Päeval jalgrattasõit jõeorus, vares lendab kaasa.
Mul on täitsa kõbus enesetunne, kuigi on soe (18 °C) ja päike, mis sel aastaajal tähendab, et kask õitseb. Aga mul on nüüd tubli ennetav rohi, mille kirjutas ligi aasta tagasi kopsuarst dr „teid olnuks huvitav näha siis, kui teil halb oli”.
Õhtul Vana Tao.
31.3.19
30.3.19
L, 4325. päev: mööbel ja ooper
Saame lahti vanast lauast ja vanadest toolidest. Toole maja ette tuues muidugi istun neil terve tee liftis alla, lahe, võtke teiegi lifti kaasa tool!
Mööblipoes on siht väga konkreetne, pakendid on suurevõitu ja nende pakkimine ühe käru peale meenutab Tetrist (sest olen üksi ja kahe käruga hästi liikuda ei saa). Kärupealis saab väikese veduri mõõtu ja sama tagasihoidlike manööverdusomadustega. Kedagi ega midagi ära ei lõhu.
Esimene kast on suurim, 39 kg ja u 100×80×30 cm. Saan selle nii ilusti kärule, et ilus kohe (ajasin käru vastu riiulit ja kantisin kasti peale). Aga kui E hakkab mitu nädalat hiljem 10 kastist-pakist koosnevat diivanvoodit kokku panema, selgub, et osa katteid on valed, ning siis ka, et seda mudelit enam ei ole ja neid katteid üksikult ei saa. Pakun, et võiks niisama minna kohale ja samast riiulivahest vaadata, kas seal vedeleb üleliigseid katteid, aga noh kaugel on.
* * *
Õhtul ooper. Esimene 10 min on igav, aga siis sõna otseses mõttes hüppab lavale esimene kontratenor, kelle elukutsed on ametlikult „ooperilaulja, kontserdilaulja, breiktantsija”. Vana kuningas meenutab kangesti Onu Bellat, aga ka tema suudab väga kepsakalt tantsida, kui vaja. Barokkooperis kohustusliku amme osatäitja üle mõtisklen 2½ tundi, kas ta on mees (bariton) või naine (kontraalt), pärast osaliste ja osatäitjate nimesid kokku viies selgub, et mees. Kusjuures ka lavastuse algne osatäitja (kelle foto on kavas) oli mees, aga nagu näitab YouTube’is algse lavastuse täielik video, tantsis asendaja paremini kui algne. Üldse on 8 osatäitjast vahetunud 5. Videos on lava valgustatud teisiti, see kontratenori tiigrihüpe ei paista, ta lihtsalt äkki istub toolil, mis hetk varem oli tühi.
Ovatsioonid veerand tundi, lõpukvartett läheb kordamisele.
Mööblipoes on siht väga konkreetne, pakendid on suurevõitu ja nende pakkimine ühe käru peale meenutab Tetrist (sest olen üksi ja kahe käruga hästi liikuda ei saa). Kärupealis saab väikese veduri mõõtu ja sama tagasihoidlike manööverdusomadustega. Kedagi ega midagi ära ei lõhu.
Esimene kast on suurim, 39 kg ja u 100×80×30 cm. Saan selle nii ilusti kärule, et ilus kohe (ajasin käru vastu riiulit ja kantisin kasti peale). Aga kui E hakkab mitu nädalat hiljem 10 kastist-pakist koosnevat diivanvoodit kokku panema, selgub, et osa katteid on valed, ning siis ka, et seda mudelit enam ei ole ja neid katteid üksikult ei saa. Pakun, et võiks niisama minna kohale ja samast riiulivahest vaadata, kas seal vedeleb üleliigseid katteid, aga noh kaugel on.
* * *
Õhtul ooper. Esimene 10 min on igav, aga siis sõna otseses mõttes hüppab lavale esimene kontratenor, kelle elukutsed on ametlikult „ooperilaulja, kontserdilaulja, breiktantsija”. Vana kuningas meenutab kangesti Onu Bellat, aga ka tema suudab väga kepsakalt tantsida, kui vaja. Barokkooperis kohustusliku amme osatäitja üle mõtisklen 2½ tundi, kas ta on mees (bariton) või naine (kontraalt), pärast osaliste ja osatäitjate nimesid kokku viies selgub, et mees. Kusjuures ka lavastuse algne osatäitja (kelle foto on kavas) oli mees, aga nagu näitab YouTube’is algse lavastuse täielik video, tantsis asendaja paremini kui algne. Üldse on 8 osatäitjast vahetunud 5. Videos on lava valgustatud teisiti, see kontratenori tiigrihüpe ei paista, ta lihtsalt äkki istub toolil, mis hetk varem oli tühi.
Ovatsioonid veerand tundi, lõpukvartett läheb kordamisele.
29.3.19
R, 4324. päev: reede
Tuludeklaratsioon posti, kokku 39 lehte paberit.
28.3.19
N, 4323. päev: neljapäev
Pärastlõunal prantsuse keel. Saab teada väljendi manger sur le pouce ‘sööma mujal kui restoranis, nt lõunaks võileiba’.
Buss töölt sinna 39 minutit, sealt koju 45.
Buss töölt sinna 39 minutit, sealt koju 45.
27.3.19
K, 4322. päev: Schnappi
Toidame toataime: ükspäe ostsime toidupoest kärbsepüünise (Dionaea muscipula), mille hooldusjuhend ütleb, et väetada ei ole vaja, aga andke aeg-ajalt mõni putukas. Meil sigib kuskil mingeid koiliblikaid (kes ei ole riidekoid ja keda raamat muud moodi ei tunne, kui et on koid). Selgub, et taim reageerib alles teisele puudutusele u 20 s pärast esimest, aga siis käib püünis kinni napsti.
26.3.19
T, 4321. päev: miks te tulite
Eile õhtul lendas üle Talina lennuvälja B-52 ja näib, et lennukivaatajate FB-rühmas postitatakse ülelennu pilte vähemalt poole sügiseni.
Hommikul ninaarst, kes ütleb visiidi ajal kaks korda: „Mis te tulite, kui uut retsepti vaja, lihtsalt helistage!” Aga eelmine aasta ütlesid kolm arsti „teid olnuks huvitav näha siis, kui kõik õitseb” (tema ise ka). Räägin, kuidas eelmise aasta müstiline haigus leidis lõpuks põhjuse ja ravi. Arst: „Jaa, ma ikka ütlen patsientidele ka, et kui nad on seletamatult väsinud ja palavikus, et äkki on see.” (Mõtlen: räägi-räägi, see on siinmaal seni veel haruldane.)
Üks asjadest, mida talt teada tahan, on, kui palju tohin tarvitada tõhusat nohurohtu, mis nina paari minutiga alati lahti lööb, aga mille pakendi infolehel seisab, et üle 5 päeva järjest ei tohi kasutada (3 annust päevas), aga olen seda kasutanud 1 annus päevas. Arst on väga rabatud, et mul on kaasas välja prinditud tabel, kus kuude ja päevade kaupa kirjas, kui palju. No vat ma pean juba aasta rohupäevikut, kuhu täpselt kirjutan, mis kell mis rohtu võtan ja mis on kehatemperatuur ja vererõhk või pulss (kui seda mõõdan). Nagu telenäitleja Lisa Kudrow, hariduselt bioloog, läinud lapsega arsti juurde ja arst küsinud, kui palju laps on joonud, ja Kudrowil oli täpselt üles kirjutanud nagu labori- või vaatluspäevikus, mis kell ja kui palju.
Meie bussipeatus on tänasest kinni. Lähim on 600 m matka kaugusel, kas üles- või allamäge. Eelistan matkata ülesmäge, sest siis jõuab vähemalt lähemale, peaaegu nagu kolhoosi zootehnik „Agu Sihvkas”, kes tegi mootorrattale sundkäivitust alati lauda poole joostes, et isegi kui ei käivitu, jõuab varem kohale. Jalutama peavad kõik, ka lonkav hiina naaber.
Arsti juurest tulen jaamani kavalasti, rongiga, edasi kiirbussiga, mis sõiduplaani järgi peaks minema 8 minutut, aga istub pool tundi ummikus.
Hommikul ninaarst, kes ütleb visiidi ajal kaks korda: „Mis te tulite, kui uut retsepti vaja, lihtsalt helistage!” Aga eelmine aasta ütlesid kolm arsti „teid olnuks huvitav näha siis, kui kõik õitseb” (tema ise ka). Räägin, kuidas eelmise aasta müstiline haigus leidis lõpuks põhjuse ja ravi. Arst: „Jaa, ma ikka ütlen patsientidele ka, et kui nad on seletamatult väsinud ja palavikus, et äkki on see.” (Mõtlen: räägi-räägi, see on siinmaal seni veel haruldane.)
Üks asjadest, mida talt teada tahan, on, kui palju tohin tarvitada tõhusat nohurohtu, mis nina paari minutiga alati lahti lööb, aga mille pakendi infolehel seisab, et üle 5 päeva järjest ei tohi kasutada (3 annust päevas), aga olen seda kasutanud 1 annus päevas. Arst on väga rabatud, et mul on kaasas välja prinditud tabel, kus kuude ja päevade kaupa kirjas, kui palju. No vat ma pean juba aasta rohupäevikut, kuhu täpselt kirjutan, mis kell mis rohtu võtan ja mis on kehatemperatuur ja vererõhk või pulss (kui seda mõõdan). Nagu telenäitleja Lisa Kudrow, hariduselt bioloog, läinud lapsega arsti juurde ja arst küsinud, kui palju laps on joonud, ja Kudrowil oli täpselt üles kirjutanud nagu labori- või vaatluspäevikus, mis kell ja kui palju.
Meie bussipeatus on tänasest kinni. Lähim on 600 m matka kaugusel, kas üles- või allamäge. Eelistan matkata ülesmäge, sest siis jõuab vähemalt lähemale, peaaegu nagu kolhoosi zootehnik „Agu Sihvkas”, kes tegi mootorrattale sundkäivitust alati lauda poole joostes, et isegi kui ei käivitu, jõuab varem kohale. Jalutama peavad kõik, ka lonkav hiina naaber.
Arsti juurest tulen jaamani kavalasti, rongiga, edasi kiirbussiga, mis sõiduplaani järgi peaks minema 8 minutut, aga istub pool tundi ummikus.
25.3.19
E, 4320. päev: esmaspäev
Tööl, õhtul poes, sealt jala koju.
24.3.19
P, 4319. päev: joonestan
Uus joonestusprojekt (mida alustasin tglt juba eile) – Oleviste alghoone sisevaade, millega tahan näidata, et uue koori valmimisest 1425 kuni pikihoone uuendamiseni 1450. aastatel sai üks põlvkond nautida suurepärast terviklikku ruumi. (Oletan, et varem oli koor olnud väike kastkoor, hiljem sai uus pikihoone liiga lai ega sobitu uue kooriga.)
Ma ei oska joonistada perspektiivi, ega. Seega määran püstjoonte vaatesuuna graafiliselt, põhiplaani järgi, ja alguses ka kõrguspunktid graafiliselt, teisel skeemil. Aga et põhiplaan on 1:266,9 ja ristlõige 1:500 (algul vaatasin valesti, et 1:400, – soklid ja kapiteelid tulid veerandi liiga kõrgele), oli arvutust palju ja mässamist eri joonlaudadega veel rohkem. Noh, leidsin siis, et tuletan arvutusvalemi, mis muundab 1:266,9 põhiplaanil kaugusel d (mm) oleva punkti kõrguse h (meetrites – ristlõike rekonstruktsiooni järgi on eri kõrgusi vähe ja mitu korda mõõta-arvutada ei ole vaja: vana pikihoone piilarite soklid 1,2 m (selline on praeguse pikihoone ja koori vahelise piilaripaari sokli kõrgus, mis erineb koori ja pikihoone soklite kõrgusest), kapiteelid 9,6 m (nagu kooris), vöönd- ja arkaadkaarte ning võidukaare tipp alt 14,2 m (nagu kooris), külgvõlviku tipp 15 m) kõrguseks h0 (mm) kujuteldaval pilditasandil 10 m vaatepunktist (mis omakorda on 1,6 m põrandast ja mille mõõtkava vaatel on põhiplaani 1:266,9 × 3). Lahedasti läheb, kuni taipan, et olen teinud vea: kaugus pilditasandini on 10 m ainult pildi keskel, servade poole on rohkem. Tulemus on seega midagi silinderprojektsiooni sarnast ja pikad rõhtjooned kaarduvad kergelt horisondi poole.
Aga parandada (uuesti joonistada) ka ei taha, sest selle juhuslikult tekkinud projektsiooniga on pildi ülanurgas ka kesklöövi vööndkaarte konsoolid, mis muidu oleksid pildil liiga kõrgel ja jääksid välja. Peale selle on vaatel lihtsustavad eeldused, et pikihoone ja koori põrand on sama kõrgel kui praegu (1820. aastate taastamisel tõsteti pikihoone põrandat u 25 cm) ja esialgse pikihoone võlvid on lihtsad servjoonvõlvid (vist von Howen oletas, et olid tellisroietega tähtvõlvid ja roided laoti ümber uue pikihoone kesklöövi, aga seda ma ei usu).
Meenutatagu, et algsest pikihoonest on teada ainut piilarite, vana torni ja esialgse lääneseina asukoht (Villem Raami kaevamised 1958) ning kummalgi 1820. aastate varemete sisevaatel paistab pikihoone ja koori vaheline N-piilar (üks vaade koori ja teine pikihoone poolt), millelt tulekahjus varises krohv ja paljastas vuugi vana ja 1450. aastatel laotud uue osa vahel. See vana osa oli pärast uue koori valmimist pikihoone ja koori vaheline piilar tervikuna ja enne tõenäoliselt algse idaseina nurk. Viimase teine jupp on alles teisel pool kesklöövi ning kolmas ja neljas jupp võivad olla alles koori läänenurkades (eriti kui N-löövi idasein teeb paljuütliku jõnksu; S-löövi idaseinas oli enne suur ava Bremeni kabelisse, mis 1820. aastatel müüriti kinni, võimalikku jõnksu seega enam ei ole), aga varemete pikihoonepoolsel vaatel on selles kohas krohv peal ja mu teada siseseintest püstvuuke leitud ei ole, sest neid ei ole sondeeritud (nagu Nigulistes). Üld- ja löövide laius ning külglöövide kõrgus oli – vist Villem Raami arvates – sama kui uuel kooril (mille kesklöövi laius on sama kui V. R. leitud vanade piilarite vahekaugus).
Ma ei oska joonistada perspektiivi, ega. Seega määran püstjoonte vaatesuuna graafiliselt, põhiplaani järgi, ja alguses ka kõrguspunktid graafiliselt, teisel skeemil. Aga et põhiplaan on 1:266,9 ja ristlõige 1:500 (algul vaatasin valesti, et 1:400, – soklid ja kapiteelid tulid veerandi liiga kõrgele), oli arvutust palju ja mässamist eri joonlaudadega veel rohkem. Noh, leidsin siis, et tuletan arvutusvalemi, mis muundab 1:266,9 põhiplaanil kaugusel d (mm) oleva punkti kõrguse h (meetrites – ristlõike rekonstruktsiooni järgi on eri kõrgusi vähe ja mitu korda mõõta-arvutada ei ole vaja: vana pikihoone piilarite soklid 1,2 m (selline on praeguse pikihoone ja koori vahelise piilaripaari sokli kõrgus, mis erineb koori ja pikihoone soklite kõrgusest), kapiteelid 9,6 m (nagu kooris), vöönd- ja arkaadkaarte ning võidukaare tipp alt 14,2 m (nagu kooris), külgvõlviku tipp 15 m) kõrguseks h0 (mm) kujuteldaval pilditasandil 10 m vaatepunktist (mis omakorda on 1,6 m põrandast ja mille mõõtkava vaatel on põhiplaani 1:266,9 × 3). Lahedasti läheb, kuni taipan, et olen teinud vea: kaugus pilditasandini on 10 m ainult pildi keskel, servade poole on rohkem. Tulemus on seega midagi silinderprojektsiooni sarnast ja pikad rõhtjooned kaarduvad kergelt horisondi poole.
Aga parandada (uuesti joonistada) ka ei taha, sest selle juhuslikult tekkinud projektsiooniga on pildi ülanurgas ka kesklöövi vööndkaarte konsoolid, mis muidu oleksid pildil liiga kõrgel ja jääksid välja. Peale selle on vaatel lihtsustavad eeldused, et pikihoone ja koori põrand on sama kõrgel kui praegu (1820. aastate taastamisel tõsteti pikihoone põrandat u 25 cm) ja esialgse pikihoone võlvid on lihtsad servjoonvõlvid (vist von Howen oletas, et olid tellisroietega tähtvõlvid ja roided laoti ümber uue pikihoone kesklöövi, aga seda ma ei usu).
Meenutatagu, et algsest pikihoonest on teada ainut piilarite, vana torni ja esialgse lääneseina asukoht (Villem Raami kaevamised 1958) ning kummalgi 1820. aastate varemete sisevaatel paistab pikihoone ja koori vaheline N-piilar (üks vaade koori ja teine pikihoone poolt), millelt tulekahjus varises krohv ja paljastas vuugi vana ja 1450. aastatel laotud uue osa vahel. See vana osa oli pärast uue koori valmimist pikihoone ja koori vaheline piilar tervikuna ja enne tõenäoliselt algse idaseina nurk. Viimase teine jupp on alles teisel pool kesklöövi ning kolmas ja neljas jupp võivad olla alles koori läänenurkades (eriti kui N-löövi idasein teeb paljuütliku jõnksu; S-löövi idaseinas oli enne suur ava Bremeni kabelisse, mis 1820. aastatel müüriti kinni, võimalikku jõnksu seega enam ei ole), aga varemete pikihoonepoolsel vaatel on selles kohas krohv peal ja mu teada siseseintest püstvuuke leitud ei ole, sest neid ei ole sondeeritud (nagu Nigulistes). Üld- ja löövide laius ning külglöövide kõrgus oli – vist Villem Raami arvates – sama kui uuel kooril (mille kesklöövi laius on sama kui V. R. leitud vanade piilarite vahekaugus).
23.3.19
L, 4318. päev: joonistan
Mõtlen poes, kuidas teostada märget „leib/sai”, olen jõudnud koogiriiuli juurde, kui kõrva äärest kostab: „Would it be regular cake or the chocolate one?” Selgub, et keegi teeb poest koju see on otseülekannet.
Kodus asjad ära, bussiga söömas, jala maj.t.p.
Õhtul veedan neli tundi u maist pooleli olnud joonestusega (Oleviste välisvaade „praegu”): teha olid veel koori aknad ja tugipiilarid. Koori akende sillused peab joonistama projektsiooni tõttu vaba käega (mis tušiga on tülikam kui pliiatsiga, aga kui valesti läheb, ei ole midagi, pärast saab joone kraapida sirgemaks) ja seekord tulevad tugipiilarid välja õige kujuga. Ning talitsen ennast katusepleki kujutamisega (aga kusjuures pleki püstvaltside samm on mõõtkavas). Korstnad jätan tegemata. Praeguse seisundi põhjal on kunagi kavas teha ka osaline vaade enne eeskoja (ja pikihoone tugipiilarite) ehitamist, mis näeb välja nii, et joonestan ainult osa, mis oli teisiti (lõunasein ja osa lõunalöövi katust), ja teibin kilele sellesse kohta paberi alla.
Kui valmis, võtan kalkad aluselt ära ja pesen kõik klaasilapiga puhtaks: aluse, joonlauad ja kaarte šablooni, tušipliiatsi otsa. Tušijäänuste eemaldamiseks joonlaudadelt on olemas spetsiaalne lahusti, aga klaasipuhastuslapp lahustab seda mõneti ka.
Kodus asjad ära, bussiga söömas, jala maj.t.p.
Õhtul veedan neli tundi u maist pooleli olnud joonestusega (Oleviste välisvaade „praegu”): teha olid veel koori aknad ja tugipiilarid. Koori akende sillused peab joonistama projektsiooni tõttu vaba käega (mis tušiga on tülikam kui pliiatsiga, aga kui valesti läheb, ei ole midagi, pärast saab joone kraapida sirgemaks) ja seekord tulevad tugipiilarid välja õige kujuga. Ning talitsen ennast katusepleki kujutamisega (aga kusjuures pleki püstvaltside samm on mõõtkavas). Korstnad jätan tegemata. Praeguse seisundi põhjal on kunagi kavas teha ka osaline vaade enne eeskoja (ja pikihoone tugipiilarite) ehitamist, mis näeb välja nii, et joonestan ainult osa, mis oli teisiti (lõunasein ja osa lõunalöövi katust), ja teibin kilele sellesse kohta paberi alla.
Kui valmis, võtan kalkad aluselt ära ja pesen kõik klaasilapiga puhtaks: aluse, joonlauad ja kaarte šablooni, tušipliiatsi otsa. Tušijäänuste eemaldamiseks joonlaudadelt on olemas spetsiaalne lahusti, aga klaasipuhastuslapp lahustab seda mõneti ka.
22.3.19
R, 4317. päev: vanad hooned
Hommikul postkontorist pakk, õhtul Vana Tao. Pakis Amazonist tellitud 8× luup ja pulssoksümeeter, mis reaalses tegelikkuses osutub küll rohkem nagu lihtsalt kaheks luubiks.
* * *
Küll mu kadund isal olnuks lõbus lugeda seda ENSV 101 ehitise raamatut! Autor, kes jutuks olevat aega on ise näinud ainult lapsesilmi ja jutuks olevaid hooneid alles aastakümneid hiljem, ei näi tajuvat, et paljuski jäid need peened interjöörid jne rahva jaoks kuulujuttude tasemele, sest mis oli inimesel asja näiteks teletorni? (Põnev, et autor – või teose keeletoimetaja – ütleb kõrgelt vaatamise kohta alati harviksõna „kiikama” (mhd kyken; EKSS: ‘korraks vaatama v. pilku heitma; salamisi (vilksamisi) piiluma’).)
Keeleasjades on raamatus mitu korda imelikke sõnu „käputäis” – ma’p tea, kus oleks seda lubanud kasutada õp Niinemäe – ja „kätkeb” (vrd fi asekätkentä). sid-mitmust on nii sageli, et näib, nagu oleks autor (või keeletoimetaja) i-mitmust sihilikult vältinud. Alati on öeldud näiteks „kivisid” ja mitte „kive”: vanaisal oli naaber Kive, aga muud segiajamisvõimalust ei ole.
Hoonetest ja muudest ehitistest on räägitud pikad jutud, aga õige huvitavad asjad jäetud ütlemata: näiteks kuidas linnahallis olid tõstandseinad, kaks 80 m sildega fermi kandmas 110×80 m vahetugedeta ruumi lage ja saali kummaski nurgas tuletõrje veekahur (mida kavatseti nähtavasti kasutada alles siis, kui inimesed saalist väljas, sest selle trukk olnud nii kõva, et pidanud rebima istmed kohalt) või kuidas olümpiapurjespordikeskuse aia peal oli (1980. aastal!) valgustõkkelaser (laserikiir hajub vähe, väljudes olnud kiire läbimõõt 2 mm ja ½ km pärast 2 cm, hõõglambiga läinuks vaja võimsamaid lampe ja tihedalt). Või kuidas Olümps selgus olevat nurgast optiliselt jämedam kui otse ja miks välismaalasi ei pandud sinna maa poole 5. korrusest kõrgemale (sest siis paistis üle Pasatski pargi Tisleri tänava vangla).
Ja ma ikka ei saa aru tänavu juba teise raamatu postmodernismilembusest. Et raamat kirjutab (lk 200), kuidas asi algas juba 1966 (Robert Venturi), kui modernismi oli olemas olnud vähe peale 40 a (alates Mies van der Rohe 1923). Eestis vohas see üürike stiil 1980. aastail, 20 a hiljem, kui mujal maailmas hakkas juba välja surema (vrd Pariisi ooperi Bastille’ maja, projekt 1983, valmis 1990). Praeguseks on 1966. aastast möödas 53 a.
* * *
Kaks koosolekut. Mul on kaustik, pliiats ja kustukas kaasas ja imiteerin märkmete tegemist (olles enne veendunud, et fotograafi ei ole – istun rea otsa juures). Igatahes parem kui magada või mängida mobiiliga! Lahendan visanditega arhitektuuri probleemi, mis suunast kujutada isomeetrias kogu korterit nii, nagu menukalt kujutasin ajaloolist toasisustust. Mis seinad peavad paistma läbi jne. Selgub, et nelja vaadet on vaja, igast suunast.
Teisel koosolekul naasen vana lemmikteema juurde – Oleviste ehituskäik – ja mõtlen välja, kuidas kujutada sisemust vaatel (kust kuhu) ja mis ajal (XIV saj, pärast 1425, u 1460) ja kuidas seda joonistada (tušiga kalkale, pliiatsivarjutus teisele kalkale), kuni jõuan mõtteni, et noh et lahe oleks kujutada sama pildinurka kui mida pildistab fotokas, ja siis üsna varsti tõdemuseni, et ilma mobiili välja võtmata jätkata ei saa, sest arvutuses on vaja võtta arkustangens. Nii et istun niisama. Ja mõni meeter enne kabinetti tagasi jõudmist meenub, et mul on ühe tööraamatu vahel paberist lükati, mis tuleb panna kaustiku vahele, et hiljem mõttelõng sedasi ei takerduks. (17 mm APS-objektiivi vaatenurk on rõhtsuunas 67°, tean nüüd. Palju rohkem kui normaalobjektiivi 40°.)
* * *
Küll mu kadund isal olnuks lõbus lugeda seda ENSV 101 ehitise raamatut! Autor, kes jutuks olevat aega on ise näinud ainult lapsesilmi ja jutuks olevaid hooneid alles aastakümneid hiljem, ei näi tajuvat, et paljuski jäid need peened interjöörid jne rahva jaoks kuulujuttude tasemele, sest mis oli inimesel asja näiteks teletorni? (Põnev, et autor – või teose keeletoimetaja – ütleb kõrgelt vaatamise kohta alati harviksõna „kiikama” (mhd kyken; EKSS: ‘korraks vaatama v. pilku heitma; salamisi (vilksamisi) piiluma’).)
Keeleasjades on raamatus mitu korda imelikke sõnu „käputäis” – ma’p tea, kus oleks seda lubanud kasutada õp Niinemäe – ja „kätkeb” (vrd fi asekätkentä). sid-mitmust on nii sageli, et näib, nagu oleks autor (või keeletoimetaja) i-mitmust sihilikult vältinud. Alati on öeldud näiteks „kivisid” ja mitte „kive”: vanaisal oli naaber Kive, aga muud segiajamisvõimalust ei ole.
Hoonetest ja muudest ehitistest on räägitud pikad jutud, aga õige huvitavad asjad jäetud ütlemata: näiteks kuidas linnahallis olid tõstandseinad, kaks 80 m sildega fermi kandmas 110×80 m vahetugedeta ruumi lage ja saali kummaski nurgas tuletõrje veekahur (mida kavatseti nähtavasti kasutada alles siis, kui inimesed saalist väljas, sest selle trukk olnud nii kõva, et pidanud rebima istmed kohalt) või kuidas olümpiapurjespordikeskuse aia peal oli (1980. aastal!) valgustõkkelaser (laserikiir hajub vähe, väljudes olnud kiire läbimõõt 2 mm ja ½ km pärast 2 cm, hõõglambiga läinuks vaja võimsamaid lampe ja tihedalt). Või kuidas Olümps selgus olevat nurgast optiliselt jämedam kui otse ja miks välismaalasi ei pandud sinna maa poole 5. korrusest kõrgemale (sest siis paistis üle Pasatski pargi Tisleri tänava vangla).
Ja ma ikka ei saa aru tänavu juba teise raamatu postmodernismilembusest. Et raamat kirjutab (lk 200), kuidas asi algas juba 1966 (Robert Venturi), kui modernismi oli olemas olnud vähe peale 40 a (alates Mies van der Rohe 1923). Eestis vohas see üürike stiil 1980. aastail, 20 a hiljem, kui mujal maailmas hakkas juba välja surema (vrd Pariisi ooperi Bastille’ maja, projekt 1983, valmis 1990). Praeguseks on 1966. aastast möödas 53 a.
* * *
Kaks koosolekut. Mul on kaustik, pliiats ja kustukas kaasas ja imiteerin märkmete tegemist (olles enne veendunud, et fotograafi ei ole – istun rea otsa juures). Igatahes parem kui magada või mängida mobiiliga! Lahendan visanditega arhitektuuri probleemi, mis suunast kujutada isomeetrias kogu korterit nii, nagu menukalt kujutasin ajaloolist toasisustust. Mis seinad peavad paistma läbi jne. Selgub, et nelja vaadet on vaja, igast suunast.
Teisel koosolekul naasen vana lemmikteema juurde – Oleviste ehituskäik – ja mõtlen välja, kuidas kujutada sisemust vaatel (kust kuhu) ja mis ajal (XIV saj, pärast 1425, u 1460) ja kuidas seda joonistada (tušiga kalkale, pliiatsivarjutus teisele kalkale), kuni jõuan mõtteni, et noh et lahe oleks kujutada sama pildinurka kui mida pildistab fotokas, ja siis üsna varsti tõdemuseni, et ilma mobiili välja võtmata jätkata ei saa, sest arvutuses on vaja võtta arkustangens. Nii et istun niisama. Ja mõni meeter enne kabinetti tagasi jõudmist meenub, et mul on ühe tööraamatu vahel paberist lükati, mis tuleb panna kaustiku vahele, et hiljem mõttelõng sedasi ei takerduks. (17 mm APS-objektiivi vaatenurk on rõhtsuunas 67°, tean nüüd. Palju rohkem kui normaalobjektiivi 40°.)
21.3.19
N, 4316. päev: puhtaks!
Kui hommikul töölaua taha maha istun ja taskust telefoni õngitsen, selgub, et kätepuhastusaine on äkki saanud peaaegu otsa, aga see-eest on telefonid väga-väga puhtad. Telefonid töötavad ja pükstele ei jää plekki ega midagi ning prantsuse keele tunniks on ka sipelgapiirituse taoline lõhn haihtunud. (Vrd lugu, kuidas VI kl olin kodus haige, klassivennad tulid vaatama, pinginaabril oli pastakas jooksnud taskusse tühjaks ja ta käis nurgas vaatamas, kas plekk piirdub ainult pükstega.)
Eile kuulsin silksolki, täna õhtul möödub esimene plörinamotikate trio (vt South Park, The F Word).
Eile kuulsin silksolki, täna õhtul möödub esimene plörinamotikate trio (vt South Park, The F Word).
20.3.19
K, 4315. päev: aga lugeja?
Päeval söömas, õhtul poe asemel bensukas. Laulab väike-lehelind (silksolk).
* * *
ENSV arhitektuuriteoste raamat („101 Eesti nõukogude aja ehitist”) näib arvavat, et kohvik Rannapiiga olnud inspireeritud vahetult rehielamust. Vrd see. Muidu on siin-seal viidatud maailmanimega arhitektide eeskujudele (Mies van der Rohe, Le Corbusier, Bauhaus), siin mitte.
Raadiomaja mõlemat saali nimetab raamat valgeks saaliks: et raadiomajas oli valge saal ja siis oli seal ka valge saal. Mu ähmast mäletust mööda (olen kooli- ja tudengiajal käinud vana raadiomaja saalis u 4 korda ja uue saalis 1 kord) oli uue raadiomaja saal sinine saal; eksitus võrsub mingist Eesti Ekspressi loost, mida raamatusse on rahus ümber kopitud.
Raamatus on 101 ehitise kohta 4 (neli) põhiplaani. Mjah, jutustada on ju lihtne, et maja sisemus on tore ja mugav, aga kuidas lugeja seda näeb?
* * *
ENSV arhitektuuriteoste raamat („101 Eesti nõukogude aja ehitist”) näib arvavat, et kohvik Rannapiiga olnud inspireeritud vahetult rehielamust. Vrd see. Muidu on siin-seal viidatud maailmanimega arhitektide eeskujudele (Mies van der Rohe, Le Corbusier, Bauhaus), siin mitte.
Raadiomaja mõlemat saali nimetab raamat valgeks saaliks: et raadiomajas oli valge saal ja siis oli seal ka valge saal. Mu ähmast mäletust mööda (olen kooli- ja tudengiajal käinud vana raadiomaja saalis u 4 korda ja uue saalis 1 kord) oli uue raadiomaja saal sinine saal; eksitus võrsub mingist Eesti Ekspressi loost, mida raamatusse on rahus ümber kopitud.
Raamatus on 101 ehitise kohta 4 (neli) põhiplaani. Mjah, jutustada on ju lihtne, et maja sisemus on tore ja mugav, aga kuidas lugeja seda näeb?
19.3.19
18.3.19
E, 4313. päev: kevad
Ere päike, mul on päeval nina totaalselt kinni koos sellest tulevate muude hädadega ja valguse poole hästi vaadata ei saa. Saan teada, et eile hakkas õitsema kask (eelmisel aastal hakkas 10. III).
Apteegis, sealt jala koju. Kevad on tulnud: 452. maja peremees on jälle aia najal. (Ta seisab seal hea ilmaga tunde ja mõnikord tervitab möödujaid.)
Maja taga on õhtul paks linnulaul.
Apteegis, sealt jala koju. Kevad on tulnud: 452. maja peremees on jälle aia najal. (Ta seisab seal hea ilmaga tunde ja mõnikord tervitab möödujaid.)
Maja taga on õhtul paks linnulaul.
17.3.19
P, 4312. päev: lagedus
Puuvaenulikud itaallased 456. majast on ise süüdi, et nüüd näeb meie magamistoa aknast otse nende köögilauale. Täna on nad võtnud mandariinid kotist välja, aga banaanid on laual vaagnas edasi kilekotis. Pärastpoole on pooleks tunniks päike väljas, muidu alati kardinaga pööninguaken tehakse lahti ja selle all paistab kellegi rähklev keha – selgub, et neil on seal toajalgratas.
16.3.19
L, 4311. päev: Rotka
Kohe hommikul mõningane kõhuvalu, mis on ebaharilik, eks ole, et kohe hommikul. Päeval parem, õhtul pärast einestamist vallamaja taga restoranis jätkub, nii et kaks tundi istun kössis ja ootan, kuni üle läheb ja saab minna magama. Alles pühapäeval taipame põhjust: reedelõunane puuviljasalat!! Aga igatahes on mu kõhutee varud vähenenud, tuleb osta juurde (ning panna aeg kinni augustis nähtud gastroenteroloogi juurde).
Apteek, maj.t. pood, matkapood (seljakott).
Restoranis on meid kuulmise järgi kirja pandud kui perekond Rotka.
Apteek, maj.t. pood, matkapood (seljakott).
Restoranis on meid kuulmise järgi kirja pandud kui perekond Rotka.
15.3.19
R, 4310. päev: filmiajalugu
Täna poogitakse mind seitsme tõve vastu nagu muinasjutus.
Väikse guugeldusega saan teada, et Liverpooli õpetlane P. J. N. Tuck, kelle allkirjaga raamat Film in the Third Reich sattus pool sajandit hiljem kasutatuna minu kätte, oli ajaloolane ja tema põhiteos on Prantsuse misjonäridest Indohiinas.
Väikse guugeldusega saan teada, et Liverpooli õpetlane P. J. N. Tuck, kelle allkirjaga raamat Film in the Third Reich sattus pool sajandit hiljem kasutatuna minu kätte, oli ajaloolane ja tema põhiteos on Prantsuse misjonäridest Indohiinas.
14.3.19
N, 4309. päev: buss paraneb
Prantsuse keelde, kuhu on vähemalt 40 minutit tihedat bussiga sõitmist (õnneks peaaegu uksest ukseni). Aga pärast esimest äkilist parempööret (kitsale Küüditamise tänavale, ma’p tea, kes Jaan Tatikas pani sealt sõitma pikad lõõtsbussid, mis ei keera mäepoolsel ristmikul hästi välja) sureb bussi mootor välja ja pärast mõnd katset teatab bussijuht, et buss katki, minge ära. Sajab, inimesed avavad vihmavarjud ja kõmbivad lähimasse peatusse. Aga see on väikese raudteejaama vastas, vaatan, kas tuleb äkki rongi enne järgmist bussi 10 minuti pärast. Tulebki, minuti pärast, nii et lähen peatuse pearaudteejaama rongiga ning viie minuti pärast jaama ees bussipeatuses näen, et tuleb minu buss. Sisenedes selgub, et katki läinud bussil on nüüd parem – samad sõitjad ja buss on ka sama.
13.3.19
K, 4308. päev: uus laud
Päeval söömas. Õhtul vana laud lahti ja uus kokku. Pulki on üllatavalt palju ja kokkupanek kestab üllatavalt kaua.
12.3.19
T, 4307. päev: teisipäev
Päeval söömas, teatrisse ei lähe, poes.
11.3.19
E, 4306. päev: esmaspäev
Päeval söömas ja õhtul apteegis (need kaks asjaolu on seoseta, lisan kohe juurde).
10.3.19
P, 4305. päev: 2. kapp
Teine kapp on tehtud Poolas, tuntud Poola kvaliteediga, mis ei ole kompliment, ega.
Algus on paljulubav, 2 suurt kasti (üks on vähemalt 30 kg, teine nii 25). Kokkupanekujuhend on muidugi alles teises kastis, põhjas. Jupid on kõik olemas ja ei pea muretsema, et äkki on mõni puudu (nagu eile kaks korda, sest kastidel oli suht vähe kirjas, mis neis täpselt on). Juppidel on isegi kleepsud küljes, mis nr on jupp juhendis (!).
Aga nagu Poola kapp ikka, vajab see kokkupanekuks u 10 m² põrandapinda (eile: u 3), sest kuni laeni pannakse kokku maas külili (eile: püsti). Ja siis, uksehingede panemise kohas on hingede obadused kujutatud joonisel 2 mm suuruste miniatuuridena, nägemata, mis pidi. Muidugi panen kõik 10 obadust valepidi ja pean pärast pikka rassimist peadpidi kapis kõik eemaldama ja taaspaigaldama õigetpidi. Näen esimest korda, et uksehinged on kahes tükis, tavaliselt on mööblihinged pakendis kaasas ühes tükis (hing + obadus).
Keeran kõik kruvid käsitsi, täna üritan kükitada vähem. Üks pingutushaak läheb katki, kaasas rohkem ei ole, eile üle ka ei jäänud.
Klaasid (uks + 3 riiulit) on puhtast klaasist, mitte nagu eelmisel elutoa kapil, mille ukseklaasist on seni teadmata, millega seda saab puhastada. Aknapesuvedelik ja puhastuslapid igatahes ei aita.
Õues on torm, vald teatab FB-s, et talvepõletuslõkkest jäetakse lõke ära, aga pidu ikka toimub ja toitu-jooki pakutakse ikka, ning hullnaaber pühib majatagust käigurõdu luuavarre klobinal mööda korteriuksi. Täheldame, et ka joodiknaabril oli üksvahe koristusfaas, kus ta pühkis ja eriti pesi majaesist rentslit, vähemalt viis aastat enne seda, kui ta ära lõpuks viidi.
Algus on paljulubav, 2 suurt kasti (üks on vähemalt 30 kg, teine nii 25). Kokkupanekujuhend on muidugi alles teises kastis, põhjas. Jupid on kõik olemas ja ei pea muretsema, et äkki on mõni puudu (nagu eile kaks korda, sest kastidel oli suht vähe kirjas, mis neis täpselt on). Juppidel on isegi kleepsud küljes, mis nr on jupp juhendis (!).
Aga nagu Poola kapp ikka, vajab see kokkupanekuks u 10 m² põrandapinda (eile: u 3), sest kuni laeni pannakse kokku maas külili (eile: püsti). Ja siis, uksehingede panemise kohas on hingede obadused kujutatud joonisel 2 mm suuruste miniatuuridena, nägemata, mis pidi. Muidugi panen kõik 10 obadust valepidi ja pean pärast pikka rassimist peadpidi kapis kõik eemaldama ja taaspaigaldama õigetpidi. Näen esimest korda, et uksehinged on kahes tükis, tavaliselt on mööblihinged pakendis kaasas ühes tükis (hing + obadus).
Keeran kõik kruvid käsitsi, täna üritan kükitada vähem. Üks pingutushaak läheb katki, kaasas rohkem ei ole, eile üle ka ei jäänud.
Klaasid (uks + 3 riiulit) on puhtast klaasist, mitte nagu eelmisel elutoa kapil, mille ukseklaasist on seni teadmata, millega seda saab puhastada. Aknapesuvedelik ja puhastuslapid igatahes ei aita.
Õues on torm, vald teatab FB-s, et talvepõletuslõkkest jäetakse lõke ära, aga pidu ikka toimub ja toitu-jooki pakutakse ikka, ning hullnaaber pühib majatagust käigurõdu luuavarre klobinal mööda korteriuksi. Täheldame, et ka joodiknaabril oli üksvahe koristusfaas, kus ta pühkis ja eriti pesi majaesist rentslit, vähemalt viis aastat enne seda, kui ta ära lõpuks viidi.
9.3.19
L, 4304. päev: sall kaob, 1. kapp
Juuksur ärandab mu salli ja väidab veenvalt, nagu tulnuksin ilma. Sealt edasi toidupood, kodutarvete pood.
Esimene kapp kokku. Tehtud Saksamaal, algosakestena koosneb 12 kastist kogumassiga 29 + 17 + 7 + 9 + 9 + 9 + 14 + 20 + 14 + 7 + 1 + 0 = 124 kg + siinide pakist, millel massi ei ole märgitud.
Jublakaid jääb mõnusalt üle. Kapil ja ustel on eraldi kokkupanekujuhend, à 1…2 h, kahe inimesega ei mahu (ainus kord, kui proovime ja hakkan näitama, kuhumaani kapp ulatub, kukub mulle seina vastu naaldunud lahtine parem külgsein selga, vastu abaluud, oma 13…14 kg + meetrine hoovõtt).
See 2 × 2 h ka läheb, kusjuures kõige lõpuks, kui käed on juba täitsa väsinud, tuleb mõne mm täpsusega, tunde järgi kohale tõsta kaks kapiust, à 21…22 kg, ala- ja ülaots täpselt juhiku õigesse soonde.
Algul (kapp) enamik kruve trelliga, aga trelli üks aku kahest on surnud, pärast teist akuvahetust lähen üle kruvikeerajale. Mul on nüüd käristiga, mugavam kui tavaline (kuigi otsa pesas midagi ei hoia, see kukub paar korda välja).
Esimene kapp kokku. Tehtud Saksamaal, algosakestena koosneb 12 kastist kogumassiga 29 + 17 + 7 + 9 + 9 + 9 + 14 + 20 + 14 + 7 + 1 + 0 = 124 kg + siinide pakist, millel massi ei ole märgitud.
Jublakaid jääb mõnusalt üle. Kapil ja ustel on eraldi kokkupanekujuhend, à 1…2 h, kahe inimesega ei mahu (ainus kord, kui proovime ja hakkan näitama, kuhumaani kapp ulatub, kukub mulle seina vastu naaldunud lahtine parem külgsein selga, vastu abaluud, oma 13…14 kg + meetrine hoovõtt).
See 2 × 2 h ka läheb, kusjuures kõige lõpuks, kui käed on juba täitsa väsinud, tuleb mõne mm täpsusega, tunde järgi kohale tõsta kaks kapiust, à 21…22 kg, ala- ja ülaots täpselt juhiku õigesse soonde.
Algul (kapp) enamik kruve trelliga, aga trelli üks aku kahest on surnud, pärast teist akuvahetust lähen üle kruvikeerajale. Mul on nüüd käristiga, mugavam kui tavaline (kuigi otsa pesas midagi ei hoia, see kukub paar korda välja).
8.3.19
R, 4303. päev: kapid ja mets
Vaba päev, mööbel tuleb. Kummut 2 suures ja 1 väikses kastis, kapp 1 suures, 1 kõhnas pikas, 2 väikeses ja 12 keskmises kastis. Kõigil 16 kastil olen tellijaks peal mina, mitte mööblipood.
Esimese kapi pikad rasked kastid tuuakse kohale mitte meetodil, mida soovitab silt kastidel (kaks inimest kannavad otstest), vaid mida viimati nägin Bremerhavenis Saksamaa meremuuseumis ja mille allkiri oli „Peruu sadamatöölised lastivad salpeetrit” – ehk toob üks inimene, seljas.
Pärast kohe metsas, katsetamas helisalvesti tuulekaitsepuuri. Helisalvestisi teen kokku 8’14”, pärast tuulemüdina eemaldamist jääb järele 3’14”. Karvane põrandalapp tuulekaitseks ei sobi.
Öösel on maja nr 462B põlenud. Meie oma on, eks ole, nr 460, aga vahepeal on majad 460A, 460B, 460C ja 462 (ma’p tea, kesse sellised ogarad numbrid pani, paarisnumbrite pool on kõik numbrid kolme-, kui mitte neljakordsed, aga paaritute numbrite pool jätab 20 numbrit lihtsalt vahele).
Kl 10 paiku sõidab viimane päästja ära.
Kl 11 paiku kantakse sodi välja.
Kl 12 paiku on kohal Spusi, valgete ürpide, respiraatorite ja kahe musta Belgia lambakoeraga.
Lõunal söömas, poes, tihe külm vihm.
„Midsomer” saab läbi (meil on plaadid kuni S18E5-ni), 18. hooaeg oli juba täitsa jamps, vanast „Midsomerist” ei ole näitlemise ega miljöö suhtes järel midagi. Algab „Jeevesi ja Woosteri” karp (vanad kasutatud plaadid, pooltel plaatidel jääb pilt keskel seisma ja teadagi, sellest saab edasi järgmise stseeni algusest tagasi kerides, mis jätab tahes-tahtmata mõne koha vahele. E on lugenud J&W lugude algusraamatut (alguses olid need novellidena), mina J&W esimest romaani, millest on mugandatud alles S2E4.
Esimese kapi pikad rasked kastid tuuakse kohale mitte meetodil, mida soovitab silt kastidel (kaks inimest kannavad otstest), vaid mida viimati nägin Bremerhavenis Saksamaa meremuuseumis ja mille allkiri oli „Peruu sadamatöölised lastivad salpeetrit” – ehk toob üks inimene, seljas.
Pärast kohe metsas, katsetamas helisalvesti tuulekaitsepuuri. Helisalvestisi teen kokku 8’14”, pärast tuulemüdina eemaldamist jääb järele 3’14”. Karvane põrandalapp tuulekaitseks ei sobi.
Öösel on maja nr 462B põlenud. Meie oma on, eks ole, nr 460, aga vahepeal on majad 460A, 460B, 460C ja 462 (ma’p tea, kesse sellised ogarad numbrid pani, paarisnumbrite pool on kõik numbrid kolme-, kui mitte neljakordsed, aga paaritute numbrite pool jätab 20 numbrit lihtsalt vahele).
Kl 10 paiku sõidab viimane päästja ära.
Kl 11 paiku kantakse sodi välja.
Kl 12 paiku on kohal Spusi, valgete ürpide, respiraatorite ja kahe musta Belgia lambakoeraga.
Lõunal söömas, poes, tihe külm vihm.
„Midsomer” saab läbi (meil on plaadid kuni S18E5-ni), 18. hooaeg oli juba täitsa jamps, vanast „Midsomerist” ei ole näitlemise ega miljöö suhtes järel midagi. Algab „Jeevesi ja Woosteri” karp (vanad kasutatud plaadid, pooltel plaatidel jääb pilt keskel seisma ja teadagi, sellest saab edasi järgmise stseeni algusest tagasi kerides, mis jätab tahes-tahtmata mõne koha vahele. E on lugenud J&W lugude algusraamatut (alguses olid need novellidena), mina J&W esimest romaani, millest on mugandatud alles S2E4.
7.3.19
N, 4302. päev: prantsuse keel
Puumõrtsukad firmast Edo saabuvad veretöōd lõpetama kell kaheksa. Mul nendest nende ohtliku töö pärast kahju ei ole. Kirjutangi krt-omanikule, kuidas olen aknaaluste puude mahavõtmise pärast kurb ja kuidas korter on palju kaotanud.
Prantsuse keeles on vahepeal moment, kuidas 3 kohalolevat õppurit 7st ei tea, kes või mis on fresko (keskmine vanus 50+). Vahetunnis jälle on hetk, kuidas tean hoobilt üht kanjonit Prantsusmaal ja oskan seda kaardil näidata, sest see juhuslikult on seesinane ainus kanjon Prantsusmaal, mille servas olen käinud. Mul on sellest vist isegi üsna suur kaart (1:60000).
Muidu on mul tekkinud oletus, et vahest see, et mul läheb kl 4 paiku p. l. nina umbe, aga ainult tööl, tuleb õhufiltrist kodus ja vaipkattest tööl, mida – khm – teoreetiliselt ju kunagi tolmutatakse, aga seda ei ole ükski surelik ihusilmaga näinud, ning kui sellest teha õietolmuanalüüs, leiaks sealt palju huvitavat. Täna läheb nina umbe kohe varsti prantsuse keele klassis, kolm korda panen merevett, vahetunnis on parem.
Prantsuse keeles on vahepeal moment, kuidas 3 kohalolevat õppurit 7st ei tea, kes või mis on fresko (keskmine vanus 50+). Vahetunnis jälle on hetk, kuidas tean hoobilt üht kanjonit Prantsusmaal ja oskan seda kaardil näidata, sest see juhuslikult on seesinane ainus kanjon Prantsusmaal, mille servas olen käinud. Mul on sellest vist isegi üsna suur kaart (1:60000).
Muidu on mul tekkinud oletus, et vahest see, et mul läheb kl 4 paiku p. l. nina umbe, aga ainult tööl, tuleb õhufiltrist kodus ja vaipkattest tööl, mida – khm – teoreetiliselt ju kunagi tolmutatakse, aga seda ei ole ükski surelik ihusilmaga näinud, ning kui sellest teha õietolmuanalüüs, leiaks sealt palju huvitavat. Täna läheb nina umbe kohe varsti prantsuse keele klassis, kolm korda panen merevett, vahetunnis on parem.
6.3.19
K, 4301. päev: Apollo ja tervis
Päeval söömas.
Olen bussilugemiseks võtnud PDF-failina leitud aruande Biomedical Results of Apollo (NASA SP-368, 1975, html), kust saab teada igasugu põnevaid asju, täna näiteks selle, mis oli õhutemperatuur igal lennul. Apollo 13 kohta on jäänud mulje, et neil oli pärast voolusäästuks paljude elektriseadmete väljalülitamist ropult külm (filmis on aknad jääs), aga aruandes seisab, et temperatuur oli 10…13 °C (muidu olid keskmised 17…23, vahemik üldse 13…27, projekteeritud temperatuur oli meeskonnamoodulis 21…27 °C, Kuu-moodulis 18…27 °C ning Neil Armstrong ja Buzz Aldrin ei saanud Apollo 11 Kuu-moodulis külma pärast magada – õhutemperatuur oli 15…20 °C, aga skafandri vesijahutus oli olnud enne sees).
Samast kohe edasi saab ka teada, et suurim ülekoormus Maa armosfääri sisenemisel oli Apollo 8 6,84 g (üle 4 g kestis alla minuti; stardil läks kanderaketi I astme lõpus kiirendus üle 4 g nii 25 sekundiks ja hiljem kuni orbiidini üle 2,5 g ei läinud) ja raskeim lartsatus vette oli Apollo 12 15 g, millega teatavasti irdus hoidikust filmikaamera ja tabas Alan Beani pähe, tekitades kõigi lendude ainsa lahtise haava.
Olen bussilugemiseks võtnud PDF-failina leitud aruande Biomedical Results of Apollo (NASA SP-368, 1975, html), kust saab teada igasugu põnevaid asju, täna näiteks selle, mis oli õhutemperatuur igal lennul. Apollo 13 kohta on jäänud mulje, et neil oli pärast voolusäästuks paljude elektriseadmete väljalülitamist ropult külm (filmis on aknad jääs), aga aruandes seisab, et temperatuur oli 10…13 °C (muidu olid keskmised 17…23, vahemik üldse 13…27, projekteeritud temperatuur oli meeskonnamoodulis 21…27 °C, Kuu-moodulis 18…27 °C ning Neil Armstrong ja Buzz Aldrin ei saanud Apollo 11 Kuu-moodulis külma pärast magada – õhutemperatuur oli 15…20 °C, aga skafandri vesijahutus oli olnud enne sees).
Samast kohe edasi saab ka teada, et suurim ülekoormus Maa armosfääri sisenemisel oli Apollo 8 6,84 g (üle 4 g kestis alla minuti; stardil läks kanderaketi I astme lõpus kiirendus üle 4 g nii 25 sekundiks ja hiljem kuni orbiidini üle 2,5 g ei läinud) ja raskeim lartsatus vette oli Apollo 12 15 g, millega teatavasti irdus hoidikust filmikaamera ja tabas Alan Beani pähe, tekitades kõigi lendude ainsa lahtise haava.
5.3.19
T, 4300. päev: puud ja kontsert
Keegi tõbrasnaaber lasi täna maha võtta viimasest neljast aknaalusest puust kolm. Maja rõvedus paistab nüüd alla tänavale paremini kätte jah kui varem. Ühe puu otsas oli oravapesa ja eriti kahju on rõdust 3 m kaugusel kasvanud ilusast, ilusast kaharast ja täies elujõus männist. Peaks vahest omanikule kirjutama, et korteri väärtus langes tublisti, lasku üüri alla.
Õhtul kontsert (Schumanni soololaulud + klaverilugu). Klaverisaatja mängib enda kirjutatud loo noodist. Solist (kes eraelus on ajaloolane) elab kaasa ning suure pikkuse tõttu näeb kohati kõrvaltvaates välja nagu küsimärk, selline vanaaegne, sabaga, nagu tagurpidi S.
Õhtul kontsert (Schumanni soololaulud + klaverilugu). Klaverisaatja mängib enda kirjutatud loo noodist. Solist (kes eraelus on ajaloolane) elab kaasa ning suure pikkuse tõttu näeb kohati kõrvaltvaates välja nagu küsimärk, selline vanaaegne, sabaga, nagu tagurpidi S.
4.3.19
E, 4299. päev: nohu
Tahan minna täna lõunal metsa jalutama, aga just lõuna ajal on kohutav vihm, tuul ja pimedus, nii et üks uksest mööduv kaastundlik kolleeg paneb meil tule põlema. Nina on kinni ja kui hakkan käigu pealt pihustama ninna merevett – leidsin eile väikse nohu-merevee pudeli üles, oli teine jope põuetasku põhjas, ja ega muud moodi leidnud kui alles siis, kui talvejope läks pessu ja pidin tühjendama taskud – ja käsi vääratab ja torkan otsakuga vastu ninakonti, valus, aga verd ei tule. Hiljem panen päris nohutilku.
3.3.19
P, 4298. päev: pühapäev
E-le lennujaama vastu. Kohal tund aega enne, et äkki on huvitavaid lennukeid. Flightradar24 ütleb, et 11 minutit enne E lennuki saabumist peaks startima üks kahest Katari B777st, mis käivad siin iga päev, nii et ilus kohe vaadata, aga ei stardi ja lähen sisse sooja tagasi. Enesetunne halveneb mõneti juba taksosõidu alguses ja alles pärastlõunal taipan suunata süüdistava näpu lennujaama kohvikus söödud karrikanavõileivale, sest teadupärast selle kohviku tsentraalköök pühapäeviti ei tööta ja võileb oli parimal juhul eilne, halvimal reedene. Ära ei tapa, lennukites kemps olemas, aga noh. Ligi aasta tagasi astusin samasse ämbrisse ja mul oli nii halb, et kole kohe ja algas enamikku eelmist aastat sisustanud haige olemise saaga (kuigi mitme arstiga juhtunut arutades ei ole täpselt teada, mis siis juhtus, ilmselt kolm-neli asja korraga: vana bakterinfektsioon, õietolmuallergia, valgustundlikkus ja seedehäired).
2.3.19
L, 4297. päev: laupäev
E tuleb homme hommikul tagasi, täna on vaja saada korter shipshape.
Kolm laari pesu (aluspesu-sokid, särgid, teksad) ja siis selgub tuba tomuimetades, et ka väiksema koeraaseme võiks masinast läbi lasta. Oh saa jeekim, kust sealt tuleb pesuveega välja koerakarvu!
Õhtul poes, mis on loomaarsti küla taga põllu ääres (õigemini on seal põlluäärt järel vähe, ühele endisele maisipõllule on selle talvega kerkinud mingi suur betoonmaja ja ülejäänud põllust tehtud parkla, nagu oleks mujal ruumi vähe või oodanuks see siinkandi väheseid maalilisi välju pikisilmi, mil see hävitatakse nagu Suurpõld mõni aasta tagasi). Nali selles, et vähe enne poeni jõudmist tunnen kõhuvalu ja mõtlen, et kuigi selles poes on kundede kemps olemas, peab selle võtit küsima kassast, ja see on üldiselt täitsa keeruline, nii et äkki ikka veab pärast koduni välja. Kusjuures poest bussipeatuseni on ligi pool kilomeetrit* ja mul tuleb helkurnahkhiir jope küljest ära (on kinni liigse uuriketiga, mis on korra juba pooleks läinud) ning bussi tuleb oodata veerand tundi ja viimases peatusevahes kukub mul poekott bussis ümber. Lõbu kui laialt.
* Kuda ma kooliajal läksin lähimasse rdtj, kuhu isa väitel oli täpselt kilomeeter, ja ta teadis seda hästi, sest käis sealt kaudu neli aastat jala tööle, ja inimene käib kilomeetri 10 minutiga, väljudes kodust ükskord 12 minutit enne rongi väljumist. Enamik teed tuli joosta, pilet vaja ka osta ja jaamani jõuda enne rongi saabumist, sest muidu jäi rong ette. Krdi tihe jooksmine oli; alles hiljem on selgunud, et teekond oli tegelikult rohkem nagu 1,6 km. Hiljem hakkasin minema pool tundi enne. Nali selles, et olin viimases aastakäigus, kellel oli laupäeval kool; vanemad ja vend ajasid mu laupäeva hommikul kooli ja ise läksid maale (L hommikul oli rong tühjem kui R õhtul), ma läksin neile laupäeva päeval järele.
Kolm laari pesu (aluspesu-sokid, särgid, teksad) ja siis selgub tuba tomuimetades, et ka väiksema koeraaseme võiks masinast läbi lasta. Oh saa jeekim, kust sealt tuleb pesuveega välja koerakarvu!
Õhtul poes, mis on loomaarsti küla taga põllu ääres (õigemini on seal põlluäärt järel vähe, ühele endisele maisipõllule on selle talvega kerkinud mingi suur betoonmaja ja ülejäänud põllust tehtud parkla, nagu oleks mujal ruumi vähe või oodanuks see siinkandi väheseid maalilisi välju pikisilmi, mil see hävitatakse nagu Suurpõld mõni aasta tagasi). Nali selles, et vähe enne poeni jõudmist tunnen kõhuvalu ja mõtlen, et kuigi selles poes on kundede kemps olemas, peab selle võtit küsima kassast, ja see on üldiselt täitsa keeruline, nii et äkki ikka veab pärast koduni välja. Kusjuures poest bussipeatuseni on ligi pool kilomeetrit* ja mul tuleb helkurnahkhiir jope küljest ära (on kinni liigse uuriketiga, mis on korra juba pooleks läinud) ning bussi tuleb oodata veerand tundi ja viimases peatusevahes kukub mul poekott bussis ümber. Lõbu kui laialt.
* Kuda ma kooliajal läksin lähimasse rdtj, kuhu isa väitel oli täpselt kilomeeter, ja ta teadis seda hästi, sest käis sealt kaudu neli aastat jala tööle, ja inimene käib kilomeetri 10 minutiga, väljudes kodust ükskord 12 minutit enne rongi väljumist. Enamik teed tuli joosta, pilet vaja ka osta ja jaamani jõuda enne rongi saabumist, sest muidu jäi rong ette. Krdi tihe jooksmine oli; alles hiljem on selgunud, et teekond oli tegelikult rohkem nagu 1,6 km. Hiljem hakkasin minema pool tundi enne. Nali selles, et olin viimases aastakäigus, kellel oli laupäeval kool; vanemad ja vend ajasid mu laupäeva hommikul kooli ja ise läksid maale (L hommikul oli rong tühjem kui R õhtul), ma läksin neile laupäeva päeval järele.
1.3.19
R, 4296. päev: reede
Külm ja sajab; ilmateade lubab sadu nädalaks.
Toimetan pikka tõlget, mis on peaaegu valmis, kui avastan, et juurde on pandud ka paarisaja kohustusliku terminiga loetelu, ja sellega läbikontrollimisel (kaks tundi) läheb täpselt nagu ema vanatüdrukust töökaaslasega, kes koos õega tahtsid teha moosi, ostsid kaks kilo mustsõstraid, lõikasid iga marja pooleks „ja mõelda, kaks marja olidki ussitanud!”
Täna õhtul on toapõrandal vahelduseks teist värvi laga kui tavaliselt, veidral kombel ei haise. Selgub olevat mitte ebatavalist värvi sitt, vaid okse. Kust ei ole täna üldse. (Krt, kirjutan seda siin telefonis ja speller pakub, et pärast sõnu „kust ei ole” peaks tulema „puudu”. Tõeste, ütlen ma teile, kust tavaliselt puudu ei ole. Vrd ka mingi veebipoe kunagine ja „Ärapanija” pilatud kuldne – pun not intended – reklaamlause „Hea koht kust osta”.)
Toimetan pikka tõlget, mis on peaaegu valmis, kui avastan, et juurde on pandud ka paarisaja kohustusliku terminiga loetelu, ja sellega läbikontrollimisel (kaks tundi) läheb täpselt nagu ema vanatüdrukust töökaaslasega, kes koos õega tahtsid teha moosi, ostsid kaks kilo mustsõstraid, lõikasid iga marja pooleks „ja mõelda, kaks marja olidki ussitanud!”
Täna õhtul on toapõrandal vahelduseks teist värvi laga kui tavaliselt, veidral kombel ei haise. Selgub olevat mitte ebatavalist värvi sitt, vaid okse. Kust ei ole täna üldse. (Krt, kirjutan seda siin telefonis ja speller pakub, et pärast sõnu „kust ei ole” peaks tulema „puudu”. Tõeste, ütlen ma teile, kust tavaliselt puudu ei ole. Vrd ka mingi veebipoe kunagine ja „Ärapanija” pilatud kuldne – pun not intended – reklaamlause „Hea koht kust osta”.)
Subscribe to:
Posts (Atom)
