P, 2751. päev: vanad pildid

Kuu keskel alma mater’i enne-ja-nüüd-albumeid koostades märkasin, et 30. oktoobri 1992 õhtust oli kaks fotot, kus puud olid suures lehes, aga 30. oktoobri 1992 hommikul eelmiste võttekohast 410 m kaugusel võetud fotol oli lumi maas ja puud raagus. No selgus hoopis, et kõik kolm olid algselt slaidid ja 30. oktoober oli nende negatiivile ümberpildistamise kuupäev. Skannisin selle negatiivi 2010 ja sellest ajast need fotod teada olid ning enne tänavust külaskäiku olin märkmikku printinud pisipildid, millel ainult failinime algus, millel võttekuupäevana ümberpildistamise kuupäev (ja seda, et need on reprod, näha ei olnud). Nõndap siis selgus, et rohelised puud olid tegelikult pildistatud 8. septembril ja esimene lumi 13. oktoobril.

Ja oh sa juudas, 30 km kaugusel olnud tillukese era-muuseumraudtee (pool kilomeetrit kitsarööpmelist raudteed ühe mehe hoovis) – mis tegutses 1970. ja 1980. aastatel, 1990. aastatel oli varjusurmas, 2000. aastatel tegutses puhuti jälle, aga nüüd pärast omaniku surma hoopis üles võetud – leidsin ka üles. Guugeldasin ainult pool tundi, otsides mitte suurema asustusüksuse järgi (halduslikult on seal 56 linnaosaga väga hajus linn, mida läbib suur raudteeliin), vaid asumi ehk küla järgi (kus tänapäeval on iga vähegi lagedam koht muudetud golfiväljakuks). Peale poe kinnipaneku (Affe tot, Klappe zu) takistas otsingut väga kõvasti ka see, et samas lähedal oli 1910.–1960. aastatel päris kitsarööpmeline raudteeliin, mille kaugmises otsas on praegu raudteemuuseum.

2010 skannitud reprode metaandmetes olid ka nende võttekohad, millest mõni oli siis paremini meeles kui nüüd, aga nüüd teekonda kaardil rekonstrueerides meenus mõni teine koht paremini.

Selgus ka, et 22 aastaga pleegib siniseks ka tollane kvaliteetslaid Kodachrome Elite, kuigi päris mitte nii palju kui tollane odavslaid Konicachrome R-100. Guugeldamine ütleb (link), et seda ongi arvata: kogu olemasolu vältel talub Fujichrome projitseerimist kokku kuni 5 tundi (Fujichrome Velvia kuni 4 h), Ektachrome kuni 2½ h, Agfachrome kuni 2 h ja Kodachrome kuni 1 h; mittetõsistest odavfilmidest lingitud artikkel üldse ei räägi. Ja et värvislaidi pleekimine on paratamatu, orgaaniliste pigmentide lagunemise tõttu.

Pleekimise vastu aitab mõneti skanneri ergastussuvand, mis viskab küll värvitasakaalu iks suunda, aga see on ikkagi parem kui valdavalt sinine pilt, kas pole.

Ümberpildistamise kvaliteedinäide:

Slaid 10.10.1992, ümberpildistus 30.10.1992, skannitud 2010



Slaid 10.10.1992, skannitud 30.11.2014

L, 2750. päev: poes

Maksimarketist riiulid.

Nende toomiseks ettevalmistudes selgub, et meid maja fonolukus ikka ei ole. Käisid mingi aeg mehed seda sinna lisamas, kontrollisid mitu korda nime kirjapildi üle, aga netu. Samas ega ka lätlase ja leedulase nime ei ole.

R, 2749. päev: itaalia restoranis

Lähme pärast keeletundi õhtul sööma. Meie ees läheb kolm keelekursuslast, kes on kamba peale enda väitel võtnud suvest alates 30 kg alla, kuigi palja silmaga nii väga ei ütlekski.

Vaagides, kuhu minna, lähme surnuaia nurga taha itaalia restorani – algul oli mõte minna kesklinna, aga sellega juba kogemus on, reede õhtul on seal paljude restoranide kõik kohad kinni. E keegi tuttav oli käinud ja kiitnud.

Restoran, õigemini nüüdisaegne trahter on elav, seinale näidatakse kaamerapilti restorani teisest otsast, kust paistab köögiuks (koos seal sebivate kelneritega), kaks lauda (koos seal sööjatega) ja larakas tühja põrandat. Lauad on tihedalt, meetri kaugusel istuvad kaks vanahärrat ja räägivad kohalikus keeles ning on pärast väga rabatud, kui E neile kenasti samas keeles head aega ütleb. Toit on ok, vein on aga vähima kogusega 1 pdl, mark ei jää meelde, aga bussisõit tagasi on lõbus (peale meie siseneb surnuaia juures bussi ka mitukümmend otse tsirkusest tulevat skauti ja nende väga väsinud skautmaster).

Kui lahkume, tulevad mulle kemmerguuksel vastu algul bakenbardid, siis mustaks lakitud pea ja päikseprillid, siis Vale-Elvis ise. Oleksime sisenedes näinud kohe plakatilt, et täna ta esineb, oleksime läinud mujale ja Vale-Elvis jäänud isegi kemmerguuksel nägemata.

N, 2748. päev: kutse ja liblikas

Käiakse kutsumas massiüritusele ja vaadatakse samasuguse pilguga kui rahvaloendaja aastal 2000 pärast küsimust, kuidas ma suhtun religiooni.

E näeb bensiinijaama juures lendamas liblikat.

K, 2747. päev: kolmapäev

Tavaline kolmapäev, õhtul keelekursus.

T, 2746. päev: esikus

Tänase hommiku tippsündmus: esikunagi üks ots kukkus öösel alla, kruvi koos tüübliga talveriiete tõmbel seinast välja ja puha. Ilmselt olen pisut süüdi mina, kes ma koerajalutusketse jalast võttes sageli nagist kinni hoian.

Eilse päeva tippsündmus: ukse taga kolistab keegi, E arvab olevat joodiknaabri, ajab mitmes keeles minema, tirin jätkub: seal on eksinud pitsakuller, karp süles.

E, 2745. päev: keeleajalugu

Praegune bussiraamat on dtv saksa keele atlas, kus enne tegeliku atlaseni jõudmist (kus on vasakul levikukaardid ja paremal entsüklopeedialaadne tihe tekst) on ligi 100 lk saksa keele ajalugu, millest ma varem midagi suuremat kuulnud ei ole ja mis on väga põnev ning seletab mitmeid asju, mis mul saksa keelest mõistmata: näiteks kuidas saksa keelele tugevasti tagant tõuganud Martin Lutheri 2531 säilinud kirjast on saksa keeles 1024 ja 1507 ladina keeles ning kuigi uusajast saati on saksa keeles märgitud üht- või teistmoodi häälikupikkust, ei loe kirjapildist kuidagi välja, et sõnades hoch ja Ostern on o pikk ning sõnades doch ja Osten lühike, ning kuidas riiklik keskne keelekorraldusasutus (nt Saksa Keele Instituut) puudub (natuke alates 1872 ja väga ametlikult alates 1955 on õigekiri lähtunud Dudeni sõnastikust, mida kirjastab aktsiaselts Duden, erafirma).

Aga rohkem ma atlast siin ümber kirjutada ei jaksa. Lugege ise ja te ei kahetse.

* * *

Kui keeletundi jõuan, on juba veerand tundi usinasti tehtud harjutust „Kirjuta kehaosade nimetused õigesse kohta”. Aega jääb palju üle ja lõpptulemus on, et saan mitu kuud rikkis olnud mehaanilise pliiatsi jälle peaaegu töökorda (uue 0,3 mm pliiatsi; ajaloolist 0,5 mm pliiatsit ma enam kaasas ei kanna).

P, 2744. päev: laadal

FS-projekti jaoks linnas kauneid ülesvõtteid, nagu ka eile naaberlinnas. FS-i hoitakse kenasti ja nali, et siit ujub FS Põhjamerre, jääb edasi naljaks.

Jõululaat, aga villaste kampsunite ja paekivist tuhatoosideta. Platsil – õigemini platsidel – vaikselt kõlavast muusikast arvan esimese loo kohta, et see on vist kadund Frank Sinatra, aga siis parandan, et vist ikka ei ole, sest ta peab viisi.

Õnneks ei ole muusika Arvo Pärt, kelle „Fratres” kunagi turukorraldajate arust pidi kuidagi ilmestama mingit „keskaja laata” Talinas Raekoja platsis. Maitea, kas rahvakirjanik on midagi keskaja laadast kirjutanud, sest et olen tema loomingust lugenud ainult tema esmateose ja seal ei olnud, seal oli linn üldse imelikult inimtühi, aga ajaloolaste kirjutatu lubab arvata, et keskaja laat sarnanes rohkem mõisameeste laagriga filmis „Viimne reliikvia”.

Teen laadal evolutsioonipsühholoogilisi tähelepanekuid, nagu et kui vastu kõnnib kolme lapsega pere, miks pillib just keskmine laps: sest kolmanda lapse sünniga sai vanim veel vanemaks, aga teine laps kaotas ema põhitähelepanu. (Ei ole minu väljamõeldis, taolisest lastevahelisest konkurentsist kirjutas evolutsioonipsühholoogia raamat.)

Turul hõõgvein ja ungari maius, mille nimetust ei suuda ma praegu nii täpselt meenutada, et panna link [hilisem lisandus: link]. Ilm on, nagu eilegi, päikseline ja pilvitu.

* * *

Meenutades piinlikku lugu, kuidas raudse eesriide tagant omistati astronaut Jack Lousmale tema jaoks senitundmatu eesti päritolu (mille pärast raudse eesriide langemist NASA-s tegutsenud eesti vanahärrad otsustavalt kummutasid), märgin, et täna jõudis rahvusvahelisse kosmosejaama astronaut Terry Virts.

L, 2743. päev: uued kingad

Vanad taktiiselt võttes veel ei lekkinud ega käies tundnud läbi soki asfalti, aga visuaalselt võttes paistis talla alt sisevooder. Üht ja teist paari jalga proovides juhtub lõpuks nii, et mul on viisakaid, teatrikõlblikke tänavakingi nüüd kaks paari, üks kõlblikum kui teine.

Kella kõrts.

R, 2742. päev: suured ninad murdsid päid

Üks ühing, kes [tsenseeritud], on nii rõõmus [tsenseeritud] [tsenseeritud] [tsenseeritud] [tsenseeritud] peale, et paneb kirjale iseoma algatusel 11-megase manuse. Oleks aega olnud rohkem, saatnuksin vastu seinasuuruse, väga terava, 48-bitise TIFF-pildi või üritanuks ummistada nende postkasti muul kombel (nagu olnud isikul, kelle uudishimu pani väheseks ajaks seisma Hansapanga villaveski*, paarkümmend aastat tagasi üks koletu mahuga manus, mida ta liiga suurte manustega laiutajatele alati mitu tükki vastu saatis). Kuidas saab A4 suurusest sildist 11 mega, pea ei võta. Miks on tänapäeval vaja saata sihuke seljatäis manusena, kui on olemas paljud kohad, kuhu saab internetis riputada pilti ja siis saata ainult selle link, ka ei võta.

* Hansapanga veebilehe kogemata peatamine olnud imelihtne. Kõik algas sellest, et nüüdisaegsed loendurid, mis istuvad teises serveris ja loendavad üksnes seda, mitu korda laaditakse loenduri pilti, ilmusid alles umbes 1997. Enne seda olid loendurid ikka tõsised programmijupid, mis istusid samas serveris kui veebileht, mida jälgisid, ja loendasid, mitu korda laaditi neid ennast. See arvutihuviline siis märganud, et kui ta vajutas veebilehe värskendamise nuppu, läks Hansapanga veebilehe loendur ühe võrra edasi. Vajutas uuesti, läks jälle. Vajutas kaks korda, läks kaks numbrit. Vajutas kolm, läks kolm. Plõgistas siis palju kordi järjest, Hansapanga veebileht mõtles natuke ja asendus siis teatega, et vabandust, veebileht hetkel ei tööta.

N, 2741. päev: nuudlid ja hapupiim

Kas teile teeb muret, et rähn taob elektriposti? – Kui teeb, paigaldage postile silt E 06 682 30 ja teie mured on murtud!!

(Hoiatus: toode meenutab musträhni. Enne tarvitamist lugege tähelepanelikult pakendis olevat infolehte. Kaebuste püsimise korral või linnuvaatlejate pahameele tekkimisel pidage nõu elektriku või ornitoloogiga.)
 

* * *

Hommikul bussis pool bussitäit uisutamishuvilisi lasteaialapsi. Kisa ähvardab tõsta katuse pealt. Ühe jaamaäärse asutuse esiste lippude seas märkab mu selja taga istunu tuttavat lippu ja röögib nii, et isegi teised lapsed võpatavad: „PORTUGAL!!!!!” (vaatan minagi ja järeldan, et on aga terav silm või nägi ta seda kuskil mujal). Pärast aga ümiseb ta „Sepapoisse” ja ossapoiss, peab väga hästi viisi. Laulab kaks korda ja isegi ei vaju ning võtab kõik intervallid puhtalt.

* * *

Lennundusuudistest sedapaljukest, et maailmast kuulsaid eestlasi otsijatele on kindlasti põnev teada, et mootoritootja Pratt & Whitney Canada presidendi perekonnanimi on Saabas ja lennufirma Austrian tegevdirektori eesnimi on Jaan.

K, 2740. päev: mõistatus lahendatud

Nagu kunagi siin märgitud, on Putini ametlik pikkus 170 cm, aga väidetavasti tegelikult tublisti vähem. Siit vabas Läänes ilmunud fotolt võib näha tema kinga ja sokki: pange tähele, kus on Putini pahkluu. Normaalsel inimesel, kes kannab normaalset kinga, on selles kohas juba säär! Normaalsel kingal on sisetald umbes samal kõrgusel kui välistald; kandjat „märkamatult” kõrgendaval petukingal on sisetald aga tubli mitu cm kõrgemal kui välistald ning hea, kui üle kingaääre ei paista talla alla.

T, 2739. päev: laulud ja bussid

Winny Puhhi 2013. a plaat. Soovitan neil minna lüroeepilise laululooga „Tüdrukud ootavad” järgmine kord Eurovisionile.

Nagu aimate, olen plaadimängija akud jälle ära laadinud. Päeva lõpetavad katked kuulsa Birgit Nilssoni kuulsa Isolde rolli Bayreuthi festivali kuulsa 1966. a salvestuse III vaatusest, mille lõpuaaria („Liebestod”) kohas 4:25 andestas viimanegi kuulaja Bayreuthi saali kõvadele puuistmetele nendel veedetud nelja tunni eest (ja siis plaksutas kiitusena kolmveerand tundi – fakt). Märgitagu, et kuigi Birgit Nilsson oli omal ajal kõige paremini makstud ooperilaulja, soovis ta tegelikult enne iga etendust närveldades hoopis, et etendus jääks ära.

Õhtul sõidan 26. bussiga jaama, see on täis ja maksimarketi tööstuskaupade osakonna järel äkilises S-kurvis maandub mu embusse või õigemini peaga kõhust mööda mulle vasaku hõlma alla bussi teisest küljest pikk härrasmees, kes seletab vabanduseks, et ta vaatas oma iPhone’i, nagu ma tema usutalitust ise näinud ei oleks, ja seletab ja seletab, peaaegu jaamani, kuigi ütlen mitu korda, et ikka juhtub ja pole viga. Filmides uskumatuid osavnäppe näinuna kontrollin vargsi kõik taskud üle, aga asjad on kõik alles.

E, 2738. päev: tagakätt

Toimetatavas tekstis on alla 3 lk kohta 5 korda „eeskätt”, mida on mu arust liiga palju. Aga kui palju on „liiga palju”, kuidas ma objektiivselt tõestan? – Lihtne, tuleb teha päring tasakaalus korpusest. Saan tulemuse, et teadustekstist on toimetatavas tekstis „eeskäsi” sagedamini 103, ajakirjandustekstist 204 ja ilukirjandustekstist 1223 korda. Ühe „eeskäe” kohta tuleb korpuse teadustekstis lehekülgi 56, ajakirjandustekstis 112 ja ilukirjandustekstis 667. Mõtelge.

* * *

FB-s päevakohane pilapilt loodusravi-kiirabist (Take me to the naturopath, please!) ja sellel kommentaar Let me through, I am an aromatherapist! Umbes eile oli keegi vähearuline arvanud FB-s, et kui päris arst asub tegutsema umbluuvaldkonnas, peab järelikult umbluus siis ikkagi midagi olema – on küll, aga mitte see, mida kirjutaja mõtles: selle asja nimi on kerge raha...

Täna keelekursusel jõudsime teemani „Arsti juures ja apteegis”; saab teada, et üks võtab D-vitamiini väsimuse vastu, mille peale apteekrist õppur, kes tavaliselt kõike endamisi niigi kommenteerib, teeb päris kuuldavaid kummalisi häälitsusi, ja õpetaja kommenteerib viisakalt: „Kas tõesti? – Ah soo!” Üks teine, rögisev vanadaam, kinnitab, et kuigi ta palju suitsetab, ei mõjuta see tema tervist kuidagi, sest see olevat vale, et suitsetamine tekitab vähki – sest ta tunneb [siinkohal kikitasin kõrvu, sest sellised isiklikud põhjendused on alati ülihuvitavad] üht naist, kellel on vähk, aga kes ei suitseta.

P, 2737. päev: miks siis mitte juba Vorošilovgrad?

Mul tuli ka hirmus mõte, misjaoks on Eesti uudistes Ukraina linnal vene nimi Lugansk. — Sest KNAB ütleb nii, v.o.t.t.

L, 2736. päev: leitud!

Nüüd, kuu aega hiljem, leidsin toidupoest lõpuks kingipaela.

R, 2735. päev: lennukitest ja autodest

Katselendur Eric M. Brown – praegune ja tuleviku suhtes veel väga kauaks maailmarekordi omanik kategoorias „suurim arv lennukitüüpe, mida juhtinud” (487) – on veel elus, ligi 96 a vana ja rääkis täna BBC-s kolmveerand tundi: link. (Ja peale 487 lennukitüübi juhtimise kuulub talle veel kaks rekordit (link): esimene reaktiivlennukiga lennukikandjale maandunu ja sellelt startinu (Sea Vampire nr LZ551/G, RN, HMS Ocean, 3.12.1945) ning enim maandumisi lennukikandjale (2407).)

Tuleb kommentaar ja palve seda kommenteerida. Kommentaaris seisab, et kommentaari ei ole. Arutame ja otsustame, et meil midagi kommenteerida ei ole. Vähe aja pärast tuleb meeldetuletus: kus on teie kommentaar. Kommenteerime siis, et oleme kommentaariga nõus.

Warren Clarke, keda just ükspäev siin mainisin, on üleeile ära surnud.

* * *

Keeletunnis raske kisa ja kära, aga lõbus on.

Teeme kuulamisharjutust, kuidas hüsteeriline Lydia õpetab närvis Jeani, kuidas autot juhtida Pariisi kesklinnas, ja peame ära tundma, mis liiklusmärke mainitakse. Vahepeal keeran mapist pisut liiga mitu lehte ja õpetaja arvab, et loen mapist juturaamatut, mispeale läheb jutt sellele, et ma nagu muidu kõike oskaks. Ütlen siis, et enamikust saan aru küll, aga igav ei ole (nt kirjutan palju üles, kuidas õpetaja midagi hääldab – tänu sõnastikule on mul kõrgem järk isegi selliste IPA märkidega nagu [ɕ] ja [ʑ]). Õps küsima, mitut keelt räägin; vastan, et umbes viit, mispeale kõik ahhetavad ja märgin, et see pole midagi, E räägib kümmet. Pean need viis üles lugema ja juhtub, et kursuse keele – milles seda räägin, eks ju – unustan viie seast ära.

N, 2734. päev: komeedist ka jätkame

Saab teada, et Rosetta maandur maandus komeedi nõrga külgetõmbejõu tõttu mitte üks, vaid tervenisti kolm korda (ja kuhu täpselt, ei tea keegi).

Kooli kohustusliku kirjanduse loetelu koostajatel olid jäänud kirjandusprogrammi klasside kaupa ajastades kahe silma vahele õpilased, kelle silmaring raamatu ajaks võib olla teistsugune: nii, nagu E, kes oli lapsest peale algul kuulanud, pärast lugenud populaarteaduslikku loomakirjandust, igavles kohustusliku kirjandusega, kus tibud rääkisid mõistulugusid, nii kummastas mind umbes kuuendas klassis maailmakirjanduse maruigav šedööver „Väike prints”, sest ei suutnud ma mõista, kuidas autor (kes ju ometi oli lendur, nagu ütles ees- või järelsõna) ei olnud teadnud, et nii väikesel planeedil, mis oli pildil, pidanuks kas külgetõmbejõud olema olematu (ja seetõttu puuduma atmosfäär ja kerakujulisus) või, kui raamatu pisiplaneedid olnuks mingist ebamaisest ülitihedast materjalist ja Maa massiga ning seega tekitanud sama tugeva raskusjõu kui Maa, polnuks neil ikkagi nii paksu atmosfääri, et tegelased saanuks selles kõndida püsti ja hingata. Kuidas oli sellistel planetoididel üldse elu võimalik, ei teadnud ka autor, aga see kahjuks ei takistanud tal raamatut kirjutamast. Kohustuslikust kirjandusest oli mõni raamat vabatahtlik, aga see kahjuks mitte. Õnneks libisesime sellest kirjandustunnis kaunis kiiresti üle ega pidanud kirjutama isegi kirjandit, kus oleksin tingimata ilmutanud astronoomiateadmisi ja õpetaja oleks usinasti kasutanud punast pliiatsit.

* * *

Kuulen, et Eesti ajakirjandus olla teatanud, et Eesti mikrosatelliit EstCube olevat sama suur saavutus kui Rosetta. Muidugi arvan seda tobedaks naljaks.

Aga see ei ole nali, sedasi öeldi riigitelevisiooni peamises uudisesaates, „Aktuaalses Kaameras”: Mart Noorma: ESTCube-1 komeedile laskunud robotile palju alla ei jää (ERR 12.11.2014 23.41)

Et sa väga ei kurvastaks sellise natsionalistliku sõgeduse üle, kallis lugeja, loe ka uudise kommentaare ;) Seal mainitakse, et EstCube’i kauakiidetud päikesepuri tööle hakanud ei ole ja kompass on rikkis. Peale selle on EstCube’i kaamera pilditeravus 1987. aastast pärit VGA (640 × 480 px).

Millega ma muidugi ei taha öelda, nagu oleks 1987. aasta tehnika alati väga vana: võtame näiteks Canoni EF-standardi. 2008, praeguse suure kaamera ostu järel selgus, et 1991 ostetud kaameraga kaasa tulnud lihtne plastobjektiiv, mis ilmus 1990 ja kasutas 1987. a EF-standardit, suudab täitsa vabalt kõnelda kaamerakerega seniajani (ja edastada nt suumipikkust, mida vana kaamera silmanähtavalt ei kasutanud), teisiti kui aastal 1989 ilmunud profivälguti.

K, 2733. päev: Rosetta

Tervis on peaaegu OK.

Eile tuli üks kevadise kursuse kirjatükk, mille märkisin kevadise kursuse punktitabelisse, ja täna meenub, et neid on kahes eksemplaris ja selle asemel, et avada õige tabel ja vaadata, kas ja mis olen sinna märkinud, ning vajaduse korral märkida teise faili uuesti, võtan kätte ja kirjutan õige faili vale variandiga üle. Saan ägeda kõhuvalu, kui tajun, mida tegin ja et ülekirjutust kuidagi enam tagasi võtta ei saa ning uuemat versiooni kui 6. aprillist, semestri keskelt, mitte kuskil ei ole. Mul on küll ports tabeli kuvahõiveid ja mitmesuguseid muid sellest eksporditud tulemusi, mille järgi saab osa taastada kerge vaevaga, aga ülejäänud sisu tuleb noppida uuesti üksikutest kodutöödest ja sedasi kulub tabeli taastamiseks vähemalt kaks päeva*. Krdiraisk. Eks nüüd olen hulgaks ajaks targem.

* Esialgne optimistlik hinnang. Iga kodutöö detailse tabeli taastamiseks kulub siiski vähemalt kolm tundi: ma üldiselt jälgin, mida on tehtud teksti raskete kohtadega (et muu hulgas välistada pettused), need loetelud on pärast tagasisides kenasti isikustamata, tähestiku järjekorras, aga kodutöö analüüsitabelis (mida näevad ainult minu silmad) on täpselt, kes kirjutas mida. Mis tähendab, et iga kodutöö tuleb avada ja sealt need kohad otsida ja kopida tabelisse. Brr. Ühes keele-eelistuste küsitluses on vastuseid tabelisse punktide arvutamiseks kopida – arvutan kokku – 486 tk. Brr-rr. Aga kõik see ei ole asjata, leian kevadisest tulemusest vea, üks seni veel lahtise hindega õppur saab hindearvestusse tiba punkte juurde.

* * *

Päeval tuleb uudis, et juba 2003. aastal teele saadetud automaatjaama Rosetta küljest on hommikul eraldunud maandumismoodul Philae ja laskub komeedi 67P/Tšurjumov-Gerassimenko suunas. Aga kellaajal, mil Philae jõuab komeedi pinnani + sealt jõuab raadiosignaal Maale, olen parasjagu bussis sõitmas keelekursuse poole. Nii et hoian telefoni käes ja pidevalt piilun sellesse, kus on BBC teksti-otseülekanne. Sinisel sillal saan sedasi rõõmuteate, et kohal.

Pärast saab teada, et komeedi pind oli kõvem kui arvata ja maandumismoodul põrkas kaks korda tagasi, sattudes ettearvamatusse kohta kaljurünga taha pimedasse, kus akud varsti tühjenesid. Aga ikkagi, esimene kord ja kui küsitakse, kus sellisel ajaloolisel hetkel olid, saan vastata, et bussiga plekist sillal.

Pärast saab veel teada, et rõõmus päev Euroopa kosmoselennule oli teisalt nukker päev Euroopa Liidu teadusele, sest muinasjutuhuvilised kangutasid ülima teadusjuhi ametist lahti. Sõnatult kurb.

T, 2732. päev: tagasi tavalistesse rööbastesse

Päeval külmatunnet enam ei ole. Seekordse külmetuse imerohi oli dekongestant ehk tursevastane ravim. Enne seda nina sõna otseses mõttes jooksis, nt laua peale, pärast heida magama ja ärka üles, padi puhta kuiv.

Fotoseminari korraldaja tahtis osalustasu tagasi saata, aga pakkusin, et jätaks selle linnupargile, mispeale palju tänatakse ja lubatakse, et kevadisele fotoseminarile pääsevat ma suisa tasuta.

Lugesin ühe päevaga läbi raamatu Keeping Up With the Germans: A History of Anglo-German Encounters (alustasin eile hommikul, täna hommikul saab läbi) ja arvutist avastan, et mulle antakse lahkesti tarka nõu. Kuigi arvan, et ainus küsimus, milles [tsenseeritud] teeb asjatundjaks, on seesama [tsenseeritud], aga ainult subjektiivsest aspektist, sest praktilise poole pealt õpitakse paar aastat ja teoreetilise poole pealt väga mitu, arvan veel rohkem, et tegelik põhjus on Eestis levinud ettekujutus, et inimene on isiklikus arvutis pidevalt ja pool päeva isiklikust arvutist eemal on juba katastroof, aga ma olin ligi nädala. Ent olen selge sõnaga kursuse algul öelnud, et erameili ma iga päev ei vaata, kui on vaja kiiresti, kirjutage gmailile. Kuhu midagi tulnud ei ole, ega.

Puhkuse ajal saabunud AW&ST numbri kaanelugu on uuelaadsest kompaktsest tuumasünteesireaktorist, mida töötatakse välja Lockheed Martini Skunk Worksis ja mida loodetakse käivitada juba viie aasta pärast. Lugu avaldati mõni päev enne numbri trükkimist veebilehel ja sedasi on sisukorras ka põnevamaid kommentaare. Esimene hõiskab, et ta prindib kirjutise välja, hoiab alles ja mitmekümne aasta pärast naerab selle peale, kui elus on; teine teatab, et ta prindib välja hoopis eelmise kommentaari ja naerab selle peale juba varem, kui tuumasünteesireaktor lõpuks tööle hakkab. Kolmas teatab, et 1920. aastatest uuritud, aga seni praktilise teostuseta tuumasünteesireaktoriga on nagu bussidega, et ootad, ootad, midagi ei tule, ja siis tuleb kaks bussi järjest – sest Lockheed Martin ei ole ainus, kes on läbimurdele lähedal.

Õhtul võtan ette hoopis paksu raamatu ja jõuan sellega Saaremaa keskajani (pärast muinasaja peatükki tuleb piiskopi- ja orduaja peatükk, mida on lust lugeda, selle on kirjutanud lobeda sulejooksuga Enn Tarvel). Saan teada, et tarandkalmed võisid muinasajal olla tegelikult puust seintega surnumajad, mingi aeg kandsid muinasaja Saare mehed kaelavõru, Liivi naised kandsid muinasaja lõpus põlvini särki, mehed ka, aga kitsama kaelusega, vanemal viikingiajal Saaremaal kirvest sõjariistana ei tuntud, Saaremaal oli pärast ristisõda põllumaad 3000 adramaad ja rahvast umbes 18 000 ning väge umbes 3000 meest ja 100 laeva, et Läti Henrik kohati luiskab (saarlaste mitmenaisepidamine 1226) ja kohati vaikib (leedukate sõjakäik Saaremaale ilmselt 1218/1219) ning 1240. aastatel olid saarlased veel sedavõrd tegijad, et peale lepinguosalisteks olemise oli neil ka oma pitser, st mitte mõnel kohalikul pealikul isiklik, vaid saarlaste kollektiivne. Kuskil mujal (aga vat ei mäleta, kus!) on HCL XXIX peatüki luiskelugusid kommenteeritud nõnda, et Henrik väga lootis, et universumi tähtsuselt kolmas isik, jumala asemiku paavsti legaat Modena Guglielmo võtab tema või vähemalt tema ilusa kroonika Rooma kaasa, aga vat ei võtnud, ja kibestunult omistas siis seni veel ristimata paganatele igasugu patutegusid. Veel on kuskil pakutud, et Henrik oli saarlaste peale lihtsalt kade, sest oli ametilt preester ja pidi elama kasinalt tsölibaadis (üheminutine vikipeedistamine ütleb, et preestritel keelati abielluda alles 1139), kui saarlased aga röövitud naistega hullasid.

Teos ilmus 2007 ja 2008 leiti Salme laevad.

E, 2731. päev: algab uus töönädal

Õhtul palavikku enam ei ole.

P, 2730. päev: magan ja loen

Isegi arvutit ei tee lahti. Saan „Eduard Vilde” läbi. Lahe raamat, aga ei maini Vilde sajandivahetuse aegseid lõbusaid pseudonüüme – seda siin kirjutades lisamaterjali otsides leidsin: link –, näiteks

• Balti Saksa musta ordu rüitelkond
• Gottlieb Fürchtegott Dunkelmann vabavaim ja südameharitlane
• Leidina Koodila
• parun Haubold-Mordheim-Schimpfenburg, Kepivere moisa perisherra
• Pavel Pavlovitsch Pulemjotov
• Siim Sõnajalg

jpt.

Vilde elukäigus võib märgata seaduspära:

1891 – Vilde abiellub Antonie Gronauga. Õnn on aga üürike, esimene suurem kriis tuleb juba vähem kui aasta pärast.
1893 – ilmub Vilde romaan „Karikas kihvti”.

1901 – Vilde palub Marie Underi kätt, saab vastuseks „ei”.
1902 – Vilde kirjutab „Mahtra sõja”.

1904 – Vilde tutvub Linda Jürmanniga. Õnne ja tegutsemislusti jätkub paljudeks aastateks.
1905 – Vilde hakkab kirjutama oma mahukaimat romaani „Prohvet Maltsvet”.

1924 – Vilde tutvub Rahel Uschmarowiga. Suhe on keerukas, pikkade pauside, riidude ja leppimistega, aga Vilde nimetab teda siiski oma viimaseks naiseks.
1932 – Vilde ühe viimase teosena ilmub jutustus „Casanova jätab jumalaga”.
1933 – Vilde sureb.
1934 – Rahel emigreerub USAsse.

L, 2729. päev: laupäev

...aga see jääb kõik õnneks ära, sest olen külmetunud.

R, 2728. päev: puhkus jätkub

Täidan ankeedi „kas tead Disney filmide kilde?” ja palju ei puudu, et jagaksin tulemust (4 õigesti 15st) kommentaariga „...and proud of it!” (2 oli koba, 2 olid mereröövlifilmidest.)

Keeletund. Kursus on sala jõudnud käskiva kõneviisini. 2. semestrist samas rühmas olnud B. arvab mind austerlaseks ja pärast mu tungivaid selgitusi islandlaseks; mina tema päritoluriiki öelda ei julge, äkki läheb valesti ja saan kere peale, keevalised nagu nad seal Balkanil on.

Õhtul rehkendan keerukat koreograafiat rongide ja bussidega, sest hommikuks on vaja jõuda teisele poole mäge fotoseminarile, aga raudtee streigib ja enamik kohalikke ronge on paigast ära ja sinnakanti ulatuvad bussiliinid on sedapidi, et maalt saaksid töötajad äripäevahommikuti linna, mitte nädalavahetusel hommikuks maale.

Maailma uudiseid: hollandlased toovad MH17 rusud Hollandisse (pressiteade).

N: tagasisõit (navigare necesse est) ja ooper

Väljalennu lennujaama, õigemini lennujaama mängida üritava asutuse kohta ma enam sõrmi ei kuluta: kirjutada saab asjadest, mis on, mitte sellest, mida ei ole, nagu pagasivormistaja täiesti tühi pilk küsimuse peale, miks ümberistumisjärgset pardakaarti enam ei saa nagu varem, ega poemüüja päheõpitud tühja õiendust, et mis siis, et me jooksutame kõik väljuvad reisijad läbi poe, maailma juhtivates lennujaamades on ka nii, ja kui siis küsisin, kus, vastas ta, et Oslos on* ja Dubais ja Kopenhaagenis, aga viimane oli häbematu vale, mispeale ta parandas, „no kuskil Taanis on”.

* 2008 võttis Oslo lennujaam kriitikat kuulda ja sellest alates saavat seal minna ka poest mööda.

Võtan ka mina, nimelt hoopis positiivsema suhtumise ja soovitan lennujaama mängivale asutusele uue ning veel parema reisijate liikumisskeemi!

1. Nagu mõtles arhitekt:

2. Nagu mõtles turundusosakond:

3. Aga veel parem oleks nii:

Nagu näha, kujutab see ainult pealeminekut; mahatulek on praegu veel kahetsusväärt lineaarne ning läbi peaaegu täiesti tühjade ja reklaamivabade ruumide, nagu saabuks lenukiga ainult väljamaal raha läbi löönud eestlane. Vähemalt kohvrikarussellide juurde saaks väliskülaliste silmarõõmuks parkida kümmekond autot, mõne jahi ning kobara suitus- ja/või tünnisaunu. Ja mis need niisama seisavad nagu autod, kajak ja kaevandusvagonett jaamahoone koridoris, neid võidaks ka reisijaid teenindada.

Lugesin puhkusel pisteliselt Saaremaast kirjutatud üldteoseid, üht aastast 1934 ja teist aastast 2007; viimases on ulatuslik, tänapäeva ulatuv arhitektuuriosa, kus on kirjas hoonete rahvapärased nimetused ning kus sarjatakse kauboikapitalistliku Eesti tava eirata projekti ja ehitada nii, et tuleks odavam ja kiirem. (Vrd ka Viru keskuse projekti klaastunnel üle Estonia puiestee, mille idee löödi läbi ettekäändega, et ega ju valmis hoones klaasseinte vahele mööblit ega inimesi tule, vanalinna siluett paistvat kenasti läbi – ja kergeusklikud inimesed läksidki liimile ja süüdistagu nüüd iseennast.) Üldteos mainib kultuurikeskuse kohta koguni, et valmis hoone läks projektist lahku nii palju, et arhitektid loobusid autorlusest. Aga samas sisenetakse kultuurikeskusse ikka uksest ja mitte näiteks tuletõrjekapi kaudu.

* * *

Lennu ajal pakutakse reisijatele tasuta vett (!). No nädal hiljem saab teada, et seepärast, et Eesti Õhk tegi veevillijaga diili, et üks annab tasuta vett, teine annab tasuta pileteid.

Ümberistumine CPH-s läheb suht libedalt, kuigi saabumine hilineb, ümberistumisleti sabaautomaat ei tööta ja kogu rohkearvulise saba moodustavad Talina lennukilt tulijad.

* * *

Õhtul aga Rossini ooper ehk muusikaline jant. „„Rätsep Õhk”,” arvab E. Seekord lähevad täispunktid detailirohkele lavastajale, tänu kellele on lavapilt kirev ja värvikas ning koonerdatud ei ole ei kostüümide, lavakujunduse ega taustategelaste tegevusega, millele aeg-ajalt valgusega tähelepanu suunatakse. Istume lavast kaugel, binoklit ühes ei ole, nii ei näe tegelaste miimikat (mida saime küllalt näha viimati sõnateatris), aga üldpilt paistab seda parem. Üldstiil on viljakas 1920. aastad; ühes kohas tuleb mul meelde üks vendade Marxide film ja ka ainsa kodus plaadil oleva Rossini ooperi kujundus on samuti 1920. aastate vaimus. Julgen oletada, et vigurilugu vaatama tulnud ooperikülastaja ei tahagi näha tühja lava ja plasttoole ega arvustajad pea lavakujunduse pealt koonerdamise kohta välja mõtlema eufemisme „lavakujundus parandab saali akustikat” ja „tavalised äriülikonnad rõhutavad tegelaste iseloomu”, mistaolisi fantaasiaküllaseid seisukohti leidsin, kui asjata otsisin internetist lavastuse fotosid, mis olid kevadel pandud ühes teises ooperis laulva kooliõe FB-lehele.