P, 3414. päev: suvepühapäev

Restoranis Ookean. Pärast koeri jalutamas ja jälle tunnen hääle järgi ära Piaggio Avanti (aga kuhu ta sõidab, seda ta Flightradaris ei ütle).

Juuli kokkuvõte:

• liigutatud 22,53 kWh
• asutud 188 288 sammu (max. 35 997/d, 7. VII)
• käidud 39 h 17 min, 126,6 km, keskmiselt 1 h 16 min/d
• jalgrattaga (3 päeva) 4 h 27 min, 42,1 km (max. 1 h 45 min, teised kaks 1 h 21 min)
• bussis jne 28 h 33 min, keskmiselt 55 min/d (max. 6 h 7 min/d, 19. VII)

L, 3413. päev: Ilustee kolm palet

Jala linna, aga mitte mööda D. maanteed nagu tavaliselt, vaid kaarega läbi Ilustee linnaosa, mida D. maantee puudutab ainult servast – nagu sõidab rong mööda suurest metsast, natuke paistab metsa sisse, aga kaardi järgi on teada, et mets ulatub kaugele, on täis saladusi ja tundmatuid eluvorme.

Kolm palet on sellised:

• Esimene on pärast võsa ja põldu vanadekodu taga jõukas linnaosa.
• Teine algab suht äkki, majad on kõrgemad, puid vähem, suur bussipeatus tukkuva bussijuhiga, tänavail on prahti.
• Kolmas algab samuti äkki, ümber nurga, ja jätkub pikalt, ilmselt ulatudes ka põigiti läbi kogu linnaosa, kuigi kaardi järgi linnaosa linna pool eriti lai ei ole (näiteks näeme üle lendamas haigrut), mõnesaja meetri pärast tuleb jõeorg, aga meie pool on jõekäär ja laiust tubli kilomeeter. Kolmandas pales näeme omapäraseid söögikohti, rahvast täis, platsi, kust sõidab sageli läbi takso lennujaama, aga nüüd näen, et see on kokku üsna lõunamaine (seal võib olla sumedail suveõhtuil kaunis tore lõunamaine melu), ja jaama taga kaunis võigast jaamatagust kvartalit, koos poolest kerest aknast välja naalduvate olevustega, kelle täpsemat olemust teiselt poolt tänavat ei mõista. Kaart seletab, et teekond ei läinud mitte otse läbi Ilustee südame, vaid serva ja keskpaiga vahelt, aga karta on, et mulje juba saadud, rohkem ekspeditsioone vaja ei ole.

Pärastpoole jõuame Laboratooriumi tänavale, kus on juba teine linnaosa; seal on ka mingi staadion ja politsei peakorter ning ka politseimuuseum, mis on kinni ja mis selgub olevat avatud ainult kokkuleppel ja muuseumiööl ning kus eelmises kvartalis (muuseumiöö on septembris) käinud tervelt 32 inimest.

Siis põriseb midagi pea kohal, tunnen hääle järgi ära Piaggio Avanti.

Jaama silla juurest all-linna, sealt liftiga üles, turult läbi, söömas. Ettekandja on fritofoob, sest muud põhjendust kui paaniline hirm friikartulite ees ma pakkuda ei oska, miks ta jättis mulle need toomata.

R, 3412. päev: reede

XIX saj kriminaalasjade lugemikest on Google’i raamatutesse ilmunud lõpuks ka kolmas osa, Eestimaa kubermangust (link).

N, 3411. päev: neljapäev

Hommikul Šp-ga arsti juures.

* * *

Saan läbi Kuramaa kriminaalasjade lugemiku, mille lõpus on liigutav lugu hirmsast mõrvast 1620. aastal, kuidas T. lossi lähedal löödi maha kaunis neiu, lossikirjutaja Greifi kasutütar May. (Algul oletasin, et T. on Tarvastu, aga praegu vaatan, et 1620 oli Tarvastu juba varemeis; siis äkki oli Talsi või Tukumsi, need on mõlemad Kuramaal.) Tapatöö kohast leiti tema peigmehe, saksa aedniku Heili verine kirves. Aednik, kes mahalöödud pruudi oli leidnud, ütles kohtunikule, et see, et tema pruut on maha löödud, on kohutav, aga veel kohutavam on, et mõrvas süüdistatakse teda (mille kohta protokollis seisab, et selles kohas ulgusid nutta mõlemad, kostja Heil ja hageja Greif). Kohtunik ei teadnud, mida teha, aga tõvevoodis lebava foogti naine, kes oli kohtuniku kohale kutsunud, pakkus, et istung võiks toimuda foogti haigevoodi kõrval. Foogt pakkus kahtlusalustena välja kaks Poola sõjaväest ära jooksnud palgasõdurit, ratsanikku, kelle oli ta kolm aastat tagasi teenistusse võtnud, aga aasta eest lahti lasknud, mõlemad Liivimaa piiri äärest pärit lätlased või leedukad, joodikud, liiderdajad ja ebausklikud. Sõdur Peter S. leiti üles, langes kohtu ees kohe põlvili ja ütles suure nutuga, et on hingepiinades ja tahab kogu süü üles tunnistada. Et teine sõdur Adam J. armus kaunisse Maysse kohe esimesest pilgust ja tahtis teda naiseks, aga May vastas, et tal on juba peigmees, mispeale Adam meelitas Peteri kaasteadmisel May põõsasse (saates teate, et Heil ei saa õhtul tavalisse kohtumiskohta tulla, May tulgu lõuna paiku), aga tekkinud rüseluse peale teatas May, et kui ta tema rahule jätab, kingib ta Adamale kõige väärtuslikuma asja, mida ühel sõjamehel üldse olla saab – oma võluräti, mis kaitseb kandjat mõõga eest. Adam ei uskunud, May ütles, et ta näitab, pani räti kaela ja ütles, et löö. Adam, loll, jäi uskuma, võttis mõõga ja lõigi täie jõuga, May kukkus surnult maha. Adam vahtinud hetke oma kätetööd ja pistnud siis karjuma, et küll oli ta loll, kui seda juttu uskus, viskas mõõga lompi ja jooksis metsa, kust Peter leidis ta alles kohtupäeval, pooduna. Kohtunik küsima, et miks Peter Adamat löömast ei takistanud; Peter vastas, et ta tõesti uskus, et rätt kaitseb ja Mayga midagi ei juhtu. Adama mõõk leiti üles, May maeti kiriku kõrvale ning Adam koos kõigi oma sõjariistadega ja mõrvamõõgaga mõisakarjamaale. Aga Greif ja Heil palusid kohtunikku, et see ei mõistaks sõdur Peterit surma, sest see ei teeks midagi paremaks ja nende arust on Peter lihtne lollakas, kes tegi kõike sõber Adama soovi järgi, ning nad teda süüdlaseks ei pea. Kohtunik võttis neli kuud mõtlemisaega ja otsustas siis, et neli kuud vangis olnud ja oma tegu siiralt kahetsenud Peter rohkem karistust kandma ei pea ning ta lastakse lahti ja viiakse üle piiri tagasi Leetu. Aednik Heil aga läks tagasi kodumaale Württembergi.

* * *

Veel saan läbi suure uue raamatu „Jäämurdja Suur Tõll”, kus on sees küll hoolikas uurimus ja palju fotosid ja algseid plaane, aga mida ei ole, on tänapäevased joonised – vaated, tekiplaan, kere teoreetiline joonis – ja tehnilised andmed. Ainsad andmed, mida hoolika lugemisega saab teksti seest õngitseda, on mootorite võimsus, kogumahutavus ja veeväljasurve. Aga kui tekstis on öeldud, et hiljutises dokiremondis leiti, et kereplaadistuse paksusest oli kohati pool ära roostetanud, oleks tore ka teada, kui paksust plaadist kere siis on – aga vat seda raamatus ei ole.

* * *

Peale selle, et presidendivalimisel peaks olema trikoovoor, pakun, et peaks olema ka pankraation!

K, 3410. päev: sõidukulud, nõiad, öised metsahääled

Vana astronaut Buzz Aldrin paneb FB-sse üles enda 47 a vanuse lähetuskulude taotluse, kus sõit Kuule ja tagasi tähendas NASA bürokraatias sõidukulusid 33 dollarit 31 senti (tänapäevase ostujõuga $221,93 ehk 201,77 €). Et meeskonnakaaslane Mike Collins mainis mälestustes Carrying the Fire sõidukuludena summat $24, aga Collins oli meeskonnamooduli piloot ja viibis Kuu-orbiidil, sellal kui Armstrong ja Aldrin Kuule maandusid, võib järeldada, et Kuu-orbiidilt Kuu pinnale ja tagasi sõidu kulud kummagi astronaudi jaoks olid NASA meelest $9.31 (tänapäeval $62,03 ehk 56,39 €).

* * *

Läbi hakkab saama Kuramaa keerukate kriminaaljuhtumite lugemik. Selles on rohkem käsitletud süü tõendamist ja mitu korda lõpeb peatükk ilma lahenduseta, mis siis peategelasest sai. (Ses suhtes oli sarnane Liivimaa lugemik (I osa; II osa) rohkem juturaamat.) Lõpus on Riia lossist leitud vanadest kohtutoimikutest paari nõiaprotsessi kokkuvõtted, kus ühes (1632) piisas nõiaks saamisest sellest, et õel inetu vanaeit (48 a) soovis noorele mõrsjale, et see sünnitaks konna, ja ennäe! juba nelja kuu pärast selle rasedus katkeski ja ilmale tuli konna moodi olevus; „nõiale” tehti veeproov, kus 3 × 5 minuti jooksul vingerdas võrku seotud „nõid” veepinnale ning lõpuks sõimas kohtunikku ka veel. Nii kindlal tõendusel oli ainult üks lahendus. Teine nõialugu on nimede järgi kuskilt Liivimaa Eesti osast, vbl Tartumaalt, seal sattus kohtuliku uurimise kätte nõid Laiske Marth, kes piinamisel tunnistas üles kolmteist seost saatanaga, millest kõige vähem imelik oli, et ta oli nõiakunsti õppinud 25 a tagasi unes kuuldud laulust, üsna tavaline, et ta on libahundina murdnud sadu koduloomi, ning kõige põrutavam, et ta oli saatana isiklik kokk.

* * *

Hilisõhtul käin koertega jalutamas ja kuulen, kuidas jõeoru vastasperve metsas kukub ümber puu.

T, 3409. päev: vöör ja ahter

Nokin terve päeva tohutut viidete loetelu ükshaaval kontrollides (kas kuupäevad on õiged) ja peale kümnekonna kosmeetilise puuduva sidekriipsu leian, ennäe, ka raskemaid vigu, nagu ühest nimest puuduvad täpitähed ja – täitsa raske – üks aastaarv on vale. Rõõmustan nagu aastakümneid tagasi ema vanadaamist töökaaslane, kes koos õega oli ostnud moosi jaoks mitu kilo musti sõstraid ja need kõik pooleks lõikas ning – mõelge – kaks marja olidki ussitanud!

* * *

Kuramaa kriminaalasjade lugemikus on lugu, kuidas mõisamehe alibi sõltus Kura talumeeste ütlusest, kes olnud temaga mõrvaööl koos saarmajahil, aga talumeeste ettekujutus kalendrist oli nigel. Talumehed mäletasid ainult, et nad käisid saarmajahil teisipäeval ja see ei olnud mihklipäev, seega kas 22. või 27. IX. Kohtu-uurija oli kaval ja küsis: „Aga kas kuu paistis?”

* * *

Keegi paneb FB-sse jäälõhkuja Suure Tõllu ahtri pildi allkirjaga, et selle laeva vööris on Eesti lipp lehvinud juba ligi sajandi. Paraku on ta oma rumalust mõistnud ka ise ja pildi kustutanud, sest kui tahan selle väite vigu õiendada, ei leia FB seda pilti enam ka tikutulega.

Esimese väite kohta („vööris”):

• peamiselt tahtsin öelda, et vöör on laeva teises otsas (vrd näiteks pildiallkiri, et see on nina, aga pildil on hoopis tagumik)
• tsiviillaevadel on lipp kas mastis või ahtris, vöörilipp (güüs) on ainult sõjalaevadel
• Suur Tõll toimis ka puksiirina, ahtris on paikne vender
• Suure Tõllu tääv on, nagu tääv ikka, kõrgem kui ahter
• just ilmus suur Suure Tõllu raamat, no vaadake ometi pilti
• ja kas te ei ole näinud, mispidi laev sõidab

Teise väite kohta:

• Suur Tõll on vanem (1914) kui Eesti Vabariik (1918), sõitis alguses Tsaari-Venemaa lipu ja nime Tsar Mihhail Fjodorovitš all, siis N. Vene punalipu all, siis Soome punase lõvilipu all, siis Soome sinise ristilipu all, Eesti lipu all alles 1922–1940, siis pikalt N. Liidu mitmesuguste merelippude all (kaubalaevastik, sõjalaevastik, abilaevastik). 1988 toodi Eestisse, aga ei ole mõeldav, et kohe heisatanuks sellel Eesti lipp. See juhtus kõige varem – oletan – 1989, võib-olla 1990, kindlasti 1991. Seega on praeguseks olnud Suur Tõll Eesti lipu all 102 aastast 43…45.

* * *

Saan läbi raamatu „Stenhus’id, arx’id, torne’id… Eesti mõisaarhitektuuri vanem kihistus”; üsna jube keel, peaaegu igal leheküljel on „tegemist on” või „kujutab endast” või „A on B, aga C on D”. Nagu ikka, on põhiplaani joonistada kallis, paneme niisama foto või vana pildi, ja ikka igaühe eri nurgast. Puhkuse ajal jalutasin aega parajaks tehes ühes suures raamatupoes, kus oli palju kõlava pealkirjaga, aga tegelikult odavalt vorbitud üldteoseid, näiteks mingi Eesti vanade kirikute raamat, kus ei olnud ühtki põhiplaani, iga kiriku kohta oli kaks vana lehekülje suurust fotot ja pool veergu juttu. Paah.

E, 3408. päev: esmaspäev

Kolm viisi, kuidas pälvida juhuslikelt möödujailt imetlevaid pilke:

• Andke veerand tunniga 11 intervjuud!
• Kandke „filminäitleja talvemantlit”!
• Hankige nina otsa sääsepunn!

P, 3407. päev: kuuldemäng

Saksa keele harjutamise mõttes kuuldemäng „Väike nõid”. Selle alguses on suur nõiasimman, kus kurjad suured nõiad teevad väikesele nõiale tuule alla ning naeravad kurjakuulutavat nõianaeru.

Mõni minut hiljem kostab I+Ä poolt vali „Hähähä!”

Väga lahe, peab päevaks jätma neile „Väikse nõia” plaadi mängima.

L, 3406. päev: turul ja poes

Linnas turul ja söömas. Vein on veinimõisast nimega Lethal. Kavatsen jätta tšeki alles ja lõbustada sellega ingliskeelseid tuttavaid, aga kaotan ära.

R, 3405. päev: reede

Päeval söömas.

N, 3404. päev: tagasi töhe

Ootame bussi 40 min. Sõiduplaani järgi läheb viis enne täistundi ja viis enne poolt; mina olen oma peatuses h.41 ja E on järgmises h.40, nähes kaugusse kaduvat eelmist bussi. Buss tuleb h+1.20. Sõiduplaanis võiks kellaaegade asemel olla lihtsalt „käib kaks korda tunnis”.

Vihm ja äike, ootame poe juures, mulle uus vihmavari (mille pärast viin tööle varuvihmavarjuks).

Poe leheputka kalendrite seas on kõrvuti sellised: „Käsilased”, seakalender „Mein kleines Schweinchen”, paavstikalender.

Õhtul on veel ropum vihm ja äike. Epitsenter oli meist pisut kagus, kus lahmib igale ruutkilomeetrile keskmiselt iga 2,5 minuti tagant.

* * *

Õhtul on lifti riputatud pikk bulla kellegi ülemistele naabritele, kes kõpsutavad toas kingi ja müristavad hilja õhtul pesumasinaga ja ja nädalavahetusel lööktrelliga ning üleüldse ei tee välja tema väiksest lapsest, kes ei saa magada; kui nad ei tea, kuidas korrusmajas peab käituma, mida nad siis üldse elavad korrusmajas. Pildistan selle ära; õigesti teen, sest mõne päeva pärast on autor ilmselt mõistnud oma loogika aulikkust ja selle ära võtnud. Saab teada, et öörahu olevat majas kella 7–22; hea teada, mis ma muidu olen lööktrelliga oodanud kella 9-ni.

K, tagasisõit

Eestist uus pass ja ID-kaart.

Olin lugenud, et Talina mõlemas teeninduses on hirmsad järjekorrad, ja lausa helistasin infotelefonil ja küsisin, kui kaua on kaua: kas pool või mitu tundi? Seal räägiti midagi mõnekümnest minutist.

Soovitus: tehke pilt enne valmis, soovitatavalt fotograafi juures (sest see pilt pannakse teile dokumendi peale – nagu mu isaga juhtus, et vene ajal pandi 45-aastasena passi uus pilt juurde, ta käis fotograafi juures, aga ema saatis uuesti, et oli liiga mossis).

Minusuguseid oli kella 9-ks, kui teenindus avatakse, tulnud kohale veel umbes viiskümmend. Aga kohe ukse juures oli politseinik, kes vajutas järjekorramasina nuppe ja lõi saba kohe mitmesse lehte, enamik fotoautomaatide juurde.

Mul foto kaasas, ootasin 5 minutit, 10 minutit letis, kokku 15. Pärast kättesaamisel samamoodi, ootasin 10 minutit. Kiirkorras ID-kaart valmis sama päeva õhtuks, pass 2 päevaga.

* * *

Seda pooltteist nädalat ilmestas ka katkine kand. Just kohast, kus liigub kingakand. Toas olin sussides ja plaastrita, õues ketsides ja plaastriga. Õhtul koju tulles võtsin plaastri maha, puhastasin. Aga üldiselt oli päeva jooksul tunda, kuidas kärn jälle maha tuleb, not nice. Et plaastrit ei peaks lausa iga päev kleepima samasse kohta, kleepisin poolviltu, üks kord üht-, järgmine kord teistpidi.

Pühapäeval leidis E mulle kapist mingi põletusplaastri, kus oli 2 mm paks geel. Muidu hea, aga geel kippus murenema teravateks kõvadeks tükkideks soki sisse. Not nice.

A kreisilinna apteegist pakse villiplaastreid, mis olid apteegi letis seisnud nii kaua, et kleepuv ollus oli imbunud liimtaguselt kattepaberi külge. Neid kleepisin alusplaastrile peale 2 tk. Üldiselt üritasin liikuda, nii palju kui võimalik, jalgrattaga, sest seal sai suruda jala ketsi ninna ja kannale jäi koormust vähem. Muidu on mu põhikets selline, et paelad pingutavad ümber jala ka jalatsiäärt, – not nice, kui kand on katki.

Aga alles poole puhkuse peal tuli mõte, et ehitan soki sisse neljakordsest kartongist toese ja polsterdan selle vatiga. Nnnnice. See võttis ketsiserva koormuse ära, plaaster oli õhtuks eksudaadita, paranes mõne päevaga.

* * *

Eredaim mulje kodumailt – juulikuine niidulõhn. Seda nii metsa ääres kui ka lausa koduaknast, sest alt naaber suitsetab allatuult teisel pool maja, kuhu poole meil aknaid üldse ei ole. Kohe üle hoovi vastasmajade taga on luht, vastasmaja trepile tulnud ükskevad hüljes.

Kolasin läbi kohalikest linnutornidest kolmveerand. Kui olin esimeses, oli maru ilus ilm, mis tähendas ka, et õhk hakkas võbelema ning pärast seda, kui olin hulk aega vahtinud ringi ja niisama nautinud ilusat ilma ja tuuleõhku ning asjad kokku pakkinud (5 minutit), olin sõitnud 3 minutit, kui kuulsin reaktiivlennuki müra – tuvastasin õhus kaks Typhooni kümnekonna kilomeetri kaugusel (vaagides, mis partlennukeid Euroopas lendab, Gripen, Mirage III ega Rafale ei ole, järelikult on Eurofighter Typhoon; leht kirjutas, et Briti õhuturbe-Typhoonid tutvusid maastikuga). Kogu aeg, mil neid binokliga vaatasin, mõtlesin, et ma niikuinii ei jõua suurt objektiivi välja võtta (5 minutit!), aga lennukid tegid kaks täistiiru, lendasid siis u 15 km kaugusele, lendasid üle lennuvälja ning sõitsid minema. Kokku kui kaua? — Kümme minutit!! Saanuksin ei tea kui kauneid fotosid!! Lennuvälja kohale ilmumisel hakkasin objektiivi tõesti lahti pakkima, aga siis oli juba hilja. Mainitagu, et Typhooni siluetist on õhus aru saada, kuhu suunda see lendab, ainult täpselt küljelt. Kui keerab ja on ümber pikitelje kaldu, ei ole isegi binokliga aru saada, kas keerab siiapoole või eemale; otsevaates saab suunast aru ainult siis, kui juhtub nägema otse mootorisse, aga seda asendit on harva. Siin on vähe lähemalt pildistatud Typhoon 2009 Le Bourget’ näitusel: link.

Muidu oli ilus ilm ja vihm täpselt vaheldumisi.

Nii et selle maru ilusa päeva õhtul mõtlesin, et peaks minema surnuaeda, aga ei viitsi; järgmine hommik sadas. Ükspäe pesin puhtaks aknad, aga kaht, millele paistis päike peale, mõtlesin pesta järgmine päev – ja siis sadas. Ükspäe oli kõva tuul; üldiselt olen varasemate aastate kogemusi arvestades hakanud plaanima ümbruskonna avastamise sõite nii, et tagasi oleks taganttuul (üksaasta rühkisin maanteel kõvas vastutuules seitsetteist kilomeetrit kaks tundi). Nõndap ka seekord oli algul mõte minna mööda uut kergliiklusteed paarkümmend kilomeetrit eemale, et tagasi purjetada õige mõnus, aga juba enne metsa vahele jõudmist olin vastutuulest väsinud sedavõrd, et keerasin samasse metsa vahele ja käisin tegin kauneid looduspilte ning käisin kolmandas linnutornis, kus parim vaade on õhtul.

Seal juhtus, et algul ei juhtunud midagi, aga kui mõtlesin teha naljapilte („suvalised inimesed jalutavad 2 km kaugusel”), lendas kaadrist läbi suur pruun lind, keda vaatlesin läbi objektiivi mitu minutit, eriti kui olin märganud, et tal on valge saba ja kollased jalad. Seega nägin jälle, kuidas merikotkas püüab kala, aga seekord kaugemalt (2 km; aasta tagasi 800 m) ja mul ei õnnestunud hoida kotkast objektiivis teravana (laskus otse minu poole, teravast alast välja). Kajakate käitumise järgi võis arvata, et kotkas jäi kala sööma ühe laiu taha ja oli seal ka veel siis, kui poole tunni pärast lahkusin.

Neli linnutorni kokkuvõttes:

1. Luhal – ideaalne aeg pärastlõunal. Roostik. Rattaga saab 800 m kaugusele (autoga 950 m), edasi jala osalt laudteel, osalt rohus jalgrajal (puugioht – mistõttu ma seal pika rohuga aastaajal käinud ei ole).
2. Järve ääres – ideaalne aeg hommikul 7–8. Enne seitset on suure objektiivi jaoks liiga pime, pärast kaheksat hakkab õhk värisema, õhtul paistab päike vastu. Üldiselt on järve torniga otsas linnuelu vähe. Põiki üle järve on elav maantee, mis sageli summutab linnuhääled. Jalgrattaga saab kohale 300 m, autoga 450 m kaugusele.
3. Lääne pool merelahte – ideaalne aeg pärastlõunal pärast kella kolme. Külgedel paistab kummalgi pool ligi kilomeetri pikkuselt rannaniit, taga on suur mets, kust aeg-ajalt lendab välja huvitavaid linde (ronki, kotkaid), mereni on 100–200 m, meres on 700 m kaugusel suur laid ja 1½ km kaugusel süvenduspinnase vallid (kus on alati linde). Paistab ka maakonna esivaatamisväärsus, just nii suurelt, et täidab suure objektiiviga kogu kaadri. (Teoreetiliselt paistab ka supelrand, aga 2 km kauguselt seletab inimesest ainult, et on jah inimene, rohkem mitte.) Jalgrattaga pääseb torni jalamini, autodele on 300 m kaugusel parkla moodi asi.
4. Ida pool merelahte – ideaalset aega tabanud ei ole, võib-olla vara hommikul. Õhtul on päike vastu, päeval õhk virvendab. Rannaniitu paistab vähem kui eelmisest tornist, linna läheduse tõttu on seal elukaid vähem. Paistab maantee ja kergliiklustee. Meri on lähemal, aga kohad, kus on ka elukaid, on kaugemal. Samad süvenduspinnase vallid on ligi 2 km kaugusel. Samas on teisel pool noor mets, kus aasta tagasi pildistasin mängivaid noori vareseid. Jalamil on rattaparkla, lähimast autoparklast tuleb jalutada kohale jalgteed pidi ligi kilomeeter.

* * *

Mis oleks Eesti turism ilma loogikaveata argumentum ad naturam? Kodulinna silikaattellisest sisu ja puitarhitektuuri matkiva välimusega söögikohale teadmiseks, et tsöliaakia on u 1% inimestest, u 25% teevad näo, et mida maitsetum sai, seda parem, aga ülejäänud 74% meelest maitseb see nagu papp; et tärklises ega siirupis ei ole DNAd; et see, kui toit on kohalik, ei tee sellest automaatselt tervislikku; ja et inimene on kõigesööja. (Nägin järgmine öö unes ilgelt lahedat paralleeli, aga kahjuks muidugi enam ei mäleta. Võib-olla midagi nagu et ühelt poolt mitmesuguste siltidega usunditoit ja teisalt suur maastur või et nagu keskmise eestlase loodusarmastus lõpeb täpselt hetkel, mil vares situb auto peale või pääsuke majaseinale või aias on herilane. Selles söögikohas nimelt juhtub, et nii kui heidan pilgu menüüsse, paistab sealt takkakiitmine neljale hästi müübivale toitumismüüdile, mispeale hakkan naerma ja mõtlen, kas ma ikka pean sööma selles eputuspesas, aga siis haarab tuuleiil menüü laualt ning kannab üle mu pea, aga selja tagant läheneb ettekandja, kes selle lennult kinni haarab; selle akrobaatikanumbri pärast jään (mida pärast kahetsen, sest jõle külm hakkab; seda kala, mille praelõhna ennist suurt objektiivi ära viies tundsin, sai vahepeal otsa).)

Kes või mis on DHMO, selgub lihtsa guugeldusega ja sellega enam suurt alt ei tõmba (kuigi on ilmekaid erandeid), aga potentsiaali võiks olla oksidaanipaanikal, nt kuidas isegi kõiksugu öko- ja mahekaubad uhatakse enne müüki üle oksidaaniga, et oleks efektsem. Jõle, kas pole? ☺

Kes selle männi istutas, kes selle männi istutas?
— Mina ja klassivendTom selle istutas[ime], meie istutas[ime]

Puhkusel loetud raamatud (maailmaklassika ei loe, lugesin seda ainult minekulendu oodates):

• Martin Körber, Oesel einst und jetzt, Erster Band: Arensburg, 1887, faksiimiletrükk 1974, jõudsin läbi u 20%.
• „Kastellist kindluseks”, jõudsin läbi u 75%
• „Jäämurdja Suur Tõll”

* * *

Tagasisõit.

Üritan võtta video ka tõusust, aga Ülemiste kohal keerab lennuk vasakule. Nagu ikka, on mul koht akna all, aga paraku mootori kohal (overlooking the starboard engine) – veel sõja ajal oli mitu lennukit, millel mitu mootorinäidikut oli töökindluse huvides otse mootori küljes, piloot vaatas neid juhiruumi aknast; töökindlam paigaldus, ei pidanud vedama juhet tiiva ja kere kaudu juhiruumi).

Mu selja taga on noorik, kes sõidab esimest korda lennukiga, ja tema kõrval on palju reisinud vanatädi, kes on käinud Londonis ja Pariisis. Kiusatus teha savisaart on õige suur. Ei tee aga ning see elav kirjandustükk läheb seega maailmale kaduma.

Õigupoolest on mul kaks akent, üks vaatega poolviltu ette, teine peamiselt paremale mootorile, mootori alt paistab kitsas riba.

Kuskil Nissi kandis on keset metsa suur ruudukujuline lagendik (kunagise Siimika raketibaasi kohal, Google teab asja napilt (link), aga ütleb ka, et tehti arheoloogilisi uuringuid, ja üks ehitusfirma on loetlenud seal tehtud töid oma kodulehel).

Kenasti paistab Saaremaa, siis Kuramaa rannik, Ventspils. Siis on hulk aega lagedat merd. Siis sirge Poola rannik, tuvastan Kolbergi. Leian, et oleme tavalisest marsruudist kagu pool, ja mõtlen, et äkki näeb Berliini, seega ajan telefonikaardil järge (maapinnast paistab pilvede vahelt u pool). Täiesti äratuntav on omaaegne Stettin, aga siis läheb segaseks.

Nagu tänapäeval Eesti ajakirjanduses kombeks, seostame kõik välismail nähtud asjad Eestiga: siin ehitati Eesti jäälõhkuja Suur Tõll

Ei saa aru, kus oleme – kus on mets ja kus on järv (kaardil metsi eriti ei ole; seal on looduskaitsealad, aga looduskaitsealal ei ole ju tingimata metsa).

Siis hakkab paistma midagi, mida arvan suure Berliini suurteks eeslinnadeks. Igaks juhuks pildistan kõverat järve moodi asja, et pärast pildi pealt vaatan, kas see on kaardil nähtu (Wandlitzer See). See selgub olevat – viimasel hetkel, enne mootori taha kadumist – üldse mitte Wandlitzi järv, vaid sellest 30 km lõunas olev Tempelhofi lennuväli, seega on Berliin oma silmaga ikka nähtud.

Berliin, Tempelhof

Siis ilmub mootori alt paistvasse kitsasse pilusse lennuväli, mis selgub olevat Berliini Schönfeldi lennujaam.

Berliin, Schönfeld

Siis tuleb palju lagedat endist Ida-Saksat, kaks rida eespool on kõiketeadev saksa onkel, kes reisiseltsilisele teatab, et nüüd on all Erfurt (tglt on Halle a.d. Saale, seal lähedal on metsas lennuväli – Allstedti lennuväli, nagu pärast selgub). Siis tuleb veel palju lagedat, alles siis tuleb Erfurt, siis hulk mägesid, mu kaardil on märgitud ühte kohta Fulda, aga seda ma rohkem oletan kui tuvastan (Fulda oli külma sõja ajal oluline koht Lääne-Saksamaa kaitses), ja siis võib märgata, et FRA on ainult paarikümne kilomeetri kaugusel, aga lennuk on veel üle 3 km kõrgusel ja inimesed alles voorivad kempsu vahet.

Gotha. Siinses vagunivabrikus ehitati ja lendas esimene reaktiivmootoritega vaidtiiblennuk ning ehitati (aga ei lennanud) ka Tallinna vanad trammid

Et siis maandume kaarega üle Mainzi.

Teises lennupooles võin täheldada, et omaaegsest aktiivsest matkamisest (2007 ja 2008) hakkab mööduma juba nii palju aega, et enam hästi ei mäleta, mis on kus.

Maandumisraja ääres on trobikond lennukipiltnikke (mille juurde on alati kohane meenutada Hale’i ja Pace’i 9. hooaja sketši rongivaatlejatest, kes loendasid ronge meetodil there’s one, millele teine vastas there’s another one jne, kuni kõik oli loendatud, ning siis läksid nad Hiina restorani, kus jätkasid sama riisiga. Kui kõik riisiterad olid selle mantra saatel potist laua peale laotud, ladusid nad terad samamoodi ka potti tagasi.)

Troopiline Frankfurt võttis vastu leitsakuga, mis tundus olevat üle 30 °C. Sõnumdasin sellest E-le, kes vastas, et siin on veel rohkem. Pärast selgub, et siin on hulga jahedam: ainult 32 °C, Frankfurdis oli 35 °C.

Siis õhtul Ookean, laud isegi kinni pandud. Peakokk on täna ka kelner. Pärast näeme majatrepil u 4 cm pikkust põrnikat (kelle viime eest ära põõsasse), jooksiklane, aga raamatus teda ei ole. Võib-olla on nahkjooksik.

E, 3403. päev: kodumaile

Lennuk läheb alles lõuna ajal, hommikul loen: Hetero raamat (autori autogrammiga).

Isiklik kokkupuude puudub, aga kui käisin VI klassis, istusin eesti keele tunnis kõrvuti klassivend M-ga, kes väikest viisi hevimehena – tal oli isegi needitud kunstnahast käevõru – oli kaunistanud vihikutaguse hevibändide nimedega, Hetero nende seas. Hetero fenomen oli, et seda ei lastud kunagi raadios ja neil harvil korril, kui looming jõudis helilindile, kirjutati karbile „Mitte esitada!” ja jäeti lint arhiivi, aga N. Liidu hevitandril oli bänd ometi tuntud. (Eesti Vikipeedia filosoofidele mitte.)

Raamatus on väärt mõte, et ENSV aeg ei olnud mitte selline naljakas aeg, nagu seda näidatakse tänapäeval meelelahutuses, vaid täis kohalikke tigedaid äärmiselt riigitruid kultuurisekretäre ja muid asjapulki, kes igasugu isemõtlemise summutasid. Vene aja lõpus nad haihtusid. Arvake ära, kes oli näiteks vene ajal Eesti Raadios isik, kes otsustas, kas laulusõnad ikka kõlbavad raadiosse või mitte? — Tollal vähe ja nüüd hästi tuntud luuletaja Leelo T. Tema otsustusel Hetero sõnad ei kõlvanud. Kergemuusika* soovisaate juhi Tõnis E. arvates ka mitte. (Ärge arvake midagi, nagu lobisenuks Tõnis E. raadioeetris peast. Ta tekst oli templite ja allkirjaga kinnitatud, nagu näitas stuudio aknalauale ununenud paber, mida nägin 1987 või 1988 mingil Raadiomajas toimunud üritusel.)

(* Umbes VI või VII klassis küsis klassi futumees Anti mult, kas hevi on ka kergemuusika.)

Siis lennujaama, seal kirjandusklassikast terve osa, hr Grünlichi salakavalusest.

Lennujaamas on võileivapood Panopolis (vrd võitlusareen Nippopolis South Parki kassikuse-hallutsinatsioonide jaos).

Esimene lend on õhus 33’ 55”; FRA-s on viis tundi lendude vahet.

Esimese söön (Haussmann).

Teise ja kolmanda istun ja loen.

Siis kondan poes. WC-s on nupud küsimusega, kuidas jäite rahule puhtusega (Säuberkeit). Kahju, et ei saa kirjutada täiendusi, lisaksin kindlasti juurde „und separat”).

Neljanda ja viienda vaatan lennukeid. Kui ei ole öeldud teisiti, on allpool kõik D-AI- ja D-AB-algusega numbrid Lufthansa lennukitel: 

• D-AIQW Kleve, A320-211
• D-AIRC Erlangen, A321-131
• D-AIPR Kaufbeuren, A320-211
• D-AIZX, A320-214 (WL)
• D-AIPS Augsburg, A320-211
• D-AMYH Thüringen, B747-830
• D-AILS Heide, A319-100
• D-AISO Bocholt, A321-231
• D-AIUF, A320-214
• D-AIUI, A320-214 (WL) (sellega ma kevadel sõitsin ja oli üldiselt kisarohke jah)
• D-AIDN Neuss, A321-231
• D-AIUK, A320-214 (WL), Condor
• D-AIGT Viersen, A340-313
• D-AIRN Kaiserslautern, A321-131
• D-AIPL Ludwigshafen am Rhein, A320-211
• D-AIST Erbach, A321-231
• D-AIUL, A320-214 (WL)
• D-AIRR Wismar, A321-131
• D-AIMM Delhi, A380-841
• „N78UA” (siit on midagi puudu, selle numbriga lennukit ei ole)
• D-AIZO, A320-214
• D-AICB, A310-203
• D-AIMA Frankfurt am Main, A380-841 (esimene Lufthansa A380, nähtud juba kuus aastat tagasi)
• D-ABEH Bad Kissingen, B737-330
• D-ABYT Köln, B747-830
• D-AISV Bingen, A321-231
• EC-JBK, B737-85P(WL), Air Europa
• OY-KBT, A319-131, SAS
• B-6549, A330-243, Air China
• D-AIUF, A320-214
• D-AIGM Görlitz, A340-313
• YL-BAX, DHC-8-402Q Dash 8, Air Baltic
• D-ABYL Hessen, B747-830
• D-ABVM Hessen, B747-430
• B-2482, B747-89L, Air China
• D-AISP Rosenheim, A321-231
• D-ABYQ Schleswig-Holstein, B747-830
• A7-ALF, A350-941, Qatar Airways
• TC-JOJ, A330-303, Turkish Airlines
• D-AISX , A321-231
• 9A-CTJ, A320-214, Croatia Airlines
• OH-LVH, A319-112, Finnair
• D-AICJ, A320-212, Condor
• D-AISG Dormagen, A321-231
• D-AIZK, A320-214
• D-AIGO Offenbach, A340-313
• D-AIDV, A321-231
• D-AIBG Kirchheim unter Teck, A319-112
• OK-GFR, ATR 72-500 (72-212A), Czech Airlines
• B-2033, B777-39L, Air China
• 9A-CTH, A319-112, Croatia Airlines
• D-AILU Verden, A319-114
• D-AIUP, A320-214
• D-AIZG Sindelfingen, A320-214
• D-AISQ Lindau, A321-231
• D-AIZI Böblingen, A320-214

Tõusul paistab kaunis loojang, päikese ümber on halo, päike on pilvede all.

Pilveaukudest paistab üksikuid järvi; et nende tuvastamise vaev kaduma ei läheks, olgu siin väike Saksamaa järvede välimääraja:

Aartalsee

Edersee

Schweriner See (taga, kahe kõrvuti saarega)

Lennuk lendab tavalisest teekonnast mitukümmend kilomeetrit vasakult. Näha on Rostock, Stralsund, Rügen, Bornholm, Christiansø, Öland, siis silmapiiril, vastu heledat suvetaevast äikesepilved Rootsis ja Soomes, siis hämaruses pool Saaremaad. Tuledes Tallinna maandumisest on video; paneksin siia üles, kui aga mu läpakas suudaks teha 4-minutisest 500-megasest MOV-ist DIVX-i.

Küsimus laiale ringile: mis ajalooline sündmus toimus noolega näidatud kohas 27.8.1939? See muutis (pikapeale) tublisti maailma, selle vahetu mõju kestab tänapäevani ja tulemusena on tehtud ka see pilt.

Saaremaa see nurk, kus ma tegelikult peaaegu üldse käinud ei ole

Haapsalu ööelu

Lennujaama ees on raske inimmeri, taksosid netu. Kesse ikka öösel lennujaamast tuleb, eks ju.

P, 3402. päev: uus tolmuimeja

Poest uus tolmuimeja. Pühapäeviti on muidu tööstuskaupade poed kinni, eks ju; lahti on Kõrgmetsa maksimarketi toiduainete osakond, kus müüakse ka mõningaid koduseadmeid, näiteks tolmukotte. Äkki on seal ka tolmuimejaid?

Ja ongi, isegi mitu, üks isegi sooduspakkumises, see on isegi senise mudeli (Philips Performer, täpset väljalaset ei tea, aga ostetud kevadel 2006) edasiarendus (Philips Performer Active) – et äkki torud ja harjad sobivad… jne.

2006 tassisin kasti kohale süles; enam ma nii loll ei ole, kaasas on rataskott, mille küljest saab koti lahti võtta, ja tavaliselt fotokotis olevad kaks universaalrihma. Nendega kast alla, kott ise peale, raam ja rattad peavad vastu.

Vähem-vaevarohke-kui-paistab-meetod, kuidas jõudis kohale uus tolmuimeja. Neile, kes leiavad sama koha vaate Google’i tänavavaatest, on auhinnaks samas tänavavaates minu kujutis, nägu hägustatud, jalutamas koeri (kes pargitud autode tagant ei paista)

Vanad torud ja harjad muidugi ei sobi, uue tolmuimeja toru on jämedam. Mootor on võimsam (2100 W): isegi madalaimal imemisvõimsusel võtab tuled vilkuma. Uus tolmuimeja on väiksem kui vana, läheb sama tolmukott, visuaalne sarnasus on vähene.

Aga puhtaks saab ka kolakamber, kus olin nädala sees saaginud metalli ja ei olnud kõike puru eelmise tolmuimejaga kätte saanud.

L, 3401. päev: tolmuimeja kaputt

Hommikul lähen tellin veel pilte (eelmise suve pildid sugulastega).

Õhtul koristan. Teisiti kui tavaliselt, alustan tolmuimemist elutoast (sest siis saab seda pesta) ja just, kui jõuan, tolmuimeja käes, magamistoani, ei lülitu tolmuimeja enam sisse. Esimene mõte on, et vahest müttasin ennist liiga kaua, termokaitse rakendus, nüüd tuleb oodata veerand tundi. Ootan, pestes nõusid. Seejärel proovin uuesti; ei midagi. Insener muidugi võtab kohe tolmuimeja lahti, et äkki saab rikkest jagu. Tolmuimeja käib osadeks suht kergesti, vbl isegi üllatavalt kergesti, ja selgub, et katki on lüliti ise. Ja krt, just lahtises asendis! Oleks vähemalt kinnises asendis, saaks tolmuimejat sisse-välja lülitada pistikut ühendades ja eemaldades. Kaalun hetkeks, kas tasub hakata tolmuimejat tuunima, st üritada joota lülitist mööda juhe, nagu oleks lüliti pidevalt suletud, aga loobun ja lähen toon köögist käsiharja. Seoses sellega on mul üle täitsa töökorras 1500 W tolmuimejamootor! Äkki soovib keegi näiteks jalgratta jaoks?

Vaipkatte puhastamine käsiharjaga on, nagu võite arvata, kole piin. Istun maas ja kraabin rõduukse esist umbes pool tundi, tolmust aevastades. Nagu neetud, hoidsin I+Ä-d kõik see aeg magamistoa nurgas rõduukse ees (muidu on nad õhtul ja öösel elutoas); nad ajavad ümbruskonda parasjagu peent sodi ja sulgi (ning oskavad visata õunaviile müstiliselt kaugele).

Enne veel just rookisin puhtaks ka I+Ä elamise enda, mis üldiselt tähendas linusita käsitsi koukimist (sest alusvõre pesemisel kukub see vanni, kus heljub ringi ja kust tuleb välja püüda ja tõsta WC-potti; ammust ajast on teada, et filtreerimine majapidamispaberiga äravooluaugus ei õnnestu). Aga see ühtlasi tähendab, et aurpuhasti on väljas ja ajan seega auru üles. Suur hari külge ja suure susina saatel põrand puhtaks! See järelnoppimine on tõhusam kui ennist käsiharjaga; üles tulevad ka paljud Št karvad, mida nagu palja silmaga ei seletakski.

* * *

Novembris ostetud käekella käigumehhanismi kasutusjuhend lubab täpsust +20/–10 s kuus. Panin GPS-i järgi õigeks 8. VI, vahepeal olen kontrollinud 9 korda, etteminek on lineaarne ja väga stabiilne (r² = 0,98), keskmiselt 0,26 s/d, kuus seega 7,9 s.

* * *

Teen ka põrutava avastuse.

Rännuaastail oli mul korterinaaber, kes tollal geenmuundas riisi, et seda saaks tema kodumaal kasta mereveega. Ükspäe adusin, et vähe hiljem oli ta samas kohas ja samal ajal, kus/mil leiutati A-vitamiiniga kuldne riis; vaja kontrollida, äkki on ta selle suure leiutisega seotud. Guugel ütleb, et ta tegutses pärast mereveega kastetavat riisi hoopis geenmuundatud tubakaga ning on sealt kohast, kuhu ta meilt läks, nüüdseks lahkunud – mõni ime, möödas on 20 a – ning nüüd on ta Kanadas ja aretab kanepit (teadustööks on vaja kanepit, et uurida, kas sellel ikka on raviomadusi, ja seda on vaja selleks aretada). Võimas karjäär!

R, 3400. päev: maailmas peab valitsema tasakaal

Eile käisin matkal, astusin 35 997 sammu, aga täna on kand ja päkk villis ning samme loendab Lifelog ainult 10 (magamistoast kirjutuslauani ja tagasi; koerte jalutamist ta kaasa ei tee). Villid tulid seepärast, et ma ei leidnud üles spetsiaalseid matkasokke, uusi osta ei saanud, kahekordseid sokke panna ei tihanud ja vahetada ei olnud aega ega pinki.

Teen eilseid pilte – leian väga soodsa eelseade, matkaalbum valmib rekordilise ühe päevaga.

N, 3399. päev: matk

Täna toimub siis matk, mida olin plaaninud algselt juba eelmisel reedel ja siis laupäeval, aga mida seni takistas ilm. Eesmärk on jalutada piki raudteed kaks jaamavahet, üle kolme mäe, kergelt mägises kandis. Olen teinud plaani, sättinud paika isegi kellaajad, kust poolt vaadetel paistab päike (st mis kell pean vaatepunktis olema, et sealt midagi ka paistaks), ja lisanud tugeva varuga ka umbkaudsed kellaajad, mil olen kus.

Rongidega kohale, algul on ilus mets suure jõe ääres, päike paistab, taevas on sinine, metsas on oja:



Säriaeg 2 s, kaabelpäästik, Gorillapodi jalad olid ojas. Arvatavasti seniajani on ojapõhjas ka üks mu mälukaartidest.

Nagu selgub hulga aja pärast, poetus ojakividel võimlemise ajal seljalt lahtise fotokoti lahtisest mälukaarditaskust ojja ka seal olnud mälukaart (CF, 8 GB). Võib-olla ka kuskil mujal, aga mujal ma nii fotokotiga eriti ei lehvitanud ja olin taibanud tõmmata mälukaarditasku luku ikka ilusti kinni. Tavaliselt on see sahtel ikka kinni, seal on isegi väike lapp, kuhu alla käib tõmbluku tõmmits, et see ei kriimustaks kaameratagust. Aga seekord siis mitte. Kahju ei ole suur, sest 8 GB mälukaardid on praeguseks moraalselt vananenud, ma roteerin mälukaarte, seal peal olid märtsi fotoseminari toored pildid, piltide EXIF-andmetes on minu nimi (seda kirjutab kohe fotokas) ja üleüldse on kahtlane, kui ja mismoodi saab ilma eritarkvarata lahti CR2-vormingus Canoni RAW-faile. Teisalt säilib CF-kaart vee all mitu aastat, nii et kui järgmine kord sinnakanti juhtun, vaatan ojapõhja hoolikalt üle.

Edasi tõuseb tee mäkke (ja tee on järsem, pikem ja fotogeensem kui kaardil):

Esimene peatuskoht on mäetipp jõekääru sees (mägi on olnud väga kõva, jõgi on läinud ümbert). Rauteejaamast on otse 1,35 km, olen arvestanud – koos kõrgusvahe ületamise (gravitatsioonivastase võitluse) ja mäetipu geoloogilise iseärasusega minekuks tunni.

Mäetipu geoloogiline iseärasus on, et mägi koosneb kvartsiidist, mis on mäetipu ümbruses lahtiste kamakatena. Järgmisel pildil on vaade tuldud teele tagasi, mõneti tasandatud teerada on märgistatud ja pildi keskel. Aga üldiselt on selliseid põlvekõrgusi astmeid küll, B-klassi saabas on paras, panen igaks juhuks kätte ka pehme peopesaga rattakindad, et kui peaks komistama ja käsi läheb vastu teravat kiviserva (ei komista ja ei lähe).

Mäetipp võtab pahaaimamatut matkajat vastu vat sedasi. Pilt on võetud selja taha, läbitud on 20 m, ees on veel oma 60 m samasugust.

Avanevad vaated piki jõeorgu, algul ühele, siis teisele poole. Teerada ei kulge õnneks päris mööda mäeharja (sest see on kohati nii alla 1 cm laiune), korraga mõlemale poole orgu ei näe. Aga lõuna poole on panoraam selline:

Olen peaaegu graafikus (–8 minutit). Tee laskub, pritsin jalgadele, käsivartele ja turjale sääse-puugitõrjevahendit (sama, et aitab 8 h sääskede ja 2½ h puukide vastu ning mitte kasutada lahtise leegi ja rasedate lähedal). Mets on algul kuusik, siis pöögik, siis segamets.

Taas kord mõtlemiseks: miks peaks sakslane tulema vaatama, mis mets on, kuhugi kaugele Eestisse?

Metsas saab graafik kõvasti kannatada sellega, et kõnnin mööda vajaliku teeraja otsast, ei viitsi seda avastades enam tagasi minna ja teen veerandtunnise ringi. Põhjus ka: eile söötsin mõlema keelekursuse meiliaadresse omale aadressiraamatusse, et las Feisspuk otsib meiliaadresside järgi. No hakkasin siis soovitusi läbi kerima, kaks leidsingi, aga peale selle leidsin soovituste seast ka vana kooliaegse sõbra, kes minu teada oli mu FB-sõber, järelikult oli vahepeal vaikselt sõpruse üles öelnud. Mispärast küll, seda mõtlesingi. FB-tutvuse ülesütlemine on võrdlemisi radikaalne tegu, tüütutest teadetest saab lahti teistmoodi (ära enam näita, sõbrast tuttavaks jne). Ja välja mõtlesin! Viimane asi, mida tema postitustest kommenteerisin, oli, et keegi tema tuttav murdnud käeluu ja läinud erakorralisse vastuvõttu, kus oodanud – mõelda vaid – neli tundi, enne kui ette saanud. Mispeale ma imestasin, et mida siin pahandada on: sedasi toimib triaaž ehk põhimõte, et suuremaid hädalisi aidatakse enne. Käeluu murd ei ole eluohtlik seisund, kui inimene suudab ise kohale minna, ei ole tal häda suurt midagi võrreldes nendega, kes tuuakse kohale kiirabiga. Kas oleks olnud parem, et saanuks ette kohe ja sellal, kui teda aidatanuks, surnuks näiteks oimetu infarktipatsient? — Pärast seda ei olnud koolikaaslasest kuulda enam midagi. Mis parata, inimene on täiskasvanuna ikka teistsugune kui 16-aastasena.

Nii et järgmise teepunktini – mäetipust linnulennult ainult 700 m kaugusel – jõuan 24 minutit graafikust maas ja mitte poole tunni, vaid 46 minutiga. See on fotogeeniline ja kauni vaatega kaljurünk, mille otsa minevat sisseraiutud astmed ja trossist käepidemed. Internet küll hoiatab, et kes kõrgust kardab, see ärgu mingu, aga ma nagu eriti ei karda. Noh, kalju on jalalt nii umbes 40 m kõrge ja alt vaadatuna ei ole väga viga. Esimene kolmandik on täitsa läbitav, aga siis hakkavad need va sisseraiutud astmed. Täheldan, et internetis olnud foto oli petlik, tegelikult on need rohkem nagu aimatavad mügarad ja väljapoole kaldu. Vaja oleks turvarakmeid ja suurt karabiini, millega haakida end käepideme külge. Mistõttu keeran otsa ringi, pildistan kalju silti – kus on peale kalju nime suurelt ka teade, et lõkketegemine ja grillitamine keelatud – ja laskun alla tagasi.

Siis kohtan tänast ainsat kaht muud inimest metsas. Üks trimmerdab kalju jalamil rada – kas te olete kunagi üritanud mööduda kõrvaklappidega trimmerdajast? – ning teisel on käes ämber ja lapp ning ta puhastab matkaradade teeviitu. Tööpäev ju.

Vaja on saada poole kilomeetri laiuse ja üle 100 m sügavuse oru vastaspervele, kuhu minekuks kulub 39 minutit ning läbikõnd on piki metsateed ja rada koos languse-tõusuga 1,8 km. Valmib ka mõni kaunis metsapilt – inimene näeb maailma lähima 400 m peale ruumiliselt, ühe objektiiviga fotokas mitte, silmaga võib vaadata, et kaunis mets, aga fotol on lihtsalt palju puid. Metsapiltidele tuleb anda sügavust juurde, näiteks pildistades piki metsateed.

Oja ning siis algab liivane matkarada, mis tõuseb mäkke. Kell on 11 ja metsaski ei ole enam hea jahe. 

Maas on seninägematu linnusulg, mille hoolikalt ringi vahtides üles korjan – teadmata, kas Saksamaal tohib korjata maast linnusulgi – pärast raamat ütleb, et selle on poetanud pasknäär, see ilus roosa vareslane. Sulg on must ja selle ülaosas on pruun vööt.

Matkaraja nimi on Kaljutee – üle esimese mäe viinud rada oli Kaljurada, aga see oli teise küla piires, eks iga küla nimetab matkaradu kuidas tahab. See kulgeb ümber kaljusaare, kus otsas oli juba enne roomlasi suur keltide asula ning uuemal ajal on seal olnud küla, kus elas paar aastat tagasi keelekursuselt üks portugallane, kelle nime ma ei mäleta. Olen graafikust maas 33 minutit, aega olen varunud pool tundi – hah! 2½ km ainult, kaua siis seda kõnnib. Aga matka alguse trepitaolised suured kivid on sammu väsitanud ning samm on võrdlemisi tönts, rada ei ole kaugeltki mitte tasane, puude vahelt paistev päike on ere, pildistamist on palju. Nõnda et kui olen 37 minutiga läbi roninud 1½ km, lõikan otse, säästan edasi-tagasi kõndimiselt terve kilomeetri ja rõõmustan, et edasi läheb tee kuni rongini ainult allamäge.

Pöördekohas oli selline kalju. Silt ütleb nimeks Siilikalju ja – NB! – nagu puutüvedest näha, kasvavad kõik viis puud mitte kalju taga, vaid otsas.

Mäe otsas on päike, palavus ja Rooma teater. Huvitav, kas seal võitlesid ka gladiaatorid ja kas asjale aitas kaasa ka lava asukoht sajameetrise järsaku serval?

Pisut eemal on järsaku ääre kohal rippuv kabel, selle all kõrgkeskaegsed erakukoopad – aga need jäävad kõik ära, sest värav on lukus ja piletikassa ees on väike silt, et tormikahjustuste parandamise tõttu on muistis suletud. Ja olen graafikust paugupealt ees!

Mäe otsas on veel vennaskalmistu – nimedest ja auastmetest on näha, et mitmesugustest väejõududest ja paljude rahvaste seast –, kirik ja kaks vaateplatvormi. Esimesel on stend mäe keldi- ja roomaaegse ajalooga; klaas on väga must ja sellele on sõrmega kirjutatud „säubern, bitte!”.

Pildil olev laev on meid sõidutanud kaks korda pisut ülesvoolu suures jõekäärus läbi lüüside. Külakooli hoovis mängisid lapsed, kelle kisa kostis mäe otsa, üle jõe, kilomeetri kaugusele, tekstist sai veel aru.

Ümber nurga on teine vaateplatvorm, kus armastanud istuda kunagi selle mäe ostnud Preisi kuninga teinepool. Vaade on metsasele mäele ja mõlemale mäetipule, kus hommikul käisin.

Kirik on ainus jäänuk mäe selles otsas olnud keskaegsest külast, mis jäeti keskajal maha. Sisekujundus on omapärane ja näitab, mis juhtub, kui kokku saab gootika ja barokk.

Ehitate algul külla kiriku, väga kena, ehitate sellesse kaks löövi, ka väga kena, aga siis tulevad uued tuuled, paigutate sissekäigu telgjoonele ja seejärel paistab sisenejale, nagu oleks kirikus hiiglaslik ämblik.

Kohalike muististe register oli öelnud, et kirikus on arkaadkaarte vahel keskaegsed kujud, mida mu silm kuskil ei seleta. On küll eraldi kivist väär, selle küljes on paar paarisava, aga see ei ole keskaegne ja raske uskuda, et kujud oleksid vääri, mitte kiriku sisemuse poole.



Kaugel langenute kenotaaf – neile, kes puhkavad stepis ja kelle hauda sealne künnimees ei tea 

Hiljem selgub, et kujud on üleval torniluukide vahel.


Veel olevat kirikuaias kuskil üks sõdalase pildiga varakeskaegne hauaplaat, inteneti foto järgi kuskil heki kõrval, aga ma seda ei leia. Väga põhjalikult otsida ei saa, üks hauda korrastav vanamees jälgib mind niigi kahtlustavalt. Teistel andmetel on see plaat rännanud kuhugi muuseumi.

Olen graafikust ees 20 minutit, kell on 12.40 ja leian, et kui jätan ära matka tagumise poole Iluslinna linnusesse (ei jaksa enam), jõuan kõndida 14.33 rongile, linnulennul 4½ km, teed pidi 9 km kaugusele raudteejaama. Aga ainult allamäge!

Kiriku lähedal suures parklas on varjualuses väljapanek mõne roomaaegse kiviga. Näen täna esimesi teisi puhkajaid. Portugali kursusekaaslast ei näe. Üllatuseks näen möödumas liinibussi, otsaees silt „Iluslinna” ehk just sama koha nimi, kuhu ma väsimuse tõttu ei lähe – krt, täna on ju äripäev ja Saksamaa maakoha buss sõidab. Oleks ma seda mäletanud, vaadanuks bussiajad järele. Aga teine kord.

Külaservas on veel ajalooline Lambachi pump, mis pumpas vett alt ojast mäe otsa, ilma elektrita. Mitte nagu vesioinas, mis teeb paljust väikese rõhuga veest veidi suure rõhuga vett, Lambachi pump teeb paljust väikese rõhuga veest natuke vähem suure rõhuga vett, kasutades eri pindalaga kolbe ja eraldi kontuure, nii et must vesi võis pumbata puhast vett. Kasutegur 90%, liikuvaid osi vähe.

Siis läheb tee lagedale mäeharjale, olevat roomaaegne maantee. Kaunis suvepäev, kaunid vaated.

Maastikuvaade suure avaga: f/4

Siis läheb tee metsa ja on seal väga pikalt. Mets on võsataoline, panen fotoka kotti ära.

Huvitav, kõrguste vahe nagu väga suur ei olegi, aga enamik on viimase kilomeetri peal, on suht ebameeldiv, kiire on ka, läheks muidu kohvikusse või sööma või vahetaks sokid. Seal näen täna matkarajal väljaspool asulat kolmandat inimest. Kaunid vaated, langus on äkiline, linnupargi-linnakese surnuaia puud on kasvanud nii suureks, et algselt oru poole vaatav Jeesus Kristus vaatab nüüd suure kuusetüve poole ja tänava poole paistavad tema jäsemeid ristile kinnitavad poldid ja mutrid. 

Kostab põrin ja tuvastan juba palja silmaga tuttava lennukitüübi:

C-160 Transall

Siis parajasti rongile, piletid on edasi-tagasi (enam ma sellist nalja ei tee, et ostaksin piki raudteed kulgeval matkal ainult ühe otsa pileti ja loodaks tagasipileti osta automaadist, sest osad automaadid võtavad 20 € paberraha ja osad ei võta ning kui selgus saabus ja pilet sai ostetud krediitkaardiga, oli rong juba kaugel ja järgmiseni tund aega).

Paar nädalit tagasi juhtis üks soome töökaaslane tähelepanu Soome veebikuulsusele Mihemedile, kes alguses oli tavaline kurdi pulmalaulik, kes käis pulmast pulma laulmas kohalikke süldilaule. Aga ühel ilusal päeval 2009. aastal pani keegi tema lauluga video üles YouTube’i ning ühel teisel ilusal päeval juhtus seda nägema keegi soomlane, kelle meelest hõigati refräänis soome sõnu „pensselisetä” (pintslionu) ja „meisselisetä” (meislionu). Mihemed saavutas otsekohe ülesoomelise kuulsuse, käis pidas kaks turneed (2009 ja 2010), andis välja plaadigi (The Best of Pensselisetä, 2009). Süüria sõjas vahendas Soome TV-le alguses kohapealseid sõjauudiseid, kuni tuli sõjapakku Rootsi. Ja kui hästi otsida, on YouTube’is taolisi laule veelgi, näiteks rõvedavõitu subtiitritega romantiline lugu soome pealkirjaga „Niilin puuvaja” (Niiluse puukuur), kuidas kaks noort sõidavad autoga mööda maanteed ja laulavad, kuni jõuavad jõeäärsesse suvilasse – usutavasti märulifilmist Kaakha Kaakha (2003); soome subtiitritega lugu on vaadatud sama palju kordi kui tamilikeelset originaali, mis on võimas saavutus (soome keelt kõneleb emakeelena 13 korda vähem inimesi). Nii et siis ei ole midagi imestada, kui mu vastu põiki teisele poole rongi istub noorsand ja paneb pähe valged lekkivad kõvaklapid, hakkab sealt kostma soome teksti rohkem, kui jõuan meeles pidada, ja kiiremini, kui jõuaksin üles kirjutada. Esirea vajutan meelde: see kõlab täpselt nagu „minä söin sienii ja perävaunun” – tõesti, kui inimene on söönud seeni, võib ta süüa ka haagise.

Kodust läbi, asjad ära, värskendus, õhtul on teise kursuse lõpupidu, ühes Limpsimäe itaalia restoranis (kus samal ajal on ka ühe teise kursuse lõpupidu, õpetajal ja kursusekaaslastel on teises seltskonnas tuttavaid). Õpetaja on otse mu vastas. Kelner on tüüpi „ein Hage, ein Butt”, mida ta ise ei tea, sest väidab, et peab kõik 8 tellimust meeles, aga loomulikult ajab segi.

K, 3398. päev: seaehitus II

Olen kaks päeva saaginud sea jalgu – labajalgu (magneesiumist, kõva) ja sääri-põlvi 2 mm alumiiniumist, eri nurkade all (105°, 110°, 115°). Metalli saagimine tekitab kohutavalt palju sodi ning ühtlasi õpetab, kuidas kanda joonis üle plekile nii, et a) materjali läheb raisku võimalikult vähe ja – veel tähtsam – b) on võimalik ka saagida, sest tavalise rauasaega saab saagida ainult sirgjoones ja kui olete pannud kõverikud nägupidi kokku, tuleb sae paigaldamiseks puurida ette auke. Täna loodan saada pildi, kuidas O-Waguneru seisab omil jalgel – aga ei saa, sest suurim põlvenurk 115° on liiga väike. Krt ja ikaldus! Ma ei jõua enne E tagasitulekut uut saelaari ette võtta.

Kirjanduskursuse lõpupidu. Mul on isegi tekstid kaasas. Olen linnas kolmveerand tundi enne, et läheks sööks linna McD-s, aga leian, et kolmveerand tunniga äkki ei jõuaks, mis on muidugi vale mõte, sest niimoodi on mul kolmveerand tundi aega kolada mööda linna ja teha kunstvõtteid ning siis hiilida ligi kakskümmend minutit mööda välikohviku nurgataguseid ja oodata teisi. Teine mõte oli osta otsa saanud linnutoitu, et linnas on lemmikloomapood (mille just õrreriiulite juures vändati viimase kohaliku märulifilmi koht, kuidas politseinik saab tagaaetava päti käest tappa); aga see on kinni; aga Kõrgmetsa lemmikloomapood on lahti kaheksani.

Mul on kaasas fotokas ja teeme rühmapilti. Samal kursusel olev töö-toanaaber lubab osta päris fotoka ja juhatab siis mind (kogemata) valesse bussipeatusse.

T, 3397. päev: seaehitus

Ehitan siga.

E, 3396. päev: linnas

Täna on asjatoimetusi, muidu on selline mõnus puhkus, et midagi ei tee ja maga kasvõi üheteistkümneni.

Olen kokku leppinud, et sõidan täna kohtuma minu endise ja E praeguse saksa keele õpetajaga ja ta näitab mulle E eksamitulemusi. Seda vürtsitab viis minutit enne tähtsa asutuse ukseni jõudmist tulnud arusaam, et mul on taskus visiitkaardist väiksem (68 × 45 × 2 mm) kaheeurone Hiina ime, kus peal on selliseid asju nagu konserviavaja*, mida ma kasutanud ei ole, nüri lõiketera**, mis on lõiganud üht kooki ja (haamri tõukel) poolitanud ühe kommi, ning 12 hambaga pisisaag***, millega korra olen viilinud küüneserva. Et kuidas ma selle röntgenist läbi saan, mõtlen, et äkki paneks bussipeatuses vaikselt kivi alla ja pärast nopiks üles, kesse veerand tunniga ikka leiab.

Turvatöötaja räägib enda väitele vaatamata eranditult prantsuse keelt ja ei usu mu selgitust, et mu töötõendiga saab neile sisse. Õnneks on putkas ka teine, kellel on kahe poolega papka, kus kirjas need asutused, kelle töötõendiga sisse saab, ja meie oma on selle pöördel alaservas.

Klassituba on täpselt sama, kus aastaid tagasi toimus mul FR 6.

* Kasutusjuhendist: Canned up :Open the tin cans, The hook on the surface of the same mouth edge.

** The side knife:But cutting ropes,After wash can also be cut fruit.

*** Double row crisscross saw wrong:To saw wood branches,And removing scales, etc.

Kirikmäe prismast Ema sünnipäeva pildid ja vahepeal (seni, kui neid prinditakse) lõuna McD-s,

Kahe suure väljamineku tõttu viimase paari nädala jooksul on rahatarbimine miinimumi peal ja olen rehkendanud, et kõige soodsam tuleb, kui söön päevas ühe korra McDonaldsis ja toidupoes eriti põhjalikult ei käigi. Ajas edasi hüpates mainitagu, et tegin võimalike kulutuste arvutuses paraja vea, nii et pärastpoole jääb üle ja saab osta katkiläinud tolmuimeja asemele uue.

* * *

Õhtul on viimane keeletund, õpetaja loeb igaühele eksamitulemusi (mul on tulemus 92% ja midagi suurt rääkida ei olegi), ülejäänud mängivad sõnade äraarvamise mängu. Kes hiljaks jääb, see poolest lõbust ilma jääb, aga vähemalt hämmeldub, kuidas teised nii hästi arvata oskavad: Spordiala? – Suusatamine! — Kehaosa? – Nina! — Ta ratsutab… – Kauboi!

P, 3395. päev: pühapäev

Puhkus jätkub.

L, 3394. päev: vigurskannimine

Skannin isikliku elektroonilise arhiivi jaoks harvikraamatut „Esto-Europa” (1966). Nagu siin kunagi pajatatud, oli raamat 4 (neli) aastat laenus ühe nüüdseks pensile läinud töökaaslase käes, kes suhtus sellesse üsna hardalt (mu arust on see paras naljaraamat) ja laenuajast viimase kolmveerandi väitis, et toob raamatu kohe tagasi, kui leiab koha, mis teeb A1-suurusi koopiaid (raamatu taga on kaks A1-suurust maakaarti). Mida ma rängalt imestasin, sest 1) tuleb leida koht, mis teeb koopiaid ehitusprojektidest või prindib neid, sajandi algusaastail oli selline näiteks Veerenni palvemaja vastas (see tegi isegi A0-suurust); ja 2) tavalise A4-skanneriga skannitud kujutise saab elektrooniliselt ju kokku lappida. Viimast täna teengi, avastades, et tuleb algul liita kujutis ribadeks ja siis alles need ribad täissuureks pildiks. Et skanneri kaas ära ei käi ja ma ei taha kaarte väga kortsutada ega uutest kohtadest voltida ning kujutist saab kokku lappida, kui osaskannide vahel on paras ülekate, aga ka mitte väga suur, sest skanneriga kaasa tulnud tarkvara kujutist eriti ei vääna-venita, aga vanast ajast on teada, et skannitud kujutise mõõtmed võivad pisut oleneda skannimissuunast (skanneri hammasrihm võib olla aastatega veninud), nii et võib tekkida topeltkujutis, on õigete skannimiskohtade leidmine mõneti keerukas (esimese kaardiga muidugi keerukam kui teisega). Aga valmis ma saan, II kaart koosneb 12 üksikskannist ja I kaart 15 skannist. Ja arvake, kui palju läheb kaartide peale aega? — Kokku ainult kaks tundi!!

R, 3393. päev: algab puhkus

Algul mõte, kas peaks minema mälestusmatkale, aga ei lähe, lubatakse vihma.

Teen liiklustiheduse arvutuslükati, lamineeritud papist. Et ühel skaalal on mõõtekestus (minutiskaala!) ja teisel loendatud sõidukite arv ning näitab kohe sagedust tunnis. Eelis: saab näha hetkelist sagedust kohe loendamise ajal. Kui autosid vurab kohe järjest, on sagedus 2000 autot tunnis, aga kummagi lähima foori tekitatava lainetuse tõttu peab loendus kestma vähemalt 5 minutit.

Nokitsen valmis kolm aastat tagasi alustatud albumi „CH einst und jetzt”, mis lõpuks ilmub siin kõrval samanimelise blogina (link). Pildid on 2013. a piltide järjekorras, vaatamist alustage seega alt otsast. Kui klõpsata pildile, avab Blogger sama postituse pildid eraldi vaates, piltide vahel saab vahetada pisipilte klõpsates – nii saad näha vaatepildi muutumist kergemini, kallis lugeja. Postitusi on 57, pildipaare on 161. Juures on ka „saksakeelne” seletus ja isegi võttekohtade otsimise taskuraamatu algus.

Bussis mängib Peter Gabrieli 1992. a plaadilt Steam.