P, 860. päev: rege rauta suvel, vankrit talvel

Õiendan kogu päeva oma juhendatava kursusega, mis võtab tõesti terve päeva. Isegi kui ma selle tegevuse tagajärjel natuke halba karmat kogun, siis see on kõik tudengite heaks, neil on sellest päriselus kasu! Minu poolt on aga kursus seisus, et enne aasta lõppu ei ole mul vaja suuremat lille liigutada. Peaksin vast uurima, kas enne jõulu arvuti paranduses käia jõuaks.

L, 859. päev: trans flumen

Loen päev läbi vanu ürikuid ja vaatan õhtul X-failide uut filmi I want to believe (2008), mille peamine väärtus on selles, et fännid näevad Mulderi ja Scully „praegust” elu, kus a) Mulder on kasvatanud habeme, b) Scullyst on saanud ajukirurg (hoia ja keela!) ning c) nad elavad koos (mida oligi oodata, eks ole). Muidu keskmine sarjaosa kvaliteet (ja mõni parimate osade plaadil olnud osa on palju parem). Nn „venelased” räägivad sellist „vene” keelt, et isegi neil endil peaks olema piinlik. Ja kuulus ajukirurg Scully otsib uusi raviviise Google'ist. Päriselus on endist preestrit kehastava halli vanamehe naine kunagise BBC naljasarja Not the Nine O'Clock News naistäht.

R, 858. päev: c'est tout?

Prantsuse keele kontrolltöö.

Vahetan jaama juures bussi (täna on tund Kirikmäel), mis tuleb kohe õppemaja juurde. Bussis on tšehh M ja kohale kõndides arutleme, nagu ikka, kuidas tunne on. Et kas ma olen optimistlik, millele vastan, et olen hoopis realistlik ja et ainsa ise õpitava asja, grammatika eest saab ebaproportsionaalselt vähe punkte, ometi on vajalik materjal hiidlaslik (pool grammatikaraamatut). (Olgu, möönan, et see oli alguses näpukas, aga alles eile meenutasin prantsuse grammatikavintsutustest rääkides hiiu nalja, kuidas hiidlase käest küsitakse, kas ta kompassi tunneb, ja hiidlane vastab, et muidugi tunneb, pane aga kompass ja taarikapp lauale ning ta ütleb kohe, kumb on kompass ja kumb taarikapp! – Nõndasamuti on minuga: pane aga subjunktiiv ja konditsionaal lauale ja ma ütlen – pärast mõningast mõtiskelu –, kumb on kumb.)

Seega siis ma pühendusin seekord ainult paarile teemale, tehes näiteks ära enamiku grammatikaraamatu subjunktiivi­harjutustest.

Kirjandiosa ülesanded on kirjeldada oma haridusteed või kuidas oma kodumaal suhtutakse prantsuse keelde. Viimase peale kangastub mulle mõistagi Lauri Leesi, sestap valin esimese teema. Nagu teada, mul teema arendamisega raskusi ei ole ning sedasi kirjutan täis peaaegu kogu etteantud ruumi. Küllap õpetaja ise teab, miks ta nii vähe (alla lehekülje!) ruumi jättis ja kitsa reavahega punktiiri ette joonistas. Lehekülje pöördele ei saa kirjutada, sest paberid on paljundatud lehe mõlemale küljele. Et päris grafomaani muljet ei jääks, jätan lõpust kaks ja pool rida tühjaks.

Vaheajal kirjaliku ja suulise osa vahel ostan automaadist kakaod, mis on poolteist korda kallim kui meil, aga õigemini võiks seda nimetada solkkakaoks: see on kakao lõhnaga vesi, maitse puudub. Nurga taga on kemps, kallan kraanikaussi.

Hingetõmbebausil vestlevad üks kolmest tšehhist, ungarlane ja poolakas saksa keeli. Siis tuleb teine tšehh ja leedukas (kes on kogu öö tuupinud, seega on tema jaoks mitte hiline ennelõuna, vaid väga hiline õhtu, aga ta ikkagi jätkab õpiku pähe tagumist) ning vestlus läheb üle inglise keelele. Siis tuleb kolmas tšehh ja arvab, et me peaksime vaheajal hoopis prantsuse keeli rääkima, et õpetaja soovitas, ja teeb ise otsa lahti ning jätkab kangekaelselt. Ülekuulamiselt tulnud pajatavad, mis teemasid räägiti ja et õpetaja pannud vastatud teemad kõrvale (mitte nagu aasta tagasi kursusel FR 4, kui ma olin neljas, kes rääkis teemal „Varastatud arvuti pärast politseis”, mille konks oli arvatavasti tegusõnade voir, voler ja vouloir kummastavalt sarnane pööramine); selle najal oletatakse, mis teemad on veel käsitlemata. Tšehh B rääkinud ülekuulamisel koguni teemal, mida me tunnis võtnud ei ole (ma olen sel semestril olnud kõikides tundides ja sestap tean) – vägivallafilmid – küll on kahju, et seda ei pidanud rääkima mina, alles ma ju meenutasin siin vägivallast nõretavat filmi „Üksi kodus”.

Mu jututeema on téléworking ehk kodustöötamine. Mu vastus mahub umbes viide lausesse, mille peale õpetaja nätiab, et võin ära minna. Küsin igaks juhuks üle, kas juba läbi.

Ma parem ei arvuta, mis tulemuse ma võiksin kontrolltööst saada.

Fuajees on fotonäitus „Läti Vabariik 90”. Erinevalt uhkest analoogsest Eesti näitusest, kus oli igast aastast iseloomulik foto, on see siin isikunäitus, ainus teema on Riia vabadussammas. Põnev on ent see, et kuigi piltnik on teinud pilte enda väitel juba 28 aastat, on tal kompositsiooni osas veel palju arenguruumi.

Tagasi tööle, unustan lõuna ära. Helitaustaks on ooper Parsifal, tervikuna.

Seejärel Kõrgmetsa maksimarketis: tööstuskaupade poest tint, fotopaber, Slipknot. Toidupoe kassasabas aega veetes sorgin kojamehe 4 kg soolapakki, mille suur, kahtlemata mitmetonnine kast on pandud kassasabade veerde, et äkki on sinna kirjutatud koostis, et kas on NaCl või mõni peenem, materjalisõbralikum sool. Koostist kirjas ei ole, aga öeldud on, et betooni peale puistata ei tohi – seega ju vast ikkagi NaCl. Samas ei ole ma näinud siinmaal kojameest, kes jätaks soola mõnda kohta puistamata.

Õhtul film The Time Machine (1960), millega on see lugu, et kuigi seda tuli muiste ohtrasti kanalilt TCM (peaaegu sama tihedasti kui film Doctor Zhivago (1965), millega oli soojades suhetes kuuldavasti ka üks TÜ inglise keele õppejõud, näidates seda igal oma kursusel, nii et need tudengid, kellele ta andis mitut kursust, pidid seda nägema mitu korda), sattusin sellele peale alati alles siis, kui peategelane juba rändas kauges tulevikus, algust ei näinud kunagi.

N, 857. päev: seltsielu teemadel

Alles mõni nädal tagasi saatis kohalik eesti selts laiali teate, et Eesti tuntud süldibänd on läänefraktsiooni turneel jõudnud siiapoole seitset maad, merd ja mäge. Täna näen unes, kuidas kohalik eesti selts on kohale toimetanud mu kõmulise klassivenna ja teda raha eest näitab. Kohtumine pidi toimuma vanas tööstushallis (milles toimus ka kaks eelmist unenägu, kus ühes olin pikal jalgrattaretkel ja teises oli hallis Jean Sibeliusele kuulunud juugendstiilis masinatööstuse muuseum) ning nägi välja nii, et inimene ostab sissepääsupileti ja siis saab kõmulise isiku käest viis või (kallima pileti lunastanud) kümme minutit igasugu asju küsida. Et ukse taga olijatel igav ei oleks, tehti üritusest ka MSN-ülekanne, kus kõmuline isik oli varjunime Ravimees all. Mõtlesin, et vaat kui tore, ega siis iga päev ole võimalik klassivenda näha, nii läksin minagi, et veeretada mõni sõna juttu ja ammusi aegu meenutada (pealegi kui teda ei olnud suvel klassikokkutulekul), ega pidanud paljuks selleks 10 minutit kohtumisaega osta.

Aga just saali sisenemisel teen silmad lahti ja näen, et taas kord olen võitluse äratuskellaga kaotanud mina ning kell näitab võidurõõmsalt 8.32.

K, 856. päev: ahoi, siin jumal

Vastus tähtsale kirjale. Näen, et see on tulnud paarikümmet meetrit nädal aega.

Täna on maas grantiitplaatide peal täitsa kindlalt sool. Eile juba vaatasin, kas on sool või ei ole, aga usinad kojamehed on korrosioonikahjustuste eemaldajate majandusliku heaolu peale mõeldes teinud vahepeal tublit tööd. (Uuematele lugejatele: siinmaal nimelt ei saja kunagi nii palju lund, et kõnniteid peaks lumest puhastama. Kui, siis tavaliselt korraks märtsis, mil see sulab kohe ise ära, või viimati nädalavahetusel, mil sulas esmaspäevaks ära.)

Ülehomme on prantsuse keele kontrolltöö. Kleebin grammatikaraamatusse teemade kohale plastsildid, nii et vajaliku koha saab leida kiiremini ja sildid ei muutu närtsuks nagu vanad pabersildid. Kontrolltöö teema näib taas olevat kogu prantsuse keele kõik grammatikavigurid, õpetaja eelmine kord luges ette, mis tuleb. Samas teada on, et grammatika eest saab töös ainult kuni 15 punkti, nii et kui ma kogu grammatika perfektselt omandaksin (hahaa!), siis saaksin 15 punkti, aga kui mitte, siis saaksin 15 punkti vähem. Seega kahtlen, kas ropul vaevanägemisel on üldse mõtet. Mingi teema peaksin põhjalikult läbi käima, vast subjunktiviidi, aga kõike ei jõua.

Eestis on kodanikupäev ja leht kirjutab, et aasta kodanikuks valiti see mees, kelle algatusel toimusid mais prügikoristustalgud ja kelle usutlusega ning musklipiltidega ajakiri Lilit, mille E mulle viimati kaasa pani, et loe ja vaata, vedeleb mul lugemata kirjanduse kuhilas järge ootamas (ja kuuldavasti ei olnud see mitte sugugi ainus tema usutlus naisteajakirjas). Aiman asjaolu tohutut huumoripotentsiaali: Eesti on nii prahti täis loobitud, et selle koristamisega saab aasta kodanikuks!! Eks näis, millest Kivirähk laupäeval kirjutab.

(Viimane meenutab sõbra meili sellest, kuidas kohtas kodupoes peapiiskoppi Andreas II-t ning talle tulid kohe meelde kõik EPL jumala kolumnid ning tuju läks nii heaks, et peaaegu unustas ära, milleks ta ise poodi tuli.)

T, 855. päev: sõnad, sõnad...

Kuuldavasti on Tartus leitud, et milleks spetsiaalselt tõlkijaid ja tõlke ikka koolitada, las õpivad parem filoloogiat! Oh jah, kellele siis tarbetekstide tõlkimist vaja on, eks ole, kas siis tõlkijad tõlgivad tõesti ainult ilukirjandust?!

Aga ikkagi, miks räägitakse ainult ilukirjanduse tõlkijatest kui tõlkijatest? Peaks juurde lisama ikkagi epiteedi „ilukirjanduse”.

End niisama tõlkijateks nimetavate inimeste tase on vajunud sellisesse rappa, et täna näen oskustekstis sõna asjandus. Kardan, et peagi tuleb päev, mil mis tahes elektroonikakomponenti nimetatakse sõnaga vidin, „sest spetsialistid ju räägivad nii”. Oh jah, kui inime ei tee vahet argool ja oskustekstil, siis on palju tahta, et ta teeks vahet argi- ja kirjakeelelgi.

* * *

Toanaabri arvutist kostab ABBA võikaid helindeid. Kui lõunalt tulen ja ta küsib, kas see häirib mind, ütlen, et häirib, ja siis ta keerab selle kinni. Samas niipea, kui ma omale virgestava muusika kuulamiseks klapid pähe panen, pannakse ABBA taas ilulema ja seda on päris lõbus vaadata, kui ta oma muusikale minu muusika (sel hetkel Celtic Frost) rütmis kaasa elab.

Tahan õhtul osta ära ükspäev Kirikmäe prisma nn sõltumatu muusika riiulis nähtud Slipknoti uue plaadi, aga keegi rafineeritud muusikamaitsega inimene on minust ette jõudnud ja seda enam ei ole. Selja taga meinstriimi ehk popiriiulis on muu hulgas Metallica uus plaat – vat nii kaugele on elu läinud, et Metallicast on saanud popibänd...

* * *

Leht kirjutab, et Talina linn sunnib majaomanikke majaesist kõnniteed lumest lahti kaevama, kuigi teede korrashoid on linna enda kohustus. Meenub kirjandusklassikast tuntud nimetus abitegu. Hiljem seletab juristist sõber ära, et see on avalik koormis, et igaüks peab pisut kannatama, et kõigil oleks hea.

E, 854. päev: talv

Erinevalt Eestist, kus hanged on täna keskmiselt vööni ja madalamates kohtades põlvini ning isegi suurtel koertel ei ulata jalad põhja, on siinmaal nädalavahetuse lumesajust alles haledad riismed, kus tänavad on täis sulalöga (soola pole jõutud talve jooksul veel puistata, löga veel ei määri, ...aga talv veel ees, küll ta jõuab!!), metsaalused on täis valgeid laike nagu Venemaa ajalugu [oot-oot, kas see polnud mitte läinud pühapäeval šokolaadi­muuseumis, kus oli mingil umbes saja-aastasel karbil maailma kaart, mida nähes panin hajameelselt tähele, et ahah, Sannikovi maa ka peal, aga kõndisin edasi ega teinud sellest piltigi] ning üldolemus on sama depressiivne kui kõdulinn Tallinnas samal aastaajal.

Ja soola puistatakse siinmaal muidu ikka nii, nagu oleks eeskõndijal maha katki kukkunud kruubipakk, mul oli sellest kunagi piltki.

Avastan, et asutuse jõulupeo teine teade, mille ma üldse avamata jätsin, oli kutse. No avan ja klõpsan, aga saan vastuseks, et hilja! [Kus eesti filmis see oli, et öeldi hauataguse häälega „hilja, hilja!”?] 20. november oli viimane tärmin. Kirjutan siis jõulupeo korralduskomitee juhatajale, kes alles neljapäeval Beaujolais' peol mu käest küsis, kas ma jõulupeole ikka fotoka kaasa võtan, ja küsin, kas rong on läinud või saab veel peale hüpata. Saab.

P, 853. päev: lumi

Saan üle loomingulisest plokist ja töötlen ära kaks Kölni-reisil bussis välklambiga võetud pilti. Pildid on tehtud piki bussi, mis välklambivalguse iseärasusest tingituna tähendab normaalset valgustust umbes kahe rea ulatuses, sellest eespool on ülevalgustus ja tagapool alavalgustus. HDRI-tehnikaga peaks valgustuse saama enam-vähem ühtlaseks (samast RAW-failist mitu eri valgustusega pilti ja need siis kokku panna). Et HDRI-piltidel kipuvad värvid paigast minema ja ajutisel kuvaril normaalseid värve ei ole, on kogu protseduur kahtlane ja lükkasin seda muudkui edasi. No lõpuks on üks pilt kokku pandud kuuest ja teine seitsmest sama kaadri eri valgustusega pildist. Veel tuleb noppida paljudest Kölni katedraali piltidest välja mõni tore ning siis võib pildikogumit teistele näidata – ning vahest jääb midagi üle ka siinse blogi jaoks, mille kirjutamisjärg toppab samas kohas.

Päeval kodutööde parandamine, AbFab, lõunauni.

Täna lumi päris ära ei sulagi, õhtul sajab muudkui juurde. Öösel on pilt selline:

L, 852. päev: nagu liblekene

Hommikul on lumi maas, aga keskpäevaks kaob ära. Olen terve päeva toas, parandan oma kursuse kodutöid ja kirjutan tagasisidesid ning prindin pilte (kavas on teha aasta parimatest piltidest album, mida siis sõpradele-sugulastele jaopärast näidata).

Terve AbFab IV hooaeg kah.

Söandan avada muistselt kirjasõbralt eelmisel nädalal saadud paki. „See oli nii ammu, olin siis veel tudeng” – sellega saab alati lohutada. Autorite järjestamise iseärasusest johtudes olen sattunud suisa esimeseks autoriks, nagu olnuks mul artikli valmimisel kandev roll.

Aga lugeda veel ei söanda.

R, 851. päev: on jälle reede

Eile õhtul manustatud roheline tee oli viga, vähkren poole kolmeni, enne kui uni võtab võimust. Näen selle mõne unetunni jooksul imelikke unenägusid.

Nagu ikka, jätsin prantsuse keele hommikule, aga nagu ikka juhtus see, mis juhtuma ei pidanud: avastan vihikust, et peale kokkuvõtliku grammatikapiinamise harjutuse on vastata ka kahele eelmises tunnis antud paberi küsimusele (kas saabub nirvaana, kui kõik riigid järgiksid Kyoto lepet, ja kas teie arvates on tuuleenergia inimkonna helge tulevik). Et ma ei viitsi arvutit lahti teha, et uurida, milles täpselt Kyoto lepe seisneb, kirjutan paberile, et Kyoto leppe järgimine on pigem poliitika- ja majandusküsimus ning oleneb riikide poliitilisest tahtest (st sellel ei ole tegeliku keskkonnakaitsega palju pistmist). Selgituseks kordan lugejatele, et Eestis on levinud veel arusaam keskkonnakaitsest kui üllast aatest, uuemal ajal tänu isand Reiljanile ja tema seltsilistele ka kui korruptsioonist, aga mujal maailmas on see juba ammu suur äri (vt riikidevaheline õhuCO₂-kvootide müümine): „Tee keskkonnale heategu: osta uus auto!” — Võeh...

Teise küsimuse vastus on, et ei ole, sest eks tuuleenergia ole sisuliselt päikeseenergia ning Maale saabuv päikeseenergia hulk on konstantne. Kõiki kohti ei ole võimalik tuuleparke ega päikesepaneele täis ehitada [uskugu perekond Sõnajalg, mida tahab], mis tähendab, et sealt saadav energiavoog on piiratud. Pigem loodame selle peale, et paari sugupõlve jooksul (kuni nafta päris otsa saab) leiutatakse kasutuskõlbulik viis rakendada termotuumaenergiat.

Hommikul bussipeatuses ja bussis paarikuune toiterjeri kutsikas; üle tänava ainsal haljasalal umbes sama vana beagle'i-kutsikas. Bussis vahib pool bussitäit inimesi muidugi toiterjeri kutsikat nagu naelutatud.

Prantsuse keeles on teemaks koledaimad reisielamused ja seejärel koleda lennureisi tekst aru saada. Peame paberile kirjutama, millest räägivad jutus mainitud numbrid. No kui jutt on lennukitest, on selge, et 747 tähendab Boeing 747 ja 393 on seega selle reisijate arv. Lennufirmast saab aru, kui pilti hoolikalt vaadata. Ülejäänud tekst on tavalisel viisil üks ülipikk lause. Ei mina tea, kuidas prantsuse telereporterid mitmeminutisi lauseid öelda suudavad: äkki on neil kõrist allpool paigaldatud ventileerimisseade, mis pumpab õhku kõrist läbi, et hingetõmbamiseks ei pea jutuvoogu katkestama, või on nad õppinud rääkima ka sisse hingates? Või on siis lihtsalt üüratu kopsumaht nagu XVIII sajandi kastraatlauljast superstaaril Farinellil?

Ilmaennustus lubab nädalavaehtuseks tuisuvõimalust. Kui lõuna paiku Kirikmäele naasen, on tuul selline, et ajab sea püsti (vingub traataias). Kell 13.40 sajab törtsu lund (umbes minuti).

Tänane tõlkemõistatus: limb bags. Kolleegide hoolika detektiivitöö tulemusel selgub, et limb ei ole teps mitte jäse, vaid vibukaar (vibu on vast lahtivõetuna mugavam kanda kui kokkupanduna), ja nende (ning vibukäepideme) kandmiseks on olemas spetsiaalsed kotid.

Käin Kõrgmetsa maksimarketis printeritinti ostmas (seal just minu printeri marki on, Kirikmäe prisma on selles suhtes väga mannetu, seal ei ole mu printeri jaoks isegi võltstinte). Et tee tintideni viib mööda plaadiriiulitest, märkan, et seal on sarja Absolutely Fabulous 4. ja 5. hooaja plaadid, mida mul ei ole (ma ei ole 5. hooaega kunagi korralikult näinud, seda meil lindi peal ka ei olnud; ka on plaatide peal mitu eriosa). Seega on nädalavahetuse tegevus teada!

Seejärel Kõrgmetsa maksimarketis nädalavahetuseks sööki ostmas. Sinna on tekkinud iidfilmide riiul, kust siginevad mu DVD-kogusse (peaksin koostama uue loetelu) H. G. Wellsi ajamasina-filmi ehk nn morlokifilmi 1960. a versioon, Ozi võluri iidfilm (1939) ja „Mäss Bountyl” (1935), mis olnud ketser David Irvingi teada (Hitler's War) üks Hitleri lemmikfilmidest (teine olnud „Baskerville'ide koer”).

Õhtul alustan oma õpetatava kursuse kodutööde parandamisega, mida on kogunenud suurel hulgal. Parandustest tuleb koostada ka üldistus, mis võtab omajagu aega.

Kinnitussõna on dimitur.

N, 850. päev: käitajad ning abilised

Tööl pärast tööpäeva ametlikku lõppu prantslaste pidu uue Beaujolais' tuleku puhul (mis on Prantusmaal üldrahvalik püha, vist on koguni kalendrisse märgitud). Sedapuhku näib rõhk olevat Alsace'il, sealsetel hõrgutistel, veinidel ja vaatamisväärsustel. Nopin kaasa Alsace'i linnustest pajatava brošüüri, kus linnuseelu tutvustavale pildile on joonistatud hourdi ehk müüri külge ehitatud puidust ulgehitisse askeldama pikkvibuga sõdalane! Kuidas seal vibuga askeldama mahtus?

Hiljem õhtul uurin Wikipedia ja Google Earthi abil järele kõigi vaatamisväärsete Alsace'i linnuste asukohad. Neid on tunduvalt rohkem kui selles brošüüris.

Poe bussipeatuses paarikuune dobermannikutsikas, pikad ja jämedad jalad all. Sai satub kotis pesupulbripaki kõrvale ja omandab värske pesu aroomi.

Kuidas on see võimalik, et kui tõlgitav tekst räägib ekskavaatoritest, pildilt on näha, et ekskavaatoril on roomikud, tekstis on mainitud kõrvuti roomikut ja mootorit, mis viitab omaette mõistele, aga siiski ei jõua tulemuseni, et küllap on jutt roomikuid liigutavast mootorist ehk roomikumootorist, mitte päris kõik kirjutajad ja ülejäänud (neid on valimist mitu!) pakuvad, et tegu on mingi müstilise „roomikutega varustatud mootoriga”! (Mis see on? Kuidas seda ette kujutada?) Ja kõige kehvem on see, et mõni suisa kinnitab, et leidis selle Google'ist, mis tõesti nii ka on, Google tõesti leiab sõnajada roomikutega varustatud mootor üles (mootorsaani määratlusest seaduses). Iva on aga selles, et ega seaduses ole siis „roomikutega varustatud” mitte „mootor”, vaid hoopis „mootori jõul jääl või lumel liikumiseks ette nähtud maastikusõiduk”. — Kas tõlkijad on mõtlemise täitsa ära unustanud? Mis on lahti?!

Aga lõpetagem rõõmsa meelega, osundades päeva ilusaimat lauset, mis seisab Postimehes:

Teadlastele tulid genoomi kaardistamisel appi Siberi igikeltsast leitud kahe mammuti jäänused.

K, 849. päev: tantsud tähtedega

Hommikuvalges näen, et majaesine prügikast on väljast ja seest kärsanud: väliskülje firmakleeps on katkenud ja sees on põlenud esemete tükke.

Tähtis kiri.

The Pink Panther (2006): kuigi filmis mängib filminäitlejate raskekahurväe kolm esindajat (Steve Martin, Kevin Kline, Jean Reno), on varasemate Roosa Pantri filmide arukast huumorist – mu lemmikkohad on kellanupu parandamine ja Rootsi mereröövli täispuhutav papagoi Sven – tehtud nn koguperefilm, mille huumor seisneb peamiselt asjade lõhkumises ja selles, et keegi saab väga haiget (mida rohkem, seda naljakam, eks, meenutades klassikalisi kogupere-jõulufilme „Üksi kodus”, mis minu arust on veel vägivaldsemad kui vägivalla olemusest pajatavad Apocalypse Now või Pulp Fiction või Enter the Dragon). Muidugi mõista on ehtsa ameerika koguperefilmina üks peaosalistest (naispeaosaline) afroameeriklane, kellele algul küll langeb kuritöö kahtlus, aga mis mõistagi lõpuks ära langeb; ka ei ole süüdi hiinlased, nagu selgub. Õnneks on film vähem kui poolteist tundi pikk. Tuleb nentida, et filmi parim koht on trikoodesse riietunud Steve Martini ja Jean Reno tantsunumber.

T, 848. päev: Are you real men?

Saan kuulda, et uusim terminisaavutus olla tegevuse to commute tõlkimine uudissõnaks pendeldama. Seda ma kahtlustasin jah, kui paar nädalat tagasi kirjutas tõlkija linnalähirongide (commuter trains) asemel pendeldusrände rongid. Et jutt oli sellest, et ka nende alla jääb inimesi, oli seos üsna võigas (et pendeldajad muudkui rändavad, nii et maa must).

Kui õhtul bussi pealt tulen, on maja ette veeretatud prügikast, garaažiuks on pärani, prügikasti ümber askeldab inimesi, ühel on kaelas fotokas, kirjakastide juures on tropp elavalt arutavaid inimesi, õhk on spetsiifilist prügipõlemise haisu täis. Alumises garaažis, kus on prügikastid, pargib (siiski uste taga) ka neli autot. Kortereid nende süttimine otseselt ei ähvardanuks, kuigi ju koridor oleks suitsu täis tulnud, sest garaažist avaneb uks trepikotta, mis üle 30 m kõrguse ruumina toimib suurepärase korstnana. Oh ja alumise garaaži peal on veel korrus või paar garaaže ja siis tuleb kontorite korrus, millega tänavaäärne hoonetiib ka lõpeb.

Vaatan pühapäevase šokolaadimuuseumi-loo kirjutamiseks mõtete saamise nimel filmi Charlie and the Chocolate Factory (mida ma varem näinud ei ole). See on üpriski lastefilm, sest juba algushetkedest on teada, mis ja kellega juhtuma hakkab. Kõrvalosades võime näha mitmeid tuntud näitjelaid, nagu vanapapi, kes mängib peategelase vanaisa, oli vana juba veerand sajandit tagasi, kui ta etendas „Fawlty Towersis” puussepp O'Reillyt (Manuel: Are you O'Reil' men?). Johnny Depp on muidugi hea ning muusikanumbrid on ka uhked. Muusika ja tantsud ongi vast selle filmi tugevaim külg, vast saatis seda ka Indias suur edu.

Bloggeri kinnitussõna on buggele ja siis adisto.

E, 847. päev: ei olnud iludus

Sitemeteri andmeil leidis täna kell 13.10 siinse blogi päring Cambridge'i Ülikoolist, kui sealt otsiti vastust teadusprobleemile, mis on cielyn gizmo. Ja mitte ainult ei leitud, vaid ka loeti, ning koguni 30 sekundit!

Kui õhtul bussis poe poole sõidan, on rahvast, nagu sel kellaajal ja suunal ikka, väga vähe. Kaks pinki tagapool istub daam ja räägib mobiiliga. Mis keeles, ei pane ma esti tähele, aga vahetult enne Kuke spordikeskuse peatust, kus ta hakkab maha minema, taban äratuntava lausekatke „ja savsem ne krassavitsa” ning edasi mainib ta, et ta ei tea, miks just teda valiti. Aga siis tuleb peatus ja ta läheb maha, nii et ma ei teagi, miks ja kuhu, ning ei näinduki, kas kirjeldus oli objektiivne.

Peale selle, et viimased paar nädalat olen kolmapäeviti sööklasse minnes alati täpselt samas kohas kohanud vastu tulemas üht prantsuse keele kaaslast, juhtusin ükspäev söökla poole matkates kuulma vastutulnu pajatusest oma kaaslasele kaks soomekeelset sõna, milles mainis Stockmanni kingaparandust. Usun, et see oli sama soomlane, keda kunagi kuulsin bussis pajatavat õuduslugu, kuidas ta Gucci nahktallaga kingadele valati Stockmanni kingaparanduses alla kummitallad, ja mitu kuud hiljem, kuidas siin töötamine mõjub nii kosutavalt, et võtab esimese poole aastaga juurde 12 kilo. Kingaparanduses saadud trauma tekitab muret nähtavasti seniajani.

Ja kinnitussõna on praegu gender.

P, 846. päev: Willy Wonka jälgedes

All they'd ever think about was cocoa beans.

Eesti seltsi reis Kölni šokolaadimuuseumi. Kohapeal selgub, et see ei ole miski niisama muuseum, vaid a) kuulub firmale Lindt ja b) seal on töötav šokolaadi tootmise liin! Ning c) seal on suur muuseumipood..... (pärast on muidugi mure, kuhu hüva kraam toppida, sest kotis on tarbetuid asju nagu sall jne).

Ekskursioon on giidiga, õigemini giididega (kaks rühma). Giidi juttu ei kuule, rahvast on kui murdu; enda väljenda­miseks teeb giid meele­heitlikult ägedat miimikat, nii et mulle meenub „Kunks­moori” nuku­filmist kapten Trumm; ja šokolaadi tootmise tehnoloogiat tuleb meenutada muiste ajakirjast Täheke loetust või kommi­vabrikutes nähtust [miska meenub tudengi­ajast käik kommi­vabrikusse, kus oli reegel, et kohapeal saab degus­teerida kui palju tahes, aga välja viia ei tohi; pärast oli kommiisu läinud kaheks kuuks ja ühingu­kaaslane S lubas anda pool kuningriiki kiluvõileiva eest].

Saame näha igasugu ilmaimesid, nagu et kuulsate šokolaadi­nimeste plejaad algab Carl Linnéga ja järgmine on Alexander von Humboldt. Humboldtist on tehtud elusuurune kontuur, tema kõhu ja alakõhu peal on 2 × 4 nuppu, millele vajutades hakkab ta pajatama kahes keeles neljal teemal. Huvitaval kombel on alumine nupp „Kakao” just kohas, kus seda võiks kõige vähem oodata.

Õhulüüsiga kasvuhoones kasvavad kakaopuud ja õhk on nii niiske, et tilgub. Muidugi läheb külalistel prill uduseks; hoian fotokat kindlasti põues, lootes, et me pääseme kasvuhoonest, enne kui niiskus fotoka objektiivi sisse tungib (ma jäin kunagi mägedes matkates äikese kätte ja pärast kuivas binokli klaasivahe pool aastat). Leian, et kasvuhoonesse sobiks Lõuna-Ameerika vihmametsa tunnet looma paar sealkandi papagoid.

Igasugu ilmaimede hulka kuulub rohkesti pakendeid, millel varasemal ajal oli peaaegu erandita kujutatud tumeda inimrassi esindajaid. (Kas teate, et Linné, liikide teadusliku süsteemi ja selle kõrvalsaadusena ka inimrasside leiutaja arvates moodustasid nad inimese alamliigi Homo sapiens afer? (Linné arvates oli enim arenenud Homo sapiens europeus, natuke vähem H. s. asiens ja veel vähem H. s. americanus ja siis kõige lõpus oli H. s. afer... – Allik: Steve Jones, Language of the Genes.))

See­järel näeme suurt ja ainu­laadset kogu muistse Kesk-Ameerika kakao­tarbeid ja -kujukesi. Olles näinud History Channeli saateid, kus saame teada, et muistse Kesk-Ameerika kunst kujutab põhiliselt inimeste ohverdamist, on mul küll kuri kahtlus, et kakaoürikuks väidetaval dokumendil kurku kallatav pruunikas või punakas ollus ei ole teps mitte kakao...

Siis on tagasisõiduni 2½ tundi vaba aega, aga sellest tund kulub muuseumis (ja muuseumipoes!) omal käel ringivaatamiseks ja siis veel veerand tundi kulub vanalinna läbistamisele (buss läheb toomkiriku juurest) ja nõnda jääb Kölni toomkirikus nii vähe aega, et torni ei jõuaks ronida (97 meetrit, 509 trepiastet, paksude talveriietega ei kutsu).

Minnes teeb buss jalasirutuspeatuse bensiinijaamas, mille juures on viit, et Musta Mehe nimelise vaatamisväärsuse juurde pääsemiseks tuleb siit ära keerata. Leiame, et see on viisakas kirjaviis, sest ega ju teistmoodi viidale kirjutada saa; teisalt, mõelge, see on kolkas nii tähtis vaatamisväärsus, et koguni teeviit on pandud!! Kui pärast õhtul tagasiteel seal uuesti peatume, tekib arutelu lubatud ja keelatud keelendite üle ehk miks T. linnakese suurim vaatamisväärsus ei ole siis Porte Africanaamericana. (Veel arutame seda, et ju põhjus, miks Vene allveelaevas vallandus tulekustutussüsteem, oli vast see, et keegi mängis nuppudega – meenutagem filmist „Vene kalapüügi eripära” raketilaeva stseeni (siin, kohast 3:07 edasi) ning seda, mis juhtus, kui vahva sõdur Šveik sattus rongis hädapiduri juurde – ja, nagu nädal aega hiljem selgub, üpris õigesti arutasime.)

Kölni toomkiriku ja Reini vahelt on ereroosa, erekollase juuksepahmakaga ja erekollase sekundaarse karvkattega „Apollo” kuju [tegelikult Michelangelo Taaveti kuju kaver] ära koristatud; nõnda oli mul siiski õigus, et see kaks aastat tagasi nähtud moodne kunstitükk on ajutine, mitte püsiv, nagu arvas E.

Kölni toomkirikus on väga hämar; au ja kiitus opti­lisele pildi­stabilisaato­rile!! Selliste käelt võetud fantastiliste säriaegadega ei ole ma varem teravaid pilte saanud – nt allolev aknadetail on võetud 200 mm fookuskaugusega (pildianduri väiksusest tulenev pikendustegur 1,6×) ja säriajaga 1/20 s: stabilisaatorita pilt oleks lootusetu udukogu, sest säriaeg on vajalikust 16 (kuusteist) korda pikem. 16× on 4 EV; 2 EV suuruse kompensatsiooniga peaks hakkama saama objektiiv, 1 EV lisab aastatepikkuse fotoharrastusega omandatud oskus võttehetkeks paigale tarduda ning ülejäänud 1 EV tuleb kirjutada õnneliku juhuse arvele. – Mõne koha peal saab fotoka loovalt vastu seina suruda või pingiotsale toetada.

See pilt on võetud nii, et pistsin objektiivi läbi koorivõre ja toetasin mingi oga peale. Udune inimkogu on koori põhjalöövis käärkambrisse tõttav papp.

Koori kesklööv.

Valmis on saanud (2007; eelmine kord käisin 2006) lõunatransepti suure akna abstraktne vitraaž. Lõunatransept ehitati üldse alles XIX saj lõpus, seal olid historitsistlikud vitraažid, mida 1939 ei evakueeritud, seega need sõjas hävisid; hävisid ka algsed joonised, siis taastati lihtsa klaasaknana; siis taheti seal kujutada XX sajandil tagakiusatud Kölni usutegelasi, aga siis leiti õnneks, et see ikka päris ei sobi, ning leiti siis selline täiesti abstraktne lahendus. Äge!

Lähivõte (1/20 s, f=200 mm × 1,6!)

Seejärel tagasisõit koos jala­sirutus­peatusega samas kohas kui minnes. Buss on muidu kena, isegi kemmerg on, mida näiteks ei olnud loomaaias käies, kui buss oli suurem linnaliinibuss. Kemmerguga saab üldse palju nalja, näiteks põlevat seal tuli ainult siis, kui bussi mootor töötab, ja linnas äkilise pidurdamise järel kostab sealt valju kolinat.

Tore on see, et ei olnud inimkadusid, kuigi peale­korjamine Saksamaa suuruselt neljanda linna elava liiklusega tänava äärest oleks võinud palju hulle­minigi lõppeda. Tagasiteel tümitab üks läti noorsand oma vanemaid plast­pudeliga vähemalt tund aega; küll on ikka inimestel jaksu ja teistel kannatust!

Nüüd peaksin ära vaatama ka filmi Charlie and the Chocolate Factory (kus Johnny Depp oli šokolaaditööstur), mida ma seni näinud ei ole.

* * *
Bloggeri kinnitussõna on praegu täiesti tasakaalustaval viisil diable. Ja järgmistel täienduskordadel bideda, nonnitty, shoric, trashess, retrafer, apsionne ja comete.

L, 845. päev: udupildid

Käin pildistamismatkal eesmärgiga ära näha Saksamaa kuulus vaade, kus on käinud iga Saksamaa riigipea ning rohkesti tähtsaid riigikülalisi.

Nagu ikka, jaamast vajalikku suunda päevapilet, aga kaks peatust enne sihtkohta tulen maha ja ostan automaadist pileti B-sse. Seal kiirmarss (sõiduplaani järgi on aega 6 minutit, maad on 400 m) kiriku juurde bussipeatusesse, sealt bussi peale. Peatuse sõiduplaanist näen, et see on kogu päeva ainus buss! Äripäeviti käib buss umbes 10 korda, laupäeval 1 kord, pühapäeval 0 korda. Saksamaal on bussiliiklus seega veel viletsam kui siinmaal!

Buss sõidab üle mäeseljandiku, siis laskub M-lachi külla alla orgu, siis tõuseb vastaskalda küla pisitänavatel keerutades ülespoole. Ilm on pilves ja selle koha kaart on üldine 1:50 000 kaart, tänavanimesid ei ole, jälgin sõidusuunda kompassiga. Ühtäkki oleme tagasi samas kohas maanteel, kust ennist ära keerasime, ja jätkub vaevaline tõus mäkke. Täheldan, et teeservas on metsateed punavalge lindiga suletud.

Tulen O. alevi õiges peatuses maha, orienteerun kaardi järgi kohta, kust peaks avanema hunnitu vaade u 250 m allapoole jõekäärule ning jõe üht haru pidi 5 km ülesvoolu. No all lainetab paks udu. Sätin statiivi üles ja panen kaamera võttevalmis (mõne minuti pärast katan kilekotiga, millele lõikan augu objektiivi jaoks (selle kinnitan kummirõngaga) ja teise pildinäidiku jaoks, ei pea kotti ära võtma). Ning siis lihtsalt ootan ja teen vahelduseks aeg-ajalt udupilte.

Aga udu püsib, õigemini voolab paremalt pidevalt orgu juurde, saan vähemalt sada meeleolukat udumaastiku pilti. Pooleteist tunni jooksul käib platsilt läbi rohkesti uudistajaid, kes kõik on kohal 5–15 minutit ja, mis üsna ebameeldiv, peavad vajalikuks alustada vestlust ja enamasti ka jagada pildistamissoovitusi, mis olid muidugi täiesti asjatundmatud. Ainult vist üks inimene, kõige esimene vanamees, kes väidab end elavat lähedal ja käivat seal iga päev, kiidab, et udu on tore.


Kas veel on kedagi, kelle arvates on see pilt tore? Mul tulid selle vaate peale judinad seljale, sellest on mitukümmend variatsiooni, printisin seda pilti siin teisipäeva hommikul kolmveerand tundi välja (mikroskoopilisi varjundierinevusi vaagides) ning kui tööjuures seina peale panin, siis ikka toanaaber naeris. C'est la vie.

Läbi udu kostab sügavalt alt laevamootori põrin, peagi ilmub udust kaubalaev ja asub aeglaselt läbima rasket kurvi (laev on pikk ja vööripõtkurita, kurv järsk). Saan aru bengali vm India subkontinendi keelest:

Naine: „Ba-ba-ba-ba-ba-ba-ba?”
Mees: „Ba-ba-ba-ba-cargo-ba-ba.”
Naine: „Ba-ba-ba-ba-ba?”
Mees: „Ba-ba-coal-ba-ba-ba-ba.”

Hiljem kostab põrin korraga kahelt poolt ja just kõige kitsamas kohas laevad kohtuvadki. Allavoolu tulev lühem laev jääb kalda äärde ootama, kuni pikem saab täiesti mööda.

Pooleteist tunni jooksul kuulen lugematu arv kordi ka kinnitusi, et poole tunni pärast läheb udu üle. Aga ei lähe. Pooleteist tunni pärast on vaade veel selline:



Pakin asjad kokku ja asutan end minekule.



Tagasi üles O. alevisse, kus on uus puidust, terasest ja klaasist moodne rõngasehitis. Selle laudteedel on hoiatus, et märjaga on libedad, ja liimpuidust talad on juba kõmmeldunud. Ega ju arhitektid selliste asjade peale mõtle!

Sellest linna poole märkan, kuidas tee kõrval murul õiendab harakas musträstaga ning nende kõvalt hüppab lendu suurevõitu helerohelise seljaga lind, kes rähnitaolisel pausidega lennul lendab kaarega paarikümne meetri kaugusele puu külge. Selge, roherähn! Fotoka üks programmeeritavate seadistuste koht on just sobivaks otstarbeks (kiire sarivõte, keskmine teravustamisala), saab vajalikud seaded sisse lülitada käsikaudu, pilku rähnilt pööramata.

Kell on selleks ajaks üks. Rong jaamast, kuhu plaanin matkata, läheb 13.27, 15.27 ja 17.27. Teen arvutuse: Rõõmulinna linnuse juurde on maad umbes 10 km, jõuan sinna vast kolmeks või teepealset pildistamist arvestades poole neljaks. Kindlasti pool tundi vahin varemetes ringi; kell saab siis juba pool neli või viis. Edasi jaama on teine 10 km, mida astun vähemalt kaks tundi, seega on kell siis rohkem nagu seitse, mil on juba sügav sügisöö. Otsustan pigem astuda tagasi lähimasse raudteejaama, üks peatus enne seda, kus paari tunni eest maha tulin.

Jääb ära ka jalutamine sügiseses metsas, sest asulast eemal metsateedel on punavalged hoiatuslindid ja kurjad sildid, et käib ajujaht ja kes lindist mööda satub ja just kuuli ei saa, see saab kindlasti kuni 5000 € trahvi.

Asun maantee servas ja serva lähedal rohus (Saksamaal ei tunta teepeenart), üll matkarõivad, seljas foto-seljakott ja õlal rihma otsas statiiv. Mu kõrval peatub linnamaastur, sees vanahärra, peas sulega kübar, ja küsib, kas ma tean, kus on mingi jahimaja, millele ausalt vastan, et ei tea. Et kokkuklapitud statiiv õlal tõesti mingil moel võib meenutada püssi ja et mitte mõnel pool sügeleva päästikunäpuga turvameeste poolt turvakaalutlustel maha lastud saada, on selle rihmal suurte tähtedega Manfrotto, aga ju siis eeldus, et kes muu ikka jahi ajal maantee servas kõnnib kui jahimees, oli lihtsalt tugevam.

Maanteel on mäest laskuval poolel üks sõidurada, sellelt hargneb muldvalliga lõppev ja tugevdatud põrkepiiretega külgnev umbtee (Rettungsspur), kus on parkimise keelu märgid ja enne iga 100 m takka sildid, kui palju maad ärapöördeni veel jäänud. Pika laskumise järel on ka maantee enda kurvil kahekordsed põrkepiirded (seesmised tugevdatud, välimised toetavad vastu muldvalli), ikka parem kui õhulend alla majadesse.

M-lachi külas on suur raudsild, portselani­pood ja rohkesti muid vabriku­poode. Enamiku küla pindalast hõlmab aga portselani­vabrik ise, mis on ilmselt aastasadu olnud küla jõukuse allikaks. Vabrik on ehitatud kunagise kloostri hoonetesse ja nõnda seisab tuhande­aastane Vana Torn, kohaliku pühaku matusekabel, justkui tehase aias. Kaardil on Vana Torn segi aetud XIX sajandi tornilise villaga ning märgitud hoopis teisele poole jõge.

Kõnnin pisut kolm läbi jaama, oletan, et ju vast siin u 15 km matka esialgsest sihist siinpool on rong umbes veerand tundi varem ja jõuan veel osta pileti (selle liini pisirongides konduktorit ei ole ja seega pileteid ei müüda; aga kontroll vahel on). Kui Saksamaal on igas peatuses piletiautomaat, siis Saksa Saaremaa omad ei tunnista 20-eurost! Topin mitu korda, kuni mõistan, et ega ikka võta. Proovin kogu kaasasolevat sobivat peenraha, 50 senti jääb puudu. Lõpuks tuleb osta krediitkaardiga. Piletiost kestab kokku 8 minutit ja muidugi on lõpuks rong juba väga kaugel.

Seega on tund aega järgmise rongini aega. Teen külas teise tiiru. Portselani­vabriku akendest kiirgab kuuma, vabriku pargi­tiigi ääres kutsuvad vanakesed laglesid nimepidi. Lagled tulevad muidugi saia, mitte nime peale.

Siis rong tuleb. Einestan pisut ja kobin kloostriasulas jälle maha. Uurin koos kohaliku ratturiga sõiduplaani ja näen, et sealses nüüdses teivasjaamas peatub rong mitte tunni, vaid iga kahe tunni takka ning seega on mul aega mitte 10 minutit, vaid seitse korda rohkem. Jalgrattur vannub täitsa valjusti. Kell on viis, hämardub kiiresti. Aja veeretamiseks kõnnin järgmisesse jaama. See on ainult 2 km eemal ning seal on seega oodata ikka veel üle 40 minuti. On laupäeva varaõhtu, kõrtsud veel ei sumise, tänavaäärsetes esimese korruse köökides on habetunud alkohoolikud just pühalikult maha istunud ja alustanud laupäevaõhtust pidutsemist.

Ka järgmine jaam on teivasjaam. Istun seal natuke aega, mõlgutan, kas peaks äkki vahelduse mõttes kõndima veel ühe jaamavahe (järgmisegi jaamani on ainult paar kilomeetrit), aga samas on see valgustamata jalgrattatee ja mul on ainult hädapärane taskulamp, mis teed suurt eriti ei valgusta (ja kus peab kogu aeg nuppu sees hoidma).

Siis tekib mõte, et mille paremaga võiksin raamatu puudumisel aega sisustada kui piltide tegemisega, eriti kui on kaasas fotokas ja statiiv. Nõnda valmibki mitu meeleolukat eri tundlikkuse ja avaga tehtud 30 s aegvõtet Mööbli-Mardi poest mööduvatest või parklast väljuvatest autodest pimedas.

Seejärel tuleb hoopis huvitavam mõte: kohe samas kõrval on ju ka Maaselja kergliiklussild, selle pealt saaks hoopis huvitavama pildi, kus pimedas jõgi ja kaugel T. linnakese tuled. Kui seal askeldan, saab kell väga ruttu sedamaale, et aeg on astuda tagasi jaama; nõnda valmib ainult üks pilt.

Siis tuleb rong, sõiduplaanist ainult 8 minutit maas (sest ta on tulema hakanud kaugelt-kaugelt, tervelt kolme peatusevahe tagant, ja üks kahest vahepealsest jaamast on see teivasjaam, kust tund aega tagasi jalutama hakkasin). Rong on täis, kuni siinmaa esimese jaamani seisan ja jälgin hoolega mõlema vaguni istmelist seisukorda. W-b jaamas läheb siiski inimesi maha ja ma saan istuma. Siis bussiga korterisse.

Õhtusöögiks on seened ja kapsad, mille valmistamine meenutab metallurgiast raskusi vase ja volframi sulami saamisel: temperatuuril, kus sulab volfram, on vask juba gaas; samuti selle aja järel, mil seened on pehmed, on kapsad juba peaaegu gaasilises olekus. Tulemus on see, et ma söön sellest möginast ära ainult seened ja muud tahkemad osakesed.

(Ja keda huvitab, siis vase ja volframi „sulamit” saab ainult pulbermetallurgia võtetega.)

R, 844. päev: võitlus tuuleveskitega

Hommikul on hirmus uni; kaalun, kas ma pigem magan 45 minutit rohkem või teen ära kogu prantsuse keele kodutöö. Teen parem pool.

Unustan kella vannitoa nagisse, mille tõttu terve päeva heidan esiteks pilgu lihtsalt käe peale ja siis asun puhkides välja koukima taskutelefoni.

Kella veerand üheksa paiku näen bussiaknast, et D. maantee kõnniteel sõidab vapper rulluisutaja. Asfalt on märg ja selles kohas kole krobeline; tunnen talle kaasa.

Prantsuse keeles on aruteluteema keskkonnakaitse. Huvitaval kombel on seltskonnast n−1 arvamusel, et parim energiaallikas on tuumaenergia, ning hiljem, kui räägime kaugtöötamisest, siis eelistab samuti n−1 töötada kontoris. Kuuldud keskkonnateksti üks arutlemisküsimus on „Kuidas mõjutab see, et USA ei ole ratifitseerinud Kyoto lepet, keskkonna olukorda?”, millele vastan täiesti siiralt ja ausalt, et ma ei tea – Kyoto lepe on teema, kuhu ma süvenenud ei ole. Keegi ütleb toredasti, et ju vast USA ise teab, mida teeb.

Leedulane arvab, et Hiina on rikkam riik kui USA ning et kasvuhoonegaase saab kasutada ka energia saamiseks kütusena [siinkohal ajan end toolil sirgu ja kuulan hoolega, justnagu kõrge saksa ülemus, kui ma kord pidasin tõlkevigade teemal ettekannet ja mainisin Otto Skorzenyt, õigemini tema mälestuste eesti tõlget, kus oli MG 42-st saanud 42 mm kuulipilduja, mida Skorzeny vägilasd kandsid õlal (no MG 42 kaalus 12 kilo, 42 mm suurtükk vähemalt pool tonni)]. Nimelt ta näinud telekast, kuidas Hollandis kasutatakse kanalisatsioonis tekkinud metaani kütusena, ja arvab, et ju vast CO₂-ga saab samamoodi. Selle peale ütleme mina ja ungarlane ühest suust, et ei saa. Et metaan põleb, aga CO₂ on ise põlemissaadus ja ei põle kuskilt otsast. Hiljem täiendan, et siiski on olemas kaudne CO₂ ümbertöötamise tehnoloogia – fotosüntees, kas loomulik või tehislik (tõsi, viimast kasutatakse peamiselt vee energiasäästlikul lagundamisel vesinikuks ja hapnikuks). Lõpuks saame kuulda 5-minutise ettekande, mis kestab rohkem umbes pool tundi ja kus esitatakse igast Leedu UNESCO maailmapärandi asjast vähemalt viiskümmend pilti, sh põlisest Leedu alast Kura säärest.

Tagasiteel linnast uus kuukaart. Seejärel poole kaheks valla postkontorisse, kus panen posti kaks kirja ning saan kätte paki, milles kunagise huviteemalise rahvastevahelise koostöö vili – kaua tehtud, kaunikene. Aga ausalt öeldes võib seal mitmekordse tõlke tulemusel olla selliseid pirakaid, et mul on esialgu lihtsalt piinlik ja pakki ma seega kohe ei ava. Las seedib natuke.

Siis bussiga tagasi töhe, kus läheb õhtu päris pikale. Siis Kõrgmetsa maksimarketis, mis kohaliku keti poena isegi reede õhtul on stressivabam kui Kirikmäe Prantsuse poeketi prisma. Kaubavalik on eri riikide poekettides kardinaalselt erinev, näiteks ei ole ma veel näinud prismas toredaid kooke ega lihapalle.

Õhtul prindin välja homse matka jaoks kaartide CD-ROMilt 1:25 000 topograafilisi kaarte. Matkasiht on täpselt plaadil oleva ala lõunaservas: see koht, kuhu lähen, on veel peal, ent see, mis sealt paistab, enam ei ole.

N, 843. päev: neljapäev

Eilne kartus, et ka täna on sama hull päev kui eile, õnneks siiski ei teostunud. Oli tavaline.

Õhtul alustan filmi Good Bye Lenin vaatamist. Tore ja südamlik film, ilma liigse nostalgiata, nagu kirjutab karbipealdis.

Pärast põgusat vaagimist üleeilse postituse pealkirja allikaks olnud kirjakoha üle (HCL XII:6, Beverini linnuse piiramine, pillimeheks Henrik ise) ja keskaegsete pillide arengulugu Wikipediast uurides oletan, et see pill, mida eesti paganad 1208 kuulnud ei olnud ja väga imeks panid, oli äkki fiidel, viiuli eellane.

K, 842. päev: käib töö ja vile

Tänane päevakava:

• Tavalisest 1½ tundi varem tööl.
• 12.00: 3 lk raske tõlke tähtaeg, mida mul varem aega teha olnud ei ole.
• 9.06: tõlge valmib, asun toimetama 2 lk teksti, mille tähtaeg on samuti 12.00.
• 9.46: meil, milles teatatakse, et tõlketehnika koordineerijate koosolek toimub teises ruumis. Muidugi mõista olen koosoleku päeva plaanimisel üldse ära unustanud!
• Vahepeal valmib toimetus ja tõlkehaldusprogramm jookseb kinni, taaslähtestan arvuti (2 korda).
• 10.00: algab koosolek.
• 12.00: lõpeb koosolek. Alustan kella 16.00 tähtajaga 46 lk pikkuse dokumendi toimetamist. Saadan meili, et ma tähtajaks valmis ei jõua.
• Saabub meil, et kell 12.30–12.45 on tõlkehaldussüsteemi hooldus ja pärast seda tuleb äkilise tähtajaga töö.
• 12.30: sunnitud paus algab.
• 12.45: süsteemi hooldus lõpeb. Jätkan 46 lk dokumendi toimetamist.
• 13.06: saabub 7 lk tõlkida ja 7 lk toimetada, tähtaeg kell 15.00. Alustan tõlkimisega. Tekst on väga raske.
• 14.48: saan teada, et mõlemad saabunud dokumendid on peale tootenimetuse identsed (ja saaks tõlke kopida toimetatud tekstist). Selleks hetkeks on mu tõlkest u 85% valmis. Ütlen mõttes paar roppu sõna. Olen siiski veendunud, et mu tõlge on parem kui toimetatav tekst, nii et alles kavatsen jätta enda tõlke.
• Kontrollin, kas tekstid on ikka samased. On.
• Kontrollin, kas mu tõlge on ikka parem. On.
• Hetk hiljem saabub tõlkekorraldajalt meil, kus kinnitatakse, et dokumendid on samased, et viimane absoluutne tähtaeg on kell 16.00 ja et kliendile lisatakse kaaskiri, et tõlgitud on hirmsa kiiruga.
• u 15.30: valmib lõplik tõlge + kohendus toimetatava teksti najal.
• Kopipeistin teksti toimetatavasse dokumenti ja asendan tootenime. Kogu toimetamine kestab 5 sekundit.
• Enda tõlget peaks teine inimene üle vaatama, aga ei jõua. Süsteem ei lase üle kontrollimata ära saata. Toanaaber õpetab, et teata, et on üle kontrollida, ja siis kontrolli ise. Teen nii, saadan valmis töö ära.
• Saadan uue meili, et ma kella 16.00-ks mingil juhul 46 lk toimetada ei jõua ja et loodan valmis saada õhtuks.
• 16.06: saabub kolleegi meil, et tõlge kontrollida küll, aga kus tõlge ise on? Selgitan. Saab aru.
• Edasi müttan 46 lk dokumenti toimetada, mis õnneks vajab vaid kosmeetilist kohendamist ja valmib juba kell veerand seitse.

Homme on kardetavasti samasugune päev. Peaksin viima tööle hantlid või muud käevõimlemise vahendid.

Mäletate, kuidas kirjeldasin, et Bloggeri kinnitusõna on läinud mõttekaks? Praegu on mingib.

T, 841. päev: Sed barbari audientes carmen et sonitum instrumenti acutum substiterunt, quia in terra sua non audierant

Kuukaart sai eile läbi, bussis tuleb osta pilet.

Juhtiva lennundusajakirja AW&ST augusti lõpu numbrites on huvitavaid analüüse Vene-Gruusia sõja lennundusaspektidest: et Gruusia ei arvestanud, et Venemaa tuleb kallale, ja Venemaa ei arvestanud, et Gruusia osutab vastupanu, näiteks et neil on olemas efektiivne õhutõrje; seal nimetatakse Gruusia poolt alla lastud Tu-22M3-i ikka õige nimetusega strategic bomber, mitte mingisugune rahuvalvelennuk, nagu seda lasid reaalajas arvata fantaasiaküllased Venemaa propaganda humoristid, kes poolteist nädalat hiljem, kui tähelepanelikud lugejad olid lennukist õige pildi ette võtnud, end parandasid, et mis siis, et strateegiline pommitaja, see oli Gruusa kohal lihtsalt luurelennukina. Oh heldeke. USA luureallikatele viidates täpsustatakse, et selle lendur oli polkovnik Igor Zinov, 929. riikliku lennukatsetuskeskuse (929. GLITs, Ahtubinsk) kogenud katselendur (sest katselenduritel, kes lennukitega kogu aeg lendavad, on praegusel ajal rohkem lennukogemust kui lahingulenduritel, kellel on olnud lennuharjutusteks kütust väga napilt, vrd Austraalia konnad, kes ei oska ujuda, sest mitu aastat järjest on olnud põud, ja kui ükskord lõpuks hakkab sadama, siis upuvad ära, sest nad ei ole kunagi ujuma õppinud (V. Panso, „Maailm arlekiini kuues”).)

Võimalik muidugi, et luureandmed pärinesid sellest veebikohast.

Võimalik muidugi, et Venemaa propagandahumoristid on vastukaal sealsele mustakuuelisele „moraali eest” võitlemise kogukonnale, kes võttis pähe ära keelata täiskasvanute animasari South Park, sest see rikkuvat noorsugu. Täpsemad andmed kinnitavad, et jagu, mis veel 9 aastat pärast ilmumist päratu pahameele tekitas, oli Mr. Hankey's Christmas Classics, kus muu hulgas Hitler laulab põrgus nutulaulu, et tal puudub „o Tannenbaum”, ja siis lahke Saatan kuulutab välja põrgujõulud ning kingib Hitlerile jõulukuuse. Teisalt laulab seal õpetaja Mr. Garrison moraalijüngritele küllap vägagi meelepärase agressiivse jõulusõnumi levitamise laulu Merry Fucking Christmas.

Kodus oleme selle ainult lauludest koosnenud osa lauludega plaati viimasel ajal väga sagedasti kuulanud ning mu telefoni praegune tilin on sellelt laul I Saw Three Ships, mille esitab hambaraudade tõttu väga halva diktsiooniga ja väga õel Shelley Marsh (peaks olema üks andeka helindusnäitleja Mary Kay Bergmani viimaseid töid), Stani õde, kes loo lõpuks teda ahviva Stani ja Kyle'i peale vihaseks saab ja neid klaveriga viskab.

* * *

Leian üles lustikummuti laaduri adapteri, mis oli mitu nädalat kadunud ja mille tõttu ei saanud lustikummutit kasutada, sest miskipärast USB-pordist see enam laadida ei taha. Ma arvasin juba, et on rikkis ja ma riket oma peaga ei lahenda, ning olin koguni aku tagant võtnud ja pannud vaikselt tallele, et las saavad kondekad tühjaks, siis proovime paari kuu pärast uuesti.

Bloggeri kinnitussõna on shammuss ja näpuka parandamisel tinesson.