaalis, kuhu nüüd juhtusin, on süsteem veel toredam, et ega turvameeskond kohal ei olegi, tuleb lasta kella ja siis vähemalt viis minutit oodata. Olen ukse taga esimene ja umbes kolmas, kes turvakontrollist lõpuks ka läbi saab (no kola on vaja taskutesse tagasi toppida ja läpakas uuesti kotti). Kõnnin selle terminali poole, kust läheb pooleteist tunni pärast järgmine lend, mõistatades, kus võiks olla selles suures lennujaamas SASi kassa, kuni just kohas, kust peab väljuma järgmine lend, see kassa ongi. Aga samal hetkel (kell on siis 16.43) öeldakse mögafonist minu nimi ja näen, et vajalik värav on kah kohe sealsamas. Ehk siis sisenen lennukisse viimasena ja kohe pärast kohale istumist pannakse uksed kinni.

Järgmine vahemaandumine on Kopenhaagenis, plaani järgi kell 17.55. Edasilend peaks minema kell 19.55, aega on maa ja ilm, söön. Ja siis selgub, et SASi maapealne seltskond on otsustanud pisut streikida! A little strike, nagu reisijatele öeldakse. Edasilend lükkub määramata ajaks edasi (aga päris ära ei jää, nagu kinnitatakse). Ja lükatakse veerand tunni kaupa, kokku ligi tunni.

Kui ma lõpuks siinmaal kohal olen, üritan taksojuhiga taas kord rääkida prantsuse keeles. Ma ei saa aru, mis keeles ta räägib. Lõpuks küsib ta: Sprechen Sie Deutsch? Saan teada, et ta pole Kõrgmetsa kandis umbes aasta käinud ja mina pean talle õpetama, kust tänavast pääseb läbi ja kus on teeremont, nagu ma seda teaks.