Hommikul jaamast rongipilet (sest õhtul on seal laulupidu).
Puhkuse-eelne kiire-kiire, aga poolteist tundi on mitu olulist süsteemi maas ehk on sundpaus.
Pärast õpin tundma kolleegide seni varjul olnud mõttemaailma, täpsemalt kohaloleva eesti kolleegi oma.
Ärritunud kolleeg: "Lausete arvu muutmine tõlkes on tõlketeoreetiliselt täiesti lubamatu!" (Ma olin kahes kohas teinud pika ja segase lause kaheks arusaadavaks lauseks.) Ja: "Igavesed pikad laused, ma panen kirjavahemärke ja semikooloneid, aga, näe, tuleb üks mees ja teeb mitu lauset!"
Paraku ta (iseõppinu) ei selgita, kes suur tõlketoreetik niimoodi arvas (peale ühe eesti toimetaja, kelle nimi läheb mul ühest kõrvast sisse, teisest välja). Tahaksin seda väga teada, sest tõlketeooria kursusel küll mainiti seda, et eesti ilukirjandustõlkijatel on tavaks käsitleda tõlkeühikuna lauset, aga ühelegi teoreetikule ei viidatud.
Kui pakun, kas see ei ole mitte sama lähenemine, et tõlkes peab olema sama palju sõnu kui originaalis, või et kas see pole sama kui sõnasõnaline tõlkimine, siis läheb ta hoopis vihaseks ja väidab (argumenteerimata), et ei ole.
Esimene tekstikoht, kus ma nimetatud hirmsa teoga hakkama sain, oli selline:
en: The first patch is applied on Day 1, then changed on Day 8; the second patch is then changed on Day 15. The patch-free interval starts on Day 22 and lasts 7 days. (NB! Esimeses lauses on semikoolon.)
et: Esimene plaaster paigaldatakse 1. päeval ja eemaldatakse 8. päeval, mil paigaldatakse teine plaaster. See eemaldatakse 15. päeval ja paigaldatakse kolmas plaaster. See eemaldatakse 22. päeval ja järgmise plaastri võib paigaldada alles 7 päeva hiljem. (NB! Semikoolonist on saanud punkt.)
(Toimetatav tekst on liigilt ravimi hindamisaruanne, kus selgitatakse üldsusele arusaadavas keeles, miks anti ravimile müügiluba.)
Teine koht oli selline:
en: Ethinyl estradiol has been in use extensively in oral contraceptives, and norelgestromin is very similar to another progestogen, which is also used in oral contraceptives. (NB! Kaks koma.)
et: Etinüülöstrogeeni [näen praegu, et siin on näpukas, p.o etinüülöstradiool, tekstis on rida kõrgemal siiski õigesti] kasutatakse sageli suukaudsetes rasestumisvastastes vahendites. Norelgestromiin on väga sarnane teisele kollaskehahormoonile, mida kasutatakse samuti suukaudsetes ja muudes rasestumisvastastes vahendites. (NB! Esimesest komast on saanud punkt.)
Veel saan mööda päid ja jalgu selle eest, et kasutasin originaali kahe segase koha tõlkimiseks oma sõnastust. Esimeses on jutt rasestumisvastastest hormoonidest: works like the 'pill', by changing the body's hormonal balance to prevent ovulation, by altering the cervical mucus and by thinning the endometrium (womb lining). Minu toimetamise järel on see koht selline: toimib nagu hormoontablett, muutes organismi hormoonitasakaalu nii, et ovulatsioon jääb ära. Lisaks muutub emakakaela lima koostis ja õheneb emakalimaskest. Vaidleme pikalt selle üle, mis tingib mille: kas nii, et hormoon → emakakaelalima muutumine → ovulatsiooni ärajäämine (nagu arvab tekstist aru saavat kolleeg) või hormoon → lima muutumine (nii, et seemnerakud seda enam ei läbi) JA ovulatsiooni ärajäämine jne. Saan teada, et "tõlkida tuleb ikka nii, nagu originaalis kirjas", ja siis me vaidleme natuke koma pärast fraasi by altering the cervical mucus ees, mis minu meelest on rinnastav, tema arvates väljendab põhjuslikku seost. Ei kuula isegi mu selgitust, et ovulatsioon toimub munasarjas, mida eraldab emakast pikk munajuha ning kuidas küll emakakaelalima saaks mõjutada munasarja nii, et ovulatsioon jääb ära. [Hilisem täiendus: "Inimese anatoomia ja füsioloogia" kirjutab, et esimene juhtub ravimis sisalduva östrogeeni toimel, teised kaks tekitab kollaskehahormoon, mis samuti sisaldub ravimis.] Aga annan järele ja kirjutan lõplikuks vormiks muutes organismi hormoonitasakaalu nii, et ovulatsioon jääb ära, emakakaela lima koostis muutub ja emakalimaskest õheneb.
Teine koht on rasestumisvastaste meetodite tõhususe näitaja Pearli indeksi määratlus. Inglise tekst ütleb: it measures how many unwanted pregnancies occur in 100 user years. Et vältida "kasutaja-aastat" (vrd veneaegne arvestusühik tinglehm), asendan määratluse ühelt Eesti arstiveebilehelt leitud selge määratlusega indeks on 1, kui 100 naisest, kes kasutavad meetodit ühe aasta vältel, rasestub üks. Ja kolleeg ei tee kuulmagi mu argumenti, et see ütleb ju täpselt sedasama, aga arusaadavamal kujul. Aga "kasutaja-aastat" mu käsi kirjutama ei tõuse, nii et see koht jääb muutmata.
Luban pärast puhkust teema taas üles võtta ja vahepeal asjatundjatega konsulteerida. Sellise tõlkeviisi kasutamine, kus teksti SISUST ei püütagi aru saada, oma kolleegi poolt on üsna rabav.
Ühe põhjendusena, miks minu teguviis olevat vale, lausub kolleeg, et ta on tõlkinud ei tea kui palju aastaid "ja kas ma olen siis kõik see aeg valesti teinud või?" Veel tahab ta teada, kes mulle sedasi "valesti tõlkimist" on õpetanud (see nimekiri on pikk, alates koolist, kus meil oli tõlkimine osa tootmisõpetusest; samuti ma olen kindel, et formaalne tõlkimiskoolitus puudub kolleegi hariduskäigust üldse).
Jutuajamise lõppedes olen ärritunud, aga tegelikult tegi see juhtum üsna palju nalja, eriti tõlketeooriale viitamine.
Aga nüüd lähen ma kaheks nädalaks puhkusele ega pea enam mõtlema selle üle, mida ma aastaid ja kümneid tuhandeid lehekülgi olen tõlkebüroode vanemtoimetajana kõik "valesti" teinud ning neli semestrit magistrantidele suisa "valesti" tegemist õpetanud.
21.7.06
20.7.06
N, 152. päev: muutmata kujul
Vanad dokumendid lihvida, keerukam, kui see kõlab, laud pabereid täis, ükski parandus ei näi olevat viimane.
Ka täna 32 kraadi.
Korraldus lühendada leitsaku tõttu tööpäeva until further notice. Pigem vastupidi, NHE-majja (kus on jahutus) võiks sisse seada ööbimisvõimaluse.
Õhtul uhkeid äiksepilvi, aga ei jõua siiani.
Poest viimaseid reisitarbeid ja telefoni kõneaega juurde.
Pesen aknaid, kraamin, pakin asju.
Ettevalmistused puhkusereisiks on põhjalikumad kui samurail enne lahingut.
Ka täna 32 kraadi.
Korraldus lühendada leitsaku tõttu tööpäeva until further notice. Pigem vastupidi, NHE-majja (kus on jahutus) võiks sisse seada ööbimisvõimaluse.
Õhtul uhkeid äiksepilvi, aga ei jõua siiani.
Poest viimaseid reisitarbeid ja telefoni kõneaega juurde.
Pesen aknaid, kraamin, pakin asju.
Ettevalmistused puhkusereisiks on põhjalikumad kui samurail enne lahingut.
19.7.06
K, 151. päev: tänavune soojarekord
Tänaseks on kella kolmeks tõlkida 3 × 3 lk ravimiaruandeid ja kooskõlastada need teiste oma keelerühma tõlkijatega. Viimane võtab rohkem aega kui tõlkimine ise, sest eesti kolleeg M on puhkusel ja kolleeg R parajasti hambaarsti juures. Õnneks on tekstid sellised, et erinevusi on ainult ravimite nimetuses ja sidusat teksti on ainult üks lehekülg, aga see-eest nii sidusat, et asutus saadab tõlkijatele eraldi selgituse ühe eriti segase lause kohta. — Kooskõlastamisel on arutamist ja vaidlemist statistikaterminite üle (nt mida tähendab esinduslik) ning ühes kohas saan aru, et versioonis, mida tahab kolleeg, öeldaks, et see, kas inimene seedis midagi või mitte, oleneb selle uurimise katsemeetodist, mis aga ei saa olla kuidagi tõsi (aga lõpuks jõuame umbisikulise kompromissini).
On erakordselt palav, NHE-st väljudes on tunne, nagu astuksin leiliruumi. Õhtul näitab kraadiklaas päeva suurimaks soojuseks 32 °C, mis on siinne selle suve rekord (vähemalt minu rõdul).
Söön KAD-maja sööklas õues, päikese käes!! Kuumus polegi teab mis kole, selline kuiv leil, aga valgus on hirmus ere. Seejärel KAD-maja toidupood (kus ma pole varem käinud), kus kuuldavasti pidavat olema liikmesriikide igasuguseid toiduaineid, aga põhjamaist kartulisalatit ometi ei ole. Ostan omale teed ja kontorisse mineraalvett.
Päeval rohkesti huvitavaid tõlkeleide, mõnes kohas vaatan lausa tõlkemälust järele, kas tõlkija on selle kirjutanud masintõlke järgi (mis võib imelikke asju leiutada, nagutromboon kirjaklambri asemel), aga ei, täiesti luust ja lihast inimesed on arvanud imelisi asju (ja asjade ettekujutamise asemel väärkasutanud fantaasiat hoopis imetõlgete tekitamiseks): nt Isolierputz = isolating plaster = isoleerplaaster (p.o soojustuskrohv), nii panties kui knickers on saanud vasteks põlvpüksid (püksikud), shell and tube heat exchangers = soojusvahetid kilpide ja torude kujul (plaat- ja torusoojusvahetid), Schalungen für Beton = vooderdised betooni jaoks (betooniraketised), Lehrgerüste = raketisparred (???; p.o tugitellingud), gasification chambers = gaasikambrid (gaasistamiskambrid), Latent-Wärmespeicher = latentsed soojusakumulaatorid (latentsoojuse akud). — Aga eksimine on inimlik, vigu juhtub kõigil.
Kui juba sellele soonele läks, siis ka eelmise nädala leide: movement of goods and capital =kaupade ja kapitali kolimine (kaupade ja kapitali liikumine), Chamber of Labour = Töökoda (tööhõivekoda), Babylaufgitter = beebide kõndimisrest (pulkvoodi, jutt oli selle madratsist), Leitplanken = juhtplangud (põrkepiirded, teate küll, need tsingitud kolakad teede ääres), Auspufftopf = väljalaskepott (???, p.o summuti), Beinsäge = jalasaed (luusaed), Kunsstoffolien für Skier un Snowboards = plastkiled suusatajatele ja lumelauduritele (plastkiled suuskadele ja lumelaudadele). — See loetelu on siin harival eesmärgil, uurige hoolega, mis on valesti läinud!
Nägin ka selliste tõlkijate uskumatut loomingut, kes polnud aru saanud, et mõeldakse kirjalikku ja suulist tõlkimist. Üks oli saanud kirjaliku tõlkimise asemel ülekandmise, teine tõlgi asemel usaldusisiku.
Peale selle näen ma siinoldud ligi poole aasta jooksul esimest korda ka teguviisi, kus arusaamatu tekst on lihtsalt jäetud tõlkimata. Ma ei ole kade ja iga tõlkimata osise eest tuleb täistõlkeviga.
Pood, pilv, vikerkaar, äikest ega üldse vihma ei tule.
On erakordselt palav, NHE-st väljudes on tunne, nagu astuksin leiliruumi. Õhtul näitab kraadiklaas päeva suurimaks soojuseks 32 °C, mis on siinne selle suve rekord (vähemalt minu rõdul).
Söön KAD-maja sööklas õues, päikese käes!! Kuumus polegi teab mis kole, selline kuiv leil, aga valgus on hirmus ere. Seejärel KAD-maja toidupood (kus ma pole varem käinud), kus kuuldavasti pidavat olema liikmesriikide igasuguseid toiduaineid, aga põhjamaist kartulisalatit ometi ei ole. Ostan omale teed ja kontorisse mineraalvett.
Päeval rohkesti huvitavaid tõlkeleide, mõnes kohas vaatan lausa tõlkemälust järele, kas tõlkija on selle kirjutanud masintõlke järgi (mis võib imelikke asju leiutada, nagu
Kui juba sellele soonele läks, siis ka eelmise nädala leide: movement of goods and capital =
Nägin ka selliste tõlkijate uskumatut loomingut, kes polnud aru saanud, et mõeldakse kirjalikku ja suulist tõlkimist. Üks oli saanud kirjaliku tõlkimise asemel ülekandmise, teine tõlgi asemel usaldusisiku.
Peale selle näen ma siinoldud ligi poole aasta jooksul esimest korda ka teguviisi, kus arusaamatu tekst on lihtsalt jäetud tõlkimata. Ma ei ole kade ja iga tõlkimata osise eest tuleb täistõlkeviga.
Pood, pilv, vikerkaar, äikest ega üldse vihma ei tule.
18.7.06
T, 150. päev: parim veateade
Hommikul bussis loen peatse puhkusereisiga seotud kirjandust, kui postkontori juurest tuleb peale kolleeg M, laupäevase matka juht. Tallegi on läinud mu pildid südamesse ja ütleb, et ostustas laenab mulle raamatu Photoshop LABist, mida kavatses tuua mulle üles kabinetti, aga annab nüüd üle juba bussis. Tore, tänan viisakalt ja küsin, kui kaua võin seda enda käes hoida.
Aga tegelikult on piltide tegemisel oluline oskus kompositisioonitunnetus, mida saab õppida, aga mis kaamera keerukusest kahjuks ei olene.
Päeval tuleb usina töö sekka tore veateade: "5" is not a number.
Õhtul saabuvad pildid Tallinnas eile lahtikaevatud Nõelasilmast.
Aga tegelikult on piltide tegemisel oluline oskus kompositisioonitunnetus, mida saab õppida, aga mis kaamera keerukusest kahjuks ei olene.
Päeval tuleb usina töö sekka tore veateade: "5" is not a number.
Õhtul saabuvad pildid Tallinnas eile lahtikaevatud Nõelasilmast.
17.7.06
E, 149. päev: ökula
Saadan matkaosalistele matkapiltide aadressi. Peagi hakkab tulema tänumeile, et toredad pildid. Kuulen, kuidas kõrvaltoast kostab äkki rootsi kolleegi A hüüatus: "La vache!" – selge, ta näitab pilte kõrvaltoa hispaania kolleegile ja jõudis vaatamisjärjega lehmani.
On tõlkida üks jube majandustekst, raamatupidamise aruanne, kus iga sõna peab järgi vaatama. Fail on Excelis; proovin kopeerida Excelist Wordi, tõlkida seal ja siis tõsta tagasi Excelisse (varem olen mõnikord nii teinud), aga Wordi failiga on midagi lahti ja tõlget Excelisse kopeerida ei saa. Et tähtaeg on kohe-kohe kukkumas, ei jää midagi muud üle kui väga nobedate näppude voor...
Õhtul käin Kirikmäe Prismas plaati vahetamas. Esinen mõistagi ajatu fraasiga I wish to register a complaint (aga edasi ei jätka, seal oli veel I wish to complain about this parrot, what I purchased not half an hour ago from this very boutique). Sellest, mida arvasin infoletiks ja kus mul kukkus je ne parle pas français välja liiga soravalt, saadetakse mind umbprantsuskeelse käevehkimise saatel kohta, mis kõlab nagu öküll, öküll ehk koht, kus võiks elada väikese aruga karu Puhhi sõber Öökull. Saan aru, et kassad need ei ole, kassade kaugmises otsas paistab laste mängunurk. Aga siis ilmub ka teine valvelaud (mida ma seni olin arvanud suitsupoeks) ja näen, et selle juures laes on silt Accueil. Sealne töötaja saab inglise keelest juba natuke aru, võtab vigase plaadi ära ja kirjutab tõendi, millega saan tasuta uue.
Ja albumi teine plaat (mis ennist puudus) on tõesti parem kui esimene.
On tõlkida üks jube majandustekst, raamatupidamise aruanne, kus iga sõna peab järgi vaatama. Fail on Excelis; proovin kopeerida Excelist Wordi, tõlkida seal ja siis tõsta tagasi Excelisse (varem olen mõnikord nii teinud), aga Wordi failiga on midagi lahti ja tõlget Excelisse kopeerida ei saa. Et tähtaeg on kohe-kohe kukkumas, ei jää midagi muud üle kui väga nobedate näppude voor...
Õhtul käin Kirikmäe Prismas plaati vahetamas. Esinen mõistagi ajatu fraasiga I wish to register a complaint (aga edasi ei jätka, seal oli veel I wish to complain about this parrot, what I purchased not half an hour ago from this very boutique). Sellest, mida arvasin infoletiks ja kus mul kukkus je ne parle pas français välja liiga soravalt, saadetakse mind umbprantsuskeelse käevehkimise saatel kohta, mis kõlab nagu öküll, öküll ehk koht, kus võiks elada väikese aruga karu Puhhi sõber Öökull. Saan aru, et kassad need ei ole, kassade kaugmises otsas paistab laste mängunurk. Aga siis ilmub ka teine valvelaud (mida ma seni olin arvanud suitsupoeks) ja näen, et selle juures laes on silt Accueil. Sealne töötaja saab inglise keelest juba natuke aru, võtab vigase plaadi ära ja kirjutab tõendi, millega saan tasuta uue.
Ja albumi teine plaat (mis ennist puudus) on tõesti parem kui esimene.
16.7.06
P, 148. päev: ämbla
Magan kaua, pärast tubane ja rõdune tegevus. Saan valmis eilse matka piltidega veebilehe ja riputan oma kodulehele üles.
Selgub, et vastasmaja (hoov on mu korteri poole) hundukoeral, kes peamiselt on hoovis, on vastupandamatu kihk hakata sireeni peale uluma, nii et kui kiirabi mööda sõidab, algab üks väikene ja väga kurb öömuusika.
Rõdupiirde igas lativahes on sellesuviste noorte ämblike peopesasuurused ümmargused võrgud. Kui pimedaks läheb, tuleb iga võrgu peale ämblik, kas võrku parandama või lihtsalt keskel passima.
Selgub, et vastasmaja (hoov on mu korteri poole) hundukoeral, kes peamiselt on hoovis, on vastupandamatu kihk hakata sireeni peale uluma, nii et kui kiirabi mööda sõidab, algab üks väikene ja väga kurb öömuusika.
Rõdupiirde igas lativahes on sellesuviste noorte ämblike peopesasuurused ümmargused võrgud. Kui pimedaks läheb, tuleb iga võrgu peale ämblik, kas võrku parandama või lihtsalt keskel passima.
15.7.06
L, 147. päev: ramble
Töökoha perepäev, mille mõte oli välja hõigatud eelmise nädala algul, jalgsimatk 8 km (kolm (3) tundi) Arumägedes. 190 inimesest kavatses tulla (rohkemate või vähemate pereliikmetega) umbes 15, sealhulgas direktor, tõlkeosakonna juhataja ning tema asetäitja, ülejäänud valdavalt tõlkijad. Kokkuvõtteks mainitagu ette rutates, et tööasju ei arutata üldse, on lihtsalt niisama inimlik läbikäimine.
Koguneme hommikul üheksast pealinna jaamas ja istume rongi peale (täpselt 12 inimest). Inglise kolleeg I on kaasa võtnud toeka umbes 1,20 m pikkuse matkakepi; mitte õblukese Sigulda-tüüpi suveniirkepi, vaid palju jämedama ja kohati nagu rautatu. Karta on, et ta võib matkal puhkeda laulma seda tüütut inglise matkalaulu, kus refrääniks my knapsack on my back, mille eest väsinud matkajad Fast Show's liiginnukale lauljale vastu vahtimist andsid. Aga loodame, et me nii ära ei väsi.
Eesti kolleeg R tekitab oma ärakadumisega segadust, st mitteväljailmumisega, ja helistab, et saabub M. jaamast. Aga teda ei ole ka seal, sest – nagu ma oletan ja nagu hiljem ka selgub – ta on õigest rongist maha jäänud. Veel saame teada, et D, kes argipäeviti on direktor, on tulemata jäänud olmelistel põhjustel: nimelt ootab ta, millal talle pesumasin koju tuuakse, tahtis seda tingimata laupäeval, aga edasi lükata enam ei kannatavat.
Kuni Ülapõllu jaamani Arumägede keskel viisakas small talk, siis valgub rahvas rongist välja päikselisse hommikusse. Ilmub veel mitu inimest, summ muudkui suureneb. Ootame üks veerand tundi. Inglise kolleeg I uurib, kas ma vene keelt oskan, ja jutustab, et tal on kaasas vene laulik, võime sealt laulda, talle meeldib eriti punaratsaväe laul, ning kirjeldab, mis kujutluspilte tal seda laulu kuuldes tekib; mul ei ole südant vastata, et mul kui Punaarmeed veidi lähemast kandist kogenud rahva esindajal tekib sellega veidi teistsuguseid pilte.
Mulle antakse ülesanne kontakteeruda eesti kolleegi R-ga ja uurida, kus ta on. Ei saa kätte. Asume teele. Jälgin vaikse maantee asfaldi kvaliteeti, kui kunagi peaks tulema mõte sinnakanti uisutama minna. Paljulubav, mööda jõeorgu on tasane ka.
Edasi viib tee läbi toreda metsa, vaikne rahulik tee, üksi kõnniks selle läbi viuhti!, seltskonnaga läheb kauem. Eemalt metsast tõuseb lendu suur kull ja tiirleb paremale ära. Üritan teha pilti inimetest ikka eespoolt, mis tähendab, et pildistamise au osaliseks saavad need, kes minust tagapool. Prantsuse kolleegi M lapsed tahavad kah käimistokki nagu inglasel on ja võtavad kaasa mehise malaka, umbes meeter pika ja 6 cm läbimõõdus. Ja nad kannavad seda vapralt ja vastu teed kõlistades nii kaua, kuni ma neid matkal näen.
Saan teada, et Ohio osariigi nimetus tuleb jaapani keelest ja kuigi paljud eurooplased ütlevad, et nad vihkavad Ameerikat, tahavad nad tegelikult kõik sinna minna. Mida kõike ka ei õpi.
Sillakese peal tehakse esimene puhkepeatus (läbitud on tervenisti ligemale kaks kilomeetrit) ja ameerika kolleeg S, tõlketehnikaülema D abikaasa, kogub kõigi aparaadid kokku ja teeb rühmapilte. Juhtun seisma otsa peal ja perspektiivi tõttu olen pildil teistest ligi poolteist korda pikem nagu vaarao Vana-Egiptuse piltidel.
Edasi teispool oja mäkke, ilusad vaated, kaardi peal pole orgu ollagi, aga kena ikkagi. Ja peagi jõuame iidkülla M-hausenisse, populaarsesse väljasõidukohta, kus kõrtsis kinnitame tubli kolmveerand tundi keha. Et matka sihtkohas ootab ees restoran, ei taha ma midagi eriti kapitaalset süüa ja janu ka ei ole. Selgub, et kõrtsis ei ole jäätist – ütlen saksa keeli ein Eis, bitte, antakse Liptoni jäätee. No mis parata, kõlbab see kah, see on palju joodavam kui Liptoni tee ise.
Edasine matkatee kulgeb taas alla orgu ja vastasnõlvast üles. Taas on toredaid vaateid, metsa asemel ka karjamaid. Ühe ääres peesitavad puu vilus lehm ja mullikas, aiast väljas. Et mullikas poeb meie lähenedes okastraadi alt karjamaale tagasi, aga lehm ei mahu, alustatakse suurejoonelist operatsiooni ka lehma tagasiaitamiseks. Keegi teeb lahti värava ja lehmakarjuste valik langeb täiesti loomulikult nende peale, kellel on kepid omast käest võtta – inglane I ja kellegi mulle tundmatu kolleegi mees, kellel on kõnnikepid (õigemini on teine kepp ühel ta lapsel, kes lehma ajama ei tule). Lehm kõõritab nende poole ja sörgib aeda. Kui sisseaetud lehmaga karjamaast pilti teen, taban lehma pilgu, kuhu on suurelt kirjutatud etteheide: Mida te küll minuga tegite? Mul oli vilus nii hea olla!
Edasi taas reipalt viimane tõus mäkke ja peagi algab C-x asula, kus ma varem pole olnud muidu kui korra arvutimängus selle lähedal lennanud (aga maastik ei vastanud tegelikkusele). Alla orgu laskudes tekib hetkeks segadus, sest kaardi peale pole üht eriti järsku rada märgitud, nii et matkajuht M võtab välja täpsema kaardi. Juhtun tegema sellest pildi (pealkirjaks panen hiljem Not lost), eelkõige valguse pärast – puude vahelt langes M seljale päikeselaik, mis peegeldus tahapoole, valgustades põneval viisil paari sealpool seisnud matkakaaslast.
C-x on tilluke, aga suure uhke kihelkonnakiriku ja linnusega, millest suurem osa peab olema sõjajärgne taastus, sest C-x sai Arumägede lahingutes kõvasti kannatada.
Restorani ees kohtame eesti kolleegi R-t, kes pajatab oma kurbadest seiklustest, millele oma vürtsi lisas see, et vana hea leiutise kaardi asemel otsustas ta Arumägedes orienteeruda GPS-i abil. Muidugi jõudis ta välja ühe tee lõppu, kust edasi enam ei saanud, sest GPS-is väiksemaid, aga täiesti sõidetavaid teid ei olnud.
Kui lõuna söödud, arutatakse, kes läheb muuseumisse, kes mitte. Selja taga kummarduvad mitu inimest kaartide kohale ehk otsivad Arumägede kiireks läbimiseks radu, nagu seda ajaloos mitu korda varemgi juhtunud on. Eriti põnev on siin see, et üks neist on ühe õiguskaitseorgani tõlgete koordinaator. Ja siis kuulutatakse välja, et kuna niikuinii on vaja minna tagasi D. jaama (sest autoga tulnute autod on seal), siis minnakse ka tagasitee jala, teist teed kaudu.
Aega on 1 tund 20 min, maad on 8 km. Kahtlustan, et see saab olema paras surmamarss. Tõuse-lange on 150 m, päike lõõskab (aga õnneks on tuult). Tee kulgeb enamikus metsas, kus päike otseselt peale ei paista, aga kus õhk ei liigu ka. Osalt on mets maha saetud ja seal on vähemalt 30 kraadi. Prantsuse kolleegi lapsed (kes veel tagasitee alguses oma malakat usinalt kaasa tirisid) väsivad ära ja loodetavasti keeravad nad tagasi, sest tee on lapse jaoks hirmutavalt pikk.
C-x juures on orunõlvale kuhjatud ligi 10 m kõrge killustikuhunnik, I oletab, et vaateplatvormiks. Viljapõld enne metsa on täitsa kollane, sellest üle paistab klooster (1910), teeäär on täis karikakraid ja karikakralõhna.
Tempo püsib, viimane tõus on eriti karm, sest vana tõde on, et tõusul ei tohi seisma jääda. Mäelael on järjekordne raiesmik, ülesjõudnud sööstavad kõik ühe väheldase puu alla (see on ainus, mis varju heidab) ja korgivad lahti veepudelid. Siis edasi.
Ühes üsna kuivas kohas ronib metsa all suur kollakaspruun konn.
Pilk kellale näitab, et tempot tuleb lisada. Esikolmik pühib eest ja üritan neile järele jõuda, aga selle paarisaja meetri vahe vähendamine kestab poolteist kilomeetrit. Märkan, et nad lähevad ühelt metsateede ristmikult valesti, aga et tee tundub sama pikk kui õige tee, pole sellest viga. Saan esikolmiku kätte ja jõuame minut enne rongi jaama.
Inglane I ja hispaanlane D jäävad teiseks, 50 meetrit jääb puudu (aga rada saabub jaama valelt poolt, rong nende poolt uksi lahti ei tee). Nõnda jääb rongis rõkatamata ka Pervaja konnaja, mida I oli tahtnud minuga koos laulda.
Rongis vallutab mind muidugi mõista uni.
Tore matk oli. Kahtlemata oli võõrkeelena räägitava prantsuse keele kuulamine kasulik. Nagu restoranis tõdeti, oli seltskonnas kümne rahvuse esindajaid ja sellist keelt ei olnud, mida oleksid osanud kõik, nõnda et igaüks rääkis selles keeles, milles parasjagu tahtis ja millest vestluskaaslane aru sai.
Koguneme hommikul üheksast pealinna jaamas ja istume rongi peale (täpselt 12 inimest). Inglise kolleeg I on kaasa võtnud toeka umbes 1,20 m pikkuse matkakepi; mitte õblukese Sigulda-tüüpi suveniirkepi, vaid palju jämedama ja kohati nagu rautatu. Karta on, et ta võib matkal puhkeda laulma seda tüütut inglise matkalaulu, kus refrääniks my knapsack on my back, mille eest väsinud matkajad Fast Show's liiginnukale lauljale vastu vahtimist andsid. Aga loodame, et me nii ära ei väsi.
Eesti kolleeg R tekitab oma ärakadumisega segadust, st mitteväljailmumisega, ja helistab, et saabub M. jaamast. Aga teda ei ole ka seal, sest – nagu ma oletan ja nagu hiljem ka selgub – ta on õigest rongist maha jäänud. Veel saame teada, et D, kes argipäeviti on direktor, on tulemata jäänud olmelistel põhjustel: nimelt ootab ta, millal talle pesumasin koju tuuakse, tahtis seda tingimata laupäeval, aga edasi lükata enam ei kannatavat.
Kuni Ülapõllu jaamani Arumägede keskel viisakas small talk, siis valgub rahvas rongist välja päikselisse hommikusse. Ilmub veel mitu inimest, summ muudkui suureneb. Ootame üks veerand tundi. Inglise kolleeg I uurib, kas ma vene keelt oskan, ja jutustab, et tal on kaasas vene laulik, võime sealt laulda, talle meeldib eriti punaratsaväe laul, ning kirjeldab, mis kujutluspilte tal seda laulu kuuldes tekib; mul ei ole südant vastata, et mul kui Punaarmeed veidi lähemast kandist kogenud rahva esindajal tekib sellega veidi teistsuguseid pilte.
Mulle antakse ülesanne kontakteeruda eesti kolleegi R-ga ja uurida, kus ta on. Ei saa kätte. Asume teele. Jälgin vaikse maantee asfaldi kvaliteeti, kui kunagi peaks tulema mõte sinnakanti uisutama minna. Paljulubav, mööda jõeorgu on tasane ka.
Edasi viib tee läbi toreda metsa, vaikne rahulik tee, üksi kõnniks selle läbi viuhti!, seltskonnaga läheb kauem. Eemalt metsast tõuseb lendu suur kull ja tiirleb paremale ära. Üritan teha pilti inimetest ikka eespoolt, mis tähendab, et pildistamise au osaliseks saavad need, kes minust tagapool. Prantsuse kolleegi M lapsed tahavad kah käimistokki nagu inglasel on ja võtavad kaasa mehise malaka, umbes meeter pika ja 6 cm läbimõõdus. Ja nad kannavad seda vapralt ja vastu teed kõlistades nii kaua, kuni ma neid matkal näen.
Saan teada, et Ohio osariigi nimetus tuleb jaapani keelest ja kuigi paljud eurooplased ütlevad, et nad vihkavad Ameerikat, tahavad nad tegelikult kõik sinna minna. Mida kõike ka ei õpi.
Sillakese peal tehakse esimene puhkepeatus (läbitud on tervenisti ligemale kaks kilomeetrit) ja ameerika kolleeg S, tõlketehnikaülema D abikaasa, kogub kõigi aparaadid kokku ja teeb rühmapilte. Juhtun seisma otsa peal ja perspektiivi tõttu olen pildil teistest ligi poolteist korda pikem nagu vaarao Vana-Egiptuse piltidel.
Edasi teispool oja mäkke, ilusad vaated, kaardi peal pole orgu ollagi, aga kena ikkagi. Ja peagi jõuame iidkülla M-hausenisse, populaarsesse väljasõidukohta, kus kõrtsis kinnitame tubli kolmveerand tundi keha. Et matka sihtkohas ootab ees restoran, ei taha ma midagi eriti kapitaalset süüa ja janu ka ei ole. Selgub, et kõrtsis ei ole jäätist – ütlen saksa keeli ein Eis, bitte, antakse Liptoni jäätee. No mis parata, kõlbab see kah, see on palju joodavam kui Liptoni tee ise.
Edasine matkatee kulgeb taas alla orgu ja vastasnõlvast üles. Taas on toredaid vaateid, metsa asemel ka karjamaid. Ühe ääres peesitavad puu vilus lehm ja mullikas, aiast väljas. Et mullikas poeb meie lähenedes okastraadi alt karjamaale tagasi, aga lehm ei mahu, alustatakse suurejoonelist operatsiooni ka lehma tagasiaitamiseks. Keegi teeb lahti värava ja lehmakarjuste valik langeb täiesti loomulikult nende peale, kellel on kepid omast käest võtta – inglane I ja kellegi mulle tundmatu kolleegi mees, kellel on kõnnikepid (õigemini on teine kepp ühel ta lapsel, kes lehma ajama ei tule). Lehm kõõritab nende poole ja sörgib aeda. Kui sisseaetud lehmaga karjamaast pilti teen, taban lehma pilgu, kuhu on suurelt kirjutatud etteheide: Mida te küll minuga tegite? Mul oli vilus nii hea olla!
Edasi taas reipalt viimane tõus mäkke ja peagi algab C-x asula, kus ma varem pole olnud muidu kui korra arvutimängus selle lähedal lennanud (aga maastik ei vastanud tegelikkusele). Alla orgu laskudes tekib hetkeks segadus, sest kaardi peale pole üht eriti järsku rada märgitud, nii et matkajuht M võtab välja täpsema kaardi. Juhtun tegema sellest pildi (pealkirjaks panen hiljem Not lost), eelkõige valguse pärast – puude vahelt langes M seljale päikeselaik, mis peegeldus tahapoole, valgustades põneval viisil paari sealpool seisnud matkakaaslast.
C-x on tilluke, aga suure uhke kihelkonnakiriku ja linnusega, millest suurem osa peab olema sõjajärgne taastus, sest C-x sai Arumägede lahingutes kõvasti kannatada.
Restorani ees kohtame eesti kolleegi R-t, kes pajatab oma kurbadest seiklustest, millele oma vürtsi lisas see, et vana hea leiutise kaardi asemel otsustas ta Arumägedes orienteeruda GPS-i abil. Muidugi jõudis ta välja ühe tee lõppu, kust edasi enam ei saanud, sest GPS-is väiksemaid, aga täiesti sõidetavaid teid ei olnud.
Kui lõuna söödud, arutatakse, kes läheb muuseumisse, kes mitte. Selja taga kummarduvad mitu inimest kaartide kohale ehk otsivad Arumägede kiireks läbimiseks radu, nagu seda ajaloos mitu korda varemgi juhtunud on. Eriti põnev on siin see, et üks neist on ühe õiguskaitseorgani tõlgete koordinaator. Ja siis kuulutatakse välja, et kuna niikuinii on vaja minna tagasi D. jaama (sest autoga tulnute autod on seal), siis minnakse ka tagasitee jala, teist teed kaudu.
Aega on 1 tund 20 min, maad on 8 km. Kahtlustan, et see saab olema paras surmamarss. Tõuse-lange on 150 m, päike lõõskab (aga õnneks on tuult). Tee kulgeb enamikus metsas, kus päike otseselt peale ei paista, aga kus õhk ei liigu ka. Osalt on mets maha saetud ja seal on vähemalt 30 kraadi. Prantsuse kolleegi lapsed (kes veel tagasitee alguses oma malakat usinalt kaasa tirisid) väsivad ära ja loodetavasti keeravad nad tagasi, sest tee on lapse jaoks hirmutavalt pikk.
C-x juures on orunõlvale kuhjatud ligi 10 m kõrge killustikuhunnik, I oletab, et vaateplatvormiks. Viljapõld enne metsa on täitsa kollane, sellest üle paistab klooster (1910), teeäär on täis karikakraid ja karikakralõhna.
Tempo püsib, viimane tõus on eriti karm, sest vana tõde on, et tõusul ei tohi seisma jääda. Mäelael on järjekordne raiesmik, ülesjõudnud sööstavad kõik ühe väheldase puu alla (see on ainus, mis varju heidab) ja korgivad lahti veepudelid. Siis edasi.
Ühes üsna kuivas kohas ronib metsa all suur kollakaspruun konn.
Pilk kellale näitab, et tempot tuleb lisada. Esikolmik pühib eest ja üritan neile järele jõuda, aga selle paarisaja meetri vahe vähendamine kestab poolteist kilomeetrit. Märkan, et nad lähevad ühelt metsateede ristmikult valesti, aga et tee tundub sama pikk kui õige tee, pole sellest viga. Saan esikolmiku kätte ja jõuame minut enne rongi jaama.
Inglane I ja hispaanlane D jäävad teiseks, 50 meetrit jääb puudu (aga rada saabub jaama valelt poolt, rong nende poolt uksi lahti ei tee). Nõnda jääb rongis rõkatamata ka Pervaja konnaja, mida I oli tahtnud minuga koos laulda.
Rongis vallutab mind muidugi mõista uni.
Tore matk oli. Kahtlemata oli võõrkeelena räägitava prantsuse keele kuulamine kasulik. Nagu restoranis tõdeti, oli seltskonnas kümne rahvuse esindajaid ja sellist keelt ei olnud, mida oleksid osanud kõik, nõnda et igaüks rääkis selles keeles, milles parasjagu tahtis ja millest vestluskaaslane aru sai.
14.7.06
R, 146. päev: improbability drive
Täna tähistavad prantslased suurejooneliselt seda, kuidas omal ajal tahtis lihtrahvas saada Bastille'st kätte seal olnud kahurikuule ja 13,6 tonni püssirohtu ning vabastas sealt kõik seitse vangi: neli valerahategijat, kaks vaimuhaiget ja noore ülekäte läinud aadliku, kelle isa oli lasknud pista vangimajja.
Minu tänased sündmused võib kokku võtta kahte kategooriasse: oodatud ja ootamatud.
Oodatud sündmused, mille tõenäosus läheneb sajale protsendile, on näiteks need, et itimees R tuleb paigaldama teist kuvarit, nagu me eile kokku leppsime, ja isegi see, et kuulen ta suust prantsuskeelsete itimeeste lemmikoskussõna merde, kui uus videokaart ei mahu ülemisse pilusse. Rääkimata juba nii ootuspärastest sündmustest nagu see, et mul läheb kõht tühjaks ja käin söömas (SCH, singiviil kartulipudru ja hernestega, millega on tehtud midagi koledat). Ja isegi see, et reede õhtu puhul on Kirikmäe Prismas jube rahvas ja üle bussi hõiklevad kolm eesti noorikut, kes satuvad vist esimest korda kesklinna ja seda peab kuulma kogu buss, kes ei ole nii süvenenud jalgrattateede kaardi uurimisse kui mina, kes leiab sellelt, et mitmel kavandatud teel on vähemalt selle kaardi järgi peal asfalt. Ja eks see ole ka kahtlemata loomulik, et reede õhtul on kole ummik.
Aga nüüd teise kategooria juurde, mis sündmuste tõenäosus on kaduvväike.
Esiteks näen, kuidas keset Pariisi platsi ei suuda kaks prantslannat kolmandas sõidureas oma autot käivitada ja tulevad välja seda lükkama – algul mõlemad korraga, siis hüppab üks rooli taha ja tänavakohvikust kargab üks mees appi. Ja mitte sellest ei tahtnud ma siin kirjutada, vaid sellest, et järgmisel hetkel lükkavad nad auto põmm! vastu ettekeeranud teise auto külge!
Teiseks keerab buss raudteejaama juures tagasi, sest üle raudtee viiv sild on kinni. Eemalt paistab, et silla peal on päästetöötajad (justnagu midagi üle ääre õngitsemas), sinnapoole kimab muudkui kiirabisid ja tagasi ning tuletõrjet ja politseid, ning kui buss suure kaarega silla teise otsani jõuab, näen, et silla peal seisab helikopter!
Sellise vaatepildi peale tulen kähku maha ja kõnnin lähemale. Teisel pool silda seisab üks rong imelikus kohas, kõik uksed pärani, ja üle rongi paistab kahes kohas vilkureid. Midagi täpsemat ei näe, õhtupäike paistab täpselt sealtpoolt. Rahvas voorib vaatama ja vaatamast ära, teeb stoilise rahuga pilti nagu Hendrik Krumm, kui ta kahesaja-aastane maasaun põlema läks, paljud helistavad kuhugi (ilmselt sõpradele, et äkki nemad teavad, mis juhtus). Kõnnin korterisse ja vaatan kohaliku lehe kodukat. Selgub, et kell 17.20 oli keegi vaimuhaige tahtnud sõitvat rongi põlema panna, vagun läinud äkki paksu suitsu täis, rongi 400 inimesest saanud tules ja suitsus viga 36, neist 20 raskelt ja neist omakorda 6 eluohtlikult, vedurijuht tõmbas tulekahju puhuks hädapidurit, nii et rong (4 kahekordset vagunit + vedur) jäi 500 m jaamast seisma, rahvas tormas välja, kustutamisel lõhuti enamik vaguni aknaid (teiselt poolt, kui mulle paistis).
Ja kolm on kohtu seadus, õpetab vanasõna. Hilisõhtul avastan kolmanda ootamatu seiga. Nimelt olin ostnud plaadi, duubelplaadi, originaalpakendis ja puha, ja kahe erineva plaadi asemel oli selles kaks ühesugust!! Nõnda et kuulutan siin, et soovin vahetada Kate Bushi 2005. a albumi Aerial I osa A Sea of Honey II osa A Sky of Honey vastu. Huvilistel palun teatada siia kommentaaridesse.
Minu tänased sündmused võib kokku võtta kahte kategooriasse: oodatud ja ootamatud.
Oodatud sündmused, mille tõenäosus läheneb sajale protsendile, on näiteks need, et itimees R tuleb paigaldama teist kuvarit, nagu me eile kokku leppsime, ja isegi see, et kuulen ta suust prantsuskeelsete itimeeste lemmikoskussõna merde, kui uus videokaart ei mahu ülemisse pilusse. Rääkimata juba nii ootuspärastest sündmustest nagu see, et mul läheb kõht tühjaks ja käin söömas (SCH, singiviil kartulipudru ja hernestega, millega on tehtud midagi koledat). Ja isegi see, et reede õhtu puhul on Kirikmäe Prismas jube rahvas ja üle bussi hõiklevad kolm eesti noorikut, kes satuvad vist esimest korda kesklinna ja seda peab kuulma kogu buss, kes ei ole nii süvenenud jalgrattateede kaardi uurimisse kui mina, kes leiab sellelt, et mitmel kavandatud teel on vähemalt selle kaardi järgi peal asfalt. Ja eks see ole ka kahtlemata loomulik, et reede õhtul on kole ummik.
Aga nüüd teise kategooria juurde, mis sündmuste tõenäosus on kaduvväike.
Esiteks näen, kuidas keset Pariisi platsi ei suuda kaks prantslannat kolmandas sõidureas oma autot käivitada ja tulevad välja seda lükkama – algul mõlemad korraga, siis hüppab üks rooli taha ja tänavakohvikust kargab üks mees appi. Ja mitte sellest ei tahtnud ma siin kirjutada, vaid sellest, et järgmisel hetkel lükkavad nad auto põmm! vastu ettekeeranud teise auto külge!
Teiseks keerab buss raudteejaama juures tagasi, sest üle raudtee viiv sild on kinni. Eemalt paistab, et silla peal on päästetöötajad (justnagu midagi üle ääre õngitsemas), sinnapoole kimab muudkui kiirabisid ja tagasi ning tuletõrjet ja politseid, ning kui buss suure kaarega silla teise otsani jõuab, näen, et silla peal seisab helikopter!
Sellise vaatepildi peale tulen kähku maha ja kõnnin lähemale. Teisel pool silda seisab üks rong imelikus kohas, kõik uksed pärani, ja üle rongi paistab kahes kohas vilkureid. Midagi täpsemat ei näe, õhtupäike paistab täpselt sealtpoolt. Rahvas voorib vaatama ja vaatamast ära, teeb stoilise rahuga pilti nagu Hendrik Krumm, kui ta kahesaja-aastane maasaun põlema läks, paljud helistavad kuhugi (ilmselt sõpradele, et äkki nemad teavad, mis juhtus). Kõnnin korterisse ja vaatan kohaliku lehe kodukat. Selgub, et kell 17.20 oli keegi vaimuhaige tahtnud sõitvat rongi põlema panna, vagun läinud äkki paksu suitsu täis, rongi 400 inimesest saanud tules ja suitsus viga 36, neist 20 raskelt ja neist omakorda 6 eluohtlikult, vedurijuht tõmbas tulekahju puhuks hädapidurit, nii et rong (4 kahekordset vagunit + vedur) jäi 500 m jaamast seisma, rahvas tormas välja, kustutamisel lõhuti enamik vaguni aknaid (teiselt poolt, kui mulle paistis).Ja kolm on kohtu seadus, õpetab vanasõna. Hilisõhtul avastan kolmanda ootamatu seiga. Nimelt olin ostnud plaadi, duubelplaadi, originaalpakendis ja puha, ja kahe erineva plaadi asemel oli selles kaks ühesugust!! Nõnda et kuulutan siin, et soovin vahetada Kate Bushi 2005. a albumi Aerial I osa A Sea of Honey II osa A Sky of Honey vastu. Huvilistel palun teatada siia kommentaaridesse.
13.7.06
N, 145. päev: telefoniarve
Ärkan plagina peale, mida teeb vastu akent lendlev liblikas, kes on rõduuksest sisse lennanud.Täna on olemine tunduvalt parem kui eile pärast kukkumist, raskusi saab juba tõsta, näiteks hoida vastaskülje väljasirutatud käes ÕS-i. Eile oli seda teha valus. Eile kukkumine käis üpris otse ülalt alla nii, et käsivars jäi pikuti maapinna ja rinnakorvi vahele, ja tore, et selle lähimises otsas oli küünarnukist veidi laiem kaitse, mis löögi veidi laiemale pinnale juhtis, ning et osa obadust lahtus siiski ka – mis ta nüüd ongi – vaatan raamatust järele – kolmpealihase ja suure rinnalihase kokkupõrkel. Ilmselt muljuda saanud lihased ongi valusad olnud. — Raamat soovitab, et harjutage õiget kukkumist, aga see tundub harjutamiseks liiga ohtlik, umbes nagu üks ellujäämisõpik õpetab, et köiega laskumisviis Abseiling on nii ohtlik, et seda ei tasu harjutada, vaid kasutada ainult siis, kui ollakse ikka täitsa hädas. (Või no siis võib-olla mõne pehmema materjali peale kui asfalt.)
Hommikul bussiraadiost Police'i laul Roxanne.
Lõunal KAD-majas, kus näitan turvamehele kogemata kaardi tagakülge; sõbralik onu, soovitab naeratades, et ma keeraku kaardil ikka esipool tema poole. Söögiks on taas liha salati, friikartulitega ja jääkülma kastmega, mis aga erineb Alev Strömi rootsi jõulutoidu retseptist ja ei ole roosa, vaid koorevärvi-rohekas. Tundub, et friikartulid roteeruvad Kirikmäe sööklates (täna ühes, homme teises) ja ma olen juhtunud roteeruma samamoodi (sest ega menüüsid kuskil mujal väljas ei ole kui söökla ukse peal, õigemini ukse juures laua peal näidisena).
Mul on täna fotokas kaasas, aga toredaid pilvi ei ole.
Teatud toimetusliigiga on see lugu, et olenemata sellest, kas selle jubinaid on vaja nelja päevaga teha 250 või 550 tükki, saavad need reeglina valmis viimasel õhtul kella seitsmeks.
Üsna viimasel minutil Kõrgmäe maksimarketisse. Mahla ja vee ja puuviljadega ja pesuloputusvahendiga korvi (vähemalt 8 kg) tõstes veendun lõplikult, et ribi mul siiski viga saanud ei ole.
Tulnud on telefoniarve. Tore, olen ikkagi valgete inimeste(*) hulka arvatud. Näen, et Internetist saab selle lepinguga läbi lasta 15 GB kuus. Arvata on, et mul päris sellist mahtu ei käi.
(*) Ühe Soome kõrgkooli pärimus räägib, kuidas 1950. aastatel õppis neil Soome kaks esimest tumedanahalist tudengit, etiooplased Brahnu ja Zemalis. Nad omandasid kiiresti soome keele ja lõid kaasa kohalikus tudengielus. Üksvahe olnud levinud komme öelda iga vähegi rahulolematust tekitava asja kohta, et see ei ole valge mehe see-või-too, ja see kestnud kuni selleni, et kord olnud sööklas Brahnu hernesupp (sm hernesoppa) liiga soolane ja ta viis taldriku tagasi, kuulutades täie veendumuse ja tõsidusega: "Tämä ei ole valkoisen miehen soppaa!" (Allik: Ossi Törrönen, Ossin parhaimmat lässyt, 1991)
Kuulan uute kõrvaklappidega seda muusikat, mida nendega veel kuulanud ei ole, ja avastan, et on aga ühes Dagö laulus alles vägevad bassid! Ja et kõrvaklapid nii madalaid sagedusi võtavad (kirjade järgi on alumine ots 10 Hz). Ja veel nõnda võimsalt, et kogu ümbrus näib värisevat! Igaks juhuks aga vaigistan hetkeks muusika ja eks bassid mürise muudkui edasi – no üks raskelt koormatud kauba-B747 tõuseb just üle maja.
12.7.06
K, 144. päev: team spirit
Hommikul kolmveerand seitsmest alla linnulaululisse jõeorgu. Uisutan 42 minutiga täpselt 10 km (kaks korda pingist tõkkepuuni ja tagasi ning paarsada meetrit paremale ja tagasi), kusjuures täpselt poolel maal selgub ümberpööramisel, et kolmemeetrisel rattateel ei saa ühe hooga ringi keerata, tee tagumine serv jõuab väga äkki kätte. Ka seekord vigastusi eriti ei ole, kui mitte arvestada kolme sõrmeotsa veidi marraskil nahka ja liigesekaitsmega saadud obadust, mis aga edasisõitmist ei takista. Seega peaks praegune koguläbisõit olema umbes 71,5 km, millest vahepeal 65,5 km järjest läks maha pudenemata.
Tööl usin töö. Lõunal JMO-majas (kalmaarirõngad tainas + friikartulid; lisatagu, et kalmaar püsib erakordselt hästi hammaste vahel).
Poole neljast alla ühte seminarisaali meeskonnatöö koolitusele, näidatakse õpetlikku videot. Ma loodan väga, et vahest on see see õppefilm, kus on peaosas John Cleese. Aga ei ole, on nappide vahenditega tehtud teine film (autode asemel on papist siluetid, mis meenutab esimesi Mehhiko seepe, kus kaks tooli oli lennuk). Alguskaadrid jätavad mulje, et see on väga vana film, aga viimases kolmandikus elavdab videot Inglise üks tegusamaid praegusaja koomikuid Stephen Mangas (kes on minuga ühevanune), nõnda et see väga vana video ei saa olla.
Kella poole seitsmest koosolek siin ka varem mainitud alusdokumentide lihvimise asjus. Täiesti vastakad arvamused, kumb on parem, kas Z on või Z kujutab endast või kas uuringuid tehakse, korraldatakse, sooritatakse, viiakse läbi või teostatakse.
Ka täna on huvitavaid pilvi, aga äikseni ei jõua. Tagasi jälle 194. bussiga, kus seekord, ime küll, on jahutus sees.
Tööl usin töö. Lõunal JMO-majas (kalmaarirõngad tainas + friikartulid; lisatagu, et kalmaar püsib erakordselt hästi hammaste vahel).
Poole neljast alla ühte seminarisaali meeskonnatöö koolitusele, näidatakse õpetlikku videot. Ma loodan väga, et vahest on see see õppefilm, kus on peaosas John Cleese. Aga ei ole, on nappide vahenditega tehtud teine film (autode asemel on papist siluetid, mis meenutab esimesi Mehhiko seepe, kus kaks tooli oli lennuk). Alguskaadrid jätavad mulje, et see on väga vana film, aga viimases kolmandikus elavdab videot Inglise üks tegusamaid praegusaja koomikuid Stephen Mangas (kes on minuga ühevanune), nõnda et see väga vana video ei saa olla.
Kella poole seitsmest koosolek siin ka varem mainitud alusdokumentide lihvimise asjus. Täiesti vastakad arvamused, kumb on parem, kas Z on või Z kujutab endast või kas uuringuid tehakse, korraldatakse, sooritatakse, viiakse läbi või teostatakse.
Ka täna on huvitavaid pilvi, aga äikseni ei jõua. Tagasi jälle 194. bussiga, kus seekord, ime küll, on jahutus sees.
11.7.06
T, 143. päev: nii kuum on tunne
Hommikul on kinnitamiseks üks erektsiooniravimi dokumendi tõlge (c'est la vie), kus selle toimemehhanismi väljaselgitamisel võib sõnastikust leida senitundmata inimkudesid, mis kõlavad põnevalt, aga kahjuks ei jää meelde.
Kolmveerand kahe paiku lõunale (SCH-maja, sealiharibad friikartulitega) minnes märkan NHE-maja trepikojas ja fuajees tohutul hulgal alla kahekümneseid neidiseid (vähemalt sada), silt ütleb, et ülikooli (siinmaal on siis ülikool juba olemas!) keeleteaduskonna sisseastumiseksamid. Sekka paar noormeest kah. Kui tagasi tulen, on noorsugu kadunud, alles on kuhjaga prügikastitäis tühje limonaadipudeleid ja jäätisepabereid.
Õudne palavus, 194. bussis on sees vist küte, seal on õudne. Korteris näen, et kraadiklaas on käinud üle 30 kraadi (31,2°), mis on aga Eesti oludega võrreldes tühilugu (no ja vaala siin ka ei ole). Ajab üles lillkapsa ja muude köögiviljade sarnaseid pilvi, tõuseb kõva jahutav tuulgi, aga äikest ei tule. Ärkan öösel kuumuse pärast kaks korda üles, ehkki rõduuks on lahti ja olen tekita. Alles kuskil kolmest läheb pisut-pisut jahedamaks.
Kolmveerand kahe paiku lõunale (SCH-maja, sealiharibad friikartulitega) minnes märkan NHE-maja trepikojas ja fuajees tohutul hulgal alla kahekümneseid neidiseid (vähemalt sada), silt ütleb, et ülikooli (siinmaal on siis ülikool juba olemas!) keeleteaduskonna sisseastumiseksamid. Sekka paar noormeest kah. Kui tagasi tulen, on noorsugu kadunud, alles on kuhjaga prügikastitäis tühje limonaadipudeleid ja jäätisepabereid.
Õudne palavus, 194. bussis on sees vist küte, seal on õudne. Korteris näen, et kraadiklaas on käinud üle 30 kraadi (31,2°), mis on aga Eesti oludega võrreldes tühilugu (no ja vaala siin ka ei ole). Ajab üles lillkapsa ja muude köögiviljade sarnaseid pilvi, tõuseb kõva jahutav tuulgi, aga äikest ei tule. Ärkan öösel kuumuse pärast kaks korda üles, ehkki rõduuks on lahti ja olen tekita. Alles kuskil kolmest läheb pisut-pisut jahedamaks.
10.7.06
E, 142. päev: TV?
Palav, sudu.
Õhtul Kirikmäe Prismas, mis on see koht, kus alati kuuleb eesti keelt, sest alati on keegi, kes seal poe teises otsas olevatele pereliikmetele kuulutab, et rediseid on vaja ka võtta. Poes on tropprühm jaapani vanemas keskeas naisterahvaid, keda näen korraga sisse minemas, ja nad tulevad pärast sama bussi peale kui mina. Nende tagasihoidlikust riietusest arvasin nad esti hiinlasiks, aga nad räägivad nõnda nagisevat keelt, mis võib olla ainult jaapani.
Täiendan vägagi põhjalikult oma pesupulbrivarusid ja hangin arvuti lisaseadme, millega [väidetavalt] näeb telepilti.
Ega tegelikult ei näe küll. Ütleb, et leiab eetrist viis tele- ja kaks raadiokanalit, aga näitab esimesi peamiselt stoppkaadritena. Ei süüvi eriti. Ajab arvuti kole aeglaseks kah.
Õhtul Kirikmäe Prismas, mis on see koht, kus alati kuuleb eesti keelt, sest alati on keegi, kes seal poe teises otsas olevatele pereliikmetele kuulutab, et rediseid on vaja ka võtta. Poes on tropprühm jaapani vanemas keskeas naisterahvaid, keda näen korraga sisse minemas, ja nad tulevad pärast sama bussi peale kui mina. Nende tagasihoidlikust riietusest arvasin nad esti hiinlasiks, aga nad räägivad nõnda nagisevat keelt, mis võib olla ainult jaapani.
Täiendan vägagi põhjalikult oma pesupulbrivarusid ja hangin arvuti lisaseadme, millega [väidetavalt] näeb telepilti.
Ega tegelikult ei näe küll. Ütleb, et leiab eetrist viis tele- ja kaks raadiokanalit, aga näitab esimesi peamiselt stoppkaadritena. Ei süüvi eriti. Ajab arvuti kole aeglaseks kah.
9.7.06
P, 141. päev: jõesäng
Hommikupooliku veedan taastudes. Pärastlõunal, nii kolme paiku, lähen uisutama, eesmärgiga sõita mööda jõeäärset rattateed kesklinna poole ja tulla sealt bussiga tagasi. Saan jälle hulga targemaks, näiteks satub teele 5% lang (100 meetriga 5 m), kust saan täitsa edukalt alla, ehkki seal on asfalt parajalt krobeline. Samuti saan siledamatel kohtadel selgeks, et kanalisatsioonikaevukaantest saab ka nii mööda sõita, et kaanepoolne jalg hetkeks õhku tõsta, ei pea hakkama eriti manööverdama.
Linnapoolses otsas aga kerkib rattatee äkisti väga järsku üles ja on kaetud kividega! Sealt mingil juhul pärast alla ei saaks. Keeran otsa ringi ja uisutan tagasi. Ilm on läinud ilusaks, päike paistab (kui puid ees ei oleks); majast väljudes oli paar piiska vihma tulnud. Veski juures, kuhu ma 1. mail suure surmaga jõudsin, näen päikest võtmas sisalikku ja et talle üks koht väga meeldib, saan ta pildilegi.
Tagasiteel, pärast umbes 10. kilomeetrit hakkab uisk eriti hästi lippama, vast on laagrites määre üles sulanud.
Puude all on niisked laigud tõesti libedad, tuleb neist vaikselt ja otse üle veereda. Eile tunnelis oli maas suisa vesi, aga otseselt libe ei olnud. Põnev.
Kokku pooleteist tunniga 16,5 km, mis teeb mu uisutamiskogemuseks kokku nüüd 61,5 km.
Õhtul õudne lärm, ei oleks uskunudki, et nii palju itaallasi siinkandis elab. Keegi naabritest, ilmselt andunud Prantsusmaa fänn, lõhub nõusid.
Linnapoolses otsas aga kerkib rattatee äkisti väga järsku üles ja on kaetud kividega! Sealt mingil juhul pärast alla ei saaks. Keeran otsa ringi ja uisutan tagasi. Ilm on läinud ilusaks, päike paistab (kui puid ees ei oleks); majast väljudes oli paar piiska vihma tulnud. Veski juures, kuhu ma 1. mail suure surmaga jõudsin, näen päikest võtmas sisalikku ja et talle üks koht väga meeldib, saan ta pildilegi.Tagasiteel, pärast umbes 10. kilomeetrit hakkab uisk eriti hästi lippama, vast on laagrites määre üles sulanud.
Puude all on niisked laigud tõesti libedad, tuleb neist vaikselt ja otse üle veereda. Eile tunnelis oli maas suisa vesi, aga otseselt libe ei olnud. Põnev.
Kokku pooleteist tunniga 16,5 km, mis teeb mu uisutamiskogemuseks kokku nüüd 61,5 km.
Õhtul õudne lärm, ei oleks uskunudki, et nii palju itaallasi siinkandis elab. Keegi naabritest, ilmselt andunud Prantsusmaa fänn, lõhub nõusid.
8.7.06
L, 140. päev: tamm
Ärkan hommikul kuue paiku selle peale, et õues pladiseb vihm ehk autod sõidavad maanteel lompidest pahinal läbi. Kriips peal ka tänastel uisumatkaplaanidel. Eile veel oli baromeeter lubanud tänaseks päikesepaistet.
Nõnda siis veeretan päeva tubaste tegevustega õhtu poole. Aga lõnua paiku selgineb ja matk võib siiski teoks saada.
Seekord on plaanis proovida järele, kuidas on uisutada mahajäetud raudteetammile tehtud jalgrattateel. Raudtee on teatavasti üsna lauge asi ja minu uisutamisoskusega peaks seal toime tulema ning on vaheldust tavalistele laudsiledatele jõeorgudele.
Vaatan järele mineku ja tuleku bussiajad. Linnas peab ümber istuma; hea, et on veerand tundi aega, sest esimene buss jääb kümme minutit hiljaks. Vaheldusrikas tee viib riigi läänenurka E. alevikku, kus on mäenõlval troonimas ebamäärases vanuses kirik (pakuksin, et XIX sajand, historitsism) ja väga palju lilli. Näib, et omaaegne raudtee läbistas seda asulat servast, nagu kombeks, aga raudteed on asulamaastikul väga raske leida, sest trassile on hiljem maju peale ehitatud ja kohati on tammile suuri puid kasvanud. Näib, et raudteejaamas oli kõige rohkem kaks teed ja see asus kitsal terrassil mäenõlval. Endises jaamas on veetorni tilast tehtud allapoole lahisev purskkaev ja juures on mälestustahvel viimasele rongile (1967).
On üsna palav.
Astun mööda raudteetrassi serva edasi, möödun karjamaast, kus kolm vanemkarjust lehmi ajab. Teen sellest pastoraalsest miljööst pilti, aga siis turgatab pähe, et äkki nad hoopis varastavad karja ning siis ei ole pildistamine tervislik. Aga ei varasta.
Pärast raudteetammile viivat äkilist langu, mida olengi tahtnud vältida, panen pingil uisud jalga ja turvise selga-pähe ning veeretan end edasi. Selgub, et tammile rajatud rattatee on kaetud üpris krobelise betooniga. Imestan paar kilomeetrit, miks uisk ei veere, aga siis vaatan selja taha ja näen, et tegelikult rühin mäkke (2%). On palav päev, puude vilus on veidi jahedam (kõik on siiski suhteline).
Umbes 2,5 km pärast uisutee algusest on tunnel, kus on toredasti jahe, aga paraku ka üpris hämar (seinal on tuled) ja väga märg, teekattel on loigud. Suudme ees on hoiatussildid, et läbisõit omal vastutusel, mis tähendab, et tunnelivooderdusest võib tükke pudeneda. Kivipuru on kohati maas jah, tuleb olla ettevaatlik, et otsa ei sõidaks. 800 m kergelt ülesmäge (0,5%) tunneli peale kulub umbes viis minutit. Aga kes osanuks ette kujutada, et kord juhtub elus nii, et uisutan tunnelis?
Teisel pool tunnelit hakkab tee laskuma (2%) ja veel nii toredasti, et tervel esimesel kilomeetril ei ole vaja ei anda hoogu ega eriti pidurdada. Vastulööv õhk jahutab toredasti.
Vahepeal on veidi krobeline asfalt ja siis tuleb tee metsast välja. Kummalgi pool raudteetammi avaneb avar laineline maastik mägedega taustal ning ilusate, kuigi natuke tihedate rünkpilvedega taevas. Vastu tuleb üpris rohkesti jalgrattureid – huvitav, tavariides pühapäevarattureid siinmaal eriti ei näe, vast on spordiriiete müüjad olnud väga edukad – ja isegi mitu uisutajat veel.
Vahepeal on väikene tõus, siis edasi kolm kilomeetrit lauget laskumist. Kahjuks tuleb pildistamiseks iga kord seisma jääda.
Jõuan välja N-ange külla ja ilusti umbes viis minutit enne bussi. Leian Postkontori peatuse üles ja võtan uisuvarustuse ära. Ootan ja ootan, aga mida ei tule, see on buss. Ühesõnaga, moraal: ei maksa uskuda Internetist leitud bussiaegu külapeatuste kohta, sest peatuses võib rippuda korraga kaks dateerimata silti, millest üks teatab (niipalju, kui ma prantsuse keelest aru saan), et kogu Kooli peatuse liiklus on üle toodud Postkontori peatusse, ja teine, et kogu Postkontori peatuse liiklus on üle toodud Kooli peatusse. Põhjus on ümbersõit suletud teelõigust; otsin kaardilt selgitust, aga sealkandis lausa kubiseb kõikvõimalikest ange-lõpulistest nimedest. Nii et jääb üle otsustada vaatluse järgi: et Postkontori peatusest busse ei möödu, tuleb kõndida Kooli peatusse ja seal ligi tund aega oodata. Tõsi, vahepeal külastan ka küla ainsat vaatamisväärsust, surnuaeda, kus on vabastajate monumendil kirjas, et külas vältas sõda kuus päeva, kuni tuli kindral Patton ja nad ära vabastas (aga seda ei ole, et Pattonil oli koer, vist bokser, kes oli täpselt tema nägu, suunurgad allapoole). Ühes kohas on midagi nagu laada sarnast, on üks müügilett, ja umbes nagu miniloomaaed (selle poole juhatab eri tänavatelt kaks silti) = traatkast kuue noore pardiga. Tõsine põllumajandusküla, seal ei ole isegi mitte ühtegi toitlustusasutust! (Mul on kõht tühi ja jube janu, sest kiiruga jäi veepudel kaasa võtmata).
Surnuaia (ja ka kabeli avaliku kempsu) külastamine võtab aega kokku vast veerand tundi, mõlemad külatänavad on Postkontori peatusest Kooli peatusse kõndides ära nähtud (hea, et kool on märgitud kaardile), seisan bussipeatuses, ootan ja igavlen.
Vaatlen pilvi, mis on nüüdseks hõrenenud ilusateks postkaardipilvedeks, ja teen uude telefoni navitrollalike pisipilvedega taustapildi. Mõtlen, aga mis siis saab, kui bussi ei tule? Siis tuleks vist jalutada või, kui teeolud võimaldavad, uisutada mõnda suuremasse asulasse, kuhu on aga paras maa. Aga ta tuleb siiski, ilmudes kurvis nähtavale umbes 10 sekundit enne seda, kui plaanin pildistada bussipeatuse kaht vastakat silti.
Tee kulgeb peamiselt mööda ühe jõe orgu, mille nime ma näen esimest korda ja mis mulle meelde ei jää. Ilus maastik. Seejärel rongile. Sõiduplaan soovitas ümber istuda ühes teivasjaamas, aga et seal on kaks bussipeatust ja jaam on majade taga peidus ja aega otsida on 4 minutit, siis ma seal maha ei lähe, vaid sõidan suuremasse jaama paar kilomeetrit edasi ja ootan seal veerand tundi. Lootus, et vast on jaamas joogiautomaat või vähemalt putka, kust saab vett osta, on tühine. Ei ole.
Rongisõit kulub uue mobiiltelefoni aadressiraamatu täitmisele. Taipan nimelt, et vanast telefonist saab aadressiraamatu kirjeid saata infrapunaliidese kaudu.
Kokku oli matka pikkus umbes 1 km jala ja 8 km uiskudel. Uisutamiseks (koos rohkete pildistamispeatustega) kulus tund ja paar minutit.
Mida täna õppisin:
Õhtul saab Portugaalia jalgpallis Germaania käest kaela ja majas on erakordselt vaikne. Ennustan, et homseks kaob majadelt enamik Portugali lippe.
Nõnda siis veeretan päeva tubaste tegevustega õhtu poole. Aga lõnua paiku selgineb ja matk võib siiski teoks saada.
Seekord on plaanis proovida järele, kuidas on uisutada mahajäetud raudteetammile tehtud jalgrattateel. Raudtee on teatavasti üsna lauge asi ja minu uisutamisoskusega peaks seal toime tulema ning on vaheldust tavalistele laudsiledatele jõeorgudele.
Vaatan järele mineku ja tuleku bussiajad. Linnas peab ümber istuma; hea, et on veerand tundi aega, sest esimene buss jääb kümme minutit hiljaks. Vaheldusrikas tee viib riigi läänenurka E. alevikku, kus on mäenõlval troonimas ebamäärases vanuses kirik (pakuksin, et XIX sajand, historitsism) ja väga palju lilli. Näib, et omaaegne raudtee läbistas seda asulat servast, nagu kombeks, aga raudteed on asulamaastikul väga raske leida, sest trassile on hiljem maju peale ehitatud ja kohati on tammile suuri puid kasvanud. Näib, et raudteejaamas oli kõige rohkem kaks teed ja see asus kitsal terrassil mäenõlval. Endises jaamas on veetorni tilast tehtud allapoole lahisev purskkaev ja juures on mälestustahvel viimasele rongile (1967).
On üsna palav.
Astun mööda raudteetrassi serva edasi, möödun karjamaast, kus kolm vanemkarjust lehmi ajab. Teen sellest pastoraalsest miljööst pilti, aga siis turgatab pähe, et äkki nad hoopis varastavad karja ning siis ei ole pildistamine tervislik. Aga ei varasta.
Pärast raudteetammile viivat äkilist langu, mida olengi tahtnud vältida, panen pingil uisud jalga ja turvise selga-pähe ning veeretan end edasi. Selgub, et tammile rajatud rattatee on kaetud üpris krobelise betooniga. Imestan paar kilomeetrit, miks uisk ei veere, aga siis vaatan selja taha ja näen, et tegelikult rühin mäkke (2%). On palav päev, puude vilus on veidi jahedam (kõik on siiski suhteline).
Umbes 2,5 km pärast uisutee algusest on tunnel, kus on toredasti jahe, aga paraku ka üpris hämar (seinal on tuled) ja väga märg, teekattel on loigud. Suudme ees on hoiatussildid, et läbisõit omal vastutusel, mis tähendab, et tunnelivooderdusest võib tükke pudeneda. Kivipuru on kohati maas jah, tuleb olla ettevaatlik, et otsa ei sõidaks. 800 m kergelt ülesmäge (0,5%) tunneli peale kulub umbes viis minutit. Aga kes osanuks ette kujutada, et kord juhtub elus nii, et uisutan tunnelis?
Teisel pool tunnelit hakkab tee laskuma (2%) ja veel nii toredasti, et tervel esimesel kilomeetril ei ole vaja ei anda hoogu ega eriti pidurdada. Vastulööv õhk jahutab toredasti.
Vahepeal on veidi krobeline asfalt ja siis tuleb tee metsast välja. Kummalgi pool raudteetammi avaneb avar laineline maastik mägedega taustal ning ilusate, kuigi natuke tihedate rünkpilvedega taevas. Vastu tuleb üpris rohkesti jalgrattureid – huvitav, tavariides pühapäevarattureid siinmaal eriti ei näe, vast on spordiriiete müüjad olnud väga edukad – ja isegi mitu uisutajat veel.
Vahepeal on väikene tõus, siis edasi kolm kilomeetrit lauget laskumist. Kahjuks tuleb pildistamiseks iga kord seisma jääda.
Jõuan välja N-ange külla ja ilusti umbes viis minutit enne bussi. Leian Postkontori peatuse üles ja võtan uisuvarustuse ära. Ootan ja ootan, aga mida ei tule, see on buss. Ühesõnaga, moraal: ei maksa uskuda Internetist leitud bussiaegu külapeatuste kohta, sest peatuses võib rippuda korraga kaks dateerimata silti, millest üks teatab (niipalju, kui ma prantsuse keelest aru saan), et kogu Kooli peatuse liiklus on üle toodud Postkontori peatusse, ja teine, et kogu Postkontori peatuse liiklus on üle toodud Kooli peatusse. Põhjus on ümbersõit suletud teelõigust; otsin kaardilt selgitust, aga sealkandis lausa kubiseb kõikvõimalikest ange-lõpulistest nimedest. Nii et jääb üle otsustada vaatluse järgi: et Postkontori peatusest busse ei möödu, tuleb kõndida Kooli peatusse ja seal ligi tund aega oodata. Tõsi, vahepeal külastan ka küla ainsat vaatamisväärsust, surnuaeda, kus on vabastajate monumendil kirjas, et külas vältas sõda kuus päeva, kuni tuli kindral Patton ja nad ära vabastas (aga seda ei ole, et Pattonil oli koer, vist bokser, kes oli täpselt tema nägu, suunurgad allapoole). Ühes kohas on midagi nagu laada sarnast, on üks müügilett, ja umbes nagu miniloomaaed (selle poole juhatab eri tänavatelt kaks silti) = traatkast kuue noore pardiga. Tõsine põllumajandusküla, seal ei ole isegi mitte ühtegi toitlustusasutust! (Mul on kõht tühi ja jube janu, sest kiiruga jäi veepudel kaasa võtmata).
Surnuaia (ja ka kabeli avaliku kempsu) külastamine võtab aega kokku vast veerand tundi, mõlemad külatänavad on Postkontori peatusest Kooli peatusse kõndides ära nähtud (hea, et kool on märgitud kaardile), seisan bussipeatuses, ootan ja igavlen.
Vaatlen pilvi, mis on nüüdseks hõrenenud ilusateks postkaardipilvedeks, ja teen uude telefoni navitrollalike pisipilvedega taustapildi. Mõtlen, aga mis siis saab, kui bussi ei tule? Siis tuleks vist jalutada või, kui teeolud võimaldavad, uisutada mõnda suuremasse asulasse, kuhu on aga paras maa. Aga ta tuleb siiski, ilmudes kurvis nähtavale umbes 10 sekundit enne seda, kui plaanin pildistada bussipeatuse kaht vastakat silti.Tee kulgeb peamiselt mööda ühe jõe orgu, mille nime ma näen esimest korda ja mis mulle meelde ei jää. Ilus maastik. Seejärel rongile. Sõiduplaan soovitas ümber istuda ühes teivasjaamas, aga et seal on kaks bussipeatust ja jaam on majade taga peidus ja aega otsida on 4 minutit, siis ma seal maha ei lähe, vaid sõidan suuremasse jaama paar kilomeetrit edasi ja ootan seal veerand tundi. Lootus, et vast on jaamas joogiautomaat või vähemalt putka, kust saab vett osta, on tühine. Ei ole.
Rongisõit kulub uue mobiiltelefoni aadressiraamatu täitmisele. Taipan nimelt, et vanast telefonist saab aadressiraamatu kirjeid saata infrapunaliidese kaudu.
Kokku oli matka pikkus umbes 1 km jala ja 8 km uiskudel. Uisutamiseks (koos rohkete pildistamispeatustega) kulus tund ja paar minutit.
Mida täna õppisin:
- uisunööride korralik kinnipingutamine fikseerib jalalaba saapa sees;
- kuni 2% tõusust (1 km kohta 20 m) saab kerge vaevaga üles;
- kuni 2% langust saab pikapeale sisse päris paraja hoo, nii et tuleb pidurdada;
- nagu raamat kirjutab, rulluiskudega väga efektiivset pidurdamise viisi ei olegi olemas (peale sabapiduri muidugi), aga õnneks tuli meelde suusatamine ja mõjus pidurdusviis nimega sahk;
- kuidas seina ja vihmaveetoru najal (st istumata) uisud alt saab.
Õhtul saab Portugaalia jalgpallis Germaania käest kaela ja majas on erakordselt vaikne. Ennustan, et homseks kaob majadelt enamik Portugali lippe.
7.7.06
R, 139. päev: alaviited ja C75
On taas kord väga tegevusrohke tööpaev. Miinus neljanda korruse tõlkesaali eesti arvutis juhtub tööõnnetus ehk juhtuvad kokku tõlkimise abiprogramm ja alaviited. Kui muidu on sellega teksti tõlkimiseks ja muutmiseks mitu võimalust (sest et tekkiv kakskeelne tekst on lihtsalt teatud viisil märgendatud tavaline tekst), siis alaviidete tõlkimisel tuleb vajalikke samme teha täpselt ühes – ja ainult ühes – kindlas järjekorras. Kui teha valesti, kaob Wordist vastav menüü (ja siin konkreetsel juhtumil kaovad ka lisatud makrode nupud). Hea sõber ja kolleeg X, kellel on juhtunud seda üpris sageli, on puhkusel ja talt ei ole sedasi sünnis järgi küsida, mida teha tuleb. Parandamiseks on mäletamisi vaja mallfail (ja/või Wordi normaallaadi mallfail) uuesti laadida, mida ma kasutajana teha ei saa. Kui tagasi oma laua äärde jõuan, saadan vastavale tehnilisele ülemale meili kirjeldusega, mis juhtus, ja nad soovitavad pöörduda itiosakonna poole.
[Hilisem lisandus: selle probleemi saab lahendada lihtsamini. Probleem kerkis mõni aeg hiljem uuesti esile (just ülalmainitud kolleegiga) ja sellele lahendust otsides leidsin abi straight from the horse's mouth ehk tootja kodulehelt. Kui sama mure kaelas, otsi guuglist ise märksõnadega "Word", "footnotes" ja siis selle rakenduse nimi, mida ma ei nimeta.]
Samas teatan juhtunust ka ainsale praegu kohalolevale eesti kolleegile, et kui ta peaks alla tõlkesaali juhtuma, siis ei ole seal Wordis abiprogrammi menüüd, aga kõik otseteed töötavad, samuti saab makrosid käivitada Wordi makromenüüst. Saan teada, et ega R ei olegi hulk aega neid tõlkeülesandeid saanudki, mida all saalis peab tõlkima, on saanud kummalisel kombel mitu ühe teise agentuuri asja järjest. Et mina omakorda olen pidanud järjest umbes viit tööd tõlkima tõlkesaalis, kus on alati samad näod – nt kunagine sloveeni toakaaslane B, kes on jälle meie seas tagasi, või ungari kolleeg G või tšehhi kolleeg HH – tundub, et selle küsitluse tulemusi, milliseid agentuure me eelistame, on tõsiselt võetud.
Õhtul ajab üles huvitavaid pilvi, aga ei saja. Käin Kirikmäe suurpoes, kust ostan teise mobiiltelefoni – suvi tuleb ja Eesti-puhkus samuti ning oleks tore mõlemat mobiili korraga sees hoida. See, kuidas selles Prantsuse poeketis toimub mobiiltelefonide müük, on üsna tavatu; meenub Vene aeg – maksan ära kuskil eemal kassas, kus müüjad on keskendunud omavahel lobisemisse ega tee klientidest väljagi, ja kui lõpuks saan makstud, tulen kviitungiga tagasi; ja pärast poe enda kassas tehakse telefoni kviitungile veel omakorda märkus, et sellega enam teist korda ei saaks selles poes jalutada, telefonikarp kaenlas ja kviitung näpus.
Maja juurde bussipeatusse on tekkinud foor – imestan, kas tõesti olen olnud hommikuti (mil on vaja tee ületada) nii hajameelne, et pole foori tähele pannud – siis aga meenub, et täna hommikul askeldas ülekäigul mitu kaableid vedavat töömeest ja ju nad siis foori üles sättisid. Foor on nupuga ja tegelikult üsna mõistlik, sest kõnniteepoolses küljes pargivad autod ja linna poolt tulevat sõidurada nende tagant ei paista.
Õhtul algab siis uue telefoni sättimine (ja jälle kord jääb õhtune uisutuur ära, ehkki asfalt on peaaegu kuiv). Mark on sama kui senisel, mudel vähe uuem (loe: menüüd on samad, ei pea uusi õppima); õnnestub saada isegi kohaliku mobiilifirma MMS- ja GPRS-seaded (proovin viimast ja see isegi töötab). Õnnestub koguni mu Eesti meilipostkastist meilide lugemine; saatmine esialgu ei õnnestu. Samuti õnnestub infrapunaside kahe telefoni vahel. Telefoniraamatu täitmisega jõuan – vahelduse mõttes lõpust alustades – S-tähe keskele.
Alates üleeilsest, kui juhtusin nägema vanamuusikaasambli Enigma meeslaulja pilti, on mind piinanud mõte, et see nägu on kuidagi tuttav, see meenutab kedagi. No ja täna välgatas: dr Viktor Vassiljev!!
[Hilisem lisandus: selle probleemi saab lahendada lihtsamini. Probleem kerkis mõni aeg hiljem uuesti esile (just ülalmainitud kolleegiga) ja sellele lahendust otsides leidsin abi straight from the horse's mouth ehk tootja kodulehelt. Kui sama mure kaelas, otsi guuglist ise märksõnadega "Word", "footnotes" ja siis selle rakenduse nimi, mida ma ei nimeta.]
Samas teatan juhtunust ka ainsale praegu kohalolevale eesti kolleegile, et kui ta peaks alla tõlkesaali juhtuma, siis ei ole seal Wordis abiprogrammi menüüd, aga kõik otseteed töötavad, samuti saab makrosid käivitada Wordi makromenüüst. Saan teada, et ega R ei olegi hulk aega neid tõlkeülesandeid saanudki, mida all saalis peab tõlkima, on saanud kummalisel kombel mitu ühe teise agentuuri asja järjest. Et mina omakorda olen pidanud järjest umbes viit tööd tõlkima tõlkesaalis, kus on alati samad näod – nt kunagine sloveeni toakaaslane B, kes on jälle meie seas tagasi, või ungari kolleeg G või tšehhi kolleeg HH – tundub, et selle küsitluse tulemusi, milliseid agentuure me eelistame, on tõsiselt võetud.
Õhtul ajab üles huvitavaid pilvi, aga ei saja. Käin Kirikmäe suurpoes, kust ostan teise mobiiltelefoni – suvi tuleb ja Eesti-puhkus samuti ning oleks tore mõlemat mobiili korraga sees hoida. See, kuidas selles Prantsuse poeketis toimub mobiiltelefonide müük, on üsna tavatu; meenub Vene aeg – maksan ära kuskil eemal kassas, kus müüjad on keskendunud omavahel lobisemisse ega tee klientidest väljagi, ja kui lõpuks saan makstud, tulen kviitungiga tagasi; ja pärast poe enda kassas tehakse telefoni kviitungile veel omakorda märkus, et sellega enam teist korda ei saaks selles poes jalutada, telefonikarp kaenlas ja kviitung näpus.
Maja juurde bussipeatusse on tekkinud foor – imestan, kas tõesti olen olnud hommikuti (mil on vaja tee ületada) nii hajameelne, et pole foori tähele pannud – siis aga meenub, et täna hommikul askeldas ülekäigul mitu kaableid vedavat töömeest ja ju nad siis foori üles sättisid. Foor on nupuga ja tegelikult üsna mõistlik, sest kõnniteepoolses küljes pargivad autod ja linna poolt tulevat sõidurada nende tagant ei paista.
Õhtul algab siis uue telefoni sättimine (ja jälle kord jääb õhtune uisutuur ära, ehkki asfalt on peaaegu kuiv). Mark on sama kui senisel, mudel vähe uuem (loe: menüüd on samad, ei pea uusi õppima); õnnestub saada isegi kohaliku mobiilifirma MMS- ja GPRS-seaded (proovin viimast ja see isegi töötab). Õnnestub koguni mu Eesti meilipostkastist meilide lugemine; saatmine esialgu ei õnnestu. Samuti õnnestub infrapunaside kahe telefoni vahel. Telefoniraamatu täitmisega jõuan – vahelduse mõttes lõpust alustades – S-tähe keskele.
Alates üleeilsest, kui juhtusin nägema vanamuusikaasambli Enigma meeslaulja pilti, on mind piinanud mõte, et see nägu on kuidagi tuttav, see meenutab kedagi. No ja täna välgatas: dr Viktor Vassiljev!!
6.7.06
N, 138. päev: valing
Päeval käin tööl raamatukogus Saagpakust üht sõna vaatamas, mida seal aga ei ole. Tuleb kiusata inglise kolleege. Saan kaasa paki sõnastikke (3 tk), mida keegi lahke kolleeg on mu jaoks tellinud ja millest ma kahte akuutselt ei vaja, sest mul on enda omad (üks neist, autosõnastik, koos mu enda lisandustega nagu vahelekleebitud skeemiga, kuidas nimetatakse ekskavaatori osi eesti ja inglise keeles). Aga aitäh igatahes, eriti uue keskkonnasõnastiku eest.
Õhtul jälle äike. Kirikmäe suurpoe poole (töölt 3 km) sõites paistab, et sealpool on tume äikesepilv, ja umbes kilomeeter enne poodi hakkab kallama, nähtavus aheneb umbes 200 meetrile. Kolme sekundi jooksul, mis kulub astumiseks – a gentleman will walk but never run – bussist lähima maja katuse alla, mõistan, et pangaautomaadini ma täielikult läbi ligunemata ei jõua. Ootan, kuni sagar üle jääb.
Vihm vaibubki ja satun bussipeatusest pangaautomaadini üsna kuiva nahaga, aga pangaautomaadi juurest poeukseni enam mitte, sest siis kallab uuesti (õnneks mitte enam nii ägedasti kui mõni minut varem). Kadund isa arvates oli äärmiselt huvitav jälgida, kuidas inimesed kaotavad vihmas oma inimväärikuse – ja nägin minagi, kuidas soliidses ülikonnas härrasmees lidus, nagu jalad võtsid, hoides pea peal portfelli.
Ka täna ei tule uisutamisest midagi välja, sest asfalt on vihmast märg. See-eest on postkastis rulluisutamise teooriast pajatav raamat; eks näis, kas sellest saab ka midagi kasulikku teada.
Õhtul jälle äike. Kirikmäe suurpoe poole (töölt 3 km) sõites paistab, et sealpool on tume äikesepilv, ja umbes kilomeeter enne poodi hakkab kallama, nähtavus aheneb umbes 200 meetrile. Kolme sekundi jooksul, mis kulub astumiseks – a gentleman will walk but never run – bussist lähima maja katuse alla, mõistan, et pangaautomaadini ma täielikult läbi ligunemata ei jõua. Ootan, kuni sagar üle jääb.
Vihm vaibubki ja satun bussipeatusest pangaautomaadini üsna kuiva nahaga, aga pangaautomaadi juurest poeukseni enam mitte, sest siis kallab uuesti (õnneks mitte enam nii ägedasti kui mõni minut varem). Kadund isa arvates oli äärmiselt huvitav jälgida, kuidas inimesed kaotavad vihmas oma inimväärikuse – ja nägin minagi, kuidas soliidses ülikonnas härrasmees lidus, nagu jalad võtsid, hoides pea peal portfelli.
Ka täna ei tule uisutamisest midagi välja, sest asfalt on vihmast märg. See-eest on postkastis rulluisutamise teooriast pajatav raamat; eks näis, kas sellest saab ka midagi kasulikku teada.
5.7.06
K, 137. päev: koosolek
Muu töö sekka on vaja kella neljaks tõlkida 4 lk teksti, millest tean, et kergete killast see ei ole. Olen jätnud selle tänase varna. Teen hommikul muid asju ja kavatsen seda alla tõlkesaali tõlkima minna umbes kella üheteistkümnest, kui saan kell 10.51 meili, kus keegi teatab kõigile, et ta ei saa tulla tõlkeosakonna üldkoosolekule. See on mul läinud täitsa meelest. Et oma maja kongressisaal olnud selleks otstarbeks liiga suur ja liiga kallis, toimub see ühes JMO-maja paljudest konverentsisaalidest. Satun väljuma just parajal ajal ning koos muu rahvavooluga kandun täpselt õigesse kohta.
Koosolek on väga igav. Võib-olla peaks ära õppima lahtiste silmadega magamise. Arutatakse töötajate rahulolu küsitlust ja sõnavõtud on vähekonstruktiivsed (kuigi ka neid on, paar tükki).
Näen, kuidas minust rida tagapool ja paar kohta kõrval istuva ja parasjagu sõna võtva itaalia daami ees maas eksleb kurblik põrnikas. Mõtlen endamisi, kas põrnikas jõuab oma rännakuil kõneleja jalgadeni või mitte ja kas kõneleja selle peale kuidagi ka reageerib. Oleks muidugi hästi vahva, kui vägeva itaalia aktsendiga konarliku jutu vahele tuleks paar karjet ja bellamiat. Ärataks muudki kohalolijad letargiast. — Kui koosolek läbi saab ja rahvas taas ühiselt tagasi voogab, kiirustan kohe oma nelja lehekülge tõlkima. Saan selle valmis umbes tunniga, lippan sööma, siis tagasi. Käin läbi oma pilvepiiril olevast kotkapesast ja siis laskun tagasi alla tõlget lõpetama, seejärel tagasi üles. Võimalik, et sõidan mõne otsa aja kokkuhoiuks liftigagi.
Palava päeva lõpuks on õhtul äike, mis tõmbab kriipsu peale mu plaanile minna uisutama.
Uurin õhtul vanamuusikat ja avastan, et omaaegse menubändi Enigma naislaulja oli sama isik kui pisut varem diskobändis Sandra, teate küll, Hi! Hi! Hi! ja Hiroshima. Samuti saan teada, et Enigma meeslaulja oli lokkis pea ja suurte vuntsidega, mis aastaid püsinud ettekujutusega ka kuidagi ei sobi.
Hilisõhtul on põnev, käib küll jalgpall, aga pärast mängu lõppu on kõik imelikult vaikne, naudin õhtuvaikust. Portugaallased õnneks ei tule tänavale halama ja siinmaal elab nii vähe prantslasi, et neid ei jätku tänavale rõõmustama. Nad eelistavad elada Prantsusmaal ja käia siia tööle, mis tähendab, et õhtusel ajal neid siinmaal ei olegi.
Leht kirjutab, et omaaegne sensatsioon Dolly sai täna kümneseks. Mää-mää.
Koosolek on väga igav. Võib-olla peaks ära õppima lahtiste silmadega magamise. Arutatakse töötajate rahulolu küsitlust ja sõnavõtud on vähekonstruktiivsed (kuigi ka neid on, paar tükki).
Näen, kuidas minust rida tagapool ja paar kohta kõrval istuva ja parasjagu sõna võtva itaalia daami ees maas eksleb kurblik põrnikas. Mõtlen endamisi, kas põrnikas jõuab oma rännakuil kõneleja jalgadeni või mitte ja kas kõneleja selle peale kuidagi ka reageerib. Oleks muidugi hästi vahva, kui vägeva itaalia aktsendiga konarliku jutu vahele tuleks paar karjet ja bellamiat. Ärataks muudki kohalolijad letargiast. — Kui koosolek läbi saab ja rahvas taas ühiselt tagasi voogab, kiirustan kohe oma nelja lehekülge tõlkima. Saan selle valmis umbes tunniga, lippan sööma, siis tagasi. Käin läbi oma pilvepiiril olevast kotkapesast ja siis laskun tagasi alla tõlget lõpetama, seejärel tagasi üles. Võimalik, et sõidan mõne otsa aja kokkuhoiuks liftigagi.
Palava päeva lõpuks on õhtul äike, mis tõmbab kriipsu peale mu plaanile minna uisutama.
Uurin õhtul vanamuusikat ja avastan, et omaaegse menubändi Enigma naislaulja oli sama isik kui pisut varem diskobändis Sandra, teate küll, Hi! Hi! Hi! ja Hiroshima. Samuti saan teada, et Enigma meeslaulja oli lokkis pea ja suurte vuntsidega, mis aastaid püsinud ettekujutusega ka kuidagi ei sobi.
Hilisõhtul on põnev, käib küll jalgpall, aga pärast mängu lõppu on kõik imelikult vaikne, naudin õhtuvaikust. Portugaallased õnneks ei tule tänavale halama ja siinmaal elab nii vähe prantslasi, et neid ei jätku tänavale rõõmustama. Nad eelistavad elada Prantsusmaal ja käia siia tööle, mis tähendab, et õhtusel ajal neid siinmaal ei olegi.
Leht kirjutab, et omaaegne sensatsioon Dolly sai täna kümneseks. Mää-mää.
4.7.06
T, 136. päev: palav
Palav. Kibe töö.
Õhtul saadab praegune tõlkeosakonna juhataja kutse perepäevale järgmisel laupäeval, mis on kuuldavasti siinse asutuse ajaloos esmakordne.
Õhtul saadab praegune tõlkeosakonna juhataja kutse perepäevale järgmisel laupäeval, mis on kuuldavasti siinse asutuse ajaloos esmakordne.
3.7.06
E, 135. päev: bien
Saame teada prantsuse keele eksami tulemused. Olen saanud hea hinde ehk 82,5/100 p (usaldan õpetaja rehkendusoskust ega hakka kontrollima, nagu seda teevad mitu rühmakaaslast, kes saavad teistsuguse, sageli madalama tulemuse). Esimeses pooles arutame tööd ja teises näitab õpetaja meile prantsuse filmi, milleks on Le grand bleu (1988, lavastaja Luc Besson, ühes meespeaosas Jean Reno, naispeaosas üks paljudest pr Arquette'idest). Olin seda ammu-ammu, 1990. a kinos näinud (täpsemalt kinos Eha Torupilli otsas, mida enam ammu ei ole), vahepeal näinud ei ole, kohati tuli tuttav ette. Õpetaja kerib tekstita kohtades kiiremini edasi (millest ka uskumatult käbedad intiimstseenid, mis tookord ammu nähtud versioonist olid välja lõigatud, nagu Vene ajal kombeks), aga täitsa lõpuni ikka ei jõua ja ta jutustab siis ise, mis edasi juhtus (prantsuse keeli, iseasi, kui paljud sellest aru said). Soome onule saan hiljem üle seletada, mis ja kus.
Kursuse tulemusena olen muu hulgas lakanud mõtlemast, nagu suhtleksid prantslased omavahel peamiselt telepaatia abil, sest varem tundus, et suulisest kõnest on võimatu aru saada. Vast ikka on võimalik. Natuke.
Kursuse tulemusena olen muu hulgas lakanud mõtlemast, nagu suhtleksid prantslased omavahel peamiselt telepaatia abil, sest varem tundus, et suulisest kõnest on võimatu aru saada. Vast ikka on võimalik. Natuke.
2.7.06
P, 134. päev: uiskudel piki veinijõge
Käin täna uisutamas punktist A punkti B. Et ma ei oska rulluiskudel pidurdada ja kogemus on ka üpris vähene (enne tänast matka u 29 km), olen tavaliselt nühkinud edasi-tagasi mööda maja vastas olevat laudsiledat jõeäärset jalgrattateed, eile õhtul hämaras täie mõnuga 9 km (ööbikud, nahkhiired: see suundub piki jõekallast metsa sisse, eemale portugaallaste rõõmuorgiast). Täna siis laias päikeses Sch. külast (mis on nime andnud riikide kogumile, kuhu kuulub praegu viisteist täisliiget ja kümme ootajat) veinilinnakesse R-sse mööda tasast Maaselja kallast. Tegelt ega uiskudelt palju maastikku näe (või siis peab olema palju sõidukogemust), kohati on üsna konarlik asfalt. Ja liigesekaitsmetest on ka seekord kasu, sest R-s on laat ja kui hakkan ühtedest eriti paksudest kohalikest mööda manööverdama, takerdub parem uisk kuhugi ja nõjatun äkisti vastu lattaeda, aialipi terav ots otse peopessa, hea, et randmekaitsmel on ka peopea kaitsev osa. Napi sõidukogemuse tõttu on üll ikka täisvarustus: kuus liigesekaitset ja kiiver + seljakott kingadega.
Praeguseks olen avastanud sõiduplaanide portaali, kust on sees ka peatus maja ees. Nõnda võingi alustada matka kohe maja juurest. On ilus suvehommik ja ma ei ole riigi kaguosas varem olnud. Näen, et Th-s, milleni viib maantee, mille ääres elan, või selle lähedal on tuumajaam, auruvad gradiirid paistavad kaugele.
Tee laskudes Maaselja orgu avaneb lai veinimaastik, viinamägi viinamäes kinni. Ja teame-teame, mis toredad marjad neil nõlvadel kasvavad, eks ma ole nende saadust ju isegi mekkinud.
Sch. on väga väike, selles on kolm tänavat (aga bussipeatusi on neli). Tulen Kooli peatuses maha, et matkata pisut ümbruskonnas, siinmaa kagunurgas. Külast väljudes, kohe päästekeskuse taga, algab karjamaa, kus on mitukümmend noort veist, kes mind nähes söömise jätavad, traadi juurde tulevad ja kõik nagu üks mees mind pilguga saadavad. Kahju, et seda filmida ei saa, kuidas see pikk rivi kõik korraga päid pöörab.
Riigi kagupoolseima kõrgendiku, Jõemäe otsast avaneb tore vaade lausa kolmele riigile. Puhub tore tuuleke. Näen, et kuigi kaardi järgi katkeb kiirteesild keset jõge, jätkub see tegelikkuses ikka ka Saksamaa poolele, vast on lihtsalt Saksamaa kaart olnud väga vana, ilma kiirteeta. Mäe otsast paistab puude vahelt, nagu oleks Sch-s ainult üks tänav.
Vaateplatvormi järel on mäe otsas kaevikutaolisi kraave. Sildilt näen, et need on kuni 10 m sügavad (aga sodi täis läinud) kaljulõhed. Nimelt on mäe otsas dolomiit, aga all kips, mida kunagi usinasti kaevandati ja need käigud on hakanud mäge murendama. Kõhe.
Taas kord puudub vajalik viit ja satun põllule, mis kaardi järgi on juba Prantsusmaal. Põld nagu põld ikka. Teen mõned sammud ja siis hakkan õiget ärapööramiskohta otsima. Leian. See on kaljuseina juurest allalaskuv trepp, kahtlaselt värskete allakukkunud kividega selle peal. Mõtlen, kas ei peaks äkki kiivrit pähe panema, aga et vastu tuleb üpris palju vanureist matkajaid, ei hakka ma seda ometi tegema (imelik on ju), vaid lisan sammu.
All lehtmetsas viib tee uuesti Prantsusmaa piirile, seekord on täpselt piiri taga viinamägi. Laskun mööda rada veel allapoole, kohates siinmaal teist korda oravat (tumepruun ja tore valge kõhualune), seejärel satub rada uuesi samale Prantsusmaa viinamäele. Täheldan, et erinevalt siinmaa ja Saksamaa viinamägedest kasvab siin viinapuude vahel umbes 70 cm kõrgune umbrohi (aga võib-olla oli see selline ökoveinimägi, kus umbrohtu ei tõrjuta, kes teab).
Siis jõe äärest maantee servast Sch-sse tagasi. Silla juures on kolme sambaga – meenutagem Euroopa Liidu kolme sammast! – monument Sch. leppe auks, mis samas juures laeval sõlmiti – ja uuri, kuidas tahad (monumendil on tekstiga ja väga peelgeldavad klaasplaadid, kuhu võib ka pildistaja ise peale jääda), ikka jääb pildile peale sammaste ka jalakäijate keelumärk, et ärge kakerdage kail, kui teil seal midagi teha ei ole. Arvestades Sch. leppe olemust (inimeste vaba liikumine), on see keelumärk kohe eriti kohatu.
Seejärel panen külge liigesekaitsmed ja pähe kiivri ning kängitsen jalad uiskudesse ning veeretan end R. poole. Esimesed paarsada meetrit vasardab peas mõte: MIKS??? Aga siis läheb asfalt siledamaks ja paari kilomeetri pärast saan vajaliku uisutunnetuse kätte (eile õhtul sai selle kätte kohe).
Jõe ääres on kole palju kalastajaid, kohati on süüdatud ka ohvrituli, mille ümber on kogunenud päiksekummardajad. Et rulluiskudega ei saa kuigi suurtest konarustest üle sõita, ei saa maastikku eriti silmitseda. Siledama asfaldiga kohtades ja taganttuulega on päris mõnus. Samas on tee ääres liivasõelumistehas, millet on kandunud tee peale liiva, kus tuleb olla eriti ettevaatlik.
Peagi jõuan R-sse, kus on laat. Tee peal oli piinanud janu, kurk oli nii kuiv, et valus (ja seda veinimaastikul), R-s joogiautomaati ei ole, mul vett kaasas kah mitte. Tuleb minna kioskisse ja sealt mineraalvett osta. Laadal müüakse väga palju portugali kraami. Lippude järgi elab portugaallasi vähemalt igas teises majas.
Bussiga tagasi (pühapäeviti peatub see liin mu maja ees), pärastlõunal turgutav uni.
Päeva tulemus oli jalgsimatk umbes 4 km (u 150 m tõusu ja sama palju laskumisega), 3 korda Prantsusmaal (kokku vast 100 meetrit), uiskudel kaardi järgi 8,4 km (45 min).
Et baromeeter lubab juba teist päeva kangekaelselt laussadu, aga pilvitus taevas sirab suur päike, tuleb see taaslähtestada.
Praeguseks olen avastanud sõiduplaanide portaali, kust on sees ka peatus maja ees. Nõnda võingi alustada matka kohe maja juurest. On ilus suvehommik ja ma ei ole riigi kaguosas varem olnud. Näen, et Th-s, milleni viib maantee, mille ääres elan, või selle lähedal on tuumajaam, auruvad gradiirid paistavad kaugele.
Tee laskudes Maaselja orgu avaneb lai veinimaastik, viinamägi viinamäes kinni. Ja teame-teame, mis toredad marjad neil nõlvadel kasvavad, eks ma ole nende saadust ju isegi mekkinud.
Sch. on väga väike, selles on kolm tänavat (aga bussipeatusi on neli). Tulen Kooli peatuses maha, et matkata pisut ümbruskonnas, siinmaa kagunurgas. Külast väljudes, kohe päästekeskuse taga, algab karjamaa, kus on mitukümmend noort veist, kes mind nähes söömise jätavad, traadi juurde tulevad ja kõik nagu üks mees mind pilguga saadavad. Kahju, et seda filmida ei saa, kuidas see pikk rivi kõik korraga päid pöörab.
Riigi kagupoolseima kõrgendiku, Jõemäe otsast avaneb tore vaade lausa kolmele riigile. Puhub tore tuuleke. Näen, et kuigi kaardi järgi katkeb kiirteesild keset jõge, jätkub see tegelikkuses ikka ka Saksamaa poolele, vast on lihtsalt Saksamaa kaart olnud väga vana, ilma kiirteeta. Mäe otsast paistab puude vahelt, nagu oleks Sch-s ainult üks tänav.
Vaateplatvormi järel on mäe otsas kaevikutaolisi kraave. Sildilt näen, et need on kuni 10 m sügavad (aga sodi täis läinud) kaljulõhed. Nimelt on mäe otsas dolomiit, aga all kips, mida kunagi usinasti kaevandati ja need käigud on hakanud mäge murendama. Kõhe.
Taas kord puudub vajalik viit ja satun põllule, mis kaardi järgi on juba Prantsusmaal. Põld nagu põld ikka. Teen mõned sammud ja siis hakkan õiget ärapööramiskohta otsima. Leian. See on kaljuseina juurest allalaskuv trepp, kahtlaselt värskete allakukkunud kividega selle peal. Mõtlen, kas ei peaks äkki kiivrit pähe panema, aga et vastu tuleb üpris palju vanureist matkajaid, ei hakka ma seda ometi tegema (imelik on ju), vaid lisan sammu.
All lehtmetsas viib tee uuesti Prantsusmaa piirile, seekord on täpselt piiri taga viinamägi. Laskun mööda rada veel allapoole, kohates siinmaal teist korda oravat (tumepruun ja tore valge kõhualune), seejärel satub rada uuesi samale Prantsusmaa viinamäele. Täheldan, et erinevalt siinmaa ja Saksamaa viinamägedest kasvab siin viinapuude vahel umbes 70 cm kõrgune umbrohi (aga võib-olla oli see selline ökoveinimägi, kus umbrohtu ei tõrjuta, kes teab).
Siis jõe äärest maantee servast Sch-sse tagasi. Silla juures on kolme sambaga – meenutagem Euroopa Liidu kolme sammast! – monument Sch. leppe auks, mis samas juures laeval sõlmiti – ja uuri, kuidas tahad (monumendil on tekstiga ja väga peelgeldavad klaasplaadid, kuhu võib ka pildistaja ise peale jääda), ikka jääb pildile peale sammaste ka jalakäijate keelumärk, et ärge kakerdage kail, kui teil seal midagi teha ei ole. Arvestades Sch. leppe olemust (inimeste vaba liikumine), on see keelumärk kohe eriti kohatu.
Seejärel panen külge liigesekaitsmed ja pähe kiivri ning kängitsen jalad uiskudesse ning veeretan end R. poole. Esimesed paarsada meetrit vasardab peas mõte: MIKS??? Aga siis läheb asfalt siledamaks ja paari kilomeetri pärast saan vajaliku uisutunnetuse kätte (eile õhtul sai selle kätte kohe).
Jõe ääres on kole palju kalastajaid, kohati on süüdatud ka ohvrituli, mille ümber on kogunenud päiksekummardajad. Et rulluiskudega ei saa kuigi suurtest konarustest üle sõita, ei saa maastikku eriti silmitseda. Siledama asfaldiga kohtades ja taganttuulega on päris mõnus. Samas on tee ääres liivasõelumistehas, millet on kandunud tee peale liiva, kus tuleb olla eriti ettevaatlik.
Peagi jõuan R-sse, kus on laat. Tee peal oli piinanud janu, kurk oli nii kuiv, et valus (ja seda veinimaastikul), R-s joogiautomaati ei ole, mul vett kaasas kah mitte. Tuleb minna kioskisse ja sealt mineraalvett osta. Laadal müüakse väga palju portugali kraami. Lippude järgi elab portugaallasi vähemalt igas teises majas.
Bussiga tagasi (pühapäeviti peatub see liin mu maja ees), pärastlõunal turgutav uni.
Päeva tulemus oli jalgsimatk umbes 4 km (u 150 m tõusu ja sama palju laskumisega), 3 korda Prantsusmaal (kokku vast 100 meetrit), uiskudel kaardi järgi 8,4 km (45 min).
Et baromeeter lubab juba teist päeva kangekaelselt laussadu, aga pilvitus taevas sirab suur päike, tuleb see taaslähtestada.
1.7.06
L, 133. päev: uisutades Patagooniasse
Näen töist und, kuidas pean kuskil ettekande, mille kergendavaks osaks naljakad tõlkeapsud, ja siis selgub, et kuulajaskond koosnebki mingil seletamatul viisil ainult mu näidete autoritest.
Magan hommikul kaua. On väga palav päev, sestap olen toas ja, kui päike ära keerab, siis rõdul.
Kolmveerand kaheksast algab portugaallaste kollektiivorgasm. Helisignaali andmine muidu kui õnnetuse vältimiseks peaks olema seadusega keelatud. Minu rahu see küll rikub, tahaksin kuulata laupäevaõhtu vaikust, aga nüüd ei saa aru, kuspool Alpe või Pürenee mägesid viibin.
Pärast ühksat alla jõe äärde uisutama. Seekord naudin iga meetrit ja sekundit (45 min, 9 km). (Patagonia on kirjutatud ühe maja peale, mille ees ringi keeran.)
Magan hommikul kaua. On väga palav päev, sestap olen toas ja, kui päike ära keerab, siis rõdul.
Kolmveerand kaheksast algab portugaallaste kollektiivorgasm. Helisignaali andmine muidu kui õnnetuse vältimiseks peaks olema seadusega keelatud. Minu rahu see küll rikub, tahaksin kuulata laupäevaõhtu vaikust, aga nüüd ei saa aru, kuspool Alpe või Pürenee mägesid viibin.
Pärast ühksat alla jõe äärde uisutama. Seekord naudin iga meetrit ja sekundit (45 min, 9 km). (Patagonia on kirjutatud ühe maja peale, mille ees ringi keeran.)
Subscribe to:
Posts (Atom)
