E, 4235. päev: aasta läbi!

D. maantee liiklus

• 2018: nädala vaadeldud keskmine* 11 081 sõidukit/d (E–R 11 579, L–P 8072)
• 2017: nädala vaadeldud keskmine 12 311 autot/d (E–R 12 311, L–P 8435)
• 2016: nädala vaadeldud keskmine 11 181 autot/d (E–R 12 267, L–P 8450)

* Nädala sees ja/või nädalavahetusel võib puududa öötundide tulemusi, seepärast erinevad argipäevade ja nädalavahetuse keskmiste järgi arvutatud nädala keskmised (2018: 10 577; 2017: 11 204; 2016: 11 176) veidi vaatlustulemuste nädala keskmistest.

Aastaga loetud 56 raamatut – mainigem, et kevade poole lugesin tavalisest vähem – kokku 10 887 lk (pluss need, mida läbi ei saanud). Saksa keeli 18, inglise 10, eesti 26, soome 1 ja prantsuse keeli 1. Aasta tippkolmik on kahtlemata „Als Deutschland noch nicht Deutschland war: Reise in die Goethezeit”, „Crusading and Chronicle Writing on the Mediaeval Baltic Frontier: A Companion to the Chronicle of Henry of Livonia” ja „Mit Lust gelebt: Roman meines Lebens”.

Üritasin kokku lugeda siin olevaid raamatuid. Jaanuari alguseks on kataloogitud esiku raamatukapp, enamik elutoa raamatuist ja 2½ riiulivahet kolikambri raamaturiiulist (magamistoa kappides olevad raamatud on veel loendamata), tulemus on 731 raamatut, aga neid on kaugelt üle tuhande [märtsi lõpuks on kataloogimata veel alla ühe riiulimeetri ja arv – muidugi ilma vahepeal äraantud raamatuteta – on 1357]. Kusjuures raamatukogurakendus tuvastab raamatuid ISBN-vöötkoodi järgi, mis enamasti kiirendab sisestamist.

P, 4234. päev: vana arhitektuuriraamat

„Tiroliana” läbi.

* * *

Loen jõuluks saadud vanaraamatut Estonian Architecture: The Building of a Nation, Helsinki: The Finnish Building Centre Ltd. (Rakennustieto Oy) 1992.

Te ilmselt seda haruldust näinud, veel vähem lugenud ei ole, sestap tutvustan.

Selle on kirjutanud eesti keeli kunstiajaloolane Liivi Künnapu ja „tõlkinud” inglise keelde (täpsemini mingisse elukaugesse TRÜ-inglise keelde, mida päris maailmas ei eksisteeri) keegi „Krista Kacr”. Õ-tähe tüpograafia on käinud kirjastusele üle jõu ja muid spellerieelseid trükivigu on ka. Tähendagem, et autori abikaasa Vilen K. tootis 1980. aastatel aaride viisi 1970. aastate jubedust nimetusega postmodernism, mis tunneb ainult ruutu ja ringjoone kaart ning mis Eestis materialiseerus rahvusraamatukogu (arh Raine Karp), Pirita tee plekist bussipeatuste ja lugematute kolhoosikeskustena. Raamatust on seda kolmandik. Sellele stiilile olnud Eestis iseloomulik ka, et arhitektid olid mitte enam tehnika-, vaid kunstiharidusega ning päris täpselt ei teadnud, kas valmis joonistatud maja ja nende ažuursed ruutjad ilustused ka seisavad (varem olid arhitektid õppinud Tipis ja saanud tugevusõpetust, aga nüüd pidid arvutused nende eest tegema lk 85 manatud „asjatundmatud bürokraadid”).

• Sissejuhatus, lk 9 (Vilen Künnapu): Tartu Ülikool tegutses samal ajal kui kloostrid. Pirita kloostri viilust* (meie õppisime seda terminiga gable ja faktiliselt oli meil koduloo õpikuks üks inglise keelde tõlgitud Tallinna muististe raamat) on saanud „triangular pediment” – Visual Dictionary of Architecture ütleb (p. 268), et pediment on Kreeka templi frontoon, kolmnurkne ja madal (vrd ka Wikipedia).
• Lk 14: ehitusinsenerid (p.o civil engineers) ~ „construction engineers”, arhitektibürood (p.o sõnaga bureau) ~ „private offices of architects” (nagu olnuks arhitektidel peale tavaliste kabinettide ka erakabinetid), ringmüür (p.o town wall) ~ „the circular town wall”; EÜS maja tänavanimeks öeldakse lk 14 „1 J. Tónissoni Street” ja lk 15 „Tonissoni”. Üldiselt on kõik aadressid stiilis „6 Lahe Road” (mistaolise moondamise kohta olen ise õpetanud, et välismaist lugejat ei huvita, kas tänava ääres kasvavad puud või mitte, ja mõelge kirjakandja peale, kes peab sellele aadressile saabuvad kirjad kohale tooma).
• Lk 15: Tallinna Reaalkool ~ „a secondary scientific school” (tänapäeval nimetab Reaalkool end Tallinn Secondary School of Science, aga usutavasti viitas kooli asutamise ajal nimi saksa kooliliigile Realschule, mis on umbes nagu põhikooli ja gümnaasiumi vahel.
• Sõjas hävinud majade kohta öeldakse, et need lammutati („demolished”, nt Kalevi seltsi maja Pirita teel ja lk 16 vana Vanemuine).
• Lk 18: Märtsirünnak ~ „a Second World War Russian army bombing raid” (army on täpsemalt öeldes jalavägi; suurriikidest oli viimane, kellel lennuvägi allus jalaväele, vist USA, lennuvägi iseseisvus seal Teise maailmasõja ajal; Inglismaal, Saksamaal ja N. Liidus mitte. Pealegi pommitas sügavat tagalat strateegiline lennuvägi ADD, mis allus otse väejuhatusele ega olnud seega päris lennuväe osa.)
• Lk 18 kaldteed (ramps) Pärnu mnt 10 hoovis ~ „inclined roads” (kaldu maanteed, haha). 
• Burmani laululava (1923) nimetatakse (lk 20) „grandstands for the Singing Festivals audience” (ehk nagu viibinuks seal hoopis publik) ja Kotli-Seppmanni oma (1957–1960; lk 50) „Song Festival Dais”.
• Lk 20 seisab must valgel, nagu olnuks tütarlaste kaubandusgümnaasiumi maskid ja öökulli teinud teine arhitekt Alfr. Rosenberg (tegelikult oli see mitte hilisem sõjakurjategija Alfred, vaid Aleksandr, vähetuntud peterburglane). 
• Kõik tehnikaülikoolid on „college of technology”, näiteks lk 26 Riia (mis ise nimetab end praegu Riga Technical University), TTÜ (mis ise nimetas end ennevanasti Tallinn Technical University ja nüüd kuidagi teistmoodi), lk 27 TU Darmstadt (millel inglise ametlikku nimetust ei olegi). 
• Lk 29: Pärnu mudaravila ~ „Pärnu Bathing Station”, nagu oleks tõlkijal teadmata, et see on hoopis muu asutus ja hulk maad teises kohas kui Pärnu rannahoone.
• Lk 34: Kadrioru staadioni tribüün ~ „the reviewing stand of the Kadriorg Stadium” (spordivõistluse vaatamine ei ole kuidagi reviewing; teine samast kandist raamat, kuulus ehitussõnastik RIL 199 (1994) ütleb tribüüni kohta lihtsalt stand)
• Lk 34: [linna] arhitektuuripilt ~ „architectural picture” (ütleksin selle kohta cityscape, mis sõna aga 1911. aastal ei olnud veel olemas ja sestap seda ka TRÜs ei õpetatud).
• Lk 35: Vasalemma marmor ~ „marble from Vasalemma” (tõlkija ei ole teadnud, et Vasalemma marmoriks nimetatav kivim ei ole marmor).
• Lk 37: tuletõrjemaja (fire station) ~ „Fire Service Building”. 
• Lk 40: Kaitseliit (Defence League) ~ „Defence Guard”, barokkloss (Kadrioru) ~ „baroque castle” (sõnad baroque ja castle üldiselt välistavad teineteist, teise kadumise ja esimese tekke vahel oli poolteist sajandit).
• Lk 41 on mõistatuslik sõnapaar „romantic culture”, mida oletan tähendavat mitte romantikat, vaid romantismi, mida peaks inglise keeli ütlema hoopis romanticist culture. 
• Lk 44: insener-projekteerija ~ „engineer-designer” (seda nii ei öelda).
• Kogu raamatus on raudbetoonist saanud „ferro-concrete”. Sõna-sõnalt võttes ei ole see päris vale, aga mu arust on selles rauad teisiti kui tavalises raudbetoonis (reinforced concrete) – hm, eelmises elus lugesin raudbetoonist sadu teadusartikleid ja sellist nimetamist XX saj II p ei mäleta. 
• Lk 52: raudbetoonelement ~ „ferro-concrete panel” (eesti keeli nimetati neid siis paneelideks küll, aga paraku mitte inglise keeli: slab jne); tuhkbetoon (fly ash concrete või ka slag concrete) ~ „kukermite” (Eesti Vikipeedia andmeil olevat see põlevkivituhk ise); mullbetoon (porous concrete) ~ „foamed concrete” (see on vahtbetoon); individuaalprojekti[de] alusel (nonstandard design?) ~ „according to the individual project” (tõlkija ei ole teadnud, et ehitusprojekt ei ole project); Olümpia hotell ~ „the Olympic Hotel”; sõim rahvusvahelise stiili aadressil.
• Lk 56: paekallas (limestone cliff) ~ „limestone bank” (tõlkija ei ole teadnud, et bank on ainult jõekallas).
• Lk 58: juurdeehitus (extension) ~ „addition”.
• Lk 59 (Pärnu KEK): „The north elevation of one apartment, containing a 740 meter internal street and facing a main road, is especially impressive.” (Tagasitõlge: „Ühe 740 m pikkust sisetänavat sisaldava ja ühe põhimaantee poole vaatava korteri põhjakülg avaldab eriti suurt muljet.” Ei saa aru.)
• Lk 60: Saaremaal ~ „in Saaremaa island”; viirutatud (striped) ~ „stripes”; sisetänav (glazed arcade?) ~ „inner street”.
• Lk 66: vestibüül (lobby) ~ „vestibule”
• Värska mudaravilat (mud bath spa?) nimetatakse lk 68 ja 70 „mud cure establishment”.
• Nagu juhtus laululavaga, erineb radikaalselt ka sõjaeelse ja -järgse Pirita rannahoone nimetus: Kuusiku, de Vriesi ja Soansi rannahoone (1929) on „Bathing Station” (lk 26), Roosna rannahoone (1979) on „Beach House” (lk 83). Ma’p ole kindel, kas 200 m pikkune hoone saab ikka olla house.
• Lk 85: õppehooned (campus?) ~ „study buildings”.
• Ja lk 87 on lõbus trükiviga „Konsiori Street in Tallinn”. 

* Ükspäe tekkis vanade fotode tuvastamise rühmas arutelu, miks on Pirita kloostri viil väljapoole viltu. Mõni oletas seda keskaegseks ehitusnipiks (et kaupa olla kergem luugist sisse tõsta), mida ma siiralt ei usu – nii peen keskaja ehituskunst ka ei olnud, pealegi kui Pirita kloostri viil on viltu sirgena, st teada on viltuasend viilu tipus ning seina ja viilu vahelise karniisi kohal, viimane on täpselt proportsionaalne kõrgusega jalamist ning viltuasend isegi viilu tipus on müüripaksusest väiksem. Ka mitmel vanalinna kaupmeheelamul olla viil veidi väljapoole viltu. Oletan, et põhjus oli horisontaalne vajumine mingi rõhtsuunalise jõukomponendi toimel; pealegi remonditi Pirita viilu 1905 ja võimalikke vajumispragusid sellest ajast enam ei ole. Rõhtsuunalise jõu tekitas kas pööningule ladustatud kaup ja selle ebasoodus toestus (mis toetus viilule rõhtsuunas, mitte külgmüüridele või piilaritele) või pigem teine projekteerimisviga: lääneseinal puuduvad tugipiilarid. Võlvid, täpsemini arkaadkaared toetuvad lääneseinale, mis ei ole paksem kui kiriku muud seinad, kuid muudel seintel on arkaad- ja vööndkaarte kohal tugipiilarid. Võimalik, et võlvijad eeldasid, et viil on massiivne ja koormab lääneseina nii, et tugipiilareid ei ole vaja (nagu mu teada ei ole tugiviile Oleviste kõrgseintel), aga viil ehitati õhuline, nii et 28.8.1941 reidilt tulistatud lahkuva ristleja mürsk tekitas viilu ainult väikese augu, mis on seal seniajani (rühmas keegi mainib, et teine lennanud läbi kaubaluugi ava). 

L, 4233. päev: sõnumite kiirus ja teater

E saabub kl 10.55, kl 16.20 saan ka ta sõnumi, et on Frankfurdis. Nagu ka teisipäeval, mil läks päeval ja sain kl 23.32 sõnumi, et on Frankfurdi terminalis, nii et jõudsin 3 minutit imestada, mis lennuga juhtus, kui siis kl 23.35 helistas, et on Ülemiste hotellis. Kolme minutiga FRA terminalist Ülemiste hotelli – ostke ära või tehke järele!

Teater, kus kurja härjapõlvlase rollis on näitleja, kes on 1,90 m pikk ja keda viimati nägime laval mängimas feldmarssal Keitelit.

R, 4232. päev: reede

Poes, pildiraam tantsivale hundile ja aurpuhasti lappe (poes on nüüd auur Kächeri riiul). Need koju (jala), linna elektroonikakaubamajja, kas on samasuguseid kõrvaklappe, mille karpi naaberlinnas ei olnud. Mjah, kui naaberlinnas oli kõrvaklappe 20 sorti ja kõrva ümber (mitte peal!! kõrv hakkab valutama) 5 ja riidest kattega 2 (plastist tehisnahataoline polster hakkab lõpuks lagunema, mul sellised tudengiajal juba olid), on siin samad arvud vastavalt 120 (maitea, kas on nagu mingi mood või, et muidu ei paista ise habeme tagant välja), 20 ja 0.

Sealt toidupoodi, bussiga tagasi. Auruga põrand puhtaks. Päeval pesin üht väiksemat koeraaset, mis oli sattunud otsapidi veekaussi ja millest ei olnud väga kindel, kas märgus on vesi või kusi. Selgub muidugi, et uued lapid vanale suurele põrandaotsakule ei lähe.

N, 4231. päev: loen

„Peenemündest Baikonurini” jätkub, läheb üha imelikumaks ja hakkab žanrilt meenutama bulvarikirjandust, kus on küll sensatsiooni ja pealtnäha ka rohkesti fakte, aga need faktid, mida juhtumisi tean, on väänatud tundmatuseni: lk 265 nimetab pildiallkiri suurvarjendit õhutõrjekompleksiks (tänapäevasel pildil ei ole õhutõrjest mitte midagi muud peale suurtükialuste, tuld juhiti teisest tornist jne). Allveelaevarakettide peatükk saab täielikult läbi ilma allveelaevatüüpe nimetamata (mainitakse individuaalseid laevanumbreid). Lk 276 seisab senitundmata „Stells-tüüpi nähtamatu lennuki analoog” – „Stells”!!! No kirillitsast transkribeerides võinuks algse kirjapildi ikka üle kontrollida. Silmaring, silmaring, eriti kui raamat on ilmunud 30 (kolmkümmend) aastat pärast esimese sellise lennukitüübi avalikustamist. Seniitrakettide tehniliste andmete tabelist lk 278 puuduvad seniitraketi olulisimad tehnilised andmed: kiirus ja lennulagi (ning V-601 ja V-870 küündivus on vahetuses). Rida enne tabelit mainitakse, et rakettide V-861 [1967] ja V-870 [1970. aastate algus] „otsene eesmärk oli lennukite F-4, B-52, F-111 ja A-11 tabamine” – aga mis lennuk oli „A-11”?? Lähim reaalne lennukitüüp oli luurelennuk Lockheed A-12, mida kasutati 1963–1968 (kuigi edasiarendust SR-71 kasutati 1966–1998, alguses regulaarselt, kord nädalas ka Läänemere kohal, pildistades küljele ka Eesti saari, nii et USA õhuväe saarlasest fototõlgendaja sai teada, et koolivend on toonud söögilaua õue).

Õhutõrjerakettide peatükis – sellest on suurepärase raamatu kirjutanud dr Alfred Price, War in the fourth dimension – ei ole poole sõnagagi mainitud oma-võõratuvastust (rakett küsib sihtmärgilt, kas see on oma, võõras või tsiviilõhusõiduk), mis reeglina on kõigil tänapäevastel õhutõrjesüsteemidel, v.a Buk. Ja mulle oleks isiklikult ka meeldinud, kui Koroljovi R-7 variantidest, eriti uusimatest, selle sajandi variantidest Sojuz 2.1.a ja 2.1.b rääkides mainituks, et 2010 sai Sojuz lõpuks ka digitaalse pardaarvuti.

Lk 290 aetakse segi sõnad kuva (elektrooniline pilt) ja kuvand (abstraktne imago) – „radari kuvandit on omakorda ikka võimalik moonutada”.

Ja siis mida kõike raamatus ei „toimetata”! Katsetusi näiteks (ma ei ole sellist ühendverbi varem näinud) ja satelliite orbiidile ning niisama, sihitiseta. Vbl peaks tegema raamatu teksti tekstikorpuseks ja uurima korpusetarkvaraga. Font on laisa kirjastuse raudvara TNR, mida tekstituvasti võtab üles suurepäraselt.

Pildid ei ole kõik seal, kus peaksid, pildiallikaid ja teksti allikaviiteid ei ole (sedasi saab kirjutada mida tahes, kirjandusloetelust ülekontrollimine võimatu), osa sisu kordub, kokkuvõtvaid tabeleid või loetelusid ei ole või on need laiali raamatu sees ja katkendlikud, sisuloendit ei ole (kes raamatust mingit raketti otsib, lehitsegu kogu raamat läbi).

Aga võib-olla, eesti Vikipeedia kiuste („kokkuvõte aastakümnete pikkusest hobi korras uurimusest” – kirjandusloetelus on 10 nimetust, vanim aastast 1997), ei olegi see raamat tõsine ja lugeja tohib naerda kirjastuse üle, väärika astrofüüsiku ja tema suure vaeva suhtes piinlikkust tundmata?

* * *

Pildistan ümber isa 4 Ljubiteli-laifilmikaadrit negatiivi – rohkem ma neid näinud ei ole – hiljemalt aastast 1955. Laifilmi kopeerimise rakis (veebruar 2017) käepärast võtta. Selgub, et suur fotokas on veel suveajas.

Õhtul viimasel hetkel poes, sinna lähen jala, tagasi bussiga.

K, 4230. päev: teine jõulupüha

Loen: „Peenemündest Baikonurini”. Kohati on inglise-eesti tõlkevigadega tekst nii palju eesti sõnadega vene keel, et ei saa aru. Impressumis keeletoimetajat ei ole, on olnud korrektor, kes nähtavasti on parandanud komavead ja läinud siis koju.

135-formaadis filmile mahub 36 kaadrit, eks ole. Isiklik rekord on 39, aga vist filmi tagaotsa poolilt lahtipääsemise hinnaga. 37 oli automaatikaga reegel (EOS 1000, lühema stardiotsaga, keris filmi poolile õiget pidi, jättis alguses kaks kaadrit tühjaks, õigemini keris kogu filmi korraga poolile ja säritatud filmi kaaderhaaval kassetti tagasi – lollikindlam kaamera avamise ja patarei lõppemise juhuks; vana mehaaniline FED-3 keris filmi poolile pahempidi, emulsioon väljapoole). No vat. Täna skannin isa negatiividest viimase, millel on tuvastatavaid kaadreid … 59. 43. järel on asi hakanud tunduma imelik ja pärast mõningast kruttimist on ta 48. kaadri järel avanud kaamera (2½ kaadrit hävinud – ilmutamata film on optiliselt tihe, valgus läbi kahe kihi ei lähe, kui just päike otse peale ei paista). Pärast on film liikunud edasi normaalselt. Kuid kuni selleni on u 4. kaadrist alates kõik vähemalt topelt, enamasti kolme säritusega, igaüks veidi nihkes. Kahjuks ei ole tuvastatavaid nägusid, mille järgi oletada võtteaega. Olemas on küll Tln telemast, seega kõige varem 1955, aga vanim säilinud negatiiv on niikuinii 1956. Kõik pildid on linnast, sh mitu võtet isa kodutänavalt, mida ma varem näinud ei ole ja mis vaateid enam olemas ka ei ole. Saab näiteks teada, kui kaugel oli raudtee isa maja seinast; ta jutu järgi oli jäänud mulje, et meeter; no nii 3 oli, aga see-eest oli kohe majanurga juures signaali märk.

T, 4229. päev: jõulupüha

Härm, päike.

E-ga koos lennujaama. Pileti automaatset registreerimist ei ole tulnud; kohapeal selgub, et kuigi neid pileteid on juba kaks korda edukalt muudetud, muutis lennufirma neid ka kolmanda korra, sest üks teise poole lend jääb ära. Kõik oli muidu korras, aga kellelgi jäi kuskil üks klõps vajutamata. Hea, et oleme kohal suure varuga ja saba ei ole ning teenindajal on aega tegelda meiega ja helistada Lufthansa sügavustesse 20 minutit.

Jätkan isa negatiiviga, mida algul arvan olevat 1957. a suve piltide loomuliku jätku, aga siis märkan, et samadel inimestel on ligikaudu samas kohas seljas eri asjad, M soeng on küll täpselt sama, aga ta on pikem, R on küll sama pikk, aga isa on veidi vähem poisike, ning vanaema sõbranna S on asendunud sõbrannaga L. Nõndap oletan ajaks 1958. Mitu kaadrit on vaateid kuuseladvast, oskan kohta arvata ainult umbmääraselt, isegi maa-ameti kaardi reljeef ei aita, vbl saab selgust siis, kui näeb selle aja topograafilisi kaarte. Esimesel kuuseladvafotol on nimelt keset võsa u 60×80 m aiaga koppel, mille jälgi ma aerofotolt ei leia. Metsakontuur on ka ebamäärane, praeguseks on metsa kindlasti vähem. On usutavam, et külalistega jalutati pigem 4 km kui 15 km kaugusele. Kaht vaadet olen ka ise pildistanud, mitu korda.

E, 4228. päev: jõululaupäev

Hommikul postkontoris, õhtul jõulusöök.

P, 4227. päev: jõulureede

Kodus.

L, 4226. päev: laupäev

Linnas taldriku- ja suveniiripoes, söömas.

R, 4225. päev: reede

Aasta viimane tööpäev.

Lubatakse lahkuda kl 15.00, pärast mida on maja väga vaikne, aga mul on vaja olla kohal kuni 18.05-ni, mida minutipealt ka teen. Et aga arvutisüsteemid on maas, loen, ja et kuidas ma saan tööl lugeda juturaamatut, loen keeleteaduslikku teost „Eesti keele süntaks”, mille võtsin kaasa eraldi kotis, sest raamat on toekas. Poole neljast poole viieni on majas väga vaikne, koridoris kustub isegi tuli (ja mõtlen, et äkki ajavad turvamehed mind koju, sest tahavad ise ka lahkuda), aga siis hakkavad inimesed kuskilt välja ilmuma ning ma ei ole kaugeltki viimane.

N, 4224. päev: neljapäev

Päeval sööklas ja õhtul on paha: nii väsind, et ei jaksa õhtust süüa. Magan tunni, ärkan reipamana ja pakun, et söökla võiks olla aasta ringi „Restoran Halloween”.

Skannin isa negatiivi. Ei tea täpselt, mis seal on, iga kaadriga on üllatusi. Isegi aastat ei tea (1956 või 1957).

K, 4223. päev: koormustest

Täna on eeskavas koormustest. (Vat mul tekkis pärast oktoobrikuist pikka ja rasket antibiootikumravi pidev vaikne valu ja vahetevahel süda nagu kloppis, nii et lasin perearstil anda suunamise kardioloogi juurde, kes siis tänaseks on – pärast EKG-d, ultraheli ja Holterit – jõudnud koormustestini. Asjadest edasi rutates öeldagu, et sain selle kokku üle 500 € eest teada, et süda on korras. Valu osutus suvel leitud ja ravitud maoerosiooniks, mida antibiootikum oli ärritanud.)

Üldiselt on mul puudulik ettekujutus, kuidas koormustest toimub, eriti kui maikuises teatris kestis hingamisteede ärrituse katse nii kaua, et pilt hakkas eest minema. Närv ja peavalu, vähe magand, kuigi sama kaua kui eile. Tööjuures rahustav tee, aspiriin. (Osalt ka seepärast, et meenus, et kui tahan aasta lõpuks saada tööaja seisu nulli, pean sel nädalal iga päev minema tööle seitsmeks.)

Arsti juures ootan ligi tunni (14.43–15.40), isegi täitsa rahunen. Jalgrattasõit on u 2 km – on ligikaudu kaks korda pikem kui väntamine Eestis kodust linna; ma tavaliselt nii pikka maad järjest ei vänta ja hiljemalt kinnisvarahoolduse nurgal lasen esimese vabakäigu. Sõit läheb üha järsenevasse mäkke ja lõpus on raskem kui mu vanal Desnal. Öeldakse, et isegi suurima koormuse all rõhk üle 150 ei lähe ja rütmihäireid ka ei ole, tulge kontrollige uuesti aasta pärast. Tore.

T, 4222. päev: Taani

Loen kunagi jõulukingiks saadud vanaraamatut „Pitkin Pohjolan postiteitä” (Põhjamaade vanad postimaanteed) ja saan teada kolm põnevat asja:

• Roskilde lähedale Ringstedi kirikusse on maetud mitu Taani keskaegset kuningat. Taani Wikipedia selgitab, et kuus: Valdemar I den Store ja tema naine Sofia af Minsk, nende pojad Knud VI ja Valdemar II Sejr, viimase neljast naisest Dagmar af Bøhmen ja Berengaria ning pojad Valdemar den Unge (kes valitses mõne aasta koos isaga, aga päris kuningaks ei saanudki, ning tema naine Eleonore af Portugal) ja Erik Plovpennig, viimase pojapoeg Erik Menved (ja tema naine, Rootsi printsess Ingeborg ja ema, kuninganna Agnes), Valdemar III Eriksøn, Rootsi kuningas Birger Magnusson (ja tema naine, Taani printsess Margrethe Eriksdatter). Hauad avati 1855 ja saadi teada, et Valdemar II oli 1,83 m pikk, Valdemar I 1,85 m ja Knud VI 1,88 m.
• Teiseks on viidatud igivanale reisiraamatule „Die vornehmsten europäischen Reysen”, mis on digiteerituna internetis olemas (1792. a trükk). Seal on kirjeldatud suuri Euroopa postiteid, sõidukaugusi ja ‑aegu, vaatamisväärsusi ja reisikulusid. 
• Ja et Ringstedtist vähe edasi Antvorskovis oli johanniitide klooster, rajatud 1164 nende põhjamaiseks tugipunktiks, ning autor oletab (lk 32), et äkki olid nad Valdemar II 1219 Tallinna-sõjakäigul kaasas ja Tallinnas „taevast langenud” Taani lipp oli äkki johanniitide lipp – ka neil on valge rist punasel taustal. 

E, 4221. päev: teatrid

Enne teatrit poest läbi ei jõua, bensujaamast WC-paberit ja õige on, sest elutoa põrand on koerasitta täis (me ei ütle, kes, aga me kõik teame, kumb).

Teater, mille olen kalendrisse märkinud kui klassikalise balleti, on hoopis Kanada nüüdistants. Kohalt nr 865 on vaade nagu kopteripiloodil.

Tagasisõidul bussis kurdab meie taga vene isand telefonis mahlakalt oma rasket elu. Mõne peatusevahe jooksul saame teada eesnime (Oleg) ja selle, kuidas ta kodus igavleb ja kuidas naine temaga nägeleb ja kuidas kõne on noorikutele, kellega ta soovib kohtuda, sest kodus on igav. Vähemalt oma peatuseni Oleg kokkuleppele ei jõua.

P, 4220. päev: lumi sadas maha

Mähkume kubujussideks ja lähme valla jõululaadale. Seal selgub, et kl 11.15 laat ei tööta. Bensukas WC-paberit ei ole.

* * *

Skannin kaht isa negatiivi. Üht alustasin nädal tagasi; paari autoportree järgi arvates on see 1956. aastast, maalt, puulehtede järgi suvest, filmil oletatavasti oleva vaarema järgi (suri VIII 1956) juunist, hiljemalt juulist. Sellest on mitu suurendust isa ja vanaema fotode seas, mida nüüd septembris kopisin, ja nüüd vähemalt tean nende võtteaega ja ‑kohta. Nendel on kaunis detailselt ja selgelt isa selle aja lähimad sõbrad ja sõbrannad. Tema sõbral – kelle nime ma ei mäleta – oli täpselt sama nägu umbes minuvanune poeg, nii et võib-olla küsin kohalikult külaseltsilt maju ja inimesi järele. Sõbra ja sõbranna majade tagune ei too mulle kahjuks küll ühtki kohta meelde, isegi päikese järgi ilmakaari arvates. See-eest trikitatakse jalgrattaga suveaias.

Teise negatiivi esialgseis märkmeis seisab, et selle lõpus on sama kursuseprojekt kui XII 1956 – I 1957 negatiivi alguses. Kõik läheb ilusti, kuni üsna negatiivi alguses on pimedas mingid värisenud valgustäpid. Arvan neid uusaasta ilutulestikuks, mistõttu nihkub järgmise negatiivi alguses olev pidu vana-aastaõhtust mingiks muuks peoks jne ja isegi leian mitu talvisel koolivaheajal võetud fotot (maal, sõber külas, pool negatiivitäit autoportreid), kuni tagant 3. kaadril on tõesti kursuseprojekt, aga koos sildiga „30. dets.”. Nii et jälle kõik endiseks tagasi. Võib-olla on täpid pimedas jõulukuusk, aga see tähendaks, et maal käik, sõbra külaskäik ja autoportreed pidid valmima kõik paari päevaga (24. XII oli esmaspäev, 30. XII pühapäev), selle asemel et istuda kenasti laua taga ja joonistada projekti. Võib-olla algas Tallinna Ehitustehnikumi talvevaheaeg 1956 juba jõulude ja uue aasta vahel nagu minu kooliajal (kuuldavasti alanud koolide talvevaheaeg 1940. aastatel uuest aastast).

Mõnest negatiivi autoportreest oli isa ja vanaema fotode hulgas suurendusi, ühel kas taga märge „1956” või olin selle oletanud isa suure sarnasuse tõttu kümnekonnas eksemplaris olnud passipilditaolisel fotol oleva ilmega, millele ühele oli taha kirjutatud „56”.

Seega on mul olevaist isa negatiividest skannimata ainult neli negatiivi, mille võtteajad tuleb paigutada teadaolevate vahele. Needki näivad olevat aastaist 1956–1959. Peale selle sadakond slaidi aastaist 1973–1978, millest mõnest on olemas ümberpildistus 1990. aastatest (pärast praktilist teadasaamist, mis maksab slaidi paljundamine slaidiks, ostsin objektiivi asemele käiva kobaka, millega sai slaidi ümber pildistada, milles aja jooksul omandasin kogemusi). Millalgi kevadel ema 1973. a aasta slaide skanninuna (samuti Ida-Saksa Orwochrome) olen üsna optimistlik, et slaidid on veel mõneti värvilised (Jaapani odavslaid Konicachrome R-100 minetas kõik värvid peale sinise 20 aastaga). Aga slaidide jaoks pean ostma raame ja karpe juurde; mul on neid varutud ainult enda slaidide jagu.

L, 4219. päev: trügirohke laupäev naaberlinnas

Naaberlinnas.

Kõigepealt apteek. Kott saab hirmus raske, sest pärast selgub, et müüja on kauba peale pistnud sinna ka pool liitrit hariliku aaloega vedelseepi.

Elektroonikakaubamajas fotode printimine (jõudsa ajavaruga, sest nüüd tean, kaua see kestab), kõrvaklapid. Suuri kõrvaklappe uurin kaua, pärastpoole valvsa müüjaga kuklas, ühed leiangi, aga paraku ei leia selle karpi, nii et ostmata jääb.

Kella kõrtsis on rahvast palju ja ühtki meie tuttavat teenindajat ei paista. Üks jõuab meie kohasoovile just käratada „NEIN!”, kui nurga tagant ilmub üks ettekandjaist, kes alati on laupäeval eesruumis; tema ka ehmatab. Usun, kui oleksime küsinud pool sekundit hiljem, küsinuksime temalt ja ta kindlasti leidnuks meile koha.

Õhtul on Pargi restoran ka täis.

R, 4218. päev: päkapikla

Nagu eile täheldas minuga samu nimetähti jagav karikaturist, sai Tallinna jõululaadast maailma parim sellega, et jõuluvana kamandas hääletama päkapikkude armee. Tallinna miskipärast kuidagi erakordse keskaegsuse rõhutamine võtab mind muidugi kergelt itsitama, sest pärast seda, kui kõigepealt kindralkuberner Paulucci XIX saj alguses (oli Eestimaa kuberner 1819–1829) linnas ringi sõitis ja lasi musta õlivärviga kirjutada igale ette jäänud ärklile, etikule ja tugipiilarile aastaarvu, milleks pidi see olema kadunud (G. v. Hansen, Meine Vaterstadt Reval vor 50 Jahren, 1877, S. 20–21), ja vähe hiljem saabunud klassitsistlikele tüüpprojektidele ning ka mitmesugustele muudele rohkem või vähem laastanud hävingukordadele ja/või sama mõjuga heakorrastamisele on Talinas keskaegsust vähem kui arvata. Nagu ka muudes keskaegse ilmega linnades, on XV sajandist vanemat ollust tänavale näha väga vähe (v.a linnamüür ja kirikuseinad). XV saj oli aga juba keskaja viimane sajand (lõppes mujal maailmas kokkuleppeliselt kas Kolumbuse esimese mereretkega 1492 või ilusa ümmarguse aastaga 1500, Eestis kokkuleppeliselt Rootsi aja algusega 1561).

Aga ega Talina vanalinn nii suur ka ei ole, et seda üsna kiiresti maja-majalt läbi vaadata ei saa, nõnda et siin on kokkuvõte.

Leida: kui palju on Talinas gooti tänavafronti?

Pidasin selleks elamuid, millel on alles niššide või kaubaluukidega viil, gooti portaal, laineline kellukrohv või näha opus revalicum või krohvi alt vabastatud keskaegseid elemente; linnamüüri, teadaolevalt keskaegseid avalikke hooneid ja kirikumüüre ning opus revalicum’is laotud piirdemüüre. Lugesin sisse tõepärased rekonstruktsioonid (Dunkri 9, mis 1970. aastatel lammutati ja ehitati uuesti üles; Niguliste koor, millega tehti sama XIX saj keskel). Jätsin välja renessansipäraseks jne hilisemasse stiili ümberehitatu (sest põhimõtteliselt on Talina vanalinnas enamikul majadel keskaegsed kapitaalmüürid, aga need tänavale ei paista). Jätsin välja teadaolevalt renessanss-stiilis ehitatu (nt pakkhoone) ja historistsistlikud gootikat matkivad majad (nt Scheeli panga, kuigi sellel on varasema hoone barokknikerdustega gooti portaal). Lugesin sisse paar maja, millel ühtki vajalikku omadust ei ole, küll aga on fassaadi asümmeetria seda nägu, et maja on keskaegne ja fassaad on hiljem peale viilu lammutamise, portaali kinnimüürimise ja akende suurendamise suuremalt muutmata (nt Suur-Karja 2). Kruntide tagaküljel olevad keskaegsed hooned ei vastanud sageli ühelegi kriteeriumile ja jäid seega enamasti välja. Tänavafrondina arvestasin juurdepääsetavat ala (veidi suurem kui see, kuhu pääses Google’i tänavavaadet pildistanud auto). Arvestasin ainult linnamüüri sisest ala (all-linn peaväravatest seespool – seega jäid säilinud välisväravad ja Kiek in de Kök arvestusest välja) ning Toompead koos Lossi platsiga.

Tulemused

• Tänavafronti kokku 15,7 km, sellest keskaegset 2,6 km ehk 17% (sellest all-linnas 2,4 km ja Toompeal 270 m). Gooti tänavafronti on kummalgi pool tänavat võrdselt (vasakul ehk paaritute majanumbrite pool 52% ja paremal 48%).
• Keskaegseim tänav: Raekoja (gooti tänavafronti 84%). Edasi Börsi käik (75%), Katariina käik (72%), Tolli (62%). Rohkem üle 50% gooti tänavafrondiga tänavaid kui need neli Tallinnas ei ole.
• Tänavad, kus gooti tänavafronti on 26…50%: Oleviste (49% – üks külg on Oleviste), Vaimu (48%), Laboratooriumi (47% – üks külg on linnamüür), Pühavaimu (36%), Gümnaasiumi (35% – üks külg on linnamüür), Munga (35% – üks keskaegne maja ja pikk opus revalicum’is aiamüür), Kiriku (33% – üks külg on Toomkirik), Kiriku plats (29% – üks külg on Toomkirik) ja Rüütli (27%).
• Tänavad, kus gooti tänavafront puudub üldse (0%): Apteegi (Raeapteek ja Raekoja platsi must nurgamaja on renessanss), Bremeni käik (linnamüüri sees on selle ainus külg klassitsistlik Nikolai kirik), Kiriku põik, Kohtu, Kooli, Kullassepa, Lossi plats, Mündi, Nunne (linnamüüri sees olev osa; vastu Toompea nõlva on alles eesvärava müüri), Pagari, Piiskopi, Rahukohtu, Rataskaevu (Sittowi maja fassaad on gootika minetanud), Rutu, Suur-Kloostri (see läheb läbi linnamüüri, aga ääres keskaega enam ei ole), Toom-Rüütli, Väike-Karja, Vana turg (pakkhoone on renessanss, Scheeli pank on historitsism, Peppersack on Viru 2), Vana-Posti, Voorimehe.
• Pikima summaarse keskaegse tänavafrondiga tänavad: Müürivahe (241 m – sh 173 m linnamüüri), Laboratooriumi (223 m – sh 183 m linnamüüri), Katariina käik (189 m – dominiiklaste kloostri kirik ja enamik õuehooneid), Pikk (156 m – Suurt Rannaväravat arvestamata), Rüütli (154 m), Lai (145 m), Toom-Kooli (141 m – Väikse linnuse põhjasein, ainus 1684. a põlengus säilinud elamu (mille krohvita sein on opus revalicum’is), toomkirik), Pikk jalg (136 m – keskaegne on ainult linnamüür; Toompea tugimüür on hilisem, keskajal oli tänav palju kitsam), Pühavaimu (118 m).
• Tänavad, kus keskaegset tänavafronti on alles alla 10 m (üks maja): Sauna (9 m ehk 3% – nr 4; nr 10 on hilisem), Hobusepea (8 m ehk 5%)
• Tänavad, kus keskaegset ollust on vähem kui arvate (* = linnamüüri sees): Raekoja plats (14% ja 38 m – ainult raekoda), Lai* (14% ja 145 m), Pikk* (14% ja 156 m), Vanaturu kael (13% ja 10 m – üks maja), Sulevimägi (12% ja 28 m), Suur-Karja* (12% ja 32 m – nr 2, 10 ja mõlemad nr 12 majad), Lühike jalg (11% ja 21 m), Väike-Kloostri (9% ja 11 m – Nunnatorn ja jupp linnamüüri), Dunkri (9% ja 20 m), Viru* (9% ja 28 m – nr 2, 8, 22) ja siis kõik 0% tänavad.

N, 4217. päev: jõulupidu

Hommikul aparaati külge panemas. Õhtul jõulupidu, vaja minna enne koeri jalutama. Jään bussist maha, mõtlen, et lähen jala, aga ½ km pärast on teiste busside peatus. Sõidan sealt Kõrgmetsa maksimarketi juurde, sealt jala.

Välisukse võti jääb luku sisse, paindub, ei lähe uuesti sisse, tuleb väänata sirgeks ja siis maha viilida tangidest jäänud täkkeid. Kell õigeks, oli läinud 12 s ette (viimati panin õigeks ilmselt sept TLLst tulles).

Pidu on stiilis „kaheksakümnendad”, kui kohale jõuan, kõlab parajasti Don't Worry Be Happy, mida mäletan nagu 1990. aastate algusest (on siiski 1988, ütleb inimteadmuse kants ja varasalv). Peokorraldaja pärast kurdabki, et firma vabatahtliku DJ nägemus 1980. aastate muusikast – etteantud laululoetelu kiuste – on väga veniv ja katab ligi neli aastakümmet. Peale selle müdiseb bass nii kohutavalt, et lugusid ära ei tunne, või kui, siis ainult bassikäigu järgi, aga no öelge, kas 1980. aastail oli basse? Koolipidude 2×35 W kõlaritest mitte.

K, 4216. päev: härmatis

Št tagumikust niite välja võtmas. Ka täna on maas hall, juba eile õhtul oli prügikast kaetud miljonite* sätendavate kristallidega. ¾9 tagasi bussipeatuses, koju, Šp kotti ja kiirjalutus temagagi, siis riided Št karvadest harjaga puhtaks ja bussipeatusse, kus näen tänagi, kuidas naaber J tuleb ja hakkab autoaknaid kraapima. Täna on need paksemalt jääs kui eile ja täna väljub ta ¼ h hiljem.

* Rehkendus: olgu kasti laius 1 m, kõrgus 1,2 m ja sügavus eest tahapoole 0,8 m, nähtava osa pindala seega 1 × (1,2 + 0,8) = 2 m². Kui härmatiskristalli suurus on 1 mm ja eeldusel, et need on ruuduti, on neid 1 mm²-l 1 ja 1 m²-l 1 mln ja 2 m²-l 2 mln; kui 0,5 mm, siis 8 mln; kui 0,25 mm, siis 32 mln; kui 0,2 mm, siis 50 mln; kui 0,1 mm, siis 200 mln; kui 0,02 mm nagu juuksekarva jämedus, siis 5 mrd.

T, 4215. päev: teisipäev

Hommikul jää ja härmatis. Lifti ees kohatud naaber J jääb autoaknaid kraapima (nüüd tean, mis auto tal on), bussiaknast näeb esimest kõnniteel libisejat.

Perearsti suunamisel kardioloog, uurib ja kuulab ning sedastab mu suureks rahuloluks, et EKG ja ultraheli järgi on kõik korras, Holterit täna ei saa panna, kõik masinad on väljas, vastuvõtt ütleb, millal tulla panema ja ära võtma ning millal koormustestile. Mõnevõrra rabatud, et mul on kaasas varasemate uuringute paberid ja ka nende koopiad, mille saan jätta kohe talle. Arst tore, vastuvõtt mitte eriti või räägivad nad uute kundedega prantsuse keeli põhimõtteliselt.

Midsomeri retrospektiiv on jõudnud 7. hooajani, täna on jagu The Maid in Splendour, kus on tegelane Benbow e Badger's Armpit, mängib karakternäitleja Freddie Jones, kes on praegu 91 ja jäi pensile alles tänavu mais ning täpselt kelle nägu on paar nädalat tagasi Kõrgmetsa maksimarketist ostetud keraamiline jõuluvana. Nendel plaatidel subtiitreid ei ole, aga parimatele kildudele aitab järele jõuda jao IMDb-lehe tsitaatide osa.

E, 4214. päev: esmaspäev

Puhkus läbi, tagasi tööle. Ei taha üldse minna. Ei jäänud õhtul magama (nina kinni + kerged seedevaevused).

Puhkuse ajal sain läbi 6 raamatut, 1352 lk.

Kindlustus on esimese implantaadiarve tagasi maksnud, samuti maikuise saksa teatri. Käin lõuna ajal pangas maksmas teist implantaadiarvet.

Ajaleht väidab, et see sügis olla olnud ajaloo kuivim; no see ei käi küll eelmise paari nädala (=mu puhkuse) kohta.

P, 4213. päev: skannin negatiive

Vahelduseks skannin kaks (ligi ½ + 1 + ½) isa filmi (aastavahetused 1973/74 ja 1956/57, juuni 1956). Esimesest olin kunagi skanninud ⅔ ja siis unustanud, et negatiiv jätkub (ning hakanud arvama, et isa võttis aastavahetuse kahele negatiivile ja teine on kadunud või skannimata). Kahe viimasega saab paika mitme septembris ümber pildistatud vana foto võtteaeg: olin inimeste välimuse ja rõivaste järgi mõistatanud, mis peopildid kuuluvad ühte, ja järeldanud, et kui seinal on I 1957 kalender, on pidu kindlasti vanaema sünnipäev, aga ei ole: negatiiv algab kursuseprojektiga, mis mu märkmete järgi olevat ka ühe teise, veel skannimata negatiivi lõpus, aga koos kuupäevaga 30.12.1956 ja kell on pigem hilja õhtul kui vara hommikul (30.12.1956 oli pühapäev ega seega saanud olla kursusetöö esitamise tähtpäev). Edasi tuleb pidu vanaema sõbrannadega kuskil, kus isa on võtnud pilte, aga mis ei ole vanaema ja isa kodus. Siis tuleb pidu nende kodus, seinal juba I 1957 kalender, mida olin varem arvanud muidugi vanaema sünnipäevaks, aga nüüd näen, et selle järel tuleb isa muid pilte (reprod esperanto keele ja televisiooni õpikust, üks autoportree, männioksad toas) ja alles siis pidu, kus vanaemal on seljas palju pidulikum kleit ja peas pidulik soeng. Alguses on niisama lõbusaid peokülalisi, aga siis ühel on meeskülalised äkki püsti ja annavad vanaemale üle lillekorvi (alpikannidega, vanasti talvel muid lilli ei olnud, sest nelke keegi ometi ju ei kinkinud). Peeglist paistab seinakell ja see on täpselt 12. Seega võib oletada, et pidu algas sünnipäeva laupäeval ja jätkus üle kesköö õige päevani, mis võib tänapäeval näida pisut veider, sest see oli kolmapäev vastu neljapäeva.

Kolmandal negatiivil on isa kooliaegseid fotosid maalt, algselt olin hinnanud võtteajaks 1958, aga sellel leidub mitu võtet, mis on kindlasti võetud 1956 – haa, teadaoleva aja portreedest on kasu, sest isa näeb välja palju rohkem samamoodi nagu fotosarjal, mis on võetud 1956 suve lõpus, kui dokumendifotol, mille nurgale on ta kirjutanud 54. Samuti on selle kolmest tundmatu vanatädiga fotost võib-olla kahel vaarema, isa vanaema, kes suri augustis 1956 (üks on värisenud, teisel on olnud sõrm ees, nägu ei paista), ja esialgu (ma ei ole jõudnud veel majaesise selge fotoni) ei paista majal elektritraate, mis pandi samuti suve lõpus 1956. Selgub, et septembris kopitud foto, kus isa istub suurepärase heakorraga pargis pingil, ei ole mitte Tallinna lauluväljakul, vaid maal suveaias (tugeva valguse-varju kontrasti tõttu on negatiiv üle valgustatud ja positiivil taust varjus, nii et sealt ei paista naabrimaja nurk). Samuti selgub, et tundmatu poisike (selgunud: naaber R.K.), kellega hägust positiivi olin arvanud olevat 1954. aastast, mil isal oli terava pildiga veel raskusi, on samal negatiivil ja kahel järgmisel teeb ta jalgrattaga trikke.

L, 4212. päev: poes

Läbi saab Meine Vaterstadt Reval vor 50 Jahren [G. v. Hansen, 1877].

Hirmus vihm. Loobume plaanist minna naaberlinna ja sõidame hoopis Ilusasse Tähekesse (sinna 50’, tagasi majaukse ette teine 50’).

Mündivahetus, öökullikotis selgub olevat mitte ~15 €, vaid 41,82 €. Sellest 0,02 € järeldub loomulikult, et võeti vastu ka kahesendine (nägin, kuidas teenindaja kontrollis väljapraagitud müntide sahtlit ja see oli tühi). Eelmine kord anti väiksemad punased sendid (1, 2) tagasi. Seega pakun, et teeme nagu juunipöörde-järgses anekdoodis („Palun mulle kilo punast kalamarja … ja kilo musta kalamarja … nüüd segage hästi ära … ja siis pudel viina ka … et mis „veel ei ole kell 14”? Siis ma kalamarja ka ei võta!”).

Pärast olen ligi tund aega raamatupoes. Eelmine kord nähtud ilukirjanurka enam ei ole. Sirvin suure osa muud poodi läbi, saksakeelses ajaloo osakonnas on uuevõitu raamat sellest sõjaaegsest Saksamaa väeliigist, mille tähiseid loetud sealkandis, kus „saksa tähti” ei tuntud, nagu 44, et kõige paremini läks sellel pärast sõda (kui paljud selle sõjaväelased jätkasid teenistust Lääne-Saksamaal).

Pärastlõunal tihke lõunasöök + seedevaevused.

R, 4211. päev: ooper

Pood (mõlemad osakonnad – majatarbed ja toidukaubad), lakke lambid, toas on jälle valge. (Kõik eelmised 6 lampi olid hämardunud poole peale.)

* * *

Õhtul ooper, millega läheb umbes samamoodi kui mitukümmend aastat nähtud tükiga „Kuningas üheks päevaks”, mille kavalehelt võis lugeda, et esietendusel loobiti mädamune, mida me ei uskunud, et ikkagi Verdi! Aga mida rohkem kestis tükk, seda paremini mõistsime, et loobiti asja pärast.

Tänase ooperi kohta kargab inimsuuruste nukkude pärast pähe võrdlus „krdi „Papa Carlo teater”!”, ainult selle vahega, et muistne animafilm „Papa Carlo teater” kestis ainult 9 minutit, aga see kestab 80 + 60.

On ilmselge, et pärast lava- ja kostüümikunstnikke lavaliikumiseks raha enam ei jäänud. Lavapilt on nii kohutav, et kergem on vahtida orkestrit. Nii näen näiteks, kuidas klarnetist haigutab pikalt ja dirigent teda kurjalt vahib.

Mõlemad kardame, et äkki teisele jubedalt meeldib ja tahab vaatama jääda ka II vaatust. Põgenejaid on palju: garderoobis, õues, bussis.

N, 4210. päev: puhkuse-neljapäev

Läbi saab kaheköiteline muusikaentsüklopeedia dtv-Atlas: Musik, mille esimese köite (Bd. 1, 5. Auflage 1980, DM 14.80) ostsin kunagi Tähe tänava antikvariaadist (3 €) ja teise köite Amazonist (Bd. 2, 14. Auflage 2005, 12.50 €). Vahepealse 9 trükiga on 2. köidet uuendatud ja paar lehekülge materjali juures, nii et leheküljenumbrid enam hästi ei klapi (köidetes on läbiv nummerdus) ja uuem register viitab kohati asjadele, mida varem veel ei olnud.

Saan läbi ka rahvakirjaniku „Millest kõneleb vana taksojuht kuupaistel”. See on novellikogumik, milles üks novell on täitsa loetav (maailmakultuuri huvilise elulugu Loomingu Raamatukogu valguses).

* * *

Kätte jõuab perearsti suunatud arsti aeg. Vastuvõtt ei tea minust midagi, aga annab uue aja 11. skp.

Töölt korraks läbi, jala koju. Kõrgmetsa maksimarketi tööstuskaupade osakonnast õhupuhastile uus süsifilter, tihasepalle. Jõulutulesid ei ole ja peast ei mäleta, millised* on laevalgusti lambid; teel poest koju hakkab selguma, millega elavdada hämaravõitu elutuba.

* Siin on see sõna õigesti! Küll ja küll on ka tõlkijaid, kes arvavad, nagu muutuks asesõna mis mitmuses omadussõnaks milline, sest saksa ja vene keeles on ju nii ja kuidas siis eesti keeles saaks teistmoodi. Nad suravad tarbetõlgetesse ka muid ajast ja arust unarsõnu, mida sinna teps mitte vaja ei ole, aga ei ole järejepidevad, olles unustanud nt sõnad sihuke, mihuke, misjaoks, säherdune, säh, mäh, seesinane.

K, 4209. päev: puhkuse-kolmapäev

Matkapood (helkurit ei ole), toidupood.

T, 4208. päev: külaline, vana foto 5 a noorem

Saan metsaraamatu Das geheime Leben der Bäume läbi. Jaama kohvikust kook. Külas on endine ja tulevane töökaaslane I.

* * *

Kavatsen fotode võtteaja mõistatamiseks täiendada teadaoleva võtteajaga portreede galeriid vanaema fotodega isa negatiividelt. Märksõnadega „[vanaema nimi]” + „isa foto” otsingu kohe esimene tulemus on matusefoto, mille olin ajastanud 1954. aastasse. Nüüd, näinud ja kopinud septembris sadu isa ja vanaema fotosid, on selge, et 1954 on vale. Olin selle pannud muidugi ainult selle järgi, kes meessugulane võidi 1950. aastate teises pooles sinna surnuaiale matta, ja 1954 oli mõneti üllatav, sest kuigi isa fotode vanem kihistu tõesti algab 1954. aastast (inimeste välimuse järgi), on need hilisemaga võrreldes parajad udukogud. (Ühtki selle aja negatiivi ma näinud ei ole – tõenäoliselt on need hävinud, isa jutu järgi saanud nitropõhimikul filmiga teha pauku ja kas siis põhikooliealine koolipoiss jätab paugutegemise võimaluse kasutamata!) See film on terav. Ja sama filmi alguses on sõit Pobedaga Sakust maale, kaasas härra, kes on täpselt sama nägu kui seatapmise pildil hilistalvel 1958, ning isa märkmiku järgi käis ta sel ajal Saku instituudi juures ehitamas. Ning vanaema on pildil vanem kui 1954. aastal. Ning sugulane ei tundnud ära, et kaks last, kellest oletasin tema ema ja onu, olnuksid need. Nii et siis suguvõsa andmebaas uuesti lahti ja hakkan otsima, kas on kedagi veel. On, mai 1959, muus külas, ja ka seekord sobib kodust ärasaatmise taust loodusega. (Ning tuleb mainida, et fotograafiliselt on need fotod väga hea kompositsiooniga ja tabatud hetkega, kui nii sobib öelda matusepiltide kohta.)

E, 4207. päev: kraabin, värvin, aurutan

Kraapimine lõpeb, värvimine algab. Kaovad ka ebaühtlased triibud radika tagant (vana värv oli läikega, uus on matt, eelmine kord värvides ei tulnud päris ühtlane). Löön käe vastu radikat, on algul sinine, pärast kollane.

Puhastan põrandaid auruga ja saan sõrmele kuumast aurust põletusvilli.

Õhtul hilja poodi.

P, 4206. päev: jope lõpp, kraabin

Iseoma targal juhtimisel rikume mu jope (mis oli stiilis Kenny McCormick meets Michelin), millega käisin muidu koertega jalutamas ja mujal õues kui tööl ja teatris ja mida sügisel Eestis kandsin tervelt kümme minutit, kui pärast viiepäevast maas lebamist käisin rõdul värsket õhku hingamas. Ei mina mõista neid hooldusjuhiste nõiamärke! E arvas, et käsipesu 30° ja mingi tundmatu märk; mina, et sünteetika masinpesu 30° [ok] ja kuivati külm programm. Pärast masinat nägi jope veel välja OK, aga pärast kuivatit enam mitte (voodri suled puntras). Nõndap et saladuslik märk tähendas võib-olla keemilist puhastust [see on siiski kuivati, usu nüüd].

Enne külalise saabumist teisipäeval vaja üle värvida elutoa välisseina aknaalune, mis kipub minema hallitama. See koosneb alumiiniumraamist ja puitkiudplaadist selle sees. Märkasin, et see läheb hallitama mitte plaadi, vaid ainult raami kohalt, mis on elutoas miskipärast üle värvitud. Sama probleem oli vanasti magamistoas, aga sealt kraapisin alumiselt liistult värvi maha ja probleem kadus – külmasild jäi alles ja kondensatsioon sellele küllap ka, aga hallitus tahab kasvada ainult värvil, mitte metallil.

Mahakraapimisvahend on klassikaline pahtlilabidas, mul on käes isegi töökindad (et kraapimisega läheb tera teravamaks ja kui labidas värvikihi nurga tagant välja kargab, on oht lüüa kätt kuhugi terava nurga vastu). Mugavam hoida ka. Värv on raami küljes kinni tunduvalt paremini kui oli magamistoas.

L, 4205. päev: ATM, filter

Oleme minemas naaberlinna poodi, aga pangaautomaat läheb poole tehingu pealt rikki (pärast seda, kui tal on kästud anda raha, aga enne kui avab rahalaeka luugi). Hakkab näitama imelikke saksakeelseid teateid, et oodake, kohe tuleb uus eluvaim sisse, aga on selgusetu, kas võttis raha kontolt maha või mitte. Abitelefon kuulab asja ära ja soovitab küsida pangast järele.

Seega väntame otsejoones koju ja kirjutame veebipangast turvatud kirja. (Nädala algul tuleb vastus, et ei võetud.)

Majandustarvete poest õhupuhastile uus filter (oli hakanud näitama imelikke krõnkse). Õhtul seda paigaldades selgub, et puhastil on tegelikult kolm filtrit, ostetu on tagumine ja täis on esimene, paksema tolmu võre. See on umbes sama tihedalt täis nagu pesukuivati ebemefilter, aga ühtlaselt helehall. Võre on traadist, tolm tuleb pühkides ja pestes maha.