L, 2720. päev: vingt ans après vol. II

Olen fotoarhiivist eksportinud hulga iidseid fotosid pulgale, tahan juurde panna silti (et oleks vähem kaotamisaldis ja rohkem nagu meene), aga ei leia majapidamisest paela ega isegi nööri. Traati ja kaablisidemeid on, aga need ei kõlba. E äraolekul otsisin, ei leidnud, ja nüüd otsin vaikselt edasi – no ma ei saa ju ometi vastata küsimusele, mida otsin, et otsin nööri. Päeval käisin toidupoes – ainus seal müüdav pael on punutud umbes 25 eri värvi lõngast ja kokkuvõttes on see... pisut liiga ...südamlik, mistõttu otsin veel ja leian rohelise sisalnööri, mis väga hästi kõlbab ühendama mälupulka ja selgitavat silti.

Nimelt on tulemas kontsert, mille kuulutuse pealkirja peale paar kuud tagasi algul mõtlesin, et ohhoo, nimetet pillil esinejaid juhtun isiklikult teadma kaugelt üle keskmise, äkki on keegi, keda tean, ja nii oligi. Et ta kontserte peab, seda teadsin (alles vist sel kevadel või koguni taskupuhkuse ajal suvel nägin Lossi tänava kohviku seinal ühe kontserdisarja kuulutust, aga täpselt üks päev hiljem). Kas mäletab, on iseasi – 20 aastat on pikk aeg, inimesed muutuvad, kontserdi plakatil on nägu väga tõsine.

Kontserdipaik on külm nagu hundilaut (päeval oli õues 19°) ja kavatisega, et esineja hästi ei paista. Publik on rahulik, ringi ei joosta; minu selja taga kaks itaallast ajuti lobisevad sosinal (üks neist oli 4½ aastat tagasi kursusel FR 9, väitis, et on algaja, ja pidas pika arusaamatu ettekande mingist umbluust; ütlen isegi tere ja ta ütleb tere vastu) ning pilli vanaduse tõttu kostab sellest vahepeal kastanjetitaolist klõbinat.

Kava on muidu tore, näen, et esineja omaaegne lemmikhelilooja on ka sees, ning ka see, kelle plaat mul üsna varajases nooruses iseoma soovil ostetud oli, ning ka see, kellest E üksvahe veidi kahtlustas minu tundmatut vaarisa. Tudengiaegset Pavlovi refleksi enam ei vallandu. Pärast tuleb esineja saali ette, räägib paar sõna ja näen, et räägib samamoodi nagu vanasti. Siis näitab pilli, ma teen pilti ning, kui tung on vaibunud, ütlen tere, tänan kenasti ja annan üle meene, ta tunneb ka ära ning meenutame siis tudengiaegu. Kiidan, et tollane koor oli kõige professionaalsem koor, kus kunagi olen laulnud – ainult kolm lauljat ei olnud professionaalsed muusikud ja mina olin ainus, kes ei tundnud nooti ja õppisin partiid selgeks kuulmise järgi. Mida ülejäänud ükskord imestasid, mida siis selgitasin, et asi on ju lihtne: kõrgemad noodid on trükitud kõrgemale ja madalamad madalamale!!

Pärast näen linnas lendamas nahkhiirt – 18. oktoobril. Eile õhtul pimedas koeri jalutades olin pisut imestanud, kui kuulsin pimedast vaikset tiksumist, nagu kostab nahkhiir, aga mõelnud, et oktoober varsti läbi, mis nahkhiir see enam.

Pärast mõtlen, et oleksin nagu teadnud esinejat päratu kaua, aga tegelikult – uurin pühapäeva õhtul läbi tolleaegseid märkmeid – ainult umbes kaks aastat, mil ta oli meie väikese, aga väga professionaalse tudengikoori üks võtmeisikuid ja juhatajaid; see seltskond moodustas selle kahe aasta vältel enamiku mu ühiskondlikust läbikäimisest (sest hoopis elavamasse tudengiühingusse sattusin alles hiljem).

Fotograafiline moraal: kui olete valiku ees, kumb võtta kaasa hämarasse ja tõenäoliselt kitsasse ruumi, kas f/2,8 pildistabilisaatoriga lainurk või f/2,8 stabilisaatorita ülilainurk, valige viimane. Inimesed nimelt liigutavad, mis on lähedalt võttes hästi näha, ja terava pildi annab lühike säriaeg, mitte stabilisaator. Sama ava korral sunnib säriaja lühidaks suur tundlikkus ja siis on täiesti kama, kas objektiivil on stabilisaator või mitte. Ka on ülilainurga (11–16 mm) sügavusteravus suurem ega mitte nii range kui lainurgal (17–55 mm), millega on juhtunud õnnetusi stiilis „terav sein” ja „terav lillevaas”.

* * *

E käib kohvri järel. Nimelt saime hommikul lennuväljalt sõnumi, et kohver see-ja-too saabub lendudega see ja too. Et lend „see” on CPH–AMS ja „too” AMS–F., seda Google näitas, aga kotijälitussüsteem ei öelnud midagi. E pärast jutustas, et ka lennuväljal algul väideti, et kotijälitussüsteemis teie kohvrit ei ole, mis te siia tulite, teie sõnum ei loe midagi. Võib-olla – arvan sellest mina – oli sellele teenindajale õpetatud moodsat kliendisuhtlust samas kohas kui Eesti Õhu lennusaatjatele, kes käskivat reisijaid korrata öeldut käratusega „ei kuule!!”.