L, 3023. päev: kuidas kasutada uusi sõnu?

Kirjutan blogi ja leian, et Blogger laseb jälle üles laadida pilte. Valmib kolm nädalat tagasi käidud katedraali vitraažide loetelu.

* * *

„Kuidas kasutada uusi sõnu?” on 1935 ilmunud käsiraamat, mis loetleb XX sajandil ilmunud tuletisi ja uudissõnu ning eksimisalteid muid sõnu.

Näitelaused on raamatust.

Praegu kasutusel ja enam-vähem sama põhitähendusega (A–J):

• abielluma, abistama, aeglustama, aeglustuma, aeguma, ahelduma, ahvat[e]lema, alistama, alustuma, alluma, allutama, alluvus, almus, ammutama, anastama, andestama, anduma, anuma, arendama, arenema, aretama, armuma, arutama, arutlus, arvestama ’arveks seadma, arvesse võtma, silmas pidama, tähele panema’, asendaja, asendama, asetama, asetsema, asustama ’rahvaga täitma’, avaldama, avalduma, avastama
• edendama, eeldama, eelistama, eemaldama, eemalduma, eestindama, eestistama, eestistuma, ehmatama, ehmuma, elatama, elevus, elustama, elustuma, elutsema, embama, end, ennatlik, ennetama ’kellestki ette jõudma’, ennistama, ennustama, eraldama, eralduma, eretama, ergama, eri ’erisugune, lahkuminev, mitmesugused’, erinema, eristama, eritama, erit[e]lema, eritlus ’algosadesse lahutus’, esindaja, esindama, esindus, esitaja, esit[e]lema, evima
• haavuma, haigestama, haigestuma, haihtuma, hajuma, hajutama, haldama, halvendama, halvenema, halvustama, hankima, harguda, harrastama, harutama, harvendama, heidutama, heie, heitma, heituma, helendama, helenduma, hingestama, hirmuma, hirmutama, hoidma, hoiduma, hoiustama, hoolima, hoonestama, hooplema, hoovama, hukutama, hulluma, hullutama, hurmama, hurmuma, hõivama, häire, häirima, hämmastama, hämmastuma, häälestama, hülgama, hüvitama, hüvitus
• ilmnema, imama, immutama, ind, innustama
• jagama, jagelema, jaotama, joonduma, joonistama, joovastama, joovastuma, juhinduma, julgestama, julgustama, juurdlema, jälgima

Kadunud sõnad (A–J):

• armustama ’armu andma’
  Poliitilised vangid armustati.
  Riigivanem ei armustanud surmamõistetut.
• asetuma ’aset võtma’ ⇒ praegu asuma
  Esimene rühm asetus vasakule tiivale.
  Kui meie väeosad asetusid kõrgendikule, vaenlane taandus.
  Uutele seisukohtadele asetutakse kindla korra järgi.
• asundama ’(maad) asundustega, elanikega varustama; (elanikke) paigustama’
  Riigi huvides tuleb kuivatada soid ja asundada neid elanikkudega.
  Peaaegu kõik mõisamaad on asundatud.
  Töölised asundati mõisa ääremaadele.
  — Ei ole sama kui asustama, mis on järgmine kirje, tähendusega ’rahvaga täitma (näit. tühja maad)’.
• eastama ’kellelegi täisealuse õigusi andma’
  Lapsed eastati kohtu otsusel.
  Kohus saab eastada ainult mõjuvail põhjusil.
• ebastama ’võltsima’
  Allkirjad olid nii hästi ebastatud, et ainult eksperdid suutsid võltsimise kindlaks teha.
  Ebastatagu kui kaua tahes, ilmsiks tuleb see ikkagi.
• ede ’ettemaks, avanss’
  Kirjastus ei olnud nõus maksma edet.
  Saadud edemeist tal ei jätkunud elatumiseks.
• edustama ’jõutama, edendama’ ⇒ praegu edendama
  Soojus ja niiskus edustavad taimekasvu.
  Populaar-teadusliku kirjanduse kaudu edustatakse rahva hariduslikku taset.
• erenema ’eredamaks muutuma’
  Mäeveerud hakkasid juba erenema.
• erustama ’erru saatma’
  Pensioni väljateeninud ametnikud erustatakse.
  Teda ei erustata veel, sest seda ei nõua teenistushuvid.
• haavutama ’sõnade või tegumoega haavama’
  Selline käitumine pidigi teda haavutama.
  See löök oli talle haavutav.
  Poliitilisis kõnedes haavutatakse tihti teisitimõtlejaid.
• habenduma ’habemikuks saama’ ⇒ praegu habetuma
  Ta oli vangis sedavõrd habendunud, et keegi teda esimesel pilgul äragi ei tundnud.
  Metsakolkas võib habenduda.
• haigendama ’haigemaks tegema’
  Antud arstimid ainult haigendasid teda.
  Raske töö on teda haigendanud.
  — Ei ole sama kui haigestama, mis on järgmine kirje, tähendusega ’haigeks tegema’. Vrd halvendama.
• halvastama ’halvaks tegema’
  Kord tehtud tööd ei tohi halvastada.
  Ta oli end halvastanud meie kõikide silmis.
  — Ei ole sama kui halvendama, mis on järgmine kirje, tähendusega ’halvemaks tegema’, ega ka mitte halvustama. Vrd haigestama.
• halvutama ’laimama’
  Ta astus neiu kaitseks südilt välja ega lasknud teda halvutada.
  Parlamentides tihti halvutatakse vastaseid.
• helama ’helisema, kõlama’
  Kogu ümbrus helas ta hõikeist.
  Hellana hingesse helama ärkab.
• hilistama ’hiljaks jätma’
  Lumetuisk ja kange torm hilistasid kiirrongi.
  Ametlikke vastuvõtjaid ei tohi hilistada.
• hilistuma ’hiljaks jääma’ ⇒ praegu hilinema
  Palun vabandust, et hilistusin ametisse!
  Mõnes ametiasutuses hilistutakse tihti.
• hiljuma ’aegamööda edasi liikuma’
  Väikene hobusekronu hiljub äkke ees vaevu ühest põllu otsast teise.
  Mägismail hiljutakse, sest kiire liikumine on ülimalt ohtlik.
• hoidlema ’kestvalt hoidma’
  Isamaa ilu hoieldes varisesid vaprad vallad.
  Ta on oma haiget venda kaua hoielnud.
• hoiuldama ’hoiule andma’
  On kasulikum hoiuldada raha panka kui hoida kodus.
  Kui hoiuldatakse raha järjekindlasti, siis on vanusepäevil võtta.
  — Ei ole sama kui hoiustama, mis on järgmine kirje, tähendusega ’hoiule andma või panema, talletama, deponeerima’.
• hoolestama ’muret tegema (kellelegi)’
  Haige laps hoolestab oma vanemaid.
  Teadmatus merele läinud poja saatusest hoolestas mahajäänud ema.
  — Vrd soome huolestuttaa.
• häirestama ’häire teel liikvele v. ärevile viima, virgestama’
  Kell 2 öösi häirestati kõik kaitseliidu üksused.
  Aeg-ajalt häirestatakse kõik riigi kaitsejõud.
• julmastama ’julmaks, kalgiks tegema’
  Sõda on julmastanud kasvavat noorpõlve.
  Tema nooreea kogemused on teda julmastanud.
• julmastuma ’julmaks, kalgiks muutuma’
  Ei ole raske imeks panna, kui inimene sellises ümbruskonnas julmastub.
  Rinde tagalas julmastutakse veel enam kui päris rindel.
• jõudlema ’edasi jõudma (õppimises)’
  Tuleb selgitada, miks õpilased ei jõuelnud sel aastal küllaldaselt.
  Kõigis õppeaineis kõik õpilased ei jõudle ühesuguste tulemustega.

Muutunud põhitähendused (A–J):

• aelema ’rahutult liikvel olema; püherdama; vedelema’.
  Enne vihma loomad aelevad karjamaal.
  Mis te aelete, seiske paigal! (Näit. laste kohta.)
  Haavatud loom aeles maas.
  — Vrd ka „mis sa aeled seal, tule appi”, ümber aelema.
• astendama ’astmeliseks tegema; (matem.) astmesse tõstma’
  Igas näidendis peab tegevuse pinevus olema astendatud tõusvalt.
  Õpetajate palgad on astendatud teenistusvanuse alusel.
  Kogu valem tuleb astendada nüüd kolmandasse astmesse.
• edastama ’edasi kaebama’
  Süüdimõistetu edastas Riigikohtusse.
  Sõjaringkonna-kohtu otsuseile harilikult ei edastata.
  — Üksaasta kirjutasid tudengid kodutööde saateks alati, et nad „edastavad” selle mulle. Ise ütleksin enda kodutöö kohta, et saadan, aga no ega ma nüüdisaegseid akadeemilisi juhendeid tea. Küllap, et peen on öelda labase „saadan” asemel „edastan” ja kõik kirjatükid kirjutame silmi kurnavas TNR-is.
• edutama ’liikuma panema, soodustama, ametis kõrgendama, edasi viima’
  Asi on soiku jäänud, sest pole, kes küsimust edutaks.
  Geograafiline asend edutab suurel määral rahva arengut.
  Edutamine Eesti kaitseväes oleneb väljateenitud ajast, ametikohast ja atestatsioonidest.
• helge ’ilus, hele, selge; põuane, lämmatavalt palav’
  Need olid kõige helgemad päevad tema elus.
  Ilm oli nii väsitavalt helge, et vaevu suutsime edasi liikuda, pühkides igal sammul higi.
  Kui tulevad helged (= palavad) heinakuu päevad.
  — Eriti vajalik teadmiskild naisterahvastele eesnimega Helge ja samanimelistele skandinaavia meesterahvastele.
• hubane ’lõbus, mõnus’
  Ametivend tuli mulle vastu õige hubases meeleolus.
  Õhtuvidevikus veedetud hubaseid tunde saab kaua mäletada.
• hüübima ’tarduma’
  Hüübinud vere plekke oli vedelemas siin-seal.
  Süldikausid olid pandud külma kätte hüübima.
• joonestama ’jooni tõmbama; joonte abil plaani ja muud sellesarnast tegema’
  Alguses lasti ainult paralleeljooni joonestada, alles hiljem asusime mitmesuguste lihtsamate plaanide joonestamisele.

R, 3022. päev: üks elukas kõik

Loen 1922 ilmunud veinikasvatuse tutvustust koolmeistritele ja asju järele uurides saan teada, et üks tähtis dokument nimetab sellist elukat paiguti bakteriks.

N, 3021. päev: taadid udus

Tegelikult seisis padjaraamatus, et Uustulndi näidendi pealkiri oli „Paadid udus”, aga noh. Mu vaimusilmas on pilt väga ilmekas.

K, 3020. päev: äike

Läheneb kole äike, aga just meie kohal hargneb ja vaibub.

T, 3019. päev: varjutus tuleb

Leian, et 28.9. hommiku täielik kuuvarjutus (kui Euroopas loojub varjutatud Kuu) paistaks efektsete hoonete taustal ainult nii, et peaksin sõitma kella kuueks linna teise otsa või kõndima vallakeskusse. Tuleb uurida mõni päev varem kuivalt.

E, 3018. päev: lomad, juttud ja loud

Poest bussiga ära sõites näen Kõrgmetsa maksimarketi tööstuskaupade osakonna parkimismaja nurga juures muru peal kõndimas hallvarest. Hallvares siinkandis ei ela, ega, mis ma muidu temast kirjutan, levila piir on siit poole tuhande kilomeetri kaugusel, üheksa aasta jooksul näen siinmaal esimest korda. Hulk aega vaatan, et ega ole noor mustvares, kelle kõhusuled on matimad kui tiivasuled ja paistavad teatud valgusega pisut heledamad, aga ei ole, selgesti on hallvarese hall vest seljas. Liik on sedavõrd ebaharilik, et linnuvaatluste veebileht, kuhu nähtust teatan, küsib üle, kas olen kindel.

Siis saab teada, et väärtajakirjanduse lipulaev, riigiringhääling, käinuvat Poolas natside kullarongi otsimas. Otsis küll, ei leidnud aga, ega. Tulusam oleks käia otsimas kullaketrajate aaret või neljapäeva öösel ristteel rahapada, eks ju.

Ühel naabril on auto pakiruumi kaane serval Che G. näopilt, mis on ahvatlevalt käeulatuses, et üheainsa punase täppkleepekaga muundada see ühe kohaliku bändi plaadikaane pildiks. Ilmselt tahab naaber sellega mitte hoiatada taga sõitjaid, et autojuhil on mõrtsuklikke mõtteid, aga rohkem nagu väljendada mingisugust tundmatut revolutsioonilist idu. (Mu lapsepõlves kiideti telekas nii palju kõikvõimalikke Nikaraagua kõrilõikajaid, et kõiksugu taolised pildid ja kleepsud tekitavad hoopis teistsuguseid seoseid.) Mõtlen (padjaraamatuna loetava 1970. aasta reisijuhi tõttu), et aga palju lahedam oleks, kui naaber kaunistaks autot mitte Che G. igava näopildiga, vaid näiteks kujutaks kleepsul A. Muid, A. Ellamit, A. Leinerit või koguni N. Riuhkranda? V. Kingissepp ei sobiks, ta on fotodel liiga morn, mida ei ole ka raske seletada, sest kesse ikka politsei fotograafi juures naeratab.

P, 3017. päev: loen

Saan läbi prof. Voldemar Vaga kolmekeelse raamatu „Kuressaare linnus”, mille tekst on eesti, vene ja inglise keeles (sama palju, ka kõik märkused ja pildiallkirjad, mitte et oleks peamiselt ühes keeles ja teistes oleks ainult kokkuvõte, nagu on nt Kalvi Aluve suures sama pealkirjaga raamatus aastast 1980). Tekstis on uut väga vähe, see on peamiselt Sten Karlingi ja Armin Tuulse raamatute poliitiliselt ajakohane ümberjutustus, aga pildimaterjalis on see-eest midagi sellist, mida ma sellisel hulgal kuskil varem näinud ei ole: XX sajandi algusaastate restaureerimisprojekti arhitekti Seuberlichi joonistatud plaanid, lõiked ja keskaegse välisvaate rekonstruktsioon. Kabeli ja pidurefektooriumi ehisdetailide joonis on uus. Kunstiajaloo professor Vaga arvab pidurefektooriumi seina taga olevas piiskopi eluruumis (tugevad korrastustööd 1905) oleva kamina keskaegseks, hm-pup-pup-pup.

Seuberlichi joonised ilmusid 1904 või 1905 ühes Riia aastaraamatus, mida ma kuskil raamatuna ega isegi antikvariaadikirjena näinud ei ole (jälgin Saksa antikvariaadi H. v. H. ajalooraamatuid; see on üllitanud mitme haruldase raamatu faksiimile-uustrükke, nt Karl von Löwis of Menari Burgenlexikon (1922), v. Nottbecki ja Neumanni Geschichte und Kunstdenkmäler der Stadt Reval (1896–1904), Tuulse Die Burgen in Estland und Lettland (1942) – sellest näikse olevat ilmunud 2008 uusväljaanne, ISBN 3939791784 –, Körberi Oesel einst und jetzt (1887–1915) jne). Saaremaa Muuseumi viimases kaheaastaraamatus oli mainitud Aluve projekteeritud üldilme erakordset sarnasust Seuberlichi rekonstruktsiooniga – ja kuigi on igati võimalik, et projekteerima asudes tutvus Aluve ka selle Riia aastaraamatuga, on veel võimalikum, et ta oli näinud seda prof. Vaga 10 000 eksemplaris trükitud raamatut aastast 1957.

* * *

Teaduste akadeemia 1970 üllitatud raamat „Saaremaa” on õige lahe. Esiteks on see teejuht piiritsooni eksootikasse, kuhu mujale kui komandeeringusse või „sugulase juurde” tollal asja ei olnud – ärgem unustagem ka tõika, et eduka müüdi, kui hea on Eesti saartel olla piiritsoonis, ei tule keegi tülitama ja omapära säilib, mõtlesid välja KGB-le allunud ja eriti ustavate n-liitlastega mehitatud piirivalveväed enda mainekujundusena. Teiseks on raamatu üllitanud teaduste akadeemia, nii et rõhk on saaremaistel teaduslikel huviväärsustel ning – teisiti kui tänapäevastes reisijuhtides – faktidel, faktidel ja veel kord faktidel.

Raamat on üles ehitatud ringreisina mööda rajooni, Kuivastust läbi Muhu ja Pöide kandi (Mihkel Ranna dendraariumist on peent teksti terve lehekülg) Orissaarde, sealt Valjala, Kaali ja Upa kaudu Kuressaarde, Kuressaarest Kärlale, korraks Abrukale, edasi Sõrve tiir, siis mööda Saaremaa põhjarannikut tagasi, põigetega Vilsandi linnuriiki ja Kiipsaarele, ühes asjalike selgitustega, kust pääseb bussiga läbi, kust mitte. Teisiti kui tänapäevased turismimaterjalid, mis püüavad jätta muljet, et Eestis on tagasi keskaeg ning pärismaalased elavad maadligi osmikutes ja üks vanaaegne rituaal käib teise otsa, on 45 a vanas raamatus kirjeldatud ka tänapäeva, moodsat arhitektuuri ja isegi tööstust. (Ei ole näinud ma ühtki tänapäeva turismiüllitist, mis mainiks näiteks Roomassaare luksusjahtide tehast, rääkimata maakonna elektroonikatööstusest.)

Keel on tollane lopsakavõitu ajalehekeel, pärleid pudeneb nagu varrukast – näiteks „Nõukogude Kingissepp kasvab aga laiusesse ja kõrgusse” – ning praegugi tuntud vaatamisväärsustele lisaks ei jäeta täpselt kätte juhatamata ühegi revolutsionääri sünni- ega hukkumiskohta, hauda ega konspiratiivkorterit. On rudimentaarsed noolsirgete teedega skeemidki (tollal kaarte ei olnud), Koguval on „Tooma kolhoosipere, kus sündis Nõukogude Liidu rahvakirjanik Juhan Smuul” ning Koguva teeristis olevat Piiri metsa on kirjeldatud nii detailselt, et tsensoril jäi kindlasti hing kinni, et äkki mainitakse ka sinna peitunud tuumarakettidega õhutõrjeväeosa.

L, 3016. päev: öök söök

Terve tänase päeva parool on „täna tuleb vist vihmakest”. Seega matkale ei lähe, käime hoopis linnamuuseumis ja itaallaste juures, kus on olemas päevapraad ka laupäeval, aga see on kujuteldamatult jälk.

Linnamuuseumis on ühe toa seinal huvitavaid noppeid seadustest, näiteks ühest XIX saj seadusest, mis ütleb, et kui arst on käskinud haigel olla kodus voodis ja võtta rohtu, aga haiget nähakse hoopis linna peal või joobes, võetakse talt haigusraha ära. – Kõrvaltoas on eelmine troon, ehtne.

R, 3015. päev: mis mõttes?

Postkontorist raamatupakk Saaremaa aineil:

• Aluve suur raamat: alles pärast tellimist meenus (siinse blogi toel, eks ju), et mul siin olev eksemplar siiski ei ole minu vana isiklik, vaid sama päritoluga vanaraamat kui tänane, kuigi ühelt poolt võib selles kahelda, sest viimati Eestis ma vana ei leidnud (vbl ajasin blogis segi HCL Kleisi tõlkega, mis on mul siin, aga võiks olla kahes kohas), aga teisalt ei ole siinsesse kirjutatud registrinumbrit (ajast, kui üritasin registris üles tähendada kõik meie raamatud, et teada saada, kui mitu neid on; umbes 2/3 said registrisse ja sisekaanele väikese numbriga kleepsu). Vbl, vbl.
• Aluve väike raamat: selles on foto idabastioni (Swan) eskarbi taastamiselt, mida suures ei ole.
• Vold. Vaga raamat, millest kuulsin tellides esimest korda, häbi-häbi mulle
• Teaduste akadeemia üllitatud raamat „Saaremaa” (1970), mis on õige maiuspala

N, 3014. päev: kas te olete ka seenehuviline?

Kirjutab kohalik eesti leht ja küsib, mida tean seenekorjamise kohta siinmaal. Ega ei tea, ega, aga asju saab järele uurida. Saab teada, et siinmaal reguleerib seenekorjamist haruldaste taimeliikide kaitse 8.1.2010 edikt, mis loetleb lisas B2 seened, mida üldse tohib korjata, ja lubab seenestada* inimese kohta 1 kg päevas ning rühma (metsa sattunud perekonna v muu seltsingu, üle 3 inimese) kohta 3 kg päevas. Käsitsi ja ainult enda tarbeks. Metsaandide kaubanduslikuks saagikoristuseks on vaja keskkonnaministri eriluba.

* Käsil on vanaraamat „Kuidas tarvitada uusi sõnu?” (1936). Sealt saab teada, et 1936 oli sõna kordama esimene tähendus ’korduskündi tegema’ ja uudissõna edastama oli juuratermin tähendusega ’edasi kaebama’.

Idaosariikidest ida poole jäävates jõetagustes metsades viibimist – jutt ei ole Narva jõe tagusest putanaadist, ega – reguleerib sealse metsaseaduse § 14, mis ütleb, et puhkamiseks tohib metsas viibida igaüks ning täpsed käsud ja keelud sätestab iga kubermang eraldi, ning naaberlinna T. ümbruses tohib muid kui kaitsealuseid seeni, marju ja ravimtaimi korjata enda tarbeks peotäie. Peotäiereegel on sealkandis iidne traditsiooniline kogus ja õiguslikult lahti seletatud, otsige, leidke.

K, 3013. päev: kõbus

Külmetus on üle, eile p.l. oli juba täitsa kõbus tunne, õhtul jälle suht vara magama (½11).

Päeval käin automaadist raha võtmas, sest sularaha on 24 senti ja söökla kaarte ei tunne.

T, 3012. päev: kosmosemeditsiin

Tööl vaikne hetk, midagi ei ole täna enam teha, vaatan aknast välja ja ootan, millal saan koju minna. Siis pisut viis läbi jääb keegi ukse taha seisma (inimesed kogu aeg käivad mööda, mind ei häiri, ma ei vaata), astub sisse, tõstan pilgu ja näen, et see on vahetut ülemust asendav teine keskastme ülemus, kes küsib, kas ma ta meili sain kätte ja kas olen vaadanud selles mainitud faili, mis tuli täna kella kolmeks ära saata. Sain küll, aga seal seisis, et eesti tõlge oli väga hea, oleme väga rahul ja midagi öelda ei ole, aga mitte et vaadake, mida me faili sisse kommentaarideks oleme kirjutanud. Seda kõike ma muidugi ei ütle, vaid luban faili kohe vaadata ning kirun ja vihun järgmised kakskümmend minutit originaali ja tõlget edasi-tagasi kerides, sest – nagu selgus – on fail täis minu teadmata sinna ilmunud manustatud objekte, milles eesti teksti asemel on kommentaar „tõlkimata” ja mida ma nüüd lambist enam tõlkida muidugi ei oska. „Midagi öelda ei ole,” my ass.

Muidu olemine on kõbusam kui eile, palavikutunnet enam ei ole, nina ei jookse, köha ka ei ole, pea aeg-ajalt pisut ja eri kohtadest valutab.

* * *
Läbi saab kosmosemeditsiini aruanne Loss of Signal: Aeromedical Lessons Learned from the STS-107 Columbia Space Shuttle Mishap (NASA SP-2014-616, link), teemaks kosmosesüstiku Columbia katastroof maandumisel 1.2.2003. Aruandes on põhjalikult kirjeldatud ka kogu otsimisoperatsiooni korraldust. Põhisõnum on, et Columbia lagunes vähehaaval, meeskond elas ja tegutses pärast side katkemist veel ligi minuti, aga kabiini lagunemisest nii kõrgel ellu jääda ei ole võimalik.

Mitmest peatükist ja skeemilt võib kokku rekonstrueerida sellise ajakava (kellaajad maailmaaja järgi).

• 13:53:25 – Columbia jõuab ookeani kohalt California kohale (kõrgus on 231,6 tuhat jalga (kft) ehk Eesti rahas 71 km, kiirus on 23 helikiirust (M)).
• 13:53:46 – California kohal nähakse esimesi väikesi tükke eemaldumas.
• 13:54:24 – lennujuhtimine saab telemeetriast esimesed veidrad näidud (vasaku tiiva hüdraulikarõhk alla mõõtmispiiri madal).
• 13:57:24 – maa pealt nähakse esimest sähvatust.
• 13:58:20 – Columbia jõuab Texase kohale (kõrgus on 209,8 kft, kiirus M 19,5).
• 13:59:15 – telemeetriast saadakse teine kord veidraid näite (vasaku teliku rehvide rõhk 0), juhtimiskeskus arutab seda meeskonnaga.
• 13:59:32 – veidra näidu arutamisel side katkeb (kõrgus 200,7 kft, kiirus M 18), aga juhtimiskeskus ei muretse (vastuvõtujaamade vahetus, tükkide eraldumisest juhtimiskeskuses keegi veel ei tea).
• 13:59:46 – musta kasti salvestis lõpeb.
• 14:00:04 – vasak tiib lõplikult lagunenud.
• 14:00:18 – süstiku kere laguneb, kabiin tuleb ära, leke, mitmel meeskonnaliikmel käte-jalgade teadlikult vastu seina toetamisest luumurde, barotrauma (keegi ei olnud sulgenud kiivri visiiri, üks meeskonnaliige suri kopsu barotrauma tõttu).
• 14:00:25 – meeskond teadvuseta.
• 14:00:35 – meeskond tõenäoliselt surnud.
• 14:00:50 – meeskond kindlasti surnud (seitsmest kuus suri teadvuseta olekus mehaaniliste vigastuste tõttu: ülakere kinnitusrihm oli kiirendusanduriga, kaitsnuks kokkupõrke korral, niisama 3–5 g mitmesuunalisele loksumisele andis järele, käed-jalad-pea olid istme külge kinnitamata, kiiver ei olnud tihedalt ümber pea).
• 14:00:53 (kõrgus 140 kft) – kabiin hakkab lagunema, alumine tekk (3 meeskonnaliikmega) eraldub ülemise küljest, tükid süttivad, meeskonna surnukehad saavad II ja III astme põletusi (aga hingamisteedes tulekahjustusi ei ole, st selleks ajaks oli hingamine lakanud).
• 14:00:59 – kabiinist ülerõhk kindlasti kadunud.
• 14:01:10 (kõrgus 106 kft) – kabiin lagunenud.
• 14:02:21 – sidet ei saa.
• 14:09:29 – radaril ei ole.
• ~ 14:12 – lööklainet ei kosta.
• 14:12:39 – mõistetakse, et jama värk; lennujuht laseb juhtimiskeskuse uksed lukustada.
• 14:35 – surnukehad ja enamik jäänuseid jõuavad maapinnale.

Üles leiti 83 013 tükki, kokku 84 900 lb (massist 39%), sh must kast ja kõik meeskonnaliikmed. Varem nii kõrgelt ja nii kiirelt lennult inimesi alla kukkunud ei ole, arvati, et ühte tükki ei jää ja midagi leida ei ole. Juba kõrgusel 63,5 kft (19,4 km) on õhurõhk nii väike, et organismis hakkavad vedelikud (sülg, veri jne) keema.

Kabiini lagunemisel sattusid astronautide surnukehad paljukordse helikiirusega tuule kätte, milles lagunes ka skafander ja tuli ära. Kõigil oli koljupõhimiku murd (skafandri kiivrirõnga liikumisel üle pea). Lõppjäreldus on, et kabiini lagunemisest 43 km kõrgusel ja paljukordse helikiirusega liikudes ellu jääda võimalik ei ole (Baumgartner oli skafandris ja maksimumkiirus oli M 1,25).

Aruanne austab kenasti isikuandmeid ja eraelu: põhimõte on, et laipadest pilte ei pane, kellel mis oli või kes kust leiti, ka ei ütle.

E, 3011. päev: järgmine päev

Eile restoranis külmetusin ning täna tatt jookseb ja pea valutab. Öösel pool neli hakkas väga külm, panin radika sisse, otsisin taskurätikuid, pimedas ei leidnud, pühkisin suust ja ninast valguvat ollust siis vargsi tekinurka, et põsk ei oleks loigus. Täna siis leiduvad taskurätid ja dekongestant (mida keski kuskil kunagi tõlkis lahtistiks, aga seda see õnneks ei ole).

Õhtul magama juba kell 9.

Aga enne magamaminekut otsin FB-s vana sõbra üles ja ennäe, ongi tema. Ja mida ta lehelt teada saan! Et ta poeg, kes alles 2011 kõlgutas meie juures külas toolil jalgu, on vahepeal käinud sõjakoolis ja on nüüd valmis tikksirge leitnant!

Ja siis veel saan teada, et mandriületussõit ookeanist ookeanini algas hästi, aga teisel hommikul, 600 km pärast oli tee märg ja motikas libises ümber. Sõber parandas katki läinud kohad teibiga ära ja sõitis edasi, aga siis 200 km pärast mingit silti pildistades pillas ta motika suure plärtsuga ümber teisele poole ja see läks katki nii põhjalikult, et reis jäigi pooleli.

P, 3010. päev: alla mäest

Rattamatk gravitatsiooni tõmbel.

Üldkokkuvõttes peaks teekond laskuma, sest algus on 110 m kõrgemal kui lõpp, aga teadmata on, kui järsku ronib tee üle vahepealse veelahkme. Riiklikult jalgrattateede kaardilt on nimelt väiksemad tõusud ära jäetud, eriti kui näiteks tõus on pikk ja lauge (1 km + 50 m = 5%) või ka lühike ja järsk (300 m + 20 m = 8%). Näidatud on kaks äkilist langust: üks 750 m – 50 m = –7%, teine otse 450 m – 50 m = –11%, ringiga keskmiselt 1,2 km – 50 m = –4%, aga kahe järsu lõiguga, –17% (seal olid võimalikuks hädapidurduseks olemas ühel pool põõsad) ja –13% (seal oli muu hädapidurdus peale sabapiduri välistatud: ühel pool oli äärekivi ja teisel pool okastraat).

Järske laskumisi võimeldab see, et E ratta lenksu reguleerimisel ei olnud ma selle kõrgust hoolikalt vaadanud ja see sai sadulast madalamale. Meenutan tudengiühika lähedal jalgteel olnud mõnemeetrist langust, kus oli oht üle lenksude kukkuda täiesti reaalne. Ei meenuta kooliajast rattaorienteerumisel kogetud õhulendu, millega lõhkusin klassivend T-lt laenatud Ereliukase tuunitud sadulatoru; T pidanuks paindunud toru pärast mitte kurjustama (ta hästi ei jaksanud seda sirgendada; see oli tavaline pooletolline veetoru), vaid rõõmustama, et mina, tema sõber, olen pääsenud täiesti ühegi kriimuta ning Erekas on peale sadulatoru endiselt sõidukõlblik. (Nali selles, et see väga äkiline laskumine koosnes kahest umbes 45° kallakust, esimene 2 m ja teine 5 m kõrge, vahel pisike tasane riiul. Tee läks metsa sisse, silmad jäid lagedale ja hämaras nägin algul ainult seda 2 m langust, mõtlesin, et äh, see on nagu maal jaama juures, ja sõitsin vaprasti alla. Järgmiseks taipasin, et tasast maapinda, õigemini üldse mitte mingisugust maapinda rataste all enam ei ole ja ma lendan, ning ühtlasi võisin tajuda, kuidas kõik hakkab toimuma aegluubis. Hädaolukorra aegluup tähendab, et aju on hakanud tööle ülikiiresti, väidetavasti pidavat ära kaduma ka värvinägemine, aga kellel siis aega seda vaadelda. Suureks õnneks maandusin poolel nõlval ratastele ja otse, sadulatoru andis painduma ning püsti jäin ka ülejäänud nõlva trepitaoliseks teinud puujuurtel. Pärast muidugi selgus, et olin olnud kogu võistlusel ainus, kes oli sealt alla sõitnud.)

Tibutama hakkab umbes kilomeetri pärast; panen selga uhiuue nokaga kilejope. Sellega hakkab palav ja vihm jääb ka järele. Pärast pikka lauget ülesmäge on mäe otsas Rooma maantee ja selle iidse tammi sisse on keski loom kaevanud suure urustiku, värskelt välja loobitud mullaga avad mitmesse ilmakaarde, teine teisel pool teetammi.

Vahepeal läheb tee kilomeetri mööda maanteed, kui sealt ära keerab, tõuseb põõsast (ja jääb kogemata pildile) hiireviu. Põõsastes kasvab ploomisarnaseid vilju (paar nädalat hiljem selgub, et laukaploom). Teekonda vaagides sõidame üle suure mäe, mille otsas teeme kauneid portreid. Sealt edasi nii uhke langus, et on tunne, et piduritest tuleb kindlasti suitsu.

Aeg-ajalt on kauneid vaateid alla orgu ja mõtlen, et määh, me peame sinna alla ka kuidagi saama ning järgmine kevad on niikuinii aeg viia rattad hooldusse ja seal pannakse uued piduriklotsid. Laskumine suure mäe otsast alla jõeorgu on linnulennul 2,6 km ja püstloodis ainult 125 m, aga selleks on vaja läbi sõita 5 km. Üldse suurim kõrguste vahe kogu matkal on 180 m.

Seekord on taskufotoka pael takjarihmaga lenksu küljes, ei kuku enam käest nagu eelmine kord.

Kui me lõpuks alla jõe äärde jõuame, pakun mitmeid lõputeekonna kiirendamise variante. Et esiteks läheb jõe äärest kord tunnis rong ja teiseks võime lõunatada mitte Kaunis Šnitslis, vaid mõnes tee äärde jäävas külas.

Keerame samasse veinimõisa sisse, kus ükskord rattamatka ajal sõime kukeseeni.

Kui sealt kahe tunni pärast ja mitme veiniga kotis välja keerame, on rein rechnerisch alla jõeäärsele rattateele jõudes keres 0,2‰; siinkandi liikluses on lubatud 0,5‰ (Austrias olla jalgratturitel lubatud koguni 0,8‰), mis selgitab vaatlustulemusi, kuidas saabuvad härrad restorani lõunale autoga, keeravad kahe peale pudeli veini keresse ja sõidavad ära. Imestame, et juba see 0,2‰ segab tähelepanu umbes sama palju, kui olla väga unine (nagu viimati Eestis, kui Sun Surveyori abil tuvastasin, et linnalähedasest vaatetornist vaadates peaks päike tõusma just maakonna suurima vaatamisväärsuse tagant, ja läksin seda pildistama – mõelge, mis kell juuli keskel Eestis päike tõuseb! –, aga oli pilves ja poole kuuest tuli tihe udu, nii et sõitsin kohe tagasi ja tagasiteel avastasin hommikuhämaras mitu korda, et oot-oot, kus ma olen – jalgrattasadulas ja sõidan linnas, mitte ei maga soojas voodis). Aga nagu juulis Eestis, kus maakonnalinnas hommikul kell veerand kuus puudub mootorsõidukiliiklus täielikult ja kolmveerand kuus on 1 auto linna kohta, on siinkandis jalgratta-matkateed muust liiklusest eraldatud. Veinikülast lähima bussipeatuseni on 4,5 km ja aega on 35 minutit. Bussiga linna tagasi.

* * *

Vaatan üle hulga aja erameili ja mida näen: ka kaugemaine sõber otsustab veeta puhkuse sadulas ehk sõita motikaga ühe nädala põiki üle kodumandri ja teise tagasi. Annab lahkumise eel sõpruskonnale juhiseid, kus on ja kuidas saab teda jälgida, näiteks mobiilijälitamiskoha aadressi ja salasõna, ning teatab, et paneb jooksvalt pilte feisspukki. Mida rsk, mõtlen, tunnen teda umbes 1996. aastast saadik ja FB-s olen 2010. aastast saadik, aga ei sõber ega FB ole isegi mitte kõssanudki, et ta oleks FB-is. (No kui hästi järele mõelda, siis FB muide hiljuti on, aga ma ei saanud aru, kas see on FB-i konto või mingi muu suhtlusvõrgustiku konto, sest kui üritasin sellele klõpsata, küsis FB, kas kutsume ta FB-i, ning ma vajutasin seepeale ei, sest ajaloost on teada, et inimestele selline kutsumine ei meeldi, sest kui nad on otsustanud hoiduda FB-st kaugele, siis nad ka hoiavad.)

* * *

Pildiarhiivi juuli piltide taastamisel hakkavad ilmuma esimesed lüngad, kus pildid on olemas, aga kadunud on metaandmed (töötlus, märksõnad, asukoht). Peale selle hakkavad ilmuma ka esimesed antilüngad ehk pildid, mille olin albumite koostamisel märkinud kustutatavateks, aga mida ei olnud veel jõudnud kustutada. Lr-i vanas varukoopias muidugi nende kustutamise märge puudus (sest puudusid need pildid ise), mistõttu ole lahke ja uuri jälle kõik pildid üksipulgi läbi, mida jätta, mida mitte. (Objektiiviga MTO-1000 oli pilditeravus üsna juhuslik, nendest rookisin kõvasti, aga rookida on veel, peale merikotkapiltide, mida ma muidugi ei puutu ☺.)

L, 3009. päev: hooaeg algab

Hommikul turg – saksa õunakaupmees näitab minu poole ja küsib, kas ma olen abikaasa (eelmine kord, kui olin turul, olime koos külalisega ja küllap jäi talle ebaselgeks, kes on kes). Annab õuna pealekauba ning sildi, et tule meile, maksa ja korja õunu ise. Kaugevõitu.

Siis lõuna. Saab teada, et laupäeviti vokikokk ei tööta; selle asemel tellitud muu toidu portson on nii suur, et ähin ja järgmine hommik kaalul kurvastan.

Õhtul on aga kontsert. Saal on täiesti täis. Viis minutit enne algust juhatavad raadiosides olevad kohanäitajad viimase hetke pileti ostnutele üksikuid vabu kohti. Oleme külgrõdul, näeme tervet parterit ning inimeste soenguid ja kostüüme. Ega ilmaasjata öelnud praktiline käitumisõpik „Kuidas wõita lugupidamist?” (1928), et ärge vahtige teatris binokliga publikut. Meil ei ole binoklit kaasas, näeb niigi.

Tuttavatest näeb ainult üht Austria töökaaslast; saksa keele õpetajast ei tea, tema lemmikkoht ei paista ja vaheajal teda ei kohta. Kole kiusatus on märkida, et kus te kõik olete, oma sõnutsi kultuurilembesed tuttavad? Muude kui Eestist pärit muusikute kontserdil ja ooperis näeb teid harva. Mõistagi ei jõua me igale poole ega kohta kõiki inimesi, kes nendel käivad, aga hooajal üle kümne korra käies* on statistiliselt tõenäoline**, et kedagi peaks ju ikkagi kohtama. Aga seni, kahe aastaga, oleme näinud tuttavatest ainult umbes kümmet, eesti tuttavatest kaht.

* 2012/2013: 1 ooper; 2013/2014: siin 4 ooperit (mujal mõlemad 2, mina eraldi veel 1), 3 kontserti (nendest 1 Eesti muusikute oma), 2 sõnateatritükki; 2014/2015: siin 3 ooperit (mina eraldi mujal veel 2), 7 kontserti (mina eraldi siin 1 – kus oli eesti tuttavaid murdu, sest esines Eesti muusik –, mujal veel 1), 1 muusika- ja 1 sõnateatritükk

** Eeldusel, et igal kontserdikülastusel näeb vähemalt 400 inimest – näiteks ainuüksi kontserdisaali parteris on ligi 800 kohta ning rõdult näeb lähemat parterit ja vastasrõdusid, parterist näeb mõlemaid rõdusid, aga mitte parterit – ja saalis on kohti kokku 1700, on tõenäosus kontserdil olijat kohata 400 : 1700 = 0,235 ehk 23,5%. Tõenäosus teda mitte kohata on 1 – 0,235 = 0,765 ehk 76,5%. Tõenäosus kahel kontserdil olnut vähemalt üks kord kohata on 1 – 0,765² = 0,415 ehk 41,5%, kolmel kontserdil olnut 55,3%, neljal 65,8% ja viiel 73,9%.

Dirigent on Daniel Barenboim, ea kohta (73) väga kõbus, vehib teises pooles 55 minutit järjest ja ei ole viga midagi. Enne taktikepi tõstmist lugude alguses toetub ta dirigendireelingule kogu keharaskusega; ma tema asemel nii julge ei oleks, sest dirigendipult ei ole maa küljes kinni ja võib kaaduda ning kukkuda alati esirea keskel istuva n-ö kurdi vanamehe sülle. Kevadel, kui kontserdisaal saatis meile kui püsiklientidele abonementide andmeid, saime teada, mida abonemendid ka maksavad, mis pani arvama, et vast on „kurt vanamees” saanud kõikvõimalikud abonemendid eriliste teenete eest. Ta on pärast bussipeatuses, kott käes ja nahksoni peas.

R, 3008. päev: loen ja juuksuris

Eile alustatud naaberlinna keskaja raamat jõuab selleni, kuidas kõrgkeskaja lõpus oli linnas endas põhimõtteliselt vabariik (nagu keskaja linnades sageli), kus kõrgeim võim oli 21-liikmelisel rael. Kriminaalasju otsustasid 13 raehärrat ja paljusid tähtsaid linnaasju otsustasid komisjonid, kusjuures kõige tähtsamaid teemasid – sõjapidamine, välispoliitika ja linnamüüri hooldamine – arutasid rae rahandus-, mündilöömis-, veski- ja sillakomisjon.

Linnale oli suurim sissetulekuallikas pangandus ja hea põli lõppes musta surmaga XIV saj keskel, sellele järgnenud demograafilise katastroofiga ja kaubateede kandumisega teistele veeteedele. Muidugi jäi alles keskaegne hoonerägastik, sest tollal ehitati igaveseks. (Mis meenutab Eesti ühe ehitusteoreetiku tähelepanekut, et Mesopotaamias oli ehitustööde garantii kaks põlvkonda ehk umbes viiskümmend aastat – Hammurapi seaduste kaks sätet, et kuidas kui maja kukub kokku ja surmab omaniku, surmatagu ehitaja, ja kui kukub kokku ja surmab omaniku poja, surmatagu ehitaja poeg – ja sinna juurde kommentaar, kui lühike garantii antakse tänapäeval! Umbes viisteist aastat tagasi, kui ta selle kirjutas, oli Eestis ehitustööde garantii pikem kui praegune 2 aastat, kui ma ei eksi. Aga Hammurapi seadused on huvitavad lugeda, seal on peale kriminaalõiguse ka pärimis- ja asjaõigusest palju ja paljut.)

* * *

Õhtul juuksur, lähima pangakontori ja apteegi vahel. E käis nädala sees, rääkis, et juuksuris suheldakse kenasti saksa ja kohalikus keeles. Aga täna, reede õhtul, sellise keeleoskusega inimesi enam ei ole. Kordub muistne episood musjöö parlee alemaan, mispeale juhised, mismoodi lõigata, küsitletakse saksa keeli, need tõlgitakse juuksurile prantsuse keelde. Õhkkond kõigiti sõbalik ja austusväärt, juuksur kasutab kogu saksa keele sõnavara igal võimalusel, see koosneb kahest sõnast, bitte schön. Mingil hetkel tööhoos küsib ta midagi prantsuse keeli ja et vastan täitsa adekvaatselt, uurib ta, kas ma ikka räägin, mispeale selgitan, et no mingil moel aru saan, aga suhtlemine on nõrk. Aga see kõik ei sega, stiilimuutus on suur, endise n-ö noore Beethoveni soengu asemele saan noore Neil Armstrongi soengu.

N, 3007. päev: loen ja imestan

Lõunapoolse naaberlinna katedraali raamat saab läbi ja järgmine on samuti prantsuse keeles, sama sarja raamat samast linnast keskajal. Saan teada, et paarsada õitsengulist aastat, varakeskaja lõpus ja kõrgkeskajal – esimest ajajärku tervikuna ja viimase enamikku nimetatakse Eesti oludes muinasajaks, millest on kirjakunsti tundmatuse tõttu ettekujutus puudulik – oli linn üks Euroopa suurimaid linnu, linnamüüri sees pindala 160 ha, sama palju kui samal ajal Pariisis (ja 4,2 korda rohkem kui hiliskeskaegses Tallinnas*), lähim suurem linn alles Köln.

* Google Mapsist mõõdetuna 37,8 ha. Piki all-linna linnamüüri selle praeguses kohas, ilma eesväravateta, ilma sadama- ja Toompea-poolse parhamita, ilma Nunna- ja Karjavallita, koos Toompeaga. Nunnaväravast üles Toompeale, Toompealt alumise Toomvärava juurest ülemise juurde, mööda Toompea turu väliskülge Lühikese jala väravatornini, sealt mööda müüri Kiek in de Kökini, koos Megede ja Kitsetorni vahelise parhamiga (sest selle parhami küljes on Kiek in de Kök, kuidas selline au ja uhkus siis välja jääks). Ilma Toompea turuta ja Toomväravateta 36,8 ha.

Varakeskaja lõpupoole, kui Karl Suure pojapojad jagasid riigi pikuti kolmeks kuningriigiks, oli metropol üksvahe ühe Põhjamerest Vahemereni ulatunud siilu pealinn, ning piiskop oli sageli keisri isa, poeg või lähisugulane. Raamatute kirjutamise ning illustreerimise töökodasid olnud kui murdu, tarkust ja rikkust kanti kohale lähedalt ja kaugelt, XIII sajandil leitud kohalikust piiskopist pühaku (ja kohalike õlletegijate kaitsepühaku) püha Arnoldi kloostri kiriku põranda alt (Karu tänavas, kus hiljem oli sõjakool) 32 kuningarõivastes maetut.

* * *

Algab juuli piltide taastamine. Vähehaaval, esiteks u 200 pilti kuu algusest 11. juulini – edasi läks kõvaks andmiseks, 10 päevaga tegin üle 2000 pildi.

Mure selles, et peale pilditöötluse enda muutsin juulis ka märksõnastikku, sulandades sinna kodulooraamatust (mida ma muidugi kaasa ei võtnud) arvukalt vaatamisväärsusi (koos aadressiga) ning märkides need ka vanematele piltidele. Vanematel piltidel võivad need olla metaandmetes olemas, kuid see tähendaks umbes kolmelt tuhandelt pildilt metaandmete failist andmete sisselugemist; lihtsam on importida juuli pildid ja vaadata läbi nende märksõnad ning kohandada märksõnastikku jooksvalt uute piltidega. Kui juuli foto märksõnades on juulis tehtud muudatus, näitab Lr, et foto märksõnadel on sünonüüme (Lr näitab seda õnneks kenasti graafiliselt), siis tuleb otsida märksõnastikust see paljunenud märksõna, lisada uus vanadele fotodele, vana nendelt kustutada ja siis vana märksõna ise kustutada; pärast tuleb käia märksõnastik tänavate kaupa läbi ja kontrollida, kas tänava vaatamisväärsuste märksõnad on vajalikel piltidel olemas. Lisan neid vaatamisväärsusi ka telefoni kaardile, sest kes nende asukohti muidu peast mäletab.

Peale metaandmete on alles piltide töötlus (failidel, mida pärast töötlemist ka salvestasin). Alles on kolm eksporditud albumit, kadunud on albumid Lr-s, need saab eksportide järgi taastada. Kadunud on pooleli (eksportimata) albumid, need tuleb koostada uuesti. Kadunud on ka märked, mis pildid tuli kustutada, kustutamisele määratud pildid on alles nagu tavalised pildid.

K, 3006. päev: Google jätab seriifidega hüvasti

Aga üks õigekirjaga maadlev Eesti veebipood kuulutab esilehel, et nad on „mugav koht kust osta”.

Bussis keelekursuselt Rumeenia onu, suhtleme kohaliku keele rudimentidega. Ma ei tea, kas ta läheb tööle vms, aga tuleb sama välisukseni kui mina: seal selgub, et toob naisele prille (ma ennist mõistsin, et unustas ise prillid maha, aga kui talle telefonist kotka kalapüügi pilti näitasin, võttis ta taskust prillid). Rumeenlasest kursusekaaslase naine, selgub, on mu töökaaslane.

T, 3005. päev: september

Sügiskuu september algab sobivasti paduvihmaga. Algul tuleb altnaaber rõdule köhima, siis tuleb äike, siis kohisev vihm, mis jätkub mitu korda ka pärast äikest, hommikul, eriti koerajalutuse ajal. Mööda tänavaid voolavad vulisevad ojad, karjamaa oja on ajanud kaugele üle kallaste, linnas olla ühest sadeveekaevust pursanud mitmemeetrine juga, mitu autot sõitis kraavi, kuskil olla vihmavesi kaasa haaranud prügitünne ja ujutanud neid mööda tänavat. Alles pärastlõunal tekib asfaldile siia-sinna kuivi laike. (2. X kirjutab ajaleht, et 1. IX sadas 50,9 mm ja tekkis ka uus rekord: 10 minutiga 11 mm; muidu sajab septembris keskmiselt 55 mm. )

E, 3004. päev: täna mängime jälle küla, krt

Nagu sellest oleks veel vähe, et kesklinna liiklus on täielikult halvatud – mitte halvatud ses mõttes, et midagi tilgub läbi – ei, ei tilgu mitte kõige vähematki, isegi ühistransporti mitte, sest põiki üle kesklinna läbistava kitsa tänava on pandud kaltsunagid ja kroksikastid –, sõidavad täna bussid vabagraafiku alusel, mis tähendab, et läheb siis, kui bussijuhtidel jutud räägitud. Ja kui sõitjaid vähem, võib edasist sõitu ratsida, jättes mõne peatuse teadustamata ja sedasi sõidutada raamatusse süvenenud reisijad linna taha grüünesse. Üks neist naerab ja jääb ootama sõiduplaani väitel 2 min pärast linna poole naasvat bussi, teine jäädvustab hoolega bussi numbri, leiab, et matk tagasi on kiirem kui see 2 min + traditsiooniline hilinemine 5 min + bussijuhtide jutuloba kestus, matkab tagasi (mil temast ei möödu ühtki selle numbriga bussi) ning kohe esimese asjana kirjutab kaebekirja bussifirmale.

Õhtul üritab vana sõber mulle selgitada, et kleeps mobiilil võib teha imesid, ja mina talle, et see on jamps. Samas veebikohas (FTC ehk USA föderaalne kaubanduskomisjon) on ülevaatlikud tarbijakaitsesoovitused ka tervise-imekaupade ostjatele.