L, 3973. päev: laupäev

Hommikul 10 paiku väike palavik, siis kaob. Toas.

R, 3972. päev: palavik

Palavik on tagasi. Toas.

N, 3971. päev: vaba päev

Palavikku enam ei ole. Hommikul jala postkontori (tuludeklaratsioonid posti), bussiga juuksurisse, aeg kinni. Keeletundi ei lähe.

K, 3970. päev: haige

Palavik on ja kerge köha. Hommikul Lõuna Seppade juures vere- ja kuseproov. Verevõtmiskoht läheb pärast ilusti siniseks ja.

T, 3969. päev: haige

Hommikul tavalise perearsti juures, kes samuti arvab, et peaksin olema kodus haige ja mitte tööl, aga seekord võtan tema nõuannet kuulda. Lähen töölt korraks läbi, siis apteeki, siis läbi maksuametist (kas neil on vajalikke blankette – ei ole), siis koju. Uni. Söök (enam ei iivelda). Õhtul hakkab köha.

E, 3968. päev. haige

Teist ja viimast korda dr Väike-Viiruse juures. Kuulab ära, katsub kõhtu ja sedastab, et toidumürgistus ei ole (kahju, seda hirmsat sööklat seega kinni ei panda), väike viirus on, puhake, jooge palju, varsti olete terve, mispeale lähen – läbi tugeva vihma – tööle.

Kõik on kena kuni õhtuni, mil haigus avaldub uuesti. Vähe teistsuguste sümptomitega kui eile, aga kole on ikkagi.

P, 3967. päev: peaegu ooperis

Meil on ooperipiletid „Lendava hollandlase” päevasele etendusele Koblenzis. Aga minnes hakkab mul rongis veidi paha, aga mis teha, arvan esti, et äkki hakkab pärast parem. Päike on väga ere (õietolmuallergia tõttu on mul päikseliste kevadpäevadega halvad kogemused), iiveldab tugevasti. Söögikohas – olin uurinud ehedaid söömakohti – ei lähe mul alla peaaegu midagi, jalutuskäik on vaevaline, päike muudkui lõõskab halastamatult. Näeme koguni ooperisse suunduvaid inimesi, aga siis otsustame, et ei lähe, ja tuleme koju tagasi.

Jääme rongist napilt maha ja kaanin jaama juures kohvikus mineraalvett, mispeale hakkab parem. Omistan kogu jampsi neljapäeval prantsuse keele vahetunnil sööklas manustatud vettinud võileivale, mis on ainus söök, mida mina olen ja E ei ole söönud – mõne toidumürgistuse peiteaeg on kolm ööpäeva.

L, 3966. päev: laupäev

Poes; oleks nagu väike haiguse-uss kallal. Pea käib veidi ringi, aga pärast läheb paremaks. Päeval kohalikus kohvikus söömas (mis vahetas hiljuti omanikku ja kuuleme ka lugu, kuidas kunde küsinud sama keti kesklinna kohvikus, kas [uue omaniku nimi] on [vana keti nimi] ära ostnud, mispeale öelnud müüja, et vat omanik on siinsamas kõrval, kui tahate, küsige otse temalt). E täheldab, et mu nägu olla täitsa hall, mul endal ei ole viga nagu midagi, aga pärast kodus magan paar tundi.

R, 3965. päev: puhkus läheneb

Lennukipilet.

N, 3964. päev: poes

Dušivoolik.

K, 3963. päev: reede ja 13 tulemas

Kui haruldane on 13. ja reede?

Väikese tabelarvutusega selgub, et keskmiselt on aastas 1,71 13. ja reedet, ka liigaastal.

Kui 1. I on…

• E: tavalisel aastal 2 tk (IV, VII), liigaastal 2 (IX, XII)
• T: tavalisel aastal 2 tk (IX, XII), liigaastal 1 (VI)
• K: tavalisel aastal 1 tk (VI), liigaastal 2 (III, XI)
• N: tavalisel aastal 3 tk (II, III, XI), liigaastal 2 (II, VIII)
• R: tavalisel aastal 1 tk (VIII), liigaastal 1 (V)
• L: tavalisel aastal 1 tk (V), liigaastal 1 (X)
• P: tavalisel aastal 2 tk (I, X), liigaastal 3 (I, IV, VII)

T, 3962. päev: teisipäev

Kontserdisaal paneb FB-sse üles uusi üritusi ja saab teada, et täna õhtul esineb kammersaalis teiste seas sama Austria bariton, kes jättis hea mulje kunagi ooperis (ja kelle ma hiljem segi ajasin teise Austria baritoniga, mis selgus alles kontserdil, ja nüüd arvasin, et on jälle see teine). Aga ettehoiatusaeg on liiga lühike, saalis on alles ainult 7 kohta.

Tunnis kuupärva kirjutades äkiline äratundmine, et kohe on märts läbi ja puhkuseni on 2 nädalat.

E, 3961. päev: mull

Saab teada, kuidas ühe väidetava e-riigi pangas on tehingulimiit kirjas ainult paberitükil, mis anti kunagi pangast, aga jumala pärast mitte veebipangas. Et seda ei olevat maailma mitte üheski pangas internetis. Paah, meie siinses (mis ei väida ennast e-riigiks, ega) saab veebipangast limiiti näha ja koguni muuta!

P, 3960. päev: kummut kokku

Külm jätkub, likvideerime kolahunnikut voodi ja akna vahel, kuhu tuleb viie sahtliga kummut.

Kokkupanekujuhendis on öeldud, et keerake kruve käsitsi, mitte trelliga, aga no kuulge! Kruvisid on:

• 5 sahtlil à 2 esipaneeli ja külgede vahel, 4 külgede ja tagakülje vahel, 2 põhja all, 5 käepideme ja esipaneeli vahel, kummalgi kandesiinil 4 kapi ja 3 sahtli küljes; kokku seega 5 × 27 = 135
• kapil kummalgi küljel 6, tagaseinal 6, kokku 18
• kokku seega 153 (neist 22 sedasorti, et kruvipead haarab ja pingutab konksuga teine kruvi)

Üks kruvi on praak (aga santsukastist leian samalaadse), üks jääb üle (peale selle ka mitu väikest naela ja seina külge kinnitamise lint – me ei kavatse hakata mööda sahtleid ronima, mis põhjusel lisab IKEA kummutitele nüüd seinakinnituse, muud mööblitootjad ka). Kruvihaardekonkse on kaht eri suurust, siinikruvisid ka. Üks pulk on joonisel tagurpidi. Üldiselt on kapp nii väike, et kahekesi tõstmist on vaja ainult kord (kui kapp on enne tagaseina paigaldamist külili, vaja on tõsta näoli, aga ruumi on vähe, kantida ei saa, tuleb tõsta ja pöörata õhus; näoli asendist saab kapi kantida püsti). Viie sahtli ja nende siinide kokkupanekut juhendab juhend õigesti, et pange need kokku konveiermeetodil (sama tööetapp kõigis järjest) – nii on vähem igav kui üks sahtel valmis, siis järgmine jne; vahepeal ei oleks valmis sahtleid ka kuhugi panna. Pakendis on üle riba kiudplaati; siinid olid kergelt tavotised, neid ei saanud panna vastu ennast ega põrandale. Ühe sahtli välisküljel on pisut vereplekke, kui kriimustasin kasti lammutades sõrmi.

Pärast heidan mitu korda voodisse, otsides kella lakke heidetavale temperatuuri- ja kellaajanäidule parimat asendit, ja veel paigaldan kummuti otsa aasta lõpus ostetud disainiime, kraanataolise lauavalgusti, mida saab venitada raamatu lähedale ja isegi asendisse, et see ei paista silma, ning pärast keerata asendisse, et ma sellele voodist tõustes otsa ei jookseks.

Külmetusilminguid ei ole terve päeva, tolmunohu huvitaval kombel ka mitte.

L, 3959. päev: binokliga muistises

Naaberlinnas söömas, külm ja mul on kaasas fotokas ja seljakotitäis kola, sest lähen õhtul edasi linnupargi poole, sh mitu polaarvarustuse asja, millest läkiläki panen pähe juba jaama lähedal ja plaanin panna kohviku kemmergus alla ka sooja aluspesu (see mõte jääb küll tegemata, sest kohviku kemmergus on vähe ruumi ja peaks jalast võtma saapad).

Alustuseks kohvikus pool mandlikringlit, millest mul hakkab mõõdukalt paha, mille esialgu omistan ekslikult külmale ja tekkivale külmetusele. E käib poes ja mul on ligi kaks tundi vaba aega, mille kavatsen viibida siseruumides, mida mõneti segab seljakott. Esimese pool tundi veedan raamatupoes, siis jalutan troonisaali juurest läbi (see on talvel kinni, aga kõrvaluksel on alles viimase sajandivahetuse paiku vildikaga lisatud Eric Cartman ja Kenny McCormick, mis sedasi on samuti UNESCO kaitse all) ja istun teise pool tundi jumalaema kirikus, kus põrandast puhub sooja õhku, ja vahin võlve. Et kui kiriku neljast keerdtrepist ühe seina on ehituse ajal kraabitud kiriku põhiplaan (nagu just ükspäe sain teada keskaegsete katedraalide ehitustehnika raamatust), võib seal olla ka muid paljale silmale nähtamatuid vigureid. Kasutan ära asjaolusid, et mul on palju aega ja kaasas binokkel, nii et uurin aeg-ajalt ringi paiknedes läbi kõik kapiteelid. Kapiteelid on küll ainult lehtornamendiga (mille erisusi ma ei tea – nagu Karja kiriku lehtornamendis olla esindatud 17 taimeliiki), aga leian siiski ka kümme nägudega konsooli: neli inglit nelitise laevõlvi keskmistel konsoolidel; põikhoone läänepoolse kummagi kõrgseina keskel konsoolil à 3 nägu; põikhoone kummagi läänepoolse kõrgseina nelitisepoolses otsas äärmine konsool kannatav töömees; kesklöövi peaportaali poolse osa kummagi kõrgseina nelitisepoolses otsas äärmine konsool: lõunaseinal kükitav metsinimene, põhjaseinal pärani lõust, mõlemad vaatamas peaportaali poole (kurja tõrjumine kurjaga).

Mistõttu Kella kõrtsi jõuan keskmiselt läbikülmununa, manustan kohe sooja kohvi ja siis jätan pool toitu järele, olles pärast näost suht roheline, ja otsustan, et fotoseminarile ei lähe. Ütlen rongist hotelli üles ja saadan korraldajale meili, et olen külmetunud ja ei tule. Rongis hakkab üldiselt parem ja pärast paaritunnist uinakut õhtul läheb pahaolek üldse üle.

R, 3958. päev: laulud

Helistab tundmatu number Saksamaalt: ei võta vastu. Guugeldan: see on homne hotell. Helistan
tagasi, küsivad, mis kell tulen.

Õhtul poodi, poest tulles jään bussist minuti maha, tulen jala. Soe, hõlmad lahti. Eile tunnis räägiti, et nädalavahetusel tulevat jälle lumi maha.

BBC kirjutab, et India laulja Daler Mehndi pandud rändajate smugeldamise pärast vangi. Nimi na tuttav, uurin järele. No muidugi, tema esitas muiste hiti Tunak Tunak Tun (1998), kus laulis iseendaga kvartetti (kriitika heitnud ette, et tal olevat videotes muidu ainult kenad naisterahvad; ametlik video). Õigemini oli sellest mitu aastat tagasi vist koguni isand Buffalax ise teinud uue „tõlke”, aga kadedad videoomanikud lasid selle maha võtta ja praegu on alles ainult selline hale vari. (Otsides leian ka selle (ütleme, et varajane Prabhu Deva), millest oli samuti muiste teine „tõlge”: link.)

N, 3957. päev: filmid tunnis

Jubetu töölaar hommikul, mis valmib 40 minutit pärast prantsuse keele algust. Vaatame lühifilmi, kuidas töötu prantsuse onkel (50) valetab end tööintervjuu jaoks (vanainimestele vanne tootva firma müügimees) 10 a nooremaks, mis läheb suhteliselt edukalt, suurema vahelejäämiseta (täis prantsuskeelse koomika vältimatut lakkamatut podinat), ja kohtab siis tööpakkuja personaliosakonna juhatajat juhuslikult poes, valetades, et see kortsus vanatädi on tema ema, aga tegelikult on ta naine kogu aeg kahtlustanud, et mees mukib end (värvib juukseid, silendab nahka jne) mingi tibi jaoks, ja näeb, et nüüd räägibki mingi tibi tuttavlikult tema mehega, ja asub rünnakule. Puänt on muidugi, et mees tööd ei saa, sest direktor tahab ametikohale vanemat müügimeest kui 40, et see mõistab eakaid paremini. Arutame (ei oska) ja ma ei oska märkida asja, mida keegi teine ei märgi, et peategelane (Alain) ütles enda hüüdnimeks olevat Allan seepärast, et see viitab hilisema sünniaja moenimele (film oli tehtud 2006, Alain oli sündinud 1956, „Allan” 1966).

Ka õhtul, teises keeletunnis, vaatame filmi ja peame kirjutama, mis seal juhtub. Filmis teksti ei ole, on lugu Tiibeti mungast ja koerast, kes tahab mängida palli. Tänu teksti puudumisele ja asjaolule, et film on abstraktne animafilm, on sellest kirjutada palju lihtsam.

K, 3955. päev: õpetused ja pliidikell

Google aitab jälle: otsing TLex shortcuts leiab Tshwane abiteabe lehe, kus on need ilusti kirjas, ja ūsna alguses on vastupidise jaoks õpetus. Seega tuleb teha sama asja kaks korda, nagu muistses töökohas, kuidas ühel Kohila noormehel kukkus pilt kuvaris külili; tegin aga tõsise näo ja palusin näidata, mida ta parajasti tegi, mispeale ta näitas ja pilt kukkus veel 90°, nii et oli täiesti sussid püsti. Mispeale tegin tõsise näoga sama asja veel kaks korda ja pilt oli püsti tagasi, lihtne!

Ükspäe kirjutas, mispärast jäid kahe kuuga kõigi Euroopa majapidamisseadmete kellad 6 minutit taha (ka meie köögipliit, mis tuues oli 3 minutit taga, aga nüüd on 5): Serbia ja Horvaatia ei suutnud kokku leppida ühe ühise elektrijaama käitamist, võrgusagedus langes 50 Hz pealt 49,996 Hz peale, majapidamisseadmed arvestavad kellaaega võrgusageduse võnkeid loendades. Näis nüüd, kuidas õigeks pannakse; ma iseoma mõistusest pliidi kella õigeks panna ei oska.

T, 3954. päev: mängud ja projektid

Keeletunnis jutustame tänapäevase meedia eelistest ja ohtudest, mingi saksa sotsiaaltädide väljamõeldud uskumatu kolenäite põhjal. Meie vestlusrühma mõlemad itaallased üritavad saada serbia prouaga jutu peale ning mul ei ole lisada midagi. Nagu elaks puu otsas. Kolenäites mainitakse mängu World of Warcraft, mille kohta algul üks nii vahest 50-aastane saksa härra (n-ö lustlik sakslane; rühma teine sakslane on n-ö nihilistlik sakslane) küsib, kas see on sama kui … (ei mäleta, üks tõsine kõmmutamismäng), mispeale n-ö väiksem itaallane (habemeta ja suurte prillidega) hakkab seletama, kuidas ei ole, et ta on seda natuke kunagi mänginud. Keegi muu ei tea, ja õpetaja guudeldab ja ma pärast vestlusrühmas mainin „South Parki” jagu Make Love, not Warcraft. Kellegi näos äratundmisrõõmu eriti ei teki. Aga seda, kas WoW-d mängitakse samamoodi kui muid kõmmutamismänge, et vasak käsi klaviatuuril ja parem hiirel, seda itaallane öelda ei oska – nimelt üritan kahelda, kuidas arvutimängud suurt ei arenda arvutioskust, sest tippimiseks on vaja mõlemat, mitte ainult vasakut kätt.

Pärast, kui lahkun ja bussi poole kiirustan, mööduvad minust tänaval ja veel pikemal sammul mõlemad itaallased, ja just minu kohal hüüatab n-ö pisem itaallane kerge pahameelega ja kerge kätevehkimise saatel tedesco. Küllap meenutas tunni häbihetki.

Kodus kiidan E-le telefonis, kuidas koerad on olnud väga viisakad ja käitunud tema äraolekul ilusti, teadmata, et just samal ajal situb Št keset elutoa põrandat, nagu ikka, ja kuseb linnupuuri ette suure, n-ö ühevetsupaberirullise loigu, mis põranda kerge ebatasasuse tõttu valgub sealt kitsa ojana söögilaua alt läbi esiku poole. Kusjuures me just enne seda olime õues, pikalt, aga selmet õiendada häda õues nagu kord ja komme, nuuskis Št aiaäärt või seisis niisama.

Saan bussiraamatust teada, kuidas alles 1250. a paiku hakati Euroopas katust jäigestama ka pikisuunas; varem ehitati sadulkatused alati viilude vahele. Ja et kuigi keskaja lõpuni ei mõistetud, kuidas täpselt kulgevad jõud võlvist alusmüürini (mispärast kasutati kogemust ja paljusid rusikareegleid), kasutati (eriti Itaalias) stabiilsuse katsetamiseks makette (tugevust skaalaefekti tõttu mudeliga katsetada hästi ei saa, stabiilsust saab). Bologna mingi kiriku ehitamisel tehtud 18 m pikkune tellistest ja mördist makett. Ja et mõõtkavas põhiplaane hakati tegema alles XIII saj lõpus; enne märgiti kogu hoone kohe maha; veidi varem hakati joonistama püstlõikeid ja vaateid, enne mida mõtles ehitusmeister kogu ehitise detailideni peas valmis ja mõnikord tuli vigu parandada töö käigus; tänu joonistele sai seda teha juba pärgamendil. Ja et ühelgi keskaegsel pildil ei ole joonistatud hoonet projekti järgi, kõik on kas loodusest (olemasolev hoone) või fantaasiast (analoogia).

E, 3953. päev: ajaloost

Eile õhtul juhtusin oma arust üldse mitte hilja manustama tassi kohvi ja sedasi vähkresin voodis uneta mitu tundi, mõeldes isegi, kas mul on hakanud mingi hirmus tõbi, et üldse und ei ole, ja mis ma teen, kui pean minema tööle. (Mis vbl ei ole üldse mitte sidumata sellega, et üritan ilmsi jälile jõuda saladusele, mis ikkagi vallandas 1785 J.W.L.Luce kõhklused ja kehalised vaevused (loe: hüpopondria).) Vahepeal olen veidrate unenäokatketega poolunes, käin kaks korda kempsus, keeran radikat soojemaks ja tagasi, keeran patja, keeran end teki sisse ja siis jälle tekist välja, otsin mugavat asendit, panen isegi nohutilku ja võtan allergiarohtu, mida iganes. Aga teisel kempsuskäigul olen kuidagi unisem ja siis lõpuks koidab: kohv!! Misjärel jään kergendunult magama ning hommikul venitan ärkamisega nii kaua kui võimalik. (Talvel oli kuskil karikatuur, kuidas karud magavad koopas talveund, ühel on silmad pärani ja ta mõtleb: „Kes kurask käskis juua kohvi pärast oktoobrit!”)

Luce loobus ihuhädade ja muremõtete pärast püsivast kirikuõpetaja ametist ja siirdus elama tuulest räsitud mererannale (temaaegne mõisahoone oli – kui õigesti mäletan, mingil rootsiaegsel kaardil ja rendile andmise lepingu kaardil (1801), aga Mellini kaardil (1790) on mõisasüda seal, kuhu ehitati alles XIX saj keskel – praegusest rannajoonest 150 m kaugusel, tuulepealsel rannikul), kus tervenes ning kaksteist aastat hiljem, vahepeal arstiks õppinuna, soovitas kolleegidelegi, et hüpohondriat saab hästi ravida näiteks külmade mereveevannidega, ja mitte niisama korraks sumdi! sisse, vaid pikalt leotades, ravikuuris näiteks kümme vanni (vt Verſuch über Hypochondrie und Hyſterie. Ein praktiſches Handbuch für angehende Aerzte) – mille üksikasjalik kirjeldus paneb arvama, et kõrgklassi inimesed olid hüpohondria pärast ikka väga mures ning tõsiselt soovisid seda ravida; Luce märgib, et lihtrahval seda haigust ei esine ja see on sama haigus kui naistel hüsteeria. Algul arvasin, et vahest see, kui nägi mingi epideemia laastamist koguduses, aga surmameetrika järgi tema ametiajal 1783–1785 epideemiaid ei olnud, ning kuigi lapsi suri vanuserühmadest kõige rohkem (ametijärglane Frey on surmameetrikas lahterdanud lahkunud kolmeks, kuni 15, 15–60 ja üle 60 – mis täpsuses ei ole midagi imestada, Frey kirjutas ikkagi esimese eestikeelse matemaatikaõpiku), on täiskasvanute seas palju ka kõrges eas vanainimesi, ka üle 90 a. Rõugeepideemia oli mõni aasta hiljem. Iive oli IV 1783 – III 1785 tugevasti positiivne (162 sündi, 110 surma). Järgmine hüpotees on, et suri mõni kallis ristilaps, aga neid oli Lucel palju (olen Püha, Kihelkonna ja Kuressaare saksa pihtkonna sünnimeetrikast esialgu loendanud neid 86 (neist 2 a 1 kuu jooksul Pühal 34), aga kahtlemata on neid palju veel, kindlasti Kuressaare eesti pihtkonnas [hilisem lisandus: ainult mõni üksik]).

Tuleb uuesti hoolega lugeda „Saaremaa juturaamatut” – olen hakanud arvama, et selle tegelased olid päriselt olemas, igatahes olid selle kummalised eesnimed – nt Häddi ja Larrats – 1783–1785 Pühal täiesti tavalised (assimileeruvad rannarootslased, arvan – Püha khk Kasti mõis oli Vätta poolsaarel, kus on senini Väike- ja Suur-Rootsi küla), neid oli eriti palju leerilaste, abiellunute ja ristitute vanemate seas, seega pandi neid eriti 1760. aastatel; hiljem ilmusid uued moenimed (vt „Saaremaa juturaamatu” esimese 10 loo nimed; ning järgmine ja ülejärgmine päev ka). Aga nimede seas on ka n-ö minuaegseid, näiteks Aina, Maris ja Riin. Nimi Jüri, vanas kirjaviisis Jürri, käändus Jüri : Jurno, samuti Willem : Willeme, Henrik : Henrike, Andrus : Andrusse. Luce kirjutas Marri, Frey kirjutas Marie. Üks esimesi Luce käega ürikusse jäädvustatud eesti sõnu oli „tüddar”. Püha lähedal oli Häbeniku (Häbbeniko) talu (millest sõjaeelsel 1 : 200 000 topograafilisel kaardil on saanud Hõbeniku ja mida praegu enam ei ole).

Postis on Saaremaa Muuseumi vana kaheaastaraamat, kus on artikkel Lucest Saksamaa ülikoolides ja Saaremaal; autor on üles otsinud ülikoolide immatrikuleerimisloetelud ja täheldanud, kuidas mõneteist aastaga L esimeste ja teiste õpingute vahel muutub ülikoolide asjaajamiskeel ladina keelest saksa keeleks. Aga kiirel sirvimisel tuvastan kaks pirakat, millega – kui väga uhkesti öelda – minu käsitlus arvestas juba varem: esiteks, nagu suhelnuks Luce meditsiiniõpingutel ainult meditsiiniteaduskonnaga (oletan, et ta pidi suhtlema ka füüsiku ja epigrammiku G. Chr. Lichtenbergiga*, vbl esimestel õpingutel ka eelmise sõbra, loodusteadlase J. Chr. P. Erxlebeniga), ja teiseks, nagu asunuks Luce Kuressaarde põhjusel, et talle meeldisid Kuressaare kindluse vallid, sest see meenutas Erfurdi linnavalle, kus tudengid tavatsesid käia filosofeerimas – aga püha heldus, Luce eluajal Kuressaare kindlus veel tegutses!! Kindluse relvastus ja väed viidi üle Bomarsundi alles 1836, mil Luce oli juba 80 ja olnud kas aasta (Körberi andmed) või kaks (I. Jürjo andmed) pime ja elas tütre juures Kaarma mõisas!

(* Hiljem leian, et Göttingeni Ülikool on üllitanud raamatu Lichtenbergi kuulajatest. Tõesti, oletus õige: Luce kuulas tema juures ühe semestri eksperimentaalfüüsikat, aga teise naise üks vendadest oli kuulanud kolmel semestril üheksat ainet.)

* * *

Fotoseminariks hotell kinni. Paar nädalat tagasi, kui fotoseminari kuulutus tuli, vaatasin ka ja see hotell, kus me kunagi meeleolukalt õhtustasime, teatas, et kiirusta, järel on ainult kaks tuba. Nüüd, ainult viis päeva varem, ütleb täpselt sedasama.

P, 3952. päev: sõnastik

Teine päev sõnastiku seltsis; tänavusest esimese kuu 15 lk-st saan sisse kantud 14 (ja viimasel leheküljel on raadiosaate teksti kommentaarid, kogu muu sõnavara oli tekstis endas lk 12–13). (Tembeldasin eile lehtedele leheküljenumbrid puhuks, kui lauanurgal avatud mapp peaks maha kukkuma ja lehed segi minema – ehk nagu ütles Werner Hirte „Teeme ise 1000 asja” hüpoteetiline mudelraudtee peatükk: kui olete mudeli osade paigutuse alusel lõpuks välja mõelnud, võtke pliiats ja märkige nende piirjooned ka alusele, enne kui kass teie vaeva segi ajab. Aga lk 12 järel keerasin kogemata kaks lehte korraga ning viimastel täidetud lehtedel on tegelikud numbrid seega 11, 12, 12a, 12b, 13.)

Mul on kodus läpakal kergelt rikkis ka klaviatuur, mingi muu kui täheklahv (nt Ctrl- või Shift-klahv) annab ajuti ühendust ja kursor kargab tekstis tahapoole (pool rida tagasi, eelmisse lõiku, eelmisse lahtrisse, mitu lahtrit tagasi, teise aknasse vms), mis üldiselt on jube tüütu, eriti kui avastada see takkajärele. Nii juhtus, et kui pärast mingi pika näitelause ümbertippimist tõstsin pilgu vihikust kuvarile, oli TLexi kasutusliideses endise pika eelvaate ja kitsa sisestuspaneeli asemel nüüd väike eelvaade ja lai sisestuspaneel. Abifailidest abi ei saanud, täppissuvandites räägiti küll liidese muude paneelide kui sisestuspaneeli laiusest, aga mitte eelvaate kõrgusest. Eelvaates saab kirje sees liikuda mugavamalt kui mööda kirje struktuuripuud. Peab vist tehnilisele toele kirjutama.

Eile varundades selgus, et TLexi varukoopia tähendab kogu sõnastikufaili koopiat; vanu varundusi ta ära ei kustuta ja kui faili maht on praegu 3 MB ja varundusi 240, arvutage ise, kui palju suureneks läpaka kõvaketta vaba ruum, mida praegu on järel 2 GB. Mistõttu kopisin varundused HDD-le ja kustutasin läpakast kõik peale kümne viimase.

Kui et olin täppissuvanditest kontrollinud, et sees on suvand, et taasta käivitamisel liidese vaikevaade, aga lubas küll, ei andnud aga, ikka eelvaade lühike ja sisestuspaneel lai, otsustasin programmi uuendada, üritades välja mõelda, kuidas, sest IE ega Chrome ei tööta mu läpakas enam kumbki. Olin täheldanud, et sõnastiku eelmisest pikemast kasutuskorrast saati (juuli 2017) on käivitamisel ilmuvas teates „teie versioon on 8.1.xxxx, uusim versioon on 10.1.xxxx” läinud uusima versiooni number praeguseks üle saja ühiku edasi, mis tähendab, et TLex saab enda sees, brauserit avamata, ühenduse koduserveriga ja sealt teada, mis on uusim versioon. Väga huvitav. Teatel on link, mille klõpsamisel avaneb brauser ja selles versiooniuuenduse leht, aga kahe proovimise kiuste see ei õnnestunud; kõige kauem oli IE lahti umbes pool minutit ja kõige rohkem taastas ta ennast korraga viide eksemplari, mis ka peagi sulgusid. Seega uurin, kas saab lingist kätte aadressi. Ei saa. Seega uurin, mis juhtub, kui teate kohal paremklõpsata. Ilmub kolme käsuga valik, neist üks View source. Ohhoo. Avaneb pikk jutt, kus sees tõesti link, milles veebiaadress. E arvutist internetti, enda arvutist aadressi vaadates tipin selle sinna, avaneb tõesti õige leht, laadin sealt uusima versiooni alla pulgale, kopin selle endale. Nüüd vaja see veel paigaldada, elame-näeme.

L, 3951. päev: 10. märts

Kodus, sõnastik.

Kuldnokk laulab.

Vaidlen FB-s võhivõõraste inimestega, kuidas mitu Mart Sandri väidetavat vanaema fotot Tallinna Märtsirünnaku varemetest väidetavalt 10. märtsil 1944 on hilisemad*, ühe on teinud E. Sporleder** ja suitsusambad on photoshop***.

(* 10.3.1944 oli lauspilves, tänavatel olid päästetud majakraami virnad, hommikupoole ka hukkunuid ja surnud hobuseid, päästetööd alles käisid – tuletõrjeautod, -voolikud, -veeloigud – maas oli lumi ja lörts, õhus udu ja suits, nähtavus paarsada meetrit. Nendel fotodel aga on linnaelu suht normaalne, inimesed askeldavad pakkideta, ühel ronib varemetes ringi terve kooliklass, ilm on selge, päike paistab, lund ei ole, autod sõidavad mööda Estonia puiesteed klaasikilde kartmata jne. — Teisalt on Filmiarhiivis varsti pärast rünnakut võetud 6-minutine filmilõik varemetes Tallinnast, kus Realkooli poolt tuleb Estonia varemetest suitsu ja kaks daami kaevavad majaaset labidaga, aga teisalt paistab ka seal päike, sodi on vähe, päästetud majakraami üldse mitte, autosid on vähe, hobuvankreid mitu, Harju tänavat kaevab ekskavaator! Võib-olla on see võetud mitmel kuupäeval. On olemas ka teine, 3-minutine filmilõik, mis on osaliselt võetud juba öösel vastu 10. märtsi.)

(** v.a muidugi võimalus, et Mart Sandri vanaema pildistas E. Sporlederi kõrval seistes – sest fotode ajaline ja ruumiline vahe on paar sekundit ja meeter. Mart Sandri järeltöötluse tulemusel on väidetaval tema vanaema pildistatud fotol taevas suitsusammas – mida E. Sporlederi fotol ei ole – ja suitsusamba paigaldamisel on järeltöötleja olnud veidi lohakas ja osa suitsu on sattunud ka katustest ja vaekoja korstnast vaataja poole. Gaasküttega auto esiplaanil on saanud koloreerimisel veidra ererohelise tooni, mida mu teada Saksamaal ei kasutatud; aga teisalt ei ole läinud munakivid roheliseks, nagu ühel teisel Talina raekoja ajaloolisel fotol, mida oli keegi koloreerinud automaatselt ja saanud n-ö Kalmer Tennosaarele lillad juuksed nagu mu onu „täiesti normaalsete värvidega” telekas. Ma ei mõista, miks ei lasta mustvalgeil fotodel olla rahus mustvalged – või miks peab koledaid fotosid kolendama, saades seega pildi, mis on küll kunst, aga ajalugu ei ole.)

(*** Kogu sõjaaja Tallinna ainsad kaks suitsusambaga photoshoppimata fotot, mida näinud – olen sel teemal näinud tõenäoliselt Harju keskmisest rohkem fotosid, schtumm-schtumm –, on juuli 1944 sadama meremiiniplahvatuse plahvatuspilv, suits Pika Hermanni tipus punalipuga lehvitamisel 22.9.1944 taustal ja kolmandana vbl 28.8.1941 Tallina reidilt pildistatud linna panoraam – pean üle vaatama. 10.3.1944 fotodel ega ka kummaski filmilõigus suitsusambaid ei ole (vt eelmine märkus: nähtavus).)

R, 3950. päev: reede

Mul saab kaheks nädalaks antud ülesanne üle nädala enne tähtaega valmis ja seega on väga palju vaba aega, kuigi muidugi ütlen, et istun jõude, andke tööd.

N, 3949. päev: kummut, naistepäev, robotid

Täna lubati tuua kummut.

Onklid helistavad 5 min liiga hilja, et jõuaksin otsebussi peale, mispärast tulen jaama kaudu ja saabun hetkel, kui onklid on fonoluku nimekirja mitu korda läbi kerinud ja üks just avastab nime postkastilt. Small talk: kuidas meid fonolukus ei ole. Juhtonkel räägib selle kohe edasi.

Äraminekul kell õigeks; ükspäev vaatasin, kell oli viimasest õigekspanekust (detsembri algul) läinud ette nii 25 s. Kasutusjuhend lubab, et see mehhanism läheb kuus ette kuni 20 s või jääb maha kuni 10 s, mis tähendab, et on 2½ täpsem kui lubatud. Õigemini pidavat täpne kell olema see, mille käik on stabiilne (viga ajaühikus püsib sama); mul oli kunagi mingi kronomeetrivalem, mille järgi oli mu tudengiaegne lihtne Casio käekell fenomenaalselt täpne – mõni ime, oli ka kogu aeg samades tingimustes (käe peal, stabiilne temperatuur). Vanaisal oli mehaaniline käekell, mis läks päevas täpselt 2 minutit ette (seda kasutasin ma keskkoolis; ja siis kasutasin üksvahe isa kella ja ka see tudengiaegne Casio, mille korpus purunes füüsiliselt alles 2000. aastate lõpus, oli surnud sugulase kell; alles selle järel ostsin omale esimest korda elus uue kella, selle päikesetoitega isetäpsuva, millega sai palju nalja, ja alles 2014 praeguse, Hugo Junkersi mälestuskella).

* * *

Prantsuse keel. Olen jälle väga rahul, sest sedasi, nagu rääkisin mina FR5s sügisel, räägib nüüd peaaegu terve rühm ja kui nad alemale kursusele saata, ei jääks kedagi järele. Eelmisest rühmast on kaks, itaallane ja lätlane. Õps on suht sõbralik ja kursuse veebilehele on oma näopildi üles pannud peale minu veel üks julge (no mul muret ei ole, sest olen seal külgvaates ja enamiku pinnast täidab õlal istuv ronk Brax; mul muidugi on peas just selline nägu nagu inimesel, kelle esimene läbi loetud päris raamat oli „Väike nõid”, kus on rääkiv ronk Abraksas, ja nüüd on tal Brax õlal (ja see, et Brax on õlal ja mitte peas, nõudis esmakohtumisel väikest meelekindlust, aga Brax on ronk ja mäletab)).

Prantsuse keele subjunktiiviharjutus on täpselt nagu naljandis hiidlasest ja kompassist: tunne ära, kus on tekstis subjunktiiv! („Hiidlane, kas sa kompast tunned?” — „Muidugi tunnen! Pane aga kompass ja taarikapp lauale, ma ütle kohe, kumb kompass ja kumb taarikapp on!”) Peale selle vaatame igavat animafilmi tööelust ja peame seda arutama.

* * *

Bussisõidul oli päeval kaasas praegune põnev bussiraamat (The Engineering of Medieval Cathedrals), aga õhtul teisest keeletunnist tulles selgub, et unustasin selle tööle lauale.

Tunnis on teemaks naistepäev ja õps on täitsa pöördes, kuidas täna „ühel alumisel kursusel” olevat „ühe kaugema riigi” naisõppurid arvanud, et asja kogu sisu on, et sel päeval kingitakse naistele lilli ja šokolaadi, ja toonud šokolaadi koguni talle, ega teadnud muud midagi. Hiljem saime jutu sees teada, et nad olid Venemaalt. What else.

* * *

Kraftwerki videote plaat. Mihuke primitiivne ettekujutus oli robotitest 35 a tagasi! (Vrd ka nende kuulsa robotilaulu Kuldse Trio kaver „Lukksepp Anti isaks mul / tema pani nimeks mul / mina olen Robert / mina olen Robert”.) Siis oleks ka huvitav teada, mis hetke on bänd määranud n-ö tehnika tasemeks, millest kaugemale ei tee taustagraafikat. Salvestis on aastast 2004, graafika on umbes nagu filmis Tron (1982).

K, 3948. päev: kolmapäev

Õhtul jaama kaudu koju.

Teatri ei lähe; on Brechti „Kolmekrossiooper”, aga maikasärkides ja sonides.

T, 3947. päev: kevad

Keeletund.

Metsvint laulab, harakas murrab oksi, sääsk.

E, 3946. päev: esmaspäev

Musträstas laulab.

Teen süüa, söödavuse osas arvamused lahknevad (mu arust mitte eriti).

Eile leiti 1942 hukkunud lennukikandja USS Lexinton.

P, 3945. päev: pühapäev

Hirmus rookimine postkastis: ma ei ole kodus avanud meili augusti algusest saadik. Nüüd enam ei pääse.

Laulab metsvint.

Kohaliku kiriku juures restoranis.

L, 3944. päev: laupäev

Naaberlinnas. Rongiaknast palju lustakaid näiteid, kuidas mobiili automaatpanoraamifunktsioon ei oska.

Pronksist linnamaketil on lumi üle katuste.

E ostleb ja ma veedan aega raamatupoes. Tund ja 10 minutit, kuni märkan, et paari riiuli juures, kus peatun, hakkab vilkuma tuluke sildi juures „seda riiulit vaatab turvakaamera”.

Siis plaadipood ja Kella kõrts.

* * *

Saan läbi raamatu „Merelahing viikingiaegses suursadamas”, mille autor on küll teinud ulatusliku uurimistöö (kus oli Saaremaa 1215. a uus sadam?) ja mõõdistanud reljeefi kohapeal, aga jätnud kahe silma vahele, kui kiiresti muutub rannajoon tuulepealsel rannikul. Autori üks sadamat toetavaid argumente on veealune luide sadamasuu ees. Viimasest 30 aastast on Google Earthis olemas Landsati satelliidifotod, neid saab animeerida ja näha, kuidas on luited liikunud. Ilmekad näited on Sõrve säär ja viltuse majakaga Harilaid (ning ka lapsepõlves suhteliselt vaikses merelahes võis täheldada, et iga aasta oli luide uues kohas). Seda kõike ainult 30 aasta jooksul, mida siis veel rääkida 1215. aastast möödunud veerandsada korda pikemast ajast, kaheksast sajandist?

R, 3943. päev: ooperisse ei lähe

Päeval söömas.

Hommikul päike, õhtul lumesadu. Liblikas.

Õhtul on ummik ja lumi, teatrisse ei lähe („Sevilla hambemeajaja”, rõdu tagaservast vist, aga seda varjutab tugev võimalus jalutada läbi lume koju).

N, 3943. päev: taandareng

Soe, päike. Algab prantsuse keel, aga tööl on kiire, saan kohal käia end näitamas (2 minutit) ja selgitamas, miks ma ei saa tundi jääda. Saan tunnikava (õpetajal on see kirjas paberi peal) ja kursusel on ka elektrooniline kursusekeskkond, kust saab teada õpsi nime, mis on kasulik puudumist ette küsides.

Õhtul raamatupoes prantsuse keele õpikut otsimas. Jõuan kohale täpselt hetkel, kui poodi suletakse. Seega Amazon.

* * *

Saan läbi Luce taandarengu raamatu. Praegu peab Saaremaal kirik suure au sees, et Luce oli kirikuõpetaja (NB! 2 aastat ja 4 päeva – märtsist 1783 märtsini 1785), ja võib-olla kuulnud, et tema esimene maakeelne raamat oli „Juhhataja Piibli ramatu ſisſe” (1788) (mille „Maenitſus” algab reipasti „Arm[ſ]ad ſöbbrad! Siin on teitel üks pisſokenne ramat.”) aga nähtavasti ei ole lugenud, mida ta arvas selles „Juhhatajast” ainult neli aastat hiljem kirjutatud ja 1794 ilmunud tõsises raamatus, peatükis „Religion” usust üldse:

Die Religion iſt es, die oft die barbariſchſten und ſinnloſeſten Caſteyungen von ihren Verehrern heiſcht. So glauben mehrere Völker, durch ihr Blut erzürnte Götter zu verſöhnen, und von Thoren, die ſich aus Religionswahn auf mancherley Weiſe ſelbſt marterten und quälten, wimmelt es in der Geſchichte vieler Religionen, vorzüglich paradirt in der chriſtlichen, die katholiſche Kirche mit dergleichen Heiligen. Oft vertritt die Religion die Stelle der Phyſik, erklärt Naturerſcheinungen, läßt die erzürnte Gottheit aus dem Donner reden u.ſw., oft tritt ſie an die Stelle der Medicin und Thierarzneykunſt, und oft dient ſie ſtatt aller Wiſſenſchaften. Sie iſt es endlich, die oft alles Menſchengefühl vertilgt, blutige Opfer von Söhnen und Töchtern fordert, die Witwen zum Scheiterhaufen der Männer führt, ſchuldloſe Brüder dem Ungeheuer der Inquiſition in die Hände liefert, die Felder friedlicher Menſchen mit dem Blute ihrer Eigenthümer düngt ⁊c. c.

(Usk nõuab oma järgijailt sageli kõige metsikumaid ja mõttetumaid kannatusi. Paljud rahvad arvavad näiteks, et veri lepitab vihaseid jumalaid, ja paljude uskude ajaloos kihiseb juhmidest, kes usuhulluses ennast mitmeti piinasid ja vaevasid, eriti palju on selliseid pühakuid ristiusus, katoliku kirikus. Sageli astub usk füüsika kohale, seletab loodusnähtusi, laseb vihasel jumalusel rääkida kõuena jne, sageli asendab meditsiini ja veterinaariat ning sageli kõiki teadusi. Lõpuks hävitab ta sageli kogu inimlikkuse, nõuab poegade ja tütarde verist ohverdamist, heidab lese mehe tuleriidale, annab süüta vennad koletu inkvisitsiooni kätte, väetab põlde rahulike põllupidajate verega jne jne. — AV.)

Sellest, mida arvas autor nõidumisest, olen siin juba kirjutanud.

Edasi mainib autor, et vennastekoguduste juht Zinsendorf pidanud abielurahva seksi nii pühaks (kui et abielu olnud jumalast seatud jne), et abielurahvas võinuks seksida kaks korda kuus kirikus altaril. Kahjuks ei anna autor täpsemat viidet (isegi Wikipedias ei ole), nii et ei saa kontrollida, kas jutt oli ühe paari näitlikust esinemisest nagu filmi „The Meaning of Life” koolitunnis või kogu koguduse ühisest ettevõtmisest. Viimane muidugi selgitaks vennastekoguduste erakordse populaarsuse, heheh.

Üldiselt on raamat oma ajast ees: lamarkism, frenoloogia, liikide lihtsustumine tulid kõik alles palju hiljem.